25. aprill

Päris kaua aega on viimasest postitusest.
Enamvähem hästi on läinud. Olen teinud trenni, kõvasti füüsilist tööd nädalavahetustel, ja peab ütlema, et asjad on paranenud. Terves kehas terve vaim.
Üle-eelmisest reedest alates:
Reede: 2,5 tundi rattasõitu. Isegi imestan, et kestsin selle ära, ca 45-50 km. Enne seda olin sel aastal ainult ühe korra sõitnud, alla tunni. Põlv andis paraku tunda järgmisel päeval.
Laupäev: terve päev tööd maal
Pühapäev: terve päev tööd maal
Esmaspäev: jõusaal
Teisipäev: jõusaal
Kolmapäev: 2 tundi rattasõitu. Põlv andis hiljem tunda jälle
Neljapäev: Tunnine jalutuskäik. Stockholmis jäi aega ja avastasin sellise koha nagu “Hagaparken”. Ilus park, järv, mille ümber saab kõndida. Park on loodud 18. sajandil miski rootsi kuninga poolt ja vaatamisväärsusi omajagu. Kokku ümber järve 12km. Võtan vist see nädal ratta kaasa ja sõidan selle maa ära. Vihma hakkas sadama, aga oli üpris värskendav.
Reede: jõusaal
Laupäev: töö maal. Ehitan garaazi oma seni veel olematule hobiautole. Üle mitme aasta on tekkinud soov jälle endale mingi projekt muretseda ja see ära taastada. Kõik ümberringi muudkui ehitavad… Tahaks ka.
Pühapäev: maal. Mul on seal üks poolehektariline heinamaa tükk, mida on aastaid lihtsalt mõttetult murutraktoriga niidetud. Muruplats. Mõtlesin, et istutan puud peale, teen pargi. Paarkümmend puud sai istutatud, siis hakkas vihma ja hiljem lund sadama. Konkreetselt tuli lumi maha.
Esmaspäev: Võtsin töölt vaba päeva ja toimetasin ikka veel maal.
Homme-ülehomme trenni. Nii et iga päev on mingi füüsiline tegevus. Mõned kilod on juba alla tulnud ja peab ütlema, et välimus on ka paranenud. Nii hoida!

Mis naistesse puutub, siis… Korraks jälle tekkis midagi. Flirticus suhtlesime, lihtsalt ajaviiteks. Saime mõned korrad kokku, viimased korrad minu pool. Lõpetasin ära, sest oli näha, et asi läheb tõsiseks. Loodetavasti ei lasknud asja liiga kaugele – mina ei taha olla alatu. Midagi püsivat sealt ei saanud tulla.

Ma ei taha enam sellist “midagit”, vaid ühte ja ainust, õiget asja. Usun, et see tuleb, õige pea… tahan uskuda.
Tegelikult ei ole enam mitte mingit tahtmist mingeid ajutisi suhteid luua. Ega mingi jamaga tegeleda. Üks ja õige, või mitte midagi.

Magamise ja närvidega on ikka veel probleeme. Olen hakanud natuke alkoholi jooma, et tuleks uni. Näiteks pool pudelit punast veini õhtul. Või Vana Tallinnat vms. Paar korda nädalas. Mõnevõrra mõistan neid, kes jooma hakkavad – lihtsalt põgened oma muredest. Ma arvan, et mina ei hakka. Suits pole ka külge hakanud. Ikkagi loodan, et probleemid on ajutised.
See megaprojekt tööl lõpeb ka millalgi (aasta pärast on juba suuresti minevik) ja ma tõesti tahan suvel võtta terve kuu järjest puhkust – nagu valge inimene. See oleks tegelt väga huvitav, pole kunagi nii pikalt puhanud. Tahaks näha, kuidas see mõjub.

Ma ei tea, mis see on, aga millegipärast on minu tüdruksõpradel ja perekonnal sarnasusi:
Esimesel oli pea sama nimi mis mu emal, üks täht vahet
Sünnipäev oli vist ka 1 päev vahet
Teisel oli pea sama nimi mis mu õel, üks täht vahet
Kaks olid täiesti sama nimega
Kahel neist sünnipäev kahepäevase vahega
Ja praegu on mulle vist üks neiu meeldima hakanud, kel on samal päeval sünnipäev kui mu õel :) ja tuleb mainida, et ka ühel eelpoolmainitutest oli sünnipäev sellest 1 päev varem… Kokkusattumus või midagi muud?

Täna olin tubli

Täna olin enam-vähem tubli. Käisin trennis, koristasin kaks tundi korterit, pesin isegi külmkapi seest ära.
Rahuldus, mis tuleb “õigete” asjade tegemisest on tunduvalt suurem, kui stressimaandus arvuti taga ja üle süües.
Panin mingisugused asjad kirja:
1. Teha korralikult tööd
2. Vähemalt 3 korda nädalas käia trennis
3. Kell 23.00 voodisse
4. Õigeks ajaks tööle!
5. Trennivabal päeval vähemalt tund aega värskes õhus, jalutuskäik või rattasõit
6. Koristada kord nädalas
7. Süüa tervislikult, võtta mõned kilod kaalust alla
8. no porn (max 2x nädalas)
9. Kodus arvuti taga mitte üle 2 tunni päevas
Eh, päris palju asju sai juba?

Aga mis on positiivne

Positiivne on see, et õlg on vist peaaegu korras! Ei anna justkui üldse tunda enam. Ligi aasta on möödas, kui see jama algas.
Detsembri ja jaanuari jooksul tegin harjutusi, minu arust need ei aidanud midagi. Siis lihtsalt enam ei viitsinud.
Hakkasin siis jälle tegema rinnalt surumist ja ka õlgadele kangiga surumist. No et kaua võib. Maal on ka kõvasti tööd tehtud, äkki loksutas midagi paika.

Täna tundsin tõsiselt, et nii enam edasi ei saa. Ja tüki aja tagant tekkis soov midagi muuta.

Laevale tulles tuli kuidagi tuttav ette ühe õige soolase merevee lõhn. Ja mingi igatsus selle järele. Meil siin sellist ei ole, nagu olen tundnud Egiptuses, Tais, Horvaatias. Eks see seostub õige puhkusega, see lõhn. Kus pole mingeid muresid, oled kodust eemal ja teed mis tahad.

Kevad

Kaks ööd ei ole maganud. Esimene öö oli kellakeeramine ka veel. Vahtisin arvutis ja magama sain vist nelja-viie paiku. Eile oli lootus, et vähe maganud ja nüüd tuleb uni. Viie ajal hommikul läks uni ära.
Miks ma küll ei maga. Maal magan, linnas mitte. Vahest tundub voodi kõva. Siis on padi vale, siis on liiga palav. Tegelikult on närvidest.

Miks ma tööl stressan ja aega raiskan, selle asemel, et teha mis tarvis. Jah see “sajandi projekt” on raske. Kaks juhatuse liiget on selle pärast lahkunud. Nende enda lollide otsuste, või otsustamatajätmise pärast. Mina, peamine “tankist”, kestan veel.

Miks mul naistega ei vea. Miks ma igatsen valesid inimesi. Justkui pidevalt tundub, et veel õige vähe jääb puudu, et leida see õige, ja tegelikult on kõik lihtne. Mulle tundub, et ma ei ole saanud teha õigeid asju. On kas “tulekahju kustutamine” või niisama vegeteerimine.

Ja miks ma kogu aeg vigastan ennast. Täna käisin teise jalaga arsti juures. Nagu arvata võiski, tuleb lõikus plaani võtta. Tema soovitas sügisepoole, et mitte suve p… keerata. Seal polnud juba enne kõik korras, aga jaanuari alguses saadud löök tegi asja hullemaks. Põlv on praegu okei, aeg-ajalt loksub natuke. Ega ma jooksmas ju ei ole käinud ja sel aastal ilmselt ei hakka, kui üldse enam.

Kaalu on ka umbes 5kg juurde tulnud, nõme. Aeg-ajalt söön nii et ei suuda lõpetada. Maandan stressi niiviisi.
Mäletan seda aasta tagust aega, käisin korralikult trennis ja juba tundus, et olen parimas vormis. Siis oli üldse huvitav ja lootusrikas aeg – korraks.
Kaks korda nädalas ikkagi sunnin ennast trenni – et mingisugune vorm säilitada. Et kui ma ennast uuesti kokku võtan, ei tule nullist jälle alustada.
Tuleks tegelikult veel ühe arsti juures käia – muu tervis tundub korras – tervisekontroll ka näitas seda, aga et täiesti kindel olla.

Kindlasti on paljude asjade taga need töö probleemid. Ma olen mõelnud töökoha vahetusest, aga eelmine kord on hästi meeles. Selliseid kohti, kus pakutaks sellist palka ja tingimusi, ametiautot jne ei ole lihtne leida. Igatahes läheks kõvasti aega, et sama tase saavutada.

Tulin täna töölt ja heitsin voodisse. Väsinud. Vaatasin netist vanu eesti filme – “Indrek” ja “Metskapten”. Esimene on tegelikult hästi kurb lugu. Viimati nägin seda filmi vist oma 20 aastat tagasi. Raamatut olen küll hiljemgi lugenud. “Nipernaadi” on ka veel, vaatan seda. Selle muusika on hea. Ma ei tea, see annab kuidagi motivatsiooni mulle. Kuigi, ka kurb lugu ju. Kellegagi tahaks neid tundeid jagada, kes mõistaks… tunneks sama.
Praegu on ka kevad, uus kevad. Sügiseni ja talveni, selle kurva lõpuni on palju aega. Kõik alles algab.
Justkui on õige vähe vaja, et asjad läheksid õieti. Aga millegipärast…

4 lendu

4 lendu päevas on liig. Peaaegu terve ööpäev jalgel, 4.30 üles ja 00.30 vist saab magama.
Samas 2 ööd laevas on vist veel hullem.
Vaatan lennukis kahele poole – kõrvaklapid on noorte lätlannade seas vist väga moes.
Mida kuradit te sealt kogu aeg kuulate? Muusikat?
Mul on ka kogus sadu lugusid, aga ma ei kuula neid hommikust õhtuni, tüütab ära lõpuks.
Eks ma olen valiv muidugi.

Mulle meeldib lennukis olles unistada. Panen silmad kinni ja unistan. Kõikvõimalikest asjadest.
Magama ma niikuinii ei jää ja olen liiga väsinud, et millegi asjalikuga tegelda.
Et kuidas ma olen kõikvõimas ja mida kõike ma näiteks maailmas head teen.
Või et mul on võime pokkeris teiste mängijate kaarte näha. Kuidas lööks raha kokku ja kui põnev see oleks.
Tulevikku ette näha. Kõigepealt lotonumbreid ja aktsiaturgude liikumisi…
Siis võiks ajas rännata, minevikku. Vaataks, kuidas muinasaja eestlased elavad ja kuna ma olen kõikvõimas, siis aitaks neil nende vabadusvõitlust võita. Ja mis neist siis edasi saaks.
Või vanad egiptlased – kes nad olid ja mismoodi elasid. Mis enne neid oli.
Käiks ja vaataks, kas Jeesus oli olemas ja kust see jabur legend alguse sai.
Läheks ja ennustaks Hitlerile mõned asjad ette ja aitaks tal sellega sõja võita. Ning mis jama sellest kõigest kokku tuleks.
Mul võiks olla võime inimeste haigusi ja puudeid ravida. Esimesena kasutaks seda ühe teatud inimese peal :)
Näiteks veel kiiresti, hetkega maju ehitada ja kõikvõimalikke asju toota. Teedes auke parandada :)
Ja et ma saaks leida kõik peidetud ja kaotatud varandused. Merepõhi on vist niikuinii
vanu kuld- ja hõbemünte täis, laevu on ju oi kui palju uppunud aegade jooksul.
Reisida kuhu iganes, ka kaugetele tähtedele ja planeetidele, otsida teisi maailmu.
Siis veel võiks olla võime panna kõik naised mu soove täitma, nii et nad ise oleks sealjuures veel õnnelikud :)
See läheks küll ilmselt lõpuks igavaks.

Switch.

Ei oleks arvanud, et pean ühele isikule hakkama põhjalikult seletama, et miks täpselt
ta mulle ei sobi. Ehk piisab lihtsalt sellest, et ei sobi. Ei tahaks mingeid asjatuid solvumisi ega seletusi.
Ma ei taha olla alatu. Jah veedaks temaga aega, meelitaks voodisse vms, see oleks alatu.
Eelmisel kevadel-suvel käituti minuga alatult. See on see mida mina tunnen, kuigi tema
vaatepunktist see nii ei olnud ja ma olen nõus sellega. Ta nägi, et ma armun temasse,
aga lasi asjadel toimuda, kuigi teadis, et tema minuga suhet ei soovi. Ju tal oligi minuga hea olla. Lõpuks raiuti maha see tärkav asi.

Ah, need vestlused, tundidepikkused. Smailid :D , armsad lapsikud pildikesed. Püüded olla vaimukas, visata nalja, väikesed romantilised vihjed ja komplimendid. Sõnad ei suuda seda kirjeldada.
Mis ta küll sellele vastab, oh see on ju nii armas, ma püüan nüüd ka midagi armsat talle
öelda selle peale. Head ööd, ilusaid unenägusid, värvilisi, see on lõputu. Ei hooli unest, saaks veel temaga olla.
Mäletan neid ekside virinaid, et miks ma küll keset tööpäeva armsaid sõnumeid ei saada.
Ei tundnud vajadust ja kui pole vajadust, siis pole ka aega. Temale tuli neid küll ja täiesti iseenesest. See lihtsalt tuleb sinust välja, vähimagi vaevata.
See algav tunne, armastus, mida ei julge ega saa talle öelda, mis sellest ometi saab, ei julge midagi loota, aga peab ju saama midagi väga head, sest iga kord kui teda näen, olen lõpmata õnnelik?

Need ühised muusikakuulamised, saadad talle enda meelest hästi hea loo, tema saadab sulle enda oma vastu. Ja oh seda rõõmu, kui mõlemad leiavad, et see on küll tõesti üks väga hea lugu.
Kui hea on olla kellegagi samal lainel, eriti kui ei mäletagi, millal midagi sellist
viimati oli. Igatsen seda.

Miks ma seda ikka meelde tuletan. Peaaegu aasta juba möödas, kas pole ikka veel üle saanud, kas ikka veel põed?
Oled mees või misasi?
Ma olen sellest üle saanud juba ammu ja ei põe. Meenus nüüd seoses ühe teise inimesega, et kuidas peaks käituma ja kuidas mitte. Viimati tuletasin tõsisemalt meelde ehk paar kuud tagasi?
Need on minu elu ühed ilusamad hetked. Kuigi tema jaoks ehk lihtsalt ajaviide. Neid tuletangi meelde. Kaugeltki mitte ainukesed, aga viimatised ja seetõttu paremini meeles.
Järgmine kord tuletan neid meelde juba hulga pikema aja pärast. Ja varsti enam üldse mitte.
Varsti on keegi teine, kellega seda tunda, varem või hiljem.

Kusagil Männiku kalmistul on üks haud, millel seisab minu ostetud hauakivi. Ma ei ole seda hauda mitu aastat külastanud. Ei kujuta ette, miks ma peaksin? Et näha seda nime kivisse raiutuna? Minu mällu on see niikuinii raiutud.
Mu keldris peaks kusagil seisma üks kott asjadega, mida ma ei ole mitu aastat avanud.

Kohe varsti oled ka sina minu jaoks üks haud, mida ma ei külasta.
Varsti oled ka sina minu jaoks üks kott, mida ma ei ava. Aga ma tean, et see on olemas ja kus see on. Minema visata ma ei suuda.

Võib-olla kunagi, kui olen vana mees. Enne surma. Avan. Meenutan. Ja kaon.

Aitab nüüd küll, muidu võin veel siia tont teab mida kokku jaburdada.

Suht okei vist

Hellõu.
Oli firmapidu. Kuna tööl on viimasel ajal, ja mitte ainult viimasel, palju stressi olnud,
siis viin maitses hästi.
Paneb päris imestama, mille kõigega ma suudan Väga Palju joonuna hakkama saada (mida juhtub… vist vähem kui kord aastas).
Peo ametlik osa sai läbi, vaja linna minna. Seltskond koos ja taksole. Linna jõudes kaotasin ma oma kaaslased otsekohe. Nagu neid polekski olnud
Järgmine mälupilt on mingist kummalisest hipsterite ööklubist, kus ma üritasin mingit neidu ära rääkida. Kes oli ka väga täis mu meelest. Kaotasin tema kah üks hetk ära, olles teda tänaval ja vist veel ühes klubis jälitanud.
Momentaalselt sain sõbraks ühe võhivõõra kutiga, kes rääkis mulle oma eluloo ja palus jooki välja teha.
Kuna ma olin väsinud, siis tahtsin varsti koju saada. Pärast mitmeid katseid sain ennast mingite neiudega ühele taksole räägitud, üks tee ju. Ahistasin ühte neist füüsiliselt, mille vastu tal ei paistnud midagi olevat.
Väga täis olemise tunnus on see, et voodisse jõudnuna uinud silmapilkselt. Boonuseks kahepäevane pohmell.

Põlvega sai siis jällegi arsti juures käidud, tema olevat väidetavalt Eesti parim. Lõikama ei pea, tegi põlve ühe jubedalt valusa süsti ning nüüd võtan tablette. Vaevalt, et see päris korda saab.

Sihuke lause nagu “ma ei ole suhteks valmis praegu” – on 100% ajast bullshit. Kui ta sul ikka põlved nõrgaks võtab, siis oled sa igal ajal ja kohe valmis. Ilma mingi targutamiseta. Ja kui “pole valmis”, siis pole tundeid ja asi klaar. Olin ise hiljuti sunnitud sellise lause ütlema. Võib-olla on ka mingeid muid ja paremaid variante olemas, aga ma ei osanud. Asja ei saanud lasta edasi areneda.

Tegemata tööhunnik hakkab vist juba elu segama, võtsin lollisti mõned kohustused juurde. Muidu on enamvähem okei vist.

Veebruar

Pikalt ei viitsi kirjutada…
Suutsin paremat jalga ka vigastada…kukkusin. Nüüd on ring peal.
Mõned aastad tagasi autoõnnetus, kaela ja parema käe vigastus… see on vist enamvähem korras nüüd.
Siis vasak põlv. Nüüd said uued uuringud tehtud, lõikama seekord ei pea… päris korda seda ilmselt kunagi ei saa.
Kõike saab teha, joosta, raskustega trenni… aga tõsist jooksutrenni ilmselt mitte.
Suvel siis vasak õlg, korda pole saanud. Kaks kuud on harjutusi tehtud, tundus juba, et paraneb. Nüüd on valu suhtkoht tagasi. Ei viitsi enam neid harjutusi teha.
Ja mõned nädalad tagasi siis parem jalapöid. Luud katki pole, aga luudevahelised lihased olevat vigastatud. See loodetavasti paraneb jälgi jätmata. Praegu on endiselt paistes.

On mõningaid “huvitavaid” asju tehtud… kuniks elu. Võtan natuke hoogu veel.
Tutvumissaidil sain tuttavaks ühe neiuga, kohtusime ka. Mõnevõrra huvitav on, kuigi midagi tõsist siit kindlasti ei tule. Tõmban eemale, kui asjad tõsiseks tahavad minna. Alatult ma ei käitu, nii nagu mulle tehti…
Ma usun, et halvad asjad, mis ma teinud olen, tulevad mulle tagasi. Seega mitte teha neid.

2015

Paneks ka mingi väikese aasta kokkuvõtte. Esimesel pilgul võiks öelda, et oli halb aasta, aga järgi mõeldes ikkagi ka mõndagi head. Oli palju masendavaid hetki, aga samas ka hetki, mis tagantjärgi hinnates on ühed mu elu parimad.
Ja sain lahti kahest valest inimesest – nendega kokku jäädes oleksin kas hullemas seisus kui praegu või siis sama (hull) seis jätkuks veel edasi ja tähendaks asjade paranemise edasilükkamist.
On hulk kogemusi juures. Võiks öelda, et parem hilja kui liiga hilja.

Tänu suvistele jamadele jäin vist ühest sõprade seltskonnast ilma – kutsuti sünnipäevale, ma ei läinud; kutsuti afterparty-le – ei läinud. Sellest on kahju, neid sidemeid taastada oleks raske.
Kahel pereliikmel läks möödunud aastal halvasti – loodan väga, et see muutub paremuse poole. Ilmselt ma ise võiks neid rohkem toetada, nii palju kui ma saan ja oskan.

Tööalaselt oleks kindlasti paremini saanud, aga julgeks arvata, et sain hakkama vähemalt sama hästi kui mõni teine. Sel aastal ootaks midagi uut ja huvitavamat.

Füüsiliselt – jällegi mõni asi on väga hästi ja mõni asi halvasti. Sooviks, et mu õlg lõpuks paraneks. Teen vastavaid harjutusi ja paranemise märgid on tunda. Sooviks, et mu põlv laseks mul jälle korralikult jooksmas käia. Viimased kaks trenni proovisin jälle joosta – mõnisada meetrit – ja põlv ei andnud tunda. Panin enne isegi operatsiooni aja jaanuari lõppu, kuna see valu oli sarnane eelmise korraga. Selle ilmselt tühistan.
Muidu on vorm hea ja on hea meel, et olen pidevalt trenni teinud.

Loodan, et see aasta tuleb parem. Suhete alal ka ehk häid arenguid.