Mille jaoks? Kelle jaoks?

Mul on lihtsalt vaja kellegiga rääkida. Pole vahet kas keegi seda loeb või mitte.. Lihtsalt on vaja ennast tühjaks rääkida.. Tean, et see võib kõlada mõne tavalise pubeka jutuna, aga vahet pole. Kui ei taha ära loe. Mina pole kedagi sundinud..

Kas me elamegi ainult selleks, et pettuda omale kõige lähedamates inimestes?  Kui jah, siis mina ei leia sellele mingit mõtet. Kui ei, siis mille nimel täpsemalt?

Ma lubasin, et ei armu enam uuesti. Ma valetasin endale. Ja ma kahetsen seda.

Ma igatsen Ta puudutusi, sooje käsi, pruune silmi, pehmeid huuli. Kõik oli suurepärane ja siis ei teinud Ta minust enam välja. Ta suhtles kõigiga peale minu. Isegi mu parima sõbrannaga rääkis Ta rohkem. Ma olin segaduses. Kas tegin midagi valesti? Mitmes ütlesid mulle, et Ta oli minuga vaid selleks, et oma eelmisest tüdrukust üle saada. Ma ei tahtnud seda uskuda. Mulle öeldi et Ta vaid kasutab mind ära. Mulle öeldi, et Ta pole mind väärt. Ma ei uskunud neid.

Ja siis nädal peale seda taga rääkimist, unetuid öid ja segaseid mõtteid ütlesin Talle, et meie vahel on kõik läbi.. Ma ei tea kuidas need sõnad üle mu huulte libisesid. Seda kõike oleks justkui öelnud keegi teine.

Ma ei suutnud Talle otsa vaadata ning ma kõndisin minema. Mõni minut hiljem nägin ma Teda õue peal rõõmsalt palli mängimas. Justkui Teda ei huvitakski. See mõte võttis minult midagi.

Samal õhtul oli klassi kokku saamine, kus me pidime vanemate ja klassijuhatajaga klassiekskursiooni arutama. Ta hilines. Kohad olid täis ja Ta seisis seina ääres. Tabasin Ta mitu korda minu poole vaatamast…Kõhus keeras ja ma ei kuulanud mida teised rääkisid.

Järgmine päev oli reede. Lühike päev. Me rääkisime peale tunde. Küsisin Talt mis juhtus. Ta ütles, et ei tea. Küsisin Talt mis edasi saab. Ta ütles, et ei tea. Kaugemale me ei jõudnud, sest Ta pidi mingi kambaga kokku saama.

Sellele järgnes neli vaba päeva. Need venisid nagu igavik… Ma hakkasin juba vaikselt leppima mõttega, et ma ei meeldi Talle enam, ja et ma peaks Temast üle saama ja edasi liikuma. Mul oli isegi nii palju annet, et selle nelja päeva jooksul jälle emaga tülli minna. Mis muidugi andis uue põhjuse muretsemiseks. Ma vihkan meie tülisid, ma ei tea enam mida teha. Ma vabandan pidevalt kuid ikka kukun samasse auku.

Kolmapäeval oli bioloogias grupitöö. Ta istus teisel pool lauda ja Ta käsi riivas pidevalt mu põlve, justkui teeks ta seda meelega. Mu peas valitses täielik kaos. Kõik minu nelja päeva jooksul kogutud mõtted puhuti minema kui tolm. Rohkem polnud midagi, kuid mõnest puudutusest piisas, et mind segadusse ajada.

Neljapäeva päev möödus igavalt. Mitte midagi erilist. Leppisin emaga ka lõpuks ära. Tunne oli kohe palju parem. Õhtul saatis ka Tema mulle sõnumi. ”sau musi” Ta palus veel mul Talle helistada, kuid ma ei saanud Teda kätte. tund aega hiljem saatis Ta uue sõnumi. Ta ütles, et lõpetas õppimise ja on väsinud. Ma soovisin head ööd. Ma jäin üsna rõõmsas meeleolus magama. Teadmata mida järgmine päev kaasa toob..

Järgmisel päeval toimus ekskursioon, millele Tema viimasel hetkel käega lõi, öeldes, et Ta peab õppima. Me jõudsime sellelt ürituselt varem tagasi kui plaanitud, sest kaks tüdrukud vingusid, et neil oli igav ning kuna meid oli nii vähe siis otsustati tagasi tulla. Läksin Ketuga (väljamõeldud nimi) tema poole, sest mu vanemad teadsid, et ma jõuan alles kümne ajal koju ja kell oli veel kuus. Otsustasime õue minna. Ka Tema oli veel millegi pärast seal.Ma laenasin Ketu telefoni ja sirvisin sealseid sõnumeid ning avastasin, et sel ajal kui Ta oli saaatnud mulle sõnumi, oli Ta samasuguse saatnud ka Ketule. Ma teadsin, et nad saavad hästi läbi, aga et kohe nii hästi…

Varsti hakkas vihma sadama ning ma sammusin sõnagu lausumata kodu poole, mis sest et kell oli alles 8. Terve tee hoidsin ma pisaraid tagasi. Kuidas sain ma nii loll olla???!!! Mina jätsin ta ju maha ja siis veel loodan midagi. Tal oli tehniliselt täielik õigus selliseid sõnumeid teistele saata, aga miks ta neid siis mulle ka saatis? Ma olin vihane, meeleheitel, solvunud, pettunud ja vihmast läbimärg ning tagatipuks ootas mind ees veel kaks päeva nädalavahetust, mille jooksul pean ma kõik selgeks mõtlema, kuid viimasel ajal pole asjad peale nädalavahetusi samad, mis enne neid.

Nädalavahetuse jooksul rääkisin ma Ketuga. Muidu pole me kunagi väga hästi läbi saanud aga nüüd rääkisime üsnagi palju. Ma polnud ta peale selle sõnumi pärast pahane. Võibolla oleksin pidanud olema. Aga ma ei olnud. Ketu ütles, et Tema meeldib talle. Ma ei teadnud mida vastata. Ketu lisas, et Tema nimel oleks ta nõus oma praegusest poisist loobuma. Mul hakkas kõhus keerama ja ma ei teadnud mida ma sellest arvama peaks?  Taaskord oli mu pea täis segaseid mõtteid, kahtlus, lootusi ja Teda.

Esmaspäeva päev oli nõme. Peale tunde läksin raamatukokku. Teel sinna oli korvpalliplats, kus ma isegi vahepeal mängimas käin. Seal oli Tema ja mu klassivend. Ta ei pannud mind tähelegi, tavaliselt kutsutakse mind ka mängima, aga see kord mitte.

õhtul saatsin talle sõnumi küsides kas Ta vihkab mind. Ta vastas tund aega hiljem öeldes, et Ta oli mu peale vihane, sest mina olevat Tema kohta öelnud asju mida ma tegelikult öelnud polnud. Me rääkisime osad asjad sirgeks. Ta ütles, et kui ma olin ta maha jätnud, oli Ta koju närvama läinud. Siis mõistsin ma, et ma ikkagi meeldisin Talle. Ta ütles, et Ta meeldib Ketule. Ma ütlesin, et ma tean. Ta lisas, et Ketu meeldib talle ka. Ta küsis kas ma olen pahane. Ma ütlesin et ma ei saa olla. Ta küsis, miks? peale väikest kahtlust ütlesin, et sellepärast et Ta meeldib mulle. Ta vastas et ma Talle ka. Kõik oli taaskord segamini. Ta ütles veel, enne kui ma midagi vastata jõudsin, et Ketut ta niivõi naa ei saa, sest tal on poiss olemas ja ta on paks. Ma naersin. Tegelikult polnud see naljakas. Aga ausaltöeldes parastasin ma Ketu peale. Rääkisime veel natuke ja siis Ta küsis: ”niiet jälle koos:) ? ” täpselt nii ütleski. Ja ma vastasin: ok:) Mina järeldasin sellest seda, et me käime. Ma isegi ei tea miks ma Ta tagasi võtsin. Ta ju ise tunnistas, et Talle meeldib teine tüdruk ka. Mul hakkas Temast isegi natuke kahju. peale seda lõpetasime rääkimise ja läksime magama.

Teisipäev. Mulle pole kunagi teisipäevad meeldinud. Seegi päev polnud just midagi erilist. Ta ütles mulle tsau ja see oli ka enam-vähem kõik. Peale tunde toimus foorumteatri proov. Mina ja kaks teist osalejat pidime tundi näitlema ja Tema istus koos mu sõbrannaga pingi peal. Siis helises mu telefon. Ta saatis sõnumi: sau musi. Päris armas Tema mõõdupuu kohta. Naeratasin talle.

Peale foorumteatrit oli võrkpalli trenn. Me ootasime pool tundi spordihoone ukse ees aga kedagi ei tulnud. Seega otsustasin ma koos sõbrannaga maja taha päevitama minna, sest koju polnud küll mingit tahtmist minna. Me olime seal umbes pool tundi, ajasime juttu jms. Ja siis ta näitas sõrmega tee poole ja ütles, et Tema kõnnib Ketuga käest kinni hoides minema. Millegipärast ei kahelnud ma ta sõnades ja seega ei hakanud ma üldse sinna poole vaatamagi. Taaskord oli nii, et ma ärkasin hommikul rõõmsana ja päev lõpes pisaratega. Kohe peale seda nõudsin, et me sõbrannaga koju läheks.Ta nõustus. Ta isegi üritas mind lohutada, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Ma tundsin ennast kui mingit vana kaltsunukku, kellega oli natuke mängitud ja siis nurka heidetud.

Sel õhtul nutsin ma ennast magama. Just nagu peaaegu igal teisel ööl enne seda. Kolmapäev ei toonud samuti mingit muutust. ma olin vaikselt. Ei rääkinud väga kellegagi ja ei surkinud midagi. Ta ise ei tulnud ka minuga rääkima. Kokkuvõttes oli see masendav päev. Jälle nutsin ennast magama.

Neljapäeval ei toimunud kuni kolmanda vahetunnini mitte midagi. Sel vahetunnil istusime koridoris pingi peal ja järsku küsis üks üks poiss Tema käest kas me käime veel. Ma ei vaadanud Tema poole aga järgnevast jutust võis järeldad seda, et Ta raputas pead. Segadus. Järjekordselt. Segadus. Oleksin tahtnud keset koridori Talle virutada. Ma ei tea kust see viha tuli, aga see oli seal ja ma pidin ennast vägisi tagasi hoidma. Ma läksin WC-sse rahunema. Ma olin endast täiesti väljas ja tagusin rusikatega vastu seina, pisarad üle näo voolamas. Ma hilinesin tundi. Ma poleks pidanud sinna üldse minema, sest see ajaloo tund oli kõigi aegade halvim. Ma sain klassiõe käest teada, et Ta käib nüüd Ketuga. Ja, et nad olid juba kolmapäeval külapeal suudelnud. See oli viimane tilk karikasse. Ma olin maruvihane, et Ta mulle seda ise ei julgenud öelda ja maruvihane selle peale, et ma ise Temalt veel midagi head lootnud olin. Edasi ma eriti ei mäleta, kõik oli nii tuim ja mõttetu. Mõned üritasin mind lohutada, aga ma ei andnud neile erilist võimalust. Öösel ma ei maganud. Ma ei teinud midagi, ma kõndisin mööda tuba, nutsin vihapisaraid, küsides endalt, miks ma nii naiivne olen olnud.

Reede möödus samuti uduselt. Ma ei mäletagi midagi eriti. Ei tahagi mäletada.

Samuti läks laupäev.

Ja täna on veel pühapäev.

Eks näis mida homne päev endast kujutab.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>