Joy95

I’d like to think that I’m strong

But something about this thought seems so wrong

How can I be strong when I’m broken inside

And because I’m broken I remember all those times I’ve cried

But why do I cry when there’s no one who hears me

There’s no one to count on to come and save me

I’d like to think that I don’t need to be saved

I just needed a person who would have stayed

I’ll never understand how could you say that you love me

And so easily turned your back and left me

You left me in this loneliness that I hate so much

Alone with my heart that you just chrushed

Now my heart is black and there’s only pain

You can imagine it slowly dying in vain

See on üks minu luuletustest, mille ma olen kirjutanud. Kuna mul on praegu rasked ajad, siis inspiratsiooni kirjutamiseks on pidevalt. Sobivad sõnad ja mõtted tulevad ise minuni, ma pean need lihtsalt kirja panema. Hea, et mul on telefonis notepad, siis ma saan igal pool asju kirja panna enne kui need ära ununevad. Ma olen kirjutanud siiamaani 13 luuletust ja 1 laulu ühest konkreetsest inimesest, aga ma olen ainult ühe luuletuse talle saatnud ja ta ei osanud selle peale ka midagi vastata. Ma saan aru, et tal on tunnetest rääkimisega probleeme ja see rääkimine ei tule lihtsalt, aga võib-olla on see tema viis kuidas asjadega toime tulla. Ja no mingis mõttes ma saan temast aru, ma olin ise samasugune üleeelmises suhtes. Õnneks üleeelmine lahkuminek õpetas mind nii palju elu kohta ja käitumise kohta suhetes. Eks ma võiksin kõikide lugude põhjal ilmselt juba raamatu kirjutada, sest neid on nii palju, aga eelkõige ma ise saan aru, mida ma valesti tegin ja ma tunnistan seda endale. Ma ei ela vähemalt eituses ja ei tunne vajadust kõikidele teistele näidata, et kui hästi mul ikka läheb, et saada võimalikult palju laike ja kommentaare. Kõike seda lihtsalt selleks, et ta end hästi tunneks, sest sisimas on ta ebakindel ja kompleksidega. Aga ma ei hakka sellest hetkel rohkem rääkima.

Mu jutu mõte on lihtsalt see, et ma õppisin oma üleeelmisest suhtest palju ja ma arendasin endas neid külgi, mis olid puudulikud. Ma lihtsalt saan hetkel temast aru, aga kuna ta on ainuke mees kelle pärast ma olen nii palju vaeva näind, siis ei taha ma kindlasti mitte alla anda, isegi kui ma sisimas piinlen iga kord kui ma temaga räägin ja üritan muretu paista. Aga ja seda konkreetset luuletust ei ole ta näinud, ühest eelmisest piisas juba, ei taha teda kurvaks muuta ja ilmselt ta ei oskaks oma tundeid selle koha pealt väljendada. Ja mis kõige olulisem ma ei taha välja paista nagu ma oleks meeleheitel või tahaks talle midagi peale suruda, eriti arvestades et ta ei ole valmis tõsiseks suhteks. Eks on targem vist talle aega anda ja vaadata mis saab.

Otsustasin ka lõpuks kasutaja luua. Ma ei ole küll kunagi bloginud, kuid olen pikemat aega juba kirjutanud luulet ja ma tunnen, et mul on hetke perioodil vaja ennast kuskil välja elada. Seega ma loodan, et keegi ei arvusta mind, kuna ma siiski algaja selles

Lihtsalt mul on pidevalt tunne, et tahaks end tühjaks kirjutada, sest just kirjutades miskipärast on tunnetest ja üleüldse kõigest kuidagi kergem rääkida. Praegu on mu elus lihtsalt raske periood, millega ma üritan kuidagi toime tulla. Aga no toimetulek on ka vahelduva eduga, mõni päev nagu poleks midagi viga, aga siis on jälle päevi kus ma tunnen end nii üksi. Üksioleku tunne tekib ka tavaliselt siis kui midagi otseselt teha ei ole vaja või on lihtsalt nostalgia ja igatsus peal. Eks muud põhjust ei olegi kui ikka vana hea armastus. Eriti valus ongi see sellepärast, et ma lõpuks lootsin, et ma olen leidnud inimese, kes mind reaalselt mõistab ja toetab. Aga ma ei tea mida ma peaks tegema, kui inimene ütleb, et ta ei ole suhteks valmis.

Ma ei ole mitte ühegi teise inimese pärast nii palju vaeva näinud. Ma olen korduvalt proovind temaga ise rääkida ja pöördusin ka tema parimate sõprade ja vanemate poole, kuna ta on tunnete koha pealt suhteliselt kinnine inimene ja ta ei öelnud ka otseselt mis teda takistab. Võib-olla see, et tal ei ole kunagi tõsist suhet olnud või hoopiski see, et kuna ta läheb sügisel sõjaväkke siis tahab veel vaba olla ja elu nautida???

Kõik oleks palju lihtsam kui ta lihtsalt oleks natuke rohkem avatud tunnete koha pealt ja üritaks natuke ka minu seisukohast asja vaadata. Ma ei teagi mida ma tegema peaks, arvestades et ma sain nädalavahetusel kinnitust et meie vahelt ei ole kõik kadunud. Ei tahaks kuidagi peale ka suruda…