jumpsik

6 February, 2009

Mõtlen

Postitas jumpsik kategoorias Määratlemata

Ma niisama mõtlen siin…

Mõtlen, et millal ma viimati hingasin nii sügavalt sisse, et tundsin värsket õhku kopsudesse tungivat. Ei mäleta. Kunagi lapsepõlves vist… Siis ma veel hingasin korralikult. Helge-helge lapsepõlv (kas natuke sarkasmi? mkm. kindlasti mitte)! Võib-olla lapsepõlv tundub tore ja hea ainult kuna ma mõtlen ta selliseks. Võib-olla tegelikult ei oludki rohi nii roheline ja taevas nii sinine, kui ma mäletan. Võib-olla ma ei elanudki ‘Bullerby lastes’. Ei tea jah… Aga see ei muuda tegelikult ju midagi. Praegu on siiski praegu ning täna on varsti homme. Kas homme tuleb tänasest erinev? Kes sellele vastama peab? Kas mina? Ma ju ei tea…

Iga kord kui ma blogiga alustan, kaldun pigem vasakule kui paremale, öösse kui päeva, negatiivsusesse kui positiivsusesse, suvalisse trükkimisse kui planeeritud lausetesse. Ja ometi on mul alati suured plaanid. See vist ongi minu viga. Ma unistan liiga palju. Teen peas tohutuid plaane, mis mingitel segastel asjaoludel enamasti teostamata jäävad. Või kas jäävad…? Ehk ei jäägi… Jahh, kuidas nüüd võtta. Kas 5 aastat millegi üritamist on pigem teostus või… mis on teostuse vastand? Teostus või…. mitte (mina pole süüdi. kell on palju). Ma kaldun pigem selle viimase poole. Samas, ma pole ju alla andnud (või olen?), seega ei saa asja lõpetatuks lugeda. Eks.

Tassisin oma toast enne tooli vannituppa ning asetasin selle vanni kõrvale. Seejärel panin toolile arvuti ning nautisin tänapäeva moodsa maailma kõige paremat leiutist Internetti koos vahuvanniga (kui imelik saab olla??). Kuni mu peas hakkas järjest enam probleeme tekitama küsimus ‘kas vannitoas keerlev aur (ma tean…aur ei keerle tegelikult) on arvutile:

  1. kasulik
  2. kahjulk
  3. ei mõju kuidagipidi’
Millegipärast on mul tunne, et arvutid ei naudi aurusauna just sama entusiastlikult kui inimesed. Ei teaaa. Nagu paljusid muidki asju. 

Ma ikka mõtlen veel selle üle, kuidas õppida uuesti hingama, kuidas nautida iga sekundit oma elus, kuidas tunda end elavana… Mitte et ma surnud oleksin (khmm…tekst läheb järjest kahtlasemaks. aga kell on palju, nagu ma juba mainisin!), aga ma tahaksin TUNDA, et elan! Tahan rõõmustada ilusa ilma, väikese lumesaju, möödasõitvate taksode, rippsilla, lillede, mägede, tee, oma naljaka elu, teiste inimeste jne jne üle. Tahan ju nii väga… Ja ma isegi tean, millist konarlikku munakiviteed mööda sammuma peaksin. Ma lihtsalt… pärast kolme sammu keeran alati tagasi. Ja olen jälle alguses… 

Vahel mõtlen, et miks peab kõik nii pagana keeruline olema. Minu jaoks (tsktsktsk, teiste elu on alati lihtsam, kas pole?). Ja siis järgmisel hetkel olen veidi aega kõigega rahul… Kuskil pealmises kihis, mitte väga sügaval.

Kommenteeri


  • Kuud

  • Blogroll