karinisotsiaalneppimine » Blog Archive » algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama

rääkisin siin just korterikaaslasega, et kui raske on harjuda jälle kirjutama. Gümnaasiumis olid harjunud pidevalt kirjandeid, esseid jms vorpima, see tuli automaatselt. Kuid kui hakkasin selle nädala algul 10leheküljelist analüüsi-esseed kirjutama…olid mõtted otsas ja ridade tekkimine väga visa. Kümnenda lehekülje valmides võisin aga juba kõvasti kuulutada,et nüüd võiks uue lõpukirjandi kirjutada, mõtte hakkas jooksma. No nii on ka selle blogiga täna…

Nüüd siis asjast ka. Mulle jubedalt meeldib rootsi keelne väljend “vardagslyx”. Eesti keelde on seda natuke raske tõlkida, kuid otsetõlkes on ta igapäevane luksus. Need on need asjad, mis teevad selle elu elamisväärseks, annavad igasse päeva sellise väikese “ekstra”, mis annab argipäeva magusamaks. Nii otsustasingi võtta veidikese pühapäeva õhtust ainult endale…hea tee(proovisin kunagi Triinu juures head teed, ning ei suutnud täna seda poodi jätta :) ), minu lebotamisriided, hea muusika ning vaikus. Vaikust on küll raske seletada, kui muusika mängib, kuid see on vaikus, mis toimub mu peas. Üritan mitte pöörata tähelepanu nendele väikestele häirijatele, mida ma endale kusalgi oma ajusopis pidevalt genereerin. Ka seda pean ma oskuseks – oskuseks olla iseendaga. No et siin teile selgemat keelt rääkida võib selle kokku võtta nimetajaga “refleksiooni minutid iseendaga”.

Ja mulle meeldib nii.



Lisa kommentaar