• diana posted an update 5 aastat, 11 kuud tagasi

    ”Vabandust, läksin hoogu,” vabandasin ma. ”Pole hullu ega ma nii hullustika nüüd haiget ei saanud,” ütles ta. kui trenn trenn läbi sai läksin koju ja hakkasin raamatut lugema mis õpetas tervislikkult toituma ja elama.
    Vaatasin kella ja imestasin et kell oli juba 01.27. Panin tule kustu ja jäin magama.
    Hommikul ärkasin kell 08.00 tegin ennast korda ja läksin jooksma. olin juba poolteist tundi jooksnud, mõtlesin et jooksen veel ühe tunni või poolteist. Sinikad mu kaelal, jalgadel, üldse igal pool üle mu keha hakkasid valutama iga väiksegi pingutusega mis ma tegin.
    kuid need polnud võrreldavadki haavaga mis mu selga märkis ja selle kuju oli täpselt nagu pistoda ja alla oli kirjutatud verega märgitud. Minu meelest oli see väga imelik ja naljakas et kes nii totra asja peale tuleks. Ah, pagan mul on ju järgmine kuu sünnipäev, kas tõesti on järgmine kuu august?
    ”Ai, mu pea!” oigasin ma ja avasin silmad, leidsin end näoli maas, mul oli kohutav pea valu. Katsusin oma parempoolset kulmu ja tõmbasin käe kohe ära ning vaatasin oma verist kätt. ”Vabandust, ma palun väga vabandust, las ma aitan teid.” vabandas mingi võõra hääl. ”Mida sa teietad ega ma mingi printsess pole.” ütlesin ma uimaselt. Püüdsin püsti tõusta kuid tuikusin ja pea käis ringi, tundsin enda käsivartel tgevaid käsi. Vaatasin üles ja mul jäi hing kinni. Mu ees seisis kõige kaunim ja täiuslikum inimene. ”Vabandust ma ei tahtnud ebaviisakas olla.”ütles ta. Ma lausa sundisin ennast talle vastama. ”Ei hoopis mina poleks tohtinud ebaviisakas olla.” ütlesin ma. Hakkasin minema kõndima aga pea käis ikka veel ringi.
    ”ma arvan et ma peaksin su arsti juurde viima.” ütles ta mu kinni püüdes. ”No okei kui sa just peale käid, mis su nimi on, ma tahaksin teada kellega tegu on?” küsisin ma … jätkub