Tolerantsus. Mida tähendab tolerantsus minu jaoks? Sellele küsimusele üritan leida vastuse selles kirjandis.
     Minu jaoks tähendab tolerantsus sallivust, vast sedasama ka maailma jaoks, kellegi või millegi aksepteerimist sellisena nagu ta on. Mitte nähvata klassiõele, et “Kas sa täna peeglisse ka vaatasid?!” ja kui too imestunud ilmega sulle vastu vaatab talle iroonitsedes vastata “Päris lahe kostüüm!” ja naerda lõkerdades eemale minna ning samas end maailma nabana tunda lisaks mõeldes, et küll mina olen ikka lahe ja imeline inimene, keda kõik kadestama peaksid. Kui ma siiski nii peaksin mõtlema siis üritan ikka keele hammaste taga hoida. Mõnel ei tule isegi see “raske” asi välja, kõnnib mööda laia ilma ringi kaaskodanlasi muudkui sõimates ja nende vigu välja tuues.
     Küllap nende vihaobjektide enesehinnang on tänu mõnitamisele piisavalt madal, et end iga kord peeglist vaadates mõtlevad nood, et issand jumal, kui paks ja kole ma olen küll teised on ikka palju kenamad ja peenemad. Saavad koolis kolme, aga pinignaaber sai viie mõtlevad koheselt: võiks mina ka nii tark olla! Tahtsin sellega öelda, et tolerantsus ei tähenda ainult seda, et ma teisi sallin ja respekteerin neid nõnda nagu jumal neid loonud on vaid austan ka iseennast, armastan iseennast ja mis peamine-saan iseendaga hästi ja väga hästi läbi. Miks ma nii arvan? Esiteks, inimene ei jõua oma elus just kuigi kaugele, kui ta enesehaletseja on. Teiseks, tal pole läbilöögivõimet ja kui ongi, siis ta ei rakenda seda. Ja kolmandaks ei leia ta endale eriti sõpru ja kaaslasi. Kes tahaksi suhelda inimesega, kes vaevu sõna suust välja saab ja kes, olegem ausad, pidurdab olulisel määral suhtlust ja igasugust kokkupuudet muu maailmaga.
      Tolerante ei pea olema ainult enda ja teiste inimestega vaid ka ennast ümbritseva maailma suhtes tuleb olla salliv ja lugupidav. Kui üleaedse maja koer õhtul kuu poole ulub ei “haugu” sa talle ju et “Ole vait sa vana peni!!!”. Selle asemel lähed ja räägid rahulikult koeraomanikuga. Või kui pood on pühapäeval suletud ei lähe sa poeomaniku juurde ja ei kuku protesteerima. Ei, sa elad selle rahulikult üle ja ootad esmaspäeva, et saaks rõõmsalt poodi raha laristama minna.
       Minu kindel seisukoht on- ARMASTA iseennast, ARMASTA oma sõpru,tuttavaid, kaasmaalasi, ARMASTA keskkonda, maailma milles sa elad just sellisena nagu ta on. Mõelda vaid, meie kallis planeet maa on tõepoolest ainus koht, kus me elada saame nii, et parem hooli temast. Tooksin siinkohal välja vanasõna – kus viga näed laita seal tule ja aita. Aita ennast ja aita teisi. Lõppude lõpuks, kõik tuleb ju meieni ringiga tagasi.