KerttuAed

Terrassi äärest lillepeenrast, aga mis see on ei tea. Seda huvitavam tundub

Nii äge ronija. Hea meel, et kaunad ka juba küljes, siis saab järgmiseks aastaks seemneid korjata.

Pidevalt sööme terrassi peal arbuusi ja seemned lendavad kuhu juhtub. Nüüd avastasingi, et üks seeme on läinud kivide vahele ja taimeke juba tuleb. Eks näha, mis sellest saab, sest seal all on ju vaid liiv.  Aga igastahes kastma ma teda hakkan ja lastele ka juba sõnad peale loetud, et nad teda katki ei teeks.

Üleeile sain mesilase käest nõelata – jalg läks korralikult paiste nii, et peale astuda ka ei saanud. Õhtu otsa olin pikali, tegin viinasokke ja hoidsin jääd peal. Hommikul ärkasin oli jalg veel paistes, aga tahtsin nii väga seenele minna, et läksin isegi sellise paistes jalaga:

Tahtsin seenele minna jala, et võtan oma ämbri ja astun toa uksest välja ning hakkan vaikselt metsa poole minema. Elva Maratoni rajale ei ole ka minu maja juurest palju maad – võibolla paar kilomeetrit. Seega saigi sammud sinnapoole seatud ja miks minna kuskile kaugemale, kui mul lähedal on juba selline mets:

Pilvikud on ikka nii ilusad:

 Aga muidugi metsa läksin ma vaid kukeseente pärast. Eriti meeldivad mulle need seened, mis peidus on:

Sellist vana ja sammaldunud kasti leides, lähevad mõtted kohe uitama:

Äge on avastada ka kohti, kus pole varem käinud:

Elva kui metsapealinn 2013 reklaamlause kõlab nii: Linn, mis puhkab metsas. Seega elan täitsa õiges linnas, sest olen inimene, kes puhkab metsas.

Kodutee, see on ikka kõige mõnusam ja eriti, kui oled 4 tundi jalutanud ja 15 kilomeetrit läbinud.

Eilne saak selline:

Seened puhastud ja pandud külmkappi oma järge ootama, sest ei tea veel, mis ma nendest teen või mida teha tahaks:

Ilmad on külmad umbes 15 kraadi ringis ja pidevalt sajab. Ei ole jäänud midagi alles, mis meenutaks suve ja praegu on ju veel südasuvi. Kindlasti on paljutele selline ilm vastukarva, eriti nendele, kes veel puhkuse plaaninud ja häid ilmu lootnud. Mul endal on ka puhkus, aga mina naudin täiel rinnal: mis sest, et väljas on selline:

Mulle meeldib selline ilm, sest siis saan rahulikumalt võtta. Siiamaani olen ainult ringi tormanud ja rabelenud ning tunnen, et hakkan sellest kõigest väsima. Ööd on olnud nii lühikesed ja ei raatsigi magada, kui tead, mida kõikke veel teha tahad ja kui väga pimedaks ei lähegi. Seega lausa vajangi sellist ilma, et puhata ja taastuda ning mis saaks selleks veel parem olla kui hea raamat ja piparmündi tee.

Seekord lugesin Kristin Hannah “Maja salapärase järve ääres”.  Alguses raamatut käes hoides ja pealkirja lugedes, tundus see täitsa tavalise armastusromaanina, et mis seal ikka erilist on.  Aga samas ma midagi sellist lihtsat juba pikemat aega lugeda tahtsingi. Aga koguaeg oli nii kiire ja kui meelde tuli, siis oli juba raamatukogu kinni ja nii see lugemine vaid edasi lükkuski. Lõpuks ikkagi jõudsin raamatukokku ja võtsin kohe mitu raamatut korraga. Esimesed paarkümmend lehte sellest raamatust ei olnudki midagi erilist, aga mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ma sinna ja nendesse tegelastesse sisse elasin. Kaks viimast päeva olen vaid nutta lahistanud, ma arvan,et ma pole paari viimase aasta jooksul niipalju nutnud kui nüüd seda raamatut lugedes. Raske on seda kõikke sõnadesse panna ja peab ise lugema, et kogeda. Aga mulle meeldis väga, kuidas autor kõigest kirjutas – nii lihtsalt ja veenvalt ning seal oli niipalju häid lauseid, et mõtlesingi: järgmine kord kui midagi loen, hakkan paremaid pärleid kirja panema. Raamatu kolmas osa hakkab James M. Barbie ütlusega: “Jumal andis meile mälestused, et meil oleksid roosid detsembris”. See on juba väga hästi öeldud. Mõnus raamat, kui tahad natuke omaette olla, elu üle järele mõelda ja paistes silmadega ringi käia.

Eelmine aasta ostsin ühe ampli sisse püstise fuksia. Müüja ütles, et see on püsik ja peale õitsemist võtsin ta amplist välja ja panin maja ette lillepeenrasse. Taim oli kuivanud ja tundus, et eluvaim täiesti kadunud, aga maha panin ta ikkagi. Täna avastasingi, et taim täitsa olemas ja õiepungadki küljes. Nii, et proovida tasub alati!