Üleeile sain mesilase käest nõelata – jalg läks korralikult paiste nii, et peale astuda ka ei saanud. Õhtu otsa olin pikali, tegin viinasokke ja hoidsin jääd peal. Hommikul ärkasin oli jalg veel paistes, aga tahtsin nii väga seenele minna, et läksin isegi sellise paistes jalaga:

Tahtsin seenele minna jala, et võtan oma ämbri ja astun toa uksest välja ning hakkan vaikselt metsa poole minema. Elva Maratoni rajale ei ole ka minu maja juurest palju maad – võibolla paar kilomeetrit. Seega saigi sammud sinnapoole seatud ja miks minna kuskile kaugemale, kui mul lähedal on juba selline mets:




Pilvikud on ikka nii ilusad:


Aga muidugi metsa läksin ma vaid kukeseente pärast. Eriti meeldivad mulle need seened, mis peidus on:



Sellist vana ja sammaldunud kasti leides, lähevad mõtted kohe uitama:

Äge on avastada ka kohti, kus pole varem käinud:

Elva kui metsapealinn 2013 reklaamlause kõlab nii: Linn, mis puhkab metsas. Seega elan täitsa õiges linnas, sest olen inimene, kes puhkab metsas.

Kodutee, see on ikka kõige mõnusam ja eriti, kui oled 4 tundi jalutanud ja 15 kilomeetrit läbinud.

Eilne saak selline:

Seened puhastud ja pandud külmkappi oma järge ootama, sest ei tea veel, mis ma nendest teen või mida teha tahaks:

|