Tere, armas blogikülaline!
Mul on hea meel Sind siin ruumis kohata. Palun lahkelt tutvuma!
See on sõnalis-pildiline meenutus ühelt meie suve kaunilt päevalt – Kiidjärve külapäevalt. Põlvamaal asuva Kiidjärve küla külapäeva peetakse iga 5 aasta tagant. Seekordne toimus 25. juulil 2015. Kui senini oli suvi olnud vihmane ja jahe, siis sel päeval oli kui tellitud ilm imeilusa päikese, sumeda õhtu ning sooja vaikse ööga, sest järgmisest päevast juba jätkus sellele suvele iseloomulik sompus taeva, jaheduse ning sadude tsükkel, kuni augustikuus lõpuks ometi alanud tõelise suveilma ilmumiseni. Lõuna-Eestile iseloomulikus hajakülas, kus puudub kauplus ja tavamõistes külakeskus, ei näegi tavapäraselt inimesi. Avalikus järverannas, mis on inimestele suviti palavate ilmadega ainus kohtumispaik, paljud kohalikud inimesed ei käi, liiatigi saab järve minna ka järve eri kallastelt seal paiknevate talude juurest. Rahvastikuregistri andmetel on Kiidjärvel elanikke lausa 175, kuid see number kujuneb ka naabruses asuva Maarjaküla elanike arvelt. Külas endas elatakse hajutatud majadekogumites tsentris olevate veekogude – Kiidjärve ja Ahja jõe mõlemale poole jäävatel kallastel. Küla keskel mõisapargis peetavatel üritustel, omal ajal tules hävinenud mõisahoone kohal asuvas armsas raamatukogus-seltsimajas, kus sees ja ümber praegugi üritus toimus, kõik küla elanikud mõistagi ei osale, ent sellisele külapäevale tulevad kohale ka juba kodunt kaugemale lahkunud nooremad põlvkonnad. Kohal oli ka palju väikeseid armsaid inimesehakatisi, küll rahvariietes ja ilma. Nendele oli vabaks jooksmiseks valla suur maa-ala ning lapsed said endagi loovust väljendada koos täiskasvanutega siidile märke maalides. Populaarne mängupaik oli varem samal platsil seisnud, kuid nüüdseks lagunemise tõttu maapinnale tõstetud külakiik, mille postidel oli tore turnida. Seltsimaja perenaiselt saime küsimise peale teada, et see on plaanitud ikka taastada ja tegelikult ka pargi renoveerimise plaan on olemas, mis teeb selle paiga, kui plaan teostatud saab, veel kenamaks. Väekas on paik nagunii ja seda mingit imelist väge Kiidjärve puhul mainis enda kõnes ka armas külaelanik, Vastse-Kuuste valla volikogu esinaine, ühtlasi Kiidjärve külaseltsi esinaine ja üks külapeo peaorganisaatoritest Inge Kalle oma tervituskõnes. Selle muinasjutulise ilusa päeva muljed minult, millest ehk ka mõne teise küla inimesed enda ürituste teostamisel inspiratsiooni võiks ammutada, avanevad piltide aluste kommentaaridena.
1. Järveranda ja endise mõisahoone paigas asuva seltsimaja ning raamatukogu ees olevat peoplatsi ühendav võimsatest tammedest allee oli kujundatud kunstisaaliks, olles kaunistatud Ahja Kooli õpilaste töödega teemal „KIIDJÄRVE, MU MUINASJUTUMAA“. Väga vahva idee oli ja tänud selle autorile! Suured tänud ka põhikooliealistele kunstnikele ning nende juhendajale, Kiidjärvel elavale kooli kunstiõpetajale Katrin Pikale!
Siin avaneb see muinasjutuline alleenäitus täies hiilguses. Südaöö eeli paigutati seda alleed ääristama küünlad, valgustamaks järveni viivat rada.
Kiidjärve mõisapargi keskel on paljudest külg külje kõrval kasvavatest puudest võimas ring, mis minus alati küsimuse tekitab, et kas on teadlikult istutatud ja kui, siis millal ja kelle poolt. Ehk keegi siinseist lugejaist oskab sellele vastata? Istume siin minu armsate tütretütarde Eliise ja Eileeniga puuringi keskel, selle kaitsvas ja energiat andvas süleluses. Kummalisel kombel leidsin meie talus vanade piltide hulgast sajandi alguses tehtud foto, kus need puud samuti peal olid ja minu suureks üllatuseks olid need juba siis vaat et sama suured.
Külapäeva avasõnad Kiidjärve seltsimaja ees ütles vallavolikogu ja külaseltsi esinaine ühes isikus, armas meie suvekodu naabrinaine Inge Kalle, üks peamisi ürituse organisaatoreid. Oma kõnes nimetas temagi Põlvamaa selle paiga mingit erilist väge, mida ei oska seletada, kuid mis väljendub minu jaokski selles mõisapargis, selles laste nägemuse kaudu paberile maalitud Kiidjärve muinasjutus, ka nendes nii vahvalt koos loovates inimestes, kelle ühise, palju energiat nõudnud panustamise tulemusel see päev teoks sai. Seltsimaja teisel korrusel oli sel korral välja pandud varem kogunenud fotodest näitus Kalmer Tennossaarest. Seejärel võttis sõna armas külla tulnud näitlejanna Liina Tennossaar, kes on Kiidjärvel sündinud ja üles kasvanud endisaegse lauljana tuntud Kalmer Tennossaare tütrena ka suvesid selles külas veetnud. Tema tegi külale kena üllatuse ja andis üle veel mitu kastitäit isa pärandit, väljendas siirast tänulikkust Kiidjärve rahvale, lisades avatud südamel, et armastab kõiki.
Seda fotot uurides on näha, et taamal on juba esinemisejärje ootel naisansambel.
Mina olen rahul, et meie teismelised kaksikud tüdrukud said näole kenad maalingud armsa kunstnikuhingega neiu Marianne Männi vilunud käe läbi. Siinsel pildil on lõpufaasi jõudnud armsa Eliise näo kaunistamine. Tüdrukud said sellest indu ka ise näomaalinguid tegema hakata. Järgmistel vihmastel päevadel loodigi värvipliiatsitega, mis minu jaoks üllatavalt ka vette kastetuna kehale peale jäid, iseenda ja õe kätele ja nägudele ütlemata vahvaid pilte. Täname armsat kunstnikuneiut maalingute ja inspireerimise eest!
Tasakaaluks naistelaulule kõlab meestelaul. Tore oli vaadata, kuidas tuttavad külamehed on ühe eesmärgi nimel kokku tulnud ja hingestatult laulavad. Veel vahvam on, kui nad ei tee seda üksnes perede naisliikmete õhutusel, vaid ise, omal algatusel. Kuidas see kõik täpselt oli, seda saan tagasi minnes armsalt kaasa laulnud naabrimehelt küsida, aga kui keegi oma lugu siin blogi vahendusel rääkida saab, on tulemus palju parem, sest eks mitme peale selgu alati laiem pilt ja tõe mitu variatsiooni. Laul kui Maaema vibratsioon tervendab teatavasti energeetilist südant ja tõstab hinge taluvust argielu raskustele vastupidamiseks ning seetõttu saab öelda, et laul on ka planeedi hooldusvahend. Laulu nautivaid inimesi, nagu piltidelt näha, oli kohale jäänud palju.
Erinevaid töötubasid viisid huvilistele läbi lähedal asuva Maarja küla tegevusjuhendajad, kellega veidi ka omavahel vestlesime. Kiidjärve üritustel on ikka alati Maarja küla elanikud kohal ja nüüdki paistsid nad silma armastava suhtlemishoiakuga. Aina kallistati oma inimestega ja töötajad ka kiitsid väga sealseid püsielanikke, nende siirust ja hoolivust, kuid ka loovtegevustes pühendumust. Korvipunumise töötoast lahkusid soovijad endi punutud korvidega, kuid valmistamine võttis ikka ka umbes 3 tundi aega. Meie osalemine piirdus seekord vaid pealtvaatamisega, sest kõike oma otsese kogemusena vastu võtta ajaliselt ei jõudnud. Kõrval loodi nahatükikestest Kiidjärve vaade, milleks kujunes iseenesestmõistetavalt üks küla sümbol – järv.
Meie osalesime siidimaalimise töötoas, kus loodi ühiselt 2 vahvat pilti. Eestlaslikult ja naljatamisi võin öelda, et alguses ei saanud vedama, hiljem pidama, sest alguses ei saanud mõtet liikuma, kuid kui siis need mäed ja järved tulema hakkasid ja väikeste laste poolt südamed, liblikad ning lilled, siis täitus valge pind kiiruga ja see kõik sai taas Maarja külas tegutseva tegevusjuhendaja poolt oskuslikult terviklikuks, veidi müstilisekski looks ühendatud.
Meie liitusime järjekorras 2. pildi loomisse, panustades enda poolt erinevate fragmentidega. Armsad kaksikud maalisid ka lilli, liblikaid ja nägusid, aga aitasid ka kokkusiduvat tausta toonida. See valge lume moodi puru osadel joonistel on meresool, mis aitab niiskele taiesele puistatult värvi huvitavalt laiguliseks muuta. Pildid joonistati ette kontuurvärviga, et takistada laialivalgumist ja segunemist, kui see ei olnud just taotluslik.
Siin on armas Eliise kontuurivärvi uurimas, armas Eileen sinisega tausta katmas, mina servas piiluvat suure valge tiivaga inglit maalimas. Sai öeldud ka armsale juhendajale selle maalimise põhjus: et Kodukohaingel jätkuvalt Kiidjärvet kaitseks. Samal ajal toimus kõrval kontsert-etendus „Kiidjärve läbi aegade,“ kus laulsid lapsed koos suurtega, kusjuures ei puudunud ka kõigi sellesuvine ja sinna küllagi sobiv lemmik “Kaugel külas.“ Mängis orkester ning väga tegusa näiteringi poolt, kelle esinemist oma perega varemgi oleme kogenud, etendati Oskar Lutsu „Kapsapead.“
Sellel pildil on küla seltsimajja tallele jäävatest ja eksponeeritavatest siidimaalidest üks, meiegi loomisenergiat sisaldav, kus minu poolt joonistatud ingel vaatab paremast servast. Küla seltsimajas on sealse tegusa perenaise-raamatukogujuhataja Krista Pika poolt üles seatud mitmeid väljapanekuid, varasemaid sellise koosloomise tulemusel sündinud taieseid sealhulgas. Majas on alati, nii sündmuste aegu kui lihtsalt raamatukoguna tegutsemise ajal kena, puhas ja meeldiv külalislahke õhkkond ning hea on ka jutupuhumiseks ning küla ajalooseikade täpsustamiseks läbi astuda, mida selgi suvel koos lastele lasteraamatute laenutamisega teinud oleme. Armas raamatukogujuhataja koos vallavolikogu esinaisega on olnud koduloo uurimise eestvedajad ning nende autorite viljaks on viimastel aastatel kokku pandud ka 3 kogumikku: „Kiidjärve mõis ja vanad talukohad“ (2006), „Kiidjärve tööstus“ (2008) ning „Kiidjärve kultuurielu“ (2010).
Üks vahva maa soolaks olev ja traditsioone järgiv pere, kus riburada sirgub 3 tublit meest ja ema osaleb aktiivselt küla isetegevuses. Praegugi on ta pildile jäänud „Kapsapea“ etenduse tarbeks kostümeeritult enda esinemisjärje ootel.
Järgnevad pildid on üles võetud seltsimaja taga, kuhu oli loodud Romantiline Kohvik. Armsad korraldajad olid toonud endi kodudest lauad ja toolid ning küpsetanud ise maitsevad kodused koogid, mida siis väikese panuse eest koos kohvi või teega müüdi. Ülalt, romantilisele häärberile omaselt rõdult ja ka alt tagasukse esiselt avaralt trepilt avaneb kena vaade järvele ja võib vaid kujutada kunagisi mõisaaegu, kui alles oli luikede söötmise paviljon ja vee peal liuglesid ka luiged. Sellest räägitakse siiani lugusid ja mõne kava järgi on plaanitud idülli taastamist, kuid kuivõrd see plaanis oleva mõisapargi renoveerimise käigus teoks tehakse ja mida üldse tehakse, praegu täpselt ei tea.
See ongi raamatukogu-seltsimaja tagumine, järvepoolne külg, kuhu oli siis lihtsate vahenditega romantilise kohviku müügikoht kujundatud. Tõesti suurepärane idee ja oli väga nauditav, kui ka õhtupäike puude vahel aina madalamale laskus, huvitavat valgust heites ja ses sumedas suveõhtus endiselt istujaid soojendades. Ülal saalis näidati samal ajal ajaloolisi filme eelmisest külapäevast ja 1994. aastast pärinevat dokumentaalfilmi Kiidjärve veskipäevast, kui tähistati küla üheks sümboliks oleva vesiveski taas elule äratamist ja kõneldi sellega seotud suurtest plaanidest, kuni see endisele omanikule tagastamise järel inimestele vaid kaugelt vaadatavaks kujunes. Väga sümpaatne ja nostalgiline oli pikaajalise möldri panuse ja töötegemise kajastamine, tema kõnelemine sellest, kuidas läbi raskuste seadistati, veskikive toodi ja loodi jne. Külarahvas meenutab sealt sel ajal saiajahu saamist küll. Filmis esitatud „Veskimehe“ laulu saatel, mis kõneleb, kuidas üks veski vete pääl seisab ja seal enam veskitööd ei tehta, kuna veskimees on väsinud, oli see eriti nostalgiline. Sel suvel on veski ja selle tamm taas palju kõneainest pakkunud, sest Ahja jõel asuv tamm lõhuti kaladele läbipääsu võimaldamist nõudva eurodirektiivi ettekirjutusel. Loodetavasti võimaldab uus lahendus teede ja silla näol taas uhkele Kiidjärve sümboliks olevale majale lähemalepääsu ning Kiidjärve muutub veelgi kenamaks.
Peale maitsvate muffinite söömist nautisime hetke ja palusime endid jäädvustada ka fotole.
Külapäeva uhke lõke, eemal paistmas see eelpoolnimetatud võimas puudesõõr kaugvaates, armsad külalapsed, mõned ka kenades rahvariietes.
Seltsimaja ees laulsid tantsuks omal ajal ansamblist „Suveniir“ tuntuks saanud Sirje ja Rein Kurg, kui meie oma perega läbi lasteloominguga kaunistatud puudeallee järve äärde jalutasime. Hetkel oli veel vaikne, kuid peagi hakati siia üles sättima valgus- ja võimendusaparatuuri südaöise saksofonikontserdi tarvis, mis tuli ettekandele tollel parempoolsel purdel. Kui pea alati on Kiidjärve ääres tuuline, ka alles eelmisel päeval peaproovi aegu oli väga vinge ja segav tuul, millesarnane võinuks kontserdi ka rikkuda, siis see päev oli tõeliselt imeline ja kontserdiks sobiv oma vaikuse, soojuse, kuivuse ja sellele suvele iseloomuliku sääsevabadusega.
Õhtused hetked rannas. Erilised mitmel moel, kuna pilte laadides näen tõendusena seda, et kõrgemad loomise- ja kaitsejõud olidki kohal, sest seda näitavad hämaras ja pimedas tehtud piltidele jäädvustunud orbid – Valguse pallid ehk ingliteadvuseks koondunud energiapallid. Seni neid minul õuepiltidele jäänud ei ole, ehkki toas pildistades tulevad küll pea alati nähtavale.
Veel üks ülesvõte armsa Eliise ja inglipallidega.
Kui tants vanade head lugude saatel seltsimaja ukse ees lõppes, liiguti küünaldega kaunistatud tammealleed mööda taas järve äärde, mille ilme oli nüüdseks sootuks muutunud. Rannaliival põlesid pakud, purded olid kaunistatud küünaldega ja küünlad olid paadiga viidud ka järvele. Kontserdil esines meie küla mees Udo Vool, kes Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tegutseva õppejõuna esitles ka küla teiseks vaatamisväärsuseks olevas vanas viljakuivatis ehk rahva seas enam tuntud „Kurepesas“ (korstna otsas oleva kurepesa tõttu) enda ja poja kunstiloomingut, metallehteid ja pilte. Sellele veidi eemal olevale näitusele meie kahjuks ei jõudnud, ent mitmekülgselt andeka mehe kontsert oli tõeliselt meeldejääv elamus. Mahedad kõrva paitavad tuntud viisid süntesaatori taustaga sobisid imeliselt kuulamiseks, nii nagu kõrgelt kalda pealt nägemismeelele nautimiseks sobis ka esinejale taustaks olev tuledes järv, mille tumedus mõnede tähtedega öötaevaga järvetaguse metsa läbi kokku sulandus. Tervikusse sobis imehästi vastaspurdel aeglaselt selle muusika taktis tantsinud paari ähmane kogu, justkui oleks seegi etendusse lavastatud. Mõtlen nii, et mitte kuidagi ei jäänud see sündmus alla populaarsel Leigo järvemuusikaüritustel kogetule ja ehk tekkis teistelgi mõte, et kas ei võiks niisugune järvekontsert ka uueks Kiidjärve traditsiooniks saada. Seda esitust näitav pilt sai tehtud telefoniga ja kahjuks öise pildistamise kvaliteet ei tulnud nii hea, kui oleks lootnud.
Meie pere tänud pea kõigile selle vahva ürituse organiseerijaile kui tegusatele, oma kogukonna rahvast koondavaile ja teiste jaoks elamust pakkuda tahtvaile külaelanikele said ka otse edasi antud, kuid siinkohal ei ole palju neid tänusõnu avatult korrata, sest selline organiseerimine enda igapäevaelu ja pere kõrvalt, kust ometigi pere nooremad liikmed eeskujunäitena enda jaokski väärtuslikke kogemusi ammutavad, ei ole kahtlemata lihtne ja oletasime, et iga vastuenergiaks pakutud hea sõna ning tunnustus tehtule on kindlasti teretulnud. Teie koosloomise sünergia oli tuntav. Aitäh! Tänan kõiki armsaid pildistamistel aidanud pereliikmeid samuti!
Armastusega, Hypatia