JÕLUVORSTIDE TEGEMINE

10. detsembril 2011.
Juhendas Heljo Suurlaht Harjumaalt, sündinud Mulgimaal, Penuja külas.

Järgnevalt samm-sammult, kuidas jõuluvorstid valmisid
Vorstide valmistamiseks tuleb kõigepealt teha valmis sisu ning seejärel toppida see soolikate sisse. Soolikad olid sügavkülmutatud ja Rakvere Lihakombinaadist

Vorstisisu koosneb – keedetud kruubipuder, sool, maitseained – majoraan, pune ehk vorstirohi ja tüümian ja seaveri.

 


Segu valmistamine

Tegime kõigepealt verivorste, hiljem ka tanguvorste. Kõigepealt lisatakse keedetud kruubipudrule maitseained ja siis veri. Veri lisatakse läbi sõela ja marli, et tükke sisse ei satuks.
Segu on hea toppida kui verd on see parajalt, pildil  hakkab segu juba valmis saama. Ta ei ole eriti paks, aga ka mitte vedel.

Algab vorstide toppimine.
Vorstide toppimiseks on vaja lehtrit ja pulka.

Kõigepealt tuleb võtta soolikaots, mis tuleb kinnitada lehtri otsa.
Soolikasse segu toppides tuleb hoiad ühe käega soolikaotsa lehtriküljes kinni, segu tuleb soolikas pigistada õrnalt allapoole ehk mööda soolikat edasi.

Kui soolikas saab täis, siis tuleb ta niidiga kinni siduda. Soolikat ei või väga pingal segu täis toppida, keetmisel see paisub ja võib lõhkeda.

Topitud soolikad asetada keevasse vette, vahepeal on hea kui saab alumisi vorste ülesse tõsta ja ülemisi alla panna, seda teha puulabidaga.

 

 

 

 

Kui on keedetud tasasel tulel 20 minutit, siis tuleb nad potist välja võtta ja jahutada.

 

 

 

Verivorstid on valmis  -

Algab tanguvorstide tegemine. Tanguvorsti segus, võrreldes verivorstiga, puudub ainult veri. Toppimine ja keetmine toimub samamoodi nagu verivorstidel.

 

 

 

Siin nad on – tanguvorstid ja verivorstid – nüüd läksid maitsmiseks mõlemad ahju.

Ahjus vorstide küpsemise ajal mängisime kõik koos jõulumänge.

Ja nüüd on aeg degutsteerimiseks kõrvitsa- , pohla- ja pihlakamoosiga.

SEEBI VALMISTAMINE

Kristina  Kadanik alustas 19.novembril  töötuba seebiraamatu tegemisest. Igaüks sai paberit, liimi ja käärid ning tegi omale seebiraamatu.

Seebiraamatu esimeseks lauseks on:
„Seep on pesemisvahend, mille efekt tuleb vees lahustunud rasvhappe sooladest.“

Seebiraamtusse kirjutasid kõik osalejad seebi valmistamise õpetuse ja kolme seebi retsepti.

Seebi valmistamiseks on vaja järgmisi vahendeid:
1.kraadiklaas (mis kannatab kuuma)
2. digikaal
3.roostevabast terasest pott
4.suurem klaaspurk
5.mõõtelusikad ja segamispulk
6. seebivorm
7. saumikser

Kristina sidus endale põlle ette ja ütles, et seebitegu on nagu koogitegu. Pane põll ette, mõõda ained täpselt välja, sega õiges järjekorras kokku ning lase seebil vormis küpseda.

Meie tegime sellel laupäeva hommikul kolme sorti seepi:

Peaaegu Baccara seep
200 g kakaovõid
100g palmirasva
600 g külmpress oliivõli
3015 g vett
123 g seebikivi
Ylang-ylang eeterliku õli
10 ml bergamot eeterliku õli
10 ml Palmroosa eeterliku õli (kui palmroosat oleks internetis müügil olnud, oleks meil päris Baccara seep tulnud)

Männiseep
340g vett
125 g seebikivi
454 oliivõli
284 g kookosrasva
170 g palmirasva
¼ tl greibiseemne ekstrakti
10 ml männi eeterliku õli

Lavendli seep geraaniumiga
300 g oliivõli
150g kookosrasva
90 g sheavõid
60 g avokaadovõid
228 g vett
83 g seebikivi
10 ml lavendli aroomiõli
10 g lavendliõisi
½ tl alkanna pulbrit
10 ml geraaniumiõli

Seebi tegemise etapid

Tuleb valmis seada seebivormid. Neid müüakse, aga võib ka ise teha. Kristina puhul on isetehtud. Laud kruviti kokku. Seebi vormid tuleb vooderdada küpsetuspaberiga, kaval oleks lõigata kaks parajat juppi, et ei tekiks nurkadesse kortsus paberi nutsakuid, sinna läheb seep vahele ja seep jääb pärast kole.

 

 

 

 

 

Kaalu klaaspurki vesi. Siin on digikaalust suur abi, sest see näitab grammi täpsusega.

ERITI TÄHTIS!!! Seebikivi lisatakse veele, mitte vastupidi. Nii, et kaaluge seebikivi väiksemasse anumasse ja siis ettevaatlikult hakake vette valama, pidevalt segu segades. Meie tegime õues, sest vee ja seebikivi sulamisel tekkivad aurud ei ole meeldivad. ETTEVAATUST! Kui seebikivi on veesse sisse segatud, siis läheb purk päris kuumaks.

Jätke seebikivivedelik jahtuma

 

Mõõtke roostevabasse potti kõigepealt tahked rasvad ja siis lisage juurde vedelad õlid. Pange pott tulele ja segage, kuni rasvad on sulanud.

Pange jahtuma

TÄHTIS enne kui seebikivi ja rasvad kokku segada tuleb nad jahutada ühele ja samale temperatuurile. Kristina kogemus ütleb, et kõige parem on 35 kraadi. Meie jahutasime koostisaineid veevannis. Termomeeter peab enne ühest anumast teise tõstmist puhtaks tegema.

Kui seebiaineid on ühesugusel temperatuurile, siis tuleb rasvasegule lisama hakata seebikivisegu. Kristina võrdleb seda kisselli keetmisega- rasvad on nagu mahl ja seebikivi on tärklis. Igatahes tuleb rasvu saumikseriga segada ja vaikse joana lisada seebikivi. Jälgige, et segu oleks pidevalt ühtlane. Vahepeal pidage mikserdamisel pausi ja laske keemial reageerida. Kui tundub, et segu hakkab paksenema lisage kõik aroomõlid, peale seda segage võimalikult vähe.

 

 

 

Valage kergelt hapukoorne seebisegu vormi tahenema.

Järgmisel päeval saab seebi vormist välja võtta ja juppideks lõigata. Kasutage kindaid, sest seep on siis veel söövitav.

Nüüd jääb seep õhu kätte seebistuma vähemalt kuuks ajaks. Neid ei ole vaja näppida.

KÕLAVÖÖDE PUNUMINE

Kõlavööde kudumine on üks vanemaid kudumise tehnikaid, mida juba Egiptuses on viljeldud sajandeid tagasi. Eestis on säilinud vanim kõlavöö Virunuka, mis on pärit 12.-14. sajandist.

Töötoa aöguses pani õpetaja Helle tahvlile kirja kõik tähtsamad teadmised:

Kõladega kudumisel tuleb alustada kõlade tegemisest. Kõla on neljanurkne plaadike 7 x 7 cm, milles on neli auku. Kõlad lõikasime välja papist.   Ja nummerdasime augud.  Igaüks valmistas kaheksa kõla.  Tä’htis on pidada kinni nummerdusest -araabia numbrid on aukude numbrid ja rooma number on kõlade number.

Igal kõlavööl on oma muster.
Muster tekib kõlade keeramisel ¼ pööret enda poole või endast väljapoole. Nüüd tuleb igal osalejal mõtelda välja muster ja see joonistada värvipliiatsitega ruudulisele paberile.

 

Järgmine tegevus on lõngade väljamõõtmine vastavalt mustrile. Nüüd tuleb mustris ära lugeda, mitu värvi tuleb igat lõnga välja mõõta.
Lõngade väljamõõtmisel tuleb arvestada, et vöö kudumisel läheb mõõdetud lõnga pikkusest kokku 1/3 pikkust.

Nüüd tuleb panna vastavalt mustrile lõngad kõladesse. Esimesse kõlasse aseta lõngad pealtpoolt nii nagu pildil, lõngavärvi leiad mustrilt I reast, kõikides aukudes on lilla lõng.
II kõlas on kõik roosad lõngad, mis asetatakse kõlasse kõik altpoolt. Mustril all on kirjutatud P – pealt ja A – alt, need märgivad seda kas lõng panna mustrisse pealt või altpoolt.
III kõlas on esimeses augus lilla, teises augus roosa, kolmandas hall, neljandas valge ja kõik lõngad on asetatud pealtpoolt.

Nüüd tuleb panna kõik kõlad koos lõngadega üksteise peale, et tekib väike kõlade hunnik ehk „kingipakk“, see tuleb kinni siduda, samuti mõlemale poole otsa teha sõlmede ehk siduda kinni lõngad.

 

 

 

Seejärel kinnitada üks ots – ehk kaugem ots seina külge ( ja kõik lõngad kenasti nn. pusadest lahti harutada, et kudumisel kõlade pööramisel oleks lõngadel hea ja sile keerata end kõlade sees) ja teine ots, kus kõlad lähedal asuvad, vöö kohale, et kuduma hakata. Hea on kududa istudes toolil.

Nüüd tuleb teha käblik, käblik on väike lõngatups, millesse on lõng keritud tehes käega kaheksat ehk lõpmatuse märki. Nüüd saab sealt lõng joosta välja nii, et see ei kiilu kinni.

 

Istudes toolil saab nüüd kuduma hakata – siduda „kingipakike“ lahti ja panna nüüd lõngade vahelt ehk vahelikust läbi käblik ja keerata seejärel kõiki kõlasid ¼ pööret enda poole ja siis jälle panna läbi käblik. Ja nõnda edasi kuni vöö on valmis. Nii tekib koepind, mis on sarnane kangastelgedel kootud pinnaga.

 

 

 

KANDELKOTTIDE VILTIMINE

24. september 2011 ja 14. jaanuar 2012 olid kokku tulnud inimesed, kes soovisid endale meisterdada kandlekotti. Juhendajaks oli käsitööline Merike Liidemaa.

Kandlekoti lõike suuruse väljakujundamine (mõõtude arvutamine). Kuidas arvutada kotilõike mõõtusid, selle skeemi oli Merike joonistanud tahvlile.

Kandle suurus oli teada ja siis me arvutasime:

koti pikkus +1/3  ja  koti laius+1/3.

Kui lõike suurus oli välja arvutatud, siis tuli see lõige valmis teha piimapakkidest, mida sai kokku klammerdada, et vajalik suurus välja tuleks

 

 

 

 

 

 

 

Nüüd asetatakse lõikele kummagile poole 3 kihti villaloori, mis asetati sinna erinevates suundades – esimene kiht pikki lõimet ja teine risti. Tähtis, et iga kihi nn lõimesuund oleks ükteisega risti

Kui kihid asetatud, saab peale veel panna mustrit, kõike seda tehes sai nüüd igaüks oma loovust kasutades kujundada.

.

Kui villaloorikihid  ja muster oli paigas, siis pandi kõigele ümber kadinatüll, et villakihid lahti ei tuleks.

 

 

 

 

 

 

 

 

Nüüd hakati villa sooja veega märjkas tegema: võis peost valada, aga parem oli  pudelist pritsida, et kõik kohad saaks vett. Tähtis, et kogu vill sai märjaks, kuid samas ei tohtinud tilkuda.

 

 

 

 

 

 

Ringjate liigutustega kotti siludes ehk viltides hakkasid villaloorikihid omavahel kokku kasutades sooja vett ja majapidamisseepi. Alguses ei peaks väga tugevalt vajutama, pigem õrnalt ja ettevaatlikult, hiljem saab juba tugevamlt vajutada. Selleks, et kott kuju ei muudaks on tark väljaspoolt sissepoole käeringe teha. Jälgida tuleb, et viltimisel kortse sisse ei tule. Kui ühelt poolt on enma vähem korras, tuleb sama töööd teiselt poolt alustada. Koti ääri tuleb edasi-tagasi siluda, et kott loperdama ei hakkaks.

See kõik võtab rohkem aega, kui te arvata oskate.
Pildil on villaloor  kenasti kokku hakanud, kuid vajab veel viltimist.
Kui kihid on juba kokku hakanud, siis võib viltida ka ilma tülli abita.

 

 

 

 

 

 

Viltimine koos lõikega on lõppenud,  nüüd lõigatakse lahti kotiklapp.

Edasi vilditakse kotti  seest ja väljastpoolt, kotti keeratakse ümber. Igaks juhuks võib esimesel ümberkeeramisel kotti sisse ka natuke tülli panna (kui enne oli liiga vähe vilditud, võivad villakihid omavahel koti sees kinni kleepuda).

 

 

 

 

 

Käes vanutamise aeg , kott keeratakse rulli ja vanutatakse. Vanutamisel tuleb kott    kord ühtpidi ja kord teistpidi rulli keerata  ja iga kord enne kui rullima hakkad, kastad rulli  vaheldumisi kuuma ja külma veega, korraga tuleb rullida 20- 30 korda edasi-tagasi. Jõudu peab päris palju kasutama.

Kott läheb kokku silmnähtavalt. See varu, mis algul sai suurem arvestatud, läheb  nüüd kokku ja vilt saab tugev.

Vanutada tuli veel mõnedel viltijatel koduski edasi. Vanutada on hea kui kasutada abiks käterätti, siis ei libise rull käte alt ära.
Lõpuks välja loputada kõik seebivesi ja panna kuivama. Vilditud kott kuivab mitu päeva.  Kui niiselt on kotile vorm antud, siis kuivades ei tasu vormi rikuda ja seda edasi ja tagasi pöörata.

Ühe meeter pika ja 30 cm laia koti viltimiseks läks 5 -7  tundi kõva tööd.