Olen siis olnud päris korralikult haige: nohu, köha ja palavik. Täielik laiskus on olnud, sest pole suutnud midagi kasulikku teha. Olengi siis lihtsalt olnud..Heh.
Lugesin siin kahte raamatut, esiteks Joachin Köhleri “Nietzsche viimne unenägu” (nime kirjutasin peast, jätta meelde 5-täheline konsonandikombinatsioon 
), mis oli selline..päris huvitav. Hindasin ülevalt autori poolt kasutatu sõnastust, mis ongi minu jaoks alati nr.1 .
Poole tunni pärast leidis Augustin oma murelase seisundis, nagu too maha jäi. Nietzsche magas ja talle ei läinud korda, et vesi oli jahtunud ja teised vannikasutajad juba ära läinud. “Professor,” hüüdis Augustin kajavas ruumis lampi süüdates. “Te peate nüüd üles ärkama. Ma pean lokaali kahjuks kinni panema, sest algab üldine öörahu.”
“Kas te teate, ma armastan teie paradokse?” vastati veest. “Te tahate äratada seda, kes ei maga, ja kuulutate ööd, lastes ise päikesel tõusta.”
Mulle meeldis see raamat, selline koomilisus oli seal, aga seda tuli võtta ettevaatlikult, kombates. Sest unustada ei tohi, kes on nalja autor- hullumeelne? Aga alati säilib austus nende vastu, nagu on ka suur austus kindlasti paljudel Nietzsche vastu, kuna ainult nemad-vaimselt ebastabiilsed-, oskavad mõelda suurelt, kastist välja.
Teiseks lugesin Alessandro Baricco “Nocecento”. Raamat räägib reisilaevast “Virginian”, mis 20. sajandi alguses sõitis Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Pardal olevat ka erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat igal õhtul. Kõneldaksee, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja…et ta pole kunagi sealt maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid….
Jällegi päris hea lugu, mis oli üleskirjutatud näidendina. Vaatan, kas leian paar rida ka siia…
Ükskord küsisin Novecentolt, millele ta, pagan võtaks, mõtleb, kui ta mängib, mida ta näeb, pilk alatasa enda ees kinni, ühesõnaga, kuhu ta mõtetes jõuab, kui käed käivad klahvidel edasi-tagasi. Ja tema vastas: “Täna jõudsin lõpuks ühte imeilusasse linna, kus olid lõhnavate juustega naised, kõik kohad olid täis valgust ja seal oli palju tiigreid.” Tema, ta reisis. //
…tahan lihtsalt öelda, ta polnud sellelt laevalt kunagi maha astunud, mitte kunagi, see polnud mingi mull, see kõik oli sulatõsi. Mitte kordagi maha astunud. Ja ometi ol ta justkui kõike näinud, kõiki neid asju. Novecento oli selline, et kui sa talle ütlesid: “Ma käisin ükskord Pariisis, ” siis tema küsis, kas sa seal selles pargis käisid ja kas sa, tead küll, tolles kohas sõid, ta teadis kõike, ütles; “See, mis mulle Pariisis meeldib, on oodata päikeseloojangut, kõndides edasi tagasi Pont Neufi sillal, ja kui jõepraamid mööda sõidavad, jääda seisma, neid ülalt vaadata ja lehvitada.
“Novecento, kas sina oled siis Pariisis käinud?”
“Ei.”
Igatahes, hea raamat, kindlasti soovitan lugeda. Otsides katkendeid siia, siis lihtsalt võiks lisada terve raamatu. Hea lugemisvara.