%)#&!`…..Rahvas on surematu….)(“$?{$¤

Lugesin just raamatut “Rahvas on surematu” by Vassili Grossman. Kirjutasin siia kõige meeldejäävamad kirjeldused.

Öösiti punetab tume augustikuu taevas põlevate külade kurjakuulutavast kumast. Lennukipommide plahvatuste rusuv kõmin kandub läbi tumedate tamme- ning männimetsade ja läbi väreleva haaviku, rohelised ning punased trasseerivad kuulid tikivad taeva rasket sametit, valgete sädemetena löövad helendama seniitkahurite mürskude lõhkemised, kõrgel pimeduses põrisevad tüütavalt “Heinkelid”, mille laadungiks on fugasspommid, ja tundub, nagu kõlaks nende mootorite heli ähvardusena…

Haavata saanud hobune lamas tänavanurgal. Bogarjov nägi selle klaasistuivas, kuid siiski veel elusais silmis leegitseva linna vastupeegeldust. Nagu elav kristallist peegel koondas hobuse tume, pisaraist nõretav, piinast täidetud silmatera endasse põlevate majade leegid, õhus hõljus suitsu, helendavaid ning hõõguvaid varemeid ja selle peenikeste ning pikkade korstnate metsa, mis kasvas- kasvas leekidesse kaduvate majade asemele…

Suur on see rahvas, kelle pojad surevad otsatuil lahinguväljadel pühalikult, lihtsalt ja karmilt. Taevas ja tähed teavad nendest, maamuld kuulis nende viimseid hingetõmbeid, lõikamata rukis ja teeäärsed metsasalud nägid nende kangelastegusid. Nad magavad maamullas, nende kohal on taevas, päike ja pilved. Nad magavad raskesti, nad magavad igavest und, nagu magavad nende isad ja vanaisad, kogu oma eluaja tööd teinud suure maa pojad- puusepad, mullatöölised, kaevurid, kangrud, talumehed. Palju higi, palju rasket, vahel üle jõu käivat töövaeva on nad ohverdanud selle maa heaks. Ja kui saabus sõja ähvardav silmapilk, andsid nad sellele maale oma vere ja oma elu. Olgu siis see maa kuulus oma töö, arukuse, au ja vabaduse poolest. Ärgu olgu ülevamat ega pühalikumat sõna kui “rahvas”…

Mets aga elas oma elu:oravad kogusid talveks tagavarasid ja puistasid ülennetusi tehes masinakirjutajaile pähe tõrusid, rähnid uuristasid ussikesi välja tagudes puud, harksaba-kullid uurisid tammede, haabade ja pärnade latvu, linnupojad proovisid oma tiibade kandejõudu, paljumiljoniline punaste ning mustade sipelgate, ninasarv-mardikate, jooksikute maailm tõttas ning töötas…

This entry was posted in Mõtteid Siin ja Praegu. Bookmark the permalink.

One Response to %)#&!`…..Rahvas on surematu….)(“$?{$¤

  1. kuristikulill says:

    “Suur on see rahvas, kelle pojad surevad otsatuil lahinguväljadel pühalikult, lihtsalt ja karmilt..”
    Sõda siis seotud kangelaslikkusega….Sellest on kuidagi..imelik rääkida, sest sõda on ju tekitatud inimese enda poolt..Kuidas saab tõusta siis saatuse silmis, kui valgusvihuks on ise lamp paika pandud sobiva nurga alla? Jah, on isekas jutt..Sõtta minnakse ju kodumaad kaitsma, vapralt kaotatakse seal elu niisama ilusti, nagu selgitab Grossman looduse kaudu…Aga kas see pühalikkus, lihtsus ja karmus peitub siis mitte vapruses, vaid kui vastuvõetud teos, et minnakse saatusele vastu, alistudes ja allutatud olekus ning selles seisnebki see tähtsus, et surma saamine ei ole häbi asi. Ei ole häbi saada surma sõjas, andes endast kõik kaitseks, tulevikuks..
    Oeh, see surma teema..liiga lähedane.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>