Kui Neeme teeotsast alla keerata ja läbida 11 kilomeetrit Neemeni, siis saab sõita rallirada suht. Käänulised teed, superhea hüpekad rallirajale ja teeääri saadavad männimetsa piiluaukudest õigepea mere silmad. Ja kui me ära pöörame vanaema/õe (elavad samal maalapil, erinevad majad) teeotsale, siis saabub rahu. Probleemid ujuvad ära. Ma unustan need ära. Minu jaoks ongi see hetk seal, sealsed unised tegemised, mingit kiirustamist, rühmamist, telefoni sagedast helisemist. teised inimesed – ükskõik, mis häirib tavalise elu juures- kõik see hääbub kuhugile kaugesse unenäolisse kohta, mida lihtsalt ei kanna kaasas enam. Koorem läheb maha. RAHU! Tõsiselt.. rahu.. on seal. Ja nii ka seekord oli. Õega olime koos, vanaema juures käisime söömas, issand, kui häid asju seal sai, koduseid ja lihtsaid, mida ma nüüd isegi oskaks panni/varda otsas teha. Ja lihtsalt olla.. JA siis viimasel päeval oli puhta kurb ära tulla, sest lahkumishommikul paistis päike. Läksin välja aiast ja hopaa! Luiged kohe all mere ääres. Siis kiikusin. Viimast hommikut sain mereveega nägu pesta (kasulik näonahale, pange jälle kõrva taha) ja olla rahuliku, läbipaistva, õrna, vaikse mere ääres.. Nagu olemine iseenda seltsis. Olen ikka mõelnud, et minusarnane inimene võiks olla, oleks mõistmist rohkem, aga meri – meri seda on. Meri seda on.
Jahm..nii mõnus koht, kuhu saab ikka minna, kui halb on hinges. Jah.
Panengi siia pildi, mis lahkumishommikul tegin. Mina, kes olin seal, mõistan..kuidas..kui ilus ja hea ja tähendusrikas see on. Teie saate natuke aimu ümbrusest, kus kõik need päevad ringi tolknesin.
********
Rääkides eilsest, siis läksime Järvakanti. Siis seal veits möllasime ringi, nägime igast tuttavaid asju. Olime suht läbimärjad ja läksime edasi ööklubisse. Seal olime kella viieni. Ma tulin ühega varem ära. Kuid teised ka hiljem. Kuuest koju. Joonud olin.. olin, aga ma ei olnud purjakil üldse. Lihtsalt olen väga väsinud. Homme magan kaua.. Mmm..Milline väsimus…….