Päev, mida ei mäletata

Täna on olnud tüüpiline vihmane päev: hommikul ärgates olin väsinud ja ei viitsinud midagi teha peale kohvi hakkama panemise. Samm kaks: külma veega näo pesemine lootuses, et viimaks hakkab jõudma kohale, et iga päev, nagu ka tänane, vajab korralikku täidet…Jah, sinnamaale see alati jääbki- mõtlemiseni. Niisiis olengi laiselnud puhtal kujul terve see aeg. Ahjaa, laule harjutasin Madise missa jaoks, nii et midagi vajalikku on tehtud. Ma lubasin endale ka, et nii, kui tuleb esimene vihmane päev, koristan enda magamistoa peeglipealse. Ning sellel hetkel teadsin, et ma ei tee seda. Ja polegi täna seda teinud. Eile kreemitades avastasin ebameeldiva statistika: mul läheb kreemitamiseks vaja 4 kreemi..On see normaalne? Ma pole ju mingi 30-ndates, et vaja juba mingeid vananemisvastaseid kreeme..Oeh, well. Vähemalt tunnen end hästi, järelikult ka mu nahk tunneb end hästi. Kõik on normaalne enesetunde suhtes. Ma armastan vihmaseid päevi!

BIG RED -kaneelimaitseline närimiskumm.

Tegelikult ma vihkan vihmaseid päevi. Nagu tänanegi on. Olen terve päeva uimane kuni õhtuni välja. Tunnen end kasutuna, vanana, nutusena..Nutsingi täna, sest vaatasin “Sõrmuste isanda” kolmandat osa, kus lõpp oli hea, aga mis hinnaga..Ja mõtlesingi, kui tore on nutta, sest pole ammu seda harrastanud. Esile tuleb tõsta ikka enda tundepuhanguid, neid peaks ka üles kirjutama elu jooksul, nagu naised peavad täitma menstruatsioonipäevikut. Kunagi, kui olla psühholoogi juures ja kuulda, et 30 aastat on sündmus lapsepõlvest mõjutanud kogu see aeg, siis saab vaadata, kas ikka elati sel ajal kõik välja…ju mitte, kui siiani painab..Kindlasti võiks tundepuhangu juurde märkida ka probleemi/põhjuse/stiimuli, psühholoog leiab kiiremini probleemi üles->kiirem analüüs->vähem raha. Wuhuu! Võeh, kuidas ma neid ei salli..

Igatahes, miks ma veel end halvasti tunnen ja seega seda Big Red nätsu nätsutan kõvasti, on see, et palun vastust küsimusele: mida kantakse vihmase ilmaga seljas? Kas oleks OK panna kleit või peab kindlalt olema püksid? Kas lahtine pluus oleks naljakas..või kui kleit, kas siis peab mantel olema kohe seljas? gósh, mina ju ei tea.. Lähen kohe proovima riideid, mis passiks homme selga. Fakt on ka see, et meil on kirikus ka proov ning siis hakkaks külm, kui oleks õhukeselt riides..GRR!!

Vaatasin eile filmi “Sweeney Todd:Fleet Streeti deemonlik habemeajaja”…Huh, oli see alles film, õigemini muusikal, õigemini õudusmuusikal..palju verd ja nii otse näitamist, kuida ikka habemeajajaga lõigata inimesel kaela läbi..Huh. Ning nendest laipadest, mis tapeti selle juuksuri Sweeney juures, tehti pirukaid, kuid enne aeti laibad läbi hiigelsuure hakklihamasina…Vupsiduu jah.. Arvasin, et näen öösel õudukaid, kuna vaatasin seda Sweeneyt paralleelselt “Peata ratsanikuga”, aga oh, well, ei mingeid unenägusid. Milline vedamine.
Olen täna nii mitmekülgselt rääkinud, et tundub, nagu ajaks see segadusse. Nii, et ma rohkem ei kribla…Käisin vahepeal tegelt pesemas, nüüd hakkan vaatama, mis homme ikkagist selga siis saab.
PS! Vaatasin vahepeal ilmateadet! Homme pidi ka päike välja tulema, nii et kõne alla tuleb ikka kleit. Jess!
BYE!

This entry was posted in Mõtteid Siin ja Praegu. Bookmark the permalink.

2 Responses to Päev, mida ei mäletata

  1. kuristikulill says:

    Yep, kleidi ma panin ja päike paistis. Good call (Y) :D (Ja ikka mis vihmase ilma jutt-weird!!)

  2. kuristikulill says:

    ja kas inimesel=minul, ei ole milelegi paremale mõelda ja kirjutada, et mida panna järgmine päev selga? Kuhu, KUHU ma langenud olen???:D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>