Ma pole nüüd ammu kriblanud mitmel põhjusel. Esiteks, et ma ei osanud kuidagi avaldada arvamust selle etenduse kohta, teiseks olin õe juures. Aga kõigepealt sellest etendusest.
Tegu oli siis mehega, kes elas läbi keskeakriisi. Ja põhimõtteliselt on kõik, mida oskan öelda. See oli selline fantaasiatükk, kus kaasa tegid osatäitjad nagu selle mehe süda, mõistus ja erinevad jõud: loodus-, armastus-, mõtlemisjõud ja nii edasi. Ning siis tekitasid need jõud efekti, et mehel on elada jäänud üks päev, kuid tal on võimalus end päästa sellest, kui ta vabastab end ühest seigast, milleni mees pidi ise jõudma ning päästma seeläbi enda mõistuse, südame ja jõud. Minevik rääkis siis, et mees oli näinud, kui ta isa kukkus kaevu, kuid ta ei tõtanud teda päästma. Võis ka välja lugeda, et mehel ei olnud oma isaga selline suhe, mis oleks täidetud olnud armastusega, sest mees viitas, et isa kuulas üht Frank Sinatra lugu rohkem, kui oli kuulanud oma poega. Ja see, et ta ikkagist jättis oma isa sinna kaevu, oligi vist see, mis teda painama jäi. Lugu lõppes sellega, et mees lasi endast välja teda aastaid painanud süütunde, häbi, meeleheite, valu ning helistas oma isale ja kuulis, et ta vanemad on veel elus…Tegelikult oli seal palju muudki, kuid ma peapoint vist oli selles. Eks see olene, kuidas keegi seda tõlgendas, sest tükk oli siiski mõnes mõttes raske, kuna pidigi nuputama. Mis minu kriitika oleks, on see, et lõpp oli liiga lääge. Lihtsalt see, kuidas sündmustik kasvas (väga P.U komponeerimisstiili moodi ja siin ei mõtle ma, et lõpud on lääged, vaid, et pinge tõuseb kuni väga terava ja äratuntava kulminatsiooni ´poole ja lõpp on hääbuv) ja arenes ühtlaselt teematelgel, tundus mulle, et lõpp vajus ära, sest n-ö teemaarendus oli nii pingeline, teravalt valus ja südantpõksuma panev (mida täiendasid P.U kirjutatud muusikapalad, mis olid supperhead) + teema, et viimane päev ja see meeleheide, et kõik on läbi, oli minu meelest siiski veider, kuidas lõpp oli ameerikafilmidele sarnaselt õnnelik. Mulle lihtsalt ei sobinud see…Mõnes mõttes jällegi tore, et lõpp oli positiivne, ei jäänud sellist vastikut tunnet sisse…
Ja eks kriitikat ole veel veidike nipet-näpet, kuid ma ei tahaks anda kujutuse, et oli halb tükk, ei olnud, sest meel sai lahutatud ja see ongi ju põhjus, miks inimesed käivad teatris…lihtsas mõttes
Vb olen liiga järsk ja karmide otsustega teatri suhtes, kuid ma ei saa üle ega ümber, kui palju olen pidanud pettuma eesti teatris ja loomulikult sellega seonduvast kõige tähtsamast- näitlejate halva tööga..Mida Uku Uusbergi lavastuses ma küll ei näinud ja ei ütle ka, et olen pettunud. Huvitav ta oli, lihtsalt lõpp polnud meelt mööda.