Armastan ja andestan- kas saan õndsaks?

Tammsaare kirjutis “Põrgupõhja uus vanapagan” pani mind mõtlema. Sel aastal, kui läbisime antud teemat eesti kirjanduses, jooksiks üks tähtis mõte läbi, lausa tuummõte: kas Vanapagan sai õndsaks? Mina kui antikristlane panin oma arvamusse kirja, et ei saanud, kuigi vastus minust vupas välja teisi kanaleid läbi- et ainult saaks kuulutada, et ma ei usu Jumalat, Kirikut. Usk on massipsühhoos, mis on saanud valitseda juba tuhandeid aastaid!! Uskumatu tundub minu jaoks mõnes mõttes..Sest otseseid tõendeid ju ei ole, Piibel EI loe, sest nagu olen varasemalt ära põhjendanud. Eksisteerib ka Darwini teooria, mis on VÄGAGI loogiliselt ära seletatud. Kuidas, KUIDAS?? saab siis uskuda midagi, mida isegi pole olemas?!
Inimestele on vaja uskuda midagi. Kõik taandub siiski elu mõtte juurde ehk siis väärtuste otsimise juurde. On vaja usku, et keegi on alati meiega, me ei ole üksinda mitte kunagi. On vaja uskuda, et sünnib ime, mis ei lase juhtuda kõige hullemal. On vaja uskuda, et meie sünnil on mõte. On vaja uskuda, et elul on mõte…….sest ilma selleta valdaks ikka väga deep depressioon…
Krt, ise mõtlesin, et inimesed kasutavad liiga kergekäeliselt sõna depressioon, nüüd isegi. Suva, kas sul on mingi deprekas peal või lihtsalt kaotasid töö. Mõtlema paneb ikka.

Tulles selle õndsuse juurde tagasi ning vastates küsimusele, et kas inimene võib saada õndsaks, siis mina vastaksin ausalt öeldes jaatavalt. Ometi on see protsess vägagi keeruline ja nõuab tohutult pühendumust, enesekindlust. Retsept on iseenest lihtne: tuleb jagada armastust ja andestada inimestele…Ma ei tee nalja siin…

Jep, tegelikult mõtlen seda väga tõsiselt. Mul on lihtsalt ohtralt kogemust, kuidas andes välja armastust, saan ka vastu seda ja see on imetore tunne. Käin terve päeva ringi suu kõrvadeni, ikka heliseb mu rinnus see tunne, kuidas teine inimene nii ausalt vastas minu aususele. Ongi nagu selline aususeküsimus: mida ausam oled, mida rohkem näitad enda sisemust (mida kõik tõttavad valmilt kaitsma), seda enam peegeldub sarnane akt vastu teiselt hingelt. Näiteks, kui sa oled täpselt selline, nagu sa tahaksid olla ning julged ka seda olla, siis inimene näitab end kõige paremates toonides, haavatuna, kuid usaldatavama, ning samas tundub ta teistele palju ausam ja parem, et suhtlus toimub lihtsalt briljantselt. Tunda, et teine inimene usaldab sind sama palju, näitab ka ennast nii, nagu tema isiksus tegelikult toimuda võiks ideaalilähedaselt, siis see lihtsalt toob neid samale lainele ning see sama laine on nii ühendav. Sellel hetkel toimub hingede kohtumine, sel hetkel toimub mingi väärtuste vahetamine, mis ainult toodab häid emotsioone
Ausalt, proovige!!! See paneb mõtlema, et lihtsuses peitub võti. ja see heaolu on tulnud vaimsest tööst, mitte uutest riietest, võimukast positsioonist, mille taha tahaksime me kõik tegelikult pugeda, arvates, et ongi viis, kuidas ennast esitleda teisele inimesele. EI-EI, midagi hoopis soojemat on siin maailmas, meie asi on see üles otsida. Kes leiab, kes TAHAB leida, see leiab ja on rikas selle teadmisega. Ennast arvan küll olevat vaimselt jõukas, kui olen suutnud endale teadvustada, et suurim rikkus minu pagasis on armastamisvõime…ILU!

Ütlesin enda sõbrannale, et lugesin psühholoogiaalast raamatut, kus räägiti palju armastusest ja andestamisest. Mainin ka talle, et mis mõtteid sealt teosest noppisin ning kuidas need andsid minu mõttetuultele uut jõudu edaspidiseks. Ja mu sõbranna küsis, et kuidas siis andestada? Ma ei oskagi vastata täpselt kuidas..kuid pole mõtet viha tunda..Vaadake alljärgnevaid variante.

Kui teine inimene vihastab su peale või ütleb halvasti, siis mina nüüd andestan talle kohe, sest
a) ma tean, et minu esmane reageering oleks inimesele samamoodi haiget teha, nagu ta tegi mulle, kuid see pole hea lahendus, kuna see tekitaks minus veel rohkem negatiivseid tundeid. Muidugi inimene arvab, et kättemaks on lõbus, kuid tegelikult on ta ju ajendatud AINULT halbadest emotsioonidest: viha, piinlikkus, häbi, valu, hirm ja muudest sellistest tunnetest. Kuidas saab millestki halvast tekkida head? Loomulikult ei suuda endale kättemaksu plaaniv inimene midagi sellist teadvustada
b) tema saaks samamoodi haiget ning siis tahaks tema uuesti mulle halba teha..Selline nõiaring, mis ei teeni mingit vaimset kasumit, ainult kasvatab kahju
c) andestamine on väga tänuväärne teguviis, teeb hea meeleolu

Mõnele kõlab see nagu mingi kloostrijutt. Ma saan ise ka aru, et kõlan kui mingi prohvet kusagil keset linna, kel on vaja kõigile usku kuulutada, kuid see pole nii. Ma ei usu ju Jumalat, ometi on minuni jõudnud selline teadmine, millesse mul on usku..Aitäh geštaltteraapia! HAha!

Kas andestamise ja armastamisega on siis võimalik õndsaks saada? Minu pessimistlik pool (mis kipub domineerima) ütleb, et ei ole. Sest ükski lihtsurelik inimene ei suuda hoida end nii puhtana kõiges selles, mis meid siin maailmas ümbritseb. Kahjuks leian ka, et ka niisama proovides ei põhjenda me piisavalt ära…Kelle/mille jaoks ei põhjenda? Seda arutlen juba millaski hiljem, kui oskan vastata mõnedele küsimustele endas ja ka väljaspoolsusele.
Aga hei, ehk ikka suudab mõni inimene saada õndsaks? Kes teab. Ilusse tuleb uskuda, sest kui me ei usu, oleme kaotanud võitluse juba enne alustamist.

This entry was posted in Mõtteid Siin ja Praegu. Bookmark the permalink.

One Response to Armastan ja andestan- kas saan õndsaks?

  1. kuristikulill says:

    Et siis need andestamise variandid on minu mõeldud, mitte seal raamatust..sest cam´moon..sellised veidike utoopilised variandid:D Aga ehk kunagi targemana saan midagi paremat välja pakkuda, siiani tundub veel päris normaane;)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>