Filmid

Kirjutan siis siia filmid ja nende iseloomustused. Ma olen väga valiv filmide suhtes, sest ma olen väga-väga kriitiline näitlejate suhtes. Seetõttu vaatan tihti filme, kus mängivad mu lemmiknäitlejad ja/või vanemad kogemusega näitlejad. Lisan juurde ka filmi iseloomustava teksti. Ja arvamuse.

*
“DOUBT”

It’s 1964, St. Nicholas in the Bronx. A charismatic priest, Father Flynn, is trying to upend the schools’ strict customs, which have long been fiercely guarded by Sister Aloysius Beauvier, the iron-gloved Principal who believes in the power of fear and discipline. The winds of political change are sweeping through the community, and indeed, the school has just accepted its first black student, Donald Miller. But when Sister James, a hopeful innocent, shares with Sister Aloysius her guilt-inducing suspicion that Father Flynn is paying too much personal attention to Donald, Sister Aloysius sets off on a personal crusade to unearth the truth and to expunge Flynn from the school. Now, without a shard of proof besides her moral certainty, Sister Aloysius locks into a battle of wills with Father Flynn which threatens to tear apart the community with irrevocable consequences

Arvamus: Meeldis. Meryl Streep (kes kohati meenutab tõsiselt Meidlat) on VÄGA hea näitlejanna. Suurepärane töö, lihtsalt suurepärane. Täiuslikkust pole olemas, aga ligilähedane andekus on küll. Filmist nii palju, et kas ehitada terve film üles ainult kõhutundele, on üks asi, aga see pealkiri ja õde Aloysius Beauvier’i kahtlus usus – seda poolt jäi väheseks. Kõigest alguses kui sissejuhatus ja lõpuminutid. Vahepealset osa ei näidanud, ei andnud välja lugeda. Seda oleksin tahtnud mina näha rohkem, sellist seesmist tegevust, kahtluse tekkimist jne. Aga Meryl Streep ikkagist suurepärane..Tõstan ta kindlasti ühele pulgale Julie Andrewsi, Audrey Hepburniga.

**
“INSTINCT”

Ligi kaht valesti läinud aastat Aafrikas, on tuntud antropoloog dr Ethan Powell süüdistatud kuriteo toimepanemises ning hiljem vangistatud Florida vaimuhaiglasse, kus ambitsioonikas psühhiaater dr Theo Calder võtab üle tema juhtumi. Dr Powell, kes on veetnud kogu eelmise aja gorillade keskel, ei räägi üldse ja tundub, et elab omas maailmas. Väga aeglaselt õnnestub dr Calder jõuda Ethan Powellini ja hakkab välja selgitada, miks Ethan tappis kaks salaküttide. Aga Theo juhtum ei ole lihtsalt selle kohta, miks mõrvad juhtusid , aga ka sellest, kuidas dr Powellist sai see, kes ta nüüd on. Kui Powelli vaikus murdub, hakkab Theo mõistma olemise tõelist olemust. Ta saab teada, et inimkonna kontroll kõige üle on lihtsalt illusioon ja et tõeliste väärtuste olemasolu ei ole võimalik leida nii lihtsalt. Ethan muudab Theo arvamused igaveseks.

Arvamus: Emotsionaalne film. Kui Ethan Powell jutustab selle loo, miks ta tappis need jahimehed, mis toimus, mis mõtted, siis mina lihtsalt nutsin. Inimesele võib ju keerukama ehitusega aju antud olla, aga minu arvates oleme loodusega ühel pulgal. Loomadega ühel pulgal. Seda tuleks austada. Kui seda tehta, siis ma saan vihaseks. Mind rebib täiega, kui mõtlen, et on inimesi, kes löövad loomi jalaga, näljutavad neid või muud moodi halvasti kohtlevad. Nii saan ma täiesti aru, miks Powell kallale läks. Ja pärast seda ei tahaks mina ka sellise rämpsuga nagu inimesed seda on, suhelda.. Hea film. Soovitan soojalt. Jällegi kindla peale minek, sestmängib hea näitleja Anthony Hopkins, kelle filme siia kindlasti tuleb veel :)

***

“ROHELINE MIIL”

1930-ndad, Death row vangla surmamõistetute osakonnas käib hukkamine väga piinarikast viisi – elektritoolis. Teekond vangikongist hukkamiskambrisse on kaetud rohelise linoleumiga ning kannab nime “Roheline miil”.
Kahe noore tüdruku väga jõhkra mõrva eest surma mõistetud John Coffey, 2.4 meetri pikkune ülimalt hella südamega kodanik, ei tundu enda karistuse jaoks õige mees olevat. Tal on mingid ennenägematud võimed, ning soov teha head ning teisi aidata. Pea keegi vanglas viibijaist, isegi vangivalvurid, ei usu, et temasugune midagi nii koletut korda on suutnud saata – kuid otsus on langetatud ning valvurid peavad lihtsalt enda tööd tegema …

Arvamus: Väga hea film. Liigutav. Mulle meenub, et seal Meister ja Margarita raamatus toimus ball, kuhu kutsuti halvad inimest:tapjad, liigkasuvõtjad, röövlid, ENESETAPJAD ( iseendalt elu võtmine on patt. Nii ütleb piibel), mürgitajad, kupeldajad jne jne. Aga nende seas olid ka timukad. Kas timukas on tapja? See on ju kõigest töö. Tekivad vastuolud. Piiblis ju öeldud, et saad selle mõõduga vastu, mida ise oled andnud. Et siis vanad head reeglid: lööd silma välja, lüüakse ka sinult silm välja. Nii et kui tapad, tapetakse ka sind seaduse korras. Aga kui seda tehakse seaduse korras, kas see siis ei lähe selle alla, et ligimest tuleb armastada ja mite talle halba teha? Kuhu paigutada kohtumõistmine? Mis oleks paras palk mõrvarile? Dante põrgu seitse ringi oleks täiesti arvestatav. Kui uskuda sellesse. Kuidas saab surmale surmaga vastata? Jumal tänatud, et surmamõistmist aina vähem ja vähem on kohtusüsteemides.

Aga siirdudes filmi juurde tagasi, siis Roheline miil on paljukiidetud film. Vaadake seda.
s
****

Tracy (Evan Rachel Wood) on viieline, eeskujuliku käitumisega koolitüdruk, kuid pisut naiivne. Kui ta saab tuttavaks kooli popima tüdruku Evie Zamoraga (Nikki Reed), hakkab ta elu allamäge veerema. Mängu tulevad seks, alkohol, narkootikumid jms, mis viivad ta üha kaugemale emast (Holly Hunter) ja vanadest sõpradest.

Arvamus: Räige. Seda sorti filme peaks näitama siiski teismelistele. Mina ja mu õde nt pole kanepit teinud, kuna mõlemaid pani mõtlema pealtnäha palju-seda-mulle-räägitakse-ma-tean-juba-peast-filme. Tegelikult need aitavad. See film on juba minu vanuses, noh, minul ju see ohtlik periood möödas ja läbielatud, vägagi šokeeriv vaadata. Kuidas see halba seltskonda sattumine on kui nõiaringi sattumine- väljapääseda on ääretult raske, seda enam, et alguses see meeldib- uus võim ilmselge märge, et enam ei suudeta. Emaga asjad nii halvad, et temalt ega ka oma kaotatud sõpradelt pole abi loota. On ainult tema ise. Lõikumine parandab. Sest tegelikult hea inimene ei taha kunagi halb olla. Aga et ennast karistada, kuna ta ise endale vastu hakkab, see vajab lahendust. Ja sellises seisundis inimene, laps, noor täiskasvanu, kes alles loob pilti siiski, see ei saa aru, et kust ja missugune see lahendus välja peaks nägema, kuna tundub, et kõik on juba nii perses, et midagi ei saa enam õigesti teha…Aga kõik see kokku- JUBE! Mul oli halb vaadata. See oli reaalsus, usun, et isegi pehmendatul kujul, sest lõpus oli näha, et tegemist supper emaga. Ta ütles seal lõpus oma tütrele, et ma ei jäta sind maha mitte mingil juhul ja ta armastab tütart alati. Reaalses elus juhtuks arvatavasti nii, et see tüdruk lendaks tänvale… Aga ma soovitan vaadata. Vaadake, mis võib juhtuda, kui alustad. Alustad sa kanepiga, alustad sa striptiisiga, alustad joomisega, suitsetamisega, valetamisega, varastamisega – satutakse nõiaringi.

Sheeritakse kogemusi http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=1797

*****
“BREAKFAST AT TIFFANY’S”

1940ndate New York. New York, kus tormilised kokteilipeod kestavad läbi öö ja võivad parimal juhul lõppeda hommikueinega maailma kõige luksuslikumas juveeliäris «Tiffany juures». Ja mõistagi ei oota ilusad tüdrukud neile olengutele Holly Golightlyt — tüdrukut, keda ajavad taga nii mafioosod, elumeestest miljonärid kui algajad kirjanikud. Holly Golightly on habras suure suu ja nipsninaga iludus, seiklejast lapsnaine, kes hõljub kergelt läbi elu, jättes endast maha murtud südamed. «Sõbrale ma auku ei kaeva. Isegi siis mitte, kui tõestatakse, et ta on terve nunnakloostri ära mürgitanud. Mina mõõdan inimesi selle järgi, kuidas nad minusse suhtuvad.» — See on Holly lihtne elufilosoofia, mis oma hoogsa elunautimise ja moodsa pahelisusega on korduvalt ainest pakkunud ka popkultuurile.

Arvamus: Ma pean kohe ütlema, et ma vihkasin kunagi Audrey Hepburni, kuna ma teadsin, et minu lemmik Julie Andrews tahtis seda rolli (selle asemel tegi Mary Poppinsi), kuid nii, kui nägin AH selles täiega imearmsas mustas kleidis, ma teadsin.. Ja teadsin ka edasi vaadates, et AH oli parim valik, ta on fantastiline selles osas, tõepoolest. Ja väga humoorikas film, alates selles hiinlasest majaomanikust ja lõpetades peoga, kus oli rahvast rohkem, kui tuppa mahtus. Kindlasti soovitan vaadata, sest see on ka väga kuulus film :) Ja hää!

******

WANTED

Wesley Gibson (James McAvoy) on 25: ta peab kannatama oma bossi sõimu iga päev, ta tüdruksõber ignoreerib teda ning kõik on kindlad, et ta ei saavuta elus midagi. See kõik muutub, kui ta kohtab naist nimega Fox (Angelina Jolie), kes värbab ta Vennaskonda – ühing mis viib Jamesi avastama oma suikunud võimeid. Lisaks kõigele saab ta teada, et ta isa on mõrvatud ning ta hakkab otsima mõrvarit, et viia täide kättemaks.
Erinevate õpetajate abiga koolitatakse Jamesist professionaalne mõrvar, kes siiski varsti avastab, et kõik pole nii nagu paistab ja et ainult tema ise kontrollib oma saatust.

Arvamus: Mulle väga meeldis. Igasugune selline õpetaja-õpilase suhe meeldib mulle alati, seetõttu ka hää. Ning mulle meeldib ka fööniks-tegelaskuju, kes tõuseb tuhast kui nääpsuke värisevate jalgadega tibuke ja siis kasvab ja kasvab suuremaks. Suuremaks, kui ta ise on. See on nagu võim, enesekindlus, oskus, mis pole enam nagu isegi inimlastele omane. Seal mängivad nii head näitlejad, nagu Jolie ja Morgan Freeman. Lõpp on õpetlik, mida mina ka alati hindan ning.. see on hea möllufilm, huvitav..ma ei oskagi öelda muud. :)

*******

Draama erakliku mehe ja noore poisi sõprusest. Autoavarii tagajärjel on Justin McLeodi (Mel Gibson) nägu kohutavalt moonutatud ja kohalikud elanikud levitavad tema kohta hirmutavaid kuulujutte. Chuck on noor poiss, kes tahab surnud isa eeskujul sõjaväelaseks saada. Selleks vajab ta aga juhendajat ja nii kohtabki ta erakust McLeodi . Nad aitavad teineteist, et toime tulla maailmas, mis on neid kõrvale heitnud.

Arvamus: hea film :) Vaadake.
Ka filmidega on nii, nagu raamatutega, et igast filmist on midagi õppida, sest see on sõnumiga. Ei maksa alati käega lüüa. Nagu ma seda teen :D :D
Just saying.

********

“Avatar” on lugu endisest mereväelasest Jake Sully’st, kes sai vigastada lahingus ja on halvatud vööst allpool. Ta otsustab osaleda Avatari programmis, mis peaks andma talle tagasi terve keha. Ta reisib Pandorasse, külluslikku vihmametsa, mis on täidetud uskumatute eluvormidega – mõned ilusad, mõned hirmutavad. Pandora on koduks ka Na’videle, humanoididele, keda inimesed peavad primitiivseks, aga tegelikult on nad evolustiooniliselt palju rohkem arenenud kui inimesed. Üle kolme meetri pikad, sabadega ja läikiva sinise nahaga, elavad Na’vid harmooniliselt oma maailmas. Kui aga inimesed hakkavad Pandorat kahjustama, et leida väärtuslikke mineraale, ohustab see Na’vide elu, ja nad on sunnitud näitama oma sõjalisi võimeid.
Jake on sunnitud osa võtma sellest sissetungist Pandorasse. Kuna inimesed ei saa hingata Pandora keskkonnas on nad loonud hübriidid, Avatarid, pool inimesed, pool Na’vid. Avatarid on elavad ja hingavad kehad Pandoras, keda kontrollivad inimesed tehnoloogia abil, mis ühendab Avatari meelt inimese omaga. Pandoral, oma Avatar kehas, saab Jake olla kes ta on, ta saab tagasi oma keha. Lisaks sellele armub ta noorde Na’visse, Neytiri, kelle ilu on võrdne naise sõjaoskustega. Kui Jake’i hakatakse järjest rohkem Neytiri klannis omaks võtma, leiab ta end kahe maailma vahelt – ta peab valima poole suures sõjas, mis otsustab terve maailma saatuse.

Arvamus: Väga meeldis. Selline inimese ja looduse vaheline võitlus. Ja väga südamesse läks… Sõnumiga kindlasti.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>