liisuzka

Klassi siseneb uus õpilane…

Õpetaja : tere meile on saabunud uus õpilane …ole hea tule ja tutvusta end

Brittany : kergelt häbenedes ,pilk mahasuunatud.”Tere mina olen Brittany”

Õpetaja: “Ole hea ja leia endale istekoht.”

Poisid läbisegi :” Hey tots tule istu siia”

Brittany: vaatab otsivalt pingiridade poole,suundub laua juurde “kas ma võin ehk siia istuda?”

Anti : jah

marko: jeesh beibi istu jah selle kõige võimetuma poisi kõrvale.

anti vaatab tõrjuva pilguga markot

kõlab kell.

brittany jalutab koolist eemale,ta poole sõidab rullnokastades auto

marko nooh beib,saan su kuskile viia..?.

brittany ..ei aitäh ma parem jalutan

brittanyle jookseb järgi anti..

anti: anna andeks nad võivad vahepeal täielikud pasapead olla.

brittany ehh pole hullu…

jalutavad paar hetke vaikides

brittany: deem anti mis see marko mõtleb et ta saab iga neiu keda ta tahab v ?

anti: jah ta on ju playa enda arust ja see playa võttis sinu sihikule.

brittany: mis ma peaks nüüd meelitatud olema v ?

neile jõuab koolitee peal järgi paar klassikaaslast

üks neiu neist hõiskab :noonooohh uus tibi on juba ühe rajalt maha võtnud

anti : ah ole kuss

brittany vaatab kaugustesse,itsituste möödudes küsib ta

mis neil on mingi oma grupeering v

anti:ah ei see Katrin lihtsalt arvab et ta on meil klassinaba ja tema arvamus peab alati kõigile teada olema…

brittany :ah nooh selge siis

(jõuavad anti maja ette,brittany vaatab maja seinale toetuvat jalgratast)*

brittany: anti miks sa rattaga koolis ei käi

anti : ahh noo ma eelistan jalutada

brittany:selge siis, nägemist anti

anti :nägemist

-järgmine päev-

marko,beib kas sul juba antiga igav ei hakka v tule istu õige mehe kõrvale

katrin :ah ole kuss kas sa ei näe et brittanyl on armastus õhus v (istub marko kõrvale)silitab naerdes marko jalga.

brittany läheb koju .,viskab õpikud põrandale ning  hakkab rihannat kuulama ….

heliseb telefon

brittany :jaaaa

Marko:tsau marko olen …mõtlesin et nooh  mul siin täna õhtul vaikne istumine et ehk tuled ka

Brittany :ei aitäh mul on tegemist

Marko:mis oleks tähtsam kui mina hahah

Brittany:eem…noo

Marko: (vahele segades) aitan niisama sul klassi sulanduda ei mingeid tagamõtteid

Brittany:noo ehk ma siis tulen korra läbi

Marko:selge

brittany lõpetab kõne ,(sätib tsipa,

jõuab majani laseb uksekella,uks avaneb) vastu tõttab marko õllepudel käes

Marko:hey tsiika tore et tulla said

juua ?

Brittany:nooh okei üks siider ainult

istub anti kõrvale

britt:tere

anti : hey ,tore et tulla said

marko: brit ma tahan suga rääkida

(tirib eemale)

marko:tead sa tõsiselt meeldid mulle(brittany vaatab kõrvale ,marko puistab druugi)

Brittany :mhm okei siis

katrin:…haaah oi tore vaata kes siin on ,juba järgmine kutt ohvriks,eemaldub naerdes

läheb tantsib antile sületantsu ning vaatab britti ise hirnub( tuigub eemale…)

britt: anna andeks ma pean vetsu minema

vaatab peeglisse (efekt peapööritusest)

marko:( kõnnib anti juurde ) ou tahad näha kuidas su välimuselt süütu brittanyke mul täna otsas hõõrub

anti: mine perse mees, sa oled vist tiba palju joonud

britt(marsib anti juurde ,ise tugevalt tuikudes) kas sa markot oled näinud ,ta raudselt tegi minuga midagi

anti:issand britt mis sul on

mööda kõnnib katrin:hahahah tundub et neiu ei suuda üldse alkoholi kannatada

britt:mine vittu katrin

britt:ma eitea jõin ainult ühe siidri ,ma loodan et ta lämbub oma narko kätte  ,värdjas *raisk.

anti: ta just oli siin ,just alles.

britt:vajub uksest välja kõnnib komistades minema.

(kissitab silmi ,näeb mingit tumedat kogu jalgrattaga sõitmas)*

(kissitab uuesti,kuju on endiselt alles)

jõuab koju ,jääb magama

telefon heliseb  Britt vaatab kella, punased numbrid helendavad eredalt 4.15, tere anti olen

britt: (vihaselt) sellepärast helistasidki kell 4 et öelda et sa oled anti v

anti:ei ,midagi väga hullu on juhtunud.

britt: ahah

anti: eem Marko ,Marko on surnud

britt : avab silmad,mida ? ära aja paska..

anti : jah ta leiti keldrist pooduna ,ning narkootikumidest oli kaelakett ümber ta kaela , huulepulgaga…….(hetkeline vaikus) ,samasuguse punase nagu sul oli ta põsele kirjutatud VÄRDJAS.ütle mulle palun mida sa tegid kui koju läksid,sa kadusid nii vaikselt ära,palun sa ju võid mind usaldada.

brit:(läbi pisarate nuuksudes) midagi ei teinud läksin koju ära ,mida fakki ma siis sinuarust tegema oleks pidanud?

anti :parem oleks kui sa homme kooli ei tuleks,nii igaks juhuks

britt : aga ma pole ju midagi teinud ,ausõna ei ole

anti:palun rahune nüüd maha ,ma usun sind,saame homme kokku siis räägime.

britt: sul ju hea öelda rahune maha,aga eks ma ürita palun sa pead mind aitama anti(meeleheitlikult)

anti : ära muretse kullake ,kõik saab korda.

brit..tsau anti

anti:tsau

brittany vähkreb voodis ,kuni talle tuleb kummaline unenägu ,ta näeb rattaga sõitvat poissi,järsku sähvatab ta unenäos  verine trükitud tekst VÄRDJAS  ta avab silmas ,kõik on korras ,vaatab aknast välja,ainult puud vihisevad kergelt tuules,ta suundub kööki joob klaasi vett ning üritab taas uinuda

-järgmne päev-

uksekell heliseb ,britt läheb avama

Anti :tere  britt,on sul kõik korras

britt: suht tobe küsimus sa ei leia ?

anti : jaah anna andeks

brit :kuidas koolis oli ?

anti : nooh kõik nutsid ,suht masendav vaatepilt küünlad ,mustad lindikesed ümber ,tead ju küll.

brit: ma tean aga see kõik,see kõik on nii kahtlane,arvad et ta tegi seda ise ?

anti: praegu muud varianti veel pakutud pole,politsei tegeleb uurimisega

brit: aga seal ju ei olnud kedagi…kedagi kes seda teinud oleks.

anti : ma tean

-peale 2 nädalat-

anti ja brittany istuvad koolikohvikus ,õpikud laual

anty:britt kui palju see tulumaksuvaba miinimum oligi

brittany :eem 2000.- vist

neist möödub katrin: nooh tuvikesed mis te õpite siin?

anti : majandust ,tahad liituda?

katrin : oi ei ma sureksin igavuse kätte ära kui ma peaksin teiesugustega ühes lauas istuma,kuid anti sa võid ju mulle koduse töö ära teha (pilgutab silma,lahkub kohvikust)

brittany : oled sa vahel mõelnud miks see katrin nii BITCH* peab olema?

anti : nooh rikkast perest ärahellitatud laps ,harjunud kõike saama.

algab tund

õpetaja korjab kodused tööd ära

õpetaja : nii meil on käsil tuletõrjeõppused mis toimuvad selle tunni ajal, umbes 2 minuti pärast kõlab sireen siis palun koguneda tahvli ette ning kõik koos liigume varuväljapäsu juurde.

Brittany vaatab suurt ümmargust kella ,kella tabloole tekib taas verine kujutis VÄRDJAS(kohkub)

peagi kõlab sireen ,kõik eemalduvad sagides klassist.nad jõuavad kooli ette kui õpetaja hakkab klassikaaslasi kokku lugema.

õpetaja:Nii kus on katrin ?

Kõik vangutavad pead

üks klassikaaslatest: Katrin oli klassis koos meiega ,kes teab äkki ta ei viitsinud enam koolis olla ning vajus vaikselt koju ära .

õpetaja :ma ei imestaks seda tema puhul absoluutselt.Okei minge siis kõik koju ära,kui kellegil pole tuju siin õppetööga tegeleda.

brittany anti koduteel.

Anti: brittany mida sa mulle rääkida tahtsidki

brittany : ma viimasel ajal näen,kuidas nüüd öeldagi sa nagunii ei usuks.

anti : mida sa siis näed.

brittany : noo asju

anti : missuguseid asju?

brittany : võibolla ma pole marko surmast siiamaani üle saanud aga kas sa tõesti usud et ta tappis end narkouimas olles

anti : ma ei tea mida arvata ,aga jah see on võimalik,miks sa selles kahtled?

brittany: noo nagu ma ütlesin siis ma näen asju (paus) ma näen ühte poissi üleni mustas alatasa jalgrattaga sõitmas

anti : kes see on?

brittany : ma ei tea ju

anti : selleärast arvadki et marko end ise ei tapnud ?

brittany: ei ,ma näen ka veriselt kujutatud sõna VÄRDJAS,keegi nagu tahaks mulle midagi öelda

anti: ma olen kindel et see pole midagi,sa lihtsalt oled stressis,sa imestaksid mida närvipinge teha võib.

brittany: võibolla sul on õigus.

(uus kaader)

katrin (kõnnib koduteel räägib telefoniga): muidugi tibukene lasin ma seal leebet kohe kui võimalus tekkis,mina nende friikidest oivikutega koos olla ei suudaks.

jah ma jalutan praegu,mu kitikene on ju hoolduses

(üleni mustas tüüp sõidab talle jalgrattaga peaaegu otsa)

katrin: mis sul viga on ,on sul palju raha et keemilise eest maksta v ?Jobu osta omale abijalgrattad ,kui sa sõita ei oska.

ah ,ei tibu ma ei rääkinud sinuga ,mingi tüüp siin kooserdab oma jalgrattaga ees,kohe kui auto paranduses on, on mingid imelikud mu tuju rikkumas nooh.

Tas ilmub tumedasse riietunud poiss,lükkab katrini kraavi ning surub talle peotäie tablette kurku,nad rüselevad kuni Katrin lamab hingetuna kraavis ,telefon ta kõrval närviliselt helisemas,ta põsele on kõverate tähtedega kirjutatud BITCH)

Järgmine päev  seisavad õpilased  kraavipervel ,kuhu on viidud hulgaliselt lilli ,nuuksudes vaatavad nad Katrini fotot ,ükshaaval süüdatakse küünlad ning pimenedes kõnnitakse eemale,taamal jääb veel kostma Britu hingemattvaid nuukseid.

-paar nädalat hiljem-

Brittany telefon heliseb.

Brittany:”Tervist:”

Anti:”Kuule, mis sa arvad kui läheks jalutama ?Jube igav on kodus ja värske õhk teeks head.”

Brittany: “Nooh teeme nii ,kuidas me kokku saame?”

Anti: “Ma tulen sulle vastu.”

Brittany :” Ma olen 15 min pärast valmis.”

Metsas on vaikus, mida aegajalt katkestab õrn linnulal, mis justkui harmoneeruks tuulega, kes vaikselt puhudes silitab noorpaari juukseid.

Britt: “Ma pole nii kaua metsas olnud ,nii harjumatult mõnus.”

Anti :” Ei. Britt sina oled mõnus!”

Britt:”Tahaks, et kõik jääkski nii, et kogaeg oleks sama rahulik ja vaikne  just nagu praegu siin.”

Anti:”Jaaa, aa muide ma tean kuidas praegust õhkkonda veelgi paremaks muuta saaks.”

Britt:” Ma ootan huviga su pakkumisi.”

Anti:” Dadaaaa!”

Ta võtab seljakotist pudeli veini ning plastiktopsid ja pakub Brittile juua

Britt:” Kui ettenägelik sinust!”

Joovad veini ning naeratavad üksteisele otsa

Anti:”Britt tead mis ma mõtlema hakkasin?”

Ta võtab Britu käe ning vaatab sügavalt silma.

Britt: “Mida siis?”

Anti:” Aga me võiks ära põgeneda! Ära kuskile kaugele,  kus oleks sama rahulik,eemale koolist ,eemale kõigist neist tobedatest klassikaaslastest!”

Britt: “Jaah ma pean tunnistama, et viimsel ajal on siin väga närviline õhkkond olnud,eriti silmas pidades neid salapäraseid õnnetusi,see kõik oleks nagu …nagu mingi needus.”

Anti: “Britt ma ei taha sellest rääkida. Masendus tuleb peale.”

Britt:”Nojaa aga sa ei leia et see on kahtlane et neile oli mõlemale midagi peale kirjutatud?”

Anti : “Britt paluunnn ,palun lõpeta!”

Britt ja Anti hakkavad juba veinipudelit lõpetama ning tüdruk on juba kergelt svipsine.

Anti:”Britt ma pean sulle midagi rääkima.”

Britt :” Nooh?”

Anti : “Sa oled tore tüdruk ,ma tahaks midagi teha kas sa lubaksid ?”

Britt:” Oleneb mida ,miks sa üldse luba küsima peaksid?”

Anti : “Nohh eks ma siis ei küsi” 

 Ta naeratab ,suudleb Brittu,kuid neiu eemaldub korraks. Teda pimestavad kaadrid Anti majaseinale toetuvast jalgrattast*, tumedast jalgrattaga sõitvast tüübist* ning kuidas ta ütles Katrinile bitch* ja Markole värdjas

Anti : ” Britt põgeneme ,põgeneme siit ära !”

Britt kohkub, ta tõmbub tagasi

Britt: “Anti see olid sina,sina tapsidki Marko ja Katrini!”

Anti : “Mis juttu sa ajad?”

Britt :” See kõik tundub nii loogiline praegu: su jalgratas ,see kuidas sa mind jälitasid kui ma Marko juurest koju läksin ning pärast kõik hallutsinatsioonide kaela ajasid ja panid mind arvama mingi nõidusliku tegelase olemasolusse!”

Anti:” Mida? Ma pole midagi teinud!”

Britt:” Ära valeta Anti ,ma tean et see olid sinaütle siis vähemalt ,miks ?

Anti:( vabandades)”Tibukene ma tegin seda sellepärast et meil oleks koos hea ,ma ei suutnud kõrvalt vaadata kuidas Marko sind ahistas ,sa ju ise ütlesid ka et sa soovid et ta oma narko kätte lämbuks ,ja ,ja ,ja … Britt käitus suga nagu tõeline bitch ,anna andeks ma tegin seda ainult sinu pärast ,nüüd ei ole enam neid ees,lähme ,lähme koos ära ,kõik saab korda ,neid ei ole enam”

Brittany:(karjudes nuttes korraga )” Mis sa oled lolliks peast läinud v,ega sa selle pärast lambist inimesi tapma ei saa hakata et nad ideaalsed ei ole ,(hüsteeritsedes) ma ei suuda enam sind isegi vaadata mitte!” (jookseb nuttes minema )( Anti võtab põuetaskust relva ,suunab selle oma otsmikule ,pisarad  ta näol voolavad ühtlase joana ta kergelt punetavate põskedeni.

 anti: (sositades)sina ,sina olid ideaalne ,ta ohkab kergelt hetkeks ning siis surub oma sõrma päästikule ,kõlab lask…….

“Liis mul on sulle üks jutt” ning klassijuhataja kutsus mu enda kabinetti .Ma  ei hakka talle vaevumagi ütlema et mu nimi on tegelt Liisi naeratan heatahtlikult . “Sa oled ju elurõõmus inimene ?” küsib ta mult, ma ei pea tähtsaks talle öelda et mitte elurõõmus vaid pealiskaudne , noogutan ebalevalt , ja ta jätkab . ” Mul on sulle ülessanne” ning kähku seletab ta 45 minutilise presentatsiooni tagamaid, üritan viisakalt keelduda ajanappust ettekäändeks tuues ,kuid ta väidab et tal ei ole parimat kanditaati ning usk minusse on suur .”Õpi  ennast hindama ” lausub ta mulle südamele pannes.Tööl kirun ennast ja lappan minu ees olevaid raamatuid, selle ei ütlemisega pean ma veel töötama mõtlen endamisi .Kodus vajun rampväsinult voodisse ,tähtaeg läheneb mul pole aega… kõik oma õpetaja meeleheaks mõtlen ma .Varastan oma puuduoleva aja uneajast ,silmi kissitades töötan üksildases lambivalguses kella viieni öösel.Tassin oma materjali igal pool kaasas ja üritan kuidagi sellest kõigest seosega jutu teha.Paar päeva veel,viimased parandused ja siis see tuleb.

Ma närveerin ,tunnen kuidas hakkan üle keha sügelema ,rinnus peksab ning kõhus on imelik tunne .Iga hetk nüüd, pane jooksu,ma ei suuda enam ,kuid siis avatakse uks ning mind kutsutakse nimepidi sisse.Jään ammulisui neile otsa vaatama : paar vanemat naisterahvast kõik üksisilmi mind jälgimas,mida on mul neile pakkuda ?Ma ei tohi enda õpetajat alt vedada, ta oli mind taevani kiitnud .Manan näole naeratuse nii sõbralikku kui saan ,endal silmis pulbitsemas hirm…Alustan väriseva häälega ,ning jälgin iga žüriiliikme emotsiooni, pilgud on uurivad ja tõsised.Ma ei suuda enam hääl mu peas ütleb :jookse Liisi, jookse nüüd.Sisendan endale ma suudan seda ,ma saan hakkama . Lõpuks ometi näen karimde näojoontega naisterahva huulil peidetud naeru.See oli lohutus ,järelikult ma teen midagigi õieti.Peatselt leian ennast vaatamas kaasanoogutavaid päid ja kaasanaervaid suid. Lõpetan oma esitluse, jooksen bussipeale ning jään ootama homset.Tunnen enda sääre ligidal vaikset värinat ,avan püksitasku ning vastan kõnele. ” Hallo , kas Liisi kuuleb ?” vastan : “jah” ,sositades jätkub kõne : “Siin sinu õpetaja , ma ei tohiks küll sulle seda öelda ,kuid sa lähed Ameerikasse ” tänasin teda ning lubasin vaikida,järgnevad emotsioonid olid kirjeldamatud karjusin üle bussi ning sellega teenisin välja halvakspanevad pilgud, vajusin vaikselt bussiustest välja ning teel koju naersin ja nutsin korraga.Kas tõesti mina ,mul ju ei vea ,kas see on tänu mu töökuse eest ,lõpuks saan puhkust tööst ja koolist, saan kuskile kuhu mul lootustki saada polnud. Öö on võimatu ,vähkren ja kujutan ette juba pudrumägede ja piimajõgede maad,siiani ei suuda uskuda ning kella kolme paiku öösel ärkan ja mõtlen et see oli taas üks nendest reaalsetest unenägudest,Järgmine päev koolis näen palju vaeva et mitte oma rõõmu näidata ,võitja ju pole ametlikult veel välja kuulutatud.Kui on aeg saatkonda minna hakkan vaikselt uskuma et see kõik ongi reaalne -kõik on nii ametlik: turvamehed kisendavad mikrofoni et ma ei seisaks välisuksele nii lähedal ,peagi sisse minnes käsitakse ilma vähimagi viisakusetta mul järk-järgult oma metallkolinad eemaldada.Peagi edasi minnes juhatab mind lahke naeratusega naisterahvas ootesaali juurde ,aegsad minutid ,sositavad inimesed -pingeline õhkkond ühesõnaga.Igavusest seinu piieldes märkan seal enim tagaotsitavate pilte ,pilk peatudes osama Bin Ladenil tuleb kerge muie suule ja juba kutsutataksegi mind tugeva aktsendiga nimepidi.Jõuan esimeses boksis istuva tädi juurde kes täiesti ükskõikselt küsib mult dokumendid ,järjekordne istumine ja teises boksis tervitab mind inglise keelt kõnelev naisterahvas lausa ülevoolava naeratuse ning masinliku kõnega-annan oma näpujäljed.Veidi veel istumist-ootamist ning kolmas boks- see kõige otsustavam on käes. ”miks te sinna lähete ,kus te peatute ,on teil kavas sinna prostitutsiooniga tegelema minna ,kindel et te tagasi tulete ?” on vähesed küsimused mida mult läbipuuriva pilguga küsitatakse.Paari päeva pärast selgub et viisa on lõpuks ometi käes minul 2 aastat ,õpetajal 10 .

Juba ongi See aeg käes, Tallinnasse sõit ,et järgmine päev varahommikul lennujaamas olla.Otsustan öösel magama mitte minnagi ,kuna end teades ei tuleks selllest nagunii midagi välja.Siiski rasketest silmalaugudest tingituna vajun kaheks tunniks unne.Hommikune kiire ärkamine, mind varjutab oht hiljaks jääda.Kiire pimeduses kobamine ning kaks korda aeglasemini tiksuvad sekundid mööduvad taksot oodates.Linn on vaikne, mind tervitab unesegane vene keelt kõnelev taksojuht, mainin et kiirustan lennule ning ta sõidab 80 km tunnise kiirusega läbi linna  ,tänan viisakalt ning sunnin tänutäheks vastu võtma jootraha.Jõudes kohale leian oma õpetaja näolt äreva ilme mis peagi asendub kergenduva grimassiga.Pagas kaalutud kaks kilo üle aga õnneks mul juurde tasuda siiski ei tule.Pingeline ootamine ning pooleteist tunni pärast algab boarding.Liigume koos teistegi reisijatega mööda külma koridori järgmisse ooteruumi,peale paariminutilist ootamist jõuame bussile, mis sõidutab meid lennukini.Külm karge õhk mõjub toibutavalt ,leian enda eest väikese lennuki ,kuhu tuleb ronida redelist,meid juhatatakse kiiresti oma istmekohtadele. Lennu väljumine aegub kuna lennuki tiibadele tehakse jäätõrjet.Kerge võbin sees jään õhkutõusu ootama.Peatselt kuulen kapteni häält ning oleme õhkutõusuks valmis.Stujardessid loevad intruktsioone hädaabiväljapääsudest ,hapnikumaskist ja muust taoliselt ,neid tähelepanematta vaatan pingsalt aknast välja.Peagi see algab aeglane sõit,tiirutamine kuni hoog järjest kiireneb, tunnen kuidas rattad vaikselt eemalduvad turvalisest asfaltkattega teest ning vajun tooli seljatoesseLlennuk vaikselt rappub ,kuid hullu pole midagi ,paari minuti pärast alla vaadates näen sulgpehmeid pilvi, mis tänu päikesetõusule on värvunud roosaks-suhkruvatt mõtlen ma endamisi ning jään üksisilmi silmitsema ,aja möödudes pakutakse meile mingit külma võileba ja kohvi, surun selle tuimalt alla, ning peagi teatab kapten et oleme valmis maanduma ,samas ütleb ta ka et ilmaolude tõttu hilinesime me umbes tund aega.Kiiruga jõuan veel mõelda et meie järgmise lennu ja selle lennu vahe oli kõigest 1,5 tundi. Lõpuks maandudes ning bussiga Amterdami lennujaama jõudes, jooksime me kõigest väest oma järgmise lennu registreerimisele.Tundus et me jõudsime,aga kas ka teised.koraks valdab mind hirm ,õpetaja mu kõrval mainib et meie pagas ei jõua elusees sellele lennukile, kõik mu esitluse asjad on seal sees ,ma ei saa ilma nendetta hakkama,lihtsalt ei saa.Peagi märkan sinise koormakattega kastiautot ning koormakatte asendi järgi mainin oma kõrvalseisijale et need on meie pagasid ,õpetaja jääb mulle imelikult otsa vaatama ning teatab et siin on kõik ühesugused kastiautod. Jään endale kindlaks ning selgitan talle midagi oma nägemismälust. Peagi hakkame mööda koridore lennukile sammuma ,meid peatakse kinni ,kutsutakse kõrvale ning turvatöötaja küsib palju meil raha kaasas on, kiiruga vastates jõuame peagi lennule.Meile tuuakse taas mingid ankeedid täitmiseks a´la miks ,kellega ,kus ning kes stiilis- kuradi ameeriklased mõtlen ma endamisi.Peatselt tuuakse meile kõrvaklapid ning avastan enda eesistuja seljatoelt lameekraan teleka ,istme käetoes on pult-ühendan need kaks asja ning peagi leian end sobivat filmi valides.Möödub kaks tundi,mängin silmi kissitades paar mängu ,paari tunni möödudes üritan muusikat kuulates uinuda ,kuid tulutult,jalad on krampis turgutan end wc´s .Peagi pakutakse meile süüa ja juua.Seekord soe söök ,jumal tänatud ma olen näljast nõrkemas.Vaatan ekraanilt-kaua veel.Peale kaheksat tundi märkan et hakkame saabuma New Yorki ,aknast välja vaadates tunnen ära manhattani skyline ,ärevus kasvab mu sees.Pikemat aega aknast välja vaadates taipan et me tiirutame sihitult New Yorgi kohal ja siis see algab tugev rappumine ,lennuki üks külg vajub alla ,näen maapinda teiseltpoolt aknast ja siis vastupidi ,mu taga istuv hindust naine oksendab ohjeldamatult. Eelnevalt kompud stujardessid  ei suutnud leida rohkem oksekotte,nad naersid ohjeldamatult ,sel hetkel kui pool lennukis olnud reisijates suud punnis silmi pööritasid.Tundsin kuumalaineid üle oma kere ,higistasin metsikult,seest käis läbi õõvastav judin alt üles ja nii jätkuvalt ,tundsin et ma ei suuda enam.Peale umbes tunniajalist tiirutamist jõudsime ohutult maapinnale .Kapteni kõne kuulates ,selgus et tegu oli tugeva turbulentsiga.Terminali jõudes ühinesime kiirustava inimesetevooluga,järjekorda jõudes tundsin rammetust ,peale umbes 40 min ootamist ,küsitletti meid taas ,küsitletav lõi mulle silmnähtavalt külge ,küsis tõeliselt totakaid küsimusi ning soovis et ma seletaks miks on mu passis Liisi Kütt ,kuid koodi peal LiisiKutt ,seletasin talle ülimalt rahulikuks jäädes et see on sellepärast et temasugused aru saaks mis mu nimi on.Lollaka irvega palus ta mul oma nime hääldada, tegin mis kästud ning lõpuks saatis mind edu ja ma võisin minna.Jõudsime pagasilindi juurde ,kus õpetaja sõnul polnud midagi oodata ,peagi paistsid meie kohvrid ning väsinult kuid õnnelikult hakkasime uste poole suubuma.Otsisime oma nimesilte ,kui peatselt paistsid eesti lipu värvilised plakatid, meie nimed peal. Suundusime sinnapoole ,kui hakkas minu jaoks pealesurutud vestlus ,mul polnud mingit tuju , olin 12 tundi lennukis sundasendis olnud ,metsikut ootamist ja ristküsitlust talunud ning nüüd peaksin ma veel naeratama.Enda emotsioonid maha surudes manasin näole arglikku naeratuse ,et nad ei julgeks mind oma küsimustega pommitama tulla.Härra Deon pakkus end appi mu kohvrit vedama ,kuna ma olin sellega silmnähtavalt hädas.Keeldusin ,peale paart minutit üritas ta uuesti  ,keeldusin  taas väites et ma saan ise ka hakkama .Ma ei tea miks aga kohati tundus see solvav ,mis ta mõtles et minusugune rampväsinud kontsakingadel kõpsutav tibi ei suuda nüüd ühte 20 kilost kohvrit vedada.Võib olla oli tal isegi õigus,kuid siiski jäin endale kindlaks ning punnitasin kuni autoni välja.Autos pakuti meile kosutavat jooki ning peale tunni ajast sõitu jõudsime meie peatuskohta. Maja asus vaikses rajoonis ning oli mõnusa pehme vaipkattega ning Ameerikaliku stiilitunnetusega : pildid klaveri peal , telekas kapis ,suur söögilaud j,n,e. Meid jäeti oma tubadega kohanema ,pakkisin asjad lahti ning ootasin edasisi juhiseid .Peagi kutsuti meid sööma.Meile pakuti kartulikotlette liha ja hapukoorega.Peale kõhutäidet naasesin ma oma tuppa ning vajusin umbes 1,5 meetri paksuse madratsiga kaetud voodile. Unelesin järgmisest päevast kui tundsin kuidas laskun sügavale imedemaale….

Hommikul kell 8.00 on äratus ,7 tunnise ajavahega kohanemisega on tugevad raskused, ajan end siiski sirgu ,värskendan ning lähen alla kööki.Sinna on valmis pandud hommikusöögilaud.Plaanin kosutada end piimaga ,kuid peale esimest lonksu taipan ,et see on ikka väga erinev sellest millega mina harjunud olen .Teisi järgides katan soolaküpsised mingi võidega ,kraban veel ühe apelsini ning teeme minekut.Jõuame suursuguse koolimaja juurde ning selgub et veedan seal oma koolipäeva varjuna.Koridorides tunnen et kool on kihevile aetud ,kõikjal saadavad mind uudishimulikud pilgud,mõned julgemad naeratavad ,tutvustavad ning eneselgi märkamatult on minu ümber moodustatud uudishimulik ring.Küsimusi sajab kui selgest taevast padukat.Naeratan vastan nii kuis jõuan  kui juba tiritaksegi mind õpilaste-lounge ,seal kordub sama -kõik tahavad näha milline see eestlane siis välja näeb.Peale väsitavat naerusuist vestlust sõidutakse meid koju.Lähme õpetajaga linna peale uudistama ,jalutame mõnusas värskes õhus,juba kliima ja õhu koostis on erinev,paar pakki kummikomme ,õhtusöök ning taas uinun.Homme on ju tähtis päev jõuan veel ennem magamajäämist mõelda.Järgmine päev tõustes olen krips-kraps valmis -ehk seepärast et täna lähen ma New Yorki.Elevusega hüppan autosse ning jään pilvelõhkujaid ootama- peagi on esimesed kõrghooned näha.Suundume parkimismajja ,kus meie auto pargitakse ning peagi oleme me New Yorgi tänavatel.Arvasin eelnevalt et karjun ja lõugan segaseks end ,kuid vastupidi ,mind valdab  täielik rahu.Inimesed sagivad meeletult ning mul on raskusi et mitte 20 meetri pikkusel teelõigul teisi ära kaotada.Meid juhatati s4ellise keskmise suurusega Eesti kaubamaja juurde ,peagi selgus et see on M&M kommide pood,kõik kolm korrust olid täidetud kirevate kommidega,seintel rippusid logoga T-särgid ,mänguasjad ja muud vidinad,ühes boksis oli isegi suur kommide võluaparaat,kus all seistes selgus mis värvi maiustuse tuju sul täna on .Esmasest ehmatusest jahmatuna leidsin end järgmisena mänguasjapoest,esimesel korrusel oli karusell selline kõrge ,okei….mõtlesin endamisi ja ülejäänud korrused (neid oli vist 4) olid täidetud erinevate kaisuloomadega.Tõeline 5 a unistus mõtlesin endamisi.Edasi mööda tänavaid liikudes sisenesime “Virgin´i” muusikapoodi,nagu ikka olid seal eraldi sektsioonid,otseloomulikult kordi suuremad ning iga valiku juures oli vastavas stiilis riided nt: räpi osakonnas laiad püksid ,pusad j,n,e.Suurest rahmeldamisest ja õhu ahmimisest väsinud suundusime tagasi parklasse et auto võtta ja new york chinatowni minna.Mööda teid liigeldes nägid kuidas majade välisilme hakkas muutuma ,kohale jõudes avastasid end nagu hoopis teisest riigist.Nimi vastab tõele:hiinlasi on siin igal sammul.Kohati meenutas see koht mulle turgu.Astusime sisse esimesse boksi-peagi suundus mu juurde üks tädike mind pealaest jalatallani silmadega mõõtes otsustas ta et ma olen ohutu.Riiete alt avanes uks ,kus oli nn.tagaruum ,thats where all the good stuff is.Seal oli nii chanelli dolce ja gabbanat guccit you just name it .Ruumi nurgas istus üks vanaproua kes usinasti nõelus kottidele firmamärke peale.Tänasin teda sissekutsumise eest ning lahkusin,selliseid bokse pidi küll ja küll veel tulema.edasi minnes kutsus üks vanake mind enda juurde ja küsis kas ma gucci päikseprille tahan ,vastasin miks ka mitte .Ta ütles hinna ning lootis et annan raha ilma prille nägematta.mainisin et enne ma midagi ei osta kui näen,vaikselt põuetaskut poetades silmasingi prille, järgmiseks sooviksin neid proovida,oma pahameelt nägusid tehes ma seda ka sain.need ei sobi mulle vastasin täiesti ükskõikselt kuid samas ka oma suurt prilliostu huvi välja näidates .Nii ma proovisingi tema suurte ahhetuste saatel kümneid prille kuni leidsin endale sobivad.”Lõpuks ometi”, kuulsin vanakese suust,tasusin arve,naeratasin ning lahkusin.Silmnähtavalt ostuga rahul otsustasin teisigi imeasju vaatama minna,jõudes ehetepoodi,olin hullumas.”Kui palju see maksab,kui palju see maksab ?”ei väsinud ma end kordamast.Pere soovitas mul tingida,oma tagasihoidlikkusest sain paugupealt lahti ning parem kui ostetu kättesaamine oli tunne kui palju odavamalt sa selle said. Näiteks ühe supperilusa kaelaketi sain 10 dollari asemel kolmega ,soodus või mis ?See teeb nii Eesti rahas keskeltläbi 30 .- ,siin oleks ma selle eest maksnud 150.- Kaelakette kogunes veelgi.Tee peal pidas meid taas üks hiinlasest onuke kinni,näitas meile albumist fotosid igasugustest kottidest ,küsis kas meil on soovi ehk vaadata,”otseloomulikult” vastasin ma.”Jälitage seda noormeest palun”.Kiirel sammul talle järgnedes ,märkasin et ta räägib raadiosaatjaga samuti hoidis ta meiega pikivahet nii umbes 5 meetrit ,aeg-ajalt meid silmanurgast piieldes.Sajakonna meetri pärast vahetus meie jälitatav ,kogu see protsess oli ülimalt erutav.Meid suunati mingisse kahtlase väärtusega keldrisse,kus paiknes all täiesti korralik ladu,leidin endale imelise lakk-nahast “Prada” koti,mõlemapoolse rahuloluga lahkusime me teenindajatest.Niimoodi kassi ja hiirt mängides soetasin teisigi asju.Kõhtude korisedes otsutasime midagi hamba all otsida,maabusime hiina restoranis mida mina restoraniks kutsuda küll poleks julgenud.Tegemist oli vanade räämas seinte,mustade põlledega jalutavate teenindajate ning täiesti vastuvõetamatu vetsuga varustatud hurtsikuga.Kui keegi teab siis tsipa hullem kui “Uku” pubi Pärnus.Võeehhh ,kuid kõht oli tühi ja ehk selles peitiski söögivõlu,mõtlematta milline köök olla võib sõime kõhud punni ning nautisime igat ampsu.Väljas juba pimenes,liikusime taas auto juurde ning suurlinna tuledes sõitsime tagasi koju.Hingemattev vaade tõepoolest…

-jätkub-