liisuzka

New York beibi..
Kirjutas liisuzka, 18 July, 2008   

ny1.jpg   

“Liis mul on sulle üks jutt” ning klassijuhataja kutsus mu enda kabinetti .Ma  ei hakka talle vaevumagi ütlema et mu nimi on tegelt Liisi naeratan heatahtlikult . “Sa oled ju elurõõmus inimene ?” küsib ta mult, ma ei pea tähtsaks talle öelda et mitte elurõõmus vaid pealiskaudne , noogutan ebalevalt , ja ta jätkab . ” Mul on sulle ülessanne” ning kähku seletab ta 45 minutilise presentatsiooni tagamaid, üritan viisakalt keelduda ajanappust ettekäändeks tuues ,kuid ta väidab et tal ei ole parimat kanditaati ning usk minusse on suur .”Õpi  ennast hindama ” lausub ta mulle südamele pannes.Tööl kirun ennast ja lappan minu ees olevaid raamatuid, selle ei ütlemisega pean ma veel töötama mõtlen endamisi .Kodus vajun rampväsinult voodisse ,tähtaeg läheneb mul pole aega… kõik oma õpetaja meeleheaks mõtlen ma .Varastan oma puuduoleva aja uneajast ,silmi kissitades töötan üksildases lambivalguses kella viieni öösel.Tassin oma materjali igal pool kaasas ja üritan kuidagi sellest kõigest seosega jutu teha.Paar päeva veel,viimased parandused ja siis see tuleb.

Ma närveerin ,tunnen kuidas hakkan üle keha sügelema ,rinnus peksab ning kõhus on imelik tunne .Iga hetk nüüd, pane jooksu,ma ei suuda enam ,kuid siis avatakse uks ning mind kutsutakse nimepidi sisse.Jään ammulisui neile otsa vaatama : paar vanemat naisterahvast kõik üksisilmi mind jälgimas,mida on mul neile pakkuda ?Ma ei tohi enda õpetajat alt vedada, ta oli mind taevani kiitnud .Manan näole naeratuse nii sõbralikku kui saan ,endal silmis pulbitsemas hirm…Alustan väriseva häälega ,ning jälgin iga žüriiliikme emotsiooni, pilgud on uurivad ja tõsised.Ma ei suuda enam hääl mu peas ütleb :jookse Liisi, jookse nüüd.Sisendan endale ma suudan seda ,ma saan hakkama . Lõpuks ometi näen karimde näojoontega naisterahva huulil peidetud naeru.See oli lohutus ,järelikult ma teen midagigi õieti.Peatselt leian ennast vaatamas kaasanoogutavaid päid ja kaasanaervaid suid. Lõpetan oma esitluse, jooksen bussipeale ning jään ootama homset.Tunnen enda sääre ligidal vaikset värinat ,avan püksitasku ning vastan kõnele. ” Hallo , kas Liisi kuuleb ?” vastan : “jah” ,sositades jätkub kõne : “Siin sinu õpetaja , ma ei tohiks küll sulle seda öelda ,kuid sa lähed Ameerikasse ” tänasin teda ning lubasin vaikida,järgnevad emotsioonid olid kirjeldamatud karjusin üle bussi ning sellega teenisin välja halvakspanevad pilgud, vajusin vaikselt bussiustest välja ning teel koju naersin ja nutsin korraga.Kas tõesti mina ,mul ju ei vea ,kas see on tänu mu töökuse eest ,lõpuks saan puhkust tööst ja koolist, saan kuskile kuhu mul lootustki saada polnud. Öö on võimatu ,vähkren ja kujutan ette juba pudrumägede ja piimajõgede maad,siiani ei suuda uskuda ning kella kolme paiku öösel ärkan ja mõtlen et see oli taas üks nendest reaalsetest unenägudest,Järgmine päev koolis näen palju vaeva et mitte oma rõõmu näidata ,võitja ju pole ametlikult veel välja kuulutatud.Kui on aeg saatkonda minna hakkan vaikselt uskuma et see kõik ongi reaalne -kõik on nii ametlik: turvamehed kisendavad mikrofoni et ma ei seisaks välisuksele nii lähedal ,peagi sisse minnes käsitakse ilma vähimagi viisakusetta mul järk-järgult oma metallkolinad eemaldada.Peagi edasi minnes juhatab mind lahke naeratusega naisterahvas ootesaali juurde ,aegsad minutid ,sositavad inimesed -pingeline õhkkond ühesõnaga.Igavusest seinu piieldes märkan seal enim tagaotsitavate pilte ,pilk peatudes osama Bin Ladenil tuleb kerge muie suule ja juba kutsutataksegi mind tugeva aktsendiga nimepidi.Jõuan esimeses boksis istuva tädi juurde kes täiesti ükskõikselt küsib mult dokumendid ,järjekordne istumine ja teises boksis tervitab mind inglise keelt kõnelev naisterahvas lausa ülevoolava naeratuse ning masinliku kõnega-annan oma näpujäljed.Veidi veel istumist-ootamist ning kolmas boks- see kõige otsustavam on käes. ”miks te sinna lähete ,kus te peatute ,on teil kavas sinna prostitutsiooniga tegelema minna ,kindel et te tagasi tulete ?” on vähesed küsimused mida mult läbipuuriva pilguga küsitatakse.Paari päeva pärast selgub et viisa on lõpuks ometi käes minul 2 aastat ,õpetajal 10 .

Juba ongi See aeg käes, Tallinnasse sõit ,et järgmine päev varahommikul lennujaamas olla.Otsustan öösel magama mitte minnagi ,kuna end teades ei tuleks selllest nagunii midagi välja.Siiski rasketest silmalaugudest tingituna vajun kaheks tunniks unne.Hommikune kiire ärkamine, mind varjutab oht hiljaks jääda.Kiire pimeduses kobamine ning kaks korda aeglasemini tiksuvad sekundid mööduvad taksot oodates.Linn on vaikne, mind tervitab unesegane vene keelt kõnelev taksojuht, mainin et kiirustan lennule ning ta sõidab 80 km tunnise kiirusega läbi linna  ,tänan viisakalt ning sunnin tänutäheks vastu võtma jootraha.Jõudes kohale leian oma õpetaja näolt äreva ilme mis peagi asendub kergenduva grimassiga.Pagas kaalutud kaks kilo üle aga õnneks mul juurde tasuda siiski ei tule.Pingeline ootamine ning pooleteist tunni pärast algab boarding.Liigume koos teistegi reisijatega mööda külma koridori järgmisse ooteruumi,peale paariminutilist ootamist jõuame bussile, mis sõidutab meid lennukini.Külm karge õhk mõjub toibutavalt ,leian enda eest väikese lennuki ,kuhu tuleb ronida redelist,meid juhatatakse kiiresti oma istmekohtadele. Lennu väljumine aegub kuna lennuki tiibadele tehakse jäätõrjet.Kerge võbin sees jään õhkutõusu ootama.Peatselt kuulen kapteni häält ning oleme õhkutõusuks valmis.Stujardessid loevad intruktsioone hädaabiväljapääsudest ,hapnikumaskist ja muust taoliselt ,neid tähelepanematta vaatan pingsalt aknast välja.Peagi see algab aeglane sõit,tiirutamine kuni hoog järjest kiireneb, tunnen kuidas rattad vaikselt eemalduvad turvalisest asfaltkattega teest ning vajun tooli seljatoesseLlennuk vaikselt rappub ,kuid hullu pole midagi ,paari minuti pärast alla vaadates näen sulgpehmeid pilvi, mis tänu päikesetõusule on värvunud roosaks-suhkruvatt mõtlen ma endamisi ning jään üksisilmi silmitsema ,aja möödudes pakutakse meile mingit külma võileba ja kohvi, surun selle tuimalt alla, ning peagi teatab kapten et oleme valmis maanduma ,samas ütleb ta ka et ilmaolude tõttu hilinesime me umbes tund aega.Kiiruga jõuan veel mõelda et meie järgmise lennu ja selle lennu vahe oli kõigest 1,5 tundi. Lõpuks maandudes ning bussiga Amterdami lennujaama jõudes, jooksime me kõigest väest oma järgmise lennu registreerimisele.Tundus et me jõudsime,aga kas ka teised.koraks valdab mind hirm ,õpetaja mu kõrval mainib et meie pagas ei jõua elusees sellele lennukile, kõik mu esitluse asjad on seal sees ,ma ei saa ilma nendetta hakkama,lihtsalt ei saa.Peagi märkan sinise koormakattega kastiautot ning koormakatte asendi järgi mainin oma kõrvalseisijale et need on meie pagasid ,õpetaja jääb mulle imelikult otsa vaatama ning teatab et siin on kõik ühesugused kastiautod. Jään endale kindlaks ning selgitan talle midagi oma nägemismälust. Peagi hakkame mööda koridore lennukile sammuma ,meid peatakse kinni ,kutsutakse kõrvale ning turvatöötaja küsib palju meil raha kaasas on, kiiruga vastates jõuame peagi lennule.Meile tuuakse taas mingid ankeedid täitmiseks a´la miks ,kellega ,kus ning kes stiilis- kuradi ameeriklased mõtlen ma endamisi.Peatselt tuuakse meile kõrvaklapid ning avastan enda eesistuja seljatoelt lameekraan teleka ,istme käetoes on pult-ühendan need kaks asja ning peagi leian end sobivat filmi valides.Möödub kaks tundi,mängin silmi kissitades paar mängu ,paari tunni möödudes üritan muusikat kuulates uinuda ,kuid tulutult,jalad on krampis turgutan end wc´s .Peagi pakutakse meile süüa ja juua.Seekord soe söök ,jumal tänatud ma olen näljast nõrkemas.Vaatan ekraanilt-kaua veel.Peale kaheksat tundi märkan et hakkame saabuma New Yorki ,aknast välja vaadates tunnen ära manhattani skyline ,ärevus kasvab mu sees.Pikemat aega aknast välja vaadates taipan et me tiirutame sihitult New Yorgi kohal ja siis see algab tugev rappumine ,lennuki üks külg vajub alla ,näen maapinda teiseltpoolt aknast ja siis vastupidi ,mu taga istuv hindust naine oksendab ohjeldamatult. Eelnevalt kompud stujardessid  ei suutnud leida rohkem oksekotte,nad naersid ohjeldamatult ,sel hetkel kui pool lennukis olnud reisijates suud punnis silmi pööritasid.Tundsin kuumalaineid üle oma kere ,higistasin metsikult,seest käis läbi õõvastav judin alt üles ja nii jätkuvalt ,tundsin et ma ei suuda enam.Peale umbes tunniajalist tiirutamist jõudsime ohutult maapinnale .Kapteni kõne kuulates ,selgus et tegu oli tugeva turbulentsiga.Terminali jõudes ühinesime kiirustava inimesetevooluga,järjekorda jõudes tundsin rammetust ,peale umbes 40 min ootamist ,küsitletti meid taas ,küsitletav lõi mulle silmnähtavalt külge ,küsis tõeliselt totakaid küsimusi ning soovis et ma seletaks miks on mu passis Liisi Kütt ,kuid koodi peal LiisiKutt ,seletasin talle ülimalt rahulikuks jäädes et see on sellepärast et temasugused aru saaks mis mu nimi on.Lollaka irvega palus ta mul oma nime hääldada, tegin mis kästud ning lõpuks saatis mind edu ja ma võisin minna.Jõudsime pagasilindi juurde ,kus õpetaja sõnul polnud midagi oodata ,peagi paistsid meie kohvrid ning väsinult kuid õnnelikult hakkasime uste poole suubuma.Otsisime oma nimesilte ,kui peatselt paistsid eesti lipu värvilised plakatid, meie nimed peal. Suundusime sinnapoole ,kui hakkas minu jaoks pealesurutud vestlus ,mul polnud mingit tuju , olin 12 tundi lennukis sundasendis olnud ,metsikut ootamist ja ristküsitlust talunud ning nüüd peaksin ma veel naeratama.Enda emotsioonid maha surudes manasin näole arglikku naeratuse ,et nad ei julgeks mind oma küsimustega pommitama tulla.Härra Deon pakkus end appi mu kohvrit vedama ,kuna ma olin sellega silmnähtavalt hädas.Keeldusin ,peale paart minutit üritas ta uuesti  ,keeldusin  taas väites et ma saan ise ka hakkama .Ma ei tea miks aga kohati tundus see solvav ,mis ta mõtles et minusugune rampväsinud kontsakingadel kõpsutav tibi ei suuda nüüd ühte 20 kilost kohvrit vedada.Võib olla oli tal isegi õigus,kuid siiski jäin endale kindlaks ning punnitasin kuni autoni välja.Autos pakuti meile kosutavat jooki ning peale tunni ajast sõitu jõudsime meie peatuskohta. Maja asus vaikses rajoonis ning oli mõnusa pehme vaipkattega ning Ameerikaliku stiilitunnetusega : pildid klaveri peal , telekas kapis ,suur söögilaud j,n,e. Meid jäeti oma tubadega kohanema ,pakkisin asjad lahti ning ootasin edasisi juhiseid .Peagi kutsuti meid sööma.Meile pakuti kartulikotlette liha ja hapukoorega.Peale kõhutäidet naasesin ma oma tuppa ning vajusin umbes 1,5 meetri paksuse madratsiga kaetud voodile. Unelesin järgmisest päevast kui tundsin kuidas laskun sügavale imedemaale….

Hommikul kell 8.00 on äratus ,7 tunnise ajavahega kohanemisega on tugevad raskused, ajan end siiski sirgu ,värskendan ning lähen alla kööki.Sinna on valmis pandud hommikusöögilaud.Plaanin kosutada end piimaga ,kuid peale esimest lonksu taipan ,et see on ikka väga erinev sellest millega mina harjunud olen .Teisi järgides katan soolaküpsised mingi võidega ,kraban veel ühe apelsini ning teeme minekut.Jõuame suursuguse koolimaja juurde ning selgub et veedan seal oma koolipäeva varjuna.Koridorides tunnen et kool on kihevile aetud ,kõikjal saadavad mind uudishimulikud pilgud,mõned julgemad naeratavad ,tutvustavad ning eneselgi märkamatult on minu ümber moodustatud uudishimulik ring.Küsimusi sajab kui selgest taevast padukat.Naeratan vastan nii kuis jõuan  kui juba tiritaksegi mind õpilaste-lounge ,seal kordub sama -kõik tahavad näha milline see eestlane siis välja näeb.Peale väsitavat naerusuist vestlust sõidutakse meid koju.Lähme õpetajaga linna peale uudistama ,jalutame mõnusas värskes õhus,juba kliima ja õhu koostis on erinev,paar pakki kummikomme ,õhtusöök ning taas uinun.Homme on ju tähtis päev jõuan veel ennem magamajäämist mõelda.Järgmine päev tõustes olen krips-kraps valmis -ehk seepärast et täna lähen ma New Yorki.Elevusega hüppan autosse ning jään pilvelõhkujaid ootama- peagi on esimesed kõrghooned näha.Suundume parkimismajja ,kus meie auto pargitakse ning peagi oleme me New Yorgi tänavatel.Arvasin eelnevalt et karjun ja lõugan segaseks end ,kuid vastupidi ,mind valdab  täielik rahu.Inimesed sagivad meeletult ning mul on raskusi et mitte 20 meetri pikkusel teelõigul teisi ära kaotada.Meid juhatati s4ellise keskmise suurusega Eesti kaubamaja juurde ,peagi selgus et see on M&M kommide pood,kõik kolm korrust olid täidetud kirevate kommidega,seintel rippusid logoga T-särgid ,mänguasjad ja muud vidinad,ühes boksis oli isegi suur kommide võluaparaat,kus all seistes selgus mis värvi maiustuse tuju sul täna on .Esmasest ehmatusest jahmatuna leidsin end järgmisena mänguasjapoest,esimesel korrusel oli karusell selline kõrge ,okei….mõtlesin endamisi ja ülejäänud korrused (neid oli vist 4) olid täidetud erinevate kaisuloomadega.Tõeline 5 a unistus mõtlesin endamisi.Edasi mööda tänavaid liikudes sisenesime “Virgin´i” muusikapoodi,nagu ikka olid seal eraldi sektsioonid,otseloomulikult kordi suuremad ning iga valiku juures oli vastavas stiilis riided nt: räpi osakonnas laiad püksid ,pusad j,n,e.Suurest rahmeldamisest ja õhu ahmimisest väsinud suundusime tagasi parklasse et auto võtta ja new york chinatowni minna.Mööda teid liigeldes nägid kuidas majade välisilme hakkas muutuma ,kohale jõudes avastasid end nagu hoopis teisest riigist.Nimi vastab tõele:hiinlasi on siin igal sammul.Kohati meenutas see koht mulle turgu.Astusime sisse esimesse boksi-peagi suundus mu juurde üks tädike mind pealaest jalatallani silmadega mõõtes otsustas ta et ma olen ohutu.Riiete alt avanes uks ,kus oli nn.tagaruum ,thats where all the good stuff is.Seal oli nii chanelli dolce ja gabbanat guccit you just name it .Ruumi nurgas istus üks vanaproua kes usinasti nõelus kottidele firmamärke peale.Tänasin teda sissekutsumise eest ning lahkusin,selliseid bokse pidi küll ja küll veel tulema.edasi minnes kutsus üks vanake mind enda juurde ja küsis kas ma gucci päikseprille tahan ,vastasin miks ka mitte .Ta ütles hinna ning lootis et annan raha ilma prille nägematta.mainisin et enne ma midagi ei osta kui näen,vaikselt põuetaskut poetades silmasingi prille, järgmiseks sooviksin neid proovida,oma pahameelt nägusid tehes ma seda ka sain.need ei sobi mulle vastasin täiesti ükskõikselt kuid samas ka oma suurt prilliostu huvi välja näidates .Nii ma proovisingi tema suurte ahhetuste saatel kümneid prille kuni leidsin endale sobivad.”Lõpuks ometi”, kuulsin vanakese suust,tasusin arve,naeratasin ning lahkusin.Silmnähtavalt ostuga rahul otsustasin teisigi imeasju vaatama minna,jõudes ehetepoodi,olin hullumas.”Kui palju see maksab,kui palju see maksab ?”ei väsinud ma end kordamast.Pere soovitas mul tingida,oma tagasihoidlikkusest sain paugupealt lahti ning parem kui ostetu kättesaamine oli tunne kui palju odavamalt sa selle said. Näiteks ühe supperilusa kaelaketi sain 10 dollari asemel kolmega ,soodus või mis ?See teeb nii Eesti rahas keskeltläbi 30 .- ,siin oleks ma selle eest maksnud 150.- Kaelakette kogunes veelgi.Tee peal pidas meid taas üks hiinlasest onuke kinni,näitas meile albumist fotosid igasugustest kottidest ,küsis kas meil on soovi ehk vaadata,”otseloomulikult” vastasin ma.”Jälitage seda noormeest palun”.Kiirel sammul talle järgnedes ,märkasin et ta räägib raadiosaatjaga samuti hoidis ta meiega pikivahet nii umbes 5 meetrit ,aeg-ajalt meid silmanurgast piieldes.Sajakonna meetri pärast vahetus meie jälitatav ,kogu see protsess oli ülimalt erutav.Meid suunati mingisse kahtlase väärtusega keldrisse,kus paiknes all täiesti korralik ladu,leidin endale imelise lakk-nahast “Prada” koti,mõlemapoolse rahuloluga lahkusime me teenindajatest.Niimoodi kassi ja hiirt mängides soetasin teisigi asju.Kõhtude korisedes otsutasime midagi hamba all otsida,maabusime hiina restoranis mida mina restoraniks kutsuda küll poleks julgenud.Tegemist oli vanade räämas seinte,mustade põlledega jalutavate teenindajate ning täiesti vastuvõetamatu vetsuga varustatud hurtsikuga.Kui keegi teab siis tsipa hullem kui “Uku” pubi Pärnus.Võeehhh ,kuid kõht oli tühi ja ehk selles peitiski söögivõlu,mõtlematta milline köök olla võib sõime kõhud punni ning nautisime igat ampsu.Väljas juba pimenes,liikusime taas auto juurde ning suurlinna tuledes sõitsime tagasi koju.Hingemattev vaade tõepoolest…

-jätkub-



Kommenteeri



    »