31. October, 2009
käisin sis eile arsti juures jälle. Kopiti mind pisikese haamriga ja öeldi,et närvid korras ja terve inimene olen. Kui ma palusin,et äkki ikka teeks peast pildi või midagi,ütles arstitädi mulle,et ta ei taha mind sinna saata,sest see on liiga kallis. Et kui ise maksad siis võid minna. Ok,tõenäoliselt ongi kõik korras ja tõenäoliselt polegi vaja seda pilti teha ja on ka see raha olemas…aga kuidas sa niiii ütled?Seletagi,et mul ei ole seda vaja,et sealt ei näe midagi.Üle mõistuse! Maksan iga kuu makse,et kui mul on vastu midagi vaja riigilt,siis ma selle ka saaksin. A no ei midagi…niiiiiiiiiiiiiiii…lõin kalkulaatori lahti ja sain siit väheke huvitavaid andmeid. Sotsmaks läheb mu palgast ca 3630.- kuus… A aitab enda üleskütmisest ilusal laupäevahommikul.Ajan ennnast nüüd üles jateen mõnusa kohvi…
29. October, 2009
Olen hetkel sinisel lehel. Puhkan tööst ja kõigest.Naudin päevaseid üksiolemisi ja seda,et mul on aega tegeleda sellega mis mulle meeldib. Kuu tagasi diagnoositi mul moodne haigus-paanikahäire. Reedel käin arstil,et sellele kinnitust saada või et lõpuks teada saada mis põhjustab minestamishoogusid ja pidevat uimasust…Kui teaks mis muga lahti on siis äkki poleks olemine nii kurnav ja paha.
Detsembris tuleb mul üle aastate klassi kokkutulek. Lõpetasin gümnaasiumi ca 6 a tagasi. Niii tore on jälle teisi näha,kellega koos suureks saadi. Tagantjärgi nii tore aeg oli ikka. Esimene armastus. ( kõige suurem mis mu elus on üldse olnud). Ma arvan,et tegelikult enamus inimesi igatseb oma esimest armastust taga. Kui mitte inimest siis vähemalt seda tunnet. Seda kiindumust ja siirust. Äkki see tekitabki siiani stressi ,et olek saeg aru saada et inimesed kasvavad suureks ja kõik pole enam nii lihtne. Tuleb hakata vastutama ja hakkama saada. Tuleb teha valikuid,sest kõike ei ole võimalik saada. Ja võib-olla väikese tüdruku roosa unistus suurena suurest aiaga majast ja tasuvast töökohast tuleb jätta seljataha. Või on viimane aeg hakata selle nimel vaeva nägema? Minna üle laipade,et see kõik savutada millest unistanud olen. Kui ma oleksin täiesti kindel,et see lõpuks mulle rahuldust pakub siis ma pingutaksin. Sest ma olen piisavalt laisk inmene et mitte ehku peale välja minna.
No ja see klassikokkutulek. Tuleb hakata ka enda eest rohkem hoolitsema-hoolima,et suudaksin seda üritust nautida. Õnneks on natuke veel aega. Õnneks pakusin ise sellise kauges tulevikus oleva aja välja:) . Niie t tuleb hakata kõvasti trenni tegema,et ka lisandunud ülekilod kaoksid. Jaja,ma tean,et keegi tegelikult ei vaata ju,et see on 10 kilo juurde võtnud jne. Aga ma olen tõeline naine. Ja kui mul on vaja enesekindluseks nende kilode kadumist siis ma olen nõus natuke aega ennast piitsutama. Mõtlen siis koge aeg sellele kuidas jõululauas luban omale paar kilo juurde tulla. Preemia peab ju olema:)
A nüüd hakkan trennikotti kokku panema ja sis trenni minek:)