Kohtasin kord üht,
see hetk oli kui lünk.
Nägin ta silmi, ta naeratust,
see oli justkui sära mu päevas.
Ta silmad olid sügavad,
oleks võind nendesse  uppuda…
Ta silmadesse ma armusin,
kuid sellegipoolest üksi teel tammusin…
Soovin näha teda veelkord,
aga talle ma räägin oma tunnetest teine kord…
Ei soovi ära rikkuda seda mis on tal,
jälgin kõrvalt, kuidas paneb teda naerma keegi teine…
Mu näost pole näha, mida tunnen sees,
ning keegi ei kuule sellest veel…
Ta teab, et pean teda kalliks,
vahel käitub ta just nagu mind ei salliks…
Olen üksi suure linna tühjadel tänavatel,
neile on mu sammud juba tuttavad…
Minu sees on justkui torm,
selle vaigistaks ainult surm…

#agnetreffner

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar