Jõulueelne üksteist päeva kolme lapse ema kingades.

 28. detsember 2016. a.

 

11 päeva jõuludeni
Suurfirma laste jõulupidu. Käkitegu! Kolm rombimustrilist kampsunit selga ja ERMi eeskava kaema. Pakke jagas ka Jänku-Juss. Mu väiksema poja suured selged silmad pole selliste jõhkrustega veel karastunud ja sinine jänes tõmbas ta häälepaelad korralikult käima.
Kui mu poisid lõpuks jõuluvanani jõudsid, oli viimane endale juba juured alla ajanud. Lunastati pakid number 197, 198 ja 199. Ma pole varem nii õnnelikku jõuluvana näinudki, kui see, kes sealt saalist lahkus. Pmst kukkus lavalt alla ja lohistati päkapikkude poolt kuhugi püsiekspositsiooni suunas.
10 päeva jõuludeni
Kõrge palaviku ja kiire kuluga haigus. Imetajad aimavad. (Kui sa ei ta millest jutt, pea nõu oma ema või vanaemaga.) Meenus, et ma polegi ammu nutnud, veel eriti füüsilisest valust. Ja ka kurbusest, et ei saa osaleda lasteaia tänulõunal, kuhu mind kogemata koos kohalike prominentidega kutsuti. Ju siis teised lapsevanemad teevad veel vähem. Kuigi, see oleks keeruline.
Isegi titt sai aru, et midagi on nihu ja ärkas tavapärase 8 korra asemel 3, seega sain lisaks ka lamatised.
9 päeva jõuludeni
Integreerun ellu.
8 päeva jõuludeni
Suurfirma töötajate jõulupidu kodulinna uusimas-suurimas konverentsikeskuses. Piece of cake!
Soeng! Elektrirullide karbi kaas murdub võitluses poistega, aga tugevam jääb peale ja juuksuri aeg-raha jälle kokku hoitud- vaid üksikud kõrbenud sõrmeotsad.
Peeglisse vaatamatagi tuleb naer peale- titt rinnal, hommikumantlis, keedan rullid peas kiiret õhtusööki nendele, keda täna 4-tärni eine ei taba.
Vean esiosa võimalikult vastu tagaosa ja „liuglen” piduriietesse, mis muidugi on vahepealse ajaga end üksjagu kahandanud. Niiskus ilmselt. Aga kolmas kord elus pole push-up`e vaja!
Meik! Nuusutan, ega lauvärvid pole halvaks läinud ja saen küüneviiliga laineri lahti. Meenutame make-up´i põhitõdesid ja hopaa, mingi hetk tundub, et hakkab juba looma… kuni vean ripsmetushiga nina otsa laia hieroglüüfi. (Ma tean, et sa tead seda tunnet, kui sa pole mees.) „F……K!!!” ei karjunud ma absoluutselt, sest kolme lapse ema ju selliseid sõnu ei kasutaaa-lalall-lall-laaa…..
Kogu selle aja üritan graatsiliselt ühe jalaga tõrjuda tatise ninaga pahaaimavat titte, kes üritab mööda mu korsett-sukapükse üles „temaomadeni” jõuda.
Saabub lapsehoidjast naabrinaine, kes on eelseisvast tunduvalt rohkem närvis kui ma ise. Midagi positiivset! :D
Kingad! Jeesus, kuidas nende kontsadega üldse püsti püsitakse?! Olen ma neid tõesti kunagi kandnud? Oleks pidanud mõni päev harjutama, aga hilja.
Käekott tolmust puhtaks… ja ontlikust kodukanast on saanud kerges ülekaalus paabulind. Suht vaadeldav isegi, üritan end veenda ja poegadelt heakskiitu lunida.
Midagi nagu oli veel….. Mees?! Kus on mees?!
Nagu muuseas imbub keldrist üles Härra, pobisedes, et „midagi jäi veel pooleli aga olgu tänaseks…”, tõmbab kaks minutit hiljem püksiluku elegantse liigutusega kinni ja algab meie pere klassikapala- „Loodame, et jõuame bussile”.
Pidu oli tore. Lahkusin Tuhkatriinuna taksole joostes ammu-ammu enne keskööd, sest hetkel on seltskondi, kus mu teeneid öisel ajal palju kõrgemalt hinnatakse.
7 päeva jõuludeni.
Tõime uisud päevavalgele ja peale mõningasi „liblikaid” kõhus vedasime paanikas naabrite silme all tiigile kaunid poognad. Õhtul toimus meeleolukas sünnipäeva-pidu suguseltsiga, kus peale uudiste levis nii mõndagi.
6 päeva jõuludeni
Elukogemus ja emadus pole ikka veel õpetanud, et vaikus on tavaline enne tormi.
5 päeva jõuludeni
Kell kolm öösel äratab mind üksekriuks:”Emme… ma oksendasin…” (F…K! Mida jälle keegi ei kuule). Ohh, õnneks on 10-aastasel juba oidu ohumärkide saabumisel tualetti minna. Magama.
Jälle okse…. seekord voolab 10-kuuse suust ja ninast ja minu külje alla… Ja nii ma vahetan saunalinu ja vaatan abitult kuidas piim läheb vaheldumisi tite sisse ja välja, sisse ja välja…
4 päeva jõuludeni
Meie pere kohta suht vagane päev. Erinevalt külmkapi uksest käib vetsu uks. Õnneks olen mina terve- keegi ju peab teed keetma, okset koristama ja söetablette tooma.
3 päev jõuludeni
Jess! Enam pole kedagi vetsus, võin seal ise rahulikut hinge vaakumas käia.
2 päeva jõuludeni
Taasintegreerun ellu. Isegi päkapikud julgesid jälle tulla.
1 päev jõuludeni
Õhinal hakkan kingitusi pakkima! Ma armastan kingitusi teha, aga lubasin, et sel aastal üle ei pinguta! Loosipakkidega on lihtne- viieliikmeline pere teeb viis pakki! Ma sain 17.
Hadihaadihaa, mõned asjad ei muutu!
Jõululaupäev
Pakime oma rändtsirkuse autosse- kolm last, koer, kottide viisi sööke, kohvriga vahetusriideid, pakk mähkmeid, hunnik koeratoitu, turukott kingitustega. Järelkäru kõige taha ja minek- meie maake ootab!
Ja seal kuumaksköetud toas see jõulutunne oligi ja ootas- kapsalõhnane, kallite keskel.
Aitähh, mu lõpmata armsad!

Kui sa suutsid siiani lugeda ja said kasvõi korra muiata, on mu magamata öötund end ära tasunud.
Head aastalõppu!

Ja nii tasutaksegi memme vaev

„Suuri valgeid helbeid, langeb täna heldelt
Suuri valgeid helbeid, lendleb…“

Sörkisin läki-läki lehvides kodu poole ja kikitasin (enda) kõrvu, et kas mu viimast kuud 6-aastane ikka ka veel kaasa laulab. Järel lohiseva kelgu alt kostev krudin oli ülejäänud maailma hääled meeldivalt olematuks teinud.
Tõenäoliselt ei laulnud… sest autot kraapiv mees oli minu lähenedes seisatanud käsi poolel teel ja tõenäoliselt hindas olukorda- põgeneda või vastu hakata.

„Emme! Kas sa tead kui palju ma sind armastan?“
„?“
„Kümme korda kuu peale ja tagasi!“

 

Ega rohkem ei anta, kui kanda jõuad.

Nüüdseks on selgunud, et kui ikka enne jõule kolme poja emana liialt lõugu lõksutada ja sõna võtta, saad uuel aastal proovida elu nelja pojaga.

Ühesõnaga- Härra lagunes ära. Ja no ikka nii kapitaalselt, et ihuliige täieliku eemaldumise vältimiseks tagasi õmmelda-klammerdada tuli.

Vanus on meil muidugi juba sealmaal, et tulebki hakata harjuma mõttega, et ega tervemaks enam ükski koht ei lähe. Aga et need hädad nüüd kivide-kändude pealt nõnnamoodi meie tarre trügivad, on ikka pehmeltöeldes sitavata.

Härra esimesed lagunemise tundemärgid avaldusid tegelikult juba mitu aastat tagasi, aga no mis see väike õlavalu mehele teeb! Puudelõhkumine, võrk- ja korvpall, lõuatõmbed ja kätekõverdused kuulusid vaieldamatult endiselt menüüsse. Et las see prowwa õiendab, ega`s ta mingi meedik ole ja see vingumine ju ongi naiste töö.

Nüüd on mul muid töid ka- söögi tükeldamine, saapapaelte sidumine, valuvaigistite toomine, riiete selga aitamine,  poes käimine ja muud tähtsad asjad, mis varem oli Härra isiklik ampluaa.

Ükspäev sõitsime siis tohtritele arenguid näitama, Härra harjumuspäratult tagaistmel tite man. Tundsin end perepea ja üleüldse ühe vajaliku isikuna ja roolisin tähtsalt läbi linna. Tagasiteel tohtritelt julgust juurde saanud Härra enam nii vagur ei olnud ja hakkas tulema õpetussõnu a´la kuhu ritta oleks ikka õigem võtta ja millal käiku vahetada. Riia mäel foori taga pidasin kinni ja näitasin kus suunas bussipeatus jääb, juhul, kui jalutada tahab…

Uurisin ka juba ühelt  üksikemalt, et kuidas seal vallaliste-turul seisud on praegu, et äkki vahetaks mingi uuema mudeli vastu välja. Aga olla kehvasti- noid nooremaid peab mitu võtma, et kõik asjad kenasti aetud saaks.

Ei, ega ma ei kurda, Härra on ikka väga vapper tegelikult! Nagu päris naine kohe.

Üks asi on selle looga seoses jälle selgemaks saanud- on ikka paganama tore, kui käed-jalad küljes on ja funktsioneerivad ka veel enam-vähem.

Eks ma putitan Härra kevadeks jälle üles, oma vana ja hea ikkagi.

Ehk võtab mul selle käega veel ümbert kinnigi ükspäev.

Naturaalmajandus õitseb koos päevalilledega!

 Suvikõrvits sulle- õunad mulle üleaedsega. Lippad teise naabrinaise juurde moosisuhkrut laenama ja üksiti saad kotitäie lasteriideid. Koos ujulestadega.
Samas loovutad jalutama minnes tänutäheks mõne juba purgitud imelooma-kompoti oma aisaadustest ja jälle on kõik rõõmsad. Eriti naabrinaise mees. Ja kui naabrimees on rõõmus, on ka tema naine rõõmus ja küll see jälle ringiga minuni tagasi jõuab.
Lõuna-ajal tuleb piimaauto. Vaarun nii enda kui teiste pudelite, purkide ja kohupiimadega koju, vorsti ja kukeseeni täna ei võtnud. Ja no loomulikult ei tule naabritüdruk pealelõunal kraamile järele tühjade kätega- ülimaitsev kodune kook vahetab sujuvalt omanikku. Kõik jälle rõõmsad!
Sõbranna lippab vahepeal läbi, et viia ära kast, millega sai tema aiast maasikaid toodud- laon sinna mehemõõtu suvikõrvitsa ja mõned kurgid. Eelmine kord lahkus ta pagasniku-täie lillejuurikatega.
Isegi pruunistunud nägudega kodu-Konsumi parmu-onud, olid rõõmsad, muide. Sest ma käisin poes. Küünarnukil sooniv poekott ja lapse tilkuv jäätis ühes käes, hoidsin teise käega betoon-äärel turnivat võsukest. Malbe suvetuuleke tutvustas just sellel hetkel kõigile mu aluspesu. Mina jõudsin (kleidisaba seljale kui liimitud) vaid mõelda, et kummas käes on purunevam kraam… Enamus kohalolijaist olid rõõmsad!
Oh kuidas mulle meeldib see Rõõmu-kandi „külaelu“!
10.08.2013

Õudus-õhtujutt “Konserv”

Õudus-õhtujutt.
Hoiatus: Nõrganärvilisematel perenaistel/konserveerijatel võib tulla raskusi uinumisega.
Samuti võib juhtuda, et on inimesi, kes ei mõista olukorra traagikat. Küsige abi naiselt, emalt, vanaemalt või apteekrilt.

Köök oli kuum ja aurune, õhk vürtsidest paks. Linnakese kohal kõrguva Tigutorni tipp püüdis kinni hetkeks pilvede vahelt vilksatanud loojuva päikese viimase kiired. Perenaine nõjatus ilmse rahuloluga lauaservale, kust avanes hunnitu vaade üle köögi. Seal nad olid- just kaane alla saanud 12 kuuma purki marineeritud riisikaid.
Seesama „kohuke“ valis kausikesest ühe seene, pani suhu… ja tardus. Lusikat hoidev käsi hakkas värisema, hingamine kiirenes ja ta otsis käega kobades seljatagant tooli. Magu tõmbus krampi, suu kiskus veidralt irvakile ja vaikust lõhestas … vaikne oie: „Eeeeiiiiiii…….!“
Laienenud pupillidega põrnitses ta ainiti vastasasuvat tööpinda… ja AVAMATA äädikapudelit.

Järgmine osa juba tuleval sügisel. Jääge kuuldele.

23.09.2012