Elust ja eestlusest » Blog Archive » Kõige raskem küsimus?
Sep 14
Kõige raskem küsimus? Postitas m2tas

Lugu heast raamatust, mille just tagastasin raamatukokku. See raamat on lugemiseks kõigile eestlastele. Saades häid nippe eseseotsimisest. Mina leidsin ennast igastahes. Raamatuks oli PeeP Vain “Kõige tähtsam küsimus” mina ristisin selle raamatu juba alguses ” Kõige raskem küsimus”. Ega ta ju kerge küsimus ei ole, mida sa elult tahad ja kuidas seda saavutada. Väga huvitavaks muutis läbi raamatu jutustatud Tantsud tähtedega saate sisust ja raskustest mis ette tulid. Kuidas valmistuda raskuste ületamiseks. Ja minu teel neid praegu on elu ei ole igav igastahes. Raamat avas silmad, kui suur ikka on valiku võimalus universumis. Raamat ajas mind lausa segadusse, mis edai ja mida valida. Aga kui ma ei ole Restoran La Vie-s siis on elu ju palju lihtsam. Nagu nõukogude sööklas päevasupp ja praad ei mingit valikuvõimalust. Loen selle raamatu läbiloetuks ja peaaegu kõige rohkem minu elu muutvaks raamatuks. Sean raamatu teisele kohale, esimese koha on hõivanud 2008 aasta keskel läbiloetud raamatu “Rikas isa vaene isa” sellest ajalugu vaikib miks see raamat. Asjaosalised teavad seda ja pank ka!:)
Mõtte mis mind inspireeris KÕIGE rohkem! Muutsin oma mõttemaailma optimismi suhtes. Tahan muutuda….

olid kord ema ja isa, kellel olid kaksikud pojad.Üks oli MAAILMA suurim optimist-kõik asjad olid tema jaoks hästi. Teine poeg oli MAAILMA suurim pessimist. Poisid olid nii erinevad kui üldse võimalik oli, ning see tegi vanematele muret. Niisisiis viidi poisid psühholoogi juurde. Psühholoog tegi poistega testi, et ta ei saa aru kuidas on võimlik, et ühest perest nii erinevate käitumistega lapsed pärilt on.
ta viis pessimisti tuppa, mis oli täidetud parimate mänguasjatega, mida üks poiss võiks üldse tahta oskaks.” Kõik need asjad on sinu jaoks. Võta ja mängi ma tulen varsti tagasi. Siis viis ta optimisti teise tuppa, kus ei olnud peale hobusesõnniku midagi. Ta ütles “No mängi siin kenasti , ma tulen varsti tagasi”
kahekümne minuti pärast astus ta tuppa, kus oli väike pessimist. Poiss isus nurgas, käed risti rinnal.”noh kas kiikhobuga sõitsid?” “Või veel” vastas poiss “kukun veel maha ja saan haiget” “aga õhupallid?” neid saab täis puhuda ja neil on vahvad pildid peal” poiss vastas “see võib suule haiget teha” “Aga kommid?” Poisi suust tuli ainult ” Ei taha kõhuvalu saada”
Psühholoog läks vanemate juurde, ja tunnistas, jah selle poisiga on kehvad lood. “Aga lähme vaatame mida teine poiss teeb?”
Kui nad ukse avasid, oli poiss pealaest jalatallani sõnnikuga koos, sõnnikut oli täis pillutud seinad ja laed. Poiss ise aga müttas sõnniku sees edasi, loopides sõnnikut paljaste kätega rohkem laiali.
“Poiss” karjatas psühholoog. ” mida sa ometi teed?” Poiss aga kilkas “Kui siin nii palju sõnnikut on , peab ju kuskil ka see poni olema!”

Mõeldes selle siis olen isegi vahel pessimist, kuid see jutt muutis mu meelt. Selg sirgu ja minu suust enam ei tule pessimisti juttu. Juurin veel selle aasta numbri sees endast välja pessimismi ja asendan puuduva osa optimismiga:) Ühineme
mina ja teised



Lisa kommentaar