Elust ja eestlusest » Blog Archive » Kõige raskem küsimus? miks mina
Sep 24

Selline küsimus kerkis ülesse, kui tuldi minu jutule esmaspäeval peale tööd. Astus minu juurde härrasmees tean kes ta on ja mis tööd ta teeb.(kommentaariks mees töötab meie suures firmas ühes teises osakonnas, osakonna juhataja) ja küsis kas mu ülemus on minuga rääkinud?!)”!? vastasin “ei” ja hakkas mind huvitama. Nagu selgest taevast (kirjutasin kunagi blogis sellest) pakuti mulle uut ametikohta. Mure on selles, et minu ülemusele räägiti sellest ametikoha muutusest juba kaks nädalat tagasi. Aga minule, ta ei suvatsenud sellest rääkida. Ei tea küll miks aga nii oli. Kuna inimene kes uut ametikohta pakkus, andis mulle aega 2 päeva otsustamiseks. Olen natuke kuri, kaks nädalat oleks olnud timm välja nuputada kas minna uutele väljakutsetele vastu, või lasta nendel end taga ajada. Võimalikult palju suutsin inimetega ühendust võtta kes asjast midagi teavad. Otsida asjas kiired plussid ja miinused (SWOT). Sellest ma kirjutan kunagi hiljem kas oli õige otsus või mitte. Õnnek saan pöörduda tagasi vanale tööle kui uues kohas ei läbi katseaega. Aga olen 101% kindel, et saan sellega hakkama. Aga kuna raha on selle pärst milleks tööd tehakse, alguses ju katseaeg. Ma ei ole eriline katseaja inimene. Kui jah siis jah, olen isegi võiamline juhtima Eesti riiki kui selle eest vastavat tasu makstakse. Pea on siia maani pulki täis kas ma ikka tegin õige otsuse. Jama on selles, et praegu olen koolitusel 3 kuud ingliskeeles, ja jaanuaris oli plaan minna kursustele 6 kuuks kaugele Tallinnast. Nüüd pean need tühistama, seoses uute väljakutsetega. Aga selg sirgu ja ainult edasi. Ma ei kahtese jätta oma parimad töökaslased. Ülems oli nagu ülemus ikka, aga hea ülemus oli ta. Koostöö sujus suurepäraselt, aga aeg on minna. Uute tuulte ootuses

Mida ma siis teen?

Mida ma siis teen?



Lisa kommentaar