Siin..

Ma tean, et inimesed on erinevad. Ma tean, et mõned lihtsalt ei saa aru mida nad valesti teevad. Tõesti, hoolivad vaid endast. Kuid ikkagi on see nii uskumatu. Nad räägivad teisi taga, naeravad omakeskis, pilkavad. Aga miks nad seda kõike otse inimesele ei ütle? Võibolla nad siiski oskavad teiste inimeste tunnetega arvestada. Siiski. Kas tõesti peavad kõik Nende moodi olema. Riietuma, käituma nii nagu Nemad seda soovivad. Õnneks ei tee sellest teised eriti välja ja ei lähe Nendega kaasa. Õnneks.. Ja kui ei saa muuta olukorda, tuleb muuta suhtumist.

:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.:.

Kui hommikuti silmad avan, jään millegi pärast alati lage vaatama. Seal pole muidugi midagi, lihtsalt mõned lohud ja valge värv. Nii leban mitu minutit. Ning kui lõpuks kella kiikan ja üles tõusen, tunnen ennast nii värskelt ja elujõudu täis. Juhtub ka vahel et tõusen kohe peale kella helinat üles, kuid siis on tunne hoopis teine. Olen arusaanud, et see on minu viis hoovõtmiseks või siis ettevalmistumine uueks päevaks. Valget lage on alati kuidagi rahustav vaadata.