no nii. ma tean küll, et ma olen märtsis superlaisk olnud, aga siiski. üritaks teha kokkuvõttei hoolimata varasematest puudujääkidest.

üks põhilisi mõtteid mis märtsida seostub, on see, et üha enam on kinnitust saanud mõte: ülikool eeldab ennekõike pühendumist. just see pühendumine on olnud ka kõigesuurem puudujääk tervest märtsist. sellest ka puudujäägid blogimises. irooniline, et mida rohkem ma ise kaugenen sellisest kõik-õigeks-ajaks-tehtud ideaalsest tudengist, seda selgemalt ma näen kuidas ja mida peaks tegema. eks meil kõigil ole palju tegemist ja kõik peavad midagi ohverdama. niisiis on üks oluline mõte see, et ma teadvustan ja märkan üha enam, kui suure osa oma ajast olen ma tudeng.

teine ja antud juhul isegi tähtsam asi on see, et ma olen jõudnud vaikselt selleni et ma saan aru, mis asi on sotsiaalne õppimine ja olen hakanud mõistma ka selle blogi kohta õppevahendina. ma arvan, et see, miks ma sotsiaalsest õppimisest kui sellisest varem aru ei saanud on ühest küljest seotud minu harjumustega kooliajast. ma olen harjunud omandama teoreetilisi teadmisi ja siis võib-olla kui aega jääb ka mingeid praktilisi ülesandeid laahendama. teoreetilised teadmised on alati olnud need tööriistav või minu poolest kas või kargud, mille abi ma olen probleeme lahendanud. seega ilma teooriata tundub ülesanda lahendamine pool võimatu. mõtted keerlevaid vaid selle ümber, et ülesannet ei saa ju lahendada kui puuduvad eelnevad teadmised.

eriti raskeks teeb olukorra asjaolu, et ma isegi ei teadvustanud sellist mõttemustrit või -konstruktsiooni, enne kui me selleni eelmises loengus jõudsime, et õppija roll sõltub suuresti sellest, milline on tema rollipilt. kui ma ei teadvuste neeid tõkkeid, misõppides tekivad, siis on nende lahenemise tõenäosus ka väga vaäike ja seega võib suur hulk potensiaalsest teadisest jääda ainuüksi seepärast omandamata, et mõtted on hõivatud veateatega.