McNeo ühiskonnablogi

ei mallanud oodata, millal siin süsteem korda saab

uus aadress: http://elvar777.blogspot.com/

Just nii kommenteeris kodanik irw seda uudist:
http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=29357747

Soovitan ka teisi kommentaare lugeda.

Meil on tubaka, alkoholi ja kütuseaktsiis; võibolla miskit veel, aga hetkel ei tule meelde. Mis oleks, kui sellele lisanduks kanepiaktsiis.

Viimasel ajal pidevalt kõneainet saanud kanep, ei taha kuidagi vaiki jääda. Järjest enam tuleb erinevatelt arstidelt ja instituutidelt teateid, et varasemad seisukohad, ei seisnud õigetel alustel. Ehk siis me räägime pisut ka statistikast. Et on olemas väikesed valed, suured valed, ja statistika. Aga see nüüd selleks.

Kanepi võimaliku legaliseerimiseni läheb ikka suht kaua aega. Miks? Las ma räägin, mis või kes selle vastu on. Sa mõtled, et kanepi vastu sõdivad mõistuse pähe võtnud lapsevanemad? Jah, pildis see nii tõesti paistab. Ja tõesti, kellel veel peaks olema mure oma võsukeste tuleviku pärast.

Aga küsigem, mis või kes põhjustas seda hirmu neis? Kes neile rääkis, et alko on küll paha, aga noh.. juhtub; et tubakas pole hea, aga noh juhtub, aga vat, kanep, see on küll kõige halvem. Ja jutu tõestuseks oli mingine tolleaegne “statistika”.

Jätkem siin kõrvale väitlused, kas kanep on kasulik või kahjulik, kahjulikum kui alko, või mitte. Vaatame nüüd hoopis, kes võiksid olla vastu kanepi legaliseerimisele. Kuuldu ja nähtu põhjal võin ütelda, et suur osa kanepi tarvitajatest vähendavad tunduvalt alko tarbimist. Mingi väiksem osa jätab ka suitsetamise, aga see on tõesti väiksem osa. Samas jälle, kes kanepiga on alustanud, üldjuhul tubakaga ei jätka.

Ehk siis – esimene suurem kaotaja oleks alkotööstus, ja teine, ajapikku, tubakatööstus. Muideks, tubakatööstus on nüüdseks juba ka apteegis, “päästmas” sind, nikotiiniplaastritega.

Tervist ja vaimu ja hinge kahjustavad nii suits kui õlu, olulisemalt rohkem kui kanep. Mida ma jällegi ei ütle, et julgustada tarbida seda või teist. Ma räägin rahamaailmast, ja seal valitsevatest reeglitest.

Kanepi legaliseerimine tähendaks millegi täiesti uue süsteemi loomist. See on suht kallis. Ametkonnad, eksperdid jne. Pmst täpselt sama, mis on praegu nii alko kui tubaka jaoks. Kes tohib, kes ei tohi, ja mis tingimustel. Kust tarnitakse, kes toodab, ja sealt edasi.  Ja kui kanepi legaliseerimise puhul on ennustatav, et alko ja tubakaaktsiis hakkavad vähenema, paneb see ministrid täitsa mõtlema.

Aga see on vist juba poliitiline otsus, et kuhu suunas rahvas ja riik liigub. Kas alguses pisut kõhnema rahakotiga, aga samas pisut tervema ja õnnelikumana, või pisut paksema rahakotiga, aga suunas, kuhu või kuidas senimaani on asjad liikunud.

Valik on sinu; sina oled rahvas, sina oled riik.

Nonii ilus elada, et ma ei või kohe. Paet on süüdi selles, et Pihl sitta kokku keeras; way to go.

Üks asjadest, mida ma ei mõista, on ülbus võimuesindajatega ja kohtuga.

Sa pole küll valinud, kuhu sündida, ent siiski, kus elada. Kui võim ei meeldi, kui valitsus ei meeldi, on reeglina võimalus mujale pageda; eriti siit, Eestist.

Aga ikka leidub neid porgandihäälel protestijaid. Mis on siis nende argumendid, ma küsiks.

Minu naine magas teise mehega.. so what? Järelikult oli teine mees isasem, ja sina jobum. Ongi kogu matemaatika. Tahad kakelda? Kakle siis, ole mees.

See naine on sinu jaoks ju kadunud nagunii… juhul, kui sa pole senimaani kakelnud. On aeg seda tõsiasja endale tunnistada.

Keegi ei keela kibestuda, aga ennast narrina näidata, on lihtsalt rumal.

See blogi oli inspireeritud artiklist: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=27310115&l=fplead

Äsja tabas Eestit tragöödia; noor poiss suri gripi tagajärjel. Ega ometigi alga nõiajaht, et milline arst ära tuleks lintsida?

Ma ise pole meditsiinilise haridusega, ent sellegipoolest olen selle köögipoolega tuttav. Kui jõuab majja inime, kellel palavik, köha, ja muud sarnased sümptomid, siis mitte üks arst ei ole selgeltnägija, ükski neist, ei tea ütelda, mis toimub.

Oleks ja võinuks.. laps sada erinevat antibiootikumit ja muud asja täis toppida, aga ilmselt oleks ta surnud siis veelgi kiiremini.

Saage aru, arstid pole üliinimesed, nad on kohati hullemas segaduses kui võhikud. Nendel käib mõttest läbi mitte üksnes seagripp, vaid ka muud tuhat haigust.

Parim ravi mis eales on olnud, on armastus. See on toonud tagasi nii mõnegi. Ja palun, ärge süüdistage arste. Nad annavad endast parima; uskuge mind.

Ühiskond on muutumas. Suuresti ka selles osas, mida lugeda abieluks.

Vanasti olid asjad selgemad, üksnes mees ja naine, ja üksnes pulmaööl esimene suguühe. Siis tulid ajad, mil lepiti sellega, et suguühe võib ka enne pulmi toimuda. Siis lepiti sellega, et peale suguühet ei pea midagi toimuma. Ja siis lepiti sellega, et samasoolised võivad suguühtes olla.

Nüüd oleme valiku ees, kas nimetada samasooliste kooselu abieluks või mitte. Teevad nad siis voodis oma tegemisi, või mitte.

Mul oleks selle kõige juures samasooliste abielu pooldajatele küss, et kui nagunii on see kõik sedavõrd uduseks läinud, milleks enam üldse sõdida selle nimel, et sellist ühendust abieluks nimetada. Vahet ju pole tegelikult.

Aga ma leidsin, miks samasoolised seda rida ajavad. Nad tajuvad hukkamõistu tuttavate ja sugulaste tasandilt; ja põhiargument on ju see, et see pole seaduslik, see pole normaalne. Kui nüüd saaks vaid asja seaduslikuks muuta, siis kes julgeb ütelda, et see pole normaalne. Ehk siis, kõige selle taga on vaid nende väheste homode kompleksid. Just nimelt, kompleksid, millele on vaja leida mingi tugevam alus, et hei, me oleme tegelt normaalsed, ja hoopis sina oled igand, ajast maha jäänud, kitsa silmaringiga, homofoob, kompleksides, viimane mohikaanlane.

Kuhu me ühiskond suundub? Ma võin seda kindlalt ütelda – pederastia suunas, pole mingit kahtlust. Ainult, et, mida need peded oma saavutusega peale hakkavad, kui abielu ja pere tähendus devalveeritud on?  Saavutavad seda, et keegi enam ei torgi neid, et “kled, sa oled pede või”.

Tean, et tulemus on vältimatu, aga teen häält ikka endiselt.. jäägu see maailmanurk viimaseks, kus polka rütmis tagumikku trukkimine au ja kiitust vääriks.

Tänane blogi on mul sees seedinud nii mõnigi nädal. Nimelt oli hiljuti isadepäev.

Evelin Ilvese sõnavõtt sel teemal läks mulle väga korda. Ega ta vist ise selle kõne lihvimise juures palju polnud, aga tema missioon on selge; terved pered, isad, emad ja lapsed – see ongi ühiskond. Narrige tema poliitilisi ämbrisseastumisi sõnavõttude alal, aga tuletage meelde, ta pole poliitik, ega peagi olema.

Eesti ühiskonnas on Evelini näol tegemist täiesti uudse nähtusega. De Jure, pole tal ju mingit võimu. Pisut blond ta vahest on, andes kollasele ajakirjandusele leiba rasketel aegadel. Aga millal viimati üks naine oleks sedasi Eesti kaheks jaganud; ühed, kes valmis teda kaitsma kui kuningannat, ja teised, kes..

Aga mitte see polnud, millest tahtsin rääkida.

See saade, “Sind otsides”, see liigutas minus midagi. Üle hulga aja jälle midagi positiivset, elurõõmsat. Miskit, mis paneb mõtlema kaotatud ja leitud suhete peale.

Et mina miskist suhtest enam ei hooli, olen unustanud, ega taha enam teadagi, ei tähenda, et teine pool samamoodi tunneb.  Ja kes mulle ütleb, et see tunnete hülgamine mulle tagasi ei tule, ja veelgi valusamalt ei lõika.

Ja siis kui ma loen kommentaare sellele saatele, et väga lame sedasi rahvast nutukoori värvata, tekib mõte; kuulge jopskid, me oleme aastat mitu värvanud vaatajaid ilkujate ja mõnitajate ja vihkajate koori. Ja et nüüd lõpuks üks saade mis puudutab südame hellemaid kohti – harjuge ära. Tuhat korda raskem on, kui sa ise selle ükspäev läbi teed. Vastu tahtmist, soovides, murdudes, uuesti sündides. Aga see on seda väärt, mehepojad.

Lisan laulusõnad, mis mul blogi kribamise alguses kõrvus kõlasid:

I wanted the night to go on and on
But she said, Go back to the World

I want to cross over, I want to go home
But she says, Go back, go back to the World

Ei saa mitte vaiki olla, ehk siis mõned mõtted veel.

Nagu on ilmnenud, jagunevad eestlased lepituse teemal kahte leeri: need kes ei taha sellest kuuldagi, ja need kes arvavad, et leppimine on mõttetu, kuna pole tülligi mindud. Et siis nagu tüli juba isekeskis, et kas ikka on tüli venelastega või mitte.

Meenub ühe inimese eraeluline seik, kus peale lahutust oli tal suurimaks probleemiks see, et abielu ajal polnud ühtegi suuremat tüli. Oleks siis kasvõi midagi olnud, oleks lahutus olnud kergem. Vähemasti millegile näidata ja tõdeda, et jah, ei saanud koos hakkama. Aga polnud, polnud midagi; üksnes suhte hääbumine.

Klienditeenindajana on mul ohtralt võrdlusmaterjali, kuidas käituvad eestlased, ja kuidas venelased. Ma ei karda venelastega tülli minna. Võime vabalt häält tõsta, ägedaks minna, isegi bljäät ütelda, aga ma tean, et lõpuks me surume sõbralikult kätt ja kõik on korras. Eestlastega seda luksust pole. Eestlane räägib vähe, ja näitab, nagu oleks ok; kultuurne klient. Aga ta jääb vimma pidama. Ja just see vimma pidamine on väga iseloomulik eestlasele.

Eestlastest on üle sõitnud sakslased, rootslased, venelased ja muud rahvad. Vimm on hetkel venelaste vastu. Vastikud uroodid, küüditajad, poeakende lõhkujad, sihvkakoorte mahasülitajad. Tiblad rsk.

Ja vot, siin saabki eestlase vimm võidu kaine mõistuse üle.

Targad ja arukad eestlased, kutsun teid ülesse mõistmisele, et vene keelt kõnelev persoon, ei tarvitse olla tibla. Võibolla on ta Eestile suurem patrioot kui sa ise. Ta ei ole eestlane, ta on mingist muust rahvusest; aga las ta olla. Kui ta on lojaalne Eesti riigile ja seadustele, siis minu arust on see karjuv ülekohus neid tibladeks nimetada.

Olen mõtelnud, et mis oleks mul endal ütelda venelastele, siis seda, et mul on sügavalt kahju, et eestlased valimatult vene keelt kõnelevaid inimesi tibladeks sõimab. Osad neist on tiblad, nõus. Aga, et nii üheülbaliselt asju paika panna, see on pinnapealsus, väiklus.

Kuulge eestlased, meil on oma riik, oma maa, me oleme kunnid omal maal. On aeg saada täiskasvanuks, mitte lapse kombel jonnida, et vaat mis tema mulle tegi.

Olen mõistnud, et suuremeelsus ja andestus on tugevate pärusmaa. Vaid nõrgad, väiklased ja lapsikud ajavad oma veretasu joont. Neile, kes kardavad, et lepituspäev meie nõrkust näitab, neile lohutuseks see, et nuuti on venelased (tiblad) juba saanud. Respekt on neil tegelikult olemas.

Lõpetuseks veel seda, et eestlase ja venelase vahelist leppimist ma kujutan juba täitsa ette, aga eestlaste omavaheline leppimine, näikse juba kõvem tükk olevat.

Aga lootust on. Mitmed kodanikualgatusest sündinud teod näitavad, et asjad polegi väga halvad. Me suudame teha suurematki kui balti kett ja öölaulupeod.

On vaid kaks vaenlast sellel kodanikuühiskonna teel – suurparteid ja ajakirjandus. Suurparteisid huvitab võim, ajakirjandust raha.  Shame on you, ajakirjanikud, te olete odavad.

Aga kõigile teistele mõttekaaslastele – I Have a Dream!

Enne kui teema juurde lähen, teatan, et otsustasin oma blogi suhtes suunda muuta. Nüüdsest saab siinsel aadressil lugeda ühiskonna teemadel asju. Näpuotsaga poliitikat ja majandust kah. Muud isiklikud eluseigad ja mõttemõlgutused leiavad ilmselt uue kodu. Jälgige reklaami

Aga nüüd teemast. Töötute armee on kasvamas.

Mõtlesin täna, et ma ise vist või sees; hea töökoht, hea palk, spetsialisti staatus jne. Aga minu kõrval on pea 100 000 inimest, kellel enam pole tööd, ja nende arv aina kasvab.

Need, kellel on töö ja sissetulek, pange ennast valmis; varsti võib su ukse taha ilmuda su vana sõber või sugulane. Aita teda, nii nagu sul võimalust on. Ja samas, sina kes oled hädas, ära häbene abi küsida. Täna küsid sina abi; mõne aasta pärast ehk küsitakse sinult.

Veri on paksem kui vesi, ja milleks siis sõbrad, kui mitte raskete aegade jaoks?