McNeo ühiskonnablogi

Ei saa mitte vaiki olla, ehk siis mõned mõtted veel.

Nagu on ilmnenud, jagunevad eestlased lepituse teemal kahte leeri: need kes ei taha sellest kuuldagi, ja need kes arvavad, et leppimine on mõttetu, kuna pole tülligi mindud. Et siis nagu tüli juba isekeskis, et kas ikka on tüli venelastega või mitte.

Meenub ühe inimese eraeluline seik, kus peale lahutust oli tal suurimaks probleemiks see, et abielu ajal polnud ühtegi suuremat tüli. Oleks siis kasvõi midagi olnud, oleks lahutus olnud kergem. Vähemasti millegile näidata ja tõdeda, et jah, ei saanud koos hakkama. Aga polnud, polnud midagi; üksnes suhte hääbumine.

Klienditeenindajana on mul ohtralt võrdlusmaterjali, kuidas käituvad eestlased, ja kuidas venelased. Ma ei karda venelastega tülli minna. Võime vabalt häält tõsta, ägedaks minna, isegi bljäät ütelda, aga ma tean, et lõpuks me surume sõbralikult kätt ja kõik on korras. Eestlastega seda luksust pole. Eestlane räägib vähe, ja näitab, nagu oleks ok; kultuurne klient. Aga ta jääb vimma pidama. Ja just see vimma pidamine on väga iseloomulik eestlasele.

Eestlastest on üle sõitnud sakslased, rootslased, venelased ja muud rahvad. Vimm on hetkel venelaste vastu. Vastikud uroodid, küüditajad, poeakende lõhkujad, sihvkakoorte mahasülitajad. Tiblad rsk.

Ja vot, siin saabki eestlase vimm võidu kaine mõistuse üle.

Targad ja arukad eestlased, kutsun teid ülesse mõistmisele, et vene keelt kõnelev persoon, ei tarvitse olla tibla. Võibolla on ta Eestile suurem patrioot kui sa ise. Ta ei ole eestlane, ta on mingist muust rahvusest; aga las ta olla. Kui ta on lojaalne Eesti riigile ja seadustele, siis minu arust on see karjuv ülekohus neid tibladeks nimetada.

Olen mõtelnud, et mis oleks mul endal ütelda venelastele, siis seda, et mul on sügavalt kahju, et eestlased valimatult vene keelt kõnelevaid inimesi tibladeks sõimab. Osad neist on tiblad, nõus. Aga, et nii üheülbaliselt asju paika panna, see on pinnapealsus, väiklus.

Kuulge eestlased, meil on oma riik, oma maa, me oleme kunnid omal maal. On aeg saada täiskasvanuks, mitte lapse kombel jonnida, et vaat mis tema mulle tegi.

Olen mõistnud, et suuremeelsus ja andestus on tugevate pärusmaa. Vaid nõrgad, väiklased ja lapsikud ajavad oma veretasu joont. Neile, kes kardavad, et lepituspäev meie nõrkust näitab, neile lohutuseks see, et nuuti on venelased (tiblad) juba saanud. Respekt on neil tegelikult olemas.

Lõpetuseks veel seda, et eestlase ja venelase vahelist leppimist ma kujutan juba täitsa ette, aga eestlaste omavaheline leppimine, näikse juba kõvem tükk olevat.

Aga lootust on. Mitmed kodanikualgatusest sündinud teod näitavad, et asjad polegi väga halvad. Me suudame teha suurematki kui balti kett ja öölaulupeod.

On vaid kaks vaenlast sellel kodanikuühiskonna teel – suurparteid ja ajakirjandus. Suurparteisid huvitab võim, ajakirjandust raha.  Shame on you, ajakirjanikud, te olete odavad.

Aga kõigile teistele mõttekaaslastele – I Have a Dream!