McNeo ühiskonnablogi

Tänane blogi on mul sees seedinud nii mõnigi nädal. Nimelt oli hiljuti isadepäev.

Evelin Ilvese sõnavõtt sel teemal läks mulle väga korda. Ega ta vist ise selle kõne lihvimise juures palju polnud, aga tema missioon on selge; terved pered, isad, emad ja lapsed – see ongi ühiskond. Narrige tema poliitilisi ämbrisseastumisi sõnavõttude alal, aga tuletage meelde, ta pole poliitik, ega peagi olema.

Eesti ühiskonnas on Evelini näol tegemist täiesti uudse nähtusega. De Jure, pole tal ju mingit võimu. Pisut blond ta vahest on, andes kollasele ajakirjandusele leiba rasketel aegadel. Aga millal viimati üks naine oleks sedasi Eesti kaheks jaganud; ühed, kes valmis teda kaitsma kui kuningannat, ja teised, kes..

Aga mitte see polnud, millest tahtsin rääkida.

See saade, “Sind otsides”, see liigutas minus midagi. Üle hulga aja jälle midagi positiivset, elurõõmsat. Miskit, mis paneb mõtlema kaotatud ja leitud suhete peale.

Et mina miskist suhtest enam ei hooli, olen unustanud, ega taha enam teadagi, ei tähenda, et teine pool samamoodi tunneb.  Ja kes mulle ütleb, et see tunnete hülgamine mulle tagasi ei tule, ja veelgi valusamalt ei lõika.

Ja siis kui ma loen kommentaare sellele saatele, et väga lame sedasi rahvast nutukoori värvata, tekib mõte; kuulge jopskid, me oleme aastat mitu värvanud vaatajaid ilkujate ja mõnitajate ja vihkajate koori. Ja et nüüd lõpuks üks saade mis puudutab südame hellemaid kohti – harjuge ära. Tuhat korda raskem on, kui sa ise selle ükspäev läbi teed. Vastu tahtmist, soovides, murdudes, uuesti sündides. Aga see on seda väärt, mehepojad.

Lisan laulusõnad, mis mul blogi kribamise alguses kõrvus kõlasid:

I wanted the night to go on and on
But she said, Go back to the World

I want to cross over, I want to go home
But she says, Go back, go back to the World