McNeo ühiskonnablogi

Ühiskond on muutumas. Suuresti ka selles osas, mida lugeda abieluks.

Vanasti olid asjad selgemad, üksnes mees ja naine, ja üksnes pulmaööl esimene suguühe. Siis tulid ajad, mil lepiti sellega, et suguühe võib ka enne pulmi toimuda. Siis lepiti sellega, et peale suguühet ei pea midagi toimuma. Ja siis lepiti sellega, et samasoolised võivad suguühtes olla.

Nüüd oleme valiku ees, kas nimetada samasooliste kooselu abieluks või mitte. Teevad nad siis voodis oma tegemisi, või mitte.

Mul oleks selle kõige juures samasooliste abielu pooldajatele küss, et kui nagunii on see kõik sedavõrd uduseks läinud, milleks enam üldse sõdida selle nimel, et sellist ühendust abieluks nimetada. Vahet ju pole tegelikult.

Aga ma leidsin, miks samasoolised seda rida ajavad. Nad tajuvad hukkamõistu tuttavate ja sugulaste tasandilt; ja põhiargument on ju see, et see pole seaduslik, see pole normaalne. Kui nüüd saaks vaid asja seaduslikuks muuta, siis kes julgeb ütelda, et see pole normaalne. Ehk siis, kõige selle taga on vaid nende väheste homode kompleksid. Just nimelt, kompleksid, millele on vaja leida mingi tugevam alus, et hei, me oleme tegelt normaalsed, ja hoopis sina oled igand, ajast maha jäänud, kitsa silmaringiga, homofoob, kompleksides, viimane mohikaanlane.

Kuhu me ühiskond suundub? Ma võin seda kindlalt ütelda – pederastia suunas, pole mingit kahtlust. Ainult, et, mida need peded oma saavutusega peale hakkavad, kui abielu ja pere tähendus devalveeritud on?  Saavutavad seda, et keegi enam ei torgi neid, et “kled, sa oled pede või”.

Tean, et tulemus on vältimatu, aga teen häält ikka endiselt.. jäägu see maailmanurk viimaseks, kus polka rütmis tagumikku trukkimine au ja kiitust vääriks.