Lepime ära – vol. 2
Jutt käib siis Rainer Nõlvaku välja hõigatud mõttest, et 1. mail 2010, võiks eestlased ja venelased omavahel ära leppida. Oma eelmises postituses puudutasin teemat väga põgusalt, aga nüüd lähen detailsemaks.
Olgu vahepeal toonitatud, et pole üldsegi kindel, et see saab olema 1. mai ühisüritus, veel vähem on kindel, mis saab olema selle täpne sisu ja vorm.
Tollal, kui idee ajakirjandusse sattus, tekitas see hulgaliselt vastukaja, et eestlaste poolt pole küll mingit leppimist loota, senikaua, kuni venelased ei palu andeks pronksiöö ja küüditamise eest. Nüüd aga kostab juba, et meil pole midagi leppida, kuna me pole tülligi läinud. Kuidagi vastuoluline minu jaoks.
Aga nüüd siis teemast ja minu argumentidest. Lõhe venelaste ja eestlaste vahel on selgelt olemas. Samas mitte nii, et kõik venelased kõikide eestlastega, vaid üldpildis, enamus. Parima tõestuse selle jaoks andsid ju viimased valimised. Kui venelaste ja eestlaste vahel poleks mingit kana kitkuda, siis miks ometigi venelased hoiavad ühte, üheainsama partei taha. Põhjus ei ole Ansip. Isegi mitte Savisaar.
Klienditeenindajana pean tõdema, et venelaste eesti keele oskus on aja jooksul pidevalt paranenud; mitte just piisavalt kiiresti, aga areng on olemas. Ent ometigi on paljud teemad, ilma omaaegse lahenduseta, lihtsalt vaibunud. Vaibumine ei tähenda tingimata lahendust.
Tõsiasjad:
1. Eestlaste ja venelaste vahel on lõhe. Elame täiesti erinevas meediakeskkonnas.
2. Iseeneseslik rahvaste sulandumine ja vennastumine võtab väga kaua aega.
3. Pall on meie käes, hoolimata sellest, et tahame seda venelaste kätte sokutada sõnadega, õpi eesti keel ära.
Kas me tahame, et asjalood muutuksid paremaks või mitte, selles on küsimus. Ja meil, eestlastel on selles asjas palju ära teha. Meedias kirjeldatud pilt, kus eestlane läheb venelase juurde, sirutab käe ja ütleb, et “lepime nüüd ära, oleme sõbrad, ma annan sulle andeks, sa anna ka mulle andeks”, on kogu ürituse mõtte naeruväärseks tegemine. Sellist karikatuurset asja ei toimu ega saagi toimuda.
Mõttetalguliste viimasel konverentsilaadsel kokkutulekul sai selles liinis välja pakutud uuem idee – Teeme Koos. Usun, et see väljendab selgemini Lepime Ära algset sisu. Küllap juba selle koos tegemise käigus ka lepitust vajavad teemad jutuks tulevad ja lahendused leiavad. Ei ole ju palju vaja, aga seda vähest on siiski vaja. Vastasel korral jääb aastakümneteks olukord, kus meie eestlased, ajame oma Eesti asja ja euroopa asja, venelased endiselt oma asja.
Eestil on palju võita, ning seda enam võita, kui suudame seda teha koos venelastega, ega pea järjekordsetel valimistel vastikusega vaatama, kuidas venelased vaid ühe partei taha koonduvad.
Aeg on lõpetada Moskva mõjuvõim, aeg on lõpetada parteide ja nende juhtide manipuleerimine. Meie, eestlaste käes on võimalus muuta Eesti paremaks.
Ja see ei toimu lapsikul moel jonnides, et mina sinuga enne ei lepi, kui sa pole minult vabandust palunud, ega ka endale ette kujutades, et probleemi pole olemaski.
Permalink Kommenteerimine kinni
blog.tr.ee