eile, täna ja igavik
Kummaline, kuhu võib jõuda tavavestluses.
Alustasime kust? Lastest, kasvatusest, turvakodust, elu jooksul tehtud vigadest.
Ja enne kui aru sain, jutlustasin talle igavikust; Jumalast, Jeesusest.
Andke mulle andeks, aga ma tõesti usun. Usun, et elu ei lõpe füüsilise surmaga, usun, et see mis teeme siin maa peal, on ülimalt olulise tähtsusega. Otsused, suhtumised.
Miks küll on see nii, et tarvitseb vaid mainida nime Jeesus, pagevad enamus inimesi vestlusest? Olen ma siis midagi ropusti ütelnud? Ok, saan aru, teema on segane; Jeesus, Krishna, Muhhammed ja teised unistajad.
Aga võta nüüd aeg maha. 5 minutit ma palun. Täna oled sa elus. Praegu oled sa elus. Kas sa surma ees hirmu tunned? Mina tunnen, vägagi. Ma tahan elada, ma ei taha surra. Vähe sellest; ma (tegelt) ei tea, mis sünnib pärast.
Miks on see nii, et kaevikutes sa ei kohta uskmatuid?
Permalink Kommenteerimine kinni
blog.tr.ee