Live And Learn

Just another Blogi.ee weblog

Filed under: Määratlemata — October 30, 2008 @ 2:47 pm

Vihma sajab juba ma ei tea mitmendat päeva ja positiivsus ei paista kusagilt. Kaasus ootab lahendamist, aga mõttetöö on jumala null. Õnneks selle asjaga saab ehk laupäeval ühelepoole, võiks ju! Laupäeval oli mul põnev kogemus, autol läks rehv katki. Õnneks midagi hullu ei juhtund. Kuna ma pole varem sellises olukorras olnud siis tuli helistada kohalikule autoabile Kaarlile. Õnneks hea sõbrana ta tuli appi ja mina sain koju sõita. Nüüd me ootame oma aega, et saaks talvekummid alla panna. Kahjuks see aeg on alles järgmine nädala ja nii kaua tuleb sõita selle varukummida, mis ei ole üldse ohutu. Eile ma juba oleks avariilise olukorra tekitanud. Vihma sadas ja hakkasin koju sõitma, kuna meie tee on suht ära rikutud ja sopane otsustasin vähem kasutatava tee kasuks. Keerasin maanteele ja minu seljataha jäi veel üks auto, hiljem alles mõtlesin, et oleks pidanud tal ees minna laskma ja oleks saanud ise rahulikult sõita kuna mingit märki möödasõidu huvist ta ei ilmutanud. Tänu tugevale vihmale ja maanteelt vastupeegeltavatle tuledele ei näinud ma õiget teeotsa ja oleks sellest peaaegu et mööda sõitnud ja jäin väga ohtlikus kohas seisma. Hästi läks, et ma suutsin kiirelt reakeerida ja tagasipöördega sealt alla keerata ning ma muidugi unustasin teise käigu sisse kuigi ma juba praktiliselt seisin. Hästi läks, et auto välja ei surnud. Ma oleks olnud risti vastassuunavööndis ja sealt tuli ka auto millel oleks jäänud väga vähe aega pidurdamiseks. Ma alles hiljem mõtlesin kui lolli olukorra ma ikka tekitasin. Nüüd ma üritanud vähem kihutada ja jõuan ohutult koju.

Eile selgus veel see, et atve on katki. Mingi kumm kusagilt ratta juurest on puruks ja vajab väljavahetamist. Kogu see nali läheb maksma umbes 7000 krooni. Nüüd ma muretsen kuidas isale seda öelda. Ta läheb endastvälja, et me ei oska tema asju hoida, kuid selles asjas küll keegi süüdi ei ole. Mingi terav oks kusagil metsas on sealt läbi läinud ja see oleks võinud igaühega juhtuda. Mina tahaks selle esindusse viia ja korda lasta teha, aga ema ei ole nõus, las isa ise teeb. Kui me selle asja ise korda teeks jääks väga palju jama ära. Ma muretsen selle asja pärast nii palju, et ei saanud öösel magada ja nüüd peavalutab.

Juba ootan mis järgmiseks juhtub!:S

My life…my way

Filed under: minu maailm — October 25, 2008 @ 7:46 pm

Meie otsuste pärast kannatavad alati need kellest me kõige rohkem hoolime. Nii ka minu lähedased. Ma murdsin ühe vaese mehe südame, kuna tahan oma elult liiga palju. Kui sa oled 18 aastane ja seisad elu teel kus kõik on veel võimalik, siis sa tahad mõelda ainult sellele mis on hea. Võimalik, et ma olen sellepärast egoist, aga nii on. Ma olin aus nii enda kui ka tema vastu. Kui me oleks rohkem edasi suhelnud, oleks ma juba liiga palju hoolind ja liiga seotud olnud. Ma ei taha seda, ma tahan olla vaba, nii ise ja ka oma otsustes. Paljud ei mõista seda…alati on mingi lahendus, mingi võimalus. Kuid minu jaoks ei ole siin võimalusi ja lahendusi. On ainutl minu tulevik mille nimel ma pean hetkel iga oma keharakuga vaeva nägema. Ma tahan kuhugi jõuda ja keegi olla. See on minu missioon….läbi raskuste tähdede poole. Võimalik, et tänu oma ambitsioonikusel olen ma 35 aastaselt üksik kibestunid naine, ja mis siis!?! Ise ma tegin need otsused ja olen nedega rahul ning rohkem pole kellegil õigust midagi öelda.

Punkt!

Avatud uste päev.

Filed under: Määratlemata — October 25, 2008 @ 7:46 pm

Võtsime siis Annaga ette plaani minna Tallinna Ülikooli avatud uste päevale. Hommikul varakult juba istusime bussi peale ja asusime peaelinna poole teele. Olin juba unustanud kui nõme on bussiga pikka maad sõita. Õnneks meil jututeemasid jagus ja sõit läks ruttu. Kuna meil mõlemal olid pikast sõidust kõhud tüjad, ostustasime esmaslt sööma minna. Tuju tõusis kohe kõvasti kui kõhud täis.Seadsime siis sammud ülikooli poole. Kuna me mõlemad elame tallinnast kaugel ei olnud meil õrnaaimu ka, et trammiteed parandatakse ja tramm nr 1 ja 3 ei sõida. No meie avastasime seda siis kui me olime juba pooltundi seda trammi oodanud. Tuule käes juba kergelt külmetunud ja närvid pingul jooksime bussi peale. Õritus toimus ülikooli uues hoones, mis on väga kena. Anna polnud seal varem käinud, mina olen seal juba isegi mõnel loengul osalenud. Seda tänud sellele, et mõned aastad on õpilasakadeemia tööst osavõetud. Korjasime mõned infovoldikud ja läksime infotundi. Ausalt öeldes seal infotunnis ma mõtlesin küll, et kas need inimesed kes meile siin pragu infot jagavad ise ka tevad kus nad on. Üks lonegu pidaja nt ei teadnud kus asub haapsalu Kolledz…pärast mõttepausi ta ikka sai aru, et see asub Haapsalus. Siis neil tekkis diskussioon palju on ülikkolis õpilasi, kas 8700 või 8500. Õnneks leidsid nad kompromissi…8600. Väga totter igaljuhul.                                                                                                                                             Peale seda infotundi me otsustasime, et nüüd aitab, lähme minema. Anna ütles, et ta isegi vist ei tule siis ülikooli ja mina olin juba eelnevalt kõik välja uurind, mis mul vaja teada on. Helistasin Janarile, kellega eelnevalt oli kokkulepitud koju sõit. Peale tunniajalist ootamist ta lõpuks tuli ka. Selle peale ma eriti kuri ei ole, sest me peaks üldse tänulikud olema, et autoga koju saime. Bussiga oleks ikka väga hull olnud.

Sedasi lõppes meie avatud uste päev.

Filed under: minu maailm — October 25, 2008 @ 7:18 pm

Järjest enam tuleb see nõme eksamipalavik peale. Mida teha, kuhu minna, kelleks saada??? Valikuid on nii  palju. Mõtted kõiguvad ka äärmusest äärmusesse….õigusteadus, riigiteadus, majanudsteadus. Ma usun, et lõpuks prooivin kõike. Pidevalt tulevad sellised masendavad mõtted, et mis siis saab kui ma läbi kukun!?! See on hullem varjant kui see, et ma kuhugi sisse ei saa. Siis passin lihtsalt aasta tühja ja mõtlen kui saamatu ma olen. Pean ikka õppima mõtlema rohkem positiivselt kui negatiivselt.

Enne tegelen nagatiivsete asjadega, siis jääb positiivsetest asjadest aega rohkem rõõmu tunda. Kuid tavaliselt kipub nii olema, et negatiivne võtab kogu energia ja positiivne on nagu väike puhkepaus enne negatiivset.  Õnneks on nüüd nädal pausi ja saab jõudu koguda, et jälle uue hooga alustada. Esimese veerandi tulemustega võib päris rahule jääda, ainult kaks kolm jooksvates hinnetes  ja ülejäänud on neljad viied. Teine vaarand tuleb sama tulemusega või paremaga lõpetada.

Filed under: minu maailm — September 25, 2008 @ 4:03 pm

Väljas päike särab ja üleüldse on nii mõnus. Lehed on kollased ja ilmad pole külmad kuid kusagil ikka kerge tuuleke puhub. Tahaks teha mõnusaid pikki jalutuskäike aga kahjuks ei ole aega. Masendus tuleb peale kui kiire – kiire on koguaeg või siis olen nii väsinud, et ei jõua mõeldagi mingile jalutuskäigule.  Täna mõtlesin, et ühe käigu peaks ikka ära tegema. Mikk lubas mulle süüa teha ja kui see kunagi valmis saab siis ma teen jalutuskäigu sinna, selle asemel et autoga minna. Säästan kütet ja loodust ning ise saan rõõmu värskest õhust.

Mulle tohutult meeldib looduses jalutada, olla omaette kõigest eemal. Kuulad muusikat ja jälgid kõiki väiksemaidki pisiasju mis sinu ümber on ning lülitad end kõigest välja. Siis saam koos oma mõtetega rahus olla ja unistuse maailma sõuda, seal mulle meeldib ka olla.  Kuid ega see veel ei tähenda, et ma oma realistliku mõtlemise kaotan….kindlasti mitte. Sügisel on veel eriti hea. Siis iga puu ja leht on erinevat värvi ja metsaalune on peaaegu, et lage ning see loob sellise maagilise efekti. Ma olen ikka üks õnnelik inimene, et oma lapse – ja nooruspõlve sain maal elades veeta. Linna lähme me kõik lõpuks nagunii, aga maale tulevad vähesed.

Mõnusat sügist kõigile…

go with the flow…

Filed under: minu maailm — September 7, 2008 @ 1:55 pm

Oi, tegude rohke nädalavahetus üle pika aja. Reedet alustasime suure klubi külastusega. Läksin koos klassiõe ja tema sõbrannaga. Algus ei olnud küll midagi palju lubavat, aga lõpuks võis üritusega rahule jääda. Sõbranna oli peale paari kokteili tõeline tantsu kuninganna.:D Järgmine päevgi andis tunda. Suures peohoos kohtasin ka oma eksmehe täditütart. Ta polnud veel kuulnud, et me lahku olime läinud ja ega ma ei mainid ka, et pole vaja enam viisakas olla minuga.:p Mitte, et ta mind ei salliks…sallib küll. Koju jõutsime peale kuute natuke ja siis tuli uni hea.:P

Laupäeval otsustasime, et põrutame Noarootsi. Algselt arvasin, et see baar seal on mingi urgas kusagil kolkakülas, aga ma eksisin. Väga viisakas koht oli ja melu oli suur. Inimesed võtsid nädalavahetusest ikka viimast. Sinna võiks teinekordki minna. Muusika valik oli ka päris hea ning isegi mina kes eriti tantsida ei taha läksin tantsuplatsile. Seltskonnaga kellega minndi võis ka rahule jääda, nalja sai ikka kogu raha eest. Kuna ma olin kaine autojuht siis tagasisõit oli väheke raske, uni vägisi pressis peale ja seda veel eriti siis kui kõik teised inimesed autos magasid. Nii ma siis kuulasin raadiot ja laulsin omaette.:P Koju sõit oli oma 100 km pikk, aga auto oli hea ja kaardilugeja osav. Kuna pidu sai üllatavalt vara läbi siis koju jõudsime enne viite natuke. Tavalise peo korral oleks me siis alles sõitma hakanud.

Ja nüüd ma siis istun siin, pea mõtetest täiesti tühi ja laual “Faust” ootamas mis vajab lugemist. Jälle üks nädal ees mis vajab elamist, õnneks reedel on jälle pidu oodata.:p Mul on juba paari nädala võrra üritusi ette planeeritud.

Igaljuhul jõudu ja jaksu mulle, sest seda läheb vaja!:D

Filed under: Kool — September 2, 2008 @ 4:06 pm

Esimene ametlik koolipäev ongi möödas. Uskumatu, et see oli esimene….tundub nagu oleks mõned kuud juba raskelt rabanud, õudne. Mõtleme positiivselt 174 päeva veel!:D Algab jälle elu reede nimel.

Midagi põnevat nagu ei juhtunud. Päeva sündmus oli see, et meil oli muusika tund kus lauldi. Me pole juba kaks aastat laulnud ja kui nüüd kõik oma hääled valla lasid oli see midagi jubedat.:P Esimene päev üleelatud, terve aasta veel ees.

Viimane esimene september!

Filed under: Kool — September 1, 2008 @ 11:13 pm

Uuel aastal uue hooga, seda küll uuel õppeaastal. Viimane aasta ja siis hastala vista gümnaasium. Kummaline mõelda, et see oli viimane 1. september kui mina üle selle kooli ukse astun. Järgmine aasta astun ma sisse ehk mõnda suurde kõrgkooli, et alustada oma elu uut peatükki. See aasta on jäänud veel viimaseks proovikiviks tõestamaks, et ma olen nii tark ja andekas, et mõnes sellises suures koolis hakkama saada.

Elame näeme!