Philosophy
19. Mar 2009 0
Ütleme nüüd ühe asja, näiteks kõik on vaieldav.Me ütleme ükskõik mida, igal asjal on ikka vastuväited. Me elame loogiliselt kas võimatud või võimalikku elu.Kas ma ütlen ühe lause või kirjutan terve raamatu millegi kohta, ikkagi leidub keegi, kellel on mingi tõestus vastupidisele.
Kuid kas tegelikult ikkagi on kõik vaieldav või on see meie endi mõistus ainult millele meeldib midagi vastupidiseks muuta, Võibolla tõesti pole kõik vaieldav , kuid kui öelda, et kõik on vaieldav, siis kas leidub keegi, kes väidab vastupidist.
Kui ma nüüd ütleks et ” vaieldavale ” polegi vastväidet, siis ikkagi ju on , sest muidu ma ei saaks seda väita.
Minu mõistus küll ei mõtle väga kaugele, kuid minu mõistus mõtleb nii kaugele , et ma suudan mõelda.
Decartes väitis : ma mõtlen , järelikult olen olemas.
Aga äkki ma siis üldse ei mõtlegi tegelikult ja mind ei olegi olemas.
Ka see on kõik vaieldav. Ma mõtlen, järelikult olen olemas, aga on vastuväiteid ja kui kõik on vaieldav , siis järelikult on kõik olemas.
Igatahes mina oma väikese mõistusega suudan vastu väita Decartesele ja minu mõistus võibki vaidlema jääda, sest minu mõtlemine ulatub kaugemale minu piiridest ja mõistusest.
Ma ei ole inimene,ma olen MÕTTEMASIN.