Lõppeva aasta (2023) kokkuvõte

2023. aastaks püstitasin mõned eesmärgid ja need olid silme ees (st. kapis).

  1. IT-alane kursus. – Sooritasin! 100%
  2. Rohkem chill. – Sooritasin! 100%
  3. Jalgrattaga sõitmine. (ca. 500 km) - Sooritasin! 100%
  4. Jooksmine 100 päeval. – Sooritasin! 99%, s.o. 99/100
  5. Kassihooldus minimaalselt üks kord nädalas. (53x) – Sooritasin! 100%
  6. Kirjutan vähemalt igal nädalal 3 positiivset asja/juhtumit (sellest nädalast). (52×3) – Sooritasin! 100%
  7. Postitantsu trenn, vähemalt üks kord. - Ei sooritanud! 0%
  8. Minu käsikirja saatmine vähemalt kolmele kirjastusele. - Sooritasin! 100%

TULEMUS: Elan ikka veel.  See on hea saavutus 2023. aasta kohta.

Ross

Eesmärgid 2023

Väheke parem tulemus kui eelmisel aastal. Postitantsutrenni ma ei jõudnud. Ma arvan, et 87% on hea tulemus, see näitab, et mu eesmärgid ei ole olnud liiga madalad, et tuli pingutada, aga samas ei olnud need ka liiga kõrged. :)

Päris raske on leppida, selle jooksmine 99 ja mitte 100. :D Väike OCD väljakutse mulle endale. Ma olen enda üle nii uhke, et ma suudan seda aktsepteerida, et alati ei saa 100%. See on elu. Kuigi lihtne see ei ole.

Ma jätkuvalt ei ole defineerinud, mis see “chill” on. Ma tahaksin öelda, et 2023. aastal ma saavutasin selle eesmärgi. Jah, mina olen ju selle blogi autor, seega ma ise otsustan ja ma otsustan, et ma saavutasin selle eesmärgi. :D

See aasta on olnud tohutult raske. Langetasin kaks suurt pöördelist otsust. Ma olin tohutu vaimse ja füüsilise pinge all. Seega hindan ma, et see kogetud “mini-chill” täidab terve aasta eesmärgi. :)

“Chill”: (1) et ma leidsin aega, et rattaga sõita selles kaoses ja hõivatuses; (2) oma ”commitment issue” proovile panemine ja (3) see viimane/hiljutiseim suur otsus; (4) Kopenhaageni reis; (5) võtsin osa erinevatest üritustest tööl.

Hõivatus: (1) kolme nädalaga liigutasin mäe tagahoovist maja ette (intensiivne, raske füüsiline töö); (2) värvisin maja seina; (3) igasugune aiatöö: hekkilõikamine, muruniitmine, rohimine jne.; (4) koristasin ja tegin ruumi väiksesse aiamajja, päris mitu treileri täit asju sai prügimäele viidud.

Joonistamine 2023

Mul ei ole olnud aega ega energiat joonistamiseks või maalimiseks. Loodan, et 2024 saab see “viga” parandatud. :)

  • FB-s on 165 sõpra (seega aastaga lisandus nii palju, et suur ümmargune null). :D Sünnipäeval sain 37 postitust! (Langus 3 postitust!) Jätkuvalt see vana profiilipilt. Mu mäe “liigutamise” postitus sai 23 like‘t. Ei olnud eriti populaarne. :D
  • Raha on paremini taskutest ja kontolt läinud kui eelmisel aastal. :D  Kõik need kriisid ja eraelulised katastroofid. Ma jätkuvalt ei anna alla.

***

Minu aasta (2023) arvudes:

Töö, jooksmine, ratas 2023

Mul on raske leppida, et sõitsin rattaga vaid 23 korral. Samas püüan olla realistlik. Ma kolisin ju terve mäe ära ja värvisin maja, ilmad olid väga sajused ja külmad ning ma olin vaimselt väga-väga tühi.

Positiivne, kass 2023

Kassiga oleks tahtnud rohkem tegeleda. Püüan seda parandada 2024. aastal. :) Aga positiivse poole pealt. Ma võtsin juba 2022. aastal 2023. aasta eesmärgi käsile.

Oprah kunagi rääkis, et tema sai oma depressioonist (madalseisust) üle, kui hakkas regulaarselt kirjutama vihikusse, mille üle ta tänulik on. Sellest ajendatult, kirjutasin ma ülesse, mis hästi läks. Väiksed ja suured asjad.

Ma mõtlesin, et neid asju oleks tore lugeda, aga seda ma pole veel jõudnud. Kuid ma usun, et lihtsalt nende üleskirjutamine on suuresti abiks olnud, et sellest mustast august välja tulla ja edasi liikuda. :)

Loetud raamatud 2023

See on ka üks koht, kus ma pole väga rahul tulemusega. Samas kõiki asjaolusid arvesse võttes on see ka hea tulemus. :)

Blogi, päevik, kursus 2023

Blogisse olen kirjutanud rohkem kui eelmisel aastal. Kasv koguni 50% baasaastaga (st. 2022) võrreldes. :P

Oma päevikusse olen kirjutanud oluliselt vähem kui eelmisel aastal. See on umbes 2017.-2018. aasta tasemel. Minu vanaisa suri 2017. Kuigi see juhtus mitu aastat tagasi, siis mäletan ma jätkuvalt, et see oli põrguliselt raske aeg mulle.

Võib-olla 2023 oli umbes sama raske, aga nüüd olin ma “kohal”. Tol korral ma kaotasin kontrolli oma elu üle. Ma ei saanud aru, mida ma teen ja miks ma teen. Kuid nüüd ma püüdsin end rajal/töös hoida. Keskendusin enda vajadustele ja püüdsin mõelda mitu-mitu korda enne, kui midagi tegin. Pidevalt seadsin ja tegin oma prioriteete ümber. :D

Ma arvan, et ma tulin palju paremini toime selle 2023. aastaga kui 2017.-2018. :)

Ma pole seda vist siin kajastanud, aga 2023. aastal sain ma esimestkorda tädiks. Mu vend sai kaksikud. :) Olen neid vaid pildi pealt nänud, seega ma veel end eriti tädina ei tunne. Seal on ka katsumusi. Ma arvan, et see tasub sellegipoolest manimist. :)

Mul on üks uus roll, millesse ma püüan end nüüd ära mahutada. :)

2023 aasta Crush jääb saladuseks. ;) :P

***

Üldiselt on aasta 2023 olnud väga raske. Mu tuttava isa suri (märtsis?) ja ühe teise tuttava sõbranna sooritas enesetapu novembris.

Ma ise olin pikalt madalseisus ja väga-väga madalal.

***

Märkmed pabervihikust (päevaraamat):

  1. Jaanuar:
    1. Nutsin. Tööl on pinged.
  2. Veebruar:
    1. Passiv-aggressiv käitumine lähedase poolt.
  3. Märts:
    1. Armuvalu ja pettumus.
    2. Iga asi tööl ajab närvi. Mul pole võimalik oma kompetentsust näidata. Olen vales rollis.
    3. Mul on suurepärane anne mustreid näha, ma talletan palju infot ja ma suudan seda kasutada risti-põiki.
    4. Ma oskan näha optimeerimise võimalusi.
    5. Ma oskan hästi planeerida.
    6. Ma olen kvaliteedile orienteeritud.
    7. Ja ma olen hea müügimees.
    8. Ma õpin kiiresti ja muudan ennast.
    9. Mul on suurepärane võime kuulata ja see annab mulle edumaa, sest sedasi suudan ma voolida oma sõnumi vastavalt sõnumi-vastuvõtja vajadustele.
    10. Mul on tekkinud huvi inimeste vastu. Ma tahan rohkem teada ja kogeda inimestevahelist suhtlust.
    11. Püüan lahti muukida, miks uuendusi vastu ei võeta. Miks sama idee saab erineva hinnangu lihtsalt algallika tõttu. Kui idee tuleb endalt, siis kritiseeritakse vähem ja on suurem motivatsioon selle rakendamiseks, vastupidiselt sellele, kui idee tuleb väljast poolt.
  4. Aprill:
    1. Tunnen end üksildasena.
    2. Ma arvan, et ma ei saa Fordi tööle.
    3. Üldine jõuetus.
    4. Ma olen väga hea, toetav sõber/inimene. Ma olen üks fantastiline inimene. Ja see, kas ta seda näeb või mitte, ei muuda minu väärtust.
    5. Fakt on see, et ma olen ära teeninud tähelepanu, hoolivuse… Temalt ma seda ei saa, seega temale ma oma aega ei pühenda.
    6. Ma otsustasin, et nüüdsest kenkendun ma endale. Oma vajadustele. Ja pühendan oma aega neile, kes ka minu jaoks aega leiavad. Kes hoolivad ja küsivad, kuidas mul läheb.
    7. Meeleolulangus ja kõik ärritab.
    8. Mul on nii palju asju, mis pead täidavad. Ma ei suuda selle koorma all funktsioneerida.
  5. Mai:
    1. Oli üks raske päev, aga ma olen enda üle uhke, et selle läbi tegin. (Töö).
    2. Selline hommik, kus ma tundsin, et asi läheb allamäge… Ma surusin hambad kokku ja korrutasin oma peas. Et võta paus, mõtlemisruum enne kui reageerid.
    3. Päris ”out”-s olen. Tervis on ok, aga emotsionaalselt olen läbi.
  6. Juuni:
    1. Vaimselt on raske. Kodune olukord on see, mis rusub. Aga tööl on ok.
    2. Pigem madalam palk, kui ülemus, kes ei näe ega väärtusta oma töötajaid.
    3. Igatsen rääkida kellegagi, kes mõistaks. Tahaksin leida toetusgrupi neile, kes on nartsisistide ohvrid.
    4. Mul on tekkinud oma arvamus. Ma loen mõnda artiklit ja mul tekivad küsmused.
    5. Ma olen hakanud ka rohkem enda tundeid märkama. Ma panentähele, kui tekib rahutus, ebamugavus, ärritus, siis peatun ja analüüsin, mis seda võis põhjustada.
    6. Ma ei tõlgenda alati, et teiste reaktsioon on minu viga/süü. Mõnikord on nad pinges. Vahel ebaõnnestuvad nad sõnumi vormistamisel.
    7. Mu kannatus on otsakorral. Kui kaua veel see kõik nii allamäge läheb. Ausalt öeldes olen ma väsinud nendest saamatutest inimestest. Mõtlemisvõimetud inimesed.
    8. Ma tahaks karjuda. Elu on nii ebaõiglane minuga.
    9. Ford viidi lõpuks ära.
    10. Üle poole mäest on eemaldatud. Tohutult tubli töö. Keha on valus ja kange sellest suurest tööst.
    11. Vaimselt olen ka väsinud ja tühi. Magan üsna halvasti. Näen palju unenägusid, probleeme. Ärkan öö-jooksul mitmel korral.
    12. Ei teagi, mida tuleks teha. Usun, et hommikused varajased ärkamised aitaksid palju… Aga kust võtta see tahtejõud, et see teoks teha.
  7. Juuli:
    1. Selja tõstsin vist ära. Alaselga lööb terava valu, aga väga lühikest aega.
    2. Olen veidi depressiivne.
    3. Hommikuti ei saa ülesse. Vabandused, vabandused.
    4. Minu jõud on raugemas (vaimne). Ma ei jaksa enam. Ma pean enda peale mõtlema. Pisar tuleb silma.
    5. Ma arvan, et kurbus. Seal tõesti ei ole kedagi teist, kes minu vajaduste peale mõtleks. Olen vaid ma ise. Ja ma pole eriti hea selles.
    6. Ma ei jaksa enam sedasi. Ma tõesti ei jaksa. Muutust on vaja.
  8. August:
    1. Olen pinges ja ärritun kergesti. Stressisümptomid.
    2. Mu peas käib ringi mõte, et ta sureb, et ta pingutab üle ja sureb. Ja siis on mõte, et ta soovib surra. Ta loodab, et sureb, et sedasi maksab ta mulle kätte, karistab mind.
    3. Mul on tohutu hirm teda kaotada ja viha, et ta mind nii palju vihkab, et ta sedasi mind karistada tahab.
    4. Samas need on ju vaid mu mõtted. Ja mõtted ei ole tegelikkus. Tegelikult ma ju ei tea, mida ta mõtleb.
    5. Tööl on raske. Kõik ärritab.
    6. Tundub nii, et vastutus lükatakse ikka madalamale ja madalamale. Aga milleks meil siis need kõrgelt tasustatud klounid on?! (Retooriline küsimus.)
    7. Ma olen väsinud. Töö on vastumeelseks muutunud. Kogu see vusserdus ja segadus on võtnud ära igasuguse töö-isu.
    8. Ma igatsen koostööd. Praegu tundub, et see kõik on üks võistlus. Ollakse üks ühe vastu. Teisi ideid ei kuulata ära… Me võiks ju üks-ühte aidata.
    9. Nüüd tahab juhtkond viia sisse mõõtmise. Iga tiimi jaoks arvutatakse välja keskmine tootlikkus. Me juba praegu võitleme/võistleme, see lööb ju palju suurema lõhe meie vahele. Miks juhtkond seda küll ei näe. Kus on küll nende silmad.
    10. Ma usun, et mul on kerge stress. Kõik tunduvad idioodid mu ümber. See on üks stressisümptom.
  9. September:
    1. Selline periood, kus on raske. Tööl ei suju. Tunnen, et mind ei hinnata ja püütakse alavääristada.
    2. Magamajäämisega on raskusi. Olen pidevalt pinges.
    3. Ma ei jaksa seda koormat üksi kanda.
    4. Maja värvimine ei edene.
  10. Oktoober:
    1. Mul on mingi sisemine rahulolematus. Mul on palju asju peas.
    2. Ma ausalt öeldes ei tea, mis mul plaanis on. Polegi plaane. Kogu mu energia kulub n.-ö. ellujäämisele, tulekahjude kustutamisele, seega mul pole ressursse, et pikemaid plaane teha.
    3. Unistan suurest muutusest. Hirm. Vana kaotus. Hirm uue ees. Tuleb käsile võtta. Prioriteedid tuleb ümber teha. On aeg enda peale mõelda.
    4. Palju tööd. Sõitsin koju ja töötasin paar tundi veel. Olen liiga kohusetundlik ja hindan oma võimeid üle.
  11. November:
    1. Kopenhaageni reis läks hästi.
    2. Ma mõtlen enda heaolule ja mul tekib halb südametunnistus. Raske on kenkenduda endale.
    3. Panin oma ”commitment issue” tugevalt proovile.
    4. Tööl on palju asju käsil. Igasugustele üritustele olen ”Ja” öelnud. Kodus on omajagu asju/projekte käsil.
    5. Raske on keskenduda. Pidevalt on kaks asja parallelselt käsil.
  12. Detsember:
    1. Südamevalu, pettumus. Minu ”commitment issue” tagajärjed/mõju.

***

Blogi postituste kokkuvõte:

Jaanuar:

  • Tee seda, mida sa kõige paremini oskad. + Sarkasm.

Märts:

  • Tööl põrgu.
  • Suured probleemid, minge palun sinna vasakusse nurka, väiksed probleemid, olge siin lähedal esimeses reas ja ületamatud probleemid, minge otsige üks teine inimene, mul pole aega, raha ega energiat teiega tegeleda.

Aprill:

  • Kui mu investeering läheb hästi, siis vabaneb mul aastakeskel raha.

Imvesteeringul ei läinud hästi. Raha ei vabanenud. Ma nimelt investeerisin Matteli aktsiatesse, lootuses, et Barbie-film teeb mulle lihtsat raha: 5-15 %. Aga… Läks teisiti.

  • Filosofeerin ärindusest – online psüholoogiteenus kui äri.

Juuli:

  • Viktor E. Frankl: ”Between stimulus and response there is a space.” Kõigele ei pea reageerima.
  • Tunnen end enesekindlalt.

September:

  • See on tavaline seaduspärasus, et kui ma kirjutan, et olen enesekindel ja hoian end draamadest eemal, siis läheb otse vastupidi.
    • Kui nad räägivad minu seljataga, siis olen neist ees.
    • Kui sind tagaräägitakse ja kritiseeritakse, siis teed õiget asja.
    • Teiste arvamusega ei maksa sa oma arveid.
    • Sa ei saa muuta/juhtida/valitseda, mida teised sinust räägivad või mõtlevad, aga sa saad kontrollida oma reaktsiooni sellele.
  • ”Me vabandame, et sa oled nii tundlik ja sinu piir nii madalal.” Ma kuulen sõna ”vabandust”, aga ma kohe üldse ei tunne, et keegi vabandaks. Tundus kuidagi, et mulle topitakse mingit silti/puuet külge.

Detsember:

  • Aastalõpu postitus.

***

Eesmärgid 2024. aastaks:

  1. IT-alane kursus.
  2. Rohkem chill.
  3. Jalgrattaga sõitmine. (ca. 500 km)
  4. Jooksmine 100 päeval.
  5. Kassihooldus minimaalselt üks kord nädalas. (53x)
  6. Kirjutan vähemalt igal nädalal 3 positiivset asja/juhtumit (sellest nädalast). (52×3)
  7. Postitantsu trenn, vähemalt üks kord.
Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 6 kommentaari

Tunded ja muu pehme teema

See on see tavaline seaduspärasus, et kui ma kirjutan, et olen enesekindlam ja hoian end draamadest eemal, siis läheb otse vastupidi. :) Võib-olla oleks mõistlik hoiduda oma näilistest läbimurretest kirjutamisest, aga inimesed ei ole ratsionaalsed, seega (mina olen inimene)… Jätkan samasvaimus.

Mul on tööl natuke kohanemisraskused. Mulle on natuke vastumeelt, see üldine hoiak osakonnas. See on tõeline katsumus mulle.

Näiteks ei ole seal kombeks kuulata, mis kolleegil öelda on. Põhjus: ei ole aega või kuulaja on stressis. Kui see juhtuks mõnikord, siis ma suudaksin olla mõistev, aga kui see juhtub pidevalt, siis on see juba harjumus. Suhtumise küsimus.

Kuulatakse, et vastata, kuid ei kuulata, et mõista. Ja vastatakse koheselt “ei”, ilma, et kaaluks ideed. (Ja pärast esitatakse seda kui oma enda ideed. – Tundub loomevargusena.)

Juhtusin parandama üht inimest, kes absoluutselt ei talu… seda (kriitikat). Kusjuures oma naiivsusest tõttu kaks korda (kaks erinevat situatsiooni). Tulemus oli see, et mind hakati tagarääkima, naeruvääristama omakeskis. Muidu oleks ju ükskõik, aga seda tehti minu kuuldeulatuses.

Tavaliselt ütlen ma, et see on üks lasteaed. Sarnaneb väga koolikiusamisele.

Ma tulin koolist läbi. Ma olen endale kogunud igasuguseid mõtteteri:

  • Kui nad räägivad minu seljataga, siis olen neist ees.
  • Kui sind tagaräägitakse ja kritiseeritakse, siis teed sa õiget asja.
  • Teiste arvamusega ei maksa sa oma arveid.
  • Sa ei saa muuta/juhtida, mida teised sinust räägivad või mõtlevad, aga sa saad kontrollida oma reaktsiooni sellele.

Mind ennast ka üllatas, kui palju selline “väike” asi suudab mõjutada sisemist rahu. Lööb kõikuma enesekindluse.

Kolm korda võtsin seda passiivselt. Kordasin oma peas seda mantrat (neid eelmainitud mõtteteri). Kibe oli, aga läks kuidagi.

Neljandal korral läksin ja ütlesin (okas kurgus), et nüüd võivad nad jätkata minust rääkimist, sest ma lähen nüüd koju. Olin uhke, et enda eest väljaastusin, aga…

Päriselu ei ole teooria, eriti veel, kui see puudutab pööningul toimuvat.

Ma tean ju küll, et vastuhakk tekitab vastasseisu. Aga ikkagi läks asi käest ära.

Mina tundsin, et mulle tehakse ülekohut (et mind räägitakse taga). Ajasin selja sirgu ja andsin sellest märku. (Muidugi natuke ebaõnnestunud vormis. Ikkagi mu esimene kord. Vajab harjutamist.)

Aga tulemus oli see, kaks kolleegi tundsid end ohvrina. Seega päevalõpuks olin mina see, kes nende suhtes ülekohtune oli. Lisaks sellele veel üks idioot, kes mõistis kõike valesti. Tulemus on see, et ma tunnen end totaalse idioodina, ma kahtlen selles, mida ma kuulsin (mul on tohutu tung võtta diktofon tööle ja lindistada kõike). Ja ma tunnen end süüdi, et ma enda eest välja astusin.

Vestluses nende kahega oli fookus 100% neil ja nende tunnetel ja kui ebaõiglane mina nende vastu olin jne. Ja kõigele lisaks olin mina neid valesti mõistnud jne.

Ainus asi minu peas oli, et saada sealt ruttu minema. Nii paha oli. Ma tundsin, et pean enda eest seisma, aga mitte ühtegi lauset ei suutnud seada. (Ängistus.) Ja see vastik süütunne võttis üle. (Hakkasin kahtlema iseendas.)

***

Ma ei mõista, miks nad ütlesid vabandust, kui nad arvavad, et nemad käitusid õigesti? Nende vabandust ei olnud vabanduse stiilis, vaid see oli selline “Me vabandame, et sa oled nii tundlik ja sinu piir nii madalal“-laadi. Ma kuulen sõna “vabandust”, aga ma kohe üldse ei tunne, et keegi vabandaks. (Tundus kuidagi, et mulle topitakse mingit silti külge. Mingit puuet.)

Ma kuulen ühte asja, aga see tagamõte on hoopis midagi vastupidist, ja siis ei oska ma kohe kuidagi reageerida. Tohtu tahtmine oli samaga vastata ja öelda, et nemad tegid hoopis vea, sest ma tegin vaid nalja. Et neil puudub huumorisoon. (Ma ei suutnud seda teha, sest see tunduks silmakirjalik.)

Ja kui nad tundsid, et nad tegid midagi valesti, siis miks nad ei öelnud “Vabandus, me läksime üle piiri, ja meil on selle pärast väga kahju.”

***

Ma jätkuvalt ei tea, kuidas ma peaksin sellele reageerima. Ma soovin vaid neist võimalikult kaugele hoida. Ma käin seal vaid töötamas.

Ma olen seisukohal, et meil kõigil on õigus. Me näema lihtsalt sama olukorda erinevalt.

 

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Staatus mu andunud fännidele

Ma tean, et te olete kannatamatult oodanud mu järgmist postitust. Siit see nüüd tuleb. :P

Kuidas mul läheb? Mul läheb ikka. :D

Kohati on mul palju asju käsil ja mõtteis, seega põhijõud kulub nende prioritiseerimisele ja korrastamisele.

Ma tunnen, et ma olen muutunud natuke enesekindlamaks. Ma näen maailma nüüd natuke teise pilguga. Olen jätkuvalt lummatud inimestest ja inimloomusest/inimtüüpidest.

Kõigerohkem puutun ma inimestega kokku tööl. Mulle meeldib jälgida inimesi, nt. koosolekutel. Kui varem tekitas mulle stressi see teadmatus: kuida reageerida, mis oleks õige, mis vale, kas peaks sekkuma või mitte jne. – siis nüüd tundub see põnev.

Mul on üks kolleeg, kes saab erikohtlemise ja eriülesanded ülemuselt. Seega keegi täpselt ei tea, mida ta teeb ja kas ta üldse teeb midagi. Muidugi on tal meiega ühine ülesanne, aga see on kõige madalama prioriteediga, seega töötab ta meie ülesandel üsna vähe. Ja “üsna vähe” all mõtlen ma, et ta pole 2-3 kuud midagi teinud.

Pärast nii pikka pausi on ülesanne muutunud. Ja tal on vaja väljaõpet. Nagu tõsiselt, tuleb alustada A-st ja B-st. Samas, mina olin ära 10 kuud ja õpetasin end ise välja… (Väike ebaõiglus või ma olen lihsalt üks talent.) :D

See kolleeg on väga pedagoogiline (ma ei tea, kas see on nüüd see õige sõna, aga…). Mulle tundub ta kuidagi puine, aeglane ja kõik peab nagu kuhugi kastidesse mahtuma. Ülesanded peavad olema monotoonsed ja ühtlaadi. See tähendab, et ALATI ühtemoodi. Ta nagu ei ole võimeline nägema seoseid ja pole võimeline ise mõtlema.

Kõik, kes on pidanud teda väljaõpetama kiruvad. Üks või kaks nädalat ja siis on nende kannatus otsas. Võib-olla juhtub see ka minuga. :D Ma proovisin üks päev. Selle ühe päeva jooksul oli palju momente, mis võinuks esile kutsuda ärritust, aga ma võtsin seda uudishimulikult.

Tema olek paneb mind korralikult proovile. Ma olen pidanud väljaõpetama palju inimesi, hästi erinevaid inimtüüpe, aga ta on ikka täitsa omaettekuju. Ta nagu otsib kiitust ja tähelepanu, seega räägib tema rohkem ja nii kaua kuni see, mis ta ütleb on õige (reeglitega kooskõlas), ma kuulan ja noogutan.

Ta on inimene, kellele meeldib moraali lugadea. Ma mõtlesin, et püüaks teda peegaldada ja olla sama ärritav kui tema, aga ma valisin enda meetodi ja püüan esiteks näidata, kuidas veel võib väljaõpetada. St. näitan teist väljaõpetamise stiili. (Aga kui ta väga närvidele hakkab käima, siis hakkan tema käitumist peegeldama. Mul peab ju ka lõbus olema.) :D

Mulle avaldas muljet, et ta loeb töökirjeldusi. Või presenteeris ta oma vanu teadmisi… Mulle tundus, et ta tõesti loeb neid. Muidugi nende kolme lehekülje lugemine võttis 1-1,5 tundi (suurem osa olid pildid). Aga ta sai hakkama. See natuke kergendab väljaõpet. Mul on olnud au väljaõpetada 1-2 kolleegi, kes seda tegid, aga nad olid kiired ja mõtlesid kaasa, seega hoopis teine teema, kui mu praeguse kolleegi puhul, keas absoluutselt ei mõtle kaasa.

*Nt. kui töökirjelduses on pilt ja seal on nool natuke viltu, siis ta ei ole suuteline mõistma, et tuleb just sellele ikoonile vajutada. (Isegi kui pildi all on tekst, mis kirjeldab, kuhu tuleb vajutada). Ta läheb sellistest asjadest nii pöördesse, et kogu ta haur kulub sellele, et see viga tuleb parandada. (Minu silmis on see tühine asi, enamus saab aru, kes kahtleb, see küsib ja saab aru. Meil on palju suuremaid väljakutseid seal.) 

**PS. ta on töötanud seal poole kauem kui mina. Peamiselt selles samas süsteemis. Minu loogika kohaselt peaks ta seda süsteemi kordades paremini teadma kui mina.

Tagasi väljaõppe juurde: Asja teeb keeruliseks see, et ta ei kuula. Ma näitasin talle, mida tuleb teha. Kolm klõpsu ja näitasin, mis tuleb kirjutada. Aga tegi midagi hoopis muud.

Kohati tundub, et tal puudub lühimälu või ta ei oska seda kasutada. See on ka üks koht, kus ma tavaliselt läheksin natuke pingesse (muidugi varjaks seda, sest ei taha üleliigset stressi tekitada sellele, keda võljaõpetan). Aga nüüd vaatasin seda, et oi kui huvitav. Mida saan mina teha või kuidas saan mina toetada tema lühimälu-treeningut.

Lühimälu alanenud mahtuvust võib põhjustada stress, magamatus, hirm, vanadus, rohud, laiskus jne… Taktika valikul tuleks tugineda põhjusele… Ma ei tea põhjust, seega püüan ma igaks juhuks valida võimalikult “soft” taktika.

Mulle on “etteheidetud”, et ma olen väga leebe. See oli üks “spicy” kompliment. Aga selline ma olen ja see tundub mulle kõige loomulikum lähenemine. Minu leebust tasakaalustab mu detailsus ja järjepidevus. Minu meelest töötab see hästi.

Igatahes… See “keeriline” kolleeg ütles, et ma olen väga tubli väljaõpetamisel. Ta ütles, et ta väga tahab jätkata minuga. (Tema väljaõpetamine on mul ühe teise kolleegiga kahe peale.)

Selle tunnustuse teeb eriti eriliseks see, et mu “keeruline” kolleeg kiidab väga harva teisi. Ta on enamasti väga hõivatud enda upitamisega.

***

Natuke teist teemat.

Kui ma varem olin eriarvamusel teistega, siis tekkis väike paanika ja tung tõestada, et mul on õigus. (Otsisin vanu kirju, lugesin töökirjeldusi, tegin pilte jne.) Nüüd püüan neid ja nende seisukohti mõista. Ma ei ole nendega alati ühelmeelel, aga selle asemel, et võidelda, kellel on õigus, ma keskendun, et mõista, kuidas nad olukorda näevad ja millele nad tuginevad.

Tihti toetun ma Viktor E. Frankl’i öeldule: “Between stimulus and response there is a space.” Ma ei pea reageerima kõigele ja ma ei pea reageerima koheselt. See “mõttepaus” annab mulle võimaluse olukorda valitseda. See on aidanud mind palju. Nt. on see aidanud vältida ängistust ja paanikahoogu. “Ma pean seda natuke observeerima, enne kui oma seisukoha võtan või sellele reageerina.” Ma olen oma otsustega rohkem rahul ja see on hea märk. :)

***

Nüüd olen ma juba paar tundi vältinud seda, mida ma tegelikult “tahan” teha. ;) Seega tõmban siin otsad koomale.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kõik äriks

Ma olen ikka USA poole kiiganud. “Paljude võimaluste maa.” Täitsa palju ingliskeelset tasuta materjali on internetis. Olen mitu korda kirunud siinset “prügi rahaks” kontseptsiooni. St. taanikeelset materjali on väga vähe. Kui midagi huvitavat leiad, siis tuleb maksta. Kuid, kui sa otsid sama teemat inglise keeles, siis saad tohutult palju infot ja palju uuemaid mudeleid kui taani keeles oleks võimalik saada.

Nt. võid sa osta ühe kursuse AGILE projekteerimisest (3000-5000 krooni). Üks või kaks päeva. Samas inglise keeles leiad sa uuemaid mudeleid ja näiteid… Mitu korda põhjalikumat materjali ja tasuta.

Aga teisest küljest ärritab mind USA “Kõik äriks” kontseptsion. Minus on tärganud huvi inimeste vastu. :D Ei mitte päris nii. Mul on huvi psühholoogia vastu. Ma analüüsin end hästi palju ja inimesi minu ümber. Viimasel ajal olen hakanud tajuma nartsissistlikku käitumisviisi. Seda on tohutult palju minu ümber.

YouTubes on palju huvitavaid videosi ja tasuta, aga… Nad ise toonitavad ka, et leia endale üks toetusgrupp. Ma siis vaatasin mõnda ja need olid tasulised. Ma olen valmis neile tasuta oma datat andma, n-ö. osalema nende teadusprojektides (ma olen kindel, et selleks nad neid gruppe kasutavad), aga nemad küsivad minu käest veel raha.

Fakt on see, et nad on targemad kui mina, nad oskavad raha teha. Sinna pole midagi parata. Nii see lihtsalt on. Nad pakuvad ju digitaalset “privaatset” psühholoogiteenust. (Usun, et see privaatne tähendab, et üks dr. AI vastab sulle, promotud isiku nime alt. Sedasi, et sulle tundub, et sa suhtled selle kuulsa psüholoogiga otse.)

Jah, see on tulevik ja kui see aitab, siis miks ka mitte… Kui mu investeering hästi läheb, siis aastakeskel vabaneb natuke raha, peaks sellesse valdkonda investeerima…  Nüüd läks taas mõte rappa. :D

Kui ma alustasin õpinguid ülikoolis, siis jäi mulle kõrvu kõlama lause: “Mõtle nagu pank. Võta teiste inimeste raha ja laena see välja kolmandatele inimestele ning vahenduse eest võta tasu. Sinu raha ei ole äris, aga sa teenid selle pealt.” Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli see raamatust “Rikas ja vaene isa” (autor Robert T. Kiyosaki). Ärge mõistke mind nüüd valesti, olen alati Warren Buffetti poole hoidnud ja teen seda jätkuvalt.

Mulle tundub, et nüüd on üks uus ärimudel tekkinud. “Teeni raha teiste inimeste “kannatuste” pealt või haiguse pealt.” Või siis sama mudel, aga nüüd vahendavad nad datat (mitte raha) ja uuendusliku lahendusena peab “tootja” maksma. (Samas pole see ka just väga uus, sest varemgi on ju mudeleid, kus tootja maksab vahendajale tasu, komisjonimüük. Uus on see, et tootja ei tea, et ta midagi müüb seega kauplemist seal pole. Konkurents tekib, kui tootja saab võimaluse teha koostööd teise vahendajaga.) USAs on alati ju arstiabi tasuline olnud, seega ei pilguta nad sellise mudeli peale silmagi, aga mul siin heaoluühiskonnas on natuke valus vaadata.

Nad aitavad paljusid, nad tõstavad vaimsetervise probleemi esile, teadvustavad seda. Selles mõttes nad ju aitavad. Ja nende teenus on kordades odavam kui psühholoog või ravimid. (Konkurents ravimitootjatele). Ravimitootjad olid konkurediks psühholoogidele, aga nüüd selle uue mudeliga võtavad psühholoogid (või need uuenduslikumad neist) turu tagasi. :)

Aga nende ärikontseptsioon… Seal on tohutu kasum sees. (1) Tavaliselt maksavad teadlased uuringusosalejatele, aga nüüd on loodud üks mudel, kus uuringusosaleja maksab teadlastele, et saada võimalus uuringus osaleda. (2) Lisaks sellele, kasutatakse tehisintellekti, mis on pikemas perspektiivis ja massi-”tootmises” kordades odavam kui füüsiline inimene. Ja vaimsetervise vadkonnas on nõudlus massiline ja see vaid kasvab.

Hiina on tuntud oma karmi ja intensiivse haridussüsteemi poolest. Seal pannakse mudilsed varakult kooli ja neile ostetakse kooli kõrvalt eraldi kursuseid, et nad ikka maksimaalselt teadmisi täis tuupida. Ma investeerisin ühte ettevõttesse, mis pakub selliseid kursusi Hiinas. Aga seal oli suur streik, et lapsed on liiga koormatud ja neile antakse liiga palju koduseid ülesandeid, lapsed on stressis ja depressioonis. Valitsus isegi võttis mingi seaduse vastu, et vähendada õpikoormust. Seega selle ettevõtte aktsia langes kolinal.

Aga kui see olukord nüüd ümber sõnastada, siis… Miski andis ühiskonnale Hiinas impulsi, et vaimne tervis on oluline. (Tekitas vaimsetervise parandamise nõudluse sellel megasuurel turul). Ja ülla-ülla pakkujaks on USA ettevõtted ja neid kerkib nagu seeni, aga see on ju loogiline, sedasi see seal ju toimibki (turumajandus).

Jälle läks mõte uitama… Vanadus tuleb peale, hakkan näega tonti seal, kus seda pole. :D

Kõik, mis ma tahtsin öelda oli vaid, et see ärimudel on huvitav. Tundub, et üks pöördeline punkt turjumajanduses.

Oi, küll mina olen alles tark. Miks nad küll ei näe seda. :D (Sarkasm).

Tunne on selline, et olen haige geenius. Mul kas on õigus ja olen avastanud midagi suurt või olen täitsa psühh ja loon siin ühte konspiratsiooni teooriat.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks, Minny majandusnurk | 23 kommentaari

Minust

Millega ma siis tegelen siin? :)

Olen ümbritestud igasuguste draamadega. Võta üks ja viska teist. Ja kõige selle keskel püüan end avastada või uurida.

Minu praegune ülemus on väga üllatunud või vaimustuses minu arengust. Selle poole aastaga on minu isiksus teinud läbi suure muutuse. Ma ise tunnen seda ka. Põhjuse osas on meil väga erinev arusaam:

1) tema arvab, et tema on mu isiksust muutnud, (loe: Tema on kangelane)

2) mina arvan, et see suur töö endaga on mu isiksust muutnud. Ma mõtlen see suur aastatepikkune enese lahtimuukimine on hakanud vilja kandma. (loe: Mina olen kangelane)

Selles osas olen ma temaga nõus, et see keskkond, mida ta mulle pakub, on väljakutsuv, proovilepanev. See on põrgu läbi minu silmade, aga seda on raske seletada, sest me tuleme väga erinevatelt planeetidelt. Me näeme olukorda erinevatest vaatenurkadest ja ma olen nii palju suur inimene, et aktsepteerin fakti, et me näeme olukorda erinevalt. Me oleme ju mõlemad nõus, et minu isiksus on arenenud jõudslat ja see on üks suur samm. :)

Ma olen hakanud nägema, tundma oma vajadusi ja mul on tekkinud oma arvamus. See tekitab ekstra “probleeme”, sest selles nõudlikus maailmas olen ma “sunnitud” leidma ressursse ka oma vajadustele, samas positiivse poole pealt, ei ole ma enam nii palju mõjutatud sellest draamast minu ümber. See on tekitanud sellise huvitava tervisliku kaitsemehhanismi mu ümber.

Varem ma tõmbusin kookonisse, peitsin pea, jooksin ära ja nutsin (surusin oma tunded maha). Nüüd ma olen rohkem nagu hetkes. Peatun ja lasen tunnetel olla.

Väga jooga-laadne “sisemise rahu” tekst, eksole. :D

Palun seda mitte mõista, nagu ma oleksin täiesti terve ja täieisikuliselt toimiv indiviid (tähenduses: enesekindel täiskasvanu – rõhk mõlemal sõnal). Ei, ma olen ikka veel arenguprotsessis. Inimene ei saa kunagi valmis, seega siia ma jään (st. arengusse, arengufaasi), aga ma loodan, et areng jätkub samas suunas ja ma muutun üha enesekindlamaks ning hakkan tegema üha mõistlikumaid ja minu jaoks soodsamaid otsuseid oma elus.

Mõned näited, kus mul tekkis oma arvamus (ma ei reageerinud ega tegutsenud, sest ma pole veel nii kaugele arenenud – üks päev tuleb ka see):

  • Ülemus: “Ma ei pannud sind sellesse listi, kes saavad preemiat, sest minu osakond on väljakutsuv ja esimene aasta kulub väljaõppele.”
    • Minu peas: “Sinu osakonnas on kõik koguaeg väljaõppel, sest neil pole kunagi kogu vajalikku infot ja väljaõpet, nad õpivad tegutsedes. See ei saa kunagi valmis, protsess muutub enne kui töötaja selle selgeks saab. See on koguaeg ja kõigile üks improvisatsioon.”
  • Ülemus: “Ma loodan, et sa ei tunne, et teed karjääriredelil suure tagasi sammu, minnes tagasi oma avnasse osakonda.”
    • Minu peas: “Kuidas sa defineerid “karjääri”? Kui see tähendab kõrgemat palka ja uhkemat ametinimetust, siis olen ma sinuga nõus, et ma liigun karjääris tagasi. Aga minu jaoks on karjäär enese areng, enda kompetentsuse/pädevuse suurendamine. Seega mina tunnen, et sinu osakonda tulles läksin ma paar sammu tagasi oma karjääris, sest mul ei ole võimalik oma oskuseid rakendada. Ma olen tugevalt alarakendatud. Selles rollis, kuhu mind on pandud saan ma rakendada vaid 25% sellest, milleks ma suuteline olen. Need ülesanden ei paku mulle isegi mitte väljakutset. (V.a. keel, aga see pole kunagi mu tugevus olnud).
  • Ülemus: “Ah, sinu jaoks on oluline, et ülemusel oleks sinu vastu usaldus. Mina usaldan täielikult selle organisatsioonisisese kontrolli sulle. Ma tean, et sa annad väga kõrge kvaliteedi meie kontrollidele.”
    • Minu peas: “Sa usaldad mu tööd, mu tööväljundit, aga mitte mind kui isiksust. (1) Sa usaldad mulle ülesande, kus tuleb vaadata, kas arv kastis üks on see sama, mis kastis kaks ja olla tähelepanelik, kas seal on teisi kõrvale kaldeid. Ma tunnen, kuidas mu ajurakud üks-ühte söövad. (2) Ma pean sulle helistama, kui olen haige, sms-st ei piisa. Olgugi, et selle 3 aasta jooksul olin ma esimest korda haige ja organisatsiooni poliitika on, et 6 korda haige, siis peab ülemusega kohtuma ning arutama, mis on selle põhjus.”
  • Ülemus: “See, kuidas need kaks töökaaslat räägivad, nende käituine ei ole ok. Ära neid küll jäljenda. Me sellist käitumist ei soosi.”
    • Minu peas: “Mida sina teed selleks, et nende käitumist muuta? Kas sa üldse oled neile öelnud, et selline käitumine on lubamatu? Kas sul on aimu, kui negatiivselt selline sapisus töökeskkonda mõjutab? Miks on ühtedele lubatud rohkem kui teistele?”
  • Ülemus: “Minu töötajatel on kiire ja nad juhivad oma projekte. Nad kipuvad unustama selles suures tööhoos ja kiires päevas need teised. Nad ei mõtle sellega mitte midagi halba, lihtsalt tavaline hajameelsus.”
    • Minu peas: “(1) mina olen ju ka sinu töötaja. (2) Sinu kontor tegeleb organisatsioonipoliitika juurutamisega, kus on peamiseks teemaks töötajarahulolu. Iga osakond on väljatöötanud oma fookuspunktid ja sinu osakonnas on ühed neist teistega arvestamine, mitte tagarääkimine. Kas sa tahad öelda, et see “pehme pläma” ei kehti teatud tingumustes ja olukordades? Et kui on kiire, siis on ok, teisi tagarääkida ja olulist infot tagasi hoida, omaalgatuslikult ilma põhjendamata inimesi lihtsalt nende projektidest kõrvaldada?”

Ma olen kuri, kibe ja negatiivne. See ilmestub väga selgelt ka minu peas toimuvates vestlustes. (Ma olen hull valmis :D Aga see ei tee haiget. Pole vaja muretseda.) Põhjuseks on minu töörõõmukadumine. Mõnel päeval joon ma kolm kakaod päevas. Kunagi oli suur asi, kui ma hommikul jõudsin ühe kakao haarata. :)

Kogu selle kibestumuse kõrval olen õppinud end distantseerima. Ühel nädalal sain ma konstant negatiivseid “üllatusi”: (1) mu auto, läks katki (see on mu sissetulekuallikas, mul on tööle 86 km üks ots), (2) mu tuttava isa suri, ma tean seda leinaprotsessi ja kuidas see halvab ratsionaalse mõtlemise ja lööb tunded täiesti segamini, (3) tahaks teda toetada, pakkuda seda, millest ma sellises seisus puudust tundsin, aga tema… ta ei võta mu abi vastu (eemaletõukamine), (4) sain autoremondiarve, mis oli sama suur kui mu kuupalk, (5) õlikatel läks katki, seega pesin end jääkülma veega kahel hommikul… jne.

Üks hetk ma lihtsalt istusin oma tugitooli ja muigasin (sarkastiliselt). Sõnastatsin/Kujutasin selle olukorra oma peas komöödiaks. “Suured probleemid, minge palun sinna vasakusse nurka, väiksed probleemid, olege siin lähedal esimeses reas ja ületamatud probleemid, minge otsige üks teine inimene, mul pole aega, raha ega energiat teiega tegeleda.” Järsku ei tundunud see olukord enam nii raske. See andis nagu selguse.

Selle katse lõpetasin joogalikult: kaardistasin ära oma ressursid (raha, aeg ja energia) ning prioriteedid, mis on minu jaoks see kõige tähtsam. Lisaks klassifitseerisin probleemid: (1) minu vs. (2) ei ole minu probleem. Seejärel läksin magama ja sel ööl magasin üsna hästi.

Lõpetuseks soovin ma öelda, et ma nii-nii väga igatsen päikest. Jah, ma võiks ju algatuseks selle sopase tormi pildi siin millegi säravama vastu vahetada. Aga seda ma ei tee. :) Ei tea miks. Ma arvan, et ma lihtsalt ei viitsi. Ei ole minu prioriteet. :)

Rubriigid: Määratlemata | 15 kommentaari

Parim kurbuse ravim

Tee seda, mida sa kõige paremini oskad. Lugesin ajalehest Postimees.

Mina: Magada. :) Mõtlen… Eeeei… Magamine ei tule just kõige paremini välja.

Ma oskan ennast kritiseerida, aga sellest küll paremaks ei lähe. :P

Kurvas meeleolus kaovad nagu kõik oskused ära. :)

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Lõppeva aasta (2022) kokkuvõte

2022. aastaks püstitasin mõned eesmärgid ja need olid silma ees (st. kapis). :D

  1. Üks konto tutvumisportaali. Moto: Väga tore oleks elada koos kellegagi, kes inspireerib ja annab jõudu. – Konto kahes tutvumisportaalis, aga selle moto olin ma küll juba unustanud. :DSooritasin! 100%
  2. Langevarjuhüpe. Tehtud. Äge oli. - Sooritasin! 100%
  3. IT-alane kursus. – Ei läinud päris nii nagu ma plaanisin, aga töökohapoolt sain kaks IT-alast kursust (need olid pigem üldistlaadi). - Sooritasin! 100%
  4. Rohkem chill. – Ei olnud kuidagimoodi rohkem chill. - Ei sooritanud! 0%
  5. Jalgrattaga sõitmine. (ca. 500 km) – Sõitsin rattaga ca. 913 km. - Sooritasin! 100%
  • Jätkasin tööd oma erialal. OK.
  • Raamat “Vanatüdruk”. Sellega ei teinud midagi. OK.
  • Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit. – Sooritasin! 100%, s.o. 62/52
  • Jooksen 100 päeval. – Sooritasin! 98%, s.o. 98/100
  • Mingi eesmärk: suhted teistega. (Lasen elul end üllatada.) Lasin elul end üllatada. Ilma tulemusteta. :D Shit happens!
  • Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Kasvatan oma sääste. Majanduslikult on raske periood. :(  Fuck it!

TULEMUS: Elan veel. :) See on hea saavutus selle aasta kohta.

Skærmbillede 2022-12-28 165506

Skærmbillede 2022-12-28 170822

Läheb nagu allamäge. Tuleks madalamad eesmärgid seada. ;)   :P   (Sarkasm.)

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Ei niitnud eriti muru.
  • Talun oma kolleege ja ei võta igast üritusest osa. :)
  • Joonistamine.

Joonistamine

  • FB-s on 165 sõpra (seega aastaga lisandus ca. 9). Sünnipäeval sain 40 postitust! (Tõus 6 postitust!) Jätkuvalt see vana profiilipilt. Mu langevarjuhüppe postitus sai 41 like‘t ja mu ehitusprojekt sai 24 + 16 like‘t.
  • Raha on hästi läinud. ;)   :P  Kõik need kriisid ja eraelulised katastroofid. Ausalt, mõni päev on võitlus isegi voodist välja saamisega. :( Aga mina ju ei anna alla. :)

***

Minu aasta (2022) arvudes:

Arbejdet

Blogi ja enesearendus

2015. aastal oli mul palju ainest või liiga palju vabaaega. (Sarkasm). Kirjutasin palju avalikult ja privaatselt. Võib-olla kirjutasin lihsalt toppelt. :D

Elukestva õppe kohapealt on üsna tubli tulemus. Igal aastal nihverdan midagi. Lisaks sellele loen ja otsin jooksvalt vastuseid tekkivatele küsimustele. Nt. üks päev otsisin Youtube’st videosid juhtimise kohta (management). Mulle pole päris selge, millised ootuseid ülemusele on õigustatud. (Aga päris asjaliku kanali leidsin, seal oli päris häid nippe nende “idiootidega” tegelemiseks).

PS. ootused ülemusele on jätkuvalt ebaselged. :D

Lisaks sellele vaatasin videosid konfliktide lahendamisest. Seal oli kogutud erinevad klipid filmidest. (Leidsin filmide vaatamise mõtte.)

Youtube avastusi ma ei loenda. Need on nagu tavalise elu osa. :) Üsna raske on arvestust pidada. Nt. vahel vaatan, kuidas autot remontida, ehitusvideosid vaatan ka ja muud sellist.

Loetud raamatud

Ma kuulan nüüd raamatuid, meil on ju 21. sajand. Või siis õigem oleks öelda, et ma ka jõudsin lõpuks siia. :D

Mida ma siis kuulan?

Praegu on käsil (kõrvus) “Kolm musketäri” (maraton). Kaks raamatut on läbi ja kolmandast raamatust esimene osa/pool saab lõpuni kuulatud veel 2022. aastal.

Lisaks sellele turgutasin oma vaimset tervist. Kuulasin raamatut “Ümbritsetud idiootidest” ja “Ümbritsetud psühhopaatidest”. Ja mu üks lemmikutest “Võib-olla sa peaksid rääkima kellegagi”.

Crush

Jah, mida need küsimärgid seal tähendavad? Ega ma ise ka hästi ei tea. Ma arvan, et ikka veel J. ja/või N. Vähemalt esimene pool- või kolmveerand aastat. Kas siit hakkab mingi muster välja joonistuma?! :P (Sarkastiline nali.)

***

Märkmed pabervihikust (päevaraamat):

  1. Jaanuar:
    1. Alustasin aktsiatesse investeerimisega 10. jaanuar 2022.
    2. Sain oma 3. koroonavaksiini (järgmisel päeval olin voodis, sama hull kui nr. 2)
    3. Töö-töö
    4. J. ja N.
    5. Üksi kinno “Gucci”-film.
  2. Veebruar:
    1. Tööl on pingeline, ülekoormatud.
    2. Enesehaletsus (tööalane).
  3. Märts:
    1. Totaalne tööstress
    2. Passiiv-agressiivne käitumine lähedase poolt. (“Ma olen suremas.”)
    3. Ilm hakkab soojaks minema.
    4. Hakkasin D-vitamiini võtma. (D-vitamiini tase oli ohtlikult madal.)
    5. Naaber suri ootamatult.
  4. Aprill:
    1. Terve nädalavahetus kulus KIA tagumisepirni vahetamisele.
    2. Töökaaslased on bitch‘id üks ühe vastu.
    3. Armukade N.-ga seoses.
    4. Nägin probleemi ja optimeerimisvõimalust. Näitasin initsiatiivi. Tegin slaidid, et ülemusele seda tutvustada.
    5. Armukade J.-ga seoses.
    6. Ja minu ideest sündinud ülesanne anti mu meeskolleegile. Milline ebaõnn.
    7. Olen rahulolematu ja kergesti ärrituv. Töö on ebameeldiv.
    8. N. lähedus ärritab.
    9. Käisin muusikali vaatamas. Fantastiline elamus.
    10. Teen natuke aiatöid.
  5. Mai:
    1. Armukade seoses J.-ga.
    2. Otsin ettevõttesiseseid võimalusi.
    3. Teen aiatöid.
  6. Juuni:
    1. See teine lapsevanem käis külas. (Tal oli juubel aprillis.)
    2. Külvati üle kriitika ja etteheidetega.
    3. Üldine jõuetus (depressiivsus).
  7. Juuli:
    1. J. ütles, et ta ei saa mitte kunagi temakesest üle. (Armastab temakest igavesti.)
    2. Töö-töö-töö.
  8. August:
    1. Puhkus.
    2. Langevarjuhüpe.
    3. “Väike” ehitusprojekt.
    4. Tunnustus psühholoogilt, et teen konkreetseid samme. Ma pole olukorraga rahul, selle asemel, et istuda ja kurta, ma haaran ohjad ja tegutsen.
    5. Teine naaber imetleb mind, minu pealehakkamist.
    6. Raske algus uues osakonnas.
  9. September:
    1. Murdusin tööl. St. nutsin tööl.
    2. Andsin 5 min. ettekande/selgituse, mis minuga juhtus (kolleegidele, see oli mu enda otsus, eneseületus).
    3. Tööl on jätkuvalt raske. Kohanemisraskused.
    4. Mu isa viidi haiglasse (kohutav ehmatus).
    5. Kolleegid kritiseerivad ja otsivad minus vigu.
    6. Jätkuvalt magan halvasti. Valu kogu kehas.
  10. Oktoober:
    1. Murdusin (kodus). Raskused tööl, koolis ja kodus.
    2. Vastumeelsus töösuhtes.
    3. Ebameeldivused ja konfliktid kolleegidega uues kontoris. Nad on natuke bully’d.
  11. November:
    1. Mind jäetakse välja koosolekutest projekti osas, mis peaks olema üks osa minu tööülesannetest.
    2. Mõnikord saan teavituse vahetult enne koosolekut.
    3. Võtan palju vabupäevi. Väldin tööd.
    4. Väljavõte raamatust “Ümbritestud psühhopaatidest”.
      • “Ma tean, et sa tahad, et ma teeks sinu töö sinu eest ära, aga sinu ähvardused ei toimi enam.”
      • “Ma tean, et sa püüad minus süütunnet tekitada, aga ma ei muuda oma seisukohta. (Olgugi, et sa karistad mind vaikimise ja ignoreerimisega.)”
      • “Ma mõistan, et sa tahad, et ma teeks seda, aga su vandumine, solvamine ei muuda midagi.”
      • “Ma tean, mis sul on käsil, aga see ei tööta enam.” “Drop det!
  12. Detsember:
    1. Kia ABS-tuli põleb. Usun, et ABS-rõngas on katki (kaks on vahetatud, seega kaks veel minna.)
    2. Ma ei suuda ega taha selles kontoris jätkata.
    3. Mainisin ülemusele, et ma ei soovi pärast 31. juulit seal jätkata. (Ta ei näinud just eriti rõõmus välja.)
    4. Tegin paar õiget otsust. Oli üks hea päev, kus kõik sujus.
    5. Õnneks jõulupuhkus.

***

Blogi postituste kokkuvõte:

  1. Aprill:
    1. Blää-blää-blää… Maailm on nii ebaõiglane. Armuvalu ja üldine ebaõiglus.
  2. Oktoober:
    1. Blää-blää-blää… Maailm on jätkuvalt nii ebaõiglane.
  3. Detsember:
    1. Häid jõule!
    2. Aastalõpu postitus.

***

Eesmärgid 2023. aastaks:

  1. IT-alane kursus.
  2. Rohkem chill.
  3. Jalgrattaga sõitmine. (ca. 500 km)
  4. Jooksmine 100 päeval.
  5. Kassihooldus minimaalselt üks kord nädalas. (53x)
  6. Kirjutan vähemalt igal nädalal 3 positiivset asja/juhtumit (sellest nädalast). (52×3)
  7. Postitantsu trenn, vähemalt üks kord.
  8. Minu käsikirja saatmine vähemalt kolmele kirjastusele.
Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 3 kommentaari

Häid jõule

Häid jõule. ???? Ega mul rohkem olegi midagi öelda.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kõik on sitasti

See pole ju päris ropendamine, eksju?! Kindlasti ei ole see just paslik ilukirjanduslik vorm. Aga see siin ju on minu avalik päevaraamat ja nii ma tunnen praegu. See on selline 100% puhas emotsiooni väljendamine kirjalikult.

Tegelikult ma ikka natuke liialdan. Tervis on ok. Veidi külmetunud, aga see on peaaegu üle läinud, seega tervis ei ole sedasi, nagu ma väljendan postituse pealkirjas. ;)   :D

Tööl sain võimaluse töötada aasta aega teises osakonnas. Ülesanden on hoopis midagi muud, mis varem, aga saan hakkama. See on põnev ja proovile panev smaaegselt. Kuid järgmisest nädalast olen kahe idioodiga samas ruumis (seal on mitte idioote ka), aga… Ma varem lohutasin end, et õnneks on igas ruumis üks idioot, et kui ma pean kolima teise ruumi, siis vahetub idioot välja, aga… Aga ma kolin ja “võtan” oma idioodikese kaasa.

See ei ole ilusti öeldud. Aga ma olen lihtsalt ülekeemas sellest tohutust “ebaõiglusest”. :(

Neil mõlemal on sama viga, nad nagu otsivad vigu teistes. Ja nad ei ole just eriti altid enda vigu nägema. Kuna ma olin uus, siis olin ma nende sihtmärk. Nüüd tuleb kaks uut, aga need pannakse sinna idiootide vaba ruumi. Millest ma saan täitsa aru, sest meie osakonnas on kaadrivahetus väga suur ja kui me minimeerima kontakti idiootidega, siis on väheke suurem tõenäosus, et need jäävad.

Ma olen ikka olnud seisukohal, et mis ei tapa, see teeb tugevaks. Küll ma hakkama saan. Minu taktika on, et nüüdsest dokumenteerin ma kõike. Teen kohe eraldi kaustad, kuhu salvestan kirjavahetuse ja võimalusel palun esitada “etteheited” kirjalikult. Ja lõpuks võin kasutada ühte lauset oma nutikalt kolleegilt: “Sina ei ole minu ülemus, selline info peaks tulema otse ülemuselt, mitte “suvaliselt” kollegilt.” Aga selle jätan ma kõige viimaseks õlekõrreks, sest see tekitab kindlasti mingil määral konflikte.

Asi ei pruugigi nii hull olla. Lihtsalt ma kujutan seda liiga dramaatiliselt ette.

Töökoha kaudu oli mul võimalus üks haridus võtta (läbida), ainult ühe aine saab korraga võtta. Ma võtsin maksunduse (tulumaksunduse). See olevat üks keerulisemaid aineid. Õpik on 1350 lehekülge (ilma piltideta) peenikeses kirjas rasket erialast teksti taani keeles. Lisaks sellele seaduse kogu 600 lehekülge. Ja oleks kena, kui me tunneks huvi kõigi case’de vastu ja loeks lisaks. (Septembrist novembri keskpaigani). :D Ma andsin juba ammu alla. Ma ei jõua isegi järgmise loengu peatükki/peatükke läbi lugeda.

Kodus on ka draama. Aga me tegime kokkuleppe, et novembri kuu jooksul müüb ta 10 asja ja detsembri kuu alguses hindame olukorda uuesti.

Seega tööl, koolis ja kodus on raske. Ja ega suurt midagi muud üle ei jää. Nädalavahetusel käin jooksmas (üks tund rahu).

Mul on endast nii kahju, ma haletsen ennast. Või siis, õigem oleks öelda, et ma võitlen nende tunnetega, sest need on mõttetud tunded. Need ei anna midagi, kasvatavad vaid “õpitud abitust”. Nagu ma oma psühholoogile ütlesin (kui ta vaatas mind vesiste silmadega ja ütles, et ta näeb kui raske mul on): “Ma keeldun olemast see koer, kes lamab puuri põrandal ja lihtsalt aktsepteerib neid elektrilööke.” Mind ärritas see, et ta mulle kaasa tundis. Selle asemel sooviksin ma kuulda hoopis, et ta usub minusse. Et ta usub, et ma saan hakkama, et ma tulen läbi selle keerulise aja justnii nagu ma olen tulnud läbi need teised katsumused oma elus.

Päeva lõpuks on ju kõik tühine. Ma mõtlen, et see, mida mu psühholoog ütleb või ei ütle, ei oma mingit tähtsust. Oluline on see, mida mina mõtlen ja usun, kuidas mina erinevatele ärritajatele reageerin.

Ja see komplitseeritud olukord: kui ma vaatan ajsa suuremalt, siis… Pole oluline, kuidas mul koolis läheb või kui palju ma seal jõuan, või kui palju need idioodid mind “kritiseerivad” või see kodune olukord. Fakt on see, et mul on töö, ma õpin igast katsumusest, ma võin olla enda üle uhke ja need olukorrad treenivad minu vastupanu (parandavad enesekindlust). Ja ükskord saab see kõik läbi, ühel või teisel moel.

Täna kui ma jooksin, siis vaatasin taevasse. See polnud päris selge, seal olid pilved, aga vihma ei sadanud. Ja siis tabasin ma end mõttelt, et tegelikult on meil palju rohkem ruumi, kui me arvame. Minu ees on valla terve maailm, miljon kohta, kus ma võiksin olla. (Muidugi resursid piiravad, kuidas ma nendesse kohtadesse saan ja mis olukorda ma endale lubada saan). Aga ikkagi… Miljon kohta ja moodust kuidas ma võin olla ja ma ise olen valinud selle, kus ma praegu olen. See on olnud minu valik ühel või teisel moel.

Nüüd tuleb vaid teha väike inventuur, mis ajendas mind valima sedasi. Kas see on ikka veel minu tahe/soov, või kusagil on toimunud mingi muutus, mis muudab minu toonast valikut? Kas ma soovin muuta oma suunda või soovin jätkata samas suunas?

Selline filosoofiline põige siis. :)

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Ega mul olegi midagi öelda

Kindlasti olete mind pikalt igatsenud. Mõelnud, et kuidas mul läheb ja kas ma ka lõpuks beebi-ootel jne… :P

Mul läheb ikka vanaviisi ja ei ole beebi-ootel.

Peamiselt tegelen enesearendamise ja avastamisega. Ei midagi põnevat.

Tahtsin siia kirja panna mõned mõtted. Lihtsalt et saada need peast välja.

***

Valetamine, varjamine, pisi (valged) valed.

Ma olen seisukohal, et valetamine on ressursi mõttetu raiskamine. Kindlasti on olukordi, kus ka mina jätan asju ütlemata. Aga üldisesplaanis olen ma aus ja eriti nendega, kes on mulle väga kallid.

Üks tüüp püüab hirmsasti varjata kohtumisi oma sõbrannaga. Ma rääkisin temaga sellest. Küsisin miks jne? Ta vihastus, siis vabandas ja selgitas, et ta ei taha mind haavata. Ta teab, et kui ta oma sõbrannast räägib, siis mina muutun kurvaks.

Ma ütlesin, et minu jaoks on olulisem, et ta on minuga aus. Jah, mul on natuke raske seda kuulda, aga kui ta varjab minu eest midagi, siis enamasti ma tajun seda ja see on sama raske plus ma kaotan usalduse tema vastu (st. see on suurem kaotus).

Ta justkui mõistis seda, aga… Ta räägib, et nad on nii sarnased oma sõbrannaga. (Kunagi olin mina temaga sarnane. – Võib-olla kadedus.) Mulle tundub, et see on tema viis, tema maailmavaade, olemus. Ta on aus ja armas ja hooliv, aga olukorras, kus tuleb valida aus (valus) tõde või hägune (põgenemine), siis tema valib selle teise. See võib täitsa olla, et tema sõbranna on täpselt sama sugune. See on üks huvitav kooslus. Neil on nagu kaks paralleelset maailma.

Sõbranna jätab rääkimata, et tal on uus poissõber ja tema jätab rääkimata, et ta jätkuvalt loodab, et neist saab paar ühel päeval. Nii nad siis kohtuvad ja veedavad ühiselt aega ja kõik on nii ilus ja hea. Aga päriselt on neil hoopis teised plaanid. Aga kumbki ei räägi nendest ebamugavatest teemadest ja lasevad sellel teisel eeldada. (Võib-olla nad mõlemad aimavad seda, mis päriselt toimub, võib-olla mitte, aga keda huvitab. Väliselt on ju kõik suurepärane.)

Mina nii ei saa. Ma olen üsna tihti valesti eeldanud, seega tahan ma teada. Tahan teada, kuidas praegu päriselt olukord on. Jah, see pole nii nagu ma sooviksin ja see teeb kibedaks, kuid samas saan ma teha paremaid otsuseid. Paremaid minu jaoks. Kui ma tean, mis seisus nende läbisaamine on, siis ma tean arvestada, kui palju teda on minu jaoks…

Ta nähvas: “See pole jah, sinu asi.” Ok. Ma vastasin: “Sul on õigus. See pole minu asi ja sina ise otsustad, mida sa räägid ja mida sa jätad rääkimata. Aga mina otsustan, keda ma lasen endale lähedale ja kellega ma suhtlen pealiskaudsemalt.” Siis ta vabandas.

Ma olen selle üle mõtisklenud ja jõudsin järeldusele, et minu jaoks on väga oluline, et inimene on minuga aus. Et inimene julgeb olla minuga aus, isegi siis, kui see on keeruline. See pole mingi vabandus, et ta püüab min säästa. Ta ei säästa mind mitte kuidagi. Võib-olla oma väikses fantaasiamaailmas on ta suur kangelane, kes päästab mind, aga selles pärismaailmas teeb ta mu olukorra vaid halvemaks/keerulisemaks.

Ma olen kohanud inimesi, kes suudavad minuga ausad olla. See võttis ühe nädala, et anda see ebapopulaarne vastus. Anda mulle vastus, mis ilmselgelt mulle ei meeldinud. Aga see tuli. Seega asi ei ole minus. Ma olen nõus, et mulle on raske “ära öelda”, aga see on võimalik. (Inimesel peab olema lihsalt piisavalt mune. – Arvan, et see on see noortepärane väljend.) :D

Ma tahan näha enda ümber selliseid inimesi ja toetuda sellistele inimestele, mitte temale.

Ma olen üsna kindel, at ta valetas või jättis ütlemata. Aga ma ei urgitse edasi. Ta teab, mis on minu soov. Aga ta valis oma lähenemise. Las talle jääb siis see teadmine, et ta on nii osav varjaja. Või kuidas iganes ta seda nimetab.

Ta on jätkuvalt tore inimene. Ja võib-olla ta ei tahagi mu lähedane sõber olla. Ma pole seda küsinud ja ei küsi ka, sest ega sealt ju mingit ausat vastust tule. Kui ta ei taha, siis keerutab ta küsimusest ümber või ütleb, et tahab mu lähedane sõber olla (kuigi tegelikult ei taha)…

Olgu siis nii. Me saame jätkuvalt lihtsalt tuttavad olla ja see on ka hea. Eks ma hoian distantsi ja vestleme teemal “kuidas ilma on” jne. Sellised inimesed on ka toredad tutvusringkonnas.

Minu teooria valetamisest:

Valetaja (või varjaja) saab halva südametunnistuse. Ta teab, et see pole päris aus selle teise poole suhtes, aga leiab vabandusi, miks on see ainuõige otsus. Ta võib näha halbu unenägusid sellest. Tal on raske sellele inimesel otsa vaadata. Ta hakkab alatedlikult seda inimest vältima. Kui ta selle inimesega räägib, siis hakkab ta vestlust planeerima ja kontrollima, mida ta ütleb ja kuidas ta ütleb (et see vale välja ei tuleks). Seega muutub vestlus väga puiseks.

See teine pool tajub, et valetaja (varjaja), kaugeneb kuidagi. See teine pool mõtleb, et ta on teined vea või solvanud või selle valetajal (varjajal) on mingi mure südamel. Igatehes, see teine pool püüab otsida rohkem kontakti, püüab leida selle põhjuse, püüab olla sõbralikum, hoolivam jne… Ja see omakorda suurendab valetaja (varjaja) halba südametunnistust. Mis omakorda toob kaasa selle teise poole eiramise.

Ma jätan sellel korral selle ringi vahele, ega küsi (uuri) rohkem. Las olla nii. Ma ei peaks oma aega raiskama, et valetajale (varjajale) tõestada, et ma tean, et see on vale ja ma tean, mida ta varjab. Tema teab ju seda isegi. Mina tean, et ta varjab ja see on juba piisav info minu jaoks. Ma ei pea üksikasju teadma.

Selle asemel suhtlen ma rohkem nendega, kes on  minuga ausad, keda tegelikult ka huvitab, kuidas mul läheb ja kes tegelikult ka tahavad mind aidata ja minu jaoks olemas olla.

Ma ei pea käima ja kerjama “armastust”, “tähelepanu” ja “hoolivust”. See kõik peaks tulema vabatahtlikult ja minul ei ole võimu selle üle, kellelt ma seda saan ja kellelt ma seda ei saa.

***

Armastuse kolmnurk

Armumine annab sarnase tunde nagu kokaiin. (Mitte, et ma ise proovinud oleks, aga lugesin kusagilt). :) Ta sai juba üks kord kõrvetada. Luges märke valesti. Arvas, et on ainus temakese jaoks (sest temakene ei maininud kedagi teist). Aga suur oli tema üllatus, kui temakese mobiilile tuli sõnum ühelt teiselt noormehelt. Temakene ei tahtnud sellest rääkida, aga kui ta peale käis, siis temakene mainis, et ta kohtus ühe teisega.

Nagu selles suhtemaailmas ikka. Ühel hetkel saab see “armumine” otsa ja siis ei tule suhtest midagi välja. Hakatakse üks-ühe nurki lihvima… jne.

Minu teooria on, et kui temake on taas ühe noormehe kaotanud (noormees kaotas huvi või temake kaotas huvi), siis temake tunneb end natuke nördis, siis võtab temake ühendus temaga, et oma enesekindlust tõsta. Ja tema on alati valmis nagu truu koer.

Temakesel on nüüd rohkem aega tema jaoks ja tema mõtleb, et temake on leidnud, et tema on ikka nii tore noormees ja võib-olla temake juba on kergelt “armunud” temasse. Sest temake ise võttis kontakti ja temake nii armsasti naeratas ja naeris tema naljade üle jne…

Ja siis olen mina. Meil oli kokkulepe, et teeme koos. Tema: “Ma ei saa, mu ema teeb täna parti. Ta võttis pardi külmikust välja.” “Mul on üks kokkulepe Peetriga. Ma ei saa öelda, mis kokkulepe. Mu vend vist tuleb ka.” jne…

Siis on suur vaikus. Kuni temake leiab uue klappi ja hakkab deitima. Või temakesel on kiire (sõbrannad, lapsed, eks, uus klapp jne). Temake ei vasta talle. Siis ta avastab kell pool üksteist öösel, et wau… “Kle ma nägin sa sõitsid rattaga täna”. Jah, see oli 12 tundi tagasi, aga tore, et mainisid. See info muudab mu tervet maailma. Ma teadsin küll, et ma rattaga sõitsin, aga mul polnu üldse aimu, et sa mind nägid. :D (Sarkasm).

Ma tean seda, sest olen olnud samas olukorras. Tegelikult oli see ka põhjus, miks ma talle üldse kirjutasin kunagi. Karma on tõhus. :D

Ma arvan, et erinevus on see, et ma tunnen seda protsessi, aga mulle tundub, et tal pole sellest õrna aimugi. Aga me ei räägi sellest, sest see on ebamugav teema. ;) (Sarkasm).

Mul on lihtsalm oma reaktsioone ohjata või reageerida, kui ma tean lugu. Kui ma tean, et ta kirjutab mulle, sest temakesel pole aega ja pole ikka veel tema sms-le vastanud, siis ma võiksin teda lohutada ja näidata, et seal võib-olla palju põhjusi (nt. tal pole lihtsalt aega) või midagi. Aga kui ma ei tea, mitte midagi, siis võin ju ka mina selle tobeda vea teha ja mõelda, et tema nägi mind rattaga sõitmas ja nüüd keskööl ei saa seda “suurepärast” pilti minust rattal oma peast välja. :D

***

Kas ma armastan teda? Vist mitte. Aga olen kade. Kui lapselt mänguasi ära võtta, siis ta ka tahab väga seda tagasi saada, kuigi enne hoidis ta seda nii hooletult, et võis arvata, et talle see mänguasi üldse ei meeldi. Aga püüan sellest üle olla. :)

***

Mul oli siin vahepeal (loe: eelmine nädalavahetus) üks suur “murdumine”. Minu maailm kukkus täitsa kokku. Ma järsku tundsin, et olen vales riigis, valel ametil ja kõik mu ümbes on nii valesti. Keskeakriis?!. Aga neid on mul igal aastal, ma arvan. :D

Ühe intsidendi tõttu maandusin ma internetis. Minu ametiühing (kellel on leping minu tööandjaga) pooldab kesk-eri haridusega inimesi. Ma ei ole kindel, kas see piirang tuleb lepingust või seadusest. Aga… Nad on teinud ühe “ilusas kuues” piirangu. Ma ei tea, keda ma kokreetselt selles süüdistada saan. Aga…

(See on nii ajuvaba.) Nimelt kõrgharidusega inimene peab saama ühe x-palga, mis on keskastme juhi või (natuke madalama astme juhi palk). Ja selle palga peavad nad saama, isegi, kui nad on madalamal ametil. (Huvitaval kombel ei kehti see koristaja või vabrikutöö puhul, seal võivad kõrharitud vabalt saada miinimumpalka).

Minu ametiühingul on seisukoht, et kõrgharitud on liiga kallid sellisel ametil (raha raiskamine), olgugi, et kõrharitud on nõus madalama palgaga (et saada kogemust ja praegu ei ole eriti palju pakkumisi kõrgharitutele). See ei oleks raha raiskamine, kui seal ei oleks lepingut või seadust, mis on kaudselt takistuseks neile, keda see peaks toetama.

Vahemärkus. Kui ei tahetaks välismaalasi (mustanahalisi) töölisi, siis tuleks teha seadus, et need peavad saama ministri palga (kui neile tööd antakse), siis on kindel, et ega keegi neile eriti tööd anda ei taha. Samas nad ei saa ka millegi üle kaevata, sest seadus ju hoopis kohtleb neid paremini kui teisi. Geniaalne, või mis?

Kalavabrikus oli üks ülemus, kes “likes” kõike, mis oli selles stiilis, et “vabrikutöölised peaksid suuremat pensioni saama, sest nad on tööjõuturul kauem olnud”. Ja “haridusega inimesed on laisad ning pole viitsinud tööd teha, vaid on koolis oma lapsepõlve pikendanud”. jne… Ma arvasin, et see on lihsalt ühe väsinud tootmistöölise kibestunud mõmin.

Aga möödunud nädalavahetusel oli mul esimest korda elus häbi, et mul on kõrgharidus. Ma tundsin, et ma olen üks illegal, töökoha varas, totaalne bandiit.

Ma olen varem ka märganud, et inimesed kiitlevad oma kesk või kesk-eri haridusega ja siis teised kiidavad ja ülistavad jne… Ja kui ma lõin oma rinna ette ja mainisin, et mul on kõrgharidus, siis sain hävitavaid pilke. Umbes, et kas mul häbi ei ole seda öelda. Toona ei saanud ma aru, nende reaktsioonist. Mõtlesin, et ütlesin midagi valesti või nii. Aga nüüd saan aru ja mega piinlik on.

Siis hakkasin uurima, et kuidas rahvastik jaguneb haridustaseme lõikes. Nt. leidsin ma selle OECD üllitise.

  1. https://www.oecd.org/education/Estonia-EAG2014-Country-Note-Estonian.pdf
  2. https://www.oecd-ilibrary.org/education/education-at-a-glance-2021_b35a14e5-en 

Klip

https://www.dst.dk/da/Statistik/emner/uddannelse-og-forskning/befolkningens-uddannelsesstatus/befolkningens-hoejst-fuldfoerte-uddannelse

Ühelt poolt on ju tore näha, et eriharidus on kõige populaarsem siin. Tavaliselt ju on suur puudus eriala inimestest. (Siin on jätkuvalt puudus puusseppadest ja keevitajatest ning medõdedest ei tasu rääkidagi.) Kusjuures nad on oma “piinlikult täpse” mõõtmisega suutnud luua olukorra, kus medõed jäävad stressi tõttu haigeks ja vahetavad eriala. Seega… Justkui huvi on ja haridus läbitakse, aga amet ise on nii põrguks muudetud, et isegi parima tahtmisega ei suuda seal töötada. (nt. aega on kõige lihtsam mõõta, seega mõõdavad nad aega ja raha on vähe, seega on nad planeerinud max 20 min ühe vanuri koduhooldusele, see on vist nädalas. Üks vana inimene, kes on istunud 7 pikka päeva üksilduses, saab max 20 min ühte inimest näha. Selle ajaga, peab saama osteldud, koristatud, sotsiaalne pool (suhtlemine, ärakuulamine), ülevaade ravimitest, ravimivarust, muutustest tervises ja täidetud 10-20 leheküljeline ankeet). Neil on kiire võin ma öelda.

https://www.hm.ee/sites/default/files/euroopa_riikide_keskhariduse_susteemid.pdf 

’90-ndatel hakkas Soome üsna palju investeerima haridusse (ja IT-sektorisse), selle toel kasvas nende majandus oluliselt. (NOKIA edu sai ka sealt alguse.) Ülikoolis käies oli see üks hariduse poolt argument minu silmis (minu mantra). Tol korral mõtlesin, et haridus on hea.

Nüüd olen satunud ühiskonda (võib-olla on see ka piirkonna eripära), kus kõrgharidus on häbi-tiitel. Ja ma ei suuda mõista, kuidas saavad teadmised olla kulu. Miks nad ei näe inimest hariduse taga? Miks nad ei näe seda kasu, mida nad saavad sügavamatest/kõrgematest teadmistest? Miks nad ei maksa palka vastavalt tulemusele, kasule, mida nad saavad?

Ma ei taha vastandada haritud inimest ja hariduseta inimest või kõrgharitud inimest ja kesk (kesk-eri) haridusega inimest. Seal on üsna mitmeid kõrgharidusega inimesi, kes ei jaga mitte mõhkugi sellest, mida nad õppisid. Olid lihtsalt head sidemed ja sattsusid ühte tõhusasse gruppi ja libistasid ülikooli läbi. Ja seal on palju kesk (kesk-eri) haridusega (või hariduseta) inimesi, kes vabalajal loevad palju erialast kirjandust, on väga taibukad. See ei ole ju haridus, mis toodab/töötab, see on inimene.

Isegi avalikus sektoris, tuleks tasustada tulemust mitte haridust. Ma olen nõus, et seda on raske teha, sest see peab olema õiglane (ja reglementeeritud). (Mehed võtavad suuremaid riske, presenteerivad end ja oma tulemusi paremini kui naised.)… Ma usun, et see oleks võimalik, kui oleks tahe ja soov.

Ausalt, ma ei saa aru, mis on hariduses ja teadmistes halba. Aga see on ka väga värske haav. Eks ma olen lihtsalt pettunud. Küll läheb üle.

***

Paar hüpoteetilist mõtet ka siia lõppu.

1. Kui riiki juhivad rumalad (kellel on madalam haridus) inimesed

2. Kui suurem osa rahvast on rumalad/madala haridusega, siis on demokraatia relv

*Samas rumal ei ole sünonüüm „madala haridusega“ isikule. Mõni madala haridusega isik on väga nutikas ja asjalik. Ja mõni kõrgharidusega isik on väga rumal ja ebamõislik. Oluline on ju inimene selle hariduse taga.

Kui suurem enamus usub siiralt propakandat ja presidendi surematust ja üllust, siis enamus ju toetab ning enamus otsustab. (Olen teadlik, et valimissedeleid on suure tõenäosusega võltsitud. Ja seal ei ole midagi, mis meenutaks demokraatiat. Aga hüpoteetiliselt.)

USA’s räägitakse IQ kõrval ka EQ’st. Olen lugenud “emotional hygiene“-st. Ma arvan, et selles suures karu riigis ei ole sellest kuuldudki. Või siis, nimetavad nad seda “nõrk”, “memmekas” või midagi sellist. Sellel tasandil on suur arengu vahe.

See, mis on meie jaoks (lääne ühiskonnas) inimlik ja elemtaarne… Nad on jätkuvalt seal 1960-1980′ndates (Nõukogudeliidu ajas). Juba toona oli lääneühiskond natuke teises kohas. Nüüd oleme meie (vana nõukogude rahvas) ka arenenud koos läänega, aga nemad pole ju. Nad on ikka veel seal, kus enne.

Vihmametsades on ju ka paar üksikut põlisrahvast, kes söövad oma vaenlast, kingivad kitse puberteeti jõudnud noormehele… Sellised “nonsens” tavad, mis meie maailmas saavad tiitli “inimsusvastane kuritegu”, aga nende jaoks on tavapärane rutiin.

Ma ei poolda ega õigusta üldse seda, mis toimub. Ma püüan mõista. Miks? Kus see viga tehti? Mis valesti läks? Kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida?

***

Nüüd läks terve see postitus rappa. :) Ma parem lõpetan siin.

Rubriigid: Määratlemata | 23 kommentaari

Lõppeva aasta (2021) kokkuvõte

2021. aastaks ei püstitanud eesmärke. (Nagu ka 2020. aastaks.)

  1. Jätkasin tööd oma erialal.
  2. Raamat “Vanatüdruk”. Kirjutasin ühele kirjanikule, aga ta ei ole vastanud. See oli juba väga ammu, seega arvan, et ta ei vastagi.
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit. Sooritasin!!! 100%, s.o 81/53
  4. Jooksen 100 päeval. Sooritasin!!! 112%, s.o. 112/100
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Lasen end elul üllatada.) :D Lasin elul end üllatada. 
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Kasvatan oma sääste.

TULEMUS: Siia polegi nagu midagi kirjutada. Läks nagu läks.

2021. aastal saavutasin 0/0. :D 2020. aastal saavutasin 6/6 ja eesmärgid ei olnud silma ees. 2019 aasta tulemus on suurepärane kuuest eesmärgist saavutasin viis või isegi 5,8 (5,8/6 = 97%). 2018. aasta tulemus oli 3,5/6 = 58%, 2017.a. - 4,8/6 = 80% ja 2016.a. 3/5 = 60%

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Ei niitnud eriti muru.
  • Saan hästi läbi oma töökaaslastega. Võtan igast üritusest osa. :)
  • Joonistamine. Ei joonistanud üldse. (2020 . aastal 0; 2019. aastal 1 tk.; 2018. aastal 8 tk; 2017. aastal 18 tk).
  • FB-s on 156 sõpra (seega lisandus aastaga ca. 10). Sünnipäeval sain 34 postitust! (Langus 6 postitust!) Uus profiilipilt sai 44 like‘t. Mu jalgpalli postitus sai 16 like‘t.
  • Rahaliselt on hästi läinud ja hästi tulnud. :) Sellel aastal sai mõlemaid autosid parandatud (Ford tootis suurima arve: pidurid, summuti ja tiib; KIA sai uued piduritorud, kaks uut talverehvi ja velge.) Lisaks ostsin kütteõli 1000 L. Riideid sai ka nipet-näpet ostetud. Päris suur summa läks garaazi ümberehitusel.

***

Minu aasta (2021) arvudes:

  1. Töötanud: 232 päeva – s.h. 138 päeva kodust (2020.a. - 203 päeva – s.h. 147 päeva kodust; 2019.a. - 182018.a. - 134; 2017.a. – 211; 2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: 0 cv-d (2020.a. 2 cv-d asutuse siseselt; 2019.a. 109 ja 4 töövestlust, lisaks 3 ettevõtte külastust; 2018.a. ca. 25-28; 2 töövestlust + 1 praktikavestlus; 2017.a. – 0; 2016.a. – 23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 112 korda (2020.a - 109 korda; 2019.a. - 1232018.a. – 136; 2017.a. – 116; 2016.a. – 99; 2015.a. – 119)
  4. Rattaga sõitmine: 31 korda; kokku 787,81 km; 59 h 3 min (2020.a. -  20 korda; kokku 464,63 km, 34 h 11 min; 2019.a. 14 korda; kokku 380 km; 28 h 58 min)
  5. Crush: N. ja/või Jan?! (2020.a. Jan; 2019.a. Aleksander; 2018.a. – Lars?!; 2017.a. – Lars; 2016.a. – Lars; 2015.a. – 0)
  6. Õppimine, haridus:
    1. 2 veebikursust (Javascript ja Python)
    2. 2020.a. 23 veebikursust
    3. 2019.a. 8 päeva (1 kursus) + 2 jobklub, + 5 Ballisager + 1 Fest for Fyrede, s.o. kokku 17 päeva
    4. 2018.a. 50 päeva + 2 eksamipäeva s.o 2 kursust + 1 haridus;
    5. 2017.a. - 1 kursus + 1 haridus
  7. Blogi postituste arv: 12 + uusaasta postitus (2020.a. - 30 + uusaasta postitus; 2019.a. – 52 + uusaasta postitus; 2018.a. – 62 + uusaasta postitus; 2017.a. – 111; 2016.a. - 207; 2015.a. 257)
  8. “Postituste” arv manuaalses päevikus:
    1. 105 sissekannet; 216 lk (100% üks vihik) – Võib-olla jõuan veel ühe kirjutada. :P
    2. 2020.a. 141 sissekannet; 196 lk (100% üks vihik)
    3. 2019.a. 60 postitust, 119 lk s.o 62% vihikust
    4. 2018.a. - 22 s.o 21% vihikust 41,5 lk 192 lk-st;
    5. 2017.a. – 21 ca. 1/4 vihikut;
    6. 2016.a. – 61 ca. 0,5-1 vihikut;
    7. 2015.a. – 166 ehk 3 vihikut
  9. Minu raamat (taani keeles):  0 sissekannet (2020.a. – 52 sissekannet; 2019.a. 9 sissekannet + 86 lk-d word’i; 2018.a. - 30 sissekannet; 2017.a. – 44; 2016. a. – 14 sissekannet s.o. 14 lk-d)
  10. Loetud raamatute arv: 8 raamatut (2020.a. - 7 raamatut; 2019.a. - 6,5; 2018.a. – 5; 2017.a. – 13,5; 2016.a. – 51)
    1. Det øjeblik du tvivler” Sarah Engell
    2. Forførerens dagbog” Skuespil Jens Straubrand (Frit efter Søren Kierkegaard)
    3. Gullivers rejser” Jonathan Swift (oversat af Hans-Jørgen Birkmose)
    4. Det kreative nej – om at bruge afvisninger som drivkraft” Lene Tanggard
    5. Kierkegaard og kærlighedens kendetegn” – En læsning af Kierlighedens Gjerninger – Pia Søltoft
    6. Måske skulle du snakke med nogen” Lori Gottlieb
    7. Jonas” Jens Bjørneboe
    8. Seriemorder. Mennesket bag Monsteret” Florence McLean

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

  1. Jaanuar:
    1. Endast pilt telefoni taustapildiks + tekst: “Mis on parim minu jaoks?
    2. Tööstress. Mitu ülesannet korraga. Olen ülesande kõneisik. Teised kurdavad ja nõuavad vastuseid (me oleme tööst tühjaks jooksmas). Kaks päeva järjest väljaõpe. Ma töötan ühel ülesandel, kuid juhendan samas teist ülesannet. Pidev muutus ja planeerimine. (Töö planeerimine.) Töö on väga vastumeelseks muutunud
    3. Analüütiku praktika/ülesanne Kopenhaagenis – ettevõtte siseselt. (Seda ei saanud).
  2. Veebruar:
    1. Sain kõneisiku vastutusest priiks.
    2. Erimeelsused S.-ga.
    3. Tunnen end koleda, paksu ja lootusetu luuserina.
    4. Tunnen end üksikuna. Pole kedagi, kellega rääkida, keda usaldada.
    5. Paus psühholoogist. Olen seal ca. 2 aastat käinud.
    6. Mõttetera ühest artiklist: “Punnitamine ja jõuga survestamine on märk sellest, et PRAEGU ei ole selleks tegevusekd või ülesandeks õige aeg.”
    7. Erimeelsus S-ga. Kritiseerib ja alavööristab minu valikuid.
    8. Ma tunnen, et mu pingutus on tühine. See ei muuda mitte midagi. Ma pressin end vastuvoolu ja mu jõud ning ideed on otsakorral. Tundub, et olen lootusetu.
  3. Märts:
    1. Üksik, tülpinud, ebavajalik.
    2. Ei taha olla see, kes olen, ei ole endaga rahul, ei ole rahul oma tööga. Tunnen end purgis.
    3. Hooaja esimene rattasõit. 30 km, külm, aga hästi läks.
    4. Kirjutan ja kohtun S.S-ga
    5. B. kirjutab ka.
  4. Aprill:
    1. See sinine Skoda J. maja juures.
    2. S.S.
    3. Töö-töö. Kolm uut ülesannet. Kaks on väga intensiivsed.
  5. Mai:
    1. Psühholoog ütles, et kui ma ei ütle kuidas mul on, siis teised ei tea seda. Nad ei saa võtta mu vajadusi arvesse, kui ma ei avalda neile oma vajadusi.
  6. Juuni:
    1. Kaks programmeerimiskursus.
    2. S. paanitseb garaazi tõttu. Töömees Eestist.
    3. Võimalus ületunnitööd võtta (tööl).
  7. Juuli:
    1. Töötan meelerult. Väsinud.
  8. August:
    1. Töökaaslane K. J. virr-varr ja jalgpall.
  9. September:
    1. J. armukadedus (tundub, et kahes-suunas), segadus. Tülid/erimeelsused J.-ga.
  10. Oktoober:
    1. Kirjutan mitte millestki.
  11. November:
    1. Töö, töö, töö. Metsikult töö.
    2. Virr-varr projekt
    3. Väsinud.
  12. Detsember:
    1. Töö-töö. Lühemad tööpäevad.
    2. Jõulupuhkus.

***

Blogi postituste kokkuvõte:

  1. Jaanuar:
    1. Rääkisin naabriga.
    2. Plaanin vähem töötada ja rohkem chill olla. Rohkem eraelu. :D (Ei õnnestunud eriti.)
    3. Sain juhtmevabad kõrvaklapid. Töötavad ja naudin täiega.
    4. Brad Pitt on läinud ja mina ise tulin tema asemele.
  2. Veebruar:
    1. Teine osakond tahab mind tagasi. (Veel laenata). Nad on minuga väga rahul.
    2. Väga tore oleks elada koos kellegagi, kes inspireerib ja annab jõudu.
  3. Märts:
    1. Mitte midagi uut.
    2. Vanad ratta-tossud välja, uued ratta-tossud sisse. Uued rattariided.
    3. Selleaasta esimene rattasõit.
  4. Aprill:
    1. Date S.S.-ga. Kukun rattaga, hindan oma võimeid tugevalt üle.
  5. August:
    1. Mitte midagi uut.
  6. September:
    1. Kolleeg K. võttis mu oma tiiva alla.
    2. Langevarjuhüpet ei toimu.
    3. Jalgpalli vaatamine staadionil.
  7. Oktoober:
    1. Jälle uued tossud. Sel korral sünnipäevaks. Jooksutossud.
    2. Ülemusel puhkus. Andsin  rohelise tule uue inimese palkamiseks.
  8. Detsember:
    1. See suur projekt saab lõpu.

***

Eesmärgid 2022. aastaks:

  1. Üks konto tutvumisportaali. Moto: Väga tore oleks elada koos kellegagi, kes inspireerib ja annab jõudu.
  2. Langevarjuhüpe. (1)
  3. IT-alane kursus. (1)
  4. Rohkem chill.
  5. Jalgrattaga sõitmine. (ca. 500 km)
Rubriigid: Minu eesmärgid | 1 kommentaar

Mina siin (jälle)

See oli juba üsna ammu, kui ma siia viimati kirjutasin. ;)

Tööl oli väga kiire, aga nüüd on puhkus. Ma töötasin liiga palju, tegin liiga palju ületunde, seega mu ülemus ja kolleegid “sundisid” mind vähem töötama. Ei, me jõudsime ühisele kokkuleppele, et ma alustan hiljem. Ja toimis suurepäraselt. (10-11 tunnistest tööpäevadest said 6-7 tunnised).

Ma nimelt ei ole võimeline tööpäeva varakult lõpetama. St. kui ma alustan vara, siis töötan ma kella 15:24, mis on ametlik tööpäevalõpp või koguni kl. 18-ni, sest töö peab tehtud saama. :D Ma olen töösõltlane.

Järgmine aasta hakkan treenima varakult töö lõpetamist ja poolikute tööpäevade tegemist. Eesmärgid peavad ju olema. ;)

Püüan end puhkuse-lainele seadistada. Raske on leida seda alguspunkti, et millega ma siis alustan ja kuidas edasi. :D Puhkus kipub ju väga ruttu lõppema. Nagu ka see aasta.

Aastalõpu postitus tuleb käsile võtta. See eeldab statistika tegemist. Raamatupidamine on ka veel poolesvinnas ja need teised nipet-näpet asjad. Ja nad küsisid, kas mul on plaane jõuludeks ning mina vastasin, et minu plaan on vaid puhata. :P

***

See suur projekt tööl oli väga põnev. N. ütles, et me kõik kasvasime/arenesime selle projekti tõttu. Ma olin seal hoopis teine inimene. Ma olin muutumas ja see muutus tegi minu muutuse lihtsamaks, sest uutel inimestel ei olnud ettekujutust vanast “minust” ja sedasi oli lihtsam muutuda.

Meil oli tööl bowlingu-õhtu kolleegidega. Ja ma ostsin blondi paruka ning panin selle pähe. Lihtsalt nalja pärast. Nad võtsin selle päris hästi vastu. Mõni oli mures, et minu oma juustega äkki on midagi juhtunud, sest nad ei ole päris minuga (uue minuga) harjunud. :D

Nüüd ostsin jõulukampsuni, kus on jõulutuled sees. Läksin sellega tööle. Ja eile oli mul lips (litritega – sädeles), seal pidi ka valgus olema, aga see ei töötanud. Aga selle eest oli mul üks pisike kollane smiley, mis vilkus. Selle panin lipsu peale. :D Ja eile oli mul ka päkapikumüts peas.

Kolleegid tulid juba hommikul mind vaatama, et mida põnevat ma siis jälle kannan. :D Ja siis naersid (viiskalt) mu mütsi üle. Muidugi sain teada, et ma näen väga armas välja.

Ma eksperimenteerisin täega oma välimusega/stiiliga. :D Nagu varase teismelisena. Võib-olla ei ole mul üldse maitset, võib-olla näen ma välja kui kloun. Aga põnev on sedasi eksperimenteerida ja erinevaid asju kokku sobitada.

Eile läksin ma päris üle võlli. Mul olid botased jalas ja kõrvas olid peened (kallid) kõrvarõngad. Sellised, mida tavaliselt õhtukleidiga kantakse. :P Muidugi lips ja valge triiksärk ning mustad viigipüksid.

Mulle endale tundub, et mu riidekapp on üsna kesine. Teksapüksid ja t-särgid ning mingid pusad. Aga kui ma asja miksima hakkan, siis on võimalik üsna põnevaid tulemusi saada. :D Ma loodan, et ma julgen oma eksperimentidega jätkata. Need kolleegid olid väga toetavad.

Ma olen juba ammust ajast unistanud lipsukandmisest. Aga… ei julge ju. Nüüd panin selle ette ja sain sooja vastuvõtu vääriliseks. Mulle meeldib. Nii põnev, saab natuke seda “meeste maailma” näha/tajuda. Nt. kummardades peab olema natuke ettevaatlik, et lips supi sisse ei kukus või wc tuleb arvestada lipsu pikkusega… Ja minu meelest annab see natuke võimu või respekti. Ma ei saanud ka enne selle üle kurta, aga kui lips ees oli, siis tundus, et… Ma ei tea… Võib-olla ma ise olin lihtsalt enesekindlam. :D

Ülemus tundis end väga vabalt meie juures. Seal olime meie ülemused ja tema kuulas meid ja kirjutas kõigele alla, mis me ette panime. Ta rääkis meiega vabalt ja me kuulsime rohkem kui meie teised kolleegid.

Ja lõpuks ma õppisin “minna laskmist” ja delegeerimist (ilma halva südametunnistuseta). Ma olin vahepeal täiega kontroll-friik. Totaalselt. Ja ühest hetkest ma lihtsalt ei jõudnud, ajaliselt ei jõudnud, siis pidin kontrolli vähendama. Ja kui ma pidin ületundidest hoiduma, siis olin “sunnitud” osa oma ülesannetest edasi andma. Ja see kõik tuli nii loomulikult.

Kui enne pidid mu kolleegid mind “paluma” ja “moosima”, et ma vähem töötaks, et ma ülesandeid edasi annaks, siis viimasel päeval ma tegin seda juba vabatahtlikult ja täitsa omaalgatuslikult.

See on fantastiline kui palju tootlikumaks projekt muutub lihtsalt selle tõttu, et ülesandeid ümber jaotatakse. Ja samas on võimalik hoida vigade tase jätkuvalt minimaalne. Ja ülesannete tähtsus ajaga muutub.

See tähenab, et projekti alguses oli väga oluline hoida minusugne kontroll-friik võimalikult lähedal nende tootjatele ja just enne toote välja andmist (teenus on ka toode). Kui ma olin neid “treeninud” vähem vigu tegema ja rohkem end kontrollima, siis liikus mu tähelepanu järelkontrollile. Ja kui seal suutsin “korra majja luua”, siis andsin selle ülesande üle. (Koos näpunäidetega, millele rohkem rõhku pöörata, milliseid vigu tehakse ja kes rohkem vigu teeb jne.) Ja siis olin ma natuke igal pool ja reguleerisin “tootmist”. :D

Põnev oli ka inimestega töötamine. Leida see õige lähenemisviis konkreetsele inimesele. Kuidas selgitada ja mida selgitada ja kuidas vigadest rääkida. See oli põnev võimalus testida erinevaid sotsiaalseid “võtteid” päris elus ja päris inimeste peal.

Mulle meeldis neid kuulata. Nad olid nii osavad oma tunnetest rääkima või oma fustratsioonist. Tihti meenus mulle see aeg, mil ma alustasin. Ma olin selle juba unustanud, aga erinevad seigad tõid mu n-ö. tagasi sinna, kust ma alustasin, aga nüüd olin see kogenud kolleeg mina. Järsku ma mõistsin, neid kogenud kolleege, keda ma toona “siunasin”. See oli nagu rännak ise-endas läbi kolmandate inimeste.

See oli väga põnev kogemus, kuid pean mainima, et 2-3 nädalat tagasi olin ma nii läbi, et unistasin vaid selle projekti lõpust.

See on tõesti üks võit, mida ma tunnen, et väärin ja ma tunnen, et ma olin ülekeskmise tubli/võimekas. Meil oli ka õnne, et saime hea “materjali”. See miljöö, need inimesed andsin suurepärase sünergia. Nad aitasid üks-ühte, nad töötasid kogu hingest, nad olid ülesandes sees ja mõtlesid kaasa.

Põnev oli tajuda/näha erinevaid iseloome. Alguses oli natuke raske harjuda nende torisejatega ja “ma tean kõigest kõike” ja “ma ei tee kunagi vigu”, kuid pärast justkui harjusin nendega. Nende veidi koomiline reaksioon tõi muige mu huulile. Ja sain harjutada erinevaid võtted selle “trotsiga” võitlemiseks. Mõni lause oli nii geniaalne, et ma ise ka ei suutnud uskuda, et mina selle välja mõtlesin ja n-ö. käigupealt.

Harjutamine teeb meistriks ja ma sain ikka korraliku suhtlemistreeningu.

Ma kogesin ka inimesi, kes on kordades kehvemad suhtlejad kui mina, aga see ei hoia nende suud kinni. Ma nägin kuidas mõni osavam suhtleja sellised paika pani. See oli nagu üks sotsiaalne-labor seal. Põnev-põnev elamus.

Mu kolleeg naeris mu üle, kui ma ühele ütlesin: “Mul on täitsa üks-kõik, kuidas sa teed, aga tee õigesti.” :D

J.-le ütlesin, et esmane ja viimane mulje on kõige olulisemad, seega lähen ma lipsu, triiksärgi ja viigipükstega tööle. Ja ta vastas retooriliselt, et su lipsul on valgus sees, litrid peal ja lisaks on sul üks vilkuv smiley lipsul. Andis mõista, et see pole päris see tähendus sõnale “soliidne”. :D Aga ta ei vaielnud vastu ka. Ta teab, et ma toimin oma sõnaraamatu järgi. ;)

Kindlasti me kohtume siin veel. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kuidas mul läheb?

Ega ma tegelikult ei teagi, kuidas mul läheb. Tööl on taas mega kiire. Pikad tööpäevad ja võtan nädalavahetusel ka natuke lisaks.

Tegelikult tahtsin natuke südant puistada, aga läks juba üle. ;P

Ma muretsen natuke enda pärast. Ma ei suuda lõõgastuda ja minu peakene (see mõtte-osakond trikitab minuga). Ma ei tea, kas see tuleb pingest või vanadest haavadest.

Mul tulevad vahel enesehaletsus-hood peale. Jah, puudulik enesekindlus. Päris kurnav on tunda end jõuetu ja mõttetu luuserina.

Nt. eile õhtul ma nutsin. Jah, vaatasin Jan’i südamedaami FB lehte ja tundsin, et olen kole ja mind pole võimalik armastada ja ma ei saa kunagi sõpru, sest mul on keeruline isiksus jne… Ja need mõtted/tunded tunduvad nii reaalsed.

Samas… Ma olin täiesti ära unustanud, et mu kolleeg K. on minust vaimustuses. Tema sõbranna E. ütles, et ma olen tore ja ta sooviks minuga veel kohtuda. Lisaks kolleeg N.-l (kes on egoistliku kalduvusega) on minu suhtes mega respekt. Ta kiidab mind taevani ja aitab tohutult palju. Mulle nii meeldib, kuidas ta paneb oma käe mu õlale, kui ta minuga vestlema tuleb (et saada mu tähelepanu).

Ülemus usaldab mind 100%. Kui ülemusel oli puhkus, siis ma sisuliselt andsin rohelise tule uus inimene palgata. :D See ei olnud päris nii suur asi, sest värbamisega tegeles töövahendus ettevõte ja üldine õhkkond oli sedasi, et uut inimest oli vaja, aga ma ütlesin “jah”. :) St. võtsin vastutuse ja tegin otsuse.

Mu elus puudub nauding (rõõm). Tohutu tung on kirjutada. :) Aga paberile (ega arvutisse) pole midagi jõudnud.

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Jälle uued tossud

Priiskan siin heaoluühiskonnas. :) Ega mu vanadel jooksutossudel midagi viga ole. (Neist pole ma pilte siia pannudki). Aga ma mainisin neid ühes postituses:

Mu vanad jooksutossud kulusid natuke ära, siis võtsin oma tavakasutuse tossud jooksmiseks (jah, need valged, millega ma tatsasin Tallinnas, ju ma need 2013-2014 sain). Igatahes, need on nüüd mu jooksutossud, vanad jooksutossud jäid rattasõidutossudeks, sest nad olid pehmed (loe: kulunud) ja haakusid hästi pedaalidega.

http://blogi.ee/minny/2021/03/27/maletate-mu-uusi-tosse-2017-aastast/

Ega ma täpselt ei mäletagi, kuna ma need “tavakasutuse” tossud jooksmiseks võtsin, aga see jääb umbes 28.07.2020 kanti. Olgugi, et need on vatti saanud 2013.-st või 2014.-st aastast saati, näevad need jätkuvalt üsna kobedad välja. (Lähen pildistama) :D

Veel ei läinud pildistama. Tegin natuke statistikat. Ma jooksin nende “tavakasutuse” tossudega ca. 138 korda (s.o. ca. 1.311 km). Ajavahemikul 28.07.2020 – 25.10.2021. (Lisaks sellele olen hästi palju ja pikalt kõndinud nendega. Mitu aastat.)

20211031_125743_resized 20211031_125754_resized 20211031_125804_resized 20211031_125811_resized 20211031_125817_resized 20211031_125823_resized 20211031_125828_resized 20211031_125835_resized

Ma sain nüüd teada, et mu jala number on US 7 ja EU 37,5. Kuna see veel juhtus. :D Kui ma vaid oleksin seda varem tõsiselt võtnud ja aktsepteerinud, et asjaolud on nüüd sedasi. :D (Mul on 3 paari natuke väikseid tosse. Aga mulle ju meeldib end piinata, seega pole hullu.)

Uued jooksutossud sain sünnipäevaks ja need olevat väga spetsiaalsed. Seega võtsin need kasutusse. Jooksen jah kiiremini. Kaks minutit kiiremini kohe. :)

Kuna need on uued ja pole veel sisse joostud, siis need hõõruvad natuke. (Varba sain verele. – Luban olla endal naiivne.) ;) Panen pildid siia ja kirjutan, et esimest korda jooksin eile (30.10.2021). :)

20211031_111251_resized 20211031_111243_resized 20211031_111238_resized 20211031_111236_resized 20211031_111228_resized 20211031_111222_resized 20211031_111214_resized 20211031_111212_resized 20211031_111200_resized 20211031_111146_resized 20211031_111137_resized

Need on US 6,5 ja EU 37,5. Samas NB (rattasõidu tossud) on US 6,5 ja EU 37. Äkki need uued jooksutossud ongi liiga väiksed. Rattasõidu tossud pigistavad ikka veel (ilmselgelt on need liiga väiksed).

Jah, olen vanaks jäänud, ei ole enam tuhkatriinu pisikesi jalgu. :( Tuleb hakata ostma EU 40 suuruses jalatseid. :D

Jooksukindad sain ka ja tulukese jooksmiseks.

Lisaks sain veel sooja rattasõidu pluusi, pikkade varrukatega. Jan kinkis, tal hakkas minust lihtsalt hale, et ma sain vaid emalt kingi (see oli terve pere poolt tegelikult). Ma ise ei olnudki sedasi mõelnud. Kui ta kingi andis ja ütles (st. vastas mu küsimusele), miks ta mulle kingituse ostis, siis hakkas mul ka endast hale. :D Haletsus on nakkav. Tegelikult on mul üsna ükskõik kingitustest. Ma teen ise endale kingitusi. (PS Langevarjuhüpet pole veel toimunud ja nüüd olen juba üsna jänese selle koha pealt.) :D

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | Kommenteeri

Kõigest ja mitte millestki

Ei oskagi kusagilt alustada.

Rattaga olen sellel aastal sõitnud üle 500 km. Reedel täitus vist 600 km. Mingi vahe eesmärk oli 500 või 550 km sõita sellel aastal. See on ju hea tulemus.

Üks kolleeg võttis mu oma tiiva alla. Sellega mõtlen ma, et ta pakub mulle erinevaid elamusi. Nt. käisin ma staadionil jalkat vaatamas. Lubasin fänni staffi osta, kui nad võidavad (aga fännid olid kindlad, et nad kaotavad selle, seega ma arvasin, et ma saan end sujuvalt välja vabandada). :) Aga nüüd olen “sunnitud” fänni staffi ostma.

Minust sai üle-öö jalka fänn. :D Tegelikult ei tea ma rohkemat, kui see üks mäng. Aga tore oli midagi muud kogeda ja see oli tore elamus.

Siis oli plaanis langevarjuhüpe, aga kolleeg lükkas selle järgmisse aastasse. Nad on juba neli aastat seda edasi lükanud. Mulle selline asi ei meeldi. Seega otsin võimalust, et see ikka käesoleval aastal ära teha. Mine tea, mis seisus ma järgmisel aastal olen. (Inimesed minu ümber muutuvad üht äkki rasedaks, äkki saan ka selle diagnoosi.) :D Muidugi mingeid eeldusi selleks pole. :P

Ja taliujumine oli ka plaanis. Aga ma arvan, et hüppan ikka alt ära. See kuidagi ei ole see, mida ma tahan või mis mulle sobiks.

Käisin ühe MTB (ratta) grupiga sõitmas. Plaanis oli juba juunis või juulis minna, aga kuidagi ei passinud. Nüüd siis jõudsin. Seal on valida koduperenaiste grupp või meeste grupp. Ma tahtsin meeste grupis sõita, aga ei saanud nagu luba. (PS Ega ma väga võidelnudki selle võimaluse eest.)

Mind ärritab, et nad jagavad inimesed soo järgi. Ma ei mõista seda. Me oleme kõik ju inimesed, meil on mingi tase. Sellel korral sõitsime me kõik koos (kõik tasemed ja kõik sood). :D Paar meest soovisid naiste grupis sõita. (Me sõitsime naiste tasemel). :D

Tegelikult olen ma kuri või kurb või tundlik ühe teise asja tõttu. Seega võin ma vabalt kirjutada kurja postituse nt. sellest, kuidas mu kass terroriseerib mind (st lihtsalt üks pseudoprobleem).

Psühholoogiga on mul nüüd üks paus. Sellel korral pean ma natuke võitlema, et soovituskirja saada. Ja mul pole tuju ega jaksu seda teha. Seega tuleb üks paus.

Mul on raske elu nautida. Ma ei ole üldse mitte rahul. Ma pole päris kindel, mida ma üldse tahan. Ma tunnen tohutut rahulolematust.

Lisaks tuleks teha mõned otsused. Arvatavasti ma tean, mis need “õiged” otsused on, aga ma ei taha neid teha. Ma saboteerin end täiega. See on selline surnud ring. Olen enda peale kuri, vihkan end, sest ma ei suuda oma vajadusi esimeseks seada (nõuda enda paremat kohtlemist), siis pressin end sellega ja siis pettun endas, sest pressimine ka ei aita ning siis olen enda peale veel kurjem. :) Ohh, lase elada bitch.

Selle tüübiga, kellega ma kohtusin aprillis, ei suhtle ma enam. Ma ise lõpetasin selle, mis iganes, meil oli. Tundus, et see on kõige õigem. Ta elas nii kaugel. See maksis mulle terve mu nädalavahetuse ja jalgrattasõidu. Lisaks olid veel teised murekohad, punased lipud.

Ma olen siin puhanud pikalt. Nüüd tuleb korralikult tööl käima hakata. Loodan, et enesetunne läheb paremaks. Siis pole aega igasugusele muule jamale mõelda ja pidevalt telefoni ekraani jõllitada. Ma vihkan seda harjumust, sõltuvust.

***

Lugesin ühte raamatut (taani keeles), aga originaal on “Maybe you should talk to someone” Lori Gottelieb. See on just see, mida ma vajan. Ma töötan selle kallal. :)

***

Nüüd on kõik soovijad mu eluga kursis. :P

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Kes on huvitatud, see loeb

Kõik ikka vanaviisi. :) Ei ole peret, last ega kallimat. Aga on töö, raamatud ja jalgratas. Jeee-jee.

Võtsin paar programmeerimise kursust, algajatele mõeldud. Päris põnev oli.

Emotsionaalselt on nagu ikka. Natuke hästi ja natuke kehvasti.

Näet, ei oskagi midagi ega millestki kirjutada.

 

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Midagi naljakat

Üldiselt on mul hästi igav elu. Aga eile oli üks kohtumine. Ma nimetan seda “date“, sest siis tundub lugu naljakam. Tegelikult oli see lihtsalt ühe võõra inimesega (kes on juhuslikult meessoost) koos ratastega sõitmine.

Tutvumisportaalis trehvasin ühe kena noormehega. Me vestlesime ainult ratastest ja natuke autodest. Mitte midagi isiklikku. Ma küsisin tema eelmise suhte kohta ja ta nii lahkesti rääkis. Ta ei küsinud minu kohta ja ma ise ei hakanud midagi rääkima.

Me pidime koos sõitma ja ma ütlesin, et see saab toimuma aprilli kuus, ühel soojal päeval. Ta elab 140 km minust, see on u. 2 tundi sõitu. Noh, eile pakkisin oma ratta auto peale ja sõitsin sinna.

Leidsin juba esimesel katsel õige koha. Ta oligi nii kena nagu piltidel. Ta on kõik trikid rattaga järgi proovinud ja tohutult palju vigastusi saanud ning seetõttu on tal olnud pikemad pausid.

Nagu ta oletaski, oli mul parem võhm. Ja nagu ma oletasin oli tal parem tehnika. :)

Ja nüüd see naljakas lugu:

Ta sõitis alguses ees. Üsna kiiresti, otseloomulikult kõik hüpped tegi ta läbi ja puhtalt. Ja minuga juhtus see, mida ma lootsin vältida. :P Ta tegi need hüpped nii puhtalt ja need näisid nii lihtsad tema käes. Et poole raja peal läksin ma esimesena.

Võtan hoo ülesse, sest see näeb ju cool välja. Rada läheb natuke mäest alle. Näen hüpet. Mõõdan silmadega, et see on 20 cm või 40 cm. Olen varemgi neid läbinud (teises metsas). Mõtlesin, et kui ma hoo hästi ülesse saan, siis lendan nagu lind sellelt hüppelt ja küll mu instinktid selle maandumise ka välja mõtlevad, sest olgem ausad, adrenaliini laks oli võimas, pluss see teismelik flirt või janu tähelepanu järele. Ma tahtsin näidata, kui äge ma ikka olen (tahtsin muljet avaldada).

Jah… Ma läksin oma rattaga hüppesse. Otseloomulikult oli see kõrgem, kui ma eeldasin, mingeid üleloomulikke instinkte ei rakendunud. Ja maandudes libises vasak jalg pedaalilt. Väike rõõmu kiir: “Oh, ma ei kukkunudki.” Järgmine hetk näen, et vasak jalg libiseb kruusal. Liigun kiiresti edasi (see oli ju langus). Mõtlen: “Pidurda, sa idioot, pidurda!” Omast arust vajutasin pidurit. Aga vist ainult ühte, või üks pool oli kiirem kui teine (parem käsi vist). Igatahes… Järsku oli mu rattalenks täiega risti ja ma tundsin, kuidas mu keha taas lendu tõuseb. Mu pea oli täiega plank/tühi, sest see polnud enam rattasõit, mis minuga toimus. :D

Järsku tajun, et nüüd hakkan maanduma. Mu ainus mõte oli, et surun oma käed ette ja ülakeha ülespoole. (Käed mitte risti maaga, vaid paralleelselt maaga, kuid allapoole ülakehast.). Sest esimesel “date“-l ei tahaks ju oma hambaid välja kukkuda või suurt haava/sinikat näkku saada. :D :P

Sellel hetkel ma enam oma ratta peale ei mõelnud. :D Ja ma maandusin. Omast arust kõhule, aga sinika sain vasakule kannile ja paremale põlvele. Vaene noormees pidi nägema seda kõike pealt. Ta vaevalt teadis mu nime. Ta nägi, kuidas mu esimene ratas risti läks ja ma kukkusin. Ta oli kergelt šokis, sest ma lamasin seal, ei liigutanud ega teinud mitte mingit häält.

Siis hakkasin ma kõva häälega naerma. Kohe südamest naerma. Raske oli end kokku võtta ja üles tõusta. Ma püüdsin kiiresti püsti saada, aga sellistes naerukrampides oli see natuke raskendatud.

Ta ei saanud esimese korraga aru, kas ma naeran või nutan. Ta tuli mu juurde ja aitas ratta üles tõsta. Ta oli näost valge ja täiega tõsine. See tegi mulle veelgi rohkem nalja. Ma ütlesin: “Küll see oli alles piinlik, ah?!.” Pühkisin pükstelt tolmu ja püüdsin ruttu ratta peale tagasi saada ja sõitu jätkata nagu midagi poleks juhtunud. Ma olin ise ka natuke šokis, seega ma valu ei tundnud.

Valu tuli mõne ajapärast, aga ma püüdsin käituda nagu mitte midagi poleks. Aga edaspidi vältisin kõiki hüppeid, ka imepisikesi ja mäest alla sõites olid ka pidurid peal. :D

Hiljem ta rääkis, et ratas kukkus minu peale, et ju ma sealt selle sinika sain. Ma olen üllatunud, et mu kätel mingit märki pole ega kehal. Uskumatu. Justkui mu enda kehal polnud mingit raskust ja kogu raskus oli mu rattal. :)

Kõik läks hästi. Ta soovib jätkuvalt minuga kohtuda. :D Seega see väike insident ei rikkunud väga midagi ära. Ta mainis, et see oli nii armas, et ma püüdsin talle muljet avaldada. :D

Ma ikka veel naeran enda üle. Täiskasvanud inimene püüab nii lapsikult muljet avaldada ja see kõik lõppeb nii piinlikult… See oli piinlikus kümnendas astmes, s.t piinlikkustunne oli väljaspool igasuguseid piire, et ma enam ei tundnudki seda… Ma ei tea. Ma tean, et ma peaksin end häbenema, aga olgem ausad, see oli täiega naljakas.

Rubriigid: Juhtumised minu elust | Kommenteeri

Mäletate mu uusi tosse aastast 2017?

Jah, just neid, millest ma pilte ei teinud (seega ei saanud jagada ka). :D Igatahes, aega on nüüd läinud ja need toona uued tossud on prügikastile õige lähedal. :P

Ma pean oma tuliuusi tosse katsetama rattasõidul. Võib-olla tuleb need “sisse joosta” enne, kui saan neid rattasõidul kasutada. Jah… Ma pean selgitama. Mu vanad jooksutossud kulusid natuke ära, siis võtsin oma tavakasutuse tossud jooksmiseks (jah, need valged, millega ma tatsasin Tallinnas, ju ma need 2013-2014 sain). Igatahes, need on nüüd mu jooksutossud, vanad jooksutossud jäid rattasõidutossudeks, sest nad olid pehmed (loe: kulunud) ja haakusid hästi pedaalidega.

Aga need rattasõidutossud muutusid väga ootamatult ebaatraktiivseks. :D Eks nad olid seda ka enne, aga ma lihtsalt ei mõelnud selle peale nii palju, aga nüüd kui ma rattarajal uusi inimesi kohtan (loe: vallalisi meesolendeid), siis on natuke piinlik nende vanade tossude tõttu. :P

Seega otsustasin, et ostan samasugused ja ideaalis peaks nendest saama minu uued rattatossud. Aga eks näis, kas need kohe selleks kõlbavad. (Mu praegused jooksutossud on liiga kõva tallaga ja rattasõiduks absoluutselt kasutud.)

Igatahes… Need kaua oodatud pildid. (Ei tee reklaami, jagan vaid oma väga positiivset elamust/kogemust.)

Vanad tossud: New Balance 680 v4 (oletan, et suurus 37)

Uued tossud: New Balance 680 v6 (suurus EU 37, 23,5 cm) – et järgmine kord oleks lihtsam sarnaseid leida. ;)

1 2. 3 4 5 6 7 8 9 10

Vanad tunduvad ca. 0,5 cm laiemad ja võib-olla pool numbrit suuremad, aga ma ei ole kindel, see võib ju olla kulumise tõttu. :P

Vanad tossud sain 2017. aasta jaanuaris. Olen jooksund nendega u. 4037 km ja rattal olen läbinud u. 844 km. Mitte mingit survet uutele. (No pressure.) Aga ma ei kavatse vähemaga küll leppida. :P

Vaatan oma vanu tosse ja mõtlen, et küll ma võisin ikka kodutu välja näha. :D Aga ma olen juba kooner ja nii rattasõidus sees, et ega ma ise ei märganudki, kui kulunud need tossud olid.

Nüüd oli 5-kuuline paus rattasõidul ja teisipäeval proovisin uuesti ratast, siis olin väga üllatunud, et tossud nii kulunud olid. Tunne oli selline, et selle viie kuu jooksul, lihtsalt seistes kulus materjal ära. Ega need ju ometi sellised olnud juba eelmisel aastal. :P :D

***

Selle aasta esimene rattasõit: 23.03.2021 – 30,35 km, see oli 2 h ja 21 min. ning keskmine kiirus 12,93 km/h. (Umbes 17 km metsas ja ülejäänu asfaldil, ega ma ju ometi mingi atleet ole). :D Pole paha, ütleksin ma.

Jah, mul on see kiiks ka, et aasta esimene rattasõit peab olema 30 km. Olgu või asfaldil, aga peab olema 30. :D Päikest ei paistnud. Tööpäev venis kella 15-ni, seega sain võrdlemisi hilja välja. Tagasi jõudes oli külm. Pärast seda tuli veel koeraga jalutama minna. Ma jäin endaga ja tulemusega väga rahule.

Viimased 5 km olid rasked, tuul oli vastu ja jalad natu väsinud. Pärast sõitu olid jalad nagu makaronid all. Öösel valutasid. Aga hommikul oli kõik ok. Selg natuke valutas, aga ma ei tea, kas see oli rattasõidust või kehvast kehahoiakust tööl.

Olin ülimalt positiivselt üllatunud, kui palju mu keha mäletab. Kõik tõusud ma vallutasin, isegi need, millega mul oli eelmise aasta “rattahooaja” alguses raskusi. Jätkuvalt on mul kolm järsku tõusu, millega ma maadlen. Eks näis, kas suudan need vallutada see aasta. :)

Rada on väga palju muudetud. Paar ootamatut väikest hüpet on tekkinud. Üks suur ja pikk hüpe, mis on minu võimetest tugevalt väljas. Aga seal on tehtud väike rada, et seda vältida. Seega kõik ok. Ei pea uut rada ja uut metsa otsima. :P

Metsas on puid maha võetud, seega on pilt ka natuke muutunud. Paar korda sõitsin oma vanast harjumuspärasest rajast mööda, sest ma lihtsalt ei tundnud seda kohta ära. :P Natuke piinlik.

Midagi rohkemat nagu polegi. Kõik ikka endist viisi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Täitsa elu ja tervise juures

Tegelikult ei ole mitte midagi muutunud. Kõik ikka vanaviisi. :)

Ei teagi, kas see on hea või halb. Ma arvan, et seda võib neutraalseks nimetada. :)

Ma ei ole veel oma jalgratast välja viinud, aga vaikselt mõtlen sellele. Igatsen seda väikest surinat. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ei miskit

Ma pole eriti midagi kirjutanud, sest seal polegi ju midagi kirjutada. Kõik istuvad isolatsioonis, asutused on kinni ja töötame kodust.

Liitusin ühe rattaklubiga. Ainult FB esialgu, sest ma ei tea, kas seal mingi klubimaks ka on ja mis see endast kujutab. Küll ma välja uurin.

Praegu on väljas väga külm, seega seisab ratas nurgas, aga kohe kui ilmad ilusamaks lähevad, siis võtan selle välja.

Sattusin kokku ühe teise naabriga. Tema poeg ja poja naine ka jooksevad ja sõidavad MTB-ga. Nood olid palunud tal minult küsida, kas ma ka nendega koos sõita tahan. Jah, muidugi tahan. Jooksmisest ei tuleks midagi välja, sest nad või üks neist jookseb pool-maratone. Ma oma nadise 10 km, sinna küll end pressima ei hakka. :D

***

Ma olin ülesande kõneisik tööl, aga ütlesin sellest kohustusest lahti. Kõik olid minuga ülirahul, aga ma ise olin stressis ja õnnetu. Palk on sama, koormus on mitmeid kordi suurem ja kontserni siseselt mõõdetakse kogemust ajas, see tähendab, et mul on knap üks aasta kogemust. Samas mõni on 6 aastat sama ülesande peal olnud. Samas mina olen selle ühe aasta jooksul töötanud erinevate osakondade all, töötanud 7-10 erineva ülesandega, saanud vastutavad koha. See jama ei tasu ära. Seega lõpetasin selle ja käin oma “aega” seal teenimas. :)

Olukord ise oli väga crazy. Me saime oma ülesande etappide kaupa ja olime pidevalt n-ö. tööpuuduses. Järgmine etapp polnud meile üleandmiseks valmis. Siis oli mul üks persoon, kes ootamatult teise ülesande peale läks, teadmata ajaks, mul oli õpilane, kes vajas konstant aitamist. Iga nädal pidin aru andma palju me tootnud olime ja palju meil veel tööd on jne… Siis saime lisaülesande, kus oli lõpptähtaeg, aga nad ei suutnud lubatud juhtumeid meile saata. Lõpuks oli meil kõigil erinevad ülesande ja nad küsisid minult. St. ma pidin oskama neid kõiki. Asi läks koguni nii, et kolmapäeval saime väljaõppe oma ülesande uue etapi osas, neljapäeval sain ma väljaõppe uue ülesande osas ja samal ajal õpetasin ja juhendasin teisi… See oli täielik kaos.

Minu õpilane tootis rohkem vabandusi kui tulemust. Mitu korda oli vabanduseks see, et ta pani hommikul äratuse kinni, sest öösel ei saanud magada. Seega hakkas tööle kl. 9-10 ajal. (Ametlikult algab tööpäev kl. 8).

Meil oli kokkulepitud uus väljaõpe kl. 8. Ta ise veel ütles, et tahab ka osa võtta. Saatsin talle kutse ja kõik. Ja keda ei ilmunud oli tema. Mitte ühtegi teadet mulle. Seega, see, kes pidi meid väljaõpetama oli ka üllatunud, et kus meie õpilane nüüd on ja ma ei teadnud. Õnneks olin ma juba piisavalt tark, et ütlesin, et me alustame ja ta tuleb kuna tuleb. (Ta ei tulnudki. Kell 9-10 ajal tuli vabandus).

Tööpäev lõppeb kell 15:30 ja tema küsib, et mida ta teha saab nüüd, kuna ta alustas hiljem, siis ta peab kauem töötama… Mitmeid kordi olin n-ö. “sunnitud” üle töötama, sest ta polnud iseseisev. Minu üle-töötunnid olid piiripeal, seega vahel ma töötasin tasuta, et asjad saaks tehtud ja et kõik toimiks. Tean, et minu süü, aga ma olen juba see kohusetundlik isiksus.

Inimesena ma saan ju aru, aga tema vabandused ei tundunud enam isegi mitte vabandustena. Ta absoluutselt ei tundud mingit vastutust. Mingit austust minu aja suhtes ja minu suhtes. Tihti tuli see vabandus, stiilis, et tal on ülemusega juba kokkulepitud või räägitud. Mida mul siis enam teha oli.

Minu vererõhk tõuseb taas. Ma arvasin, et ma olen kena inimene, aga mul on tõesti raskusi temaga kena olemisega. Mulle ei meeldi klatšida, aga ma tunnen, et ma enam ei saa seda jama endas hoida. Minu töösse suhtumine on midagi väga erinevat tema omast.

Võib-olla ma oleks pidanud talle ütlema, et tööpäev on kl. 8:00-15:30 ja nii kaua kuni ta ei suuda iseseisvalt töötada, siis on ta kohustatud sellest kinni pidama. Ning mind ei huvita, kas ja kui palju ta magada sai. Kui eraelu ei lase tööl käia, siis tuleb haigusleht võtta või töötuks jääda. Elu ei halasta. Aga…. Me elame ju heaoluühiskonnas ja siin on asjad natuke teisiti.

Igatahes… Sain sellest jamast lahti. Nüüd saan taas magada ja näed, jõudsin ka siia. :)

***

Tööl on hästi huvitav. See osakond, keda me aitasime, küsis mind tagasi. :D Alguses olime neile laenatud kuni detsembri lõpuni, siis palusid nad ka jaanuaris abi. Ja nüüd tahtsid nad ainult mind. Sest jaanuaris, töötasin ma ka ainult üksi nende ülesandega ja minu pudinad töötasid meie ülesande kallal ning ma kõrvalt juhendasin.

Tegelikult meid saadeti jaanuari viimasel nädalal ühe teise ülesande peale (meie osakonnas), seda jõudsin ka natuke teha. Veebruari lõpus tuleb uus ülesanne sisse, selles olen ma ka osaline koos 7 kolleegiga. Nüüd juba tehakse nalja, et kui mina ja mu grupp on osalised, siis saame varakult enne tähtaega valmis. :D Nali naljaks, aga nii on see olnud konstant, läbi erinevate ülesannete. Kopenhaageni omad avaldasid tunnustust, et nad ei suuda meie jaoks piisavalt toota. :D

Ma ei ole eriti domineeriv, aga kohe kui vaikus tekib, siis ilmun ma välja ja hakkan vägesid juhatama. See annab teistele kindlustunde, et me olen alati nende selja taga, alati olemas ja kui neil pole ühtegi ideed, siis minul on. Või ma leian lahenduse. :)

Viimane nädal oli muidugi crazy, aga ma püüan rohkem endale keskenduda. Aga vastutavalt kohalt sedasi ootamatult tagasi astumine ei olegi just kõige lihtsam. Juba ma lahendan ühte probleemi, mis mulle tundus, et teised ei näe seda. Aga hommikuse jooksmise ajal jõudsin järeldusele, et see pole mitte üldse minu asi. Ma ei ole vastutav, see ülesanne ei ole minu ülesanne. Seega las söövad oma suppi ise.

Üks probleem, millele ma viitasin juba suvel. See on jätkuvalt lahendamata. Ma olen rääkinud teiste osakondadega, kes on ka selles osalised, aga… Ma ei tea… Ma ise arvan, et nende silmis olen ma umbluu-välismaalane, kes ei saa mitte mõhkugi aru ja proovib lihtsalt tark olla. Ja seega nad isegi mitte ei süvene. Ma ka ei viitsi enam. Las need targad, siis oma peaga avastavad neid vigu (millest ma neile rääkisin juba juuni kuus). Keda ikka huvitab.

Ma ei tea, kas minu eeldused on õige. Et kas nad tõesti mind sedasi näevad. Võib-olla on see n-ö. hääl minu enda sees/peas, mis mõtleb välja mind alandavaid põhjuseid. Ei tea… Polegi ju oluline. Ma teen oma tööd hästi ja see on oluline. See ülejäänu on rohkem nende endi asi ja ma mingeid punkte selle eest ei saa.

***

Eile oli meil üks väike koolitus. Seal ma mõistsin, kui kiiresti ma õpin. Isegi 5 korda kiiremini, kui nemad. Mulle piisab vaid ühest korrast vaatamisest, siis teen ühe korra ülesande läbi ja edasi saan töötada iseseisvalt. Kusjuures, ma ei vaja täpset pilti, mis nupule ma vajutama pean ja mida, kuhu kirjutama pean. Ma mõistan loogikat. Näiteks sain uued ülesanded, mis sarnanevad sellele ülesandele, mis ma juba teinud olen, aga täpselt punkt-punktilt töökirjelduse järgi teha ei saa. Seal tuleb natuke ise mõelda.

Ma olen tähelepannud, et ise mõtlemine on siin üsna haruldane. Nad eelistavad pikaajalise kogemusega raamatupidajaid, aga päeva lõpuks olen mina see, kellelt need pikaajalised raamatupidajad nõu küsivad. Nende kogemus ei mängi absoluutselt mingit rolli meie ülesannetes. Tegelikult on hoopis kiire õppimisvõime, lugemise oskus ja loogiline mõtlemine see, mida vaja läheb. Aga… Jah. Avalikus sektoris ongi ju kõik kallis, aeglane ja bürokraatlik. :)

Vaikselt hakkan aru saama, kuhu ma sattunud olen ja… See vist pole ka päris see, kuhu ma sobiksin. Muidugi on mul võimalusi oma annet rakendada. Tegelengi erinevate võimaluste katsetamisega. Kuid liiga sageli põrkun vastu mõistmatuse seina. Nad kasutavad argumente, mis ei ole argumendid ja neil ei ole grammigi piinlik.

Nt. üht ülesannet reklaamiti kui võimalust saada kogemust ja ma ei saanud seda võimalust, sest mul polnud (piisavalt) kogemust… Ma olin sõnatu. Ma mõtlen, et kui nad nii rumalat argumenti kasutavad ilma, et saavad üldse aru, kui rumal see on, siis…

Ma olen õppinud, et rumala inimesega ei tasu argumenteerida. See läheb vaidluseks ja mitte kumbki ei saa targemaks. Rumal on rumal mingil põhjusel, selleks on see, et ta pole võimeline õppima, aru saama. Ja tark õpib vaid seda, et rumala peale ei tasu oma aega raisata.

Ei. Ma ei võta kõike nii rahulikult. Mul on ka tunded. Aga ma vihastusin juba esmaspäeval ära, seega nüüd on elu jälle roosa ja päikesepaisteline. :) Sealt uksest sisse ei lastud, siis proovin ma järgmist. :D

Ise ka naeran enda üle. Ma olen ikka üks kangekaelne väsimatu hing. Lüüakse jalad alt ja kindluse mõttes lüüakse ka selga. Ma laman natuke, siis tõusen püsti, võtan teise suuna ja jätkan oma eesmärkide poole liikumist.

***

Pehmet pehmo teksti ka lõpetuseks. :)

Ma vist pole kirjutanud, et jõulude ajal kirjutasin J-le ja soovisin “häid jõule”. Lihtne viisakas soov. Aga ei mingit vastust. Siis kirjutasin, et ma väga igatsen teda. Taas lihtne sõbralik otse südamest kiri (lühike). Aga mitte mingit vastust. See näitab ju tema suhtumist.

Ma olin valmis juba tema ukse taha minema, et veenduda, et kas tal ikka kõik korras on. Äkki on temaga midagi juhtunud, äkki depressioon või midagi. Aga psühholoogiga vesteldes sain aru, et ta ei vasta, sest ta ei taha vastata. Ja kui ma läheksin tema ukse taha, siis oleks see juba vägivald. Kui ma oleksin üks mees ja tema naine ning mina tema ukse taha läheksin, siis oleksin ma seadust rikkunud, tema privaatsust.

Seega… Jah, ta ei vasta, sest ta ei taha vastata. Ta ei taha minuga suhelda. Jah, alguses oli raske. Ei mõista. Paljusid asju ei mõista, aga ma olen leppinud.

Kusjuures ma olen saanud mingit enesekindlust juurde. Tutvumisportaalis, ütlen ma ausalt otse ära, kui ei soovi kohtuda. Olen kriitiline, mida nad kirjutavad. Ja valin, kellega suhtlen ja kellesse oma aega kulutan. Üsna vaikus on. Sest sealt pole midagi võtta. :D

Mulle tundus, et üks tüüp valetab mulle. Selline tugev tunne oli. Temaga ma kohtusin eelmine aasta üks kord. Igatahes… Viimane asi, mis ma temast kuulsin oli see, et tema tütar kaebas ta kohtusse, et ta olevat oma tütrele halba teinud. Tema muidugi väidab, et kuna ta on nüüd töötu, siis pole tal enam nii palju raha, et neid toetada ja seetõttu nad kaebasid ta kohtusse, et sealt kaudu temalt raha saada… Njah… Aga mulle on ta rääkinud ainult oma pojast (ainuke laps) ja eks-pruudist, kellel on kolm last ning üks neist tütar… Kusagil on vale, aga mind ei huvita.

Ja lisaks. Kui tema lugu ongi õige, siis ma tunnen talle kaasa. Aga ma ei peaks oma elu küll koormama ühe 45-aastase töötu inimesega, kellel pole mitte mingit vara ja saab sotsiaal abi. Ma võin rohkemat nõuda. Inimesena on mul temast kahju, aga ma pean ka enda peale mõtlema. Ma tean, väga julm ja “kulla-kaevuri” maiguline, aga… Vähemalt olen ma aus.

Kusjuures. Ma sättisin oma saagi vanust. Jätsin kolmekümnendatesse. (Ma tean, et 39 on ju 40, aga… Kui mul on vaid see info, siis jääb nii.) Ma tegelikult ei usu, et sealt midagi saan. Ma panen rõhku päris inimestele ja siis on juba hindamistegurid hoopis midagi muud. ;)

Üks mees on 36 (seal nimetab end vähemalt), kahe lapse isa, õpetaja. Ta tundnus vaimselt vägivaldne. Ma tean, nii imelik, et ma teksti lugedes selliseid diagnoose panen. Aga… Seal oli paar sellele viitavat asja, nt. “sa oled hull, aga ma aktsepteerin seda”, “ma pean teadma, kas meist saavad kallima, kas sa armastad mind”. Ta kirjutas ka, et ta on mõnega kohtunud, aga mitte ühestki kohtumisest pole saanud seda, keda ta oleks söendanud oma lastele tutvustada.

Siis kirjutas ta, et kuidas ma saan väita, et ma teda ei armasta. Ma ei saa aru, kuidas ta ei saa aru, kuidas ma saan seda väita. :D Ma saan ju väita, et ma ei armasta teda nüüd. Ma ju ometi tean, mis tunded mul on. Ma ei saa väita, et ma teda mitte kunagi ei armasta. Aga… Ta ei saanud aru.

Kui mul tuli pikem paus, sest ma olin muude asjadega hõivatud, siis ta kirjutas, et soovib mulle õnne kaaslase leidmisel ja tore oli minuga kirjutada. Et ma kirjutaks talle, kui ma kellegi leian. Ma kirjutasin, et ma loodan, et võin talle ka varem kirjutada. Ja soovisin talle ka õnne kaaslase leidmisel. Ta kirjutas, et talle väga meeldiks minuga kirjutada. Ma mõtlesin, et see on ju vahva, siis saame ju kirjutada ja mõtteid jagada.

Aga ta kirjutas, et tal on piisavalt sõpru ja ta rohkem neid ei vaja. Umbes, et kui ma suhet talle ei paku, siis pole ta huvitatud… Ok… Ta kirjutas taas “õnne kaaslase leidmisel”. Ma kirjutasin lühidalt, “aitäh”. :D

Ma ei tunne end isegi mitte süüdi. Ma ei tunne üldse, et ma oleksin midagi valesti öelnud või teinud. Tegelikult olin ma isegi natuke rõõmus, et ta ise ära kadus. Esiteks see tunne, et ta on vaimselt vägivaldne, siis see, et tal on kaks last ja ta oli ok välimusega, aga ei midagi nii super ihaldusväärset, et lasta oma latti madalamale.

Jah. Praegu on natuke nii, et ma tunnen, et mina otsustan, keda ma oma ellu luban ja ei mingit märtrit ega heategijat. Aitab sellest. Need hädised ei oska mitte kunagi hinnata seda, mis neil on. Muidugi tore on kuulda “Sa oled seda sorti naine, keda ma olen alati kõrvalt imetlenud, aga pole kunagi julgenud unistada, et selline mind tahab…” Kõlab umbes nii, et ma olen sinu suurim fänn ja sina oled mu printsess, kellele ma toon päikse ja kuu. Aga tegelikult nad saavad enesekindlust sinu kõrval liikudes ja tunnevad, et nüüd on nad saanud “kõrgemasse liigasse” ja otsivad juba paremat (nooremat, saledamat jne…).

Ei, enesekindlus on oluline. Oluline on seda ise olla ja et kaaslasel see on. Mitte segi ajada enesekindlust ja enesekesksust. Need on kaks eri asja.

Kui inimene teab, mida ta väärib, siis valib ta selle, keda ta väärib ja see on teadlik otsus. Ma arvan, et sellist otsust ei teha juuksevärvi, rinna ümbermõõdu ja peenikese piha tõttu. Ma tahan nii mõelda.

Üks asi veel. Mind lummavad tugevad ja targad naised nagu “Pink!”, “Gerli Padar”, “Anna Kendrick” mõned veel. Üks päev mängisin mõttega, et kui nad mulle nii väga meeldivad, miks ma siis ei võiks mõelda sellisest kui kaaslaselt. Mul ei ole midagi seksuaalselt nende vastu, aga elukaaslased ei tähenda ju ainult seksi. Ma siiski mõtlen, et sellised ägedad sõbrannad oleksid toredad. Näis, mis elu toob.

Väga tore oleks elada koos kellegagi, kes inspireerib ja annab jõudu. See ei pea ju üldsegi mitte mina ise olema. Ja ma võin ju olla teisiti inspiratsiooniks kellelegi. Ma olen päris põnev inimene. Tööl olen väga hinnatud, just inimesena ja kuulajana. See on uskumatu, aga väga tore. :)

Ma vist jõudsin lõppu nüüd. Järgmise korrani!!!

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Rääkisin naabriga

Minu naaber, sõdur-poiss, küsis, kas saab mind aidata. Meil tuli natuke lund ja ma hakkasin ka lund lükkama. Ta oli juba väljas ja ma tulin koeraga jalutuskäigult  tagasi.

Ma ütlesin, et ta võib heameelega mind aidata. Noh. Ja, kui valmis saime, st tee puhtaks. Siis küsisin, kas ta töötab sõjaväes. Väga tore noormees on. Talle meeldib rääkida.

Nii vahva oli. Midagi põnevat mu üksluisesse ellu. Uskumatu, kui vabalt ma suudan võõrastega suhelda. :) Samas, mis võõras ta on. Juba poolteist aastat oleme üks-ühte aknast näinud.

See on juba nagu elaks koos. :D Tean kuna ta koju tuleb, kuna sööb jne… :D

Ma olen ettekujutanud, millist metsikut elu ta elab. Ja milline tema iseloom võiks olla jne…

Võin öelda, et ta pole üldse selline nagu ma teda ette kujutasin.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Minu teine postituse sellel aastal

Jah. Ma hakkangi nii üksluiseid pealkirju oma postitustele panema. ;)

Ma sain täna oma jõulukingi kätte, selle, mille ma tellisin oma väikevendadelt. Kes veel ei tea, siis olid need juhtmevabad kõrvaklapid. Ma olen väga õnnelik. Laen neid nüüd, et olla homme kindel, et need töötavad.

Ma proovisin neid nüüd, korraks. Ma ei jõua homset ära oodata. Nii imeline on muusikast mõlemast kõrvaklapist kuulata. Ja milline heli… Ma ei hakka rääkimagi.

***

Üks asi veel. Ma panin oma telefonile uue tasutapildi. Tavaliselt on seal pildid lastest või kallimast. Aga minul…

Ma panin ise-enda. :) Minu kallim. See pilt mulle endast väga meeldis ja nii tore on iga kord telefoni haarates näha seda imelist sooja naeratust. :D Seega Brad Pitt on läinud ja mina ise tulin tema asemele. :P

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Selle aasta esimene postitus

Mõtlesin, et sellel aastal püüan vähem töötada ja rohkem oma asjadega tegeleda. Homme on esineme tööpäev ja ma juba ei suuda välja mõelda, kuidas saada see asi toimima, ilma et ma peaks ületunde tegema. Kindlasti saaks. Aga ma peaksin oma kontrolli lõdvemaks laskma ja chilli‘malt võtma, aga see valmistab raskusi (isegi ainult mõtte tasandil).

Mul oli tööst natuke pikem paus. Pakkisin tööarvuti koomale ja tegin oma arvutile ruumi. Nüüd tuleb oma arvuti vanale kohale tagasi kolida ja oleks kena töölaud ära koristada. Noh, et algus oleks värske. :D

Plaanisin, et sellel aastal ma end üle ei koorma. Luban endal lihtsalt nautida. Aga… Ma juba leidsin sahtli põhjast ühe vana projekti, millega hakkasin nüüd tegelema. Alguses läks hästi, aga nüüd jälle takerdus. Ma olen oma peas asja üleliia keeruliseks teinud. Ma tean küll, et ma saan hakkama, kui ma võtaksin ühe sammu korraga, aga… Tasa ja targu, küll asjad liikuma saan.

Mis Jan’ga? Ma ei teagi. Ma igatsesin tead väga, aga kui ma lubasin endal fantaseerida, et ta igatseb mind ka ja ikkagi armastab mind väga ning võtab minuga ühendust ja soovib suhet alustada, siis… Ma enam ei igatsenud teda nii väga. Väga kummaline pööre toimus.

Nüüd olen ma isegi õnnelik, et ta mind eirab, ignoreerib. Päris piinlik oleks, kui ta järsku välja ilmub ja arvab, et ma siiski olen oluline tema jaoks. :) Ma ei ole just eriti hea ära-ütleja, seega… Praegu on täitsa ok.

Eile õhtul proovisin teha seda mindfulness‘i. See on täielik teadus, aga ma arvan, et minuti jagu ma siiski sain. Aga hommikul ärgates terve mu keha värises. Seda on paar korda varem ka juhtunud, et ma saan ängistuse või paanika oma peas vaigistada või kontrolli alla, kuid siis hakkab mu keha streikima. Ma ei oska sellega midagi peale hakata, sest peas on chill, aga see keha püüab millelegi märku anda. :)

Tundub, et tuleb ikka seda joogat proovima hakata… :) Ei. Ma pole veel plaani võtnud. Äkki kui  mindfulness mul paremini välja hakkab tulema, siis ehk lõppeb see anomaalia mu kehaga ka ära.

Mu sugulane on tohutult palju Bitcoinidesse investeerinud. Ja nüüd on selle väärtus meeletutesse kõrgustesse tõusnud. Ma kohe tahtsin teada, mis see Bitcoin üldse on. Olen mitu korda püüdnud lugeda sellest ja aru saada, aga ei ole ikka veel mõistnud.

Eile võtsin selle uuesti käsile. Mitu tundi lugesin ja… Ei, ma jätkuvalt ei tea, mis see on. Või noh… Hüpoteetiliselt on mul aimu ja ma tean ka seda, et see on üks “raha” või väärtuse vorm. Aga… Ma tahan 100% asjast aru saada. Mulle sellised poolkõvad või poolsoojad lahenduse eriti ei passi.

Mida rohkem ma seda uurisin, seda hirmuäratavam see mulle tundus. Nad kasutavad sõna “plokiahelasüsteem” ja põhjendus, s.o. matemaatiline… Nad räägivad piiratud arvust bitcoinidest ja mingist dokumendist, kus on ära määratud (ma nimetan matemaatiliselt) mingid kitsendused (reeglid), kuidas järgmise ahela väärtus leitakse. Aga… Kes kontrollib, et ahelate väärtused õigesti arvutatakse? Kes kontrollib, et need väärtused neid kitsendusi arvesse võtavad? Kas see dokument, kus need kitsendused sees on, on avalik? Siis oleks ju palju lihtsam see õige ahel välja arvutada (s.t. bitcoine kaevandada edukamalt).

Kui ma õigesti aru sain, siis see ahela arvutusprogramm tuleb alla laadida, see ei ole midagi, mis sa ise disainid. Sina lihtsalt annad oma arvuti võimsuse ja maksad elektri eest, mil kellegi teise programm sinu arvutis jookseb ja arvutusi teeb, nii nagu see programm on üles ehitatud. Kelle arvuti esimesena sobiva või õige lahenduseni jõuab, saab vastu tasuks õige vastuse eest mõned bitcoinid. (Ja kui need bitcoinid otsa saavad, sest neid väljastatakse vaid piiratud arv), siis tuleb hakata tehingute eest maksma (ja kaevandajad hakkavad raha saama).

Ma ei saanud päris aru, kuidas see süsteem toimib, aga mulle tundus, et kui kaks inimest tehingut teevad, siis see tehing saab ühe ahela väärtuse ja see väärtus saab olla vaid üks (need kitsendused, selles dokumendis) ja need kaevandajad lasevad oma arvutites, oma elektril sellel programmil joosta, mis arvutab selle ahela väärtuse.

Jah, on keeruline. :D

Püüan teha näite. Kui mina teen tehingu J’ga. Ma ostan temalt ratta ja maksan bitcoinides. Siis kaevandajate: Peetri, Mihkli ja Linda arvutid otsivad selle tehingu jaoks plokiahelat (matemaatika) ja Mihklile langes õnn, tema arvuti leidis esimesena Minu ja J’i tehingu ahela väärtuse. Mihkel saab mõned bitcoinid tasuks selle eest, et oma ressursse kasutas. Ja minu ja J’i tehing registreeritakse selles bitcoini plokiahela süsteemis, selle väärtusega, mille Mihkli arvuti välja arvutas.

Ma pole üldse mitte kindel, et ma olen asjast õigesti aru saanud. Ma ei tea isegi mitte, kas see on ligilähedanegi sellele, mis see tegelikult on. :D

Igatahes. Ma olen vanamoeline inimene. Mina investeerin oma raha sinna, millest ma aru saan. Sellesse ärisse, millest ma aru saan. Seega Bitcoinidesse ma jätkuvalt oma raha ei investeeri.

Kui keegi küsib, kas ma kahetsen, et pole bitcoine varem ostnud (vaata milline hind sellel nüüd on). Ei, minu jaoks on risk nii sama suur kui panka röövida. Jah, võit on suur, aga kaotada on liiga palju. Kusjuures ebaõnnestumise tõenäosus on mega suur. Jah, olen jänes ja ei põe kohe üldse, selle pärast, et jänes olen. Alkoholist pole ma kunagi eriti hoolinud. (Vihjan šampusele).

Kui päris aus olla, siis see tohutu kasv hirmutab mind. Minul on tunne, et see mull on kohe-kohe kokku kukkumas. Ma loodan, et ma eksin, sest mu sugulasel on tõesti kõik mängus.

Bitcoinid on ahvatlevad mustale rahale (kuritegelikule rahale). Praegu on see tehnoloogia veidike ees politseivõimekusest. Aga üks hetk see tuleb. Asi muutub järjest selgemaks ja selgemaks ka politseile, rahapesuüksusele. Siis imetakse need bitcoinid mustast rahast tühjaks. Ja palju sinna seda n-ö. “ausat” raha (ja usaldust) jääb, on juba ise küsimus.

Pessimist, pensionär on valmis oma postitusega. :)

Need on lihtsalt minu mõtted. Mõni mängib ju pokkerit ja edukalt, seega… On ka bitcoin üks rikkaks saamise moodus. Aga minu jaoks mitte, sest ma pole kummaski piisavalt osav. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Lõppeva aasta (2020) kokkuvõte

2020. aastaks ei püstitanud selgeid eesmärke. Jätkasin 2019. aasta eesmärkidega.

  1. Alustan tööd oma erialal. (Kontori töö: raamatupidaja assistent, finantsassistent, audiitoriassistent vms.) Sooritasin!!! 100%
  2. Raamat “Vanatüdruk” 52 uut sissekannet. Sooritasin!!! 100%
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit. Sooritasin!!! 100%, s.o 54/53
  4. Jooksen 100 päeval. Sooritasin!!! 109%, s.o. 109/100
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Lasen end elul üllatada.) :D Sooritasin!!! 
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Kasvatan oma sääste. Eesmärk on, et see on suurem või võrdne 450 EUR + lisasissetulekust (nt. tellimus-joonistamine, lisatöö, piltide müük, tekstide müük) saadud raha. Mõte selles, et lisaraha ei kuluta omatarbeks. (Hoian seda kullas, hõbedas või sularahas). Sooritasin!!! 100%

TULEMUS: Kuuest eesmärgist kuus on saavutatud. Ma hindaksin aasta kokkuvõtvatulemuse suurepäraseks:)

Eesmärgid 1.2020 Eesmärgid 2.2020

2020. aastal saavutasin 6/6 ja eesmärgid ei olnud silma ees. 2019 aasta tulemus on suurepärane kuuest eesmärgist saavutasin viis või isegi 5,8 (5,8/6 = 97%). 2018. aasta tulemus oli 3,5/6 = 58%, 2017.a. - 4,8/6 = 80% ja 2016.a. 3/5 = 60%

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Ei niitnud eriti muru.
  • Suhtlen mõnede eks-töökaaslastega. Saan hästi läbi oma uute töökaaslastega. Võtan igast üritusest osa. :)
  • Joonistamine. Ei joonistanud üldse. (2019. aastal 1 tk.; 2018. aastal 8 tk; 2017. aastal 18 tk).
  • FB-s on 146 sõpra (seega lisandus aastaga ca. 34). Sünnipäeval sain 40 postitust! (Tõus 10 postitust!) Uus profiilipilt sai 31 like. (See pole eriti muutunud).
  • Rahaliselt on hästi läinud ja hästi tulnud. :) Sellel aastal sai mõlemaid autosid parandatud (mõlemal on uued hammasrihmad; KIA-l sai starter puhastatud ja küünlad ning -juhtmed vahetatud. Nüüd on Ford remondis.) Lisaks ostsin kütteõli 1000 L. Riideid sai ka nipet-näpet ostetud ja mul oli see üürikorter. Aga kõigele vaatamata tõstsin oma varalist väärtust. Umbes sama palju kui eelnevatel aastatel.

***

Minu aasta (2020) arvudes:

  1. Töötanud: 203 päeva – s.h. 147 päeva kodust (2019.a. - 182018.a. - 134; 2017.a. – 211; 2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: 2 cv-d asutuse siseselt (2019.a. 109 ja 4 töövestlust, lisaks 3 ettevõtte külastust; 2018.a. ca. 25-28; 2 töövestlust + 1 praktikavestlus; 2017.a. – 0; 2016.a. – 23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 109 korda (2019.a. - 123; 2018.a. – 136; 2017.a. – 116; 2016.a. – 99; 2015.a. – 119)
  4. Rattaga sõitmine: 20 korda; kokku 464,63 km, 34 h 11 min (2019.a. 14 korda; kokku 380 km; 28 h 58 min)
  5. Crush: Jan (2019.a. Aleksander; 2018.a. – Lars?!; 2017.a. – Lars; 2016.a. – Lars; 2015.a. – 0)
  6. Õppimine, haridus:
    1. 23 veebikursust
    2. 2019.a. 8 päeva (1 kursus) + 2 jobklub, + 5 Ballisager + 1 Fest for Fyrede, s.o. kokku 17 päeva
    3. 2018.a. 50 päeva + 2 eksamipäeva s.o 2 kursust + 1 haridus;
    4. 2017.a. - 1 kursus + 1 haridus
  7. Blogi postituste arv: 30 + uusaasta postitus (2019.a. – 52 + uusaasta postitus; 2018.a. – 62 + uusaasta postitus; 2017.a. – 111; 2016.a. - 207; 2015.a. 257)
  8. “Postituste” arv manuaalses päevikus:
    1. 141 sissekannet; 196 lk (100% üks vihik)
    2. 2019.a. 60 postitust, 119 lk s.o 62% vihikust
    3. 2018.a. - 22 s.o 21% vihikust 41,5 lk 192 lk-st;
    4. 2017.a. – 21 ca. 1/4 vihikut;
    5. 2016.a. – 61 ca. 0,5-1 vihikut;
    6. 2015.a. – 166 ehk 3 vihikut
  9. Minu raamat (taani keeles):  52 sissekannet (2019.a. 9 sissekannet + 86 lk-d word’i; 2018.a. - 30 sissekannet; 2017.a. – 44; 2016. a. – 14 sissekannet s.o. 14 lk-d)
  10. Loetud raamatute arv: 7 raamatut (2019.a. - 6,5; 2018.a. – 5; 2017.a. – 13,5; 2016.a. – 51)
    1. Kommunaløkonomi: rammer, valgmuligheder og styring” Anne Heeager og Søren Jermiin Olesen
    2. Arbejdshukommelse: træn din hjerne til at fungere bedre, smartere og hurtigere” Tracy Alloway og Ross Alloway (oversat af Charlotte Pietsch)
    3. Overmod og afmagt: historien om det nye SKAT” Jørgen Grønnegård Christensen og Peter Bjerre Mortensen
    4. How to Fix a Broken Heart” Guy Winch
    5. Emotional First Aid: Heaking, Rejection, Guilt, Failure” Guy Winch
    6. The Squeaky Wheel” Guy Winch
    7. Scrappy Little Nobody” Anna Kendrick

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

  1. Jaanuar:
    1. Rahulik aastavahetus. Pea mõtteid täis. Ajan oma raha taga, puhkuse raha ja Jysk võttis topelt mu kontolt.
    2. Töökoht on peaaegu kindel.
    3. Reis Eestisse, passi tegema. Reis läheb hästi.
  2. Veebruar:
    1. Kolin oma üürikasse.
    2. Pabistan uue töö pärast. Kas saan ikka hakkama?
    3. Esimene tööpäev (17.02.2020)
    4. Muretsen oma kassi pärast. Kuidas ta uues kohas terve pika päeva üksinda hakkama saab.
  3. Märts:
    1. Tööl on kõik sõbralikud. Töö meeldib väga.
    2. Üürikorter müüakse maha. Uus omanik ei võta ühendust.
    3. Meid saadetakse kodukontorisse tööle (14.03.2020).
    4. Uus ja keerulisem ülesanne tööl. Õpin veebikaudu.
  4. Aprill:
    1. Kirjutan ainult oma tööst.
    2. Kolin tagasi ema juurde.
  5. Mai:
    1. Sain uue spetsiaalse ülesande. Ainult üksi tegelen sellega. Oma põhiülesande kõrvalt muidugi.
    2. Oma raamatukirjutamine ei edene üldse.
    3. Sain kolmanda ülesande, nendele kolmele lisaks.
  6. Juuni:
    1. Märkan, et Jan on kaugenenud. On kuidagi eemal, kui ma räägin.
    2. Kirjutan jätkuvalt hästi palju oma tööst.
    3. Selle üürika uue omanikuga on raske ühendust saada.
    4. Kirjutan Jan’le, et mulle tundub, et ta hoiab minust eemale. Saan teada, et ta kohtus ühe neiuga. (06.06.2020)
    5. Täielik põrgu. Keha tõrgub füüsiliselt.
    6. Kohtusin lõpuks R-ga. Ta ei tühistanud kohtumist. Väga tore oli.
    7. Alustan tutvumisportaalis.
  7. Juuli:
    1. Töötan meelerult, et Jan-i unustada.
    2. Puhkus. Sõidan hästi palju rattaga.
  8. August:
    1. Leppisin kokku kohtumise T-ga, aga me ei kohtunudki. Juhuslikult kohtusin B-ga. Ta on huvitav inimene.
    2. Kohtun uuesti B-ga. Sõidame koos ratastega ja käime ujumas. Ning räägime ööni.
    3. Raamatukirjutamine ei edene üldse.
  9. September:
    1. Tööl läks hästi. Jäin oma sooritusega väga rahule. Sain vastused oma küsimustele, mis ma esitasin juba kuuaega tagasi.
    2. Sain pakkumise püsivaks lepinguks. See oli ootamatu, kuid meeldiv.
    3. Vaimselt on väga raske.
    4. Saan täitsa uue ülesande. Ja olen selle ülesande kõneisik. Hoian silma peal ja juhin kahte kolleegi.
  10. Oktoober:
    1. Saan tähtajatu löölepingu.
    2. Vaimselt raske.
    3. Matan end töösse.
  11. November:
    1. Töö, töö, töö. Metsikult töö.
  12. Detsember:
    1. Töö. Jan’i igatsus, töö. Natuke tutvumisportaal. Idioodid. Töö.
    2. Jõulupuhkus.

***

Blogi postituste kokkuvõte:

  1. Jaanuar:
    1. Palju asju peas. Potentsiaalne töökoht. Eestis käik ja uus pass.
  2. Veebruar:
    1. Eestis käidud nagu nipsti.
    2. Saan töö. Olen ülirahul enda ja tööga.
  3. Mai:
    1. Hasti palju veebikursusi.
    2. Töö.
    3. Ütlen üürilepingu ülesse.
  4. Juuni:
    1. Shopahoolik. Ostan uusi kleite ja nipet-näpet.
  5. August:
    1. Brad Pitt taustapildiks.
    2. Kustutan Jan’i oma FB-st.
  6. September:
    1. Minu esimene kukkumine rattaga.
  7. Detsember:
    1. Olen unustanud kui tubli ma olen olnud ja kui tubli ma jätkuvalt olen.

***

Eesmärgid 2021. aastaks:

Rubriigid: Minu eesmärgid | Kommenteeri

Kraavi ja kraavist välja

Kui autokoolis käisin, siis mu sõiduõpetaja ütles, et üks päev sõidan suurepäraselt ja teisel päeval sõidan kohutavalt.

Ma vaatasin oma aastalõpu postitusi ja sealt näib ka, et üks aasta toimin 50% peal ja teine aasta 90% kandis. :D

Minu mälu on ikka tegelinski. Ma arvasin, et eelmisel aastal ma ebaõnnestusin ja nüüd püüan end hästi palju kokku võtta, et oma eesmärgid saavutada. Aga… Mida mina loen siit. Kõik oli suurepärane. Need eesmärgid, mis ma arvasin, et ma pole veel saavutanud… Jah, need saavutasin ma juba eelmisel aastal ära. :P

Vaata milline kloun?! Rabeleb siin nina tatine peas, et saavutada oma eesmärgid, mida olen juba 3 aastat taga ajanud. Tutkit… Saavutasin need juba eelmisel aastal ära. Mida paganat ma enam üritan. :D (Nali. Ikka püüan eduka lõpuni.)

***

Mõned asjad on juba täiega ette aimatavad, mis minu “aastalõpukõnes” manitud saavad. :)

Ma ei kirjutanudki mingeid eesmärke selleks (2020) aastaks. Njah… Ma lasin edasi oma vanadel eesmärkidel. :)

Lugesin, et mul oli crush Alexander. :D Täiega unustatud juba. Ma sattusin isegi segadusse. Kus oli Jan siis?! :D Jah, ei taha tunnistada, aga “keelatud vili on magus”. Või väärtus tekib ilmajäämistundega. Jah, see lihtne vanarahvara tarkus.

Ma ei taha öelda (tunnistada), et Jan muutus oluliseks siis, kui ta oli juba uutel jahimaadel. Ta oli ju oluline juba enne. Aga… Kindlasti mängis ilmajäämistunne ka selles mingit rolli.

Ma mõtlen, et äkki peaksin keskenduma Alexandrile. Noh, selles mõttes, et kui ta mu mõtetes oli, siis oli Jan ju tühine. Ja et Jan taas tühiseks muutuks, siis… Teoorias ju suurepärane. :)

***

Date’mine ei lähe kohe üldse. Ma suudan ikka ja jälle imelikke kohata. Muidugi olen ma ise ka väga imelik, aga me oleme imelikud erinevat moodi ja noh…

Ma kohtusin selle “nohikuga”. Väga huvitav oli. Tal on palju kvalitiivseid omadusi. Nt. rääkis ta, et proovis välja arvutada n-ö. “armastuse valemit”. Naeris enda idee üle, aga mind köitis tema mõte ja palusin sellest lähemalt rääkida. Ta tegi katse erinevate piltidega ja vaatas statistikat. (Millised pildid saavad rohkem like ja kellega võetakse rohkem ühendust jne… Ta on väga tugev statistikas/matemaatikas.)

Aga… Ta ei räägi mitte midagi. Ma suudan ilusti vaikust välja kannatada, aga tema on minust tugevam sellel alal. Seega ma avastasin end üsna tihti lihtsalt mingit mula suust välja ajamas, et lõpetada see ebamugav vaikus. Ebamugav siis minu jaoks, ta tundus tundvat end väga hästi selles. :D

Ja kõige eemaletõukavam oli… Sõnum, mis ma sain paar päeva hiljem. Väga armas, ta kirjutas pikalt ja kõik. Aga… Mulle tundus, et ta tahab nüüd ja kohe saada vastust, kas meist saab paar või mitte. Et ta niisama ei viitsi oma aega raisata.

Ma ei osanud kohe midagi vastata. Ma ei saa ju öelda kindlat “ei”, sest pärast kolme aastat muutus Jan minu crush‘ks. Aga enne tundus ta ka niisama eemaletõukav kui nohik nüüd. Aga samas ei saa ma ka garanteerida, et pärast kolme aastat midagi muutub. Ma tõesti ei tea.

Noh, ja siis ma kirjutasingi, et ma ei saa midagi lubada. Et ma hindan omadusi, mis ilmnevad ajajooksul, seega on mul raske praegu öelda, kas ta on n-ö. minu tüüp või see mida ma otsin. Ma hindan turvatunnet, ausust, avameelsust, headust, abivalmidust, kannatlikkust, tarkust ja stabiilsust. Ja minu kogemus ütleb, et minu tunded ei sõltu absoluutselt kaaslase välimusest. Ma võin armuda ka mitte atraktiivsetesse isikutesse. St. isik tundub alguses ebaatraktiivne, aga pärast käib peas mingi klik ja mina ei saa oma mõtted enam temalt.

Kõige keerulisem on see osa, et ma ei tea, mis on armastus. Ma ei tea, kas ma olen kunagi tegelikult ka armunud olnud või see on vaid sõltuvus teisest inimesest või sõltuvus tähelepanust või hoopis midagi muud…

Jah. Ma tean. Täiskasvanud inimene, kes on lootuselt hiljaks jäänud mudilaste tootmisega, aga pole ikka veel välja suutnud mõelnud, mida ta tahab või ootab. :D Jah, see olen mina. Aga kui mina poleks, siis poleks ju seda ka keegi teine. Seega ma võtan selle raske rolli enda kanda. :D

Ühesõnaga, ma hoian nohikust natuke eemale. Ma ei taha anda talle asjatuid lootusi ja samas ei ole ma kuigi osav takistama ebareaalsete lootuste tekkimist. Ma ei taha ju tema südant murda. Ma ei ole halb inimene. Lihtsalt vahel näin ma väga armas. :)

***

Ma olen natuke nagu pausil. Jätkan kevadel päris inimestega. :) Jah, kuniks ma selle jälle ümber mõtlen. Naine olen ja nii see käib. Täna nii ja homme naa. Ja ei mingeid küsimusi selle kohta. Nii on lihtsalt. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Tahaks puhata

Varsti on jõulupuhkus. Ma ägan töökoormuse all. Tahaks kurta, aga samas ei taha ka. :)

Tööl on kõik mu ümber stressis, ma püüan head nägu teha, aga ega ma ka end väga mõnusalt tunne. Ma tean ju, et me anname endast parima ja oleme absoluutselt kõik omalt poolt teinud, et asjad sujuks, aga me ei saa ju muuta protsesse, mis toimuvad enne meid. Jah… Aga ma siiski pingutan, töötan nagu loom. Tunne on ka selline, et teen kolme inimese töö üksinda ära. :)

Igatahes. Täna on mu pea päris tühi. Kuulan muusikat ja… Tahaks mõnusalt vestelda, aga pole veel leidnud seda, kellega oleks mõnus lihtsalt vestelda. Enamus inimesi ajab närvi ja nad esitavad valesid küsimusi. :)

Noh, ja siis ma siia maandusingi. Kirjutan ise-endale. Vähemalt on mul endaga head suhted. :D :P

***

Ma ise ei olegi aru saanud, kui tugev ma olen. Aga nähes, kuidas kolleegid mu ümber murduvad üks-ühe järel, saan ma natuke aimu oma tugevusest. Jah, mul on raske, aga ma pole pooltki nii lähedal murdepunktile, kui oma varasematel läbielamistel.

Tegelikult ma ei saagi ise aru, millisest põrgust ma läbi olen käinud. See on olnud ainuke reaalsus minu jaoks. :) Nüüd, kui ma näen teistsugust reaalsust, siis vaikselt hakkan aimu saama, kui paganama raske mul on olnud.

Minu psühholoogil tulid pisarad silmi, kui ta rääkis. Ta ütles, et soovib kogu hingest, et mu elu oleks olnud teistsugune. Et see koorem, mida ma olen terve elu kandnud, on olnud üle mõistuse suur ühele inimesele. Ja mina olin vaid laps tol korral.

Ja minul hakkas temast kahju. Ma koorman oma muredega teda. :D Viimasel korral ma ei haletsenud end. Mul tõesti oli temast kahju ja oleksin tahtnud teda lohutada. :) Aga see oli ju minu elu, minu kannatused, millest ta rääkis.

Nüüd ma ei imesta, et ma nii “hull” olen. :D Ma ei taha end karistada, et ma selline olen nagu olen. Ma olen lihtsalt endale tänulik, et pärast kõike seda olen ma siin, kus ma täna olen ja selline nagu ma olen. :)

Ei, päevad ei ole vennad. Vahel, ma nutan ja vahel nimetan end “lolliks” ja “idioodiks” ja vahel usun idioote, kes mind kritiseerivad. Aga tavaliselt päeva lõpuks ma annan endale andeks ja taipan, et ma ei ole loll ega idioot. :)

Psühholoog nimetab min “PowerWoman”. :) B. vist ütles ka seda. Jah, olen jah. :D B. tahtis kohtuda, aga me elame üks-ühest kaugel ja mõlemal on üsna kiire. Seega jäi see sinna paika.

Tegelikult igatseb Madsen, S. ja M. mind. Aga… Nendega ma ei taha kohtuda. S.-ga võiks, ma igatsen tema koera, aga tema puhul ma tunne, et ta valetab mulle. Seega hoian juba alateadlikult eemale.

***

Ma olen lihtsalt nii äge inimene, et teist sellist on enda kõrvale raske leida. :P

Ma vaikselt soovisin endale ühte tõelist suhet järgmisest aastast. Seda õiget ja igaveseks. :P Tea, kas saan ka.

***

Üldises plaanis läheb vaiksel nagu ikka. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

****

:) :) :)

:) :) :)

:P :P :P

:D :D :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kirjutaks natuke

Lugesin oma vanu postitusi. Ma olen natuke hellitatud vist. :) Või olen lootusetu optimist (mõnes asjas). Täna ma töötan ju maksuametis ja töötan kodulähedal. Ma töötan nimelt kodust. Seega olukord on veel parem, kui ma aasta tagasi soovisin. Lisaks sain võimaluse ületunde teha, seega mega palju tööd. Kõik, mis ma soovisin ja rohkemgi veel.

Kusjuures ma ju ise mainisin (eelmisel aastal), et tollel aastal ma kallimat ei taha. :D Ja jäingi ilma. Vabatahtlikult andsin kõik, et saada see töö. :D

Ma võiks ju siin kurta ja rääkida, kui väga ma Jan’i igatsen, kuid… Ma teen seda teises kohas.

Ma arvasin, et ma armastasin teda või armastan teda, aga… Ma pole üldse mitte kindel. Viimane kord, kui oma psühholoogiga rääkisin, siis jõudsin arusaamale, et ma pole vist kunagi armunud olnud. (Olen olnud kiindunud või arvanud, et armastan…)

Minu “armumise” muster on selline, et mulle tundub, et see teine inimene armastab mind (väga) ja siis ma “otsustan”, et mina armastan teda ka.

Ma pole kunagi ise ringi vaadanud ja valinud, kes mulle huvi pakuks. Ma justkui ei julge. Kardan, et saan korvi, olen kindel, et nii äge kutt on kindlasti võetud või on igavene idioot või midagi. Ma flirdin selle mõttega, et lisan endasse natuke julgust ja püüan teisiti. (Arvatavasti ma juba ammu lubasin seda, aga ikka veel pole teinud. :D See näitab ju, kui raske see ikkagi on. Raske siis minu jaoks.) :D

Ma ei tea, mis selle Jan’ga on. Ma igatsen teda, see on kindel. Ma igatsen seda meie lähedust. Ta oli minu jaoks juba nii kindlaks muutunud. Ma tundsin end tema juures turvaliselt. Seda turvatunnet igatsen.

Natuke olen ka sõltuvuses. Ma olen suutnud teda vältida juba poolaastat. Hea saavutus, aga võõrutusnähud tekivad. Mu pea genereerib igasuguseid põhjuseid, miks ma temaga ühendust peaksin võtma. Vaigistan neid tobedaid ideid mõttega, et tal on pruut ja kohe-kohe on nad last saamas. (Mul pole õrna aimugi, millega ta tegeleb). See mõte juba teeb haiget. Aga töötab hästi. Võtab koheselt ära soovi talle kirjutada.

Kui mul juba on väga halb vaimselt, siis otsin ma mingi teise tegevuse. Kuulan muusikat, loen või kirjutan. Natuke aitab ka see.

Viimasel ajal olen igatsenud meie filmivaatamisi. Aga mina ju vaatasin filmi, keskendusin üksnes filmile. Ma ei igatse tema kallistusi ega temaga koos kaisutamist või midagi. Ei. Ma igatsen lihtsalt võimalust minna kodust välja ja saada mõtted täitsa mujale, kogeda midagi muud, nt. vaadata filmi. Seega… Ma kiikasin Netflixi, äkki vaatan endale uue “hobi”, uus rutiin. Vaatan üksi mingit filmi. Minu peas on “A Star is born” (Lady Gaga…).

See turvalisus, mida ta pakkus, seda ei ole ju enam. Ta varjas minu eest asju. Püüdis mind kaitsta. Lubage naerda. :D Ma ei mõista, kuidas mõtlevad sellised mehed, kes arvavad, et nad kaitsevad kedagi valede ja varjamisega… Ma olen ju alati väga otsekoheselt öelnud, et valet ja varjamist ma ei salli. Kui on julgust teha, siis olgu ka julgust rääkida. (See juba näitab, et me ei olnud teps mitte samal lainel). Seega veel üks põhjus edasi liikumiseks. :)

Jah. Lubasin teid säästa oma halamisest, aga ei… Ma ei teinud seda. Ma olen hull, ma olen boss siin ja mina lihtsalt teen ja kirjutan siin. :P

***

Kas peaks jõuluvanale uue kirja kirjutama? Et sellel või siis järgmisel aastal tahan ma oma meest. Oma päris meest ja armastust ja kõik jutud sellega seoses. :D Ma veel mõtlen. Ma olen väga rahul oma tööga. Nad on minuga väga rahul ja mina nendega ka. Kuigi mõni juba märkab, et ma töötan liiga palju. Ohtlikult palju. Tervisele ohtlikult palju. Jah, olen süüdi. Aga eraelu sakib nii täiega. :)

Tutvumisportaalis kirjutavad 45+ mehed. Kui viisakusest vastan, siis klammerduvad. (Ma alles hiljuti taipasin, et vastus neiult tähendab nende jaoks, et neiu on huvitatud.) Ma vana idioot püüdsin olla viisakas, sest nad tõesti näevad ebameeldivad välja ja vaimselt ei suuda nad ka midagi pakkuda.

(Tutvumisportaali dilemma: mul on vaid pildid, et inimest hinnata. Aga 1. pilt võib olla eksitav (nooruspõlve pilt), 2. see ei anna edasi iseloomu, hoiakuid, maailmavaadet 3. inimese valimine välimuse järgi on natuke minu maailmavaate vastu).

Ma ikka veel ei suuda idioodile öelda, et ta on idioot. Ikka mõtlen, et tal on olnud rakse lapsepõlv ja ema ei armastanud ja koolis kiusati jne… Aga ma tunnen, et ma olen üsna lähedal sellele. See on ühelt poolt hirmutav, aga teisalt jälle vabastav.

(Psühholoogile ütlesin, et üks “nohik” kutsus mind lauamängu mängima ja ma kardan, et ma teen ennast naerualuseks/lolliks seal, sest ma ei tea mitte midagi sõrmuste isandast, troonidemängust ja kõik need teised müstilised asjad. Psühholoog vaatas mind kahtlaselt ja sõnastas olukorra ümber. “Kas sa muretsed, et sa ei samastu mingite imelike nohukutega?” Jah, umbes nii. Aga selle nurga alt peaksin ma ju tänulik olema, et ma smastun üldise ühiskonnaga rohkem kui nende nohikutega (kes moodustavad ühiskonnast 5-10%).)

Vahel tahaks kirjutada neile paksudele 56+ meestele küsimuse, et mida neil on mulle pakkuda. Või miks ma peaksin neist huvitatud olema? Selle tulemus oleks ju nende solvamine, ja see pole ju ka minu eesmärk. Seega parem oleks vist lihtsalt ignoreerida. Kuigi ma tean, kui vastikult see tundub teisele poolele. (Ma peaks rohkem ikka enda peale mõtlema. :) Kui nad võtavad selle riski, et kirjutada 20 aastat nooremale lootuses, et sealt tuleb midagi, siis on see nende oma ämber).

Sedasi see mu siseelu on. Pidevalt üks arutelu, vaidlus. Kas peaks või ei peaks? :D Võtaks või sõõmu viina. Ausalt. :) (Ei, ma ikka veel ei joo alkoholi).

Mul on üldiselt hästi vaikselt läinud. Olen hästi palju tööle keskendunud ja vabal ajal endaga tegelenud. Ei ole suurt midagi muutunud.

Ma olen natuke rahulikumaks jäänud. Olukorras, mis varem ärritas, ma astun sammu tagasi ja vaatan seda eemalt. Ma kujutlen neid koomiksina, sest tegelikult need on koomilised. (Kui välja arvata, et tegu on päris inimestega ja nad päriselt usuvad seda, mis nad suust välja ajavad.)

Mu psühholoog ütles, et ta ei ole ka alati oma emaga nõus. Ma küsisin, et mida ta siis teeb, kui ema oma jäiku hoiakuid esitleb või seda must-valget pilti. Ta ütles, et vahel ta ei ütle midagi, vaid võtab ühe ekstra tüki kooki. :D Selline väike kommentaar, aga see aitas mind nii palju.

Ma tavaliselt teen hommiku kohvi, kui S. tuleb oma jäikade hoiakutega, millega ma üldse nõus pole. Aga samas olen ma nii väsinud, et tahaks vaid oma kohvi nautida. Siis meenuvad mu psühholoogi sõnad. Ma naeratan ja panen ühe ekstra lusika suhkrut ja naudin pärast veelgi magusamat hommiku kohvi. :D

Ja kui ta kurdab kuidas maja juba homme kokku kukub ja et uksed tuleb teise kohta tõsta ja aknad jne… Siis ma ütlen naeratades: “Jah, kõik ikka sama moodi. Ikka need samad mured.” Mõni inimene lihtsalt tahab kurta ja viriseda. Las ta siis teeb seda. :D

Üks mu date on pruudi saanud. See ajaloohuviline. Me mõlemad oleme suured tööloomad ja ei suutnud kuidagi oma kohtumisi klappima panna. Mulle tundus, et ta juba tahab kaaslast, kellega miljon last teha ja üks vana talumaja kahesse osta jne… Ma polnud ju üldse mitte see, mida tema soovis. Ja tema polnud see, mida mina soovisin. Mulle meeldib mugavus ja elekter. Tema tundus olevat rohkem koopainimene. (Ma olen elanud majas, kus tuli puid tuppa tuua ja ahju tuli teha jne… Ma tõesti istuks meelsamini elektriradika juures ja vaataksin lõket või kaminat TV-st. Harvadel juhtudel võiks ju Norrasse, õdusasse kaminaga mägimajja talve-puhkama minna. Paar päeva või nädala kannataks ära, aga tervet elu küll mitte.) :D

Muutusteta siin. Vaikselt. :)

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Ebamugav

Ma olen muutumas, mis on hea, aga iga muutusega käib kaasas ebakindlus, ebamugavustunne ja mugavustsooni tagasilangemise tung.

Ma tunnen end mõnikord enesekindlalt. Ma suudan mõnikord võtta otsustamisel arvesse oma enda soove. Ma suudan mõnikord võtta asju mitte personaalselt. Aga see võtab meeletult mu energiat. Vahel ma lihtsalt väsin ise-endast. :)

Paar päeva tagasi rääkisin oma isaga. Oli üks ebameeldiv teema, ma teadsin, et ta hakkab karjuma, nagu tal kombeks on. Ma olen alati tundnud, et ta karjub minu peale ja sõimab mind, sest need on ju minu kõrvad, kuhu see “sitt” maandub ju… Ta ütleb ikka, et nüüd on ta muutunud ja nüüd on juba vana ja ei viitsi inimeste peale karjuda, aga… Tegelikult sama sitt, aga lihtsalt teine päev.

Ma olen enda üle nii uhke, et ma ei lasknud tema ebaõiglasel käitumisel end üldse kõigutada. Ma olin rahu ise. Kuulasin nii kaua, kui viitsisin, siis hakkasin rahulikult ise rääkima. Tema karjus samal ajal. Seega ega ta ei kuulanud. Ühel hetkel ta kuulis, et ma ka räägin midagi. Siis küsis, et mida ma räägin. Ja siis rääkisin uuesti. (Sama tekst kolm korda, aga maru rahulikult.)

Ma ei pea seda õigeks, et talle on kõik lubatud ja me peame tema omapäradega arvestama (nagu mu ema ütleb). See ei ole ju õige, et tema karjub ja sõimab ilma igasuguse põhjuseta, ja mina olen sunnitud võtma kalleid kohtumisi psühholoogiga. Kui mina astun talle ühe sammu lähemale, siis oleks kena, kui tema ka pingutaks. Aga ta ei pinguta ju üldse, ei otsigi lahendust, ei näe üldse probleemi. Kuidas ta saakski probleemi näha, kui me oleme sunnitud kuulama ja tema omapäraga kohanema. See on see, mida me kõik oleme teinud senimaani. Mina olen lihtsalt liiga tundlik olnud selles suhtes. :) (Jah, tema karjub ja on ebaõiglane, aga mina olen ise süüdi, sest olen liiga tundlik. Kogu vastutus lasub minul.)

See oli 34-aasta jooksul esimene kord kui ma ei võtnud tema sõnu üldse isiklikult. Seda sõimu ja vandumist. Ta nõuab minult vastuseid asjadele, milles ma pole üldse osaline olnud. Ta ise on seal osaline ja kõik, mis ma sellest tean on läbi tema. Aga vastuseid nõuab ta minult. Nimetab mind targemaks inimeseks ja kui ma seadusandlust piisavalt ei tea või olen ebakindel, siis pole mu haridusel mingit väärtust ja ma olen mõttetu, täiesti kasutu. :(

Aga nüüd ma tean, et kuigi ta on mu isa, ei ole tal õigus. Tal pole õigust mulle sedasi öelda ja tema sõnad ei kirjelda päris olukorda. Ma olen oma elus palju saavutanud, läbi oma hariduse ja oma teadmiste rakendamise. Tema käitumine ei ole ok. Tema sõnad teevad haiget ja mul on täielik õigus tõmbuda eemale inimestest ja olukordadest, mis teevad haiget. Ma lähen sinna, kus mind väärtustatakse. :)

Vahel tahaks midagi öelda, aga see ei tasu ära. “Noored” nad ju ei mõista. :D Üks kolleeg ütles, et ta teadis kohe, et tema tahab noorelt 20-selt lapsed saada ja kolm last. Ja ütles seda oma poissõbrale ja õnneks oli too nõus. :D Aga alati ei ole ju lihtsalt soov piisav. Takistuseks võib olla haigus, valed valikud poissõbra valimisel või lähedaste puudumine või hoopis midagi kolmandat… Aga inimesed, kes pole teistsugust elu näinud ei tea ju, et toit, soe voodi, turvaline kodu ja vanemad on (mõne jaoks) privileeg, mida igal lapsel ei ole. Ja need lapsed peavad natuke rohkem pingutama ja võitlema, et saada see keskkond, kus saaks hakata oma soove realiseerima. Et seal ei piisa vaid soovimisest. :) Aga jah. Need on need heaoluühiskonna “võlud”. :)

Sellistes olukordades tuleb taas õppida mitte isiklikult võtmist ja noogutamist. See on midagi millest nad aru ei saa ega mõista enne, kui ise kokkupuutuvad või läbi elavad, aga see on üsna ebatõenäoline, et nende idüllilises heaoluühiskonnas selline “võimalus” neile avaneb. Jah. Üks ekstra proovikivi mulle. :)

Ma hakkan vaikselt leppima, et J. on minevik. Ma arvan, et me oleme nii palju muutunud, et oleme juba võõraks jäänud. Samas ma ei usu, et ma suudaks päris külmalt võtta, kui peaksin teda mingi neiuga koos nägema. Loodan, et ajaga muutub ka see. :)

Praegu koosneb mu elu tööst, enda vaimse poolega töötamisest ja minu eesmärkidega tegelemisest. Muuks lihtsalt ei jää aega.

Oma vaimsetervisega tegelemine on tähtis ja see on suur töö. Aga samas, ma piiran end palju. Ma ei arvesta selle mahukusega. Nüüd ongi küsimus, kas seada eraelus (1) oma eesmärgid esikohale või (2) vaimne tervis ja võtta vähe rahulikumalt. Ma pole veel otsustanud. Näis, kuidas see läheb.

Rubriigid: Määratlemata | 18 kommentaari

Oh, milline idioot

Kuulan romantilisi armastuslaule ja jutte beebidest ja beebide saamisest ning kiindun igasse mees-olevusse, kes vähegi ette jääb. :D Kas annab enam rohkem alla käia?! :D

Ma töötan meeletult palju, seega muuks nagu ei jäägi aega. Pole isegi aega J. peale mõelda.

Töö tõttu tuleb mul tihemini suhelda oma kolleegiga, kellega tutvusin tutvumisportaalis kunagi. Ja nüüd iga kord kui tema pilti näen või häält kuulen, siis käib jõnsk kehast läbi. “Hoia oma näpud eemal!!” :D

Ma olen üks lootusetu ebaõnnestuja. :) Huvitav kui kaua ma mööda kraave käin sellel armastuse teel. Kaua võib?!

Vahel mõtlen, et kuidas on võimalik, et J. mind ei armasta. Kuidas ta suudab ilma minuta vastu pidada? Kas ta tõesti mitte üks gramm ei igatse mind? Kas ta on olnud mulle lähedal? Või avanud e-maili, et mulle kirjutada (ja siis sulgenud)?

Igatahes… Selge on see, et ta ei taha mind üleliia palju. :) Muidu oleks ta ju mingilgi moel minuga ühendust võtnud. Ta ei saa ju karta mind nii palju, et julguse taha asi jääks. Pigem puudub soov (astuda üle piiride, et mulle lähemal olla). Njah…

Ma olen tööl jälle liiga “aktiivseks” muutunud. Astun oma piiridest välja ja korraldan asju. :) Ma püüan end tagasi tõmmata. See pole kunagi veel hästi lõppenud. Ma olen totaalselt oma tööst sõltuvuses.

Panen oma tööarvuti kinni ja siis, hakkan riskijuhtimisele mõtlema. :D Meie osakonna riskide juhtimisele. Kusjuures mitte ainult meie osakonna omadele, meie sõsar-osakonna omadele ka. :D Ausalt, siin ei aita piits ega präänik.

Eraelus tunnen end nii tühjana. Tegin väikse statistika, minu ümber on üsna palju inimesi, ka neid, kes tahavad minuga suhelda või on valmis seda tegema, aga… Aga puudub see üks. :( Mul pole enam südame-sõpra, keda ma suudan usaldada ja kellega ma võin igal ajal rääkida. Või soovin igal ajal rääkida.

Ma ei taha mingeid fake-vestlusi. Lihtsalt ei jaksa. Tahaks öelda välja kõik, mida mõtlen ja nii nagu mõtlen. Tahaks olla ilma filtrita, aga ma ei julge ja pole seda usaldusväärset õhkkonda. Eraelu sakib praegu täiega.

Aga tööl on ok. Juhin neid riske edasi. Teen plaani vähemalt. ;) See on see, mida ma oskan ja saan teha. :) Igaüks jäägu oma liistude juurde. :) Minu liistud on töö ja suhted ei ole teps mitte minu liistud. :D

Jälle üks õhtu, kus kallistan patja või ennast ja mõtlen, et milline raiskamine küll, et selline äge ja seksikas olevus nagu mina peab üksi olema. ;) :P

Ei. Mul on tegelikult kõik hästi. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Vaikselt

Mu pea on mõtteid täis ja raske on keskenduda. Ei, ma pole ikka veel J-st üle saanud. See tundub kohati lootusetu. Aga ma olen ju saanud ka nendest teistest üle, küll ma siis ka temast üle saan. Lihtsalt kannatust on vaja.

Ma püüan keskenduda oma asjadele. Peamiselt oma tööle ja siis oma eesmärkidele. Aga… Mul on jätkuvalt tutvumisportaalis konto ja aeg-ajalt keegi kirjutab. Kohtusin S-ga. Tema jutt on ladus, elu on olnud põnev, tema hoiakutega olen suures osas samal lainel. Temaga on huvitav rääkida ja ta huvitub ka mingil määral psühholoogiast. Ja ma jumaldan tema koera. :D Nii armas karva-pall.

Aga… Minu kõhutunne ütleb, et midagi on seal mäda. Mulle tundub, et ta valetab, aga mul puuduvad asitõendid. See pole ju väga oluline kuniks me lihtsalt sõbrad oleme. Aga… Ta tunneb psühholoogiat, võib ju olla, et ta manipuleerib minuga. Ja kui ma pean pidevalt valves olema, siis ma lihtsalt väsin sellest suhtlusest ära.

Tema puhul on ka palju vasturääkivusi. See ajab segadusse. Vahel on tunne, et ta täiega mõistab mind. Selles mõttes, et tema lugu sarnaneb minu looga (ja ma ei ole talle oma lugu rääkinud), kui tema lugu on vale, siis on ta valinud just selle õige vale (see, mis mid köidab). :D

Ta ütles, et sai viimases suhtes palju haiget ja nüüd tahab rahulikult võtta. Ka mainis, et talle üldse ei meeldi, kui naised tahavad esimesel kohtumisel suudelda või hakkavad saatma paljaste rindade-pilte pärast esimest chat’i.

Meil oli hästi tore esimene kohtumine. Me vestlesime ööni. Ta tahab minuga uuesti kohtuda ja igatseb mind palju… Kuigi temaga oli tore, siis ma ei taha igat nädalavahetust talle kinkida.

Ta kunagi keskendus oma karjäärile ja polnud tuttavateks aega, ning tuttavad solvusid jne… Ja nüüd… Mina pühendun oma karjäärile, ta justkui mõistis mind, aga… Ta justkui ei mõista, et ma ei saa endale nii palju vabadust lubada.

Ma mäletan, et kui ma J-ga kohtusin, siis ta tahtis ka mind iga nädalavahetus näha ja kirjutas pidevalt… See lämmatab mind. Ausalt. Ma ei peaks laskma end sellest absoluutselt mõjutada, aga… Ma tean kui vastik tunne on kedagi igatseda ja oodata tema vastust, reageerimist… Ma ei tahaks teistele sellist ebameeldivust tekitada. Aga… Mind on ju ainult üks. Ma ei saa olla alati kõigi jaoks olemas. Ma otsustasin, et sean end esimeseks ja võtan enda jaoks esimesena aega.

Mul ei ole seda filtrit peal, mis nendel “tavalistel, normaalsetel” inimestel. Kui meeldib, siis vastavad ja suhtlevad, kui ei meeldi, ei vasta ega suhtle. Ja nii lihtne see ongi.

Mina mõtlen, et “oh, vaeseke, ta on veidi imelik, aga tundub nii üksildane ja mittesotsiaalne, noh, siis saame koos õppida sotsialiseerumist…” Igatahes, ma olen sattunud kuhugi kohta, kus ma tunnen, et ma peaksin nendega suhtlema, aga ma ei taha. Ma tunnen, et ma ei saa sellest ise mitte midagi. Vähemalt sellel hetkel mitte.

Nendega on tore suhelda. Aga, ma tahaksin olla üksi ja vaikuses. Lihtsalt olla ja mõelda oma mõtted valmis, lõpuni. Kuidas ma ütlen viisakalt, et mu aeg on piiratud ja ma soovin seada ennast esimesele kohale. Ja, mul on mingi masekas peal ning mul on raskusi alustada asjadega, millega ma peaksin tegelema, et saada ilus roheline tehtud-list uuel aastal.

Nii paganama raske on leida see õige tee. Ma tean, et mu vaimne pool ei ole just väga tugev praegu ja ma ei saa seda 100% usaldada. Seega ma ei tea, kuna ma peaksin oma “sisetunnet” kuulama ja kuna mitte. Oleks siis mingisugune äpp, mis ütleb “Jah, sinu ajuvõnked on stabiilsed, kuula ennast” või “Ei, sinu ajuvõnked on nii kaootilised ja ebastabiilsed, ära mitte mingil juhul arvesta nende mõtetega, ideedega, mida aju praegu välja pakub, genereerib sulle”. :D

“Sa ei tundu üldse (vaimselt-)haige”. Jah, see vigane osa rikub minu rahu ja pakub teistele naudingut minu enda arvelt. Seega jah, te ei näe seda vigast osa, aga mina pean sellega elama ja see on teinud mu olukorra teinekord väljakannatamatuks.

Ma töötan enda kalla. Päris kõvasti kohe. Olen muutunud selliseks chill’imaks või mõnusamaks. Ma ei ütleks, et enesekindlam, aga rohkem nagu omas elemendis. Inimesed kipuvad minusse kiinduma. Mitte, et see oleks halb, aga… Ma olen liiga kaua üksinduses olnud ja nende kiindumus tundub koormav.

Mis inimesed… See noormees S., lisaks on veel noormees M. Kaeban siis, selle asemel, et neile kurta. :D Loen ühte raamatut kaebamise kohta. Alles alustasin, kui valmis saan lugemisega, siis hakkan hästi palju ja õigesti kaebama. :D

Kolmkümmend aastat olen ma end ja oma vajadusi eiranud. Paganama raske on telefon minema visata ja aeg ise-enda jaoks võtta. Lihtsalt teha, mida mina tahan, olla ise-endaga ja nautida seda mõnusat veidike hullu inimest, kelleks ma olen kavanud, arenenud. :D

J. ütles, et tema mind ei armasta (hoolib minust väga, aga ei armasta). Tal ei tundunud olevat mitte mingeid süümepiinu. Lihtsalt… “Jah, olukord on selline, et ma ei armasta sind.” Kõik.

Ja mina… Mina põen, et kui ma kohe ei vasta S.-le, siis riivan tema tundeid. Või ta saatis mulle nüüd südame ja kirjutas midagi, ebamäärast, mis viitab justkui armastusele. Ma stressan siin meeletult, kuidas ma küll talle selgeks teen, et mul pole tema vastu absoluutselt midagi romantilist. Ma ei oska ka põhjust leida, miks mul pole. Noh.. Pole lihtsalt.

Huvitav on see, et minuga on käitutud julmalt. Lihtsalt öeldud, oma vajadus ja mitte vajadus ning minu tunnetest ei ole hoolitud karvavõrdki. Nad nagu naudivad seda, et mind alandada, mulle korvi anda või mulle haiget teha. Selgelt, konkreetselt ja otse. (Mis ratsionaalselt ongi parim variant, aga paganama valus emotsionaalselt mulle). :D

Ma ei saa niimoodi. Kui ma suudan kuidagi ääriveeri üle huulte lasta, et kahjuks mul pole romantilisi tundeid, siis on mul kohutavad südametunnistuse piinad. Teine nii ilusti avaldas oma tundeid ja on nii kena minu vastu ja armastav ja hooliv ja nüüd mina ei saa teda armastada. (Jah, kõlab imelikult, ka mulle, kui ma neid ridu kirja panen, aga… See on see, mis seal alateadvuse tasandil toimub, sinna on raske end sisse kodeerida ja uus plaat/cd panna.) :D

Ma kohe ei oska kuidagi reageerida nende teiste ootustele, soovidele. Aastaid olen ma ju toiminud nii, et teiste soovid on mulle seaduseks ja lihtsalt teinud. Endal pole mul mingeid soove olnud. Ega mul nüüdki eriti soove pole, neid on raske märgata.

Aga teised mu ümber ikka soovivad, avaldavad oma soove. Ja see vana käitumismuster kipub need üles korjama ja teoks tegema. Ilma igasuguse kontrollita, et kas see üldse minu soovidega passib.

S. kirjutab, et meil võiks koos olla väga ilus armastus. Ja mina mõtlen, jah, ta on tore, hooliv, tähelepanelik, igatseb mind jne… Krt. ma olen temaga kohtunud vaid korra. Mu sisetunne ütleb, et ta ei ole minuga päris aus. Meil on natuke vanuse-vahet. Ta ei ole üleliia atraktiivne (oli kunagi, aga nüüd on vanemaks jäänud). Ma ütlesin konkreetselt, et näen teda vaid sõbrana ja mul ei ole plaanis nii pea mingit suhet alustada, sest mu südames on kellegi teise jäänused… Aga ta ikka saadab romatilise alatooniga tekste.

Täielik konflikt minu sees. See tõstab vererõhku. Ma ei taha temalt selliseid sõnumeid saada, aga ma ei söenda/tihka seda talle ka öelda. Noo, pagan küll. :)

Aga, positiivne on see, et ma sellel korral vähemalt märkasin olukorda ja oskan seda kirjeldada. Nüüd tuleks vaid strateegia paika panna, kuidas oma vana (mõtte- ja käitumis-)mustrit muuta. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Midagi minust ve?

Ma tellisin endale kolm raamatud, mille ma kätte sain ja nüüd üsna usinalt loen. Seega arvuti avan nädalavahetustel ja korraks.

Eile tuli mingi update. Ma siis heauskse inimesena vajutasin OK. Ja see oli mahukas. Umbes 4 tundi läks enne, kui arvuti sulgeda sain. Samas kell oli palju, läksin voodisse, aga ega ikka magada ei saa, kui arvuti helendab ja vuriseb kusagil nurgas. :D Ma pole sellega lihtsalt harjunud. Aga kella 00.00-ks oli asi valmis, siis kobisin üles ja sulgesin arvuti ja nagu naksti magasin ka. (Enne oli selline magamise harjutamine, aga mitte päris magamine.)

Eile oli mul ka probleeme internetiga. Mu arvuti ei suutnud Wifi-t leida. Telefon veel suudab, aga arvutil oli raskusi. Omajagu pusimist oli seal. Mõtlesin, et äkki on juba aeg. Ohhh… J. mainis juba varem, et ma peaksin uue arvuti ostma. Aga ma mõtlesin, et see ju töötab. Tegelikult ma ikka veel mõtlen, et see ju töötab, aga esiteks on see väga aeglane ja teiseks streigib palju. Tehnoloogia jookseb eest ja minu vana pole ühesthetkest enam võimeline ajaga kaasas käima.

Igaljuhul. Ma veel ootan. Arvestan oma pensionäriga ja püüan oma asjad planeerida varuajaga ja asendustegevustega. :)

Mul pole viitsimist arvutimaailma sukeldumiseks. Mul pole õrna aimugi, mida tuleks tähelepanna arvuti ostul…

Auto on ka väsinud. Seisis mul siin umbes kuuaega. Nüüd on pidurid peal. Järgmine nädal püüan teda testida. Alustan testsõidust, äkki saab ise korda. :D Ja siis vaatan edasi.

Mina… Mina lähen siin hulluks. :D

Mul justkui hakkas minema. Justkui sain J. peast välja, aga… Ei, tuli tagasi. Tööl on põnev, aga mul on natuke suurem vastutus ja uue ülesande juurutamine võtab natuke rohkem mõtte-energiat. Seega ma tunnen, et ma upun oma mõtetesse. :D Ja tunnete virr-varri.

Ma suudan 5 minuti jooksul mõelda J., siis tööst, siis vihastuda ühe peale ja siis teise peale ja siis leida mingi uue vaatenurga, idee ja siis jälle otsast peale. :D

Ma loodan, et esmaspäeval saan tööl asjad liikuma. Kolmapäeval tuleb anda tagasiside, kui see läheb hästi, kui saan ohjad enda kätte selleks ajaks, siis võiks ju järgmine nädal veidike rahulikum olla just mu ajule. :D

Räägitakse, et arstid põevad kõik haigused ise läbi. St. et nad õpivad ja loevad mingi haiguse kohta, ja siis avastavad selle endal. Või midagi sellist.

Mina loen psühholoogilisi raamatuid ja panen endale diagnoose. :D Mitte päris nii. Ma loen praegu raamatut tunnetest. Ma tean, et mul on nendega raskusi. Seal on kirjutatud madalast enesehinnangust (jaa, see mul on), äratõukamisest (jaa), ebaõnnestumisest (ka see mul on), süütundest (jaa), üksilduses (jaa), rumination (kas see võib tähendada “kinnisideed”?), ma ei tea, aga igaljuhul on mul ka see. :D

Aga igat tunnet tuleks kohelda (loe: ravida) erinevalt, aga mul on nad kõik ja korraga. Ma ei tea, kust alustada. Lisaks sellele, ma tunnen, et see raamat pole päris mulle, sest selles raamatus on põhirõhk partneril. Püüa näha asju partneri silmade läbi. Aga minu peamine probleem on see, et ma liiga tihti panen end partneri kingadesse ja olen kaotanud kontakti endaga. Ma ei suuda näha olukorda enda seisukohast. Ma ei suuda tajuda enda tundeid ja haarata enda soove. Ja selle koha pealt tekib vastuolu.

Ma püüan leida need kohad, mis mind kõnetavad ja mis mind aidata võivad. Aga see raamat on loonud päris suure segaduse mu peas. :D Mis on hea, sest see näitab, et mingid muutused toimuvad, aga samas on raske keskenduda selles segaduses ja sisemiselt olen ka rahutu ning lõõgastumisest ei saa juttugi olla.

Üldiselt läheb hästi, kui jätta välja need asjad, kus hästi ei lähe. :D

Hakkasin sõpru otsima, aga ei leidnud. :D Minu sotsiaalsuse muskel on täielikult vormist väljas ja ma ise olen ka väga imelik, seega võtab protsess ise juba rohkem aega (kui keskmise inimese puhul).

Samas harjutamine teeb meistriks ja minus ju on üht koma teist, tuleb vaid leida õiged inimesed, kes oskavad neid omadusi väärtustada.

Ma saan hakkama. Seni kaua, kuni ma pole leidnud endale sama hullu gängi nagu mina, siis on mul ju rohkem aega, et kirjutada oma raamatut või lugeda teisi raamatuid. Ma ju naudin mõlemat. :) Lisaks on veel paar projekti, mis on juba pikemat aega mu peas olnud, aga pole olnud mahti nendega tegeleda. Võin öelda, et päris tegevusetult ma nüüd ka ei istu. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kuidas mul läheb?

Sain tööl  uue ülesande ja ülemus pakkus tähtajatut-lepingut. Leping pole veel taskus, aga üllatav ja meeldiv oli see ikka.

Võiks öelda, et tööl läheb jälle hästi. :)

Eraelus. Päris raske oli üks hetk, aga nüüd on tavaline hall. Teinekord on raske leida motivatsiooni, aga miinimum asjad olen ikka ära teinud.

Ma “avastasin”, et mul on vend. Tegelikult on vennad, aga ühe venna jaoks elan ma praegu vajalik ja ma ise saan ka temale toetuda. See andis tohutu motivatsioonilaksu.

Kirjutasin talle. Toimus kerge vestlus. Siis tekkis tohutu motivatsioon tegutseda. Tellisin kolm raamatut endale (Guy Winch, minu uus lemmik). :) Kassihooldus, kodukoristus ja kirjutasin ühe lk. oma raamatusse.

Pakkusin välja, et teeme selle vennaga võistluse, kes suudab nädalavahetusel laisem olla, see võidab. Aga minu eesmärk on kaotada. Noh, see klišee, et kaotamist tuleks harjutada ja see oskus tuleb tulevikus rohkem kasuks kui pidev võitmine jne…

Aga tema… Ta sai ka energiat minuga vestlusest, seega eile ma võitsin võistluse. Tema oli aktiivsem kui mina. :) Ma arvan, et täna ma taas võidan, aga ma olen oluliselt rohkem pingutanud, et kaotada. :D

J. on mu mõtteid risustanud. Jah, ta peaks juba selle aja peale mu mõtetest kadunud olema, aga kuidagi kohe ei saa. Kuid tänu vennale sain ma poolteist päeva teistele asjadele keskenduda ja J. täielikult unustada. See on tohutult mõnus tunne. Püüan seda rohkem ja rohkem kogeda.

Ma olen väga rõõmus, et ma oma venna leidsin või taas avastasin. :D Ma olen alati mõelnud, et ma vaid koorman teisi (k.a. oma vendi), aga tegelikult ma vist ikke ei koorma neid. Kaks tükki on väga rõõmsad minuga vestlemise üle.

Sellel vennal oli üks projekt. Umbes sama suur nagu minu raamatukirjutamise projekt. Ta ei saanud kelleltki toetust ja mattis mõtte maha. Aga mina vaimustusin selles mõttest koheselt. Ma isegi ei teadnud veel, et teised ta mõtte maha olid matnud. Mulle tegelikult ka tema mõte meeldis. Minu meelest tegi ta väga julge sammu ja ma toetan teda igati.

Ta ütles, et minu jaoks jätkab sellega, aga tasakesi. Et ma oma ootusi liiga suureks ei puhuks. Aga… Mina hakkan iga nädal projekti kohta küsima. ;) :P Mina ei lase tal seda asja niisama jätta… Ei, see on nali. Ta ei survesta mind mu raamatuga ja ma ei survesta teda sellega. Lihtsalt oleme üks-ühe jaoks olemas. :)

Perekond on tore ja vahva. Ma pole neid varem kasutanud, aga… Nad ju selle jaoks mul ongi.

Kõik läheb veel hästi. :)

Rubriigid: Määratlemata | 11 kommentaari

Minu esimene kukkumine

Eile kukkusin rattaga. Muidugi väga elegantselt. :) Seda võib mu ametlikuks päris kukkumiseks nimetada. :D

Mainin ära, et olen sõitmas käinud nüüd kaks aastat ja läbinud ca. 600 km ja alles nüüd kukkusin.

See juhtus metsas, pehme pinnas oli, peamiselt kuivanud lehed. Seega maandumine oli ka ok. Ma ei ropendanud ega karjunud (kõik toimus nii kiiresti, et ei suutnud reageerida). :D Keegi ei näinud, seega piinlik ka polnud, tõusin kohe püsti ja sõitsin edasi.

Aga… Mul parem jalg jäi lenksu ja rattaraami vahele ning sai kõvasti muljuda. Kõik kondid on terved ja ratas ka terve (sadul natuke liikus paigast)… Parem jalg on räigelt sinine ja veidi paistes. Aga kokkuvõttes ma arvan, et päris hästi läks. :)

Muud uudist nagu polegi. Ikka vaikselt siin.

Aaa… Töötan jälle kodus, kontoris polnud minu jaoks kohta. :) Järgmine nädal saan uue ülesande.

Tunne on selline nagu kõik hakkab üle pea kasvama. Vana ülesanne tuleb ju kokku võtta, ma olen ju see, kes need kõige keerukamad ülesanded/juhtumid enda peale võtab, aga nende lahendamiseks vastuste saamine võtab aega… Lisaks sellele tuleb mul oma mail-boks korda teha ja mul on veel kaks mappi, mis tuleks korda teha. :)

Samas praegu veel justkui oleks aega, sest leping lõppeb alles detsembris. :P

Eks ma tasa ja targu tegelen asjaga. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Läksin endast välja ja tulin tagasi

Mul läheb jätkuvalt vaikselt. Järgmisest nädalast töötan taas kodust, kaks või neli nädalat. Meil tuleb uusi juurde ja pole ruumi ning 75% reeglist tuleb kinni hoida. Ma sain ülemuselt pakkumise kodus töötamiseks ja muidugi vastasin jaatavalt. Tellisin järgmiseks nädalaks ilusa ilma ka. Nüüd säästan iga päev 2,5 tundi, mis kulus tööle ja tagasi sõitmiseks. See on täpselt see, mida saaks rattagasõitmiseks kasutada.

Ratas tuleks muidugi enne hooldada. Ma õlitasin keti ära ja läksin sõitma, seega kett ja hammasrattad on paksu muda all, mis on jalgratta õudusunenägu. Nüüd harisin end ja tean, kuidas tegelikult tuleks ketti õlitada. Vabandust, kallis! :)

Tööl läks üldiselt hästi, aga ükspäev vihastusin. Muidugi seal ma oma frustratsioonil välja paista ei lasknud. Igatahes… Jah… Mul on jätkuvalt tähtajaline leping, seega ongi aeg uut tööd otsima hakata. Panin seemne mulda. Järgmine nädal vaatan edasi.

Eraelus on nii ja naa. Keskendumisraskused, ülesaamisraskused ja muud raskused, aga vaikselt ikka toimetan.

Kohati ikka ja jälle üllatan ennast (positiivses mõttes). Vaikselt hakkavad minu iganenud mõttemustrid muutuma selles suunas, kuhu ma tahan, et need liiguksid. Aga vahel on tõesti tunne, et ma tegelen nagu dinosauruse aretamisega. :D Nii aeganõudev ja keeruline protsess.

Õnneks pole tähtaega, kunaseks ma endaga valmis peaksin saama ja iga väike samm teeb juba mu olemise paremaks, seega lase ainult minna. :)

Ma võin öelda, et halvasti ei lähe. Samas ei saa päris öelda ka, et hästi läheb. :) Selline vaikselt tiksuv ja asjatav stiil on see, mida ma praegu viljelen. :)

Madsen igatseb mind ja tahab kohtuda, aga ma ei tea, kas mina ka tahan temaga kohtuda. Ma tahan midagi, aga ma ei ole päris kindel, kas see on see, mida ma tahan. :D

Jätkan oma tegemistega.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri