“Crazy” nagu alati

Ma ei tea, kas hormoonid möllavad või hakkan vanaks jääma või mis see on… Aga ma ei suuda enam seal töötada. Otsin paaniliselt võimalusi ära tulemiseks.

Reedel ma tundsin end nagu idioot seal. Ma olin väga lähedal, et nende peale karjuda. Ma olen juba 2 aastat arvanud, et mina olen see loll ja idioot, et neil on õigus. Mõnikord on väga raske leida nende rumalustele või idiootsustele põhjendus või põhjus…

Ma olen rääkinud inimestega väljast poolt seda ettevõtet. Nad ütlevad ühest suust, et ma ei ole idioot ega sitt ega loll. Pigem saan just positiivset tagasisidet.

Tagasisidet olen saanud väga erinevatest kohtadest ja ma pole isegi mitte küsinud seda. (Nt minu hambaarst, uued tuttavad, kohtumised metsas (kui koeraga jalutan)…).

Ma ei suuda enam end idioodiks pidada. Ma ei ole seda. Ainus koht, kus mind selliseks peetakse on see neetud ettevõtte. Mul on palju konkreetseid fakte väljast poolt ettetvõtet, et ma ei ole idioot. Seega, ma ei ole seda. Neil, seevastu pole peaaegu ühtegi fakti, mis tõestaks, et ma olen idioot. Jah, kaks aastat tagasi olin ma seda, tegin vigu, aga ma olen tohutult arenenud, aga nad ei näe seda. Nende aju ei suuda aktsepteerida, et üks inimene võib kahe aastaga nii hüppeliselt areneda. Neil on mingi kivistunud ettekujutus minust (minu algusaegadest) ja see on nende ajusse sisse põletatud ning nii nad mind näevad. Ma ei saa seda muuta. Mul pole ka kuhugi kaevata, sest lahendusena pakutakse: “Ära kuula neid! Las nad räägivad!” “Ei,” kaua ma end maha surun ja lasen neil rääkida ning mind alandavalt kohelda. Kui kaua nad end tõstavad, minu maha peksmise arvelt… Kui kaua?

Ma püüan enda viimaseid raasmeid kokku koguda, rahulikuks jääda ja sõbralikult lahkuda. See on minu soov. Võib-olla on neil õigus ja ma olen idioot, siis maandun ma ringiga seal uuesti ning töötan ka 30-40 aastat. Hoidku jumal mind selle põrgu eest! Ausalt.

***

Ma arvastasin, et mul on haigus või foobia. Teinekord on mul tungiv vajadus, kellegagi rääkida, kommunikeeruda ja kui too vastab, et praegu ei saa (töö või midagi), siis lähen ma endast nii välja, et kustutan kontakti ja edaspidi eiran teda.

See on mul juba eksi ajast. Tal oli teine foobia, et kui minu kõnedele 3 sekundi jooksul ei vasta, siis koju tulles on asjad pakitud ning üks isik, mida kirjeldab hästi “pilt on aga häält pole”. Ma võin olla vihane pikkaaega. Aktiivselt vihane 1-2 nädalat, aga passiivselt isegi aastaid. Nt Lars kannatab mu vaikuse/ignoreerimise/vältimise-streigi all juba aasta. Ei paista kusagilt, et see hakkaks lõppema. Ei ta ei kurda. Tal on ilus uus elu.

Igathes, see foobia on vist nii tõsine, et ilma kõrvalise abita see ei muutu. Ja kuniks see ei muutu, ei saa mul olla sõpru ega kallimat, sest keegi ei suudaks mind sellisena taluda. Aga ma võin ju leida elu ilu ning võlu ka üksindusest. Minu kuri teisik peeglis on üsna truu kaaslane mulle. :D

***

Olen selline äärmustesse langev inimene. Kui mulle öeldakse, et sa võid igalajal mulle kirjutada ja ma alati vastan, siis ma kohe proovin. Ja kui see pole nii, siis vihastun. :D Ma suudan alati leida kõige ebasobivama aja. Mul on alati kriis just siis, kui teistel on kiire. Oh, minu segast peakest.

Aga jah… Tunnistan probleemi ja püüan sellega elama õppida. Vähem internetti ja sotsiaalmeediat. Saan hakkama. :)

***

Kõik läheb veel hästi, sest teisi variante ma ei aktsepteeri. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ikka vanaviisi, ikka vanaviisi

Rune, kellega oli meeldiv pikki kirju vahetada, on vist nüüd minevik. Ma vist solvasin teda. Ma olen lihtsalt nii (liiga) osav. :) Mis seal ikka. Ega ta polnudki mind väärt.

Olen kirjutamas kaaskirja, püüan end lainel hoida. Noh, et ma olen hüpper, supper lahe ja osav.

Ma natuke kurb olen, aga mis läinud see läinud. Ma ei tahaks kellegi ees paluma ega põlvitama hakata, seega… Liigume edasi.

***

Töökaaslasega kohtusin teist korda. Ma mõtlen, et käisin tal teist korda külas. Eesmärk oli teha temast pilt, et teda joonistada. Ta soovis ja ma lubasin. Kohusetundlik olen. Võib kaaskirja kirjutada.

Ta ütles, et tal on midagi Anne Mette kohta öelda, et tööl ei saa. Pidavat olema väga põnev. Ma olen siin vahepeal vananemisega tegelenud ja olin väga huvitatud sellest kõlakast. (Kuigi ma propageerin siin, et pole ilus teistest inimestest koledasti rääkida ega nende üle naerda ega midagi. Nii kaua kuni see pole mina, kellest räägitakse, on täitsa ok teistest inimestest rääkida.) :D

See kõlakas oli kohaliku väärtusega. Ma olen vähe kaugemalt pärit, seega ei olnud see uudis küll väärt seda pikka sõitu ja kolleegiga istumist.

Selle kolleegi puhul on ainuke pluss, et ma kuulen, mida tööl räägitakse. Saan kinnitust oma infole või siis, et ma olen asjast valesti aru saanud. Aga see pole väärt ajakulu ja temaga suhtlemist.

Ma ei tunne temaga end hästi. Ta on natuke liiga pealetükkiv. Ta lunib kiitust, aga ma olen kole kehva komplimentide tegija. Ei taha pahasti ka öelda, aga pole nagu midagi ilusat öelda.

Ma ütlesin talle, et ma ei usu, et ta näeb mind kui sõpra. Ta ikka raiub vastu, et võtab mind kui sõpra ja ei oota midagi muud ega unista millestki muust. Samas küsib pidevalt, kas ta on kena minu meelst, ega ta minu jaoks liiga vana ole.

Anne Mette ütles talle, et mina olevat viimasel kuul õide puhkenud ja ta tõi kohe välja, et see on ju juhtunud täpselt pärast seda, kui me suhtlema hakkasime. Siis ütles, et ma muutun kohe nii rõõmsaks kui teda näen. Küsis, miks? Kui ma vaid teaksin…

Kui ma talle ütlesin, et mul on üks teine taani sõber, kellega ma olen kohtunud nüüdseks juba üle aasta. Et ma usaldan teda ja käin tal külas, siis Kristeni silmad jooksid vett täis. Ma nägin, et ta oli sellest uudisest endast väljas.

Mida ma valesti teen? Kas mina teen valesti või lihtsalt suhtlen valede inimestega? Ma kirjutan karmilt ja otse välja… Ma ei oska läbi lillede.

Sellised kerge arengupeetusega inimesed kipuvad arvama, et ma olen neist huvitatud. Nad loevad minu sõbralikkusest välja, et see on meeldimine. Ma oletan, et teised on nende vastu otsekohesed ja natuke eemaletõukavad. Noh, neil on piinlik suhelda sellistega. Paar tervitussõna vahetavad, aga selline pikem, sügavam suhtlus tundub natuke alla lati. (Enesekindlad nagu nad on.)

Mina tahaks ikka anda võimaluse ka nendele teistsugustele inimestele. Noh, teinekord võib sattuda päris huvitavate inimeste otsa ja näha asju teise nurga alt.

Aga kui suhtlus jõuab sinna punkti, kus hakatakse küsima “Kuidas ma välja näen? Kas ma olen sinu meelest kena? Miks sa suhet ei taha? Mõtle, kui me oleksime paar? Kui sa oleksid minu kallim? Kui ma näen sinu meelest ok välja ja ma olen sinu meelest usaldusväärne, siis miks sa minuga suhet ei taha?…”

Viimasele küsimusele tahaks vastata, et ma olen vaimselt katki, ma armun vaid “ass hole“-dess. Et kuna sa seda pole, siis kahjuks mul ei ole sinu vastu tundeid… :D

Kristeni naljad on ka natuke imelikud. Ma ei saa neist aru. Need on kohati lapsikud. Noo nii lapsikud, et teinekord kui ta nalja teeb, siis tahaks talle kohe kaasa tunda, et ta nii rumaluke on.

Ma arvan, et elu on liiga lühike, et hakata muutma keskonda ja inimesi. Nagu Heiki ütleb, maailmas on miljoneid mehi, mine ja vali uus. :D

Ehk siis… Kui pole klappi ja mõned võimalused on antud, siis tuleb edasi liikuda. Ei sobi, mis seal ikka.

Nt, mina ei sobi Runele (olen talle kaks kirja saatnud nädalase vahega), vastust pole tulnud 2-3 nädala jooksul. See on vist ilmselge märk, et pole ikka huvitatud suhtlemisest. Ei taha otse küsida, minu meeleheide paistab äkki liiga välja. :P

Püüan Kristenile vähem naeratada ja hoian üldse natuke eemale. Siis on selge, et ma pole huvitatud.

***

Homne väljakutse on, et lähen ilma meigita tööle. Pärast nutmist 17. jaanuaril olen ma alati kasvõi ripsmed ära värvinud. See annab natuke enesekindlust.

Ma püüan homme minna null-meigiga. Raske saab olema, aga mul on mu nätsud. Vast on abi.

***

Varsti on vist tulemas Minny taas kooli projekt. Uurin pinda, vaatan ringi. Aeg annab arutust. Eks näis!

***

Lars… Ma oleks tema tõttu trepist alla kukkunud. Tavaliselt ta istb õues. Kui ma viimase pausi ajal ühest hoonest teise lähen, siis ta istub ja räägib telefoniga. Viimasel ajal pole rääkinud. Ju tema pediküürist kallim ei helista nii palju, see mõnus armumise faas on läbi saamas. Argielu hakkab tekkima.

Igatahes… Reedel teda polnud seal, kuigi ilm oli ilus. Ma olin õnnelik, et sain sellest vastikust ja ebameeldivast kohast valutult läbi. Aga ei… Ta oli end parikud koridori. Treppide juurde. Mõnusalt end toetanud vastu aknalauda ja ilutses seal. Ma avasin koridoriukse kerge naeratus näol, sest olin valutult kriitilise koha ületanud. Ja seal ta oli. Naeratas. Minu nägu muutus süngeks. Kiiruga suunasin pilgu maha ja jooksin temast mööda, trepist alla. Aga mu kummikud on number suuremad ja veest libedad, seega peaaegu kukkusin.

Tagasitulles oli ta kadunud. Minu rutiin on, et edasi lähen ma suurde söögiruumi ja vaatan, kus ma järgmisel päeval töötan. Ning tema tuli sealt välja… Valus oli.

Ma püüan teda vältida nii palju kui saan, aga ega see selles ettevõttes väga ei õnnestu. Seega püüan ma pingsalt otsida uusi võimalusi.

Kirjutan ilusat kaaskirja. Otsin õppimisvõimalusi jne…

***

Kuna mina ükskord elama õpin? :) Ma vihkan end nii palju, et piinan end igal võimalikul moel. See on lihtsalt hale naljakas juba. Pole seda elamise käsiraamatut kaasa antud ja elamise anne ka puudub. :)

***

Õnneks on mulle aastaid antud, et on veel aega harjutada. Ma arvan, et oma elu jooksul suudan ma ära proovida ja katsetada kõik asjad, mida mitte teha. Kui ma need üles kirjutan, siis võib-olla mõnel teisel on selle võrra lihtsam. :D Saan niigi palju kaasulik olla oma äbarusega, ädisusega. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Seiklusi

Kolleegi, kellega ma kohtusin, nimi on Kristen. Täna tööl me läksime pausilt ära koos, kaks korda. Ja meie taga tulid poolakad. Nad hakkasid kudistama, et me oleme paar ja tegid selle kohaseid märkusi ja mina… :D

Ma võtsin Kristenilt ümbert kinni ja ütlesin, et me oleme nüüd armstajad (pruut ja peigmees). :D Poolakad hakkasid seda häält tegema, mida tehakse komöödiaseriaalides, kui inimesed suudlevad. Ma olin rahu ise. Mul oli ka jumestuskreem peal, seega oli enesekindlust ja punakas põsk ei paistnud välja.

Seevastu Kristen läks näost täitsa punaseks ja tardus mu käte vahel. Siis lasin ma ta vabaks, ta jalutas tagasi ja püüdsi taanlastest mees-kolleegidele asja seletada, aga nood ei tahtnud midagi kuulda. Ma muigasin võidurõõmsalt.

Täna sellest rohkem juttu ei tehtud. Kristen arultes FB-s minuga, et kas meid hakatakse selle pärast nüüd narrima või norima või tögama. Viimane on vist see kõige sobivam sõna.

Me rääkisime sellest või sellisest olukorrast. (Üks kord ma kallistasin teda kantiinenis, aga siis olime vaid meie.) Ma hoiatasin, et see võib juhtuda ka avalikult. Ma olen kord juba selline. Ta vist ei uskunud. :D

Igatahes, täna panin ma ta piinlikku olukorda. Ma ei tea… Ma naudin, kui mehel on piinlik. Nagu positiivses mõttes või häbelikkusest piinlik. Nad koguvad end kiiresti ja neile on see muljet avaldanud, aga see hetk, kus isegi selline isane lõvi läheb näost punaseks ja kohmetub korraks… See on hindamatu ja ma tunnen end nii võimukana ja oi, kuidas mulle võim meeldib. :P

***

Ma ei tea, kas jutt liikus edasi ja kui kiiresti see liikus. Aga täna oli Lars häirivalt sageli minu vaateväljas. See on paganama raske mulle. Tahaks midagi öelda, tahaks karjuda, nutta, sõimata, peksta… Aga ainus, mida ma saan endale lubada on eiramina. Seega näitlen ma, et ma ei näe teda, ei kuule, ei saa aru… Aga sisimas keen. Kaua ma sedasi jaksan, ma ei tea.

***

Natuke kurvemat teemat ka.

Lugesin kirjanik Margus Karu kohta ja depressiooni kohta. Kui tema surma-uudis ajalehes oli, siis jäi see mulle silma, aga see ei tekitanud mingeid emotsioone. Nüüd… Lugesin, et tema lähedased ja sõbrad igatsevad teda.

Hakkasin uurima, et mis siis juhtus… Ja tema lugu on üsna sarnane minu looga. Või noh… Väike osa… Ma pea mainima, et paganama ilus mees oli. Oleks ma vaid seda teadnud, oleksin ta endale “koduloomaks” võtnud. Oleksime üks-ühe võidu surmast ja elust rääkinud.

Mul ei ole diagnoositud depressiooni, aga ma tajun, et mingid ilmingud mul on. Ma toimin väilselt ok-lt. Käin tööl, suhtlen teistega. Ma pole seltskonna hing nagu tema seda oli, aga vahel ma eksisteerin halli hiirekesena teiste keskel.

Mulle meeldib ka lihtsalt ära kaduda (suurtelt üritustelt, FB messengerist… muudest jutuajamistest). Lihtsalt lähen vaikselt ära, hiilin minema. Seega on see mulle väga tuttav olukord. Ja ma olen selles ka üsna vilunud. Muidugi see on minu enda arvamus.

Tema hirm oli, et ta läheb hulluks, et kaotab kontakti reaalsusega, hakkab elama oma fantaasiates või arvab, et tema elu on üksnes fantaasia, mitte reaalsus. See oli see osa, mida ma ei mõista.

Minu hirm on, et ma olen liiga naiivne ja mehed kasutavad mind seetõttu “seksileluna”. Et keegi ei armasta mind ja mulle öeldakse ilusaid asju vaid seetõttu, et saaks koos minuga voodisse ronida. Kusjuures vaid üks kord. Et rohkem polegi vaja. See on haiglane…

Noh, ja ma tunnen end väärtusetuna ja ebaolulisena, et olen olen vaid teistel jalus. Need tunded olid meil samad. Ma mõtlen, et ta tundis sama moodi.

Tema rääkis avameelselt oma suitsiidi mõtetest ja otsis abi ning ütles, et ta ikka tahab ise hakkama saada ja arvab, et saab hakkama, et ta hoidub enesetapust.

Ma viimasel ajal räägin ka palju surmast ja enese vihkamisest. Mitte küll perekonnaga, aga mõne teise inimesega.

Mina ei ole kordagi depressiooni deagnoosimiseks artsi poole pöördunud. Pärast lahkuminekut, küsisin ma tablette, et magada, sest kõrgkoolis oli vaja käia ja seetõttu oli vaja magada, kuid ma ei suutnud ja kui mitu päeva pole korralikult magada saanud, siis hakkab katus natuke sõitma. Ma võtsin Xanaxit umbes ühe nädala jooksul ja pool tabletti enne magama minekut. Rohkem polnud vaja. Edasi oli raske, aga ma suutsin toimida.

Ja sedasi ma olengi toiminud. On tõuse ja mõõnu. Viimasel ajal on mõõnu rohkem kui tõuse. Püüan tuvastada põhjused ja lihtsalt toimida.

M. Karu viimane raamat või selle sõnum… Ma pole seda lugenud, aga kui tema õde ja sõber seda kirjeldasid ühes saates… Igatahes… Ma tunne ka, et ma ei sobitu sellesse ühiskonda. Ma olen nii raamist väljas. Kord olen ma antiik-nunn, siis kirglik-punapea ning seejärel depressiivne-vanaema. Jah… Inimesed minu ümber pidevalt ütlevad: “Ma poleks seda sinust uskunud.” Nii positiivses, kui negatiivses võtmes. “Sa üllatad mind igapäev.”

Ma ei tea, kes ma olen või mida ma tahan. Kui ma leian kellegi, kellega jutt klapib, siis kõik läheb nagu hästi ja ühest hetkest ma keeran täitsa ära. Ma hakkan kahtlema tema igas sõnas. Ma arvan, et ta valetab, et ta manipuleerib minuga, et ta kasutab mind vaid ära jne… Ja minu kahtlus paistab välja. Ning lõpuks blokeerib see inimene mu ära. Kirjutab virtuaalse sildi “see on täitsa hull”. :D

Ma arvan, et ma olin teismelise eas pikalt depressioonis (mu ema oli ka, ju ma nakatusin temast). :D

Mul on ka väga kahju, et M. Karut enam ei ole. Mul oleks palju küsimusi ja teemasid, mida tahaks temaga arutada, aga enne ma teda ei tundnud ja nüüd pole mul enam võimalik teda tundma õppida. Jäin hiljaks. Alati jään ma hiljaks. :)

Igatahes. Tema lugu lugedes, ma natuke samastusin temaga. Kuid lõpuks jäi mu pähe kõlama vaid üks küsimus. Miks tema on surnud ja miks mina elan?

Palju aastaid tagasi sattusin ma youtubes ühele videole, mis oli tehtud ühe noore tüdruku mälestuseks. Taas, väga ilus tüdruk oli. Teismeline. Oli poisiga klubis tülli läinud, poiss jättis ta maha ja tüdruk hüppas kodu aknast alla (enne oli vist emaga tüli). Üks sekund ja kõik.

Olen lugenud ka ühest naisest, kes hüppas rongi ette ja kaotas jalad, aga jäi ellu. Nüüd elab ilma jalgadeta, aga on abileus ja on isegi tänulik oma elu üle, selle uue võimaluse üle, olgugi, et ilma jalgadeta nüüd.

Seega ma mõtlen, et need, keda ei ole, oleksid ka õnnelikud, kui neile oleks antud veel üks võimalus.

Ja siis mina… Ma olen mõelnud rongi ette hüppamist, arvasin, et see on 100% või 99% tõenäosus surra silmapilkselt. Aga see jalgadeta naise lugu hirmutas mind. Mina ei suudaks küll jalgadeta elada. Ma olen praegu füüsiliselt ok, aga tunnen end nagu vigane. Seega ilma jalgadeta ei saaks ma hakkama.

Auto peale ma ka ei looda, sest on palju lugusi, kus inimene on end vigaseks sõitnud, seega selle puhul on üsna suur tõenäosus vigaseks jääda… Ja suremise tõenäosus on väiksem. Kuigi eestis on üks koht, mis võtab nagu vikatiga. Anyway… See meetod on minu menüüst väljas.

Teine variant oli jääkülm vesi. Toona mõtlesin Emajõe peale. Aga siis ilmus lugu, et üks neiu hüppas vette ja üks noormees läks teda päästma. Noormees hukkus, neiu päästeti (süda talvel). Seega pole ka see variant eriti kindel.

Nii ma siis toimingi siin.

Tablette olen ka proovinud. Mingeid suvalisi valuvaigisteid mingi 7-10 tükki. Uimaseks jäin, aga ära ei surnud. :D

Autoõnnetuses olen ma olnud. Mu koljuluus oli auk ja mõra, nüüd on see metalliga parandatud. See oli väga ammu, olin siis 12-aastane. Juba seepärast ma sellele autoga sodiks sõitmisele ei panustaks.

Ma elan, sest ma pole leidnud veel toimivat kindlat meetodit, kuidas lõpetada elamine. Plus see, et ma toimin, saan aidata vaeseid, kodutuid kasse ja koeri, praegu aitan oma vanemaid. Nad on mul natuke… teistsugused. Neil peab silma peal hoidma ja rahaliselt vahel natuke aitama… teine generatsioon.

Mul on minu väike hobi, selleks on oma vanemate eest hoolitsemine. Peamiselt rahateenimine. :D

Tavaliselt, kui mina räägin oma suitsiidsetest mõtetest, siis äeldakse “ära tee seda”, “see on rumalus”, “viska see tobe mõte peast välja”. Püütakse blokeerida need mõtted. Jah, nad suudavadki seda, vaid lühikeseks ajaks. Kui ma üksi jään tulevad need tagasi. Lõpuks ma ei tahagi nendega sellest rääkida, sest ma tunne, et nad ei mõista, nad ei toeta mind. Nad on minu vastu…

Seega… Mul on vaid teooria, ma pole seda katsetanud ja see on natuke riskantne teooria… Aga… Mina istun üksi ja mängin oma peas kogu selle enesetapu stsenaariumi läbi. Tavaliselt tulevad mulle pisarad silma, kui ma kujutan ette, kuidas ema nutab ja hakkab end süüdistama, kui saab teada, et mind enam pole… Isa muutub veel närvilisemaks ja surub oma tunded alla. Ta on vihane enda ja minu peale ning hakkab end välja elama nende peal, kes veel tema ümber on.

Siis tulevad mulle pisarad silma ja ma mõtlen, et seda ma ju ei taha. Olgugi, et mind enam pole, aga see pole ka see, mida ma tahan. Jah… Seega olen ma mõelnud, et kui ma olen kaugel ära ja ma ei suhtle nendega eriti. Aastas korra saadan sõnumi või nii… Et kui ma siis ühel aastal enam ei vasta ja järgmisel ka ei vasta… Midagi nii, nagu see neiu, kes tuvastati 20-30 aastat pärast tema surma (tema puhul oli tegu tapmisega). (Tema elas vist Ameerikas, tema õde elab Kanadas, aga on Eestist pärit).

Muidugi mina olen nii palju naiivne, et ma vahel usun või loodan, et see suur õnn tuleb minu õuele ja jääb kauemaks. Lihtsalt tuleb olla kannatlikum. :D

Igatahes… Mina toimin ja füüsiliselt elan (vaimselt olen natuke koomas). :) Aga neid teisi enam ei ole. Natuke kardan, et kas minust saab ka üks nende teiste seas. Praegu arvan, et ei saa. Aga mul pole õrna aimugi, kuidas neil oli kaks hetke enne surma. Kui lähedal olen mina sellele?

Oma silmaga nägin, et surm on üks sekund. Minu vanaisa. See tähendab, et kui mul on ühel hetkel hästi halb olla. Vaimselt vasardab peas, et olen väärtusetu, laisk, rumal, litsakas jne… Siis teen midagi ja kõik… Ma vahel teen rumalaid asju. Vaid üks sekund ja ning siis nutan aasta või kaks. :D

Kunagi keegi küsis, kas ma elus midagi kahetsen kah… Jah… nüüd ma kahetsen, aga kui ma poleks seda teinud, siis oleksin kahetsenud, et ma seda ei teinud. Tean, et aeg läheb edasi ning siis on kergem leppida olnuga. Siis enam ei kahetse, siis naeran oma lolluse üle. :D

***
See oli üks avameelne ja hell postitus. Ma väga loodan, et see pigem hoiab inimest tagasi. Et ta mõtleb veel kümme korda enne, kui teeb ja siis veel sada korda ja lõpuks siiski ei tee enesetappu.

Lugesin just, et üks pururikas naine tegi enesetapu, sest mees nõudis lautust (New York). Naine jättis tütrele kirja, et isa on süüdi. Jutud olid, et naisel oli aastate pikkune depressioon ja mees ei suutnud enam nii elada… Tal oli minu unistuste elu. Jah, see seletamatu must auk kosmoses (loe depressioon). See on tõsine ja ohtlik… Ma ei mõista hukka. Samas ei mõsita, ei saa aru miks…

Aga mul on nii paganama kahju, et elusid ei saa vahetada… :D Ma läkesin hea meelega oma depressiooniga tema ellu ja ta võiks siis minu ellu tulla. Äkki oleksime mõlemad lõpuks rahul… Mul on raske leppida, et üks inimene lõpetas minu unistuste elu. Tegi haiget oma tütrele võttes temalt ema ja tekitades viha ja põlguse isa vastu, seega mõlemad vanemad on läinud. Milles see laps süüdi oli? Jah… depressioon ei mõtle, kuid kahjuks tegutseb…

***

Vabandan nende kurbade mõtete pärast. Minuga on ok. Ma olen väsinud ja kui välja puhkan, siis olen krips ja kraps jälle.

Hoiame mulle jätkuvalt pöialt, et see õnn ikka minu õuele tuleks ja hästi suur oleks. :D Taas sain ära-õtleva vastuse, maksuamet ei pea mind pädevaks, haridusest ei saa küll puudu jääda (Taani riik tunnistab mu magistrikraadi), seega tuli puudu kogemusest, samas ma tean, et nad võtavad inimesi, kes käivad kutsekoolis või kes võtavad gümnaasiumi ärilise kallakuga koolis. Seega, mulle väga tundub, et mu võõrnimi ei sobi. Tahaks protsessida. Aga ei veel… Ma ei hakka end haletsema. Ma otsin kõvemad relvad ja proovin uuesti.

St kirjutan ilusama kaaskirja, käi end näitamas (viisakalt ja riided seljas) ja näitan neile oma dokumente ja Taani haridusministeeriumi otsust, hinnangut… Ai, saatanad, Minny jaoks ei ole “ei” vastus. Minu sõnastikus seda ei ole. :D Ma ei aktsepteeri eitavat vastust. :D

***

Ma rääkisin Jan’le, et oma eelmise suhte algusfaasis pakksin ma oma eksi asju iga tüli käigus. Üsna tüütu oli, neid oli mitu korda kuus, pea iga nädal. :D Siis ma ütlesin, et kui ma närvi lähen, siis hakkan tema asju pakkima, et mis ta siis teeb. (Olime tema majas.) Ta ütles: “Noh, mis ma siis ikka teen, eks ma siis magan autos.” Tore. Poiss on õppimisvõimeline. Minny ei aksepteeri “ei”-d. :D

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Niisama

Kohtumine kolleegiga oli õdus. Ma rääkisin liiga palju. Mulle tundub, et ta on minust liiga palju huvitatud. Ma tundsin, et ta liialt piirab mind või lämmatab. Igatahes… Ma pole kindel, kas ma temaga veel kohtun, kuid otseloomulikult pole ma talle seda öelnud.

Tööl me eriti ei kohtu ja eriti ei suhtle. FB-s ta ikka aeg-ajalt midagi kirjutab.

Kindlasti on keegi huvitatud tema parameetritest/tehnilistest andmetest. :D Ta on minust 13 aastat vanem (sinna 45 eluaasta kanti). Ta ei ole välimuselt atraktiivne, st tal ei ole Brad Pitti nägu. Ta on vabatahtlik tuletõrjuja, ta on hooliv. Ta oleks suurepärane mees ühele naisele, aga see naine pole mina. :D

Ta elab üürikorteris. Mis minu jaoks on natuke hirmutav. Minule annab see signaali, et inimene ei mõtle majanduslikult ette. Ehk siis, inimene on majanduslikult lühinägelik.

Lisaks on ta selles väikses linnas kinni. On rahul selle külaeluga. Mis pole üldse mitte minulik. Vähemalt praegu ma tunnen, et mind lämmataks see pisike, rusuv, kitsa silmaringiga kogukond.

Ma loen oma teksti ja tahaks juba negatiivselt kommenteerida. :D Ma olen küll kasutanud negatiivse kõlaga sõnu ja minu hoiak on natu negatiivne, aga ma ei taha öelda, et see on halb. Pigem… See pole minu jaoks. Praeguses eluetapis ma tunnen, et pole minu jaoks.

Selle kolleegiga rääkides tunnen ma end natuke piiratult, kammitsetult. Ma ei saa teha oma “ulakaid” nalju, sest ta arvab või loodab, et see on tõsi. Pärast on kole ebameeldiv seletada, et tegelikult ma ei taha temaga suudelda ega midagi…

Ma ei saa rääkida temaga elust, filosofeerida. Ta ei ole kunagi mõelnud nii sügavalt elu üle… Ta ei saa minust aru, ta ei mõista mind. Selles mõttes, et ma ütlen talle, et ma ei suuda kedagi usaldada. Ta ütleb, et teda võin usaldada ja kõik. (AM ütleb seda sama ja ometi ma näen, et ei saa.) Seega puhtalt/lihtsalt sõnad minus usaldust ei tekita.

Siis nõuab ta minult, et ma lubaksin talle, et ma ei vihka end enam, et ma armastaksin end. Ta tegi seda väga nõudvalt. Aga see ei muuda aastate jooksul kogunenud viha, tundeid… Tema arvas, et nii lihtne see ongi. Kuidas ma talle selgeks teen, et ma tean, et ma pean ennast armastama ja ma tahaksin seda teha, aga ma ei oska. Juba mitu aastat olen püüdnud, aga ei saa hakkama. Tema käitumine tekitab vaid lisa stressi ja vajaduse näidelda, kedagi, kes ma pole.

***

Jan’le rääkisin Larsist. Mul hakkas kergem, aga ta andis minu tegevusele (kerge) negatiivse hinnangu. Oh, kuidas ma vajaksin pühholoogi, kes kuulaks ja ei jagaks hinnanguid. Lihtsalt kuulaks ja patsutaks kätt, ütleks, et kõik teog ja tundend on lubatud ja neil on põhjus ja need on õigustatud… :D

Ma vihkan ennast. Ma tean, kui tobe see kõik oli ja kui vale. Mis ma teha saan? See oli. olengi tobe ja vale, aga see olen mina.

Tegelikult ei muuda enese vihkamine mitte midagi. Ühiskond mõistab mind hukka nagunii, miks siis ise seda teha. Mul on õigus end armastada isegi siis, kui ma vigu teen. Hea oleks, kui mul oleks mõni sõber, kes mind hindaks koos mu vigadega ja/või perekond.

Ma selgitasin endale, et see juhtus, sest vanaisa surm mõjus mulle laastavalt. Terve aasta on mu peast pühitud. Ma mäletan inimeste vanuseid ühe aastalise veaga. Peaaegu kõik vanused ütlen ma ühe aasta võrra vähemana. Ma ei mäleta eriti, mida ma eelmisel aastal tegin. Enamasti istusin ja vaatasin lage või magasin.

Ma ei tea, kas ma olen sellest leinast üle saamas või läheb see aasta sama rada. :D Praegu ma tunnen, et olen natuke juba ellu tagasi tulemas. Mul on natuke jõudu ja tahet midagi teha ja midagi muuta. Loodan, et enam sii suuri vigu ei tee, aga… Ma olen ju kõigest inimene, vahel lihtsalt proovin 3-4 korda sama viga, lihtsalt, et olla väga veendunud, et see on viga. :D

Jah, tegin vea, aga mul olid rasked ajad. Ja selles veas osales kaks inimest, seega polnud see üksnes minu viga.

Ja mul on õigus end armastada sellegi poolest. Elu läheb ju edasi. Mis seal ikka. :)

***

Enesekindlust pole. Ma juba kahtlen, kas ma üldse midagi teha oskan. Tegelikult ka. Mõtlen, et äkki ongi mu diplomid juba wc-paberi väärtusega/omadustega. :D Nad ütlevad, et kui inimene tunneb end rumalana, siis ta õpib, see on õppimise protsess. Sellisel juhul on ju hea, et ma end nii tunnen. :D

Ma nii tahaksin olla oma erialases keskonnas ja artutleda või lihtsalt kuulata tarku inimesi. Ma mõtlen selliseid, kes on reaalselt targad ja teavad midagi, mitte neid, kes vaid arvavad, et on targad.

Põletan aeg-ajalt küünal ja teen muud hookus-pookust ning unistan ja loodan. Vast ikka saan, mida tahan. Ma tõesti hästi väga tahan.

***

Järgmisel nädalal peaks saabuma mu hariduse hinnang. Saan teada, mis haridustase on mul Taanis. Selle paberiga on vast natuke julgem ettevõtete uksi paotada.

Kirjutasin täiskasvanute hariduse asutusele. Nende ülesanne on juhendada ja nõustada sellistes küsimustes. Küsimus oligi, et kuidas ma saaksin praktikat, kogemust. Ootan vastust nüüd.

Ma pean veel oma kaaskirja disainima (mulle see sõna ei meeldi, sest minu jaoks pole sellel sisu). Peaksin võtma kohe mõnusalt aega ja kohe hästi põhjalikult kirjutama, miks mina olen parim maailmas. :D Veel kogun mõtteid.

Pärast tuleks aktiivselt kandideerida kõik-võimalikele kohatadele. Muidugi tuleks jätkata ettevõtete külastamisega. Võib-olla leian mõned tasuta videod nende lehtedelt. Ja peaksin lisama oma päevakavva erialase kirjanduse lugemise. Tegelikult ma mõtlen International Accounting Standards Board‘i veebi lehe lugemist. (Ma pole seda teinud, sest mind kohutab, et see on liiga keeruline minu jaoks. Olen piilunud ka New Yorgi aktsiabörsi lehte, aga seegi kohutab mind väga.) Üks väga ebakindel jänku olen. Kehva kombinatsioon, ma tean. :D

***

Kokkuvõtlikult: Ma pean taaskord võitlema hakkama. Kogun jõudu ja loodan, et saan ka lisavägesid. :D Kas kõik on pidanud oma elus nii palju võitlema oma koha eest nagu mina? Vahel mulle tundub, et mõnel tuleb see kõik lihtsamalt. Nad oskavad suhelda ja on totaalsed ussid ning vassijad.

Muidugi võib olla asi ka minu suhtumises või hoiakus. Ma nimetan seda võitlemisest oma koha eest, samas need teised nimetavad seda elu/võimaluste nautimises. :D

Mul on vastik tunne kedagi maha teha. Krimpsutada kellegi madalamale haridusele nina või nii. Aga äkki peaks? See annaks enesekindlust, kui ma seda suudaksin… Samas on see nii vastu minu tõekspidamistele.

Tipus on ju ka inimlikke inimesi. Tagasihoidlikke ja toetavaid inimesi. Warren Buffett on üks mu lemmikuid nüüd.

Ma ei hakka teiste mahategemist veel praktiseerima. Ma näen päris palju võimalusi, et end parendada ja ise-endaga konkureerida. Näen võimalusi, et end tõsta, seega pole vaja teisi alandada ega maha teha (enese upitamiseks).

***

Seega: (1) otsin enesekindlust, (2) elialast tööd ja (3) rahu hingele (väga hipilik, aga tahtsin kirjutada).

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nägin oma unelmate töökohta

Siin kohalikus maksuameti üksuses oli avatuduste päev. Läksin ka kiikama. Nad laienevad ja seetõttu võtavad tööle palju inimesi (vist 20 tk või nii). Kohale ilmus üle 70 inimese ja kohalik ajaleht oli ka oma esindajad saatnud. Meist tehti pilte ja puha.

Minu lauanaabrid rääkisid oma taustast. Üks oli ärikooli lõpetamas ja ühel oli mega kirju ja äge töökogemus jne… Ja siis olin mina… Kalavabrikust liinilt, välismaalt ja mõistsin vaid ca 30% tekstist. :D Ohh…

Maja tutvustati osade kaupa. N-ö iga laud sai oma giidi (maksuameti töötaja). Mul oli “jackpot”. Meie laua giidiks oli mega-äge ilus noor kutt. Tegi mega head nalja ja oli niisama ilus vaadata. Jah… Vähemalt mu silmad said midagi ilusat näha.

Keldris on ka jõusaal. Maksuameti isiklik. Kui iga kuu maksad, siis võid kasutada nii palju kui tahad. See noormees oli püsielanik seal ja tema õla ning rinnamusklid olid… Ma ei leia sõnu… Midagi väga ihaldusväärset.

Igatahes… Kui ma lauas endast rääkisin, sest minult küsiti, siis plikad pööritasid silmi ja ma võisin nende näost välja lugeda, et mina neile konkurentsi ei suuda pakkuda. Eks ma ise ka arvan nii, aga ma ei usu, et nemadki nii head ja osavad on. Neil on lihtsalt seda jultumust ja enesekindlust, mida mul pole. :(

Nüüd ma nägin ja oma silmaga ja kogesin omal nahal, miks ma ei osutu valituks. Jõudsin järeldusele, et peaksin vaatama mingit õppimise võimalust. Et luua kontakte, et õppida erialast keelt (mitte seda kalavabriku räpast, sõimu…).

Eks ma püüan ära kaardistada, kus ma praegu olen oma arenguga ja siis otsin võimalusi, kuhu ja kuidas edasi minna.

Natuke olen tupikusse jooksnud. Aga see on minu puhul hästi tavaline. :D

***

See Rune, kes maksuametis töötab, kellega me pikki kirju kirjutasime, on teinud nüüd pikema pausi. Ta pole mu viimasele kirjale vastanud. Viimane kord tegin väikse paanika, et ta on mu prügikasti visanud, aga siis ikkagi kiri tuli (pärast kolmepäevast ootamist), seega loodan, et nüüdki vast midagi ikka tuleb. Püüan olla cool ja rahulik.

***

Aga… Mu elu on liiga rahulikuks muutunud. Vähe draamat. Seega hakkasin ma kirjutama ühe meeskolleegiga. Muideks, homme saame kokku. Ma lähen talle külla. Lubas mul keelt karjutada. Lubas mulle taani keelt õpetada. Seega… Jah… näis, mis välja tuleb.

***

Larsi nägemine ja kuulmine ajab mind närvi. Ta oli üsna vagusi ja kadunud, aga nüüd on jälle ekraanile ilmunud. Ma püüan teda eirata nii palju kui võimelik. Ta on aru saanud, et ma temaga ei räägi. Kui ta ütleb “hej“, ma ei vasta. Kui ta vastu tuleb, siis pööran silmad maha või lähen teist teed jne…

Kiikasin ka naabervabriku poole. Minus oli lootus, et ehk äkki septembriks saan erialasema töö kusagil mujal, siis poleks mõtet paariks kuuks naabrite juurde üle minna. Nüüd pärast maksuameti külastust, mõtlen, et kala it is. Et minu saatus on see kala. :D

Ei, ma ei anna alla, aga pean vist natuke hoogu maha võtma ja asjadele reaalselt otsa vaatama. Pilve pealt laeva ei juhi. :D

Midagi tuleb oma elus muuta, aga ma veel ei tea täpselt mida. Kuid olen oma elu piisavalt sassi ja vastikuks elanud, et katel on üle keemas. See tähendab, et mingi muutus on tulemas. Elame ja näeme.

***

Jah… kahjuks ei sünnita käsiraamat kaenlas ega kogemuste pagasiga. Seega ei oska elada. Kohe ei oska midagi oma eluga peale hakata. :D Kõlab tobedalt, aga tegelikult see ju nii on.

Mulle küll öeldakse, et mida ma peaksin tegema ja kuidas käituma jne… Aga ma ei taha seda. No võta kinni, ei taha. Kas ma peaksin siis vastutahtmist mingi perekonna looma, kellegagi, kes mind ei küta ega köida. Töötama ja kodu rajama… Siis vihkaksin oma lapsi nagu minu vanemad… “Teie pärast pole ma saanud teha asju, mida ma olen tahtnud.” “Jälle on teil raha vaja, miks sa alles nüüd tuled rääkima, et sul prille vaja. Ise oled süüdi, et pimedas raamatuid lugesid jne…”

Kui võtta lihtsalt kohustusest üks mees. Siis terve elu tuleb sundida end teda kallistama ja suudlema. Salamisi unistaks kirest nagu seal “50-halli varjundit filmis”… Ma ei taha sellist elu ja ma ei tahaks ka kellegi teise elu nukraks muuta. Mina ei taha olla see naine, kes imeb oma mehe energiast tühjaks. Et mees pingutab end verest välja, et mulle rõõmu valmistada ja mulle meelejärele olla, kuid mina ei suuda talle armastust vastu pakkuda, sest mul seda pole…

***

Mul on keskeakriis. Võib-olla natuke vara, aga ega see ju vanust küsi. Lihtsalt tuleb ja nii ongi. :D

***

Muidu veereb elukene ikka vaikselt. Üks samm edasi ja kaks tagasi, nii nagu ikka. Liigun tagurpidi. Vaatasin, et niiviisi saab ka liikuda. St sedasi toimub ka liikumine. :D Kusagil pole ju kirjas, et alati peab edasi liikuma, saab ka tagasi liikuda. :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Midagi ägedat minu elus

Eile käsin süstla-tuuril. :D Nali… Eile käisin süsta-matkal. See oli nii lahe. Ma arvasin, et see on mingi rikaste meeste mäng, aga pean tunnistama, et see on kuradima mõnus asi.

Eile oli väike lainetus, seega pidin rohelise algajana veel lainetega võitlema, aga sain hakkama. Ümber ei kukkunud, see pole eriti võimalik.

Palav ei olnud, vesi oli soe, kergelt jahe tuuleke puhus ja päike pasitis. Seega üks käsi on päikesest punane ja teine on roosa. Olen jälle endale selle joodiku-päevituse saanud. Ja ei hakka seda likvideerima. Ju see peabki nii olema. Olen lipi-lapiline. (Varrukas oli poolenisti üles keritud, pärast võtsin jaki ära ja pluusivarrukas natu heledama tegi triipsukese kõrgemale. Täna jooksin sellise maika-särgiga (millele varrukaid pole), seega sai õlake ka natuke roosakat tooni. :D

Olen tohutult rahul ja vaimustuses sellest matkast (u 10 km ja ajaliselt 2-3 tundi, meil oli poolsaare peal väike piknik ka). Ahjaa… Käisin koos S-i ja tema peikaga. :D Peika on Süsta-klubi liige (üks eestvedaja), seega olid kõik jutud tasuta.

Muidugi selle aeruga ei õnnestunud just eriti. Tegin kõike valesti, aga kuna mul on natuke jõudu ja tohutult tahtmist, siis lõpuks sain süsta enda kontrolli alla (see on võimas tunne). Aga pärast sain teada, et oleksin saanud oma käele pandud koormust oluliselt vähendada, kui oleksin teise käega aidanud. Kui mu käed oleksid koostööd teinud, mitte võsistelnud omavahel ja puhanud, kui teine töötas. :D

Muidugi jalgade tugi oli liiga kaugel, seega oli mul tükk-tegemist, et end istmel hoida, mitta süsta ninasse kaduda. Seega pidin ma kogu oma keha jõudu kasutama, et oma keha fikseerida, selles suures süstas, kuhu ma olin “uppumas”. Mu keha polnud kindlalt fikseeritud ja puudus ka toetuspind. See tähendas, et tuli rohkem keha jõudu kasutada. Esiteks tuli kehajõuga oma keha paigal hoida ja teiseks tuli veel sellele aerule jõudu rakendada.

Täna lihased valutavad, kõik lihased. Käsi kipitab, aga ma tunnen, et see läheb hullemaks. Täna käisin hommikul jooksmas, aga homme vist ei suuda. Aga seda otsustan ma homme. Meil on homme ka vabapäev. :D Mõned asjad on siin Taanis head.

33083051_10214037265639043_431135354112704512_o

***

Eelmine nädal kirjutasin ühe kolleegiga tööl. Üks noormees. Kirjutasime FB ja ta kutsus mind endale külla. Põnev. Saan keelt harjutada. Mainisin, et olen nõus, kuid vaid seetõttu, et soovin keelt karjutada. Ma pole huvitatud mitte mingitest suhetest.

Lisaks kirjutan ühe Runega. See on juba kolmas Rune. Meil on pikad vestulsed ja huvitavad teemad. Ta justkui tunneks mind. Ei, mitte personaalselt, aga tal on peaaegu samad huvid, mis mulgi. Ta ütles, et ma olen nagu Phoebe seriaalist “Friends“. Rando ütles kunagi ka mulle seda. Ju ma siis selline olen.

Kui Rando mulle seda ütles siis, mulle see ei meeldinud, sest ma arvasin, et ma olen rohkem nagu Monica ja soovisin olla nagu Rachel. Aga siis vaatasin uuesti seriaali ja mulle hakkas Phoebe väga meeldima. Ta ei lasknud end kellestki mõjutada ja elas ise oma elu ning nautis kõike, mida tegi. Seega…

Igatahes… Runele, see karakter väga meeldis ja mulle ka meeldib.

Huvitav oli see, et me polnud rääkinud ühestki filmist ega sarjast. Aga on ju palju hitt-sarju ja filme, lisaks sellele oli nt selles sarjas kuus inimest… Seega pani ta päris täkkesse, kuigi eksimise võimalus oli üsna suur.

Aga rohkem huvitavat nagu polegi minu elus juhtunud. Kõik sama vana viisi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ei midagi

Sellel nädalal oli vaid kolm tööpäeva, nüüd puhkan. Ai, mulle meeldib puhata. :D

Olen juba mõndaaega vahetanud pikki ja väga huvitavaid kirju ühe taani noormehega. Tutvusmisportaali kaudu. Täitsa tore on.

Stress oli meeletu ja probleeme tuli ka nagu vihma oavarrest. :D Aga täna saan juba rahulikumalt hingata. Eilne öö oli üle pikema aja üks selline, kus ma reaalselt magasin, kuid voodisse läksin kella 18-19 ajal ja äratus oli kell 4, seega olin üsna pikalt horisontaalis ja ootasin õndsat und.

Väga palav on väljas. S-i telefon ütles, et enne ei tee midagi kui maha jahtub. See oli aiatoas ja kuumenes üle. Trimmer ka ei tööta, vist ka aku üle kuumenenud. :D Ei tea, olen kõrbe vist sattunud. :D

Tööl on huvitav. Suur-Erik ütles kunagi mulle, et olen “handicappet” ja siis ta kunagi tegi nalja ja küsis: “Mis sa minust tahad? Tahad minuga nurga taha minna vä?” Kuid tegelikult tahtis tema, et ma teda joonistaksin, et ta saaks joonistuse oma naisele juubeliks kinkida. Just-just. Suure-Eriku naisel oli juubel ja ta tahtis kinkida pilti ise-endast. Noh, ta peab end suurepäraseks ja parimaks ning sedasi ta nagu tegi parima kingituse üldse. Maailma parima asja kinki. Ehk siis, tükikese endast. :D

Kui ta seda mulle ütles, siis ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga kui ma nägin, et ta mõtleb tõsiselt, siis üüdsin teha asjalikku näga ja keskendusin sellele, et peaasi, et mees ise mõtleb ja ta naine ju armastab teda ja tunneb teda, seega läheb pilt asja ette. :)

Igatahes… (Kunagi hästi ammu, avaldasin ma talle natuke muljet, et ma tööl oma vana auto rehvi ise ära vahetasin. Ta vaatas, et ma tean väga hästi, mida tuleb teha ja tal oli kiire ja paistis, et ma ei vaja abi… Pärast ütles, et ma järgmine kord pean abi küsima… Ma ütlesin, et järgmine kord ma tean juba ise täpselt, mida tegema peab, seega järgmine kord pole abi küll vaja.) :D

Noh… Aga nüüd järsku on Suur-Erik minu vastu eriti tähelepanelikuks muutunud ja peaaegu iga päev või minimaalselt iga nädal ütleb mõne väga-väga ilusa komplimendi mulle. Arvestades, kui väga ta ennast armastab ja kui ego ta on, siis need komplimendid on ikka ülivõimsad.

Nt ta ütles, et ma olen “en lækker rapand“. Otsetõlge maitsev part, aga tähendab väga veetlevat naist.

Täna ta ütles, et see mees, kes mu endale saab, saab nagu lotovõidu. Et mina olen lotovõit… Wowww… Ma ei oska muud öelda. Ma ise mõtlen, et oh seda rumalat õnnetukest küll, kes minu võrku langeb, aga näed…

Pärast seda ei suutnud ma oma naeratust tagasi hoida. Ma olin väga-väga meelitatud. Viimasel ajal ei tunne ma end enesekindlalt. Tööriided on ka natuke tobedad ja see mütsike peas, mis on mul kohusetundlikult üle kõrvade tõmmatud… Jne… Pluus, mis on number suurem ja tunked, mis on kaks numbrit suuremad ja kummikud, mis on number suuremad, et villane sokk mahuks mõnusalt alla jne… Ja tema ütleb minu kohta nii ilusti.

Ta pilgutas mulle kelmikalt silma ja ma ei suutnud jätta samaga vastamata. Tööl peab ju nalja saama. Üks kord ta küsis, kas ma igatsesin teda (eelmisel päeval alles nägime). Ma kohe väga õhinal: “Ja, otseloomulikult igatsesin. Kohe väga igatsesin.”

Teine päev ma küsisin kelmikalt, et kas ta igatses mind. Ta vastas: “Ohjaa… Tead, terve öö ei saanud magada.” :D Ma naersin ja tänasin. Ma ikka kasutan valesid väljendeid. Noh… Ma olen juba kord selline.

Tööl läks meil natuke pahasti. Meil oli üks klient Norrast külas ja pidime lauad puhtad hoidma. Kala ei tohtinud lauale vedelema jääda pausi ajaks. Meil jäi palju kalu vedelema. Peter püüdis siis ikka ja jälle meiega vestelda, et nii ei tohi ja otsis lahendusi… Ta on nii-nii kannatlik meiega. Ma nii tahaks teda vahel päeva lõpus kallistada, sest ta on nii kuradima kannatlik.

Lars karjuks oma hääle ära, kui peaks meiega töötama… :D

Meid on palju ja liigume ringi nagu sipelgad, siis Peter käib ja räägib igaühega ning lõpuks on ikka üks kuni mitu, kes pole midagi kuulnud ega näinud ega aru saanud. :D

Mina mõtlen, et mina olen kõige lollim seal, seega kui teised ei tee nii nagu Peter on öelnud (ees otsas taanlased), siis mõtlen, et ju ma olen ise millestki valesti aru saanud. Aga viimasel ajal olen õigesti aru saanud ja oleks võinud oma suu lahti teha. Aga ma kardan, sest tavaliselt öeldakse, et see, mis mina ütlen, on vale.

Pole ka minu asi. Ma vaid töötan seal ja ülemus peab tööd kordineerima seal. Ma olen väike mutrike ja iga palgapäev näen kui pisike mikro-mutrike ma olen. :D

***

Kas veel midagi? Ah-ja… Jan… Küsisin, et kui ma hüpoteetiliselt jään kodutuks, et kas ta üüriks mulle ühe toa. Ta vastas, et ei, see tooks liiga palju probleeme kaasa. Ma küsisin, et milliseid probleeme. Ta vastas, et inimesed arvaksid, et me oleme kallimad ja ta arvab, et poleks lihtne elada koos naisega, kellega ollakse vaid sõbrad.

Noo, kurat. Kus on see võrdõiguslikkus või asi siin Taanis nüüd?! :D Kui ma oleksin Elvis (üks mees), siis poleks probleemi. Sõber Elvise naine viskab ta kodust välja, ma arvan, et siis poleks probleemi tuba sõbrale üürida. Aga kuna ma olen naine, siis ei saa. Probleemid tekivad.

Meeste elu tundub palju lihtsam. :D Äkki ma tahangi olla Elvis?

Temal oli mure, sest isa oli raskelt haige ja haiglas. Ta mainis, et tahaks, et keegi oleks tema juures ja lohutaks. Ma olin minutitega kohal ja olemas. Sõpra tuleb aidata. Ma ei kahelnudki, mida teised arvavad või räägivad või mõtlevad. Minu sõber ja tal on raske, otseloomulikult ma lähen ja aitan.

Aga tema… Oi-ai…. Oot, seda küll ei saa…. Mis teised arvavad ja räägivad?… Mingu põrgu. Nüüd tulen kell 20 või 21 tema juurest tulema, vabandusega, mida küll teised arvavad, kui ma kauemaks jään. Või… Ma ei saa järgmisel nädalal tulla, sest mida küll teised arvavad, kui ma iga nädal külas käin… Jne…

Kas paistab välja, et olen pettunud? Jah, sest mul olid ootused, kuid ei läinud nii nagu ma mõtlesin, et läheb ja seega tekkis pettumus. :D

Ma olen crazy ja tema on liiga korralik. Ta ei paindu minu veidruste jaoks. Ma oleks nagu puuga pähe saanud.

  1. Kas ta ei tunne mind? Et ma kasutaksin seda võimalust üksnes viimasel võimalusel. Kui mul tõesti poleks kuhugi mujale minna.
  2. Või ta tunneb mind liiga hästi? Ma vihastun millegi peale ja olen paari minutiga oma kodinate ja kassiga tema ukse taga… :D Võib ka juhtuda. Ma vahest teen nii ka…

Ma olen mõelnud, et mis juhtuks kui lihtsalt lampi läheks kellegi koju sisse. Täiesti suvaliselt valiks ühe korteri või maja ja läheks sisse ja teeks näo nagu ma elaks seal. Oleks seal juba kaua elanud. :D Kunagi oli mul üks majagi välja valitud ja umbes üks korter ka. Väljast vaatasin aknaid (teine korrus), koridori ei läinud. (Enne tuli mõistus koju.) Aga see oli ütlemata üks huvitav fantaasia. :D

Ma kujutasin ette, et seal elab üks üksik noormees, kes oleks sama äge nagu minagi. Ta mägiks kaasa ja teeks ka näo, et oleme seal kaua koos elanud… Saaks päris palju nalja… :D

Ma olen vahel kohanud mõnd sellist noormeest, kes mänguga kaasa tulevad. See on põnev. Jutt on nii intensiivseks läinud, et ühest hetkest ei saagi enam aru, et kus see reaalsus tegelikult on. Tegelikult pole ju mingit raju pidu olnud ja tema vanematest ei tea ma ka mitte midagi. Ja ta ei ole mind mingi kuti käest päästnud ega mu juukseid hoidnud, kui ma wc-potti oksendasin… :D

Jah… Mina vist ei kasva kunagi täiskasvanuks. Otsin oma issi-Larsi edasi ja püüan hakkama saada. :D Elu ise on piisavalt kibe, miks seda siis nii tõsiselt võtta. Ujun oma roosas suhkruvatis aga edasi ja olen lahe, oma moodi lahe. Veider ja… Mina… :D

Mul vist jälle mingi hoog peal. Ausalt, tableti siin enam ei aita. :D

 

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Enese analüüs

Las see armastuskiri olla. Nüüd on juba uued tuuled. :D

Lihtsalt tahan kirjutada. Mul ei lähe hästi, halvasti on just vaimselt. Olen püüdnud end analüüsida. Olen mõelnud ka, et äkki ma vajan psühholoogi abi, kui reaalselt pole ma teinud midagi selle leidmiseks.

Teoorias ma tean, et kui pööning on sassis, siis psühholoog saab aidata. Otsi abi! Kui kohtan kedagi, kes minu meelest vajaks sellist abi, siis annaksin talle täpselt seda nõu.

Kuid… Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei suuda uskuda, et üks inimene, kes mind ei tunne, saab mind aidata. Kuidas ta saab kustutada mu hirmud ja panna mind ennast armastama ja hindama? Kuidas ta saab muuta mustreid mu ajus, mis on sinna põletatud 30-aasta jooksul? Müstika.

Olen käinud nõustamisel. See on kõige lahjem variant vaimse-abi tasandil. Ma pettusin selles. Kohe nii sügavalt pettusin, et kogu usk selle valdkonna vastu kadus.

Kusjuures see oli vaid üks lause ja minu usaldus kadus, kuid usaldus on just see kõige olulisem. Saatuslik lause oli… “Aga kuidas sa saad mind usaldada?”

Ma ütlesin, et ma ei suuda inimesi usaldada, et hoian kõik endasse. Ma kardan, et nad ei hoia mu saladusi… Midagi sellist… Ja nõustaja küsib: “Sa ju usaldada mind, kuidas sa saad mind usaldada?” Tekib pikk mõttepaus ja ma töötlen kogu info uuesti üle… Jah, tegelikult ei saa ma ju ka teda usaldada, ta on naine ja inimene, mitte just professionaalne, ta pole oma õpingutega valmis…

Ta püüdis asja siluda. Ta ütles: “Noh-jah, meil on see leping, et kõik jääb meie kahe vahele…” Ma ei kuulanud edasi. Ma tean hästi, et mitte ükski paber ei hoia inimesi tegutsemast. Ma mõtlen, et inimesed on abielus, aga siiski petavad, kuigi neil on paber, dokument, lubadus… Jah, kui ta avaldab meie vestused ja ma suudan seda tõestada, siis on mul alust kohtusse minna ja midagi nõuda, aga kui ma tema abi avajan, siis pole minus just eriti palju seda jõudu, et hakata oma õigust kusagilt nõudma…

Igatahes jah… Üks saatuslik lause, minu usaldus kadus ja püüan jätkuvalt ise hakkama saada.

Praeguseks olen välja selgitanud, et minu probleemiks on hirm, et mind hüljatakse. Ja sellele lisaks on suur soov, et keegi hooliks ja armastaks ja hoiaks mind… Annaks kindlustunde ja kõik muu, mis oleks justkui vanemate ülesanne, aga minu omad vist ei ole sellega just eriti hästi hakkama saanud.

Ruttan natuke ette ja lisan ära ühe inimese sapise märkuse, mis postituse alla ilmub. Oletan. Jah, vanemate hoolitsusest, hoolivusest ilma jäänuna otsin ma nüüd endale vanemat meest. Selleks oli või on Lars. Minu daddy-issue või midagi sellist.

Selline suur ja tugev mees, kellel on kogemus ja kindel seljatagune. Arvasin ka, et ta on hooliv, sest ta hoolitses ju oma naise eest. Ahjaa… Tema naine oli raskelt haige, 17-18-aastat ja kõik rääkisid, kuidas ta hoolitseb oma voodihaige naise eest. Viimane aasta oli naise seisund hull, ta oli haiglas, enne vist veel hooldekodus ja eelmine aasta ta suri. Nüüd on Larsil uus pruut. See ei ole mina. :D

Lisaks sellele, mainin ära, et vanaisa surm mõjus mulle rängalt. Ma ju elan sissepoole ja hoidsin kogu leina endale. Seega üks aasta on nagu mu peast pühitud. Eriti ei mäleta, mida tegin. Selline mässav teismeline olin. Mäletan, et mul oli nii halb “oma elus”, et soovisin sellest välja. Teha midagi väga crazy‘t, midagi sellist, mis ei ole minulik, minu elu… Täitsa välja sellest, kus ma olin… Ma soovisin vaid korraks välja ja salaja (öösel, kui kõik magavad). Pärast oleksin tagasi oma vaikses ja rahulikus elus. Seega see mäss oli minu sees. Keegi teine seda ei märganudki. (Oletan.)

Nüüd selle minu elu suur-/tuumprobleemini. Jah, ma kardan, et mind hüljatakse. Tõugatakse eemale, seepärast ei taha ma inimestega lähedaseks saada, sest siis teeks see haiget.

Taust  on see, et ema justkui hülgas mu (see on see, kuidas ma tundsin), aga reaalselt ma ei süüdista teda. Ma ei ütle, et mul on halb ema… See on ka konflikt. Osalt ma tahaks väita, et ta hõgas mu ega hoolinud minust, samas ma ju tean, et see pole tõsi. Aga siis on ju minu tunded valed. Samas kuidas saab üks tunne vale olla? Nt, mul on külm, aga reaalselt on ruum soe, lihtsalt mul on vale tunne…

Oma tunnetega ma ei teagi. Kas usaldada neid, kas aksepteerida neid? Või lihsalt öelda endale, et mu tunne on vale. See pole nii ja ma mu tunded on ebaõiglased, teiste suhtes. Teen ülekohut teistele oma valede tunnetega… :D

Võib-olla on see koht, kus psühholoog saaks mind aidata, aga minu taani keel vast pole piisav, et nii sügavatel teemadel arutleda. Mõtleb veel.

Kui olin päris pisike (2-4 aastane), siis olevat ma vanaemale öelnud, et ema läheb hulluks, kui ta meid kõiki (mina ja vennad) poodi kaasa võtab. Ju siis, ma tagasihoidlikuna jäin valikust välja. Tõugati ära.

Siis kaks nooremat venda, ikka nooremad saavad rohkem tähelepanu ja see pesamuna veel eriti. Sealt siis uus eemale tõukamine.

Suviti saadeti meid maale, jalust ära. Taas tunne, et olen jalus.

Mäletan, et 7-8aastaselt soovisin lastekodusse minna, et mu vanematel oleks kergem. Ma tundsin, et olen neil jalus. Päris tõsiselt. Ainuke asi, miks ma seda ei teinud oli see, et mul puudus kontakt, kus lastekodu on. :D

Koolis hoidsin ma teistest eemale. Ma ei usaldanud neid. Tüdrukud olid ükspäev sõbrannad ja järgmine päev nad rääkisid mind taga. Seega sain üsna pea aru, et neid usaldada ei saa ja hoidsin end eemale. Mu parimaks sõbrannaks oli naabritüdruk ja õppida mulle meeldis. Seega oli vaja üle elada vaid vahetunnid. Seal sain ma koduseid töid teha näiteks.

15-aastaselt kolisid venamad kodust ära. Neil oli palju tülisid ja isa ütles, et ema ei taha meid. Seda oli valus kuulda. Mäletan, et ema ütles: “Ma olen teist tüdinenud, aga ära saa valesti aru.” Kuidas on võimalik sellest õigesti aru saada.

Siis on ta mitu korda rääkinud, et unistas naitlejaks saamisest ja soovis Peterburi näitekooli minna, aga meie pärast ei saanud. Me oleme tema elu ära rikkunud. Ta ei ole meie pärast saanud teha asju, mida ta on tahtnud teha. Pidi meie peale mõtlema. (Sorry, et sündisin. Olin väike konna-kulles ja ei saanud ise ka aru, mis toimus.) :D

Nüüd ta imestab, miks ma lapsi ei taha. Samas miks ma peaksin tahtma midagi, mis võtab ära minu elu ja ei lase mul teha asju, mida ma tahan teha… Ebameeldiv kohustus vaid… Seob mind ühe riigi, ühe piirkonnaga… Valikute võimalus muutub piiratuks.

Sealt edasi õnnetud armastused. Kus minust lugu ei peetud. Ma tundsin end väärtusetuna ja lasin end ka nii kohelda. Senimaani lasen… See on probleem.

Lihtsalt ajapikku on normiks saanud, et see on ok, et mind ei taheta. Lihtsalt ühest hetkest muutun üleliigseks. Mõnikord kulub selleks aasta, teinekord 8-aastat või kolm aastat, või 2 nädalat. Aga kindel on see, et ühest hetkest inimesed mõistavad, et olen üleliigne ja väärtusetu. Kui ma olen nad endale lähedale lasknud, siis teeb see mulle haiget. Kui olen suutnud hoida distantsi, siis jätab mind külmaks.

Kuidas ma selle tuumprobleemini jõudsin? Jooksin ja mõtlesin. S tahab, et ma oma elu elama hakkaksin. Tahab maja maha müüa. lihtsalt uitmõtted. Aga mul järsku tekkis taas suur hirm, et taas visatakse mind pesast välja. Enn, kui ma selleks valmis olen. St mul pole eriti sääste, sest olen S-i toetanud ja nüüd tema sünnipäev ja venna toetamine ja isa toetamine jne.. Töö pole ka suurem asi ja üürid on meeletud (selle liinitöö palga kõrval). Isegi mõnes ääreala piirkonnas läheks u. pool palka üürile.

Ma mõtisklen edasi ja püüan oma hirmudest üle saada. Ja leida endale väärtuse. Mitte rahalise väärtuse, vaid elamise väärtuse. Saan hakkama, alati olen hakkama saanud ju. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Väljakutse mulle: armastuskiri endale

Olen mänginud selle mõttega terve päev. Alguses tundus see väga lihtne, sest ma ju tean, mida ma lugeda tahaksin. Aga kui ma püüdsin leida ilusaid sõnu mulle või minu kohta, siis muutus see mäng ületamatult keeruliseks.

Vahel tahaks oma kehast välja astuda. Võtta enda isikusest puhkust. Vaadata end kõrvalt ja olla raskel hetkel alati enda jaoks olemas ning toetada ennast. Teisi ei julge 100% usaldada, aga endale usaldaksin ka kõige intrigeerivamad saladused. ;)

Mõni narkootikum saaks vist mind siinkohal aidata, kuid ma ei taha seda riski küll võtta. Seega püüan vanaviisi edasi.

Jah, see armastuskiri endale… Ma pean magama minema, et homne päev üle elada. Tobe, aga ma ei leia mitte üht ainustki head sõna enda kohta. Ma ei julge endast hästi arvata. Kas on võimalik endast hästi arvata ilma, et teistele sellega liiga teeksin? Nt kõik saavad olla ilusad ja targad…

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Jooksin täna

20180428_094110

 

Ma arvan, et see on mingi viga. Või oli selline kiirus ühel meetril. Aga uhke on küll seda näha. Mu auto suudab ka nii kiiresti. Kusjuures see on juba teisekäigu kiirus. ;)

Ilusat nädalavahetust. Ma tegutsen edasi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Noh, mis uudist?

Mul uudist pole. Kaks nädalat olen tööl käinud. Paranemist see ei soosi. Ma mõtlen kiiret paranemist. Nina natuke nohiseb. Nüüd hakkab kurk juba imelikuks muutuma. Vist tuleb uus külmetus peale.

Nädalavahetustel jooksen. Elan rahulikku ja vaikset elu.

Pole midagi intrigeerivat juhtunud. Kõik vanaviisi.

Vaatasid seda “50 halli varjundit”. Esimest osa. Koos Jan’ga, kuid see pole ju oluline. Olin vaid lugenud kommentaare sellest ja arvadin, et tegu on umbes tunniajase porno-videoga. Seega valmistusin ette, võtsin külma joogi kõrvale ja olin väga haige… et vältida liigset erutust.

Aga tegemist oli ikkagi filmiga. Seal oli oma lugu, mis oli väga vahukoorelik, printsessilik ja elust kauge. Noh, ma mõtlen erahelikopteriga ja lennukiga sõitmist, oma üüratu uhkete autode park ja kõrges klaashoones mitu korrust luksuslikku elamist, koos salajase toaga, mis lihtsalt kaob sellesse üüratu ruutmeetrihinnaga luksusesse.

Aga muidu mulle meeldis see lugu väga. Ma mõtlen, et üks vaene ja vähenõudlik naine kohtub rikka ja ennasttäis egoistliku mehega. Naine on väga tundlik ja hell ning arvab nägevat mehel ka seda tundlikku poolt, mida keegi teine ei näe. Ja lõpuks saab naine valusalt aru, et mees on ikka täielik siga. Kuid kergelt lastakse paista, et mehel ikkagi on väga sügaval see tundlik pool ja see naine ikkagi suutis seda, millest iga naine unistab. Nimelt panna üks rikas mees end jäägitult armastama. Äratada koletises soojad, õrnad ja romantilised tunded. Tegi kadedaks.

***

Kui ma vaatasin seda filmi ja see naine nuttis üksi voodis, siis ma vaataksin justkui ennast. Ma mõtlen, et see Lars on nii kinnisidee mu peas, me töötame samas ettevõttes, ta suudles mind kirglikult (kunagi väga ammu), aga me ei suhtle. Tööl teen ma näo, et ma olen nii ‘cool’, et mul on temast ükskõik. Kui temast räägitakse, ei küsi ma ühtegi täpsustavat küsimust. Kuigi sisemiselt ma põlen uudishimust. See teater on kohutavalt väsitav.

Ma tegelen sellega, et saada ta mu peast välja. Läheb veel aega.

Ma poleks uskunud, et selles filmis end ära tunnen või et see film mind nii palju kõnetab või köidab. Jah. Elu on kord juba selline ettearvamatu. Vahel juhtuvad head asjad ootamatult või elu pöördub ootamatult.

Mina püüan olla avatud oma ootamatule õnnele. Mul on üsna pikalt olnud madalseis. Minu elus puudub see särts, energia. See on alati ise tulnud/ilmunud. Eks tule nüüdki, lihtsalt sel korral võtab natuke rohkem aega. Ma vast ise olen vanemaks, arglikumaks ja ettevaatlikumaks muutunud. :) Ikka vaikselt, vaikselt edasi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ikka veel haige

Neljapäeval ronisin tööle. Maganud olin 3-4 tundi. Arvasin, et saan hakkama. Aga tööl hakkas nina jooksma, tekkis köha ja palavik.

Seega kaks tundi pingutasin ja tulin tagasi koju. Ma olen väsinud haige olemast. Seega jätsin kõik jooksmised ära. Magan palju. Ei julge end liigutadagi. Unistan terveks saamisest. Annab loota.

Esmaspäeval proovin uuesti töötada. Kole piinlik on. Juba nädal aega olen haige olnud. Tõesti enam ei jõua.

Ostsin kraadiklaasi. Elektroonilise. See küll palavikku ei näita. Aga tunne oli küll nagu oleks palavik.

Täna juba tundsin natuke lõhnu. Lõikasin sibulat ja see mõjus. Ebameeldiv, kuid hea tunne oli. Andis lootust, et saan taas inimeseks.

Ilma jooksmata tulevad negatiivsed mõtted pähe. Ma ei tea, kuidas ma selle nädalavahetuse küll üle elan.

Koristasin natuke oma tuba. Kohe oli higimull otsa eest ja kõrvad lukus ning väsimus. Nii ei saa ju rallit sõita. Süümepiinad on ka. Ei tahaks lihtsalt olemisele aega raisata, aga samas ei ole jaksu midagi teha. Pingutada ega end sundida ei julge, äkki tõuseb jälle palavik ja see neetud köha intensiivistub.

Mis minuga küll juhtus? Miks siis nii läks? Ma ju olen end külmaga karastanud, jooksnud. Maganud ka üsna korrapäraselt. Stressitase on ka olnud mõistlik.

Muud nagu polegi. Ikka vaikselt!

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ära parem luba

Ma käisin vahepeal kursustel ja seetõttu võtsin vabu päevi. Eelmisel nädalal oli viimane kursus ja kolleegid tuntsid juba muret, et kas ma enam tervet nädalat tööl ei olegi. Ma suure suuga ütlesin, et nüüd hakkan korralikult tööl käima. Mõnele poetasin moka otsaast, et kui haigeks ei jää.

Nüüd olen haige. Tunnuste järgi tundub olevat gripp. Eile olin tööl, aga tundsin, et palavik tõuseb. Kuulmine läks ära, nagu pea oleks paksu padja sees olnud. Ma olin ka nagu rohkem ära. Mulle tundus, et ma olen mega aeglane. Et minu liigutused on aeglased ja mu reaktsioon ka.

Ma kohusetundliku inimesena läksin ülemuse juurde ja ütlesin, et ma olen nüüd kaks päeva haige ja tööle ei tule. Ma tean küll, et reeglite kohaselt peaksin ma helistama haiguse esimesel päeval ja enne kella 7:00 hommikul, aga kui ma juba praegu tean, et ma olen homme haige, siis võin ju juba praegu öelda. :D

Ma olen imelik. Igatahes… Tööl ei usuta, et ma haige olen. Minu palavik ei paista välja. Kurguvalu ka mitte.

Meil mõni köhib tööl ja nuuskab nina. Ma esiteks ei pea seda õigeks ja selliseid asju teen ma parem varjatult. Kui vähegi võimalik.

Ma tõesti tundsin end halvasti esmaspäeval. Aga pole ju minu süü, et nohu on kuidagi sissepoole, et ninat välja ei tule midagi, aga kurgus uputab. Kurk on nii mega kuiv ja valus, et vägisi tahaks köhida. Pea nii uimane ja vati sees, et kohati oli nagu raske tööle keskenduda. Aga ma olen ikkagi tugev naine, seega välja ei paistnud midagi. Ma seisan püsti kuni teadvusetus mu murrab. Aga palavik nii kõrgele ei kerkinud, et oleks mult jalad alt võtnud, seega paistsin kobe ja terve välja.

Ma siis olen siin kodus teki sees. Aga hommikul käisin ikkagi jooksmas. Kohati nagu palavik on, aga mul pole kraadiklaasi, seega ei saa mõõta ega kindlalt väita. Peamiselt on nohu. Nüüd hakkab see natuke juba ninasse valguma. Mis on tunduvalt parem kui see eelmine versioon. Natuke köhin, aga see neetud lima kurgus ärritab.

Eile pärast tööd pugesin voodisse ja kuulasin muusikat ning juba hakkas päris hea. Ma ei suuda tegevusetult voodis nii kaua passida, eriti veel kui ma tunnen end juba väga ok-t. Igatahes… Tulin siis enne õhtut veel voodist välja. Natuke jalutasin ringi, hakkas jälle halb. Nüüd käin tekk ümber nagu kummitus kodus ringi. Vaatan voodit, aga kuidagi ei tahaks seal lihtsalt lamada. Vaba päev ju. Kõike saaks teha.

Kuid kui ma haigusele natuke järgi ei anna ja enda eest ei hoolitse, siis ma ei saa lubatud tähtpäevaks terveks. Ma kohe kuidagi ei taha hakata helistama ja ütlema, et sry, aga ma olen ikka veel haige. Nad ei usu mind. Äkki peaksin nohused paberid kaasa võtma, nüüd mul neid juba on. :D

Tegelikult nad ei tohi küsida, mis mul on. Nad peavad mind uskuma. Arsti tõendeid siin ei saa. Arst ei kirjuta tõendeid töökohta. Kõik käib usalduse pealt.

Ülemus arvas, et mul on midagi vaimset. Noh, et kolleegide tõttu ei taha tööl käia või nii. Aga enam ei ole. Ma tõesti tahtsin korralikult tööl käia. Ma olin juba vaimselt selleks valmis ja puha. Aga näed, see neetud keha ja organism võttis gripiviiruse ligi ja nüüd tuleb end poputada kodus. :D Raske on, aga ühiskonna nimel tuleb pingutada. ;)

Ma püüan siin kiiresti paraneda. Aeg tiksub. Selline see eluke on.

***

Jan aitas mul saata avalduse ja dokumendid Taani haridusministeeriumisse hindamiseks. Sain kirja, et maksimaalselt kahe kuu pärast saan hinnangu, kui mingeid dokumente ei puudu. Eks näis. See oli positiivsem asi minu elus.

Tööl hakkan juba muttidega harjuma. Inge vingumine tundub kohati juba naljakas. Eriti ei ärrita mind. Kui ta minu kõrval töötab, siis püüan vähe kvaliteetsemat tööd teha, aga muidu olen cool. :)

Ma siis lähen ja tegelen selle paranemisega edasi.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ära loe, pehmo tekst tuleb nüüd

Ideaalses maailmas valivad tööandjad töötajaid, nende sooritusvõime järgi. Seega tuleks valida silmaklapid peas ja üldse oleks parem alguses suhelda kirjateel ja alla kirjutada kolm XXX või kasutada sooneutraalseid nimesid. Sest inimesed on emotsionaalsed loomad. Kaasa arvatud mina.

Alustan sooritusvõimest. Jah, ideaalses maailmas kõlab see suurepäraselt. Sest kui ettevõte palkab vaid hea või suurepärase sootitusvõimega inimesi, siis ei saa ju ettevõttel halvasti minna. Tegelikult peaks minema parimal võimalikul viisil.

Raskeks teeb asja see, kuidas inimesi selekteerida ja millist sooritust tahetakse. Sellised tavapärased dilemmad nagu: kas soovime kvaliteeti või kvantiteeti. Kui kõrge kvaliteet on piisav või mitu ühikut oleks piisav. Ning lõpuks veel subjektiised hinnangud, ilus kassadaam võib suurendada müüki (direktor ei ole vana seelikukütt, vaid ta on vana ärihai, pole diskrimineerimine), sest kutid tulevad temaga vestlema ja vestluse alustamiseks ostavad mingi ebaolulise vidina. Kui neid kutte on palju, siis mõjub see kaupluse müügitulule hästi. Sellised kaudsed mõjud, mida on raske mõõta. Igasuguseid ebaloogilisi seoseid võib leida, aga meie Majandusteaduskonnas oleme kindlad, et tegelikult/päris elus ei ole inimesed ratsionaalsed ja seetõttu on majanduses palju anomaaliaid. (Siit edasi läheks minu üks kirglikest teemadest: “aktsiaturgude psühholoogia”).

Ehk siis, need kutid pole ratsionaalsed, kui kassatibinat regulaarselt külastavad, samas ega ka ülemus pole ratsionaalne, kui valib inimesed, kellega on hea suhtluskapp (sest tulevikus tuleb ju palju koos töötada).

Nüüd pean vist seletama oma mõtet, miks ülemus pole ratsionaalne. Kui ettevõte ei müü suhtlusteenust või ülemuse alluva etendust “ideaalne töösuhe töötaja ja ülemuse vahel”, siis ei ole ju oluline, et inimestel jutt klapib. Pealegi täiskasvanud inimesed peaksid ju igal juhul tööalaselt suheldud saama, ega töö ole ju abielu.

See on normaalne, et need mõtted vastakaid tundeid tekitavad, sest inimesed on erinevad ja nende sotsiaalne elu tunnetus on erinev. Mõte ei saanud hästi kirja. See on koht, kus nähtub, et inimesed on emotsionaalsed (loomad). Ratsionaalsus ja emotsionaalsus kipuvad segamini minema. Ning tihti jääb emotsionaalsus peale ja see on väga inimlik. (Inimene arvab, et on ratsionaalne, aga tegelikult on ikkagi emotsionaalne. See on ohtlik kombinatsioon. Parem variant on see, kui inimene teadvustab, et on emotsionaalne. Sellega kaasneb vähem ootamatusi.)

***

Nüüd see teine pool. Põnev artikkel.

http://naistekas.delfi.ee/suhted/seks/teeme-nuud-puust-ja-punaseks-miks-on-seks-paljude-meeste-jaoks-kinnisidee?id=81663445

Ma pole nunn, kui imestate, et sellise pealkirjaga artikkel minus huvi tekitab.

Ma arvan, et ma olen kasvanud nii nagu üks poiss kasvab (kolme venna kõrval olen ka poisistunud). Pisarad ja tunded on keelatud. Lähedus on midagi ohtlikku ja see on vaid nõrkadele.

Minu ideaaliks on olnud üks tundetu raudnaine või -mees (ütleme sooneutraalselt “eeskuju”). Ma ei tea, miks. Ei mäleta eriti oma lapsepõlve. Ma veel ei taha raha psühholoogi peale raisata, seega püüan ise endale psühholoog olla. Näis, kuidas ja kas õnnestub. :D

Mis mulle sellest artiklist meelde jäi oli järgnev:

  1. Poiste kasvatamisel keelatakse neile tunded (poisid ei nuta, poisid ei kallista, poisid ei räägi oma tunnetetest, see on plikade teema). Poisid ei näita välja valu, kui saavad armi. Nt kukuvad põlve lõhki, lõikavad sõrme, sedasi kaotatakse kontakt oma kehaga. “Ei ole ime, et seksist saab kinnisideed, kui see on meie peamine kontakt tunnete, naudingu ja armastusega.”
  2. “Kaeva üles ammu peidetud tunded ja lase need vabaks. Nuta tõelisi pisaraid ja naera kogu südamest, värise hirmust ja itsita ebamugavustundest, mürista meelepahaga selle ebaõigluse üle, millega sind on haavatud, ära pelga nutta õrnast imetlusest meie eksistentsi ilu üle.” Tunded on ok ja nende tundmine/tajumine on privileeg, mitte midagi häbiväärset.
  3. “Seks ei pea olema ainuke allikas läheduse jaoks.” Lähedus ei tähenda alati seksi, need ei pea olema alati koos, selles mõttes, et lähedus üksi (ilma seksita) on täitsa ok. Ma ei ole värjdas, sest ma naudin Janiga koos olemist, temaga suhtlemist, kuid mul ei ole tema vastu armastuse tunnet. (Ma ei võlgne talle seksi, kuigi ma olen temaga natuke lähedane.)
  4. Taasavasta tunded: see kirglik intensiivsus, mida sa oled säästnud vaid seksuaalsuhete jaoks, võib vallanduda igas elu valdkonnas.” Tunnete tundmise, väljendamise viis, ei ole üksnes seks. Selline meeldiv ja ülim tunne nagu “kirg”, seda võib tunda ja kogeda, kui teha asju, mida on soov teha. “Töötas kirega, kirglik töössesuhtumine jne.” – Selline väike asi, aga aitab mu mõtted korda seada. Näen seda vastikut olukorda positiivsemates toonides ja mul on nüüd seletus, põhjendus, miks. See ei ole vist paslik siia kirjutada, kuidas, mil moel, aga…
  5. “Taasavasta oma keha: nauding on meile sünniga kaasa antud õigus ning seda on võimalik kogeda tuhandel erineval moel peale seksi. Võta kingad jalast ja kõnni paljajalu murus, mudas ja vihmas. Õpi hingama vabalt. Tantsi.” Läks natuke hipiks ja lilleliseks, aga mulle see idee meeldib. Mul on raskusi uinumisega. Hingan (sellili olles) hästi sügavalt sisse, ning see on mind kahel õhtul aidanud. Paljajalu mudas kõndimisega meenub mulle mu lapsepõlv. Ma nautisin seda, olgugi, et nüüd olen vanuse poolest juba ammu sisenenud täiskasvanute maailma, on mul jätkuvalt õigus seda naudingut kogeda. (Ma pole vana, olen antiik-teismeline või antiik-laps. FB-st). :D

Ma olen tihti väga kohmetunud, kui kohtun inimestega. Kas anda kätt, kas kallistada. Kui keegi on kurb ja nutab, siis sooviks minna ja kallistada, küsida, miks… Aga hirm on, et äkki ma rikun ta privaatsust (mina häbenen oma pisaraid ja tahaks nendega maa alla peitu minna, kui keegi veel minuga rääkima tuleks, siis hakkaks endast veel rohkem hale).

Tihti olen kohmetu kohtudes lastega, selline lasteaia-eelne või lasteaia-laps. Üks lugu on selline, et ma piirduksin vaid “Tere”-ga. Laps tuleb lähemale, siis patsutaksin õlale, aga laps tahab kallistada. Nad on ju nii armsad ja nad ei kahtle. Muidugi ma kallistan. Samas on kuidagi imelik tunne. Tema on nii avatud ja usaldav, kuid mina olen ikkagi kivistunud olekus.

https://media0.giphy.com/media/N8KOi4xU2Q1C8/200w.gif https://media3.giphy.com/media/M3u7W9s4ZlZg4/200w.gif

Ma ei oska oma tundeid väljendada. Tööl on paar sellist hästi avatud inimest ja julget. Neil on kombeks inimesi kallistada, aga minu puhul alati küsivad, kas tohivad. Ma näen välja nagu emotsioonide põlgur. :) Tegelikult ma pole halb ega kuri inimene. Ma lihtsalt ei oska oma tundeid ega ka poolehoidu välja näidata.

Ma olen hoopis teistsugune, kui ma räägin inimesega, keda ma saan usaldada, keda ma tunnen. Nt Jan-ga. Ma ei hoia oma emotsioone vaos. Ma mängin neid isegi üle. Nt räägin silmad säramas ja ülevoolavalt, kuidas ma autot parandaksin või mingitest kujutletavatest olukordadest või nende lahendustest.

Kuid neid inimesi on vähe, kellega ma suudan avatult suhelda. Isegi mu perekond ei näe mind just tihti sellisena. Pigem olen ma see hall kivimass, paar sõna moka otsast ja valmis.

Näis, kaua ma siis seda tunnete-usku olen, aga tasub proovimist. Esmalt püüan oma tunded identifitseerida ja siis leida põhjuse, miks see avaldus… Võib-olla kunagi suudan ma keset New Yorgi suurt väljakut, joosta, tantsida ja näidata oma piiritut rõõmu, et olen seal, kus olen. Rahulolu oma kehaga, eluga ja kõigega. Küll see oleks vahva. Tasub, mille nimel elada. :)

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Märkmed

http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=81615713

Edukad ettevõtted ostavad SOORITUSVÕIMET. Vot.. see on oluline sõna ja pani mõtted liikuma, aga hetkel pole aega sellele rohkem keskenduda.

***

S arvab, et tal on korter, et venna korter on tema oma. Ta olevat kunagi mingi volituse vennale teinud enne korteri ostu. Ma arvan, et S saab kunagi valusa kogemuse. Ma ütlesin S-le, et see korter pole ametlikult tema oma, aga ta peab mind lolliks. Ma parem hoian eemale. Mulle perekonna draamades osaleda ei meeldi.

****

Isa vend tahab maha müüa vanaema maad, metsa ja maja ning vanaema vanadekodusse panna. Vanaema ei taha. Vanaema vend soovitas minu isal kõik varandus enda nimele võtta. Hoida perekonna jaoks.

See on keeruline juhtum. Emale väga meeldib see koht ja tema tahab turismitalu sinna teha. Ja tema tunneb ka, et see on tema kodu (tema vanemad surid noorelt ja kinnisvara maha ei jäänud). Ema sooviks osta selle, aga praegu pole raha.

Isal on natuke kohustusi riigi ees. Kohtutäiturid. Ma ei tea, mis summas. Samas olen kindel, et nad küsivad rohkem kui seadus lubab. Nende tavapärane praktika. Siis tuleks protsessida. Aga nad kindlasti tahavad müüa isa osa pärandist/varast, et oma raha kiiresti kätte saada.

Lugesin netist, et 3 kuud pärast surma läheb pärandus üle. Et kui enne ei loobu, siis saad kõik. Ma pean olema hoolas, et isa kohustusi endale ei saaks, et enne jõuaksin loobuda. Ta elab veel.

Igatahes… kui ma sellest asjast õigesti aru sain, siis juba nüüd on 1/3 kogu vanaisa varast mu isa oma (1/6 kogu varast), 1/3 isa venna oma ja 1/3 vanaema oma. Vanaemal on 1/2 kogu varast ja lisaks 1/6 kogu varast. Kas see teeb siis 2/3 kogu varast? Ma pole hea peast arvutaja.

Vahet pole, mis arvud. Aga vanaema arvab, et kogu vara on tema oma. Lisaks veel see, et tegemist on tema vanemate koduga. Minu isa arvab ka nii, aga seadusega on midagi muud.

Taas üks suur draama koorumas. Ma ütlesin, et notari juurde tuleks minna (isa, onu ja vanaema). Isa pruut ütles ka. Aga näed. Polnud aega, ei tahtnud minna.

Onu võib-olla juba teab, et tal väike osa varandusest on. Tea, kuidas see müümine välja näeb. Kas poolitatakse maja ja maad või… kas mõttelist osa saab müüa….

Põnev saab olema. Ma natuke kardan, et lõpuks tuleb isa minu käest abi küsima. Oh, kuidas tahaks selle perekonnaga distantsi hoida.

Isa pakkus kogu varandust mulle. Ma ütlesin, et varandus/rikkus on halb asi. See tõmbab sugulasi nagu prussakaid ligi. Not good!

Vaene on ok olla.

Ps. Ma ei usu, et vanavanematel abielueelne leping oli või midagi sellist. Ka testamenti neil pole. Nad mõtlesid, aga ei teostanud.

Tegelikult tahtsin ma hästi lühidalt teha. :D

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Olen digi-elav jälle!!!

Kirun, mis ma kirun seda Eestit, aga oma ID-kaardi sertifikaadid sain uuendatud siin Taani kodus ja ilma tõrgeteta ning eelviimasel päeval. Tuleb silmad maha lüüa ja öelda minimaalselt “aitäh Eesti” või mõni kiidusõna.

Igatahes olen ma nüüd jälle digi-elav. Vaatasin oma sõidukeid Eesti.ee-portaalis. Seal pole enam ühtegi. See neetud BMW on kadunud. Ei tea, kas eksist on inimene kasvanud või uuendustööde käigus on riik selle ära kustutanud. Loodan, et tagasi ei tule ja loodan, et ükski auto minu nimele ei ilmu, sest ma olen natuke kaugel ja ei pruugi seda märgata, kuid siis võib ju mingi tobe maks kogunema hakata. Ega ma ju rikas ole, et jõuan siin kahte riiki ülal pidada. :D

Natuke nagu läheb hästi hetkel, tea kuidas edasi.

***

Tööl olin viimati kolmapäeval. Meil on siin suured pühad. Keegi eriti usklik pole, aga vabade päevade puhul ollakse n-ö usklikud paberi peal. :) Ega ma ka vabu päevi pahaks pane. Ikka leian tegevust. Nt puhata ja mängida. :D

Viimasel tööpäeval olin lestakala puhastava/rookiva masina peal. tavaliselt on seal kaks inimest. Mulle anti kaks verivärsket agentuuritöötajat. See tähendaas, et terve päev olin ma masina peal üksi, sest nendel polnud luba selle masinaga töötamiseks. Kuna nad olid uued, siis pidin neid aitama ja natuke juhendama. Masina pealt alla tulema.

Peter kasutas oma tsiki-priki pastakat ja kirjutas kõik vagunid 65/76 suurusteks kaladeks (algselt oli 75/90 ja viimane vagun oli 55/45). Ühesõnaga, suur segadus mulle. Ühe sedeli kirjutas nii keeruliselt, et mina loen 75/75 ja siis nuputan, kas ta mõtles 65/75 või 75/90 suurust. :D Aga ma oletasin, et kõik sama suurusega ja kui ma metallklambri alla piilusin, siis nägin, et seal oli 65/75.

Temalt küsida ei saanud, sest meil on paljud puhkusel ja inimesi napib ning üks teine suur liin oli ka töös, seega oli tal kiire ning teda oli raske tabada.

Lõpuks ma sain kala suurses 45/35, aga see oli nii kehva kvaliteediga kala, et päris palju luid jäi sisse ja kala jäi masinasse kinni, seega pidin pidevalt masinalt alla ronima ja masinat puhastama, pluss käsitöö, sest esimese päeva agentuuritöötajatelt ei saa ju nõuda sellise peene töö tegemist.

Kuigi mul oli raske ja väsitav. Ma töötasin rahulikult, ei kurtnud. Aga… Üks agentuuritöötaja vihastus, sest nii kehva kala oli… Ma ei saanudki täpselt aru, mis teda vihastas, aga ta tõmbas minema kella 13-ajal. Tööpäev lõppeb kell 15. Teine oli noor neiu ja natuke aeglane. Ma ei saanud temalt jõu nõuda kiirust, ega minagi just eriti väle esimesel päeval olnud.

Ma püüdsin jätkata. Elsa tuli appi, nüüd saime vahetada, et üks masinal ja siis teine. Elsa käes läks masin katki, enam ei käivitunud. Ega palju kalu enam järgi olnudki. Siis vahetasime masinat. Saime hea suurusega kala (75/90), selle tegime kiiresti ära. Siis tuli karistus. Kõige vastikum suurus, kõige väiksem (0/30). See jääb masinasse kinni, palju luid on sees jne…

Elsa väidab, et Peter ütles, et teised tulevad meile appi, seega tuleb palju kalu lauale lasta. Teised ütlesid, et nemad pidid meie esimese masina ära puhastama. Igatahes… Kirsten oli püha viha täis ja sõimas Elsat. Mina olin tänulik, et mina polnud masina peal. Kui see oleksin olnud mina, siis oleksin surmale määratud olnud. Kirsten ei salli välismaalasi ega mind (minu vastu on eriline põlgus). Ma ei tohi isegi koridoris seista ja oodata, kuna end välja saab tembeldada (töökaardiga “piiks” teha).

Igatahes… Teiselt liinilt tuldi meile appi ja läks ainult 5 minutit üle. Minu jaoks polnud katastroof. Meil ikka on mõni, kes on abivalmis.

Päeva alguses pomises Kirsten, et hea, et tema masinal ühtegi agentuuritöötajat pole. (Sellel lollil on neid kaks – seda lugesin välja tema hääletoonist ja näomiimikast).

Mina arvan, et mul oli täielik üigus olla pahane ja kurta ja kiruda, kuid ma ei teinud seda. Igaühel on ju esimene päev ja mina mäletan oma esimest päeva hästi, seega ma püüdsin olla mõistev ja abivalmis jne…

Aga… See agentuuritöötaja vihastus (tundsin, et minu peale) ja läks lihtsalt minema. Kas ma oleksin pidanud ta kinni siduma? Pole varem mulle ette tulnud, et inimene lihtsalt minema jookseb. Siis teine läks 10 minutit enne tööpäeva lõppu minema, kuigi ette on nähtud 5 minutit varem. Ja lõpuks see Kirsteni vihapurse.

Siis tulen koju ja räägin S-le, et täna oldi mu vastu ülekohtune. Et tegelikult oli mul õigus vihastuda, aga ma ei teinud seda, kuid teised olid vihased seevastu. Ja siis ärritub S. Ta ju hoolib minust ja ta räägib oma sarnasest kogemusest ühes ettevõttes.

Ma olin lõpuks nii väsinud nendest teiste inimeste tugevatest negatiivsetest emotsioonidest. Lisaks veel enda emotsioonid, mis ma terve päev alla surusin. Pole ju viisakas oma ärritust teiste peale välja elada. Nemad pole ju süüdi, et neil pole kogemust ja neil on esimene päev selles ettevõttes ja teisi pole…

Küll see elu on minuga ikka ebaõiglane. Tahtsin siis Jan-le kurtma minna, aga tema on haige ja ei taha mind nakatada. Ma täitsa solvusin. Ok, ta mõtleb minu peale, aga kas ma siis ise pole piisavalt pädev, et neid asju otsustada. Et kui kergestu ma nakatun või nii… Igatahes… ma lugesin ridade vahelt, et ta ei soovi mind külla. Pikemat juttu ma ei teinud ja nüüd ka ühendust ei ole võtnud.

Oma emotsioonidega peaksin ma ise toime tulema ja tulen ka. Hommikuti käin jooksmas. Teen siin nipet-näpet veel. Edeneb vaikselt.

***

Ma olen ikka nii hea inimene, et see on lausa rasikamine, et ma siin maapeal eksisteerin. :D Ma peaks seal paradiisis juba olema. :D

Tegelikult puudub mul julgus ja avatus ning seetõttu näin ma üsna mühaklikuna. Samas avatus pole ju minu loomuses, kas seda üldse on võimalik õppida ilma, et ma muutuks võltsiks. Mida ma küsin teiste elude kohta, kui mind tegelikult ei huvita palju neil lapsi on, mida nende mees teeb jne…

***

Nüüd sai taas üks pikk tekst. Ega mul suurt midagi öelda polegi. Vaimu-vaene aeg on. Ei tule midagi huvitavat.

Mu elu on üsna igav, aga samas stabiilsema poolne. Töö ikka hoiab pulsi kiire ja vererõhu üleval, muidu vist jääks veri soontes seisma. :D

Ikka edasi, ikka edasi ütles Karlsson… Minu vanaisa ka, aga tema enam edasi ei lähe. Varsti juba aasta otsa mulla all olnud. Aeg ikka lendab.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Hej!!!

Täna olin natuke tubli. Panin ühe pildi seina, st. keerasin kruvi seina (manuaalselt, sest ma olen ikkagi vanakooli inimene ja jõudu natuke on). ;) Otseloomulikult läks esimene natuke valesti. Puhtalt minu lohakus ja tähelepanematus. Nimelt ma ei vaadanud, kui kõrgel on raamil see kinnituskoht. See oli mingi veider raam, kus kinnituskoht on ülevalt servast kolmandiku jagu all pool. Seetõttu oli pilt plaanitust 10-15 cm kõrgemal ja ma pidin visuaalse naudingu huvides teise kruvi ka seina keerama. Aga nüüd olen rahul.

Sellele vanale kruvile leidsin ka rakenduse. Üks pilkupüüdev aksessuaar ripub seal. :D

20180330_122224

Kuna kruvikas oli juba soojaks aetud, siis parandasin ka köögiukselingi ära. Seal olid kruvid lahti ja uks on natuke pehme (saepuruuks või mingi odav materjal). Igatahes, need kruvid on mitu korda lahti tulnud ja augud on  suureks läinud ning nüüd on seal üsna sõelapõhi, aga ma leidsin mõned millimeetrid uute aukude jaoks ja otseloomulikult kasutasin seda halli-tugevat teipi. Jan ütleb, et see on “fusk”, mida ma harrastan, aga mina arvan, et ma olen väga nutikas ja säästlik. :D

Muidugi oli kaks kruvi ka kadunud (ukselink oli kinni vaid ühe kruviga, st mõlemal pool ust vaid üks kruvi), aga kuna me ukselukku ei kasuta, siis võtsin ukseluku ümer olevalt rõngalt ühe kruvi ära (mõlemalt poolt ust üks kruvi). Ma olen enda nutikuse üle ikka nii uhke. Ei jõua end kohe kuidagi ära kiita. :D Tulemus: Praegu püsib ukselink tihedalt. :D

***

Selle aasta eesmärkidest. Üksnes jooksmine edeneb. Või noh, sellega tegelen, aga muud asjad on rohkem nagu tahaplaanile jäänud. Ma ei tahtnud oma eesmärkide tabelidki täita, sest raske oli tõele otsa vaadata.

Kuid… Täna võtsin kätte ja vaatasin tõele otsa. Tunnistasin, et kaks kuud olen natuke “väsinud” olnud, aga mul on veel mõned päevad seda kolmandat kuud järgi, seega on võimalus veel end käsile võtta. Muidugi asendasin oma peas lause “Seda aastat on olnud JUBA kolm kuud” lausega “Seda aastat on olnud KÕIGEST kolm kuud” ja olemine läks paremaks. :D

Minu mõttetera: Põhi tuleb ära fikseerida, alles siis saab kindlalt edasi liikuda. :D Ehk siis, vaimselt on päris raske endale tunnistada, et olen teinud vea, et olen ebaõnnestunud. Hirm tõele otsa vaatamise ees on nii suur ja halvav, et… Mina näiteks olin kaks kuud nagu zombi. Mingi jõuetuse hunnik. Päeva tegevuseks oli üles ärgata, süüa, koeraga väljas käia ja siis vahtisin seina. Ei suutnud midagi kätte võtta.

Vahel on mul selliseid perioode. Ma pole nende üle uhke. Samas täna on parem.

Kinnitan, et see polnudki nii raske. Kirjutasin oma eesmärkide tabelisse nullid ja asi ants. Liigun edasi ja siiralt usun, et see muutub. Et nüüd olen tublim. :D

***

Töölt. Larsist ei ole midagi kirjutada, sest temaga ma eriti kokku ei puutu. Päris ok on sedasi.

Selles teises sööklas on nii palju hea, et esimest korda naudin ma pause rohkem kui tööd. Need tunduvad nüüd liiga lühikesed. :D Huvitav.

Ma kunagi kirjutasin, et Anne Mettega ei saa ma sõbraks ja mulle ta ei meeldi jne… Ja siis podisesin moka otsast, et elu teeb vahel kannapöördeid minu eest. Igatahes… Nüüd istun ma Anne Mettega ühes lauas ja mulle meeldib seal ja tema meeldib ka mulle.

Järgmine samm on vist Ingege bestikateks hakkamine. Praegu tundub see küll üsna mitme valgusaasta kaugusel olevat, aga ehk äkki tulevikus. :D

***

Tööst veel. Saaistin Carinale FB-sõbrakutse. Ta pole kinnitanud ja vist ei tee ka seda. Näen, et AnnMargret on minu vastu huvi tundnud. Minu FB profiili piilunud. Mõtlen, et ju Carinal on temaga jutuks tulnud, et ma saatsin Carinale sõbrakutse.

Ma tunnen end natuke rumalasti, et saadan sõbrakutse, aga sellele ei vastata. Et ma siis ei sobi. Häbenevad mind? Olen ma siis tõesti nii kiiks-inimene? Selline paha tunne ja põlatud tunne on, aga… Tegelikult esiteks: on see kõigest FB ja mitte päris elu; ja teiseks: kui mina talle ei kõlba või ta mind häbeneb, siis ei kõlba tema ka mulle. Siis ta pole see, kellega ma tahan sõber olla (anyway).

Seega see pole probleem. Las minna.

Aga… Ma mõtlen, et äkki ma tõesti olen tühikoht. Äkki ma tõesti vaid raiskan hapnikku ja häirin teisi oma eksistentsiga? Äkki ma ei saavuta mitte midagi oma elus? Äkki ma suren kusagil tundmatus kohas tundmatu isikuna?… Äkki neil teistel on õigus?

Samas ma olen minevikus üht-teist saavutanud. Olen endas positiivselt üllatunud, olen saavutanud asju, milles ma isegi natuke kahtlesin, kas minusugune on üldse võimeline midagi sellist saavutama.

Ma ju tegelikult tean, et ma saan kõik mida ma tahan. Tuleb vaid hästi kõvasti tahta. :D Lihtsalt praegu ei lähe just kõige paremini, aga üks kord hakkab jälle hästi minema. See päev tuleb. Alati on tulnud. Mõnikord tuleb kauem oodata, sest õnn on suur ja raske ning liigub minuni aeglaselt. :D

Praegu viibin natuke vales keskkonnas. Minu ümber on väga palju väga negatiivseid inimesi. Nad ei tunne mind, kuid kritiseerivad. Olen tulnukas. :) Olen erinev ja seetõttu nad kardavad mind ning kui loom kardab, siis ta ründab. Need inimese-loomad kardavad mind ja seetõttu ründavad.

Ega tegelikult nii hull ei ole. Natuke üleolekut kumab läbi, aga ei midagi katastroofilist. Vahel mõtlen, et nad on nii rumalad. Aga sellisel juhul olen ma ju samasugune. Noh, kui ma teisi hakkan sildistama ja rumalaks pidama.

Pigem me oleme erinevad. Meil on erinevad teadmised, ajalugu, taust, eesmärgid. Nemad töötavad seal kalavabriku tootmises ja on rahul. See on see, mida nad on terve oma elu teinud ja see on ka nende elusaavutus. Mõned odav-reisid välismaale ja mõni kallis ese. Minu jaoks pole see atraktiivne. Nende jaoks on see elu/elusaavutus. Muidugi ei saa me üks-ühest aru.

Mina püüan neid mõista. Ma teadvustan, et inimesed on erinevad ja see on see, mida nemad tahavad. Mina tahan midagi muud. Mina neile oma tõekspidamisi peale ei suru, just nimelt seepärast, et ma püüan mõista. Kui ma seda ei suuda, siis ma püüan vähemalt aktsepteerida seda, et oleme erinevad. Aga nemad ei aktsepteeri mind ja minu eripära. Ja see ärritab mind ja selles kohas nimetan ma neid rumalaks.

Ühesõnaga, praegu on emotsionaalselt raske, sest mind ümbritsevad negatiivsed inimesed ja keskkond on vale. Ei ole toetav keskkond, vaid on hukkamõistev, parastav ja näpuga näitav keskkond. Aga ühel päeval see muutub. Tuleb lihtsalt oma asja vaikselt edasi ajada, olgugi, et kanakari kõrval kaagutab ja õpetab ja püüab “aidata” (pakkudes mulle või tõugates mind oma unistuste/tõekspidamiste suunas). Mina olen kõva, tahke kuubik ja mind ei pressi kohe kuidagi läbi ümara augu. :D Noo, see ei passi kohe kudagi.

Kui keegi ütleb, et ma olen loll, siis tegelikult kirjeldab ta hoopis iseend. :D Ja, las nad naeravad minu üle. See ei muuda ju mind ei rumalamaks ega targemaks. Mina olen mina edasi. :)

Kui minu ümber on nii metsikult palju negatiivset, siis pean hoopis ise olema topelt positiivne. Saab oolema raske, aga ma vähemalt püüan. Kui komistan ja kukun, siis tõusen ja proovin uuesti. :D

Mina olen oma väikses kuningriigis väga hinnatud, tark, ilus ja suurepärane. :D Jan usub ka minusse. Seega ma pole üksi oma kuningriigis. :D Kõik need teised, kes minust halvasti mõtlevad, need on teises kinnises süsteemis ja ei puutu minusse. :D

Sai jälle pikk tekst, aga ma ju harva kirjutan. :)

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | Kommenteeri

Mina siin jälle

Märgin ära, et mulle ka ei meeldi need reklaami triibud mu romaaniks valguva teksti vahel, aga ma ei saa neist kuidagi jagu.

***

Kuidas mul tööl läheb? Üsna vastumeelseks on muutunud. Aga vahetasin sööklat, nüüd olen teises hoones, väiksem ruum ja meeldivamad inimesed. Muidugi ei tea kui kauaks, kuid praegu olen rahul.

Oleks teadnud, et seal nii hea on olla, siis oleksin varem üle kolinud.

Kas Lars igatseb mind? Ei, kindlasti mitte. Kuid ta peaks olema nüüd rahul, sest saab oma lauakese tagasi ja vast istub seal jätkuvalt üksi. Tema fänn-klubi on ka rahul, sest ta on tagasi ja mina olen kaugel ära. Ma arvan, et nüüd on kõik rahul.

Ma ei ole päris kindel, kas sain õigesti aru, aga mulle tundus, et Kirsten rääkis, et ma olevat ükskõikne, et Lars minu pärast sööklas ei ole ja minu pärast kohta vahetas jne… Mis tegelikult oli täiesti vale. Mina küsisin Larsilt luba enne, kui ma sinna istusi ja pärast ka küsisin ja olin valmis koos lahendust leidma, kuid tema ei olnud võimeline minuga rääkima.

Aga pole ju oluline… Nüüd olen kaugel ära. Enamasti töötan ma selles hoones, kus on see suur söökla (kus ma olin varem), seega tuleb ühest hoonest teise liikuda ja väljas on külm. Pean vist ikkagi endale jaki küsima. Ajakulu on ükskõik, sest sellest suurest õelate-inimeste sööklast läksin ma nagunii 5 min enne pausi lõppu ära.

Olin liini peal vist oma nädala jagu või kauem. Selg valutab ja väsinud olen. Muttidest on ka kõrini. Õnneks esmaspäeval olen toorkalas tagasi koos meeldivate inimestega.

***

Kursus nimega “Tutvustus projektijuhtimisse” on läbitud ja diplom ka käes, kuid ma pole seda kiiganudki. Kiire aeg. :D See toimus kahel päeval, esimesel päeval tundsin ma end nii rumalana ja raske oli aru saada, inimesed olid ka võõrad, aga teine päev oli väga huvitav ja ma tundsin, et olen osaline. Sain oma grupile isegi natuke abiks olla, pakkudes väljas ühe idee, mis läks ka käiku.

Nüüd on veel kaks korda käia kurusel nimega “Valgustav kursus privaatmajanduses”. Esimsel korral tutvusime laenudega. See oli väga pealiskaudne. Aga kuulsin erialaseid sõnu taani keeles ja natuke sain targemaks.

Järgmine kord räägime aktsiatest ja neisse investeerimisest ning viimasel korral on maksud, peamiselt üksikisikutulumaks. Vaatab, mis saab.

***

Ja sedasi ma vaikselt kulgen. Töökuulutusi vaatan ka. Mõnikord kandideerin. Null tulemust. Puudub ka enesekindlus, aga kohati on suur tahe. Asi seegi.

Kirjutan Eesti Konsulisse ka. Soovin teada, kui palju maksab dokumentide tõlkimine. Ma eriti ei usu, et ma erialasele tööle kandideerides edukam oleksin, kui mu diplomid on hinnatud, aga… Kui paremaid ideid pole, siis proovin ka sedasi. Oleneb muidugi, kui palju see “lõbu” mulle maksma läheb. :)

***

Vabadel päevadel ikka jooksen oma vana rada. Iga korraga ikka aeglasemalt ja aglaasemalt. Meil on nii mega külm ja tugev tuul. Aga mina ikka lähen. Ma vajan seda. Keskmine kiirus 8,8 km/h ja kiireim kiirus oli 12 km/h. Jooksin 9,49 km ja aeg oli 1h 5 min. Peamine on see, et tegin ära.

***

Joonistamine ikka. Nüüd jälle hakkab tellimusi tulema. Kaks on järjekorras ja mul on endal ka üks projekt pooleli. Joonistan.

***

Emotsionaalselt ikka üsna tühi. Pole nagu jaksu midagi teha. Ei taha ka.

Edusamm on see, et tegin oma hipi-püksid valmis. Kunagi ammu ostsin Eestist teksased, mis olid alt kitsad ja mul oli plaan need laiemaks teha. Nüüd on valmis ja joonistasin tähekesed, luiged ja delfiini ka peale. Lisaks kirjutasin “Keep going” ja lillekesed. :D Titekas, ma tean, aga keda huvitab. Huvitaval inimesel peavadki huvitavad riided olema. Praegu olen rahul ja Jan arvas ka, et ok on. Ta muidugi keskendus rohkem tagumikule. :D

20180316_173635

Saan hakkama.

KOKKUVÕTE: (1) kolisin teise sööklasse (Lars ja tema kanakari võitsid); (2) osalen kursustel ja natuke saan aru; (3) vaikselt tegelen sellega, et mu tunnistused saaksid hinnatud; (4) joonistuste tellimused; (5) jooksen jätkuvalt; (6) emotsionaalselt tühi.

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Midagi meeldivat ka

Täna käisin jooksmas, aga see pole uudis ega asi. Iga korraga jooksen aeglasemalt. :D Kulun vist lühemaks.

Eile olin tujust ära, nagu ka mu eilsest postitusest välja paistab. Õhtul läksin Jan´le külla. Seal on nagu teine maailma. Probleemid jäävad maha ja aeg lendab meeldivas seltkonnas.

Igatahes… Ma olen lugenud palju romaane ja Elu24 ning need teised naistele suunatud väljaanded (mis on tasuta kättesaadavad)… Ma arvan, et olen lugenud kõiki artikleid, mis käsitlevad armastust ja mehe ning naise vahelist suhet jne… “Teadus”-värk. :D

Viitan, et olen teoorias asjatundja. (Nali). :D

Ma mõtlesin, et pole olemas meest, kes suudaks naise soove aimata. Noh, võib-olla mõni naine on lihtsam kui mõni teine (mina olen siis, see mõni teine, sellel korral). :D Või siis naine on mega ilus ja mees ronib oma kestast välja, et naisele meeldida. Igal juhul, ma mõtlesin, et minuga seda ei juhtu ealeski.

Aga eile… Enne Jan´i juurde sõtmist mõtelsin, et tahaks komöödiat vaadata, ükskõik mida, aga peaasi, et Adam Sandler oleks seal. Kunagi ma rääkisin sellest näitlejast, aga nii mööda minnes ja muu jutu sees.

Ta oli seda märganud, meelde jätnud ja ta oli välja otsinud kolm filmi, kus see näitleja mängib. Ma olin sõnatu. See oli vist üks ilusamaid hetki mu elus. Mitte üks roos ei ole suutnud mind nii positiivselt üllatada.

Minu soovide järgi on raske olla, sest ma kõigun äärmusest äärmusesse ja seda õiget hetke on raske tabada. Mul endalgi on raske välja selgitada, et mida ma siis tahan või mis minuga toimub. Aga tema suutis seda.

Ma olen lihtsalt sõnatu.

Üks meessoost isik, kes kuulab, paneb tähele, mäletab ja hoolib. Paha on see, et mina ei ole nii tähelepanelik. Mina ei tea, mida talle meeldiks vaadata. Ma üldse vähe küsin temalt. Ta pole kurtnud ka. Ma olen üks halb inimene. :( :D

Päikest! :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Minu väikse maailma lõpp

Jah. Mina nüüd kirjutan välja. Ma tean küll, et mõnel pole kodu ja mõni on surmavalt haige jne… Aga minul on ka halb ja mina tunnen, et täpselt sama halb. (Kuigi, kui ma ise oleksin suremas, siis vist ei tunduks praegune olukord nii tapvalt raske.)

Täna sai ettevõte 50-aastaseks. Meil oli ühissöömine. Plaani päraselt oleks see olnud tund-aega, aga ma suutsin seal olla 15 minutit. Rohkem ei kannatanud välja.

Mulle see ninnu-nännutamine ei meeldi. Ma tean, mida need mõrrad minust räägivad ja ma ei hakkagi nendega sõbrannatama. Pealegi mul ei ole nendega just millestki rääkida, sest majandusest nad midagi ei tea ja teiste eraelu ei ole minu teema. Ma ei oska kaasa rääkida ja täna polnud tahtmist ka kuulata.

Aga tõeline põhjus on Lars. Täna ta otsustas söögisaali tagasi tulla ja istus laua võrra edasi. Istub koos välismaalastest paariga (agentuuritöötajad). Lars ütles mulle, et eelistab üksi istumist ja siis teeb nii. Minu silma all istub. Teisel pool ruumi, minu selja taga on üks noormees, välismaalane ja istub üksi. Vahetagu tollega kohad või istugu sinna lauda.

Tema teguviisist lugesin mina välja, et ta ei suuda minuga ühe laua taga istuda. Mu nägu ei meeldi vist. Krt ma tundsin end vana, koleda ja põlatuna. Kuigi tegelikult ju põhjust poleks.

Ta valetab mulle otse näkku ja see ajab mind närvi. Pole ju põhjust nii teha. Lisaks, kui on probleeme, siis tulgu ja rääkigu. Leiame koos lahenduse. Aga rääkigu asjast, mitte mingist pseudo-jamast. Ma ei saa ju aidata lahenduse leidmisel, kui mulle visatakse valesid näkku.

Kui mu nägu ei meeldi, siis võin ju selja keerata. Kui hingeõhk ei meeldi… Kui minu energia või aura ei meeldi, siis äkki saan abiks olla inimeste ümber paigutamisel.

Mulle tundub, et ta arvab, et ta on maailma naba ja ma nii hullult tahan teda. Mis on ju tõsi, aga need märgid, mida ta loeb sedasi “et mina jahin teda”, ei ole nii… Ma tõesti väldin teda. Kui ma tahaksin tema läheduses olla, siis mina juba leiaksin viisi selleks. Poleks vaja üldsegi mitte kahelda selles. Ma tean, kust ma tema telefoninumbri saan. Ma oleksin võimeline tema lastega kontakti leidma… Miljon võimalust on. Aga ma ei tee seda. Sest see kaotus ei ole väärt seda võitu.

Ma tunnistan, et ta on mu peas. Haiglane. Ma satun kergesti inimestest sõltuvusse. Minu viga. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Kui ma suudaksin, siis lõpetaksin selle, aga ma veel ei tea, kuidas…

Ühissöömisel istusid teised mehed ka sinna lauda ja Lars rääkis ja naeris kõva häälega. Ma ei suuda ta häält kuulda. Sedasi on teda ju raske vältida… Seega ei suutnud ma seal kauem olla.

Igatahes… Kui ta üle mu laua istub, seljaga minu poole, vaid 1-1,5 meetrit minust kaugemal, siis see ei aita mind. Nüüd häirib tema mind. Kui ma istuksin teisele poole lauda, tema vanale kohale, siis ta arvaks, et ma tahan tema lähedal olla. Seega nii ei saa. Kui ma räägiksin Ragnariga ja paluksin tal minu lauda istuda, et Lars saaks tema laua hõivata, siis Lars mõtleks, et ma otsin temaga kontakti. Otsin põhjust, et temaga suhelda… See on haige…

Nüüd kui ta söögisaalis on, siis on veel see probleem, et tema läheb 5 minutit enne pausi lõppu minema. Mina ka, aga kui me koos läheme või lühikese ajase vahega, siis rahavas hakkab rääkima… Ma ei kannata, kui kuulen tema nime. Ma ei taha teada…

Ma tean, et see on haiglane, mis minuga toimub… Ma tahaks ta peale karjuda, tahaks teda lüüa. Tahaks, et ta mind kuulaks, et ta mind mõistaks. Aga samas, kui ma kujutan endale ette, et saan temaga kokku, siis ei oskaks ma midagi öelda. Pole nagu kusagilt alustada. Siis löön käega.

Minu plaan on teda vältida, aga see on raske, kui ta üle laua seljaga minu poole istub ja ma pean liini peal töötama (tema lähedal, st esmaspäeval). Ma püüan vastupidada ja tugevat mängida, äkki ta annab järgi ja kolib oma kompkasse tagasi.

Ma arvan, et ühe pausi ajal ta istus oma vanale kohale ja luges ajalehte ning kui mina tulin, siis jättis ajalehe lauale ja pööras ümer. Selg minu poole ja justkui teises lauas. Ma pole kindel, aga kui ta tõesti nii tegi, siis on see küll lapsik. Ja ilmselgelt püüab ta mulle ja kõigile näidata oma ebasümpaatiat minu vastu.

Võib-olla ma kujutan vaid ette, aga ma tunnen, et ta on pahatahtlik minu suhtes. Ma ei mõista miks. Mida halba ma talle olen teinud? Miks inimesed mind vihkavad?

Ma olen ju armas ja vaikne inimene. Ainus, mida ma tahan on vaikus ja rahu.

Tundke nüüd kõik mulle kaasa.

See on hea, et mul seal nii halb on olla. See annab tõuke, et teine töö leida. See paneb pingutama, rebib mugavustsoonist välja.

Vahel tahaks Larsile pahasti öelda ja tuletada talle meelde seda suudlust ja värki. Aga ei. Ma ei taha nii madalale laskuda. Ise olin loll, et temaga kontakti otsisin. Teadsin, et saan kõrvetada. Nüüd on paha. Aga… Ma arvestasin, et selle halva olemise juures on hea külg see, et ma ei jää sinna ettevõttesse kinni. :D

Oleks ma teadnud, et nii raske on seda taluda, siis poleks teinud. Aga hea on, et ei teadnud. :D Vahel on hea olla loll ja naiivne. Proovin/Katsetan asju, mis näivad normaalsetele inimestele võimatuna. :D

Tegelikult on kõik hästi. Kurk hakkab haigeks jääma, aga üldiselt olen terve ja füüsiliselt ok. Töö on ja tegevust on. Kuigi pööning on sassis ja enesehinnang nulli-lähedal, siis… Ma ikkagi saan hakkama. Lakun oma haavu ja lasen aga edasi.

Aeg parandab kõik haavad. On seda teinud varem ja teeb seda ka hiljem.

Ma tean, et ühel päeval see Lars nurrub mu ukse taga. Alati on nii olnud. Tuleb lihtsalt kannatlik olla ja oma eluga edasi minna. See saab olema magus.

Seega jätkuvalt erialase töö otsingul ja enese harimisel. Püüan end leida ja hakata end väärtustama. Ma pole must väetis, olen inimene ja väga ok inimene. :) Erinev, aga siiski ok.

Tõstan oma tee-kruusi eriliste inimeste auks. Julgem olla erinev!!! :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Tagasi Taanis

Alustan eestlasele kohaselt. Inglismaa teed on nii kitsad, et kaks autot vaevalt saavad üks-ühest mööda, seega seal ma tee ääres joosta ei saaks. Majad on ka pisikesed (kompaktne, see on hea, aga maja juures pole autole ruumi ja kui peaks olema kaks autot, siis…).

See valepidi liiklus tekitas peavalu ja ületee minek oli alati suure riskiga, sest autod tulid sealt, kust neid kõige vähem ootasin. :D

Mulle ei meeldi see briti-inglise keel. Olin üsna lähedal Šotimaale, seega oli mingi eriti imeliku kõlaga inglise keel.

Kõige rohkem vihastusin enda peale. Tekitasin edale tohutu stressi ja ei suutnud seda puhkust nautida, kuid sain ilusad pildid ja nägin selle Inglismaa ära.

Ma ei saa aru, miks ma ei suutnud inglise keeles rääkida ja miks ma ei saanud aru. Nii kui natukene närviline olin, siis tuli taani keel ja auinult taani keel. Aga sellega polnud mul ju seal midagi peale hakata.

Jah, sain teada, et ma pean õppima oma stressi ja hirmu kontrollima, sest vastasel juhul kontrollivad need mind ja ma näin täitsa tumba-jumbuna. Kohutav! Ma kujutasin ette, kuidas ma saan inglise keeles rääkida ja inglastega jne… Ei läinud nii.

Kui mu keskmine vend tuli koos oma tüdrukuga, siis ma suutsin rääkida ja sain aru. Nad on kuidagi nii mõnusad ja sõbralikud ning see rahustas mind. Väikevend ja tema tibi tekitasid stressi. Nad mõlemad püüdsid ka olla mõistvad ja abivalmid, aga meil ei tekkinud seda head sidet. Kõik oli nagu kunstlik.

Väikevend on hästi tore, ta suudab hoida pea külma ja oskab hästi rääkida. Tõeline müügimees. Aga oleme lahku kasvanud. Kuid ta tundub olevat õnnelik ja rahul oma eluga. Seega… Kõik on ju hästi. Nad elavad oma elu ja mina oma elu ning kõik on õnnelikud.

Kuhu ma nüüd jäin?

Minnes jäin lennule hiljaks ja olin viimane, kes lennukile astus. Kohutavalt piinlik. Mina, kes ma olen alati kaks tundi varem platsis. Ma isegi ei teadnud, et olen hilinemas. Oletasin, et mul on aega, sest tavaliselt on mul alati aega. :D Seega ei osanud isegi mitte stressata ega pabistada, aga kui astusin lennukisse ja nägun, et kõik juba istuvad… Siis oli juba natuke hilja stressata. :D Aga kole piinlik oli. Lubasin, et tagasi tulles on kõik teisiti.

Iga päev oli ilus päike, külm, aga päike. Midagi ei sadanud, kuigi räägitakse, et Inglismaal alati sajab. :D

Tagasi tulles, hakkas lund sadama aja kiirteel oli õnnetus ja inimesed parkisid kiirteel. Seega jäin tagasi tulles ka hiljaks. Ma polnud päris viimane lennukis, aga üks viimastest. Sellel korral ma teadsin, et jään hiljaks ja stress oli meeletu. Ma olin lausa paanikas, sest tõesti, see pole üldse minulik.

Suveniirid ostan ma e-bay‘st. :D Noh, Inglismaal polnud selleks aega.

Igapäev oli mingi väljasõit. Manchester, Liverpool, Chester, Snowdon (Wales), Trafford Centre, Knowsley Safari… See safari oli kõige rohkem elavust tekitav (sõitsime autoga lõvide puuris ja lõvid jalutasid ümber meie, sea lion show ja ahvide puuris oli ka äge)…

Mu teine lemmik oli Snowdon (Wales). Kui aega on, siis tahaks sinna mõkke ka ronida. See pole ronimine, jalgrada viib sinna. Elamus missugune. Väga ilus koht ja seal on ruumi, isegi mu ego mahtus ära. :D

Ülejäänu oli nagu Inglismaa. Ilusad vanaaegsed hooned. Liiga palju nikerdusi ja sära. Ma olen väheke lihtsam inimene.

Inglaste viisakus on… asi omaette. Alguses oli nii raske harjuda sellega… Nt mina seisan ukse ees ja inimesed ei pääse minust mööda ning nemad ütlevad “sorry”, mis siis mina peaks ütlema. Väikevend tegi nalja ja ütles, et ma võiks siis öelda natuke ärritunult “How dare you” (briti-inglise aktsendiga). Minu viga, aga pahane olen hoopis mina. :D

Kui kõrvalteel on palju autosid, siis liiklus peateel peatub ja kõrvalteelt lastakse autod liikuma. See on teadus omaette.

See viisakus mulle meeldis, aga samas muutis see mind veelgi kohmakamaks, sest ma ei oska viisakas olla.

***

Väike elamus oli ka, kui lennuk Taanis maandus. Tuul oli nii tugev, et kiskus lennuki saba vasakule ja meeter enne rataste ja maa kokkupõrget hakkas lennukit küllili kiskuma. Paremat tiiba ülesse poole ja vasakut allapoole. Minu teada tiibade sees on kütus ja ma kujutasin juba oma vaimusilmas ette, kuidas lennuk plahvatab ja meist saab grill-liha. :D Minu kõrval oli ilus noor pikk noormees, ülikonnas. Seega oleks mul olnud mõnus grill-partner kogu eluks. Kui tuhka ei suudetaks tuvastada ega lahutada. (Tegelikult istus tema minu kohal ja mina tema kohal. See oli tema viga, ma tulin hiljem ja ei hakanud oma kohta nõudma. Ühesõnaga, meie identiteedid oleksid vahetusse läinud ja elu lõpus oleksin olnud noormees, nii nagu ma olen vahel soovinud, lootuses, et elu oleks siis lihtsam).

Õnneks läks kõik hästi. Aga kadus ära soov reisida ja lennata. Noh, see vähenegi soov. Ega ma pole suur reisi-sell kunagi olnud. Elu on mind liikuma sundinud. Noh, elu on läinud nii, et oli võimalus ja impulss elukohariiki vahetada…

***

Palusin ilusat ilma, kuigi vennad tõrkusid, ma sain selle. Kui ära tulin (27. veebruar), siis hakkas seal lumetorm ja päikest polnud ollagi. Samas Taanis oli ilus, ma mõtlen, siin, kus mina pesitsen. Natuke lõunapool oli suur avarii kiirteel, mitu rekkat kraavis jne… Minu ümber vist ikkagi on mingi õnnepilv. :)

***

Ma ei tea, kas ma reisi pilte siin ka näitan või mitte. Vaatab veel.

Täna on mul õhtune loeng, projektijuhtimise tutvustav kursus. Natuke pabinas, see on kauge, pean sõitma 1h 20 min ja tagasi hakkan sõitma kell 21. Aga loodan, et on põnev ja saan targemaks ja väikse tõuke, et mu elu edasi liiguks.

Jah… Tagasi Taanis olin juba 27. veebruar, aga tööle lähen alles 5. märts. Töö pole jänes, mis eest ära jookseb. Kui aega saan, siis astun läbi. :D

Muud põnevat nagu polegi juhtunud. Kõik ikka vanaviisi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Niisama mula

Homme lähen Inglismaale nädalaks. Väikevend juba ootab ja teeb plaane. Esitasin oma nõudmised ka (nii nagu ühele printsessile kohane).

Soovin ilusat ilma ja päikest. Ei võta kaasa hambaharja, -pastat, käterärikut, seepi ega šampooni, näopuhastusvahendit. Jope ei kannata vett, seega varustada mind ilmale vastava vihmavarjuga jne… Kõik tingimused lubati täita, välja arvatud ilm. Seda mulle garanteerida ei suudeta. On ikka sead küll… :D

***

Esimest korda lendan British Airways’ga. Check-in oli nii ajuvaba ja keeruline, et ma olin juba alla andmas. Ma pole kindel, kas üldse kohale jõuan, aga ma proovin.

Printisin mitu paberit välja, kuhu peale on kirjutatud, et check-in on tehtud. :D Ohhh… Kui Inglismaa on sama keeruline, siis ma ei tahagi sinna minna.

***

Eile olin Jannil külas, õhtul. Nagu ikka. Leppisime kokku, et kerge ja kiire tee joomine, aga lobisesin ikka öösse. Täna olin tööl ja nüüd olen ramp-väsinud.

Asjad on pakitud. Aga juuksed tuleb pesta, make-up maha ja hambad ka pesta, siis võiks juba tuttu minna. Homme on vaja väga vara ärgata.

***

Lõpetuseks natuke nalja ka.

Mina vädin Larsi. Ei vaata talle otsa, ei tereta, kui näen, siis lähen kaarega mööda jne… Tema ei julge minuga samas lauas istuda, redutab koridooris ja on sättinud oma liikumise sedasi, et meie teed ei ristuks. Ühesõnaga, me teeme kõik, et vältida üks-ühte.

Ta keelas endale kirjutada ja mina trotsist hoidun igasugusest vestlusest temaga. Õnneks ei tööta me koos, seega pole vajadust isegi mitte tööalaselt vestelda…

Aga… Ma muuseas ütlesin kolleegidele, et ma homme tööle ei tule, et lähen vaatan, mis head ka seal Inglismaal on… Kell 13 pandi välja homne tööplaan ja mida sealt näha? Lars pole ka tööl. Ja juba ma kuulsin, et rahvas sossutab, et mina ja Lars veedame aega koos. :D Oh, neid vaesekesi. Pole oma elu…

Lars muidugi ka. Ta teeb kõik, et minust lahti saada. Ei või kirjutada talle ega midagi. Hoiab minust eemale, aga ikka nad räägivad. :DIt meant to be!!” Ma mõtlen, et me oleme kokku määratud. ;) :P

Mina ei teadnud, et tema homme ei tule. Ma ei või ju isegi mitte küsida. Tema oli kontoris, kui ma ülemusele andsin lehe oma puhkuse soovist. Seega võis ta seda kuulda. Ja ma kirjutasin talle, et mind tööl pole, et laud on tema. Seega tema teab, kuna mind pole. Mina ei tea…

Seega… Tema ajab mind taga, mitte vastupidi. :D

Minu meelest on need jutud naljakad. Aga ma arvan, et Larsi jaoks on katastroof. Ma ei tea, miks ma talle kirjutada ei või, aga eeldan, et tal on värske tüdruksõber (mul ka nirune elu, seega kujutan ette…). Ühesõnaga, ma arvan, et ta pani leivad ühte kappi oma psühholoogiga. Aga ma eeldan, et see suhe kaua ei püsi, sest see psühholoog on amatöör… Igatahes… Noh-jah… Pole minu probleem. Mina oma kolleegidele ideid pähe ei pane. Pole minu võimuses.

Aga arvatavasti võitleb Lars oma värske pruudi armukadedusega ja temalt nõutakse neiu tunnetest lugupidamist… Vaeseke ju püüab nii väga, aga kanakarja vastu ei saa… Need kaagutavad, tee, mis tahad… :D

Saan vaid õnne tänada, et minu elu on lihtsam. Natuke igav vahel, aga õnneks lihtne. Ma ei jaksaks enam konfliktitseda ja kakelda ja armukadetseda… Vanaks olen jäänud.

Head reisi ja loodame, et saan fantastilised Inglismaa pildid, mida siis FB jagada, et teisi kadedaks muuta. :D Hoiame mulle pöialt…

Eks kirjutan pärast natuke muljeid ka…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mis teoksil?

Neid pabereid ma ei ole leidnud, aga ühe faili leidsin ja selle printisin uuesti välja. See oli see kõige olulisem. “Nõuded piiride loomiseks”. Ja mul puudus kaks olulist asja:

  1. Me ei saa samaaegselt seada piire ja tegeleda teise poole tunnetega. Punkt!!!
  2. Viha, raev, kurtmine ja kaebamine on märgid, et peaksime piire seadma. (Mina nimetan seda “mingi ebameeldiv tunne”).

Hea oli teada ja toetust pakkusid veel punktid:

  • Ilmselt tunneme häbi ja hirmu, kui seame piire.
  • Kehtesta piire selgelt, eelistatavalt ilma vihata, ja nii väheste sõnadega kui võimalik. Liigne seletamine, vabandamine, õigustamine, ratsionaliseerimine jms on mõttetu.

Need EI OLE minu mõtted, olen need laenanud, aga ei oska kuhugi viidata.

Igatahes… See väike arusaamatus emaga on ok. Unustatud. Liigume edasi. Uusi asju tuleb nii palju peale. :)

***

Tööl üks kolleeg hakkas mu kulul nalja tegema, see et ma nutsin üks kord (tegelikult kolmas kord)… Ma poleks temast seda uskunud, sest ta on vahel liiniülem ja peaks olema ju tolerantsem, aga noh… Igatahes… “Ära ütle nii valjusti, ta hakkab nutma. Ära räägi temaga, muidu hakkab veel nutma jne…” Siis see teine ütles: “Ei, noh muidu on ta tore, aga kui ta nutma hakkab, siis on ta küll sitt”. Oh… see oli raske taluda. Aga närisin intensiivselt oma nätsu. Kui nad jätkasid, siis vaatasin üle laua oma kolleegile otsa, sellise paluva ja ahastuses oleva pilguga, hästi kerge naeratus… Umbes, et “palun lõpetage juba”.

Aga… ma ei nutnud, mis on hea. Ma ei öelnud sõnagi neile, mis on halb. Hoidsin kõik endasse. Aga nii ei pea see olema.

Terve päev ketrasin seda olukorda oma peas ja mõtlesin, et mul oli seal nii ebamugav olla. See oli minu vastu ülekohtune. Jah, ma nutsin. Aga kas tõesti peavad täiskasvanud inimesed mind sedasi karistama? Kas ma olin ära teeninun selle karistuse? Mina jõudsin järeldusele, et polnud. Igal inimesel on raskeid aegu jne…

Mina tahan endast paremini arvata ja minul on õigus mu tunnete üle jne… Õhtul kirjutasin ma oma FB seinale: “Täna üks “armas” kolleeg ütles, et ma olen sitt, kui ma nutan. Nii… Täna ma ei nutnud, seega ma polnud sitt täna. Head töötamist!”

Pärast seda hakkas kergem. Õhtul oli natuke raske magama minna, sest ma ei kujutanud ette, kuidas need nõiad reageerivad. Või noh… Kujutlusvõimega mul probleeme pole. Ma kujutasin endale ette, et nüüd nülitakse mind elusalt. Ema oli ka mures, et kas elusalt pääsen.

Kuid… Uskumatu. Selline väike asi, aga mõjus. Tööl oldi minu juuresolekul vait. Alguses oli mul natuke piinlik, et nüüd kõik peavad minu suhtes nii tähelepanelikud olema ja end taltsutama jne… Ja siis mõtlesin, et kamoon, see on ju see, mida viisakad inimesed teevad. See on elementaarne ju, et me ei räägi inimesi taga nende kuuldeulatuses. Kui on midagi öelda, siis ütleme otse või salaja kellelegi teisele (mõnel inimesel on see vajadus, noh omal pole elu või nii, ei saa pahaks panna. Olen vanemaks saanud ja leppinud sellega, et mõni elab parem kellegi teise elu kui enda oma.).

Minu meelest on ikka ebaviisakuse tipp, et nad räägivad minust minu juuresolekul. Kui ma oleksin nähtamatu, see oleks ju suurepärane (Lars ja meeste riietusruum… Jah… Mul läks soojaks, ei jätka…).  ;) :P Aga ma pole ju seda. Seega nad näevad ja teavad, et ma olen nende kõrval, aga nad peavad mind pudulolliks. Ja siis ma kuulangi ja mõtlen, et kas peaks neile midagi ütlema või mida ma neile ütlen… Ja siis on hirm ja häbi (loe ülevalt lisapunkti).

Igatahes… Mul on uus harjutus, vaimne tööriist ja ma püüan seda rakendada. Päris hästi toimib, isegi katsetusfaasis. Järgmine tase on juba neile otse öelda. Mul on töökohast nagunii suva, seega ei pea ma väga põdema, kui mu peale kaebama minnakse. Kuigi ma ei usu, et mind vallandatakse.

Ülemus pani ka mu FB postitusele “like” ja kirjutas, et “homme näeme”. Ta vist kartis, et ma jälle “jään haigeks”. :D

Huvitav oli veel see, et selline üleolev suhtumine ja jama on kestnud kaua. Jah, ise olen süüdi, et varem pole pidurit pannud, kuid… Inimesed olid šokis, kuidas selline asi on Taanis võimalik. Taanlased. Kolleegid, kes aasta tagasi minuga nii käitusid, kirjutasid, et ma teinekord nendega räägiksin, et nad aitavad… Soovitati kaevata jne… Täielikult laideti maha mu kolleege.

See oli esimene kord, kus ma mõistsin, et ma pole äpu ega see pole vaid minu peas ebaõiglane. Et mu tunded on õigustatud, ka teiste silmis. Et see pole normaalne, mis nad teevad. Seega oli ja on mul täielik õigus end kaitsta ja neile midagi öelda.

Lisaks nägin kui mõjus on kirjateks. Kui nad räägivad tööl, siis ollakse harjunud selliste sõnadega. Aga kui ma kirjutan välja, siis ehmatavad nad ära. See sõna, mida nad kasutavad, on nii ebaviisakas, et FB ei tahnud lubada seda sõna. Ikka parandas ära, aga lõpuks jäin mina peale.

***

Lars… Kirjutasin talle ja küsisin, et kas ta minu pärast ei istu söögisaalis. Ta ütles jah, et ta eelistab üksi istumist. Alguses mõtlesin, et otsin endale teise koha, et ma ei taha nii pahatahtlik ka olla, et hõian koha tema lauas ja siis tema redutab koridooris.

Siis jälle mõtlesin ja mõtlesin. Minul on ju ka õigus istuda. See on suur laud, sinna mahub 6-8 inimest istuma. Ma loen oma raamatut, ma ei sega teda üldse, ei vaata tema poolegi mitte ja seal ei ole nimelisi kohti. Vabavalik.

Õhtul kirjutasin, et mina ei istu mujale. See on tema probleem ja ta ise otsigu lahendus. Mina jään ja jutul lõpp. Jälle oli hea tunne. Sai välja öeldud.

Ta kirjutas, et kolib ümber. Ja “Palun, ära enam kirjuta.” Ai, kuidas see mind närvi ajab. Kui ei meeldi, siis ära loe, ära vasta. Miks ma ei või kirjutada? Ma ei suuda leida ühtegi põhjust, miks… Ma olen küsinud, aga ta ei vasta.

Ma mõtlen, et Anne Mette kirjutab talle, Natalia kirjutab ja kutsub õlut jooma jne… Miks mina ei või kirjutada või vahel smilet saata. Väike armas smile ja kõik. :)

Seal on ju ka blokeerimise nupp… Ega ma ju ei tahagi talle kirjutada, kord või kaks korda kuus lihtsalt tahaks kontrollida, kas ta on olemas. Kuidas tal läheb?

Püüan ikka edasi… Selles mõttes, et püüan kõvemini, talle mitte kirjutada. Aga kui keegi ütleb: “Ära tee.” Siis oi kuidas tahaks teha. Oleks siis mingi seletus. Minu ajus on error… Miks ma ei või? Ma ju saan. :D

***

Ma harjutan seda piiride loomist edasi. Loen oma raamatuid. Varsti väike reis. Ma pole veel asjugi pakkima hakanud. Väga mitte minulik. Mul pole tunnet, et ma reisile lähen. :D

Märtsis on mul väiksed kursused ja aprillis püüan lasta oma diplomid hinnata. Justkui tegevusi oleks.

Ma saan hakkama. Selles pole kahtlustki. Aga tulemuse osas on väike küsimärk, et kuidas… Mis see lõpuks on? :)

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Oh mind tuisupead!!!

Kunagi printisin välja paberid, mis mind aitasid. Mingid mõtteterad (nt Minny Meelespea jne…). Nüüd on need teadmata kadunud. Otsisin, aga ei leia. Mul on hirm asju kaotada ja seetõttu hoian ma alles igasugust pahna.

Aga need tähtdas paberid. Nüüd tuleb hakata tuhlama oma failides, äkki leian need sealt, siis prindin uuesti välja.

Mul on raskusi enesekehtestamisega. Ma tean, et see on ebameeldiv ja seetõttu ma vajangi oma pabereid, mis mind toetaks, et ma alla ei annaks.

Nimelt… Ma teen oma raamatupidamist ja olen jõudnud umbes 2017 aasta poole peale. Emale olen andnud peaaegu 10 000 EUR. Vaatasin oma märkmed üle, temalt laenasin ca 6000 EUR (3-5 aasta vältel, olin ülikoolis).

Ehk siis, ma justkui oleksin talle tagasi maksnud. Ma arvestan, et elan tema kulul, noh tema ostab süüa ja maksab majamaksud jne.. Autod ka. Seega pole hullu, et olen rohkem andnud. Kuid nüüd on see maagiline piir ületatud. Nüüd tahan ma oma rahakoti luugid koomale tõmmata. Ma tahan raha enda jaoks teenida.

Ta ise ütles, et ma pean oma elu alustama ja oma elu alustamiseks raha koguma jne… Nüüd, kus ma seda püüan, siis… Tema solvub..

Ta vallandatakse, noh vallandati. Veebruari lõpus on töötu. Seega raha pole. Oma krediidid on ta maksimumi peale tõmmanud. Ütles, et tal pole enam kusagilt võtta.

Kõik algas sellest, et ta ütles, et kööki on vaja elektroonilist kella, mis maksab u 200 DKK. Ma ütlesin, et ma ei viitsi poodi minna, võtku mu arvelt raha. Hakkasin põdema, et mu säästud kaovad kõik. Seega ütlesin, et luban tal maks 1000 DKK’d võtta, et ülejäänud raha on planeeritud. Tema reaktsioon oli… (“Mis? Ma olen kõik oma raha maksudeks maksnud ja arved on miinuses…”)

Siis ma hakkasin kogelema, et kui maksude jaoks on vaja, siis ikka saab.

Tema solvus ja nähvas. “Nii halvasti sa minust siis mõtledski.” (Etteheitvalt.) Ma tundsin end pahasti. Aga samas… Ma tõesti tahaks natuke oma raha, ei mitte nätuke. Ma tahaks üle poole oma teenistusest endale. Olen 1,5 aastat töötanud ja kõik talle andnud. Mul on õigus ju minu sissetulekule?! Aga miks mul siis nii paha tunne on?

Tunnen vajadust teda toetada, aga samas tunnen õigust oma raha üle…

Ma pean kõvasti pingutama. Temaga on raske rääkida. Ta hakkab mingit mannavahtu rääkima, kui asi puudutab ostlemist.

Nt… Mina väidan, et enne teeni, siis kuluta. Aga tema ütleb, et odavalt saab ja just nüüd saab jne… Siis ma püüan selgeks teha, et seda pole vaja, et saab ka ilma selleta, aga tema ei saa.

Ta väidab, et on väga kreatiivne. Ma ei näe seda eriti. Mina ostaksin plaadid ja teeksin ise riiulid. Arvestaksin välja vajaduse (kui palju kaste vaja hoiustada, kuidas ma need klassifitseeriksin jne…) ja siis ehitaksin vastavalt vajadusele ja kasutaksin seda, mis kodust leian. (Raamat “Kadri Kasuema”, papkastidest voodi). Temal on vaja poest osta enam-vähem riiul, mis pärast tuppa ei mahu ja tema vajadusi ei rahulda.

Ma ei kannata seda. Ma ei taha enam seda laristamist/tarbimist finantseerida. Ma ei taha. Siis ta käis puhkusel Hispaanias ja nüüd aprillis plaanib minna Inglismaale, koos peikaga. Peika ostab piletid, aga tema shoppab. Tal on vaja peikale näidata, et ta saab endale üht-teist lubada, aga ta ei saa ju.

Tema Eesti reisi plekkisin. Ostis 2-3 kolm korda vale pileti, seega lendas raha tuulde. Tema vana auto parandamist toetasin, kuigi ma ei pooldanud selle parandamist. (Nüüd viriseb ka, ma olen natuke muretsenud, aga ikkagi pasiivseks jäänud.)

Krt.. ta on mu ema ja mitte vastupidi. Ta peaks ise oma asjade eest mursetsema. Mitte minule kogu vastutust veeretama.

Oma raha laristab ära. Arved miinusesse ja siis olen ma nurka surutud. Pean toetama, sest mujalt pole midagi saada.

Jah, ma olen emotsionaalne… Jah, võib-olla teen talle ülekohut. Tal on paha tunne, et minu raha on pidanud kasutama. Ütleb, et KIA on minu oma. Tema vaatab seda hinda, mis KIA’l oli kui ta selle ostis, aga mina sain ju kasutatud auto. Sellel polnud uue auto väärtust. Võtku see KIA endale. Ma vaatan endale ise midagi ja Ford läheb prügimäele…

Kuidas ma talle selle selgeks teen?

Mida paganat ma tegema pean? Ta on ju mu ema. Ma pean teda nagunii aitama (1/4 on minu ametlik kohus). Pluss isa ka. Ohhh, mõnel pole vanematega vedanud.

Ma tean, et oma tulevikku planeerides tuleb mul alati arvestada oma täiskasvanud lastega (isa ja ema), kes armastavad väga kulutada. See on kindel. Seega ei saagi ma endale meest ja lapsi lubada, sest see tiksuv koorem on juba ees. Ma peaksin ikka metsikult palju pappi teenima, et endale veel oma last lubada.

Ma tean ka, et kui peaksin endale mehe saama, siis pikka lõbu pole, sest ühest hetkest oleksin ma fakti ees: mees või vanemad. Miks enda elu keerulisemaks teha. Kunagi ma valisin mehe, aga sain haledalt tünga. Seevastu vanemad on mul alati olemas olnud. Mul on kohustus nende ees. Perekond on perekond.

Mida paganat ma tegema peaksin?

Ma tean, et enamus soovitaks neile mitte mõelda ja oma elu elada. Aga teadagi, et ma neid ei kuula. Neil on suva, sest pole nende vanemad. Kas nad oma vanemad jätaksid hätta? Vaevalt. Ja kui, siis kindlasti oleks see konflikt endaga ja väga paha tunne sees ja enda süüdistamine. Mina tean, et mina seda ei taha.

Püüan leida lahenduse: 1. õigus oma rahale vs 2. vajadus toetada ema (vanemaid).

Küll ma kord selle kuldse kesktee leian, ega mul kiiret pole. Ühtegi mehekandidaati nagunii silmapiiril pole ja ega väga suhet ei tahaks. See ei tasuks ära. Tekitab vaid lisa probleeme, pingeid.

***

Võib-olla homme tegelen oma toetavate lausete otsimisega… Vaatab… Täna pole aega. Varsti magama ja homme tööle jälle.

Neetud pinged. Alles hakkas hästi minema ja nüüd jälle… Mu vanemad on manipuleerijad ja see on kohutavalt raske. Oleks võõras inimene, saadaks musta kohta, aga oma vanematega tuleb tegeleda. Pean end harima, kuidas end kaitsta manipulatsiooni eest. Kõik tuleb tulevikus kasuks. :D

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Väss

Tavaliselt on mu pea väsinud pärast tööd, aga täna olen üleni väsinud. Pea on väsinud sellest taanikeelsest mulast, vingumisest ja õpetamisest jne… Pluss need emotsioonid. Uskumatu kuidas mind mõjutavad teiste emotsioonid. Need tõmbavad mu energiast täitsa tühjaks.

Aga hea on see, et ma  ei nutnud kordagi. Isegi nutu-klimpi ei tekkinud. Kuid pean mainima, et tänast päeva poleks ma ilma nätsuta üle elanud.

Füüsiliselt olen väsinud, sest täna oli meil liini ääres mitu inimest, kes töötavad aeglaselt. Meie omadel oli vaba päev… Aga kui keegi töötab aeglaselt, siis on teistel suurem koorem ja mina sain ka tunda, sest olen kohusetundlik.

Lisaks veel see, et kalapartii vahetus kolm korda. Pidime lõikama (ja vajadusel puhastama) mørk sej‘d. Kuna partii vahetus, siis vahetus ka mõõt. Kui palju gramme pidi saba kaaluma ja seljatükk… Sellel liinil tuleb olla tähelepanelik nagunii, aga nüüd tuli olla eriti tähelepanelik ja otseloomulikult olime info-sulus. Isegi taanlased ei saanud aru, miks kala juurde ei tule. Mis siis veel välismaalased ja mina. :D

Aga elasin päeva üle… Tubli. Ega suurt midagi ei jaksa küll teha. Vaikselt tiksun ja varakult tuttu.

See oli ju alles esmaspäev. :(

Mainin ära, et see oli see liin, kus meid on 10 naist liinil, 8 laua ümber (4 ühel pool lausa ja 4 teisel pool lauda). Laua keskel on liin ja seal jookseb kalafilee, mida me siis puhastame je õigesse mõõtu lõikame. Siis on meil seal väiksed nn uksed, mida me avame ja sulgeme, vastavalt sellele, kas meie kõrval oleval isikul puudub kala või on seda ülearu.

Täna olin aeglastega ühel poolel. Kaks aeglast, üks kiire ja siis mina. Terve päev uppusin kalasse. Ja kui kala kuhi oli nii suur, et hakkas maha kukkuma, avasin ukse ja siis kuulsin virisemist. Õnneks see kiire töötaja oli minu poolel ja sulges kiiresti nendel krimpsutajatel suu. Tööd tuleb teha, kullakesed, mitte viriseda! :D

Kui ilusti loendasid, siis tekib küsimus, et kus oli kaks inimest. Nad olid masina peal. Üks pani terve kala sisse ja masin lõikas pea maha ning teine pani selle kehaosa masinale, mis võttis naha ja luud (vahel edutult, siis oli meil rohkem käsitööd).

Tegelikult mulle meeldib masinatega töötada. Ma olen nendega tubli. :)

Täna oli Lars ka meiega. Varem on ta ka olnud meie liinil kirjas, aga ta on teinud midagi muud, aga täna ta reaalselt oli seal. Tema tõstis kaste ja tühjendas meie kaste. Seega oli mul eriti raske päev. Ma ei kannata tema läheduses olemist. Kahjuks praegu ma sealt ära ei saa, aga kohe kui võimalust näen, siis lähen.

Ma kiidaksin end veel, et päeva ilusti üle elasin.

Hakkasin vaikselt raamatupidamist tegema. Terve eelmine aasta tuleb sisse kanda ja natuke 2016. aastat ka. Vaikselt-vaikselt. Harjutamine teeb meistriks. :D Võib-olla tulevikus tuleb kasuks.

Tööl pauside ajal loen oma raamatut. Teistega jätkuvalt ei suhtle. Paar üksikut sõna vahetan. Saan hakkama.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jooksmine

Ma siin vahel kirjutan, et nädalavahetustel jooksen ja siis viskan mõned arvud ka. (9,4 km ja 1h 4 min või midagi sellist).

Eile sai mu MP3 aku täitsa tühjaks ja ma unustasin seda laadida, seega täna kasutasin ma esimest korda oma nutitelefoni. Eile õhtul natuke vaatasin seda tervise-appi…

Hea oli see, et muusika sain ise paika panna. Noh… Ma tahaksin rohkem taanikeelset muusikat kuulata, et kuulata hääldust ja harjuda taani keelega jne… Mp3 pani taanikeelsed lood teiste lugude vahele, ma ei viitsi neid sedasi sättida, et oleks võimalik vaid taani keelset muusikat kuulata…

Igatahes… Proovisin ka mina seda nutimaailma. Mulle ei meeldinud, et iga kilomeetri tagant anti ülevaade, kuidas mul läinud on (inglise keeles). Ma pigem kuulaks muusikat ja toimetaks ning pärast vaataks, kuidas mul läks ka. Aga see selleks.

Kuid tuleb mainida, et see tekitab sõltuvust ja tekib hasart teinekord paremini teha…. No vaadake neid andmeid.

Screenshot_20180211-085045 Screenshot_20180211-085057 Screenshot_20180211-085105 Screenshot_20180211-085114 Screenshot_20180211-085226

Esmalt kõik need karikad. Esimest korda kasutasin, seega iga tulemus oleks karika vääriline. Kuid pilt on ju ilus. :D

Jooksin 9,52 km ja üks tund. Tegelikult oli tund ja kümme sekundit.

Minu jaoks veel huvitavaid arve. Keksmine kiirjus 9,5 km/h, kiireim kiirus 13,9 km/h.

Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis temperatuur oli null kraadi. Õhuniiskus oli 91% (lund või rahet sadas) ja tuulekiirus oli 34 km/h. Tagasi tulles oli see saatanas vastu. Kujutate ette kui raske mul oli. Tuul oli keskmiselt 3 korda kiirem kui mina ja pool teed veel vastu (kusjuures tagasitulles olen ma ikka väsinum kui minnes ju).

167 sammu minutis keskmiselt ja maksimum oli 257 sammu minutis. Kokku tegin 9755 sammu (päevane tervislik norm on vist 6000). Voh!!!

Ma arvan, et ma olin ikka ütlemata väga tubli. Sellistes tingimustes selline aeg ja sellised tulemused.

FB-s ma neid andmeid ei jaganud. See ikka isiklikum asi. Siia panin, sest muidu inimesed võib-olla mõtlevad, et ma niisama ajan mula. Aga see on natuke nagu tõestus, et ma tegelikult ka käin jooksmas. See küll ei tõesta, et ma seda eile ka tegin (aga ma väidan, et jooksin ka eile).

Ma usun, et ma kasutan veel oma telefoni. Võib-olla mitte iga kord, aga kui ilm on ilusam, siis miks ka mitte. Päris huvitav on neid arve vaadata. Äkki ma saan selle kokkuvõtete tegemise asja maha võtta. See on tõsiselt häiriv.

Mulle ei ütle suurt midagi see 6 minutit ja 15 sekundit kilomeetri kohta. Seal on hästi palju seda mõõtühikut kasutatud. See on vist midagi sportlastele. Need, kes sporti vaatavad, saavad end võrrelda tipp-tegijatega. Mina vaatan seda nagu kits kuulutust.

Ma olen rohkem nagu moto-spordi huviline. :D Ei, ma olen rohkem kokku puutunud auto spidomeetrinäiduga (euroopas), seega mind kõnetab pigem km/h ühik. Aga noh, maitse asi ma ütlen. :D

Rohkem nagu polegi midagi lisada. Püüan ikka end kokku võtta ja muud sellist.

Rubriigid: Minu eesmärgid | 1 kommentaar

Ma ei kirjuta just palju (tihti)

Ega mu elus just palju ei juhtu ka. Tööle ja koju.

Varsti lähen Inglismaale puhkama. See on väheke põnevam asi ja märtsis on mul mõned kursused. Saan uute inimestega kohtuda. Natuke põnevust minu ellu.

Tööl on olnud nüüd teist-moodi. Ma ei võta asju nii isiklikult. Üldse olen nagu väljaspool süsteemi. Varem olin nagu süsteemi osa. Mind kurvastas kui kolleegid ettevõtte raha raiskasid (lihsalt jutustades töö ajal, ilma tööd tegemata või kui nad kala minema viskasid, sest ei viitsinud sealt luid välja nokitseda jne…). Vahel tekkis soov teistele märku anda, kuidas nad produktiivsemad saaksid olla (me nimetame sellist käitumist “õpetamiseks”). Ma üldiselt ei teinud seda, aga soov vahel oli.

Nüüd… Häirib mind kui Natalia kõkutab/naerab (lihsalt see lärm), aga mind ei häiri, et ta ei tööta. Ma ei püüagi sulanduda. Teen oma asja, töö-ajal tööd ja pauside ajal loen oma raamatut. Mind ei huvita, mis minu ümber toimub. Oma puhkusest polnud mul ka plaanis rääkida. Mõtlesin, et küll oleks vahva, kui ühel hetkel mind ei oleks. Küll muttidel oleks alles rääkimist ja mõtisklemist, aga Saipin pinnis selle minult eile välja. Noh, puhkuse asja. Nüüd mõned saavad teada, aga üldiselt püüan ikka vaikida sellel teemal.

Ei räägi endast. Pole vaja neil teada, mida ma teen.

Natuke naljakas olukord. Imelik, aga parem kui eelmine. Minu jaoks.

Huvitav on see, et tegelikult on mul ettevõttest kama-kaks. Ma tean, et sellel ettevõttel suurt tulevikku pole. Immitseb samamoodi edasi nagu senimaani on teinud. Vanainimeste hooldekogu, rasedate aktiivsusprogramm ja poolakate ning teiste välismaalaste (immigrantide) (sotsiaalne-)rehabilitatsioon (lihsalt tuli selline sõna, arvasin, et äkki sobib konteksti).

Meil on 3-4 rasedat tööl ja neil on 4.-5. kuu. Tõstavad seal kaste ja teevad kõike muud. Tugevad naised ja tugevad lapsed kooruvad (kui need kord kooruvad).

Minu mõtte juurde tagasi. Mis on huvitav? Ma olen tähelepannud, et mida halvemini/õelamalt inimestega käitud, seda suurem respekt neil sinu vastu on. Seda sõbralikumad nad sinuga on. Võib-olla seljataga kiruvad, aga sinu juuresolekul on nad alati mesimagusad.

Ma väga pole seda praktiseerinud, sest mulle ei meeldi teistega õel olla. Ma ei taha, et minuga ollakse ja seega väldin ise ka seda. (Pigem olen jälginud teisi ja konstateerinud fakti.)

Igatahes… Huvitav on see, et nüüd on mul ettevõttes tõesti suva. Ma ei vaata ettevõtte majandusaasta aruannet, ma ei analüüsi, kuidas saaks tõhusamalt asju teha, kus on raiskamine jne… Ma olen nagu sõdur: lähen tööle, võimlen, võtan oma palga ja tulen koju tagasi.

Saipin räägib, kuidas keegi töötab, kui rumalaid otsuseid kontoris tehakse jne… Mul on üsk-kõik. Ma ei hooli sellest. Mina teen vaid oma tööd.

Keskendun endale. Tahan tõstida oma võimeid, kui kiiresti suudan ma kaste euro-alusele panna, kui kiiresti suudan ma pakkida. Näiliselt nagu motiveeritud töötaja. Tegelikult on mul ettevõttest kama-kaks. Ma teen trenni. Muidu ei viitsiks ju 5, 10 või 15 kg raskuseid tõsta (tepokalt).

Ülemused on jube õnnileikud. Minny on tagasi ja nii motiveeritud. Veel tublim kui enne. Natuke muretsevad, et kollektiivi pole sulandunud, aga annavad mulle andeks, sest olen ju tubli töötaja. Väheke eriline, aga tubli.

Taanis on hästi tajutav, et nad näevad vaid kesta. Nad keskenduvad kestale ja see ongi peamine. Nad ostavad mingeid koledaid puidust linnukesi ja ahve kalli raha eest https://www.kaybojesen-denmark.dk/shop/webshop/p-1298/sangfugl-alfred

Akende ees pole kardinaid ja aknad on suured. Ustel on klaasid. Kõikidel ustel. Välisuksel, magamsitoa uksel jne… Seintes on maalid, kallid maalid ja need puidust ahvikesed ja linnukesed on ka väga nähvatvalt esindatud. Nad kannavad julgelt koledaid asju, peaasi, et firmamärk oleks tugev.

Võib-olla olen ma nii palju ühiskonnast võõrandunud, et ei oska selliseid asju väärtustada. Minu jaoks on see kõik nii võlts ja eemale tõukav.

Tatoveeringud on väga moes. Igaühel on midagi. Mõnel on kohe kõik jäsemed täis sokerdatud. Tööl naiste riietusruumis (ei ole tatoveerinuid naistel vanuses 47+, selles vanusegrupis on need haruldased, aga noorematel… Ma pole veel kohanud kedagi, kellel ühtegi tatoveeringut poleks.) Ja tatoveeringud ei ole üldsegi mitte odav lõbu siin.

Meil on üks Tina, kelle pojal neerud ei tööta. Ootab uut neeru. Kord on juba saanud, aga see ei hakanud tööle. Keha hülgas toonor-neeru. Tina on alati nii positiivne. Kõik on temast vaimustuses ja ootavad temalt positiivsust. Keegi pole märganud, kui nukrad ja murelikud on tema silmad, kui ta on vaikselt. Kuidas ta ei suuda vaikust taluda. Ta justkui põgeneks oma tumedate ja kurbade mõtete eest.

Enamus taanlasi on nii. Nad vatravad koguaeg. Üks kõik, millest. Ilmast, söögist, sisseostudest. Millest iganes. Peaasi, et vaikust poleks.

Mina olen vastupidine. Ma armastan vaikust. Mulle meeldib endaga olla. Ma tahan end analüüsida, et end mõista. Ma vajan vaikust ja endaga olemise aega. Seda on võimatu neile tesitele selgeks teha. Nad ei saa aru ja ei saaks kunagi minust aru.

***

Viimasel ajal on mul olnud raske. Just see konflikt minu tahte ja teiste inimeste tahte vahel. Peaksin keskenduma enda tahtele. Teinekord mul puudub tahe ja need on väga keerulised olukorrad, kuid töötan selle kallal.

Täna on parem. Eks näis, kuidas homme on.

Eelmine nädalavahetus, pühapäeval, olin ma täitsa rivist väljas. Mul oli tohutu tung end taas vigastada. (Ma ei teinud seda. Olin tubli ja tugev, selles osas.) Ma mõtlesin tõsiselt oma eksistentsi üle järele. Miks ma elan? Kui ma saaksin, siis annaksin oma elu vanaisale. Ma ei saa aru, miks tema suri, miks mina elan. Aga enam ei saa ju midagi teha. Läks nii nagu läks.

Kui mulle on antud elupäevi, siis tuleb need ära kulutada. Justnimelt kulutada…

Tegelikult ma siiski püüan sellest madalseisust ikka välja tulla ja endale mingi elueesmärgi seada ja üsiskonnas endale koha leida ning pikas-perspektiivis on soov ka ühiskonnale midagi positiivset anda. Näis…

Täna on mul energiapuudus. Tööl võimlesin liiga palju ja vist söön liiga vähe. Aga kuidas ma söön rohkem, kui isu pole. Vägisi pole ka ju mõtet midagi alla suruda.

Üldiselt on mul motivatsioonipuudus. Kusagilt lugesin, et motivatsioon on tahte jõud ja see koosneb kahets osast 1. tahe ja 2. jõud. Noh, täna mul jõudu pole, seega puuduvad mõlemad osad, aga üldiselt on puudus tahtest. Viimasel ajal liiga vähe tahan. Ei tea, miks ma nii vähe tahan.

Võib-olla on ok vahel lihsalt puhata. Visata voodile sellili ja vaadata lakke. Kui see harjumuseks ei saa, siis on ok. Ma olen kõvasti rabelenud ja seega on raske puhata. Tekib süütunne, kui mitte midagi ei tee. :D Seega ei suuda oma pisikest puhkust nautida, ei suuda selleest võtta 100%, seega ei puhkagi korralikult välja.

Alles hiljaaegu nägin unes taanikeele eksamit. Justkui kohe-kohe see oleks ja päris eksam oli vaid eelproov. Hommikul otsisin oma tunnistuse välja, et veenduda, et see peatükk on läbi. Eksam tehtud ja kõik. :D See oli üks tore ja positiivne hommik.

***

Viimasel ajal on mul jälle hästi hakanud minema. Olen natuke positiivsem oma tuleviku osas. Üks kord lõin oma autouksed kinni nagu tavaliselt. Aga võtme unustasin autosse, kuid uksed olid lukus. Õnneks juhtus see kodus ja mul oli aega. Sellel autol on varuvõti ka. Esimese hooga ja ähmiga ma seda ei leidnud, aga pärast leidsin ja tunnistasin, et pean oma harjumust muutma. Autouksed tuleb lukku panna võtmest, alati võtmest. Siis on kindel, et võti on väljaspool autot. ;)

Pidin neljapäeval töötama neljandal liinil. Jah, see Lars jälle. Ma ei suuda tema lähedal olla. (Pausi ajal istun üle laua, aga ta ei ole seal tihti. Kui ta on, siis on tasakesi ja kui telefon heliseb, siis läheb ta minema. Väga viisakas temast.) See on kohutav.

Keeltekoolist Anna on ka seal. Pilt-ilus ukraina tüdruk, huuled tulipunased ja igati kobe. Naeratab malbelt ja suhtleb jne… Nii Larsi maitse… Ma ei suuda pealt vaadata, kuidas Lars noori naisi silmadega sööb. Ja lisaks veel Maria ja Natalia, kes Larsile keelt kõrva ajavad… Ja kirsiks tordil, Saipin, kes hoiab Larsil silmi iga sekund… See on lausa talumatu minu jaoks. Tunnen end luuserina… Püüan anda edasi olukorda, kui raske mul seal töötada on.

Aga… neljapäeval tuli Lis ja küsis, et kas ma temaga vahetada ei taha (ta oli toorkalas). See oli päeva alguses. Ma pidin rõõmust lakke hüppama. Jooksin sealt liinilt minema. Lars vaatas vaid igatsevalt järele. :D Nali…

Lis oli väga rahul ja mina olin ülirahul.

Lis oli Tinaga töötanud ja kurtnud, et tal käsi valutab ja ei viitsi töötada jne… Ja küsis, et kus Arny töötab… Tina ütles, et mis Arny. Minny on siin samas liinil 4 ja ta sooviks heameelega sinuga vahetada. Ja sedasi ma toorkalasse saingi.

Reedel olin jälle liinil 4. Sellel korral pidin pool päeva seal töötama. Arvasin, et terve päev. Kuid meil sai soust otsa (äkitselt, keegi oli planeerides valearvestuse teinud või oli sousti valesti hoitud ja soust rikutud, ei saanud kasutada) ja mind ja Carinat saadeti toorkalasse. Natalia oli väga pahane ja solvunud, sest ta tahtis ka toorkalasse (liin 4 oli väga kiire ja palju tööd, luusida ei saanud). Igatahes, taas pääsesin Larsi mõju sfäärist. Seega ei saa kurta.

Ma pole talle juba ammu kirjutanud. Olen sellele üsna lähedal olnud, aga olen suutnud hoiduda. See on ka edusamm. Aga mul on temaga veel pikk tee ees. Kõik need eelkäiad olen peast ära saanud keskkonda muutes, aga nüüd ma seda ei saa teha. Ei mänginud välja. Seega on mul uus ja natuke raskem väljakutse, aga ma saan hakkama. Kui esimene kord ei saa, siis kunagi ikka saan. :D

Nüüd sai vist kõik kirja, mis peas oli.

Selle Kim’i raamatu sain läbi, nüüd on uus raamat käsil. Roberti raamat. “Rich Dad’s Cashflow Quadrant” Robert T. Kiyosaki. Vaikselt edeneb.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Disainisin märkmikule kaaned

Natuke tegin joonistamist. Disainisin ajutised kaaned, aga me ju kõik teame, et ega ma midagi muud ei viitsi teha, seega on need kaaned terve aasta. :D

20180202_200456 20180202_201050 20180202_201102

Põnev-põnev.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | Kommenteeri

????

Ma ei oska oma emotsioonile nime anda. See on midagi negatiivset. Ma pakun, et vihane+lootusetus+passiiv-agressiivsus… Ma ei tea…

Ma püüan näida rahulikuna, aga sees kõik keeb. Tahaks kõigi peale karju.

Tahaks kohe tõsiselt kiruda. Tahaks rääkida end tühjaks ja samal ajal ei taha mitte kedagi näha ega kellagagi rääkida. Kas tundub natuke ebaloogiline? Teretulemast minu maailma. :D

***

Täna käisin ametiühingus nõu küsimas, et kuidas ma saaksin oma haridust Taanis kasutada. Mulle soovitati oma diplomeid lasta hinnata.

Kui ma mingeid kursuseid tahan, siis pean ise maksma. Ma siis mõtlen selle üle sügavalt.

***

Tööl… Täna töötasin toorkalas, masina peal, kus meil on 10 naist korraga. Terve päev nende muttide keskel. Mina olin noorim ja peaaegu pooled oli 60-ringis.

Nad väsivad ära, siis hakkavad otsima teiste vigu ja asju, mille üle vinguda. Kujutate ette. Seitse mutti vaatavad mind pinksalt mitu tundi. Ja nad ei leidnudki ühtegi viga minus. Nad proovisid nii ja naa, aga mitte ükski väide minu vastu ei lednud kinnitust. Ja siis hakkasid nad üks-ühe kallal võtma. Oh-sa-püha-püss. Muttide hääl tõusis ja nad olid väga kurjad. Kes ei osanud masinat kasutada ja kes töötas liiga aeglaselt. Oli huvitav, aga liiga palju emotsioone ja liiga lähedal. Täna polnud see minu maitse järgi.

***

Ma olen nii tüdinenud. Arutlesin oma ette, et pärast lahkuminekut ei ole ma üle 2 aasta paigal püsinud. Olen teinud suuri muutusi elus. Kolinud teise linna, ülikool, töö, teine riik jne…

Sel suvel saab 3 aastat Taanis. Võib-olla seetõttu olen rahutu. Äkki olen ma haige? Äkki tuleks mul üldse ravile minna, sest tavaliselt minu vanuses inimesed ajavad juuri maasse (loe: kodulaen, abielu või kooselu, lapsed jne). Minu mõtted on kinni, et saaks vaid erialasele tööle, olgu või teine linn ja mõtlen ka teise riigi peale.

Üldse olen reaalsusest väga kaugel. Ma ei tea, kus… Läksin suvalisse ettevõttesse sisse (ei olnud neil töökuulutust ega midagi), küsin tööd ja saan eitava vastuse (mis on ju oodatav, sest nad ei otsi töötajaid), aga mina pettun ja panen neile needust peale. :D

Jan ütleb, et taanlased otsivad tööd mitu kuud. Käivad ettevõtetes rääkimas ja saavad eitavaid vastuseid, et see on ok. Aga mina… Mina olen püha viha täis, et miks nad mulle tööd ei anna ega praktika kohta.

Oh… rahu, ainult rahu… ja kuhjaga kannatust.

***

Rääkisin kunagi suure suuga, et ütlen töö ülesse. Nüüd juba küsitakse, kuna ma lähen. Krt… Ma ei oska midagi kosta. Tegelikult ma ju käskisin ülemusel end vallandada, aga ta ei tahtnud. Telefonis ütlesin ka, et soovin töö üles öelda, aga nad tahtsid minuga rääkida ja kohe üldse ei tahtnud mind ära lubada. Ega mul muud alternatiivi ju ka pole, sedasi ma seal tiksungi… Aga näed… Ikka jalus… Olen neil ikka jalus. Sry… Ma ei oska muud öelda.

Tööl närin oma nätsu ja hoian oma uut suhtumist. Käin seal, liigutan ennast, võtan papi ja tulen koju tagasi. Natuke häiriv see vigisemine on, aga senimaani olen ilusti hakkama saanud.

Kuidagi… Mul on kõigest üks-kõik. Tööd teen hoolige, see mulle meeldib, aga need inimesed ja nende emotsioonid ja vigisemised…

Lähen varem tööplatsile. Ei huvita, et virisevad. Kohe üldse ei tee välja. Tõstan veel nina ka püsti. Mutike vigises ikka kõvema häälega ja kõvema häälega, sama asja. Ma ei teinud välja. Tema närvid, mitte minu omad.

***

Ma ei tea, kas mul on hea taju või hea kujutlusvõime. Ma analüüsin nende käitumist. Nad väsivad ära, siis hakkavad silmad ringi käima, kellele saaks midagi halvasti öelda. Ise nad ei ole kunagi süüdi, ise on nad kõige targemad ja osavamad, alati on masin katki või agentuuritöötajad on süüdi või välismaalased…

Huvitav on ka see, et üks ütleb teisele halvasti või norib ta kallal või naeruvääristab teda, siis see teine võtab kolmanda ette jne.. Ja niiviisi asi areneb. Tavaliselt olin mina alati see kolmas, sest ma polnud poolakas ega taanlane (poolakad hoiavad kokku ja taanlased hoiavad kokku).

Täna püüdsid ka, aga kui üks poolakas ütleb minu kohta midagi halvasti, siis on mul (nüüd) üks taanlane, kes kaitseb mind ja vastupidi. Noh, taanlased ja poolakad on alati vastamisi ründejoonel. Kui üks pool on minu vastu, siis teine kontrastiks on minu poolt.

Aga kui asi on kahe poolaka vahel. Üks poolakas ütleb teisele minu kohta midagi, siis võib juhtuda, et satun kirumise-tule alla.

Aga kui kaks taanlast on mind hambusse võtnud ja on üks-ühe vastu, siis mul on mõni soliidne taanlane, kes mind kaitseb teise taanlase eest. Ütleb minu toetuseks paar head sõna.

Sellised vaimsed võitmusmängud meil seal tööl on.

Nende salvamised ja viha-pursked tulevad nii ootamatult ning otseselt pole nagu põhjust.

Nt nad ütlevad välismaalasele, et “räägi taani keelt, õpi taani keel ära”. Kui välismaalane ütleb inglise keeles ja nad saavad aru, siis neil on vaja ikka ilkuda välismaalase kallal ja karjuda neile näkku, see sama info või sõna taani keeles. (Kusjuures mitte alati taanlased, vahel karjuvad ja õpetavad taani keelt teised välismaalased, kusjuures mõnikord ka valesti, nad pole just ise ka suurem-asi taani keeles rääkijad). No milleks? Saaks ju ka sõbralikult ja ilma alandusteta. Aga ju on keegi neid varem alandanud ja nüüd elatakse oma emotsioone välja õnnetu välismaalase peal.

Ma ei suuda seda kannatada. Aga ma ei torgi vahele, sest ma lihtsalt tiksun seal ja eksisteerin. Ma tean, et isegi kui ma läheksin vahele ja astuksin selle välismaalase kaitseks välja, siis ühel hetkel on see sama välismaalane minu vastu, sest sedasi võidaks ta taanlaste või teiste kolleegide poolehoiu. (Juba nähtud ja kogetud.)

Hoian oma närve ja olen tasa. Teen oma tööd ja eksisteerin vaid.

***

Pidin kalafileetükki õigesse mõõtu lõikama (130-160g või 40-60g). Mutike väsis ära ja hakkas siis minu lõigatud tükke kontrollima. (Me ei või igat tükki kaaluda. Kiiresti tuleb töötada.) Igatahes… Ta ei leidnud mitte ühtegi vales mõõdus tükki. Pidi ise ka tõdema… Pomises vaid: “Poleks arvanud, et see tükk õiges kaalus on.” Jah.. Vot siis…

Tavaliselt ma hakkasin neid kartma ja läksin pabinasse ja tegin vigu. Aga täna olin ma üksküikne ja kõik laabus. Ma jäin päevaga rahule. Ok päev oli. Selline üle elatav päev, aga mitte midagi nauditavat.

***

Mis minus elus üldse nauditav on? Njah… Jooksmine on nauditav, aga täna ei läinud jooksma. Tööpäevadel nagu ei jaksa. Vihma ka sadas. Kodus olemise aeg on üldse lühike tööpäevadel, ei taha neid mõnda tunnikest jooksmisele kulutada.

***

Täna on mingi motivatsiooni langus. Ei taha midagi teha. Lihtsalt istuks ja vaataks seina.

Terve see kuu olen nagu tulist rauda tagunud, noh see, et erialane töö saada. See on ju suur samm ja muudaks mu tulevikku. Aga… minu ponnistustest pole mingit kasu. Nüüd tunnen, et tallan tühja tuult. Tuleb lasta natukeseks lahti. Lasta asjal natuke laagerduda. Äkki ujub lahendus ise minuni. Vahel nii juhtub.

Tegelikult on mul programm üsna tihe kuni aprillini. Puhkus ja siis kursused (tasuta kursused).

Püüan võtta vabalt. St vabamalt. Kui tahan lebotada, siis teengi seda. Ma olen puhkuse ära teeninud. Aju tahab ka vahel puhata ja lihtsalt nautida.

***

Kaks päeva veel tööl, siis tuleb nädalavahetus. Tasub/on, mille nimel pingutada. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Südamest. Puistan südant

Jah, millest ma siis kirjutaks… :)

Täna tunnen end väsinuna ja… Miskit on nagu puudu. Või keegi on puudu. Terve päev on maha mölutatud. Jooksmas käisin, koeraga käisin väljas, varsti tuleb uuesti koeraga välja minna ja siis magama. Raamatut olen ka lugenud.

***

Töönädal on seljataga. Ok nädal oli, aga see oli ju kõigest 4 päeva. Ikka on hirm, kui kaua ma seda suudan.

Ma närin nüüd tööl nätsu ja olen märganud, et suudan kõike võtta kuidagi külmalt. Võib-olla inimesed on minu suhtes tähelepanelikumad ja sõbralikumad… Noh, saab näha.

Reedel olin jälle Larsi liinil. Elasin üle. Natuke naljakas oli ka… Liin oli (jälle) katki. Lars sai selle tööle ja vilistas ning tema kana-kari pistis tema juurde jooksu. :D Mina selles karjas polnud. Kõik noored naised olid Larsi liinile pandud. Üks kogenum ka… :D See oli naljakas, aga ma hoidsin end tagasi ja naersin vaikselt enda sees. Huultel oli vaid kerge naeratus või muie. Hoian madalat joont.

Kui tööpäev oli läbi, siis üks neiu läks kohe Larsi juurde, et uurida, mida me esmaspäeval peame tegema ja niisama kerget juttu ajama temaga. See neiu otsib Larsi tihti, et midagi (eba-)olulist temalt küsida või talle öelda, aga Lars kipub oma telefoniga ära kaduma… Aga see sellesk. (See neiu ei ole mina ja võib-olla olen ma lihtsalt kade.)

Igatahes… Neiuke püüdis Larsiga vestlusele saada. Ma lipsasin ringiga minema. Siis järsku meenus, et mul on külmikus kala. Läksin oma kala järgi. (Päris suur ring tuli, aga püüdsin Larsist nii kaugele hoida kui võimalik.) Sain kalakasti kätte, hakkan minema ja siis Lars tuleb otsemat teedpidi ja hüüab mind. Olen segaduses. Seisatan, meie vahele jääb liin. Tema näitab, et ma teise liini otsa kõnniksin, sinna, kust liin on lahti võetud… Ma olen põnevil, et mis siis nüüd….

Tema hakkab rääkima, et ma end töölt välja ei tembeldaks enne õiget aega. Lars lõpetab alati liiga vara, oma 15-20 minutit varem. Natuke solvun. Püüan talle seletada, et ma tean seda ja ma olen alati oodanud. Ma rääkisin “me”-vormis, sest olin ju üks töötajatest… Solvusin, sest ta peab mind nii rumalaks. Ma olen ju varem ka seal töötanud…

Siis tuli suurem ülemus ja rääkis Larsiga. Ma jätkasin oma kalakastiga liikumist.

Mõtlesin kõik-võimalikke asju. Ja jõudsin järelduseni, et… Mehed ei mõtle, nad räägivad nii nagu on. Pole midagi muud. On vaid see, mida nad ütlevad ja ei midagi muud.

Seega tema eesmärk oli mulle öelda, et ma end liiga vara töölt välja ei tembeldaks. Ta peab mind ikka päris idioodiks. Jah… seal on neid palju, kes nii mõtlevad.

Vahel tahaks end kaitsta ja näidata neile, et kui keskkond on sobiv, siis ma saan rääkida taani keeles. Saan aru ja suudan rääkida nii, et teised ka minust aru saaksid. Lisaks tahaks näidata neile oma diplomeid (ülikooli värki) ja hindeid ning rääkida oma magistritööst.

Ja elust, et kuidas ma olen kõik selle saavutanud, mis ma olen saavutanud. Lisaks oma unistustest ja tuleviku plaanist ning mida ma praegu teen, et jõuda elus edasi jne… Kuidas ma kasutan pausi-aega, et lugeda raamatut, kuidas investeerida raha jne… Iga vabam minut läheb enda harmiseks….

Aga siis… mõtlen, et see kana-kari ju ei mõistaks mind. Kui ma hakkaksin põlevate silmadega rääkima kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkusest ja erinevusest USA ja Euroopa vahel ning kui erinev suhtumine inimestesse ja ärisse ja eksimustesse/vigadesse on USA-s ja Euroopas jne… Ma satuksin üleliia vaimustusse ja pärast kolme esimest lauset oleksime me juba väga erineval lainel.

Need diplomid ka ei aita… Jan-le ütlesin, et mul on kaks (kallist) wc-paberit (vihjasin oma diplomitele). Tegin nalja… Aga see piirkond on arengust väga maas, siin lihtsalt paberi lehvitamine ei aita. Siin tuleb inimest natuke harida. Samas, ma olen ju ei tea-kes-ei-tea-kust… Seega jah… Raske on… St see on raskem kui ma arvasin, aga ma ei jäta. Võtlen edasi ja ma saan, mida ma tahan, lihtsalt rohkem aega läheb.

Noh… kalasse tagasi. Kui olen enda sees maha surunud selle võitlusjanu ja näitamisvajaduse, siis hakkan end maha tegema. Tunnistan, et diplomid on mul ju teisest valdkonnast. Kalas olen ma ju loll. Täitsa loll… Tunnistan, et neil on ju õigus, olen loll, sest seal ma ju olen loll ja kui ma näeksin end kõrvalt, siis ma arvaksin ju ka, et ma olen loll… Seepärast ma enne nii läbi endaga olin. Vaimselt täiesti murtud. Nad pidasid mind lolliks, rääkisid nagu lolliga ja ma olin nendega nõus. Ja siis kadus ära isu. Tekkis suur küsimus: “Miks ma üldse eksisteerin? Miks mind hoitakse seal? Klouni vaja nendele muttidele?”

Aga.. Sellel nädalal olen nätsu närinud ja ripsmed on värvitud. See kokku annab mulle enesekindluse. Tunnen, et mul on ÕIGUS eksisteerida. Huvitav jah, näts suus ja mul on kohe ülbem pilk ja sirgem selg…

Lisaks… Ma ei võta kommentaare isiklikult. Jah, Lars peab mind pudu-lolliks. Ja mis siis, ta ei tunne mind ja ta pole ka ära teeninud, et mind tunda. Tema on loll, et mind lolliks peab. Tema teeb vea, pidades mind lolliks. Kui keegi arvab, et ma olen loll või käitub minuga nagu lolliga, siis see ei tee mind veel lolliks. See on kõigest nende peas, nende hinnang, aga see ei pruugi olla õige ja ei olegi….

Järgmine nädal saab näha, kui kaua ma suudan oma uut hoiakut hoida. Kolmapäeval pole ma tervet päeva tööl. Seega saan natuke pukust neist… Võtan ühe päeva korraga.

***

Pärast tööd ma polnud mega väsinud. Jõudsin omale võikud teha. Päris rõõmus ja energiapomm ka polnud, aga ok. See nädal oli parem kui eelmised. Töö polnud ka nii vastumeelne. Kuidagi… Kõigest on üks-kõik. Tööd teen ära, kui väga üle viskab, siis venitan pausi natuke pikemaks. Lubatu piires muidugi…

***

Esmaspäeval olin nagu lõvi ja teisipäeval olin nagu väike tiigri-kiisu, aga nüüd olen vana-kodukass… :D Kogun ennast jälle.

Võitlusvaim on puhkusele läinud. Aga küll see tagasi tuleb. Loen oma raamtukest edasi ja tuleb… :)

***

Mõned märkmed raamatust:

“It´s Rising Time!” Kim Kiyosaki.

The lower your financial intelligence, the higher the risk.” “The higher your financial intelligence, the lower the risk.” (lk 155)

Warren Buffett:”Risk is not knowing what you are doing.” (lk 156)

Financial education” kasvab, siis “risk” väheneb ja samal ajal “returns” suureneb. Kes on majandust õppinud, see on kuulnud mantrat, et risk ja tulu käivad käsikäes, aga see lause on vastupidine… Seetõttu on see huvitav raamat, et näitab ka teist vaatenurka. See on kirjutatud ju praktikute poolt. Igaljuhul avardab see mu silmaringi.

1. “If you don’t understand how the company makes money, then don’t invest in it.” (lk 156)

2. “If it looks too good to be true, then it probably is.” (lk 156)

Investeerimise reeglid (lk 162-163)

  1. Investeering peab panema raha sinu taskusse. (cash flow, hinna/väärtuse suurenemine).
  2. Investeering peab olema sõltumatu teistest investeeringutest.
  3. Kontroll investeeringu üle.
  4. Igal investeeringul peab olema väljumise strateegia või valik. Reegel: “Mõtle välja kuidas sa investeeringu müüd, juba enne selle soetamist.”

See viimane on huvitav. Nt aktsia puhul. Strateegia 1: kui madalale sa lased aktsia hinna, mis on sinu suurim talutav kaotus. Strateegia 2: kui suur on sinu soovitud tulu, mis hinna juures sa soovid aktsia müüa. (lk 164)

Mõlemad strateegiad pevad olemas olema ja kui üks neist piiridest on käes, siis tuleb tegutseda. No matter what!!! Ja seda oskan ma hästi. :D

The stop-loss order and the take-profit order are, in many cases, insurance policies against you and your emotions.” (lk 164) See on üks väärt teadmine. Mul on emotsioonide kontrollimisega teinekord raskusi ja ma tean, et investeerimise puhul on emotsioonid kohutavad edu pärssijad, seega sain ma valemi selle probleemi vastu. (See on kerge kirjapildis, aga raske päris elus, kuid tasub harjutada.)

Huvitav lähenemine finantsaruannetele:

  1. Tulu – sina töötad kellegi heaks (sinu äri omanik)
  2. Kulu (expense) – sina töötad valitsuse heaks (eeldusel, et suurim arv selles veerus on maksud)
  3. Kohustised (liability) – sina töötad panga heaks
  4. Vara (asset) – sina töötad enda heaks. (lk 166)

See on väga lihtsustatud, aga ma usun, et see on üks väga mõjus valem, kui ma selle enda peakolusse saan. Kohe nii, et ma valdaksin seda unepealt. :D Mõtisklen selle üle ja püüan oma elus rakendada, nii palju kui võimalik.

Olen raamatuga umbes poole peal. Seega kirjutan ma sellest raamatust veel. ;)

***

Emotsionaalselt on jälle see väsimus peal. Ei taha inimestega suhelda. Kui oleks minu teha, siis võtaksin oma raamatu ja eralduksin ühiskonnast ning naudiksin vaid raamatut. :D Aga koeraga tuleb väljas käia ja see kass… Oh vaeseke. Ma pean tema jaoks aega leidma. Ma tahan tema jaoks aega leida.

Rubriigid: Loetud raamatud, Määratlemata, Minny majandusnurk | 4 kommentaari

Tööl

Käisin täna tööl. Vestlesin ülemusega. Kuigi sain magada kõigest 4 tundi, olin ma väga värske tööl.

Üllatavalt hea tuju oli. Pidin olema Larsi liinil. See oli nii nässus, kui nässus ja Lars vandus ja viskas oma kindaid jne… Ma olin täiega rahulik. (Mina pidin kaste kaaluma ja teipima, aga minu käes masin ei töötanud.) Tuleb mainida, et ta ka hoidis end minuga suheldes tugevalt tagasi. (Väike kiitus talle.) Aga siiski…

Mina olen täna enda üle uhke. Ma tõesti olin õnnelik tööl. Olin üle pika aja õnnelik ja seda veel tööl. Hämmastav.

***

Eile külastasin audiitor-ettevõtteid siin… Ühes kohas sain inimesega, kes töölisi võtab, rääkida. Ma ei saa praktika kohta, sest mul on liiga kõrge haridus. Ma ei saa töökohta, sest ma ei tunne Taani seadusi, maskuseadusi ega raamatupidamise seadust (finantsseadust).

See on Taani. “Natuke” bürokraatlik. Teised kohad olid sõbralikumad, aga õiget inimest polnud kohal. Pean kirjutama, aga kirjutades ei suuda ma avaldada nii tugevat mõju kui reaalseslt kohal olles.

Igatahes… Terve päev sõitsin ringi, oma 200 km. Tulemust nagu polnudki. Sain pettuda ja tuju oli null.

Teadmine on see, et ma pean kõvasti pingutama. Ma ei anna alla, aga päris nii lihtsalt ei saa. Tuleb võidelda ja seda ma ka teen. Üks kord ma võdan nii-kui-nii… (Kes seda ütles?)

Ma veel leian selle augu, ukse prao, kust ma sisse ronin. Küll nad seda veel näevad… ;)

***

Ikkagi olen ma uhke, et kodust välja läksin ja lampi ettevõttesse sisse ja suhtlesin nendega ja taani keeles, kusjuures me suhtlesime vabalt. Eks nad aru said, et pole päris taanlane, aga mingit tõrget küll polnud… Mõnus…

***

Muud nagu polegi. Homme olen, õnneks, oma toorkala osakonnas tagasi. Super!!!

Saan hakkama…

***

Ma lisan veel, et naudin selle pinge langust. Tulin töölt koju. Olin energiat täis. Tegi võikud homseks, sõin… Kassile ja koerale tellisin söögi ära.

Viskasin voodile pikali ja tundsin iga oma keharakuga, et ma elan. Nautisin seda hetke. Vabadus. Voli kõike teha. Kohustustest prii… Seda on raske sõnadesse panna…

***

Kas ma kirjutasin, et enne tulin koju. Tegin kohvi ja vaatasin 1,5 tundi oma kohvitassi. Siis lürpisin aeglaselt kohvi ära. Tuli teha võikusid ärgmiseks päevaks. No ei suutnud. See neetud töö. Ei taha enam… See oli kohutav…

Nüüd on väga hea. Loodan, et see jääb püsima. Pöidlad pihku. :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Kirjutan, sest kardan unustada

Oh, ma kuritarvitan seda “kardan” sõna, aga see selleks.

Inglise keele värskendamiseks loen raamatut “It´s Rising Time!” Kim Kiyosaki on selle kirjutanud. Järgnev mõte sealt.

Paula White: “When you are clear on what you want, God will send you opportunities.” (lk 60).

Mina Jumalasse ei usu, seega asendaksin selle sõna millegi muuga, aga mõte on sama.

Nimelt ma olen omal nahal kogenud, et nii see käibki. Kindlasti on sellele mingi teaduslik seletus (usun, et aju-uurijad oskaksid kõige paremini seda seletada)…

Mina olen seda usku, et eesmärgid peavad olema selged. See kõlab uskumatult, aga vahel juhtuvad head asjad iseenesest.

Olen juba kirjutanud, et kunagi kõndisin mööda ühest ärimajast (Tartus Riiamäel) ja mõtlesin, et küll oleks vahva seal töödata. See oli kõik. Isegi paberile ei kirjutanud. Töö oli “väljaheide”, aga sain selles majas viibida ja aknast inimesi piiluda.

Teinekord jooksin mööda ühest majast (Tallinna kesklinnas) ja mõtlesin, et oh, kui vahva oleks siin elada. Pool aastat elasingi seal (Lastekodu tänavas). Polnud üldsegi mitte nii idülliline, nagu ma olin unistanud, kuid oli võimalus proovida.

Seega jah… Unistused peavad olema selged ja konkreetsed. :D

Muud polegi. Mul on asjaajamisi. Natuke kiire on.

***

Kõik pildid on valmis. St. kõik pildid, mis ma olen lubanud joonistada on nüüd valmis. Juhhuu… Mitte ühtegi tellimust pole reservis. Viimased pildid tuleb üle asnda, aga ma arvan, et uusi tellimusi ei tule. Uhhh… Sellest olen vaba.

Keep going!!! I can do it!!! I’m beautiful no matter what they say. (Christina Aguilera) I’m smart no matter what they say or how they act.

Rubriigid: Midagi mõtisklemiseks, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 2 kommentaari

Ma olin sellele nii lähedal

Ma olin viimati tööl kolmapäeval. Rohkem pole tööle läinud. Esmaspäeval ka ei lähe.

Kolmapäeval nutsin ma tööl kolmas kord ja sellel korral ikka korralikult. Põhjust nagu polegi. Stress, stress, stress…

Igatahes… Üks olukord vihastas mind ikka korralikult. Hakkasin nutma, tormasin kontorisse ja ütlesin, et mina tahan, et nad mu vallandaks. Ülemusel olid silmad suured. Küsis, miks ta peaksin mind vallandama. Ma ütlesin, et ma teen kõike valesti. Ma ei saa hakkama, ei oska taani keelt jne… Nad kohe kuidagi ei tahtnud minuga nõustuda.

Töötasin edasi, sellel kohal, kus ma tegelikult töötama pidin. Olin kuulsus, kõik käisid mu nutetud punaseid silmi vaatamas. Mõni lohutas ja ütles, et kõik on hästi. Jne…

Päeva lõpus astusin kogamata valel ajal uksest sisse ja kuulsin viimaseid mõnitusi enda kohta. “Vapustavad” kolleegid, ma ütlen.

Ma ei hakka täpsustama.

Neljapäeval (järgmisel hommikul) helistasin ja ütlesin, et olen haige. Mõne tunni pärast helistas ülemus. Ta teadis väga hästi, et ma pole haige, aga see polnud probleem. Ta soovis teada, mis minuga juhtus kolmapäeval.

Mina hakkasin muidugi kurtma, kõik oma 1,5 aasta jooksul kogetud kannatused ja katsumused lugesin ette… Ei, mitte kõik, aga need, mis tollel hetkel eredalt meeles olid. Siis lisasin, et mulle see töökeskkond ei sobi, et olen liiga tundlik seal töötamiseks… Ja mina soovin töö üles öelda, et olen sellele juba pool aastat mõelnud.

Ülemus ei taha, et ma läheksin. Ta ei ole üldsegi mitte nõus väitega, et ma taani keelt ei oska… Ta ütleb, et olen tööl tubli ja tulen alati kohale õigel ajal… Noh, tõeline kiidulaul… Igatahes… Teisipäeval me vestleme sellel teemal.

See 1,5 aastane ajude-gümnastika on mu pööningu ikka korralikult sassi keeranud. (Hakkan vaikselt mõistma, mida tunnevad need lapsed, keda koolis kiusatakse. See haige tegevus võib terve inimese 1-2 aastaga täiesti ära rikkuda. Pööningut enam korda ei saa. Need hirmud ja tunded jäävad ju väga kauaks meelde ja elukvaliteeti mõjutama.) Ainus, millele ma suudan mõelda on see, et ma tahan sealt ära. Aga raske on leida argumente, põhjusi, miks…

Eile mõtlesin sellele terve päev ja õhtuks sain peavalu, mis jätkus ka täna. Täna ma enam ei mõelnud sellele. Mul on terve paber täis kirjutatud igasuguseid mõtteid ja märksõnu seoses selle tööga. Nüüd tuleks neist teha üks lühike ja selge ettekanne, mille ma kannaksin teisipäeval ladusalt ülemusele ette. Aga õnneks on aega. Las laagerdub.

Kusjuures, nüüd olen ma maha rahunenud ja see “kino” tundub tobe ja mõttetu. Samas ma tean, et pool päeva ja ma olen umbes samas seisus nagu ma olin eelmisel kolmapäeval.

***

Kui ma nüüd üles ütlen, siis mul vist ei ole õigust rahale. Pean oma säästudest elama. Aga kui ma venitaksin veel paar kuud, siis saaksin raha ka. Kui siis üles ütleksin, hakkaksin raha saama alles kolme nädala pärast, aga see on täitsa ok. Ega mul teab-mis-palju kulusi olegi.

***

Ma ei suuda oma asjadega tegeleda, sest see neetud töö ripub mul pea kohal. Just-just. Aasta tagasi ulgusin, et tööd pole ja nüüd ulun, et töölt ei saa ära. :D Naised, ma ütlen. :)

***

Igatahes jah… Ma olin nii lähedal, et töö üles öelda ja ma praktiliselt tegingi seda, aga mingit konkreetset kuupäeva ei lisanud ega avaldanud selgelt oma soovi.

Mulle lubati Larsi osakonda. Sellest ma keeldusin kohe. Ütlesin, et seal on veel rohkem stressi ja seal karjutakse mu peale veel rohkem.

***

Ma suutsin endale ikka paraja supi kokku keerata. Noh, aga aasta ju alles algas, mingi tegevus peaks ju olema ja ma usun, et seda suppi saan ma lürpida ikka omajagu. :D

***

See ei ole kerge mina olla. Ma olen ikka nii keeruline masinavärk, et ise ei saa ka aru, mis toimub. Mis minuga toimub? Jube äkitselt plahvatan ja siis ikka täiega.

Noo… Kes see siis läheb otse kontorisse ja nõuab enda vallandamist… See ei ole ju normaalne ega terve inimene. Ma pole kordagi kurtnud. Kui öeldakse, siis teen. Ülemuse juures käin siis, kui vaba päeva on vaja või puhkuse võtan. Viimasel ajal olen talle kirjutanud. Jätnud paberi lauale oma soovidega. Pärast küsin üle, kas ta on leidnud paberi… Ta vastab: “Ja”. Kogu meie suhtlus.

Ja nüüd ootamatult torman kontori uksest sisse ja nõuan enda vallandamist. :D Crazy!!

Ja siis jään haigeks ja kui ülemus küsib, siis ütlen, et soovin töö üles öelda ja kui ülemus küsib miks, siis ütlen, et mul on kõrini, et inimesed kommenteerivad mu pükse, räägivad mind taga minu juuresolekult, ütlevad, et ma ei oska taani keelt, ütlevad, et olen loll, kritiseerivad mind jne… Et mina kardan juba tööle minna ja midagi teha…

****

Ja minu tagasihoidlik plaan oli vaikselt aprilline seal lohiseda ja siis öelda, et soovin lahkuda, et töötada oma erialasel tööl. Selline vaikne ja tagasihoidlik plaan siis. Not!!!

***

Reaalsuses: torman (nuttes ja olles endast täiesti väljas) kontorisse ja nõuan, et nad mu vallandaks. :D

Ma ei soovinud ju töökohta ega koleege kiruda. Nüüd pole pääsu. Nüüd tuleb oma piinad kõik ette laduda. Sorry, kolleegid… Ja siis lõpuks tõmban minema. Noh, vast järgmistel välismaalastel on selle võrra kergem seal.

Kas ma pean lisama, kui piinlik mul on? Ei, ma arvan, et mitte, see on ju selgelt näha. Ma ei suuda ise ka uskuda, millega ma hakkama olen saanud. Vaju või maa alla, ma ütlen. :D

***

Aga noh. See on üks hea näide, kuidas asju mitte teha… :D Noh, et kui keegi samas olukorras on või nii…Et siis proovi midagi muud. Minu lahendus pole just eriti hea ega täiskasvanulik… :D

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Eesärgid said paberile

Jah. Sain hakkama. Uhhh… Kuis võttis aega. Huvitav, kas Peep Vain teeb seda igal aastal…

20180114_182237

Seal nad siis on.

Mis ma ikka oskan öelda… Hakkame mängima! Hakkame mänguga pihta! ;)

***

Isa helistas eile, aga ma ei vastanud. Olin autoroolis ja läksin külla. Täna helistas uuesti. Vastasin.

Ta oli väga sõbralik ja alandav ning alustas kohe vabandamisega. Tavaliselt ta seda ei tee, seega on ta juba natuke end parandanud. (Mina muidugi ei pidanud oma sõna, et ma temaga enam ei räägi. Aga see selleks… Sellest hüppame me üle. Eksju!!!)

Ta alustas, vabandusega. Ma vastasin: “Mis sa nüüd. Ma vastasin ju samaga ja mina küll ei hakka vabandama.” Ta hakkas naerma ja ütles, et tema ikkagi tahab vabandada ja tal olevat olnud pärast väga paha tunne selle pärast jne…

Ma olen ikka karm tütar ja üle pea kasvanud. Nüüd kasvatan oma vanemaid. Ohhh… Kahju kohe neist, ise nad sellise saatana on sigitanud. :D Aga hea on see, et nad väga ei kurda. Vahel tõdevad, et minuga on neil natuke raske, aga samas väga huvitav.

Muuseas… isa lubas endast raamatu kirjutada. Mul nagunii materjali napib. Võib-olla panengi ta elu kaante vahele. :D Mine sa tea. Vahel olen teostanud oma hulle äkkmõtteid…

Vanaisast tahaks ka raamatut kirjutada, aga ta endast ei rääkinud, seega me temast eriti midagi ei tea. Saaksin kirjutada üksnes, kui väga ta vanaemat hoidis ja armastas. Kui nüüd aus olla, siis mina arvan, et vanaema armastas ennast rohkem kui vanaisat. Aga meestele ju sellised naised meeldivadki. Sellised, keda terve elu püüad vallutada, aga täielikult ei saa teda kunagi endale. (Vastupidi ka… Mina kipun ka vallutama mehi, kes pole vallutatavad… Ei tea… Pööningul midagi sassis…) :D

***

Kas miskit veel?

Terve päev olen midagi nagu teinud, aga samas pole ka nagu midagi teinud.

Noh… terve järgmine aasta sai plaanina paberile, see ju suur töö. Ostsin pileti Inglismaale (ja tagasi). Ostsin parkimiskoha seniks kuni Inglismaal olen (auto ootab mind lennujaamas). Kirjutasin ülemusele kirjakese valmis puhkuse sooviga ja vabade päevade soovi-listiga (homme annan üle). Koeraga käisin metsas. Hommikul käisin jooksmas. Joonistada pole veel jõudnud. Noh, nipet-näpet olen teinud… Homseks on võkud valmis ja tööriided on pakitud (pesen neid reedel pärast tööd. See on minu rutiin.)

Rubriigid: Minu eesmärgid | 1 kommentaar

Ikka veel pole eesmärke

Just. See puhkamine on ikka nii väsitav. :D

Mul on nüüd tõsine plaan Inglismaale vennale külla minna. Lubasin täna pileti ära osta. Kiire on. Aga ma vast jõuan. Käed värisevad. Alati enne raha välja jäimist käed värisevad. Pärast on juba savi, siis on “mis läinud, see läinud”. :D

Tööga on nii, et polegi nii lihtne üles öelda. Noh, üles öelda on lihtne, aga alternatiivi nagu pole. Esiteks tuleb mul natuke veel pingutada 1-3 kuud, siis saan õiguse töötuabirahale.

Kui ise üles ütlen, siis kolm nädalat raha ei saa, aga pole hullu, elan üle. Pärast kolme nädalat hakkaksin raha saama. See oleks väiksem kui palk, aga ma saaksin vabaaega. Et täitsa tasakaalus.

Kuid… Enne kursuste saamist, peaksin ma olema 5-6 nädalat töötu ja otsima tööd. Ma pean võtma töö, mida ma saan teha ja ma saan töötada tootmises. (Ma pole veel vigane. Kui invaliidiks end töötaksin, siis oleksin prii tootmise tööst. Minu haridus pole oluline.)

Kusjuures kursuseid ma ei saaks JobCenter’st, sest mul on kõrgharidus. Ma just mõtlesin, et erialast taanikeelt saaksin seal õppida. Teadmised on olemas, seega ma tean, millest nad räägivad ja keskenduksin sõnavarale. Aga noh… Läks vett vedama. Ok.

Siis mõtlesin, et saaksin ma praktika sealt. Jah… see oleks võimalik, aga peaksin olema töötu 5-6 nädalat. Ma olen nii kole andekas inimene, et ma saaksin raudselt ruttu uue töö. Ma suudaksin olla töötu nii kaua, üksnes siis, kui ma otsiksin tööd n-ö valest kohast. Ühesõnaga oleks see väga riski-business. Ma ei tea, kas nad näevad mu tahtlikuse läbi või mitte. Arvestades taanlaste bürokraatlikkust, siis ma arvan, et oleks teostatav, aga… Las minna esialgu.

Muuseas. See info pärineb minu ametiühingust, kus ma jutul käisin. Neiu imestas, et 2,5 aasta kohta räägin ma väga head taani keelt. (Tööl peavad nad mind lolliks ja mina nende rasket dialekti ka ei mõista, aga see selleks.)

Vahekokkuvõte: (1) Töötuks ma end võtta veel ei saa (majanduslikud põhjused ja tobe rahaline kriteerium), (2) kui töötuks võtaksin, siis kursuseid ei saaks (vahelüli minu eesti-/ingliskeelse hariduse ja taani keele vahel), (3) praktika on ka keheldav, sest ei suudaks täita töötuna olemise perioodi pikkuse nõuet. Tulemus: tuleb seal kalavabrikus edasi nühkida.

Aga… Järgmisest kuust võin juba vabalt võtta. Kui nad mu vallandaksid, siis oleks see supper hea. Sest siis ma ei sobiks ju sellesse vadkonda ja tuleks otsida tööd teisest valdkonnast ning ma saaksin tööturaha juba esimesest päevast. Järgmine kuu kui üle viskab, siis lähen kontorisse ja küsin otse ülemuselt ega ta mind vallandada ei taha. “Ma küll tahaksin, et ta mu vallandaks.” :D Ma olen imelik, aga nad on harjunud sellega või hakkavad juba harjuma.

***

Veebruari lõpus plaanin Inglismaale minna, seega küsin puhkust. Ja märtsis käin ma tööl ainult neli päeva nädalas, sest mul on õhtused kursused iga nädal ja järgmisel päeval ma lihtsalt ei jõuaks tööle. Väsinud olen. Seega küsin vabaks pärast kursust järgmise päeva, seega iga nädal üks päev vaba.

Jah… Mis kursused? Õigustatud küsimus. Nimelt ametiühing pakub tasuta kursuseid. MA leidsin kaks sobivat. Üks on algteadmised privaatsest majandusest ja teine on mingi projektijuhtimise värk.

Sellised plaanid siis.

***

Tööl on olnud väga ok. Minu osakonna ülemus (Peter) on puhkusel, seega on meil Erik ja tema eelistab mind poolakatele. Kusjuures osad poolakad on veel jõulupuhkusel, nad tulevad järgmisel nädalal.

Seega olen ma töötanud toorkalas koos meeldivate kolleegidega. Inge on minust kaugel, tema eksistentsi olen juba unustanud, aga väike hirm on, et pean varsti tema läheduses töötama hakkama. Eks näis… Mul tee kontorisse selge, kui üle viskab, siis lähen ja lammutan seal natuke. :D

***

Ma ikka ei suuda inimestele otsa vaadata, kuid eelmine nädal suurenes otsavaatamise protsent suuresti. Kuid Larsi puhul on see jätkuvalt null, kusjuures reedel oli ta söögitoas kõigil kolmel pausil. Olin ise ka üllatunud ja kohmetunud, aga ju see muutub. Kui ilmad ilusaks lähevad, siis ta istub väljas, siis olen mina laua kuningas… Mina, mina, mina… :D

Eelmine nädal tundsin ma ennast üsna vabalt ja kuidagi külmaks jättis kõik see, mis minu ümber toimus. Jah, need karjuvad ja selgelt ärritunud inimesed natuke kriipisid mu närve, aga suutsin end neist eemale lülitada. Loodan, et see tendents jätkub. See oleks vahva.

Nüüd juba mõtlen oma Inglismaa reisile. Kuidas see võiks olla? Tahan raamatupoodi minna Inglismaal ja mõne hea majandusalase raamatu kaasa haarata (st osta) ja muud nipet näpet. Mõne kadestamisväärse pildi võiks ka teha ja oma FB sõpradega jagada. :D

***

Mul on tekkinud väike lootus ja natuke unistusi ning… Tunneli lõpus paistab valgus.

Kõik on ok. Aga kahjuks siia tihti ei juhtu. Andke mulle andeks see “laiskus”.

Tegelikult käin ma koeraga väljas, jooksen, koristan, joonistan. Plaanin uut ramaatut lugema hakata ja see eelmise aasta arvepidamine. Pean hakkama oma ema kasvatama… Ja need eesmärgid tuleks kirja panna…

Kõik tuleb, kõike saab. Kuid aega läheb. Tuleks varuda kannatust.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri