Kirjutan, sest kardan unustada

Oh, ma kuritarvitan seda “kardan” sõna, aga see selleks.

Inglise keele värskendamiseks loen raamatut “It´s Rising Time!” Kim Kiyosaki on selle kirjutanud. Järgnev mõte sealt.

Paula White: “When you are clear on what you want, God will send you opportunities.” (lk 60).

Mina Jumalasse ei usu, seega asendaksin selle sõna millegi muuga, aga mõte on sama.

Nimelt ma olen omal nahal kogenud, et nii see käibki. Kindlasti on sellele mingi teaduslik seletus (usun, et aju-uurijad oskaksid kõige paremini seda seletada)…

Mina olen seda usku, et eesmärgid peavad olema selged. See kõlab uskumatult, aga vahel juhtuvad head asjad iseenesest.

Olen juba kirjutanud, et kunagi kõndisin mööda ühest ärimajast (Tartus Riiamäel) ja mõtlesin, et küll oleks vahva seal töödata. See oli kõik. Isegi paberile ei kirjutanud. Töö oli “väljaheide”, aga sain selles majas viibida ja aknast inimesi piiluda.

Teinekord jooksin mööda ühest majast (Tallinna kesklinnas) ja mõtlesin, et oh, kui vahva oleks siin elada. Pool aastat elasingi seal (Lastekodu tänavas). Polnud üldsegi mitte nii idülliline, nagu ma olin unistanud, kuid oli võimalus proovida.

Seega jah… Unistused peavad olema selged ja konkreetsed. :D

Muud polegi. Mul on asjaajamisi. Natuke kiire on.

***

Kõik pildid on valmis. St. kõik pildid, mis ma olen lubanud joonistada on nüüd valmis. Juhhuu… Mitte ühtegi tellimust pole reservis. Viimased pildid tuleb üle asnda, aga ma arvan, et uusi tellimusi ei tule. Uhhh… Sellest olen vaba.

Keep going!!! I can do it!!! I’m beautiful no matter what they say. (Christina Aguilera) I’m smart no matter what they say or how they act.

Rubriigid: Midagi mõtisklemiseks, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | Kommenteeri

Ma olin sellele nii lähedal

Ma olin viimati tööl kolmapäeval. Rohkem pole tööle läinud. Esmaspäeval ka ei lähe.

Kolmapäeval nutsin ma tööl kolmas kord ja sellel korral ikka korralikult. Põhjust nagu polegi. Stress, stress, stress…

Igatahes… Üks olukord vihastas mind ikka korralikult. Hakkasin nutma, tormasin kontorisse ja ütlesin, et mina tahan, et nad mu vallandaks. Ülemusel olid silmad suured. Küsis, miks ta peaksin mind vallandama. Ma ütlesin, et ma teen kõike valesti. Ma ei saa hakkama, ei oska taani keelt jne… Nad kohe kuidagi ei tahtnud minuga nõustuda.

Töötasin edasi, sellel kohal, kus ma tegelikult töötama pidin. Olin kuulsus, kõik käisid mu nutetud punaseid silmi vaatamas. Mõni lohutas ja ütles, et kõik on hästi. Jne…

Päeva lõpus astusin kogamata valel ajal uksest sisse ja kuulsin viimaseid mõnitusi enda kohta. “Vapustavad” kolleegid, ma ütlen.

Ma ei hakka täpsustama.

Neljapäeval (järgmisel hommikul) helistasin ja ütlesin, et olen haige. Mõne tunni pärast helistas ülemus. Ta teadis väga hästi, et ma pole haige, aga see polnud probleem. Ta soovis teada, mis minuga juhtus kolmapäeval.

Mina hakkasin muidugi kurtma, kõik oma 1,5 aasta jooksul kogetud kannatused ja katsumused lugesin ette… Ei, mitte kõik, aga need, mis tollel hetkel eredalt meeles olid. Siis lisasin, et mulle see töökeskkond ei sobi, et olen liiga tundlik seal töötamiseks… Ja mina soovin töö üles öelda, et olen sellele juba pool aastat mõelnud.

Ülemus ei taha, et ma läheksin. Ta ei ole üldsegi mitte nõus väitega, et ma taani keelt ei oska… Ta ütleb, et olen tööl tubli ja tulen alati kohale õigel ajal… Noh, tõeline kiidulaul… Igatahes… Teisipäeval me vestleme sellel teemal.

See 1,5 aastane ajude-gümnastika on mu pööningu ikka korralikult sassi keeranud. (Hakkan vaikselt mõistma, mida tunnevad need lapsed, keda koolis kiusatakse. See haige tegevus võib terve inimese 1-2 aastaga täiesti ära rikkuda. Pööningut enam korda ei saa. Need hirmud ja tunded jäävad ju väga kauaks meelde ja elukvaliteeti mõjutama.) Ainus, millele ma suudan mõelda on see, et ma tahan sealt ära. Aga raske on leida argumente, põhjusi, miks…

Eile mõtlesin sellele terve päev ja õhtuks sain peavalu, mis jätkus ka täna. Täna ma enam ei mõelnud sellele. Mul on terve paber täis kirjutatud igasuguseid mõtteid ja märksõnu seoses selle tööga. Nüüd tuleks neist teha üks lühike ja selge ettekanne, mille ma kannaksin teisipäeval ladusalt ülemusele ette. Aga õnneks on aega. Las laagerdub.

Kusjuures, nüüd olen ma maha rahunenud ja see “kino” tundub tobe ja mõttetu. Samas ma tean, et pool päeva ja ma olen umbes samas seisus nagu ma olin eelmisel kolmapäeval.

***

Kui ma nüüd üles ütlen, siis mul vist ei ole õigust rahale. Pean oma säästudest elama. Aga kui ma venitaksin veel paar kuud, siis saaksin raha ka. Kui siis üles ütleksin, hakkaksin raha saama alles kolme nädala pärast, aga see on täitsa ok. Ega mul teab-mis-palju kulusi olegi.

***

Ma ei suuda oma asjadega tegeleda, sest see neetud töö ripub mul pea kohal. Just-just. Aasta tagasi ulgusin, et tööd pole ja nüüd ulun, et töölt ei saa ära. :D Naised, ma ütlen. :)

***

Igatahes jah… Ma olin nii lähedal, et töö üles öelda ja ma praktiliselt tegingi seda, aga mingit konkreetset kuupäeva ei lisanud ega avaldanud selgelt oma soovi.

Mulle lubati Larsi osakonda. Sellest ma keeldusin kohe. Ütlesin, et seal on veel rohkem stressi ja seal karjutakse mu peale veel rohkem.

***

Ma suutsin endale ikka paraja supi kokku keerata. Noh, aga aasta ju alles algas, mingi tegevus peaks ju olema ja ma usun, et seda suppi saan ma lürpida ikka omajagu. :D

***

See ei ole kerge mina olla. Ma olen ikka nii keeruline masinavärk, et ise ei saa ka aru, mis toimub. Mis minuga toimub? Jube äkitselt plahvatan ja siis ikka täiega.

Noo… Kes see siis läheb otse kontorisse ja nõuab enda vallandamist… See ei ole ju normaalne ega terve inimene. Ma pole kordagi kurtnud. Kui öeldakse, siis teen. Ülemuse juures käin siis, kui vaba päeva on vaja või puhkuse võtan. Viimasel ajal olen talle kirjutanud. Jätnud paberi lauale oma soovidega. Pärast küsin üle, kas ta on leidnud paberi… Ta vastab: “Ja”. Kogu meie suhtlus.

Ja nüüd ootamatult torman kontori uksest sisse ja nõuan enda vallandamist. :D Crazy!!

Ja siis jään haigeks ja kui ülemus küsib, siis ütlen, et soovin töö üles öelda ja kui ülemus küsib miks, siis ütlen, et mul on kõrini, et inimesed kommenteerivad mu pükse, räägivad mind taga minu juuresolekult, ütlevad, et ma ei oska taani keelt, ütlevad, et olen loll, kritiseerivad mind jne… Et mina kardan juba tööle minna ja midagi teha…

****

Ja minu tagasihoidlik plaan oli vaikselt aprilline seal lohiseda ja siis öelda, et soovin lahkuda, et töötada oma erialasel tööl. Selline vaikne ja tagasihoidlik plaan siis. Not!!!

***

Reaalsuses: torman (nuttes ja olles endast täiesti väljas) kontorisse ja nõuan, et nad mu vallandaks. :D

Ma ei soovinud ju töökohta ega koleege kiruda. Nüüd pole pääsu. Nüüd tuleb oma piinad kõik ette laduda. Sorry, kolleegid… Ja siis lõpuks tõmban minema. Noh, vast järgmistel välismaalastel on selle võrra kergem seal.

Kas ma pean lisama, kui piinlik mul on? Ei, ma arvan, et mitte, see on ju selgelt näha. Ma ei suuda ise ka uskuda, millega ma hakkama olen saanud. Vaju või maa alla, ma ütlen. :D

***

Aga noh. See on üks hea näide, kuidas asju mitte teha… :D Noh, et kui keegi samas olukorras on või nii…Et siis proovi midagi muud. Minu lahendus pole just eriti hea ega täiskasvanulik… :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Eesärgid said paberile

Jah. Sain hakkama. Uhhh… Kuis võttis aega. Huvitav, kas Peep Vain teeb seda igal aastal…

20180114_182237

Seal nad siis on.

Mis ma ikka oskan öelda… Hakkame mängima! Hakkame mänguga pihta! ;)

***

Isa helistas eile, aga ma ei vastanud. Olin autoroolis ja läksin külla. Täna helistas uuesti. Vastasin.

Ta oli väga sõbralik ja alandav ning alustas kohe vabandamisega. Tavaliselt ta seda ei tee, seega on ta juba natuke end parandanud. (Mina muidugi ei pidanud oma sõna, et ma temaga enam ei räägi. Aga see selleks… Sellest hüppame me üle. Eksju!!!)

Ta alustas, vabandusega. Ma vastasin: “Mis sa nüüd. Ma vastasin ju samaga ja mina küll ei hakka vabandama.” Ta hakkas naerma ja ütles, et tema ikkagi tahab vabandada ja tal olevat olnud pärast väga paha tunne selle pärast jne…

Ma olen ikka karm tütar ja üle pea kasvanud. Nüüd kasvatan oma vanemaid. Ohhh… Kahju kohe neist, ise nad sellise saatana on sigitanud. :D Aga hea on see, et nad väga ei kurda. Vahel tõdevad, et minuga on neil natuke raske, aga samas väga huvitav.

Muuseas… isa lubas endast raamatu kirjutada. Mul nagunii materjali napib. Võib-olla panengi ta elu kaante vahele. :D Mine sa tea. Vahel olen teostanud oma hulle äkkmõtteid…

Vanaisast tahaks ka raamatut kirjutada, aga ta endast ei rääkinud, seega me temast eriti midagi ei tea. Saaksin kirjutada üksnes, kui väga ta vanaemat hoidis ja armastas. Kui nüüd aus olla, siis mina arvan, et vanaema armastas ennast rohkem kui vanaisat. Aga meestele ju sellised naised meeldivadki. Sellised, keda terve elu püüad vallutada, aga täielikult ei saa teda kunagi endale. (Vastupidi ka… Mina kipun ka vallutama mehi, kes pole vallutatavad… Ei tea… Pööningul midagi sassis…) :D

***

Kas miskit veel?

Terve päev olen midagi nagu teinud, aga samas pole ka nagu midagi teinud.

Noh… terve järgmine aasta sai plaanina paberile, see ju suur töö. Ostsin pileti Inglismaale (ja tagasi). Ostsin parkimiskoha seniks kuni Inglismaal olen (auto ootab mind lennujaamas). Kirjutasin ülemusele kirjakese valmis puhkuse sooviga ja vabade päevade soovi-listiga (homme annan üle). Koeraga käisin metsas. Hommikul käisin jooksmas. Joonistada pole veel jõudnud. Noh, nipet-näpet olen teinud… Homseks on võkud valmis ja tööriided on pakitud (pesen neid reedel pärast tööd. See on minu rutiin.)

Rubriigid: Minu eesmärgid | Kommenteeri

Ikka veel pole eesmärke

Just. See puhkamine on ikka nii väsitav. :D

Mul on nüüd tõsine plaan Inglismaale vennale külla minna. Lubasin täna pileti ära osta. Kiire on. Aga ma vast jõuan. Käed värisevad. Alati enne raha välja jäimist käed värisevad. Pärast on juba savi, siis on “mis läinud, see läinud”. :D

Tööga on nii, et polegi nii lihtne üles öelda. Noh, üles öelda on lihtne, aga alternatiivi nagu pole. Esiteks tuleb mul natuke veel pingutada 1-3 kuud, siis saan õiguse töötuabirahale.

Kui ise üles ütlen, siis kolm nädalat raha ei saa, aga pole hullu, elan üle. Pärast kolme nädalat hakkaksin raha saama. See oleks väiksem kui palk, aga ma saaksin vabaaega. Et täitsa tasakaalus.

Kuid… Enne kursuste saamist, peaksin ma olema 5-6 nädalat töötu ja otsima tööd. Ma pean võtma töö, mida ma saan teha ja ma saan töötada tootmises. (Ma pole veel vigane. Kui invaliidiks end töötaksin, siis oleksin prii tootmise tööst. Minu haridus pole oluline.)

Kusjuures kursuseid ma ei saaks JobCenter’st, sest mul on kõrgharidus. Ma just mõtlesin, et erialast taanikeelt saaksin seal õppida. Teadmised on olemas, seega ma tean, millest nad räägivad ja keskenduksin sõnavarale. Aga noh… Läks vett vedama. Ok.

Siis mõtlesin, et saaksin ma praktika sealt. Jah… see oleks võimalik, aga peaksin olema töötu 5-6 nädalat. Ma olen nii kole andekas inimene, et ma saaksin raudselt ruttu uue töö. Ma suudaksin olla töötu nii kaua, üksnes siis, kui ma otsiksin tööd n-ö valest kohast. Ühesõnaga oleks see väga riski-business. Ma ei tea, kas nad näevad mu tahtlikuse läbi või mitte. Arvestades taanlaste bürokraatlikkust, siis ma arvan, et oleks teostatav, aga… Las minna esialgu.

Muuseas. See info pärineb minu ametiühingust, kus ma jutul käisin. Neiu imestas, et 2,5 aasta kohta räägin ma väga head taani keelt. (Tööl peavad nad mind lolliks ja mina nende rasket dialekti ka ei mõista, aga see selleks.)

Vahekokkuvõte: (1) Töötuks ma end võtta veel ei saa (majanduslikud põhjused ja tobe rahaline kriteerium), (2) kui töötuks võtaksin, siis kursuseid ei saaks (vahelüli minu eesti-/ingliskeelse hariduse ja taani keele vahel), (3) praktika on ka keheldav, sest ei suudaks täita töötuna olemise perioodi pikkuse nõuet. Tulemus: tuleb seal kalavabrikus edasi nühkida.

Aga… Järgmisest kuust võin juba vabalt võtta. Kui nad mu vallandaksid, siis oleks see supper hea. Sest siis ma ei sobiks ju sellesse vadkonda ja tuleks otsida tööd teisest valdkonnast ning ma saaksin tööturaha juba esimesest päevast. Järgmine kuu kui üle viskab, siis lähen kontorisse ja küsin otse ülemuselt ega ta mind vallandada ei taha. “Ma küll tahaksin, et ta mu vallandaks.” :D Ma olen imelik, aga nad on harjunud sellega või hakkavad juba harjuma.

***

Veebruari lõpus plaanin Inglismaale minna, seega küsin puhkust. Ja märtsis käin ma tööl ainult neli päeva nädalas, sest mul on õhtused kursused iga nädal ja järgmisel päeval ma lihtsalt ei jõuaks tööle. Väsinud olen. Seega küsin vabaks pärast kursust järgmise päeva, seega iga nädal üks päev vaba.

Jah… Mis kursused? Õigustatud küsimus. Nimelt ametiühing pakub tasuta kursuseid. MA leidsin kaks sobivat. Üks on algteadmised privaatsest majandusest ja teine on mingi projektijuhtimise värk.

Sellised plaanid siis.

***

Tööl on olnud väga ok. Minu osakonna ülemus (Peter) on puhkusel, seega on meil Erik ja tema eelistab mind poolakatele. Kusjuures osad poolakad on veel jõulupuhkusel, nad tulevad järgmisel nädalal.

Seega olen ma töötanud toorkalas koos meeldivate kolleegidega. Inge on minust kaugel, tema eksistentsi olen juba unustanud, aga väike hirm on, et pean varsti tema läheduses töötama hakkama. Eks näis… Mul tee kontorisse selge, kui üle viskab, siis lähen ja lammutan seal natuke. :D

***

Ma ikka ei suuda inimestele otsa vaadata, kuid eelmine nädal suurenes otsavaatamise protsent suuresti. Kuid Larsi puhul on see jätkuvalt null, kusjuures reedel oli ta söögitoas kõigil kolmel pausil. Olin ise ka üllatunud ja kohmetunud, aga ju see muutub. Kui ilmad ilusaks lähevad, siis ta istub väljas, siis olen mina laua kuningas… Mina, mina, mina… :D

Eelmine nädal tundsin ma ennast üsna vabalt ja kuidagi külmaks jättis kõik see, mis minu ümber toimus. Jah, need karjuvad ja selgelt ärritunud inimesed natuke kriipisid mu närve, aga suutsin end neist eemale lülitada. Loodan, et see tendents jätkub. See oleks vahva.

Nüüd juba mõtlen oma Inglismaa reisile. Kuidas see võiks olla? Tahan raamatupoodi minna Inglismaal ja mõne hea majandusalase raamatu kaasa haarata (st osta) ja muud nipet näpet. Mõne kadestamisväärse pildi võiks ka teha ja oma FB sõpradega jagada. :D

***

Mul on tekkinud väike lootus ja natuke unistusi ning… Tunneli lõpus paistab valgus.

Kõik on ok. Aga kahjuks siia tihti ei juhtu. Andke mulle andeks see “laiskus”.

Tegelikult käin ma koeraga väljas, jooksen, koristan, joonistan. Plaanin uut ramaatut lugema hakata ja see eelmise aasta arvepidamine. Pean hakkama oma ema kasvatama… Ja need eesmärgid tuleks kirja panna…

Kõik tuleb, kõike saab. Kuid aega läheb. Tuleks varuda kannatust.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jälle üks päevake õhtusse veeretatud

Mul ei ole veel järgmiseks aastaks eesmärke. Ma olen väga hõivatud puhkamisega. :D

S on ära ja kogu majapidamine ning loomad on minu kanda, plus minu enda asjad… Aga ma ikka mõtlen oma eesmärkidele. Suures osas jäävad need samaks. Seega rahulikult ja vaikselt. Suuri muutusi ei tule, ikka sama jama edasi. :)

***

Oh, ma ei teagi, mida kirjutada.

Kirjutan natuke olmevärki. Vaatasin kursuseid, mille vastu mul huvi oleks. Teen plaani, kuidas töö üles öelda ja mis edasi. Nagu ikka enne suuri muutusi, on mul hirm. Aga ma olen otsustanud ja liigun masinlikult edasi, nagu tank. Üsna koomiline vaatepilt. :D

Eks ma olengi natuke koomiline.

***

Olen väga üksi. Tahan olla. Igatahes… Ma mõtlen palju ja analüüsin ennast. Tegelen vaimsete asjadega. :D Ei ole joogat ega muud sellist. Pigem keerleb mu peas mõte, et miks ma nii närviline on ja miks ma nii ebakindel olen. Miks mu enesehinnang nii madal on…

Ega mul vastust polegi. Püüan rohkem rõhku panna sellele, et leida moodus, kuidas enesekindlust tõsta. Ka sellele pole vastust.

Mul on taas raskusi inimestele otsa vaadata. See nõuab minult tohutult jõupingutust. Olemuselt ju lihtne asi, aga näed… Üks päev mõtlesin, et vaatan Larsile otsa ja kui ta ka vaatab, siis tervitan (tavaliselt me ei suhtle, aga istume ühe laua taga), kuid sellel päeval ta ei tulnudki söögiruumi. :D Ja järgmisel päeval olin täielik jänes. Kuigi ma ütlesin endale, et ma otsin ju vaid vabandusi, et seda mitte teha. Vahet pole, mis päev on. Plaan on plaan ja väljakutse on väljakutse… St see tuleb teostada esimesel võimalusel… Esimene kord on raske, teine kord on juba kergem ja lõpuks peaks see muutuma juba rutiiniks…

Jah… Teooria jääb väga kaugele prakitkast. Noh, päris elus ei suudea ma seda… Aga eks ma kogun end ja püüan ikka uuesti. :D Ma ju ei anna alla.

***

Töölt tahaks ära jah… Kõik vist juba teavad, et ma plaanin lahkuda. Ma arvan, et inimesed ka kontoris teavad, aga… Teinekord info ei liigu. Eks näis…

Ma tunnen end natuke totakalt, sest ma räägin, aga kindlat kuupäeva mul pole. Nüüd vaatasin kursuseid ja tundub, et tuleb ka veebruar seal üle elada.

Väikevend kutsub Inglismaale külla. Ma arvan, et ütlen ära. Ei taha. Keep it simple!!!!

***

Kardan, et ma ei saa hakkama. Et pean sinna ussipessa tagasi minema. See on üks mu suurimaid hirme. Samas… Ma olen ju tubli ja mul on miljon muud võimalust.

Ma ikka imetlen neid inimesi, kes tegelikult ka usuvad endisse, kes on enesekindlad. Ma mõtlen just enesekindlad, mitte eneseimetlejad. Vahe on vist selles, et esimestel on teadmised ja nad teavad oma võimeid ning võimete piiri täpselt, need teised ei taju enda võimeid, nad lihtsalt räägivad end ilusaks, aga tegelikkus on midagi muud… See selleks.

Ma arvan, et ma otsin oma ellu ühte autoriteeti. Sellist inimest, kellele ma vaataksin alt ülesse. Kes oleks targem kui mina… Vahel ma arvan, et olen väga tark. :D

1. Ma ei suuda oma emotsioone ega tundeid kontrollida ega neid tõlgendada. Nägin taas unes oma vanaisa. Ta oli elus ja just haiglast tulnud ning ma nii väga lootsin, et see oleks päriselt nii, et see poleks uni. Aga kajuks ma ärkasin ja pidin taas kurbusega endale tunnistama, et ta on surnud ja tuhastatud ning maha maetud. Seal pole mingitki võimalust, et ta tagasi tuleks. Ohhh… Unega on üldse pahasti. Näen ka tööd unes ja õudusi sealt… Midagi on väga korrast ära seal tunnete sektoris. Pole leidnud ühtegi valemit, kuidas need enda kontrolli alla saada. Miski nagu ei mõju…

2. Mulle meeldiks arutada majanduslikke asju inimesega, kes seda valdkonda suurepäraselt tunneb. Ühe tõeliselt targa inimesega. Riikide majandust, pangandust, ettevõtete majandust, bilanssi ja muid aruandeid jne… Mõtlen ühele õppejõule. Ma sooviksin temaga vestelda. Püüda mõista, kuidas tema mõtleb. Ta suutis keerulised asjad lihtsaks mõelda ja ta suutis väga hästi tabada konksud. Ta oli… Ma arvan, et Kriitiline-kahtlustav… Parem sõna on vist umbusklik või ettevaatlik… Tal oli kriitiline meel, aga ta ei halvustanud, ei jaganud hinnanguid. Tal olid alati faktid oma väite toetuseks ja see tegi ta targaks. Ta põhjendas ja tal oli alati põhjendus olemas.

Minul ei ole põhjendust. Ma ei oska kiiresti põhjendust leida. Mul pole ju teab, mis suurt kogemuste pagasit ka… Aga… Mina pean kaua aega mõtlema, et leida põhjendus.

Ja need emotsioonid. Ohhh. Täitsa hulluks minemise tunne on. Seega tahangi end eemaldada ühiskonnast, emigreeruda. :D

Nt isa karjus mu peale (tõstis häält)… Sellel korral vastasin ma samaga, ei hakanud kohe nutma… Pärast nutsin ja nüüd otsustasin, et temaga enam ei suhtle.

Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin raulikuks jäänud ja talle öelnud, kuidas tema hääletoon mulle mõjub… aga näed… Noh, järgmine kord ehk äkki. :D

Tööl kajutakse ja käitutakse nagu lolliga. Sedasi ma tunnengi. Teistel pole mingit respekti minu vastu ja pärast seda 1,5 aastast kannatamist pole mul endalgi respekti enda vastu. Ja seetõttu ei julge ma teistele otsa vaadata. Ma häbenen ennast. :(

Jah… Ma tegelen mõtlemisega edasi. Kohustust on vaja täita. Vaikselt ikka edasi. :D

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Lõppeva (2017) aasta kokkuvõte

Alustan oma aasta kokkuvõtmisega. Täna tuleb veel rabeleda, aga näis, kuidas siis läheb ja kuidas asi välja kukub.

2017. aastaks püstitasin selged eesmärgid.

1. Eesmärk töötada 132 päeva. Tulemus: Töötasin 211 päeva. (211/132= ca 160%) Eesmärk täidetud 160%. Tehtud!!!

2. Eesmärk kirjutada oma raamatut. 52 sissekannet. Tulemus: 44 sissekannet. 84,6% Sooritamata!!!

3. Sooritan DU3 eksami. Lugemise arusaadavus – hinne 4; kirjutamine – hinne 7 ja suuline osa – hinne 10. Tulemus: Keskmine (4+7+10+10)/4=7,75Tehtud!!!

4. Jooksmine 100 korda. Tulemus: 116 ehk 116%. Tehtud!!!

5. Sissetulek katab kulud ja arvel 15 000 DKK. Sissetulek kattis kulud.  (Võrdlus: 2015.a. – Arvel natu üle 8000 DKK). Tulemus: …. Taani pangaarvel: 13 255,51 DKK; Eesti pangaarvel: 694,86 EUR -> 5 211,45 DKK; Rahakotis: 120 DKK; Märkmiku vahel: 1450 DKK. KOKKU: 20 036,96 DKK. 134% (Kunstlikult, tingimuslikult tehtud). Tehtud!!

6. Alustan tööd oma erialal. Tulemus: 0% Sooritamata!!!

TULEMUS: Kuuest eesmärgist neli on saavutatud. Üks on peaaegu saavutatud, tulemus on oluliselt parem kui eelmisel aastal ja teine oli algusest peale üle lati eesmärk.

Mina olen oma aastaga rahul (kui analüüsin oma eesmärke ja tulemusi).

Sellel aastal olid eesmärgid mul silme ees ja hoidsin terve aasta silma peal ja kätt pulsil. Tulemus on parem kui eelmisel aastal. :) 2016. aastal saavutasin viiest kesisest eesmärgist kolm. 2017. aastal saavutasin kuuest eesmärgist 4,8. :D On parem tulemus küll (kusjuures mõned eesmärgid täitsin üle).

20170202_092054 20170202_092115 20170902_101625 20170902_101634 20170902_101702 20171231_200552

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Niitsin sellel aastal muru metsikult (peaaegu iga nädal või ülenädala). Seega täitsin eelmise aasta eesmärgi.
  • Leidsin endale taani sõbra (Jan), suhtleme aktiivselt (kirjutame ja joome teed koos, parandame minu autot jne).
  • Joonistamine.  18 pilti.
  • FB-s sain endale 100. sõbra. Kui uue profiilipildi panen, siis saan 23-28 like´t, seega umbes 25% FB sõpradest on FB-aktiivsed. :D

***

Minu aasta (2017) arvudes:

  1. Töötanud: 211 päeva (2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: 0 (2016.a. – 23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 116 korda (2016.a. – 99; 2015.a. – 119)
  4. Crush: Lars (2016.a. – Lars; 2015.a. – 0)
  5. Õppimine, haridus: (1) Keeltekool DU3 – lõpetatud; (2) Hügieenikursus (ühepäevane)
  6. Blogi postituste arv: 110+uusaasta postitus (2016.a. – 207; 2015.a. 257)
  7. “Postituste” arv manuaalses päevikus: 21, s.o ca. 1/4 vihikut (2016.a. – 61 ca. 0,5-1 vihikut; 2015.a. – 166 ehk 3 vihikut)
  8. Minu raamat (taani keeles): 44 sissekannet (2016. a. – 14 sissekannet/osa, 14 lk-d)
  9. Loetud raamatute arv: 13. raamat on pooleli + Søren Kierkegaard “Liljen på marken og fuglen under himlen“. (2016.a. – 50 + “Rich Dad, Poor Dad”)

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

  1. Sain püsivaks töötajaks kalavabrikus.
  2. Mitsubishi rehv lõhkes. Natuke põnevust minu ellu. See läks vanarauaks ja meile kolis õuele Ford.
  3. S-i koer hammustas RT koera ja RT minuga ei tahtnud suhelda. :(
  4. Alustasin vestlemist Larsiga (FB-s). Crush süvenes veelgi. :D
  5. Kohtumised Nicanoriga. Ta võrdleb mind oma eksiga (et oleme sarnased). Lähen lukku ja hoian eemale.
  6. Kohtumine Larsiga. Lars suudles mind. :) (Õnnis naeratus, südametega). Aga see polnudki reaalsuses nii ilus nagu ma olin unistanud. :(
  7. Vanaisa suri 11.04.2017. (Esmalt isa juubeli tähistamine, ta sai 55, siis vanaisa surm ja matuse korraldamine, siis puhkus lõppes ja tööle tagasi). Minu (2017. aasta esimene) Eestis käik.
  8. Hakkasin koos Saipiniga tööle sõitma. Üks nädal tema ja teine nädal mina.
  9. Aeg-ajalt kohtun Jan´ga. Ta parandab minu autot ja joome teed koos ning vaatame filme.
  10. Eestis 15. okt – 25. okt (2017. aasta teine ja viimane Eestis käik). Stress ja kohutav… Enam ei taha Eestisse minna.

***

Blogi pealkirjade/postituste kokkuvõte/ülevaade:

  1. Väga soovin üte taanlast, kellega oleks meeldiv suhelda. Sain Jan´i. :)
  2. Sain aru, et olen loll. :)
  3. Uued jooksutossud ja -püksid… Jooksen kiiremini. Not. :)
  4. Tegelen autoremondiga.
  5. Kolin üle toorkala osakonda.
  6. Märtsis natu haige (nohu, köha). Tööl käin, kooli ei lähe.
  7. Joonistasin oma seinale pildi (panda). (Kolin teisele korrusele).
  8. Saipini lapselapse surm.
  9. Moodultest 3.4. Närv sees, aga sooritan.
  10. Üksi prügimäel käik. Suur elamus. Saan hakkama. Minu proovikivi.
  11. Kõrvetasin end päikese käes. Vastutasuks sain Jan´i.
  12. Nutsin tööl kaks korda. Tohutu stress.
  13. Minu uute tööpükste skandaal. Liiga väiksed mõne arust.
  14. Uus soeng ja värv. Blond jälle.
  15. Käisin diskol koos Nicanoriga. Täielik läbikukkumine.
  16. Hügieenikoolitus.
  17. Mõttetera: See on väga raske ja keeruline, ja just sellepärast ma seda teengi.
  18. Viga. Isa autoremondi-teenus ei ole odav ega säästev.
  19. Suur töö aias. Korjasin puuoksad kokku. 2 treileri täit oksi.
  20. DU3 eksam sooritatud. Juhhuuu!!!!
  21. Kuulan palju muusikat, masetsen, kurdan töö üle, väsimus ja tahan töö üles öelda.

***

Eesmärgid 2018. aastaks:

  1. Alustan tööd oma erialal.
  2. Raamat “Vanatüdruk” 52 sissekannet.
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit.
  4. Jooksen 100 päeval.
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Rõhk vendadel, võib-olla mõni uus sõber/tuttav reaalses elus.)
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. (Säästan nii kuidas jaksan, püüan välja anda oma raamatu.)

20180114_182237

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 7 kommentaari

Lõpuks valmis

Kaua tehtud kaunikene. See on rohkem nagu kaua oodatud.

Kulus terve päev. Joonistasin Brad Pitti.

Brad-Pitt-wallpapers

Nii ilus mees. :)

Esimesed kriipud paberil. (Läbi klaas laua ja originaal pilt oli all.) See on mul 17. pilt. Üks koer, aga ülejäänud on enam-vähem samas stiilis. Teinekord üks inimene peal ja teine kord kaks või rohkem.

20171230_094108

Nüüd lõpptulemus. Ma püüdsin võimalikult ilusti esitada. Tegin kohe mitu pilti. Fotoga on raske kunsti edasi anda. Päris elus on ikka teine asi ja ikka ilusam.

Aga noh…

20171230_190907 20171230_190923 20171230_190931 20171230_191232 20171230_191248 20171230_191409 20171230_191412

Arvestades, et alustasin selle hobiga alles sellel aastal (oktoobris) ja tegemist on alles 17. pildiga, siis ma ütleksin, et pole paha. :D

Joonistan hariliku pliiatsiga (nägu ja keha B8 või 8B ja riided tavaliselt B6 või 6B). Paberi mõõt on A3, aga prinditud pilt on A4, seega see pildi osa on A4 suurus.

Sellel korral andsin endast parima. Püüdsin mitte kiirustada. Seega vabandusi pole. See on minu joonistamise tase praegu.

Tulemusega pole 100% rahul, aga talutav ja võiks öelda, et täitsa ok.

***

Need huuled tulid paksud, aga ma juba kujutan ette kui mõnus oleks neile musu teha. (Punastav emootikon). :D

Väike paus…

***

Nüüd jätkame.

Helistasin Messengeris Larsile. Täitsa kogemata. Aga ta ei vastanud ja ma lõpetasin nii kiiresti, kui sain. Telefon ei tahtnud eriti reageerida.

Lugu oli selline, et vahetasin FB-s profiilipilti, aga messengeri pilt ei muutunud. Hakkasin otsima, et kust ma seda muuta saaksin ja siis kogemata leidsin Larsi (ta on mul muidu kustutatud igalt poolt). Tahtsin kustutada, hoian näppu peal ja see telefon (vana siga) hakkas talle helistama. Ups… Ikka juhtub.

Igatahes, sealt ma teda kustutada ei saanud, aga las ripub. Ma siis sinna ei vaata.

Nii paljukest ka, et messengeri pilt vahetus ise, aga see võtab aega. Kõik toimub ju läbi Ameerika. Tegelikult ma tean… FB on kolinud maksuparadiisi, aga ei mäleta millisesse neist…. Igatahes… Pikk ühendus. Tuleb olla kannatlik. :D

***

Muud uudist nagu polegi.

Aasta kokkuvõte tuleb väga hilja. Võib-olla alustan homme, aga teen täitsa valmis hiljem. Väga kiire on. Mul on vaja veel raamatut lugeda ja 4 pilti joonistada. (Sellel aastal vast jõuan veel ühe valmis, plaan on selline). Siis on vaja oma raamtut kirjutada ja koeraga väljas käia, sest S sõidab Hispaaniasse puhkama…

Ma saan hakkama. Aga stress on. Tahaks plaanis püsida, kuid puhkamiseks mul küll aega ei jää.

***

Muuseas…. Arny ütles, et Lars sai oma maja maha müüdud ja nüüd kolib teise linna. Tina tahtis minuga Larsi elu üle arutama asuda, aga ma ei võtnud vedu. Mina temast rääkida ei taha. See on ikkagi tema privaat elu ja pole minu asi hinnata ja arutada, mis või kus…

***

Kõik ikka muutusteta. Süda tuksub ja väheke sooja on ka sees. Head uut aastat! Enne ikka “Head vana-aasta lõppu!” Ja siis see teine asi. ;) :D

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | 1 kommentaar

Kas midagi uut?

Kusjuures ei ole midagi uut.

Jan aitas mul sidurikorvi, -ketta ja survelaagri ära vahetada. Õigem oleks vist öelda, et mina aitasin teda, sest ta tegi enamus tööst. Ma keerasin mõne mutri lahti ja teisaldasin väiksemaid detaile, nt aku aluse ja põhjakatte jne…

Reedel sain töötada, ametlikultr oli meil vabapäev, aga tööd on palju, seega oli võimalus ekstra-raha teenida. Keegi peab S-i trahvid kinni maksma ja tema jõulukingitused ka, seega on raha vaja, seega ma olin kohe nõus töötama.

Seega reedel pärast tööd läksin Jan’i juurde, sõin seal ja seejärel alustasime Kia lammutamist. Palju nalja sai. Minuga on alati tore, sest ma olen nii fantastiline inimene. (See viimane on natuke nali, ma ei ole endast nii heal arvamusel.)

Umbes nelja tunniga saime käigukasti maha. Tal ei ole kanalit ega tõstukit, seega tungi ja pukkide peal sai nokitsetud.

Ta oli auto all ja hoidis käigukasti, kuid ei mahtunud koos kastiga auto alt välja. Ma kartsin, et nüüd sureb ta seal käigukasti all ja haarasin ülevalt käigukastist kinni ja tõstsin ülesse. Ta ronis auto alt välja, arvas, et peab mind aitama, aga ma ütlesin, et jaksan hoida küll. Ja nüüd tuleb point: Ta oli meeldivalt üllatunud, et ma nii tugev olen. Avaldasin taas muljet, sügavat muljet.

Ega see Kia kast teab-mis raske polegi, aga see kõrgus oli tobe, noh liiga madalal oli ja seetõttu oli raske sellega majandada. Kuid me saime hakkama.

Ma natuke pingutasin üle ka. Esmalt oli see hirm, mistõttu rakendub eriline jõud. Kui inimene on surmaohus, siis suudab ta end ületada ja teha midagi üle inimlike võimete või nii… Tahtsin öelda, et järgmisel päeval, kui kasti tagasi panime, siis ma enam nii mugavalt seda kasti ei tõstnud. Pidin kõvasti musklit pingutama ja tundsin väsimust.

Ma ei hakka rääkima oma seljavalust. Ma ei ole veel nii tark, et oskan automaatselt oma jala- ja käelihaseid kasutada. Ma tean küll, et seljaga ei tohi tõsta, vaid selg tuleb hoida sirge ja jõud pigem jalgadele suunata või kätele… Aga noh, praktikas on ikka selg see, mis vatti saab, pärast oigan. :D

***

Järgmisel päeval panime Kia kokku. Kia sõidab. Sidurit tuleb veel sättida, reguleerida. Kia sidur on trossiga. Liiga peal on ja kulutab sidurit (st sidur libiseb). Konsulteerisin oma isaga ja ta väitis, et on sedasi. Täna või homme vaatame üle.

***

Mõned naljakad asjad garaažist.

Jan´l on üks ratastega alus, mille peal saab lamada ja auto alla sõita. Ma nimetasin seda oma voodiks. Kui ma põhjakaitset ära võtsin, siis ta ikka kontrollis, et kas ma magan või töötan.

Tema tööriistu nimetasin mänguasjadeks. Ma ei suutnud õiget mänguasja valida. Lehtsilmusvõtmed ja pandrunvõtmed ja pikendused. Mul puudub kogemus ja seega ei suutnud lennult tabada, et kuidas ma nendes kitsastes tingimustes mutrile lähenema pean, et milline mänguasi see kõige tõhusam oleks.

Siis suutsin veel 14.-le poldile 13.-e padruni otsa panna ja selle pika poldi lühikesse auku keerata. :D Ta ei olnud üldse pahane. Vaatas mind ja ütles lohutavalt: “Sa oled vist väsinud. Ikka juhtub.” Ma ise tundsin end lollina. Aga mulle nii meeldib, et tema mind lolliks ei pea. Üks-kõik, mis ma teen või ütlen, ta ei pea mind lolliks. Pigem on tal seisukoht, et olen tark ja nutikas ning vael harva teen mõne vea ning see on ok.

Alguses ta ütles, et oleks hea, kui ma teda aitaksin. Noh, annaksin mutrivõtmeid kätte jne.. Aga ma polnud nõus. Ma nõudsin, et ma teen poole tööst. Siis ta ütles, et ma keeraksin mõned kruvid lahti, et ma võin alustada. Ma tegin nalja, et kui ta mind rohkem ei suuna, siis varsti on mul kolb käes ja me peame tõdema, et käigukasti asemel olen mootori juppeks võtnud.

Kui me alustasime, siis palus ta mul kapott avada. Ma tegin nalja, et kapoti all on mootor, et käigukast on auto all, et miks see kapott nii vajalik on. :D Tegelikult polnud mul õrna aimugi, kui laiali tuleb auto võtta enne, kui käigukasti alt ära saab.

Ma oleks kohe käigukasti kruvid lahti keeranud ja asi ants. Aga terve rida juhtmeid on kinnitatud käigukasti külge ja starter oli ka seal küljes… Käigukasti ülemistele poltidele ligisaamiseks oli vaja maha võtta aku ja õhufilter, selle kopsik ja õhu-voolikud jne…

Nüüd ei taha sellist tööd jupp aega enam teha. Ma siin kaalutlen, et järgmine kord äkki teen rohkem ületunde (teenin ekstra raha) ja viin auto remonditöökotta. Seega töö oli ikka päris raske. Kui mina juba kaalutlen raha kulutamist, siis on asi ikka hull.

***
Töölt sain jõulukingi. Võib-olla tuleb pilt ka hiljem… Kaks veini ja palju šokolaadi. Veinid andsin emale. Šokolaade hävitan vaikselt.

20171221_161643

***

Inge sai ka oma jõulukingi. Reedel töötas ta koos Larsiga (pool päeva). Tavliselt Inge vaatab peeglit põlastava pilguga, aga nüüd sättis oma huuli ja silus kortse. See oli naljakas. Lars töötas toorkalas ja puhastas kala koos naistega. Tema liini ei saanudki tööle, sest kala polnud valmis. Polnud puhastatud selleks ajaks. See oli imelik päev.

***

Ma sain Taani juhiloa kätte, kehtib 6.12.2032. Lootsin, et kauem, aga see ka on ok.

***

Pilte on vaja joonistada. Kaks raamatut on läbi loetud, üks veel vaja lugeda.

***

Olen nüüd igapäev Jan’i juures käinud. Reedel käigikast maha, laupäeval auto kokku, pühapäeval testisime autot ja veendusime, et kõik jubinad on nii nagu vaja. Ja täna või homme see siduri reguleerimine. Tea, kas olen juba armunud või. Otsin põhjusi, et tema juurde minna. :D

***

Jõuludest ma väga ei hooli. Eile sain mõned kingitused. Väga kena. Mina ise küll kingitusi ei teinud. S-i tantsupartner oli siin ja ma joonistasin teda (Minu mõte oli see, et joonistan temast pildi, et siis S saab selle temale kinkida jõuluks… Aga S tegi mingi teise kingituse.). Tantsupartner oli pildiga väga rahul. Kohe hästi rahul. See on hästi.

***

Polegi midagi põnevat kirjutada.

***

Käin ikka jooksmas. Ema tantsupartner on vaimustuses, et kuidas ma sedasi saan. Vihma sajab ja tugev tuul on, aga mina ikka lähen ja ei tee teist näguni. Nagu täitsa tavaline asi mulle. Ta ütleb, et tema leiaks küll miljon vabandust, miks mitte minna. Minu jaoks on see nagu rutiin, nagu hammastepesemine. Ma lihtsalt teen.

Ma arvan, et kui sajaks nagu oa-varrest, et nagu ämbriga tuleks sealt vett alla, siis vist oleks natuke raske ja tuleks end sundida. Aga need väiksed sajud ja tuul, see mind küll ei peata. Täna pühkis mu teelt. Tuul oli külje pealt ja lükkas mu teelt minema. Pidin kõrvale astuma, et end püsti hoida.

***
Ma ei ole oma raamatut veel kirjutanud. See tuleks käsile võtta ja plaani panna.

Ma saan hakkama. Kõik on kontrolli all ja ok.

Ega rohkem teksti minust küll välja ei pigistaks. Ei ole midagi kirjutada. Teinekord jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Pildikene

Brad Pritti pilt viibib, sest mul litsalt pole aega. Aga ma tean, et te ootate minu kunstiande näidist. Seega väike kompromiss. Tina soovis, et ma tema koera joonistaksin. Tegin ära. Arvan, et koer ei pahanda, et seda avalikult esitan. (Tina on väga sõbralik ja positiivne inimene ja ma eeldan, et tema ei pahanda.)

Ta saatis mulle kaks fotot.

received_1957996781189766 received_1957996767856434

Ma printisin neist ühe välja. Joonistasin pastakaga peale piirkooned. Kopeerisin läbi klaaslaua (mille all oli põrandalamp). Ja seejärel joonistasin kahest pildist ühe kokku. Terve pühapäev kulus selleks. Natuke kirustasin…

Aga tulemus on järgnev:

Tina oli väga rahul. Elsa soovitas mul kunsti edasi õppima minna. Küsis, et miks ma ei lähe. Püüdsin selgitada, et kunstniku palk on ebastabiilne, palgatöö palk on stabiilne, iga kuu laekub. Kunstnik ei tea kunagi, kas raha tuleb, palju tuleb jne… See selleks.

20171217_183915 20171217_183905

See suurem pilt on minu joonistatud. Harilikupliiatsiga.

Arny soovib kolm korda seda sama pilti, mida ma talle juba kaks tükki olen joonistanud. Seega ühte pilti tuleb mul joonistada kokku 5 korda.

Täna hommikul oli järjekorras 4 pilti, aga nüüd järsku 7. See jama vist ei lõppegi ära.

***

Emaga just arutasime, et annet pole. Tehnika ja kannatlikkus on. Ema eks poissõbra õde joonistab väga ilusaid maale. Ema ütles, et tal on anne ja too vastas, et annet pole, aga ta on seda lihtsalt õppinud.

Ise ka… Vaatan videosid, nt kuidas karvu joonistada ja lõpuks taandub kõik ikka tehnikale ja kannatlikkusele. Seega… Iga inimene on kunstnik ja suudab seda.

***

Tööl oli ok. Kirstenit kardan. Ta oli minuga kuri. :D

Lohutan end sellega, et varsti ütlen töökoha üles. Täna polnud jälle aega, et ametiühingusse aeg kirja panna. Noh, äkki reedel või mõnel teisel päeval. :)

Püüan teha, mis suudan.

Palju raamatuid tuleb lugeda. Laenutatud ja tuleks tagastada varsti. Siis veel pilte joonistada ja reedel hakkan koos Janiga Kia sidurit vahetama… Ema aasta arvepidamine tuleks korda teha ja üle vaadata ja analüüsida… Ohh… Kass hooldada… Palju on teha. Siin tahaks ka vahel käia ja kurta. :D

Aga õnneks on kool läbi ja varsti hakkab puhkus töölt. Kuid kolmel päeval lubasin tööle minna, puhkuse ajal. Noh, raha on vaja teenida, et oma raamat avaldada. Just-just, see raamat, kuu ma pean nüüd 6-7 leheküge teksti kirjutama.

Magamine tuleb vist lõpetada. Lihtsalt pole aega.

Eks ma varsti sean asjad ümber. Tuleb aeg ümber jagada ja järsult “ei”-öelda. Aeg paneb kõik paika. Alati pannud. Tuleb lihtsalt olla kannatlik.

Ilusat õhtut! Ja head lugemist!

Rubriigid: Minny kunsti-nurk | 2 kommentaari

Kurameerimismängud esimesest reast

Tööl ei ole ok. Reedel olin neljandal liinil (jah Lars). Seal oli ka Maria (55-60 aastane, 4 last ja 7 lapselast) ja Natalia (30-aastane, kaks last ja mees) (poolakad). Need ripuvad Larsi küljes.

Kõik juba teavad, et mulle Lars väga meeldib. Kujutate nüüd ette, kui vastik mul töötada oli, kui need kaks talle terve päev keelt kõrva ajasid ja ta naeris nendega koos. Nautis seda sooja fännklubi.

Mina sain hakkama. Tuju natuke vajus ära ja väsinud olin ka. Kuid…

Kui ma õigesti aru sain siis see Inge sakutas Nataliat käest. Ingele meeldib ka Lars väga. Ta ei kannatanud enam välja, et need kaks Larsi küljes rippusid. Ja Natalia dramatiseerib alati üle. Tegelt pole valus, aga mängib, et nüüd murti küll luud ära.

Inge on mind ka käest saputanud, aga siis töötasin Eriku liinil ja ta püüdis mu kätt päästa. Noh, läksin kala päästma, aga oli oht, et liin rebib mu kinda või sõrmed kaasa. Ma ei tea, kas ta muretses rohkem minu pärast või liini pärast. Arvan, et see viimane, aga… Noh, ma tean, et Inge kõvasti ei sakuta. Nätuke ehmata ja annab tunda, aga isegi sinikat ei teki. Kuigi minule tekivad sinikad väga lihtsalt.

Seega…

Natalia mängis üle ja läks Hellele kituma (ülemusele). Ülemus ütles paar sõna Ingele. Inge käis ja patsutas ja nunnutas Nataliat. Maria karjus, et kõik on ok, et pole probleemi.

Ja sedasi ma seal töötasin. Minu osa oli tumm ja vaikne. Hoidsin Larsist eemale. Söögisaalis kohtume, aga ta läheb varem pausile ja tuleb pausilt varem, seega me ei istu koos just kaua 5-7 minutit. Mina lugesin oma raamatut ja jätkuvalt isegi ei tereta.

Pärast seda vaimset pingutust pea valutas ja olin väga väsinud.

Esmaspäeval olen jälle Larsi liinil. Nadja läks puhkusele, ju vist asendan teda. Nadja on Larsi assistent, ta töötab alati seal ja neil on juba klapp tekkinud. Töö mõttes. Nadjal on mees (keda ma tean keeltekoolist) ja laps on neil. Lars erilist huvi tema vastu pole üles naidanud. Ega ma ka väga tea, sest ma tavaliselt seal ei tööta. Ma lahkusin enne, kui Nadja tuli.

Ma loodan, et minu töö Larsi läheduses piirdub esmaspäevaga. Järgmisel aastal panen paika lahkumise kuupäeva ja siis peaks ka toorkala tulema ja Nadja tuleb tagasi ja Natalia ka, seega on väiksem tõenäosus, et Larsi lähedal pean töötama.

Jah, see on mulle raske ja ta on järkuvalt mu peas. See on ajuvaba. Mina olen ajuvaba. :D

Küll kõik läheb paremaks.

***

Kustutasin rämpskommentaare. Leidsin masstegevuse nupu ülesse. Nüüd kui sinu kommentaari pole, siis olen selle beebi koos musta veega ära visanud. Võid aga uuesti kirjutada. Äkki järgmine kord näkkab.

***

Ühe pildi Nataliale joonistasin valmis. Tina tahab oma koerast pilti, seega tuleb see ka joonistada.

Jah, Natalia ripub minu Larsi küljes ja mina joonistan talle pilte võileiva hinna eest. Matan palju aega ja energiat ja keharessurssi sellesse. Olen mina alles märter. :D

Ma püüan üle olla. Ma ei tahaks käituda nagu Inge (49-56 aastane). Ta ei suuda end kontrollida. Mina tahaks suuta end kontrollida ja seda nõmedat Larsi mõju ka. Viimasega on natuke raskusi, aga… Ma arvan, et tööl ei paista välja, et Lars mulle nii hullult meeldib.

***

Saipin ei suutnud ka seda välja kannatada, seda Natalia ja Maria kurameerimismängu. Ta pakkis vihaselt ja hingas kiiresti. Ta oli ka silmnähtavalt ärritunud, et need kaks nii teevad. Mina keskendusin oma tööle.

Jah, küll minda olen ikka tubli.

***

Simona oli ka seal. Tema on noor ja väga armas tüdruk. Tema on täiesti ükskõikne Larsi suhtes. Hämmastav. Üks vähestest. Ta naeratab nii soojalt ja sõbralikult.

***

Jah… Nüüd sai jälle Larsist üks postitus tehtud. Võin magama minna. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Tehtud

Täna oli DU3 suuline eksam ja ma sain hindeks 10, seega on keeltekool lõpetatud. Järgmine aasta lähen oma tunnistusele järgi.

Seega: lugemise arusaadavuse osa oli 4, kirjutamine 7 ja suuline osa 10. (4+7+10+10)/4=7,75. Seega lõpphinne peaks olema 7,75. Pole paha.

Oh. Ma ei oska kohe kuidagi ära imestada, et kuidas nii. Ma ise kartsin suulist osa kõige rohkem. Ju-siis sai seda ka kõige rohkem harjutatud ja sellele kõige rohkem tähelepanu pööratud. Noh-jah. Tulemus on selline. Ma olen väga rahul.

Minu eesmärk oli kool lõpetada ja seda ma ka tegin.

Tohutu kergendus. Nüüd ei sõltu ma enam koolist ja võin vabalt tööd otsida lõuna poolt. Räägime siis lõuna Jüütimaast. :D Natuke irm on muutuste ees, aga samas ka põnev.

***

Pildid enne eksamile minekut:

20171214_105622 20171214_105644 20171214_105822

Muidugi see müts pähe ei jäänud. St müts jäi koju. :D Väike jõulumeeleolu tekkis. Haruldane minu puhul.

***

Töötamise eesmärk on saavutatud ja õppimise eesmärk on saavutatud. Jooksimse eesmärgile olen lähedal ja tõenäoline, et saavutan ka selle. Kirjutamise eesmärgi saavutamiseks pean kõvasti pingutama. Raha eesmärk jääb saavutamata, aga ma püüdsin ja erialatöö eesmärk jääb saavutamata (st sellel aastal ma seda ei saavuta, aga järgmine aasta püüan edasi).

***

Mingi huvitav pööre toimus seoses selle eksamiga. Ma tunnen, et õnn on tagasi. Mul läheb ju hästi. Kardan olla rõõmus, sest rõõm saab tavaliselt karistatud, aga… Ma ei saa seda totakat naeratust oma suult pühitud.

Kaks aastat käisin keeltekoolis ja õppisin taani keelt. Kodused tööd ja värgid. Nüüd äkitselt olen ma sellest prii. Pole seda kohustust. Ei ole seda vastikut süümetunne, kui pärast tööd olen väsinud ja ei kooli ei lähe.

See kooli lõpp läks käest ära. Nt neljapäeviti ma koolis ei käinud (sellel päeval eksamiülesandeid ei teinud ja meie põhi-õpetaja, kellega ma õppisin natu üle 1 aasta, läks lapsepuhkusele…)… Noh, mul läks käest ära. Ei jaksanud enam seal meelt lahutamas käia. Tööl oli ka raske ja pingeline. Käisin ainult õppimas. Täpselt nii palju, et oluline oleks tehtud.

***

Mis veel?

Tööl on olnud ok. Olen Ingest kaugel töötanud, istun ka temast kaugel. Rahvas on harjunud, et Larsi lauas istun. Jätkuvalt ei räägi ega tereta. Ma isegi ei vaata talle silma. Ta peamiselt näpib oma… telefoni. :D

Lubasin jõulu ajal ka töötada, kaks päeva jõulu puhkuse ajal ja üks päev uuel aastal. Inge on ka seal, aga õnneks on Tina ka. Siis hoian Ingest kaugemale ja Tinale hästi lähedale. Vast elan üle. Magan kaua jne… Lars tööl pole. Tema osakond puhkab nagu kord ja kohus. :D

Olen pannud endale ca kuupäeva, kuna ma ametiühinguga räägin ja tööl. Väike seeme on juba mulda pandud, st töölt lahkumise seeme. Vaikselt olen ka töökaaslastele mininud, et kavatsen lahkuda, seega vast kontoris ka juba jutt liigub. Ehk siis, nad ei ole väga üllatunud, kui lähen juba konkreetse jutuga ja kuupäevaga.

Ma ise kujutan ette, et minuga tullakse rääkima ja küsitakse, et miks ma lähen jne… Üks Agniezka läks nii. Teda ikka moositi jääma. Aga nüüd läheb Marina, kuid teda ei moosi keegi. Minu arust väga tore ja abivalmis tüdruk ja igati tubli jne. Ühesõnaga, ma ei peaks kartma, et keegi mind moosima või ümberveenma hakkab. Ma pole nii eriline. Võib-olla üks omanikest, see 10%ne omanik. Ta on alati minu suhtes väga tähelepanelik olnud. Enne kui üks inimene tööle võeti (pärast mind), küsis ta minult, millises osakonnas ma töötada tahan. Ta ei suutnud mõista, et miks ma neljandal liinil töötada ei taha (Larsi liinil). Kõik unistasid sellest, aga minu süda tuksus Peterile (toorkala osakonnas). :D

Nüüd soovib mõni teinegi toorkala osakonnas töötada. Ei tea, miks inimesed ihkavad seda, mis minul on. Ju näen nii rahulolev välja. Tegelikult ma pole üldse rahul oma eluga ega endaga. Ma olen leppinud, aga mitte rahul ja seetõttu ma ikka püüan edasi ja edasi. Äkki minut enne surma suudan endale otsa vaadata ja öelda: “Kle sa oled päris ok. Sinuga võib täitsa rahule jääda.” :D

***

Jan lubas Kia siduri ise ära vahetada. Ei taha raha. Ta ei taha midagi. Eks viisakas oleks olnud keelduda tema pakkumisest, aga mul ju raha pole ja pakkumine oli soodne ja olen turumajandust õppinud… Ei suutnud heast pakkumisest keelduda.

Ma tean, et seal võib olla varjatud punkte, aga kui eelnevalt pole räägitud ega kirjalikult kokku lepitud, siis ei saa minult midagi nõuda.

Igatahes… Praegu on asi nii, et ta vahetab siduri ise ära. Vaatab, mis edasi saab. Elu peab olema ikka põnev. ;)

***

Nüüd siis elu nautima. Küünalt põletama ja joonistama ning lugema. Nädalavahetusel vast kirjutan ka. Ma ei teagi kas 5 või 6 lehekülge oma raamatut.

Ma ei ole oma plaani veel pannud, kuna ma otsin endale korrektuuri tegija. Kes korrigeerib mu teksti. Esmalt pean ma selle raha kokku saama ja see on suur summa. Seetõttu on asi veninud. Ma ei tea, kui suur summa, aga usun, et päris suur.

Pärast seda tuleb keelt harjutada kirjastajatega. Usun, et oma mitmega, sest see pole võimalik, et esimene minu kirjutist avaldada soovib. Eks ma vaikselt tegelen. Mõttegene tiksub mu peas ja kui lahendus peaks teele jääma, siis süstin, jooksen, kasutan…

Soovin jõule!

Homme tööle ja siis nädalavahetus.

Ma saan taas hingata. Nii tore. :)

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Määratlemata, Minu eesmärgid | 2 kommentaari

Kiire nagu ikka

Kirjutan mõned rea neile, keda huvitab.

Mul on u. 500 jama kommentaari (iga nädal) ma ei viitsi neid kustutada. Pole aega. See võtab 30 min ja vahel ka rohkem. Püüdsin välja noppida kommentaarid inimestelt. Kui su kommentaar pole minu “jah”-i saanud, siis pole ma seda leidnud. Vabandan!

Tohutu stress. Seega pean korralikult magama, seega on mul päeval vähem aega, et oma asju teha. Kohustuste nimekiri on meeletu (joonistamine, lugemine, kirjutamine jne). Ei hakka kurtma, ikka see vana jama. :)

Tööl on põrgu. On häid päevi ja on halbu päevi. Nüüd on üks Inge. Ohh, ma ei talu seda naist. Ma püüan mõelda, et ta ei ole nii õel ja ma ise kujutan seda kõike vaid ette… See ei aita. Pole ka kedagi, kellelt küsida, kas ta ka asja nii näeb nagu mina. Samas, mida see muudab? Oluline on ju see, mida mina mõtlen ja tunne. Eksju? See võib olla vale teiste silmis, aga minu jaoks on nii ja seega nii ongi. (Mingi tobe asi, ma arvan, et ülikoolist, noh, igat väidet tuleb tõestada faktidega. Seellest tulenevalt, ma püüan otsida fakte.)

Mina väidan, et Inge kiusab mind (mobning). Selline negatiivne värk ja ebaseaduslik Taanis. Ma ei saa seda kuidagi tõestada. Need on sellised igapäevased väiksed asjad, aga minu närvikava on täiesti segi pööratud.

Kunagi ma mõtlesin, et miks koolis kiusatakse. Mind prooviti kiusata, aga ma eirasin ja nad väsisid. Aga tööl ei paista lõppu tulevadki. Täiskasvanud inimesed (vanuse järgi), aga see, mis seal toimub on midagi 3.-5. klassi tasemel.

Nt. kaks agentuuri töötajat istusid ühte lauda. Kajuks oli tegu vastassooga, selles mõttes, et üks tüdruk ja teine poiss. Minu vanas lauas arutati, et kas neil on suhe ja teine tõdes: “Jah, ma arvan, et neil on suhe, sest nad istuvad samas lauas.” Just, täiskasvanud inimene tegi järelduse. See peaks olema Taani, kus on võrdõiguslikkus jne… Sugu, ei peaks olema üldse tähtis.

Nii.. jah, ma vahetasin söögitoas kohta. Mulle käis selle Inge vingumine närvidele. Nad rääkisid minust nii kõvasti, et ma kuulsin, aga ma ei soovinud seda kuulda. Lõpuks olin ma nii segaduses, et kas nad räägivad minuga või minust.

Iga päev ja iga paus, pidin ma kuulama, kui palju ma šokolaadi söön ja kui ebatervislikult ma söön… Ja Inge arvas, et ma olen ikka paksemaks läinud (minu tööpüksid ei kurda ja pole nagu üldse aru saada, et midagi oleks juurde tulnud). Ju näeb nii hästi, et silma jäävad häirima mikro-rasva-voldid.

Ma väsisin ära. Läksin närvi. Lis läks juba puhkusele ja mul polnud soovi nende nõidadega samas lauas istuda. Kuna Inge minuga nii vastik on olnud, siis mõtlesin, et salvan teda tagasi. Võtsin riski ja…

Läksin ja istusin Larsi lauda (ta istus üksi alates oktoobrist). Inge oli kaks päeva shokis. Nii vait kui vait. Ma pole teda selisena näinudki. Kolmapäeval sai end kogutud. (Talle meeldib Lars väga). Minu arust olin ma nii geniaalne, mitte keegi teine Larsi austajatest, fänn-klubist ei olnud taibanud seda kohta hõivata.

Esimesel päeval räägiti palju. Lars oli natuke närviline. Hääl värises ja läks ära, kui telefoniga rääkis ja jalad värisesid ja oli rahutu. Nüüd on ta harjunud, et ma seal istun.

Enamus on harjunud. Kergendavaks asjaoluks peeti, et me ei räägi. Mina ja Lars siis.

Igatahes…. Kolmapäeval (kui Tina oli ära läinud, Tina hoiab mind) hakkas Inge mu kallal võtma. Otsis probleeme, et mu peale karjuda ja temontreerida teistele, kui loll ma olen ja keelt ei mõista. Küsis mu vanust ja kui ütlesin, siis hakkas mu vanuse kallal võtma. Oma 2-5 minutit ja aktiivselt.

Ma suutsin selle kõik ilusti vastu pidada. Ise ka olin üllatunud. Aga närvikava on nii sassis kui sassis.

Ma olen lugenud inimestest, keda on kiusatud. Üks klassikaaslane… Ma jälgisin teda kaua aega. Ma nägin, mis need “väiksed” tögamised temaga tegid. Uskumatu, kuidas saab selline asi tavalise inimese nässu keerata.

Ok, ma pole tavaline inimene, aga ma tunnen, kui suurt mõju selline väike ja näiliselt mõttetu asi teeb. Ma usun, et see võib ka tavalise inimese rööpast välja viia.

Ju, seepärast ongi parim lahendus, kiusatav kiiresti varakult teise kooli viia, enne kui närvikava ja enesehinnang saab rikutud.

Ma olen oma elus nii mõndagi üle elanud. Ei ole olnud kerge mu elu (just emotsionaalsel tsandil), aga see, mis toimub mu tööl. Ohhh. See on selge põrgu. Inimesed järjest lahkuvad. See pole üksnes mina, kellele see õkkond ei sobi.

Mina tunnen end täiesti mõttetu prügina tööl. Ma olen püüdlik, õpin keelt, harjutan. Väljaspool tööd saad inimestega suhelda taani keeles ja ollakse üllatunud, et nii hästi rägin, võrreldes selle (keele õppimiseks) lühikese ajaga, mis ma olen keelt õppinud ja Taanis elanud.

Ma olen tohutult end parandanud jne… Ma ei anna alla, ma olen võitleja. Ma ei karda tööd ega raskeid asju. Ma läksin ja istusin sinna ussipessa. Aga näed… Nüüd murti maha.

Viimase jõupingutusega istusin sellele kõige ihaldatumale kohale. Teadsin, et nad vihastuvad. Võtsin selle riski, et end “motiveerida” töökohta vahetama. (Mõte selles, et mida halvem, ebameeldivam mul seal on, seda suurema tõenäosusega ja energiaga ma uut töökohta ostin). Minu jaoks natuke vara, aga ju on aeg lahkuda. Enam ei suuda.

Auto ka laguneb… Eksam tulemas… Kohustusi palju, aega napib ja need draamad tööl.

Kusjuures šokolaad ka enam ei aita. Nii kohutav on juba.

Ma saan aru, et olen välismaalane, ja Ida-Euroopast ja näen loll välja ja ei oska keelt jne… Aga kellelgi pole õigust mind alandada. Üksnes loll inimene teeb seda. Tark inimene ei pea teisi alandama, et tark välja näha. Üksnes nõrgad peavad seda tegema.

***

Inge pritsis mulle seda musta (kala) vett näkku. Ewa ja teised teevad talle sama, kui ta nii teeb. Minu jaoks on see madal ja rumal. Ma vaatasin talle enesekindlalt otsa, kortsutsain natuke kulmu ja töötasin (näiliselt) rahulikult edasi. Ei kuivatanud neid prits meid ega midagi.

Sellel hetkel ma tundsin, kui abitu ta on. Ta ei saa kuidagi mind kontrollida ja nüüd ronisin ma Larsi külje alla ka. Ta on ka meeleheitel ja seega pritsib veel eriti seda sappi.

Ma pean lihtsalt korralikult magama, et ma tema manipuleerimised ja õrritamised üle elaksin. Ta räägib meelega oma vastikut aktsenti ja kiiresti, et siis mu peale karjuda ja kurta, et ma olen loll ja ei saa keelest aru. (Teised räägivad aeglaselt ja otsivad vajadusel teisi sõnu, kuid häält nad mu peale ei tõsta.)

***

Pärast vanaisa surma hakkas kehvasti minema. Ma ikka ootan, et äkki läheb paremaks. Võib-olla peabki kõik nii halb olema. Võib-olla olen selle ära teeninud. :)

Kuid ma jätkan. Ma ei anna alla. Püüan stressitekitajate hulka vähendada. Rohkem puhata ja see kino tööl, selle muudan ma nauditavaks. Inge on meeleheitel, seega kui mina olen rahulik ja jään rahulikuks, siis läheb tema endast välja ja kui inimene on endast väljas, siis saab alati kino. Lõpuks on see kloun tema, mitte mina… Selle nimel tasub juba elada. ;)

Jätkan oma teaduslikku projekti ka järgmisel nädalal.

Head lugemist!

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Käes ongi detsember

Sellel aastal ei olegi ma eriti palju kirjutanud. Aasta alguses olid küll suured plaanid, nt pärast igat postitust teha kokkuvõte, aga see kadus üsna ruttu. :D Aga jah, õnneks pole ma väga palju kirjutanud, seega saan aasta kokku võetud ühe päevaga vast.

Oma manuaalsesse päevikusse pole ka eriti midagi kirjutanud. See on nii ära pakitud, et ei viitsi paari rea jaoks seda välja otsida.

***

Täna käisin jooksmas (1 h ja 3 min). Ahjaa… Ma tööle ei läinud. Helistasin, et olen haige ja siis läksin hoopis jooksma. Ma olen nii paha ja halb, õel inimene. Tööl on kohutav ja ma ei tule toime selle stressiga. Kui öösel piisavalt magada ei saa (8 h ja rohkem), siis päeva vastu ei pea.

Tobe, aga ma nutsin tööl. Vihastusin ja siis tuli üks pisar, siis teine ja nina nohises ja põsed läksid punaseks ja silmad ka. Ma vihkan seda. Ma vajun häbi pärast maa alla. Tegelt ka. Ma juba olen puusani mudas. Aga pool võitu on see, et ma tunnistan seda. Teine pool on see, kui suudan leida mooduse, kuidas selliseid asju vältida.

Noh jah, magama peaks, aga alati pole ju aega. Vahel tahaks ka lõbutseda. :( Või on nii huvitav vestlus, et ei raatsi seda lõpetada.

Hommikul helistasin tööle ja ütlesin, et olen haige… Kui jooksin, siis mõtlesin. Tohutult kergendav oli. Mul oli üle pika aja taas hea olla. Ma mõtlesin, et piiride ületamine, ebaseadusliku tegemine, reeglite rikkumine on mulle kohutavalt rasked. Ma olen peaaegu terve oma elu teinud kõike reeglite järgi ja hoidnud ikka koma (kirjavahemärgi) pealt silma peal, mida tohib, kuidas tohib jne… Punktuaalne, on see sõna, mis mind kirjeldab.

Peale selle sissekulunud “pai-lapse”-rolli piirab mind ka mu rutiin. Või noh… Mul on alati telefon ühte pidi laual. Mitte kunagi ei ole foto-objektiiv ülesse poole jne… Pliiatsid on alati tera ülesse poole jne… Mul on selline kiiks.

Vahepala: Tööl keegi keeras pliiatsid teistpidi ja mu telefoni ka ning veel mõned asjad. Pliiatsid suutsin jätta korrigeerimata, aga telefoni pidin sättima. Lihtsalt ei saanud teisiti.

Igatahes… Ma tunnen, et olen ise-enda vang. Harjumuse vang. Stressi põhjuseks olen mina ise.

Ma ei suuda tunda end vabalt ega olla vabalt, sest ma ei suuda reegleid rikkuda ja oma rutiini jätta. Ma olen oma rutiini muutnud, aga see on lihtsalt uus rutiin. Ma ei saa nii, et täna panen lauale oma söögipaki, homme ei pane ja kolmandal päeval jätan selle üldse koju.

Mul puudub enesekindlus ja ma kardan. See on selline kummaline hirm. Kui ma rahulikult end analüüsin ja mõtlen, et mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui ma teen ja ütlen nii nagu ma olen… Keegi ei löö mind, keegi ei tapa ka (kuigi töötame nugadega). Kusjuures surma ma ei karda ja valu ka ei karda (füüsilist valu, see on häiriv, aga ma ei karda). Kõige hullem on see, et nad naeravad minu üle, mõnitavad mind, aga seda nad teevad nagunii. Seega mitte midagi ei juhtu. Kui mind vallandatakse, siis oleks see supper hea.

Ühesõnaga, ma kardan, aga pole mitte mingit põhjust karta.

Täna jooksmise ajal mõtlesin, et kuradima mõnus on. Kuidagi väga mõnus tunne oli. Tegin midagi keelatut, astusin üle piiri, rikkusin reegleid ja kõige olulisem, tegin seda, mida mina tahan.

Kõige hullem moment oli tööle helistada ja öelda, et olen haige, kuigi haigust tuleks mikroskoobiga taga ajada. Kurk on natuke kähe, aga… Telefoni võttis vastu üks omanikest, see 10%-ne omanik. Kui ma ütlesin, et olen haige, siis ta kordas seda (ta kordas ka minu nime). Siis tikkus jälle pisar silma ja hääl värisema. (Krt ma olen nii kohutav valetaja.)

Ma olen kindel, et ta sai aru, et ma ikka haige ei ole. Ta ei soovinud head paranemist (nagu tavaliselt tehakse), vaid ta ütles: “Head nädalavahetust!” Aga noh… Ta ei olnud kurja häälega. Aga kui vallandatakse, siis on see hea. Tekitan endale olukordi, mis pressivad mind muutuma, oma elu muutma. Sedasi ma ennast juhingi, ma ütlen, et see pole kerge.

Vahel tekitan endale niisama piinu (nt Lars ja need neetud soojad tunded tema vastu ja see kinnisideeks muutumine, ta on mu mõtetes tihti). Jah, ma olen nii keeruline isiksus, et minu üle kontrolli saada pole võimalik (isegi mitte minul endal), aga sedasi sundida saan end. Teised ei saa, sest hakkan vastu, aga ise saan, sest siis pole kellele vastu hakata. Vaatan peeglisse, kirun (ennast) ja liigun edasi.

Igatahes: rikkusin reegleid ja tundsin end väga hästi. See oli kuidagi vabastav. Murekoorem langes õlgadelt.

Ja jätkasin mõtlemist ja jõudsin selleni, et äkki ma peaksingi hakkama oma enda piire rikkuma ja rutiini. Ma kujutan ette, et ma käituksin siis nagu üks teismeline. See ju ei sobiks, st selline käitumine ju ei passiks kohe üldse sellisele vanamutile nagu mina, kuid…

Igatahes: ma mängin selle piiride ja reeglite rikkumise mõttega. Võib-olla panen praktikasse võib-olla mitte. Eks näis. Varsti peaks paika panema järgmise aasta eesmärgid.

***

Jooksmisest veel. Ma kirjutan midagi rõvedat nüüd ja panen ka ühe ulaka pildi….

Ma täpselt ei tea, kui mitu aastat vana mu jooksmise rinnakas on, aga üle 5 aasta kindlasti ja vast alla 10 aasta. Nii kaua olen sellega jooksmas käinud. Mitmeid sadu kilomeetreid läbinud ja metsikult higistanud.

Nüüd see rõve osa: ma ei pese oma jooksu riideid tihti. Kolm või neli korda aastas ja tegelt ka. Jooksen iga nädalavahetus ja vahel isegi tihedamini. Seega on rinnakas olnud stabiilselt soolases ja happelises higis (5-10 aastat).

Tulemus (ulakas pilt):

20171201_093647

Jah, need metall asjad on roostes ning üks läks katki, üks konks. Pane tähele, et kõige väiksemas astmes. Ma olen sale. ;) Ja ulakas on see pilt seetõttu, et tegu on minu rinnakaga. Jah, kellel vähegi fantaasiat on, see saab kätte, mis vaja. Eks ole… ;)

Tavaliselt lähevad mu lemmik riided ribadeks. Kuluvad augud sisse. Aga see püsib väga kobe, ainult metall tuleb välja vahetada. Kaks konksu on, asi seegi. :D

Äkki jooksen ja treenin end nii pesulauaks, et polegi vaja rinnakat. Siis vahetan sugu, Taanis tuleb pool aastat oodata ja tõestada (mingile küsimustikule vastates), et ma kindlalt tahan sugu vahetada, kusjuures suguelundeid muutma ei pea. Lihtsalt hakkan meeste wc-käima ja spordisaalis nende pesemisruumis jne… ;) Mul juba tulevikuplaanid valmis. :D Muidugi enne tuleb Taani pass kätte saada.

***

Ja jõudsimegi selle teemani. Taani kodakondsuse jaoks peab mul olema DU2 või DU3. Olen poolel teel, et saada DU3. Kui ma õigesti mäletan, siis pean olema iseseisev ja elama ning töötama Taanis 5 aastat ning lõpuks tegema kodakondsustesti. Kusjuures hakkasin lugema materjali selle testi jaoks.

Nüüd see DU3: kirjalik eksami hinne oli 7 ja lugemise-arusaamise eksami hinne 4. (Jah, Taanis on natukke kummaline hindamissüsteem: 12-kõige parem, 10, 7, 4, 2, 0 ja -3, Sooritatud saad hindega 2, st keskmise hindega 2. Keskmine hinne esitatakse lõpphindena ja see võib vabalt olla 5,76 või midagi sellist. Komadega ja mingi selline number, mida hinde andmisel ei kasutata.)

Woop-woop. Teine eesmärk on poolel teel… On lootust. Suuline eksam annab topelt hinde. See eksam on 14. detsembril. Kui saan nelja, siis keskmise arvutamisel oleks nt. (4+7+4+4)/4

***

Mis nüüd kirja sai? Tööst- kirjutasin, koolist-kirjutasin, Larsist-kirjutasin, kahte eesmärki mainisin… Endast ja oma tunnetest-kirjutasin…

Kass elab veel, aga on tähelepanu näljas ja hooldamata. Lill ka elab. Sellel nädalal pole vett saanud. Nataljale lubasin kunagi ammu pildi joonistada, ühe pildi tema pojast ja teise pildi tema tütrest, aga ta tahab kolmandat pilti ka, kus on tema poeg ja tütar ja otseloomulikult on ta ise kõikidel piltidel esindatud. Seega kahe pildi asemel tuleb joonistada kolm. Eelmine nädalavahetus ei jõudnud kahte pilti joonistada, sai kõigest üks valmis. Seega olen niigi oma plaanist maas. Aga õnneks on jõulupukus, seega on lootus, et uueks aastaks on kõik joonistatud. Saan S-i arvepidamist teha. Terve aasta tuleb üle vaadata, sest pole aega olnud, et sellega tegeleda.

Oma raamatusse tuleb kirjutada 4 lehekülge. Oh… Ma olen puntras. Aga püüan välja rabeleda, ennegi nii juhtunud.

Kial, millega ma sõidan, on vist siduriketas õhtal ja survelaager ka. Suur töö, aga tuleb varsti ette võtta. Homme lähen Jan’le külla ja siis vaatame Kia üle. :S

***

Mul kisub viimasel ajal ikka nii metsa kõik. Tea, kas keegi on mulle needuse peale pannud. Ma olen ikka mõelnud, et ma ise olen see kõige suurem nõid, kes neab ja teeb muud hookus-pookust, aga kusagil on suurem nõid kui mina. Mul pole õrna aimugi, kes ta on. Unenägudes pügan lambaid, kantseldan oma imikust poega, kassi ja koera ning vahel püüan põgeneda oma mafiabossist mehe või kavaleri käest. Jah, sellised unenäod korduvad ööst öösse.

Ja need on luupainajad. Justnimelt, üks imik, kes on minu oma, on luupainaja minu jaoks. Teiste lapsed on armsad, nendega natuke mängid ja nunnutad ja kui üle viskab, siis annad tagasi, aga enda oma ei saa tagasi anda, kui enam ei peaks meeldima.

Jah… Sai vist kõik. Nüüd tuleks miskit teha.

***

Heikile kirjutasin, et tööl muttide vahel hakkan ise ka kibestunud mutistuma. Mullamaitse on juba suus ja üks pehme kirst peenete nikerdustega on unelmaks (imeliseks paigaks) muutunud. Rokem nagu elult midagi ei taha ega oota. :D

Võib lugeda musta huumorina. Aga jah… Ma olen ka tähele pannud, et teen liiga tihti nalja surmast. Räägin ka sellest palju. Noh, näib, et mul on enesetapu risk. Kuigi ise ma seda ei arva. Noh, ei ole plaanis. Läheb küll sitasti ja olemine on kehv ja enesehinnang on suure miinusmärgiga, aga siiski ei ole veel soovi alla anda. Võitlusvaim on kustunud, aga hoian vaikselt, kuid kindlalt ja stabiilselt oma kohta (ühiskonnas, millesse ma ei kuulu ega mahu). :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Ajanappus, aga ma püüan

Täna käisin jooksmas. Pärast oktoobri puhkust parim aeg (1h 1 min), varem oli ikka 1 h 5 min. Aga pärast jooksu olin ikka väsinud küll. Tundsin, et pingutasin.

***

Nendest kuuest pildist ühe sain valmis. Järgmine lebab laual ja ootab alustamist (st valge paber lebab laual ja pliiatsid ka). (Plaanisin joonistada kaks pilti nädalavahetusel, aga läks teisiti). Ei taha enam joonistada. Pean end sundima. Kõigest viis pilti veel (kui rohkem tellimusi ei tule või kui suudan öelda “ei”).

***

Hambaarsi arve maksin ära. Üks osa tuleb vist veel või pääsesin lihtsalt. Jube raske on arveid võrrelda, aga… Sest.. (1.) on olnud inflatsioon (Eesti andmed, kgemused pärinevad aastast 2011 ja Tartu), (2.) Tartus on toodud täpsemalt toimingud välja, siin Taanis on miksitud asjad kokku ja ma pole piisavalt pädev lahti muukima, et mis üks Taani toiming endas sisaldab. Või mis asjad Tartus tehti ühele hambale jne…

Tegin siis umbes arvutused… Tulemus on, et Taanis on 4-5 korda kallim, kuid maha pole võetud inflatsiooni mõju (Eesti andmed 2011 ja Taani omad 2017).

Miinimum palk Eestis on 430 eur (oletan, et bruto, seega neto on ca 340 eur). Mina saan Taanis miinumum palka ja see on 4 korda suurem. Seega on hinnad nagu paigas. (Lisan, et minu eelis siin on see, et ma ei maksa eluaseme eest, mis on Eestis ca 99% sissetulekust, talvekuudel). :D

Natuke arvudest siis…

***

Täitsin oma tulumaksu prognoosi. Kui ma õigesti aru sain, siis aprillis on mulle laekumas 44 000 Taani krooni. Saan endale hamba osta ja natuke jääb ülegi. Eks näis.

Ajan siin vaikselt oma asju ise. Pistan nina maksundusse ja rahaasjadesse. Muidugi suur töö on veel ees. (1) S-i raamatupidamine korda teha alates aasta algusest; (2) töökohavehtus, mis on planeeritud jaanuari kuusse…

***

Minu selle aasta eesmärgid. Oh… kõige libedamalt edeneb see jooksmise eesmärk. Töötamise eesmärk oli madal ja selle saavutasin juba poole aasta pealt. Töövehtus jääb järgmisse aastasse. Saab näha, kas saan midagi erialale lähemat. Säästude kogumine on tuulde jooksnud. Pigem on säästud kgutud miinumärgiga. :D (St tuleb nii palju välja käia). Väga ei stressa, sest see on ju kõigest raha ja surilinal pole taskuid. Raamatukirjutamine ei edene üldse. Pean kirjutama 4 lehekülge järgmine nädalavahetus (tuletan meelde, et pilte on vaja ka joonistada).

- Pühin higimulli otsa eest!!! – Saan hakkama. :) Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

***

S-i kaalul on batarei tühi, seega ma ei tea kui palju kaalun. Olen paks või peenike. Eestist toodud kommid on otsas, nüüd veel šokolaadid ja siis tulebki Taani kraamile üle minna. Oletan, et uuel aastal nosin juba Taani küpsist. :D

Visuaalne hinnang oma kehale. Kui kõht on tühi, siis olen peenike, kui kõht on täis (pluss stress), siis vean kõhu peal ühte pallikest. Tööpüksid (need S-mõõdus) lähevad mulle jalga alati. Seega… Vist ok…

Üks hammas puudub. Kuid seda ei ole märgata. Nüüd olen juba harjunud. Ei näe end väärtusetu vana-mutina. Täitsa naine olen veel, oma parimates aastates (see viimane on oluline). :D

Kui mul hammas välja tõmmati, siis põsk läks natuke paiste. Tööl vist ei märganud seda keegi. Vähemalt keegi ei kommenteerinud midagi. Jan’le ütlesin, et üks põsk on nagu hamstril. Läksime koos koeraga jalutama. Ta tahtis juba sportlikust huvist näha, et kuidas ma hamstripõsksena välja näen. Aga… Ta pidi luubi appi võtma, et mu hamstripõske näha. :D Ma vist natuke liialdasin ja reageerisin üle. :D Noh, õige natu, mitte palju. :D

***

Nagu näha postitusest, et kõik on segane. Minu elu on segane, olen segane ja segaduses. Seega kõik ikka vanaviisi, ilma muutusteta. :D

Kas kõik valdkonnad sid nüüd kaetud?

Puudub Lars. Jah, ta puudubki mu elust. Mõtetes ikka on, aga… Jah.. Ainult fantaasiad….. ;)   :D Liigume edasi…

Emotsionaalne seisund. Ohhh… See kõigub äärmusest äärmusesse, aga rohkem on ikka negatiivses äärmuses. Ilma tõttu vast. Päikest näen harva.

***

Egas midagi. Sadulasse tagasi. Ja ikka edasi, ikka edasi. :D (Karlsson ütles nii – ma oletan muidugi).

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kas miskit uut?

Ei, ei ole.

Kohutavalt väsinud olen. Ei teagi miks. Tean, et kui olen väsinud, siis tuleb magada.

Täna olen lapsehoidja. Ema sõbra väike koer on minu hoole all. Istun siin loomaaias (ema koer, minu kass ja see väike koer).

Ma vist ei hakkagi siin mingit iba kirjutama. Parem lõpetan juba aguses ära. :D

Süda tuksub ja kõik organid töötavad ja näpud on ka alles.

Head und! :)

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Et oleks midagi lugeda

Eile tulin töölt ja kodus jõin kiiresti kohvi ning pärast seda läksime S-ga tema sõbranna skautide maja koristama. See on selline majake mere ääres, kus on 45 voodikohta (kolme korruselised puidust narid ja lisaks veel 4 magamiskohta… Ühesõnaga palju voodeid ja madratseid, mida kloppida ja linu vahetada vajadusel.

Tahtsin öelda, et olin päris väsinud lõpuks. Mu ema läheb alati stressi ja närvi, kui me sinna appi peame minema. (Minu jaoks on kummaline selline lause vorm “pean appi minema”. Ma olen enamasti parajalt ülbe, et kui ei taha, siis ei tee ega aita ja nii ongi.) Pidin olema pärast närvesöövat ja väsitavat nädalatrahulik. Kusjuures õnnestus.

Ma ei tea, mis minuga juhtunud on. Närvisoon on vist lõhkenud. Nüüd olen nagu hipi või kergelt pilves inimene. Minu ümbes toimub draama ja inimesed on närvis ja karjuvad. Mina olen rahulik ja nokitsen vaikselt edasi. Kui ei lasta edasi teha, siis istun ja jälgin mängu ja ootan, kuna saan jätkata. Ise olen ka üllatunud.

Tööl panin kastidele kleepsud valesti peale. Peaaegu terve alus. Sellele alusele läks vähe kaste, kõihest 48 ja ma suutsin neist praagiks tembeldada 2/3 umbes. Kõik aitasid ja võtsime kastidest välja ja pakkisime uuesti. Muidugi liin jooksis ka errorisse. Ma muidugi olin rõõmus ja lootsin, et nüüd nad küll vallandavad mu, aga ei… Pean ikka suurema jama kokku keerama. :D Ei saa veel tasulisele puhkusele. :D

Täna tuleb mul kohust täita ja ema poissõbra sünnale minna. Söön šokolaadi (hambad juba kannatavad, st ei ole enam valus) ja püüan olla mõnus. Panen mugavad riided selga, sest äkki on vaja joosta, noh, kui midagi valesti ütlen. Mul vahel ikka õnnestub. Ega mulle seda loomulikku viisakust pole eriti antud. Ma kipun kõik ikka otse välja ütlema. Lapsesuu, mis tea.

Isaga rääkisin ja lõpetuseks ta ütles: “Noh, sul on siis kõik sama hästi nagu mulgi?!” Ma vastasin: “Ei, ma arvan, et mul on ikka palju parem.” Ta ütles, et nüüd tunneb ta end halvasti. No, ta arvas, et tal on kõik väga ok, aga siis tulin mina ja näed… Ikka mul parem… Ma siis vabandasin ja ütlesin, et “oh, mind lapsesuud küll”. Naersime koos.

***

Ma lõpetuseks panen natuke siivutu nalja ka. Oma taani sõbra Jan’ga. Arutame poliitilistel teemadel nagu “taani noormehed ei seksi”. :D Tegelikult oli mingi uuring, et Taanis kasutavad paljud noored meged viagra-tablette. Ma ei tea, kuidas me selle teemani jõudsime, aga ma pidin kohe teema üles võtma. Aga olin unustanud sõna viagra.

Muidu meil on ikka viisakad vestlused ja ma olen alati nii ontlik ja malbe ja natuke häbelik ja selline… Noh.. ja siis ma ütlesin… “Noh, need noored kasutavad neid tablette…” Ta küsib: “Kas sa mõtled beebi-pille?” Ma: “Ei.. noh, mehed võtavad, et “en pik” (vanakreeka keeles fallos) seisaks/püsiks püsti.” Jan hakkas naerma kõht kõveras. (Tavaliselt, kui ma tobeda vea teen, siis ta püüab ikka poliitkorrekseks jääda (tõsine ja asjaliku näoga), aga siis ta ei suutnud.) Naeris ja kukkus diivanil küllili pea patjade vahele ja siis läbi naeru ja kuidagi häbelikult ütleb: “Viagra” ja siis ma ütlen: “ja-jah, just seda ma mõtlesingi…” Ja jätkasin teemat, et mida ma lehest lugenud olin. Muidugi sellel teemal me ei peatunud, aga…

See oli taas selline koht, et ta arvas, et mina selliseid sõnu ei tunne. Suutsin teda jälle üllatada. Ta ütles, et ma suudan seda ikka ja jälle. Küll ma oskan autodest ja varuosadest rääkida (kusjuures asjalikku juttu), ta isegi küsib minult nõu vahel. Ja siis sellised siivutumad teemad pole ka mulle võõrad…

Meil on huvitavad vestulsed. Ma pean H.C. Anderseni ka tänama tema kuulsate muinasjuttude eest. Nt me rääkisin Jan´le eestipärasest kartulisalatist, et mis seal sees on ja siis unustasin ära, kuidas on hernes taani keeles… “Noh, seal sees on ka see asi, mille peal printsess magas”… “Hernes?” “Ja-jah, herned on ka kartulisalati sees.” :D

Head lugemist!

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Jätk…

Andsin pildid ära ja ühtegi tellimust juurde ei tulnud. See on hea. Homme tööle ei lähe ja edasi nad vast unustavad ära.

Homme on eksam, juba närv kerkib.

***

Unustasin mainimata, et vahetasin oma Eesti juiloa Taani oma vastu. Lubati postkasti saata. Ootan. Eesti juhiluba võeti ära, vastu anti üks paberilipik. Sellega ma sii sõidan. Või no, autoga sõidan ja see lipik on juhiloa eest rahakoti vahel.

***

Hetkel rohkem midagi lisada pole.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Millal ma ometi õpin ütlema “ei”

Nüüdseks olen joonistanud 9 pilti. Homme annan kaks värskelt valminud pilti ära.

Joonistada tuleb veel 4 pilti, üks jõuluks ja kolme puul tähtaega pole.

Lisaks neile neljale üks pilt mu emale (jõuluks) ja üks pilt mulle, see, mille ma kavatsen siia blogisse näidiseks panna.

Järgmine nädal reedel pean pärast tööd koristama. Eelmine aasta koristasime emaga seda objekti kaks päeva. Laupäeval on ema poissõbra sünna, kuhu ma olen kutsutud ja lubasin minna.

Muideks järgmine nädal teisipäeval on mul eksam. :S

Tahtsin öelda, et jube kiire on ja stress tekib. Joonistamist juba vihkan ja tõesti püüan hakata ütlema “ei”.

Ma juba ütlesin “ei”, seda siis Monale. Pärast tuli Erik ja ta muudku lunis ja lunis ja lõpuks ma ütlesin ok, teen ära. Siis pidin ju Minale ka pildi tegema. Need saidki nüüd valmis.

Lillianiga trehvasin ja ta saatis mulle foto. Talle lubasin ma väga ammu, et joonistan pildi. Ja Nataliale lubasin, kuid Natalia pole mulle fotosid saatnud ja ma pole küsinud. Vast kahenädala pärast küsin. Võtan käsile.

Lis’le lubasin pildi teha, tema lubasin jõuluks.

Tegelikult tahaks need koustused kaelalt ära saada enne uut aastat.

***

Minu raha-eesmärk (Eesti arvel 2000 EUR). Ei mängi välja.

Käisin hambaarsti juures. Arve tuleb üle 10 000 Taani krooni. Ühe hamba lasin välja tõmmata. See läks tükkideks ja hambaarst urgitses tükke välja üle tunni, kaks korda tegi tuimestust ja proovis kõiki oma tööriistu. Lõpuks oli ta juba üsna närvis ja nõutu.

Minu põsk läks natuke paiste, aga tööl ei märganud keegi või nad olid minuga väga viisakad ega maininud. Nüüd tõmbub põsk kollaseks.

Valus oli ka, kahel järgmisel päeval, aga nüüd on juba ok. Naeratada saan, aga väga suurt naeratust ei saa endale lubada. Ega ma olen alati oma valehambuvust häbenenud, seega olengi suu kinni naeratanud… Ühesõnaga, pole probleemi.

Vana olen kah, seega on täitsa ok, et lagunen. Tuleb lihtsalt tihkemini passi vaadata.

***

Eesti riik kirjutas, et minu ID-kaardi sertifikaadid peatati. Nii armas neist. Ma olen nii kaugel, et mul nagu polegi võimalust asja parandada. Riigiga ma suhelda enam ei saa… Vaikselt antakse mõista, et tõmba üldse uttu. Meil pole sind vaja….

Eks ma vaikselt püüan Taani kodanikuks saada. Üks samm korraga. Küll kõik tuleb, kui õige aeg käes.

***

Tööl… Seal oli põrgu. Pärast pikka puhkust on raske, aga mul oli veel eriti raske, sest iga päev tegin mingit täiesti uut asja. Poolteist aastat olen teinud korduvaid ülesandeid ja on tekkinud rutiin, aga nüüd tuli igapäev uuesti endale väljaõpe teha. Just nimelt. Ega meid seal keegi ei õpeta. Ainus, mida nad teevad on karjumine, kirumine, siunamine jne… Aga mingeid õpetussõnu ei anta. Ei öelda, mida valetsi teen ja kuidas tuleks teha…

Reedel oli vapsee äge. Mind pandi liinile 5 ja see oli peaaegu liiniülema vastutusalasse kuuluv ülesanne, mida ma tegin.

Läksin hommikul kontorisse, küsisin liini nr 5 koolitust, nad olid üllatunud, et ma sellel liinil olen (ise teevad tööplaane)… Saatsid mu kööki sousti järele (133 kg, vagunis) ja lubasid mind välja vahetada. Kuid…

Tulin soustiga võudurõõmsalt tagasi. Mehaanik oli seal, ütlesin, et ma pole varem siin seda teinud. Ta ütles, et ta ka pole, et siis on meid ju kaks. Ta seadis vaguni tõstuki paika, pani vaguni peale ja kallas sousti liinile. Eks ma võtsin siis üle… Mälusopist meenutasin, et kuidas kolleegid on seal töötanud. Teine kord on olnud aega teise liini äärest kiigata (noh, liinin jookseb errorisse, siis on aega ringi vahtida või nii)… Noh, eks ma siis mängisin seal tarka ja vaikselt mässasin, lootuses, et mind vahetatakse ikka välja…

Ülemus tuli ka, ütles, et liiga palju sousti on liinil ja siis liiga vähe, aga kui palju seal peaks olema, sellest ei kõssugi….

Kui ma olin juba pool päeva mässanud ja liini ilusti jooksma saanud. Katse eksituse meetodil teada saanud, et max 1/3 vormist võib olla soustiga kaetud, siis on ok… Ja mõned muud nipid, et kuidas soust vagunist välja saada nii, et see ei kukuks maha ja samas, et seda poleks liiga palju. (Soust oli nagu tainas ja ma pidin väikse aerukesega seda siis juhtima, tagasi hoidma, kui alustasin uue vaguniga ja kiiresti juurde kaapima, kui vagun hakkas tühjaks saama)…

Tegin natuke statistikat ka. Umbes iga poole tunni tagant pidin käägist uue vaguni tooma, selleks kulus 7-10 minutit. Pärast sain 2 tunni jooksul 4,5 vagunit liinile puistada. Tööga sain valmis 1 tund varem, aga ma olin väsinud ja ütlesin, et soovin koju minna. Reedene päev ja ülemus lubas mul vabalt minna.

Päeva teises pooles oli mul juba ohtralt õpetajaid ja sai palju häis nippe ja õpetussõnu ja abi. Nt sain teada, et kuidas tuvastada, et õlipott on tühi ja kuidas ning kus seda täita… Oh… Ma sain nii targaks kohe.

Kuulsin, et praaki oli ka vähe. Alguses oli plaanitud, et välja läheb 7 euro-aluse täit külmutatud sousti, aga pärast suurendati seda 10-le ja vist 11.-le sai ka 5-8 kasti lisaks. Kui ma õigesti aru sain, siis ma suutsin toota rohkem, sest praaki praktiliselt polnud. Kindlalt ei tea, sest otseselt keegi minuga sellest ei rääkinud.

(Mäletan, et pea aasta tagasi olin ma seal teisel pool otsas ja pakkisin sousti, seal oli väga palju praaki. Kastide viisi sai seda minema visatud.)

Ega väga seda enam teha ei taha, sest raske on. Ma küll unistasin füüsilisest tööst, aga enam ei taha. Muidugi järgmisel hommikul tulid 20 kätekõverdust väga kergelt. Samas lihased valutasid ikka ka… :)

Aga nüüd ruttu magama ja tuleb see uus nädal vastu võtta.

***

Tööl oli mul päkapik käinud ja tööriiete kappi šokolaadikalendri ning kommipaki jätnud. :) Kusjuures ainult minul oli päkapikk… Minuga ikka juhtub huvitavaid asju aeg-ajalt.

Head und!

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Esimene pliiats läheb pensionile

20171101_171727

Kui mu mälu mind ei peta, siis sain joonistada 7 pilti. Päris hea tulemus.

 

 

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mina olen professor

http://igav.delfi.ee/motteterad/horoskoop-paljastab-vaata-jarele-mis-on-sinu-roll-selles-elus?id=75531153

V – PROFESSOR

Professorid on kaine mõtlemisega stabiilsed inimesed. Nad on asjalikud, mõistlikud ja inimesed, kes alati kõik korda ajavad. Professorid on hea sõnavaraga ning sobivad hästi kõnelejateks. Neil on hästi arenenud huumorisoon ning sarkasm pole neile võõras.

Nendega suhtlemisel ei tasu häbeneda oma arvamust – igal inimesel on õigus oma arvamusele. Aga sealjuures pidage meeles, et teie arvamus peab olema hästi põhjendatud.
Niisama tühja õhku puhuvad inimesed professorile ei meeldi.

Nad hindavad inimesi, kes on ettenägelikud ja planeerijad – täpselt nagu nad ise. Emotsioonide üleküllus ning kirglikud tunded on neile võõrad.

***

Minu arust täitsa mina. Ega siin polegi vaja midagi lisada. :)

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Määratlemata | 7 kommentaari

Ega mul midagi öelda pole

Lubasin esimeseks tööpäevaks kolm pilti joonistada. Ühele kolleegile kaks ühesugust polti ja teisele kolleegile ühe pildi. See üksik on valmis (ega ma rahul pole, aga ma pole vist kunagi rahul, eriti kui see mind puudutab.)

Natuke põen nende ühesuguste piltide joonistamist. Noh, äkki need ei tule ühesugused ja see kolleeg on väga trenditeadlik ja kõik peab olema ja sobima tibin-tobin. Tea, kas ma nii kõrgel tasemel hakkama saan.

Õnneks ma pole raha ette võtnud. Maksavad sii, kui pildid valmis. Siis ise vaatavad, kas sobib.

Ma ise ütlen ka alati, et ma proovin, et mul kogemust pole ja garantiid anda ei saa, et õnnestub.

Lisamärkus: joonistan harilikupliiatsiga prortreepilte. Mul on plaanis siia näitena joonistada üks kuulsus. Aga ei tea, kas ma aega leian. Noh, vaatab.

***

Järgmine nädal puhkan veel. Ei taha tööle minna. Kujutan ette, et seal on põrgu. Vast ei olegi nii hull nagu ma kardan…

Ma tunnen, et mu närvid on haiged. Ma ei oska endale diagnoosi panna, aga pööningul oleks vaja midagi natuke korrastada. Ma küll püüan olla rahulik ja Eestis tulles on asi ikka kordades paremaks läinud, kuid olen kindel, et tööle minnes olen samas olukorras tagasi. Natuke kardan.

Sümbtomid on järgmised: Ma olen kohutavalt närviline. Ma ei mõista nalja. Ma vihastun, solvun. Kipun inimeste peale karjuma. Vahel tahaks nutta, mõnikord nutalgi õhtuti. Kui ma analüüsin ennast ja oma reaktsioone, siis olen alati üle reageerinud. Mul pole olnud mingit põhjust vihastumiseks. Aga… Miski on pööningul paigast ära ja kõike võtan väga isiklikult ja hinge ja…

Ma korrutan endale, et tööl on ju ka suva, mida teised räägivad või mõtlevad. Ja kui mind vallandatakse, siis oleks see parim lahendus. Või kui mind ei vallandata, siis saaksin raha teenida, see ju ka hea. Noh, ainus, mida ma peaks tegema on see, et roni õigeks ajaks koale, täida käsku, pinguta lihast ja tule koju tagasi… Noh, pole ju hullu. Eided vinguvad, aga las teevad, mis see minu asi on.

Kuid see on jäänud vaid mõtte tasandile.

Eks ma ikka püüan seda rakendada. Novembris saab näha, kuidas see mul ka õnnestub. Proovin nii kaua, kuni hakkab õnnestuma või vahetan töökohta.

***

Ma pole veel päris puhkuse lainelt maha saanud. Kuidagi rahulikult võtan asju ja kooli värki pole üldse vaadanud ega raamatuid lugenud ega midagi.

Tahtsin oma eesti juhiluba ära vahetada (taani oma vastu), aga nõuti elamisluba. Tea, kas pean neid harima hakkama, nt mis riigid kuuluvad EL-i ja see “vabaliikumise õigus” jne… Ma mingi paberi leidsin, seega püüan esmaspäeval sellega neid lõbustada. Mul on terve nädal, saan neid seal külastada terve nädal. Kui muud ei saa, siis keelepraktika ja see on ka väljasõidu eest. :D

***

Kõik on ok. Eksisteerin veel. Päris prügi ka pole.

Mõnikord ma mõtlen, et olen mõttetu inimene. Mõnikord ma mõtlen, et teised mõtlevad, et olen mõttetu inimene ja mõnikord mulle tundub, et teised inimesed püüavad oma käitumisega või üleolekuga näidata, et olen mõttetu inimene…

Sedasi ma siis ulbingi (mudas). Püüan ikka käekese arglikult üles tõsta ja paluda, et ärge minust üle sõitke, ega ma ju oma eksistentsiga teid tülita, ma siin vaikselt nurgas hingan vaid. Aga noh…

Jah, mul on enesekindlusega probleeme.

Muidu on ikka ok ja küll ma selle poni ka leian. Ma siiralt usun, et mind on ootamas üks suur ja ilus suksu, kusagil, kunagi… Tuleb vaid olla kannatlik ja ikka edasi rühkida.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Eestis käidud

Alustan sellega, et enam ma Eestisse ei lähe. Ma tean küll, et tavaliselt pöörduvad sellised väited tagurpidiseks, eks tulevik näitab. Aga praegu olen ma küll seisukohal, et enam ma Eestisse ei lähe.

Proovime siis algusest.

15.10.2017 lendasin ma Eestisse. Reis oli pikk ja väsitav, kuid midagi erilist ei juhtunud. Lennukid tulid õigeaegselt ja kõik sujus nagu õlitatult. (Kiidan AirBaltic’t.)

Tallinnas ootas mind Heiki. Noh, mina ootasin teda, sest ma ütlesin talle teadlikult hilisema kellaaja. Noh, et kui midagi juhtub, siis ta ei peaks mind ootama. Aga see selleks. Ta tuligi ja võttis mu peale.

Nuusutasin u. pool tundi Tallinna õhku ja kiikasin trammi, mis sõitis lennujaama. Põnev…

Heiki maksis mu hotellitoa eest. See oli paradiis (enne põrgut). :) Ma pole varem hotellis olnud, seega olin täitsa rumal. Hüppasin enne hotelli poest läbi. Hakkasin käterätikut korvi panema. Heiki vaatas min küsiva ja etteheitva pilguga. Ma siis naeratasin ja tegin seda tobedat naiivse neiu nägu ning küsisin: “Kas hotellis on see olemas?” Ta vastab: “Muidugi.” Ja vaatab mind nii nagu, et see on ju ise-enesest mõistetav. Panen siis käterätiku tagasi.

Pärast küsin arglikult. “Ei tea, kas ma peaksin hambaharja ja -pasta ise ostma?” Ta vaatab mulle jälle selle etteheitva pilguga otsa. “Kas sa teed nalja vä? See on see, mis peab sul endal kaasas olema. Ega sa ometi neid ostma hakka?” Ma vastan: “Mul polnud nende jaoks ruumi. Ma parem ostan.”

Seepi ja šhampooni mul ka polnud, aga neid ma ei ostnud ka. Need pole nii olulised (nii lõhikese perioodi jooksul).

Ta küsis, kas mul on kõht tühi. Vastasin, et on jah… Lisasin, et ostan pähkleid, nendega vaigistan kõhtu. Aga ta viis mu Hesburgerisse ja sain sealt manti. Ma pole juba mitu aastat rämpstoitu söönud. Noh burgerit või nii… Pole lihtsalt juhust olnud.

Igatahes… Siis viis ta mu hotelli ja holitses ikka, et ma ilusti tuppa saaksin. Kandis mu seljakotti ka. Milline suurepärane teenindus!!!

Pildid…

20171015_205803 20171015_205809 20171015_212611 20171015_212646 20171015_212704 20171016_074154 20171016_074200 20171016_085122

Kahene voodi. Ma ei tea miks. Ühene ja kahene olid sama hinnaga lõpuks. Ju selle pärast.

Teised vaatavad TV-d hotellis, aga mina lugesin raamatut. Oh… ma ei suuda kirjapildis väljendada, kui mõnus seal oli. Nagu oleksin kahe probleemse maailma vahel. Selline koht, kus pole ühtegi probleemi, ainult nauding.

Hommikul vaatasin aknast, kuidas inimesed tööle sõidavad. Mul polnud kuhugi kiiret. Taas üks selline nauding, mida on raske sõnades väljendada. Ma olin ise selles süsteemis, et hommikul tööle ja pidi vaatama kella ja hoidma ajast kinni. Siis need ummikud (mul õnneks mitte)… Ma vaatasin seda stressirohket liikumist ja olin väga rahul endaga, sest ma olin sellest väljas. Olin sellest puutumata. Ma räägin, see oli taevas seal (neljandal korrusel). :D

***

Vanaema juures olin närvis. Esiteks vanaisa autol puudun kindlustus (poliis). Auto on jätkuvalt tema nimel, aga ta on ju surnud. Õnneks polnud leping veel lõppenud ja ma sain netist uue kindlustuse teha. Jah… Eesti riik. Surnud inimesele tehakse trahve jne… Peaasi, et raha saaks, pole vahet, kas asi ka õige on… Aga mulle see täitsa sobis. (Ei, ma kiirust ei ületanud, aga vanaisa autol polnud poliisi tehtud pool aastat ja juba hoiatati, et varsti rakendub sundkindlustus, mis on oma olemuselt trahvi moodi…).

Tegelikult oleks vaja ju arvutiprogrammis üks ühildus teha. Kõik on ju nagunii üks riigiandmebaas, aga ei… Auto on jätkuvalt surnud inimese oma ja sõidab ringi ja ametlikult/juriidiliselt on kõik õige. Kirjutatakse trahve ka kui vaja, programmis pole mingit errorit… Pole minu asi.

Vanaisa autol oli piduriviga. Isa vaatas, et pidurisilinder ei liigu (esimene juhipoolne) ja õli tilgub, sest karteris oli auk (roostetanud). Ma olin mures, et äkki pidur läheb blokki, et kui see juhtub siis, kui ma sõidan nt 90 km/h, siis olen kindlasti autoga üle katuse. Aga isa ütles, et seda ei juhtu. Et pidur võib põlema minna, aga blokki ei lähe.

Üllatav küll, aga see rahustas mu maha ja ma võtsin kätte ning käisin Tallinnas ära. Vanaemaga koos. Ta käis sõbrannal külas.

19.10.2017 olin Tallinnas ja kruiisisin ringi. Ühele oleksin külje pealt sisse sõitnud parklas ja teisele oleksin peaaegu ette keeranud. Esimene oli Tallinna kogemusega autojuht. See lipsas eest ära ja teise puhul olid mul siiski head pidurid ja refleks ka. :D Auto terve ja mina terve, aga närv oli küll väga must ja käed värisesid.

Mõned pildid. Teemast natu väljas, aga… samal päeval tehtud.

20171019_174329 20171019_174331 20171019_174350 20171019_174533 20171019_174611

Käisime Stroomi-rannas. Mu vanavanemad kohtusid seal. Külm oli ja pimedaks hakkas minema, seega sinna metsatukka jalutama ei läinud. Mu vanaema ka nagunii ei mäletanud ja unustas ja läks segamini, seega poleks me nagunii seda õiget pinki leidnud, kus ta oma jalgu kinni sidus (loe: kingi jalga pani).

Pärast telefoni abiga läksime veel siia…

20171019_181001 20171019_181344 20171019_181356 20171019_181400 20171019_181404

Vanaema töötas siin 6aastat. Sitsi või Balti Manufaktuur… Kangast tehti seal (kui ma õigesti olen aru saanud). Nauke jube kant. Kui keegi oleks öelnud, et Sitsi on Kopli ja narko-urgas jne. Ega siis poleks vist seal nii julgelt jalutanud. Olime seal natuke jalutanud, siis hakkasid vastu tulema puru-purjus vene keelt kõnelevad meessoost isikud. Lärmasid ja laamendasid. Aga kõik läks hästi.

See on huvitav rajoon. Natuke hakkab sinna juba elu sisse tulema. Seal on perekonna, keskklassi liisingu autosid ja osad majad on korda tehtud. Samas kõrval on ka põlenud ja lagunevaid puumaju. Piirkonnast võib asja saada, aga see suur uhke hoone on küll ajalugu.

Rohkem pilte mul sellest päevast pole. Vanaemast ma ka pilte ei teinud. Ma pole pildistaja-tüüpi. Noo ei viitsi. Pärast mõtlen, et oleks võinud, aga… Läks nii…

***

Nüüd jõuame minu sünnipäevani (20.10.2017) . Vanaema oli unustanud, siis vaatas kalendrit ja oma märkmeid. Õnnitles ja ütles, et pärast läheme poodi ja ostame torti. Aga selle pisi asja unustas ta ära ja minu jaoks polnud see ka tähtis…

Sünnipäeva hommik.

20171020_095121 20171020_095126 20171020_095129 20171020_095137 20171020_095143 20171020_095147 20171020_095154

Väga ilus. Taanis öeldakse, et kui päike pasitab sünnipäeval, siis oled olnud terve aasta hea. Ju ma eelmine aasta olin hea. Järgmine aasta sajab kindlasti vihma, seega hoidke vihmavarjud enda ligi seal 20. oktoobri paiku.

Nimelt ma karjusin oma vanaema peale. Ma pole seda kunagi teinud ja ise ka ehmatasin ära. Aga lihtsalt… Ma ei tea, mis juhtus…. Ma analüüsisin olukorda ja ennast. Arvan, et mul on stress tööst ja koolist ning see lisa stress reisimisest, vanaemast ja kohustustest ja aja nappusest jne…

Vanaemaga on see, et ta räägib koguaeg suremisest ja kurdab. Ja vingub ka. Ma ei tea, kuidas vanaisa suutis nii kaua vastu pidada. Vanaema ütleb, et tal on närvid haiged ja siis vabandab ta sellega, et vanaisa on surnud jne… Tegelikult otsib ta vaid vabandusi, selle asemel, et end kätte võtta.

Kui ma unustan end ära ja kirjeldaksin või vaatleksin tema olukorda, siis ma mõistan teda ja mul on temast kahju. Arvatavasti, kui tegu oleks kellegi teise vanaemaga, siis oleksin ma üks neist, kes mõtleks, et lapse-lapsed ja lähedased on nii ülbed ja üks-kõiksed (ma mütleks, ma ei anna hinnanguid teiste elule. Pigem püüan mõista ja otsida põhjusi, miks see nii on).

Aga… Ma olen inimene ja ma ei saa… Minu sünnipäeval läksime me surnuaeda, vanaisa juurde. Ja siis vanaema hakkas jälle vinguma selle üle, kuidas ma auto parkisin. Mul viskas see üle ja parkisin, siis teise kohta. Siis tema hakkas nutma ja ütles: “Koguaeg ainult sina ja sina…” Ma edasi ei mäleta, mis ta ütles… Mul läks aju errorisse.

Ma sõidan Eestisse üksnes tema tõttu. Ma sõidan autoga, mis on ohtlik. Üksnes tema jaoks, et tema ikka saaks Tallinnasse minna. Ma olen pool päeva telefoniga internetis, et saada autole kindlustus. Helistasin kindlustusettevõttesse, aga sealt sain valeinfot nagu ikka. Nad ei tunne süsteemi, aga mina neid harima ei hakka…

Ajan selle kindlustuse välja, et tema saaks kodust välja liikuda jne… Selle taustaks kuulan, kuidas ta kirub, et ma koguaeg nina telefonis olen ja tänapäeva noored on hukkas ja ei tee midagi jne…

Ma pidin lõhkema seal.

Siis lõpuks ta küsib, et kas ma ikka poistega väljas ka käin… Kust ma võtan selle aja? Kool, töö ja puhkusel sõidan Eestisse kuhugi pära-põrgusse metsade vahele… Ma hoidsin oma suu kinni.

Lõpuks ma sain nii palju maha rahuneda, et hoidsin oma suu kinni. Lihtsalt ei öelnud mitte midagi, kui ta jälle mind siunama hakkas või oma surmast rääkis…

Ma ei tea, kuidas reageerida… Mulle tundus, et ta lunib hoolivust ja tähelepanu, aga seda minult ei saa. Ma ei allu manipulatsioonidele. Ma olen jäärapäine ja ei lase endaga nii teha. Kusjuures see ajab mind närvi ja tagajalgadele. Selles mõttes, et ma blokeerin end ja oma tundeid veelgi.

Igatahes. Tema räägib, et kui ta sureb, siis uksed on kinni, et siis lakast saab sisse ja redel on… Mitte üks närv mu näos ei liikunud. Istusin tuima näoga edasi ja ümisesin “ahahh”…. Siis rääkis, et pea käib ringi ja põlv valutab ja põlvest käib nõksatus läbi jne… Ma jälle “ahahh, selge…”.

Selle nädalase kurtmise peale muutusin ma nii tuimaks. Mul oli paha tunne, südametunnistus piinab natu, aga… Aga ma lihtsalt ei suutnud seda jama enam endasse koguda.

Ma tunnen end nagu kõva tundetu-kivi. Samas ma ju tean, et ma hoolin… Ütleme siis nii, et ma tunnen, et ma olen väliselt nagu tundetu kivi, aga sisemiselt olen hooliv ja armastav ja kõik läheb hinge. Aga elu on mind sedasi väljast vorminud.

Ma arvan, et minu elus on olnud palju kataastroofe, mille tõttu ma selline olen. Aga ma ei räägi neist. Kuulan teisi ja imen kõik endasse.

Vahel tahaks karjuda ja öelda, et ka mul on raske… Nt vanaemale, et mina olin see, kes vanaisa leidis. Et ma tunnen, et ma tegin liiga vähe, et kui ma oleksin olnud julgem ja tähelepanelikum jne… siis ta elaks… Aga ma ei ütle midagi.

Ma ei julge talle öelda, et enam ma ei suuda seda matuse jama läbi teha. Ma ei taha näha teda suremas. Ma ei saa magada, sest ma koguaeg mõtlen, et homme tuleb mul jälle see jama läbi teha… Ma lihtsalt ei suuda rohkem. Ka minul on piirid. Nüüd peab keegi teine juhtimise üle võtma. Tugev ja arukas Minny on otsas. Pole enam… Kui ma oleksin surnud, siis peaksid nad nagunii ise hakkama saama ja saaksid ka. Seega… Ma ei hakka end küll suretama, kuid lihtsalt astun välja.

Vanaemal on 10 lapse-last ja kaks last. Mina olen 1/10, seal peab olema keegi veel, kes midagi teeb ja julgeb vastutuse võtta ja organiseerib asju. Lihtsalt peab olema…

Igatahes. Kui vanaema sureb, siis saadan ma S-i sinna. Talle meeldib asju organiseerida. Kulukaks see mulle läheb, aga säästetud närvirakkude kõrval oleks see raha tühine.

***

Tagasi sain (25.10.2017), siis hakkas S peale. Temal pea käib ringi ja nii paha on olla koguaeg… Mina siis ütlesin: “Tead mine sinna vanaema juurde, siis saate koos surra… Mul on neist juttudest kõrini.”

Vanaisa ei ei öelnud kordagi, et tal on halb. Üks kord ütles, et jõudu enam pole. Vanaema ütles, et vanaisa jõi natuke viina. Iga päev lonks või nii. Vanaema arvas, et kui see teda aitab, siis las teeb. Vanaisal oli magu opereeritud… Vanaema ütles, et vanaisa tundis end juba ammu halvasti. Noh, midagi ei öelnud, aga magas palju ja öösiti ei saanud magada…

Tal polnud kedagi, kes teda aitaks. Ise ta seda ei teinud, abi ei küsinud ja kordagi ei kurtnud.

Aga siis on vanaema ja S, kes igapäev mul siin surevad, kuid seda juba aastaid. See kõlab jubedalt, aga… Mulle tõesti ei lähe see enam korda. Ma olen nad juba miljon korda maha matnud, et vahel… Vahel tahaks juba öelda, et surgu maha juba, kaua sa virised… Ma küll ei soovi seda, aga ma ei suuda seda virisemist kuulata.

Kui valutab, mine arsti juurde. Mina pole arst. Kui tunned, et sured, tee testament või midagi. Minul ei ole võimeid ja mina kedagi elus ei suuda hoida. Nagu kogemus näitab, suri vanaisa minu käte all. Seega olen ma viimane inimene, kes saab surevat inimest aidata. Hoolivust ma ka välja ei näita… Aga las jääda…

Olen halb inimene. Kardan, et mind selleks peetakse ja tunnen hirmu selliste kommentaaride ja hinnagute eest. Aga mis teha. Olen selline kord juba. Püüan end ette valmistada selleks, mis tulemas on…

***

Vanaema juures tegin pilpaid, esimest korda. Suure kirvega. Pilte pole, sest mobla oli toas, aga… Mul on rõvedad pildid… Nõrganärvilised… ärge vaadake.

20171021_180130 20171021_180132 20171021_180138 20171025_203842

Kirves oli terav, kuigi ma arvasin, et see on nüri, sest puid see küll eriti ei lõhkunud. Mitte, et ma neile väga pihta oleksin saanud. :D Ega ma end häirida ei lase. Lõhkusin puid edasi, st tegin pilpaid. Selle näpuga. Valus nagu polnudki, aga verd oli palju. Kuid siis tekkis hirm, et äkki mustus läheb sisse ja näpp hakkab mädanema ja veremürgitus jne… Lõpetasin ära ja läksin tuppa end ravima.

Kõigest natuke nahka maas. Ei midagi hullu.

***

Eestist ostsin komme ja šokolaadi 15,4 kg. Vedasin seda spordikotis ja jalutasin sellega 3,2 km ning lisaks veel natuke Tallinnas ka. Raske oli.

Kätel on väiksed verevalumid, aga pildilt pole neid eriti näha.

20171025_203202 20171025_203229 20171025_203237

Selg ja õlad valutavad. Jah, nüüd kurdan ja virisen mina. :D See on vist nakkav. Hoidke alt… :D

Igatahes… Jõudsin Taani tagasi. Siin on nüüd kõik nii suurepärane. P.S mul on veel töölt puhkus. 6.nov lähen tööle, siis on siin ka halb. Ma ei tea, kas üldse kusagil hea on… Aga las jääda..

Tahtsin jõuda selleni, et mina olen ikkagi tugev naine..

20171025_204207 20171025_204238

Kui mitte öelda ülitugev naine… Jah… Õlalihas on ilus ja biitseps ka pressib särgi alt välja… :D Igal hommikul teen oma kätekõverdused 10+7+3. Ja tassisin oma komme. Rohkem enam Eestisse ei lähe, seega on need mu viimased. Siis tuleb üle minna Taani kraamile või üldse maha jätta. Raske saab see olema, sest ma olen magus naine… :D Kaks kuud saan hakkama, siis vaatan edasi. :D

Kokkuvõtteks: Kõik on ok. Ma elan ja olen terve (füüsiliselt). Vaimselt segane nagu ikka. Olen mina ise.

Täna jooksin 1h 8 min (9,4 km). Varem oli aeg 1h 5 min või 1h 4 min. Kiiremad ajad olid 1h 1 min või 58 min… Jah… Puhkus on mõjunud. Aga oluline on see, et jooksen. Aeg on kerge mõõta ja sedasi ma märgin, et ma jooksen.

Varsti kooli ja siis püüan kodusesse ellu tagasi saada ning kogunenud kohustusi vaikselt lahendama hakata.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Uus lemmik

Laulust räägime siis… :D

https://www.youtube.com/watch?v=9sg-A-eS6Ig

Ma tean, et sellega ma ei üllata kedagi, sest see on pop-lugu ja see keel mulle väga meeldb ja siin polnud midagi arvati, asi on 200% nagunii kidel. :D

Igatahes, kuulan seda mitu korda. Kuulaks homme tund aega (tööle sõites, aga MP3 on autos ja ei viitsi seda tuua). Seega… Kuulan enne magama jäämist ja loodan, et see jääb kõrvade vahele vaakumisse kõlama. :D

***

Muud nagu polegi. Püüan tegus olla, end tegevuses hoida ja… Ikka vaikselt edasi ja natuke tagasi, et siis jälle edasi minna. :D

Täna oli tööl ok. Terve nädal olen olnud oma lemmik osakonnas (toorkalas) Peteri hoolitseva käe all. Homsest läheb ta puhkusele, aga mina olen seal osakonnas ikka. Loodan, et reedel ka. See oleks tore.

***

Küüned tuleks ära lõigata, aga ei viitsi. Magada tuleb ka.

Homme on viimane pikk päev enne puhkust. Püüan ikka vastu pidada, see ju viimane. Esimesel pikal päeval ma kooli ei lähe, seega oleks viisakas viimasele päevale kohale ronida, kuigi ma arvan, et meid seal palju ei ole.

***

Mõtlsin, et kirjutaks täna kellelegi, kellega üldiselt ei suhtle. Noh, et värskut tuua. Aga kell on juba palju, seega ei kirjuta. Lähen hoopis magama, et homme vastu pidada. Kõik on ok.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Väsimus, tüdimus

Täna oli taas tööl üks selline päev, kus oli tugev soov koht üles öelda. Päev lõppes ok-lt, aga raske oli (vaimselt).

Lisaks kummitab mind ka üks inimene. Ta kirjutas, et kõige parem, kui me enam ei kirjutaks (omavahel). See ärritas mind. Ma teadsin, et ma ei saa magada, et pulss läheb väga üles jne… Igatahes… Kuulasin ma õhtul muusikat, enne magama jäämist, seega sain natuke magada.

Minu esimene raktsioon oli “F**** you”. Aga ma otsustasin, et ei reageeri üldse. Pärast mõtlesin, et saadan vaid nutva emootikoni, aga seda ka ei teinud… Ühesõnaga… Ma pole midagi kirjutanud. Kui ta soovib, et me ei kirjutaks, siis olgu nii. (Kuigi ma pole sellega üldse nõus ja pigem trotsist või kiuslikusest ei kirjuta). Ma blokeerisin ta ära. Näis, kui kauaks.

Egal temal polegi raskusi mitte-kirjutamisega. Ta vastab, kui ma kirjutan, aga ise ei kirjuta ta kunagi.

Eks see kõik ole minu peas kinni. Ma kujutan endale ette, et ta hullult tahaks mulle kirjutada, aga ei julge või nii… Ma mõtlen ka, et ta üks päev kahetseb, et mulle nii kirjutas ja avaldab soovi minuga jätkuvalt kirjutada. Soovib minust teada jne…

Vahel ma mõtlen, et äkki me pole üks-ühest aru saanud. Noh, mõlemad püüame üks-ühte hoida, kaitsta ja seega ei räägi asjadest nii nagu need on… Sellisel juhul tahaks temaga pikalt kohvitassi juures vestelda. Teemal “räägime meist”. :)

Igatahes… Ma siin kirun ennast, et jälle olen kiindunud (üli-tugevalt) “valesse” inimesse. Miks? Kuidas? Lõpuks jõudsin selleni, et “hoia oma elu lihtsana”. Seega… kui ta kirjutab, et parem, kui ma üldse ei kirjutaks oma vahel… Siis kõige lihtsam oleks, kui ma lihtsalt aktsepteeriksin seda. See on tema soov, seda ta tahab ja kõik. Ei mõtle, miks nii. Kas ikka on nii jne… Ei soovi ja jutul lõpp. Kui kunagi ümber mõtleb, siis “sorry, aga ma olen oma eluga edasi liikunud. Sinu rong on läinud.”

Minu elus on palju kordi olnud nii, et inimesed käituvad minuga halvasti. Nad on negatiivsed ja eemaetõukavad ja üleolevad jne… Kuid mingi aja möödudes nad taipavad, et nad ei saa ilma minuta, et ma olen oluline ja kasulik ja huvitav jne… Kui aeg on mööda läinud ja ma olen juba haiget saanud ja solvunud ja pettunud, siis enam ju tagasi ei pöördu… Seega ma püüan kramplikult olukorrast kinni hoida ja püüda avada nende silmi, et nad enne minu maha kandmist taipaksid, et tegelikult nad seda ei taha…

Keeruliseks läks?

Mul on inimesega hea, ma tunnen temaga mingit imelikku kontakti. Ma arvan, et temal ka ja ma arvan, et ta taipab seda, kuid hiljem. Seega ma püüan olla inimese jaoks olemas kuniks ta taipab seda… :D Rumal, eksole…

Elu on ju selline, et avanevad uksed ja sulguvad uksed… Tekib võimalusi ja kaob võimalusi. Kui sa ei taipa neist õige ajal haarata, siis on läinud. Siis lähevad need rongid ja neid taga halada pole mõttet. Mis läinud, see läinud. Tuleb ise edasi liikuda ja vaadata, mis jäänud. Mis võimalused on jäänud.

Seega…. Kõige mõistlikum oleks see inimene oma peast välja visata. Kui “parem oleks üldse mitte omavahel kirjutada”, siis nii ongi. Ja ei suhtle ka. Eks alguses raske on, aga ma olen ju varemgi nendest olukordadest läbi murdnud. Saan ka sellel korral hakkama.

***

Minu pea on risu täis ja emotsioonid on nullis.

Muidugi on see ka väsimusest. Olen märganud, et kui ma olen väsinud, siis muutun ma emotsionaalseks pommiks. Noh… masendavad mõtted tulevad ja kaob rõõm ja energia… Selline sügav pimedus on mu ümbes. Täiesti teine maailm.

Piisab ainult heast unest ja piisavast unest… Ja olen energiline ja positiivne. See konkreetne inimene jätab mind täiesti külmaks. Ma ei mõtle ta peale üldse ja ei tunne vajadust talle ka kirjutada.

See on täiesti uskumatu kuidas uni ikka inimesele (ehk mulle) mõjub.

***
Ma olen täna väga masendav ja mõtted on samas toonis. :D Tegelikult ma selline pole. Püüan end õhtuni venitada ja siis teki alla pugeda. :D

Kõik läheb hästi. Kõik on hästi. :)

Sain südamelt ära. Eks se jälle üks ulguv postitus ole, aga… See olen ju mina.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ma ikka aeg-ajalt käin siin

Just-just… Käin siin rämps-kommentaare kustutamas. Neid on väga palju.

Millega ma tegelen?

Loen palju. Peale selle töö, kool, joonistamine ja õige natuke suhtlemine teiste inimestega.

Mingeid suuri läbimurdeid mu elus pole. Pole ka midagi pöörast teinud (veel). :D Püüan magada. Raskusi tekitab see magamine. Meeletult palju unenägusid on.

Kui ma olen vähe magada saanud, siis tekib pööningul lühis ja ütleme nii, et väga paha tunne on. Lihtsad olukorrad muutuvad raskeks ja talumatuks. Hakkan endale ette kujutama igasugust jama… Nt et kõik vihkavad mind, et olen üli rumal ja mõttetu jne…

Natuke veel ja siis lähen puhkusele. Puhkus töölt ja koolist ja pärast puhkus töölt ja lõpuks sama kompott veel 2 kuud ja… Ma loodan, et ma saan eksamitest läbi. Hoian endale pöialt.

***

Ma ei oskagi midagi kirjutada…

Siis ei kirjuta ka.

***

Ma kirjutasin, et joonistasin tööl ja kukkus kogemata liiga hästi välja ja nüüd tuleb soovijaid nii palju. Ma palju ei küsi. Vaid kopikaid… Ei oska “ei” öelda ka… Veel suudan hallata seda. Noh.. joonistamine on hobi ja sellesse investeeriksin ma 1/3 oma ajast (vabast ajast). Veel jääb nendesse piiridesse, aga iga pildiga tuleb 2-3 uut klienti, pildisoovi juurde… Kui sama intervalliga asi kasvab, siis ma pean hakkama ütlema “ei”, sest ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksaks nii palju joonistada.

Mina küsin 50-100 DKK pildi eest (aega kulub 3-7 tundi pildile). Üks kunstnik (siin kohalik), küsib minimaalselt 1600 DKK pildi eest. Tema teeb värvilisi pilti ja maalib (mina kasutan vaid harilikku pliiatsit ja teen A3 mõõdus pilte)… Pole ka päris võrreldav, aga… Igatahes… Plaan on selline, et kui ma enam ei jaksa, siis annan neile selle kunstniku kontakti ja kui pildi isu nii suur on, siis lasku teha, kui selle raha eest enam isu pole, siis… Eks nad ise otsusta.

Mulle ei meeldi nii bitch olla… Ma loodan, et see pildi soovimine ei kasva enam. Püüan vaikselt pildid inimeseltele toimetada, et teised ei näeks… Mida pole näinud, seda ei oksa ka tahta. Eks ole. :)

Las tänaseks jääb nii… Elan veel ja kõik on ok… :)

Rubriigid: Määratlemata | 12 kommentaari

Kuidas läheb kah?

Mul läheb nii ja naa.

Täna olin jälle tegus: (1) jooksin 1h 4 min, (2) niitsin muru, (3) lõikasin sõrme- ja varbaküüsi, (4) kastsin kasvuhoonet, (5) tõin õli 2x20L, (6) pesin nõud ära, (7) joonistasin ühe pildi (pärast räägin)… Nüüd olen mega väsinud. Kodust tööd pole veel teinud, oma raamatut pole veel kirjutanud, raamatupidamisest ei tasu rääkidagi (üle aasta on tegemata, aga ma teen ühel päeval), raamatut pole lugenud, kassiga pole tegelenud juba väga kaua aega. Ma ei jaksa.

Koolist on siiber. Ma ei taha enam õppida. Eksam läheneb, see on mega raske. Ma olen väsinud… Ma tunnen end nii lootusetuna. Saaks see eksam vaid sooritatud.

Ma olen end kohustuste alla matnud. Pole jõudnud Jan’legi külla. Tal vist oli see nädal puhkus. Ma isegi ei mäleta. Püüdsin eile minna, aga ei jõudnud ja täna olen ka mega väsinud ja piilun juba oma voodi poole. Tunnen, kuidas väsimus mind tundlikuks ja kontrollimatuks muudab, seega on viimane aeg teki alla pugeda.

Kohustusi on palju ja mina… Mina tegin kiiruga ühe pildi (portree-pildi, aga ei saa siia üles panna, sest pole omanikult luba küsinud). Inge tegi nalja, et ma võiksin Markusest pildi joonistada. Markus läheb meil varsti pensionile ja selle puhul siis.

Markus istub Larsi vastas, palusin Larsil Markusest pilt teha ja mulle saata. Mulle ka üllatuseks ta tegigi seda. Siis ei jäänud mul muud üle, kui pilt valmis joonistada. Pärast tööd kolme tunniga saingi midagi paberile.

Alguses olin tulemuse üle uhke. Siis näitasin S-le. Ta luges kohe ette vead. Nüüd vaatasin pilti uuesti ja näen palju vigu ja ma pole üldse tulemusega rahul. Aga tööl… Nad olid vaimustuses. Ma tundsin end väga kohmetunult, sest ma arvan, et sellist kiituse puhangu-valinut polnud ma küll väärt.

Igatahes… Nüüd tuli uus soov. Tegin selle ka valmis. Taas pole tulemusega rahul, aga parandama ei hakka, sest see läheks hullemaks. Parem viskan pildi esmaspäeval ta lauale ja kõik.

Rohkem mul A3 mõõdus pabereid pole. Pean ostma. Aga tegelikult pole mul aega neid pilte joonistada. Mulle küll meeldib neid teha. Kaotan ajataju, neid tehes, see on vist mu kutsumus, aga… Mul on vaja muudele asjadele keskenduda.

Võib-olla olen valesti tajunud. Aga ma kardan, et nüüd tuleb pakkumisi juurde. Noh, et paljud tahavad, et ma joonistaksin. Inge tahaks muidugi pilti Larsist. Ups, ta ütles, et ma võiksin Larsi joonistada, aga ta ei öelnud, et kellele ma selle pildi siis andama peaks. Ma oletasin, et talle (Ingele). Ise arvan, et kui Larsi joonistada, siis tuleb neid teha läbi koopia-paberi kohe mitu tükki. Ma arvestain, et umbes iga kolmas õhkab tema järele (mina muidugi ees otsas). Aga las jääda.

Igatahes… Võib-olla ma arvan endast liiga hästi ja rohkem keegi pilti ei taha. See oleks hea, sest mul on kole keeruline ei tavalt vastata.

Ema tantsupartner tahab ühte prortreepilti endast… Et see on veel vaja teha. Aga kiiret pole ja paberit pole ka ja pilti temast pole ka.

Ma pean oma ajakasutuse üle vaatama ja prioriteedid ka. Mul ei jagu aega.

Mulle meeldib füüsilisi asju teha. Ma ei taha enam vaimsete asjadega tegeleda. Ma pean end sundima kirjutama ja koduseid töid tegema… Ma vajan puhkust.

Varsti saan puhkuse. Natuke on vaja veel pingutada.

Minu elu ongi nii, et ma olen end kohustuste alla matnud. Noh… Need pole midagi ebameeldivat. Lihtsalt nii palju asju on, mida ma kõike tahan teha ja pean vajalikuks teha jne… Aga lihtsalt ei jagu aega. (Energia on ka otsas.)

Õhtuti läheb asi ikka päris hulluks. Väsimus mulle ei sobi, siis tulevad erinevad negatiivsed emotsioonid, tunded, mõtted ja kõige hullem on see, et ma hakkangi neid teoks tegema. Ma teen rumalusi õhtuti. Parem on magama minna ja end välja puhata, siis ei ole hommikul piinlik. Ei ole vaja hommikul piinlikkust tunda, eelneva õhtu pärast. :D

***

Seega Jan ja vaimne värk ja õppimine/taani keel peavad mind ootama. Homme tegelen nendega. Mina poen sängi.

Head und mulle! :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Ma ei tea, minust vä?

Kehva periood on. Emotsionaalselt on kehva. Tunnen end nii mõttetuna ja tühisena. Püüan olla keegi, aga välja kukub, et olen mitte-keegi. :D

Vaatasin, mida ma olin aasta tagasi samal ajal kirjutanud. Mõtlesin, et kas see on mingi periood, mis kordub. Aga ei tuvastanud seda.

Aasta tagasi kirjutasin Larsist palju. Seega jätkan. :D Nüüd ma täiega eiran teda tööl. Kui teda näen, siis keeran pildu ära ja süvenen töösse. Vahel ma teda nähes “juhuslikult” avastan, et töökaaslasel on kala vähe ja siis ruttan talle kala ette panema (ikka Larsist kaugemale).

Mingiaeg ütlesin mina talle “hej”, kui kohtusime tööl. Mõnikord 3-4 korda päevas. See tundus tobe ja nüüd ma seda ei tee. Pärast hakkas tema ütlema “hej”, vastasin. Ja nüüd püüan liikuda siis, kui tema ei liigu. Viivitan pausile minekuga ja pausilt lähen ka sellisel kellaajal, et ta on juba läinud ja kohe-kohe tulevad teised. Noh, et see kohtumise ja suhtlemise moment oleks minimaalne.

Üldiselt pole raske teda eirata, sest me töötame erinevates osakondades. Täna oli tööl jama ja ma liikusin erakordselt palju ringi ja otsisin, mida ma tegema pean. Ühel hetkel läksid minu tänase töö kaaslased ära. Minu ülesandeks oli noad tuua. Korraks seisatasin, sest mõtlesin, et kuidas ma kõige kiiremini teise hoonesse saan.

Lars tuli minu poole ja seisatas ka ja vaatas mind. AnnMargret nägi seda ja ta haaras vaguni ning pidas vajalikuks see ära viia. Ta hakkas rääkima. Ma ei saanud aru, kas minuga või Larsiga. Mõne aja pärast Lars vastas talle ja ma oletasin, et minuga ei räägita, seega jätkasin oma teed ja jooksin minema, sest kaaslased ootasid nuge ju.

Eiramine ongi vist kõige parem rohi. Eks ta raske ole, aga toimib kõige paremini. Raske on õhtuti ja siis, kui väsinud olen. Nt nagu praegu. Öösel ei saanud magada, süda tagus. Mingi ärevus, aga ei teagi miks. Loodan, et täna saan magada. Püüan varakult magama minna, aga kell jookseb. Tahtsin natuke lugeda ka ja siis koeraga välja. Ema tahab, et ma ploome korjaksin.

***
Jah… Täna tunnen end tühisena. Selline langusperiood. Tavaliselt läheb üle. Vast nüüdki. Tuleb olla tugen ja edasi rügada/trügida. :)

***

Laupäeval vaatasin koos Jan’ga super head filmi “let’s be cops”. Ma ei mäleta kuna ma viimati midagi nii tõsiselt head nägin. See oli täpselt see, mis sinna päeva sobis. See on komöödia ja samas ka üsna päriseluline. Muidugi oli ka märulit (USA film ju), ag mõistlikult, talutavalt. Senimaani tunnen filmist saadud naudingut.

***

Nüüd raamatut lugema ja tuttu. Homme peab parem olema. Nii kauaks kui elu on antud, püüan ma ikka edasi liikuda, kasvõi roomates, aga ikka edasi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Täna olin üle ootuste tegus

Kui isa oli siin, siis ta vahetas Fordil hooratta, siduriketta, siduri-survelaagri, sidurikorvi. Peale selle tuvastas, et tagumised vedrud on katki, ema ostis uued, aga vahetada ei saanud, sest poldid olid sisse mädanenud. (Ema sõitis uute juppide saamiseks 85 km lõuna poole ja siis põhjapoole 127 km ja lõpuks uuesti lõuna poole 81 km ja sealt koju 136 km. Sinna kulus benziini ja minu väike KIA kulus ka. Pidin jälle KIA kindlustuse km tõstma, sest piir sai ületatud. Aastas tuleb juurde maksta ca 200 DDK, aasta kohta pole palju.) (PS: KIA on ametlikult S-i oma jagu ka Ford. Mul pole ametlikult midagi, aga ma sõidan üldiselt KIA-ga). (Nüüd on vedrud vahetatud, töökojas tehti. Arvet ootame, st see on tulemata. Ausalt öeldes, ega väga ei oota küll.) :D

Isa vahetas veel tagumised pidurikettad ja -klotsid. Tuvastas, et termostaadi kaan on katki, aga selle teipis. Lisaks on läbi plokikaane tihend, natuke põletab dosooli, aga mitte palju. Sellest ta emale ei rääkinud. See väike asi võib veel oodata.

Autol sai mootoriõli vahetatud ja käigukasti õli ka ja piduriõli ka (see viimane oli üli must).

(Lisa varuosad läksid umbes 3000 DDK või natuke rohkem).

(Hooratas oli pilbasteks ja üks tükk oli siduri süsteemis kinni ja see plokeeris siduripedaali ja oli viimane aeg seda vahetada. Ema sõitis ikka viimase piirini sellega.)

Lisaks sellele saagis isa kaks suurt puud maga ja ühe väikse, vahetas aiatoa ukse ära. Käis koeraga väljas…. Hetkel rohkem ei meenu.

***

Äpardused: Hooratas kukkus maha ja otse lambi juhtmele ja see lõi korgid läbi. (Kasutassime naabri garaaži, tal on seal autoremonditöökoda. Raha ta selle eest ei küsinud. Ema andis 300 DDK (sest tal rohkem polnud). Naabri tööriistu kasutasime ka.)

Naabril on ka bensukas. See oli ka rivist väljas. Ema arvas, et meie tõttu. Et isa äparduse tõttu lõi korgid läbi… Aga naabrimees ütles, et bensukal on mingi teine jama, et varem ka olnud, et pole meie süü.

Isa parandas lambi juhtme ära. Meil tinutuskolbi polnu, seega vaid teibiga, aga töötab.

***

Ema pidi viima isa lennujaama. Ma küsisin üle, kas ta on kindel, et saab hakkama. Oli kindel. Seega magasin sutsu kauem ja läksin hiljem jooksma.

Isa sõitis lennujaama, aga ta sõitis õigest teeotsast mööda, kiirteel. Seega tagasi ei saanud (kohe). Lõpuks olid nad kadunud. GPS oli kodus ja telefonid ei olnud koostöö altid. Igatahes, isa jäi lennust maha.

Siis tulid nad koju. Ma mässasin puudega. Tahtsin muru puhtaks saada, et ma saaksin jälle muru niita. Et emal ei oleks lisa stressi, sest aias on jälle suur segadus. Püüdsin kiiresti selle ära likvideerida. (Need kaks suurt puud polnud nagu plaanis veel maha võtta, vaid üks väike puu. Meil oli väike möödarääkimine.)

Ema hakkas isale uut tagasisõidupiletit vaatama. Läbi reisibüroode ei saanud. Pidi otse lennufirma kodulehelt ostma. Vaatas, et läbi Kopenhageni saab. Aga võttis valesti Aalborg-Kopenhagen pileti, väljumisega 17:00, aga kell oli kohe saamas 17:00, kuid meil oleks vaja olnud sõita oma 1,5 tundi. (Raha läks tuulde 500-800 DDK)

Ema vaatas, et Kopenhagen-Soome piletit saab kasutada ja ostis hilisemale lennule pileti (Aalborg-Kopenhagen). Mina võtsin isa transpodi enda kanda ja kiirustasin minema. (Uus pilet 1000 DDK (natu rohkem), minu arvelt, sest ema arve oli tühi). Tuli võtta kallim pilet (lennuvahetamise võimalusega ja lisa pagasiga jne, sest odavad piletid olid otsas).

Muidugi esimene lend hilines üle tunni aja, seega järgmisele lennule ta ei oleks pidanud jõudma. Aga õnneks hilines järgmine lend 10 minutit ja õnneks olid abivalmid teenindajad ja lasid tal lennuki uksest sisse pugeda, kuigi värav oli juba suletud. (Õnneks ema tegi juba check-in’i ära. Arvuti ajastu.)

Igatahes… Väga palju raha sai tuulde visatud ja kulutatud ja emotsioonid olid ka laes, meil kõigil. Aga lõpp hea, kõik hea. Kuidugi, tuleb natuke jälle püksirihma pigistada, et sellest eelarve-august välja rabeleda. (Umbes minu pool kuupalka läks nagu niuhti.)

***

Mul on varsti hambaarst (siin Taanis). Ei tea, kui palju ma peaksin sinna raha kulutama. Kas lasen kohe oma palga sinna kanda või saan natuke endale ka?

***

Nüüd mina. Täna olin väga tubli. Juba eile alustasin sellega. Pärast tööpäeva saagisin natuke puid. Kaks suurt puud kärust, sest neid ei jaksanud ma üksi tõsta. Isa tõstis nad kärusse. Aga teisi puid jaksasin üksi tõsta.

20170915_194532 20170915_194554

Need puud  tõstsin välja. (Pärast tööpäeva).

Enne puude langetamist. Vanad pildid. Aga enam-vähem midagi sellist. (Kask ja tamm on maha võetud.)

20170603_114920 20170603_151800_resized

Mõned pildid sellest, kuidas aed nägi välja pärast puude langetamist.

20170910_133603 20170910_133608 20170910_133619

Natuke sorteerisin puid. Seda tegin juba pühapäeval, enne kui isat lennujaama viima hakkasin. Ta natuke aitas ka mind.

20170915_194413 20170915_194449 20170915_194539 20170915_194650 20170915_194702 20170915_194705

Esimese koorma ladusin ka peale. (1) Selle ma täna prügilasse viisingi. Kaheksa minutiga võtsin maha. Üks present oli käru põhjas ja oli vaja ainult tõmmata. Natke võtsin pealt ka vähemaks puid, enne kui ülejäänu maha tõmbasin.

(2) Teise kärutäie laadisin ka täna. (Kuid homme viin ära.) 20170916_123647 20170916_123655 20170916_123714 20170916_123726 20170916_123740 20170916_123743 20170916_125936 20170916_125940 20170916_180750 20170916_180757 20170916_180805 20170916_180816

Tamm on väga taske puu. Eile saagisin kaks juppi küljest ja täna saagisin kolmenda jupi küljest, aga see oli jämedast kohast. Sain jupid, mida jaksasin üksi tassida. (Jupid on lamava koera all oleval pildil. Koer pole surnud. Ta on natu väsinud, sest pärast prügimäel käiku läksime metsa, tegime kaks ringi (natu üle tunni) ja seni kuni ma käru laadisin ta püüdis ikka minuga kaasas käia või olla minu lähedal. Seega tal oli kodus ka palju jooksmist).

KOKKUVÕTE: Täna: (1) Jooksin 1h 5 min (9,4 km, kõndisin osa sellest); (2) puud prügimäela; (3) koeraga metsas ca 1 h 20 min; (4) uus kooeram peale; (5) saagisin jämedat puud ja vedasin rasked tükid kokku; (6) koristasin murult puuoksas (suur kilekoti täis oksi); (7) kastin kasvuhoonet ca 36 ämbrit vett (kaks ämbrit korraga).

Lubasin Jani juurde minna, aga nüüd olen väsinud. Vast ikka pingutan ära.

Eelmine nädal ei kirjutanud oma raamatut, seega pean see nädal kirjutama 2 lehekülge. Täna ma seda ei jaksa, seega homme istun kodus ja kirjutan. Enne muidugi jooksmine ja prügila, aga siis võtan rahulikult. (Muidugi tuleb veel muru niita ja 40 L üli tuua, 2 korda 20 L, sest mul on 20 L kanister. 40 L kütteõli ei jaksaks ma tõsta, see 20 L on juba natu raske). Jah… Päris palju kogustusi.

Täna lihaseid ei venitanud pärast jooksu, nüüd annab tunda. Tea, kuidas ma homme joostud saan. :) Aga kasvõi roomates, saab tehtud.

Tõmban nüüd otsad kokku. Ilusat õhtut! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tegin vea. Astusin ämbrisse.

Vigu teen ma ikka, aga harva juhtub, et ma seda tunnistan ja nii avalikult.

See idee, et remontida ema Fordi odavalt, kukkus kolinal kokku ja lõpp-hind/-kulu/-kulutus väljus kontrolli alt ja ma ei taha teada mitu korda mu eelarve lõhki läks. Me saame rääkide kümnetest kordadest.

Täpsustan mõni teine kord. (Vist. Ei tea ju kuidas see eluke läheb.)

Edu!

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Ak… Püüan olla ratsionaalne… Kuidas suhelda emaga?

Jah, püüan olla ratsionaalne ja objektiivne, kuid olgem ausad, olen inimene ega suuda seda. Kuid siiski püüan, ehk sedaviisi olen natukene parem (kui oleksin teisiti).

Räägime asjast siis… Minu ema. Ma teadsin ju väga hästi, et kui ma midagi püüan ise organiseerida, siis ta tõmbab sellele vee peale ja probleemi lahendamine läheb topelt kalliks ja suur hulk raha läheb lihtsalt tuulde… Aga ta kurdab palju, olen juba 1-2 kuud pidanud igal hommikul ja õhtul kuulama, kui raske on autoga sõita, sest sidur ei tööta korralikult ja auto lärmab jne… Noh, tahtsin aidata.

Üks päev helistas isa. Panin valjuhääldipeale, sest parasjagu oli vaja. Tegelesin vist samal ajal söömkisega ja vajasin oma käsi, ei saanud hoida telefoni kõrva juures… Igathes… Ema oli ka seal ja ütles, et ma peaksin (mis tähendab varjatult “pean”) küsima tema auto kohta. Nii see teema läks. Isa tahtis väga aidata (ta on autoremondilukksepp)… Ja nii see läks.

Aga… ühel hetkel kõik kolm organiseerisid ja lõpuks oli nii, et… Oli nagu kõik ja polnud midagi… Üks suur segadus on ja ma ei saa aru, kus ma vea tegin. Või-noh, see oli viga, et teda aidata tahtsin, aga seal peaks olema ju võimalus aidata igasugust inimest, kuid tuleb leida see õige meetod.

Kommunikatsiooni probleem on. Just-just… Me ei suhelnud piisavalt ja ei kuulanud üks-ühte piisavalt. Mul on raske emast aru saada, sest ta ei püsi teemas ja ta viskab ideid õhku, siis muudab neid ja pärast seda veel muudab ja siis lõpuks muudab…

Igatahes… Mina suhtlesin isaga (sest mu vanemad ei suhtle üks-ühega). Eelmine nädal kirjutasin emale ülesse, mille peale ta peaks mõtlema. Oli vaja ka uurida, hindu uurida, kuid sellega ta hakkama ei saanud. Noh, polnud aega. Eks oleksin pidanud enda kanda võtma. (Ikka see, kui tahad, et asi saaks tehtud, siis tee ise.)

Alguspunkt. Ema autol tuleb vahetada hooratas ja siduriketas, -korv ja -survelaager. Finantsiline vaade:

Vaatasin, et jupid Taanist ostes oleksid olnud 5000 DKK (667 EUR) ja sellele lisaks tööraha. Tavaliselt on tööraha 1/2 või 2/3 juppide hinnast. Kuna töö on keeruline ja aeganõudev, minimaalselt üks päev (8 tundi x 400 DKK = 3 200 DKK või 8 tundi x 500 DKK = 4 000 DKK, s.o 427-533 EUR).

Alternatiiv 1: Töö ja jupid Taanist. (1) Positiivne prognoos 677+427= 1104 EUR; (2) Keskmine prognoos 677+533= 1210 EUR; (3) pessimistlik prognoos 2×677= 1354 EUR või 3×677= 2031 EUR (1104 kuni 2031 EUR)

Alternatiiv 2: Ostsin jupid internetist 300 EUR, isa lennupilet oli 211 EUR (edasi ja tagasi), üks paak kütust (isa lennujaamast koju ja pärast isa lennujaama) 30 L (30×10,50DKK= 315 DKK s, o 42 EUR), naabrilt laenata garaaži ja tööriistu (ta ütleb, et tasuta, aga midagi tuleks anda). Seega miinimum kulu 553 EUR.

Lisaks, kui isa tuleb, siis saab ta sorteerida oma asjad, tööriistad (seal on palju rämpsu), me saame selle prügimäele viia ja saame 1-3 ruutu ruumi oma aiamajja. Lisaks saab ta võib-olla aidata aiatoa katust parandada või leida lahendus ühele probleemile, millest ma aru pole saanud (isa on McGiver, tal pea lõikab). Ta saab kodust eemale, elamusi, vähem stressi…

(Lisan veel, et ruumipuudus aiamajas on olnud juba 2 aastat suureks probleemiks ja see aiatoa katus ka. Seega on tegemist pikaajaliste ja suurte probleemidega ning kui need saaksid lahendatud, siis oleks 2-7 päeva vaiksem, st. S-l oleks vähem, mille üle kurta. Kui ema juurde kolisin, siis istutasin ühe taime maha, mis oli ämbris oodanud istutamist 2 aastat. Kaevasin ühe puu ülesse, sest taimele oli kohta vaja ja viisin ühe betoon-rõnga teise aia otsa, see oli ka 1-2 aastat pinnuks silmas olnud. (Seega tean, et 2-7 päeva on rahulikum, st selliste suurte probleemide lahenemise meeldiv-mõju kestab nii kaua. (Minu meelest lühike aeg, aga see on sedasi temaga. Minul püsib see meeldiv mõju ikka pikemalt, me saame rääkida kuudest.)… Muidugi oleks vaja üks väike küngas või mäeke teise kohta viia ja mõned puud ümber istutada ja maja suuremaks ehitada ning uksi, aknaid, treppe ja ruume ümber tõsta, kuid need “väiksed ajsad” peavad veel ootama. See oli väike repertuaar minu hommikustest ja õhtustest “unejuttudest”. Ma ei kurda. Olen õppinud selles uues keskonnas elama. Enamasti saan hakkama, olen harjunud.) :D

Seega olen mina ajanud seda alternatiiv 2-te.

Kui võtta alternatiiv 1, siis tuleks ka vaadata alternatiiv 3, mis oleks uue kasutatud auto ostmine, ca 15000 DKK (2 000 EUR).

Aga (1) minu ema ei taha Fordist loobuda, sest hammasrihm on äsja vahetatud ja sellega saab sõita 10 aastat või 100 000 km. Muidugi, kui kere vastu ei pea, meie soolases kliimas (meri on lähedal ja tuul on tugev), siis tuleb tal see mootor vist kaissu võtta, sest peale mootori ja hammasrihma seal muud pole… Aga noh… Tema on kümne küünega autos kinni (nagu ta oli Mitsubishis: varasem auto), noh vihjan, et see tal ka muutub. Asjad/autod omandavad väga suure lisaväärtuse, kui need ta käes on. Tekivad ühised mälestused jne… :D (Aga inimestega on vastupidi, nende, kellega ta koos on, väärtus langeb kolinal)…

Tahtsin jõuda selleni, et auto vahetamine oleks mõeldav, kuid see oleks suur võtlus jälle, mida ma ei jaksa praegu küll läbi teha. Seega keskendusin Fordi hoidmisele ja selle parandamisele võimalikult säästlikult.

***

Vahepeal sai probleem lahendatud. Hommikul natuke tõstsin häält S-i peale ja nüüd käis ta naabriga rääkimas (mis talle oli vastumeelt), kuid tegi ära… Ta on tubli ja ma hindan seda kõrgelt. Ma tean, kui raske pingutus see talle oli.

(Tema ütleb, et see oli nagu küla-kerjus, kes käib kerjamas. Mina mõtlen, et mina olengi vaene, ma ei häbene seda ja otsin odavamaid võimalusi. Muidugi, ei saa seda üks-ühele võtta, sest kui ma pean kelleltki abi küsima, siis… Ma vist ei tee seda. Ma pregu küll ei suuda meenutada… Heikilt küsisin, kuid nii muu-seas ja ta pakkus abi ja ma võtan vastu… Kas see on sarnane olukord? Ma ei tea.)

***

Kuna see konkreetne probleem lahenes ära siis kirjutan ma üldisemalt.

Vahemärkus: Nii palju olen ma juba õppinud, et S-i mõtteid/ideid ja arvamusi ei tasu kohe edasi anda, sest ta muudab neid. Kunagi isa küsis, kas ta võib oma sõbrannaga emale külla tulla. Ema ütles: “Ei”. Ma ütlesin isale edasi. Nüüd tunneb isa sõbranna end ebamugavalt S-ga. Selles mõttes, et ei taha siia tulla, kuid kutsub S-i endale külla. S tahab nüüd, et isa tuleks koos oma sõbrannaga, sest S ei taha isaga suhelda ega tegeleda. Aga noh…

Igatahes… sellel korral ütles, S, et naabri juures ikkagi ei saa autot teha. Tema otsib teisi võimalusi. Viib töökotta üldse. Ja isa ei peaks üldse siia tulema (mul on juba pilet ostetud ja varuosad on ka laual valmis, isa vaatas läbi kaamera üle, et õige värk on)… Ma hoidsin suu kinni, lasin tal seedida ja isale ei kirjutanud midagi. Mõtlesin, et kui kolmapäeval on S sama-meelt, siis vaatan, mida teha või kuidas seda infot isale serveerida. Või otsin ise lahenduse, lähen ja räägin ise naabriga, nt…

Ma aimasin juba ette, et asi nii läheb. Ema ütleb kõigele “ei” ja minu raha prügikasti kasti läheb… Ma arvasin, et S on vastumeelne pikemalt. Aga noh… Igatahes, ma tean, et kui isa seda juppi ära ei vaheta, siis see seisma jääb. S sõidab edasi ja muud kui kurdab. Ma pean kuulama enne hommiku- ja õhtusööki sama juttu, et siduripedaal vajub alla ja üles enam ei tule ja see on ohtlik ja ärritav… Ning kõige lõpuks (kui enam kohe üldse sõita ei saa, jääks tööle minemata või oleks reaalne õnnetus või midagi) läheks ta remonditöökotta ja laseks kõik jupid seal osta, meil oleks neid juppe kaks. Noh, töökoda räägiks, et kui kasutavad meie juppe, siis garnatiid ei annaks. (Võib-olla ei vahetaks ja väidaks, et jupid olid vigased…)… Ma ei taha mõelda, kui palju see jama kõik maksma läheks, pluss need kulutused, mis ma olen juba praegu teinud, selle konkreetse vea parandamiseks.

Nüüd jõudsime peaaegu probleemini kommunikatsioonil minu emaga. Mulle tundub, et ta ei kannata, kui tal pole kontrolli, kui tema eest otsustatakse. Ta tahab olla alati see Füürer, kes otsustab, kes ütleb viimase sõna. Seega on teda raske aidata, sest minu lahendused ei sobi, sest need pole tema lahendused. Seega ma mõtlen ja pakun ideid, aga tema laseb need ikka ja jälle sõelapõhjaks, sest need pole tema ideed ja minule tundub, et ma jooksen peaga vastu seina, raiskan oma aega, mõtlemist ja energiat vaid. Seega viimasel ajal viskan ma õhku esimese idee, midagi tobedat ja fantaasiaküllast, noh nii naljaks, sest nagunii ta ei kuula mind.

Tal oli pidavelt tüli oma taani sõbraga. Ta väidab, et taani sõber ei kuula teda, usub ainult seda, millest kirjutatakse ajalehtedes ja mida ütleb tema õde. Minu meelest on S samasugune. Ta ei kuula mind, aga kui ta loeb sellest ideest raamatust, ajalehest, TV-saatest näeb või tema keskmine õde ütleb, siis on see idee talle kui seaduseks. (Siit järeldus, järgmine kord, kui mul mõni idee on või lahendus tema probleemile, siis tuleb mul teha palju eeltööd, otsida artikleid ja/või rääkida tema õega, keda ma tegelikult ei salli (ta on mulle olnud eeskujuks ja võib-olla oleme sarnased ning inimene ei salli ju ennast, endasugust, kuid ise ei näe. Ja seetõttu ei meeldi ta mulle… Nagu mu ema ja tema taani sõber)).

Teine asi, mis minu ema ärritas oli see, et tema taani sõbra tütar korraldas koosviibimisi ja organiseeris kõike, pani ka kuupäeva paika ning kellaaja. Tihti sobis see aeg mu emale hästi või mu ema päevaplaan oli väga segane, seega oleks ta ideaalselt sinna saanud minna, kuid… See oli kellegi teise otsus ja tema seda muuta ei saanud. Ema taani sõbral on kolm tütart ja siis tuleb leida aeg, mis kõigile passiks. (See tütar organiseeris, ta uuris tausta ja läbi oma isa kaudselt uuris ka S-i plaanide kohta. Muidugi polnud see selline otsene küsimus: “Teie Kõrgeausus Jüütimaa Kuninganna, kas Teile sobiks see kuupäev? Millist kuupäeva tee sooviksite?”). Ja kujutate ette, kui nüüd tuleb mu ema ja soovib uut aega… Ja põhjendust nagu polegi, lihtsalt tema tahab olla see, kes otsustab. Muidugi ta leiab mingi pseudo-põhjenduse, aga see on midagi sellist, et mul on vaja muru niita või sellel päeval paistab päike ja ma saaksin õues olla (et nagu, päike ei paista ainult ühel päeval, on ju ka teisi päevi ja ega ta nüüd ikka alati õues ei ole, kui päike pasitab, on ju vaja vaadata TV-d, et saada häid ideid, sest ega ju rumal tütar midagi asjadest ei tea…)

Probleem on see, et mu ema ei kuula mind ja ta tahab ise otsustada.

Ma teadsin seda, kuid vaatasin, et ainult üks pilet oli järele jäänud isale kojusõiduks ja sellega olin müüdud ja langetasin otsuse, sest see oli hea lend. Otselend, aeg passis nibin-nabin ja odav oli. Isa oli vaadanud miljonit asja ja ikkagi oli minu leitud pilet see odavaim ja ajaliselt sobivaim. (Jah,  nagu minu ema sündroom, mina tahan olla kangelane, et minu lahendus peale jääks. Võib-olla (ma ise ei tahaks uskuda seda)… Need variandid, millest mu ema rääkis, olid palju kallimad. Ma olin kindel, et rahalist võitu tema lahendused ei sisalda, sest ta vaatab miljonit asja ja siis susserdab ja siis muudab ja lõpuks on üks suur pudru ja kapsad ja tuleb maksta topelt… Lisaks veel närvikulu mulle, talle ja isale, sest ema muudab asju… Ning kõige lõpuks, kui kõik on makstud, siis ta leiab, et oleks saanud odavamalt ja ma pean 1-2 kuud kuulama, kuidas ikka läks valesti ja mis selle kulutatud rahaga kõike oleks saanud teha… Mina ütles, las minna, kõik, mis läinud, see läinud, tagasi enam ei tule, seega keskendun sellele, mis mul on, mis pole veel läinud ja vaatan, kuidas edasi…).

Seega, selle kommunikatsiooni-probleemi lahenduseks peaksin leidama viisi, kuidas mõjutada ema kaudselt. Rääkida, siinata mõtteid sedasi, et ta arvaks, et ta ise tuli selle peale. Olen selle kohta lugenud, aga pool nalja asju. Noh, kuidas öelda mehele, et pese nõud ära. “Kallis, mäletad seda, kuidas sa viimati nõusid pesid. See oli nii seksikas ja sa tegid nii head tööd. Töö oli kiire ja korralik. Mina pesen, siis alati jäävad rasvatriibud peale, aga sinu tugevad käed suudavad teha nii, et triipe pole. Lisaks ma säästaksin energiat õhtuks, et siis teha midagi muud…” Kuidagi nii…

Muidugi emaga rääkides sellist stiili ei sobi kasutada… Ühesõnaga mõtlemisainet on ja arenguruumi ka.

Oma tavaliste tegemiste ja kohustuste vahele püüan natuke ja mõtiskleda sellel teema, et kuidas suhelda, kommunikeeruda oma emaga.

Pikk tekst. Ei teagi, kas keegi teine siit midagi saab, aga mind aitas küll. Istusin maha, lülitasin end natuke välja. Elasin oma emotsioonid välja, lasin asjadel settida ja emal natuke sipelda ning probleem lahendatud. (Kusjuures see oli suur probleem minu jaoks, ma mõtlen see, et ma olin isale piletid ostnud ja autole varuosad ning nüüd tõmmati kõigele vesi peale.)

Ilusat päeva Sulle, kes sa siiani jõudsid lugemisega. Või siis peaks juba “ilusat õhtut” soovima või siis “head und” (vihjan teksti pikkusele). :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Natuke minu eesmärkidest (vol. 2)

Alguseks pildike.

20170827_205423

Selline kelmikas ja huvitav pildike siis. Oh-jah… see olen mina. Btw:D

***

Kunagi kirjutasin oma selle aasta eesmärkidest ja mõõdikutest jne… Nüüd tegin uue rubriigi ja lisasin tolle postituse ka sinna. See on üks oluline rubriik jälle.

Kindlasti on veel postitusi minu varasematest eesmärkidest ja nende saavutamisest, aga ma ei viitsi otsida. Üldse mu blogi on üks suur “pudru ja kapsad”. :D Ma ei ole uhke selle üle, et siin segadus/kaos valitseb, kuid eks see ole näide mu elust või perioodist mu elus. Mu elus on ka väike kaos, aga see on ok. Saan hakkama…

Nii, need eesmärgid ja mõõdikud.

20170902_10162520170902_10163420170902_101702

Eesmärk 1. Tööl olen käinud 145 päeva (eesmärk oli 132 päeva, seega olen seda juba ületanud).

Eesmärk 2. Olen kirjutanud 34 raamatu sissekannet (eesmärk on 52). Eesmärk on kirjutada iga nädalavahetus. Noh, nibin-nabin saan hakkama. Mõnikord on vahele jäänud, siis olen järgmisel nädalavahetusel kirjutanud kaks ja ükskord kirjutasin ühel päeval kaks sissekannet.

See on eesmärk, mida mul on kõige raskem täita. Ma ise arvasin, et see töö eesmärk on keeruline, sest see ei sõltu ju minust (toona polnud mul püsivat tööd). Aga läks teisiti. Ma ei teagi, miks see kirjutamine enam ei edene. Alguses ma nautisin seda, aga nüüd on keskendumisega raskusi. Mul on palju muid mõtteid peas, ideid ja teemasid… Mus vist ongi keskendumise raskus. Püsida terve aasta ühes teemas… Päris keeruline. :D

Ma ise sellesse raamatusse väga ei usu. Võib-olla paar eksemplari saaks müüa… Olen õige natuke uurinud kui palju maksaks teksti korrektuur (on see õige sõna?) ja olen rääkinud ühe inimesega, kes on raamatu väljaandmisel osalenud. Ühte inimest tean veel… Mõtted juba liiguvad vaikselt selles suunas, et kust saada infot kirjastuste kohta ja raamatu väljaandmise protsessi kohta jne… Enda jaoks olen mõelnud, et raamatu väljaandmise protsessiga alustan jaanuarist. Siis peaks mul selleks aega olema, aga kindel pole, sest elu ikka muutub vahel.

Eesmärk 3. DU3 moodul 4 on sooritatud ja tunnistus käes. Puuduvad eksamid. 14.11.2017 on kirjutamine ja lugemine (tekstist tuleb õiged vastused leida) ja kunagi detsembris on suuline eksam. Olen veel rajal selle eesmärgiga.

Eesmärk 4. Jooksmise eesmärk. See on neist eesmärkidest kõige nauditavam, sest ilmad on ilusad veel. S ostis mulle päris jooksutossud, ma mõtlen kallid (Nu Balance) tossud ja ekstra jooksmise jaoks ja trenni-jooksu sokid ka. Täna esimest korda proovisin.

Eesmärk on joosta 100 päeval, sellel aastal, olen jooksnud 76 korda/päeval. Selle eesmärgiga praegu suuri plobleeme pole. Jooksen nädalavahetustel, mõlemal päeval ja puhkus on tulekul, seal püüan rohkem joosta ja jõulude ajal on puhkepäevi, siis püüan ka joosta. Selle eesmärgi osas väljavaated on head.

Eesmärk 5. Raha. Ma arvasin, et selle eesmärgiga on natuke raske, kuid on väga raske. Minu pangaarvel raha ei püsi, sest S-l on alati rahast puudu ja ma alati annan talle, sest tema silmad lähevad särama ja ta muutub positiivsemaks, kui raha saab. Mina tahan, et ta oleks rahul ja õnnelik. Kuid tema “rahul ja õnnelik” muutub iga kuuga järjest kallimaks. Varsti ei jagu mu palgast, et seda talle “osta”, aga ma ei jaksa küll rohkem töötada ning minu säästimsest ei saa rääkidagi.

Hakkasin oma eesti arvele raha koguma. Seega 15 000 DKK on umbes 2000 EUR. Sain u 800 EUR arvele kogutud, aga siis nägi seda mu isa… Noh… ja nüüd on 500 EUR ja ma ei tea, kui kauaks seda seal on. Vaatan hirmuga, kui palju palgapäevi aasta lõpuni veel on ja sis mu puhkus ja mis mu palk võiks olla. Igatahes… selle eesmärgiga hakkab vaikselt hapuks kiskuma. Hambaarstile lähen ka, tuleb uued proteesid osta (proteesid olid nali, veel)… Igatahes… Raha kulub. Päris palju kulub.

Eesmärk 6. Erialane töö. Selle lisasin nii-sama. Viskasin õhku ühe välkmõtte. Isegi mõõdikut pole ega midagi konkreetset. Vaatab, mis saab. Ütleme nii paljukest, et praegu pole ma oma tööga rahul. Marion sõna otseses mõttes karjus mu peale ja seal oli veel mõni, kes mu peale karjus. Elavad oma viha ja ängi minu peal välja. Ma saan aru, et olen loll ja tean, et ma ei oska taani keelt ega saa alati aru, olen imelik ka ja Ida-Euroopast (endisest slaavimaast)… nagu ori ja vaene või nii, aga olen siiski inimene ja teise inimese vastu peaks mingi lugupidamine olema. Aga see selleks…

Kokkuvõtteks.  Ma arvan, et senimaani on päris hästi edenenud. Püüan end rajal hoida ja samas vaimus jätkata.

Lisan veel selle Peep Vainu eluratta kohta, et suhtelmisega olen tegelenud. Kuigi eesmärke vaadates on see osa just-kui katmata, aga olen endale teadvustanud, et selles vallas on puudujääke, seega olen püüdnud ekstra lisada (nt Nicanoriga diskol-käik, peaaegu igal nädalal kohtumine Jan-ga, isa sünnipäev (perega koos), isa tuleb siia külla, emaga elan koos, vanaemaga vahel suhtlen, võiks rohkem, aga pole nagu aega, klassis suhtlen, tööl vahetasin kohta ja suhtlen, püüan sisse elada sinna…)

Seega paberil läheks mul justkui hästi, eksole… :)

Rubriigid: Minu eesmärgid | Kommenteeri

See on väga raske ja keeruline

Just, ja seepärast ma seda teengi. :)

Jah, see minu haiugus: inimestest ja asjadest kümne küünega kinni hoida.

Mul on olnud juba pikemat aega plaan lugeda ühte Kierkegaardi filosoofilist raamatut. Küsisin oma taani sõbralt R.-lt, mis raamat mu soovidele vastab. Ta andis ühe pealkirja, aga lisas, et seda on isegi taanlastel raske lugeda. Mu ema on seda mulle öelnud ja kui moodultesti tegin ja rääkisin, et soovin sellist raamatut lugeda, ütles juhendaja ka, et väga raske on lugeda ja aru saada, isegi taanlastel.

Kuid mina ikka tahan proovida. R. saatis mulle lingi ka, kus on tekst või osa raamatut teksti. See on kirjutatud vanas taani keeles (160 aasta tagune taani keel). Ah, siis selles mõttes raske lugeda. Ma arvasin, et väga filosoofiline ja läbi lillede ja kujundlik tekst. :D

Aga ma arvan, et midagi ma ikka mõisan ja loodan, et see aitab mind.

Seega… Mõnikord mind ei takista “see on väga raske” hoiatus/takistus.

Muud nagu polegi. Pea juba teist päeva valutab ja hullult tahaks magada. Täna plaanin varakult linade vahele pugeda.

Head und! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Inimesed pole riiulil

Ma olen viimasel ajal olnud väga väsinud ja ei ole soovinud inimestega suhelda jne… Unerežiim on ka paigast ära. Igatahes… Kirjutasin J-le ja otsustasime, et kohtume nädalavahetusel.

Noh, mina otsustasin. :D Ma kirjutasin, et kohtume homme kella 17-ajal… Ta kirjutab vastu, et talle see aeg sobib jah… :D

Ma oleksin pidanud küsima, mitte kirjutama, et kohtume…

Kipun unustama, et inimesed ei istu riiulil ega oota mind nagu nukud, et ma nendega siis mängiksin. :D Pole mulle antud seda viisakust ja empaatiavõimet.

Igakord, kui ma kirjutan, et mul puudub empaatiavõime, siis mõtlen, et… Ma tajun päris hästi, kui keegi on mu peale solvunud või vihane (vahel isegi nii hästi, et inimene ise ei teagi seda – vihjan, et kujutan vaid ette)… :D

***

FB on halb, püüan hoiduda, aga liiga palju sõltun sellest. Raske saab see võõrutus olema, aga ma saan hakkama. :)

Nüüd magama ja homme tuleb olla hästi produktiivne.

***

Vaatasn, et Billund-New York on odav pilet. 3 tuhat DKK ja mõnisada krooni veel peale, vist kaheotsa pilet. See raha on mul isegi olemas. Tea, kas see on saatuse kutse?! :D

Ma pole veel uurinud elamisloa ega viisa asja ega õppimisvõimalusi ega muud sellist. Seega jätan selle rongi vahele. Küll jõuab veel. Kuhu mul ikka kiiret. :)

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Hügieenikoolitus

Täna olin terve päev hügieenikoolitusel. Muidugi taani keeles ja töökoha poolt. Päris väsitav oli, kuid samas ka põnev. Natuke tõi mind maa peale tagasi, aga ei lämmatanud mu unistusi päris ära.

***

AnnMargret ajas närvi. Teda oli kohat raske taluda. Tööl on lärm ja siis ma teda ei kuule ning ruum on suurem, seega saame hakkama. Aga seal väikses ruumis oli temaga üsna keeruline. Meid oli seal oma 12 inimest…

Ta nõudis, et hügieeni-reeglitesse tuleb sisse kirjutada, et mobiili ei tohi tootmisse kaasa võtta. Make-up’i ei tohi olla ja lõhnaõli ei tohi ka kasutada ja riideid ei tohi ise pesta… See lõhnaõli ja make-up puudutas mind palju. Kohati tundsin, et see sapine nool oli otse mulle suunatud, aga siis vaatasin üle laua. Seal oli Nadja ja Marina, mõlemal make-up peal, seega ei olnud mina. Jah, lõhnaõli (kuri)tarvitamises olen süüdi. Püüan end võõrutada. Minu meelest ongi “Väikse merineitsi”-lõhn (loe: kala) see kõige ligitõmbavam ja parem.

Tegelikult on asi nii, et värske kala ei lõhna ja meil on tööl (peamiselt vaid) värske kala. Seega mingit tugevat kala lõhna pole.

Alguses tahtsin AnnMargretile kõrri karata. Pärast mõtlesin, et suva, mida see mudi (minu vanune) räägib. Ja lõpuks jõudsin selleni, et pole mul vaja make-up’i ega lõhna. Kui see teda nii häirib, siis võin ma ju talle vastu tulla ja olla naturaalne. :) Ikkagi “hea” kolleeg. :D

***

Kui ma Nicanoriga diskol käisin ja sealt tagasi sõitsin, siis ta luges mulle mingi 15 minutilise loengu sellest, et uuringud näitavad, et Taanis on palju parem elada kui USA’s (New Yorgis). Elukvaliteet on parem ja madalapalga ja kulude suhe on parem jne…

Kui ta oli oma (enda meelest) motiveeriva loengu lõpetanud. Küsis ta uhkusega: “Noh, kas sa ikka veel mõtled USA’sse kolida?” Mina selle peale külmalt: “Jah.” Siis ta küsis: “Kas sa ei kuulanud, mis ma ütlesin. Kas sa ei saanud aru?” Ma ei viitsinud temaga argumenteerida. Ma ütlesin vaid, et siin Taanis pole mul elu.

Tegelikult. Ma ei plaanu minna USA’sse madala palga peale. Teiseks, ma tean, et USAs pole sotsiaalseid hüvesid, aga ma ei kasuta neid siin ja lähema 10-20 aasta jooksul saan hakkama ilma (ma prognoosin). Kolmadaks, kui ma ei ela oma unistusele, siis miks ma üldse elan. Neljandaks, jah, ma võin oma plaane muuta, kui minu ellu ilmub inimene, kes suudab mulle pakkuda kindlust ja turvatunnet ning kõike seda muud (siis äkki mõtlen pereloomisele). Senimaani pole seda keegi suutnud mulle pakkuda ja tema kindlasti mitte.

Siis ta hakkas mulle rääkima, et ma pean… Ma ei kuulanud teda edasi. Saatsin ta oma peas miljon korda mõrgu ja püüdsin läbi hammaste naeratada, st olla viisakas. Ma nimelt ei kannata, kui keegi hakkab õpetama, kuidas ma elama pean. Elagu ise. Ma elan siiski oma elu ise ja teen täpselt nii rumalaid ja valesid otsuseid nagu teen.

Lõpuks… Mul tekkis tunne. (Kõigest tunne ja ma võin eksida). Igatahes… Mulle tundus, et ta loodab, et ma hakkan teda ringi sõidutama. Kolin temaga kokku, suuremasse linna, maksan pool eluaseme kuludest ja auto oleks 100% minu kulu, tema vaid kasutaks aeg-ajalt. Siis ta hakkaks mind juhtima, täpsemalt minu karjääri, et ma ikka temale palju raha teeniksin ja võimaldaksin tal palju reisida… Mis see tema asi on, kus ma töötan ja palju palka saan. Kui tahan olla hipi ja pudeleid korjata, siis teengi nii. Kui talle ei sobi, et ma selline olen, siis tõmmaku uttu.

Vabandan. Hormoonid mõllavad. Teadagi mis. Eks ole.

Igatahes… Püüan end ja oma tundeid usaldada ja kuulata. Kui mulle Nicanor enam ei meeldi ja ta ajab mind närvi, siis ma lihtsalt hoian temast eemale.

Natuke kõhe on, sest viimasel ajal on neid inimesi väga palju, kellest ma eemale hoian. :) Varsti olen täiega erak, aga mis sa teed, kui inimesed ei sobi omavahel. :D

***

Kas miskit puudu?

Vast ei ole… Hakkan päeva kokku tõmbama. Võtan meigi maha ja püüan olla meigivaba pikemat aega. Vaatasin, et olen juba näost vanaks jäänud. :D

Tegelikult on kõik hästi. Ikka läheb kuidagi. Üle kändude, aga läheb.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tühjus

Kui te suudate mind asendada teise inimesega, siis tehkegi nii… (FB: Elust Enesest)

Täitsa minu mõte. Ma olen 100% sama meelt.

***

Lugesin oma blogi 2012. aasta augusti pstituste pealkirju. Võttis suunurgad muigele.

Mõtlesin, et peaksin kassipilte või videosid vaatama, et tuju natukenegi paremaks läheks. Aga piisas minust enesest. Noh, nooremast minast… :D

Ma kirjutasin kaalust ja väga emotsionaalselt… “Appikene, ma kaalun 52 kg nüüd. Kaks kilo olen juurde võtnud.” Jah, toona oli see suur probleen, lausa katastroofi mõõtmetega.

Nüüd kaalun (pool kogemata 54 kg), mõnikord 56 kg. Kaalule astun kord kahe nädala jooksul. Nii muuseas. Vaatan seda numbrit kehitan õlgu ja võtan kommi. Olgu see kaal siis 54, 56 või 58 kg.

Kaal on langenud, sest pole aega süüa (kool, töö ja natuke eraelu) ja hammas või hambad valutavad, seega on söömine päris piin.

Mõnikord tunnen end paksuna, aga see ei olene kaalunumbrist, see oleneb väsimuse astmest. Kui olen vähe magada saanud, siis olen depressiivsem ja negatiivsem ja kriitilisem. Kui magan hästi, siis tunnen end ka hästi oma kehas.

Järgmise korrani!

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri