Jama

Sa küsid minult, kas kõik on ok. Ei ole. Kõik on väga halvasti, kuid sa ju ei viitsi mind kuulata. Sul pole aega ja sul on omal muresid piisavalt.

Seega ma oletan, et see on vaid viisakus küsimus ja ma vastan, et võib-olla on ok või ei ran seda täielikult.

***

Mul hakkab nüüd vaikselt kohale jõudma need sündmuse, kui mu vanaisa suri. Ma ei saa öösiti magada. Ärkan 2-3 korda ülesse. Mul on suur hirm, olen uuesti samas olukorras või vahel on üksnes hirm.

Kuna öösiti magada ei saa, siis olen terve päev väsinud. Koguaeg vaid magaks. Närviline olen ka. Minu mälu on olematu. Täna läksin pausile, see oli 20 minutit, ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud, kuhu ma oma kilepõlle olin pannud. Ja ei tulnudki meelde. Vaatasin, et seal ei rippunud, kuhu ma selle tavaliselt olen pannud, seega oletasin, et viskasin ära ja võtsin uue.

Aga selline mäluauk ja nii lühikese ajaga. Tööl ma ka ei suuda meelde jätta, kuhu ma minema pean. Kui minu nõdrameelsus töötegemist segama hakkab, siis tuleb mul hakata lahkama oma läbielamisi. Kui ikka ei saa, siis tuleb võtta puhkus, et end ravida.

***

Ma vaatasin ka psühholoogide nimekirja. Leidsin paar komput tohtrit, aga nad on Kopenhaagenis ja maksavad väga palju. Kujutate ette, üks tund 1000 DDK.Valet ametit olen õppinud. Lihtsalt kuulad mingit sassis pihvi ja noogutad kaasa ja kui vaikus tekib, siis küsid: “Aga mis tundeid see sinus tekitas/tekitab?” :D Kui raske see ikka saab olla. (Sarkasm)

Igatahes, mõte oli ulme-hea. Ilus tohter, taanikeelne vestlus  (keele praktika) ja äkki saab pööningul ka midagi korda või natuke rohkem korda… Kuid jääb ära.

Mingile eidele ma kõrva uluma küll ei lähe. (Ma ei usalda emaseid.)  :D Püüan omal jõul hakkama saada.

***

Aga kuidas siis minuga on… Kui tekib vaikus, siis mõtlen taas sellele hetkele, kui ma vanaisa leidsin. Kuidas ta lamas, kuidas ta silmad olid… See kavatu nägu. Püüan meenutada, mis juhtus enne, kui ma tema juurest lahkusin. Äkki see “Ah” oli abipalumine, mitte “ahah” (sain aru, mine)…

Mõtlen, et äkki oleksin ma pidanud tegema midagi teisiti. Äkki oleks… Äkki oleks… Kui arst oleks andnud talle elektrit, äkki oleks süda tööle hakanud…

See on nii kohutav… Siis mõtlen, et… Miks ma ise seda ratast alt ei võtnud. Miks ma ei öelnud vanaemale, et jätku vanaisa rahule, et ma alguses vaatan ise asjad üle ja kui abi vajan, siis ise kutsun teda… Ma ütlen, see on kohutav. Pisar tuleb silma. Ja siis viin ma mõtted mujale.

***

Vahel mõtlen, et vanaema on nüüd täitsa üksi seal. Mõtlen, kuidas ta mööda tube ringi käib ja nutab. Siis kujutan ette, et ta istub köögi laua taga ja ootab, kuna vanaisa püllult tuleb. Järsku talle meenud, et vanaisa ei tulegi.

Vahel mõtlen, kuidas ta istub vanaisa haual ja nutab ning küsib oma küsimust: “Miks sa pidid minema? Miks nüüd? Miks sa ometi ei võinud paar aastat kauem elada?”… See on tohutu kurbus, seda on nii palju minu sees, et tahaks selle paberile panna. Pildina. Aga minu käed on roostes ja ma ei saaks rahuldavalt sellega hakkama. (Võib-olla ükskord võtan kätte ja teen ära.)

***

Ma ei kujuta ette, kuidas ma lähen maale ja vanaisat pole seal. Kuidas saab see olla võimalik? Ma lähen ja seal polegi autot? Polegi kedagi mind ootamas?

Vanaemale on raske helistada. Võtsin hoogu oma mitukümmend minutit. Ma teadsin, et ta nutab. Teadsin, et see on raske kõne. Täna sain sellega hakkama.

Ta ei taha rääkida, ma saan temast aru. Ta tahab, et ma sinna läheksin… Ta räägib, et ei taha elada, ta räägib, et tal on ka väga halb, et mingi aeg oli ikka üli-halb.

Jah, ma tean, et vanaema läheb ka varsti. Ma tean seda. See on raske meile… Minu isa ja onu hakkavad selle kinnisvaraga protsessima… Kuid vanaemale oleks see kerge, rahu.

Ta on vaadanud juba endale koha ära. Juba sätib ja korraldab oma hauaplatsi… Kuidagi imalik on mõelda, et vanaisa ise tassis kaks kärutäit liiva oma hauaplatsile (paar aastat varem). Ma olin ka seal. Vanaemal aitasin haudu korrastada ja tema siis tegi oma platsi.

Mina veel naljatasin ja küsisin, kes kuhu maetud tahab saada. Toona teadsin, et see juhtub, aga ei osanud oodatagi, et nii äkisti ja võrdlemisi ruttu… Vanaema ja vanaisa hakkasid natuke vaidlema, et kes siis kõnnitee servale lähemale peab minema. Siis jäi jutt nii, et see, kes viimasena sureb. Vanaema oli raudpolt-kindel, et tema sureb esimesena…

Nüüd mõtlen, et tegelikult otsustab ju hoopis see, kes viimasena sureb. Ehk siis… Vanaisa ruttas selle suremisega, aga vanaema oli see, kes ütles, kuhu maetakse…

Kuid platsi saab suurendada, seega ei pea kumbki teeserva minema. Vanaema vana-tädi (hoidjatädi) on kõige lähemal teeservale.

***

Minu vanaisaga oli nii, et tema ei kurtnud. Tal avastati maovähk ja see ka üsna hilja, seega tal eemaltati magu ja väga palju ka söögitoru. Ta lihtsalt keeldus arstile minemast. Läks siis, kui asi oli juba väga hull.

Ükskord töötas, keevitas ja säde lendas riiete vahele. Ta läks põlema. Sai suuri põletushaavu. Isa käskil tal arstile minna, aga tema ei tahtnud. Isa viis ta sinna. Siis pidi vanaisa mitu päeva haiglas olema ja tema puusalt võeti nahka, et põletust lappida.

Seega… Tollel päeval, kui ta suri, ta ütles, et on väsinud. Nagu ta istus, siis ta ka magas. Aga kui ärkas, siis jälle tegutses, nagu ei midagi. Päev varem ta ütles, et tal on iiveldustunne ja eriti isu pole. Natuke sõi, aga mitte palju…

Kuni viimase hetkeni ta ei kurtnud. Vanaema käis tal järel ja ütles, miks sa seda ei tee ja miks sa seda ei tee… Vanaisa küttis hommikul ahjud, seega vanaema ärkas alati soojas toas. Kassid olid toidetud, linnud, söök oli laual.

Jah… Nüüd teeb seda kõike vanaema ise…

Aga vot milline mees oli minu vanaisa! Kuni viimase hetkeni sedais ta oma naise esikohale (ja lapsed ja lapselapsed). Kuni viimase hetkeni hoolitses oma naise eest. Pesi ta selga, hoidis toad soojad, pani rohu silma, sõidutas teda… Kui see polnud armastus, siis mis see oli?

Vanaisal oli sillainseneri haridus (TIP-st). See on võrdsustatud migistrikraadiga. Jah.. ta oli tark ja haritud mees. Töötanud kaevanduses… Kuid tema läks oma naise lapsepõlvekoju, hakkas põldu harima ja puid istutama. Elas vaikselt (teistele).

Ega me temast palju ei teadnuki. Ma võiksin vanaemast rääkida pikki lugusid, aga vanaisa ei vait. Tema oli lühikesejutu mees… Ta oli Saksamaal (koonduslaagris või kusagil)… Sündis Venemaal ja ema tuli üle piidi Eestisse. Oma isaga ta vist ei kohtunudki, sest too võeti sõtta, kust tagasi enam ei tulnud…

Nii põnev ja sündmuste rohke elu, kuid lõpetas stabiilselt ja vaikselt, kusagil kaugel Eestimaa serval. Oleks siis ta joonud. Noh, nagu tavaliselt vanad mehed teevad, joovad end täis ja siis räägivad, et kuidas nemad ikka elasid ja kui raske neil oli ja kust põrgust nad on läbi käinud… Aga minu vanaisa… Kui keegi küsis, et kuidas seal Saksamaal oli või kuidas Siberis oli, siis ta ütles: “Ah, mis seal ikka…” Me kuulsime seda palju… “Ah, mis seal ikka… (rääkida)”. Ja kõik…

Nüüd enam seda müstiliset kannatlikku meest pole…

Seega… vanaisa on minu mehe-ideeli lati üli kõrgele tõstnud. Selle alt juba läbi ei lähe… :D

Elas ta (81-aastaseks). Kunagi ma vist kirjutasin ka, et autos ta arutas vanaemaga, et enam vist sellist huvitavat aastanumbrit ei näe.. Toona sai ta 77 ja rääkis, et vist 88-t ei näe. Vanaema pani vahele: “Õige mul tahtma hakanud. Muidugi me ei näe seda.”… Ja nüüd… Jah… Vanaisa selleni ei jõudnud. Eks ta tajus seda vast varem. Kuigi toona oli ta veel eriti kõbus.

Vanaema on mul 84. Neli aastat veel, siis saaks ta selle müstilise arvu kätte. Aga kas ta peab nii kaua vastu… Eks seda näis… Esimene aasta ilma abikaasata on raskeim. Teised on ka rasked, aga see esimene.

Eks me kõik elame üks päev korrada ja hoiame vanaema silma peal.

***

Kõik läheb nii nagu minema peab. Vahel on väga raske ja ei suuda kohe kuidagi mõsita, et  miks just nii pidi minema. Milleks seda jama vaja oli… Kuid selle jama vajalikkus selgub kunagi tulevikus. Kõik omal ajal, küll kõik tuleb.

***

Ma püüan ikka oma eluga edasi minna. Raske on. Võtlen siin väsimusega ja oma kohutavate tunnetega. Sünnin end liikuma ja vähemalt minimaalsest päevasest rutiinist kinni hoidma ja eesmärkidest ka. Jah… Ei nõua endalt liiga palju, aga natuke ikka utsitan end  ka…

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Rahajuttu ka natuke

Siin Taanis ei tasu väga rabeleda, ma viitan sellele, et ei tasu väga suuri summasid teenida (astmeline tulumaks – edukamaid, tublimaid karistatakse suurema maksumääraga).

Mind on nimetatud lolliks, et kolisin Taani ja töötan tootmises (lihttööline) jne… Aga…

Eelmisel aastal töötasin ma pool aastat. Sain siinsetes oludes miinimumpalka (alguses maksin natuke kõrgemat tulumaksu ka)… Siin saab tulumaksudeklaratsiooniga sõidukulude kompensatsiooni. Mul on tööle 60 km üks ots… Ühesõnaga… Ma sain tulumaksu tagasi 24000 DKK, s.o 3200 EUR.

Mu ema on töötanud mitmel kohal ja rabelenud mitmel rindel, tema sai tagasi 3000 DKK, s.o 400 EUR.

Minu arvestuste kohaselt on minu palk siin ca 1400 EUR kuus. Siin elades ei maksa ma elamise eest, süüa ei pea tegema, alati on võtta inimene, kes kassil silma peal hoiab, seega on mul vabadus kiiresti reageerida, kui mõni huvitav pakkumine tuleb jne…

Kas ma olen loll? Kas siia kolimine oli rumal, ka majanduslikult rumal otsus?

Aga mida ma ikka jauran. Kes tahab mind alandada ja mulle halvasti öelda, see leiab ka põhjuse. Aga ma ise arvan küll, et lahtise peaga ja mõtlevad ja mõtlemisvõimelised inimesed saavad aru, et see oli igati suurepärane otsus (siia kolida).

Jah, mul on veel pikk tee ees, aga siin on mul oluliselt rohkem võimalusi kui Eestis. Mul on lootus saada oma isiklik elu. Mul on lootus saada finantsiliselt iseseisvaks jne… Eestis mul seda polnud.

Aga see selleks.

***

Püüan end tegevuses hoida. Otsin kedagi… Ma ei tea keda. Olen ikka üsna sassis.

Mulle valmistab muret mu olematu mälu ja keskndusmisraskus. Ma loodan, et see on ajutine ja läheb üle. Olen ju natuke väsinud ja need viimaseaja kohutavad läbielamised on jätnud oma jälje ja see on ju normaalne. Eksju?

Tohutult palju energiat ja tahtejõudu kulutan, et end tegevuses hoida. Kipun lihtsalt istuma jääma ja seina vaatama jääma. Jäin toolil magama ja ärkasin ülesse, sest hakkasin tõmblema. Ise arvan, et äkki pea vajus ära ja see raputas kogu keha…

Ma ei tunne, et oleksin haige. Lihtsalt vaimselt natuke liimist lahti.

Mõtlesin ka, et psühholoog oleks üsna hea valik. Noh, kui see oleks tasuta ja selleks oleks ilus noormees… Mmmm. ;) Noh, saaksin taani keelt harjutada ja äkki saaksin oma pööningul asjad natuke korda, et rahulikum uni oleks.

***

Varsti on moodultest tulemas ja poole aasta pärast eksam. Kardan. Pole aega. Kõige hirmutavam tundub suuline osa. Otsin paaniliselt vestluskaaslast, aga mida pole, see on vestluskaaslane. Ei tea, kas olen pidalitõbine või mis. Omast arust olen ju üsna kena tüdruk, vabandust, naine… Noh, kannatab vestelda küll. Või siis mitte?

Varem juhtusid asjad minu elus ootamatult ja õigel ajal, aga nüüd… Jah… Nüüd arvan, et enam ei juhtu. Olen oma õnne kaotanud, kui nii võib öelda.

Jah, vahel on olevikus nii paha olla, et vägisi tahaks oma tulevikku piiluda. :D Aga minu käsutuses on vaid minevik. :D

Mul on ju raskeid aegu varemgi olnud ja siis olen tundnud end sama lootusetuna nagu praegu, aga… St lootusestus olukorras nagu praegu…

Jah… kõik saab korda, küll läheb paremaks. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Oluline on mitte alla anda.

Küll ma selle vestluskaaslase leian. Küll asi paraneb. Üks päev korraga. Küll tuleb. Kõik tuleb omal ajal.

Kuulan oma laulukest. Olen sellele ikka väga pikaks ajaks pidama jäänud. See annab nagu jõudu.

***

PS käisin eile jooksmas (1h 4 min) ja täna (1h 2 min). Kaks nädalavahetust jäi vahele. Eile kirjutasin ka oma raamatut, täna tuleks ka kirjutada, siis oleksin ma selle eesmärgiga joonel. Aga pea on nii tühi ja ei taha enam kirjutada.

Parema meelega loeksin midagi või joonistaksin. Või teeksin midagi füüsilist või vestleksin kellegagi, kellega on ühiseid teemasid…

Noh, vaatab, mis saab…

Homme saab jälle tööle minna ja sedasi algabki mu tavaline elu.

***

Rohkem nagu polegi midagi öelda. Oli tore jälle kohtuda. Varsti jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Päike väljas jah?

Päike väljas ja mõtted kisuvad ranna poole, kuid vorm pole päris see, millega enesekindlalt rannaliiva kaunistada…

Alates eilsest on mu “Kaaluprojekt” väga palju tähelepanu saanud ja see on spämmi täis. Ma ei tea mida sealt leitakse. Kas see midagi rahuldab? Motiveerib, demotiveerib?

Ma ise tahaks, et lugeja jõuaks lõpuks välja selleni, et kaalunumber pole oluline ja pigem peaks vaeva nägema, et toidukorrad oleksid regulaarsed (tervislikus koguses) ja otseloomulikult tuleks püüda endale meeldida (iga päev, isegi natuke matsakamana või kondisena).

***

Kuna teema on taas aktiivne… siis ma ka natuke kirjutan.

Kaal on mul püsinud 56-58 kg peal. Nüüd olin Eestis ja olid rasked ajad, siis unustasin mõnel päeval söömise. Nüüd ma kaalun 56,2 kg.

Kunagi ma alustasin enese näljutamist 56 või 58 kg peal. Arvasin, et olen vaal.

Nüüd keskendun ma enese harimisele ja vaimsele arendamisele… Eesmärk on süüa, kui kõht on tühi ja nii palju, et see täis saaks. Kui tahan magusat süüa, siis võtan. Ei ole süümekaid, ei jookse end kohe kaaluma…

Jooksen nädalavahetustel. Ei pea arvestust palju kaloreid kulutan, ei tõsta tempot ega midagi. Seda on mul vaja, et olla iseendaga ja mõtted korda saada. Kuulan muusikat ja kulgen oma läbitallutud rajal. See on midagi, mida ma vaimselt vajan, kuid kogemata mõjutab see ka mu keha.

Tahtsin jõuda selleni, et ma ei tee ekstratrenni, ma ei pea dieete. Keskendun iseenda mõistmisele ja kõik väline on tagaplaanil.

Täna kaalusin 56,2 kg. Selle arvuga olen leppinud, ei pööra sellele enam tähelepanu. Ma tunnen end vormikana (ei paksuna ega peenikesena, täitsa ok). Ma mõtlen, et kuidas ma tajun oma keha. Ma tajun, et see on vormikas, aga ok. (Päris bikiinides tibide vahele ei roniks, aga teksades tunneksin end enesekindlalt).

Nii… Kaaluhoolikutele… Kaal: 56,2 kg; Pikkus: 162 cm, vanus: 30 ja pool, sugu: naine.

Tajun end vormikana (mitte paks ja mitte peenike).

Ema tegi minust pilti, see oli mõned kuud tagasi. Kaal oli umbes sama. Tundsin end umbes sama moodi. (Paljud ütlesid, et ma olen liiga peenike. Ma ei mõistnud neid. Naljatasin, et sooviksin nende silmi, sooviksin end näha samamoodi, sama nurga alt nagu nemad.)…

Jah… need pildid.

17917834_653866021490465_3111654086853077683_o 18056164_653866158157118_9072025154967015352_o

See pilt, mis on tagant tehtud. Minu tagumine pool. Ma ehmatasin ise ka ära. Tõesti on liiga peenike. Selline ma ei taha ka olla. Seal pole ju mitte mingit jõuraasugi, lihast. :D Ju siis teised näevad mind nii.

See on uskumatu, et 56 kg juures ma nii kondine välja näen. Ja see on veel uskumatum, et ma näen end +10 kg vormikamana.

Seega visake see kaal minema ja keskenduge enesetundele, tervisele. (Tegelikult oli see võimendatult kirjutatud. Ma keeran ikka ülevindi, see olen ju mina.)

Tahtsin meelde tuletada, et kaalunumber ei ütle midagi. Vahel võib ju ka sellele pilgu peale visata, huvipärast… Aga kindlasti mitte eesmärgiks seada.

Ma end mõõtnud pole, seega ma ei oska öelda, mis on mu rinnaümbermõõt või muud…

Selline kevadine kaaluteema.

Ma mõtlen oma musti mõtteid edasi nüüd. Leina aeg on…

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt | Kommenteeri

Ma ei tea

Jah. Ma ei tea, kohe mitte midagi ei tea.

Püüan oma kiired ja sündmuste rohked nädalad kokku võtta.

  1. Isa juubel. 55 sai. Soomes, minu kõik vennad koos kaaslastega. Palju nalja. Mega väsinud suhtlemisest. Isa elukaaslane ja tema tütar, mulle nad ei meeldi. Meil ei klapi kuidagi.
  2. Isa elukaaslane rääkis oma äri-ideest. Ta ütles, et teeb ettevõtte. Minu kulm kerkis, olin positiivselt üllatunud. Siis ütles, et hakkab lotot tegema. Ma mõtlesin, et on ikka nutikas naine. Ja siis… Siis rääkis ta sellest süsteemist, õhinaga… See kõlas nagu püramiidiskeem. Minu ihukarvad tõusid ja mul oli raske naeratust näole manada. Ma pomisesin vaid noka-otsast midagi. Külm higi tuli ihule ja lootsin, et ta ei palu mul sellest eksperimendist osa võtta. (Ei palunud, veel.) Kuidas ma küll viisakalt keelduksin. Ei tahaks ju teise õnne ka ära rikkuda.
  3. Vanavanemate juures. Käisime Tartus, ERM. Oli ok, aga ei olnud seda woww-efekti. Venna juurest käisime läbi.
  4. Vanaisa suri. Koos toimetasime garaažis, 5-10 minutit olin eemal. Tagasi tulles oli vanaisa põrandal maas pikali, polnud pulssi ega midagi.
  5. Matuste korraldamine… Matsin end tegevustesse. Nädala pärast olin ülikurnatud.
  6. Senimaani pole mulle kohale jõudnud, et vanaisat enam pole. Kohe üldsegi mitte pole. Ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtus päriselt.
  7. Matuse korraldamise vahepeal käisin ka Tartus klassikokkutulekul. Meid oli seal 13 (klassis oli meid vist 17), seega enamus olid kohal. Täitsa vahva oli. Tahtsin panna end proovile, et kas ma olen muutunud. Noh, ega eriti polnud, ikka istusin vakselt nurgas. Aga siiski natuke vestlesin. Seega õige pisike edusamm oli… Kell 3:00 öösel läksin koju (st venna juurde). See tähendab, et üli tore oli… Oleksin isegi kauemaks jäänud, aga enamus läks koju, seega läksin ma ka.
  8. Lennureis, Soome ja laevaga Eestisse. Sain hakkama. Tunnen end juba nagu kodus (Riia ja Tallinna lennujaamas). :D Aga nii pea uuesti ei taha minna. Tervisele hakkab see lendamine. Ei ole minus seda reisimise nautimist.

Nüüd käin jälle tööl.

Ma ei ole päris kindel, võib-olla kujutan ette. Aga pole oluline. Lugeda on ju põnev… Inge vist vihkab mind. Ta sätib end alati minu juurde tööle ja siis vingub mu kallal ja teeb mu tööd maha. Hea on see, et teised on juba tema vingumisest ja minu narrimise kuulamisest väsinud… Nt eile pidin ma masinasse panema kõige väiksema mõõduga kalu (lestakala), paned sa kuidas paned, aga ikka jääb luu külge ja need fileed takerduvad masinasse.

Inga virises mu kallal ja rääkis, et ma ei oska kohe üldse selle masinaga töötada. Lilly ütles talle, et kala on väike ja ma töötan väga hästi arvestades neid tingimusi. Inge ikka virises edasi ja siis Lilly saatis ta masina peale. Ega ta kaua ei saanudki töötada, kui Britta masinat puhastama pidi ja pärast seisiski Britta masina vales kõik see aeg, mil Inge masina peal oli. Pärast seda oli Inge mokk-töllakil ja ei kuulnud ma enam terve ülejäänud päev midagi halba enda suunas (tema suust).

Võiks arvata, et ma olen kurb sellisest ülekohtust. Aga ei. Pärast eelmise nädala sündmusi on mul sügavalt üks-kõik. Pealegi ma ei pea enam midagi tõestama. Mõned üksikud otsivad veel minus vigu, aga teised juba usaldavad mind ja on minuga leppinud ning harjunud.

Täna veel kordasin, et kui minust räägitakse minu selja taga, siis olen ma neidt ees. Kui nad mind sedasi maha teevad ja vigu otsivad jne… siis järelikult nad kardavad, et olen neist parem. Kui ma ikka nii mõttetu oleksin, siis nad ei vaevuks ju minu nime suhu võtma. Aga nad investeerivad nii palju aega ja närve sellesse, et mulle koht kätte näidata ja minu kallal vinguda jne… Edu neile ja kindlat meelt mulle. Raskused on selleks, et neid ületada ja see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Küll minust saab ükskord üks tugev naine… :D

Egas midagi. Vaikselt ikka edasi.

Ei ole veel leidnud head taani keele harjutamise kohta, inimest. Aga ma ei jäta jonni, otsin edasi. Varsti on moodultest ja suuline osa. Seega läheb kiireks, aga küll ma midagi välja mõtlen.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

***

Starmani kohta on paar halba sõna, aga ma ootan veel sellega. Ma ei ole nendega veel lõpetanud. Aga ma neile veel näitan, varastavad sente pensionäri tagant ja leinavate inimeste vastu austust pole.

***

Kas veel midagi? Tänaseks vast aitab.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Eestis käik kui õudusunenägu

Täna just saabusin Taani koju. Kooli ei läinud.

Oma Eesti-tuuri alustasin isa juubeli sünnipäevaga (ta sai 55). Vennad olid oma kaaslastega kohal. Kõik oli talutav. Mulle natuke raske, aga kord 15-20 aasta jooksul suudan küll üle elada.

Edasi läksin vanaema juurde. Kõik nagu sujus. Pühapäeval (9.04.2017) maandusin ma sinna. Esmaspäeval jalutasin vanaemaga külas. Täitsa tavaline. Kuulasin teda ja oli tore koos temaga olla.

Teisipäeval käisin vanavanematega ERM-s, Tartus ja vennal külas. Kõik oli tavaline. Ma olin autoroolis, vanaema oli kaardilugejaks ja vanaisa oli tagaistmel. Vist magas. Ta oli viimasel ajal väsinud. Magas päeval ka ja ütles, et seest keerab, et süüa ei taha. Väheke sõi…

Teisipäeva õhtul (11.04.2017) hakkasin ma autol rehvi maha võtma, sest esimene pidur oli natuke peal. Tartust tulles mulle tundus, et midagi on valesti ja siis katsusin, et vasakpoolne esimene velg on kuum. Päris punane polnud, aga oli kuum. Kolmapäeval soovis vanaema Tallinna sõita ja ma arvasin, et sellise autoga on selline sõit natuke ohtlik.

Noh, hakkasin rehvi maha võtma. Mingi aeg tuli vanaisa… Ma tahtsin ise, aga ma ei julgenud teda ära ajada. Ma püüdsin igal võimalusel ise end sinna ratta juurde sättida… Aga ta ei lasknud ja mul oli mingi tobe austus tema vastu, ma ei suutnud teda minema ajada…

Igatahes… vanaisa võttis rehvi alt ära. Siis ma ütlesin talle, et nüüd küsime mu isa käest, mis edasi. Tema tegi seal ratta juures midagi. Ma ütlesin, et lähen tuppa ja helistan isale… Läksin tuppa… Olin seal 5-10 minutit… ja kui tagasi tulin…

Vanaisa oli olnud põlvili auto ratta juures ja siis sellili vajunud. Kajusin: “Vanaisa”. Ta ei reageerinud. Katsusin pulssi. Seda polnud, ei randmel ega kaelal. Keha oli veel soe. Tõmbasin ta  garaaži põrandale. Püüdsin tea kunstlikkuhingamist, aga olin nii šokis, et… Sain aru, et sellises seisus ma seda kindlasti õigesti ei tee. Kutsusin vanaemat, jooksin tuppa. Vist 2 minutit. Helistasin 112. Andsin aadressi ja juhendamise järgi tegin südamemassaaži kuni kiirabi jõudis… Nad võtsid üle. Vaatasid teda… Ja siis…

Kuulsin: “Siin ei ole mitte ühtegi elumärki enam.” Kiirabiarst pöördus minu ja vanaema poole ning ütles. “Ta on surnud.” Aeg jäi seisma. Ma kallistasin vanaemat. Ta nuttis ja küsis minult, et mis nüüd saab. Miks see nii juhtus? “Kuidas ma küll nüüd üksi hakkama saan?”

Vanaema on 84-aastane. Vanaisa oli 81. Vanaema on vana, ta võtab rohtusid. Ta unustab palju. Samas ta keeldub oma kodust ära kolimast…

Terve see nädal ma olin nagu elav-surnu. Korraldasin matuseid. Lohutasin vanaema. Istusin tema voodi kõrval ja püüdsin ta mõtted mujale viia. Rääkisime raamatutest ja tema lapsepõlvest. Magada sain vaid mõned tunnid.

Mina kirjutasin ka matusekõne… Kõige selle vahepeal käisin ka klassikokkutulekul. Ei ulgunud seal. Ei maininud poole sõnagagi oma läbielamisi…

***

Pidin vanaisa keale surnuauto järgi kutsuma….

***

Teate, see oli õudne. Nüüd ma ei teagi, kumb kohutavam oli, kas lahkuminek või see.

***

Mul pole olnud hetkegi, et kõige selle üle järele mõelda. Ma olen plokeerinud mõtteid sellest päevast, ööst… Samas ma tean, et see kõik tuleb mu pähe ja ma kardan seda.

Mina olin viimane, kes vanaisa häält kuulis, kes temaga rääkis, kes tema veel sooja keha puudutas. Mina leidsin ta, mina jätsin ta mõneks minutiks üksi…

Ma korrutan endale, et see polnud minu süü. Ma tegin endast kõik, mis teha sai… Ma ei saa ajas tagasi minna.

Minu vanaisa ei kurtnud kunagi. Kui pakkusin abi, siis ta ei võtnud seda vastu. Ma olin ja jäingi tema jaoks väikseks abituks tüdrukuks, aga ma olin vahepeal juba suureks naiseks sirgunud ja tugevaks ka…

***

  1. Vanaisa on surnud.
  2. Vanaema jääb üksi. Suvel ta veel saab hakkama, aga talvel kindlasti mitte.
  3. Mina… Mida mina tegema peaks? Kas elada oma elu või teiste elu?
  4. Lahkusin Eestist. Raske oli, aga minust poleks olnud seal enam kasu. Ma olin emotsionaalselt tühi. Olin närviline… Ma ei suutnud enam kogu seda jama enda kanda võtta.

Ma nii tahaks, et see kõik oleks olnud vaid halb unenägu. Ma tahan oma vanaisa tagasi. Vanaema tuli öösel minu voodi juurde ja ütles, et tema ei taha enam elada…

Ma pole sellest kellegagi rääkinud. Ma pole rääkinud enda tunnetest ega läbielamistest. Vennad küsisid minult, ma ütlesin, et ei taha sellest rääkida. Hoian end töös, siis saan hakkama. Ema vist ka küsis, aga rokem pole keegi küsinud. Miks nad peaksidki?

***

Jah… nüüd ma siis kannatan oma raske koorma all ja ei oska end kuhugipoole tühjendada. Mul pole kedagi, kellega rääkida enda läbielamistest. Olen olnud nagu svamm ja teisi lohutanud. Ise pole saanud midagi…

Vanaema küsib koguaeg: “Ega ta (vanaisa) ju ei pingutanud ega ju?” Sell hetkel, kui ta pikali vajus, ei pingutanud. Aga ratta maha võtmine on raske. Varem oli see kerge, aga viimasel ajal väsis ta ju ruttu. Tema vanuses… võib-olla pingutas… Ja edasi läheb mõte sellele, et äkki ta suri minu pärast. Äkki ma oleksin pidanud teda takistama… Äkki ma oleksin pidanud ta minema ajama… Äkki…

***

Tean, et leinamisel ja lakuminemisel on mitu faasi… nt enda süüdistamine, teiste süüdistamine, viha, kurbus, kadunu süüdistamine jne… ja kõige lõpuks saadakse rahu… Mul tuleb veel palju kibedaid pisaraid valada.

***

Ok. Vanaisa saab (vast) neljapäeval mulla alla. Ärasaatmine oli krematoorimumis, aga tuha kättesaamisega läheb aega. Mu isa võttsi juhtimise üle, õigemini tema elukaaslane… Vanaisa nägu oli rahulik ja rahulolev (seal kirstus). Mulle tundus, et see oli talle kergenduseks, et teda vaevas miski elu-ajal (aga ta ei rääkinud kellelegi). Nüüd sai ta piinast lahti. Ma võiksin sellega isegi leppida.

Aga vanaema. Mis saab mu vanaemast…

***

Ma tean, et segane…

Ma kardan, et ma pean sama põrgu uuesti läbi tegema. Ja pärast vanaema veel minu isa ja ema… Miks? Miks ei võiks iga põlvkond seda koormat kanda? Miks mina pean seda nii palju kordi läbi tegema? Sest ma olen tubli? Sest ma olen tugev? Sest ma saan hakkama?

Jah, näiliselt on ju kõik ok… Aga mis minu sees toimub…

***

Täna sõitsin lennujaamast koju ja kuulasin raadiot. Muusikat. Minusse tuli elu. Äkitselt soovisin ma tantsida. Minna diskole, end segi juua, naerda, tantsida, laulda… Elada…

***

Ajan segast. Ma tean. Andke andeks. Leinaaeg… Sellist läbielamist ei soovi ma kellelegi.

Ühelt poolt saan ma aru, et see matusekorraldamine ja kõik, oli minu kohus, aga teisalt arvan, et seda oli mulle (ühele) inimesele liiga palju.

Minu onu (ehk vanaisa teine laps) piirdus vaid urni valimisega, helistas kahele sugulasele ja vedas end ärasaatmisele kohale (ilma lilledeta). Vanaemat vaatamas ei käinud.

Mina käisin vanaemaga perearsti juures tõendit saamas, küsisin talle rahusteid, et ta magada saaks. Vallavalitsuses käisin, aitasin tal avaldust kirjutada, et matusetoetust saada. Krematooriumisse panin aja kirja, vaatasin eelnevalt teenused üle, et nende vahel õige valik teha… Vanaisa pangaarve tuli enne tühjaks teha, sest pärimisega ei jääks 190 eurost just palju alles… Lepingud tuli ümber teha, üle vaadata… Tahtsin autot ümber registreerida, aga see ei õnnestunud. Olin vin-koodi valesti kirjutanud ja numbrimärgi ka. Ja siis jäin vahele (vanaisa allkirja võltsimisega). Ametlikuks asja ei aetud, aga paha tunne on ikka sees… Tahtsin aidata, aga… Nagu ikka, enda arvelt…

Ma unustasin seal ise-enda. Ma elasin vaid teiste jaoks… Nii ei saa ju…

***

Ei… nüüd koeraga välja ja magama. Homme varakult tööle. Vanasse rütmi tagasi.

Las kõik laagerdub. Äkki ujub mõni hea lahendus ise välja. Vahel ikka juhtub nii…

***

Puhka rahus vanaisa! Ja hoia ikka vanaemal silma peal!

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Siit ma tulen Eesti

Vahepeatuse teen Soomes, kohtun oma vendadega ja nende kallimatega ning peame maha isa sünnipäeva. Umbes nädala jagu olen Eestis, kavas on klassiga kohtuda. Lubasin minna ja taldikud viia (ühekordsed)… Seega väga põnevad, vaheldusrikkad ja suhtlemist täis päeavad on tulemas.

Homme lendan, aga ma pole veel asjugi pakkima hakanud. See pole üldsegi mitte minu-moodi. :D Tavaliselt olen varem ikka nimekirja teinud, mille kaasa pakin ja asjad on valmis otsitud. Isegi puhkuse päevadeks oleks plaan tehtud, aga nüüd… Mitte midagi.

Mul oli kool ja töö ning ma ei mõelnud üldse reisi peale. Tööl rääkisin ülemusega, et lähen puhkusele. Täna mainisin alles töökaaslastele, et lähen puhkusele. Noh, nad küsisid, kus ma homme töötan ja siis ma vastasin, et ma homme ei töötagi… See oli pärast viimast pausi ja siis hakkas jutt liikuma. Selle kahe tunni jooksul said kõigest pooled töökaaslased teada, et mind pole. :D Teised saavad homme teada, kui märkavad, et mind pole. Aga võib juhtuda, et nad ei märka.

Mõni oli õnnelik, et mind pole… Oh, ma võiksin lehekülgede viisi kirjutada sellest ülekohtust, mis nad mulle teevad. Aga… Ma ei taha kannataja olukorras olla. Ma parem vaatan asjale positiivse nurga alt. Ja alati, kui keegi mind halvustab on keegi teine, kes mind kaitseb (ilma, et ma paluks või abi küsiks või midagi). Seega… Tööl on asi tasakaalus.

See on nii huvitav. Ma olen vahel juba alla andmas ja meelt heitmas ja mõtleb, et ega asi ei parane, pole lootustki, aga siis järsku kuulen midagi positiivset (enda kohta). Nüüd on mul juba tekkinud usk ja lootus, et asi paraneb, läheba küll paremaks, isegi siis, kui näib, et lootust pole.

***

Paaril korral olen mõelnud, et kolleeg on minuga nii kenasti käitunud, et toon talle Eestist kommi ja ütlen paar head sõna, aga natukese aja pärast käitub see sama kolleeg minuga nii vastikult, et ma tühistan oma mõtted (temast). :D Ma vist peaksin hästi kiiresti inimestele häid asju ütlema. Enne, kui nad mind siunama jõuavad hakata. :D

Ma täitsa mõistan neid mehi, kes oma naistele midagi ilusat ei ütle. Ma olen tahtnud ka emale ilusti öelda ja vahel teda kallistada (me ei kallista ka mitte, sest ma olen kivist südamega). :D Aga silmapilk hiljem käitub ta nii vastikult ja teeb etteheiteid… Noh, mul läheb isu, midagi head öelda, ära. Ma tean, et positiivse tagasiside andmine on oluline, aga… Mul ei õnnestu see veel. Eks mul ole enesekindlusega probleeme. Kahtlen ja kõhklen palju, ma peaksin lihtsalt olema ja tegutsema/ütlema….Aga ma tegelen asjaga.

***

Jutt läks mujale… Tahtsin öelda, et reisi peale ei mõelnud, alles eile õhtul jõudis kohale, et varsti lennuki peale ja minekut. Ja oi, kuidas mu süda puperdas. Ei saanud magama jääda. Mingi paanika moodi asi ole… :D

Ei tea, kas täna öösel üldse magada saan.

***

Pesumasin vist varsti lõpetab mu tööriiete pesmise. Ma olen ju nii kõva mutt, et reisilt tagasi tulles pean õhtul veel kooli minema (päeva alustan kell 4:00 Eesti aja järgi ja lõpetan kell 22:00 Taani aja järgi (s.o 23:00 Eesti aja järgi)). Noh, kodus jõuan paar võikut hamba alla visata ja siis kooli ning järgmisel päeval kell 4:00 üles ja tööle. :D Seega tööriided tuleb puhtaks saada täna, et pärast reisi oleks need kohe võtta. :D Ma tean, natuke hull ja hindan end ja oma võimeid üle. Ma pole ju enam esimeses nooruses, aga saab näha. :D

***

Homseks tuleb autole parklakoht rentida või noh reisi ajaks lemmujaama. S mind ei vii, sest ma pole tema poeg, vaid tütar. Aga… Küll hakkama saan.

***

Nagu näha, siis reisipaanika kasvab. Püüan end siit arvutist välja sikutada ja asju pakkima hakata. Tuleb lihtsalt üks jalg teise ette panna ja küll liikuma hakkab, st mina hakkan liikuma.

***

Mõte on täitsa laiali, siis on vist aeg lõpetada ja asuda asja kallale.

***

Eesti, ma varsti tulen. :D Pea veel vastu mõned päevad ilma minuta. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Just nii!!!

https://www.facebook.com/positiveenergyplus/

Mina püüan mitte piirduda üksnes selle jäämäetipu näitamisega. Oma blogis kirjutan ma ka sellest osast, mis on selle jäämäetipu all.

Aga üldiselt mulle see pilt täitsa meeldib. Paneb mõtted liikuma.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Anna mulle soe kallistus ja mõni toetav sõna

Ega siit midagi head ei tule.

Ma olen väga väsinud. Ei tea, kas see kelle keeramine mõjus nii masendavalt või see, et suhtlemist on palju olnud.

Natuke veel ja siis lähen puhkusele. Juba on puhkuse ärevus sees.

Ma ei viitsi oma minevikus praegu sobrada (et arvutada keskmine töötatud päevade arv, kunasest saab tööst villand), aga… Hetkel olen sellises punktis, kus mulle mu töö enam ei meeldi. Noh, töö meeldib, aga need inimesed on natuke liiga palju, et välja kannatada.

Sageli tõden tööl, et mida rohkem ma taani keelest aru saan, seda vähem ma tahaksin aru saada.

Nt… riietusruumis kuulen, kuidas minust räägitakse. Varem olin uudishimulik ja kuulasin kõrv kikkis, aga sellel korral haarasin ruttu oma asjad ja jooksin minema. Ma ei taha teada. Tegelikult ka, enam ei taha ma teada, mida nad minust räägivad.

Või siis… Iga inimene käib ja õpetab, aga nende õpetused on vastuolulised ja ma olen alati natuke segaduses, et keda ma siis kuulama pean. Üks ütleb, et materjali ei tohi masina peale panna, teine ütleb, et just sinna tuleb see panna, et serva peal ei tohi olla… Üks ütleb, et masinast värskelt tulnud alusele ei tohi midagi panna, sest masin peatub, aga teine vaatab mind vihase etteheitva pilguga, et miks ma passin ja neid aluseid ei täida juba…

Üks ütles, et “torskloins” ei tohi olla koos (nüüd ma kahtlen, äkki sain valeti aru ja tegin terve tunni valesti…). Pärast nägin, et teine pani need tükid täiesti kokku. Mida ma siis tegema pean?

Nad ütlevad, et alati küsi. Aga kelle käist? Kui masin liigub nii kiiresti, et mul on raske sellega sammu hoida ja teised töötavad minust 10 meetrit eemal ja seal on tohutu lärm, siis kellelt ma seda küsin…

Jah… ega ma ei tahagi kurta. Eks see olegi taani või üldse ettevõtete töökultuur. Tuleb lihtsalt harjuda ja rahulikuks jääda. Üldiselt ma seda suudangi, aga viimasel ajal on raskusi tekkinud.

Päris mitmel korral olen avastanud, et olen sama stressis ja okkaline nagu need pikaajalised töötajad. Ma mäletan, kui rasked olid reeded, kui ma olin agentuuritöötaja. Eile töötasin ma koos kahe agentuuritöötajaga ja olin ise see okkaline, kurja pilguga, stressis pikaajaline töötaja. Kui ma seda märkasin, siis püüdsin naeratada ja sõbralikum välja näha.

***

Ma püüan ikka ja jälle endale kinnitada, et uute asjade õppimine võtab aega. On tõuse ja mõõnasid. Aga natuke kärsitu olen või… Ma ei tea… Natalia jättis keeltekooli pooleli, aga tema räägib teiste töötajatega ja nad mõistavad üks-ühte. See näib sedasi, et nad mõistavad. Natalia räägib palju ja ta saab kõik oma jutud räägitud.

Mina käin koolis, kirjutan kodus, loen juurde, kuulan taani raadiot, teen oma peas taanikeelseid vestlusi, kuulan tööl, kuidas nad räägivad ja püüan meelde jätta sõnade hääldusi jne… Aga tulemus on see, et minust ei saada aru. Üks Erik? küsis kümme korda, mida ma ütlesin. Realiseerus minu õudusunenägu ja just sellepärast ei tahagi ma nendega rääkida, ei julge nendega rääkida. Mis mõtet on viis minutit üks-ühele karjuda “Mis sa ütlesid?”. Ja selle lause sisu polnudki ju nii oluline.

Vahepeal läiks vestlemine üsna hästi, koolis ka juba saadakse minust aru… Aga seal vestleme vaikuses ja keskenduma üks-ühele. Aga tööl on lärm ja erinevad murrakud ja mitu inimest räägivad korraga…

Praegu tunnen ma end nii lootusetuna tööl (olen omast arust liiga aeglane, samas võrdlen end inimestega, kes on seal töötanud 4-10 aastat). Ja keeleõpe ei suju. Ja kõigele lisaks ei taha ma inimestega rääkida.

Nicanor kirjutab ja vist soovib ka kokku saada, aga ma tunnen end… Noo ei taha, ei jaksa. Ma ei jaksa teha head nägu ja pingutada mingite viisakusväljenditega praegu… Minu mõõt on täis. Seega on parem kui ma tõmbun eemale. Aga mehed loevad sellest välja, et mul pole huvi. Võib-olla polegi.

Ma ei kujuta ette, milline mees suudaks minu kõrval püsida. Ma ei hinda lilli ega romantikat. Olen väga lihtne inimene. Ma ei kasuta palju viisakusväljendeid. Ma ei kiida tihti, ma ei räägi ilusaid sõnu just tihti. Ma vajan oma ruumi, enda aega.

Ma arvan, et Nicanor sooviks minuga kohtuda iga nädal ja rääkida netis 3-5 korda nädalas. See ei tundu just väga palju, aga minu jaoks on see koormav. Ma ei suuda nii “tihedalt” suhelda. :D Mul ei ole midagi öelda. Juba mõte sellest tekitab minus hirmujudinaid. Ma tunnen end nagu vang, nagu keegi tahaks mind omada, aga ma pole omand… Igatahes, mu jalad on juba selles suunas, et joosta temast eemale. :)

Üks inimene ütles, et ma peaksin leidma endale mehe vanuses 30-35. Aga selles vanuses mehed tahavad peret luua (kui neil seda pole, kui see on, siis tahavad armukest)… Kubki variant mulle väga ei sobi. See on täiesti normaalne, et selles vanuses soovivad terve-mõistusega inimesed paikseks jääda ja paljunema hakata. Aga mina pole ju terve-mõistusega.

Igatahes, praegu on masendus, tüdimus ja kõik need teised halvad tunded/emotsioonid.

Sellega tahan ma öelda, et alati ei ole kõik ilus ja roosiline ja ei peagi olema. Ma tean küll, et on inimesi, kellele ei meeldi, et negatiivsetest asjadest räägitakse ja nad arvavad, et siis tuleb kõigele käega lüüa… Aga mina selline ei ole. Selles mõttes, et ma teiste negatiivsest tagaisidest hoolimata kirjutan ja julgen kirjutada ka siis, kui kõik ei ole hästi. Ja ma ei löö kõigele käega, sest tagasilangused on ok-d. Need tuleb vaid üle elada ja siis ikka edasi liikuda ja just sellepärast olen ma oma eesmärgid ka saavutanud. Ma ei anna alla raskuste tekkimisel.

***

Järgmise nädala proovikivi on “rahu saavutamine ja säilitamine”. Saab olema raske, aga proovin. Pärast puhkust võtan käsile selle inimestega silmside loomise, esimesena teretamise ja lõpuks ka põgusa vestlemise… :D Jah.. nüüd on vist terve aastaplaan kirja saanud. :D St seda eesmärki jätkub aastaks või aastateks. :D

***

Ma olen juba natuke terve. Köhin mõni kord, aga see on juba nagu töökoha eripära. :D Ootan soojasid ilmasid, siis saavad ka teised terveks ja siis ei pea ma enam on tee-termosega tööl käima, et viiruseid endast eemal hoida.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

What’s up

Teate, ta ajab mu hulluks. Kuulsin, et ta olevat terve nädal olnud väga tõsine ja endassetõmbunud. Ma märkasin ka, et midagi on nagu halvasti, aga mulle tundus, et see on seal üldiselt kõigil. Et kõik on natuke negatiivsed ja väga tõsised.

Ja siis pidin tema lähedal töötama… Ta laulis, vilistas, susistas ja väitis, et see on rütm, et see on muusika, et tema teeb muusikat. Ta oli nii energiat täis.

Siis tuli ta minu selja taha. Mulle hästi lähedale. Siis hüppas astmelt maha ja jälle uuesti minuga samale astmele (mulle selja taha). Ta oli nagu natuke ärevil ja kärsitu. Siis nägi ta ühte toodet. Seal ei olnud midagi viga, aga ta sirutas käe välja, et seda toodet siluda. Seistes samal ajal minu seljataga.

Meie kehade vahel olid millimeetrid. Tema käsi oli peaaegu ümber minu. Puudu jäid vaid sentimeetrid.

Aga teised olid ju ka seal… Ma hoidsin end ikka täiesti tagasi, et mitte punastada, sest varem ma punastasin koguaeg (kui ta mulle nii lähedal oli)… Sellel korral sain hakkama, suutsin jääda rahulikuks (näiliselt).

Ta naeratas laialt mulle terve päev…

Ma ei saa nii. Ma kas saan kõik (ja kohe) või ei saa mitte midagi… Mulle ei meeldi sellised mängud, mida mina ei saa kontrollida.

Kui ta jätkab oma kentsaka ja õrritava käitumisega, siis hakkan mina ka. Ja kui mina sellega peale hakkan, siis on ka hakatud. Ma ei piirdu väikse flirdiga. Ma võtan asja ikka suurelt ette. Ma istutan end tema pähe, soovidesse… Kogemata riivan teda hellast piirkonnast, kogemata jooksen talle otsa, pühin tema näolt “olematuid kübemeid”. Hommikul astun enne tööd tema juurest läbi. Naeratan… Ootan teda. Passin peale jne… Ikka täis-mäng.

Tean ette, et ma kõrben. Aga kui ta seda jama ei lõpeta, siis ma lihtsalt pean talle näitama, kuidas selliseid mänge mängitakse ja minuga ei mängita neid üldse. Pole mõtet lihtsalt.

Aga ma loodan, et ta lõpetab selle jama. See oleks mõlemale (kõigile) parem. Võib-olla ta pruukis midagi, nt “õnne-tablette” või midagi. Vast oli erand.

***

Aga jah… Raske töönädal on seljataga. Tahaks midagi teha, aga ei tea mida. Olen väsinud. Pesitsen teisel korrusel nüüd.

***

Tunnen end natuke üksildasena. Otsin hinge-sõpra. FB on süüdi. :D Tegelikult ka. Püüan toda siis vähem tarbida.

Muidu läheb täisa ok-lt. Inge, kes mind kohe üldse ei sallinud ja on vastik inimene, poetas minu kohta isegi positiivse sõna. Olin ise ka üllatunud.

Sellel nädalal olid paljud minuga väga kenad… Selline tore tunne oli. Mõnus oli tööl olla ja koolis oli ka ok. Õpetaja, kes muidu oli väga negatiivne ja karm, ütles mulle isiklikult, et ma kirjutan hästi ja omandan uued teadmised väga kiiresti.

Soovitas mul rohkem rääkida… Ma ütlesin, et tegelen sellega, et tööl räägin (juba rokem) ja kodus plaanin ka rääkima hakata (taani keeles siis) ja üks taanlasest sõber on ka, kellel praegu ei ole aega, aga vast leiab seda aega mais…

Ametiühingust helistati ja ma rääkisin taani keeles ja sain enam-vähem kõigest aru ja tema sai minust aru.

Sellel nädalal ma tundsin, et olen sellesse ühiskonda sisse imbumas. Võib-olla oli see kõigest ajutine asi, aga… Täitsa hea nädal oli.

***

Kas veel midagi?

Ma vist pole kirjutanud, et loen ühte majandusalast raamatut taani keeles. “Minu majandus”. Täitsa tore raamat on, paks ka. Enne puhkust ma sellega ühele poole ei saa, seega loen pärast puhkust ka. Kõigest aru ei saa, aga natuke ikka.

Olin alguses üsna skeptiline, aga pean tunnistama, et olenemata sellest, et ma olin skeptiline, on seal raamatus palju põnevaid asju ja tähelepanekuid.

See on uskumatu, kui palju üks aju suudab. Muidu ei saa ma aru, aga kui tuleb põnev koht (nt majanduspsühholoogia, aktsiaturud, säästmine, planeerimine…), siis saan ma peaaegu kõigest aru. Tean sõnade tähendust, mida ma varem ei teadnud. Lihtsalt… Huvi teada saada ja aru saada on nii suur, et aju annab vastused.

Ma tean, et ma ei kasuta suurt osa oma teadmistest, sest ma ei usalda ennast ja teisalt piirab mind mu hirm (kõige ees)… Aga… Vahel olen ma väga väsinud ja siis ei takista ma end ja teinekord jälle olen nii põnevil, et ma taas unustas oma hirmu ja piirid ning lihtsalt tegutsen. See on põnev.

***

Aga jah… Olen mega väsinud. Seega vaikselt tõmban päeva kokku. Homme jooksma, vend lubas kaasa tulla. Saab nalja, ei tea, kas joosta ka saab. :D

Järgmise korrani siis…

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Hej!

Leidsin FB-st jälle:

Strong people don’t put others down. They lift them up. (Higher perspective)

***

Vend tuleb külla. Ema on stressis ja kõike muud. Mina pidin hambaharjaga kahheplaatidevahesid puhastama. :D Jah, ma ei kommenteerinud seda. Kui vaja ja kui see on tema jaoks oluline, siis tegin ära. Tunne oli küll imelik…

***

Minu väike tuba läheb noortele. Teisele korrusele ei saa veel kolida, sest homme tuleb elektrik. Seega… Pärast tänast ööd ja enne tööle minekut (homme hommikul), pean ma kiiresti oma toast välja kolima… Ei tea kuhu. Ma arvan, et võtan ühe suure kasti ja panen oma asjad sinna ja viin selle garaaži. :D Kodutu nagu ma olen. :D

***

Hommikul käisin jooksmas (eile ka), aeg 1 h. Tervis on juba parem. Ei tea, kuidas homme pärast tööd on. Loodan, et ikka paranen.

***

Täna tuleb leida aega, et raamatut kirjutada. Ühte teist raamatut lugeda. Nipet-näpet veel… Seega tegutsema.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Ja veel kord

embedded by Embedded Video
Download Video

embedded by Embedded Video

Kuulan ikka veel seda lugu. Ikka veel meeldib. Ärge väga naerge. Antiik Minny proovis videot postitusse saada. Kogemata õnnestus, aga ei julge midagi kustutada. Äkki kaob ära…

Teinekord enam vist ei saa, sest ma ei tea, mida ma tegin, selles mõttes, et ma tegin palju asju, milline neist õige oli… seda ma ei tea…

Igatahes… See lugu siis…

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Tahan kirjutada

Taanis tähendab skat maksu ja kallist, kullakest (selles mõttes, et ing. honey, darling). Praegu on maksudeklaratsioonide esitamise aeg ja Taani maksuamet on ülekoormatud. Inimesed kirjutavad Taani maksuameti FB lehele… Inimesed on siin nii armad, nad alustavad tekstiga “Hej skat“…

Umbes midagi sellist… Tere kallis/kullake, kas ma pean sellel aastal sulle raha kandma või sa kannad mulle…. :D

Nüüd võrdulseks Eesti… “Kuradi maksuamet, jälle elavad mul kukil ja ei lase rahus olla…” jne… Eks inimesed, kes seal veel elavad teavad paremini.

Igatahes jah… Taanis on Maksuamet = Kullake, kuid seevastu Eestis… ma arvan, et mitte ligilähedalgi sellele… See on suhtumise küsimus.

Aga mul on siin Taanis hea olla. Inimesed on natuke rõõmsamad. :)

***

Kujutate ette. Ma olen olnud juba mitu päeva haige. (Aga pole veel eriti kurta, ulguda jõudnud.) Neljapäeval oli mul ikka jube kehva olla. Tööl olen käinud (kuigi ametlikult ei tohiks, ma ju töötan söögiga… Aga teised nohisevad ju ka.) Igatahes… Neljapäeval ma kooli ei läinud, auto oli remondis ja ma tundsin end ikka jube kehvasti.

Olin igati viks ja viisakas. Kirjutasin juba kolmapäeva õhtul õpetajale ja juhendajale, et ma ei tule kooli. Põhjenduseks kirjutasin, et auto on remondis ja mina olen ka natuke haige. Nad olid väga mõistvad.

See oli teine või esimene kord, kui ma kooli ei läinud. Esimene kord oli siis, kui käisin tööl ja kool hakkas (oli suvevaheaeg, mis siis lõppes) ning mina olin päevases õppes kirjas. Püüdsin õhtusesse loengusse minna, aga olin liiga vara kooli juures ja uks oli kinni ja ma ei teadnud, et nad sulgevad mõneks tunniks kooli ja alates 17:42 avaneb uks uuesti… Igatahes… Püüdsin kooli minna, aga ei saanud.

See vaba päev oli mulle väga vajalik. Pidin tööl 1,5 tundi S-i ootama, sest tema tööpäev lõppes hiljem ja ta töötab minust u 30-45 min sõidu kaugusel. (KIA oli remondis, mul polnud autot.) Ja kui S tuli, siis oli nina nii kinni, et õhk läbi ei käinud ja puudus hapnik ning ma jäin uniseks ja nõrgaks. Ühesõnaga… jäin autos magama. (Minu töölt koju on u tundaega sõita).

Neljapäeva öösel ma eriti magada ei saanud. Ikka see õhupuudus ja köha ka…

Aga reede hommikul olin värske ja tundsin end hästi. Arvasin, et kella ühe ajal hakkab jälle raske (nagu neljapäeval), aga reedel olin terve päev väga reibas ja praktiliselt polnudki nohu.

Jah… üks vaba päev koolist, aga see andis oluliselt juurde. Ma olin juba nii kurnatud sellest kool ja töö elust.

Nüüd pean tagant järele tegema mõned ülesanded ja koduse töö. Püüan alustada. Eriti ei õnnestu. ;)

***

Ohhh… nii palju oleks rääkida…

Kunagi ma kirjutasin, et vahel tekib mingi tohutu ärevus ja hirm ning siis ei saa rääkida. Kõik ununeb ja tekib paanika… Igatahes… Otsisin harjutusi, kuidas sellest üle saada… Töötan lestakalamasina peal. Selline masin, mis puhastab lestakala. Noh, sellel masinal on kindel rütm ja kui ma olen rahulik, siis suudan masinaga väga head koostööd teha. Kolleegid ka kiidavad mind.

Igatahes… Töötasin ja siis tuli üks kolleeg mind aitama ja ütles paar sõna ning mul tekkis see ärevus ja siis kaotasin rütmi ja panin kala valel ajal sisse. Väga hullu polnud, masin kokku ei jooksnud, aga… Ja siis tekkis veel omakorda paanika, et nüüd on kalad luudega ja kolleeg peab seal all lisatööd tegema jne… Paanika-paanika.

Tegin pisikese pausi (1-2 sekundit). Kuulasin masina rütmi, keskendusin sellele. Keskendusin ühele kalale, et esimene kala saaks õigel ajal masinasse… Ja woi-laa… Sain rütmi uuesti kätte ja mis kõige olulisem, revolutsioonilisem… Ma olin taas täitsa rahulik…

Seega… Kui ma olen närvis või hirmul, siis pean kuulama muusikat, mingit rütmi ja kuulama seda. Võib-olla oleks hea teha mingit harjutust, nt mingit kindlat liigutust… Jah.. arenguruumi veel on. Tegelen sellega edasi.

On mu töö, mis ta on, aga see aitab mind palju ja arendab (eneseareng).

Lisaks tegelen ka natuke enesekindluse tõstmisega… Kui ma pean kala sorteerima. Pean panema kala liinile ja masin ise sorteerib. Seal on oluline kiirus ja täpsus ka. Ma pean püsti seisma… terve päev olen jalul, aga mulle sobib see ideaalselt… Igatahes, ka seal tekitan ma endale mingi rütmi ja siis panen käed kiirelt tööle. Viimasel ajal olen ka keha tööle pannud. Liigutan puusi ja ülakeha ning kõigun ühelt jalalt teisele. (Jah, meie meespere on rahul ja naisperel on mille üle naerda.) Aga see kõik toimub minu seljataga, seega ei puutu minusse. :D

***

Siinjuures liigun natuke teises suunas… Mehed on huvitavad olevused. Neile meeldib vaadata ja fantaseerida. Kusjuures nende fantaasiaid ei piira vanus ega hõivatus. Ja Taanis on huvitav see, et neile piisab fantaasiast. Aga see selleks…

Mulle on jäänud mulje, et naised tahavad omada. Nad näevad seksikat meest, siis tahavad viia selle koju, abielurõnga sõrmeotsa panna, lastega ankurdada kodukülge ja siis kindlustada mees veel igasuguste lepingutega (abieluleping, liisingleping, pangalaen jne) enda ja kodu külge…

Naine ei taha jagada. Ta tahab kuulda, et mees näeb ja mõtleb vaid talle. Ja kui naine ei saa seda ihaldusobjekti, siis muutub ta ikkagi armukadedaks, kui näeb, et mees vaatab kedagi tesit või keegi teine katsub seda meest jne…

Seevastu mees… Tema tahab vaid kaugelt vaadata ja fantaseerida. Ta ei muutu armukadedaks, kui teised mehed ka seda ihaldusobjekti vaatavad. Nad räägivad koos sellest ihaldusobjektist ja nendest kumerustest ja piirkondadest, mis neile meeldib…

(See sama naine on nende kõigi meeste fantaasiates, need kõik teavad seda, aga keegi pole armukade… Ihaldusobjekti jagub fantaasia-tasandil kõigile…)

Näide… “See uus agentuuritüdruk… oled sa näinud, kui ilus tagumik (perse) tal on?” “Jah, ma nägin. Silmasin, et tal on sinised aluspüksid.” “Ohh, sul vedas siis… sattusid õigel ajal õigesse kohta.” “Ooot, ma pole näinud…” “Noh, see on see sama tüdruk, kellel on see ilus naeratus….” “Aaa, sa mõtled, seda suurte rindadega tüdrukut.”… jne…

Ma tean, et mehed mõtlevad teisiti, aga ma pole veel päris täpselt aru saanud, kuidas nad mõtlevad. Kusagilt lugesin, et mehed ei mõtle. Võib-olla selle pärast ma polegi aru saanud, kuidas nad mõtlevad… Noh, nad ei mõtle. Mees ütleb, siis ta mõtlebki nii või siis ta arvabki nii…

Kui ta ütleb, et sul on imeline tagumik, siis ta mõtlebki seda… Ta ei mõtle, et tahaks sinuga abielluda, lapsi teha, seksida… Ta lihtsalt silmas seda ja ütles… Noh, et äkki ma ei tea seda, ma ju ei saa näha end selle nurga alt… Ja siis hea sõber aitas mind… Aitäh mees… :D

***

Ma olen üles kasvanud vanaema juures. Ma olen natuke vanamoodne. Minusse on sööbinud see, et naised ei ropenda, tatoveeringud on vangidel ja need on koledad ning alati peab olema viisakas jne… Igatahes… Ma ise väga ei ropenda. Ja väldin ebaviisakaid sõnu. Nt kui ma pean ütlema “perse”, siis põsed lähevad punaseks ja tekib see piinlikkust edasikandev ilme… No, kole piinlik on…

Aga siin Taanis on asi täitsa teisiti… Siin kasutatakse sõna røv, mida google tõlgib “perse”. See on ju iseenesest mõistetav, et ma seda sõna ei tea ja minu sõnaraamatus seda ka ei leidu. Mina olen õppinud bagdel. Otsetõlkes “tagumine osa”, aga google kirjutab “tagumik”. Igati viks ja viisakas sõna…

Noh-jah… Igatahes… Nad vaatavad mind nagu nunna, kes pole elus midagi valesti ega keelatut teinud. Taanlased, aga minuga püütakse eriti viisakad olla. Noh… olen selline veider nende jaoks… (Ma olen isegi Eestis natuke liiga korralik, näen välja sedasi. Aga kujutate ette seda kontrasti siin (ropus) Taanis).

Taanis ropendavad vanad ja noored ühepalju. Kui vanematel on lastega tüli, siis kuuleb roppusi ja räigeid roppusi võrdselt mõlemalt poolt.. ja see pole probleem. Seda ei näha probleemina.

Tööl sain ma ka ropud sõnad üsna kiiresti selgeks… Jah… kui ma oma taani keele seal õpin, siis võib-olla kontoris või mõnes suuremas linnas tekib uus kontrast… Kujutate ette… mina oma naiivse ja korraliku väljanägemisega, kasutan roppusi ja ebaviisakaid sõnu (nt tagumiku asemel, perse jne..) … sealjuures naeratan malbelt… See on nagu väike laps, kellele suurvend on õpetanud mõne roppuse.

***

Töölt on veel nii palju rääkida.

  • ma sain ise kogeda, kuidas minuga töötada on. Selles mõttes, et nii raske, kui inimene ei räägi. Siis ei tea, kas ta sai aru ja millest ta aru sai. Kas ta üldse kuulis mind jne… Püüan end muuta.
  • inimesed on endale minust mingi ettekujutuse loonud ja seda on raske muuta. Mõne puhul olen künnist ületamas, aga meil on seal mõned vanad kivid, kes tahavd mind ühtemoodi näha (negatiivselt) ja seda ei muuda. Samas, see on nende probleem. Mina ei muutu sellest rumalamaks, kui keegi peab mind pudu-lolliks. See ei takista mul end arendamast ja muutmast. Minu elu läheb edasi, kellegi teise mõtted ega arvamused ega kriitika ei peata minu elu. Mina liigun ikka edasi. (Natuke raske on, aga pole hullu. Mis ei tapa, see teeb tugevaks. Eksju!)
  • mõned inimesed, kes varem ikka proovisid minuga kontakti saada, on nüüd loobunud. Nad kardavad… Ma arvan, et nad arvavad, et mina ei taha… Ma olen juba kord sellise olekuga. Kinnine, vaikne, peidan pilku jne… Olen töösse konsentreerunud… Ma püüan end muuta… Iga päev püüan paar kordagi töölt pilgu tõsta ja inimesi vaadata. Ma pole veel pilke suutnud püüda, st pole suutnud inimestele otsa vaadata ja esimesena teretada… Aga võtan ka selle endale eesmärgiks… Kunagi hakkan tõsisemalt treenima… Ma püüan julgust koguda ja siis alustan ise vestlust nendega, kes varem on proovinud minuga tulutult kontakti võtta/saada… Jah… kunagi teen ära… Seletan neile, et ma kardan rääkida ja kardan, et minuga räägitakse ja kardan, et ei saa aru ja kardan rumal näida jne… Ütlen, et mulle väga meeldiks, kui nad natuke jõulisemalt minuga kontakti otsiksid… Noh, rusikahoop või nii.. :D Ei, kerge puudutus ja vestlus ja kannatlikkus ja üle pärimine jne…

Kokkuvõtlikult… peaksin rohkem rääkima ja rohkem ringi vaatama ja rohkem inimestele silma vaatama. Rohkem enesekindlust.

***

Praegu lõpetan…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Püüan kiiresti

Ja-jah… Tööl püüan ka kiiresti tegutseda, aga ega eriti välja ei tule küll. :D

Olen haige. Nohu, köha ja võib-olla ka palavik. Täna jätsin kooli minemata (esimene, tegelikult teine kord aasta ja kolme kuu jooksul). Tõesti ei tunne end hästi. Tööl pidasin vastu, aga viimased kaks tundi olid rasked. Homme ka tööle.

Loodan, et nädalavahetusega saan terveks. Ma lihtsalt ei jaksa haige olla.

Muud uudist nagu polegi.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Üsna edukas nädalavahetus oli

Päris palju asju tegin nädalavahetusel. Eelmisel nädalavahetusel sain nibin-nabin vaid kõige olulisema tehtud. Kusjuures oma raamatut kirjutasin tööl (pausi ajal). :D

Sellel nädalavahetusel ma väljas ei käinud, selles mõttes, et ei kohtunud kellegagi. Seetõttu oli mul enda asjade jaoks rohkem aega.

Aga nädalavahetusest. Käisin jooksmas kaks korda. Kirjutasin oma raamatut, lugesin taanikeelset majandusalast raamatut. Mõned korrad käisin koeraga väljas. Kodutööd tegin ära. Isaga rääkisin, saime kingituse valitud.

Moodultesti proovisin teha. Mul on veel palju õppida, varasemad testid olid lihtsamad ja seal sain ikka maksimumi, aga nüüd ei saanud ühegi testi puhul maksimumi ja mõne ülesande puhul ei saanud vajalikke punkte kätte. Seega tuleb rohkem harjutada.

Voodipesu vahetasin. Jah, see on minu jaoks suur ettevõtmine. :D Tuba koristasin, pühkisin tolmu riiulitelt ja põranda tegin ka puhtaks.

Tööriided on pestud, kuivatatud ja pakitud. Homseks on ka toidupakk valmis.

Kütteõli ostsin, 2 korda käisin toomas (16 L ja 19 L). Mõnus jõutreening.

Ma ise olen oma nädalavahetusega üsna rahul.

***

Ma hakkan vist haigeks jääma. Seda nüüd küll pole vaja. Kurk on imelik ja natuke köha on.

***

Nüüd tuleb koolikott pakkida ja kassile hoodlus teha, siis koeraga välja ja magama.

Eelmine (see nädal) olin ma nii mega väsinud. Algaval nädalal on plaanis kolmapäeval pärast tööd magada. Äkki siis on väheke lihtsam. Reedel sõitsin töölt koju ja kui ma nüüd aus olen, siis olin natuke ohtlik liikluses. Silm vajus kinni paar korda. Ilm oli ka ilus, päike paistis ja ma kissitasin silmi ja… Ikka juhtub.

***

Vaatasin ilmaprognoosi. Järgmine nädalavahetus saan vihmaga joosta. Ei ole üldsegi mitte kena. :)

***

Kas miskit uudist veel?

Ei ole. Praegu küll ei meenu. Rahulik ja vaike eluke siin.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Teate seda tunnet, kui oled leidnud selle õige

Ei, ei… Mul pole kaaslast. Kaugel sellest.

Me planeerisime vendadega isale külla minna. Isa elukaaslane käis välja idee ja ma ütlesin vendadele edasi ja huvitaval kombel olid nad kõik nõus. Ja nii me siis planeerimegi.

Kaks venda on piletid ostnud, tulevad koos kaaslastega. Üks vend ostab lähiajal ja võib-olla tuleb koos kaaslasega. Seega olen mina ainus ilma kaaslaseta, aga ok. Ega isal rohkem tube pakkuda polegi. :D

Ma tunnen end väga organiseerivana. Täitsa kohe meeldib see. FB-s oleme kirjutanud kingitustest ja sinna vahele on vennad kirjutanud oma piletite hankimisest. Mina olen see, kes räägib isaga (tema elukaaslasega) ja kogun infot ja teen vahekokkuvõtteid.

Küll ma olen ikka tubli… Ma ostsin esimesena pileti. Arvasin, et vennad on juba piletid ostnud, sest kui ma ütlesin, et ostan jaanuaris, siis nemad kurjustasid, et varakult tuleb osta, siis on odavam. :D On ikka tegelased. Ise ostsid palju hiljem kui mina… Aga see selleks.

Igatahes… tegin kokkuvõtte. Nüüd saab see üks vend ka võib-olla organiseerida saabumise kellegagi koos või lahkumise või nii… Jah, vaatab.

Aga ma tahtsin hoopis kirjutada kingitusest. Ma mõtlesin, et see peaks olema midagi praktilist ja midagi sellist, mis isale väga meeldiks, mis paneks ta silmad särama. Vennad vaatasid käekella. Mingit kallist 200EUR. Ma mõtlesin, et see on mõttetu, sest isa suudab selle ära kaotada, see on ebapraktiline, sest kell on telefonis nagunii. Ja arvestades, kui aktiivne mu isa on (ka vanast peast, tal täitub 55), siis kindlasti ta lõhub selle ära.

Ja vaatasin mina seda kella ning kusagil oli aktiivsusmonitori reklaam… Ja siis lõi mul peas tulukese põlema. See on see, mida tal on vaja. Ta kurdab, et süda on haige, samas püüab tervislikumalt elada, hakkas piima jooma (ma ei kommenteeri, kas see on tervislik või mitte), peale selle ta suusatab, käib ujumas, uisutab (talviseid tegevusi suvel ei tee)… Kunagi käis jooksmas ka, rattaga käib sõitmas, rulluisutab, rullsuusad on ka vist… Seega minu arust on see kingitus just talle. Ja ta jumaldab tehnikat. Tal on juba see kumera ekraaniga TV ja ma ei hakka tema tahvelarvutitest ja läpakatest rääkimagi…

Selle aktiivsusmonitoriga on tema süda(me löögid) kontrolli all. Ta vananeb ja on ka aktiivne, siis on miski, mis hoiab tema tervisel silma peal, et ta üle ei pingutaks. See võib juhtuda, kui vanas kehas on noor hing (mis tema puhul on kindlasti)… Ja tehnika… Ma tean, et ta armastab nuppe ja ülekandmisi (info-ülekandmisi)… Ega ta asjast midagi ei tea ja arvuti annab talle tihti errorit, aga ta tahab kõike proovida ja kõike nuppe vajutada ja kõike võimalusi proovida jne…

Ma olen selle kingitusevalikuga väga rahul. See on samas hinnaklassis nagu see kell, mis vennad välja pakkusid, aga palju õigem… Kui ma seda pulsikella/aktiivsusmonitori nägin, siis kohe tundsin, et just see on see õige kingitus… Ma tunnen 100%, et see on see…

Aga järgmisel kuul saan (vast) teada, kas sobis…

Ma kujutan ette, et isa ostab vanaemale ka selle kella. :D Raudselt. Ja siis paneb sunniviisiliselt selle vanaema käele. Vanaema punnib vastu, et mis vanainimene sellega teeb. Ja siis vanaema käib sellega ringi üks päev ja õpib mõned nupud selgeks ja pärast seda on mul IT-vanaema pulsikellaga. :D

Vaatab, kas läheb nii nagu ma ette kujutan.

Mina valisin välja pulsikella (mudeli) ja selle värvi (must). Vend ostab, otsis kõige odavama koha, kust selle saab. Aga see on mul selline vend, kellega ikka juhtub. Nt pidi ta oma pruudi vanematele külla reisima, aga unustas passi vaadata ja reisimise päeval avastas, et pass on kehtetu. :D Seega võib juhtuda, et kingitus ununeb maha või midagi. Hoian pöialt, et asi õnnestuks.

Kuigi ma pole täna väga aktiivne olnud. Jooksin ja tegin ühe kodutöö ära. Natuke koristasin ja muud nipet-näpet, aga pikast nimekirjast on veel asju teha… Aga siiski tunnen ma end hästi.

Ma leidsin lahenduse. Leidsin kingituse… Vaesed vennakesed… Nemad mõtlevad kingituse peale ja siis tulen mina ja sõidan nende ideest teerulliga üle… Ma olen oma emasse. Ta teeb minuga siin sama… :D Ega kui end ei analüüsi, siis ju ei märkski. PS. mina märkasin.

Aga… Mina ei organiseeri tööl asju ümber. Seevastu ema organiseerib tööl ka… Käib ja ütleb, mis kõik tuleb teisiti teha ja mis kohe üldsegi ei sobi. (Inimesed on seal aastaid asju nii teinud). Kusjuures ema ütleb, et ta hoiab end veel tagasi, et väga ei tahaks teisi koguaeg õpetada. :D

Ta on mul väheke eriline… Aga mul on emaga vedanud. Vahel ajab närvi mustaks, aga üldises plaanis on mul tore ema. Mõnede eripäradega. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kas teiega on ka nii juhtunud?

Kas teiega on ka nii juhtunud, et unes näed, et saad ootamatult sõnumi tekstiga “ma armastan sind”, aga ärkad enne, kui suudad tuvastada, kes sõnumi saatis ja hommikul ei mäleta, kas see oli eesti või taani keeles…

Jah, mul oli nii. Mul oli selline unenägu. Senimaani mõtlen, et kes küll selle saatis. Tuleb vist oodata see õige aeg ära. Et kui see raalsuseks muutub, küll ma siis näen, kes selle saatis. ;)

Rubriigid: Minny unenäod | Kommenteeri

Natuke kaalu-teemast, aga teise nurga alt

Tuhlasin jälle internetis.

http://www.boredpanda.com/before-after-posture-instagram-body-photos/?cexp_id=2086&cexp_var=3&_f=featured

See on sama teema, mida ma omal ajal püüdsin siin: http://blogi.ee/minny/2012/09/12/pildid/

Ehk siis, poos on väga oluline. Mina ei ole eriti hea poosetaja, seega ma näen ikka natuke pontsakas ja lödi välja, aga mulle on see üks-kõik. Ega ma mingi modell ole.

Hetkel rohkem midagi öelda pole.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt | Kommenteeri

Elust ja olust

Ma ei teagi, kas keegi veel mäletab mind. Ma ju ei käi siin enam eriti tihti. :D

Käin ilusti tööl ja koolis (kuigi vahel on väga raske ja olen ikka mega väsinud, mitte füüsiliselt, aga vaimselt). Kuidas ma seda olukorda kirjeldaksin küll? Kui mul on tegevust, siis tegutsen ja ei tunne mingit väsimust (tunne on selline, et võiksin maratoni joosta – ma ei tea, millest ma räägin, sest ma pole eales maratoni jooksnud ega poolmaratoni ega isegi mitte 5 km järjest)… Aga kui tegevust pole, siis vajub silm kinni. Eile istusin arvuti taga ja oleksin magama jäänud. Päris raske oli end ärkvel hoida ja Nicanoriga vestelda/kirjutada.

Tööl mulle meeldib. (Veel). Eile kukkusin. Meil on põrandas rennid ja tavaliselt on seal metall-plaat peal, aga see oli ära võetud, ma teadsin seda ju. Olin lihtsalt hooletu ja võib-olla ka väsinud. Ma nii väga tahtsin neid aidata, aga ma ei saanud neist aru ja püüdsin ise leida viise, kuidas neid aidata… (Tööl oli selline olukord, et kala polnud ja plaanipärast tööd teha ei saanud. Siis tegime erinevaid ülesandeid ja seal ei olnud konkreetseid ülesandeid kellelgi. Seega tuli ise endale ülesanne ja tegevus leida. Minu jaoks väga raske.)

Teised rääkisid kiires ja segases taani keeles. Kord rääkisid nad omavahel ja siis järsku minuga. Ma ei saanud aru… Ma väsisin ära. Suhtlemine väsitab mind väga palju…

Igatahes… Unustasin ära selle avatud renni ja astusin sinna, kus oleks pidanud olema plaat. (Teate, see olukord, kui maapind jalge alt kaob). :D   Ja sedasi ma kukkusin oma parema puusa peale. Ma ei saanud arugi, mis juhtus. Järsku olin põrandal ja üks külg oli märg (meil on seal vett palju).

Esimese asjana ütlesin “vabandust” (taani keeles). Mitu korda kordasin. Olin ehmunud. Muidugi tõusin hästi kiiresti püsti. Ma olin peaaegu valmis ütleme, et nüüd me unustame ära, mis siin just juhtus… (Tiina küsis, kas kõik on korras. Ma ütlesin, et kõik on korras.)

Teised vaatasid mind nii kurjalt ja etteheitvalt… Noh, et küll ma olen ikka loll. Ma tundsin ka end sedasi…

Pärast tuli Peter ja Britta ütles talle, et ma kukkusin, et seda plaati ei tohi pealt ära võtta ja sedasi renni lahti jätta. Peter vaatab mulle otsa ja küsib, kas see on tõsi, et ma kukkusin. Ma ruttu ja rõõmsalt: “Ja, jah… Ma kukkusin. Ma olin ikka loll.” Endal silmad säramas peas. Ja siis ma lubasin, et ma ei lähe enam selle renni lähedalegi mitte.

Pärast pidin töötama liinil üks. Olin seal koos Jolantaga, me vestlesime ja Jolanta ütles, et tema on ka kukkunud ja Annette ka. Annette on vist 60 ja Jolanta on 52. Ma siis lisasin, et ma olen siis umbes sama ealine, selle järgi. Ega ma tunnengi end 60 aastasena. Aga elan 15-aastase elu. (Reaalselt olen keskmine 30, veel). :D

Selline tobe lugu siis.

Minu tervisest. Alguses ei tundnud ma mitte midagi. Ju olin šokis. Nüüd kui puusa puudutan, siis on valus, aga nt joosta sain ilusti. Seega luud on terved, mul on head luud. Natuke vist kummised, painduvad ega purune. :D Ma ise oletasin, et nüüd tuleb suur sinikas, aga senimaani seda pole. Võib-olla läheb veel aega kuni veri peki alt pinnale tuleb, naha alla… :D Või siis, sinikat ei tulegi ja ainult närv sai natuke muljuda ja teeb valu (kuid üksnes siis, kui seda puudutan).

Minu pekist ka. Töö ja kiire elu on peki üsna ära sulatanud. Kaalun 55 kg. Mina näen ilusti lihaseid ja peeglist tunduvad käed hästi peenikesed. Musta kampsuniga, natuke liiga peenikesed. Jalad tunduvad ka peenikesed. WC-s vaatasin. Puus. Noh, hakkab juba modellilikku mõõtu ja kuju võtma, aga ma seda ei taha. Mulle meeldivad vormid ja jõud…

Natuke muretsen juba. Ma pean midagi muutma, vist rohkem sööki kaasa võtma ja maiustusi. :D Tööpäeval söön ma kaks vorstisaia ja viimasel pausil kaks šokolaadikreemi saia. Ühe suure söögi söön pärast tööd. Aga kui on koolipäev, siis ma koju ei tule, siis võtan kaasa veel ühe ekstra šokolaadisaia paari ja see on kõik. Kodus vahel söön enne magama minekut, aga siis pole eriti isu. Noh, lihtsalt füüsiliselt ei jaksa väga palju süüa.

Eks ma püüan kõvasti raha teenida, et toekam lõuna tööle võtta. Aprillis olen Eestis ja seal söön ma kõvasti, lisaks ei tee trenni (ei jookse ega ei tee füüsilist tööd). Seega kuni aprillini ma kõhnenen natuke, siis aprillis tulevad mu vormid tagasi ja siis hakkan ma sööma, et oma vorme hoida. :D

***

Minu eesmärgid, veebruar:

  • Töötasin 19 päeval – üle täidetud;
  • raamatut kirjutasin 4 korda (4-l nädalavahetusel) – täpselt täidetud;
  • jooksin 9 korda – hästi natuke üle täidetud.

Ma arvan, et päris hästi läks see kuu. Kuigi autodega on jama, peamiselt elektri-värk.

***

Üks nõme lugu ka… Keeltekoolis on üks Genadi (Lätist). Noki küsitles teda ja siis selgus, et tema naine töötab samas ettevõttes, kus minagi (agentuuri kaudu ja just alustas). Kusjuures tuli välja, et tema naine istub samas lauas, kus minagi. Milline kokkusattumus, eksole.

Noh, siis ma alustasingi Genadi naisega vestlust ja rääkisin kokkusattumusest… Olin vist liiga elevil ja rääkisin liiga palju. Igatahes… Ta rääkis Marinaga ja Nataljaga vene keeles… Ja mulle tundus, et negatiivselt minust. Et umbes, et ma olen imelik, miks ma temaga hommikul üldse rääkisin jne… Ja siis Marina pakkus, et äkki mul on Ganadiga salasuhe või äkki ma jahin Genadit (reedel oli mul make-up peal, parfüüm ka, aga ühel teisel põhjusel, kusjuures reedel mul kooli pole ja neljapäeval ma olin meigi-vaba)…

Minus tekitab see vastikust, kui minu poole suunatakse näpuga ja tehakse sellist ebameeldivat nägu. Või selline üleolev nägu… Ma arvan, et minu tunne oli normaalne tagajärg/reaktsioon sellises olukorras. Vastik, vastik oli… Aga siis ma keskendusin enda elule ja see pole minu probleem, et kellegi suhe korrast ära on ja et ma kogemata näen ilus välja (vabandan, et end siin sedasi kergitan). Igatahes… järgmise pausi ajal ma neid ei märganud ja mul oli suva, mis minu kõrval toimus. Ütleme nii, et ma astusin välja sellest “kõik-teevad-väiksele-armsale-Minnyle-liiga” seisundist.

Jah… Leidsin raamatukogust ühe raamatu. Kujutate ette. Ainult ühe raamatu ja raamatukogust. Tegelikult oli seal palju raamatuid, aga ma sain raamatu, mis pidavat aitama inimesel oma isikliku elu majanduslikku olukorda parandada. See on taani keeles ja taani olude kohta kirjutatud. Ma olen väga põnevil. Natuke raske on veel aru saada, aga veel on mul sedavõrd palju huvi, et ma pingutan, et seda lugeda. See on paks raamat ka. Võib-olla osutub see mulle Mount-Everestiks (teate see mägi kusagil, ma ei viitsi googeldada) ja ma loobun, ning viin selle raamatu mõneks ajaks tagasi riiulile, et mingi ajapärast uuesti proovida… Selline ma juba olen. (Kes arvavad, et minu loobumine on loobumine, siis… Ma ei ole teiega nõus. Ma just arvan, et teinekord on minu probleemiks just see, et ma ei loobu. Ma puhkan ja proovin edasi ja siis jälle ja jälle… Aga teen seda asjaga, mis ei ole oluline või mis ei ole vajalik või mis ei ole minu jaoks).

Nt kui ma ei ole hea/osav sõbrannatamises, siis pole mõtet liialt palju aega investeerida sellesse. Mul ei ole seda annet. Ma peaksin pigem keskenduma oma teistele annetele, nt joonistamine, kirjutamine, imelik-olemine jne… :D

***

Teine naljakas seik töölt… Birgite ja Susanne peavad mind lolliks ja naeravad minu üle ja minu vigade üle (mida ma teen palju)… Ma olen juba harjunud nende üleoleva käitumisega ja mõnitava pilguga… Igatahes… Birgite küsis, kas olen juba kallima leidnud, ma ütlesin, et ei ole ja aega ka ei ole… Ja siis Birgite hakkas seletama, et ma ikka peaksin ja et ma olen tark ja oskan hästi joonistada ja midagi oli veel… Siis ma ütlesin, et see on õige, et ma joonistada oskan, aga tark ma küll pole. Et ma olen loll… Siis jäid Birgite ja Susanne vait. Nad olid ehmunud.

Pärast kuulsin, kuidas nad omavahel arutasid, et kumb on süüdi, kumb on öelnud, et ma loll olen. Siis nad süüdistasid üks-ühte ja lõpuks jõudsid konsensusele, et minu kuuldes enam ei räägi, sest on võimalik, et ma saan aru. :D Ai, mulle meeldivad sellised olukorrad. See on see pay-back-time (vast sai õige väljend). Enne tegid nad väiksele-armsale-Minnyle liiga, aga nüüd… Nüüd on neil ebamugav ja piinlik. Ai, ma naudin neid hetki… Nende hetkede nimel ma kannatan üle olukorrad, kus nad minust halvasti räägivad ja mind mõnitavad jne… :D Ma olen vastik inimene, ma tean.

***

Kolmas olukord oli veel… Üks saksa-naine tööl, käsutab mind ja mõnitab mind ja naerab minu (vähese, kehva) taanikeeleoskuse üle. Aga endal tal ka teab-mis hea taani keel pole… Noh… Minul oli suva… Ma olen harjunud juba selle negatiivse hoiakuga minu suhtes. Võtsin seda kõike külmalt, kusjuures ma ei saa nagunii 100% kõigest aru ja need väljendid ja sõnad on võõras keeles. Ma mõtlen, et ma võin ju enda jaoks mõelda nendele väljenditele positiivsed tähendused. Nt dum tähendab loll, aga ma nimetan seda oma peas nt “armas”. Tegelikult on ju see lihtsalt üks tähtede kombinatsioon ja kui see pole minu emakeeles, siis ei tekita see minus eriti emotsioone (mul ei seostu selle sõnaga just palju)… (Võõrkeeles algaja olemisel on ka positiivne külg…) :D

Igatahes… See saksa-naine läks ära, siis hakkasid teised teda taga rääkima ja mind kaitsma ja oma-vahel. Mitte minu jaoks. Nad arvasid, et ma ei saa aru, mida nad räägivad. See oli jälle üks võit minu elus.

***

Eks ma kõõlun kahe vahel. Vahel olen see “väike-armas-Minny-kellele-liiga-tehakse” ja teisel hetkel olen see “võitlev-tugev-Minny-keda-teiste-arvamus-ei-huvita” (seda nimetatakse vist enesekindluseks).

Mul on väljendamise raskused juba. :D

***

Don’t worry about what people think. They don’t do it very often.

https://www.facebook.com/thespiritscience/photos/a.224942914212872.59713.210238862349944/1714528465254302/?type=3

Ma arvan, et see mõte ei vaja lisa selgitust. Kõigile ilusti arusaadav.

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 22 kommentaari

Vabandust

Ma võin terve päev seda lugu kuulata. Olen juba ca 10 korda järjest seda kuulanud. Ikka ei väsi ära, kuid kaasa laulda ka veel ei oska. :D

https://www.youtube.com/watch?v=_LypjOTTH6E

***

Minust siis… See lugu kirjeldab minu siseelu. Ma arvan… Minu sees on torm, tahaks märatseda… Ei mitte vihast… Probleeme ka väga pole. Selline tavaline elu. (Kramp jalas (säärelihas) on muutunud järjest tihedamalt esinevaks ja ebamugav on. Veri ka hästi ei liigu. Tihti ärkan, sest ei tunne oma käsi ja ei saa neid liigutada. Õigemini, ühte kätt, siis teisega tõstan käe teise asendisse ja masseerin ja kõik on jälle ok, aga natuke hirmutab. Ma ei teagi, kas vedelikupuudus või rauapuudus või magneesiumipuudus… Noh… vahet pole, millegi puudus on, aga loodan, et läheb ise üle.) :D

***

See lugu…

Ma olen endale võtnud ühe rolli. Ütleme, et terve elu olen olnud selles pai-lapse rollis. Viisakas, vaikne, rahulik, korralik jne… Vahel olen selles rollis mugavusest, vahel hirmust, ja mõnikord suruvad teised mu sinna ja ma sobitun/mahun sinna väga hästi ja nii ongi…

Igatahes… Mul on vist mingi keskeakriis (varajane) või hiline teismeiga… :D Ma ei tea ka kumb, äkki kõik korraga… Ma tunnen end nii halli ja olematuna. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks… Aga…

Ütleme nii, et olen konfliktis ise-endaga. Väliselt olen rahulik, igati viisakas ja hall, aga sisemuselt tahaks üle piiride astuda, täiel rinnal elada, karjuda, end täiesti vabalt tudna. Teha keelatuid asju, mis mõnu pakuvad jne… Selline… Ma ei tea.. mässumeelsus vist.

Kuid see pole selline tunne, et tahaks kohe kaamerate ette minna ja end välja elada. See on selline, et tahaks proovida, vaikselt ja anonüümselt ja siis oma rahulikku ja turvalisse rolli tagasi tulla. (Nagu midagi poleks olnud.) Kas nii saab?

Ei tea, kas minusse hakkab elu sisse tulema… Samas ma ei usu, et ma oma rollist välja astun. Üle 30 aasta olen ma selles olnud. Ma ei usu, et see nii kiiresti ja nii lihtsalt käib…

Aga… Kuulan seda lugu ja tunnetan emotsioone. Mulle meeldib see laulja (nagu Michael Jackson)… Nad panevad lugudesse energiat. See ei ole lihtsalt heli ja muusika, ma tajun emotsiooni ja energiat. Seda kuulates ärkan ka mina ellu. Viskan siin juukseid ja tantsin ühel jalal, sest teises jalas on kramp ja kole valus on. :D

Õhtusel ajal ei suuda ma end eriti tagasi hoida… Siis tahaks öisesse pimedusse märatsema minna. Autoga kihutada, kuulata sellist muusikat hästi kõvasti ja lihtsalt end vabalt tunda…

Jah… Minu n-ö eluroll on hakanud mind piirama. :D Jah… see on teismelise tase või… messoost iskute keskiga… On seal erinevus? (Ma tean, naistel on see keskeakriis asjalikum ja parem…) ;) Sest olgem ausad, naised on paremad. (Kas ma olen naine? Ma ei tea. Bioloogiliselt, anatoomiliselt jah, aga…vaimselt?…) :D

***

Tööl oli täna sutsu parem. Ma tundsin end vabalt ja osana kollektiivist. Ma ei tundnud end “tootmis-puudega töötajana”. Kuigi ühe suure vea lasin läbi. Aga ma rabelesin ka väga. Jooksin nii, et higimull otsa ees… Ja kui töölt koju sõitsin, siis käed surisesid ja valutasid. Seeda suurt, et täna sain ikka töötada.

Ma saan natuke neist aru. Või ma arvan, et ma saan neist aru. Enam ei ole sellist vastikut tulnuka tunnet. (Nagu oleks ootamatult, kuhugi filmivõtetele sattunud ja ilge tegevus käib, aga ma ei saa mitte essugi aru, mida ma tegema pean, aga tean, et mul on ka kandev roll seal.)

Nüüd on mul olukorra üle kontroll… Täitsa tore oli. Täna ei kiirustanud koju. Ega ma üldiselt ei kiirustagi töölt minema. Olen ikka viimane, kes end välja logib. Kuhu mul ikka kiiret on. :D

***

Olen natuke nagu Tuhkatriinu, aga… Mina muutun kella 18-ajal ja mitte printsessiks, vaid karmiks-eideks (mässajaks viskan patsi) ja kell 4:00 hommikul olen vaikne hall hiireke edasi. Naeratan ja hoian omaette. :D

Ei tea, kas see on ravitav või kasvan lihtsalt sellest välja. :D

***

Taani sõber RT on mu unustanud. Ma olen aru saanud, et tal pole aega nädalavahetustel. Nädala sees kohtuks ta pigem hommikul, aga ma olen tööl. Pärast tööd saaksin kohtuda esmaspäeval, kolmapäeval või reedel. Eelmine reede kohtusin Nicanoriga ja sellel reedel on ka plaan (aga see on võib-olla plaan).

Aga… Ta ütles, et kohtume siis, kui ilmad paremaks lähevad ja päevad pikemaks. Seega pole vist kiiret. Või äkki peaks talle vahepeal kirjutama ja näitama, et ma olen olemas ja elan veel… :D

Ta arvas, et meie koerad ei saa mängida koos… Ja siis ma pakkusin, et ma jätan oma koera järgmine kord koju. Ta oli sellega väga nõus… :D (Minu koer hammustas tema koera kõrva ja seal olevat augud… Ups…)

Jah… Ma vaikselt ikka eksisteerin ja ehitan omale elu.

***

Üks Lars (see casual sex) tutvumisportaalist… Tema tahtis kohtuda, aga mul oli autoga jama ja on seda ikka veel. Seega… Noh, see on jäänud ka väga soiku, just minu kiire ja tiheda elu tõttu. :D Ei, tegelikult pole ma midagi nii hõivatud, aga… Kui ma varem olin 100% kodus ja siis 20% koolis ja 80% kodus, siis sellega võrreldes on mul nüüd natuke rohkem tegevust. Minu eelneva eluga võrreldes olen ma väga hõivatud… Aga normaalse inimesega võrreldes olen ma peaaegu elav inimene (veel ei ole päris elav inimene). :D

***

Ei tea, kas täna tuleb 100. kord ka ära. St kuulan seda lugu 100. korda… :D

***

Homme läheb KIA jälle remonti. Loodan, et enne reedet saan selle tagasi.

KOKKUVÕTE: Ei midagi olulist. Niisama mulisen.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | 2 kommentaari

Yesss.. nad andsid selle mulle tagasi

Nädala sees pole mul eriti aega, sest mul on nüüd päris töökoht. Olen nii uhke selle üle. Jah, töötan tootmises, aga ikkagi… Igatahes…

Nüüd oli nädalavahetus ja ma nii väga tahtsin kirjutada, aga ma ei saanudki. Kujutate ette, milline piin on see ühele kinnisele inimesele, kes peamiselt elab oma blogis… (Taustaks, blogi.ee-s tehti mingi uuendus.)

Ma juba püüdsin leppida mõttega, et nüüd on mu elu läbi. Minevik kustunud ja ilma minevikuta pole ju ka tulevikku jne… :D

Nüüd on jälle kõik hästi… Olen tagasi, selleks et edasi minna.

***

Olen ametlikult päristööl. KIA auto käib iga nädal remondis, kui arved hakkavad korrast saabuma, siis ma ei tea, mis saab. Aga ma ei mõtle ette. :)

Kuna KIA ei ole eriti usaldusväärne, siis pärast tööd ei sõida ma koju, vaid lähen raamatukokku ja teen seal aega parajaks ning sealt edasi keeltekooli. Seega šokolaadipoissi enam toetada ei saa. Sry, majanduslikult pole võimalik.

Möödunud teisipäeval läks KIA remonti ja ajaliselt sobis, seega kasutasin S-i teist autot ja šokolaadipoiss küsis, kas tema sõber saab ka autopeale. Tolles autos jagus kohti…. Ühesõnaga, mul oli auto pruune poisse täis. :D Võib-olla sellel teisipäeval ka sama asi, aga siis hakkan end vaikselt võõrutama heategevusest. Mul on vaja ka oma elu elada. :D

***

Reedel käisin Nicanoriga väljas (noormees päevasest õppest, keeltekoolist). Hästi tore oli. Sain kõvasti taani keelt harjutada ja tegime nalja… Ta ostis mulle kaks teed ja kooke… Ma ei oska kuidagi kirjeldada, kui tore see kõik oli. Temaga oli kuidagi lihtne rääkida. Olime täiesti samal lainel.

Ta palus vabandust, et mind tülitas. Kujutate ette, mul on elu vahva õhtu ja tema palub vabandust. Ma kallistasin teda ja ütlesin, et ta mind ikka rohkem tülitaks. :D

***

Tööl on ka põnev… Reedel pärast tööd sain Nicanoriga kokku ja seetõttu oli mul tööl make-up peal ja natuke lõhna ka. Pidin töötama teises hoones ja mõtlesin, et küll on kahju, et Lars mind sedasi ei näe. Aga ennäe-imet, meie liiniga juhtus midagi ja see jäi seisma, siis saadeti meid tagasi sinna hoonesse, kus ka Lars töötas. Larsi naaberliinile… Ja sealt liinilt saadeti jälle inimesi minema (s.h mind), seega ma jooksin pool päeva seal ümber Larsi ja mööda Larsi (liini). :D

Ma läksin natuke varem tööle (oma pausi ajast). Lootsin, et kontoris on Nils ja ta teab, kus ma töötama pean. Mul oli natuke imelik tööajast nagu lollike kahe hoone vahet joosta… Näen Peterit, ta naeratab ja ma naeratan ka. Oletasin, et Nils on ka seal, aga Nilsi polnudki. Hoopis Lars oli… Näen Larsi, keeran otsa ümber ja mõtlen, et kuidas ma Nilsi leian, kas peaksin kontorisse minema… Kui kontorisse lähen, siis Lars mõtleb, et ma ajan teda taga…

Mõtlesin seal ja järsku hüppas Lars kontorist välja ja küsis, mis mureks. Ma ütlesin, et mul pole tööd… Ta ütles, et minu liin nüüd töötab… Mul läks kohe silm särama… Saan töötada…

Siis ta küsis, kas kõik on korras… Ma kokutasin ja vastasin, et kõik on korras… Ja siis see juhtus… Jah, mis asi? … Juhtus see, et ma automaatselt hakkasin plikalikult flirtima. Küll ma olin ikka tobe… Panin käed taskusse ja kiikusin oma jalgadel, ühelt küljelt teisele. Kummardusin ka natuke ette, st ülakeha natuke ette. Kujutate ette, kui esile kerkis minu suur (ja ilus) tagumik… Selline täielik plikatirts… See tuli nii automaatselt. Tavaliselt ma naeran täiskasvanute üle, kes nii lapsikult flirdivad, aga võta näpust. Nüüd sain ma vaid ise-enda üle naerada. Aga Larsi kõrgendatud tähelepanu minule oli sellega garanteeritud… :D (Kuulsin, kuidas Kirsten (kes tegelikult on hoopis Inga – ma arvan), ütles Jolanta Ewale, et neil pole mitte mingit võimalust Larsi tähelepanu saada… Viitasid minu ülesmukitud välimusele…)

***

Tegin oma ülemusele väikse karuteene vist. Tal oli tegemist liiniga ja meil said tooted otsa. Oli vaja üks suur ja raske kast (ca 20-22 kg) tõsta rinnast kõrgemale ja tühjendada. Noh… ma vaatasin, et šeffil on tegemist. Lähen võtan kasti ja vupsti… Olin nii õnnelik, et jõudsin kasti tõsta ja mõtlesin, et küll mina olen ikka tugev jne… Ja järsku näen, direktor minu kõrval. Naeratab suurelt. Ta tahtis vist mind aidata, aga ma sain selle kastiga väga kiiresti ja osavalt hakkama. Noh, ma naeratasin ka, püüdsin näidata, et polnud mingit probleemi. Ma ei osanud midagi öelda. Seal oli suur lärm ja ma pole direktoriga varem rääkinud. Segaduse vältimiseks ei öelnud midagi, vaid piirdusin suure naeratusega. (Kõik teavad, et ma taani keelest väga aru ei saa.. seega direktor ei öelnud mulle ka midagi.) Aga ta läks minu šeffi juurde ja pärast oli šeff natuke vihane. Ma arvan, et direktor tegi märkuse, et šeff ei tohi lasta mul raskeid kaste tõsta. (Ma näen väike välja, eriti number suurema pluusi, pükste ja kummikutega… Lisaks veel see, et kesmine taanlane on minust palju pikem.) Tegelt olen ma väga tugev. Esimene kast tundus jumalast ok tõsta. Neljas või viies kast vajas juba natuke pingutamist.

Muidu oli ok päev. Päeva lõpp oli ok… Me koristasime seal, siis tuli Nils ka. Ta naeratas mulle. Tavaliselt on ta kuri ja peidab pilku ja kontrollib mind, aga tollel päeval naeratas. Tore… Vahel läheb ka minul hästi.

***

Muud põneat vist polegi juhtunud. Selline natuke rahulik elu.

***

Tahtsin kirjutada veel… Meil tuli palju uusi agentuuritöötajaid juurde. Noori ka… Vaatasin ühte noort neidu ja mõtlesin enda esimesele päevale seal. Temal oli see palju raskem, aga ta on taanlane ja saab hakkama. Ma ei julge temaga rääkida, aga ma püüan. Ma tean, kui raske on sulanduda, samas, kui mina temaga rääkima hakkan, siis teised automaatselt suhtuvad temasse negatiivselt. Lihtsalt mõned ei salli mind ja vihkavad kõike, mis minuga seotud on.

Eks vaatab ja näeb.

***

Mainin ära, et selline töö ja kool ja natuke elu (inimestega suhtlemist) on väga väsitav. Neljapäev oli kõige raskem. Siis ma jäin peaaegu magama autosse, kui ma ootasin koolimaja avamist. Umbes pooltundi pidin ootama. Kuulasin muusikat ja silm vajus kinni. Tunnis oli ka raske olla.

Enne oli mul alati lootus, et tööpäev jääb mu viimaseks ja kui sain sms-i, et saan järgmisel päeval ka töötada, siis olin õnnelik, et saan töötada ja mul oli lootus, et pärast homset saan puhata. Aga nüüd tean, et töötan E-R… Jah… Ei, ma ei kurda, stabiilsus on ka hea ja püsiv sissetulek.

KOKKUVÕTE: (1) Nicaoriga väljas, väga tore. (2) Päristöö. (3) KIA katki jätkuvalt. (4) Auto šokolaadipoisse täis. (5) Raske ja väsitav töö-nädal.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Minny, sa ei tohi teisi inimesi häirida

Mitu aastat ma seda blogi olen pidanud? Alles nüüd märkasin, et olen kirjutanud Minny kahe NN-ga ja seetõttu ma mikihiire (pruudi) pilte ei leiagi (ei leidnudki). :D

Küll ma olen ikka andekas, nii lüikeses nimes suudan ma nii palju vigu teha. :D Lihtsalt mõnele on rohkem antud.

***

Täna on jälle selline päev, et tahaks kellegagi rääkida, aga… Ei tea kellega, ei tea millest… Seega püüan üle saada ja kasulikuks hakata.

***

Mul on nüüd 79 sõpra FB-s. Üks sõber rohkem kui Anne Mettel ja kusjuures Lars ei ole (veel) mu sõber FB-s. Ma olen küll oodanud, et ta mulle sõbrakutse saadaks või midagi, aga mida ei tule, see on see sõbrakutse… :D

***

Täna käisin jooksmas (1h).

***

S plaanib laenu võtta ja küsib minult nõu. Ma olen allergiline laenude vastu, aga ta ütleb, et tuleb võtta. Siin Taanis nii tehakse.

Selline kummaline olukord. Ta küsib nõu, ma vastan ja ütlen, mis ma asjast arvan ja siis ta ütleb, kuidas teha tuleb. Seega… Ma olen natuke segaduses. Mulle on nagu stsenaarium ette antud (ma küll ise seda ei näe, aga mulle öeldakse, mida ma ütlema pean)…

Ma olen natuke segaduses… Mis ma siis tegema pean…

Ma ise vaataks, et praegused laenud ja arvelduskrediit väiksemaks saada ja kulud tuludega vastavusse viia… Aga tema tahab jälle ette tarbida.

Ütleb mulle, et siin Taanis ei saa vanaemalikult kokkuhoidlikult elada, siisn tuleb elada laenudest, siin käibki asi nii… Ma küll tahaks vägisi öelda, et äki prooviks teisiti… Nagu ta ise ütleb, et Trump teeb asju teisiti ja näeb asju teisiti kui üldsus… Ta väidab, et ta on ka Trumpi moodi… Aga… Minu meelest väga taanlaslik.

“Me peame lanu võtma, sest siin Taanis käibki asi nii. Kui palju me laenu võtame?” Ma vastasin, et võtaks hästi vähe, sest tulevik on ebamäärane ja juba on piisavalt laene. Aga tema: “Ei, ei. Siin Taanis on odavam laenata suuri summasid. Tuleks võtta üks hästi suur summa ja viieks aastaks.” Mis ta tahab mind laenuga siia kinni kümutada ve?

Tegelikult oli mul plaan raha säästma hakata (enda jaoks) kahe-kolme aasta pärast. Ja plaanis oli tema miinust ja laene vähendada. Et kui ma pea eest suurde maailma hüppan ja ebaõnnestun, siis ei saa ma teda aidata, et tal siis siin hästi oleks ja stabiilne jne…

Olen kummalises olukorras… Mis ma siis teen? Ta oli mures, et ma teda ei aita.

Ma siis võtsin tema märkmed kätte. Leidsin tähed ÅOP (årlig omkostninger i procent). Uurisin veel ja mulle tundub, et tegelikult on see efektiivne intressimäär, aga miks nad uue väljendi on kasutusele võtnud ja miks nad selle valemi nii keeruliselt üles kirjutavad…

Ma siis püüan nüüd aru saada sellest laenu asjast ja püüan midagi mõelda nendes kitsastes tingimustes, selles kitsas otsustamise vahemikus.

Ma olen ju nii loll, rumal. Mis nad küll minust tahavad ja mida nad minult kõik ootavad… Kas nad siis ise ei näe, et loll olen? :D

Ma püüan nüüd asjalikuks hakata.

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Lihtsalt nii-sama

See nädal on olnud väga revolutsiooniline ja kergelt muinasjutululine.

KIA oli remonditöökojas. Väideti, et pidurisilindrid on kinni (kolmel rattal), tehti see korda. Rattalaagri viga ei tuvastatud. Seega olen mina see loll.

Sain auto tagasi. Ikka on mingi heli veermikus, aga minu palk ei võimalda autot rohkem pardandada. Seega las olla. Kui mulle on ette nähtud, et ma pean selle autoga üle katuse käima, siis tuleb seda teha… Ma mõtlen, tuleb võtta, mis elu pakub.

Päris mõnus on autoga tööle sõita ja töölt koju. Ei pea kedagi ootama ega midagi.

***

Kolmapäeval oli ilus ilm ja ma pidin S-i ootama 1,5 tundi. Seega hakkasin jalgsi linna minema. Mõtlesin, et naudin ilma ja seda ilusat huvitavat väikelinna. Mul oli töölt ka üks kast kala (4-5 kg). Neljandal liinil oli pakkumine. Ma ise töötasin kolmandal liinil.

See oli huvitav. Elsa küsib, kas keegi tahab kala koju võtta. Keegi ei tahtnud ja siis ma ütlesin, et ma võtan. Mul polnud õrna aimugi, mis kalaga tegu… Tasuta sain, seega kohe võtsin.

Igatahes… Mul oli see kalakast käes ja koolikott seljas ning sedasi hakkasin linna poole astuma (umbes 1-2 km kõndisin sedasi).

Ma eriti kaugele ei jõudnud, kui järsku sõitis üks roller mu juurde. See oli Lars… Ma olin… Hõõrusin silmi ja mõtlesin, et kas see on uni… Sest päike ka paistis nii ilusti ja nii vaikne oli… Ta küsis, mis mu autoga on või kus mu auto on. Ja siis küsis, kas ma lähen bussi peale… Ega me palju ei rääkinud. Ma nautisin hetke. Ma ei osanud midagi öelda.

Vaatasin teda ja mõtlesin, et väga hea, et mul see kalakast käes on, sest vastasel korral poleks ma suutnud oma käsi kontrollida ja need oleksid end automaatselt end ümber Larsi keeranud. :D

Ohh.. kuidas ma lootsin, et see hetk jääks kauemaks kestma. Tahtsin teda kinni hoida… Aga nagu mulle kohane, siis ega ma midagi ei rääkinud ja me olime natuke autoteel ja ma vaatasin ringi, et ega autosid ei tule (millest võis ta järeldada, et mul on ebamugav temaga vestelda) ja varsti olid tulemas Grace ja teised, kes natuke hiljem lõpetasid… Noh, et kuulujutte ei tekiks… Siis oligi hea, et Lars üsna pea edasi sõitis. Muidugi jätsime hüvasti ka, nagu viisakatele inimestele kohane.

***

Esmaspäeval käisin töövestlusel, lubati järgmisel päeval tagasi helistada, aga seda ei tehtud. Noki ütles, et tema sõbranna on oodanud juba kolm nädalat… Võib-olla seal võtabki see palju aega. Tean, et seal on keerulised ajad. Palju tööd ja paljud on puhkusel, siis on seal agentuuri inimesed… Kujutan ette seda segadust seal… Noh-jah…

Aga neljapäeval pakkus ülemus mulle püsivat tööd selles ettevõttes, kus ma töötan agentuuri kaudu. Ma olin nõus… Saipin, samast agentuurist, saab ka püsivatöö. Esmaspäeval tuleb paberitele alla kirjutada.

Seega täna pidin helistama sinna ettevõttesse, kus ma vestlusel käisin ja ütlema, et sain püsivatöö… Kuidagi konarlikult tuli see mul välja, aga sain hakkama. Ivani polnud, keegi teine võttis kõne vastu, aga… Saime asjad aetud.

Ma ikka veel ei usu, et saan püsivatöökoha. Sedasi on ju lootus oma töö-eesmärk täita… :D Viimasel ajal on olnud palju selliseid olukordi, kus suusõnaline kokkulepe töösaamise osas on olemas ja kui jõuab kätte see päev (esimene tööpäev), siis öeldakse, et sry, aga asjaolud on muutunud.

Nt minu nimi puudus tabelis, meie töö-tabelis. Saipin oli, aga mind polnud. Seda on juhtunud varem ka. Eks ma esmaspäeval saan teada, kus ma töötan ja kas ma ülse töötan. :D

***

Seda nädalat alustasin ma mõttega, et jääb vist viimaseks nädalaks selles ettevõttes. Inimesed muutusid sõbralikumaks ja… Aga nüüd nädala lõpuks ma olen andnud oma sõna, et ma jään sinna. Ehk siis pean seal iga tööpäev käima hakkama ja… Nagu hoopis vastupidine olukord.

***

Vahel toimuvad elus väga ootamatud muutused.

Ma olen natuke hirmul. Suured muutused on tulemas… Mõtlen, et kas saan hakkama ja kui kauaks see nii jääb jne…

Seega… ma ei tea, mis edasi saab…

Kuulsin, et Lars ja Peter olid Hellele (ülemusele) öelnud, et töötajaid on puudu. Ja siis Helle ütles, et ta vaatab, mis teha annab ja niiviisi ta minu juurde jõudis.

***

Eelviimasel pausil Sonja ütles, et ta kuulis, et ma saan püsivatöö. Ma hakkasin rääkima, et käisin kõigest vestlusel. Mulle lubati tagasi helistada, aga seda ei tehtud… Sonja rääkis sellest ettevõttest, kus ma agentuuri kaudu töötasin… :D

Täna hommikul ütles Sonja jälle, et kuulis, et ma saan püsivatöökoha. Siis ma vastasin, et nüüd olen ma ka seda kuulnud. :D Jutt läks edasi ja mina olin viimane, kes sai teada, et saan püsivatöökoha.

Eks ma olen esimene, kes koondatakse, kui koondamiseks läheb, aga… Loodan, et ikka mõned kuud saan seal töötada. Loodan ka, et auto peab vastu.

***

See nädal oli koolis vaheaeg. Täitsa uskumatu, et juba järgmisest nädalast tuleb jälle koolis hakata käima. Nagu polekski puhkust olnud.

***

Nüüd koeraga välja ja siis magama. Homme tuleb jooksma minna, sest vist enam nädala sees vabu päevi pole. Seega jooksmise eesmärgi täitmiseks tuleb iga nadalavahetus jooksmas käia.

***

KOKKUÕTE: (1) Saan püsivatöö ettevõttes, kus agentuuri kaudu töötasin. (2) KIA tuli remondist, aga ikka pole terve, aga raha pole enam, et seda parandada. (3) Pärast tööd põrkusin Larsiga.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Muutuste pöörises

Olen üsna väsinud.

Täna tegin täismeigi, sest mul oli töövestlus. Ma teadsin, et töötan toorkalas (mitte Larsiga samas hallis) ja ma arvasin, et Peter on täna tööl. Aga oli hoopis Elisabeth, kes üllataval kombel kannatas mind välja päris kaua (6 tundi kohe).

Ma ei uskunud, et meik nii olulist rolli meeste silmis mängib.

Laras käis mind seal toorkalas piilumas ja päeva lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja küsis Elisabethilt mind endale. Pidin pärast viimast pausi minema liinile viis. Läksin sinna ja küsisin Larsilt, et mida ma siin teen. Ta ütles, et ma lihtsalt seisaks seal. Ok… Seda ikka saab, eriti veel raha eest. ;)

Pärast kupatas ta mind liinile neli. Seal ma siis neid 15 kg kotte tõstsingi. Mulle meeldis. Mingi aeg tuli ta minu kõrvale ja lihtsalt naeratas laialt. Ta oli nii õnnelik nagu mingi poisike, kes on uue mänguasja saanud.

Siis ta ütles, et kõik agentuuri tüdrukud saadeti koju. Ma jäin talle küsivalt otsa vaatama, et kas peaksin ka minema hakkama. Ta ütles, et ainult mind jäeti. Ma küsisin, et miks mind jäeti. Ta vist hakkas nalja tegema, et mind jäeti, sest ma olen ilus. Aga siis sai viimasel hetkel sõna sabast kinni ja kokutas ja jättis vastamata.

Ma olin reedel nii lootusetu. Natuke paha tunne oli, et mina sain täna ainukesena terve päeva töötada. Samas mul oli samal päeval töövestlus ühes teises firmas.

Ma mõtlesin, et ütleks Larsile, aga siis otsustasin, et ei räägi sellest, sest olin kindel, et see vestlus nagunii hästi ei lähe ja tegelikult jääb kõik samaks. Miks ikka inimesi ärritada…

Ja niimoodi see Lars mu kõrval oli ja mind vaatas. Siis tuli õhtune vahetus ja temal oli aeg koju minna, aga ta unustas. Õhtusevahetuse omad tegid temaga nalja… Varemgi on tehtud märkus, et kui mina seal töötan, siis Larsil pole üldsegi mitte kiire kojuminemisega, aga muidu jookseb sekundi pealt. Mina seda ei tea, sest kui ma seal olen, siis ma olen seal ja kui mind pole, siis ma ei tea, kuidas need asjad seal käivad…

Mul oli ka meeldiv, aga… Ma ei oodanud seda. Ma arvasin, et Larsiga on nüüd lõpp, aga näed, sain veel natuke nautida tema tähelepanu.

Mõned pildid… Pärast tööd. Natuke värskust näkku lisada, et siis saab vast aimu, mida see Lars nautis. :D

20170213_184950 20170213_184951 20170213_185102 20170213_185103

Meik annab ikka nii palju juurde. Kohati ajab see mind isegi marru, et mõnele mehehakatisele kunstlik ilu meeldib. Aga noh.. jah… Nad pidavatki ju silmadega armastama. Mul oleks vaja siis pimedat meest. :D

***

Töövestlus oli ka ühe mehega, Ivan on nimi. Ja otseloomulikult läks see hästi. Meik tegi oma töö. :D Ta helistab mulle homme. Tema võtaks mind tööle, aga ta räägib teistega. Ja alustada saaksin juba järgmisel esmaspäeval.

Täna tööl olin natuke igatsev. Mõtlesin, et äkki jääb see mu viimaseks nädalaks seal ettevõttes. Kõik need nurgad on saanud armaks ja masinad ja inimesed. Isegi need vastikud inimesed… Ma olin nagu kuidagi kaugemal, nagu pilves… Jätsin mõttes töökohaga üvasti. Kõik tundusid kuidagi lahked täna, noh-jah.. meik oli peal ju… :D

Täna võtan meigi maha, homme on ka tööpäev… Eks siis saab jälle selle töö vastikumat poolt maista…

***

Ma olen teist-sugune meigiga. Enesekindlam ja natuke ülbem. Eks see annab ka palju juurde. Vatsassugupoolele on enesekindlamad naised ikka atraktiivsemad.

***

Homme vist saan teada, kas ma saan püsiva töökoha ja kuna… Siis pean agentuurile teada andma, et lahkun…

Muutuste ees on ikka hirm. Aga… Eks ma natuke rutakas olin. Üks nõme reede ja ma kohe saadan teise ettevõttesse avalduse. Aga selline ma kord juba olen. Vihastun ja siis hakkan mässama. :D Ju mul ongi muutust vaja. Ilmad lähevad varsti soojemaks. Uus ettevõtte asub otse sadamas. Oi, ma juba kujutan ette neid mõnusaid jalutuskäike sadamas, mere ääres, enne koju minemist. :D

Ivanist saan ma hästi aru. Ta räägib head taani keelt, arusaadavat. Ta on rahulik.

Kindlasti on selles ettevõttes ka ebameeldivusi, aga need ujuvad vast pinnale alles pärast 2-4 kuud ja poole aasta pärast muutub väljakannatamatuks, siis liigun edasi, seal on veel ettevõtteid küll ja kui selles kandis saavad ettevõtted otsa, siis lähen lõunasse. St lõunapool (u. 60 km) minust on üks teine H-tähega linn, kus on ka tootmisettevõtteid…

***

KIA läks nüüd teenindusse. Loodan, et see asi saab lõpuks korda. Kindlasti maksab see miljoni, aga… Saab hakkama.

***

Ma ajan siin juba iba ja tekst valgub laiali. Eks ma ise olen ka natuke laiali.

Püüan end kokkuvõtta ja vaikselt edasi tüürida.

KOKKUVÕTE: (1) Meik oli peal, 100% Larsi tähelepanu, ta ei hoidnud end tagasi. (2) Töövestlus läks hästi. Ma arvan. (3) KIA on esinduses. (4) Mina olen väsinud.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ma olen nüüd veel rohkem närvis

Ma nüüd karjun natuke teie peale, sest… Noh, mul pole kellegi teise peale karjuda.

Esiteks… E (minu isa) väidab, et rehviviga on autol, uued rehvid alla, siis ok.

Remondimees/autoremondilukksepp (kohalik) väidab ka, et auto on korras. Vahetas rattad ära, pani suvekad alla ja silla reguleeris ära. Kusjuures reguleeris vanade kulunud rehvidega, nendega, millel oli üks külg kulunud. Aga ma väga ei põe, sest tema sillastend ei ole nagunii nii täpne (mingi vanakooli oma, mingite varrastega). Igatahes… Ma usun, et tema varustusega tehes ei ole väga vahet. Tulemus on ikka enam-vähem õige. Mitte päris õige…

Mina väitsin, et rattalaagrid on läbi, aga kõik teadjad mehed väidavad, et pole.

Täna võtsin siis asja kätte, tõstsin auto üles (tungiga, mitte käsitsi, nii tugev ma veel pole, aga vasakul käel muskli kühmu juba näen). ;) Juhipoolne stabilisaatori varras (õigemini selle puksid on läbi). Ma arvan, sest jube kergelt liigub näpuvahel. Ma arvan, et veermikus nii kergelt liikuval detailil pole mõtet. Mingisugune makaroninäpp Minny saab vabalt sellega mängida. Parempoolne oli ikka jäik, mis jäik. Isegi suure jõuga ei liikunud paigast.

Aga ma tean, et see stabilisaatorivarras ei ole midagi ohtlikku. Saab ka ilma. Auto on kurvides natuke ebastabiilsem, aga ega siin Taanis suuri kiiruseid taga ajada ei saagi. Taksojuhid võtavad need üldse ära, nad väidavad, et see on tehniline liialdus. :D

Igatahes… Tõstan mina ratta ülesse (ikkagi tungi abil) ja hakkan seda ringi ajama ja mida mina kuulen… Kõrin/sahin. Ühe kohapeal võtab ratta kinni. (Rehv oli ka naljakalt kulunud ühe kohapealt rohkem). Ma olen nüüd väga veendunud, et rattalaager on õhtal. Asi on juba nii hull, et kohe-kohe on kuulikesed välja jooksmas.

Muidugi võib olla ka asi piduris, et piduriklotsid ei tööta. Aga ma pigem välistaks selle, sest siis peaks olema see koguaeg, mitte ühe koha peal. Piduriketas võib ka olla kõver, aga ma jään ikka oma ratta-laagri jutu juurde. Olen ma sõitnud paljude autodega, millel on pidurikettad kõverad, aga see, mis KIA-ga toimub on midagi hoopis muud.

Ma olen nii kindel, et rattalaager on läbi. Ma olen valmis juba uued laagrid tellima ja need ise vahetama, aga ma kardan, et need on need bakk-/pakk-laagrid, mille vahetamiseks on vaja pressi ja kui see üks on juppeks, siis võib olla ma ei saagi seda kätte, on vaja kuumutada ja möllata.

Mure on ka see, et ma ei tea täpselt, milline näeb välja koonuslaager ja milline see bakk-/pakk-laager… Tööriistu mul ka pole. See odav komplekt, mille ma valmis vaatasin, seda poes polnud. :( Piiratud koguses müüdi, seega piiratud oli see minu jaoks.

***

Igatahes… Kuradi närvi ajab, et üks mehaanik, mulle mingit iba ajab. Ei usu mind. Väidab, et ma olen täiesti valesti asjast aru saanud. Vaheta aga rehvid ära ja sõida ja lusti edasi. Taevasse tahab mind saata ve? Ma räägin oma isast. Rattalaager kiilub kinni ja siis ma selle väikse autoga üle katuse käin. See läheb nii kortsu nagu paber… Ma olen küll pisike, aga võib juhtuda, et ikkagi ei mahu sinna ära.

Minu meelest on rattalaagri viga üks tõsisemaid asju. Kui on vähegi kahtlus, et rattalaager on läbi, siis tuleb see vahetada. Mitte ajada iba, et rehv on vale ja piduriketas viskab… Sõtku seenele selle jutuga.

Teine suur oht on rooliots, aga selle kontrollisin ma isegi ära. See on ok…

***

Ma mõtlesin juba eksile kirjutada ja küsida nõu. Ma polnud kindel, kas see, mida ma nägin oli stabilisaatorivarras… Aga natuke googeldasin ja sain kinnitust, et see on see… Hea seegi…

***

Miljon korda vii auto parandusse. Seal vahetatakse rehve, kasseeritakse 1000 DDK (see pole üksnes rehvide vahetus, seal on muud ka), aga asja ära ei parandata. Ma palusin, et vahetataks rattalaager. No olge inimesed, täitke kliendi soov. Aga ei… Kas nad ei oska või taha seda tööd teha?

Miks pean mina autot parandama? Ma olen lollide loll. Ma ei tea asjast midagi. Miks peab rumal naissoost inimene auto alla ronima, seda üles kangutama…Miks ma pean paluma neid? Ma õpetaks neid, aga nad ei kuula ju. Nad väidavad, et rehviviga ja rehvi viga.

Isa veel sõimas näo ka täis… Palun kuulake mind. Palun mõelge õige pisut, et äkki mul on õigus. Äkki on sellel pudu lollil ja laisal ja kõike muud inimesel (Minnyl) õigus…

***
Tahtsin hoida saladuses, aga… Mul on plaanis töökohta vahetada. Äkki saan püsiva tääkoha. Homme lähen vestlusele Noki töökohta. Sealt juba direktor helistas. Rääkisin taani keeles. Ma sain temast aru. Tema vist minust ka.

Lars on igavene siga. :D Ta käis Nilsile kitumas, et ma olen pakkimises aeglane (mida ma olin). Aga kujutate ette… Nils, kes on mind algusest peale vihanud ja kahtlustavalt vaadanud, hakkas mind kaitsma ja ütles, et masinate peal töötan ma hästi. Lars püüdis veel korra, aga Nils jäi maru rahulikuks. Selline suur tuulte muutus on toimunud.

Aga üldiselt on seal asi halb. Üks liini-juht (Elisabeth) ei taha mind oma liinile. Lars enam ka mitte, sest ma olen pakkimises aeglane. Susanne vaatab mind nagu idiooti ja suhtleb ka vastava hääletooniga, sõimab, käsutab ja teeb neid suuri silmi jne… Ta on väga temperamentne… Birgitte kurdab igal võimalusel, et minuga koos on raske töötada, sest ma olen nii aeglane. (Ikka nii, et ma kuuleks.)… Jah… Neil on minuga raske… Ma olen nendega väga nõus…

Ja nüüd püüangi ma neid säästa ja ostin uue koha. Vaatab, kuidas seal läheb. Kas nad üldse võtavad mu ja kui kaua ma seal olla saan. Võib-olla tuleb pärast poolt aastat jälle edasi liikuda.

Vaatasin juba tolle ettevõtte majandusaastaaruande üle. Tundub, et seal kasutatakse sellist lähenemist, et kui kõrghooaeg läbi saab, siis inimesed koondatakse. Nt 2. kvartalis töötas seal 45-60 inimest ja 4. kvartalis 60-99 inimest. Ma tean, et praegu teevad nad palju ületunde ja see on hea raha. Eriti, kui peab veel nii kaugele sõitma. Siis ongi tulusam vähem käia ja pikemalt olla. :D

Aga muidu… Põhiara väärtuse järgi on neil vähem põhivara, vähem masinaid kui selles ettevõttes, kus ma praegu olen. (Muidugi võivad seal olla lihtsalt vanad masina, mis on bilansist peaaegu välja n-ö kulunud). Selles ettevõttes, kus ma praegu töötan, on 78 inimest ja nad kasutavad ajutist tööjõudu/agentuuritööjõudu kõrghooajal ja aruandesse see kirja ei lähe. Sinna töötajate arvestusse, võib-olla tööjõukulude alla läheb.

Müügitulu ja kasum/kahjum on olnud umbes 10 miljoni võrra väiksemad kui selles ettevõttes, kus ma preagu olen. Suhtarvuna on neil umbes sama seis.

Huvitav on see, et seal on palju kalavabrikuid, aga kõigile jagub turgu. Nad on erinevalt spetsialiseerunud. See ettevõte, kus ma praegu olen, on spetsialiseerunud restoranidele ja söögikohtadele. (Taanis käiakse iga nädal väljas söömas, siin tuleb restosse aeg kirja panna, sest vastasel juhul pole sul kohta, nii täis on need).

See ettevõte, kuhu ma töövestlusele lähen, see on spestialiseerunud toorkalale. Neil on lai sortiment ja nad vist müüvad edasi sellistele ettevõtetele nagu see, kus ma praegu olen. Ehk siis… ma liigun tootmisahelas natuke ettepoole. Ma ei tea, kuidas need kasumi jagunesid on, kas eespool olevad saavad rohkem ja tootmisahela viimased lülid saavad juba väiksemat kasumit… Mis see seaduspärasus oli? Õpiku tarkus? :D Vahet pole, see on ju individuaalne. Kasum sõltub paljudest ajsadest ja kõige rohkem, sellest, kuidas sa oma toodet turustad. Kui hea ja müüva story sa kaasa paned… :D

Mulle tundus, et selles ettevõttes, kus ma praegu olen, on direktor hea jutuga mees. Selline natuke suli… Tal on selline hoiak kohe… Seega tema korjab ilusti pappi vahelt. :D Tal on head story‘d.

Ma arvan, et tema sõidab selle 7. seerja BMW-ga. Ta käib oma ettevõtet kõigile näitamas, igal nädalal on meil külalised… Ta ajab seda prestiiži taga… Aga see müüb… Taanis on ju väga oluline positsioon, ikkagi kuningriik ja vanad traditsioonid on hinnas. Ja olgem ausad, see kuuluvus ja klassidesse jagamine on siin väga in.

Selles suhtes olen mina vales kohas, sest mul on suva, et mul on magistrikraad ja mul on suva, mis autoga ma sõidan. Oleks hea, kui see on ohutu sõitmiseks, aga saab ka teisiti. :D Ma ei hakka rääkima ka erinevatest kaubamärkidest, sest ma ei valda teemat, sest mind ei huvita.

***

Nüüd ma sain end natuke maha jahutada.

Homme saan taas tööle minna. See on hea. Aga kuidas, seda ma veel ei tea.

***

KOKKUVÕTE: (1) Tuvastasin ise vea autol (KIA). Ikkagi rattalaagri viga. 98% olen kindel. (2) Töökohta plaanin vahetada. Väiksed probleemid. Lars ka ei hoia mind enam seal kinni. (3) Jooksin 57 min (9,4 km), see on rekond.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kõik ajab närvi

Märgin ära, et olen väsinud, näen luupainajaid…

Natuke lammutan siin ja siis olen edasi vagur hiireke.

  1. Šokolaadi-poiss ajas närvi. Ma sõidan töölt koju, et teda kooli viia. Tema jaoks teen 60 km sõidu. See läheb mulle maksma 60 DKK kaks korda nädalas… Eile, kui kooli uksest välja tulin, siis ta karjus mulle. “Tule, tule nüüd kiiresti, külm on.” Ma ei hakanud end kiirustama… Autos vingus, et külm on. Krt, mina seda ilma ei tee. Mootor on ju külm ja sooja ei saa tulla ka… Hoidsin oma suu kinni ja mõmisesin ainult… Ma tahtsin ta peale natuke karjuda, aga mul oli tööl raske ja ma ei saa ju end põgenike peal välja elada…
  2. Autoga jama… Mina ütlen, et rattalaagrid tuleb vahetada, aga keegi ei kuula mind… Nüüd ma taganesin on väitest ja ütlen, et rooliotsad tuleb vahetada. Nimelt pidurdades rool vibab käes (eriti tugevalt on seda tunda 80 km/h kiirusel). Suuremal kiirusel rool kisub. Ma ei saa aru, kummale poole. See on vist kord ühele ja teinekord teisele poole. Auto sööb esimesi rehve. Eriti vasakut ja väljast poolt, aga mitte ühtlaselt, vaid… Ma ei teagi, nagu ratas oleks kaheksas või kalle on vale, aga kuidas saab olla, et ainult ühel rattal on kalle vale… Ma mäletan, et kui pidurdades rool vibab, siis vajab üks silladetail väljavahetamist, aga ma olen unustanud, kas rooliotsad või šraniirid… Ega ometi rattalaagrid? Otsisin internetist, aga auto-foorumid ajavad mind närvi. Seal jahutakse piduriketastest. Tainad! :D
  3. Tööl olen nii aeglane ja ma ei saa neist aru. Ma ju nii väga tahaks neist aru saada ja nendega rääkida… Aga ma ei saa. Olen nii õnnetu…. Täna juba mõtlesin, et äkki ma saan mingi puuet-kinnitava paberi. Noh, siis oleksin ma edasi see lollikene ja mul oleks dokument, mis vabandaks minu-imelikku-olekut. :D

Mul on kõik nii halvasti. Miks jälle on mul auto, millel on veermikuprobleem… Noh, elektri-jama ka. Nt aknad ei liigu, mitte ükski neist neljast. Peeglid ka mitte. Vaatasin, et kui asi oleks kaitsmetes, siis on neid õhtal ikka palju, u 10 tk. Ei saa ju olla, et nii palju kaitsmeid korraga läbi läheb… Kardan, et elektrijuhtemetes on jama… Ma vihkan seda… Ma ei saa ise seda remontida. Mul pole teadmisi. :(

Vaatasin endale juba esimese väikse tööriistakomplekti välja. Seemneks, kunagi ostan suurema kohvri ja siis saan juba ise remontida… Ma vist suudaksin ise vahetada veermikudetailid, st rooliotsad ja selle šarniiri. Aga kas ma piisavalt tugevalt selle kinni keeran ja sillaregull tuleks nagunii teha ja vaevalt ma nööridest sillareguleerimismasina garaaži suudan ehitada… Noh, midagi ma saaks ikka valmis teha, aga vaevalt see piisavalt täpne oleks.

Miks mul nii halvasti läheb? Ma põletan peaaegu igapäev küünlaid.

Mõtlesin, et Eritrea jumal ei salli mind. Et šokolaadipoisile peaksin ütlema, et ma ei saa teda sõidutada… Mingi loogiline seletus sellele isegi oleks. St et šokolaadipoiss on süüdi. Sest tema pärast sõidan ma 60 km lisaks, nädalas 120 km jne… See tähendab, et teisipäveiti ja neljapäeviti sõidan ma ca 200 km. Ohh.. Kiired ja väsitavad päevad on. Tänagi olen väsinud ja unevõlas.

***

Noki keeltekoolist ütles, et ma kandideeriksin samasse kalavabrikusse, kus tema on. Et ta juba rääkis ülemusega. Täna ma tundsin end nii abituna/lootusetuna tööl, et ma juba mõtlesin, et kandideerin. Tahtsin enne nende majandusaasta aruande üle vaadata… (Aga täna ei jõua.) Noki andis mu FB oma naabripoisile, kes on taanlane ja 30-aastane ja käib ülikoolis ja tal on oma maja… Noki rõhutab seda oma maja… :D

***

Töötada olen saanud päris palju. See on hea, aga nõme on koguaaeg sõrmi ristis hoida ja loota, et rehv ei plahvataks, et auto mind ikka tööle viiks ja koju tooks.

***

Vahepeal sain selle inimese käest sõimata, kes nimetab end minu isaks. Kahju, et lennupileteid tühistada ei saa. Ma parema meelega investeeriks selle raha autoremontimisse, mitte sinna.

Ma saan aru, et isal on rasked ajad. Meil kõigil on, aga kas siis on vaja õhtul end minu peal välja elada… Jah, minu lapsepõlvekodu. Ei olnud mulgi see lapsepõlv nii roosiline ühti. Ja kas ta vabandas… Oh, ei. Ta ütles, et elukaaslane on süüdi ja peab minu ees vabandama. Milline karakter, ma ütlen… ;) Ega ometi mitte minu-moodi. ;)

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | 2 kommentaari

Uus rubriik (äkki?)

Me kõik teame, et Minny on väga mitmekülgne inimene. Tohutult andekas. :)

Nüüd keskendun ma autoremondile. KIA sööb esimesi rehve. Taani remondimees ütleb, et sild tuleb paika panna, siis on ok. Mina väidan, et rattalaagrid tuleks vahetada, sest ma kuulen laagri undamist, küll vaikselt, aga siiski. Isa esitas terve rea võimelikest vigadest. (Ta vist arvab, et me oleme siin mingid rikkurid.)

Igatahes… Midagi on veermikus halvasti, aga ei tea mis.

Ma tean, mis on rooliots (sisemine ja välimine), leian ka poolteljed, vedru, amordi, õõtshoova leian ka ülesse… Aga pidin internetist otsima infi, mis asi on šarniir, õõtshoovapuks, amorditugilaager ja muud nipet-näpet.

Nii… Edasi oleks vaja kontrollida, et mis neist on läbi. Kuid see on juba keerulisem. Ma olen näinud, kuidas õõtsahoovapukse vahetatakse, olen näinud, kuidas rooliotsasid vahetatakse. Tean teoorias, kuidas kontrollida rooliotsasid, kuidas kontrollida rattalaagreid… Aga praktika puudub…

Ma võin ju seda ratast toksata ja raputada… Aga… Esiteks, kunagi, kui ma tahtsin proovida, siis mulle öeldi, et sa ei jõua ratast piisava jõuga väänata. Sedasi jäigi mul käte vahel tundmata, milline see lõtk on… Muidugi on tõenäosus, et ma olen nii palju makaron, et minu käed ei taju ühtki lõtku, sest ma ei jaksa ratast väänata.

Ma proovisin jalaga tonksata ratast, aga lõtku ei tundnud. Ma ei ole nii pikk, et rooliga mängida ja samal ajal ratast katsuda… Ma ei hakanud ema segama, sest nagunii ma ei tea, mis on ohtlik lõtk… Minu käed pole seda lõtku kogeda saanud.

Lähen isa juurde koolitusele. :D Siinsed töömehed ei tea midagi. Seega tuleb mul endal rohkem uurida, sest vastasel korral pean ma maksma kinni tohutu tööaja ja ostma uue veermiku. Tänan väga, aga tõesti ei saa seda endale lubada.

***

Naabrid on juba harjunud mind autokapoti all nägema ja õliste näppudega ümber auto liikumas. Nad ei kergita enam kulmugi. Vahin veermikku ja vahel auto alla… Täna näiteks võtsin Fordil mootorikatte maha, et mootorist pilti teha. Isa vaatab üle ja ütleb, mis mootor meil on ja kui palju see pöördeid tahab. Tegelikult, kui vähe see pöördeid tahab. Diisel on ja selline mootoritüüp, mis palju ei taha…

***

Fordi puhul tahaks teada, kuna peaks hammasrihma vahetama. Üks ütleb, et iga 60 000 km tagant, teine 120 000 km. Isa ütleb, et iga 100 000 km tagant. Raamat oli ka kaasas, aga ma ei mõista taani keelt. St ma ei tea auto detaile taani keeles… Ühe asja leidsin ja seal on kirjas hoopis, et 150 000 km või 10 aastat… Aga see tundub juba ulme (diisli puhul).

***

Jah, nüüd ma õpin autovaruosasid taani keeles. :)

Pole see mu elu midagi nii kerge. :) Aga põnev on.

***

Tööl olen käinud. Sealt oleks ka midagi kirjutada…

Ma sain kiirkoolituse ühe masina kohta, mis on nuge täis. Seal panen ülevalt lestakala sisse ja alt tuleb välja puhastatud kala. Minu arust pole see masin midagi nii ohtlik, sest noad on masina sees ja ma pääsen nendeni ainult siis, kui masin seisab. Kui ma masina avan, siis see seiskub automaatselt.

Mina puutun vaid kokku ühe liikuva n-ö stopperiga (kolmnurgaks läheb kokku), see püüab kala kinni (kala läheb pea ees masinasse). See on ainuke oht, mis mind varitseb, aga mul on seal kolm stopp-nuppu ja see kala-stopper ei ole press… Selles mõttes, et need ei pressiks mu näppe puruks, sest ülesse tõstes ei ole seal takistust. Vabalt ülesse tõstetavad detailid. Eks valus oleks, aga ei midagi nii ohtlikku.

Igatahes, pidin ma alla kirjutama paberile, et olen koolituse saanud ja olen teadlik ohtudest.

Tagasiside on olnud selline, et ma olen masina peal hea. Masinad sobivad mulle. Õppisin üsna kiiresti masina selgeks, kui masin jookseb kinni, siis errori koodist tean, kus viga on. Teen masina lahti, puhastan… Midagigi oskan. See on hästi tööl.

***

Natukene klatši.

Anna Mette on haiglas. Tal opereeriti säärt või puusa. Ma ei teagi, mis juhtus, kas ta kukkus või mis…. Jah… Ta pole juba kaua aega tööl käinud. Nüüd on Birgitte ülbeks muutunud. Anna Mette juuresolekul hoidis ta end tagasi ja oli vaikselt. Kõik kardavad Anna Mettet, sest too ütleb päris käredalt, mis ta asjast arvab. Ta ei varja oma emotsioone.

Ja see Lars ka. Kõik teavad, et Anna Mette on hull Larsi järele. Ta flirdib avalikult Larsiga. Aga nüüd teda pole, nüüd on Birgitte selle rolli üle võtnud. (Kuigi Birgitte on abileus olnud 20 aastat ja ta on sügavalt usklik).

Siin tekib kohe uus teema, kas tugevad tunded on usust üle? Kas suure armastuse pärast ollakse valmis oma usk sinna paika jätma? Jumala kartlikkus jne? Moraal….

Vahet pole… Probleem on see, et Birgitte ronib koguaeg Larsi külje alla. Otsib teemasid, et Larsiga vestelda… Mitte, et see mind väga mõjutaks… Aga… Nt üks hommik läks Birgitte at daske… Ja siis oli vahetus, ma otsisin, kuhu ma pean minema… Kõik kohad hõivati ja ma nägin, et Birgitte ei taha väga oma kohalt lakuda, siis läksin pakkima. Aga Lars saatis Birgitte minema ja siis pidin mina tema kohale minema, Larsi külje alla.

Birgitte räägib minust halvasti minu juuresolekul. Vatsik on seda pealt kuulda ja aru saada.

Ta teeb ka Larsile kohe märkuse, kui too mind vaatama jääb (söögisaalis).

Viimane kord oli mu toidupakk kotti liikunud. Ma ei tea, kas ma ise olin segaduses seda teinud või keegi teine… Ma kuulsin, et Birgitte ütles Larsile, et ta ainult tögab/kiusab mind (at drille).

Kui tõesti seda tegi tema, siis olen ma küll lastemänguplatsile sattunud. Ma saan aru, et kevad tuleb ja armastus lööb valla, aga kas nad saaksid mind sellest armurituaalist välja jätta.

Muidugi olen ma armukade, kui keegi Larsiga flirdib või semmib… Aga ma püüan üle olla. Ma olen täiskasvanud inimene ja ta ütles mulle “ei”. Mis seal ikke, ta pole minu jaoks…

Aga miks olen mina jälle Larsi ihaldaja sihtpunkt. Ma olen kole ja loll…

Minust räägitakse nagu supper-naisest, et ise vahetasin autol rehvi ja sain uue masina käppa paari minutiga. Jutud liiguvad, eriti seal ettevõttes. Meestele on see muljet avaldanud ja see on veel teemana üleval. (Keegi teine ei ole suutnud muljet avaldada). Minu jaoks oli see kõik tühine ja ebaoluline. Aga ma tulen ju teisest keskkonnast, kultuuriruumist.

Nüüd ma töötan toorkala-osakonnas, see asub teises hallis, ei ole Larsi juures, aga ikka käib Lars minu juures jalutamas.

Üks kord ma kuulsin, kuidas kolmas Christian ütleb: “Näe, ta on seal, seal on.” Ja siis vaatan, minust 15 sammu tagapool seisab Lars ja Christian ning viimane suunab sõrme minu poole.

***

Minule tehakse ülekohut. Mina ei saanud Larsi. Miks nad, siis mind sihikule võtnud on.

Teiseks… Ma väidan, et Kial tuleb rattalaagrid vahetada, aga mind ei kuulata. Ma olen ju rumal ja ei tea asjast midagi. Eks ma siis sõidan kuni autoga üle katuse käin. Siis saab uue auto ja mul on õnnetusjuhtumi kindlustus.

Kõik teevad mulle liiga.. Bööö… :D

***

Mis ei tapa, see teeb tugevaks. Saan hakkama. Üks päev korraga, vaatab kuhu ma välja jõuan.

KOKKUVÕTE: (1) Tegelen autoremondiga. (2) Tööl uue masina peal ja toorkala osakonnas. (3) Birgitte semmib Larsiga ja ma olen talle ette jäänud.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Natuke minu eesmärkidest

Eelmine aasta oli mul kohanemise aasta ja ma konkreetseid eesmärke ei seadnud. Sellel aastal alustasin ma taas eesmärkide püstitamisega.

Kirjutasin need paberile ja panin kapile, silma alla.

20170202_092054

Mõõdetavate eesmärkide taga on kastikesed. Iga kuu kohta on üks kast, sinna ma kirjutan mõõdetud tulemuse.

Jaanuar sai läbi, seega täitsin ma esimesed kastikesed ära. Jooksmise eesmärk on ületäidetud, töötamise eesmärk on alatäidetud ja kirjutamise eesmärk on täpselt täidetud. :D

Minu katsetused…

20170202_092115

Võtsin ühe kalendri ja hakkasin sinna märkima oma eesmärkidega tegelemisi. Ehk siis… nr 1 tähistab töötamise eesmärki ja mõõdan päevades. Nr 2 on kirjutamise eesmärk ja nr 4 on jooksmise eesmärk.

Alguses kirjutasin niisama, üks-ühe alla, aga raske oli kiiret ülevaadet saada. St see polnud piisavalt selge. Siis kasutasin erinevaid värve ja lõpuks jõudsin oma lemmiku (ehk tabelini). Minu jaoks on selline viis kõige ülevaatlikum.

Võib-olla saab keegi inspiratsiooni.

***

Kordan ennast: Enne kõrgkooli minemist sattusin ma lugema Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus?” Sellele raamatule tugenedes püstitasin ja sõnastasin ma oma eesmärgid ning endalegi üllatusena, ma saavutasin need.

Pärast seda läks mu elu natuke keeruliseks ja mul oli raske endaga toime tulla ning mingeid eesmärke ei püstitanud. Noh… Eesmärgiks oli elada ja keskendusin ühele päevale korraga. Niimoodi ma siis kulgesin mõned aastad (2-4 aastat).

Nüüd tunnen ma ennast taas stabiilsena ja otsustasin, et hakkan taas eesmärke püstima ja sellel korral hoian terve aasta oma eesmärkidel “kätt pulsil”. :) Vaatab, kuidas siis minema hakkab.

Igaljuhul on see huvitav eksperiment ja ma saan sellest üksnes võita. Minimaalselt kogemust, aga väike lootus on eesmärgid saavutada.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mul on mingi needus peal

Täna oli S-i autorehv tühi. Esimene ja juhipoolne. Täitsa tühi, auto oli põhimõtteliselt juba velje peal. S-l oli plaanis minu tööjuurde sõita, sest täna veeti Mitsu sealt minema ja ma jätsin sinna vana katkise võtme. S oli mures, kas sellega auto käima saab. Ta tahtis viia uuema ja tervema võtme sinna, aga siis otsustas ringi. Muidugi jäi autosse veel ca 36 liitrit bensiini, aga ma sain tasuta tööl käia (Grace ei võtnud mu raha), seega pole hullu.

Jah… Mitsu seisis kolm või neli päeva mu tööjuures, uksed lukust lahti ja võti oli ka autos, aga mitte silmnähtavas kohas. Ja põgenikekeskus on mu töökoha naaber. Musta nahaga inimesed käivad ümber maja. Mitsuga ei juhtunud midagi. Keegi ei tahtnud seda autot. :D

Igatahes… Väike plaan oli S-i autoga sõita, aga hea siis, et keegi ei sõitnud sellega. Tavaliselt ju rehve enne sõitu ei kontrolli. Ma käisin koeraga jalutamas ja siis jäi silma, et rehv on kuidagi imelik. Ma vaatasin maha, et koerale peale ei astuks ja auto esimene ratas oli ka seal kandis.

Ma panin siis end soojalt riidesse ja olin nii entusiastlik (äksi täis), et hakkan rehvi vahetama. Kohe läksin ja võtsin varuratta valmis ja tundi ning rattavõtme. Aga ei saanudki… Rattavõti ei sobinud ja mingi teine toru, mis rattapoldile sobis, sellele ei olnud saba.

S oli pakkinud tekikese kaasa ja asjad ilusti kilekotti pannud. Kõik vajalik oli nagu olemas, aga rattavõti ei sobinud… Siis ei saanudki ma sellel korral järelpraktikat sooritada. S kutsus teeabi (sest tema autol see võimalus on tasuta) ja mees tegi paari minutiga asja ära. Tal vastavad spets-võtmed ja suruõhk jne… kaasas.

Tahtsin kütteõli tuua, et maja kütta, aga tanklas oli mingi jama. Ma ei saanudki.

Ikka vägisi kisub jamaks. No, kaua võib? Mis siis nüüd järgmiseks?

***

Mitsu olevat nüüd mu tööjuurest minema veetud. Seegi hea.

Loodan, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma.

Olen ettevaatlik oma tegevustes.

Nüüd lähen ja teen oma kodusetöö ära.

***

KOKKUVÕTE: (1) S-i auto rehv tühi, arvatavasti katki. (2) Kütteõli ei saanud osta. (3) Läheb ikka halvemaks. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Te pole minust juba mõndaaega midagi lugenud, eksole?

Mul on asjad ikka päris hulluks läinud. Või noh… Ma ei teagi kuidas seda nüüd võtta.

Juhtunud on palju, kohe väga palju. Arvestades, et kõigest mõned päevad on möödas viimasest sissekandest.

Noh, alustame siis… Piltidega…

180620162798 180620162797 180620162799

See on siis minu kullakene, mis läheb igavesele puhkusele.

20170125_151646 20170125_151640 20170125_151635

Kullake mängis mulle vingerbussi… See oli “natuke” eluohtlik vingerbuss.

Lugu siis selline, et läksin mina tööle. Juba kodu juures kuulen, et midagi sahiseb ja nagu käiks kuhugi vastu (ei välistanud ka ratast). Siis mõtlesin, et ma olen kuulnud hullemaid hääli. Oletasin, et rattalaager on läbi… Noh, arvasin, et saan sõita küll mõned päevad. Olen hullemat häält tegevate autodega sõitnud ja ei midagi. Auto ju vana ka ja nagunii läheb lammutusse…

Eirasin seda heli ja sõitsin tööle edasi (60 km on tööle sõita). Omast arust sõitsin ettevaatlikult (kohati 90 km/h, kuigi 80 oli lubatud, tahtsin väga tööle jõuda ja võimalikult kaugele ära sõita. Mõtlesin, et võtan hoo ülesse, et siis veereb kugemale… kui midagi juhtub…). Tollel hetkel ei osanud isegi mitte hirmu tunda.

Umbes 10-15 km enne töökohta läks heli päris hulluks. Korraks tõmbas auto risti. Mitte täitsa risti, aga ikka andis tunda küll, aga ma automaatselt keerasin rooli tagasi, kuigi esiveolise auto puhul ei ole just see sõiduvõte päris õige… Las jääda… Vist käis ka väike pauk ja ilge metalline-kolin tekkis…

Rebane jooksis üle tee ja see jäi ka mind vahtima. Saate aru, metsloom, kes peaks kõike kartma, jäi mind vahtima tee serva. Ei jooksnud ära…

Kui korraks auto viltu tõmbas, siis võtsin kohe hoo maha ja pärast seda suurt müra võtsin tee äärde. Väljas oli pime, sest kell oli 6:00. Käisin mobla käes ümber auto, aga see ei valgustanud midagi. Ei näinud midagi. Ma ei märganud, et rehviga nii täbar lugu (hea on, sest muidu oleks vist seal hakanud rehvi vahetama. Mul polnud helkurvesti ega midagi. :D Keegi oleks mu alla ajanud võib-olla.)

Helistasin S-le. Ta tahtsi mulle kohe järgi tulla. Temaga rääkides rahunesin maha. Vaatasin kella ja mõtlesin, et mul on veel lootust õigeks ajaks tööle jõuda, et aega veel on. Siis tegin otsuse, et S ei tule mulle järgi, et tema sõidab ikka tööle. Ma proovin oma autoga edasi liikuda, aeglaselt. Hindasin, et 20 km/h või 40 km/h sõites, kulgedes jõuan tööle küll.

Panin auto käima ja proovisin sõita. Liikus edasi küll. Hääl oli jube, aga mul oli nii suur tung tööle saada. (Lars ootas mind ju seal. Nali.) Peale 5 km-t harjusin selle heliga ära ja siis lasin juba 50 km/h… (Tuletan meelde, et rehv oli katki.) :D

Nii ma siis sõitsin selle 10-15 km-t. Jõudsin tööle ja veel õigeks ajaks. Kui auto pargitud sai ja ma auto kõrval olin ning seda rehvi nägin. Just sellist vaatepilti (nagu ülal), siis… Mul tuli muie suule… Ups… (Ilusad talverehvid on, see oli ka ilus, muster oli ilus…) Aga ka siis ei jõudnud mulle kohale, kui ohtlik see kõik oli. Kui juuksekarva otsas mu elu rippus.

Natuke enne tööle jõudmist läks ABS-i tuli põlema. Ma arvan, et seetõttu, et üks ratas oli teisest väiksem (rehvi polnud ju enam) ja siis ABS-i võru luges ringe valesti ja läks errorisse. Aga polnud hullu….

Sain riietusruumi. Uus asendustöötaja (Grace) (samast firmast, kust minagi) küsis, kas see olin mina… Ma ütlesin ja-jah… Ta ütles, et sedasi on ohtlik sõita. Ma ütlesin, et ma tean küll, aga mul on nii heameel tööl olla. Ta ütles, et ma peaksin teeabisse helistama ja abi küsima või puksiiri… Ma ütlesin, et ma tegelen selle probleemiga pärast tööd. Praegu on heameel tööl olla.

Saate aru… Mul rippus elu juuksekarva otsas, auto rehv oli ribadeks, aga mul silm peas säras, sest sain tööle… Kuidas ma koju saan, mis autost saab… (Pärast tegelan…) :D

Tööpäev sai läbi. Rääkisin Grace’ga. Ta elab 7 km minust ja ta pakkus, et viib mu koju. Ma ütlesin, et ma lähen emaga, et püüan ratta ära vahetada. Võib-olla saan enda auto sõidetavasse seisundisse. Ta küsis, kas mul tööriistad on ja varuratas. Otseloomulikult ma ei teadnud seda.

Läksin auto juurde ja vaatasin, et kõik vajalik oli olemas. Grace tuli ka. Ütlesin, et kõik on olemas, saan hakkama, ta sõitku rahulikult koju. Nii ta läks.

Ma olen mitmeid kordi näinud, kuidas ratast vahetatakse. Võtsin kõik vajalikud asjad välja. laotasin need nii nagu mulle on meelde jäänud, et tehakse… Ja siis jõudsin selleni, et tungraud tuli auto alla panna…. Vaatan tungrauda ja vaatan autot. Sätin tungi auto alla… Kummardan põhja alla… Jah… Ma tean, et uksekarbist ei tohi autot tõsta, sest siis vajub tung läbi ja auto kukub mulle kaela. (Aga kus kohas see uksekrap lõppeb? Kust algab auto raam.)… Auto on veel väga roostes, selle tõttu ei saanud auto ülevaatustki…

Ma siis vaatan tungi ja autot ja tungi… Mitte kunagi ei ole ma ise tungi auto alla pannud. Olen tahtnud, aga mulle on öeldud, et see on ohtlik ja siis on keegi teine seda teinud, seega olin ma täitsa nõutu.

Helistasin isale, aga ta ei vastanud. Helistasin ühele vennale, too ka ei vastanud. Helistasin teisele vennale Inglismaale, tema vastas… Küsisin, et kas tal on aega. Kas ta saaks ühele küsimusele vastata… Ta oli nii reibas: “Jah, õeke…” Ja siis küsisin, et kuhu ma selle tungi panema pean… Venna hääl vajus ära… Läbi telefoni kirjeldada, midagi, mida pole näinud (ta pole mu autot näinud)… Ta andis mõned juhtnöörid…

Ma käisin veel autot ja tungi vaatamas… Ja siis otsustasin, et ma vähemalt proovin. Alguses tõstan auto ülesse, lasen natuke seista. Oletasin, et kui tung läbi kere vajub, siis teeb ta seda üsna pea… Panin varuratta ka valmis ja mõõtsin ära, kui kõrgele peaksin auto tõstma, et varuratas alla saada ja siis veel harjutasin ka… Varuratta haarmaist… (See võis päris kummaline välja näha…) :D

Igatahes… ratta sain vahetatud… Aga tulemusest pilti pole..

Resized_20170125_154422 20170125_154422 20170125_154413

Siin on pildid, mis ma plaanisin vennale saata, et ta üle kaeks, et kas tung on enam-vähem õigesse kohta asetatud… :D Aga ma ei saanud pilti saata, sest ma ei oska oma telefoni kasutada. Miskit oli puudu, äkki vajas see intrenetti, aga selle olen ma oma telefonile keelanud…

Ühesõnaga… Ratta sain vahetatud… Ma olin enda üle nii uhke… Ja siis proovisin sõita. ABS-i tuli kustus ära. See on hea. Aga sahin oli alles… Varuratas oli õhem ja nägi nii habras välja, et ma oletasin, et sedasi saan ma vaid 15 km kodu poole sõita. Ei julgenud enam minna. Mitte, et mulle oleks kohale jõudnud, kui ohtlik see on. Vaid ma mõtlesin, et nõme oleks kusagil ristmikul seista või kitsal teepervel autot parkida, kui rehv uuesti lõhkeb. Las auto parem olla parklas…

Ratta sain vahetatud umbes 45 minutiga (päris palju aega läks arutlemiseks, kuhu tung panna…) Ma ise arvan, et nüüd olen ma täitsa valmis formel-1 rattavahetajaks minemiseks… :D Tegelikult ka… Ma arvan küll, et nüüd olen ma proffessionaal. :D

Pidin veel S-i ootama…. Lõpuks ta tuli. Näitasin talle ratast (selle olin pagasiruumi pannud). Ta ehmus seda nähes…

Õhtul vestlesin isaga. Kui ta oli pilte vaadanud, siis ütles, et mingi metall on rehvi läbi söönud. (Ma ise mõtlen, et see metall võis olla velje ja asfalti koosmõju 10-15 km-sel sõidul…) Isa arvas, et äkki on vedru puruks ja selle ots on rehvi katki teinud või on ratta ülemine või alumine hoob katki ja see on ratta lõhkunud… Pärast isaga rääkimist jõudis mulle kohale, et kui ohtlik see sõit oli. Mina veel lasin kohati 90 km/h. Kui selle kiiruse peal oleks rehv lõhkenud…

Rehvi lõhkemise eel oli kiirus väike. (Max 50 km/h võib-olla natu vähemgi)… Ma ei tea, kas rebase pärast (ma nägin seda ja võtsin hoogu maha või hääl läks tugevamaks, siis ma ka võtsin hoogu maha)…  See on hea, et ma autoga üle katuse ei käinud… :D Kuigi, kindlustus oleks vist siis auto kinni plekkinud ja oleksin oluliselt rohkem teeninud. Mul on õnnetusjuhtumi kindlustus ka, seega oleksin ka mina midagi saanud. Kuid seal on alati see risk… “Kas mina pärast seda lendu sellisel kujul enam eksisteeriksin…” (Võin ju vigaseks jääda…)

***

Järgmisel päeval sain töötada ja Grace pakkus, et me saame koos minna. (Nii abivalmis inimene. Nagu taevast saadetud ja õigel ajal ja kõik.)

Järgmisel päeval tuli üks mees, töökaaslane, kelle nime ma ei tea, aga keda olen silmanud tööl. Ma ei tea, kus kohas ta töötab, mis on tema amet. Tootmises ta pole. Ta andis mu tagumikule laksu ja küsis, et kas eelmisel päeval olin see mina, kes autol rehvi vahetas… Mina kohe silm-särades… “Jah, mina jah..” Siis ta hakkas vabandama, et ta nägi küll mind, aga tal oli kiire ja ta vaatas, et ma tean, mida ma teen ja siis ta sõitis edasi… :D

Ma ütlesin, et see on ok… Ega mul oligi palju aega ja see oli huvitav ja põnev… Ta küsis, et kes mul ratta ära vahetas… Ma ütlesin, et ise vahetasin. Täitsa põnev oli, et esimest korda ja puha… Siis ta ütles, et järgmine kord, kui ratast vaja vahetada, siis ma küsiksin ikka abi… Ma hakkasin selle peale naerma ja ütlesin, et järgmine kord ma juba tean täpselt, mida ma tegema pean… Selle peale hakkas tema naerma ja andis laksu kintsule… Ja toonitas, et ikka abi tuleb küsida… (Tollel päeval vaatasid kõik mind sellise austava pilguga… Mõned veel küsisid, et kas see olin mina, kes ratast vahetas ja kuidas olukord lõppes jne…) Päeva kangelane olin…

Mul on meeles selle mehe silmad… Kui ma ümber pöörasin ja talle otsa vaatasin… Siis naertasin ja ootasin, et mis nüüd siis… Minu jaoks täitsa uus inimene, mul polnud õrna aimugi, mida tema minust võib tahta… Igatahes… Muidu on ta selline alfa-isane… Suur mees, vanem mees ja alati teeb nalja… Julge-naistemees ja väga enesekindel… Aga kui ma talle otsa vaatasin ja naeratsin, siis ta silmad läksid nagu märjaks… Ja kui ma õhinaga rääkisin, kui tore ja põnev oli ratast vahetada, siis… Need silmad… Ta vaatas mind nagu väikest, armast kassipoega, kes rabeleb lootusetult võrgus, aga ise on endaga nii rahul… “Oh, kui nunnu, teda tuleks aidata (oleks pidanud aitama)…” Ma näen naeratades väga naiivne ja lapselik välja…

***

Täna sain ka Grace’ga tööle ja tagasi.

Täna üks teine naine küsis, et kas see olin mina, kes rehvi vahetas. Ma ütlesin, et mina jah… Siis ta ütles, et ta oleks mulle appi tulnud, aga ta pidi lapse lasteaiast ära tooma, väga kiire oli…

Minu jaoks oli see kummaline… See oli ju minu probleem ja ma ei küsinud abi… Või noh, küsisin siis, kui abi vajasin ja vennalt küsisin (infot)… Ma olin segaduses, et miks inimesed kõik mulle sellise jutuga ligi tulid. (Tahtsin aidata, aga kiire oli, vabandust.)

Ma poleks kedagi ligi lasknud, sest mul oli kindel soov see ratas ise vahetada. Kogemust saada. Ma oleks nad sealt ohutusse kaugusesse paigutanud ja lubanud neil üksnes vaadata, kuidas ma tegutsen… :D Selline kummaline olukord oli.

Muidugi see sama naine küsis ka teise käest, et kuidas ma seal töötan (sellel konkreetsel liinil, pakkimise peal). Teine ütles, et piisavalt hästi, et saan hakkama ja see esimene naine rääkis, et at daske-ülesannet tehes olin ma ikka lootusetu, et ei saanud üldse hakkama. Vastik on selliseid asju kuulda ja aru saada. Ma kirusin ennast, et miks ma taani keelt nii palju oskan. Ma ei taha sellest tekstis aru saada… Aga vahel ongi tööl raske…

***

Olen elus. Leidsin sõbranna, kellega koos tööl käia (ta ainult veebruaris käibki tööl). Aga tal on pood ja kutsus mind sinna külla, et kunagi pärast tööd võin läbi astuda, et tema istub seal. Tore…

***

S äris mu auto maha ja ostist teise kasutatud auto (esmaspäeval saan kätte). Homme vist viiakse minu Mitsu minema, see seisab ikka veel tööjuures parklas… So, so sorry!!! Keegi midagi pahasti selle kohta pole veel öelnud, et auto seal juba mitmendat päeva seisab.

***

Mis siis veel… Rahad on täitsa nullis… Aga hea on see, et sain töötada 4 päeva. Natukenegi saan teenida.

Tööl rääkisin põgusalt S-i sõbrannaga (tema kunagise töökaaslasega). Tore naine… Tööl üldse räägitakse minuga palju. Neljapäeval olin ma tubli, aga täna olin ma väsinud ja suhtlemine ei sujunud hästi. Täna olid teised kuidagi närvis… (No, jõulude tõttu raha pole ja palgapäevani on veel aega.) Reedeti on üldse närviline õhkkond, sest õhtust vahetust ei tule, siis peab ajas püsima ja ise koristama ja tooted lattu viima.

***

Olin tööl ja Larsist pole nagu midagi kirjutanud. Aga kui asus olla, siis ega mul polegi temast midagi kirjutada. Kõik on vanaviisi. Või… Neljapäeval töötasin tema liinil ja siis vaatasin juba talle silma, ilma probleemideta. Ta ütles midagi, aga seal oli tohutu lärm ja ma ei kuulnud ja siis ma läksin kohe tema juurde ja küsisin, et mida ta ütles… Ma küsisin seda suure ohkega, selline väsimuse ohe… Ta hakkas naerma ja ütles, et ma peaksin nüüd minema teisele liinile üle… Ja siis ma läksingi… Rohkem meil kontakti polnud.

***

Muidu olen väsinud. Koolist anti palju koduseid ülesandeid, kõik teisipäevaks.

Eile oli meie õpetaja haige ja siis oli meil asendaja, õpetaja Lars jälle. Rääkisime palju. Aju väsis ikka täitsa ära…

***

KOKKUVÕTE: (1) Mitsu rehv lõhkes. (2) Tööjuurest leidsin sõbranna Grace’i. (3) Olin korraks staar tööjuures. (4) Saan teise auto. Mitsu pannakse magama. (5) Rahaline seis üli-väga-raske ehk oleme suures miinuses. (6) Sain töötada 4 päeva (+1 päev). Toimus ka selle eesmärgi poole liikumine…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mind kaua teeninud tossud lahkuvad minu jalatsiriiulilt igaveseks

Just nii on. Mind tabas nüüd teine suur kaotus. Õnneks on see kaotus juba asendatud uute tossudega.

Tegin oma lahkuvatest tossudest pilte ka. Nendega ma jooksingi eelmine aasta natuke üle 900 km, lisaks jooksin ma mõnisada kilomeetrit üle-eelmisel aastal, S käis nendega sumbas ja töötas paar aastat. Seega väga head tossud olid.

Nüüd on nad sellised.

22012017016 22012017015 22012017014 22012017013 22012017012

Pilti tegin oma vana telefoniga, sest see oli parasjagu käepärast.

Uutest tossudest pilte pole.

***

Mitsule pole ma veel asendust leidnud. Töötanud ma ka rohkem pole.

S ütles, et parem, kui ma töötaksin samas linnas, kus temagi. Ma arvan, et see pole lahendus. Aga… See oli täitsa uus mõte ja nagu ikka on mul suur trots uute asjade vastu. Püüan seda mõtet seedida ja rahuneda. Siis püüan teha mingi plaani või otsuse, kuidas edasi.

S on närviline. Püüan temast eemale hoida.

***

RT ise kutsus mind (ja koera) jalutama. Kolmapäeva hommikul jalutasime. Vestlus läks juba sujuvamalt ja ma vaatasin talle ka otsa. Tema koer on väike, aga tahab oma võimu läbi suruda. Minu koer on suur ja kui keegi tema peale kurjalt haugub ja hambaid näitab, siis minu koer vihastub (üldiselt juhtub seda harva). Igatahes, minu koer hammustas RT koera kõrva ja see olevat veritsenud (mingid haavad on). Kole piinlik on mul. RT koer käib võistlustel, tal on tõukoer. Noh, minu koer on ka, aga mu ema ei viitsinud temaga võistlustel käia, liigne aja ja rahakulutus. (Minu koer = minu ema koer). :D

Seega… RT ei ole mind päris maha matnud. Jutt jäi, et kui ilmad paremaks lähevad ja ta piisavalt ületunde on teinud, siis läheme veel mõnel hommikul koos jalutama.

RT osaleb mingis projektis. Midagi sarnast nagu Eestis see “suure-venna” projekt. Mulle nii meeldib see, kuidas ta pühendub sellistele asjadele. Ta on väga abivalmis. (Muidugi, kui olla koos inimesega, kes pidevalt teisi aitab, siis ajaks see närvi. Siis kirjutaksin vastupidi, kirjutaksin, kuidas mulle üldse ei meeldi, et ta pidevalt teisi aitab.) Aga praegu on nii, et mulle meeldib.

***

Raamatupidamise sain enam-vähem korda. Ühe nädalaga terve aasta excel‘isse trükitud ja kokkuvõte tehtud ja õige natuke analüüsitud. Muidugi on vigu ja ebakõlasid, aga need on juba väike asi. Üldise pildi sain ette. See on hea, et ülevaate sain, aga olukord on halb. :)

***

Nüüd on vaja kooliasjadega tegeleda. Meil on seal neli kodutööd, lisaks veel muud asjad (nt raamatu kirjutamine)… Tasa ja targu, küll ma hakkama saan.

***

KOKKUVÕTE: (1) Jooksutossud igavesele teele. (2) RT-ga sain teist korda kokku. Sujus paremini. (3) Arvepidamise sain korda. (4) Töötanud olen vaid ühe päeva sellel aastal. (5) Olen ikka veel auto-otsingul.

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Mitsu tuleb magama panna

Kurvad uudised. See kuu on kohutav. Ma väga loodan, et järgmine kuu on parem.

Jutt käib siis minu autost (Mitsubishi Carisma). Kunagi panen vist pildid ka. Minu arust nii šikk ja elegantne auto, muidugi näeb kobe välja ka. :)

Igatahes… Minu auto ei läinud ülevaatuselt läbi, liiga palju roostet on. Seega võib selle autoga liigelda veel 1 kuu ja siis tuleb lammutusse viia (remontida pole enam mõtet).

Mina olen seisukohal, et liisingut ei tohiks enne võtta, kui ei ole regulaarset kindlat sissetulekut, mis seda regulaarset kindlat väljaminekut (rahakäibe mõttes) kataks. Minul ei ole püsivat tööd ja ma hetkel ei näe seda tulevat ka.

Mul on natuke raha ja auto eest peaks ka saama natuke raha, kui lammutusse viia. S on vaadanud kasutatud autosid ja ta on ikka rääkinud, et neid on. Ta on edastanud mulle mõned pakkumised.

Mina arvan, et rahaliselt peaks saama vana auto ja neid liigub ka. (Kuigi pangakonto kuivab väga kokku).

Ma tean, et see on kordades kulukam projekt. Sest vana auto tuleb ümber registreerida, ülevaatus on vähem kui aastaks (tavaliselt) ja suure tõenäosusega uut ülevaatust ei saa. Ja automaks on 1000-2000 DKK’d kõrgem (ikka kordades, kui mitte 10 korda).

Aga ma siiski olen seda meelt, et võtan selle kulukama, aga enda olukorda arvestades sobivama projekti… Noh, lihtsalt… Kui vaene inimene võtab laenu, siis ta on panga jaoks uurema riskiga ja ta PEAB maksma rohkem (intressi), kuigi see tundub ebaloogiline. Noh, vaesel inimesel pole ju raha ja miks ta siis rohkem maksma peab, kuid see on elu, see on äri, see on kapitalism.

Mina olen puruvaene ja seega ma pean maksma auto omamise eest rohkem. Kuid ma ei plaani sellesse seisundisse jääda. Vaese seisundisse. Ma tegutsen selles suunas, et püsivtöökoht saada ja liisingu sissemakse koguda…

Ma prognoosin, et ma pean võtma 1-2 kulukat vanaauto projekti enne, kui saan endale lubada seda odavamat liisingauto-projekti (odavam, tähendab seda, et kulu kuu kohta on väiksem, aga mul on pikaajaline kohustus, ma ei saa seda lõpetada, kui midagi ootamatut juhtub (force majeure)).

Kuid ma ei räägu S-iga sama keelt. Tema keskendub “kulu-kuu-kohta” näitajale ja hoiab kinni “alternatiiv-kulust” (see, mis jääb saamata).

Mina seevastu, keskendun sellele, mis võimalused mul on. Mida ma saan garanteerida ja minimeerin riski, ebamäärasust (minimeerin tulekahju tekkimise tõenäosust, makseraskuse tekkimise tõenäosust). (Praegu olen ma positsioonis, kus minu sissetulek ei ole kindel. Saan arvestada vaid selle rahaga, mis mul juba teenitud on. Kui raha ei teeni, siis peab olema mul võimalus, kulud koheselt kokku tõmmata.) Ma ei hoia kinni sellest, mille ma kaotan, kui valin kulukama tee. Ma võtan seda kui paratamatust. See on auto omamise hind mulle (minu seisukohal).

Tulevikus, saaksin ma odavamalt autot omada, kuid selleks tuleb mul saada püsivtöökoht ja sissetulek jne… Ma tegelen sellega ja keskendun tulevikule. Keskendun sellele, et oma võimalusi laiendada.

***

Aga… Mis ma ikka. Olen rumal laps. Las emme otsustab. Ma ütlesin talle, et ma ei saa garanteerida liisingumakseid. Kui võtta liisingauto, siis peab ta arvestama, et võib juhtuda, et see jääb tema kanda (vähemalt mõnel kuul). Isegi, kui ta hakkab mulle töökuulutusi padjale panema ja küsib iga päev, kas CV-d olen saatnud, ei aita see mind töö-saamisel.

Mina olen rääkinu. Tema ka…

Vaatab, mis saab..

***

Aga minu Mitsu on läbi. Ma veel ei ole kurb. Ta veel sõidab. Ja ega mul selle autoga mingit sügavat suhet ei tekkinud, sest enamasti sõitis sellega S. :)

Järgmisel kuul on Mitsu ärasaatmine. Varuge siis palju taskurätte ja viina ja muud sellist… Keegi meist pole kaitsud vananemise ja roostetamise eest. :D Kõik me jääme vanaks ja see “Vana Romula” laul ka…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ega mul midagi öelda pole

Disainisin ise endale märkmiku. Kasutan ühe ametiühingu märkmikku, aga tööl kasutab samasugust märkmikku teisel pool lauda istuv Sonja, siis tegin ma enda märkmiku väheke erilisemaks.

Mul oli idee, millist tulemust ma tahan, aga ma ei oska ise nii ilusti joonistada, siis otsisin internetist sobivad pildid ja joonistasin maha. Tulemus sai selline:

20170116_094107 20170116_094114

Kas ei ole mitte vahva? Esimesel päeval oli tööl natuke piinlik. Noh, et äkki kõik taipavad ära, et kaane pildil olen mina ja Lars (kujutlus minu peas). :D

Ma arvan, et päris äge.

***

Roland kirjutas, et temale on ok, et ma imelik olen. Sellepärast ta kohtus minuga rohkem kui üks kord… Mulle jäi mulje, et ta arvab, et üksnes tema suudab mind aktsepeerida imelikuna… Kuid…

Tegelikult pole asi nii hull. Nicanori jaoks olen ma ka ok. Ta kirjutab mulle ja me pidime koos välja minema, kui ta puhkuselt tagasi tuleb.

Võib-olla minuga ongi nii, et mind tuleb lihtsalt natuke rohkem tunda, nagu Heiki ütles. Võib-olla oleks ta ka mind pärast esimest kohtumist minema saatnud, aga ma hakkasin rahapakiga vehkima ja ta raha pärast andis mulle võimaluse seal elada ja pärast 1,5 aastat tõdes, et ma olen ikkagi päris tore ja ilus ja vahva ja äge…

Nicanor nägi mind koolis. Päris mitu kuud käisime samas klassis…

Seega… Minu sugusel keerulisel isikul ei olegi võimalik leida tutvust detimis-lehelt ja ühe kohtinguga… Seega tuleks hakata trennis käima, pidudel… Aga võin leida kellegi ka töölt (mitte ülemuse). :D

Positiivne on see, et mul ikkagi on lootust tutvusi leida. Pole ma nii eemaletõukav ja imelik midagi. Imelik olen, aga mitte eemaletõukavalt imelik. :)

Saan hakkama.

***

Eesmärgid on ilusti kapiuksele kleebitud ja pean järge. Hoian kätt eesmärgi-täitmise pulsil. Mingi aeg võib-olla teen pildi ja panen siia. Äkki mõni saab inspiratsiooni, nagu mina vahel kogun inspiratsiooni internetist ( vt päeviku kujundust nt).

Saan hakkama.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | 2 kommentaari

Läks hullemaks

Mind on ees ootamas midagi väga suurt ja imelist. Suur õnn ja kõik ilusad ja head asjad hakkavad minuga juhtuma… :D Noh… kui ikka nii halvasti läheb, siis peab ju ükskord tasakaalu mõttes hästi minema hakkama. :D

Emotsionaalselt on täna parem. Käisin jooksmas (59 min, super). Teadsin, et 13 ja reede ja eile oli nõme päev… Aga ikka kinnitasin endale, et peab paremaks minema. Ajasin hommikul jooksuriided selga ja kui välja jõudsin, siis hakkas rahet sadama. Just… Aga ma ei lasknud oma emotsioonil langeda. Korrutasin edasi, et peab paremaks minema. Mina liigun edasi. Rahesadu lõppes ja päike hakkas paistma. :)

Aga eile… S kasutab minu autot ja mina kasutan tema autot. S sõitis liiga kiiresti (minu autoga), seega sain mina trahvi (mina, kes ma olen üle 10 aasta autoga sõitnud ja pole trahvi saanud. Üks kord vist sõitis isa liiga kiiresti minu autoga ja minu nimele tuli trahv. Head vanema mul ah…) :)

Eestis saadetakse trahv kohe koju ja siis otsustad, kas maksad või kaebad edasi või annad kellegi teise nime. Aga Taanis. Nad saadavad mulle mingi pika romaani, seadustest. Aga trahvi suurusest ei midagi. Ma pean nüüd kinnitama, kas see olin mina või keegi teine.

Ma ei teagi, mis teha. Tegelikult on mul nii ükskõik, et minu pärast las siis jäda mina süüdi. Vaatab, mis saab. Kas jään lubadest ilma või pean laenu võtma… :) (Ta sõitis 12 km/h kiiremini. 80 km/h oli lubatud ja tema kiirus, mis arvesse võetakse on 92 km/h (maha on arvestatud, see mõõtmisviga)).

Minu auto ülevaatus saab järmisel nädalal läbi. Tuleks maksta ülevaatus ja piduridklotsid tuleb vahetada ja kettad võib-olla ka… Võib-olla veel midagi. Suured kulutused. S vaatas juba uut autot. Ta leidis kaks ja tahtis minult küsida, aga see trahvi asi viis ta endast nii välja, et see jäi tegemata.

Koolis oli ka nõme.

Esimest korda oli mul kodunetöö tegemata. Üle poole klassist oli valesti aru saanud (mina seal hulgas). Saime aru, et see on järgmiseks nädalaks. Ma läksin näost ikka tulipunaseks nagu minuga ikka juhtub. Oi, kui piinlik oli…

Pidime telefoniga netti minema ja infot otsima. Ma vihkan IT-d. Ma ei saanud koolis WiFi-t tööle ja… ma ei mõista seda IT-d. Õnneks on mul üle laua üks väga abivalmis naine Bulgaariast. Ta andis oma telefoni ja pani sinna eesti keele peale, ma ei tea, mis ta tegi… Nii-nii armas temast.

Koolis… Õpetaja küsis, et kuidas mul läheb selle info otsimisega. Selle asemel, et öelda, et ma vihkan IT-d ja ma ei saa hakkama. Mina räägin, et mul on nii uus telefon. Haloo… kus on mu mõistus… :D Las nad siis arvavad, et ma jumaldan ja kummardan oma uut telefoni. (Which I do not!!!) :D

Ma ei suutnud eile arvutis olla, seega panin poole päeva pealt arvuti kinni ja läksin TV-d vaatama. Aeg kadus ära.

Nüüd küsib see dateing Lars, et äkki saaks nädalavahetusel kokku. Nagu ma aru sain, siis tema linnas, peaksin 60 km sõitma… Ma aran, et ma vastan eitavalt, aga ma veel mõtlen, et kuidas ma oma vastuse koostan.

Eile sõitsin sinna teise linna (šokolaadi-poisi linna) 15 km, et šokolaadi-poiss peale võtta ja koos kooli minna. Kui olin tema maja juures, siis ta kirjutas SMS-i, et ta täna ei tule. Küsisin, et kas ta on kindel ja miks ei tule. Ta kirjutab, et pea alutab. Ok siis… Läksin kooli…

Vahetunnis õpetaja rääkis Zinawiga (üks teine Eritrea poiss, olime päevases õppes koos). Õpetaja küsis, et kuidas ta koju läheb ja kus elab ja kaua sõidab. Zinawi sõidab siit minu kandist, kasutab busse ja rongi (1,5 tundi üks ots). Ja siis ma ütlesin, et täna ta saab minuga koju.

Zinawil on veel üks sõber, kes on samast kandist, aga S-i autol on koerapuur taga ja ma ei saa rohkem inimesi peale võtta… Tobe olukord oli. Me ei mõistnud ka üks-ühte koheselt… Vähemalt sain Zinawit aidata. Kusjuures tema on palju tänulikum kui see šokolaadi-poiss. Ta räägib paremat taani keelt ja on rohkem integreerunud.

Kui ma Zinawi ära viisin, siis sõitsin koju natuke tesit kaudu, aga järsku mulle meenus, et S tuleb koeraga mulle vastu. Helistasin S-le ja küsisin, kus ta on. Ta ütles, et tee peal. Noh, sõitsin siis kodust mööda ja läksin tõin S-i ja koera ka koju.

Nüüd juba tahaks aidata Zinawit ja tema sõpra ja varasemalt andsin lubaduse, et sõidutan seda šokolaadi-poissi. Aga siis oleks vaja autot, kus saaks inimesi ka tagumisele istmele paigutada. Aga S ei taha mulle mu autot lubada. Ta ütleb, et see on must ja tema suitsetab seal ja temal on mugavam suurema autoga sõita jne… :D

Eks mul tuleb siis see ülbe eit edasi olla ja sõita S-i väikse autoga ja koerapuuriga ning aidata seda šokolaadipoissi, kes… (Vahel mulle tundub, et ta ise teeb natuke liiga vähe. Üks kord küsisin, kas ta saaks sõita suuremasse linna, et ma võtaks ta sealt peale, sest ma ise alustan sõitu sealt. Tal on rongijaam maja ees. Rong sõidab sinna suuremasse linna ja sellel ajal oli üks rong liikumas ka. Aga tema ei saa… Mis ta ei raatsi natuke raha kulutada? Mina maksan omast taskust kinni selle ringi, mis ma tema pärast teen. Töötab ta seal suuremas linnas, aga sõidab rolleriga sinna.)

Kui ma võtaks suurema auto ja hakkaksingi neid kolme eritrea poissi vedama, siis see tähendaks juba märgatavat kulu mulle. Kui mul peaks olema tööpäev. Tavaliselt ma pärast tööd koju ei sõitnud just selle pärast, et raha säästa. Siis külmetasin autos ja magasin seal. Aga nüüd peaksin ma nende šokolaadipoiste pärast praktiliselt kodust mööda sõitma, võtma 2 peale ja siis uuesti kodust mööda, võtan selle kohustuse peale ja siis kooli.

See on siis töölt 60 km (2 poiss), siis u 25 km (üks poiss) ja siis kooli 20 km. Ja koolist (20 km) üks poiss koju, 25 km kaks poissi koju ja siis 7 km mina koju. See tähendab, et töölt koju 157 km, tavapärase 60 km asemel. Ehk siis ekstra 97 km (umbes 100 DDK).

Ma olen üsna kindel, et kui ma oma kohustuselt natuke bensu-raha küsin, siis ta ütleb, et ta ei saa koolis käia. Ta on sellise olemisega juba. Ma usun, et Zinawi oleks küll nõus natuke mind rahaliselt aitama. Just see lisa 97 km vajaks katmist. Kui ma sõitu kodust alustan, siis sõidan natuke vähem lisa kilomeetreid ja see oleks ok, selle ma võiksin annetada heategevuseks, aga rohkem nagu ei raatsi. Ega mulgi ju rahajoad ei jookse. Vaja ema trahve maksta, autole ülevaatust teha ja remontida, pluss oma aeg jne…

Näete siis, kui halvasti mul ikka läheb. Onju, ma olen nüüd suurt õnne väärt? Kas peaksin Bingo pileti ostma?

KOKKUVÕTE: Läheb veel halvemini, aga emotsinaalselt on parem. (1) S-i kiirusetrahv. (2) Šokolaadi-poiss lasi mul tühja sõita. (3) Auto ülevaatus hakkab lõppema. (4) Tahaks aidata Zinawit ja ta sõpra, aga mul ei lasta, pole võimalik. (5) tehnilised jamad ja arusaamatused koolis. (6) Esimest korda kodutöö tegemata. Ai-ai… (7) DateLars kutsub välja, nädalavahetusel. Otsib nädalavahetuse sõbrannat. Kardan, see tundub kahtlane.

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Teate, kui kohutav asi minuga juhtus…

Ma sain aru, kui loll ma olen. Jah, ma olen nii rumal, et vaju või häbi pärast maa alla…

Ma tean, et suurest õppimisest ja meeletust tempost jäi mul puudu maksundusest (see praktilisem pool), omahinnakujundus ja laenud (just see pärismaailm, mitte see õpikutarkus). Oma hinded sain kätte ja hindeskaala on lai, 2 on ka hinne ja ülikoolis on see ok hinne… Noh-jah.. koolid lõpetatud, aga…

Ma loen ja koolist tean, et annuiteetlaen on kindla tagasimaksega laen. Pankade kodulehtedelt loen ka, et tagasimakse on kindel ja see EI MUUTU. Päriselus ma nägin, et see muutub küll ja kuidas veel muutub. Raamatupidaja peab kajastama intressi ja põhiosa eraldi moel. Ja iga aasta tuleb kanda üks osa pikaajalist laenu lühiajaliseks. Ja kui pangast küsida maksegraafikut, siis nad tahavad selle eest raha saada ja päris palju veel (aga üldiselt väikeste ettevõtete omanikud graafikut ei jaga, nad viskavad selle minema, sest raamatupidamisega tegeleb ju keegi teine või see teenus ostetakse sisse). Mille kuradima alusel ma siis selle kande teen. Tavaliselt selliste väikeste ettevõtete puhul tehakse umbes, mingi kanne. Üks suur susser ja vusser, aga mina tahaks asjast aru saada ja õigesti teha.

Niisiis… Miks tagasimakse summa muutub? Sest intressimäär muutub? Miks intressimäär muutub? Sest tavaliselt kasutakse EURIBOR-i ja see muutub. Kui tagasimakse summa ei muutuks intressimäära muutumise tõttu, siis (kui intressimäär on suurenenud) avastaks inimene viimasel maksmise päeval, et laenujääk polegi null ja päris suur jääk on seal.

Mul on vaid üks küsimus. Miks pangad valetavad või varjavad infot? Miks nad korrutavad ühte vana tõde (annuiteet on… ja siis toovad mingi õpiku näite), aga seda kõige olulisemat nad ei räägi. Nad ei too näidet, et kui intressimäär muutub, kuidas see mõjutab minu maksegraafikut.

Koolis me ka sellest ei rääkinud. Et kui annuiteetlaenu intressimäär muutub, kuidas see mõjutab maksegraafikut. Eks see ole juba kokkulepete küsimus, kuidas ma selle muutuva intressi kinni maksan, kas kohe või kunagi tulevikus.

Mu ema tahab, et ma tema laenu üle vaataksin. Küsisin lepingut, aga seda tal pole. Ütleb, et pank ei andnud, et see kõik on elektrooniline ja internetipangas kusagil vist on, aga ei tea kus…

Ma olen seda vältinud, sest ma ei saa asjast aru. Selle teema selgeks saamine võtab aega. peaksin natuke pangas töötama, siis vast hakkaksin mõistma, aga kes see mind sinna panka võtab. :)

Siin Taanis saab eraisik võtta laenu, kuid saab ka võlakirja kirjutada… Noh, see ei ole laen, vaid on võlakirja-moodi asi. Pank vist kogub mingi hulga inimesi kokku ja siis vahendab kollektiiv võlakirja…

Palun andeks nende ees, kes arvasid, et ma olen tark. Ei ole… Ma olen rumal, kole… jne… Masendus, mis muud… :) Oli seda siis nüüd vaja… :)

Olen pead murdnud, et mida ma valesti tegin, et RT minuga enam kohtuda ei taha. Mis mul viga on? Miks mind ei taheta? Ja nüüd olen ma veel rumal ka. :)

Täna (ja üldse viimasel ajal) tunnen ma end emotsionaalselt nii halvasti. Istun suures mustas augus… Ainus, mis mind veel natukenegi liikuma tõmabab on see lootus (unistus paremast tulevikust). Ma loodan ja arvan, et varsti hakkab jälle paremini minema.

“Õnn tuleb minu õule. Õnn sõidab minu väravast sisse, otse minu õuele.” :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Nüüd ei tohi ära unustada

Väike jeiii… Täna helistati, aga ma olin natuke eemal ja ei kuulnud. Siis sain sms-i. Homme saan tööle minna. Ainult üks päev ja 7:30-15:30, see tähendab, et ma pean koristama. Keegi eriti ei taha seda teha, see tähendab, et teised lähevad koju 15:00 ja siis on tunne nagu oleks peale tunde jäetud. Aga… Minu jaoks on see ok. Kui tervis on ok ja ma tean, mida teha tuleb, siis mulle isegi meeldib see. Saab vaikselt rahus koju minna. Ma arvan, et homme saan ma töötada terve päev, sest kes see teine ikka minu eest koristada tahab. Aga noh, eks näis..

Aga nüüd ei tohi ära unustada, et homme tööle. Ma pole ammu tööl käinud ja nii vara pole ka ärganud.

Täna olen ma kuidagi vati sees. Imelik on olla. Ei, tervis on ok, aga emotsionaalselt olen küll tühi. Täitsa tühi, mis tühi.

Ükspäev kirjutasin RT-le, et kuna me koertega jalutama läheme ja ta pakkus välja tänase (teisipäeva). Ma usun, et ta teadis, et mul on keeltekool (ma kunagi ütlesin) ja seetõttu ta selle pakkus. Lootis, et ma ise ütlen, et ei saa. Aga ma ütlesin, et mõned kümned minutid enne kooli saaksin…

RT-ga jäi jutt, et täna võib-olla läheme jalutama koos koertega, aga täpsemalt pidime kokku leppima täna. Eile ta kirjutas, et tema vanaema on haige (kopsupõletik üle 80-aasta vanusel inimesel). Vanaema on haiglas. Ei, ma ei heida midagi ette, see on tõsine asi. Ma mõistan.

Igatahes, täna ta kirjutas, et vanaemal on läinud halvemaks ja ta pole kodus… Tegelikult oli mul isegi heameel, et kohtumine jääb ära. Ma juba mõtlesin, et peaksin meigi peale panema — tavaliselt siis, kui meigi peale panen ja end valmis sean, siis jääb asi ära. :D Aga polnudki vaja oma nahka rikkuda.

Igatahes… Ma olin hästi mõistlik inimene ja kirjutasin, et ok. Siis läheme mõni teine kord.

Mul polnud täna tuju temaga välja minna. Või noh. Asi pole temas. Ma ei taha üldse inimeste keskel olla. Mõtlesin juba ise kirjutada ja ära öelda, aga hea, et tema seda tegi. :)

***

Ruth, üks vabatahtlik ühe teise linna kiriku juures. Tema sokutaski mulle selle šokolaadi poisi, et me koos koolis käiksime. Nüüd ta kirjutas mulle sms kell 6:45, et ta korraldab loengu-kohviku ja šokolaadi-poiss on ka seal. Ma pole midagi vastanud, aga ma mõtlen, et kuidas ma ära ütlen. Ma ei taha praegu inimeste keskel olla.

Ahjaa… Ma olen ju homme tööl ja kui tavaliselt jõuan koju 16:15, siis homme jõuan 16:45, aga kohvik algab 16:00 ja teises linnas 10-15 min sõitu… Ma mõtlesin seda sms-i lugedes, et saaksin ma tööle minna, siis oleks nagu vabandus olemas, et olen väsinud või et ma ei jõua. Ja woilaa

Ma ei usu, et ta aksepteerib seda, et ma tööl olen. Ta ütleks, et ma pärast tööd tuleksin ikka… Ta on üli-väga pealetükkiv inimene, aga süda on tal hea. Tõesti aitab kõiki. Kuigi vahel astub ühe aitamiseks teisest üle, aga… Noh… Ma teadsin, et temaga läheb raskeks… Aga enda ja oma soovide eest tuleb olla ise väljas. See on väga hea enese treening. Kuidas öelda “ei”.

See on huvitav, kuidas kutse serveeritakse. Anna kutsus tantsu-õhtule “Nicanor on ka seal, tule, tule.” Ruth kutsub kohviku-õhtule: “Škokolaadi-poiss tuleb ka.” Tal on nimi, aga ma praegu kasutan seda nimetust… Olengi mõelnud, miks Ruth sedasi kirjutas. Kas ta arvab, et ma peaksin nii pisikeses linnas šokolaadi-poisile taksot sõitma? Või ta arvab, et šokolaadi-poiss meeldib mulle? Või ma meeldin šokolaadipoisile ja ta on sellest Ruthile rääkinud ja too nüüd üritab kosjamoori mängida?

Šokolaadi-poiss on Eritreast, 28-aastane noormees (näeb noorem välja, ma pakuks 20-25 talle). Suel lõpetab DU2, töötab. Paari kuu pärast peaks saama juhiload kätte. Elab samas kandis, kus mina. Umbes 10-15 min sõitu. Enne kooli võtan ta peale ja pärast kooli viin tagasi. Raha ei küsi, natuke enda rahast läheb kütuse alla, sest ma teen väikse ringi sisse, aga pole hullu. Me räägime taani keeles, seega on see nagu taanikeele järelkursus ja vabatahtlik töö. (Ema-Teresa, nagu ma olen). :)

***

KOKKUVÕTE: (1) Homme saan sellel aastal esimest korda töötada. (2) RT jättis kohtumise ära, vanaema on haiglas. (3) Ma ei soovi inimestega suhelda. Olen emotsionaalselt tühi, väsinud. (4) Ruth (üliaktiivne vabatahtlik) ja tema loengu-kohviku kutse.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri