Mäletate?

http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=83755389 Mäletate, ma mainisin, et usu-nime all võib toimuda must äri. Kes seda nunna, preestrit või paavsti ikka kontrollida julgeks või söendaks.

Ma lisan veel, et supper-rikkad, kõrged riigiametnikud, kuninglikud tegelased ja supestaarid… On ka selline kahtlane kontingent, kellel on raha ja võim ja vajalikud sidemed.

Mõelge. Rahapesu, Danske bank, pasvst Leedus. Vatikan, rahapesu.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kui keegi on ülitänulik sulle, aga sa arvad, et sinu panus oli tühine…

Ma ei tea, palju ma sellest kirjutanud olen või kas ma üldse sellest kirjutanud olen. Aga…

S läks kooli. Mingi kursus. Talle pakuti, ta võttis vastu ja nädal enne tekkis tal hirm ja ta hakkas otsima põhjusi, miks sellest kursusest loobuda. Ma tunnen seda rada hästi. Tean, et (suurte) muutuste eel hakkab keha ja mõistus takistama. Noh, et vana ja rutiinne on parem jne… Tekib selline tugev vastasseis.

Kui S oli kahtlev, siis ma poetasin moka-otsast, et mina “tungivalt soovitan sinna kursusele minna. Kasvõi lihtsalt sinna kohale minna, mitte midagi teha, aga lihtsalt istuda seal.”

Siis ta ütles, et tema vana läpakas ei tööta ja seal peab olema isiklik läpakas jne… Ma läksin poodi ja ostsin talle täiesti tutika läpaka. Jan aitas mind. Ta otsis välja supper arvuti ja mõistliku hinnaga. Ta soovitas seda veel kahele inimesele, kes ostsid. Ma soovitasin tal minna ja sellelt kaupluselt natuke reklaami-raha küsida. :D

Igatahes… S käis ja otsis vabandusi, et mitte minna. Ma toppisin talle uue läpaka näppu ja saatsin teele. (Ma olen juba kord selline. Kunagi andsin eks-elukaaslasele raha näppu ja viisin autokooli ukse taha.) Kusjuures sellest on piisanud. Nad lähevad uksest sisse ja istuvad seal klassis. Olen vist nii hirmuäratav nende jaoks, et suurest hirmust teevad selle kooli läbi. :D

Ma lubasin S-i igati aidata. Aga ega ma teda koolitööga suurt aidata ei osanud. Ta õppis mingit SEO-värki ja Adwersdi või midagi… mingi google reklaami-värk. Kuidas googles optimaalselt reklaamida. S pidi oskama excel‘t ja ja teisi MS office programme. Ta ei kasuta neid igapäevaselt ja ta oli ikka algaja. Aga istus öösiti üleval ja proovis ja tegi. Kuue nädalaga õppis asja täitsa selgeks. Nüüd on nagu tava-kasutaja.

Ma ütlesin, et koerajalutused saan ma enda kanda võtta ja seda ma tegingi. Tema kooli on 6-tunni sõidu kauusel, seega ta üüris ta toa kooli lähedal ja koju ei tulnud alati. Minu jaoks oli see täitsa ok. Maja jäi püsti ja loomad ka elavad.

Ta oli õppimise pärast ikka täitsa stressis. Tema kogemus kooli ja õppimisega jäi sinna kutsekooli aega. Ta ei maganud vist kaks viimast nädalat tervet ööd. Mõned tunnid öösel ja siis vajadusel natuke päeval.

Ma kartsin, et ta saab mu peale väga kurjaks ja hakkab mind vihkama, et ma ta sinna kursusele surusin, kuigi ta ei tahtnud minna. Ise ta selle kursuse valis, aga nädal enne minekut oli ta täitsa selle vastu. Ütles, et rumal mõte ja ei taha minna. (Sellest punktist peale hakkasin teda mõjutama.) Igatahes, ma mõtlesin, et ta on kuri mu peale.

Ma püüdsin teda aidata, aga ta rääkis mingit arvutikeelt, seega ma ei saanud aru, mida ta tahab. Pärast läks ta närvi ja siis ei osanud ma teda kuidagi enam aidata. Ma ei suutnud temaga kontakti saada. Ta plõksis närviliselt nuppe ja värke ning ma ei saanud aru, mida ta oli seal teinud.

Igatahes… Eile oli tal eksam ja ta sai hindeks 7, mis oleks Eestis hinne 4. Seega oli ta üli tubli. Nüüd on ta hoopis teine inimene. Ta on väga positiivne ja rahulik ning rahul. Ta kiidab mind taevasse. Ma pole varem kuulnud, et ta oleks minu kohta midagi ilusat öelnud. Ma pole tunnetanud, et ta oleks mulle tänulik.

Nüüd ma näen ja tajun seda siirast rõõmu. Ta kiidab mind ikka väga. Ma olen kohe täitsa kohmetu. Ma ei tunne, et ma nüüd oleksin selle kiituse kõik välja teeninud. Aga ära ka ei anna. Väga hea on kuulda positiivseid sõnu ja kiitust.

Ta oli ise ka tubli.

Ta ütleb, et on tänulik selle vaimse toetuse eest, mis ta minult sai koolis käimise ajal. Lisaks veel koerajalutamised ja autoremont ning üks kord saatsin ta KIA’ga minema, sest Fordil jäi jälle pidur peale. Minu jaoks olid need väiksed ja tühised asjad.

Mul on ka kohe kergem olla. Ta pole mu peale pahane ega vihka mind, et ma ta kooli saatsin. :D Ta on isegi ülitänulik.

***

Isale ütlesin (nii muu seas), et ostsin S-le läpaka, sest too ei tahtnud kooli minna. Ütlesin: “Ostsin läpaka, surusin selle talle pihku ja käskisin kooli minna. Ta ei saanud enam “ei” öelda. Et motiveerisin teda kooli minema, kasutades uut läkata.” Isa soovis ka uut läpakat. Ma tegin nalja, et kui kooli läheb, siis saab. Ta ei taha kooli minemisest midagi kuuldagi. :D (Ja ega mul raha ka pole. Nüüd kolm kuud olen ilma igasuguse sissetulekuta. Säästud olen ka juba laiali jaotanud. Aga saan hakkama.)

Ma ei tea, mis mul selle kooli ja õppimisega on. Mingi haigus vist. Kui ma kuulen, et keegi kahtleb, kas minna kooli/võtta see kursus või pigem loobuda, siis ma isegi ei mõtle. Ma olen täiesti kindel, et tuleb kooli minna ja õppida. Kõik, kes minult küsivad, kas minna kooli või mitte, ma saadan nad kooli. :D Ma ei tea, miks see kool ja õppimine mind nii köidab või miks ma selles alati võimalust näen.

Keskmine vend rääkis minuga enne õpingute algust. Ta oli natuke kahtlev ja küsis, kuidas eksamiteks valmistuda, kuidas eksami ärevusest või hirmust üle saada jne. Kas ta saab hakkama? Ma ütlesin, et kui asja vastu huvi on ja kui pakutakse, siis mingu. Tol hetkel ta ei teadnud, kas ta üldse selle koha saab. Seal oli palju voorusid ja see kestis pool aastat. Ma ütlesin, et mingu ja katsetagu nii kaugele kui lastakse. Kui juhuslikult saab lõpuni, et saab selle koha, siis vaatab edasi. Üks samm korraga. Temal on muidugi toetav elukaaslane, kes talle nalja mõttes selle ankeedi ette andis. :D

***

KOKKUVÕTE: (1) S on südamest tänulik (midagi täiesti uut). (2) S lõpetas kursuse väga hea tulemusega. (3) Minul on õppimise haigus. (4) Ma olen õppimise usku. :D

Rubriigid: Määratlemata, Midagi positiivset | Kommenteeri

Kirjutaks midagi?

Ega midagi väga muutunud olegi. Me peame töötama oma fiktsioon-ettevõttega. Ma läksin taas raamidest välja ja ütlesin, et teen ühe galerii. Õpetaja oli väga toetav ja patsutas õlale: “Väga hea, keegi pole varem seda teinud, väga huvitav.” Ma tundsin end erilisena ja naeratus kippus huulile.

Eile pidime tegema oma ettevõttele toote kataloogi, kus on minimaalselt 10 toodet. Toodetele tuli anda mingi kood, nimi ja kirljeldus, igale tootele eraldi. Jah… Nagu küllm dušš.

Ma teadsin juba ette, et koolis ma seda asja valmis ei saa, et tuleb kodus jätkata. Kartsin, et ma ei saa seda eales valmis. Olen lugenud kunsti kohta taani, inglise ja eesti keels. (Ei ma ikka veel ei valda seda, aga sain oma kataloogi valmis.) Kataloogi tegin maalide ja joonistuste kohta, aga plaan on müüa ka skulptuure. Loodan, et ei pea oma kataloogi lisama kogu oma fiktsioon-ladu. :D Mul on laos palju maale, mis tegelikult ripuvad Venemaa, Itaalias, Prantsusmaa ja USA museumides. :D Kusjuures panin mingid hinnad ka. Need maalid on hindamatud, aga ma küsin mõne kopika (noh miljonikese või nii). :D

Ma loodan, et nad ei lähe nii peensustesse, sest ettevõte on ju fiktsioon ja minu eriala on kontor. Eks näis.

Kui ma oleks teadnud, et tuleb teha toote-kataloog, siis poleks ma sellist ettevõtet valinud. Mis järgmiseks? :D Tegelikult on mul hea meel, et ma sellise pingutamist nõudva ettevõtte valisin. Ja mul on väga hea meel, et ma selle ülesande lõpuks ikka läbi närisin (terve päev, pikk päev kulus)… Nüüd loodan, et õpetaja aktsepteerib ka seda. :D Uuesti ei taha ma küll seda läbi teha.

Ma ei leidnud mingit selget maalikunsti klassifitsiooni, seega hakkasin ise midagi looma. (Klassitsism, impressionism, ekspressionism, abstraktne kunst, moderne kunst, portree, futurism, sürrealism, realism..). Silme eest käis läbi ka “kubism”, aga see oli millegi alajaotus… Lõpuks ma lihtsalt valisin midagi, mis mind kõnetas. :D Aga see valdkond on mulle väga võõras.

Ma jätkan täna oma tööga. Muru vajab ka niitmist ja kodus on üht-teist vaja teha.

Ikka edasi, ikka edasi. Toimetan siin vaikselt. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Pool katsumusest on läbi (teine pool veel)

Jah. Aeg on läinud mega kiiresti ja kohustusi on olnud rohkem kui olen suutnud täita. Aga ma veel toimetan, mis on hea. :)

Ma ei hakka oma stressist rääkima. Öeldakse, et mingi stressitase on isegi hea ja edasiviiv, aga minu stress on kasvanud jälle üle käte.

Ei oskagi millestki kirjutada. Minu päevad on täitnud õppimine ja ma ei usu, et see on kirjutamist väärt.

***

Olen palju arutlenud, mõtiskelnud oma mineviku üle ja analüüsinud ennast. Koolis on need priimused suures stressis ja paaniliselt karjuvad õpetaja järele. Mis minule on natuke kummaline. Neil oleks nagu mingi võistlus elu ja surma üle, kusjuures prioritiseerivad kiirust. Otseloomulikult olen mina juba ette see mahajääja ja eks see natuke kriibib mu ego, sest mul on ju see kõrge ja hästi kõlav kraad. (Püüan enda vastu hea olla ja seada endale reslistlikud eesmärgid, ootused.)

Meil on väga tugev klass ja kõik on üli püüdlikud ja tublid. Mis on hea. Õpetajad ka kiidavad. Seega see, mida ma seal näen ei ole traditsiooniline taani kool.

Mina ei ole traditsiooniline ja pole käinud traditsioonilises eesti koolis, seega ei oska ma võrrelda olukorda eesti koolis toimuvaga. Aga…

See on ju minu blogi ja minu mõtted, seega panen need kirja (olgugi, et võrdlen raamidest väljas olevaid asju). :D

Ma mäletan, et kui ma olin väike. Ma ei suuda  meenutada, mis klassis ma käisin (arvan, et 3.-5.). Igathes, meil oli koolis üks luuletus inglise keeles. Õpetaja tõlkis selle ära, suuliselt. Me pidime selle meelde jätma. Mäletan, et toona olime me liiga väiksed veel, et konspekteerida (seega kaldun arvama, et see oli 3. klass). Igatahes… Ma olin juba toona stressis, sest õppimine oli minu võti, väljaspääs sellest kodust (õhkonnast, mis oli kodus). Igatahes, ma ei tabanud kõike. (Teate ju, et stress võtab tähelepanuvõime ja mälu jne.)

Läksin koju ja palusin isalt abi tõlkimisel. Ütlesin, et ma ei mäleta, mida õpetaja koolis rääkis. (Emal oli alati kiire. Me elasime toona maal, seega kojusõit juba võttis oma aja ning pidime teiste järgi ootama, kõik lapsed pidid kooliga valmis olema.) Igatahes, mu isa andis mulle inglise-eesti sõnaraamatu kätte ja ütles: “Tõlgi. Mina inglise keelt ei oska.” Ma vaatasin seda punaste kaantega raamatut ja seda sõnade rida (kõik algasid a-tähega), aga minul oli ju vaja sõna, mis algas M-ga. Küsisin, kuidas ma leian selle sõna. Isa ütles, et kõik sõnad on tähestikulises järjekorras ja tähestik peab mul juba peas olema, suur tüdruk. Ja nii sees siis oligi. Istusin tunde koos selle raamatuga ja tõlkisin.

Kui kooli läksin ja pidime oma tõlked ette lugema või õpetajale andma… Ma ei tea… Igatahes… Minu tõlke üle naerdi… Sest ma olin tõlkinud milky-way “piima-tee”. Jah, see oli valus ja alandav. Edaspidi olin vait ja püüdsin koolis veel tähelepanelikum olla ja kodus veel hoolikam olla.

Kuidas see väike seik mind mõjutas? Minu elu ja tulevikku? Alates sellest hetkest ei küsinud ma abi. Ma olin pettunud oma isas, sest tema abi polnud just eriti väärt. Olin pettunud koolis ja õpetajas, et minust naerualune tehti või et lasti mul naerualuseks saada… Ma ei tea… Väikse kodaniku emotsioonid.

Igatahes… Mina ei küsi abi. Mul on raske abi küsida. Ja nüüd enam ei taipagi abi küsida. Vahel oleksin isegi valmis abi küsima, aga lihtsalt ei tule selle peale, et abi küsida.

Aga selles taani koolis ma näen, et õpetaja lõpetab oma jutu, annab ülesande selle just läbitud teema kohta ja samal sekundil karjub 3-6 õpilast õpetaja järele ja küsivad, kuidas seda ülesannet teha. Minu tõlgendus, nad ei püüagi ise aru saada, nad lähevad kohe lihtsamat vastupanu teed ja küsivad.

Siin on õpetajal suurem vastutus. Või õpetajad teevad rohkem kui eestis tehti. Õppetöö on ülesehitatud nii, et toimub pidev kordamine. Terve päev korratakse samat asja, tunnis vaadatakse üle kõik variandid. Õpetaja toob konkreetsed näited, kus varasemalt on vigu tehtud… Ehk siis… Klassis saad sa kogu vajamineva teadmise. Ole mees ja tule kohale.

Kui sa oled natuke aeglasem, siis tuleb sul ka koduseid täid teha. Selles mõttes, et ise lugeda samat peatükki, mis koolis sai läbitud. (Kohustuslikud kodused tööd on ka, aga kui oled klassis kiire ja tabad kiiresti, siis on sul aega need ülesanded juba koolis ära teha, seega kodus pole midagi).

Suuri koduseid töid alustame koolis. Ongi nii, et üks tund istume vaikuses ja kirjutame IT-aines dokumendi-ülesannet. Ja õpetaja on seal ja kättesaadav ja aitab. Kusjuures õpetaja on nii nõutud, et inimesed on järjekorras ja ootavad (või noh, kohapeal ootavad, kuna õpetaja nendeni jõuab). Ja siis tuleb õpetaja ja ütleb, et ava see kaust, vaata seda lehekülge, see on sama harjutus, mis õpikuski, tee sama moodi, aga kasuta andmeid, mis on antud ülesandes.

Klassikaaslased on nagu minu vastandid, nad sõltuvad abist. Eile tegime ettevõtte-majanduse aines ühte eksami ülesannet. Õpetaja ütles, et enne kui küsid vaata õpikust. Aga ei… Seda nad ei kuulnud või eirasid. Neil oli vaja kiiresti ja seega nad ütlesid, et nad juba vaatasid, aga ei leia…

Minu jaoks oli see kummaline. Sellel korral polnud kiirus oluline. Oluline oli, et nad ise teeksid ja ise mõtleksid, sest eksami ajal ei tohi õpetaja aidata. Seda oli vaja treenida.

Aga me oleme teisest ajadimensioonist (nad on 10-13 aastat minust nooremad) ja teisest kultuuriruumist ja lisaks olen ma ise üks veidrik.

Mina õppisin, et ma pean oma märkmed korda tegema, et ma kiiresti vajaliku info leiaksin ja ma pean oma stressi-taset tugevasti langetama.

Kui see eelnev on võib-olla natuke negatiivne kirjeldus või klassikaaslaste omadus, siis tegelikult on nad mulle väga suureks eeskujuks. Nimelt, nad tunnevad huvi. Nad küsivad ja nad panevad end näitesse sisse. Nt kui me peame tegema kampaania Nike’le, siis nad suudavad end tõsiselt sinna ettevõttesse sisse mõelda. Nad kirjeldavad ja näevad ülesannet sellest nurgast, et nad on seal ettevõttes ja tuleb teha mingi kampaania.

Mina seevastu olen realistlik ja taktikaline. Mina ei keskendu sellele, et tegemist on Nike’ga (kallis bränd ja sportrõivad jne). Mina vaatan, et ülesandeks on teha üks kampaania. Punkt üks, tuleb leida sihtgrupp ja siis on punkt kaks ja punkt kolm jne… Ja need kõik asjad peavad olema seotud ja nende puhul tuleb kasutada õpitut ja erialaseid termineid… Ühesõnaga, ülesande eesmärgiks on näidata, kas oled arusaanud õpitud peatükist.

Minu lähenemine on väga tehniline. Mulle tundub isegi puine. Mis ei ole ise-enesest halb, sest minu eriala puhul tuleb järgida seadust punkt-punktilt (isegi kui see tundub tobe) ja vähem arvata või oletada…

***

Ma vihkan grupitöid ja seetõttu ma just peangi neid tegema. :D Igatahes, see viimane grupp, mille ma sain oli tohutult hea. Ma tajusin esimest korda, et mitu pead on ikka mitu pead. Et grupp suudab luua rohkem väärtust kui iga indiviid eraldi (mõtlen, et sumeerida iga indiviidi väärtus üheks ja seda võrrelda grupi loodud väärtusega). Tavaliselt olen ma üksi grupitöö teinud, teised on saanud lohetada, sest ma olen olnud kohusetundlik ja kartusest, et nad ei tee, siis olen teinud tagavara variandi ja see ongi läinud käiku.

Aga nüüd töötasid grupis kõik. Me arutasime, nad selgitasid mulle asju. Mina hoidsin silma peal, et kõik õpitu saaks kasutatud ja kõik oleks omavahel seotud ja nemad olid loomingulised ja tõid mu reaalsusesse ning ütlesid, et selle konkreetse ettevõtte puhul see teooria ei toimi, sest see on teistsugune ettevõte… Ma ei oska kirjeldada, kui meeldiv ja ootamatu ja positiivselt üllatav heureka see oli.

Ülikooli ajal ma teadsin, et õige vastus on, et gruppi panus on suurem ja rohkem väärtusloov kui üksikute indiviidide summeeritud panus. Ma ei uskunud sellesse. Sest minu kogemus oli midagi muud (ma pole hea liider, pole kogemust). Nüüd kogesin omal nahal seda. Mu silmad oleksid nagu avanenud. :D

***

Ma arvan, et mul kodus kaasa antud see hirm või respekt või… Kui õpetaja või õppejõud rääkis, siis ma võtsin kõik omaks. Nende sõna oli mulle seaduseks ja kui nemad nii ütlevad, siis nii ka on ja punkt. Ma ei arutanud seda edasi. (See on tänapäevani nii. See teeb mu puiseks.)

Aga siin Taani koolis on teisiti. Siin pole sellist suurt respekti (mis kõlab halvasti, aga on ka hea), sest nad kahtlevad õpetaja sõnades. Kahtlemine on oluline sõna. Nad mõtlevad kaasa ja kui õpetaja ütleb midagi, mis nende varasemate teadmistega kokku ei lähe, siis nad ütlevad seda ja oskavad tuua ka näite, sest nad on “kohal”.

See on see, mida ma nende puhul imetlen. Nad julgevad oma eriarvamuse välja öelda. Nad ei võta õpetaja seisukohta “tõsikindla väitena”. St neil on eriarvamus, neil kujuneb eriarvamus…

Ma oleksin suurepärane usklik/terrorist. :D Minu juht ütleb, et sa pead seda tegema. Ja ma teengi. Olgugi, et see tundub mulle vale. Mul on respekt ja ma allun. (Minu alateadvus. Trauma lapsepõlvest vist. Isa oli raske käega ja kõva häälega.) :D

Ma ei tuleks selle pealegi, et õpetajaga vaielda või arutada. See kõleb natuke tobedalt ja uskumatult, aga nii see ju on. Varem lihtsalt ei märganud nii palju.

Ma kardan eksida. Ma kardan, et see on vale, kuidas ma mõtlen. Ma ei ole endas kindel. Ma olen rohkem kindel nendes teistes (õpetajad), sest nemad on väga enesekindlad, neil on kogemus, neil on rohkem teadmisi. Mida minusugune ikka asjast teab. :D

Lõpuks jõuame samasse punkti tagasi. Probleemiks on minu madal enesekinldus. Ma ei hakka lahkama, miks mu enesekindlus nii madal on… Aga näed… See “väike” (tegelikult suur) probleem lööb välja ka sellises hoopis teises kohas. Ma poleks uskunud, et õppimise protsessi võib pärssida madal enesekidlus/enesehinnang.

Õppimine on ju rohkem nagu “info sisse”-protsess, mitte kommunikatsioon “info vahetus”-protsess. Samas madal enesehinnang on rohkem nagu see kommunikatsioon… Näete siis… Ma mõtlen nagu robot, mitte inimene.

Aga mu pisarad on ehtsad (robotid ei nuta ju) ja mul on tunded. :D

Ma hakkan oma kodust tööd tegema. Mõnusat lugemist! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Palun kaastunnet

Tönnin nagu väike plika jälle. Olen kaks ööd unevõlagu olnud. Pole olnud aega magada, sest õppida on palju (isegi need taanlased virisevad). Mina pean ju ekstra tegema, sest palju uusi sõnu on. (Google tõlge on kiireim lahendus ja seega mulle väga lähedaseks saanud).

Täna pidime grupitöö esitama. (Me teema palju grupitöid “turunduse” aines). Ma olen tajunud ja natuke (poole kõrvaga) kuulnud, et minu suhtes on negatiivne hoiak. Teate seda hetke, kui kõik hakkavad gruppi valima, siis sina jääd viimaseks või ilma grupita, siis õpetaja surub su kuhugi (kõigil on vingus nägu, kui saab teatavaks, et oled sinna gruppi lisatud), või teeb uue grupi kuhu paneb puudujad (kui nad tulevad) ja need teised, keda ei taheta.

Igatahes… Mul läks nii, et tehti uus grupp. Kahel päeval töötasime koos ning kolmandal päeval (täna) pidime oma tööd esitlema. Minu “armas” grupp (kolm inimest) jäid haigeks (järsku). Seega olin täitsa üksi.

Ei hakanud nutma, kuigi paha tunne oli ja ebamugav ka. Ma polnud ju kogu ettekandeks valmis (olin valinud endale ühe osa). Tuletan meelde, et ma pole selle keelega ka sõnapeal ja tegu on veel erialase keelega (turundus pole nagunii minu eriala).

Mis seal ikka. Mul oli tervetlt 45 minutit aega, et mõelda mingi lugu ka teiste slaidide jaoks ja harjutada, harjutada… Lõpuks läks hästi. (Küsimustele pidin ka üksi vastama.) Sain hindeks 10, see oleks Eestis 4. Teised saavad kehvema hinde. Aga jube sitt tunne on sees.

Mul on sellest hindest suva, sest mul pole sellega midagi peale hakata. Aga see õhkkond. Esiteks ma nüüd tean, et ma ei ole seda negatiivset hoiakut enda suhtes välja mõelnud, see on reaalselt nii. Natuke ajab närvi, et minu lähedased inimesed ütlevad, et ma kujutan kõike ette.

Kas on enam selgemat märki kui see. (Plus need väiksed jupid, mis ma olen koolis kuulnud, olen eiranud ja pole ka lindistanud. Ei ole tõendeid.)

Õpetaja küsis, et kas olen üksi ja olen valmis oma tööd esitama. Ma vastasin, et jah. (Ta ütles, et olen äge/tubli, et üksi esitan, aga minu jaoks oli see mugav, sest ma ei pidanud mõtlema, et rikun teiste hinde ära. Mina tegin ju seda vaid harjutamise mõttes ja kuna ma veel, tasuta personaalse tagasisidega turunduslikku ettekannet, teha saan). Ma mainisin, et ma arvan, et teised ei tulnud minu tõttu. Et minuga ei saa koos töötada, et ma ei suhtle eriti. Õpetaja ütles, et see pole tõsi ja probleem on hoopis neis, mitte minus.

Aga ma tunnen end ikka kuradima sitasti. Ma tean, et olen imelik ja ma tean, et teen kõike valesti jne… Aga ma ei taha uskuda, et ma olen ära teeninud sellise käitumise tööl ja nüüd koolis. Ma ei saa aru, miks. Ma ei taha kellelegi ju halba. Ma annan alati endast parima.

Ma olin kaks ööd üleval ja tegin seda grupitööd üksi, sest ma ei teadnud, kas nad tulevad või mitte. Siis üks neiu tuli, ta tahab parimat hinnet saada, minu töö talle ei meeldinud. Vaja uus reklaam teha. Aga kui me uue reklaami teeme, siis tuleb ju uus sihtgrupp valida, mis omakorda tähendab kogutööd algusest peale. Ma ei saanud kindel olla, kas nad ka homme tulevad, see tähendaks ju, et ma pean üksi kõik selle jama uuesti tegema.

Üks grupitöö varem oli nii, et ma jälle valisin sihtgrupi välja (Conzoom mudel, 36 tüüpi, pikad taani keelsed tekstid). Ja tegin tabelid ja värgid, pool tööd valmis. Siis tuli uus inimene gruppi, ütles, et see ei sobi. Valisime uue grupi ja siis uue grupi. Ta läks suitsu tegema. Aeg läks, ma kiirustasin, et uut tabelit teha ja muud värki (kogu töö uuesti, aga kiiremini, sest meil olid vaid loetud minutid. Tuletan meelde, et see keel on ikka veel võõras mu jaoks.)… Lõpuks ei olnud aega, et esitluseks harjutada. Ma kartsin samat stsenaariumit ja seega olin sellel korral natuke ettevaatlikum selle uue reklaami ja uue sihtgrupi valimisega.

Ma tean, et see kool on suur stress, kõigile. Ma teadsin, et nad hakkavad end minu peal välja elama või stressi maandama. Aga kas teise inimese peal trampimine on seda kõrget hinnet väärt. (Kusjuures, nüüd on see kõrge hinne veelgi rohkem kättesaamatu (üks madal hinne tõmbab keskmise hinde alla ja keskmine hinne on see, mis loeb) ja otseloomulikult nähakse süüd minus). Sest nad on juba kord sellised siin, et kõik teised on süüdi, aga mitte nemad ise.

Ma tean, et tuleb olla seltskondlikum ja tuleb inimestega rääkida. Aga kui ma näen, et inimesed on mädad, siis pole mul mingit tahtmist pingutada. (Alati on teised süüdi, end kiidetakse taevasse, enda probleemid puhutakse õhku täis, teiste üle naerdakse). Ja, isegi kui ma tahaksin olla seltskondlikum, siis ma ei oska.

Iga kord, kui mulle öeldakse, kuidas tuleb mõelda ja teha ja olla, siis tunnen ma end nii pahasti. Ma tean ju seda ise ka, aga kuidas seda teha… See on umbes nii, et mul on suur nina ja selle üle naerdakse ning mulle antakse nõu “ära ole siis suure ninaga”. Tänks! Ma homme olen väikse ninaga ja ülehomme olen küülik. Ei saa ju nii…

Täna ma nutsin koolist koju sõites ja mõtlesin, et kas mul on üldse õigus elada. Või peaksin juba eos end laskma pehmeks tampida, sest selleks olen ma loodud. Või pole üldse mitte mõtet jätkata, sest minusuguse õnnetuse jaoks pole siin ilmas kohta…

Ma ei saa õppetoetust, ma ei saa sõidukompensatsiooni (sõidan iga päev kooli 50 km ja koju teine 50 km). Kardan, et töötuks ka ei saa… Tööd ei saa, sest keelt ei oska… Selline tunne, et minust lihtsalt sõidetakse selle bürokraatia teerulliga üle…

Jah, ma tean, et kui ma saaks normaalselt magada, siis oleks olukord parem. Aga lihtsalt pole aega. Kaks tundi päevas kulub kooli-koju sõiduks. Üks tund koerale (jalutamine). Nüüd kulub tund kaks siin (+söömine ka). Natuke söön, aga erilist isu pole. Koduseid töid on palju, nt eile tegin neid kella 16-20. (Aga tegin üksi grupitöö, siis õppisin kiiruga testiks, sain 22 õiget vastust 23 (ettevõtte majandus on minu eriala, isegi taani keeles) ja IT-d pidin ka lugema). Kool on 8-15 enamasti. Reedeti on lühemad päevad ja teinekord neljapäevad ka.

IT-s tegime MS Access-programmis risttabeleid… N-ö ühe tabeli sees on teine tabel. Et me kirjutame posti-indeksi ja linn tuleb automaaselt (õigesse lahtrisse). Seda kõige olulisemat osa ma ei saanudki ise teha, sest aega nappis. Seega õpetaja tuli ja ütles vajuta siia ja vajuta sinna. Tean, et nii ma ei õpi midagi. Seega kulutasin ma terve tunni tühja. Oleksin võinud kodus rahulikult seda videot vaadata ja ülesannet teha.

Ma ei taha enam seda põrgut. Väga ajudele hakkab. Aga…

Esiteks ma pole alla-andja. Teiseks me alustame homme E-conomic-programmi õppimist, see on Taanis populaarseim raamatupidamisprogram (kui ma ei eksi, siis Maksuamet kasutas/kasutab seda, nad lähevad üle SAP-le, vaikselt ja konarlikult). Seega oleks üli oluline need tunnid saada.

Aga kui ma juba kooli lähen, siis võiks ju need teised ka võtta (IT ja turundus). Nädala pärast hakkavad erialaained. (Samad ained, aga elialaaine nime sildi all. Olen natuke kahtlev, aga äkki tuleb kasuks.) Lisaks oleks huvitav ju ka seda lõpueksamit teha, lihtsalt selleks, et saada teada, et kuidas mul siis läkes (arvulises väljenduses).

Samas, raha ma ei saa. Kütust kulub, auto kulub, aeg kulub… Kas see kõik on seda ohvrit väärt?

Ma olen nii kahe vahel. Ma ei läheks homme kooli, oleksin kodus ja puhkaksin närve. Aga see ahvatlev ja lootustandev E-conomic. Äkki on see minu õlekõrs sellest sitast välja. Kui ma loobun, siis ei saa ma eales teada, aga kui ma jätkan, siis minu vaimne tervis vist annab otsad. :)

Sedasi on lood. Loodame, et homme on parem päev.

Hakkan nüüd lugema ja õppima nipet-näpet. Varsti on nädalavahetus, siis vast saab natuke puhata.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Minny filosofeerib

On erinevaid inimesi.

  1. Ühed näevad probleeme lahendusele.
  2. Teised näevad lahendusi probleemile.

Eks ma olen nii üks kui ka teine, aga praegu kaldun ma rohkem see teine olema.

Aga… S-l on rasked ajad ja ta on see üks. Minu vanaemal sama asi, pärast vanaisa surma läks olukord hullemaks.

Mul ei ole ka see vaimne tervis just korras. Trauma kalavabrikust ja see suur keskkonnavahetus. Üle varju hüppamised…

Ma püüan mõista ja olla rahulik, aga see nõuab raudseid närve.

Mõned näited:

  1. S ei saa oma koolitööga tegeleda, sest ta higistab (on üksi kodus, koer ei kurda erinevate lõhnade üle, kass on teises toas). Aga probleem on nii suur, et tuleb poosi minna ja kallis lõhnaõli osta ja deodorandid ka.
  2. Ma prindin oma palgalehti välja, sest Taani on bürokraatlik riik. Ma ei saa töötuks end võtta, sest saan SU-d (õppetoetus). Aga ma ei saa SU-d, sest minu töölepingus ei ole kirjas mitu tundi nädalas ma töötasin. (Seal on kirjas, mis on mu tunnitasu ja Maksuametist saaksin ma väljavõtte, mis on olnud mu aasta tulu. Kui mul on teisene tulu või kaks töökohta, siis kõik teised tulud on B-skat, ehk siis eraldatud mu põhitöö palgast. Ja väikse arvutustehtega saaks tunnid välja arvutada. Aga see on nende jaoks teadus.) Ok. Eile olin natuke löödud selle pärast. Mainisin, et võib-olla kasutan ma SU-saamiseks teist punkti, et olen S-i lapks (üle 21 aasta, just nii on seaduses kirjas “üle 21 aasta vanune laps”, ärge küsige, see on Taani. Ma ise olin ka segaduses, sest üks teine seadus ütleb, et laps on kuni 16 või 18 või midagi sellist ja siis on veel nooruk jne..) Ma ütlesin võib-olla ja KUI tal aega on, siis otsigu oma töölepingud välja.
    1. Ta hakkas lepingud otsima. Üks esimesi lepinguid on kadunud.
    2. Vaatas Maksuameti lehele ja leidis ühe rea, kus on kirjas justkui ta oleks töötanud. Mingi periood ja ettevõtte nimi.
    3. Nüüd terve päev ta prindib ja vaatab oma SKAT-i (maksuameti lehte). Paneb oma töölepinguid järjekorda. Ma näen tema silmis ja olekus meeleheidet. Aga ma ei saa teda aidata, sest see, mis ta teeb on mõttetu. Ja kui ma midagi ütlen, siis vastuseks on, et seda ei saa, nii ei saa, pole võimalik. Ma ei jaksa enam. Saan pakkuda vaid kuulamist. Hoian oma suu kinni. Ei lase tal minust probleemi teha.

Tuli ja hakkas rääkima, et ainult üks nädal on aega, et ma hakkaksin printima tema töölehti ja vaataksin tema lepinguid. Ei! Seal ei ole probleemi (ei ole kala). Ma saaksin SU-d vaid kolm kuud. See teeks kokku napilt 6000 DKK. S-i peale olen ma kulutanud palju-palju rohkem. Seega see 6000 DKK-d ei kisu mind küll tundide viisi mingit mõttetut tööd tegema. (S-i sünna oli 300 EUR + 100 EUR + 266 EUR + 300 EUR). Siis ostin talle uue läpaka 3000 DKK, sest ta ei saanud kooli minna, sest tema läpakas oli vana.

Nüüd hakkas ajama, et Fordi kojamehe kaitse läheb pidevalt katki. Aga vihma periood hakkab ja kui see juhtub kiirteel, mis siis… Andis mõista, et Ford peab minema elektriku juurde. EI! Ford läheb detsembris prügimäele. Ma olin konkreetne. “Ford ei lähe elektriku juurde. Ma võtan Fordi ja tema saab KIA.” Vaikus majas, KIA on ebamugav. See ei sobi talle, aga ta veel mõtleb probleemi välja.

Siis läks meil õlikütte pump katki. (Õli küte soendab vett ja hpiab radikad soojad). Tellis töömehe. Tehtud. Siis oli vesi maas. Ta hakkas paanitsema ja hädaldama, et nüüd on veepütt katki, et see on mega kallis töö ja nüüd peame terve talv külmas olema ja torud külmuvad ja elektriradikas tuleb osta jne… Tuli töömees ja vahetas vooliku ära. Üks voolik oli katki. Milleks see draama?

Ja nii see on päevast-päeva.

Ma tean seda hästi. Olen ju professionaalne õppija. :D (Nali). Ma tean hästi, et kui on üks raske ja natuke ebameeldiv ülesanne (sest see nõuab oma piiride ületamist, kisub rutiinist välja)… Siis leian muid tegevusi, et mitte seda teha. See oli vanasti.

Nüüd vahin ma kasvõi terve päev oma ülesannet ja kirjutan ühe sõna/tähe tunnis, aga valmis ma ta saan.

Ma olen teadlik sellest reaktsioonist ja ei lase oma “ajul/alateadvusel” end petta. Aga kuidas ma ütlen seda S-le? Ta ei kuula ja tema probleemid on tõsised ja lõpuks pean mina siin mööda maja tolmukübemeid taga ajama ja koera pesema ja poputama ja muid ebavajalikke asju tegema (asjad, mis pole 3 aastat proobleem olnud, aga nüüd on järsku kriitilise tähtsusega).

See negatiivne periood on raske. Olen ise kogenud ja olen kõrvalt vaatajana selles osaline. Ei jaksa… Vahel tuleb lootusetusest muie suule… Ma kuulen probleemi, aga ei näe.

Nt… Tal arvab, et peab kuluraha tšekide katteks saadud raha ise deklareerima ja siis töömehele makstud raha tulumaksu tagastuse ka. Aga ta arvab, et ei suuda seda meeles hoida. Ma soovitasin üles kirjutada. Ta ütleb, et ta pole arvet saanud, et ta ei saa kirjutada ju. Ma ütlesin, et ta võib võtta ühe kasuta, mille peale kirjutab maksuamet ja hakkab pabereid sinna sisse koguma. Et paneb paberi nt kuupäevaga ja tehtud tööga ja sunna koha jätab tühjaks, lisab arve hiljem, samasse kausta, siis on kõik koos… Ei saa teha, sest pole kusagil seda kausta hoida… Selle peale jäin ma vait. Inimene ei taha lahendusi, ta tahab probleeme genereerida. Las teeb, kui meeldib, mina teda selles ei aita.

Sain end natuke maandada. Jätkan õppimist. Meeletult palju. Üks päev korraga, vaatab, kui kaugele jõuan.

***

Maksuametisse tööle ei saanud, sest keelt ei oska piisavalt, aga muidu olen tiben-toben. Ma kartsin, et minu isiksus on natuke ebameeldiv, sest S ütleb, et ma pean end muutma, sest Taanis nii ei teha, et Taanis tuleb olla familiaarsem ja suhelda jne… Mina ütlen, et mina olen mina ja kõik… Ühesõnaga… Sain tuge, et minu isiksusega on ok. Ainult keelt on vaja. Panen kogu oma ressursi keele õppesse. Ikka edasi, ikka edasi…! (Igatsen oma vanaisa.) Väike pisar. Aga minu elu läheb edasi. Tuleb jätkata nii kaua kuni keha elab. :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Täitsa toimetan veel

Mul kiskus natuke kiireks. Läksin kooli, see oli 10x raskem/keerulisem kui ma arvasin. Kusjuures ma arvasin, et see on mega raske. Seega… Ega keegi ei oska seda ette kujutada nagunii, kui ise pole selles olukorras olnud.

Aga… Olgugi, et raske on, olen ma väga rahul. Ma kuulen erialast taani keelt. Terve päev olen taani keele sees, kusjuures aktiivse taani keeles sees. Lihtsalt… Meeletult raske, aga samas võrratu… Püüdke siis mõista, eksju. :D

Õppida on palju, lugeda, ülesandeid teha, kodused tööd, grupitööd… Meil on ainult kolm ainet nüüd (5 esimest nädalat). Aga igas aines on õpik, mis on välja töötatud aasta või kahe kohta, seega me peame kiirustama need 5 nädalat.

See teine pool õppest peaksid olema erialaained. Minu eriala on “majandus”. Ma loodan, et on meeldivad ained. Ma veel ei tea täpselt, mis ained seal on.

***

Vahepeal käisin töövestlusel. Taani maksuametis… “Raha paigutuse spetsialisti” ametikoht. Neil oli 90 avaldust, jutule sai ca 30 ja tööle saab 27. Kui ma õigesti aru sain. See oli põnev kogemus.

Tavaliselt inimesed kiidavad end vestlusel, aga ma olin vastupidi. Lõpuks ütlesid nemad: “Sa oled tubli, sul on väga hea haridus ja suurepärased teadmised, sa oskad arusaadavalt selgitada asju..” Ja neile meeldis, kuidas ma mõtlen. :D

Ma ütlesin neile, et olen end positiivselt üllatanud, et olen saanud hakkama asjadega, mida ma poleks uskunud endast (positiivses mõttes). Lisasin veel, et see ametikoht oleks mulle suur väljakutse, aga ma olen 100ga valmis selle vastuvõtma.

Ma ei usu, et ma selle koha saan. Samas olen natuke pabinas, et kui saan. Mis ma siis teen? Järsku oleks kõik mu ümber nii tähtis. Minu palk tõuseks 8x. Kui nad nendest palganumbritest rääkisid, siis ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ma ei kujuta küll ette nii suurt summat.

Aga las minna… Ma nokitsen vaikselt edasi.

***

Joonistasin ühe pildi. Mul on raskusi “ei” ütlemisega. Kui inimene küsib, siis ma kiiruga ei leia seda sõna oma sõavarast. Ei tohiks ju raske olla, aga… Aga harjutamine pidavat meistriks tegema. Ma siis püüan.

Nüüd lõpetan, pakin asjad ja homme kiman jälle kooli.

Tänan tähelepanu eest!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Déjà-vu

Esmaspäeval lähen taas kooli. Jälle need samad hirmud ja väike paanika. :)

Hakkasin juba taanikeelset vähegi elialast materjali lugema ja kirjutasin võõrad sõnad välja. Nüüd tuleb vasted leida ja esmaspäevaks selgeks saada. :D

Seal on suur koolide kompleks. Esimesel korral olin ma paari sammu kaugusel õigest hoonest ja uksest, aga siis järsku läks asi ikka päris sassi. Lõpuks jõudsin õigeks ajaks või 5 minutilise hilinemisega õigesse kohta (tagasi). Ma lihtsalt oskan.

Nüüd saadeti skeem ja pilt, millisest uksest ma sisenema peaksin. Aga see skeem oli minu jaoks segane. Ei suutnud google maps-iga seda leida. Homme lähen ja vaatan üle, siis on süda rahulikum.

Jan näitas mulle, kus see asub, seega on tõenäoline, et ma selle õige ukse ikka leian. :D

***

Viimane tööpäev oli tavaline. Mõnedele lehvitasin ja ütlesin “nägemist” taani keeles. Mitte ühtegi kallistust. Ülemust ma ei näinudki pärast tööd. Jätsin oma noa, töökaardi ja kasutamata püksid tema lauale ja läksin.

Larsi silmasin silmanurgast hommikul. Eirasin nagu alati. Lõuna ajal ei läinud oma kotti teise hoonesse viima. Töötasin vanas hoones (mitte selles, kus tema). Ühesõnaga, ei kohtunud. Kaks võõrast, nii nagu kaks aastat tagasi. :D Mulle ei meeldi hüvastijätud.

***

Kristen kirjutas ja küsis, kas ma lähen tema juurest läbi, enne kui koju sõidan. Olin “bitch ja kirjutasin, et ei lähe. Oli näha, et ta solvus ja pettus, aga nii on kõigile parem. Tal on suured lootused minu suhtes või kuidas ma nüüd ütlen. Ta arvab, et ma olen temast huvitatud, et soovin salamisi temaga suhet. Eks ma ise olen süüdi, et ta nii arvab. Et mitte kütta temas asjatut lootust, tegin ma kiire ja järsu lõpu.

Teine mure oli see, et ma räägin liiga palju. Olen enam kui kindel, et oleksin talle ära rääkinud kogu Larsi-seikluse. Pole vaja neil midagi teada. Ma usun, et ta oleks rääkinud Anne Mettele ja too toimib nagu kohalik ajaleht ehk siis kõik oleks pärast teadnud. Mina ju tulevikku ei näe, ma ei tea, kuidas minu tee nende omaga ristuda võib. Seega… Et mitte ahvatleda end endale uut jama kokku keerama, ma vältisin juba eos seda.

Kas ma olin tubli? Jah, senimaani küll. :D Näis, kuidas edasi.

***

Käin ka jooksmas. Kõik nagu ikka.

Sulg ei jookse täna. :)

Ma olen olemas ja vaikselt toimin siin omaette. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Palju on juhtunud

Homme on viimane tööpäev. Lars on tagasi puhkuselt.

Mina saan tädiks detsembris või jaanuaris. Vanem vend põhjustas selle. Emale minia väga ei meeldi. Minule on ta kohe täitsa vastukarva.

Vanem vend tuli Eestist autoga S-i sünnipäevale. Pruut ja selle kolm last ka kaasas. Sõitsid mingile objektile otsa. Arvavad, et loom, aga polnud verd ega karvu. Mina ja Jan arvame, et kivi või midagi sellist.

Radikas läks katki. S.o teisipäeva öösel. Kolmapäeval sain Jani abiga uue radika ostetud, see saabus neljapäeval. Jani abiga vedasime auto tema juurde.

Neljapäeval sõitsin mina perekonnaga ringi ja tema võttis radiaatorit maha. Ta on mul lausa ingel.

Minu vanem vend ja tema pruut olid tänamatud. Ma tundsin end mõttetuna. Jooksin ringi ja lahendasin käigupealt probleeme, aga sealt tuli vaid negatiivseid kommentaare. Lõpuks ma lihtsalt…

S on seisukohal, et mina rikkusin tema peo ära (sest ei võtnud sellest osa), aga mina just arvasin, ma olen üleliigne ja parem, kui silma alt kaon.

***

Ma mõtlen seda ikka veel. Ma rääkisin temaga. Ma ütlesin, et tunnen, et olen tal ees. Ta hakkas end õigustama ja rääkima kui raske tal on, kuid ta ei lükanud seda väidet ümber.

Tema lootis, et ma aitan tal maja parandada, kui ma teda õigesti mõistsin siis jutt käib rahalisest abist. See ei lähe väga minu tulevikuplaanidega kokku.

Me tülitsesime. Ta nähvad, et minu vanema venna tänamatu pruudiga on ka parem suhelda kui minu või mu vanema vennaga. Too karjub, aga vähemalt ütleb kõik välja. Ma tundsin end taas, nagu prügi.

Ta kiidab end. Lisaks on ta seisukohal, et nooremad vennad on normaalsed, sest neil on normaalsed kaaslased. Ma püüdsin S-le öelda, et äkki on nad seda, sest mina kasvatasin neid. Aga S ei näe minu osa selles.

Ta on nagu pime minu suhtes. Ta ei taha ega suuda tunnistada, et mul võib õigus olla, et ma olen tubli.

Ta räägib, et terve pere kummardab mind ja peab minu sõna seaduseks, kiidab mind. Tema suust kõlab see nagu ta oleks kade mu peale. (Hääletoon oli nii.) Ta justkui võistleks minuga, aga ei saa kuidagi olla minust parem. Seega otsib ta pingsalt minu vigu. Näeb üksnes minu vigu.

Tegelikult oleme ju ühes paadis, üks perekond. Võiks ju natukenegi uhke olla, et tal selline tütar on, aga ei. Iga minu võit tundub talle kaotusena.

Ütles, et tema ei ole nii tark nagu mina ja ei ole kõrgeid koole läbi käinud ja ei oska nii hästi rääkida nagu mina. Justkui ma oleksin kuskil teises kastis. Ei ole tema ja tema poegadega samas kastis.

Ma ei ole ju ninakas. Ma ei pea end targaks. Ja ma kohe üldse ei oska inimestega suhelda. See on kindel. Tema on suhtlemises osavam.

Mina oskan end analüüsida, ma otsin oma tunnetele põhjuseid, püüan mõista ka teisi. Miks nad üht või teist teevad või ütlevad. Ma olen vaikne ja vaatan ringi ja seetõttu võib-olla näen rohkem kui tema. Aga see ei tähenda, et ma olen parem või targem. See pigem tähendab, et me oleme erinevad. Mis ka ei ole halb.

Ta pidevalt tõstab nina püsti ja kiidab, et me oleme nii tublid, sest tema läks omal ajal välismaale tööle. Või me saime endale kõike seda lubada, sest tema rügas tööd teha, oma tervise arvelt. Mis kõik on ju õige.

Siis taas süüdistus või etteheide. Et tema on oma tervise tööga rikkunud, et mina saaksin ülikoolis käia. Või et tema konto oli püsivalt miinuses minu pärast. Ma ei tahaks sellega nõus olla, sest ma kandsin tema arvele 25000 DKK ja arve oli nullis, aga tema hakkas asju ostma. Oma ära tegema jne…

Muidugi olen mina süüdi, et tema äri ei edenenud, sest mul on ju see haridus. (Mitte et Taanis on taanikeeleoskus oluline või peaks vähemalt maksusüsteemi tundma.)

Lõpuks. Ma tunnen, et ma jooksen peaga vastu seina. Ta on ka juba loobunud minuga kontakti saamisest.

Nüüd tunnen vajadust psühholoogiga vestelda. On tekkinud juba küsimusi ja on tekkinud hägune pilt olukorrast minu ja S-i vahel.

Muidu ma olen ikka end süüdistanud ja mõelnud, et viga on minus. Kuid nüüd ma näen, et lahendust takistab hoopis S-i hoiak.

Ma tean, et ta sisimas süüdistab end. Et ta loobus minust, kui olin väike. Jättis mu Haapsalusse raviasutusse. Tal polnud aega ega jaksu kolme pisikese lapsega arstide vahet joosta ja mind ravile viia. Toona polnud autot ja isa polnud meist üldse huvitatud. (Väikevend 0; keskmine vend 2 ja mina 4). Meie kunagine naaber käis mind seal vaatamas. Kusjuures mina seda eriti ei mäleta ja ma ei süüdista teda.

Minu arust ma isegi ei nutnud tookord, olgugi, et olin pisike. Aga ma ei tea ka.

Ja siis ütles, et isa pidi meie juurde jääma, kui tema on välismaal tööl. Ta ei teadnud, et isa läks ka minema. Meie ei tohtinud öelda, sest isa keelas ja me kartsime teda. Kusjuures olime õnnelikud kui isa läks, sest ta vaid karjus meie peale, ilma põhjuseta.

Mina mõistan, et S tegi kehvas olukorras parima võimaliku otsuse. Kuid ta ise tunneb end süüdi ja püüab meeleheitlikult otsida kinnitust või tõestust, et see oli õige ja vajalik ja kasulik.

Ma arvan, et ta ise mõistab end hukka ja samas püüab pingsalt ise endale tõestada, et ta pole halb… Ja siin ei oskagi ma teda aidata. See, mis ta ütleb, (suust välja ajab) ei ole (tegelik)probleem. Tegelik- või see tuumprobleem on see, mida ta mõtleb, aga ta põgeneb oma mõtete eest ja peidab neid.

Ta väldib seda teemat ja ta ei taha kuuldagi, et ka minul oli raske (vendadest ei tea ma suurt midagi). Me ei räägi sellest. Oleme ju nii tugevad ja iseseisvad. :D

Kui ma püüan, oma segast olekut või jõuetust midagi teha, põhjenda lapsepõlves läbielatuga. Eesmärgiks on, et ta minu “laiskust” mõistaks. Tema tunneb vist etteheitena talle ja hakkab end õigustama (mind süüdistades – mulle tundub et süüdistab ja heidab ette).

Tegelikult soovin ma vaid, et ta armastaks ja mõistaks mind ka siis, kui mul on vaimne tagasilangus.

Tema püüab oma süütunnet matta, rääkides sulle, kui raske tal on ikka olnud ja mida kõike on ta minu heaks ohverdanud.

Tihti ma tunnen, et ta arvab, et raha näitab tunnete suurust. Ma ei saa väga kurta füüsiliste asjade puudust. Ma ei vaja palju ja seetõttu on mul olnud rohkemgi kui vaja. Kuid mul on olnud suur tunnete puudus. Kindlustunne, hoolivus, armastus, pühendumine, tähelepanelikku, keegi, kes kuulaks ära, kallistaks ja oleks lihtsalt minu jaoks olemas.

Kokkuvõttes. Minu ja S-i vahel on nüüd suur müür, pärast seda viimast sõnelust. Ta on minu vastu külm ja on võtnud hoiaku, et ma ei kuulu siia, et ma lahkun varsti.

Aga ma vähemalt püüdsin. Kindlasti on pool sellest müürist minu tekitatud, sest ma ei näita oma tundeid välja. Osalt ei oska ja osalt ei julge. Aga mis seal ikka.

Püüan vaikselt edasi. See lahing on kaotatud. Esimesel võimalusel kaon jalust. Enam ei tee emotsiooni ajel tormakat, rumalat otsust. Loodan, et olen mineviku veast õppinud. Kõik see draama eksiga algas nendest samadest tunnetest, sellest samast probleemist.

Mõni tahab minna tagasi minevikku ja parandada vead. Mina ütlen ikka, et samas olukorras ja samade teadmiste juures teeksin ma sama vea uuesti. Õnneks pakub elu ikka aeg-ajalt samu olukordi, tundeid ja siis on hästi, kui inimene on õppinud vigadest ja oskab juba teisel katsel parema valiku teha. Lisan, et ma pole ka mingi geenius, ma teen teinekord sama viga 5-10 korda. Lihtsalt, et olla veendunud, et see on viga. :D

***

Homme on viimane tööpäev. Olen emotsioonitu. See ei ole mulle veel kohale jõudnud. Kolleegidele on, aga mulle mitte. Olen natuke pikaldane.

***

Sellel korral sai vähe nalja. Vast järgmisel korral tulen jälle oma “cool”-i maskiga. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Üksi

Rune (nr 3) on mu unustanud. :( Tal on kiire. Sellel esimesel Runel on ka koguaeg kiire, too passib oma koeri. Keskimne Rune (Rune nr 2) on minust liiga kaugel ja ta natuke kiirustab kaaslase leidmisega. Temaga ei klappinud jutuajamine. Toona polnud mu taani keel piisav.

***

Järgmine nädal on viimane nädal, mil ma töötan kõik 5 päeva. Püüan üle elada. Ettevõttel ei lähe hästi. Lestakala hind on väga kõrge, kuid see on peamine kala, millega me tegelema. Ühesõnaga, toorkala osakonnas tööd pole, seega pean liini peal töötama.

Lars läks vist puhkusele, esmaspäeval teda pole vähemalt. See on hea. Aga tema tibud pandi esimesele linile ja mind ka. Ma olen üks vastutavatest töötajatest. Ma mõtlen, et Larsi tibud on agentuuritöötajad ja nad vist ei ole esimesel liinil töötanud (väike erinevus, aga mitte suur). Esmaspäeval pean mina ja Henriette Larsi tibudel silma peal hoidma ja hoolitsema selle eest, et pakkimise lauad oleksid valmis tibude tulekuks ja et tootmine sujuks. Marionil (liini ülemal) pole aega sellega tegeleda.

Ma ei taha sellist vastutust. Ma olen töö üles öelnud, kõik teavad, et ma olen rumal ja loll, miks nad mu siis sinna topivad. Aru ma ei saa. Aga mis seal ikka. Ma vaikselt sahistan oma sussi edasi, palju pole enam jäänud.

Kui toorkala pole, siis on vabrik nii vaikne. Selline tunne, et kõik hakkab kokku kukkuma. Ma ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii pikk toorkala põud nagu sellel aastal. Ma mõtlen suve perioodil, kui on kõrghooaeg. Igatahes… Ma tunnen, et sain sealt õigel ajal minema. Samas tehase olukord võib ju paraneda, kuid… Hea tunne on, kui olen teinud igati õige otsuse. Kohe mitmest punktist vaadates õige otsuse. :)

***

Üks päev tegin  nalja ja ütlesin Kristenile “Tere kallis” (taani keeles). Anne Mette oli ka seal. :D Nüüd kõik norivad minu ja tema kallal. Mina ignoreerin ja ei saa aru, aga Kristen peab sellega tegelema. Ta paistab seda nautivat. Mulle tundub, et ta arvab, et mul on tema vastu salajased tunded. Kahju kohe poisist (mehest, 45 aastane). Püüan end tagasi tõmmata.

***

Ma vist pole kirjutanud sellest. Ma olin veendunud kõik see 2 aastat, et Lene ja Christjan on paar. Ma arvasin, et Lene on minust noorem (ca 27-28) ja Christjanit pidasin natuke vanemaks (ca 27-28), seega nagu sobiksid hästi. Ise veel mõtlesin, et on ikka ideaalne paar, tööl hoiavad nii lahku ja ei too koduseid tülisid tööle kaasa jne… :D Tegelikult on Lene 38 ja Christjan 25 ning nad ei ole paar. Lene elukaaslase nimi on Kristjan ja ta ei tööta meil. :D Oh… Ma olin nii rumal.

Ma mäletan, et kui ma veel agentuuritöötaja olin ja meil oli söögisaalis istumine, siis see Christjan istus minu vastu (ja mitte Lene kõravale). Ma tundsin end natuke kohmakalt, et miks Lene mees minu juures istub.

Paar kuud tagasi mina ja Christjan trehvasime ning ta naeratas mulle nii laialt ja soojalt (kergelt flirtivalt). Ma peitsin oma silmad ja kiirustasin minema. Mõtlesin, et mida ma küll valesti olen teinud, et Lene mees mulle niiviisi naeratab. Natukese aja pärast tuli Lene mulle vastu ja ma tundsin kerget süüd. Ma tean, et imelik. Ja nüüd selle uue info valguses on see üldse tobe.

Aga tööl nagunii pole veel piisavalt draamat, eks ma pean siis ise rohkem asju välja mõtlema.

Ma ei saa olnut muuta. Läks nii, siis läks nii. Olin rumal, mis seal ikka. Elu läheb edasi. :D

Christjan on metsikult ilus poiss. Tal on selline hästi hoolitsetud välimus. Mitte gei, aga selline naistemees või naiste lemmik. Ta on hästi natuke alfa. Aga tal olevat kaks töökohta ja ta on kooner (koonerdab rahaga). Ühesõnaga, tal pole aega naist otsida. :D Nii ideaalne mulle, aga sutsu noor. :( :D

Ma püüan nüüd vähem oletada ja arvata ning hoian üldse oma suu kinni. Praegu ei tule mu suust küll midagi asjalikku välja. Ainult jama. :D

***

Inge läks puhkusele. Kolm nädalat on ära. Seega ma temaga enam ei kohtu. Jee… Ta muutus juba võimatuks. Reedel pidin temaga koos töötama. Terve päev koos. See vingumine ja ilkumine… Minu vaesed kõrvad. Aga ma ei nutnud. Hoidsin oma suu kinni.

***
Ma ei kannata, kui naerdakse inimese puude üle või aetakse inimene närvi ja siis naerdakse tema ebaõnnestumise üle, sest kui inimene on närvis või kardab, siis ikka asjad kukuvad ja tekivad vead. Mulle ei meeldi ka, et nad naeravad nende vanakeste üle, kes on natuke aeglased. Meil on üks Lilly, ta on haige, aga hästi vaikne ja teeb nii hästi kui saab. Aga Inge kommenteerib ka teda valjult. Või teeb oma teravaid ja solvavaid nalju.

See kuidas nad mõnitavad välismaalasi, neid, kes keelt ei oska. Taanlaste jaoks on see naljakas ja ok, kuid mina ei suuda sellist asja aktsepteerida. Võib-olla ei mõista ma nalja, olen liiga tõsine inimene. Ma ei tea. Igaljuhul olen ma vales keskonnas, kuid see probleem saab lahendatud. Kõigest 9 päeva veel pean töötama seal ja see nõid Inge on ära.

***

Solvusin Jan-i peale. Iseenesest pole nagu põhjust, aga… Tal on ka kiire, aitab oma vanemaid. See on ju armas. Aga kui mind lükatakse juba kolrm korda edasi, siis ma enam ei taha. Pigem öelgu, et on kiire ja kõik. Pole mõtet rabada end ribadeks. Perekond on tähtsam, sellega olen ma väga päri.

Igatahes… Ma püüan ise hakkama saada. Olen rohkem üksi. Võib-olla teen palju vigu, kuid sedasi ju inimene õpibki. Seega kõik on ok. Aga… Ma olen nii pikkaaega üksi olnud. Mul hakkab endast juba villand saama. :D

Ma ei tea, kas see on liiga egoistlik, et nõuda endale tähelepanu ja aega. Mul on alati raske leida see piir, kunasest on ok ja kunasest on liiga palju. Ma näen, et mehed seovad end pigem naistega, kes nõuavad neilt rohkem. Kes näägutavad ja ütlevad, mis nad tegema peavad. Jah, need samad mehed kurdavad pärast, et naine viriseb kodus, aga need naised on valitud. Neil on jõudu ja iseloomu.

Mina olen pigem vaikne. Teen ise nii palju kui saan. Surun hambad risti ja ütlen, et kui on vaja peret aidata või sõpru aidata, siis ok. Küll me leiame mõne teise aja. Aga kui see “enese ohverdus” kisub juba pikale. Et mind on jäetud tahaplaanile nädalaid ja kuid (aastaid), siis enam ei näe mõtet. Tekib selline väärtusetuse tunne. Justkui, ma polegi väärt kellegi aega. Või päeva meeldivamat aega (enne lõuna ja lõuna). Minu jaoks on ainult õhtud, kui ma olen väsinud ja soovin magada, puhata.

Mulle on nii vastumeelt see nõudmine. Eks see ole ju suuresti see enesekehtestamine ja seda saaks teha ka meeldival moel, kuid mul puudub kogemus… Just kui nõua kelleltki “Palun armasta mind!”. Kas see ei peaks olema vabatahtlik tegevus? :D

Jah… See neetud vaimne madalseis. “Keegi ei armasta, keegi ei hooli, olen kõigile jalus ja koormaks, teen kõike valesti ja olen üldse mõttetu.” :D Ma jätkuvat ootan seda päikest pärast vihma. :D Neid paremaid aegu. Vahel kipub see lootus juba kaduma. Viimastel aastatel on olnud neid paremaid aegu väga harva. Kisub kuidagi mustaks kätte. Kergelt juba kahtlen, kas neid paremaid aegu minu jaoks enam üldse on. :)

Aga elame ja näeme. :) Siiski olen uudishimulik. Tahan ise veenduda, et kas need paremad ajad siis tulevad või mitte. :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Pealkirjata

Andsin ülemusele kirjaliku lahkumisavalduse. (See oli juba paar nädalat tagasi). Viimane tööpäev on 31. juuli 2018. Siis on mul mõned vabad päevad ja 6.august 2018 lähen ma jälle kooli. Jepii..

“Loll, aga järjepidev.” Või kudas see ütlus ongi. Kirjutasin Runele, palusin selgitust, et mida ma valesti tegin, et ta ei vasta enam (kuu aega ei kippu ega kõppu). Küsisin, kas ma solvasin teda. Üllataval kombel tuli vastus kiiresti (samal päeval). Kirjutab, et ma pole teda solvanud, tal on lihtsalt väga kiire. Ma ei tea, kas see oli vale või mis. Ausalt öeldes ei huvita praegu. Minu tuju see natuke tõstis. Ei tunne end nüüd nii kommunikatsiooni-tolana kui enne.

Palju tegemist on ema juubeli ettevalmistustega. Kodus on vaja palju asju ümber tõsta ja remontida.

Tegin trepile käsipuu (voodi põhja liistudest). Mulle pole seda vaja, aga venna (kasu)lapsed tulevad ja need on veidi metsikud. Aga see käsipuu tuli väga nigel välja. :D Seisab teibi ja tahtejõuga seal. Mõni pruvi on ka. Aga oluline on see, et ma püüdsin ja vanem vend on väga toetav. Ta ütleb, et väga hästi, see oli ju mu esimene käsipuu. Õige ta ju on. Kusjuures, ma olen isa kõrvalt autosid parandanud, aga puidutööd pole väga teinud. Noh, olen puidust jänese teinud ja kausi, aga selliseid objekte pole ma ehitanud. Arenemisruumi veel on.

Heiki muidugi ütles kohe, et see on porno, mis ma olen teinud. Ma ütlesin, et see porno võttis vähemalt higimulli otsaette ja kestis rohkem kui 5 minutit. Saime mõlemad end välja elada ja rinda ette ajada ning targutada. Mõlemad ju supper targad. :D

Heikiga on imelik see, et ta on ülbe ja mega enesekindel, kuid temaga olen ma ka seda. Kui ta mulle midagi otse ja halvasti ütleb, siis ütlen talle vastu ja tunnen end suurepäraselt. Peegeldan tema käitumist. :D Me suhtleme väga huvitaval tasandil.

Muud uudist nagu polegi. Ikka vaikselt ja vanaviisi edasi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Poolaasta

Pool aastat on läbi ja oleks aeg oma eesmärgid üle vaadata.

1. Erialase tööga on nii, et olen saatnud CV-d, aga olen saanud vaid eitavaid vastuseid. Nüüd on plaanis kooli minna. Teisipäeval lähen ja annan paberid sisse. Seega töötan eesmärgi kallal.

2. Raamatukirjutamine ei edene üldse. Mul peaks olema kirjutatud 26 lehekülge, aga olen kirjutanud vaid 20. Seega olen eesmärgi täitnud ca 77%. Töö tõttu olen pidevalt väsinud ja sellest mega stressist on pea ka nii tühi, et ei suuda midagi kirjutada ega teha. (Allpool virisen edasi.) ;)

3. Minu vaene kass! Plaanis oli iga nädal tema jaoks natuke aega pühendada, aga… Olen temaga tegelenud 12 korda, aga eesmärgi kohaselt peaks olema see arv 26. Seega olen eesmärki täitnud vaid ca 46%. See on alla poole. Eks ma püüan siis teine pool aastat väheke tublim olla. :)

4. Jooksmine. Ohh… See on mu lemmik eesmärk. Olen jooksnud 70 korda. Eesmärk kohaselt oleks see arv 52 korda. Seega olen eesmärgi täitnud ca 135%. Olen eesmärgi ületanud.

5. Mingi eesmärk: suhted teistega. :D Konkreetset eesmärki pole, aga maakeeli ütleksin, et “kõik suhted olen pekki keeranud”. Ma ei suuda inimestega normaalselt suhelda. Taaskord on probleemiks see meeletu stress ja närvilisus ning lisaks veel see, et ma olen selle konservatiivse ühiskonna jaoks liiga imelik, liiga raamist väljas. :D (Töökaaslane Kristen, hoian temast eemale, Rune ei vasta enam mulle, solvasin teda vist, Jan-l on ka üsna kiire, seega ei hakka teda ka tülitama, perekond hoiab eemale, sest ma olen pidevalt vihane ja närviline…).

6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Säästan nii palju kui jaksan, aga S-i vajadused ületavad minu säästud, seega ei edene mul sellega. Nüüd tuleb S-i juubeli pidu, see on kulukas, eks ma pärast saan teda, kui kulukas oli. Detsembris pean endale või S-le auto ostma, sest Ford läheb pensile. See maksab umbes 25 000 DKK. Seega minu konto läheb üsna nulli. Lisaks kooli tõttu langeb ajutilselt sissetulek. Aga vaikselt ikka edasi.

***

Nüüd kirjutan oma stressist. See on midagi kohutavat. Nt ma nutan tööl. Polegi nagu erilist põhjust, aga tunnen end nii abituna ja tühisena seal. Öösiti ei saa magada. Näen tööd unes. Isegi nädalavahetustel. Nüüd mõtlen, et homme tuleb taas tööle minna ja selle õela Ingega koos töötada. Mu pulss kiireneb ja süda tahaks rinnust välja hüpata.

Ma arvan, et see on midagi paanika-hoo sarnast. Minu stress ja depressiooni-alge on arenenud juba nii palju edasi, et nüüd hakkavad tekkima paanika-hoog.

Ma arvan, et ma olen tugev, et saan hakkama. Aga tegelikult ma vist üksnes tapan end. Nt pingutan ma töölkäimisega. Mõtlen, et ettevõttel on raske ja ma olen neid natuke alt vedanud, sest ütlesin oma töö ülesse enne oma ametlikku puhkust jne… Noh, nad olid minuga arvestanud… Ja siis tõstan neid raskeid kaste üksi, sest ma arvan, et ma saan ja jaksan. Tegelikult reeglite kohaselt peaksin abi küsima. Aga ma ei tee seda. Ikka ise. Kõike teen ise. :D Totaalne jäärapäisus.

Minu vaene keha saab vatti ja vaimne tervis halveneb ka tugevalt. Kõik lähedased ütlevad, et lõpeta nüüd. Äkki oleks parem natuke puhkust välja võtta nüüd. Aga ei… Mina raiun ikka vastu, et nad vajavad mind (seal tööl) ja ma saan hakkama. Pean lihtsalt rohkem magama. Noh, põhimõtteliselt, kui ma tööl ei ole, siis magan. Ega millekski muuks aega ega energiat polegi. :D

Ma olen mõelnud, et ma oleksin suurepärane sõdur või enesetapu-terrorist. Must huumor, aga omajagu on selles ka tõtt. Mul on endast suva. Ja eesmärk või missioon on ülim.

Ma lihtsalt ei oska ennast armastada ega end esikohale seada. Või noh… Vanaema heitis mulle mu sünnipäeval ette, et alati olen mina see kõige tähtsam ja minu vajadused jne… Oma ema ma ja just palju ei aita. Lihtsalt pole jaksu. Ohh… Olen üks saamatu õnnetuse hunnik. :)

Ma ei teagi, kas ma olen väga isekas või enesevihkaja või manipuleegija, kes kasutab “õpitud abituset” (ehk siis näen end alati ohvrina).

Vahel ma kuulan end ja mõtlen, et kas tõesti on mu elu nii väljaheide olnud või ma lihtsalt näen end ohvrina. Mis see (elu)standard on? Eesti tingimustes on ju natuke füüsilist vägivalda ok ning vaimne vägivald pole ju ametlikult kuritegu. Lihsalt olen olnud nõrk.

Ebakindlus… Kah mul asi. See teeb inimese vaid tugevamaks.

Ja nüüd jõuame selle mõtteni, kas mul on õigus tunda neid tundeid. Või olen ma lihsalt liiga nõrk, liiga roosamanna-põlvkond. Ära nunnutatud. :D

***

Saipin ütleb, et tema sõbranna on alati kontoris töötanud (kodumaal ja nüüd õpib Taanis, et saaks kontoris töötada), et see sõbranna ei saaks tootmises hakkama. Minu meelest on see liiga kastis mõtlemine. Meil töötavad ju igasugused kõbikesed, mõni taanlane on aastaid tootmises töötanud ja on ikka veel aeglane. Lihtsalt ei viitsi tööd teha, seega ei ole probleem, kui inimene on natuke aeglane.

Nüüd olen mina natuke kastis mõtlemisega. Tootmises töötavad sellised vähese haridusega inimesed. Natuke matsid. Noh, seal on neid kõige rohkem. (Mina ei suuda seda matslust taluda. Vabandan, ma tõesti püüdsin olla tolerantne, aga enam ei suuda.) Lisaks on mõnele tootmisetöö alandav. (Noh, prestiiži-küsimus).

Saipini puhul on vastupidi. Ta on uhke, et töötab tootmises ja usub, et igaüks seal hakkama ei saaks. Tegelik olukord on see, et selles sektoris puudub tööjõud ja sinna suunatakse igasuguseid . Täpselt, igasuguseid. Kõik sobib, peaasi, et natuke end liigutada saab. Üheõnaga ma ei näe probleemi, et tema sõbranna ei saaks töötada seal. Vabalt saab, kui vaid prestiiž lubaks ja viitsiks nende muttidega sõna-sõda pidada.

***

Tööl oli ülemus kurb, kui ütlesin, et lõpetan selle ettevõttega. Mõni on öelnud, et hakkab mind igatsema. Noh… Kontorist kuulen enda kohta vaid kiidusõnu, aga töökaaslaste suust pritsib vaid virtsa minu suunas. (Nüüd kuulsin ka ülemust kurtmas, ei saa minu peale kindel olla. Jah, tõsi see on. Ühesõnaga ei oleda minuga enam seal nii rahul, kui varem.)

Igatahes… Kui ülemused räägivad, kui oluline ma ikka olen ja kui tubli tööline ja kõike muud kiitvat, siis ma automaatselt mõtlen, et ma olen seal oluline, nad vajavad mind. Supper-Minny läheb ja päästab neid. (Ise-enda heaolu arvelt). Aga…

Tegelik sisu on ju see sama, mis selles ühemehe ettevõttes, kus ma printeri-tahmakassette telefoniteel müüsin. “Sa oled oluline siin. Aga palka ma ei maksa ja tööaeg on kella 8-17 ning sa pead kohal olema punkti pealt.” Sain mustalt raha ja müügi pealt mingi näruse protsendi. Ta oli üllatunud, et ma ei soovi seal töötada.

Ma ei osanud talle selgeks teha, et ma pole oluline, kui minu töö pole palka väärt.

Noh… Ma usun, et mõni kupeldaja oleks ka väga tänulik minu müümisest. Ma oleksin seal ka väga “olinine”, kaulik ja kasumlik jne… Aga kas see on just see, mida mina tahan, see kus mina end hästi tunnen.

Seega… Praegusele ettevõttele olen ma oluline, sest ma pensioni-ealine, mul pole kallimat, seega ei paista, et hakkaksin rasestuma, mul pole lapsi, kes pidevalt haigeks jäävad ega sugulasi, kes on haiged ega mingeid perekondlikke sündmusi jne… Jah, olen töötaja, kes tuleb (peaaegu) alati ja teeb, mis vaja. Ma ei kurda teiste üle, töötan natuke pausi ajast jne… Jah… Ma olen seal väärtuslik, aga… Tegelikult ma ei tunne end seal hästi. Neil lihtsalt pole kedagi tesit nende õelate muttidega koos töötama panna. Mind ja minu vastutulelikkust kasutatakse lihtsalt ära. Eks ma ise lasen seda teha…

Igatahes… See, et ma neile lihtne olen, ei tähenda, et ma peaksin seal töötama. On olemas minu jaoks meeldivamaid keskkondi, selliseid, kus lastakse tööd teha. Kus saab töötada 100% ja ilma skandaalideta ning sõimuta. Ning mina olen väärt ühte sellist töökohta, sest mina tahan töötada. Mina saan ka.

***

Mõni inimene on väga negatiivne. Nt Saipin on mitte toetav. Tema ütles, et kool on liiga raske minu jaoks, et tema sõbranna on tubli ja räägib suurepärast taani keelt, aga temal on ka raske jne… Umbes, et mina ei saaks hakkama.

Üks süüria-neiu soovis töötada kella 6-14 ja soovis ülemusega sellest rääkida. Saipin ütles talle, et seda ta küll ei saa. Mina oleksin öelnud, et alati tasub küsida. Köögis alustatakse tööd kell 6, seal on küll vaid taanlased ja vanad/kogenud töötajad, aga küsida tasub ikka.

Tööl kuulsin, et Kirsten (üks vana naine) rääkis, et mõni inimene kõib terve elu ringi, pole kusagil rahul ja ei saavuta midagi oma elus. Ma arvan, et ta rääkis minust, aga ma pole päris kindel. Minu meelest taas üks kitsas vaatenurk. On vahe, kas käia sihitult ringi või liikuda sihipäraselt edasi kasutades erinevaid võimalusi.

Ma arvan, et see kala-vabrik ei ole just koht, kuhu end pikalt parkida. Kasumlikkus on madal ja selles sektoris pole näha, et kasumlikkus kasvaks. Lisaks pole sellel piirkonnal erilist tulevikku. Minu meelest oleks rumal end sinna matta. Ma näen ju neid, kes on seal töötanud 35-40 aastat. Nad on oma nooruse, tervise ja vaimsetervise sellele ettevõttele andnud, aga kasu ei midagi. Nende ainus rõõm on uute inimeste peale karjumine. Palk on niru, mõni elab ikka veel üürikorteris. Välismaal pole eriti käinud. Näen, kuidas nad valude käes piinlevad. Üks naine karjus valust ja neadis seda ettevõtet. Miks ma peaksin tahtma endale sellist tulevikku?

Vahet pole, mida ma teen või ei tee või ütlen või ei ütle. Nad näevad minus vaid rumalukest. Kõik, mis teen on vale. Jah, olen neile lihtsalt üks kloun, kes lõbustab neid aeg-ajalt (nt nutan tööl). Ülemustele olen mugav, sest kui idiootidel on lõbus, siis kurdavad nad kontoris vähem. :D

Aga küll tuleb uusi kloune peale. Mina liigun edasi. Ma väga loodan, et ühel päeval ma neile veel näitan, kes on loll ja kes mitte. See päev tuleb. Alati on tulnud, tuleb lihtsalt kannatlik olla ja järjepidev. Esimesega on natuke probleeme, aga teisega saan hakkama.

Aitäh, et ära kuulasid/lugesid! :)

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 11 kommentaari

Võiks midagi kirjutada?

Elasin selle nädala üle. Raske oli, aga sain hakkama.

Järgmine nädal peaks selguma kooli-asi. Kas? ja Kuna?

Eile tõstsin kaks korda rasket kasti (20-25 kg). Tegin vist seljale liiga. Eile ei tundnud midagi.

Täna tööl kummardusin ja pöörasin natuke oma keha ning alaselga lõi korraks meeltu valu. Pärast seda on pistelist valu olnud. Nt kui lähen trepist alla või ülesse. Arvan, et üks lüli läks natuke valesti, et piisab kui end põrandal natyke väänan. Oleks tobe, praegu töö-vigaseks jääda, kui olen töö üles-öelnud ja kaks aastat end seal kulutanud. :D

***

Täna kuulasin tööl muusikat. Minu vana MP3-mängija pidas tublisti 8 tundi vastu. Juba hommikul alustas Inge vigisemist, aga ma ei kuulnud ega näinud. Üldse ei huvitanud.

Esmaspäeval pean ka temaga koos töötama. Varsti pannakse mind karistuseks temaga liini peale. Mul on 18 tööpäeva veel ja võetakse ikka viimast. Aga hea on. Kui sellest on nii vastik maitse suus, siis pingutan kohe ekstra, et sellelt allakäigu trepilt minema saaksin.

***

Tööl läheb keeruliseks. Praegu on puhkuste-aeg. Poolakad sõitsid minema, tulevad alles kolme nädala pärast. Kolm inimest on kodus (rasedad), nüüd lisandus veel kolm rasedat, üks on juba kodus. Ei saa töötada, süda on koguaeg paha. Teine ei saa töötada spetsiaal-liinil, mille õppe ta just sai ja seda oskavad vaid vähesed.

Täna oli meie liinil kaks täitsa uut inimest. Masina peal nad ei olnud, sest neil puudub väljaõpe. Lihtsalt pole inimesi kusagilt võtta.

Lisaks läheb palju inimesi penionile, sellel aastal 5-6 tükki. Eelmisel aastal 5 inimest. Töövahendusfirma ei suuda piisavalt inimesi anda. Lihtsalt pole kedagi võtta. Uued on Süüriast. Seega õhkkond tööl hakkab muutuma.

***

Ma käisin ilma meigita tööl. Pärast nutmist on mul olnud täis-meik peal ja nii vist jääbki. Kui meik on peal, siis mul oleks nagu mask ees. Mängin oma rolli ja kellegi vingumine ei muserda mind. Ei tahaks maskiga käia, kaua ma end nii-viisi varjan, aga näed, ei saa. Inimesed ei oska tegelikku mind hinnata. :D

Või neile meeldib see fake-Minny rohkem. :) Mina ei taha see fake olla, aga päris mina võtab kõike liiga südamesse.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Nutsin jälle tööl

Eile läksin hilja magama, aga omast arust magasin hästi. Inge väsis ära ja hakkas vinguma. Poolakad saadeti teise osakonda, seega jäin mina talle ette.

Aga hea uudis on see, et täna andsin lahkumisavalduse sisse. 31.07.2018 on viimane tööpäev seal põrgus. Loodan, et jääbki viimaseks, enam pole vajadust sinna minna.

Kõik läheb hästi. Lihtsalt peab minema.

Väike tagasilangus ka. Ma lõikasi  enda kätt tahtlikult oma personaalse noaga. Väike kriips, aga… Noh. Olen vist taas põhjas, aga siit saab ju vaid ülespoole liikuda. :)

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

“Crazy” nagu alati

Ma ei tea, kas hormoonid möllavad või hakkan vanaks jääma või mis see on… Aga ma ei suuda enam seal töötada. Otsin paaniliselt võimalusi ära tulemiseks.

Reedel ma tundsin end nagu idioot seal. Ma olin väga lähedal, et nende peale karjuda. Ma olen juba 2 aastat arvanud, et mina olen see loll ja idioot, et neil on õigus. Mõnikord on väga raske leida nende rumalustele või idiootsustele põhjendus või põhjus…

Ma olen rääkinud inimestega väljast poolt seda ettevõtet. Nad ütlevad ühest suust, et ma ei ole idioot ega sitt ega loll. Pigem saan just positiivset tagasisidet.

Tagasisidet olen saanud väga erinevatest kohtadest ja ma pole isegi mitte küsinud seda. (Nt minu hambaarst, uued tuttavad, kohtumised metsas (kui koeraga jalutan)…).

Ma ei suuda enam end idioodiks pidada. Ma ei ole seda. Ainus koht, kus mind selliseks peetakse on see neetud ettevõtte. Mul on palju konkreetseid fakte väljast poolt ettetvõtet, et ma ei ole idioot. Seega, ma ei ole seda. Neil, seevastu pole peaaegu ühtegi fakti, mis tõestaks, et ma olen idioot. Jah, kaks aastat tagasi olin ma seda, tegin vigu, aga ma olen tohutult arenenud, aga nad ei näe seda. Nende aju ei suuda aktsepteerida, et üks inimene võib kahe aastaga nii hüppeliselt areneda. Neil on mingi kivistunud ettekujutus minust (minu algusaegadest) ja see on nende ajusse sisse põletatud ning nii nad mind näevad. Ma ei saa seda muuta. Mul pole ka kuhugi kaevata, sest lahendusena pakutakse: “Ära kuula neid! Las nad räägivad!” “Ei,” kaua ma end maha surun ja lasen neil rääkida ning mind alandavalt kohelda. Kui kaua nad end tõstavad, minu maha peksmise arvelt… Kui kaua?

Ma püüan enda viimaseid raasmeid kokku koguda, rahulikuks jääda ja sõbralikult lahkuda. See on minu soov. Võib-olla on neil õigus ja ma olen idioot, siis maandun ma ringiga seal uuesti ning töötan ka 30-40 aastat. Hoidku jumal mind selle põrgu eest! Ausalt.

***

Ma arvastasin, et mul on haigus või foobia. Teinekord on mul tungiv vajadus, kellegagi rääkida, kommunikeeruda ja kui too vastab, et praegu ei saa (töö või midagi), siis lähen ma endast nii välja, et kustutan kontakti ja edaspidi eiran teda.

See on mul juba eksi ajast. Tal oli teine foobia, et kui minu kõnedele 3 sekundi jooksul ei vasta, siis koju tulles on asjad pakitud ning üks isik, mida kirjeldab hästi “pilt on aga häält pole”. Ma võin olla vihane pikkaaega. Aktiivselt vihane 1-2 nädalat, aga passiivselt isegi aastaid. Nt Lars kannatab mu vaikuse/ignoreerimise/vältimise-streigi all juba aasta. Ei paista kusagilt, et see hakkaks lõppema. Ei ta ei kurda. Tal on ilus uus elu.

Igathes, see foobia on vist nii tõsine, et ilma kõrvalise abita see ei muutu. Ja kuniks see ei muutu, ei saa mul olla sõpru ega kallimat, sest keegi ei suudaks mind sellisena taluda. Aga ma võin ju leida elu ilu ning võlu ka üksindusest. Minu kuri teisik peeglis on üsna truu kaaslane mulle. :D

***

Olen selline äärmustesse langev inimene. Kui mulle öeldakse, et sa võid igalajal mulle kirjutada ja ma alati vastan, siis ma kohe proovin. Ja kui see pole nii, siis vihastun. :D Ma suudan alati leida kõige ebasobivama aja. Mul on alati kriis just siis, kui teistel on kiire. Oh, minu segast peakest.

Aga jah… Tunnistan probleemi ja püüan sellega elama õppida. Vähem internetti ja sotsiaalmeediat. Saan hakkama. :)

***

Kõik läheb veel hästi, sest teisi variante ma ei aktsepteeri. :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Ikka vanaviisi, ikka vanaviisi

Rune, kellega oli meeldiv pikki kirju vahetada, on vist nüüd minevik. Ma vist solvasin teda. Ma olen lihtsalt nii (liiga) osav. :) Mis seal ikka. Ega ta polnudki mind väärt.

Olen kirjutamas kaaskirja, püüan end lainel hoida. Noh, et ma olen hüpper, supper lahe ja osav.

Ma natuke kurb olen, aga mis läinud see läinud. Ma ei tahaks kellegi ees paluma ega põlvitama hakata, seega… Liigume edasi.

***

Töökaaslasega kohtusin teist korda. Ma mõtlen, et käisin tal teist korda külas. Eesmärk oli teha temast pilt, et teda joonistada. Ta soovis ja ma lubasin. Kohusetundlik olen. Võib kaaskirja kirjutada.

Ta ütles, et tal on midagi Anne Mette kohta öelda, et tööl ei saa. Pidavat olema väga põnev. Ma olen siin vahepeal vananemisega tegelenud ja olin väga huvitatud sellest kõlakast. (Kuigi ma propageerin siin, et pole ilus teistest inimestest koledasti rääkida ega nende üle naerda ega midagi. Nii kaua kuni see pole mina, kellest räägitakse, on täitsa ok teistest inimestest rääkida.) :D

See kõlakas oli kohaliku väärtusega. Ma olen vähe kaugemalt pärit, seega ei olnud see uudis küll väärt seda pikka sõitu ja kolleegiga istumist.

Selle kolleegi puhul on ainuke pluss, et ma kuulen, mida tööl räägitakse. Saan kinnitust oma infole või siis, et ma olen asjast valesti aru saanud. Aga see pole väärt ajakulu ja temaga suhtlemist.

Ma ei tunne temaga end hästi. Ta on natuke liiga pealetükkiv. Ta lunib kiitust, aga ma olen kole kehva komplimentide tegija. Ei taha pahasti ka öelda, aga pole nagu midagi ilusat öelda.

Ma ütlesin talle, et ma ei usu, et ta näeb mind kui sõpra. Ta ikka raiub vastu, et võtab mind kui sõpra ja ei oota midagi muud ega unista millestki muust. Samas küsib pidevalt, kas ta on kena minu meelst, ega ta minu jaoks liiga vana ole.

Anne Mette ütles talle, et mina olevat viimasel kuul õide puhkenud ja ta tõi kohe välja, et see on ju juhtunud täpselt pärast seda, kui me suhtlema hakkasime. Siis ütles, et ma muutun kohe nii rõõmsaks kui teda näen. Küsis, miks? Kui ma vaid teaksin…

Kui ma talle ütlesin, et mul on üks teine taani sõber, kellega ma olen kohtunud nüüdseks juba üle aasta. Et ma usaldan teda ja käin tal külas, siis Kristeni silmad jooksid vett täis. Ma nägin, et ta oli sellest uudisest endast väljas.

Mida ma valesti teen? Kas mina teen valesti või lihtsalt suhtlen valede inimestega? Ma kirjutan karmilt ja otse välja… Ma ei oska läbi lillede.

Sellised kerge arengupeetusega inimesed kipuvad arvama, et ma olen neist huvitatud. Nad loevad minu sõbralikkusest välja, et see on meeldimine. Ma oletan, et teised on nende vastu otsekohesed ja natuke eemaletõukavad. Noh, neil on piinlik suhelda sellistega. Paar tervitussõna vahetavad, aga selline pikem, sügavam suhtlus tundub natuke alla lati. (Enesekindlad nagu nad on.)

Mina tahaks ikka anda võimaluse ka nendele teistsugustele inimestele. Noh, teinekord võib sattuda päris huvitavate inimeste otsa ja näha asju teise nurga alt.

Aga kui suhtlus jõuab sinna punkti, kus hakatakse küsima “Kuidas ma välja näen? Kas ma olen sinu meelest kena? Miks sa suhet ei taha? Mõtle, kui me oleksime paar? Kui sa oleksid minu kallim? Kui ma näen sinu meelest ok välja ja ma olen sinu meelest usaldusväärne, siis miks sa minuga suhet ei taha?…”

Viimasele küsimusele tahaks vastata, et ma olen vaimselt katki, ma armun vaid “ass hole“-dess. Et kuna sa seda pole, siis kahjuks mul ei ole sinu vastu tundeid… :D

Kristeni naljad on ka natuke imelikud. Ma ei saa neist aru. Need on kohati lapsikud. Noo nii lapsikud, et teinekord kui ta nalja teeb, siis tahaks talle kohe kaasa tunda, et ta nii rumaluke on.

Ma arvan, et elu on liiga lühike, et hakata muutma keskonda ja inimesi. Nagu Heiki ütleb, maailmas on miljoneid mehi, mine ja vali uus. :D

Ehk siis… Kui pole klappi ja mõned võimalused on antud, siis tuleb edasi liikuda. Ei sobi, mis seal ikka.

Nt, mina ei sobi Runele (olen talle kaks kirja saatnud nädalase vahega), vastust pole tulnud 2-3 nädala jooksul. See on vist ilmselge märk, et pole ikka huvitatud suhtlemisest. Ei taha otse küsida, minu meeleheide paistab äkki liiga välja. :P

Püüan Kristenile vähem naeratada ja hoian üldse natuke eemale. Siis on selge, et ma pole huvitatud.

***

Homne väljakutse on, et lähen ilma meigita tööle. Pärast nutmist 17. jaanuaril olen ma alati kasvõi ripsmed ära värvinud. See annab natuke enesekindlust.

Ma püüan homme minna null-meigiga. Raske saab olema, aga mul on mu nätsud. Vast on abi.

***

Varsti on vist tulemas Minny taas kooli projekt. Uurin pinda, vaatan ringi. Aeg annab arutust. Eks näis!

***

Lars… Ma oleks tema tõttu trepist alla kukkunud. Tavaliselt ta istb õues. Kui ma viimase pausi ajal ühest hoonest teise lähen, siis ta istub ja räägib telefoniga. Viimasel ajal pole rääkinud. Ju tema pediküürist kallim ei helista nii palju, see mõnus armumise faas on läbi saamas. Argielu hakkab tekkima.

Igatahes… Reedel teda polnud seal, kuigi ilm oli ilus. Ma olin õnnelik, et sain sellest vastikust ja ebameeldivast kohast valutult läbi. Aga ei… Ta oli end parikud koridori. Treppide juurde. Mõnusalt end toetanud vastu aknalauda ja ilutses seal. Ma avasin koridoriukse kerge naeratus näol, sest olin valutult kriitilise koha ületanud. Ja seal ta oli. Naeratas. Minu nägu muutus süngeks. Kiiruga suunasin pilgu maha ja jooksin temast mööda, trepist alla. Aga mu kummikud on number suuremad ja veest libedad, seega peaaegu kukkusin.

Tagasitulles oli ta kadunud. Minu rutiin on, et edasi lähen ma suurde söögiruumi ja vaatan, kus ma järgmisel päeval töötan. Ning tema tuli sealt välja… Valus oli.

Ma püüan teda vältida nii palju kui saan, aga ega see selles ettevõttes väga ei õnnestu. Seega püüan ma pingsalt otsida uusi võimalusi.

Kirjutan ilusat kaaskirja. Otsin õppimisvõimalusi jne…

***

Kuna mina ükskord elama õpin? :) Ma vihkan end nii palju, et piinan end igal võimalikul moel. See on lihtsalt hale naljakas juba. Pole seda elamise käsiraamatut kaasa antud ja elamise anne ka puudub. :)

***

Õnneks on mulle aastaid antud, et on veel aega harjutada. Ma arvan, et oma elu jooksul suudan ma ära proovida ja katsetada kõik asjad, mida mitte teha. Kui ma need üles kirjutan, siis võib-olla mõnel teisel on selle võrra lihtsam. :D Saan niigi palju kaasulik olla oma äbarusega, ädisusega. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Seiklusi

Kolleegi, kellega ma kohtusin, nimi on Kristen. Täna tööl me läksime pausilt ära koos, kaks korda. Ja meie taga tulid poolakad. Nad hakkasid kudistama, et me oleme paar ja tegid selle kohaseid märkusi ja mina… :D

Ma võtsin Kristenilt ümbert kinni ja ütlesin, et me oleme nüüd armstajad (pruut ja peigmees). :D Poolakad hakkasid seda häält tegema, mida tehakse komöödiaseriaalides, kui inimesed suudlevad. Ma olin rahu ise. Mul oli ka jumestuskreem peal, seega oli enesekindlust ja punakas põsk ei paistnud välja.

Seevastu Kristen läks näost täitsa punaseks ja tardus mu käte vahel. Siis lasin ma ta vabaks, ta jalutas tagasi ja püüdsi taanlastest mees-kolleegidele asja seletada, aga nood ei tahtnud midagi kuulda. Ma muigasin võidurõõmsalt.

Täna sellest rohkem juttu ei tehtud. Kristen arultes FB-s minuga, et kas meid hakatakse selle pärast nüüd narrima või norima või tögama. Viimane on vist see kõige sobivam sõna.

Me rääkisime sellest või sellisest olukorrast. (Üks kord ma kallistasin teda kantiinenis, aga siis olime vaid meie.) Ma hoiatasin, et see võib juhtuda ka avalikult. Ma olen kord juba selline. Ta vist ei uskunud. :D

Igatahes, täna panin ma ta piinlikku olukorda. Ma ei tea… Ma naudin, kui mehel on piinlik. Nagu positiivses mõttes või häbelikkusest piinlik. Nad koguvad end kiiresti ja neile on see muljet avaldanud, aga see hetk, kus isegi selline isane lõvi läheb näost punaseks ja kohmetub korraks… See on hindamatu ja ma tunnen end nii võimukana ja oi, kuidas mulle võim meeldib. :P

***

Ma ei tea, kas jutt liikus edasi ja kui kiiresti see liikus. Aga täna oli Lars häirivalt sageli minu vaateväljas. See on paganama raske mulle. Tahaks midagi öelda, tahaks karjuda, nutta, sõimata, peksta… Aga ainus, mida ma saan endale lubada on eiramina. Seega näitlen ma, et ma ei näe teda, ei kuule, ei saa aru… Aga sisimas keen. Kaua ma sedasi jaksan, ma ei tea.

***

Natuke kurvemat teemat ka.

Lugesin kirjanik Margus Karu kohta ja depressiooni kohta. Kui tema surma-uudis ajalehes oli, siis jäi see mulle silma, aga see ei tekitanud mingeid emotsioone. Nüüd… Lugesin, et tema lähedased ja sõbrad igatsevad teda.

Hakkasin uurima, et mis siis juhtus… Ja tema lugu on üsna sarnane minu looga. Või noh… Väike osa… Ma pea mainima, et paganama ilus mees oli. Oleks ma vaid seda teadnud, oleksin ta endale “koduloomaks” võtnud. Oleksime üks-ühe võidu surmast ja elust rääkinud.

Mul ei ole diagnoositud depressiooni, aga ma tajun, et mingid ilmingud mul on. Ma toimin väilselt ok-lt. Käin tööl, suhtlen teistega. Ma pole seltskonna hing nagu tema seda oli, aga vahel ma eksisteerin halli hiirekesena teiste keskel.

Mulle meeldib ka lihtsalt ära kaduda (suurtelt üritustelt, FB messengerist… muudest jutuajamistest). Lihtsalt lähen vaikselt ära, hiilin minema. Seega on see mulle väga tuttav olukord. Ja ma olen selles ka üsna vilunud. Muidugi see on minu enda arvamus.

Tema hirm oli, et ta läheb hulluks, et kaotab kontakti reaalsusega, hakkab elama oma fantaasiates või arvab, et tema elu on üksnes fantaasia, mitte reaalsus. See oli see osa, mida ma ei mõista.

Minu hirm on, et ma olen liiga naiivne ja mehed kasutavad mind seetõttu “seksileluna”. Et keegi ei armasta mind ja mulle öeldakse ilusaid asju vaid seetõttu, et saaks koos minuga voodisse ronida. Kusjuures vaid üks kord. Et rohkem polegi vaja. See on haiglane…

Noh, ja ma tunnen end väärtusetuna ja ebaolulisena, et olen olen vaid teistel jalus. Need tunded olid meil samad. Ma mõtlen, et ta tundis sama moodi.

Tema rääkis avameelselt oma suitsiidi mõtetest ja otsis abi ning ütles, et ta ikka tahab ise hakkama saada ja arvab, et saab hakkama, et ta hoidub enesetapust.

Ma viimasel ajal räägin ka palju surmast ja enese vihkamisest. Mitte küll perekonnaga, aga mõne teise inimesega.

Mina ei ole kordagi depressiooni deagnoosimiseks artsi poole pöördunud. Pärast lahkuminekut, küsisin ma tablette, et magada, sest kõrgkoolis oli vaja käia ja seetõttu oli vaja magada, kuid ma ei suutnud ja kui mitu päeva pole korralikult magada saanud, siis hakkab katus natuke sõitma. Ma võtsin Xanaxit umbes ühe nädala jooksul ja pool tabletti enne magama minekut. Rohkem polnud vaja. Edasi oli raske, aga ma suutsin toimida.

Ja sedasi ma olengi toiminud. On tõuse ja mõõnu. Viimasel ajal on mõõnu rohkem kui tõuse. Püüan tuvastada põhjused ja lihtsalt toimida.

M. Karu viimane raamat või selle sõnum… Ma pole seda lugenud, aga kui tema õde ja sõber seda kirjeldasid ühes saates… Igatahes… Ma tunne ka, et ma ei sobitu sellesse ühiskonda. Ma olen nii raamist väljas. Kord olen ma antiik-nunn, siis kirglik-punapea ning seejärel depressiivne-vanaema. Jah… Inimesed minu ümber pidevalt ütlevad: “Ma poleks seda sinust uskunud.” Nii positiivses, kui negatiivses võtmes. “Sa üllatad mind igapäev.”

Ma ei tea, kes ma olen või mida ma tahan. Kui ma leian kellegi, kellega jutt klapib, siis kõik läheb nagu hästi ja ühest hetkest ma keeran täitsa ära. Ma hakkan kahtlema tema igas sõnas. Ma arvan, et ta valetab, et ta manipuleerib minuga, et ta kasutab mind vaid ära jne… Ja minu kahtlus paistab välja. Ning lõpuks blokeerib see inimene mu ära. Kirjutab virtuaalse sildi “see on täitsa hull”. :D

Ma arvan, et ma olin teismelise eas pikalt depressioonis (mu ema oli ka, ju ma nakatusin temast). :D

Mul on ka väga kahju, et M. Karut enam ei ole. Mul oleks palju küsimusi ja teemasid, mida tahaks temaga arutada, aga enne ma teda ei tundnud ja nüüd pole mul enam võimalik teda tundma õppida. Jäin hiljaks. Alati jään ma hiljaks. :)

Igatahes. Tema lugu lugedes, ma natuke samastusin temaga. Kuid lõpuks jäi mu pähe kõlama vaid üks küsimus. Miks tema on surnud ja miks mina elan?

Palju aastaid tagasi sattusin ma youtubes ühele videole, mis oli tehtud ühe noore tüdruku mälestuseks. Taas, väga ilus tüdruk oli. Teismeline. Oli poisiga klubis tülli läinud, poiss jättis ta maha ja tüdruk hüppas kodu aknast alla (enne oli vist emaga tüli). Üks sekund ja kõik.

Olen lugenud ka ühest naisest, kes hüppas rongi ette ja kaotas jalad, aga jäi ellu. Nüüd elab ilma jalgadeta, aga on abileus ja on isegi tänulik oma elu üle, selle uue võimaluse üle, olgugi, et ilma jalgadeta nüüd.

Seega ma mõtlen, et need, keda ei ole, oleksid ka õnnelikud, kui neile oleks antud veel üks võimalus.

Ja siis mina… Ma olen mõelnud rongi ette hüppamist, arvasin, et see on 100% või 99% tõenäosus surra silmapilkselt. Aga see jalgadeta naise lugu hirmutas mind. Mina ei suudaks küll jalgadeta elada. Ma olen praegu füüsiliselt ok, aga tunnen end nagu vigane. Seega ilma jalgadeta ei saaks ma hakkama.

Auto peale ma ka ei looda, sest on palju lugusi, kus inimene on end vigaseks sõitnud, seega selle puhul on üsna suur tõenäosus vigaseks jääda… Ja suremise tõenäosus on väiksem. Kuigi eestis on üks koht, mis võtab nagu vikatiga. Anyway… See meetod on minu menüüst väljas.

Teine variant oli jääkülm vesi. Toona mõtlesin Emajõe peale. Aga siis ilmus lugu, et üks neiu hüppas vette ja üks noormees läks teda päästma. Noormees hukkus, neiu päästeti (süda talvel). Seega pole ka see variant eriti kindel.

Nii ma siis toimingi siin.

Tablette olen ka proovinud. Mingeid suvalisi valuvaigisteid mingi 7-10 tükki. Uimaseks jäin, aga ära ei surnud. :D

Autoõnnetuses olen ma olnud. Mu koljuluus oli auk ja mõra, nüüd on see metalliga parandatud. See oli väga ammu, olin siis 12-aastane. Juba seepärast ma sellele autoga sodiks sõitmisele ei panustaks.

Ma elan, sest ma pole leidnud veel toimivat kindlat meetodit, kuidas lõpetada elamine. Plus see, et ma toimin, saan aidata vaeseid, kodutuid kasse ja koeri, praegu aitan oma vanemaid. Nad on mul natuke… teistsugused. Neil peab silma peal hoidma ja rahaliselt vahel natuke aitama… teine generatsioon.

Mul on minu väike hobi, selleks on oma vanemate eest hoolitsemine. Peamiselt rahateenimine. :D

Tavaliselt, kui mina räägin oma suitsiidsetest mõtetest, siis äeldakse “ära tee seda”, “see on rumalus”, “viska see tobe mõte peast välja”. Püütakse blokeerida need mõtted. Jah, nad suudavadki seda, vaid lühikeseks ajaks. Kui ma üksi jään tulevad need tagasi. Lõpuks ma ei tahagi nendega sellest rääkida, sest ma tunne, et nad ei mõista, nad ei toeta mind. Nad on minu vastu…

Seega… Mul on vaid teooria, ma pole seda katsetanud ja see on natuke riskantne teooria… Aga… Mina istun üksi ja mängin oma peas kogu selle enesetapu stsenaariumi läbi. Tavaliselt tulevad mulle pisarad silma, kui ma kujutan ette, kuidas ema nutab ja hakkab end süüdistama, kui saab teada, et mind enam pole… Isa muutub veel närvilisemaks ja surub oma tunded alla. Ta on vihane enda ja minu peale ning hakkab end välja elama nende peal, kes veel tema ümber on.

Siis tulevad mulle pisarad silma ja ma mõtlen, et seda ma ju ei taha. Olgugi, et mind enam pole, aga see pole ka see, mida ma tahan. Jah… Seega olen ma mõelnud, et kui ma olen kaugel ära ja ma ei suhtle nendega eriti. Aastas korra saadan sõnumi või nii… Et kui ma siis ühel aastal enam ei vasta ja järgmisel ka ei vasta… Midagi nii, nagu see neiu, kes tuvastati 20-30 aastat pärast tema surma (tema puhul oli tegu tapmisega). (Tema elas vist Ameerikas, tema õde elab Kanadas, aga on Eestist pärit).

Muidugi mina olen nii palju naiivne, et ma vahel usun või loodan, et see suur õnn tuleb minu õuele ja jääb kauemaks. Lihtsalt tuleb olla kannatlikum. :D

Igatahes… Mina toimin ja füüsiliselt elan (vaimselt olen natuke koomas). :) Aga neid teisi enam ei ole. Natuke kardan, et kas minust saab ka üks nende teiste seas. Praegu arvan, et ei saa. Aga mul pole õrna aimugi, kuidas neil oli kaks hetke enne surma. Kui lähedal olen mina sellele?

Oma silmaga nägin, et surm on üks sekund. Minu vanaisa. See tähendab, et kui mul on ühel hetkel hästi halb olla. Vaimselt vasardab peas, et olen väärtusetu, laisk, rumal, litsakas jne… Siis teen midagi ja kõik… Ma vahel teen rumalaid asju. Vaid üks sekund ja ning siis nutan aasta või kaks. :D

Kunagi keegi küsis, kas ma elus midagi kahetsen kah… Jah… nüüd ma kahetsen, aga kui ma poleks seda teinud, siis oleksin kahetsenud, et ma seda ei teinud. Tean, et aeg läheb edasi ning siis on kergem leppida olnuga. Siis enam ei kahetse, siis naeran oma lolluse üle. :D

***
See oli üks avameelne ja hell postitus. Ma väga loodan, et see pigem hoiab inimest tagasi. Et ta mõtleb veel kümme korda enne, kui teeb ja siis veel sada korda ja lõpuks siiski ei tee enesetappu.

Lugesin just, et üks pururikas naine tegi enesetapu, sest mees nõudis lautust (New York). Naine jättis tütrele kirja, et isa on süüdi. Jutud olid, et naisel oli aastate pikkune depressioon ja mees ei suutnud enam nii elada… Tal oli minu unistuste elu. Jah, see seletamatu must auk kosmoses (loe depressioon). See on tõsine ja ohtlik… Ma ei mõista hukka. Samas ei mõsita, ei saa aru miks…

Aga mul on nii paganama kahju, et elusid ei saa vahetada… :D Ma läkesin hea meelega oma depressiooniga tema ellu ja ta võiks siis minu ellu tulla. Äkki oleksime mõlemad lõpuks rahul… Mul on raske leppida, et üks inimene lõpetas minu unistuste elu. Tegi haiget oma tütrele võttes temalt ema ja tekitades viha ja põlguse isa vastu, seega mõlemad vanemad on läinud. Milles see laps süüdi oli? Jah… depressioon ei mõtle, kuid kahjuks tegutseb…

***

Vabandan nende kurbade mõtete pärast. Minuga on ok. Ma olen väsinud ja kui välja puhkan, siis olen krips ja kraps jälle.

Hoiame mulle jätkuvalt pöialt, et see õnn ikka minu õuele tuleks ja hästi suur oleks. :D Taas sain ära-õtleva vastuse, maksuamet ei pea mind pädevaks, haridusest ei saa küll puudu jääda (Taani riik tunnistab mu magistrikraadi), seega tuli puudu kogemusest, samas ma tean, et nad võtavad inimesi, kes käivad kutsekoolis või kes võtavad gümnaasiumi ärilise kallakuga koolis. Seega, mulle väga tundub, et mu võõrnimi ei sobi. Tahaks protsessida. Aga ei veel… Ma ei hakka end haletsema. Ma otsin kõvemad relvad ja proovin uuesti.

St kirjutan ilusama kaaskirja, käi end näitamas (viisakalt ja riided seljas) ja näitan neile oma dokumente ja Taani haridusministeeriumi otsust, hinnangut… Ai, saatanad, Minny jaoks ei ole “ei” vastus. Minu sõnastikus seda ei ole. :D Ma ei aktsepteeri eitavat vastust. :D

***

Ma rääkisin Jan’le, et oma eelmise suhte algusfaasis pakksin ma oma eksi asju iga tüli käigus. Üsna tüütu oli, neid oli mitu korda kuus, pea iga nädal. :D Siis ma ütlesin, et kui ma närvi lähen, siis hakkan tema asju pakkima, et mis ta siis teeb. (Olime tema majas.) Ta ütles: “Noh, mis ma siis ikka teen, eks ma siis magan autos.” Tore. Poiss on õppimisvõimeline. Minny ei aksepteeri “ei”-d. :D

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Niisama

Kohtumine kolleegiga oli õdus. Ma rääkisin liiga palju. Mulle tundub, et ta on minust liiga palju huvitatud. Ma tundsin, et ta liialt piirab mind või lämmatab. Igatahes… Ma pole kindel, kas ma temaga veel kohtun, kuid otseloomulikult pole ma talle seda öelnud.

Tööl me eriti ei kohtu ja eriti ei suhtle. FB-s ta ikka aeg-ajalt midagi kirjutab.

Kindlasti on keegi huvitatud tema parameetritest/tehnilistest andmetest. :D Ta on minust 13 aastat vanem (sinna 45 eluaasta kanti). Ta ei ole välimuselt atraktiivne, st tal ei ole Brad Pitti nägu. Ta on vabatahtlik tuletõrjuja, ta on hooliv. Ta oleks suurepärane mees ühele naisele, aga see naine pole mina. :D

Ta elab üürikorteris. Mis minu jaoks on natuke hirmutav. Minule annab see signaali, et inimene ei mõtle majanduslikult ette. Ehk siis, inimene on majanduslikult lühinägelik.

Lisaks on ta selles väikses linnas kinni. On rahul selle külaeluga. Mis pole üldse mitte minulik. Vähemalt praegu ma tunnen, et mind lämmataks see pisike, rusuv, kitsa silmaringiga kogukond.

Ma loen oma teksti ja tahaks juba negatiivselt kommenteerida. :D Ma olen küll kasutanud negatiivse kõlaga sõnu ja minu hoiak on natu negatiivne, aga ma ei taha öelda, et see on halb. Pigem… See pole minu jaoks. Praeguses eluetapis ma tunnen, et pole minu jaoks.

Selle kolleegiga rääkides tunnen ma end natuke piiratult, kammitsetult. Ma ei saa teha oma “ulakaid” nalju, sest ta arvab või loodab, et see on tõsi. Pärast on kole ebameeldiv seletada, et tegelikult ma ei taha temaga suudelda ega midagi…

Ma ei saa rääkida temaga elust, filosofeerida. Ta ei ole kunagi mõelnud nii sügavalt elu üle… Ta ei saa minust aru, ta ei mõista mind. Selles mõttes, et ma ütlen talle, et ma ei suuda kedagi usaldada. Ta ütleb, et teda võin usaldada ja kõik. (AM ütleb seda sama ja ometi ma näen, et ei saa.) Seega puhtalt/lihtsalt sõnad minus usaldust ei tekita.

Siis nõuab ta minult, et ma lubaksin talle, et ma ei vihka end enam, et ma armastaksin end. Ta tegi seda väga nõudvalt. Aga see ei muuda aastate jooksul kogunenud viha, tundeid… Tema arvas, et nii lihtne see ongi. Kuidas ma talle selgeks teen, et ma tean, et ma pean ennast armastama ja ma tahaksin seda teha, aga ma ei oska. Juba mitu aastat olen püüdnud, aga ei saa hakkama. Tema käitumine tekitab vaid lisa stressi ja vajaduse näidelda, kedagi, kes ma pole.

***

Jan’le rääkisin Larsist. Mul hakkas kergem, aga ta andis minu tegevusele (kerge) negatiivse hinnangu. Oh, kuidas ma vajaksin pühholoogi, kes kuulaks ja ei jagaks hinnanguid. Lihtsalt kuulaks ja patsutaks kätt, ütleks, et kõik teog ja tundend on lubatud ja neil on põhjus ja need on õigustatud… :D

Ma vihkan ennast. Ma tean, kui tobe see kõik oli ja kui vale. Mis ma teha saan? See oli. olengi tobe ja vale, aga see olen mina.

Tegelikult ei muuda enese vihkamine mitte midagi. Ühiskond mõistab mind hukka nagunii, miks siis ise seda teha. Mul on õigus end armastada isegi siis, kui ma vigu teen. Hea oleks, kui mul oleks mõni sõber, kes mind hindaks koos mu vigadega ja/või perekond.

Ma selgitasin endale, et see juhtus, sest vanaisa surm mõjus mulle laastavalt. Terve aasta on mu peast pühitud. Ma mäletan inimeste vanuseid ühe aastalise veaga. Peaaegu kõik vanused ütlen ma ühe aasta võrra vähemana. Ma ei mäleta eriti, mida ma eelmisel aastal tegin. Enamasti istusin ja vaatasin lage või magasin.

Ma ei tea, kas ma olen sellest leinast üle saamas või läheb see aasta sama rada. :D Praegu ma tunnen, et olen natuke juba ellu tagasi tulemas. Mul on natuke jõudu ja tahet midagi teha ja midagi muuta. Loodan, et enam sii suuri vigu ei tee, aga… Ma olen ju kõigest inimene, vahel lihtsalt proovin 3-4 korda sama viga, lihtsalt, et olla väga veendunud, et see on viga. :D

Jah, tegin vea, aga mul olid rasked ajad. Ja selles veas osales kaks inimest, seega polnud see üksnes minu viga.

Ja mul on õigus end armastada sellegi poolest. Elu läheb ju edasi. Mis seal ikka. :)

***

Enesekindlust pole. Ma juba kahtlen, kas ma üldse midagi teha oskan. Tegelikult ka. Mõtlen, et äkki ongi mu diplomid juba wc-paberi väärtusega/omadustega. :D Nad ütlevad, et kui inimene tunneb end rumalana, siis ta õpib, see on õppimise protsess. Sellisel juhul on ju hea, et ma end nii tunnen. :D

Ma nii tahaksin olla oma erialases keskonnas ja artutleda või lihtsalt kuulata tarku inimesi. Ma mõtlen selliseid, kes on reaalselt targad ja teavad midagi, mitte neid, kes vaid arvavad, et on targad.

Põletan aeg-ajalt küünal ja teen muud hookus-pookust ning unistan ja loodan. Vast ikka saan, mida tahan. Ma tõesti hästi väga tahan.

***

Järgmisel nädalal peaks saabuma mu hariduse hinnang. Saan teada, mis haridustase on mul Taanis. Selle paberiga on vast natuke julgem ettevõtete uksi paotada.

Kirjutasin täiskasvanute hariduse asutusele. Nende ülesanne on juhendada ja nõustada sellistes küsimustes. Küsimus oligi, et kuidas ma saaksin praktikat, kogemust. Ootan vastust nüüd.

Ma pean veel oma kaaskirja disainima (mulle see sõna ei meeldi, sest minu jaoks pole sellel sisu). Peaksin võtma kohe mõnusalt aega ja kohe hästi põhjalikult kirjutama, miks mina olen parim maailmas. :D Veel kogun mõtteid.

Pärast tuleks aktiivselt kandideerida kõik-võimalikele kohatadele. Muidugi tuleks jätkata ettevõtete külastamisega. Võib-olla leian mõned tasuta videod nende lehtedelt. Ja peaksin lisama oma päevakavva erialase kirjanduse lugemise. Tegelikult ma mõtlen International Accounting Standards Board‘i veebi lehe lugemist. (Ma pole seda teinud, sest mind kohutab, et see on liiga keeruline minu jaoks. Olen piilunud ka New Yorgi aktsiabörsi lehte, aga seegi kohutab mind väga.) Üks väga ebakindel jänku olen. Kehva kombinatsioon, ma tean. :D

***

Kokkuvõtlikult: Ma pean taaskord võitlema hakkama. Kogun jõudu ja loodan, et saan ka lisavägesid. :D Kas kõik on pidanud oma elus nii palju võitlema oma koha eest nagu mina? Vahel mulle tundub, et mõnel tuleb see kõik lihtsamalt. Nad oskavad suhelda ja on totaalsed ussid ning vassijad.

Muidugi võib olla asi ka minu suhtumises või hoiakus. Ma nimetan seda võitlemisest oma koha eest, samas need teised nimetavad seda elu/võimaluste nautimises. :D

Mul on vastik tunne kedagi maha teha. Krimpsutada kellegi madalamale haridusele nina või nii. Aga äkki peaks? See annaks enesekindlust, kui ma seda suudaksin… Samas on see nii vastu minu tõekspidamistele.

Tipus on ju ka inimlikke inimesi. Tagasihoidlikke ja toetavaid inimesi. Warren Buffett on üks mu lemmikuid nüüd.

Ma ei hakka teiste mahategemist veel praktiseerima. Ma näen päris palju võimalusi, et end parendada ja ise-endaga konkureerida. Näen võimalusi, et end tõsta, seega pole vaja teisi alandada ega maha teha (enese upitamiseks).

***

Seega: (1) otsin enesekindlust, (2) elialast tööd ja (3) rahu hingele (väga hipilik, aga tahtsin kirjutada).

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nägin oma unelmate töökohta

Siin kohalikus maksuameti üksuses oli avatuduste päev. Läksin ka kiikama. Nad laienevad ja seetõttu võtavad tööle palju inimesi (vist 20 tk või nii). Kohale ilmus üle 70 inimese ja kohalik ajaleht oli ka oma esindajad saatnud. Meist tehti pilte ja puha.

Minu lauanaabrid rääkisid oma taustast. Üks oli ärikooli lõpetamas ja ühel oli mega kirju ja äge töökogemus jne… Ja siis olin mina… Kalavabrikust liinilt, välismaalt ja mõistsin vaid ca 30% tekstist. :D Ohh…

Maja tutvustati osade kaupa. N-ö iga laud sai oma giidi (maksuameti töötaja). Mul oli “jackpot”. Meie laua giidiks oli mega-äge ilus noor kutt. Tegi mega head nalja ja oli niisama ilus vaadata. Jah… Vähemalt mu silmad said midagi ilusat näha.

Keldris on ka jõusaal. Maksuameti isiklik. Kui iga kuu maksad, siis võid kasutada nii palju kui tahad. See noormees oli püsielanik seal ja tema õla ning rinnamusklid olid… Ma ei leia sõnu… Midagi väga ihaldusväärset.

Igatahes… Kui ma lauas endast rääkisin, sest minult küsiti, siis plikad pööritasid silmi ja ma võisin nende näost välja lugeda, et mina neile konkurentsi ei suuda pakkuda. Eks ma ise ka arvan nii, aga ma ei usu, et nemadki nii head ja osavad on. Neil on lihtsalt seda jultumust ja enesekindlust, mida mul pole. :(

Nüüd ma nägin ja oma silmaga ja kogesin omal nahal, miks ma ei osutu valituks. Jõudsin järeldusele, et peaksin vaatama mingit õppimise võimalust. Et luua kontakte, et õppida erialast keelt (mitte seda kalavabriku räpast, sõimu…).

Eks ma püüan ära kaardistada, kus ma praegu olen oma arenguga ja siis otsin võimalusi, kuhu ja kuidas edasi minna.

Natuke olen tupikusse jooksnud. Aga see on minu puhul hästi tavaline. :D

***

See Rune, kes maksuametis töötab, kellega me pikki kirju kirjutasime, on teinud nüüd pikema pausi. Ta pole mu viimasele kirjale vastanud. Viimane kord tegin väikse paanika, et ta on mu prügikasti visanud, aga siis ikkagi kiri tuli (pärast kolmepäevast ootamist), seega loodan, et nüüdki vast midagi ikka tuleb. Püüan olla cool ja rahulik.

***

Aga… Mu elu on liiga rahulikuks muutunud. Vähe draamat. Seega hakkasin ma kirjutama ühe meeskolleegiga. Muideks, homme saame kokku. Ma lähen talle külla. Lubas mul keelt karjutada. Lubas mulle taani keelt õpetada. Seega… Jah… näis, mis välja tuleb.

***

Larsi nägemine ja kuulmine ajab mind närvi. Ta oli üsna vagusi ja kadunud, aga nüüd on jälle ekraanile ilmunud. Ma püüan teda eirata nii palju kui võimelik. Ta on aru saanud, et ma temaga ei räägi. Kui ta ütleb “hej“, ma ei vasta. Kui ta vastu tuleb, siis pööran silmad maha või lähen teist teed jne…

Kiikasin ka naabervabriku poole. Minus oli lootus, et ehk äkki septembriks saan erialasema töö kusagil mujal, siis poleks mõtet paariks kuuks naabrite juurde üle minna. Nüüd pärast maksuameti külastust, mõtlen, et kala it is. Et minu saatus on see kala. :D

Ei, ma ei anna alla, aga pean vist natuke hoogu maha võtma ja asjadele reaalselt otsa vaatama. Pilve pealt laeva ei juhi. :D

Midagi tuleb oma elus muuta, aga ma veel ei tea täpselt mida. Kuid olen oma elu piisavalt sassi ja vastikuks elanud, et katel on üle keemas. See tähendab, et mingi muutus on tulemas. Elame ja näeme.

***

Jah… kahjuks ei sünnita käsiraamat kaenlas ega kogemuste pagasiga. Seega ei oska elada. Kohe ei oska midagi oma eluga peale hakata. :D Kõlab tobedalt, aga tegelikult see ju nii on.

Mulle küll öeldakse, et mida ma peaksin tegema ja kuidas käituma jne… Aga ma ei taha seda. No võta kinni, ei taha. Kas ma peaksin siis vastutahtmist mingi perekonna looma, kellegagi, kes mind ei küta ega köida. Töötama ja kodu rajama… Siis vihkaksin oma lapsi nagu minu vanemad… “Teie pärast pole ma saanud teha asju, mida ma olen tahtnud.” “Jälle on teil raha vaja, miks sa alles nüüd tuled rääkima, et sul prille vaja. Ise oled süüdi, et pimedas raamatuid lugesid jne…”

Kui võtta lihtsalt kohustusest üks mees. Siis terve elu tuleb sundida end teda kallistama ja suudlema. Salamisi unistaks kirest nagu seal “50-halli varjundit filmis”… Ma ei taha sellist elu ja ma ei tahaks ka kellegi teise elu nukraks muuta. Mina ei taha olla see naine, kes imeb oma mehe energiast tühjaks. Et mees pingutab end verest välja, et mulle rõõmu valmistada ja mulle meelejärele olla, kuid mina ei suuda talle armastust vastu pakkuda, sest mul seda pole…

***

Mul on keskeakriis. Võib-olla natuke vara, aga ega see ju vanust küsi. Lihtsalt tuleb ja nii ongi. :D

***

Muidu veereb elukene ikka vaikselt. Üks samm edasi ja kaks tagasi, nii nagu ikka. Liigun tagurpidi. Vaatasin, et niiviisi saab ka liikuda. St sedasi toimub ka liikumine. :D Kusagil pole ju kirjas, et alati peab edasi liikuma, saab ka tagasi liikuda. :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Midagi ägedat minu elus

Eile käsin süstla-tuuril. :D Nali… Eile käisin süsta-matkal. See oli nii lahe. Ma arvasin, et see on mingi rikaste meeste mäng, aga pean tunnistama, et see on kuradima mõnus asi.

Eile oli väike lainetus, seega pidin rohelise algajana veel lainetega võitlema, aga sain hakkama. Ümber ei kukkunud, see pole eriti võimalik.

Palav ei olnud, vesi oli soe, kergelt jahe tuuleke puhus ja päike pasitis. Seega üks käsi on päikesest punane ja teine on roosa. Olen jälle endale selle joodiku-päevituse saanud. Ja ei hakka seda likvideerima. Ju see peabki nii olema. Olen lipi-lapiline. (Varrukas oli poolenisti üles keritud, pärast võtsin jaki ära ja pluusivarrukas natu heledama tegi triipsukese kõrgemale. Täna jooksin sellise maika-särgiga (millele varrukaid pole), seega sai õlake ka natuke roosakat tooni. :D

Olen tohutult rahul ja vaimustuses sellest matkast (u 10 km ja ajaliselt 2-3 tundi, meil oli poolsaare peal väike piknik ka). Ahjaa… Käisin koos S-i ja tema peikaga. :D Peika on Süsta-klubi liige (üks eestvedaja), seega olid kõik jutud tasuta.

Muidugi selle aeruga ei õnnestunud just eriti. Tegin kõike valesti, aga kuna mul on natuke jõudu ja tohutult tahtmist, siis lõpuks sain süsta enda kontrolli alla (see on võimas tunne). Aga pärast sain teada, et oleksin saanud oma käele pandud koormust oluliselt vähendada, kui oleksin teise käega aidanud. Kui mu käed oleksid koostööd teinud, mitte võsistelnud omavahel ja puhanud, kui teine töötas. :D

Muidugi jalgade tugi oli liiga kaugel, seega oli mul tükk-tegemist, et end istmel hoida, mitta süsta ninasse kaduda. Seega pidin ma kogu oma keha jõudu kasutama, et oma keha fikseerida, selles suures süstas, kuhu ma olin “uppumas”. Mu keha polnud kindlalt fikseeritud ja puudus ka toetuspind. See tähendas, et tuli rohkem keha jõudu kasutada. Esiteks tuli kehajõuga oma keha paigal hoida ja teiseks tuli veel sellele aerule jõudu rakendada.

Täna lihased valutavad, kõik lihased. Käsi kipitab, aga ma tunnen, et see läheb hullemaks. Täna käisin hommikul jooksmas, aga homme vist ei suuda. Aga seda otsustan ma homme. Meil on homme ka vabapäev. :D Mõned asjad on siin Taanis head.

33083051_10214037265639043_431135354112704512_o

***

Eelmine nädal kirjutasin ühe kolleegiga tööl. Üks noormees. Kirjutasime FB ja ta kutsus mind endale külla. Põnev. Saan keelt harjutada. Mainisin, et olen nõus, kuid vaid seetõttu, et soovin keelt karjutada. Ma pole huvitatud mitte mingitest suhetest.

Lisaks kirjutan ühe Runega. See on juba kolmas Rune. Meil on pikad vestulsed ja huvitavad teemad. Ta justkui tunneks mind. Ei, mitte personaalselt, aga tal on peaaegu samad huvid, mis mulgi. Ta ütles, et ma olen nagu Phoebe seriaalist “Friends“. Rando ütles kunagi ka mulle seda. Ju ma siis selline olen.

Kui Rando mulle seda ütles siis, mulle see ei meeldinud, sest ma arvasin, et ma olen rohkem nagu Monica ja soovisin olla nagu Rachel. Aga siis vaatasin uuesti seriaali ja mulle hakkas Phoebe väga meeldima. Ta ei lasknud end kellestki mõjutada ja elas ise oma elu ning nautis kõike, mida tegi. Seega…

Igatahes… Runele, see karakter väga meeldis ja mulle ka meeldib.

Huvitav oli see, et me polnud rääkinud ühestki filmist ega sarjast. Aga on ju palju hitt-sarju ja filme, lisaks sellele oli nt selles sarjas kuus inimest… Seega pani ta päris täkkesse, kuigi eksimise võimalus oli üsna suur.

Aga rohkem huvitavat nagu polegi minu elus juhtunud. Kõik sama vana viisi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ei midagi

Sellel nädalal oli vaid kolm tööpäeva, nüüd puhkan. Ai, mulle meeldib puhata. :D

Olen juba mõndaaega vahetanud pikki ja väga huvitavaid kirju ühe taani noormehega. Tutvusmisportaali kaudu. Täitsa tore on.

Stress oli meeletu ja probleeme tuli ka nagu vihma oavarrest. :D Aga täna saan juba rahulikumalt hingata. Eilne öö oli üle pikema aja üks selline, kus ma reaalselt magasin, kuid voodisse läksin kella 18-19 ajal ja äratus oli kell 4, seega olin üsna pikalt horisontaalis ja ootasin õndsat und.

Väga palav on väljas. S-i telefon ütles, et enne ei tee midagi kui maha jahtub. See oli aiatoas ja kuumenes üle. Trimmer ka ei tööta, vist ka aku üle kuumenenud. :D Ei tea, olen kõrbe vist sattunud. :D

Tööl on huvitav. Suur-Erik ütles kunagi mulle, et olen “handicappet” ja siis ta kunagi tegi nalja ja küsis: “Mis sa minust tahad? Tahad minuga nurga taha minna vä?” Kuid tegelikult tahtis tema, et ma teda joonistaksin, et ta saaks joonistuse oma naisele juubeliks kinkida. Just-just. Suure-Eriku naisel oli juubel ja ta tahtis kinkida pilti ise-endast. Noh, ta peab end suurepäraseks ja parimaks ning sedasi ta nagu tegi parima kingituse üldse. Maailma parima asja kinki. Ehk siis, tükikese endast. :D

Kui ta seda mulle ütles, siis ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga kui ma nägin, et ta mõtleb tõsiselt, siis üüdsin teha asjalikku näga ja keskendusin sellele, et peaasi, et mees ise mõtleb ja ta naine ju armastab teda ja tunneb teda, seega läheb pilt asja ette. :)

Igatahes… (Kunagi hästi ammu, avaldasin ma talle natuke muljet, et ma tööl oma vana auto rehvi ise ära vahetasin. Ta vaatas, et ma tean väga hästi, mida tuleb teha ja tal oli kiire ja paistis, et ma ei vaja abi… Pärast ütles, et ma järgmine kord pean abi küsima… Ma ütlesin, et järgmine kord ma tean juba ise täpselt, mida tegema peab, seega järgmine kord pole abi küll vaja.) :D

Noh… Aga nüüd järsku on Suur-Erik minu vastu eriti tähelepanelikuks muutunud ja peaaegu iga päev või minimaalselt iga nädal ütleb mõne väga-väga ilusa komplimendi mulle. Arvestades, kui väga ta ennast armastab ja kui ego ta on, siis need komplimendid on ikka ülivõimsad.

Nt ta ütles, et ma olen “en lækker rapand“. Otsetõlge maitsev part, aga tähendab väga veetlevat naist.

Täna ta ütles, et see mees, kes mu endale saab, saab nagu lotovõidu. Et mina olen lotovõit… Wowww… Ma ei oska muud öelda. Ma ise mõtlen, et oh seda rumalat õnnetukest küll, kes minu võrku langeb, aga näed…

Pärast seda ei suutnud ma oma naeratust tagasi hoida. Ma olin väga-väga meelitatud. Viimasel ajal ei tunne ma end enesekindlalt. Tööriided on ka natuke tobedad ja see mütsike peas, mis on mul kohusetundlikult üle kõrvade tõmmatud… Jne… Pluus, mis on number suurem ja tunked, mis on kaks numbrit suuremad ja kummikud, mis on number suuremad, et villane sokk mahuks mõnusalt alla jne… Ja tema ütleb minu kohta nii ilusti.

Ta pilgutas mulle kelmikalt silma ja ma ei suutnud jätta samaga vastamata. Tööl peab ju nalja saama. Üks kord ta küsis, kas ma igatsesin teda (eelmisel päeval alles nägime). Ma kohe väga õhinal: “Ja, otseloomulikult igatsesin. Kohe väga igatsesin.”

Teine päev ma küsisin kelmikalt, et kas ta igatses mind. Ta vastas: “Ohjaa… Tead, terve öö ei saanud magada.” :D Ma naersin ja tänasin. Ma ikka kasutan valesid väljendeid. Noh… Ma olen juba kord selline.

Tööl läks meil natuke pahasti. Meil oli üks klient Norrast külas ja pidime lauad puhtad hoidma. Kala ei tohtinud lauale vedelema jääda pausi ajaks. Meil jäi palju kalu vedelema. Peter püüdis siis ikka ja jälle meiega vestelda, et nii ei tohi ja otsis lahendusi… Ta on nii-nii kannatlik meiega. Ma nii tahaks teda vahel päeva lõpus kallistada, sest ta on nii kuradima kannatlik.

Lars karjuks oma hääle ära, kui peaks meiega töötama… :D

Meid on palju ja liigume ringi nagu sipelgad, siis Peter käib ja räägib igaühega ning lõpuks on ikka üks kuni mitu, kes pole midagi kuulnud ega näinud ega aru saanud. :D

Mina mõtlen, et mina olen kõige lollim seal, seega kui teised ei tee nii nagu Peter on öelnud (ees otsas taanlased), siis mõtlen, et ju ma olen ise millestki valesti aru saanud. Aga viimasel ajal olen õigesti aru saanud ja oleks võinud oma suu lahti teha. Aga ma kardan, sest tavaliselt öeldakse, et see, mis mina ütlen, on vale.

Pole ka minu asi. Ma vaid töötan seal ja ülemus peab tööd kordineerima seal. Ma olen väike mutrike ja iga palgapäev näen kui pisike mikro-mutrike ma olen. :D

***

Kas veel midagi? Ah-ja… Jan… Küsisin, et kui ma hüpoteetiliselt jään kodutuks, et kas ta üüriks mulle ühe toa. Ta vastas, et ei, see tooks liiga palju probleeme kaasa. Ma küsisin, et milliseid probleeme. Ta vastas, et inimesed arvaksid, et me oleme kallimad ja ta arvab, et poleks lihtne elada koos naisega, kellega ollakse vaid sõbrad.

Noo, kurat. Kus on see võrdõiguslikkus või asi siin Taanis nüüd?! :D Kui ma oleksin Elvis (üks mees), siis poleks probleemi. Sõber Elvise naine viskab ta kodust välja, ma arvan, et siis poleks probleemi tuba sõbrale üürida. Aga kuna ma olen naine, siis ei saa. Probleemid tekivad.

Meeste elu tundub palju lihtsam. :D Äkki ma tahangi olla Elvis?

Temal oli mure, sest isa oli raskelt haige ja haiglas. Ta mainis, et tahaks, et keegi oleks tema juures ja lohutaks. Ma olin minutitega kohal ja olemas. Sõpra tuleb aidata. Ma ei kahelnudki, mida teised arvavad või räägivad või mõtlevad. Minu sõber ja tal on raske, otseloomulikult ma lähen ja aitan.

Aga tema… Oi-ai…. Oot, seda küll ei saa…. Mis teised arvavad ja räägivad?… Mingu põrgu. Nüüd tulen kell 20 või 21 tema juurest tulema, vabandusega, mida küll teised arvavad, kui ma kauemaks jään. Või… Ma ei saa järgmisel nädalal tulla, sest mida küll teised arvavad, kui ma iga nädal külas käin… Jne…

Kas paistab välja, et olen pettunud? Jah, sest mul olid ootused, kuid ei läinud nii nagu ma mõtlesin, et läheb ja seega tekkis pettumus. :D

Ma olen crazy ja tema on liiga korralik. Ta ei paindu minu veidruste jaoks. Ma oleks nagu puuga pähe saanud.

  1. Kas ta ei tunne mind? Et ma kasutaksin seda võimalust üksnes viimasel võimalusel. Kui mul tõesti poleks kuhugi mujale minna.
  2. Või ta tunneb mind liiga hästi? Ma vihastun millegi peale ja olen paari minutiga oma kodinate ja kassiga tema ukse taga… :D Võib ka juhtuda. Ma vahest teen nii ka…

Ma olen mõelnud, et mis juhtuks kui lihtsalt lampi läheks kellegi koju sisse. Täiesti suvaliselt valiks ühe korteri või maja ja läheks sisse ja teeks näo nagu ma elaks seal. Oleks seal juba kaua elanud. :D Kunagi oli mul üks majagi välja valitud ja umbes üks korter ka. Väljast vaatasin aknaid (teine korrus), koridori ei läinud. (Enne tuli mõistus koju.) Aga see oli ütlemata üks huvitav fantaasia. :D

Ma kujutasin ette, et seal elab üks üksik noormees, kes oleks sama äge nagu minagi. Ta mägiks kaasa ja teeks ka näo, et oleme seal kaua koos elanud… Saaks päris palju nalja… :D

Ma olen vahel kohanud mõnd sellist noormeest, kes mänguga kaasa tulevad. See on põnev. Jutt on nii intensiivseks läinud, et ühest hetkest ei saagi enam aru, et kus see reaalsus tegelikult on. Tegelikult pole ju mingit raju pidu olnud ja tema vanematest ei tea ma ka mitte midagi. Ja ta ei ole mind mingi kuti käest päästnud ega mu juukseid hoidnud, kui ma wc-potti oksendasin… :D

Jah… Mina vist ei kasva kunagi täiskasvanuks. Otsin oma issi-Larsi edasi ja püüan hakkama saada. :D Elu ise on piisavalt kibe, miks seda siis nii tõsiselt võtta. Ujun oma roosas suhkruvatis aga edasi ja olen lahe, oma moodi lahe. Veider ja… Mina… :D

Mul vist jälle mingi hoog peal. Ausalt, tableti siin enam ei aita. :D

 

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Enese analüüs

Las see armastuskiri olla. Nüüd on juba uued tuuled. :D

Lihtsalt tahan kirjutada. Mul ei lähe hästi, halvasti on just vaimselt. Olen püüdnud end analüüsida. Olen mõelnud ka, et äkki ma vajan psühholoogi abi, kui reaalselt pole ma teinud midagi selle leidmiseks.

Teoorias ma tean, et kui pööning on sassis, siis psühholoog saab aidata. Otsi abi! Kui kohtan kedagi, kes minu meelest vajaks sellist abi, siis annaksin talle täpselt seda nõu.

Kuid… Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei suuda uskuda, et üks inimene, kes mind ei tunne, saab mind aidata. Kuidas ta saab kustutada mu hirmud ja panna mind ennast armastama ja hindama? Kuidas ta saab muuta mustreid mu ajus, mis on sinna põletatud 30-aasta jooksul? Müstika.

Olen käinud nõustamisel. See on kõige lahjem variant vaimse-abi tasandil. Ma pettusin selles. Kohe nii sügavalt pettusin, et kogu usk selle valdkonna vastu kadus.

Kusjuures see oli vaid üks lause ja minu usaldus kadus, kuid usaldus on just see kõige olulisem. Saatuslik lause oli… “Aga kuidas sa saad mind usaldada?”

Ma ütlesin, et ma ei suuda inimesi usaldada, et hoian kõik endasse. Ma kardan, et nad ei hoia mu saladusi… Midagi sellist… Ja nõustaja küsib: “Sa ju usaldada mind, kuidas sa saad mind usaldada?” Tekib pikk mõttepaus ja ma töötlen kogu info uuesti üle… Jah, tegelikult ei saa ma ju ka teda usaldada, ta on naine ja inimene, mitte just professionaalne, ta pole oma õpingutega valmis…

Ta püüdis asja siluda. Ta ütles: “Noh-jah, meil on see leping, et kõik jääb meie kahe vahele…” Ma ei kuulanud edasi. Ma tean hästi, et mitte ükski paber ei hoia inimesi tegutsemast. Ma mõtlen, et inimesed on abielus, aga siiski petavad, kuigi neil on paber, dokument, lubadus… Jah, kui ta avaldab meie vestused ja ma suudan seda tõestada, siis on mul alust kohtusse minna ja midagi nõuda, aga kui ma tema abi avajan, siis pole minus just eriti palju seda jõudu, et hakata oma õigust kusagilt nõudma…

Igatahes jah… Üks saatuslik lause, minu usaldus kadus ja püüan jätkuvalt ise hakkama saada.

Praeguseks olen välja selgitanud, et minu probleemiks on hirm, et mind hüljatakse. Ja sellele lisaks on suur soov, et keegi hooliks ja armastaks ja hoiaks mind… Annaks kindlustunde ja kõik muu, mis oleks justkui vanemate ülesanne, aga minu omad vist ei ole sellega just eriti hästi hakkama saanud.

Ruttan natuke ette ja lisan ära ühe inimese sapise märkuse, mis postituse alla ilmub. Oletan. Jah, vanemate hoolitsusest, hoolivusest ilma jäänuna otsin ma nüüd endale vanemat meest. Selleks oli või on Lars. Minu daddy-issue või midagi sellist.

Selline suur ja tugev mees, kellel on kogemus ja kindel seljatagune. Arvasin ka, et ta on hooliv, sest ta hoolitses ju oma naise eest. Ahjaa… Tema naine oli raskelt haige, 17-18-aastat ja kõik rääkisid, kuidas ta hoolitseb oma voodihaige naise eest. Viimane aasta oli naise seisund hull, ta oli haiglas, enne vist veel hooldekodus ja eelmine aasta ta suri. Nüüd on Larsil uus pruut. See ei ole mina. :D

Lisaks sellele, mainin ära, et vanaisa surm mõjus mulle rängalt. Ma ju elan sissepoole ja hoidsin kogu leina endale. Seega üks aasta on nagu mu peast pühitud. Eriti ei mäleta, mida tegin. Selline mässav teismeline olin. Mäletan, et mul oli nii halb “oma elus”, et soovisin sellest välja. Teha midagi väga crazy‘t, midagi sellist, mis ei ole minulik, minu elu… Täitsa välja sellest, kus ma olin… Ma soovisin vaid korraks välja ja salaja (öösel, kui kõik magavad). Pärast oleksin tagasi oma vaikses ja rahulikus elus. Seega see mäss oli minu sees. Keegi teine seda ei märganudki. (Oletan.)

Nüüd selle minu elu suur-/tuumprobleemini. Jah, ma kardan, et mind hüljatakse. Tõugatakse eemale, seepärast ei taha ma inimestega lähedaseks saada, sest siis teeks see haiget.

Taust  on see, et ema justkui hülgas mu (see on see, kuidas ma tundsin), aga reaalselt ma ei süüdista teda. Ma ei ütle, et mul on halb ema… See on ka konflikt. Osalt ma tahaks väita, et ta hõgas mu ega hoolinud minust, samas ma ju tean, et see pole tõsi. Aga siis on ju minu tunded valed. Samas kuidas saab üks tunne vale olla? Nt, mul on külm, aga reaalselt on ruum soe, lihtsalt mul on vale tunne…

Oma tunnetega ma ei teagi. Kas usaldada neid, kas aksepteerida neid? Või lihsalt öelda endale, et mu tunne on vale. See pole nii ja ma mu tunded on ebaõiglased, teiste suhtes. Teen ülekohut teistele oma valede tunnetega… :D

Võib-olla on see koht, kus psühholoog saaks mind aidata, aga minu taani keel vast pole piisav, et nii sügavatel teemadel arutleda. Mõtleb veel.

Kui olin päris pisike (2-4 aastane), siis olevat ma vanaemale öelnud, et ema läheb hulluks, kui ta meid kõiki (mina ja vennad) poodi kaasa võtab. Ju siis, ma tagasihoidlikuna jäin valikust välja. Tõugati ära.

Siis kaks nooremat venda, ikka nooremad saavad rohkem tähelepanu ja see pesamuna veel eriti. Sealt siis uus eemale tõukamine.

Suviti saadeti meid maale, jalust ära. Taas tunne, et olen jalus.

Mäletan, et 7-8aastaselt soovisin lastekodusse minna, et mu vanematel oleks kergem. Ma tundsin, et olen neil jalus. Päris tõsiselt. Ainuke asi, miks ma seda ei teinud oli see, et mul puudus kontakt, kus lastekodu on. :D

Koolis hoidsin ma teistest eemale. Ma ei usaldanud neid. Tüdrukud olid ükspäev sõbrannad ja järgmine päev nad rääkisid mind taga. Seega sain üsna pea aru, et neid usaldada ei saa ja hoidsin end eemale. Mu parimaks sõbrannaks oli naabritüdruk ja õppida mulle meeldis. Seega oli vaja üle elada vaid vahetunnid. Seal sain ma koduseid töid teha näiteks.

15-aastaselt kolisid venamad kodust ära. Neil oli palju tülisid ja isa ütles, et ema ei taha meid. Seda oli valus kuulda. Mäletan, et ema ütles: “Ma olen teist tüdinenud, aga ära saa valesti aru.” Kuidas on võimalik sellest õigesti aru saada.

Siis on ta mitu korda rääkinud, et unistas naitlejaks saamisest ja soovis Peterburi näitekooli minna, aga meie pärast ei saanud. Me oleme tema elu ära rikkunud. Ta ei ole meie pärast saanud teha asju, mida ta on tahtnud teha. Pidi meie peale mõtlema. (Sorry, et sündisin. Olin väike konna-kulles ja ei saanud ise ka aru, mis toimus.) :D

Nüüd ta imestab, miks ma lapsi ei taha. Samas miks ma peaksin tahtma midagi, mis võtab ära minu elu ja ei lase mul teha asju, mida ma tahan teha… Ebameeldiv kohustus vaid… Seob mind ühe riigi, ühe piirkonnaga… Valikute võimalus muutub piiratuks.

Sealt edasi õnnetud armastused. Kus minust lugu ei peetud. Ma tundsin end väärtusetuna ja lasin end ka nii kohelda. Senimaani lasen… See on probleem.

Lihtsalt ajapikku on normiks saanud, et see on ok, et mind ei taheta. Lihtsalt ühest hetkest muutun üleliigseks. Mõnikord kulub selleks aasta, teinekord 8-aastat või kolm aastat, või 2 nädalat. Aga kindel on see, et ühest hetkest inimesed mõistavad, et olen üleliigne ja väärtusetu. Kui ma olen nad endale lähedale lasknud, siis teeb see mulle haiget. Kui olen suutnud hoida distantsi, siis jätab mind külmaks.

Kuidas ma selle tuumprobleemini jõudsin? Jooksin ja mõtlesin. S tahab, et ma oma elu elama hakkaksin. Tahab maja maha müüa. lihtsalt uitmõtted. Aga mul järsku tekkis taas suur hirm, et taas visatakse mind pesast välja. Enn, kui ma selleks valmis olen. St mul pole eriti sääste, sest olen S-i toetanud ja nüüd tema sünnipäev ja venna toetamine ja isa toetamine jne.. Töö pole ka suurem asi ja üürid on meeletud (selle liinitöö palga kõrval). Isegi mõnes ääreala piirkonnas läheks u. pool palka üürile.

Ma mõtisklen edasi ja püüan oma hirmudest üle saada. Ja leida endale väärtuse. Mitte rahalise väärtuse, vaid elamise väärtuse. Saan hakkama, alati olen hakkama saanud ju. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Väljakutse mulle: armastuskiri endale

Olen mänginud selle mõttega terve päev. Alguses tundus see väga lihtne, sest ma ju tean, mida ma lugeda tahaksin. Aga kui ma püüdsin leida ilusaid sõnu mulle või minu kohta, siis muutus see mäng ületamatult keeruliseks.

Vahel tahaks oma kehast välja astuda. Võtta enda isikusest puhkust. Vaadata end kõrvalt ja olla raskel hetkel alati enda jaoks olemas ning toetada ennast. Teisi ei julge 100% usaldada, aga endale usaldaksin ka kõige intrigeerivamad saladused. ;)

Mõni narkootikum saaks vist mind siinkohal aidata, kuid ma ei taha seda riski küll võtta. Seega püüan vanaviisi edasi.

Jah, see armastuskiri endale… Ma pean magama minema, et homne päev üle elada. Tobe, aga ma ei leia mitte üht ainustki head sõna enda kohta. Ma ei julge endast hästi arvata. Kas on võimalik endast hästi arvata ilma, et teistele sellega liiga teeksin? Nt kõik saavad olla ilusad ja targad…

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Jooksin täna

20180428_094110

 

Ma arvan, et see on mingi viga. Või oli selline kiirus ühel meetril. Aga uhke on küll seda näha. Mu auto suudab ka nii kiiresti. Kusjuures see on juba teisekäigu kiirus. ;)

Ilusat nädalavahetust. Ma tegutsen edasi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Noh, mis uudist?

Mul uudist pole. Kaks nädalat olen tööl käinud. Paranemist see ei soosi. Ma mõtlen kiiret paranemist. Nina natuke nohiseb. Nüüd hakkab kurk juba imelikuks muutuma. Vist tuleb uus külmetus peale.

Nädalavahetustel jooksen. Elan rahulikku ja vaikset elu.

Pole midagi intrigeerivat juhtunud. Kõik vanaviisi.

Vaatasid seda “50 halli varjundit”. Esimest osa. Koos Jan’ga, kuid see pole ju oluline. Olin vaid lugenud kommentaare sellest ja arvadin, et tegu on umbes tunniajase porno-videoga. Seega valmistusin ette, võtsin külma joogi kõrvale ja olin väga haige… et vältida liigset erutust.

Aga tegemist oli ikkagi filmiga. Seal oli oma lugu, mis oli väga vahukoorelik, printsessilik ja elust kauge. Noh, ma mõtlen erahelikopteriga ja lennukiga sõitmist, oma üüratu uhkete autode park ja kõrges klaashoones mitu korrust luksuslikku elamist, koos salajase toaga, mis lihtsalt kaob sellesse üüratu ruutmeetrihinnaga luksusesse.

Aga muidu mulle meeldis see lugu väga. Ma mõtlen, et üks vaene ja vähenõudlik naine kohtub rikka ja ennasttäis egoistliku mehega. Naine on väga tundlik ja hell ning arvab nägevat mehel ka seda tundlikku poolt, mida keegi teine ei näe. Ja lõpuks saab naine valusalt aru, et mees on ikka täielik siga. Kuid kergelt lastakse paista, et mehel ikkagi on väga sügaval see tundlik pool ja see naine ikkagi suutis seda, millest iga naine unistab. Nimelt panna üks rikas mees end jäägitult armastama. Äratada koletises soojad, õrnad ja romantilised tunded. Tegi kadedaks.

***

Kui ma vaatasin seda filmi ja see naine nuttis üksi voodis, siis ma vaataksin justkui ennast. Ma mõtlen, et see Lars on nii kinnisidee mu peas, me töötame samas ettevõttes, ta suudles mind kirglikult (kunagi väga ammu), aga me ei suhtle. Tööl teen ma näo, et ma olen nii ‘cool’, et mul on temast ükskõik. Kui temast räägitakse, ei küsi ma ühtegi täpsustavat küsimust. Kuigi sisemiselt ma põlen uudishimust. See teater on kohutavalt väsitav.

Ma tegelen sellega, et saada ta mu peast välja. Läheb veel aega.

Ma poleks uskunud, et selles filmis end ära tunnen või et see film mind nii palju kõnetab või köidab. Jah. Elu on kord juba selline ettearvamatu. Vahel juhtuvad head asjad ootamatult või elu pöördub ootamatult.

Mina püüan olla avatud oma ootamatule õnnele. Mul on üsna pikalt olnud madalseis. Minu elus puudub see särts, energia. See on alati ise tulnud/ilmunud. Eks tule nüüdki, lihtsalt sel korral võtab natuke rohkem aega. Ma vast ise olen vanemaks, arglikumaks ja ettevaatlikumaks muutunud. :) Ikka vaikselt, vaikselt edasi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ikka veel haige

Neljapäeval ronisin tööle. Maganud olin 3-4 tundi. Arvasin, et saan hakkama. Aga tööl hakkas nina jooksma, tekkis köha ja palavik.

Seega kaks tundi pingutasin ja tulin tagasi koju. Ma olen väsinud haige olemast. Seega jätsin kõik jooksmised ära. Magan palju. Ei julge end liigutadagi. Unistan terveks saamisest. Annab loota.

Esmaspäeval proovin uuesti töötada. Kole piinlik on. Juba nädal aega olen haige olnud. Tõesti enam ei jõua.

Ostsin kraadiklaasi. Elektroonilise. See küll palavikku ei näita. Aga tunne oli küll nagu oleks palavik.

Täna juba tundsin natuke lõhnu. Lõikasin sibulat ja see mõjus. Ebameeldiv, kuid hea tunne oli. Andis lootust, et saan taas inimeseks.

Ilma jooksmata tulevad negatiivsed mõtted pähe. Ma ei tea, kuidas ma selle nädalavahetuse küll üle elan.

Koristasin natuke oma tuba. Kohe oli higimull otsa eest ja kõrvad lukus ning väsimus. Nii ei saa ju rallit sõita. Süümepiinad on ka. Ei tahaks lihtsalt olemisele aega raisata, aga samas ei ole jaksu midagi teha. Pingutada ega end sundida ei julge, äkki tõuseb jälle palavik ja see neetud köha intensiivistub.

Mis minuga küll juhtus? Miks siis nii läks? Ma ju olen end külmaga karastanud, jooksnud. Maganud ka üsna korrapäraselt. Stressitase on ka olnud mõistlik.

Muud nagu polegi. Ikka vaikselt!

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ära parem luba

Ma käisin vahepeal kursustel ja seetõttu võtsin vabu päevi. Eelmisel nädalal oli viimane kursus ja kolleegid tuntsid juba muret, et kas ma enam tervet nädalat tööl ei olegi. Ma suure suuga ütlesin, et nüüd hakkan korralikult tööl käima. Mõnele poetasin moka otsaast, et kui haigeks ei jää.

Nüüd olen haige. Tunnuste järgi tundub olevat gripp. Eile olin tööl, aga tundsin, et palavik tõuseb. Kuulmine läks ära, nagu pea oleks paksu padja sees olnud. Ma olin ka nagu rohkem ära. Mulle tundus, et ma olen mega aeglane. Et minu liigutused on aeglased ja mu reaktsioon ka.

Ma kohusetundliku inimesena läksin ülemuse juurde ja ütlesin, et ma olen nüüd kaks päeva haige ja tööle ei tule. Ma tean küll, et reeglite kohaselt peaksin ma helistama haiguse esimesel päeval ja enne kella 7:00 hommikul, aga kui ma juba praegu tean, et ma olen homme haige, siis võin ju juba praegu öelda. :D

Ma olen imelik. Igatahes… Tööl ei usuta, et ma haige olen. Minu palavik ei paista välja. Kurguvalu ka mitte.

Meil mõni köhib tööl ja nuuskab nina. Ma esiteks ei pea seda õigeks ja selliseid asju teen ma parem varjatult. Kui vähegi võimalik.

Ma tõesti tundsin end halvasti esmaspäeval. Aga pole ju minu süü, et nohu on kuidagi sissepoole, et ninat välja ei tule midagi, aga kurgus uputab. Kurk on nii mega kuiv ja valus, et vägisi tahaks köhida. Pea nii uimane ja vati sees, et kohati oli nagu raske tööle keskenduda. Aga ma olen ikkagi tugev naine, seega välja ei paistnud midagi. Ma seisan püsti kuni teadvusetus mu murrab. Aga palavik nii kõrgele ei kerkinud, et oleks mult jalad alt võtnud, seega paistsin kobe ja terve välja.

Ma siis olen siin kodus teki sees. Aga hommikul käisin ikkagi jooksmas. Kohati nagu palavik on, aga mul pole kraadiklaasi, seega ei saa mõõta ega kindlalt väita. Peamiselt on nohu. Nüüd hakkab see natuke juba ninasse valguma. Mis on tunduvalt parem kui see eelmine versioon. Natuke köhin, aga see neetud lima kurgus ärritab.

Eile pärast tööd pugesin voodisse ja kuulasin muusikat ning juba hakkas päris hea. Ma ei suuda tegevusetult voodis nii kaua passida, eriti veel kui ma tunnen end juba väga ok-t. Igatahes… Tulin siis enne õhtut veel voodist välja. Natuke jalutasin ringi, hakkas jälle halb. Nüüd käin tekk ümber nagu kummitus kodus ringi. Vaatan voodit, aga kuidagi ei tahaks seal lihtsalt lamada. Vaba päev ju. Kõike saaks teha.

Kuid kui ma haigusele natuke järgi ei anna ja enda eest ei hoolitse, siis ma ei saa lubatud tähtpäevaks terveks. Ma kohe kuidagi ei taha hakata helistama ja ütlema, et sry, aga ma olen ikka veel haige. Nad ei usu mind. Äkki peaksin nohused paberid kaasa võtma, nüüd mul neid juba on. :D

Tegelikult nad ei tohi küsida, mis mul on. Nad peavad mind uskuma. Arsti tõendeid siin ei saa. Arst ei kirjuta tõendeid töökohta. Kõik käib usalduse pealt.

Ülemus arvas, et mul on midagi vaimset. Noh, et kolleegide tõttu ei taha tööl käia või nii. Aga enam ei ole. Ma tõesti tahtsin korralikult tööl käia. Ma olin juba vaimselt selleks valmis ja puha. Aga näed, see neetud keha ja organism võttis gripiviiruse ligi ja nüüd tuleb end poputada kodus. :D Raske on, aga ühiskonna nimel tuleb pingutada. ;)

Ma püüan siin kiiresti paraneda. Aeg tiksub. Selline see eluke on.

***

Jan aitas mul saata avalduse ja dokumendid Taani haridusministeeriumisse hindamiseks. Sain kirja, et maksimaalselt kahe kuu pärast saan hinnangu, kui mingeid dokumente ei puudu. Eks näis. See oli positiivsem asi minu elus.

Tööl hakkan juba muttidega harjuma. Inge vingumine tundub kohati juba naljakas. Eriti ei ärrita mind. Kui ta minu kõrval töötab, siis püüan vähe kvaliteetsemat tööd teha, aga muidu olen cool. :)

Ma siis lähen ja tegelen selle paranemisega edasi.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ära loe, pehmo tekst tuleb nüüd

Ideaalses maailmas valivad tööandjad töötajaid, nende sooritusvõime järgi. Seega tuleks valida silmaklapid peas ja üldse oleks parem alguses suhelda kirjateel ja alla kirjutada kolm XXX või kasutada sooneutraalseid nimesid. Sest inimesed on emotsionaalsed loomad. Kaasa arvatud mina.

Alustan sooritusvõimest. Jah, ideaalses maailmas kõlab see suurepäraselt. Sest kui ettevõte palkab vaid hea või suurepärase sootitusvõimega inimesi, siis ei saa ju ettevõttel halvasti minna. Tegelikult peaks minema parimal võimalikul viisil.

Raskeks teeb asja see, kuidas inimesi selekteerida ja millist sooritust tahetakse. Sellised tavapärased dilemmad nagu: kas soovime kvaliteeti või kvantiteeti. Kui kõrge kvaliteet on piisav või mitu ühikut oleks piisav. Ning lõpuks veel subjektiised hinnangud, ilus kassadaam võib suurendada müüki (direktor ei ole vana seelikukütt, vaid ta on vana ärihai, pole diskrimineerimine), sest kutid tulevad temaga vestlema ja vestluse alustamiseks ostavad mingi ebaolulise vidina. Kui neid kutte on palju, siis mõjub see kaupluse müügitulule hästi. Sellised kaudsed mõjud, mida on raske mõõta. Igasuguseid ebaloogilisi seoseid võib leida, aga meie Majandusteaduskonnas oleme kindlad, et tegelikult/päris elus ei ole inimesed ratsionaalsed ja seetõttu on majanduses palju anomaaliaid. (Siit edasi läheks minu üks kirglikest teemadest: “aktsiaturgude psühholoogia”).

Ehk siis, need kutid pole ratsionaalsed, kui kassatibinat regulaarselt külastavad, samas ega ka ülemus pole ratsionaalne, kui valib inimesed, kellega on hea suhtluskapp (sest tulevikus tuleb ju palju koos töötada).

Nüüd pean vist seletama oma mõtet, miks ülemus pole ratsionaalne. Kui ettevõte ei müü suhtlusteenust või ülemuse alluva etendust “ideaalne töösuhe töötaja ja ülemuse vahel”, siis ei ole ju oluline, et inimestel jutt klapib. Pealegi täiskasvanud inimesed peaksid ju igal juhul tööalaselt suheldud saama, ega töö ole ju abielu.

See on normaalne, et need mõtted vastakaid tundeid tekitavad, sest inimesed on erinevad ja nende sotsiaalne elu tunnetus on erinev. Mõte ei saanud hästi kirja. See on koht, kus nähtub, et inimesed on emotsionaalsed (loomad). Ratsionaalsus ja emotsionaalsus kipuvad segamini minema. Ning tihti jääb emotsionaalsus peale ja see on väga inimlik. (Inimene arvab, et on ratsionaalne, aga tegelikult on ikkagi emotsionaalne. See on ohtlik kombinatsioon. Parem variant on see, kui inimene teadvustab, et on emotsionaalne. Sellega kaasneb vähem ootamatusi.)

***

Nüüd see teine pool. Põnev artikkel.

http://naistekas.delfi.ee/suhted/seks/teeme-nuud-puust-ja-punaseks-miks-on-seks-paljude-meeste-jaoks-kinnisidee?id=81663445

Ma pole nunn, kui imestate, et sellise pealkirjaga artikkel minus huvi tekitab.

Ma arvan, et ma olen kasvanud nii nagu üks poiss kasvab (kolme venna kõrval olen ka poisistunud). Pisarad ja tunded on keelatud. Lähedus on midagi ohtlikku ja see on vaid nõrkadele.

Minu ideaaliks on olnud üks tundetu raudnaine või -mees (ütleme sooneutraalselt “eeskuju”). Ma ei tea, miks. Ei mäleta eriti oma lapsepõlve. Ma veel ei taha raha psühholoogi peale raisata, seega püüan ise endale psühholoog olla. Näis, kuidas ja kas õnnestub. :D

Mis mulle sellest artiklist meelde jäi oli järgnev:

  1. Poiste kasvatamisel keelatakse neile tunded (poisid ei nuta, poisid ei kallista, poisid ei räägi oma tunnetetest, see on plikade teema). Poisid ei näita välja valu, kui saavad armi. Nt kukuvad põlve lõhki, lõikavad sõrme, sedasi kaotatakse kontakt oma kehaga. “Ei ole ime, et seksist saab kinnisideed, kui see on meie peamine kontakt tunnete, naudingu ja armastusega.”
  2. “Kaeva üles ammu peidetud tunded ja lase need vabaks. Nuta tõelisi pisaraid ja naera kogu südamest, värise hirmust ja itsita ebamugavustundest, mürista meelepahaga selle ebaõigluse üle, millega sind on haavatud, ära pelga nutta õrnast imetlusest meie eksistentsi ilu üle.” Tunded on ok ja nende tundmine/tajumine on privileeg, mitte midagi häbiväärset.
  3. “Seks ei pea olema ainuke allikas läheduse jaoks.” Lähedus ei tähenda alati seksi, need ei pea olema alati koos, selles mõttes, et lähedus üksi (ilma seksita) on täitsa ok. Ma ei ole värjdas, sest ma naudin Janiga koos olemist, temaga suhtlemist, kuid mul ei ole tema vastu armastuse tunnet. (Ma ei võlgne talle seksi, kuigi ma olen temaga natuke lähedane.)
  4. Taasavasta tunded: see kirglik intensiivsus, mida sa oled säästnud vaid seksuaalsuhete jaoks, võib vallanduda igas elu valdkonnas.” Tunnete tundmise, väljendamise viis, ei ole üksnes seks. Selline meeldiv ja ülim tunne nagu “kirg”, seda võib tunda ja kogeda, kui teha asju, mida on soov teha. “Töötas kirega, kirglik töössesuhtumine jne.” – Selline väike asi, aga aitab mu mõtted korda seada. Näen seda vastikut olukorda positiivsemates toonides ja mul on nüüd seletus, põhjendus, miks. See ei ole vist paslik siia kirjutada, kuidas, mil moel, aga…
  5. “Taasavasta oma keha: nauding on meile sünniga kaasa antud õigus ning seda on võimalik kogeda tuhandel erineval moel peale seksi. Võta kingad jalast ja kõnni paljajalu murus, mudas ja vihmas. Õpi hingama vabalt. Tantsi.” Läks natuke hipiks ja lilleliseks, aga mulle see idee meeldib. Mul on raskusi uinumisega. Hingan (sellili olles) hästi sügavalt sisse, ning see on mind kahel õhtul aidanud. Paljajalu mudas kõndimisega meenub mulle mu lapsepõlv. Ma nautisin seda, olgugi, et nüüd olen vanuse poolest juba ammu sisenenud täiskasvanute maailma, on mul jätkuvalt õigus seda naudingut kogeda. (Ma pole vana, olen antiik-teismeline või antiik-laps. FB-st). :D

Ma olen tihti väga kohmetunud, kui kohtun inimestega. Kas anda kätt, kas kallistada. Kui keegi on kurb ja nutab, siis sooviks minna ja kallistada, küsida, miks… Aga hirm on, et äkki ma rikun ta privaatsust (mina häbenen oma pisaraid ja tahaks nendega maa alla peitu minna, kui keegi veel minuga rääkima tuleks, siis hakkaks endast veel rohkem hale).

Tihti olen kohmetu kohtudes lastega, selline lasteaia-eelne või lasteaia-laps. Üks lugu on selline, et ma piirduksin vaid “Tere”-ga. Laps tuleb lähemale, siis patsutaksin õlale, aga laps tahab kallistada. Nad on ju nii armsad ja nad ei kahtle. Muidugi ma kallistan. Samas on kuidagi imelik tunne. Tema on nii avatud ja usaldav, kuid mina olen ikkagi kivistunud olekus.

https://media0.giphy.com/media/N8KOi4xU2Q1C8/200w.gif https://media3.giphy.com/media/M3u7W9s4ZlZg4/200w.gif

Ma ei oska oma tundeid väljendada. Tööl on paar sellist hästi avatud inimest ja julget. Neil on kombeks inimesi kallistada, aga minu puhul alati küsivad, kas tohivad. Ma näen välja nagu emotsioonide põlgur. :) Tegelikult ma pole halb ega kuri inimene. Ma lihtsalt ei oska oma tundeid ega ka poolehoidu välja näidata.

Ma olen hoopis teistsugune, kui ma räägin inimesega, keda ma saan usaldada, keda ma tunnen. Nt Jan-ga. Ma ei hoia oma emotsioone vaos. Ma mängin neid isegi üle. Nt räägin silmad säramas ja ülevoolavalt, kuidas ma autot parandaksin või mingitest kujutletavatest olukordadest või nende lahendustest.

Kuid neid inimesi on vähe, kellega ma suudan avatult suhelda. Isegi mu perekond ei näe mind just tihti sellisena. Pigem olen ma see hall kivimass, paar sõna moka otsast ja valmis.

Näis, kaua ma siis seda tunnete-usku olen, aga tasub proovimist. Esmalt püüan oma tunded identifitseerida ja siis leida põhjuse, miks see avaldus… Võib-olla kunagi suudan ma keset New Yorgi suurt väljakut, joosta, tantsida ja näidata oma piiritut rõõmu, et olen seal, kus olen. Rahulolu oma kehaga, eluga ja kõigega. Küll see oleks vahva. Tasub, mille nimel elada. :)

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Märkmed

http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=81615713

Edukad ettevõtted ostavad SOORITUSVÕIMET. Vot.. see on oluline sõna ja pani mõtted liikuma, aga hetkel pole aega sellele rohkem keskenduda.

***

S arvab, et tal on korter, et venna korter on tema oma. Ta olevat kunagi mingi volituse vennale teinud enne korteri ostu. Ma arvan, et S saab kunagi valusa kogemuse. Ma ütlesin S-le, et see korter pole ametlikult tema oma, aga ta peab mind lolliks. Ma parem hoian eemale. Mulle perekonna draamades osaleda ei meeldi.

****

Isa vend tahab maha müüa vanaema maad, metsa ja maja ning vanaema vanadekodusse panna. Vanaema ei taha. Vanaema vend soovitas minu isal kõik varandus enda nimele võtta. Hoida perekonna jaoks.

See on keeruline juhtum. Emale väga meeldib see koht ja tema tahab turismitalu sinna teha. Ja tema tunneb ka, et see on tema kodu (tema vanemad surid noorelt ja kinnisvara maha ei jäänud). Ema sooviks osta selle, aga praegu pole raha.

Isal on natuke kohustusi riigi ees. Kohtutäiturid. Ma ei tea, mis summas. Samas olen kindel, et nad küsivad rohkem kui seadus lubab. Nende tavapärane praktika. Siis tuleks protsessida. Aga nad kindlasti tahavad müüa isa osa pärandist/varast, et oma raha kiiresti kätte saada.

Lugesin netist, et 3 kuud pärast surma läheb pärandus üle. Et kui enne ei loobu, siis saad kõik. Ma pean olema hoolas, et isa kohustusi endale ei saaks, et enne jõuaksin loobuda. Ta elab veel.

Igatahes… kui ma sellest asjast õigesti aru sain, siis juba nüüd on 1/3 kogu vanaisa varast mu isa oma (1/6 kogu varast), 1/3 isa venna oma ja 1/3 vanaema oma. Vanaemal on 1/2 kogu varast ja lisaks 1/6 kogu varast. Kas see teeb siis 2/3 kogu varast? Ma pole hea peast arvutaja.

Vahet pole, mis arvud. Aga vanaema arvab, et kogu vara on tema oma. Lisaks veel see, et tegemist on tema vanemate koduga. Minu isa arvab ka nii, aga seadusega on midagi muud.

Taas üks suur draama koorumas. Ma ütlesin, et notari juurde tuleks minna (isa, onu ja vanaema). Isa pruut ütles ka. Aga näed. Polnud aega, ei tahtnud minna.

Onu võib-olla juba teab, et tal väike osa varandusest on. Tea, kuidas see müümine välja näeb. Kas poolitatakse maja ja maad või… kas mõttelist osa saab müüa….

Põnev saab olema. Ma natuke kardan, et lõpuks tuleb isa minu käest abi küsima. Oh, kuidas tahaks selle perekonnaga distantsi hoida.

Isa pakkus kogu varandust mulle. Ma ütlesin, et varandus/rikkus on halb asi. See tõmbab sugulasi nagu prussakaid ligi. Not good!

Vaene on ok olla.

Ps. Ma ei usu, et vanavanematel abielueelne leping oli või midagi sellist. Ka testamenti neil pole. Nad mõtlesid, aga ei teostanud.

Tegelikult tahtsin ma hästi lühidalt teha. :D

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Olen digi-elav jälle!!!

Kirun, mis ma kirun seda Eestit, aga oma ID-kaardi sertifikaadid sain uuendatud siin Taani kodus ja ilma tõrgeteta ning eelviimasel päeval. Tuleb silmad maha lüüa ja öelda minimaalselt “aitäh Eesti” või mõni kiidusõna.

Igatahes olen ma nüüd jälle digi-elav. Vaatasin oma sõidukeid Eesti.ee-portaalis. Seal pole enam ühtegi. See neetud BMW on kadunud. Ei tea, kas eksist on inimene kasvanud või uuendustööde käigus on riik selle ära kustutanud. Loodan, et tagasi ei tule ja loodan, et ükski auto minu nimele ei ilmu, sest ma olen natuke kaugel ja ei pruugi seda märgata, kuid siis võib ju mingi tobe maks kogunema hakata. Ega ma ju rikas ole, et jõuan siin kahte riiki ülal pidada. :D

Natuke nagu läheb hästi hetkel, tea kuidas edasi.

***

Tööl olin viimati kolmapäeval. Meil on siin suured pühad. Keegi eriti usklik pole, aga vabade päevade puhul ollakse n-ö usklikud paberi peal. :) Ega ma ka vabu päevi pahaks pane. Ikka leian tegevust. Nt puhata ja mängida. :D

Viimasel tööpäeval olin lestakala puhastava/rookiva masina peal. tavaliselt on seal kaks inimest. Mulle anti kaks verivärsket agentuuritöötajat. See tähendaas, et terve päev olin ma masina peal üksi, sest nendel polnud luba selle masinaga töötamiseks. Kuna nad olid uued, siis pidin neid aitama ja natuke juhendama. Masina pealt alla tulema.

Peter kasutas oma tsiki-priki pastakat ja kirjutas kõik vagunid 65/76 suurusteks kaladeks (algselt oli 75/90 ja viimane vagun oli 55/45). Ühesõnaga, suur segadus mulle. Ühe sedeli kirjutas nii keeruliselt, et mina loen 75/75 ja siis nuputan, kas ta mõtles 65/75 või 75/90 suurust. :D Aga ma oletasin, et kõik sama suurusega ja kui ma metallklambri alla piilusin, siis nägin, et seal oli 65/75.

Temalt küsida ei saanud, sest meil on paljud puhkusel ja inimesi napib ning üks teine suur liin oli ka töös, seega oli tal kiire ning teda oli raske tabada.

Lõpuks ma sain kala suurses 45/35, aga see oli nii kehva kvaliteediga kala, et päris palju luid jäi sisse ja kala jäi masinasse kinni, seega pidin pidevalt masinalt alla ronima ja masinat puhastama, pluss käsitöö, sest esimese päeva agentuuritöötajatelt ei saa ju nõuda sellise peene töö tegemist.

Kuigi mul oli raske ja väsitav. Ma töötasin rahulikult, ei kurtnud. Aga… Üks agentuuritöötaja vihastus, sest nii kehva kala oli… Ma ei saanudki täpselt aru, mis teda vihastas, aga ta tõmbas minema kella 13-ajal. Tööpäev lõppeb kell 15. Teine oli noor neiu ja natuke aeglane. Ma ei saanud temalt jõu nõuda kiirust, ega minagi just eriti väle esimesel päeval olnud.

Ma püüdsin jätkata. Elsa tuli appi, nüüd saime vahetada, et üks masinal ja siis teine. Elsa käes läks masin katki, enam ei käivitunud. Ega palju kalu enam järgi olnudki. Siis vahetasime masinat. Saime hea suurusega kala (75/90), selle tegime kiiresti ära. Siis tuli karistus. Kõige vastikum suurus, kõige väiksem (0/30). See jääb masinasse kinni, palju luid on sees jne…

Elsa väidab, et Peter ütles, et teised tulevad meile appi, seega tuleb palju kalu lauale lasta. Teised ütlesid, et nemad pidid meie esimese masina ära puhastama. Igatahes… Kirsten oli püha viha täis ja sõimas Elsat. Mina olin tänulik, et mina polnud masina peal. Kui see oleksin olnud mina, siis oleksin surmale määratud olnud. Kirsten ei salli välismaalasi ega mind (minu vastu on eriline põlgus). Ma ei tohi isegi koridoris seista ja oodata, kuna end välja saab tembeldada (töökaardiga “piiks” teha).

Igatahes… Teiselt liinilt tuldi meile appi ja läks ainult 5 minutit üle. Minu jaoks polnud katastroof. Meil ikka on mõni, kes on abivalmis.

Päeva alguses pomises Kirsten, et hea, et tema masinal ühtegi agentuuritöötajat pole. (Sellel lollil on neid kaks – seda lugesin välja tema hääletoonist ja näomiimikast).

Mina arvan, et mul oli täielik üigus olla pahane ja kurta ja kiruda, kuid ma ei teinud seda. Igaühel on ju esimene päev ja mina mäletan oma esimest päeva hästi, seega ma püüdsin olla mõistev ja abivalmis jne…

Aga… See agentuuritöötaja vihastus (tundsin, et minu peale) ja läks lihtsalt minema. Kas ma oleksin pidanud ta kinni siduma? Pole varem mulle ette tulnud, et inimene lihtsalt minema jookseb. Siis teine läks 10 minutit enne tööpäeva lõppu minema, kuigi ette on nähtud 5 minutit varem. Ja lõpuks see Kirsteni vihapurse.

Siis tulen koju ja räägin S-le, et täna oldi mu vastu ülekohtune. Et tegelikult oli mul õigus vihastuda, aga ma ei teinud seda, kuid teised olid vihased seevastu. Ja siis ärritub S. Ta ju hoolib minust ja ta räägib oma sarnasest kogemusest ühes ettevõttes.

Ma olin lõpuks nii väsinud nendest teiste inimeste tugevatest negatiivsetest emotsioonidest. Lisaks veel enda emotsioonid, mis ma terve päev alla surusin. Pole ju viisakas oma ärritust teiste peale välja elada. Nemad pole ju süüdi, et neil pole kogemust ja neil on esimene päev selles ettevõttes ja teisi pole…

Küll see elu on minuga ikka ebaõiglane. Tahtsin siis Jan-le kurtma minna, aga tema on haige ja ei taha mind nakatada. Ma täitsa solvusin. Ok, ta mõtleb minu peale, aga kas ma siis ise pole piisavalt pädev, et neid asju otsustada. Et kui kergestu ma nakatun või nii… Igatahes… ma lugesin ridade vahelt, et ta ei soovi mind külla. Pikemat juttu ma ei teinud ja nüüd ka ühendust ei ole võtnud.

Oma emotsioonidega peaksin ma ise toime tulema ja tulen ka. Hommikuti käin jooksmas. Teen siin nipet-näpet veel. Edeneb vaikselt.

***

Ma olen ikka nii hea inimene, et see on lausa rasikamine, et ma siin maapeal eksisteerin. :D Ma peaks seal paradiisis juba olema. :D

Tegelikult puudub mul julgus ja avatus ning seetõttu näin ma üsna mühaklikuna. Samas avatus pole ju minu loomuses, kas seda üldse on võimalik õppida ilma, et ma muutuks võltsiks. Mida ma küsin teiste elude kohta, kui mind tegelikult ei huvita palju neil lapsi on, mida nende mees teeb jne…

***

Nüüd sai taas üks pikk tekst. Ega mul suurt midagi öelda polegi. Vaimu-vaene aeg on. Ei tule midagi huvitavat.

Mu elu on üsna igav, aga samas stabiilsema poolne. Töö ikka hoiab pulsi kiire ja vererõhu üleval, muidu vist jääks veri soontes seisma. :D

Ikka edasi, ikka edasi ütles Karlsson… Minu vanaisa ka, aga tema enam edasi ei lähe. Varsti juba aasta otsa mulla all olnud. Aeg ikka lendab.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Hej!!!

Täna olin natuke tubli. Panin ühe pildi seina, st. keerasin kruvi seina (manuaalselt, sest ma olen ikkagi vanakooli inimene ja jõudu natuke on). ;) Otseloomulikult läks esimene natuke valesti. Puhtalt minu lohakus ja tähelepanematus. Nimelt ma ei vaadanud, kui kõrgel on raamil see kinnituskoht. See oli mingi veider raam, kus kinnituskoht on ülevalt servast kolmandiku jagu all pool. Seetõttu oli pilt plaanitust 10-15 cm kõrgemal ja ma pidin visuaalse naudingu huvides teise kruvi ka seina keerama. Aga nüüd olen rahul.

Sellele vanale kruvile leidsin ka rakenduse. Üks pilkupüüdev aksessuaar ripub seal. :D

20180330_122224

Kuna kruvikas oli juba soojaks aetud, siis parandasin ka köögiukselingi ära. Seal olid kruvid lahti ja uks on natuke pehme (saepuruuks või mingi odav materjal). Igatahes, need kruvid on mitu korda lahti tulnud ja augud on  suureks läinud ning nüüd on seal üsna sõelapõhi, aga ma leidsin mõned millimeetrid uute aukude jaoks ja otseloomulikult kasutasin seda halli-tugevat teipi. Jan ütleb, et see on “fusk”, mida ma harrastan, aga mina arvan, et ma olen väga nutikas ja säästlik. :D

Muidugi oli kaks kruvi ka kadunud (ukselink oli kinni vaid ühe kruviga, st mõlemal pool ust vaid üks kruvi), aga kuna me ukselukku ei kasuta, siis võtsin ukseluku ümer olevalt rõngalt ühe kruvi ära (mõlemalt poolt ust üks kruvi). Ma olen enda nutikuse üle ikka nii uhke. Ei jõua end kohe kuidagi ära kiita. :D Tulemus: Praegu püsib ukselink tihedalt. :D

***

Selle aasta eesmärkidest. Üksnes jooksmine edeneb. Või noh, sellega tegelen, aga muud asjad on rohkem nagu tahaplaanile jäänud. Ma ei tahtnud oma eesmärkide tabelidki täita, sest raske oli tõele otsa vaadata.

Kuid… Täna võtsin kätte ja vaatasin tõele otsa. Tunnistasin, et kaks kuud olen natuke “väsinud” olnud, aga mul on veel mõned päevad seda kolmandat kuud järgi, seega on võimalus veel end käsile võtta. Muidugi asendasin oma peas lause “Seda aastat on olnud JUBA kolm kuud” lausega “Seda aastat on olnud KÕIGEST kolm kuud” ja olemine läks paremaks. :D

Minu mõttetera: Põhi tuleb ära fikseerida, alles siis saab kindlalt edasi liikuda. :D Ehk siis, vaimselt on päris raske endale tunnistada, et olen teinud vea, et olen ebaõnnestunud. Hirm tõele otsa vaatamise ees on nii suur ja halvav, et… Mina näiteks olin kaks kuud nagu zombi. Mingi jõuetuse hunnik. Päeva tegevuseks oli üles ärgata, süüa, koeraga väljas käia ja siis vahtisin seina. Ei suutnud midagi kätte võtta.

Vahel on mul selliseid perioode. Ma pole nende üle uhke. Samas täna on parem.

Kinnitan, et see polnudki nii raske. Kirjutasin oma eesmärkide tabelisse nullid ja asi ants. Liigun edasi ja siiralt usun, et see muutub. Et nüüd olen tublim. :D

***

Töölt. Larsist ei ole midagi kirjutada, sest temaga ma eriti kokku ei puutu. Päris ok on sedasi.

Selles teises sööklas on nii palju hea, et esimest korda naudin ma pause rohkem kui tööd. Need tunduvad nüüd liiga lühikesed. :D Huvitav.

Ma kunagi kirjutasin, et Anne Mettega ei saa ma sõbraks ja mulle ta ei meeldi jne… Ja siis podisesin moka otsast, et elu teeb vahel kannapöördeid minu eest. Igatahes… Nüüd istun ma Anne Mettega ühes lauas ja mulle meeldib seal ja tema meeldib ka mulle.

Järgmine samm on vist Ingege bestikateks hakkamine. Praegu tundub see küll üsna mitme valgusaasta kaugusel olevat, aga ehk äkki tulevikus. :D

***

Tööst veel. Saaistin Carinale FB-sõbrakutse. Ta pole kinnitanud ja vist ei tee ka seda. Näen, et AnnMargret on minu vastu huvi tundnud. Minu FB profiili piilunud. Mõtlen, et ju Carinal on temaga jutuks tulnud, et ma saatsin Carinale sõbrakutse.

Ma tunnen end natuke rumalasti, et saadan sõbrakutse, aga sellele ei vastata. Et ma siis ei sobi. Häbenevad mind? Olen ma siis tõesti nii kiiks-inimene? Selline paha tunne ja põlatud tunne on, aga… Tegelikult esiteks: on see kõigest FB ja mitte päris elu; ja teiseks: kui mina talle ei kõlba või ta mind häbeneb, siis ei kõlba tema ka mulle. Siis ta pole see, kellega ma tahan sõber olla (anyway).

Seega see pole probleem. Las minna.

Aga… Ma mõtlen, et äkki ma tõesti olen tühikoht. Äkki ma tõesti vaid raiskan hapnikku ja häirin teisi oma eksistentsiga? Äkki ma ei saavuta mitte midagi oma elus? Äkki ma suren kusagil tundmatus kohas tundmatu isikuna?… Äkki neil teistel on õigus?

Samas ma olen minevikus üht-teist saavutanud. Olen endas positiivselt üllatunud, olen saavutanud asju, milles ma isegi natuke kahtlesin, kas minusugune on üldse võimeline midagi sellist saavutama.

Ma ju tegelikult tean, et ma saan kõik mida ma tahan. Tuleb vaid hästi kõvasti tahta. :D Lihtsalt praegu ei lähe just kõige paremini, aga üks kord hakkab jälle hästi minema. See päev tuleb. Alati on tulnud. Mõnikord tuleb kauem oodata, sest õnn on suur ja raske ning liigub minuni aeglaselt. :D

Praegu viibin natuke vales keskkonnas. Minu ümber on väga palju väga negatiivseid inimesi. Nad ei tunne mind, kuid kritiseerivad. Olen tulnukas. :) Olen erinev ja seetõttu nad kardavad mind ning kui loom kardab, siis ta ründab. Need inimese-loomad kardavad mind ja seetõttu ründavad.

Ega tegelikult nii hull ei ole. Natuke üleolekut kumab läbi, aga ei midagi katastroofilist. Vahel mõtlen, et nad on nii rumalad. Aga sellisel juhul olen ma ju samasugune. Noh, kui ma teisi hakkan sildistama ja rumalaks pidama.

Pigem me oleme erinevad. Meil on erinevad teadmised, ajalugu, taust, eesmärgid. Nemad töötavad seal kalavabriku tootmises ja on rahul. See on see, mida nad on terve oma elu teinud ja see on ka nende elusaavutus. Mõned odav-reisid välismaale ja mõni kallis ese. Minu jaoks pole see atraktiivne. Nende jaoks on see elu/elusaavutus. Muidugi ei saa me üks-ühest aru.

Mina püüan neid mõista. Ma teadvustan, et inimesed on erinevad ja see on see, mida nemad tahavad. Mina tahan midagi muud. Mina neile oma tõekspidamisi peale ei suru, just nimelt seepärast, et ma püüan mõista. Kui ma seda ei suuda, siis ma püüan vähemalt aktsepteerida seda, et oleme erinevad. Aga nemad ei aktsepteeri mind ja minu eripära. Ja see ärritab mind ja selles kohas nimetan ma neid rumalaks.

Ühesõnaga, praegu on emotsionaalselt raske, sest mind ümbritsevad negatiivsed inimesed ja keskkond on vale. Ei ole toetav keskkond, vaid on hukkamõistev, parastav ja näpuga näitav keskkond. Aga ühel päeval see muutub. Tuleb lihtsalt oma asja vaikselt edasi ajada, olgugi, et kanakari kõrval kaagutab ja õpetab ja püüab “aidata” (pakkudes mulle või tõugates mind oma unistuste/tõekspidamiste suunas). Mina olen kõva, tahke kuubik ja mind ei pressi kohe kuidagi läbi ümara augu. :D Noo, see ei passi kohe kudagi.

Kui keegi ütleb, et ma olen loll, siis tegelikult kirjeldab ta hoopis iseend. :D Ja, las nad naeravad minu üle. See ei muuda ju mind ei rumalamaks ega targemaks. Mina olen mina edasi. :)

Kui minu ümber on nii metsikult palju negatiivset, siis pean hoopis ise olema topelt positiivne. Saab oolema raske, aga ma vähemalt püüan. Kui komistan ja kukun, siis tõusen ja proovin uuesti. :D

Mina olen oma väikses kuningriigis väga hinnatud, tark, ilus ja suurepärane. :D Jan usub ka minusse. Seega ma pole üksi oma kuningriigis. :D Kõik need teised, kes minust halvasti mõtlevad, need on teises kinnises süsteemis ja ei puutu minusse. :D

Sai jälle pikk tekst, aga ma ju harva kirjutan. :)

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | Kommenteeri

Mina siin jälle

Märgin ära, et mulle ka ei meeldi need reklaami triibud mu romaaniks valguva teksti vahel, aga ma ei saa neist kuidagi jagu.

***

Kuidas mul tööl läheb? Üsna vastumeelseks on muutunud. Aga vahetasin sööklat, nüüd olen teises hoones, väiksem ruum ja meeldivamad inimesed. Muidugi ei tea kui kauaks, kuid praegu olen rahul.

Oleks teadnud, et seal nii hea on olla, siis oleksin varem üle kolinud.

Kas Lars igatseb mind? Ei, kindlasti mitte. Kuid ta peaks olema nüüd rahul, sest saab oma lauakese tagasi ja vast istub seal jätkuvalt üksi. Tema fänn-klubi on ka rahul, sest ta on tagasi ja mina olen kaugel ära. Ma arvan, et nüüd on kõik rahul.

Ma ei ole päris kindel, kas sain õigesti aru, aga mulle tundus, et Kirsten rääkis, et ma olevat ükskõikne, et Lars minu pärast sööklas ei ole ja minu pärast kohta vahetas jne… Mis tegelikult oli täiesti vale. Mina küsisin Larsilt luba enne, kui ma sinna istusi ja pärast ka küsisin ja olin valmis koos lahendust leidma, kuid tema ei olnud võimeline minuga rääkima.

Aga pole ju oluline… Nüüd olen kaugel ära. Enamasti töötan ma selles hoones, kus on see suur söökla (kus ma olin varem), seega tuleb ühest hoonest teise liikuda ja väljas on külm. Pean vist ikkagi endale jaki küsima. Ajakulu on ükskõik, sest sellest suurest õelate-inimeste sööklast läksin ma nagunii 5 min enne pausi lõppu ära.

Olin liini peal vist oma nädala jagu või kauem. Selg valutab ja väsinud olen. Muttidest on ka kõrini. Õnneks esmaspäeval olen toorkalas tagasi koos meeldivate inimestega.

***

Kursus nimega “Tutvustus projektijuhtimisse” on läbitud ja diplom ka käes, kuid ma pole seda kiiganudki. Kiire aeg. :D See toimus kahel päeval, esimesel päeval tundsin ma end nii rumalana ja raske oli aru saada, inimesed olid ka võõrad, aga teine päev oli väga huvitav ja ma tundsin, et olen osaline. Sain oma grupile isegi natuke abiks olla, pakkudes väljas ühe idee, mis läks ka käiku.

Nüüd on veel kaks korda käia kurusel nimega “Valgustav kursus privaatmajanduses”. Esimsel korral tutvusime laenudega. See oli väga pealiskaudne. Aga kuulsin erialaseid sõnu taani keeles ja natuke sain targemaks.

Järgmine kord räägime aktsiatest ja neisse investeerimisest ning viimasel korral on maksud, peamiselt üksikisikutulumaks. Vaatab, mis saab.

***

Ja sedasi ma vaikselt kulgen. Töökuulutusi vaatan ka. Mõnikord kandideerin. Null tulemust. Puudub ka enesekindlus, aga kohati on suur tahe. Asi seegi.

Kirjutan Eesti Konsulisse ka. Soovin teada, kui palju maksab dokumentide tõlkimine. Ma eriti ei usu, et ma erialasele tööle kandideerides edukam oleksin, kui mu diplomid on hinnatud, aga… Kui paremaid ideid pole, siis proovin ka sedasi. Oleneb muidugi, kui palju see “lõbu” mulle maksma läheb. :)

***

Vabadel päevadel ikka jooksen oma vana rada. Iga korraga ikka aeglasemalt ja aglaasemalt. Meil on nii mega külm ja tugev tuul. Aga mina ikka lähen. Ma vajan seda. Keskmine kiirus 8,8 km/h ja kiireim kiirus oli 12 km/h. Jooksin 9,49 km ja aeg oli 1h 5 min. Peamine on see, et tegin ära.

***

Joonistamine ikka. Nüüd jälle hakkab tellimusi tulema. Kaks on järjekorras ja mul on endal ka üks projekt pooleli. Joonistan.

***

Emotsionaalselt ikka üsna tühi. Pole nagu jaksu midagi teha. Ei taha ka.

Edusamm on see, et tegin oma hipi-püksid valmis. Kunagi ammu ostsin Eestist teksased, mis olid alt kitsad ja mul oli plaan need laiemaks teha. Nüüd on valmis ja joonistasin tähekesed, luiged ja delfiini ka peale. Lisaks kirjutasin “Keep going” ja lillekesed. :D Titekas, ma tean, aga keda huvitab. Huvitaval inimesel peavadki huvitavad riided olema. Praegu olen rahul ja Jan arvas ka, et ok on. Ta muidugi keskendus rohkem tagumikule. :D

20180316_173635

Saan hakkama.

KOKKUVÕTE: (1) kolisin teise sööklasse (Lars ja tema kanakari võitsid); (2) osalen kursustel ja natuke saan aru; (3) vaikselt tegelen sellega, et mu tunnistused saaksid hinnatud; (4) joonistuste tellimused; (5) jooksen jätkuvalt; (6) emotsionaalselt tühi.

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Midagi meeldivat ka

Täna käisin jooksmas, aga see pole uudis ega asi. Iga korraga jooksen aeglasemalt. :D Kulun vist lühemaks.

Eile olin tujust ära, nagu ka mu eilsest postitusest välja paistab. Õhtul läksin Jan´le külla. Seal on nagu teine maailma. Probleemid jäävad maha ja aeg lendab meeldivas seltkonnas.

Igatahes… Ma olen lugenud palju romaane ja Elu24 ning need teised naistele suunatud väljaanded (mis on tasuta kättesaadavad)… Ma arvan, et olen lugenud kõiki artikleid, mis käsitlevad armastust ja mehe ning naise vahelist suhet jne… “Teadus”-värk. :D

Viitan, et olen teoorias asjatundja. (Nali). :D

Ma mõtlesin, et pole olemas meest, kes suudaks naise soove aimata. Noh, võib-olla mõni naine on lihtsam kui mõni teine (mina olen siis, see mõni teine, sellel korral). :D Või siis naine on mega ilus ja mees ronib oma kestast välja, et naisele meeldida. Igal juhul, ma mõtlesin, et minuga seda ei juhtu ealeski.

Aga eile… Enne Jan´i juurde sõtmist mõtelsin, et tahaks komöödiat vaadata, ükskõik mida, aga peaasi, et Adam Sandler oleks seal. Kunagi ma rääkisin sellest näitlejast, aga nii mööda minnes ja muu jutu sees.

Ta oli seda märganud, meelde jätnud ja ta oli välja otsinud kolm filmi, kus see näitleja mängib. Ma olin sõnatu. See oli vist üks ilusamaid hetki mu elus. Mitte üks roos ei ole suutnud mind nii positiivselt üllatada.

Minu soovide järgi on raske olla, sest ma kõigun äärmusest äärmusesse ja seda õiget hetke on raske tabada. Mul endalgi on raske välja selgitada, et mida ma siis tahan või mis minuga toimub. Aga tema suutis seda.

Ma olen lihtsalt sõnatu.

Üks meessoost isik, kes kuulab, paneb tähele, mäletab ja hoolib. Paha on see, et mina ei ole nii tähelepanelik. Mina ei tea, mida talle meeldiks vaadata. Ma üldse vähe küsin temalt. Ta pole kurtnud ka. Ma olen üks halb inimene. :( :D

Päikest! :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Minu väikse maailma lõpp

Jah. Mina nüüd kirjutan välja. Ma tean küll, et mõnel pole kodu ja mõni on surmavalt haige jne… Aga minul on ka halb ja mina tunnen, et täpselt sama halb. (Kuigi, kui ma ise oleksin suremas, siis vist ei tunduks praegune olukord nii tapvalt raske.)

Täna sai ettevõte 50-aastaseks. Meil oli ühissöömine. Plaani päraselt oleks see olnud tund-aega, aga ma suutsin seal olla 15 minutit. Rohkem ei kannatanud välja.

Mulle see ninnu-nännutamine ei meeldi. Ma tean, mida need mõrrad minust räägivad ja ma ei hakkagi nendega sõbrannatama. Pealegi mul ei ole nendega just millestki rääkida, sest majandusest nad midagi ei tea ja teiste eraelu ei ole minu teema. Ma ei oska kaasa rääkida ja täna polnud tahtmist ka kuulata.

Aga tõeline põhjus on Lars. Täna ta otsustas söögisaali tagasi tulla ja istus laua võrra edasi. Istub koos välismaalastest paariga (agentuuritöötajad). Lars ütles mulle, et eelistab üksi istumist ja siis teeb nii. Minu silma all istub. Teisel pool ruumi, minu selja taga on üks noormees, välismaalane ja istub üksi. Vahetagu tollega kohad või istugu sinna lauda.

Tema teguviisist lugesin mina välja, et ta ei suuda minuga ühe laua taga istuda. Mu nägu ei meeldi vist. Krt ma tundsin end vana, koleda ja põlatuna. Kuigi tegelikult ju põhjust poleks.

Ta valetab mulle otse näkku ja see ajab mind närvi. Pole ju põhjust nii teha. Lisaks, kui on probleeme, siis tulgu ja rääkigu. Leiame koos lahenduse. Aga rääkigu asjast, mitte mingist pseudo-jamast. Ma ei saa ju aidata lahenduse leidmisel, kui mulle visatakse valesid näkku.

Kui mu nägu ei meeldi, siis võin ju selja keerata. Kui hingeõhk ei meeldi… Kui minu energia või aura ei meeldi, siis äkki saan abiks olla inimeste ümber paigutamisel.

Mulle tundub, et ta arvab, et ta on maailma naba ja ma nii hullult tahan teda. Mis on ju tõsi, aga need märgid, mida ta loeb sedasi “et mina jahin teda”, ei ole nii… Ma tõesti väldin teda. Kui ma tahaksin tema läheduses olla, siis mina juba leiaksin viisi selleks. Poleks vaja üldsegi mitte kahelda selles. Ma tean, kust ma tema telefoninumbri saan. Ma oleksin võimeline tema lastega kontakti leidma… Miljon võimalust on. Aga ma ei tee seda. Sest see kaotus ei ole väärt seda võitu.

Ma tunnistan, et ta on mu peas. Haiglane. Ma satun kergesti inimestest sõltuvusse. Minu viga. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Kui ma suudaksin, siis lõpetaksin selle, aga ma veel ei tea, kuidas…

Ühissöömisel istusid teised mehed ka sinna lauda ja Lars rääkis ja naeris kõva häälega. Ma ei suuda ta häält kuulda. Sedasi on teda ju raske vältida… Seega ei suutnud ma seal kauem olla.

Igatahes… Kui ta üle mu laua istub, seljaga minu poole, vaid 1-1,5 meetrit minust kaugemal, siis see ei aita mind. Nüüd häirib tema mind. Kui ma istuksin teisele poole lauda, tema vanale kohale, siis ta arvaks, et ma tahan tema lähedal olla. Seega nii ei saa. Kui ma räägiksin Ragnariga ja paluksin tal minu lauda istuda, et Lars saaks tema laua hõivata, siis Lars mõtleks, et ma otsin temaga kontakti. Otsin põhjust, et temaga suhelda… See on haige…

Nüüd kui ta söögisaalis on, siis on veel see probleem, et tema läheb 5 minutit enne pausi lõppu minema. Mina ka, aga kui me koos läheme või lühikese ajase vahega, siis rahavas hakkab rääkima… Ma ei kannata, kui kuulen tema nime. Ma ei taha teada…

Ma tean, et see on haiglane, mis minuga toimub… Ma tahaks ta peale karjuda, tahaks teda lüüa. Tahaks, et ta mind kuulaks, et ta mind mõistaks. Aga samas, kui ma kujutan endale ette, et saan temaga kokku, siis ei oskaks ma midagi öelda. Pole nagu kusagilt alustada. Siis löön käega.

Minu plaan on teda vältida, aga see on raske, kui ta üle laua seljaga minu poole istub ja ma pean liini peal töötama (tema lähedal, st esmaspäeval). Ma püüan vastupidada ja tugevat mängida, äkki ta annab järgi ja kolib oma kompkasse tagasi.

Ma arvan, et ühe pausi ajal ta istus oma vanale kohale ja luges ajalehte ning kui mina tulin, siis jättis ajalehe lauale ja pööras ümer. Selg minu poole ja justkui teises lauas. Ma pole kindel, aga kui ta tõesti nii tegi, siis on see küll lapsik. Ja ilmselgelt püüab ta mulle ja kõigile näidata oma ebasümpaatiat minu vastu.

Võib-olla ma kujutan vaid ette, aga ma tunnen, et ta on pahatahtlik minu suhtes. Ma ei mõista miks. Mida halba ma talle olen teinud? Miks inimesed mind vihkavad?

Ma olen ju armas ja vaikne inimene. Ainus, mida ma tahan on vaikus ja rahu.

Tundke nüüd kõik mulle kaasa.

See on hea, et mul seal nii halb on olla. See annab tõuke, et teine töö leida. See paneb pingutama, rebib mugavustsoonist välja.

Vahel tahaks Larsile pahasti öelda ja tuletada talle meelde seda suudlust ja värki. Aga ei. Ma ei taha nii madalale laskuda. Ise olin loll, et temaga kontakti otsisin. Teadsin, et saan kõrvetada. Nüüd on paha. Aga… Ma arvestasin, et selle halva olemise juures on hea külg see, et ma ei jää sinna ettevõttesse kinni. :D

Oleks ma teadnud, et nii raske on seda taluda, siis poleks teinud. Aga hea on, et ei teadnud. :D Vahel on hea olla loll ja naiivne. Proovin/Katsetan asju, mis näivad normaalsetele inimestele võimatuna. :D

Tegelikult on kõik hästi. Kurk hakkab haigeks jääma, aga üldiselt olen terve ja füüsiliselt ok. Töö on ja tegevust on. Kuigi pööning on sassis ja enesehinnang nulli-lähedal, siis… Ma ikkagi saan hakkama. Lakun oma haavu ja lasen aga edasi.

Aeg parandab kõik haavad. On seda teinud varem ja teeb seda ka hiljem.

Ma tean, et ühel päeval see Lars nurrub mu ukse taga. Alati on nii olnud. Tuleb lihtsalt kannatlik olla ja oma eluga edasi minna. See saab olema magus.

Seega jätkuvalt erialase töö otsingul ja enese harimisel. Püüan end leida ja hakata end väärtustama. Ma pole must väetis, olen inimene ja väga ok inimene. :) Erinev, aga siiski ok.

Tõstan oma tee-kruusi eriliste inimeste auks. Julgem olla erinev!!! :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Tagasi Taanis

Alustan eestlasele kohaselt. Inglismaa teed on nii kitsad, et kaks autot vaevalt saavad üks-ühest mööda, seega seal ma tee ääres joosta ei saaks. Majad on ka pisikesed (kompaktne, see on hea, aga maja juures pole autole ruumi ja kui peaks olema kaks autot, siis…).

See valepidi liiklus tekitas peavalu ja ületee minek oli alati suure riskiga, sest autod tulid sealt, kust neid kõige vähem ootasin. :D

Mulle ei meeldi see briti-inglise keel. Olin üsna lähedal Šotimaale, seega oli mingi eriti imeliku kõlaga inglise keel.

Kõige rohkem vihastusin enda peale. Tekitasin edale tohutu stressi ja ei suutnud seda puhkust nautida, kuid sain ilusad pildid ja nägin selle Inglismaa ära.

Ma ei saa aru, miks ma ei suutnud inglise keeles rääkida ja miks ma ei saanud aru. Nii kui natukene närviline olin, siis tuli taani keel ja auinult taani keel. Aga sellega polnud mul ju seal midagi peale hakata.

Jah, sain teada, et ma pean õppima oma stressi ja hirmu kontrollima, sest vastasel juhul kontrollivad need mind ja ma näin täitsa tumba-jumbuna. Kohutav! Ma kujutasin ette, kuidas ma saan inglise keeles rääkida ja inglastega jne… Ei läinud nii.

Kui mu keskmine vend tuli koos oma tüdrukuga, siis ma suutsin rääkida ja sain aru. Nad on kuidagi nii mõnusad ja sõbralikud ning see rahustas mind. Väikevend ja tema tibi tekitasid stressi. Nad mõlemad püüdsid ka olla mõistvad ja abivalmid, aga meil ei tekkinud seda head sidet. Kõik oli nagu kunstlik.

Väikevend on hästi tore, ta suudab hoida pea külma ja oskab hästi rääkida. Tõeline müügimees. Aga oleme lahku kasvanud. Kuid ta tundub olevat õnnelik ja rahul oma eluga. Seega… Kõik on ju hästi. Nad elavad oma elu ja mina oma elu ning kõik on õnnelikud.

Kuhu ma nüüd jäin?

Minnes jäin lennule hiljaks ja olin viimane, kes lennukile astus. Kohutavalt piinlik. Mina, kes ma olen alati kaks tundi varem platsis. Ma isegi ei teadnud, et olen hilinemas. Oletasin, et mul on aega, sest tavaliselt on mul alati aega. :D Seega ei osanud isegi mitte stressata ega pabistada, aga kui astusin lennukisse ja nägun, et kõik juba istuvad… Siis oli juba natuke hilja stressata. :D Aga kole piinlik oli. Lubasin, et tagasi tulles on kõik teisiti.

Iga päev oli ilus päike, külm, aga päike. Midagi ei sadanud, kuigi räägitakse, et Inglismaal alati sajab. :D

Tagasi tulles, hakkas lund sadama aja kiirteel oli õnnetus ja inimesed parkisid kiirteel. Seega jäin tagasi tulles ka hiljaks. Ma polnud päris viimane lennukis, aga üks viimastest. Sellel korral ma teadsin, et jään hiljaks ja stress oli meeletu. Ma olin lausa paanikas, sest tõesti, see pole üldse minulik.

Suveniirid ostan ma e-bay‘st. :D Noh, Inglismaal polnud selleks aega.

Igapäev oli mingi väljasõit. Manchester, Liverpool, Chester, Snowdon (Wales), Trafford Centre, Knowsley Safari… See safari oli kõige rohkem elavust tekitav (sõitsime autoga lõvide puuris ja lõvid jalutasid ümber meie, sea lion show ja ahvide puuris oli ka äge)…

Mu teine lemmik oli Snowdon (Wales). Kui aega on, siis tahaks sinna mõkke ka ronida. See pole ronimine, jalgrada viib sinna. Elamus missugune. Väga ilus koht ja seal on ruumi, isegi mu ego mahtus ära. :D

Ülejäänu oli nagu Inglismaa. Ilusad vanaaegsed hooned. Liiga palju nikerdusi ja sära. Ma olen väheke lihtsam inimene.

Inglaste viisakus on… asi omaette. Alguses oli nii raske harjuda sellega… Nt mina seisan ukse ees ja inimesed ei pääse minust mööda ning nemad ütlevad “sorry”, mis siis mina peaks ütlema. Väikevend tegi nalja ja ütles, et ma võiks siis öelda natuke ärritunult “How dare you” (briti-inglise aktsendiga). Minu viga, aga pahane olen hoopis mina. :D

Kui kõrvalteel on palju autosid, siis liiklus peateel peatub ja kõrvalteelt lastakse autod liikuma. See on teadus omaette.

See viisakus mulle meeldis, aga samas muutis see mind veelgi kohmakamaks, sest ma ei oska viisakas olla.

***

Väike elamus oli ka, kui lennuk Taanis maandus. Tuul oli nii tugev, et kiskus lennuki saba vasakule ja meeter enne rataste ja maa kokkupõrget hakkas lennukit küllili kiskuma. Paremat tiiba ülesse poole ja vasakut allapoole. Minu teada tiibade sees on kütus ja ma kujutasin juba oma vaimusilmas ette, kuidas lennuk plahvatab ja meist saab grill-liha. :D Minu kõrval oli ilus noor pikk noormees, ülikonnas. Seega oleks mul olnud mõnus grill-partner kogu eluks. Kui tuhka ei suudetaks tuvastada ega lahutada. (Tegelikult istus tema minu kohal ja mina tema kohal. See oli tema viga, ma tulin hiljem ja ei hakanud oma kohta nõudma. Ühesõnaga, meie identiteedid oleksid vahetusse läinud ja elu lõpus oleksin olnud noormees, nii nagu ma olen vahel soovinud, lootuses, et elu oleks siis lihtsam).

Õnneks läks kõik hästi. Aga kadus ära soov reisida ja lennata. Noh, see vähenegi soov. Ega ma pole suur reisi-sell kunagi olnud. Elu on mind liikuma sundinud. Noh, elu on läinud nii, et oli võimalus ja impulss elukohariiki vahetada…

***

Palusin ilusat ilma, kuigi vennad tõrkusid, ma sain selle. Kui ära tulin (27. veebruar), siis hakkas seal lumetorm ja päikest polnud ollagi. Samas Taanis oli ilus, ma mõtlen, siin, kus mina pesitsen. Natuke lõunapool oli suur avarii kiirteel, mitu rekkat kraavis jne… Minu ümber vist ikkagi on mingi õnnepilv. :)

***

Ma ei tea, kas ma reisi pilte siin ka näitan või mitte. Vaatab veel.

Täna on mul õhtune loeng, projektijuhtimise tutvustav kursus. Natuke pabinas, see on kauge, pean sõitma 1h 20 min ja tagasi hakkan sõitma kell 21. Aga loodan, et on põnev ja saan targemaks ja väikse tõuke, et mu elu edasi liiguks.

Jah… Tagasi Taanis olin juba 27. veebruar, aga tööle lähen alles 5. märts. Töö pole jänes, mis eest ära jookseb. Kui aega saan, siis astun läbi. :D

Muud põnevat nagu polegi juhtunud. Kõik ikka vanaviisi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri