Et oleks midagi lugeda

Eile tulin töölt ja kodus jõin kiiresti kohvi ning pärast seda läksime S-ga tema sõbranna skautide maja koristama. See on selline majake mere ääres, kus on 45 voodikohta (kolme korruselised puidust narid ja lisaks veel 4 magamiskohta… Ühesõnaga palju voodeid ja madratseid, mida kloppida ja linu vahetada vajadusel.

Tahtsin öelda, et olin päris väsinud lõpuks. Mu ema läheb alati stressi ja närvi, kui me sinna appi peame minema. (Minu jaoks on kummaline selline lause vorm “pean appi minema”. Ma olen enamasti parajalt ülbe, et kui ei taha, siis ei tee ega aita ja nii ongi.) Pidin olema pärast närvesöövat ja väsitavat nädalatrahulik. Kusjuures õnnestus.

Ma ei tea, mis minuga juhtunud on. Närvisoon on vist lõhkenud. Nüüd olen nagu hipi või kergelt pilves inimene. Minu ümbes toimub draama ja inimesed on närvis ja karjuvad. Mina olen rahulik ja nokitsen vaikselt edasi. Kui ei lasta edasi teha, siis istun ja jälgin mängu ja ootan, kuna saan jätkata. Ise olen ka üllatunud.

Tööl panin kastidele kleepsud valesti peale. Peaaegu terve alus. Sellele alusele läks vähe kaste, kõihest 48 ja ma suutsin neist praagiks tembeldada 2/3 umbes. Kõik aitasid ja võtsime kastidest välja ja pakkisime uuesti. Muidugi liin jooksis ka errorisse. Ma muidugi olin rõõmus ja lootsin, et nüüd nad küll vallandavad mu, aga ei… Pean ikka suurema jama kokku keerama. :D Ei saa veel tasulisele puhkusele. :D

Täna tuleb mul kohust täita ja ema poissõbra sünnale minna. Söön šokolaadi (hambad juba kannatavad, st ei ole enam valus) ja püüan olla mõnus. Panen mugavad riided selga, sest äkki on vaja joosta, noh, kui midagi valesti ütlen. Mul vahel ikka õnnestub. Ega mulle seda loomulikku viisakust pole eriti antud. Ma kipun kõik ikka otse välja ütlema. Lapsesuu, mis tea.

Isaga rääkisin ja lõpetuseks ta ütles: “Noh, sul on siis kõik sama hästi nagu mulgi?!” Ma vastasin: “Ei, ma arvan, et mul on ikka palju parem.” Ta ütles, et nüüd tunneb ta end halvasti. No, ta arvas, et tal on kõik väga ok, aga siis tulin mina ja näed… Ikka mul parem… Ma siis vabandasin ja ütlesin, et “oh, mind lapsesuud küll”. Naersime koos.

***

Ma lõpetuseks panen natuke siivutu nalja ka. Oma taani sõbra Jan’ga. Arutame poliitilistel teemadel nagu “taani noormehed ei seksi”. :D Tegelikult oli mingi uuring, et Taanis kasutavad paljud noored meged viagra-tablette. Ma ei tea, kuidas me selle teemani jõudsime, aga ma pidin kohe teema üles võtma. Aga olin unustanud sõna viagra.

Muidu meil on ikka viisakad vestlused ja ma olen alati nii ontlik ja malbe ja natuke häbelik ja selline… Noh.. ja siis ma ütlesin… “Noh, need noored kasutavad neid tablette…” Ta küsib: “Kas sa mõtled beebi-pille?” Ma: “Ei.. noh, mehed võtavad, et “en pik” (vanakreeka keeles fallos) seisaks/püsiks püsti.” Jan hakkas naerma kõht kõveras. (Tavaliselt, kui ma tobeda vea teen, siis ta püüab ikka poliitkorrekseks jääda (tõsine ja asjaliku näoga), aga siis ta ei suutnud.) Naeris ja kukkus diivanil küllili pea patjade vahele ja siis läbi naeru ja kuidagi häbelikult ütleb: “Viagra” ja siis ma ütlen: “ja-jah, just seda ma mõtlesingi…” Ja jätkasin teemat, et mida ma lehest lugenud olin. Muidugi sellel teemal me ei peatunud, aga…

See oli taas selline koht, et ta arvas, et mina selliseid sõnu ei tunne. Suutsin teda jälle üllatada. Ta ütles, et ma suudan seda ikka ja jälle. Küll ma oskan autodest ja varuosadest rääkida (kusjuures asjalikku juttu), ta isegi küsib minult nõu vahel. Ja siis sellised siivutumad teemad pole ka mulle võõrad…

Meil on huvitavad vestulsed. Ma pean H.C. Anderseni ka tänama tema kuulsate muinasjuttude eest. Nt me rääkisin Jan´le eestipärasest kartulisalatist, et mis seal sees on ja siis unustasin ära, kuidas on hernes taani keeles… “Noh, seal sees on ka see asi, mille peal printsess magas”… “Hernes?” “Ja-jah, herned on ka kartulisalati sees.” :D

Head lugemist!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jätk…

Andsin pildid ära ja ühtegi tellimust juurde ei tulnud. See on hea. Homme tööle ei lähe ja edasi nad vast unustavad ära.

Homme on eksam, juba närv kerkib.

***

Unustasin mainimata, et vahetasin oma Eesti juiloa Taani oma vastu. Lubati postkasti saata. Ootan. Eesti juhiluba võeti ära, vastu anti üks paberilipik. Sellega ma sii sõidan. Või no, autoga sõidan ja see lipik on juhiloa eest rahakoti vahel.

***

Hetkel rohkem midagi lisada pole.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Millal ma ometi õpin ütlema “ei”

Nüüdseks olen joonistanud 9 pilti. Homme annan kaks värskelt valminud pilti ära.

Joonistada tuleb veel 4 pilti, üks jõuluks ja kolme puul tähtaega pole.

Lisaks neile neljale üks pilt mu emale (jõuluks) ja üks pilt mulle, see, mille ma kavatsen siia blogisse näidiseks panna.

Järgmine nädal reedel pean pärast tööd koristama. Eelmine aasta koristasime emaga seda objekti kaks päeva. Laupäeval on ema poissõbra sünna, kuhu ma olen kutsutud ja lubasin minna.

Muideks järgmine nädal teisipäeval on mul eksam. :S

Tahtsin öelda, et jube kiire on ja stress tekib. Joonistamist juba vihkan ja tõesti püüan hakata ütlema “ei”.

Ma juba ütlesin “ei”, seda siis Monale. Pärast tuli Erik ja ta muudku lunis ja lunis ja lõpuks ma ütlesin ok, teen ära. Siis pidin ju Minale ka pildi tegema. Need saidki nüüd valmis.

Lillianiga trehvasin ja ta saatis mulle foto. Talle lubasin ma väga ammu, et joonistan pildi. Ja Nataliale lubasin, kuid Natalia pole mulle fotosid saatnud ja ma pole küsinud. Vast kahenädala pärast küsin. Võtan käsile.

Lis’le lubasin pildi teha, tema lubasin jõuluks.

Tegelikult tahaks need koustused kaelalt ära saada enne uut aastat.

***

Minu raha-eesmärk (Eesti arvel 2000 EUR). Ei mängi välja.

Käisin hambaarsti juures. Arve tuleb üle 10 000 Taani krooni. Ühe hamba lasin välja tõmmata. See läks tükkideks ja hambaarst urgitses tükke välja üle tunni, kaks korda tegi tuimestust ja proovis kõiki oma tööriistu. Lõpuks oli ta juba üsna närvis ja nõutu.

Minu põsk läks natuke paiste, aga tööl ei märganud keegi või nad olid minuga väga viisakad ega maininud. Nüüd tõmbub põsk kollaseks.

Valus oli ka, kahel järgmisel päeval, aga nüüd on juba ok. Naeratada saan, aga väga suurt naeratust ei saa endale lubada. Ega ma olen alati oma valehambuvust häbenenud, seega olengi suu kinni naeratanud… Ühesõnaga, pole probleemi.

Vana olen kah, seega on täitsa ok, et lagunen. Tuleb lihtsalt tihkemini passi vaadata.

***

Eesti riik kirjutas, et minu ID-kaardi sertifikaadid peatati. Nii armas neist. Ma olen nii kaugel, et mul nagu polegi võimalust asja parandada. Riigiga ma suhelda enam ei saa… Vaikselt antakse mõista, et tõmba üldse uttu. Meil pole sind vaja….

Eks ma vaikselt püüan Taani kodanikuks saada. Üks samm korraga. Küll kõik tuleb, kui õige aeg käes.

***

Tööl… Seal oli põrgu. Pärast pikka puhkust on raske, aga mul oli veel eriti raske, sest iga päev tegin mingit täiesti uut asja. Poolteist aastat olen teinud korduvaid ülesandeid ja on tekkinud rutiin, aga nüüd tuli igapäev uuesti endale väljaõpe teha. Just nimelt. Ega meid seal keegi ei õpeta. Ainus, mida nad teevad on karjumine, kirumine, siunamine jne… Aga mingeid õpetussõnu ei anta. Ei öelda, mida valetsi teen ja kuidas tuleks teha…

Reedel oli vapsee äge. Mind pandi liinile 5 ja see oli peaaegu liiniülema vastutusalasse kuuluv ülesanne, mida ma tegin.

Läksin hommikul kontorisse, küsisin liini nr 5 koolitust, nad olid üllatunud, et ma sellel liinil olen (ise teevad tööplaane)… Saatsid mu kööki sousti järele (133 kg, vagunis) ja lubasid mind välja vahetada. Kuid…

Tulin soustiga võudurõõmsalt tagasi. Mehaanik oli seal, ütlesin, et ma pole varem siin seda teinud. Ta ütles, et ta ka pole, et siis on meid ju kaks. Ta seadis vaguni tõstuki paika, pani vaguni peale ja kallas sousti liinile. Eks ma võtsin siis üle… Mälusopist meenutasin, et kuidas kolleegid on seal töötanud. Teine kord on olnud aega teise liini äärest kiigata (noh, liinin jookseb errorisse, siis on aega ringi vahtida või nii)… Noh, eks ma siis mängisin seal tarka ja vaikselt mässasin, lootuses, et mind vahetatakse ikka välja…

Ülemus tuli ka, ütles, et liiga palju sousti on liinil ja siis liiga vähe, aga kui palju seal peaks olema, sellest ei kõssugi….

Kui ma olin juba pool päeva mässanud ja liini ilusti jooksma saanud. Katse eksituse meetodil teada saanud, et max 1/3 vormist võib olla soustiga kaetud, siis on ok… Ja mõned muud nipid, et kuidas soust vagunist välja saada nii, et see ei kukuks maha ja samas, et seda poleks liiga palju. (Soust oli nagu tainas ja ma pidin väikse aerukesega seda siis juhtima, tagasi hoidma, kui alustasin uue vaguniga ja kiiresti juurde kaapima, kui vagun hakkas tühjaks saama)…

Tegin natuke statistikat ka. Umbes iga poole tunni tagant pidin käägist uue vaguni tooma, selleks kulus 7-10 minutit. Pärast sain 2 tunni jooksul 4,5 vagunit liinile puistada. Tööga sain valmis 1 tund varem, aga ma olin väsinud ja ütlesin, et soovin koju minna. Reedene päev ja ülemus lubas mul vabalt minna.

Päeva teises pooles oli mul juba ohtralt õpetajaid ja sai palju häis nippe ja õpetussõnu ja abi. Nt sain teada, et kuidas tuvastada, et õlipott on tühi ja kuidas ning kus seda täita… Oh… Ma sain nii targaks kohe.

Kuulsin, et praaki oli ka vähe. Alguses oli plaanitud, et välja läheb 7 euro-aluse täit külmutatud sousti, aga pärast suurendati seda 10-le ja vist 11.-le sai ka 5-8 kasti lisaks. Kui ma õigesti aru sain, siis ma suutsin toota rohkem, sest praaki praktiliselt polnud. Kindlalt ei tea, sest otseselt keegi minuga sellest ei rääkinud.

(Mäletan, et pea aasta tagasi olin ma seal teisel pool otsas ja pakkisin sousti, seal oli väga palju praaki. Kastide viisi sai seda minema visatud.)

Ega väga seda enam teha ei taha, sest raske on. Ma küll unistasin füüsilisest tööst, aga enam ei taha. Muidugi järgmisel hommikul tulid 20 kätekõverdust väga kergelt. Samas lihased valutasid ikka ka… :)

Aga nüüd ruttu magama ja tuleb see uus nädal vastu võtta.

***

Tööl oli mul päkapik käinud ja tööriiete kappi šokolaadikalendri ning kommipaki jätnud. :) Kusjuures ainult minul oli päkapikk… Minuga ikka juhtub huvitavaid asju aeg-ajalt.

Head und!

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Esimene pliiats läheb pensionile

20171101_171727

Kui mu mälu mind ei peta, siis sain joonistada 7 pilti. Päris hea tulemus.

 

 

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mina olen professor

http://igav.delfi.ee/motteterad/horoskoop-paljastab-vaata-jarele-mis-on-sinu-roll-selles-elus?id=75531153

V – PROFESSOR

Professorid on kaine mõtlemisega stabiilsed inimesed. Nad on asjalikud, mõistlikud ja inimesed, kes alati kõik korda ajavad. Professorid on hea sõnavaraga ning sobivad hästi kõnelejateks. Neil on hästi arenenud huumorisoon ning sarkasm pole neile võõras.

Nendega suhtlemisel ei tasu häbeneda oma arvamust – igal inimesel on õigus oma arvamusele. Aga sealjuures pidage meeles, et teie arvamus peab olema hästi põhjendatud.
Niisama tühja õhku puhuvad inimesed professorile ei meeldi.

Nad hindavad inimesi, kes on ettenägelikud ja planeerijad – täpselt nagu nad ise. Emotsioonide üleküllus ning kirglikud tunded on neile võõrad.

***

Minu arust täitsa mina. Ega siin polegi vaja midagi lisada. :)

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Määratlemata | 7 kommentaari

Ega mul midagi öelda pole

Lubasin esimeseks tööpäevaks kolm pilti joonistada. Ühele kolleegile kaks ühesugust polti ja teisele kolleegile ühe pildi. See üksik on valmis (ega ma rahul pole, aga ma pole vist kunagi rahul, eriti kui see mind puudutab.)

Natuke põen nende ühesuguste piltide joonistamist. Noh, äkki need ei tule ühesugused ja see kolleeg on väga trenditeadlik ja kõik peab olema ja sobima tibin-tobin. Tea, kas ma nii kõrgel tasemel hakkama saan.

Õnneks ma pole raha ette võtnud. Maksavad sii, kui pildid valmis. Siis ise vaatavad, kas sobib.

Ma ise ütlen ka alati, et ma proovin, et mul kogemust pole ja garantiid anda ei saa, et õnnestub.

Lisamärkus: joonistan harilikupliiatsiga prortreepilte. Mul on plaanis siia näitena joonistada üks kuulsus. Aga ei tea, kas ma aega leian. Noh, vaatab.

***

Järgmine nädal puhkan veel. Ei taha tööle minna. Kujutan ette, et seal on põrgu. Vast ei olegi nii hull nagu ma kardan…

Ma tunnen, et mu närvid on haiged. Ma ei oska endale diagnoosi panna, aga pööningul oleks vaja midagi natuke korrastada. Ma küll püüan olla rahulik ja Eestis tulles on asi ikka kordades paremaks läinud, kuid olen kindel, et tööle minnes olen samas olukorras tagasi. Natuke kardan.

Sümbtomid on järgmised: Ma olen kohutavalt närviline. Ma ei mõista nalja. Ma vihastun, solvun. Kipun inimeste peale karjuma. Vahel tahaks nutta, mõnikord nutalgi õhtuti. Kui ma analüüsin ennast ja oma reaktsioone, siis olen alati üle reageerinud. Mul pole olnud mingit põhjust vihastumiseks. Aga… Miski on pööningul paigast ära ja kõike võtan väga isiklikult ja hinge ja…

Ma korrutan endale, et tööl on ju ka suva, mida teised räägivad või mõtlevad. Ja kui mind vallandatakse, siis oleks see parim lahendus. Või kui mind ei vallandata, siis saaksin raha teenida, see ju ka hea. Noh, ainus, mida ma peaks tegema on see, et roni õigeks ajaks koale, täida käsku, pinguta lihast ja tule koju tagasi… Noh, pole ju hullu. Eided vinguvad, aga las teevad, mis see minu asi on.

Kuid see on jäänud vaid mõtte tasandile.

Eks ma ikka püüan seda rakendada. Novembris saab näha, kuidas see mul ka õnnestub. Proovin nii kaua, kuni hakkab õnnestuma või vahetan töökohta.

***

Ma pole veel päris puhkuse lainelt maha saanud. Kuidagi rahulikult võtan asju ja kooli värki pole üldse vaadanud ega raamatuid lugenud ega midagi.

Tahtsin oma eesti juhiluba ära vahetada (taani oma vastu), aga nõuti elamisluba. Tea, kas pean neid harima hakkama, nt mis riigid kuuluvad EL-i ja see “vabaliikumise õigus” jne… Ma mingi paberi leidsin, seega püüan esmaspäeval sellega neid lõbustada. Mul on terve nädal, saan neid seal külastada terve nädal. Kui muud ei saa, siis keelepraktika ja see on ka väljasõidu eest. :D

***

Kõik on ok. Eksisteerin veel. Päris prügi ka pole.

Mõnikord ma mõtlen, et olen mõttetu inimene. Mõnikord ma mõtlen, et teised mõtlevad, et olen mõttetu inimene ja mõnikord mulle tundub, et teised inimesed püüavad oma käitumisega või üleolekuga näidata, et olen mõttetu inimene…

Sedasi ma siis ulbingi (mudas). Püüan ikka käekese arglikult üles tõsta ja paluda, et ärge minust üle sõitke, ega ma ju oma eksistentsiga teid tülita, ma siin vaikselt nurgas hingan vaid. Aga noh…

Jah, mul on enesekindlusega probleeme.

Muidu on ikka ok ja küll ma selle poni ka leian. Ma siiralt usun, et mind on ootamas üks suur ja ilus suksu, kusagil, kunagi… Tuleb vaid olla kannatlik ja ikka edasi rühkida.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Eestis käidud

Alustan sellega, et enam ma Eestisse ei lähe. Ma tean küll, et tavaliselt pöörduvad sellised väited tagurpidiseks, eks tulevik näitab. Aga praegu olen ma küll seisukohal, et enam ma Eestisse ei lähe.

Proovime siis algusest.

15.10.2017 lendasin ma Eestisse. Reis oli pikk ja väsitav, kuid midagi erilist ei juhtunud. Lennukid tulid õigeaegselt ja kõik sujus nagu õlitatult. (Kiidan AirBaltic’t.)

Tallinnas ootas mind Heiki. Noh, mina ootasin teda, sest ma ütlesin talle teadlikult hilisema kellaaja. Noh, et kui midagi juhtub, siis ta ei peaks mind ootama. Aga see selleks. Ta tuligi ja võttis mu peale.

Nuusutasin u. pool tundi Tallinna õhku ja kiikasin trammi, mis sõitis lennujaama. Põnev…

Heiki maksis mu hotellitoa eest. See oli paradiis (enne põrgut). :) Ma pole varem hotellis olnud, seega olin täitsa rumal. Hüppasin enne hotelli poest läbi. Hakkasin käterätikut korvi panema. Heiki vaatas min küsiva ja etteheitva pilguga. Ma siis naeratasin ja tegin seda tobedat naiivse neiu nägu ning küsisin: “Kas hotellis on see olemas?” Ta vastab: “Muidugi.” Ja vaatab mind nii nagu, et see on ju ise-enesest mõistetav. Panen siis käterätiku tagasi.

Pärast küsin arglikult. “Ei tea, kas ma peaksin hambaharja ja -pasta ise ostma?” Ta vaatab mulle jälle selle etteheitva pilguga otsa. “Kas sa teed nalja vä? See on see, mis peab sul endal kaasas olema. Ega sa ometi neid ostma hakka?” Ma vastan: “Mul polnud nende jaoks ruumi. Ma parem ostan.”

Seepi ja šhampooni mul ka polnud, aga neid ma ei ostnud ka. Need pole nii olulised (nii lõhikese perioodi jooksul).

Ta küsis, kas mul on kõht tühi. Vastasin, et on jah… Lisasin, et ostan pähkleid, nendega vaigistan kõhtu. Aga ta viis mu Hesburgerisse ja sain sealt manti. Ma pole juba mitu aastat rämpstoitu söönud. Noh burgerit või nii… Pole lihtsalt juhust olnud.

Igatahes… Siis viis ta mu hotelli ja holitses ikka, et ma ilusti tuppa saaksin. Kandis mu seljakotti ka. Milline suurepärane teenindus!!!

Pildid…

20171015_205803 20171015_205809 20171015_212611 20171015_212646 20171015_212704 20171016_074154 20171016_074200 20171016_085122

Kahene voodi. Ma ei tea miks. Ühene ja kahene olid sama hinnaga lõpuks. Ju selle pärast.

Teised vaatavad TV-d hotellis, aga mina lugesin raamatut. Oh… ma ei suuda kirjapildis väljendada, kui mõnus seal oli. Nagu oleksin kahe probleemse maailma vahel. Selline koht, kus pole ühtegi probleemi, ainult nauding.

Hommikul vaatasin aknast, kuidas inimesed tööle sõidavad. Mul polnud kuhugi kiiret. Taas üks selline nauding, mida on raske sõnades väljendada. Ma olin ise selles süsteemis, et hommikul tööle ja pidi vaatama kella ja hoidma ajast kinni. Siis need ummikud (mul õnneks mitte)… Ma vaatasin seda stressirohket liikumist ja olin väga rahul endaga, sest ma olin sellest väljas. Olin sellest puutumata. Ma räägin, see oli taevas seal (neljandal korrusel). :D

***

Vanaema juures olin närvis. Esiteks vanaisa autol puudun kindlustus (poliis). Auto on jätkuvalt tema nimel, aga ta on ju surnud. Õnneks polnud leping veel lõppenud ja ma sain netist uue kindlustuse teha. Jah… Eesti riik. Surnud inimesele tehakse trahve jne… Peaasi, et raha saaks, pole vahet, kas asi ka õige on… Aga mulle see täitsa sobis. (Ei, ma kiirust ei ületanud, aga vanaisa autol polnud poliisi tehtud pool aastat ja juba hoiatati, et varsti rakendub sundkindlustus, mis on oma olemuselt trahvi moodi…).

Tegelikult oleks vaja ju arvutiprogrammis üks ühildus teha. Kõik on ju nagunii üks riigiandmebaas, aga ei… Auto on jätkuvalt surnud inimese oma ja sõidab ringi ja ametlikult/juriidiliselt on kõik õige. Kirjutatakse trahve ka kui vaja, programmis pole mingit errorit… Pole minu asi.

Vanaisa autol oli piduriviga. Isa vaatas, et pidurisilinder ei liigu (esimene juhipoolne) ja õli tilgub, sest karteris oli auk (roostetanud). Ma olin mures, et äkki pidur läheb blokki, et kui see juhtub siis, kui ma sõidan nt 90 km/h, siis olen kindlasti autoga üle katuse. Aga isa ütles, et seda ei juhtu. Et pidur võib põlema minna, aga blokki ei lähe.

Üllatav küll, aga see rahustas mu maha ja ma võtsin kätte ning käisin Tallinnas ära. Vanaemaga koos. Ta käis sõbrannal külas.

19.10.2017 olin Tallinnas ja kruiisisin ringi. Ühele oleksin külje pealt sisse sõitnud parklas ja teisele oleksin peaaegu ette keeranud. Esimene oli Tallinna kogemusega autojuht. See lipsas eest ära ja teise puhul olid mul siiski head pidurid ja refleks ka. :D Auto terve ja mina terve, aga närv oli küll väga must ja käed värisesid.

Mõned pildid. Teemast natu väljas, aga… samal päeval tehtud.

20171019_174329 20171019_174331 20171019_174350 20171019_174533 20171019_174611

Käisime Stroomi-rannas. Mu vanavanemad kohtusid seal. Külm oli ja pimedaks hakkas minema, seega sinna metsatukka jalutama ei läinud. Mu vanaema ka nagunii ei mäletanud ja unustas ja läks segamini, seega poleks me nagunii seda õiget pinki leidnud, kus ta oma jalgu kinni sidus (loe: kingi jalga pani).

Pärast telefoni abiga läksime veel siia…

20171019_181001 20171019_181344 20171019_181356 20171019_181400 20171019_181404

Vanaema töötas siin 6aastat. Sitsi või Balti Manufaktuur… Kangast tehti seal (kui ma õigesti olen aru saanud). Nauke jube kant. Kui keegi oleks öelnud, et Sitsi on Kopli ja narko-urgas jne. Ega siis poleks vist seal nii julgelt jalutanud. Olime seal natuke jalutanud, siis hakkasid vastu tulema puru-purjus vene keelt kõnelevad meessoost isikud. Lärmasid ja laamendasid. Aga kõik läks hästi.

See on huvitav rajoon. Natuke hakkab sinna juba elu sisse tulema. Seal on perekonna, keskklassi liisingu autosid ja osad majad on korda tehtud. Samas kõrval on ka põlenud ja lagunevaid puumaju. Piirkonnast võib asja saada, aga see suur uhke hoone on küll ajalugu.

Rohkem pilte mul sellest päevast pole. Vanaemast ma ka pilte ei teinud. Ma pole pildistaja-tüüpi. Noo ei viitsi. Pärast mõtlen, et oleks võinud, aga… Läks nii…

***

Nüüd jõuame minu sünnipäevani (20.10.2017) . Vanaema oli unustanud, siis vaatas kalendrit ja oma märkmeid. Õnnitles ja ütles, et pärast läheme poodi ja ostame torti. Aga selle pisi asja unustas ta ära ja minu jaoks polnud see ka tähtis…

Sünnipäeva hommik.

20171020_095121 20171020_095126 20171020_095129 20171020_095137 20171020_095143 20171020_095147 20171020_095154

Väga ilus. Taanis öeldakse, et kui päike pasitab sünnipäeval, siis oled olnud terve aasta hea. Ju ma eelmine aasta olin hea. Järgmine aasta sajab kindlasti vihma, seega hoidke vihmavarjud enda ligi seal 20. oktoobri paiku.

Nimelt ma karjusin oma vanaema peale. Ma pole seda kunagi teinud ja ise ka ehmatasin ära. Aga lihtsalt… Ma ei tea, mis juhtus…. Ma analüüsisin olukorda ja ennast. Arvan, et mul on stress tööst ja koolist ning see lisa stress reisimisest, vanaemast ja kohustustest ja aja nappusest jne…

Vanaemaga on see, et ta räägib koguaeg suremisest ja kurdab. Ja vingub ka. Ma ei tea, kuidas vanaisa suutis nii kaua vastu pidada. Vanaema ütleb, et tal on närvid haiged ja siis vabandab ta sellega, et vanaisa on surnud jne… Tegelikult otsib ta vaid vabandusi, selle asemel, et end kätte võtta.

Kui ma unustan end ära ja kirjeldaksin või vaatleksin tema olukorda, siis ma mõistan teda ja mul on temast kahju. Arvatavasti, kui tegu oleks kellegi teise vanaemaga, siis oleksin ma üks neist, kes mõtleks, et lapse-lapsed ja lähedased on nii ülbed ja üks-kõiksed (ma mütleks, ma ei anna hinnanguid teiste elule. Pigem püüan mõista ja otsida põhjusi, miks see nii on).

Aga… Ma olen inimene ja ma ei saa… Minu sünnipäeval läksime me surnuaeda, vanaisa juurde. Ja siis vanaema hakkas jälle vinguma selle üle, kuidas ma auto parkisin. Mul viskas see üle ja parkisin, siis teise kohta. Siis tema hakkas nutma ja ütles: “Koguaeg ainult sina ja sina…” Ma edasi ei mäleta, mis ta ütles… Mul läks aju errorisse.

Ma sõidan Eestisse üksnes tema tõttu. Ma sõidan autoga, mis on ohtlik. Üksnes tema jaoks, et tema ikka saaks Tallinnasse minna. Ma olen pool päeva telefoniga internetis, et saada autole kindlustus. Helistasin kindlustusettevõttesse, aga sealt sain valeinfot nagu ikka. Nad ei tunne süsteemi, aga mina neid harima ei hakka…

Ajan selle kindlustuse välja, et tema saaks kodust välja liikuda jne… Selle taustaks kuulan, kuidas ta kirub, et ma koguaeg nina telefonis olen ja tänapäeva noored on hukkas ja ei tee midagi jne…

Ma pidin lõhkema seal.

Siis lõpuks ta küsib, et kas ma ikka poistega väljas ka käin… Kust ma võtan selle aja? Kool, töö ja puhkusel sõidan Eestisse kuhugi pära-põrgusse metsade vahele… Ma hoidsin oma suu kinni.

Lõpuks ma sain nii palju maha rahuneda, et hoidsin oma suu kinni. Lihtsalt ei öelnud mitte midagi, kui ta jälle mind siunama hakkas või oma surmast rääkis…

Ma ei tea, kuidas reageerida… Mulle tundus, et ta lunib hoolivust ja tähelepanu, aga seda minult ei saa. Ma ei allu manipulatsioonidele. Ma olen jäärapäine ja ei lase endaga nii teha. Kusjuures see ajab mind närvi ja tagajalgadele. Selles mõttes, et ma blokeerin end ja oma tundeid veelgi.

Igatahes. Tema räägib, et kui ta sureb, siis uksed on kinni, et siis lakast saab sisse ja redel on… Mitte üks närv mu näos ei liikunud. Istusin tuima näoga edasi ja ümisesin “ahahh”…. Siis rääkis, et pea käib ringi ja põlv valutab ja põlvest käib nõksatus läbi jne… Ma jälle “ahahh, selge…”.

Selle nädalase kurtmise peale muutusin ma nii tuimaks. Mul oli paha tunne, südametunnistus piinab natu, aga… Aga ma lihtsalt ei suutnud seda jama enam endasse koguda.

Ma tunnen end nagu kõva tundetu-kivi. Samas ma ju tean, et ma hoolin… Ütleme siis nii, et ma tunnen, et ma olen väliselt nagu tundetu kivi, aga sisemiselt olen hooliv ja armastav ja kõik läheb hinge. Aga elu on mind sedasi väljast vorminud.

Ma arvan, et minu elus on olnud palju kataastroofe, mille tõttu ma selline olen. Aga ma ei räägi neist. Kuulan teisi ja imen kõik endasse.

Vahel tahaks karjuda ja öelda, et ka mul on raske… Nt vanaemale, et mina olin see, kes vanaisa leidis. Et ma tunnen, et ma tegin liiga vähe, et kui ma oleksin olnud julgem ja tähelepanelikum jne… siis ta elaks… Aga ma ei ütle midagi.

Ma ei julge talle öelda, et enam ma ei suuda seda matuse jama läbi teha. Ma ei taha näha teda suremas. Ma ei saa magada, sest ma koguaeg mõtlen, et homme tuleb mul jälle see jama läbi teha… Ma lihtsalt ei suuda rohkem. Ka minul on piirid. Nüüd peab keegi teine juhtimise üle võtma. Tugev ja arukas Minny on otsas. Pole enam… Kui ma oleksin surnud, siis peaksid nad nagunii ise hakkama saama ja saaksid ka. Seega… Ma ei hakka end küll suretama, kuid lihtsalt astun välja.

Vanaemal on 10 lapse-last ja kaks last. Mina olen 1/10, seal peab olema keegi veel, kes midagi teeb ja julgeb vastutuse võtta ja organiseerib asju. Lihtsalt peab olema…

Igatahes. Kui vanaema sureb, siis saadan ma S-i sinna. Talle meeldib asju organiseerida. Kulukaks see mulle läheb, aga säästetud närvirakkude kõrval oleks see raha tühine.

***

Tagasi sain (25.10.2017), siis hakkas S peale. Temal pea käib ringi ja nii paha on olla koguaeg… Mina siis ütlesin: “Tead mine sinna vanaema juurde, siis saate koos surra… Mul on neist juttudest kõrini.”

Vanaisa ei ei öelnud kordagi, et tal on halb. Üks kord ütles, et jõudu enam pole. Vanaema ütles, et vanaisa jõi natuke viina. Iga päev lonks või nii. Vanaema arvas, et kui see teda aitab, siis las teeb. Vanaisal oli magu opereeritud… Vanaema ütles, et vanaisa tundis end juba ammu halvasti. Noh, midagi ei öelnud, aga magas palju ja öösiti ei saanud magada…

Tal polnud kedagi, kes teda aitaks. Ise ta seda ei teinud, abi ei küsinud ja kordagi ei kurtnud.

Aga siis on vanaema ja S, kes igapäev mul siin surevad, kuid seda juba aastaid. See kõlab jubedalt, aga… Mulle tõesti ei lähe see enam korda. Ma olen nad juba miljon korda maha matnud, et vahel… Vahel tahaks juba öelda, et surgu maha juba, kaua sa virised… Ma küll ei soovi seda, aga ma ei suuda seda virisemist kuulata.

Kui valutab, mine arsti juurde. Mina pole arst. Kui tunned, et sured, tee testament või midagi. Minul ei ole võimeid ja mina kedagi elus ei suuda hoida. Nagu kogemus näitab, suri vanaisa minu käte all. Seega olen ma viimane inimene, kes saab surevat inimest aidata. Hoolivust ma ka välja ei näita… Aga las jääda…

Olen halb inimene. Kardan, et mind selleks peetakse ja tunnen hirmu selliste kommentaaride ja hinnagute eest. Aga mis teha. Olen selline kord juba. Püüan end ette valmistada selleks, mis tulemas on…

***

Vanaema juures tegin pilpaid, esimest korda. Suure kirvega. Pilte pole, sest mobla oli toas, aga… Mul on rõvedad pildid… Nõrganärvilised… ärge vaadake.

20171021_180130 20171021_180132 20171021_180138 20171025_203842

Kirves oli terav, kuigi ma arvasin, et see on nüri, sest puid see küll eriti ei lõhkunud. Mitte, et ma neile väga pihta oleksin saanud. :D Ega ma end häirida ei lase. Lõhkusin puid edasi, st tegin pilpaid. Selle näpuga. Valus nagu polnudki, aga verd oli palju. Kuid siis tekkis hirm, et äkki mustus läheb sisse ja näpp hakkab mädanema ja veremürgitus jne… Lõpetasin ära ja läksin tuppa end ravima.

Kõigest natuke nahka maas. Ei midagi hullu.

***

Eestist ostsin komme ja šokolaadi 15,4 kg. Vedasin seda spordikotis ja jalutasin sellega 3,2 km ning lisaks veel natuke Tallinnas ka. Raske oli.

Kätel on väiksed verevalumid, aga pildilt pole neid eriti näha.

20171025_203202 20171025_203229 20171025_203237

Selg ja õlad valutavad. Jah, nüüd kurdan ja virisen mina. :D See on vist nakkav. Hoidke alt… :D

Igatahes… Jõudsin Taani tagasi. Siin on nüüd kõik nii suurepärane. P.S mul on veel töölt puhkus. 6.nov lähen tööle, siis on siin ka halb. Ma ei tea, kas üldse kusagil hea on… Aga las jääda..

Tahtsin jõuda selleni, et mina olen ikkagi tugev naine..

20171025_204207 20171025_204238

Kui mitte öelda ülitugev naine… Jah… Õlalihas on ilus ja biitseps ka pressib särgi alt välja… :D Igal hommikul teen oma kätekõverdused 10+7+3. Ja tassisin oma komme. Rohkem enam Eestisse ei lähe, seega on need mu viimased. Siis tuleb üle minna Taani kraamile või üldse maha jätta. Raske saab see olema, sest ma olen magus naine… :D Kaks kuud saan hakkama, siis vaatan edasi. :D

Kokkuvõtteks: Kõik on ok. Ma elan ja olen terve (füüsiliselt). Vaimselt segane nagu ikka. Olen mina ise.

Täna jooksin 1h 8 min (9,4 km). Varem oli aeg 1h 5 min või 1h 4 min. Kiiremad ajad olid 1h 1 min või 58 min… Jah… Puhkus on mõjunud. Aga oluline on see, et jooksen. Aeg on kerge mõõta ja sedasi ma märgin, et ma jooksen.

Varsti kooli ja siis püüan kodusesse ellu tagasi saada ning kogunenud kohustusi vaikselt lahendama hakata.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Uus lemmik

Laulust räägime siis… :D

https://www.youtube.com/watch?v=9sg-A-eS6Ig

Ma tean, et sellega ma ei üllata kedagi, sest see on pop-lugu ja see keel mulle väga meeldb ja siin polnud midagi arvati, asi on 200% nagunii kidel. :D

Igatahes, kuulan seda mitu korda. Kuulaks homme tund aega (tööle sõites, aga MP3 on autos ja ei viitsi seda tuua). Seega… Kuulan enne magama jäämist ja loodan, et see jääb kõrvade vahele vaakumisse kõlama. :D

***

Muud nagu polegi. Püüan tegus olla, end tegevuses hoida ja… Ikka vaikselt edasi ja natuke tagasi, et siis jälle edasi minna. :D

Täna oli tööl ok. Terve nädal olen olnud oma lemmik osakonnas (toorkalas) Peteri hoolitseva käe all. Homsest läheb ta puhkusele, aga mina olen seal osakonnas ikka. Loodan, et reedel ka. See oleks tore.

***

Küüned tuleks ära lõigata, aga ei viitsi. Magada tuleb ka.

Homme on viimane pikk päev enne puhkust. Püüan ikka vastu pidada, see ju viimane. Esimesel pikal päeval ma kooli ei lähe, seega oleks viisakas viimasele päevale kohale ronida, kuigi ma arvan, et meid seal palju ei ole.

***

Mõtlsin, et kirjutaks täna kellelegi, kellega üldiselt ei suhtle. Noh, et värskut tuua. Aga kell on juba palju, seega ei kirjuta. Lähen hoopis magama, et homme vastu pidada. Kõik on ok.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Väsimus, tüdimus

Täna oli taas tööl üks selline päev, kus oli tugev soov koht üles öelda. Päev lõppes ok-lt, aga raske oli (vaimselt).

Lisaks kummitab mind ka üks inimene. Ta kirjutas, et kõige parem, kui me enam ei kirjutaks (omavahel). See ärritas mind. Ma teadsin, et ma ei saa magada, et pulss läheb väga üles jne… Igatahes… Kuulasin ma õhtul muusikat, enne magama jäämist, seega sain natuke magada.

Minu esimene raktsioon oli “F**** you”. Aga ma otsustasin, et ei reageeri üldse. Pärast mõtlesin, et saadan vaid nutva emootikoni, aga seda ka ei teinud… Ühesõnaga… Ma pole midagi kirjutanud. Kui ta soovib, et me ei kirjutaks, siis olgu nii. (Kuigi ma pole sellega üldse nõus ja pigem trotsist või kiuslikusest ei kirjuta). Ma blokeerisin ta ära. Näis, kui kauaks.

Egal temal polegi raskusi mitte-kirjutamisega. Ta vastab, kui ma kirjutan, aga ise ei kirjuta ta kunagi.

Eks see kõik ole minu peas kinni. Ma kujutan endale ette, et ta hullult tahaks mulle kirjutada, aga ei julge või nii… Ma mõtlen ka, et ta üks päev kahetseb, et mulle nii kirjutas ja avaldab soovi minuga jätkuvalt kirjutada. Soovib minust teada jne…

Vahel ma mõtlen, et äkki me pole üks-ühest aru saanud. Noh, mõlemad püüame üks-ühte hoida, kaitsta ja seega ei räägi asjadest nii nagu need on… Sellisel juhul tahaks temaga pikalt kohvitassi juures vestelda. Teemal “räägime meist”. :)

Igatahes… Ma siin kirun ennast, et jälle olen kiindunud (üli-tugevalt) “valesse” inimesse. Miks? Kuidas? Lõpuks jõudsin selleni, et “hoia oma elu lihtsana”. Seega… kui ta kirjutab, et parem, kui ma üldse ei kirjutaks oma vahel… Siis kõige lihtsam oleks, kui ma lihtsalt aktsepteeriksin seda. See on tema soov, seda ta tahab ja kõik. Ei mõtle, miks nii. Kas ikka on nii jne… Ei soovi ja jutul lõpp. Kui kunagi ümber mõtleb, siis “sorry, aga ma olen oma eluga edasi liikunud. Sinu rong on läinud.”

Minu elus on palju kordi olnud nii, et inimesed käituvad minuga halvasti. Nad on negatiivsed ja eemaetõukavad ja üleolevad jne… Kuid mingi aja möödudes nad taipavad, et nad ei saa ilma minuta, et ma olen oluline ja kasulik ja huvitav jne… Kui aeg on mööda läinud ja ma olen juba haiget saanud ja solvunud ja pettunud, siis enam ju tagasi ei pöördu… Seega ma püüan kramplikult olukorrast kinni hoida ja püüda avada nende silmi, et nad enne minu maha kandmist taipaksid, et tegelikult nad seda ei taha…

Keeruliseks läks?

Mul on inimesega hea, ma tunnen temaga mingit imelikku kontakti. Ma arvan, et temal ka ja ma arvan, et ta taipab seda, kuid hiljem. Seega ma püüan olla inimese jaoks olemas kuniks ta taipab seda… :D Rumal, eksole…

Elu on ju selline, et avanevad uksed ja sulguvad uksed… Tekib võimalusi ja kaob võimalusi. Kui sa ei taipa neist õige ajal haarata, siis on läinud. Siis lähevad need rongid ja neid taga halada pole mõttet. Mis läinud, see läinud. Tuleb ise edasi liikuda ja vaadata, mis jäänud. Mis võimalused on jäänud.

Seega…. Kõige mõistlikum oleks see inimene oma peast välja visata. Kui “parem oleks üldse mitte omavahel kirjutada”, siis nii ongi. Ja ei suhtle ka. Eks alguses raske on, aga ma olen ju varemgi nendest olukordadest läbi murdnud. Saan ka sellel korral hakkama.

***

Minu pea on risu täis ja emotsioonid on nullis.

Muidugi on see ka väsimusest. Olen märganud, et kui ma olen väsinud, siis muutun ma emotsionaalseks pommiks. Noh… masendavad mõtted tulevad ja kaob rõõm ja energia… Selline sügav pimedus on mu ümbes. Täiesti teine maailm.

Piisab ainult heast unest ja piisavast unest… Ja olen energiline ja positiivne. See konkreetne inimene jätab mind täiesti külmaks. Ma ei mõtle ta peale üldse ja ei tunne vajadust talle ka kirjutada.

See on täiesti uskumatu kuidas uni ikka inimesele (ehk mulle) mõjub.

***
Ma olen täna väga masendav ja mõtted on samas toonis. :D Tegelikult ma selline pole. Püüan end õhtuni venitada ja siis teki alla pugeda. :D

Kõik läheb hästi. Kõik on hästi. :)

Sain südamelt ära. Eks se jälle üks ulguv postitus ole, aga… See olen ju mina.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ma ikka aeg-ajalt käin siin

Just-just… Käin siin rämps-kommentaare kustutamas. Neid on väga palju.

Millega ma tegelen?

Loen palju. Peale selle töö, kool, joonistamine ja õige natuke suhtlemine teiste inimestega.

Mingeid suuri läbimurdeid mu elus pole. Pole ka midagi pöörast teinud (veel). :D Püüan magada. Raskusi tekitab see magamine. Meeletult palju unenägusid on.

Kui ma olen vähe magada saanud, siis tekib pööningul lühis ja ütleme nii, et väga paha tunne on. Lihtsad olukorrad muutuvad raskeks ja talumatuks. Hakkan endale ette kujutama igasugust jama… Nt et kõik vihkavad mind, et olen üli rumal ja mõttetu jne…

Natuke veel ja siis lähen puhkusele. Puhkus töölt ja koolist ja pärast puhkus töölt ja lõpuks sama kompott veel 2 kuud ja… Ma loodan, et ma saan eksamitest läbi. Hoian endale pöialt.

***

Ma ei oskagi midagi kirjutada…

Siis ei kirjuta ka.

***

Ma kirjutasin, et joonistasin tööl ja kukkus kogemata liiga hästi välja ja nüüd tuleb soovijaid nii palju. Ma palju ei küsi. Vaid kopikaid… Ei oska “ei” öelda ka… Veel suudan hallata seda. Noh.. joonistamine on hobi ja sellesse investeeriksin ma 1/3 oma ajast (vabast ajast). Veel jääb nendesse piiridesse, aga iga pildiga tuleb 2-3 uut klienti, pildisoovi juurde… Kui sama intervalliga asi kasvab, siis ma pean hakkama ütlema “ei”, sest ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksaks nii palju joonistada.

Mina küsin 50-100 DKK pildi eest (aega kulub 3-7 tundi pildile). Üks kunstnik (siin kohalik), küsib minimaalselt 1600 DKK pildi eest. Tema teeb värvilisi pilti ja maalib (mina kasutan vaid harilikku pliiatsit ja teen A3 mõõdus pilte)… Pole ka päris võrreldav, aga… Igatahes… Plaan on selline, et kui ma enam ei jaksa, siis annan neile selle kunstniku kontakti ja kui pildi isu nii suur on, siis lasku teha, kui selle raha eest enam isu pole, siis… Eks nad ise otsusta.

Mulle ei meeldi nii bitch olla… Ma loodan, et see pildi soovimine ei kasva enam. Püüan vaikselt pildid inimeseltele toimetada, et teised ei näeks… Mida pole näinud, seda ei oksa ka tahta. Eks ole. :)

Las tänaseks jääb nii… Elan veel ja kõik on ok… :)

Rubriigid: Määratlemata | 12 kommentaari

Kuidas läheb kah?

Mul läheb nii ja naa.

Täna olin jälle tegus: (1) jooksin 1h 4 min, (2) niitsin muru, (3) lõikasin sõrme- ja varbaküüsi, (4) kastsin kasvuhoonet, (5) tõin õli 2x20L, (6) pesin nõud ära, (7) joonistasin ühe pildi (pärast räägin)… Nüüd olen mega väsinud. Kodust tööd pole veel teinud, oma raamatut pole veel kirjutanud, raamatupidamisest ei tasu rääkidagi (üle aasta on tegemata, aga ma teen ühel päeval), raamatut pole lugenud, kassiga pole tegelenud juba väga kaua aega. Ma ei jaksa.

Koolist on siiber. Ma ei taha enam õppida. Eksam läheneb, see on mega raske. Ma olen väsinud… Ma tunnen end nii lootusetuna. Saaks see eksam vaid sooritatud.

Ma olen end kohustuste alla matnud. Pole jõudnud Jan’legi külla. Tal vist oli see nädal puhkus. Ma isegi ei mäleta. Püüdsin eile minna, aga ei jõudnud ja täna olen ka mega väsinud ja piilun juba oma voodi poole. Tunnen, kuidas väsimus mind tundlikuks ja kontrollimatuks muudab, seega on viimane aeg teki alla pugeda.

Kohustusi on palju ja mina… Mina tegin kiiruga ühe pildi (portree-pildi, aga ei saa siia üles panna, sest pole omanikult luba küsinud). Inge tegi nalja, et ma võiksin Markusest pildi joonistada. Markus läheb meil varsti pensionile ja selle puhul siis.

Markus istub Larsi vastas, palusin Larsil Markusest pilt teha ja mulle saata. Mulle ka üllatuseks ta tegigi seda. Siis ei jäänud mul muud üle, kui pilt valmis joonistada. Pärast tööd kolme tunniga saingi midagi paberile.

Alguses olin tulemuse üle uhke. Siis näitasin S-le. Ta luges kohe ette vead. Nüüd vaatasin pilti uuesti ja näen palju vigu ja ma pole üldse tulemusega rahul. Aga tööl… Nad olid vaimustuses. Ma tundsin end väga kohmetunult, sest ma arvan, et sellist kiituse puhangu-valinut polnud ma küll väärt.

Igatahes… Nüüd tuli uus soov. Tegin selle ka valmis. Taas pole tulemusega rahul, aga parandama ei hakka, sest see läheks hullemaks. Parem viskan pildi esmaspäeval ta lauale ja kõik.

Rohkem mul A3 mõõdus pabereid pole. Pean ostma. Aga tegelikult pole mul aega neid pilte joonistada. Mulle küll meeldib neid teha. Kaotan ajataju, neid tehes, see on vist mu kutsumus, aga… Mul on vaja muudele asjadele keskenduda.

Võib-olla olen valesti tajunud. Aga ma kardan, et nüüd tuleb pakkumisi juurde. Noh, et paljud tahavad, et ma joonistaksin. Inge tahaks muidugi pilti Larsist. Ups, ta ütles, et ma võiksin Larsi joonistada, aga ta ei öelnud, et kellele ma selle pildi siis andama peaks. Ma oletasin, et talle (Ingele). Ise arvan, et kui Larsi joonistada, siis tuleb neid teha läbi koopia-paberi kohe mitu tükki. Ma arvestain, et umbes iga kolmas õhkab tema järele (mina muidugi ees otsas). Aga las jääda.

Igatahes… Võib-olla ma arvan endast liiga hästi ja rohkem keegi pilti ei taha. See oleks hea, sest mul on kole keeruline ei tavalt vastata.

Ema tantsupartner tahab ühte prortreepilti endast… Et see on veel vaja teha. Aga kiiret pole ja paberit pole ka ja pilti temast pole ka.

Ma pean oma ajakasutuse üle vaatama ja prioriteedid ka. Mul ei jagu aega.

Mulle meeldib füüsilisi asju teha. Ma ei taha enam vaimsete asjadega tegeleda. Ma pean end sundima kirjutama ja koduseid töid tegema… Ma vajan puhkust.

Varsti saan puhkuse. Natuke on vaja veel pingutada.

Minu elu ongi nii, et ma olen end kohustuste alla matnud. Noh… Need pole midagi ebameeldivat. Lihtsalt nii palju asju on, mida ma kõike tahan teha ja pean vajalikuks teha jne… Aga lihtsalt ei jagu aega. (Energia on ka otsas.)

Õhtuti läheb asi ikka päris hulluks. Väsimus mulle ei sobi, siis tulevad erinevad negatiivsed emotsioonid, tunded, mõtted ja kõige hullem on see, et ma hakkangi neid teoks tegema. Ma teen rumalusi õhtuti. Parem on magama minna ja end välja puhata, siis ei ole hommikul piinlik. Ei ole vaja hommikul piinlikkust tunda, eelneva õhtu pärast. :D

***

Seega Jan ja vaimne värk ja õppimine/taani keel peavad mind ootama. Homme tegelen nendega. Mina poen sängi.

Head und mulle! :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Ma ei tea, minust vä?

Kehva periood on. Emotsionaalselt on kehva. Tunnen end nii mõttetuna ja tühisena. Püüan olla keegi, aga välja kukub, et olen mitte-keegi. :D

Vaatasin, mida ma olin aasta tagasi samal ajal kirjutanud. Mõtlesin, et kas see on mingi periood, mis kordub. Aga ei tuvastanud seda.

Aasta tagasi kirjutasin Larsist palju. Seega jätkan. :D Nüüd ma täiega eiran teda tööl. Kui teda näen, siis keeran pildu ära ja süvenen töösse. Vahel ma teda nähes “juhuslikult” avastan, et töökaaslasel on kala vähe ja siis ruttan talle kala ette panema (ikka Larsist kaugemale).

Mingiaeg ütlesin mina talle “hej”, kui kohtusime tööl. Mõnikord 3-4 korda päevas. See tundus tobe ja nüüd ma seda ei tee. Pärast hakkas tema ütlema “hej”, vastasin. Ja nüüd püüan liikuda siis, kui tema ei liigu. Viivitan pausile minekuga ja pausilt lähen ka sellisel kellaajal, et ta on juba läinud ja kohe-kohe tulevad teised. Noh, et see kohtumise ja suhtlemise moment oleks minimaalne.

Üldiselt pole raske teda eirata, sest me töötame erinevates osakondades. Täna oli tööl jama ja ma liikusin erakordselt palju ringi ja otsisin, mida ma tegema pean. Ühel hetkel läksid minu tänase töö kaaslased ära. Minu ülesandeks oli noad tuua. Korraks seisatasin, sest mõtlesin, et kuidas ma kõige kiiremini teise hoonesse saan.

Lars tuli minu poole ja seisatas ka ja vaatas mind. AnnMargret nägi seda ja ta haaras vaguni ning pidas vajalikuks see ära viia. Ta hakkas rääkima. Ma ei saanud aru, kas minuga või Larsiga. Mõne aja pärast Lars vastas talle ja ma oletasin, et minuga ei räägita, seega jätkasin oma teed ja jooksin minema, sest kaaslased ootasid nuge ju.

Eiramine ongi vist kõige parem rohi. Eks ta raske ole, aga toimib kõige paremini. Raske on õhtuti ja siis, kui väsinud olen. Nt nagu praegu. Öösel ei saanud magada, süda tagus. Mingi ärevus, aga ei teagi miks. Loodan, et täna saan magada. Püüan varakult magama minna, aga kell jookseb. Tahtsin natuke lugeda ka ja siis koeraga välja. Ema tahab, et ma ploome korjaksin.

***
Jah… Täna tunnen end tühisena. Selline langusperiood. Tavaliselt läheb üle. Vast nüüdki. Tuleb olla tugen ja edasi rügada/trügida. :)

***

Laupäeval vaatasin koos Jan’ga super head filmi “let’s be cops”. Ma ei mäleta kuna ma viimati midagi nii tõsiselt head nägin. See oli täpselt see, mis sinna päeva sobis. See on komöödia ja samas ka üsna päriseluline. Muidugi oli ka märulit (USA film ju), ag mõistlikult, talutavalt. Senimaani tunnen filmist saadud naudingut.

***

Nüüd raamatut lugema ja tuttu. Homme peab parem olema. Nii kauaks kui elu on antud, püüan ma ikka edasi liikuda, kasvõi roomates, aga ikka edasi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Täna olin üle ootuste tegus

Kui isa oli siin, siis ta vahetas Fordil hooratta, siduriketta, siduri-survelaagri, sidurikorvi. Peale selle tuvastas, et tagumised vedrud on katki, ema ostis uued, aga vahetada ei saanud, sest poldid olid sisse mädanenud. (Ema sõitis uute juppide saamiseks 85 km lõuna poole ja siis põhjapoole 127 km ja lõpuks uuesti lõuna poole 81 km ja sealt koju 136 km. Sinna kulus benziini ja minu väike KIA kulus ka. Pidin jälle KIA kindlustuse km tõstma, sest piir sai ületatud. Aastas tuleb juurde maksta ca 200 DDK, aasta kohta pole palju.) (PS: KIA on ametlikult S-i oma jagu ka Ford. Mul pole ametlikult midagi, aga ma sõidan üldiselt KIA-ga). (Nüüd on vedrud vahetatud, töökojas tehti. Arvet ootame, st see on tulemata. Ausalt öeldes, ega väga ei oota küll.) :D

Isa vahetas veel tagumised pidurikettad ja -klotsid. Tuvastas, et termostaadi kaan on katki, aga selle teipis. Lisaks on läbi plokikaane tihend, natuke põletab dosooli, aga mitte palju. Sellest ta emale ei rääkinud. See väike asi võib veel oodata.

Autol sai mootoriõli vahetatud ja käigukasti õli ka ja piduriõli ka (see viimane oli üli must).

(Lisa varuosad läksid umbes 3000 DDK või natuke rohkem).

(Hooratas oli pilbasteks ja üks tükk oli siduri süsteemis kinni ja see plokeeris siduripedaali ja oli viimane aeg seda vahetada. Ema sõitis ikka viimase piirini sellega.)

Lisaks sellele saagis isa kaks suurt puud maga ja ühe väikse, vahetas aiatoa ukse ära. Käis koeraga väljas…. Hetkel rohkem ei meenu.

***

Äpardused: Hooratas kukkus maha ja otse lambi juhtmele ja see lõi korgid läbi. (Kasutassime naabri garaaži, tal on seal autoremonditöökoda. Raha ta selle eest ei küsinud. Ema andis 300 DDK (sest tal rohkem polnud). Naabri tööriistu kasutasime ka.)

Naabril on ka bensukas. See oli ka rivist väljas. Ema arvas, et meie tõttu. Et isa äparduse tõttu lõi korgid läbi… Aga naabrimees ütles, et bensukal on mingi teine jama, et varem ka olnud, et pole meie süü.

Isa parandas lambi juhtme ära. Meil tinutuskolbi polnu, seega vaid teibiga, aga töötab.

***

Ema pidi viima isa lennujaama. Ma küsisin üle, kas ta on kindel, et saab hakkama. Oli kindel. Seega magasin sutsu kauem ja läksin hiljem jooksma.

Isa sõitis lennujaama, aga ta sõitis õigest teeotsast mööda, kiirteel. Seega tagasi ei saanud (kohe). Lõpuks olid nad kadunud. GPS oli kodus ja telefonid ei olnud koostöö altid. Igatahes, isa jäi lennust maha.

Siis tulid nad koju. Ma mässasin puudega. Tahtsin muru puhtaks saada, et ma saaksin jälle muru niita. Et emal ei oleks lisa stressi, sest aias on jälle suur segadus. Püüdsin kiiresti selle ära likvideerida. (Need kaks suurt puud polnud nagu plaanis veel maha võtta, vaid üks väike puu. Meil oli väike möödarääkimine.)

Ema hakkas isale uut tagasisõidupiletit vaatama. Läbi reisibüroode ei saanud. Pidi otse lennufirma kodulehelt ostma. Vaatas, et läbi Kopenhageni saab. Aga võttis valesti Aalborg-Kopenhagen pileti, väljumisega 17:00, aga kell oli kohe saamas 17:00, kuid meil oleks vaja olnud sõita oma 1,5 tundi. (Raha läks tuulde 500-800 DDK)

Ema vaatas, et Kopenhagen-Soome piletit saab kasutada ja ostis hilisemale lennule pileti (Aalborg-Kopenhagen). Mina võtsin isa transpodi enda kanda ja kiirustasin minema. (Uus pilet 1000 DDK (natu rohkem), minu arvelt, sest ema arve oli tühi). Tuli võtta kallim pilet (lennuvahetamise võimalusega ja lisa pagasiga jne, sest odavad piletid olid otsas).

Muidugi esimene lend hilines üle tunni aja, seega järgmisele lennule ta ei oleks pidanud jõudma. Aga õnneks hilines järgmine lend 10 minutit ja õnneks olid abivalmid teenindajad ja lasid tal lennuki uksest sisse pugeda, kuigi värav oli juba suletud. (Õnneks ema tegi juba check-in’i ära. Arvuti ajastu.)

Igatahes… Väga palju raha sai tuulde visatud ja kulutatud ja emotsioonid olid ka laes, meil kõigil. Aga lõpp hea, kõik hea. Kuidugi, tuleb natuke jälle püksirihma pigistada, et sellest eelarve-august välja rabeleda. (Umbes minu pool kuupalka läks nagu niuhti.)

***

Mul on varsti hambaarst (siin Taanis). Ei tea, kui palju ma peaksin sinna raha kulutama. Kas lasen kohe oma palga sinna kanda või saan natuke endale ka?

***

Nüüd mina. Täna olin väga tubli. Juba eile alustasin sellega. Pärast tööpäeva saagisin natuke puid. Kaks suurt puud kärust, sest neid ei jaksanud ma üksi tõsta. Isa tõstis nad kärusse. Aga teisi puid jaksasin üksi tõsta.

20170915_194532 20170915_194554

Need puud  tõstsin välja. (Pärast tööpäeva).

Enne puude langetamist. Vanad pildid. Aga enam-vähem midagi sellist. (Kask ja tamm on maha võetud.)

20170603_114920 20170603_151800_resized

Mõned pildid sellest, kuidas aed nägi välja pärast puude langetamist.

20170910_133603 20170910_133608 20170910_133619

Natuke sorteerisin puid. Seda tegin juba pühapäeval, enne kui isat lennujaama viima hakkasin. Ta natuke aitas ka mind.

20170915_194413 20170915_194449 20170915_194539 20170915_194650 20170915_194702 20170915_194705

Esimese koorma ladusin ka peale. (1) Selle ma täna prügilasse viisingi. Kaheksa minutiga võtsin maha. Üks present oli käru põhjas ja oli vaja ainult tõmmata. Natke võtsin pealt ka vähemaks puid, enne kui ülejäänu maha tõmbasin.

(2) Teise kärutäie laadisin ka täna. (Kuid homme viin ära.) 20170916_123647 20170916_123655 20170916_123714 20170916_123726 20170916_123740 20170916_123743 20170916_125936 20170916_125940 20170916_180750 20170916_180757 20170916_180805 20170916_180816

Tamm on väga taske puu. Eile saagisin kaks juppi küljest ja täna saagisin kolmenda jupi küljest, aga see oli jämedast kohast. Sain jupid, mida jaksasin üksi tassida. (Jupid on lamava koera all oleval pildil. Koer pole surnud. Ta on natu väsinud, sest pärast prügimäel käiku läksime metsa, tegime kaks ringi (natu üle tunni) ja seni kuni ma käru laadisin ta püüdis ikka minuga kaasas käia või olla minu lähedal. Seega tal oli kodus ka palju jooksmist).

KOKKUVÕTE: Täna: (1) Jooksin 1h 5 min (9,4 km, kõndisin osa sellest); (2) puud prügimäela; (3) koeraga metsas ca 1 h 20 min; (4) uus kooeram peale; (5) saagisin jämedat puud ja vedasin rasked tükid kokku; (6) koristasin murult puuoksas (suur kilekoti täis oksi); (7) kastin kasvuhoonet ca 36 ämbrit vett (kaks ämbrit korraga).

Lubasin Jani juurde minna, aga nüüd olen väsinud. Vast ikka pingutan ära.

Eelmine nädal ei kirjutanud oma raamatut, seega pean see nädal kirjutama 2 lehekülge. Täna ma seda ei jaksa, seega homme istun kodus ja kirjutan. Enne muidugi jooksmine ja prügila, aga siis võtan rahulikult. (Muidugi tuleb veel muru niita ja 40 L üli tuua, 2 korda 20 L, sest mul on 20 L kanister. 40 L kütteõli ei jaksaks ma tõsta, see 20 L on juba natu raske). Jah… Päris palju kogustusi.

Täna lihaseid ei venitanud pärast jooksu, nüüd annab tunda. Tea, kuidas ma homme joostud saan. :) Aga kasvõi roomates, saab tehtud.

Tõmban nüüd otsad kokku. Ilusat õhtut! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tegin vea. Astusin ämbrisse.

Vigu teen ma ikka, aga harva juhtub, et ma seda tunnistan ja nii avalikult.

See idee, et remontida ema Fordi odavalt, kukkus kolinal kokku ja lõpp-hind/-kulu/-kulutus väljus kontrolli alt ja ma ei taha teada mitu korda mu eelarve lõhki läks. Me saame rääkide kümnetest kordadest.

Täpsustan mõni teine kord. (Vist. Ei tea ju kuidas see eluke läheb.)

Edu!

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Ak… Püüan olla ratsionaalne… Kuidas suhelda emaga?

Jah, püüan olla ratsionaalne ja objektiivne, kuid olgem ausad, olen inimene ega suuda seda. Kuid siiski püüan, ehk sedaviisi olen natukene parem (kui oleksin teisiti).

Räägime asjast siis… Minu ema. Ma teadsin ju väga hästi, et kui ma midagi püüan ise organiseerida, siis ta tõmbab sellele vee peale ja probleemi lahendamine läheb topelt kalliks ja suur hulk raha läheb lihtsalt tuulde… Aga ta kurdab palju, olen juba 1-2 kuud pidanud igal hommikul ja õhtul kuulama, kui raske on autoga sõita, sest sidur ei tööta korralikult ja auto lärmab jne… Noh, tahtsin aidata.

Üks päev helistas isa. Panin valjuhääldipeale, sest parasjagu oli vaja. Tegelesin vist samal ajal söömkisega ja vajasin oma käsi, ei saanud hoida telefoni kõrva juures… Igathes… Ema oli ka seal ja ütles, et ma peaksin (mis tähendab varjatult “pean”) küsima tema auto kohta. Nii see teema läks. Isa tahtis väga aidata (ta on autoremondilukksepp)… Ja nii see läks.

Aga… ühel hetkel kõik kolm organiseerisid ja lõpuks oli nii, et… Oli nagu kõik ja polnud midagi… Üks suur segadus on ja ma ei saa aru, kus ma vea tegin. Või-noh, see oli viga, et teda aidata tahtsin, aga seal peaks olema ju võimalus aidata igasugust inimest, kuid tuleb leida see õige meetod.

Kommunikatsiooni probleem on. Just-just… Me ei suhelnud piisavalt ja ei kuulanud üks-ühte piisavalt. Mul on raske emast aru saada, sest ta ei püsi teemas ja ta viskab ideid õhku, siis muudab neid ja pärast seda veel muudab ja siis lõpuks muudab…

Igatahes… Mina suhtlesin isaga (sest mu vanemad ei suhtle üks-ühega). Eelmine nädal kirjutasin emale ülesse, mille peale ta peaks mõtlema. Oli vaja ka uurida, hindu uurida, kuid sellega ta hakkama ei saanud. Noh, polnud aega. Eks oleksin pidanud enda kanda võtma. (Ikka see, kui tahad, et asi saaks tehtud, siis tee ise.)

Alguspunkt. Ema autol tuleb vahetada hooratas ja siduriketas, -korv ja -survelaager. Finantsiline vaade:

Vaatasin, et jupid Taanist ostes oleksid olnud 5000 DKK (667 EUR) ja sellele lisaks tööraha. Tavaliselt on tööraha 1/2 või 2/3 juppide hinnast. Kuna töö on keeruline ja aeganõudev, minimaalselt üks päev (8 tundi x 400 DKK = 3 200 DKK või 8 tundi x 500 DKK = 4 000 DKK, s.o 427-533 EUR).

Alternatiiv 1: Töö ja jupid Taanist. (1) Positiivne prognoos 677+427= 1104 EUR; (2) Keskmine prognoos 677+533= 1210 EUR; (3) pessimistlik prognoos 2×677= 1354 EUR või 3×677= 2031 EUR (1104 kuni 2031 EUR)

Alternatiiv 2: Ostsin jupid internetist 300 EUR, isa lennupilet oli 211 EUR (edasi ja tagasi), üks paak kütust (isa lennujaamast koju ja pärast isa lennujaama) 30 L (30×10,50DKK= 315 DKK s, o 42 EUR), naabrilt laenata garaaži ja tööriistu (ta ütleb, et tasuta, aga midagi tuleks anda). Seega miinimum kulu 553 EUR.

Lisaks, kui isa tuleb, siis saab ta sorteerida oma asjad, tööriistad (seal on palju rämpsu), me saame selle prügimäele viia ja saame 1-3 ruutu ruumi oma aiamajja. Lisaks saab ta võib-olla aidata aiatoa katust parandada või leida lahendus ühele probleemile, millest ma aru pole saanud (isa on McGiver, tal pea lõikab). Ta saab kodust eemale, elamusi, vähem stressi…

(Lisan veel, et ruumipuudus aiamajas on olnud juba 2 aastat suureks probleemiks ja see aiatoa katus ka. Seega on tegemist pikaajaliste ja suurte probleemidega ning kui need saaksid lahendatud, siis oleks 2-7 päeva vaiksem, st. S-l oleks vähem, mille üle kurta. Kui ema juurde kolisin, siis istutasin ühe taime maha, mis oli ämbris oodanud istutamist 2 aastat. Kaevasin ühe puu ülesse, sest taimele oli kohta vaja ja viisin ühe betoon-rõnga teise aia otsa, see oli ka 1-2 aastat pinnuks silmas olnud. (Seega tean, et 2-7 päeva on rahulikum, st selliste suurte probleemide lahenemise meeldiv-mõju kestab nii kaua. (Minu meelest lühike aeg, aga see on sedasi temaga. Minul püsib see meeldiv mõju ikka pikemalt, me saame rääkida kuudest.)… Muidugi oleks vaja üks väike küngas või mäeke teise kohta viia ja mõned puud ümber istutada ja maja suuremaks ehitada ning uksi, aknaid, treppe ja ruume ümber tõsta, kuid need “väiksed ajsad” peavad veel ootama. See oli väike repertuaar minu hommikustest ja õhtustest “unejuttudest”. Ma ei kurda. Olen õppinud selles uues keskonnas elama. Enamasti saan hakkama, olen harjunud.) :D

Seega olen mina ajanud seda alternatiiv 2-te.

Kui võtta alternatiiv 1, siis tuleks ka vaadata alternatiiv 3, mis oleks uue kasutatud auto ostmine, ca 15000 DKK (2 000 EUR).

Aga (1) minu ema ei taha Fordist loobuda, sest hammasrihm on äsja vahetatud ja sellega saab sõita 10 aastat või 100 000 km. Muidugi, kui kere vastu ei pea, meie soolases kliimas (meri on lähedal ja tuul on tugev), siis tuleb tal see mootor vist kaissu võtta, sest peale mootori ja hammasrihma seal muud pole… Aga noh… Tema on kümne küünega autos kinni (nagu ta oli Mitsubishis: varasem auto), noh vihjan, et see tal ka muutub. Asjad/autod omandavad väga suure lisaväärtuse, kui need ta käes on. Tekivad ühised mälestused jne… :D (Aga inimestega on vastupidi, nende, kellega ta koos on, väärtus langeb kolinal)…

Tahtsin jõuda selleni, et auto vahetamine oleks mõeldav, kuid see oleks suur võtlus jälle, mida ma ei jaksa praegu küll läbi teha. Seega keskendusin Fordi hoidmisele ja selle parandamisele võimalikult säästlikult.

***

Vahepeal sai probleem lahendatud. Hommikul natuke tõstsin häält S-i peale ja nüüd käis ta naabriga rääkimas (mis talle oli vastumeelt), kuid tegi ära… Ta on tubli ja ma hindan seda kõrgelt. Ma tean, kui raske pingutus see talle oli.

(Tema ütleb, et see oli nagu küla-kerjus, kes käib kerjamas. Mina mõtlen, et mina olengi vaene, ma ei häbene seda ja otsin odavamaid võimalusi. Muidugi, ei saa seda üks-ühele võtta, sest kui ma pean kelleltki abi küsima, siis… Ma vist ei tee seda. Ma pregu küll ei suuda meenutada… Heikilt küsisin, kuid nii muu-seas ja ta pakkus abi ja ma võtan vastu… Kas see on sarnane olukord? Ma ei tea.)

***

Kuna see konkreetne probleem lahenes ära siis kirjutan ma üldisemalt.

Vahemärkus: Nii palju olen ma juba õppinud, et S-i mõtteid/ideid ja arvamusi ei tasu kohe edasi anda, sest ta muudab neid. Kunagi isa küsis, kas ta võib oma sõbrannaga emale külla tulla. Ema ütles: “Ei”. Ma ütlesin isale edasi. Nüüd tunneb isa sõbranna end ebamugavalt S-ga. Selles mõttes, et ei taha siia tulla, kuid kutsub S-i endale külla. S tahab nüüd, et isa tuleks koos oma sõbrannaga, sest S ei taha isaga suhelda ega tegeleda. Aga noh…

Igatahes… sellel korral ütles, S, et naabri juures ikkagi ei saa autot teha. Tema otsib teisi võimalusi. Viib töökotta üldse. Ja isa ei peaks üldse siia tulema (mul on juba pilet ostetud ja varuosad on ka laual valmis, isa vaatas läbi kaamera üle, et õige värk on)… Ma hoidsin suu kinni, lasin tal seedida ja isale ei kirjutanud midagi. Mõtlesin, et kui kolmapäeval on S sama-meelt, siis vaatan, mida teha või kuidas seda infot isale serveerida. Või otsin ise lahenduse, lähen ja räägin ise naabriga, nt…

Ma aimasin juba ette, et asi nii läheb. Ema ütleb kõigele “ei” ja minu raha prügikasti kasti läheb… Ma arvasin, et S on vastumeelne pikemalt. Aga noh… Igatahes, ma tean, et kui isa seda juppi ära ei vaheta, siis see seisma jääb. S sõidab edasi ja muud kui kurdab. Ma pean kuulama enne hommiku- ja õhtusööki sama juttu, et siduripedaal vajub alla ja üles enam ei tule ja see on ohtlik ja ärritav… Ning kõige lõpuks (kui enam kohe üldse sõita ei saa, jääks tööle minemata või oleks reaalne õnnetus või midagi) läheks ta remonditöökotta ja laseks kõik jupid seal osta, meil oleks neid juppe kaks. Noh, töökoda räägiks, et kui kasutavad meie juppe, siis garnatiid ei annaks. (Võib-olla ei vahetaks ja väidaks, et jupid olid vigased…)… Ma ei taha mõelda, kui palju see jama kõik maksma läheks, pluss need kulutused, mis ma olen juba praegu teinud, selle konkreetse vea parandamiseks.

Nüüd jõudsime peaaegu probleemini kommunikatsioonil minu emaga. Mulle tundub, et ta ei kannata, kui tal pole kontrolli, kui tema eest otsustatakse. Ta tahab olla alati see Füürer, kes otsustab, kes ütleb viimase sõna. Seega on teda raske aidata, sest minu lahendused ei sobi, sest need pole tema lahendused. Seega ma mõtlen ja pakun ideid, aga tema laseb need ikka ja jälle sõelapõhjaks, sest need pole tema ideed ja minule tundub, et ma jooksen peaga vastu seina, raiskan oma aega, mõtlemist ja energiat vaid. Seega viimasel ajal viskan ma õhku esimese idee, midagi tobedat ja fantaasiaküllast, noh nii naljaks, sest nagunii ta ei kuula mind.

Tal oli pidavelt tüli oma taani sõbraga. Ta väidab, et taani sõber ei kuula teda, usub ainult seda, millest kirjutatakse ajalehtedes ja mida ütleb tema õde. Minu meelest on S samasugune. Ta ei kuula mind, aga kui ta loeb sellest ideest raamatust, ajalehest, TV-saatest näeb või tema keskmine õde ütleb, siis on see idee talle kui seaduseks. (Siit järeldus, järgmine kord, kui mul mõni idee on või lahendus tema probleemile, siis tuleb mul teha palju eeltööd, otsida artikleid ja/või rääkida tema õega, keda ma tegelikult ei salli (ta on mulle olnud eeskujuks ja võib-olla oleme sarnased ning inimene ei salli ju ennast, endasugust, kuid ise ei näe. Ja seetõttu ei meeldi ta mulle… Nagu mu ema ja tema taani sõber)).

Teine asi, mis minu ema ärritas oli see, et tema taani sõbra tütar korraldas koosviibimisi ja organiseeris kõike, pani ka kuupäeva paika ning kellaaja. Tihti sobis see aeg mu emale hästi või mu ema päevaplaan oli väga segane, seega oleks ta ideaalselt sinna saanud minna, kuid… See oli kellegi teise otsus ja tema seda muuta ei saanud. Ema taani sõbral on kolm tütart ja siis tuleb leida aeg, mis kõigile passiks. (See tütar organiseeris, ta uuris tausta ja läbi oma isa kaudselt uuris ka S-i plaanide kohta. Muidugi polnud see selline otsene küsimus: “Teie Kõrgeausus Jüütimaa Kuninganna, kas Teile sobiks see kuupäev? Millist kuupäeva tee sooviksite?”). Ja kujutate ette, kui nüüd tuleb mu ema ja soovib uut aega… Ja põhjendust nagu polegi, lihtsalt tema tahab olla see, kes otsustab. Muidugi ta leiab mingi pseudo-põhjenduse, aga see on midagi sellist, et mul on vaja muru niita või sellel päeval paistab päike ja ma saaksin õues olla (et nagu, päike ei paista ainult ühel päeval, on ju ka teisi päevi ja ega ta nüüd ikka alati õues ei ole, kui päike pasitab, on ju vaja vaadata TV-d, et saada häid ideid, sest ega ju rumal tütar midagi asjadest ei tea…)

Probleem on see, et mu ema ei kuula mind ja ta tahab ise otsustada.

Ma teadsin seda, kuid vaatasin, et ainult üks pilet oli järele jäänud isale kojusõiduks ja sellega olin müüdud ja langetasin otsuse, sest see oli hea lend. Otselend, aeg passis nibin-nabin ja odav oli. Isa oli vaadanud miljonit asja ja ikkagi oli minu leitud pilet see odavaim ja ajaliselt sobivaim. (Jah,  nagu minu ema sündroom, mina tahan olla kangelane, et minu lahendus peale jääks. Võib-olla (ma ise ei tahaks uskuda seda)… Need variandid, millest mu ema rääkis, olid palju kallimad. Ma olin kindel, et rahalist võitu tema lahendused ei sisalda, sest ta vaatab miljonit asja ja siis susserdab ja siis muudab ja lõpuks on üks suur pudru ja kapsad ja tuleb maksta topelt… Lisaks veel närvikulu mulle, talle ja isale, sest ema muudab asju… Ning kõige lõpuks, kui kõik on makstud, siis ta leiab, et oleks saanud odavamalt ja ma pean 1-2 kuud kuulama, kuidas ikka läks valesti ja mis selle kulutatud rahaga kõike oleks saanud teha… Mina ütles, las minna, kõik, mis läinud, see läinud, tagasi enam ei tule, seega keskendun sellele, mis mul on, mis pole veel läinud ja vaatan, kuidas edasi…).

Seega, selle kommunikatsiooni-probleemi lahenduseks peaksin leidama viisi, kuidas mõjutada ema kaudselt. Rääkida, siinata mõtteid sedasi, et ta arvaks, et ta ise tuli selle peale. Olen selle kohta lugenud, aga pool nalja asju. Noh, kuidas öelda mehele, et pese nõud ära. “Kallis, mäletad seda, kuidas sa viimati nõusid pesid. See oli nii seksikas ja sa tegid nii head tööd. Töö oli kiire ja korralik. Mina pesen, siis alati jäävad rasvatriibud peale, aga sinu tugevad käed suudavad teha nii, et triipe pole. Lisaks ma säästaksin energiat õhtuks, et siis teha midagi muud…” Kuidagi nii…

Muidugi emaga rääkides sellist stiili ei sobi kasutada… Ühesõnaga mõtlemisainet on ja arenguruumi ka.

Oma tavaliste tegemiste ja kohustuste vahele püüan natuke ja mõtiskleda sellel teema, et kuidas suhelda, kommunikeeruda oma emaga.

Pikk tekst. Ei teagi, kas keegi teine siit midagi saab, aga mind aitas küll. Istusin maha, lülitasin end natuke välja. Elasin oma emotsioonid välja, lasin asjadel settida ja emal natuke sipelda ning probleem lahendatud. (Kusjuures see oli suur probleem minu jaoks, ma mõtlen see, et ma olin isale piletid ostnud ja autole varuosad ning nüüd tõmmati kõigele vesi peale.)

Ilusat päeva Sulle, kes sa siiani jõudsid lugemisega. Või siis peaks juba “ilusat õhtut” soovima või siis “head und” (vihjan teksti pikkusele). :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Natuke minu eesmärkidest (vol. 2)

Alguseks pildike.

20170827_205423

Selline kelmikas ja huvitav pildike siis. Oh-jah… see olen mina. Btw:D

***

Kunagi kirjutasin oma selle aasta eesmärkidest ja mõõdikutest jne… Nüüd tegin uue rubriigi ja lisasin tolle postituse ka sinna. See on üks oluline rubriik jälle.

Kindlasti on veel postitusi minu varasematest eesmärkidest ja nende saavutamisest, aga ma ei viitsi otsida. Üldse mu blogi on üks suur “pudru ja kapsad”. :D Ma ei ole uhke selle üle, et siin segadus/kaos valitseb, kuid eks see ole näide mu elust või perioodist mu elus. Mu elus on ka väike kaos, aga see on ok. Saan hakkama…

Nii, need eesmärgid ja mõõdikud.

20170902_10162520170902_10163420170902_101702

Eesmärk 1. Tööl olen käinud 145 päeva (eesmärk oli 132 päeva, seega olen seda juba ületanud).

Eesmärk 2. Olen kirjutanud 34 raamatu sissekannet (eesmärk on 52). Eesmärk on kirjutada iga nädalavahetus. Noh, nibin-nabin saan hakkama. Mõnikord on vahele jäänud, siis olen järgmisel nädalavahetusel kirjutanud kaks ja ükskord kirjutasin ühel päeval kaks sissekannet.

See on eesmärk, mida mul on kõige raskem täita. Ma ise arvasin, et see töö eesmärk on keeruline, sest see ei sõltu ju minust (toona polnud mul püsivat tööd). Aga läks teisiti. Ma ei teagi, miks see kirjutamine enam ei edene. Alguses ma nautisin seda, aga nüüd on keskendumisega raskusi. Mul on palju muid mõtteid peas, ideid ja teemasid… Mus vist ongi keskendumise raskus. Püsida terve aasta ühes teemas… Päris keeruline. :D

Ma ise sellesse raamatusse väga ei usu. Võib-olla paar eksemplari saaks müüa… Olen õige natuke uurinud kui palju maksaks teksti korrektuur (on see õige sõna?) ja olen rääkinud ühe inimesega, kes on raamatu väljaandmisel osalenud. Ühte inimest tean veel… Mõtted juba liiguvad vaikselt selles suunas, et kust saada infot kirjastuste kohta ja raamatu väljaandmise protsessi kohta jne… Enda jaoks olen mõelnud, et raamatu väljaandmise protsessiga alustan jaanuarist. Siis peaks mul selleks aega olema, aga kindel pole, sest elu ikka muutub vahel.

Eesmärk 3. DU3 moodul 4 on sooritatud ja tunnistus käes. Puuduvad eksamid. 14.11.2017 on kirjutamine ja lugemine (tekstist tuleb õiged vastused leida) ja kunagi detsembris on suuline eksam. Olen veel rajal selle eesmärgiga.

Eesmärk 4. Jooksmise eesmärk. See on neist eesmärkidest kõige nauditavam, sest ilmad on ilusad veel. S ostis mulle päris jooksutossud, ma mõtlen kallid (Nu Balance) tossud ja ekstra jooksmise jaoks ja trenni-jooksu sokid ka. Täna esimest korda proovisin.

Eesmärk on joosta 100 päeval, sellel aastal, olen jooksnud 76 korda/päeval. Selle eesmärgiga praegu suuri plobleeme pole. Jooksen nädalavahetustel, mõlemal päeval ja puhkus on tulekul, seal püüan rohkem joosta ja jõulude ajal on puhkepäevi, siis püüan ka joosta. Selle eesmärgi osas väljavaated on head.

Eesmärk 5. Raha. Ma arvasin, et selle eesmärgiga on natuke raske, kuid on väga raske. Minu pangaarvel raha ei püsi, sest S-l on alati rahast puudu ja ma alati annan talle, sest tema silmad lähevad särama ja ta muutub positiivsemaks, kui raha saab. Mina tahan, et ta oleks rahul ja õnnelik. Kuid tema “rahul ja õnnelik” muutub iga kuuga järjest kallimaks. Varsti ei jagu mu palgast, et seda talle “osta”, aga ma ei jaksa küll rohkem töötada ning minu säästimsest ei saa rääkidagi.

Hakkasin oma eesti arvele raha koguma. Seega 15 000 DKK on umbes 2000 EUR. Sain u 800 EUR arvele kogutud, aga siis nägi seda mu isa… Noh… ja nüüd on 500 EUR ja ma ei tea, kui kauaks seda seal on. Vaatan hirmuga, kui palju palgapäevi aasta lõpuni veel on ja sis mu puhkus ja mis mu palk võiks olla. Igatahes… selle eesmärgiga hakkab vaikselt hapuks kiskuma. Hambaarstile lähen ka, tuleb uued proteesid osta (proteesid olid nali, veel)… Igatahes… Raha kulub. Päris palju kulub.

Eesmärk 6. Erialane töö. Selle lisasin nii-sama. Viskasin õhku ühe välkmõtte. Isegi mõõdikut pole ega midagi konkreetset. Vaatab, mis saab. Ütleme nii paljukest, et praegu pole ma oma tööga rahul. Marion sõna otseses mõttes karjus mu peale ja seal oli veel mõni, kes mu peale karjus. Elavad oma viha ja ängi minu peal välja. Ma saan aru, et olen loll ja tean, et ma ei oska taani keelt ega saa alati aru, olen imelik ka ja Ida-Euroopast (endisest slaavimaast)… nagu ori ja vaene või nii, aga olen siiski inimene ja teise inimese vastu peaks mingi lugupidamine olema. Aga see selleks…

Kokkuvõtteks.  Ma arvan, et senimaani on päris hästi edenenud. Püüan end rajal hoida ja samas vaimus jätkata.

Lisan veel selle Peep Vainu eluratta kohta, et suhtelmisega olen tegelenud. Kuigi eesmärke vaadates on see osa just-kui katmata, aga olen endale teadvustanud, et selles vallas on puudujääke, seega olen püüdnud ekstra lisada (nt Nicanoriga diskol-käik, peaaegu igal nädalal kohtumine Jan-ga, isa sünnipäev (perega koos), isa tuleb siia külla, emaga elan koos, vanaemaga vahel suhtlen, võiks rohkem, aga pole nagu aega, klassis suhtlen, tööl vahetasin kohta ja suhtlen, püüan sisse elada sinna…)

Seega paberil läheks mul justkui hästi, eksole… :)

Rubriigid: Minu eesmärgid | Kommenteeri

See on väga raske ja keeruline

Just, ja seepärast ma seda teengi. :)

Jah, see minu haiugus: inimestest ja asjadest kümne küünega kinni hoida.

Mul on olnud juba pikemat aega plaan lugeda ühte Kierkegaardi filosoofilist raamatut. Küsisin oma taani sõbralt R.-lt, mis raamat mu soovidele vastab. Ta andis ühe pealkirja, aga lisas, et seda on isegi taanlastel raske lugeda. Mu ema on seda mulle öelnud ja kui moodultesti tegin ja rääkisin, et soovin sellist raamatut lugeda, ütles juhendaja ka, et väga raske on lugeda ja aru saada, isegi taanlastel.

Kuid mina ikka tahan proovida. R. saatis mulle lingi ka, kus on tekst või osa raamatut teksti. See on kirjutatud vanas taani keeles (160 aasta tagune taani keel). Ah, siis selles mõttes raske lugeda. Ma arvasin, et väga filosoofiline ja läbi lillede ja kujundlik tekst. :D

Aga ma arvan, et midagi ma ikka mõisan ja loodan, et see aitab mind.

Seega… Mõnikord mind ei takista “see on väga raske” hoiatus/takistus.

Muud nagu polegi. Pea juba teist päeva valutab ja hullult tahaks magada. Täna plaanin varakult linade vahele pugeda.

Head und! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Inimesed pole riiulil

Ma olen viimasel ajal olnud väga väsinud ja ei ole soovinud inimestega suhelda jne… Unerežiim on ka paigast ära. Igatahes… Kirjutasin J-le ja otsustasime, et kohtume nädalavahetusel.

Noh, mina otsustasin. :D Ma kirjutasin, et kohtume homme kella 17-ajal… Ta kirjutab vastu, et talle see aeg sobib jah… :D

Ma oleksin pidanud küsima, mitte kirjutama, et kohtume…

Kipun unustama, et inimesed ei istu riiulil ega oota mind nagu nukud, et ma nendega siis mängiksin. :D Pole mulle antud seda viisakust ja empaatiavõimet.

Igakord, kui ma kirjutan, et mul puudub empaatiavõime, siis mõtlen, et… Ma tajun päris hästi, kui keegi on mu peale solvunud või vihane (vahel isegi nii hästi, et inimene ise ei teagi seda – vihjan, et kujutan vaid ette)… :D

***

FB on halb, püüan hoiduda, aga liiga palju sõltun sellest. Raske saab see võõrutus olema, aga ma saan hakkama. :)

Nüüd magama ja homme tuleb olla hästi produktiivne.

***

Vaatasn, et Billund-New York on odav pilet. 3 tuhat DKK ja mõnisada krooni veel peale, vist kaheotsa pilet. See raha on mul isegi olemas. Tea, kas see on saatuse kutse?! :D

Ma pole veel uurinud elamisloa ega viisa asja ega õppimisvõimalusi ega muud sellist. Seega jätan selle rongi vahele. Küll jõuab veel. Kuhu mul ikka kiiret. :)

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Hügieenikoolitus

Täna olin terve päev hügieenikoolitusel. Muidugi taani keeles ja töökoha poolt. Päris väsitav oli, kuid samas ka põnev. Natuke tõi mind maa peale tagasi, aga ei lämmatanud mu unistusi päris ära.

***

AnnMargret ajas närvi. Teda oli kohat raske taluda. Tööl on lärm ja siis ma teda ei kuule ning ruum on suurem, seega saame hakkama. Aga seal väikses ruumis oli temaga üsna keeruline. Meid oli seal oma 12 inimest…

Ta nõudis, et hügieeni-reeglitesse tuleb sisse kirjutada, et mobiili ei tohi tootmisse kaasa võtta. Make-up’i ei tohi olla ja lõhnaõli ei tohi ka kasutada ja riideid ei tohi ise pesta… See lõhnaõli ja make-up puudutas mind palju. Kohati tundsin, et see sapine nool oli otse mulle suunatud, aga siis vaatasin üle laua. Seal oli Nadja ja Marina, mõlemal make-up peal, seega ei olnud mina. Jah, lõhnaõli (kuri)tarvitamises olen süüdi. Püüan end võõrutada. Minu meelest ongi “Väikse merineitsi”-lõhn (loe: kala) see kõige ligitõmbavam ja parem.

Tegelikult on asi nii, et värske kala ei lõhna ja meil on tööl (peamiselt vaid) värske kala. Seega mingit tugevat kala lõhna pole.

Alguses tahtsin AnnMargretile kõrri karata. Pärast mõtlesin, et suva, mida see mudi (minu vanune) räägib. Ja lõpuks jõudsin selleni, et pole mul vaja make-up’i ega lõhna. Kui see teda nii häirib, siis võin ma ju talle vastu tulla ja olla naturaalne. :) Ikkagi “hea” kolleeg. :D

***

Kui ma Nicanoriga diskol käisin ja sealt tagasi sõitsin, siis ta luges mulle mingi 15 minutilise loengu sellest, et uuringud näitavad, et Taanis on palju parem elada kui USA’s (New Yorgis). Elukvaliteet on parem ja madalapalga ja kulude suhe on parem jne…

Kui ta oli oma (enda meelest) motiveeriva loengu lõpetanud. Küsis ta uhkusega: “Noh, kas sa ikka veel mõtled USA’sse kolida?” Mina selle peale külmalt: “Jah.” Siis ta küsis: “Kas sa ei kuulanud, mis ma ütlesin. Kas sa ei saanud aru?” Ma ei viitsinud temaga argumenteerida. Ma ütlesin vaid, et siin Taanis pole mul elu.

Tegelikult. Ma ei plaanu minna USA’sse madala palga peale. Teiseks, ma tean, et USAs pole sotsiaalseid hüvesid, aga ma ei kasuta neid siin ja lähema 10-20 aasta jooksul saan hakkama ilma (ma prognoosin). Kolmadaks, kui ma ei ela oma unistusele, siis miks ma üldse elan. Neljandaks, jah, ma võin oma plaane muuta, kui minu ellu ilmub inimene, kes suudab mulle pakkuda kindlust ja turvatunnet ning kõike seda muud (siis äkki mõtlen pereloomisele). Senimaani pole seda keegi suutnud mulle pakkuda ja tema kindlasti mitte.

Siis ta hakkas mulle rääkima, et ma pean… Ma ei kuulanud teda edasi. Saatsin ta oma peas miljon korda mõrgu ja püüdsin läbi hammaste naeratada, st olla viisakas. Ma nimelt ei kannata, kui keegi hakkab õpetama, kuidas ma elama pean. Elagu ise. Ma elan siiski oma elu ise ja teen täpselt nii rumalaid ja valesid otsuseid nagu teen.

Lõpuks… Mul tekkis tunne. (Kõigest tunne ja ma võin eksida). Igatahes… Mulle tundus, et ta loodab, et ma hakkan teda ringi sõidutama. Kolin temaga kokku, suuremasse linna, maksan pool eluaseme kuludest ja auto oleks 100% minu kulu, tema vaid kasutaks aeg-ajalt. Siis ta hakkaks mind juhtima, täpsemalt minu karjääri, et ma ikka temale palju raha teeniksin ja võimaldaksin tal palju reisida… Mis see tema asi on, kus ma töötan ja palju palka saan. Kui tahan olla hipi ja pudeleid korjata, siis teengi nii. Kui talle ei sobi, et ma selline olen, siis tõmmaku uttu.

Vabandan. Hormoonid mõllavad. Teadagi mis. Eks ole.

Igatahes… Püüan end ja oma tundeid usaldada ja kuulata. Kui mulle Nicanor enam ei meeldi ja ta ajab mind närvi, siis ma lihtsalt hoian temast eemale.

Natuke kõhe on, sest viimasel ajal on neid inimesi väga palju, kellest ma eemale hoian. :) Varsti olen täiega erak, aga mis sa teed, kui inimesed ei sobi omavahel. :D

***

Kas miskit puudu?

Vast ei ole… Hakkan päeva kokku tõmbama. Võtan meigi maha ja püüan olla meigivaba pikemat aega. Vaatasin, et olen juba näost vanaks jäänud. :D

Tegelikult on kõik hästi. Ikka läheb kuidagi. Üle kändude, aga läheb.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tühjus

Kui te suudate mind asendada teise inimesega, siis tehkegi nii… (FB: Elust Enesest)

Täitsa minu mõte. Ma olen 100% sama meelt.

***

Lugesin oma blogi 2012. aasta augusti pstituste pealkirju. Võttis suunurgad muigele.

Mõtlesin, et peaksin kassipilte või videosid vaatama, et tuju natukenegi paremaks läheks. Aga piisas minust enesest. Noh, nooremast minast… :D

Ma kirjutasin kaalust ja väga emotsionaalselt… “Appikene, ma kaalun 52 kg nüüd. Kaks kilo olen juurde võtnud.” Jah, toona oli see suur probleen, lausa katastroofi mõõtmetega.

Nüüd kaalun (pool kogemata 54 kg), mõnikord 56 kg. Kaalule astun kord kahe nädala jooksul. Nii muuseas. Vaatan seda numbrit kehitan õlgu ja võtan kommi. Olgu see kaal siis 54, 56 või 58 kg.

Kaal on langenud, sest pole aega süüa (kool, töö ja natuke eraelu) ja hammas või hambad valutavad, seega on söömine päris piin.

Mõnikord tunnen end paksuna, aga see ei olene kaalunumbrist, see oleneb väsimuse astmest. Kui olen vähe magada saanud, siis olen depressiivsem ja negatiivsem ja kriitilisem. Kui magan hästi, siis tunnen end ka hästi oma kehas.

Järgmise korrani!

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Eesti, plaanin sind külastada

Ostsin pileti Eestisse ja muidugi tagasi ka. Maksin 1224DDK. Ei julgenud kauem enam oodata, aga vast saaks odavamalt. Vanaema ju ootab ja puha. Nüüd saan talle kindla kuupäeva öelda. Või noh, nii-võrd kui-võrd. Võib-olla tema juurde saan alles järgmisel päeval. Ei  tea ju, kuidas see ilm ja transport Eestis ka on.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Läheme veidi filosoofiliseks

Mis on elumõte/ elu mõte?

Mõned vastuse variandid ka (need mind ei rahulda):

  1. Nauding. Nautida elu ja ettejuhtuvaid võimalusi.
  2. Teenida raha, maksta maksud, et siis uuesti teenida raha.
  3. Teenida raha, maksta maksud, kasvatada lapsi, et siis uuesti teenida raha ja kasvatada lapsi ja maksta maksud…
  4. Harida ennast. Koguaeg (24/7) nina tatine peas istuda nina raamatus, lugeda kvaliteetseid väljaandeid. Käia erinevatel kursustel tagumikku laiaks istumas.
  5. Harida ennast ja teha karjääri. Lapsed on kulu ja ebameeldivus, seega neist hoiduda.
  6. Püüelda oma eesmärkide poole, aga mis kategooria eesmärk võtta (pere, karjäär, nauding, raha…)

Jätan teid mõtisklema. Ise püüan edasi eksisteerida. Mitte, et sellega raskusi oleks, aga raske on valida eksisteerimisele kõrvaltegevusi. Noh, valikuvõimalusi on nii palju ja päris palju on asju, mida tahaks teha, aga aeg piirab (täpsemalt selle nappus). Siis… Saate aru küll.

Kõike toredat!

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Käisin diskol

See oli kohutav. Hea on see, et nüüd ma tean, et see koht ei ole minu jaoks.

Eile õhtul läksin koos Nicanoriga diskole. See oli nagu mingi teismeliste pidu. Keksmine vanus (silmaga hinnates) oli 15 ja ma tundsin end nagu vanaema nende keskel.

Mina ei tantsi ja rääkida seal ei saa. Jah… Ma jäin silma, aga mul on suva, mida lasteaias minust räägitakse.

Ühesõnaga, ma ei sobinud sinna.

Kell pool üks läksime sisse ja kella neljani pidasin vastu. Viimane tund oli eriti raske, vaatasin iga viie minuti tagant kella ja naeratada ei suutnud üldse.

Mul oli piinlik, kuidas lapsed (noored neiud) oma tagumikke hõõritasid ja neid teiste vastu hõõrusid. Siis kohendati aluspükse (boxerid) mini kleidi all. Kleidi saba tõsteti üles… Ja kella nelja ajal olid ilusad barbi-nukud pikali ja/või istusid nagu vanad joobnud meremehed.

Minu jaoks oli see nii õudne, et sellel aastal ma küll enam tagasi minna ei taha. Kas enam üldse? Ma olen senimaani šokis.

Aga nüüd kiiresti koeraga välja, siis raamatut kirjutama ning… Vaatab edasi. Vanaema Minny peaks puhkama: väike tee ja bingo ning pehme tugitool. See on minu paradiis. ;)

Aga edu! :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

***

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/10-pohjust-miks-roomustada-kui-sinu-kallim-on-kaalude-tahemargi-esindaja?id=79134096

Kuidas see laul oligi?

I love my life.
I am powerful, I am beautiful, I am free.
I love my life.
I am wonderful, I am magical, I am me.
I love my life.

Ega muud polegi nagu lisada.

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Määratlemata | Kommenteeri

Natuke midagi

http://elutark.delfi.ee/raamatud/anthony-robbins-elu-uks-suuremaid-oppetunde-on-aru-saada-mis-paneb-meid-tegema-seda-mida-me-teeme?id=73885281

Loen nagu ise-ensa mõtteid, aga palju selgemini väljendatult. ;)

Soov ennast mõsta. Oh, kuidas tahaks endast aru saada.

  1. Esimene samm: Kõrged nõudmised endale
  2. Teine samm: Ära piira ennast. Muuda piiravat mõtlemist.
  3. Kolmas samm: Muuda. Tee teisiti ja oluline tee. Inimesed teavad, mida tuleks teha, aga puudu jääb tegutsemisest.

Oluline:

  1. Emotsioonide valdamine. (Emotsioonide juhtimine, kontrollimine, emotsioonide üle võimu omamine.) – See on raske. Ma võin näidelda, et ei hooli, aga hoolivust või tundeid kinni keerata ei suuda.
  2. Füüsiline vorm. Aktiivus. Sellega on ok. Selle üle on mul nüüd võim. :D
  3. Suhete valitsemine. Avastan seda maailma. Olen aru saanud, et oluline on tasakaal, leida see õige punkt. Kui palju usaldada? Kui palju isiklikest asjadest, tunnetest rääkida? Kui palju aega ja tähelepanu pühendada? Kui palju varjata, hoida üksnes endale?… -Raske, raske.
  4. Raha valisemine. Ma arvan, et seda valisen ma paremini, kui suhteid või tundeid.
  5. Aja valitsemine. – Oh jummel… Maadlen sellega. Aga tunded on süüdi. :D Läheme punkti nt 1 juurde tagasi. :D

Taustaks jäi kõrvu kõlama veel: ole järjepidev ja otsi eeskujusi ja vaata kuidas nemad teevad ja mõtlevad jne… Siis ei pea ise jalgratast leiutama. Esimesega pole probleemi, aga seda head eeskuju pole ma veel leidnud.

***

Minust ka midagi? Alustan siis oma muutustest. Täna läksin ja istusin sööklas teise lauda. Enne olin välismaalaste lauas (poolakad ja teised), aga nüüd istun taanlaste lauas. Vanad ja jorisevad taanlased. Aga tegin ära ja nüüd püüan olla järjepidev.

Täna olin järjepidev ja avaldasin tungivalt soovi uut masinat õppida. Tursa-kala masinat… Tehtud. Erik (kes min puudega inimeseks nimetas, kunagi..) oli minust vaimustuses. Surus kätt ja ütles, et tubli olin. Oh, kuidas oleks tahtnud teda kallistada nende ilusate sõnade eest ja siis öelda ülemeelikult: “Noh, enam ma polegi puudega, ah?!” :D Jäi tegemata.

***

Kas seepi ka tahate? Ma nagunii vatran endast nii palju. Lasen teid oma linade vahele. :D

Ok, kes seepi ei taha, see lõpetab lugemise nüüd… Nüüd… Stopp… Just…

Nii-siis… teistega läheme edasi. Ma suudlesin Larsiga. Noh, tema suudles mind ootamatult. Üks nädalavahetus kirjutasin ja soovisin kohtuda ja ta oli nõus. Ta oli joonud. Igatahes… Ma rääkisin temaga väga elavalt ja silmad särasid ja siis ta mind ootamatult suudleski.

Oi, kui palju ma olin sellest unistanud. Mul oli juba miljon esimese suudluse stsenaariumi oma peas läbi mängitud. :D Iga armunud naiivne tüdruk teab neid fantaasiaid…

Kas keegi kukkus toolilt maha ka? Pomm-uudis ju? Või oli ette aimatav, sest ma olen juba selline mina-tahan-siis-pean-ka-saama-hull…

Igatahes… Kunagi ma kirjutasin, et kui mitte atraktiivne kutt ootamatult suudleb, siis pole see üldse erutav. Ei tekita mingeid tundeid. Pole midagi erilist.

Ülla-ülla… Kui atraktiivne mees suudleb ootamatult. Selline, keda nähes juba tibutagi ihule tuleb ja huuled prunti lähevad… :D Noh… ei olnud midagi erilist. Mulle tema suudlemise stiil ei meeldi. Me olime erinevates ajavööndites. Ma ei viita vanusevahele, mis on 17-aastat, aga tema oli kiire ja intensiivne, aga mulle meeldib alustada aeglaselt ja õrnalt ja siis areneda sinna, kust tema alustas.

Igatahes, polnud midagi erilist ja tema väärtus mu silmis langes. Enne ma unistasin, et see on midagi mega-ägedat ja erilist. Noh, paradiis… :D Nüüd ma tean, et see pole nii ja kõik need fantaasiad lendasid korraga prügikasti.

Aga see selleks. Muud polnudki, kui suudlus ja… Eks sai üks-ühele lähedal ka olla. (Ei olnud seksi.)

Eks ma natuke sassis olen nüüd, aga sellega on vist lõpp. Ta küll kutsus mind järgmisel nädalavahetusel ka kohtuma, aga ma keeldusin. Oli tegemist. Ja möödunud nädalal pakkusin reedese kohtumise, aga siis tühistasin selle. Seega… Ilus oli ja las ta nii jäädagi. Selles mõttes, et minevikku.

Otseloomulikult ei ole ma korras. Väliselt olen ok. Pärast seda põgusat kohtumist töötasin ma tema liinil ja me suhtlesime tavaliselt. Keegi ei aima midagi. (Kui ta suu just valla pole, noh, et ta ei vatra teistele, aga loodame, siis et vatra. Vahet pole. Kui ta räägib, siis nagunii keegi ei usuks teda, sest ma olen tööl nii vaikne ja häbelik.) ;) Vahel tuleb mulle mu roll kasuks. ;)

Nüüd traamat ka… Ütlesin Larsile kohtumisi ära. Siis see kerge armukadedus, mis kumas läbi teksti ja see tagasi tegemine, need pildid minust… Nüüd oleme me siin, et ta käis juhuslikult väljas ja seal oli juhuslikult Natalia ja Maria ja Lucia. Maria ja Natalia löövad juba ammust ajast Larsile külge. Natalia on kutsunud Larsi jooma (Lars näitas mulle oma FB -> nüüd mõtlen, et äkki nätab meie tekte ka teistele. :S Aga ma saan alati öelda, et ei mäleta. Mu mäluga pole kõik korras.) ;)

Igatahes… Mina istusin Nataliast kaugemale. Ma ei pea end piinama juttudest Larsist ja sellest, kuidas nad jõid.

Minu tähelepanekud: Maria ja Natalia olid väga head sõbrannad. Nad kallistasid koguaeg üks-ühte ja olid koguaeg koos. Aga täna oleks nagu must kass nende vahelt läbi jooksnud. Maria läks üksi koju ja oli üldse väga vaikne. Samas Natalia säras nagu roos (noh, naiivne värskelt armunud plika). Lucia töötab õhtuses vahetuses ja siis see, kuidas nad kohtusid ja üks ühte vaatasid. Mina lugesin kehakeelest välja, et Natalia oli Larsiga suudelnud ja võib-olla ka maganud. Õhetas sedasi.

Seega, minu teooria on see, et Maria on Natalia peale armukade. Natalia arvab, et Lars on temasse armunud ja unistab juba Larsi majja sisse kolimisest. :D (Jah, ta vist pole Larsist aru saanud, sest ta ei mõista väga hästi taani keelt.)

Igatahes… Ma ootan põnevusega seda hetke, kui Natalia saab aru, et Larsil pole temaga neid plaane nagu ta arvab.

Jah… Mina ise olen ka armukade ja natuke löödud. Aga ma püüan keskenduda olulisematele asjadele. Õppida keelt ja arendada ennast. Otsida uusi tutvusi ja mäletada, et Larsiga suudlus oli pettumus. See oli hea, sest nüüd ma tean, et ta pole see, kelleks ma olin ta enda peas loonud. :D Tavaline mees, kõigi nende vigadega. :D

***

Mina olen natuke aktiivne tutvusmisportaalis, mis on hetkel mulle tasuta. Ilusad poisid kirjutavad mulle. Kaks ilusat. Aga ikkagi. Tavaliselt kirjutavad mehed vanuses 48-56 või 23-26. Aga ma olen ju väärt ilusat meest… :D

Noh jah… Püüan rohkem ja erinevate inimestega suhelda ja Larsi seiklustel vähem silma peal hoida. Nüüd istun ma tema poole seljaga. Ja sööklasse lähen ja sealt tulen teisel ajal, seega meie teed ei ristu.

Pean mainima, et viimasel ajal ei ole suutnud talle otsa vaadata ega tere öelda. Olen völtinud teda, aga paslikul moel. Selles mõttes, et see ei paista välja, et ma teda väldin. Ma lihtsalt olen tõsiselt oma tööle pühendunud. Vaja uusi masinaid õppida ja keelt ja koleegidega suhelda… ;)

Aga ma saan jälle korda. Sellised väiksed südamevalud on olulised, et ma oma eluga edasi läheksin.

Ja kui Lars peaks muutuma väljakannatamatuks, armukadedus üle pea kasvama, siis hakkan aktiivselt uut tööd otsima. See on ju hea. Muutused on head.

***

Jah… Negatiivne vaade mulle: loll, naiivne jne… Aga mina keskendun positiivsele. Ma tegutsen ja olen natuke hull. Kui ma midagi tahan, siis pean ma selle saama… Olen juba selline, et tunded juhivad mind. Jah… Mul pole kontrolli oma tunnete/emotsioonide üle…

***

Homsest hakkan taas koolis käima. Uued näod. Jah… Mõnikord ikka midagi juhtub minu elus. Et päris vaikselt ei kopita ka.

Go girl!!! ;)

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | Kommenteeri

Üks huvitav tähelepanek

Ma olen ise-endaga koos 100% ajast. Noh, vahel lendan unistustesse ja kosmosesse… :D Saate aru küll mu mõttest.

Igatahes… Olen endale nii lähedal, et ei näe ennast. Ma küll analüüsin ennast keskmisest rohkem, kuid ikkagi on külgi, mida ma ei märka.

Situatsioon oli seline. Ema rääkis, et köök tuleks ümber tõsta, et ta peab hommikuti nii palju liikuma ja risti käima. Ta ütles, et mugavam oleks, kui pliit oleks kraanikausile lähemal. Siis ütles, et vesi ja tuli ei tohi olla lähestikku (meil on gaasipliit).

Mina jäin mõttesse. Püüdsin tabada loogikat, aga ei suutnud. Mina mõtlesin, et vesi ja tuli lähetsikku on ju väga hea, kui miskit põlema läheb, siis saab kohe kustutada. (Gaasipliit on, mitte elektripliit). Ok. Siis mõtlesin, et ju ma olen liiga loll, et kõrgema tasandi asju taibata ja võtsin selle vaid teadmiseks.

Siis ta rääkis veel midagi. Ja mina ei suutnud enam oma suud kinni hoida. Kobisesin: “Ma ei saa nüüd aru. Minu arust ei tohiks lähestikku olla külmik ja pliit, et see pole hea külmikule. Rikub külmiku kiiresti ära…” Tema ütleb: “Sa mõtled ikka nii teaduslikult. Mina räägin feng shui‘st või millestki sellisest.” :D Aaa… Ok. Siis ma ei tea midagi. Mingi peeglite jama on ka seal. Ma pole seda endale selgeks teinud.

Ja siis tuleb Roland ja ütleb, et ma olen uhuu ja usun alternatiiv-maailma ja medistiini…. horoskoopidesse jne… :D Ei, vaadates minu ema, siis ma olen väga tehniline. :D Kõigepealt vaatame, kus keskkonnas ma üles olen kasvanud ja siis vaatame, kas selles keskkonnas oleks olnud tingimusi, et olla veel ratsionaalsem ja tehnilisem… Ei, antud juhul ei oleks olnud. :D (Roland, ära võta väga tõsiselt. Ma pool naljatades. Ja ära hakka oletama, et ma sind igatsen või midagi. Või püüan sulle külja alla pugeda. Ei ole midagi sellist. Lihtsalt sa oled kõige kõvema häälega mu peale karjunud, kui ma oma horoskoopidest räägin.) :D

Ja võta heaks, et ma sinust kirjutan. Saad olla kuulus natuke. Minu kaks lugejat loeva sinu nime. Aitäh, tagasi pole vaja!

Teistele meeldivat pühapäeva. Mina igatahes saan homme taas tööle minna. On ju vahva!

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Ma olen vihane

Ei, tegelikult olen ma armukade ja sellesse põlemas. Jah, põlen armukadedusest. Ma vihkan seda. Ma ei taha armukade olla. Ma ei suuda siis midagi teha ega mõelda. Olen nagu halvatud ja nii paha tunne on. Lausa kohutav.

Igatahes… Õhtul kirjutasime. Selline nii-sama tekst. Ta kirjutab, et vaatab filmi ja tahab üksi olla. (Ei, ma ei pakkunud kohtumist ja polnud mingit tuju kellegagi suhelda.)

Täna hommikul ta kirjutab. Just, tema alustab vestlust. Soovib ilusat laupäeva ja kirjutab, et oli sõbraga pubis. Seal oli palju tuttavaid. Ma küsisin üle, kes. Ja otseloomulikult muutusin armukadedaks. Küsisin, et kas pean nüüd kuulma jutte temast. Ta kirjutab, et see kõlab nagu me oleksime abielus. Kirjutan vastu “vabandust”. Kiristan hambaid ja mõtlen, et ma sulle sitale veel näitan…

Nagu minu puhul ikka. Kui ma olen endast väljas, siis ajutegevust ei toimu. Mõtted on kinni kiilunud… Igatahes… Ma tegin endast ilusaid pilte (liibuvates trenniriietes ja ülemises osas vaid sport-rinnahoidja). Pingutasin ka oma vaivu nähtavaid kõhulihaseid… Saatsin need pildid talle ja kirjutasin alla: “Ups, vale inimene.” Tegelikult kirjutasin inimene mitmuses, aga see selleks.

Rumal, eksole… Ma tahaksin ta vastu seina suruda ja karjuda, et minuga nii ei tehta…

Ma tean, et mul pole mitte mingisugust õigust armukade olla. Pealegi, ma vist isegi mitte ei armasta teda. Mingi tobe kiindumus vaid. Ja ma olen kordades paremat inimest/kaaslast väärt…

Püüan uuesti FB vältida, mis on ülimalt raske. Kordan endale, et ta on sitt-sitt mees ja täielik luuser.

Kusjuures… ta valetab. Ilma igasuguse põhjuseta valetab ja seda mina vihkan. Ta ütleb, et on kodus ja järsku kogemata on pubis. Ütleb, et saab pojaga kokku, aga tegelikult istub pubis ja joob.

Ütleb, et me ei saa kohtuda, et teised võivad näha ja kui kohtume, siis on tal täitsa üks-kõik kas teised näevad või mitte. Mina olen see, kes hoiab eemale ja tuletab talle meelde, et teised võivad näha.

Igatahes… minu väike ajukene vajab uuendust. Aga ma ei tea, kuidas ma seda värskendada saaksin.

Ta on mõttetu mees, miks ma teda oma peast välja ei saa.

Ma tahaksin talle tagasi teha, tahan, et tal oleks sama halb nagu minul. Et ta oleks armukade… Aga see kõik on ju aja raiskamine. Kui tal on minust üks-kõik, siis ei lähe see talle korda. Ja kui ta minust hooliks, siis ta ei teeks mulle nii. Või siis, kui ta minust hoolib ja ei saa aru, et ma armukade olen, siis ei peaks ma ju talle tagasi tegema.

Igatahes… Temaga jändamine on ajaraisk. Ja aega mul napib.

Püüan siis uuesti end kokku võtta ja temast eemale hoida, sest ma enam ei taha armukade olla. Ma ei vihka veel ennast nii palju, et end sedasi piinata.

Ma ütlen, et naine on raske olla. Ma ei tea, kas meestel ka sedasi on. Noh, ollakse armukade, kuigi tegelikult pole mingit põhjust ega õigust. Pole suhet ega mingeid muid lubadusi.

Mu pea on täitsa huugamas sellest mõtlemisest. Noh, et kuidas talle tagasi teha. Mida kõike ta mulle valetanud on. Mida kõike ta teeb, kui ta minu silmapiiril pole. Miks ma nii tunnen. Mida ma temast tahan. Miks ma talle ikka ja jälle kirjutan. Miks ta mulle oluline on. jne…

Ei, ma vihkan ennast. :) Ausalt ka. Vahel kohe ei ole enda üle uhke ega oma tegude üle. Aga selline ma kord juba olen. Pole veatu. Teen vigu nüüd ja tulevikus. Ja kusjuures täitsa ise.

Nüüd tahaks ära. Kaugele ära. Lülitada mõttetegevus välja ja lihtsalt olla. Eriti ei viitsi, aga tuleb vist oma asjad kokku pakkida ja väike tuurike teha.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ma olen jälle natuke liimist lahti

Ega mul midagi öelda polegi. Lihtsalt taas üks selline päev, kus ei taha kellegagi rääkida. Istuks vaid oma pehmes tugitoolis ja vaataks seina. Jah, mõnikord on lihtsalt nii.

Kõik saab korda ja homme on juba parem. Homme lähen jooksma ja saan pea tühjaks ja vast tuleb natuke energiat ka minu sisse.

Järgmise korrani!

Olge ikka mõnusad!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kirjutaks veidi

Kool pole veel alanudki, aga mul on miljon stressi. :D

Täna sain e-maili, et ikkagi täna on esimene koolipäev, aga siseveebis on kirjutatud, et 8. august. Nagu näha, koolis ma pole.

Esimene aasta olin Taanis töötu. Pidin kuulama, et keegi ei tahagi mind, kui ma taani keelt ei räägi. Üks aasta olen töötanud ja nüüd… Nüüd saan ma kirju Taani tööturuametilt, kutsutakse vestulsele, at aidata tööd otsida. Nii “armsad”.

Noh, igatahes… Tund kulus mul sellele, et ma kirjutasin neile ja selgitasin oma olukorda. Kuidagi ei tahaks võtta töölt vaba päeva, et minna nendega rääkima, kuidas tööd otsida.

Tööl… Ma olen ikka rumal. Selles lärmis ja stressi-rohkes olukorras ei saa ma aru… Ma tundsin end täna nii kohutavalt rumalana. Terve see nädal olen end haletsenud… Ja mida nemad teevad? Nad annavad mulle vastutust rohkem. Rohkem ja rohkem… Varem oli lihtsam, kui nad arvasid, et ma olen pudu-loll. Nüüd vist arvan üksnes mina nii.

Igatahes… Täna pidime vaakumpakkimis masinal töötama ja siis küsib inimene, kes on seal 30 aastat töötanud: “Kui kaua see masin tühjaks sõidab?” Ja täitsa tõsimeeli. Ma polnud kindel, sest alati on olnud kõrval teadjamaid inimesi. Noh, eks ma ikka näen ja kuulen ja panen kõrva taha… Igatahes… ma ütlesin, et 5 minutit maksimum kiirusel. Nemad arvasin, et 20 minutit. Ja arvake, kellel oli õigus?… Just, minul… Ma tegin midagi õigesti… Oh, ma olen nii õnnelik. Mulle kohutavalt meeldib asju õigesti teha.

Aga tööl oli raske. Ametlikult pidin ma töötama teise liini peal. Kaks inimest ja kidenl töö, rutiin, aga sattusin kõrval-liinile… Natuke oli see minu valik, sest Carina (kes mulle tohutult meeldib) õpib uut masinat ja ma arvasin, et minu positsioonil on tal seda kergem teha ja saab rohkem harjutada.

Aga täna oli see kõrval liin nii segamini. Seal oli kaos. Võib-olla olin mina see kaos… Igatahes… Meil oli 4 töötajat, kellele meeldib juhtimine (teiste suunamine), kolm neist olid teadjamad ja julgevad tavaliselt ka vastutust võtta, aga mitte täna. Meid oli seal 6-7 inimest.

Mul oli seal segaduses nii halb, et ma pidin end vägisi tagasi hoidma, et mitte neid kamandama ja organiseerima hakata. Ma püüdsin ergutada meie bosse tegutsema ja kotrolli haarama, aga… See võttis aega, aga natuke hakkasid asjad liikuma.

Nt, me peame iga 15 minuti tagant kohti vahetama. Tavaliselt on meil kindel liikumise suund, aga nüüd… Kiiremade lipsasid parematele kohtadele ja vaiksemad olid ühel kohal 2-3 vahetust. Minu teine lemmik (Janna) oli nt ühe koha peal kaua. Siis ma küsisin Elsalt (üks juhtidest), et kellega Janna koha vahetab. Elsa ei teadnud. Aga järgmise vahetamise ajal organiseeris ta kellegi Janna kohale ja Janna sai ka liikuma. Siis alustasin mina vahetusega ja mina andsin järgmisele suuna kätte ja asi hakkas liikuma. (Tegin nii, nagu minuga alguses tehti. Mulle meeldis see suunamine, sest alguses on raske süsteemile pihta saada.)

Mitu korda peatasin suuremat ülemust ja esitasin oma küsimusi. Nt kas Carina on täna süsteemis, kas ta töötab täna ka masina peal… Siis, kui ma kõrvalliinile saabusin, oli seal kala vales vagunis ja õige vagun oli kala kastiga kõrval. Küsisin, kas ma võin selle õige vaguni kasutusse võtta või seal on teine sort kala… Ülemus märkas alles nüüd, et vale vagun on. Ta otsustas, et valest vagunist tuleb kala õigesse tõsta ja tõi mulle uue õige vaguni (sest üks vagun oli juba kala täis).

Siis saatis ülemus mind ja Lisi tursa kala lõikama. Ma ei saa aru, miks mind. Ma olen ju kole aeglane ja pole tolle masina peal kunagi olnud.

Üks hetk läks Lis wc’sse ja ma olin seal üksi. Ma püüdsin nii kiiresti teha kui sain. Ei olnud aega, et ringigi vaadata.

Igatahes… Päeva lõpus olin ma juba nii stressis ja sassis, et hakkasin juba natuke juhendama, suunama, mis mulle ei meeldi, sest.. Meil oli juba 4 šeffi, viies ei paranda midagi. Oleks olnud vaja lihtsalt ühte, kes vastutuse ka võtaks… Igatahes… Küsisin, Henriettelt, kas ta tahaks… Noh… saatsin ta Anna Mettele appi kaste tegema ja kleepse pakile panema ja pakke asulele panema. Siis saatsin Henriette Jannale appi, sest Elsa kadus kuhugi ära…. Noh… Juhtisin seda Henriette… Anna andeks! Mõnda asja oleks ma võinud ju ise teha, aga mu taani keel pole nii hea, seega saatsin tema, sest ta saab Anna Mettega kiirelt rääkida, mida vaja teha ja kuidas teha jne…

Päeva lõpuks olin ma nii väsinud… Ma olen see loll tööl. Kõige lollim. Miks nad seda enam ei näe… Mõni päev läheb mul hästi, aga see päev polnud täna. Selles mõttes, et nad viskasid mulle aina vastutust juurde, kuigi täna polnud kohe üldse see päev, kus mulle oleks saanud vastitust anda.

Ma tegin palju suuri vigu. Nt masin ei puhastanud kala korralikult. Ma jooksin kohe mehaaniku juurde. Tegelikult oleks pidanud enne masina puhastama ja testima ja alles siis mehaaniku juurde minema… Ai, ma kirusin pärast ennast.

Kui kala sai otsa (sorteerimisest), siis oleksin ma pidanud Peterilt küsima, mida teha ja Saipini ka teavitama. Ma eeldasin, et kala tuleb juurde ja läksin ise liinile appi, seniks kuni kala tuleb, aga Peter saatis Saipini ka liinile ja ütles, et kala ei tule. Ma tundsin end vastiku nihverdajana (nagu Jola teeb). Kuigi see polnud ju minu plaan. Ma ju julgen küsida ja liikuda…

Püüan selle keerulise asja kokku võtta. Minu päev hakkas segadusega ja enda rumalaks tegemisega. Siis anti mulle vastutust juurde (ilma igasuguse põhjuseta). Päeva lõpuks rabelesin end välja sellest ebamugavast susserdaja positsioonist.

Kooli ei jõudnud. Liiga hilja sain info kooli alguse kohta.

Ametiasutustele kirjutasin. Vastasin neile. Ühele ei saanud vastata, sest arvuti ei suuda kirja avada. Vast järgmisel korral.

***

Lisan veel, et teen vaikselt võõrutust FB-st. See mõjub väga halvasti mulle. St FB mõjub mulle väga halvasti, mitte võõrutus. Võõrutus mõjub päris hästi.

Laseme aga edasi ja ei sammugi tagasi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Uus soeng ja värv

Tundsin end vana ja koledana. Tean, et heledad juuksed muudavad mu nooremaks.

Lisaks tahtsin muutust.

Tulemus.

20170729_132048 20170729_132142 20170729_132044

Heiki ütleb, et noorem näen välja. Mulle ka praegu meeldib.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Täna mõtlen ma siin

J on igati kean noormees. Tal on kean kodu, mul on tore temaga koos vestelda. Mul ei ole tema suhtes ühtegi halba sõna.

Ta tundub mulle natuke lämmatav, aga ma mõtlen, et see tuleneb sellest, et tema on minust rohkem huvitatud kui mina temast.

Mul ei ole tema vastu kirge. See tekib mul üldse harva ja täiesti valede inimeste vastu.

Mu ema püüdsi meid kokku panna. Tahab meid saata Norra kruiisile. Aga mõte sellest, et ma pean elama koos inimesega, kelle vastu mul pole tundeid… See ajab mu aju lühisesse. Ma peaksin end sundima teda suudlema ja kõike muud… Ma ei suuda. Isegu suure tahtmisega ei suuda… Sedasi kaoks ju elumõte ära. See ei viiks mitte kuhugi.

***

Vahel mõtlen, kas on võimalik leida see kõik kompot ühes isikus (kirg, sõprus, armastus, tahe koos olla, usaldus, austus, natuke imetlust, meeldivad vestlused, mõistmine…  ja see muu positiivne).

Üldiselt olen lootuse kaotanud. Nüüd mõtlen, mida eelistada… Kas kirge (see kestab paar kuud ja siis edasi tuleks lihtsalt inimest välja kannatada, mõned aastad või… tea kui kaua sedasi suudab…). Või pigem jääda ratsionaalseks ja eelistada sõprust (aga siis puuduks kirg, äkki alkoholi-koosmõjul saab teeselda)…?

Ma olen püüdnud leida lihtsaid lahendusi. Minu õppejõud kritiseeris lihtsaid lahendusi, ta ütles, et kõike ei saa lihtsustada ja see on vale ja halb… Muidugi ta oli seisukohal, et on ka väga rumalaid küsimusi. Aga nende seisukohtadega ma nõus polnud. Ma pooldasin pigem teise õppejõu seisukohti, et pole olemas rumalaid küsimusi on vaid rumalad vastused. See on nagu edasiviiv ja arendavam hoiak kui eelmine. Muidugi selle teise õppejõu loengutest sain ma aru (lihtne ja loll nagu ma olin). Aga selle esimese õppejõu loengud jäid mulle hiinakeeleks. Ta suutis lihtsa asja keeruliseks muuta, mis ei ole just kõige parem oskus. Mulle avaldab muljet, kui keeruline asi suudetakse lihtsaks rääkida, arusaadavana esitleda… Aga las see jääb.

Igatahes… Minu lihtne lahendus on, et kui mul pole hea, siis ma ütlen “ei” ja lähen ära. Lõpetan selle. Neid “ei”-sid ikka koguneb ja mulle ei meeldi ka “ei” öelda, kuid… Lisaks veel see, et mõnikord ma mõtlen, et äkki ma jäängi terve elu “ei”-sid ütlema.

Ma nüüd lõpetan selle filosofeerimise. Tuleks reaalsusesse tagasi minna. Koer vajab jalutamist ja lilled ning taimed vajavad vett. Loomad vajavad tähelepanu ja minu eesmärgid tegemist.

:D Kas luule hakkab juba looma? Ma aervan küll. :)

 

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Tänane muusika

Behind Blue Eyes – Limp Bizkit

https://www.youtube.com/watch?v=tyuWYs8Oaqs&list=RDtyuWYs8Oaqs#t=131

Täna tahtsin seda lugu kuulata.

Lähen ja tegutsen natuke ja siis magama. Väsinud olen.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Ma ei ole sinu marionett

Olen vist juba kuuaega peaaegu iga nädalavahetus autot remontinud (Kia ja/või Ford). Minu taani sõber J-t on min aidanud. Tööraha ta ei küsi, jupid ostan ise ja natuke aitan ka teda. Nii palju kui oskan.

Ma ei näe teiste inimeste pähe, seega ma ei tea, mida tema mõtleb või loodab. Loogiliselt mõeldes, siis võib arvata, et ta on minust huvitatud (mida iganes see sõna ka siis ei tähendaks). Mina vist temast nii palju huvitatud pole.

Mulle meeldib temaga koos autosid parandada ja sinna sekka ka vestelda ja nalja teha. Me vaatame tema juures filme (peamiselt taanikeelseid ja keele õppimise eesmärgil). Aga romatilisi mõtteid mul tema suhtes pole.

Ma natuka kardan ja samas püüan valmis olla selleks, et kui ta väljendab mingil mulle arusaadaval moel, et ta tahab minuga suhet või on armunud minusse või midagi, siis ütlen, et tore oli ja loodan, et ta leiab endale kellegi… Ühesõnaga lõpetan selle toreda suhtluse.

Aga S… Talle olen ma öelnud vaid, et lähen välja ja kõik. Vahel ütlen, et parandan autot koos oma taani sõbraga ja kõik. Ei nime, vanust… mitte midagi. Olen ikkagi täiskasvanud inimene ja mul on õigus mu privaatsusele.

S on juba mõndaaega teinud selliseid kahtlasi vihjeid. “Ma keelan sinul ja su sõbral üks nädalavahetus autosod parandada. Te peate välja minema.” Siis kasutab ta sõna “sinu kutt”. Ja siis küsib: “Kas on tõenäoline, et sul tuleb külaline, kui ma ära olen? Las ta tuleb…”

Alguses ma püüdsin eirata. Vana inimene, kinnisideed. Kui teda sellised mõtted rahuldavad, siis lasku aga käia.

Mulle on kõrvu jäänud, et tervele suguvõsale on ta rääkinud, et mul on üks kutt, et me parandame koos autosid ja ma olen päris hilja tema juurest koju tulunud… Võite ette kujutada, kuidas klatši-vaeguses vaevlevad vanainimesed lüngad täidavad. :D

Täna sai mul mõõt täis. Ma tegelikult ka püüdsin olla hästi rahulik. Tööl pean ka harjutama rahulikuks jäämist. Mõnikord saan ma aru ja mul on õigus, aga minuga käitutakse nagu lolliga ja ideaalis peaksin ma rahulikuks jääma ja laskma neil tõmmelda. Olen märganud, et see on kõige lihtsam ja valutum viis, sellest ebameeldivast olukorrast üle saada (noh.. lollil Minnyl on õigus ja vana kala on teinud vea)…

Täna ma ütlesin S-le vähe käredamalt, et hoidku end minu elust eemale. Tal on kolm poega ja kõigil on kaaslased olemas, las elab nende elu, aga mitte minu oma…

Ah.. jaa… Algusest.

Tulen töölt, natuke väsinud, tööl üks ebameeldiv seik, minu viga… Ja istun laua äärde, hakkan oma lahjat kohvi jooma. Ja siis… S: “Ma tahan sulle ja su mehaanikule kingitust teha, kui ma Inglismaalt tagasi tulen.” Mina: “Noh..” S: “Ma tahan osta teile Norra kruiisi, aga ma ei tea, kuna te vabad olete.” Mina… Esmalt lähen punaseks, siis lähevad ninasõõrmed suureks ja sealt tuleb hauru välja ning siis ütlengi, et ärgu toppigu oma nina minu ellu, tal on pojad, tegelgu nendega.

Siis selgitasin, et tegemist on vaid sõbraga ja suhtlen eesmärgiga, et harjutada taani keelt. Ma võin talle ju need kruiisi piletid anda, aga ma ei tea, kas tal on kedagi, keda sinna kaasa võtta. Mina igaljuhul sinna ei lähe.

S sai natuke haiget ja läks välja suitsetama… Aga kuidas siis selline olukord lahendada? Mina ei tea ega oska.

***

Vahel ma räägin olukordadest tööl. Siis ta omast arust annab nõu, aga tegelikult kirjeldab mingit lääget seebika süseed… Umbes, et mine lehvita juukseid ja naerata jne… Ja isegi tektsi annab ette. “Sa peaksid ütlema nii..” “Ei-ei… veel parem, ütle nii…” Selge see, et ma ei tee nii. Tahaks ropendada siin.

Ma ei ole sinu facking marionett!!!

Kirjutasin pisikeselt, vast ei häiri silma. Aga hakkas kergem.

***

Ju emad ongi sellised. Ma püüan harjuda. Umbes 4 aastat veel, siis peaksin olema valmis, küpse, et edasi liikuda. Kõigest 4 veel. Kaks olen olnud, seega topelt sama palju veel.

***

Kas sai piisavalt kirutud.

Muidu on igati tore ja vahva ema, aga vahel tunnen vajadust talle meelde tuletada, et ma olen iseseisev üksus. Natuke olen vaateväljas, aga siiski elan oma elu ise. Nii hästi või halvasti kui oskan, aga ise.

***

Muud polegi öelda.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Vigsø

Juuli esimesel päeval käisin koos oma taani sõbraga (J) neid vaatamas. Kohanimi on pealkirjaks. Tegemist on Teise Maailmasõja punkritega, mille sakslased ehitasid. Ühes teises kohas on neid ka, aga seal ma pilte ei teinud, sest need ei tekitanud minus Woww-efekti.

Võib-olla lähen veel ja siis teen veel pilte.

Ilm oli ka ilus, seega sain päris isuäratavad pildid. Nagu sinine-laguun või midagi. Tegelikult oli seal päris palju rahvast, aga ma püüdsin pilte teha nii, et võõrad pildile ei jääks.

Võib tunduga üksiku hüljatud paigana, aga see pole nii.

Muidugi saab nende sisse minna (kui uks pole just vee alla jäänud, vajunud). Ohutus vast pole tagatud, omal vastutusel. Praegu tunduvad üsna tugevad olevat, aga keegi ju täpselt ei tea. Tegu petooniga. Eks kui Mustamäe betoonmajad kokku hakkavad kukkuma, siis tuleks neist ka natuke hoiduda. :D

20170701_161926_resized 20170701_161928_resized 20170701_162043_resized 20170701_162044_resized 20170701_162046_resized 20170701_162051_resized 20170701_162452_resized 20170701_162454_resized 20170701_162743_resized

Täna on jälle selline natuke raske ja masendav päev. Polegi nagu põhjust…

Tööl on vaimselt raske olnud ja seega olen ma pärast tööd sügavalt magama jäänud. Aeg kaob sedasi käest. Aga mul on hea meel, et mul töö on (veel).

***

Lugesin aastataguseid postitusi… Täna on kindlam ja parem, kuid päris hea veel pole. :D

Ikka edasi, ikka edasi… (Ütles Karlsson ja kukkus katuselt alla).

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Minu tööpüksid

Ma mainisin oma unenägu ja oma uusi tööpükse. Ülemusel on puhkus, seega tema minu pükse kritiseerinud pole. Aga mu kallis kolleeg… Noh, mõned neist, aga Inge pidas valikuks ära mainida, et püksid on kitsad. Et ma võin vabalt oma vanu pükse kanda.

Meessoost töökaaslased sumisevad mu ümber nagu mesilased. Päris nii hull asi pole, aga ettevõtte 66%-list ülemust näen üsna tihti enda läheduses parkimas. Muidugi teretab ja naeratab laialt.

Teisest osakonnast üks liini-ülem, käib ka meie osakonnas vaguneid lükkamas. Ja kui mul kala on maha kukkunud, siis tõstab ülesse… Milline tähelepanu ja teenindus.

Aga naised. Nad ei saa mu pükstest. Neid nii häirivad mu püksid…

Kõik see kokku… Noh, ma ise ju ei näe, kuidas ma neis pükstes välja näen, sest meil pole suuri peegleid tööl. Tavaliselt kannan ma kaks numbrit suuremaid riideid. Seega ma ei tea, kuidas need õiged riided seljas olema peaksid.

Tunnen küll, et püksid on ümber, aga ma saan nendega istuda ja kükitada… Minu meelest täitsa ok.

Saatsin Heikile ka pildid. (Ta on väga valiv riiete suhtes.) Ta arvas, et ok. Isegi väiksema mõõdu suudatskin jalga ajada. Ta arvas, et suuremat numbrit pole vaja.

***

Ma täna nii vihastusin… Igatahes.. Võtsin oma tööpüksid koju, panin jalga ja tegin pilti, et näha, kas asi tõesti nii hull on nagu tööl tagasisidest tundub…

20170704_164724 20170704_164744 20170704_164855 20170704_164910 20170704_164921 20170704_164934 20170704_164955 20170704_165011 20170704_165013 20170704_165125 20170704_165155

Kodune pluusi on seljas… Aga umbes nii ma välja näen. Minu meelest polnud üldsegi mitte nii hull. Enamasti seisan ma püsti, ei kummarda ega midagi. Seega… Ma ei saa aru, miks selline draama ümber mu pükste.

Homme panen vanad tunked tagasi selga. Töörahu huvides, mul on neist muttidest kõrini.

***

Tegin ka paar raskemat poosi, seksikamat poosi, mida ma tööl ei võta. Proovisin, et kas püksid vastu peavad ja kas õmblused vastu peavad…

Kõik ok…

Keda häirivad pepu-pildid, need pangu nüüd silmad kinni… Ärge vaadake.

20170704_165513 20170704_165522

Ma ei saa aru, mis probleem mu kolleegidel on. Ega ma ise ka just õnnelik oma suure tagumiku pärast ole, aga…

Søren Kierkegaard: “Küll on inimesed ikka rumalad, nad huvituvad pigem mu pükstest kui mu mõtetest.” Täna kuulasin kolleege ja tõdesin, et olen samas olukorras. Minu jaoks oli see hale-naljakas. Ma ei mõista neid. Ma ei saa aru, miks?

Nende käitumine maalina mu peas: Naised istuvad ühe õnnetu neiu ümber ja näitavad talle näpuga. “Näe, kui suur su nina on.” “Näe, kui imelikud su silmad on, üks suurem ja teine väiksem.” “Näe, kui naljakat värvi su juuksed on.” jne… Inimene ei saa ju seda muuta. Mina ei saa oma tagumikku muuta. Võib-olla suuremate pükstega ei torkaks see nii silma, aga… Siiski ei saa ma aru, miks? Miks neid mu püksid häirivad? Need pole ju nende püksid ja see pole nende suur tagumik… Ma ei istu neil ju näos… Ma ei höörita oma tagumikku. Käin mööda seina-ääri ja lähen tööekohale esimesena ja lahkun viimasena, et nad jumalama-eest ei peaks mu tagumikku vaatama…

Oleks siis midagi üli-mega-seksikat. Aga ei ole. Täitsa tavaline suur tagumik. Võib-olla teiste töötunkedes tagumike kõrval on väheke seksikam… Aga… Siis, ei midagi nii ülimalt intrigeerivat… Nii arvan ma.

Meil on üks hästi suur neiu k tööl. Temal on suured tunked, aga need on tal ümber tagumiku tihedalt. Miks nad seda ei kommenteeri? Kas ebavõrdsus?

Mulle isiklikult see ümaram neidis meeldib. Ta on sõbralik ja lahke ja vaikne ja armas. Mis sellest, et natuke suurem kui teised.

***

Sellistelpäevadel ei tahaks taani keelest aru saada. :D

Aga ei… Homsest siputan ringi jälle oma vanades ja kulunud tunkedes (sain need kasutatult)… Siis peaks rahulikum olema. Naised ka rahul. Muidu need nõid-ussid salvavad mu veel surnuks. Nii stress, selle grimmassitava Marioni pärast.

Aga näed.. ikka hoian oma kohta tema vastas, et selle nõia nägu ikka terve päev mu silme ees oleks… Treenin end. Hommikul mõtlesin, et ei lase end temast häirida, aga juba esimese kahe tunni jooksul suutis ta mind närvi ajada. Aga sain ruttu end tagasi rahulikuks.

Kusjuures, nüüd ma tean, miks ma inimestele otsa ei vaata… Ma nimelt ei kannata neid vingus ja grimmassitavaid nägusid. Näost on ju kohe näha, kes uss on… Noh, vahel võib ju ka mööda panna, aga enamasti on see üsna kergesti märgatav.

Ma loodan, et ma suudan oma pettumust ja tundeid ja mõtteid varjata, et mul on see “pokkeri-nägu”. Ma väga loodan…

***

Loodan, et kõik oluline sain kirja. Nüüd koer ja muud tegevused.

Kirjutame mõni päev jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 10 kommentaari