Nii see elu meil läheb

Tegelikult on see patt, raisata aega siin, aga…

Ma käin nüüd kursusel ja õpin ühte programmi. Koolis käin vaid 8 korda (6 nädala jooksul), aga kodus on palju õppimist ja mina ju satun hasarti ning sõltuvusse sellest. Kogu kupatus lõppeb stressiga. Nii see alati on läinud ja eks läheb nüüdki.

Aga näpsan natuke aega, et siia mõned märkmed panna, sest üht-teist on juhtunud.

Saksamaal käisin ka Madseniga. Ostsin šokolaadi. Selline väike põige…

***

Aleksander.

Ma ei tea, kuidas ta mu kinnisideeks muutus. Kõik käis nii kiiresti nagu ikka.

Esimest korda kohtusime tööl. Ta on üks tööline, kes töötab puurimasinal. Ma olin vaid ta nime kuulnud. Ma arvasin, et ta on kuri, suur venekeelt kõnelev mees. Aga ta oli hoopis lühike, armas, sõbralik, hoolitsev ja soe. Võib-olla see “hoolitsev” on märksõna, mis paneb mind armuma (teeb mu sõltuvaks). Muidugi ka “tähelepanelikkus”.

Me surusime kätt, ta naeratas. Edasi rääkisid ülemus, Madsen ja Aleksander tööst. Minult küsiti paari detaili. Olin meeletult pabinas, sest palju arve tuli öelda (taani numbrid valmistavad ikka veel mulle raskusi) ja nad rääkisid kiiresti, ma ei saanud aru. Rekka mootor käis ja ma ei kuulnud ka eriti. Lisaks puhus tuul.

Ma värisesin. Täitsa silmnähtavalt värisesin. Püüdsin seda varjata. Natuke külm oli, aga peamiselt oli see hirmust. Või pabinast… Aleksander küsis, kas ma külmetan. Ma ütlesin, et ei. Natuke külm on, aga kõik on korras. Ei söendanud öelda, et ma kardan.

Ta läks ülemuse juurde ja käskis mulle müts anda. Sedasi sain ma töökoha logoga mütsi. Nii hoolitsev ja tähelepanelik minu suhtes.

Kui ma ulatasin Madsenile ühed kaustad, siis Madsen küsis kurjalt: “Kas need on meile? Kas ma pean need kaasa võtma?” Ma ütlesin: “Ma arvan küll, sest need on puurimata veel…” Ta pomises: “Sina arvad?!…” Ja kahmas minult need mapid. Enne veel vaatas küsivalt Aleksandrile otsa. Aleksander noogutas talle, et ta võtaks need. (Selline tähelepanelikkus minu suhtes ja abi… Ma olin väga abitu ja eriti veel selle suure ja toriseva Madseniga.)

Telefonis ma olin Madseniga varem rääkinud. Ta oli väga viisakas ja soe seal. Väga meeldiva häälega ja kannatlik.

Siis tuli jõulupidu. Sain teada, et Aleksandril on tüdruksõber ja ta tuleb ka kaasa. Olin löödud, aga püüdsin harjuda selle mõttega. Sain end üsna neutraalseks tema suhtes.

Kui me ootasime saalipääsemist, siis Aleksander tuli minu vastas oleva seina juurde. See oli nagu üks kitsamat sorti koridor. Inimesed käisid meie vahelt läbi. Tema sõbranna tuli tema järel.

Aleksanderil oli mingi jook käes. Ta nõjatus seina vastu, üks käsi oli taskus, teine hoidis jooki. Üks jalg oli põlvest kõverdatud ja jalalaba toetus ka vastu seina. Ta vaatas mind väga pikalt ja unistavalt. Tema tüdruk rääkis talle midagi, ta nagu ei kuulanudki oma tüdrukut vaid vaatas mind ja ta huulil oli meelis naeratus, silmad särasid nagu pärlid.

Ma keerasin pilgu ruttu ära ja lootsin, et tema tüdruk seda ei märka. Ma ei tahtnud, et keegi minu pärast või minu tõttu tülitseks. (See võis ka olla üksnes mu enda ettekujutus. Ei saa kontrollida).

Saime saali. Istusime lauda. Meil oli kaks lauda. Madsen, Aleksander, Helle (Aleksandri tüdruksõber) ja meie raamatupidaja istusid ühes lauas. Ma valisin teise laua (nii kaugele kui võimalik Aleksandrist) ja minu kõrvale tuli ülemus. Mina istusin seljaga Aleksandri poole. Tema oli näoga minu selja poole (Laud oli ka muidugi vahel. Lisaks veel raamatupidaja ja Helle).

Poole õhtu peal, pidime kohti vahetama. Helle kutsus mu nende lauda. Esimene kord ma keeldusin, aga pärast oli see juba väga veenev kutse, seega ma läksin. Istusin Helle kõrvale ja Madsen oli üle laua.

Madsen rääkis hästi palju. Ma keskendusin talle. Ta oli nagu päiksekiir seal. Säras ja võttis kontakti naaberlauas olevate inimestega. Täitsa võõrad. Mida rohkem Madsen jõi, seda rohkem inglise keele peale ta üle läks.

Ta püüdis mulle selgitada, miks alkohol on hea ja miks tuleks seda vahel juua. Ta ei suutnud aktsepteerida, et ma üldse alkoholi ei joo. Ma kuulasin ta pika jutu ära ja ütlesin: “Ma ei saa aru mida sa ütlesid, aga ma ei ole sinuga nõus.” Madsen sai vihaseks ja hakkas naaberlauas oleva naisega rääkima. Ignoreeris mind täielikult. Mul polnud võimalust enda tobedasti välja öeldud sõnu/mõtet kohendada.

Ma naeratasin kelmikalt ja lasin minna. Vaatasin, mis laval toimus ja sinna poole jäi ka Aleksander. Helle oli läinud teise lauda üle. Aleksander oli kõike seda kino pealt vaadanud. Ta vaatas mind ja naeris selle (mini etenduse) peale.

(Päev enne jõulupuhkust istusime me kõik koos töö juures. Seal Aleksander mainis teistele, minu kuldsed sõnad “Ma ei saa sinust aru, aga ma ei ole sinuga nõus.” See pidavat Madsenit närvi ajama. Madsenile meeldib seletada ja saada oma õigus. Ta võib meeletult palju rääkida.)

Kui Madsen mu taas avastas, otsis ta uue teema. Ta rääkis oma eksnaisest. Ma kuulasin põnevusega, sest ma olen uudishimulik. Mulle väga meeldib kuulata jutte teiste inimeste armuelust. (Mul ju seda pole.) :D   Siis silma nurgast nägin, et Helle võttis Aleksandrilt käeümbert kinni ja tiris ta teise lauda või kuhugi. Ju ta tahtis, et mina ja Madsen saaksime omavahel olla.

Pärast tulid Helle ja Aleksander tagasi. Helle küsis, kui kaua ma olen Taanis elanud, me vestlesime. Ta oli väga armas. Ta meeldis mulle väga, sest ta oli nii avatud ja sõbralik. (Sooviksin ise selline olla.) Sellel hetkel ma viskasin Aleksandri täiesti oma peast välja. Mul oli hea meel nende üle.

Ülejäänud õhtu jändasin ma Madseniga. Me läksime tagasi hotelli, aga enne tubadesse suundumist istusime veel. Madsen leidis tee peal ühe neiu. Hakkas sellega vestlema, seega jõudis ta hotelli natuke meist hiljem. Aga kui ta tuli, tegin ma enda kõrvale koha tema jaoks. Ta näitas mulle tüdrukuid ühest kohtamisportaalist ja küsis mu hinnangut. Sedasi me seal arutasime naistest.

Muidugi ta küsis, et miks ma lasin tal minna selle tundmatu tüdrukuga. Et miks ma teda ära ei toonud. Ma ütlesin, et sõbrad nii teevadki, et mulle jäi mulje, et tal näkkas üks neiu ja seega ma tõmbasin eemale. Ei läinud vahele, ega teda segama. Teised naersid. Madsen pobisest: “Näed, ei näkanud ju.”

Pärast seda oli vaikus. Tööl rääkisin ma enamasti Madseniga. Aleksandri eksistentsi unustasin.

Madsen kutsus mind välja, pärast jõule. Ma läksin. Vestlesime elust ja olust. Ta mainis, et Aleksander läks Hellest lahku. Ma ignoreerisin seda. Suhetes ikka on nii, et vahel tülitsetakse.

Madsen kirjutas tihti ja soovis head und või saatis hommiku tervituse. Vahel helistas. Üks kord küsis, et kas Aleksandriga olen rääkinud, kas ta on mulle helistanud. Ma ütlesin: “Ei. Miks ma peaksin temaga rääkima?” Madsen ütles, et Aleksander olevat talle öösel mitu korda helistanud. See oli mingi nädalavahetus. Jäi mulje, et Aleksander olevat pidutsenud. Ma ei olnud temast midagi kuulnud.

Teine kord Madsen küsis, kas ma tahan Aleksandriga rääkida. Või mida ma temast arvan. Minu jaoks olid need kummalised küsimused. Ma ütlesin, et mul vahet pole, kas räägin temaga või Aleksandriga. Et senikaua, kuni ma saan temaga (Madseniga) rääkida pole mul vajadust Aleksandriga suhelda, saan piisavalt keelepraktikat temaga (Madseniga).

Ma eirasin Aleksandrit ja temast rääkimist. Ma uskusin, et ta on Hellega koos või siis varsti on koos. Ta oli minu jaoks ajalugu. Keegi võõras, kes elab oma elu. Ja nad olid Hellega nii armas paar.

Siis oli vaikus… Kui sain koondamisteate, siis pärast tööd helistas Aleksander mulle. See oli reedene päev, temal oli vabapäev. Seega polnud mitte mingit põhjust mulle helistada. Ta küsis, kas ma saan temaga rääkida. Ja, seda ma sain. Ta soovis mulle õnne vallandamise puhul. See oli naljakas ja armas.

Enne seda oli mul olnud ülemusega viimane suur tüli. Ma kirjutasin sellest Madsenile. Aleksander oli ka kuulnud. Ta küsis selle kohta. Küsis ka, kus ma elan… Mida ma tavaliselt teen. Rääkisin, et mulle meeldib jooksmas käia (see oli vist küsimus nädalavahetuse plaanide kohta). Ta ütles, et talle meeldib ka… Ütles, et me võiksime kunagi koos joosta, et talle meeldib metsas joosta, hommikul hästi vära… Ma eeldasin, et ta on Hellega suhtes, ma ütlesin viisakusest: “Ja-jaa… kunagi ikka.” Samas viskasin selle mõtte kohe peast välja.

Ta mainis selle peale, et ta pole Hellega enam koos. Küsis: “Kas Madsen on rääkinud sellest?” Mulle meenus, et midagi kuulsin, aga ma arvasin, et see on ajutine… Kuidagi saime selle kõne lõpetatud. Ta toonitas veel lõpus, et helistas vaid, et mind õnnitleda.

Ja enam ei saanud ma teda peast välja. Ma käisin kogu selle jada uuesti peast läbi. Ja mõtlesin, et kes see ikka helistaks lihtsalt, et õnnitleda. Me olime vaid mõned üksikud sõnad vahetanud. Miks ta mulle ütles, et ta ei ole enam Hellega koos…

Ma kirjutasin talle sõnumi ja tänasin, et ta mind meeles pidas ja kunaseks ma võiksin teda broneerida, et temaga koos metsas jalutada.

Nii see läks… Ta andis kuupäeva ja me kohtusime. Jalutasime metas. Rääkisime elust ja olust. Ma mainisin, et mulle see Helle väga meeldis ja ma loodan, et nad ikka leiavad lahenduse oma probleemidele. Ta oli kindel, et sellel korral on kõik. Olid juba seitse korda lahku-kokku käinud. Ta ütles, et ei soovi enam tüdruksõpra. Ei otsi hetkel kedagi endale.

Pärast seda oli jälle vaikus.

Lõpuks tuli minu lahkumispidu, mille ma Madseni juures pidasin. Jõudsin sinna enna Aleksandrit. Madsen ütles, et Aleksandril on uus tüdruksõber, et Aleksander pole küll selle uue tüdrukuga päris rahul, aga… Otseloomulikult olin ma löödud.

Aleksander tuli. Istusime köögis. Ta istus minu kõravale. Minust üle laua jäi Madsen. Ma püüdsin keskenduda Madsenile. Me rääkisime, Aleksander sai vaid kerge kiire pilgu minult. Ta näitas mulle pilti ja videot oma sõbrannast. Ma viskasin kiire pilgu sellele ja ütlesin, et ta näeb väga armas välja.

Pärast näitas Aleksander mingit artiklit, aga Madsen rääkis midagi ja ma püüdsin hoopis sellele keskenduda (Madsenile siis)… Vahepeal läks Madsen ära. Seda juhtus nii mõnigi kord. Lõpuks tundus see kuidagi kunstlik ja vastused mu küsimustele, miks ta läheb ei olnud ammendavad… Kui Madsen läks, püüdis Aleksander minuga vestlust alustada. Aga ma tegin sellele kiire lõpu. Lühikesed vastused ja ühtegi küsimust minu poolt…

Üks hetk Madsen rääkis midagi Aleksandrile. Aleksander vaatas taas mind “selle” pilguga. Selline meelas naeratus ja unistavad silmad ning hästi pikalt. Madsen rääkis pika teksi ja siis küsis Aleksandrilt midagi. Aleksander nagu tõusis unest. Küsis: “Ah, mis?”

Nagu minu kirjeldusest näha, arvasin, et Aleksander armastab mind või tal on minu vastu suurem huvi. Nagu crush või midagi.

Nii ma siis unistasin salaja. Olin vihane salaja, sest ta ütles ju, et ta ei otsi kedagi ja järsku tal oli uus. Mõtlesin, et see pole küll õige mees, kes ühe kallima nii ruttu teise vastu vahetab jne… Mõtlesin, et pean temast eemale hoidma. Aga…

Nagu mul ikka kombeks on… Ma käiasin seda history‘t oma peas ikka ja jälle ja unistasin… Mis oleks, kui ta mind suudleks või mina suudleks teda? Mis oleks, kui ma teda kallistaksin? jne… Ta muutus üha enam ja enam mu kinnis-ideeks. (Nagu Lars. Kõik algas umbes nii nagu Larsiga ja tunne oli, et läheb ka nii. Alguses on hea, natuke aega on hea ja siis 1,5 aastat on põrgu.)

Ma vaatasin, et asi kipub käest minema (vaatasin tema pilti FB ja jäin ainiti ekraani jõllitama, kui nägin, et ta on roheline/aktiivne FB…). Otsustasin, et sellel korral teen teisiti. Ma küsin enne.

Madsenilt kuulsin, et Aleksander on jälle üksi. Et selle uue tüdrukuga ei tulnud ka midagi välja. (Rohkem infot mul polnud, et kas juba uuega jälle koos või juba keegi kolmas või üksi…)

Ma kirjutasin, et soovin temaga (Aleksandriga) kokku saada ja vestelda 3-5 tundi. Öelgu, kuna tal aega on. Ma panen selle enda jaoks passima. Ta oli nõus. Ma kirjutasin, et kiiret pole. Ma olin koolis üks neljapäev ja reede. Kool on 100 km minu kodust (üks suund, seega 200 km päevas).

Neljapäev oli esimene koolipäev. Uued inimesed, kõik uus. Paanika… :D Sain ilusti koolipäeva üle elatud. Kõik sujus. Sain aru vajalikul tasemel… Istusin autosse, trükkisin telefoni oma kodu aadressi, et koju sõita. Selline kergendatud tunne. Õnnis. Kool jälle. Nii põnev. Saab programmi näppida… Tulevik tundus ka kohe roosilisem, et saan ehk töökoha jne…

Järsku helises telefon. Näen Aleksandri nime. Süda jäi seisma. Kontrollin üle, äkki ma ise vajutasin valesse kohta. Aga minu telefon helises ja Aleksander helistas.

Vastasin kohmetunult. Pea oli koolipäevast väsinud, seega oli mul raskusi enda väljendamisega. Ta pakkus kohe samal päeval kohtumist. Ma arvasin, et olen väsinud, et öö enne kooli oli lühike ja olin pabinas, magasin halvasti. Kool kaugel ja järgmisel päeval ka kooli… Aga kui ma käisin välja argumente, et kohe samal päeval ei ole ikka hea. Siis tema lükkas need oma argumentidega kohe ümber. Koolist sain tundaega varem lahti, seega oli mu päevas ekstra tund. Ja ta soovitas sõita kohe tema juurde, mitte kodust läbi, siis ei tee ma ekstra ringi…

Ma mõtlesin… Las minna. Tal nagunii on alati kiire. Parem, kui see jama saab selgeks. Äkki saan oma rahu ja rahuliku une tagasi. Äkki ta aitab mul leida lahenduse sellele tobedale olukorrale. (Ta on mees, kes räägib meeleldi tunnetest ja minu hullus ei keera teda lukku.)

Nii ma siis sõitsin sinna. Ta just tuli pesust. Aluspükstes… See oli nüüd muidugi suurepärane algus, minusugusele vanale üksikule inimesele. Hoidsin end ilusti tagasi. Püüdsin jääda poliit-korrekseks, diplomaatiliseks… Ta näitas mulle oma maja. Vestlesime pudi-padinast.

Ta mainis, et olin Madseni juures käinud. Ma ütlesin, et käin psühholoogi juures ja Madseni juures ma treenin end, et tuvastada vihatunnet, kohe selle juuretasandil. Et Madsen oskab mind suurepäraselt närvi ajada. Ta naeris. See oligi selline pool naljatades öeldud, nagu mul kombeks.

Ta küsis, et kas sellest ma temaga rääkida tahtsingi. Ma kogelesin ja ütlesin, et ei… Et sellest võin ma ka rääkida, pole probleemi, ma nagu nii karjun kogu maailmale, et käin psühholoogi jutul. Varsti kirjutan FB ja ajalehte ka… :D (EI.) Tema silmis olid suured küsimärgid.

Nii ma siis kogelesin ja vaatasin lakke ja peitsin oma pilku jne… Murtsin oma käsi ja olin silmnähtavalt pabinas… Kogelesin nii ja naa… Tõmbasin kopsud õhku täis ja sundisin oma silmad tema silmadesse ja ütlesin: “Asjad on nii, et ma olen sinust nagu sõltuvuses. Sa meeldid mulle liiga palju. See on nagu crush.”

Vaikus. Tema: “Seda ma poleks küll osanud oodata. Ma arvasin, et sa tahad rääkida oma psühholoogist ja Madsenist.” Siin ma mainisin ära, et võiks neist ka rääkida, aga probleem on selles, et ma ei leia lahendust oma tunnetele tema vastu. Et olen välja mõelnud kaks varianti: 1) kustutada ta oma FB, kustutada tema telefoninumber ja kõik; 2) ignoreerida teda… Vaikus taas.

Ta ütles, et tema ei näe mind seda moodi. Et tema näeb mind kui sõbrannat, kellega rääkida elust ja olust, aga temal minu vastu selliseid tundeid pole… See tegi haiget. Ma olin vait. Tõmbasin kopsud õhku täis, kogusin ennast ja ütlesin: “Selge. Ok. Siis on see ainult minu probleem ja küll ma sellele ka lahenduse leian.”

Ta rääkis, et ma olen väga julge, et tema poleks küll seda julgenud teha. Kui temal oleksis minu vastu tunded, siis poleks ta julgenud tulla sedasi minu juurde. Ma pomisesin, et ma olen selline hull, et ainult selliseid hulle asju ma teengi. Ta naeris/muigas…

Ebamugav hetk oli… Ma viisin teema kõrvale või tema viis ja ma hoidsin seda teemat kõrval…

Rääkisime elust ja olust veel… Talle tuli pikemat sorti kõne. Mõtlesin, et hiilin minema, aga samas ma tean, et rohkem ma teda näha ei taha ega temast midagi kuulda, et viisakusest võiks ju vähemalt nägemistki öelda. Ootasin kuni ta kõne lõpetas… Ütlesin, et pean ka koju minema…

Ta otsis mingeid võtmeid. Ja ütles, et ma teda ootaks. Ma ütlesin, et ma ju tunnen teed juba (olin ju ukse juures). Ta naeris. Ütles, et viisakas oleks mind ikka ilusti ära saata, et ta peab ka sõtma… Eks ma siis ootasin seal.

Ta saatis mind mu autoni. Küsis, ega ma ta peale pahane ole. Ütlesin, et ei ole. Reaalselt saan ma ju aru, et kui romantilisi tundeid pole, siis neid pole. Aga emotsionaalselt olin ma küll läbi. Ta võib-olla oleks tahtnud kallistada hüvasti jätuks. Ma kaitsesin end uksega. Varjasin end ukse taha. Ütlesin: “Kõike head ja nägemist!” Istusin autosse ja sõitsin minema.

Selline see lugu oligi. Mul oli piinlik ja ma tundsin, et keegi ei armasta mind jne… Paha tunne, aga kohutav kergendus oli ka. Järgmisel ööl ei saanud ma magada. Seega kaks ööd magamata ja kool… :D

Olgugi, et rumal, loll, crazy. Aga nüüd, kui ma mõtlen sellele, et ta ju vaatas mind “selle” pilguga. Ta ju helistas mulle “lihtsalt, et õnnitleda vallandamise puhul”… Siis ma tuletan meelde, et ma ju küsisin otse allikalt ja ta ütles, et tal pole romantilisi tundeid minu vastu.

Talle meeldivad targad naised, sellised, kellega on millesti rääkida. (Mainis küll, et minuga on tore vestelda ja ma võiksin vabalt saada tema 10. sõbrannaks, kellega maailma asju arutada ja vestelda.) Tal pole kunagi olnud ühtegi blondi tüdrukut, kõik on mustajuukselised. Talle meeldivad teist-suguse välimusega naised. Sähh mulle…

Ma võiks ju juuksed ära värvida ja uuesti proovida, kuid ei… Kui tõesti minu juuksevärv on probleem, siis on ta ise see pealiskaudne inimene. (Ta ütles, et talle pealiskaudsed inimesed ei meeldi. Nendega pole mitte millestki rääkida.)

Mina soovin, et kui ma kunagi kohtan oma tulevast, siis ta hindab minus püsivaid väärtusi ja näeb mind sedasi. Välimus jätab mu varsti maha. Juuksed lähevad halliks, mis on üks hele-toon (mitte tume). Seega peab inimene soovima minu kõrval olla mingil muul põhjusel. Nt. mu huumorisoon, maailmavaade, keeruline isiksus (arvatavasti mitte) :D ausus, otsekohesus…

Elu läheb edasi ja matan end nüüd taas õppimise alla. Nii on mul kombeks. Parandan haavu õppimisega, tegutsemisega. Nii kaua, kuni ma seda suudan, on hästi. Näiliselt hästi.

Kõike head ja põnevat! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Keda huvitab, see loeb

Ei logele, ei logele.

Täna käisin jooksmas ja kui pesemas olin, siis oli mu psühholoog mind otsinud ja jurist/advokaat. :D Ei, elu läheb ise põnevaks.

Lisaks sellele suutsin ma eile öösel Aleksandrile kirjutada ja kohtumist nõuda soovida. Ma ikka ja jälle suudan end üllatada. :D

Psühholoog soovis muuta meie kohtumise aega. Ma siin mõtlen, et äkki ta pani ühese aja, siis mõtiskles natuke ja otsustas, et sellele hullule ühesest ajast on vähe, et tuleb ikka kahene aeg panna. Või ta näeb head teenimisvõimalust, sest ma maksan sulas ja kui toppelt-aeg, siis topelt aeg (ma ei vaidle selle üle, saan ka ladnamalt võtta ja rahulikult nina nuusata). (Ma ei tea, kui pika aja ta mulle algselt planeeris, seega on see vaid minu enda kriitika, minu enda peas).

Pärast esimest korda tekkis minus mingi rahutus. Omast arust ma vaid halasin seal 2 tundi. Ma olen oma patja ka rohkem halanud, aga… Midagi toimus… Igatahes… Ma olin rahutu, minus oli äkitselt nii meeletult palju energiat. Minu keha tahtis koguaeg midagi teha. Ma ei suutnud oma toolikeses just kaua istuda. Tavaliselt ma istusin siin ikka tunde ja vaatasin aknast välja. Tegelikult ka. Selline juurvili olin.

Pärast psühholoogi juures käimist, järgmisel päeval istusin ka tooli ja planeerisin paar tundi juurvilja-aega, aga ei suutnud. Tegin arvuti lahti ja näppisin telefoni. Leidsin Madseni kontakti, kirjutasin. Kuigi Eestis kirjutasin, et ma ei soovi temaga enam suhelda. :D Kusjuures käisin tal ka külas. Ta oli väga õnnelik. Mul oli ka tore vestelda.

Kohtusin Nicanoriga (meenus, miks ma teda enne vältisin). Samas oli tore vestelda, kuigi ega me eriti millestki ei vestelnud. Ja need teemad, mis mind tegelikult huvitasid, nendeni ma ei jõudnudki.

Kui ma end kõrvalt vaatan, siis ma justkui kartsin ennast. Pärast psühholoogi juures käimist ma alateadlikult otsisin tegevusi, teisi inimesi, et mitte ise-endaga üksi jääda. Küll ma olen ikka hirmuäratav, isegi endale. :D Miks teised küll minuga suhelda tahavad. :D

See oli nii kummaline. Kunagi ma ei mõistnud, miks mõni inimene vaikust ei talu. Miks nad ei suuda paar minutitki vaiki olla või üksi olla… Mina vajasin seda oma-aega. Ma vajasin vaikust ja raske oli uskuda, et mõni vihkab seda. :D

Nüüd olin ise see mõni. Ma ei vihanud vaikust/üksi olemist, aga alateadlikult vältisin seda.

See on vist mu enesekriitika pärast. Nüüd olin sunnitud vaikuses ja endaga paar päeva olema. Olen jälle juurvili ja ei soovi teisi inimesi näha. :D

Ütlesin Heikile, et lähen psühholoogi juurde. Ta alguses ei uskunud. Kui küsis kuidas ma magasin hotellis, ma vastasin, et hästi, aga need hääled olid harjumatud (mõtlesin helinaid või liikumist või uste põntse jne.). Ta ütles: “Kuule, sa peaksid sellest ka oma psühholoogile rääkima.” Ma purskasin kõva häälega naerma. :D Tavaliselt olen see mina, kes selliseid nalju teeb, aga ma olin täiega tõsine ja rääkisin tavalisest olmelisest asjast.

Pärast rääkis ta oma sõbrast, kes alkoholiga liialdas ja deliiriumisse jäi ja hakkas mingit muusikat peas kuulma. Jah… Mul on sama moodi, aga ilma alkoholita. :D

Ei, mul ei ole hääli peas ja ma ei pane tähelegi, kui kriitiline ma enda vastu olen. Ma olen sellega nii harjunud ja mulle tundub, et nii peabki see olema.

Nt. ma süüdistan alati ennast. See on uskumatu, kuidas ma seda suudan. Nt. psühholoog soovis aega muuta. Ma mõtlesin, et oleksin pidanud pakkuma talle kohe, et las üks nädal jääb vahele. See aeg, mis ta mulle alguses pakkus, ei sobinud mulle. Ta püüdis leida samal nädalal uue aja, aga see ei sobinud lõpuks talle… Ja nii see on.

Mu koer jookseb palli järele ja lööb oma nina vastu asfaldit. Ma mõtlen, et see oli minu viga, et viskasin palli pahasti. Aga eelmised korrad sai ta hakkama ja varem oli ta aeglasem ja laisem. Nüüd on talle kevad pähe löönud. Ta on täitsa segane tennisepalli järele.

Ütlen emale, et mu auto on natuke katki, et mootorituli põleb. Ta läheb paanikasse ja kirub, et miks kõik laguneb jne… Tunnen ennast süüdi, et miks ma talle seda ütlesin. See polnud isegi tema jaoks vajalik info, sest tema minu autoga sõita ei taha nagunii. Minu sõitmisi see tuli ei seganud ja kolm silindtrit neljast töötasid, seega polnud probleemi.

Ja nii see on. Iga päev.

Ma pole veel rääkinud, miks minu advokaat helistas.

Taanis on huvitav puhkuse-süsteem. Puhkuse raha võib välja maksta ainult siis, kui inimene puhkab. Puhkuserahaga samal ajal ei tohi saada teisi sissetulekuid (tööturaha, palka). Ühesõnaga… Alguses oli meil eraldi instituut, kuhu tööandja puhkuseraha maksis ja kui puhkusel olin, siis tellisin puhkuseraha endale sealt. (See on tootmistööliste puhul nii, kontoritöötajatel on hoopis teine süsteem.)

Nüüd muudeti puhkuse värki nii, et see instituut maksis puhkuse raha tagasi ettevõttele. (Oletan, päris kindel pole). Ma näen, et enam ei võlgne see institutsioon puhkuseraha mulle, vaid mu kunagine tööandja võlneb selle mulle. Aga tehniliselt on asi minu jaoks sama. Tellin puhkuseraha, aga nüüd tuleks raha teisest kohast…

Ma pole kindel, kuidas seaduses on, aga tavaliselt maksti puhkuse raha välja hiljemalt päev enne puhkust. Ma tellisin puhkuseraha 2 nädalat enne puhkust, nii nagu teised reeglid ette näevad… Aga puhkuseraha ei kusagil.

Nädal tagasi esmaspäeval käisin eks-tööanja juures. See ettevõte osteti üle. Peakontor on naaber ettevõtte juures (see ostis nad ära). Seega saadeti mind sinna, polnud kauge tee ja umbes teadsin neid ka. Seega läksin sinna.

Väga ebameeldiv oli. Arvatavasti mu kriitik mu peas nägi asju negatiivselt. Mind saadeti ühe juurest teise juurde ja lõpuks jõudsin ikka tagasi selle juurde, kelle juurde ma soovisin kohe alguses minna (oma vanast töökohast sain nime). Ok..

Ta vaatas arvutist järgi, ütles, et nende poolne viga ja raha tuleb neljapäeval. Aga neljapäeval polnud mingit raha. Unustasin küsida, millisest neljapäevast ta räägib, kas aasta pärast või… Eks ma olin natuke vägivaldne ka. Mul oli kogu puhkus välja võtmata ja nende jaoks tähendas see ühe ekstra kuupalga välja maksmist ootamatult, sest ma ei pea oma puhkuse soove nendega arutama. Oma praeguse tööandaga pean, ma olen töötu, seega pidin ma töötukassat teavitama ja oma ametiühingut ning seda ma tegingi.

Igatahes… 14 000 DKK on õhus.

Ma saatsin neile, sellele uuele emaettevõttele e-maili. Üldisele e-maili aadressile, sest teised e-maili aadressid ei tööta. Tahstin finantsjuhule kirjutada, sest need raamatupidajad ei tundu usaldusväärsed. Ei tundunud, et nad mind just tõsiselt võtavad.

Aga kirjale pole vastust. Ma alles eile saatsin ka. Vast veel tuleb.

Ja nüüd ma siis pöördusin oma ametiühingu juristi poole, et asja arutada. See neiu on väga tubli ja konkreetne. Kohe näha, et armastab oma tööd. Luges mulle ette, mis dokumente ta tahab. Enamus on mul olemas, mõned ekraanipildid tuleb välja printida. (Olen keskkonnavaenulik, sest mul järglasi pole, seega väga ei mõtle selle peale. Vabandan. Mul on raskusi usaldada seda IT-d, sealt kipub info kaduma vastase kasuks.)

Nüüd mul ongi selline põnev elu, et kas puhkuse raha ikkagi tuleb. Tuleb see enne, kui ma kohtun juristiga. Kas läheme kohtusse? Kõik need põnevad küsimused. :D Ei, tasu vist lisada, et pärast sellist draamat, vist ei tule kõne allagi, et ma sinna tööle saan, kui mujale ei võeta. Või siis… Mind ennast ka väga ei kisu… Aga kahe aasta pärast on tööturaha periood otsas ja kalatööstus on koht, kuhu alati saab. Koristamine on teine, aga ma olen ju see valiv nina krimpsutav printess. :D

Ei mõtle nii kaugele. Mu dokument lõppeb järgmisel aastal, ei teagi, kas olen Eesti kodanik. Loen, et mõni, kes arvab, et on, pole seda siiski… Müstika… Taani mind ilma dokumentideta väga ei taha… :D Noh, näis…

Nii mul siis läheb. Jurist, ajan raha taga, psühholoog, keeran endale käkki kokku seoses Aleksandriga, Madsen tõstab mu vererõhku (ta ajab mind närvi, aga selle pärast ma temaga suhtlen, et õppida tuvastama tundeid, tema puhul õpin ma tunnetama viha-tunnet). Kursus hakkab ka varsti, üle homme. Ja siis minu tavaline rutiin ja aasta eesmärgid. Sellise mõnusa kompoti otsas istun. Ei tea, kas vihastuda või rõõmu tunda, et igav pole. :D

Vahel mõtlen, et kas mul läheb halvasti. Või kuidas mul keskmise inimesega võrreldes läheb. Kui palju oma raha niiviisi asutustest palumas ja nõudmas käib. Kui tihti seda tuleb ette keskmisel taanlasel. Ametiühinguga vaidlemine ja nüüd endise tööandjaga.

Mainisin Madsenile seda. Ta saatis mu kohe ametiühingu jutule. Tal endal oli sama teema, aga ta karjus meie raamatupidaja peale ja ülemuse peale. (Mainin ära, et minul on probleem teise ettevõttega. Ma jändan selle kalaettevõttega, tema on ca. 17 aastat seal puurimisettevõttes olnud, seega tema jändas tollega.)

Mulle ei meeldi inimeste peale karjuda. Alati ei ole raamatupidaja süüdi. Mulle meeldiks viisakalt rääkida, arutada, leida lahendus. Ma olen natuke väsinud draamadest. Aga ma näen, et siin Taanis nii käibki. Karjutakse ja nõutakse ja surutakse peale. Vahel on need tobedad ja valed argumendid, aga… Minul oleks piinlik sõimata kedagi põhjuseta.

Nüüd mul oleks põhjust kui palju, aga ikka mõtlen, et äkki olen teinud kusagil vea. Ma pole veel leidnud. Samas kuulsin, kui nad ise ütlesid, et nende poolne viga…

Igatahes… Jan’l käsin ka külas. Ta paradas KIA ära. Vahetasime (tema vahetas, ma vaatasin pealt) kaks süüteküünalt ära. Nüüd nurrub mootor ilusti jälle.

Nii see eluke siin siis lähebki. :D

Tegutsen siin vaikselt. Hakkas nagu ilusaks minema. Ilmast räägin nüüd, aga nüüd on märg ja külm jälle. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Psühholoogi juures käimine

Mainin ära, et Eestis olles suutsin ka kinost läbi astuda ja viskasin pilgu peale sellele kuulsale filmile “Tõde ja õigu”. Oli meeldiv elamus koos meeldiva inimesega. Võin kinnitada, et ta tegi endast kõik, et mulle Eestit kui elukohariiki müüa, aga ma jäin endale ikka kindlaks.

***

Sellel korral ma valimas ei käinud. Polnud nagu plaani ka. Ei osanud millegi vahel valida. Lõppude lõpuks on oleks mind liigitatud idioodiks, nagu nad hellitavalt väliseestlasi kutsuvad. Ma ise tundsin ka natuke nii, et kui mina neile põliseestlastele riigikogu valin, siis oleks see… ma ei leia õigeid sõnu (ebaõiglane).

Ma tunnen, et minu vajadused või nägemus ei ühti nende enamus eestlastega. Mulle jäi mulje, et EKRE-meelsus on enamus, aga välimine näitas midagi muud. Selle üle oli natuke hea meel. Noh, et EKRE-t nii tugevalt ei pooldata.

Reformierakonna üks viimaseid reklaame jäi silma… Ma tundsin natuke huvi Eesti 200 vastu. Ma neist suurt midagi ei tea, aga mõtlesin, et ehk äkki nemad tooksid elujõudu ja majandusjõudu Eestisse. Aga siis nägin reklaami, kus Kaja Kallas hirmutas, et kui neid ei valita, siis saab Keskerakond valimisvõidu. Ei, sõnastus oli teine, aga ma kodeerisin selle sedasi lahti.

Siis ma mõtlesin, et oh õudu, seda nüüd küll ei tahaks. Ma arvan, et kui ma oleks hääletanud, siis oleksin hääletanud Reformi poolt.

(Nüüd tahab see sama Kaja Kallas teha Keskerakonnaga valitsust. Natuke nagu näkku sülitamine või nii. Ratase maksusüsteemi tegid ka maha. Keskerakond nõuab maksusüteemi muutmata jätmist. Seega ka selle lubadusega saab rahvas vastu pükse.)

Hääletamata ma jätsin. Silmasin juba artiklit, mis kirjutas, et “kõik” (enamus) väliseestlasi hääletasid EKRE poolt. Artiklist kõlas negatiivne toon. Tundsin kergendust, mina ei hääletanud, mina teie riiki ei solkinud.

Ma tean väga hästi, kus on minu koht. Olen majanduspagulane, väliseestlane (miski, mis on väljaspool Eestit ja eestlust). Olen kodumaatu, lindprii. Kuigi mingi vana seadusepügal annab mulle valimisõiguse, siis põliseestlased ei pea seda õigeks. Valimata jätmine oli minu väike panus sellesse põliseestlusesse. Nad on tublid oma väiksel maal, mis kahaneb järjest väiksemaks.

***

Miskit veel? Ah-jaa. Minu psühholoog. Olen ka pop ja noortepärane, käin psühholoogi juures. Kui Eestis olin, siis vabanes üks aeg ja ma võtsin selle. Seega eile olin esimest korda päris psühholoogi juures. Esimesest korrast ei saa midagi järeldada. Me alles õpime üks-ühte tundma.

Ma kujutasin seda teisiti ette. Ma mõtlesin, et see on nagu filmides, et mina räägin. Teema nalja, arutame teaduslikult psühholoogia üle. Räägime minust kui kolmandast isikust jne…

Tegelikkuses oli tal justkui mingi nähtamatu nupp, kuhu ta vajutas ja mis tõi automaatselt mulle pisarad silma. Ja ma nutsin kaks tundi, ei millegi üle. Siis ta küsib, mis tundeid see minus tekitas. Ma ei tea, mis valikuvariandid on? Ma ei tea, mis tunne see on. Ma ütlesin “hirm” ja ütles, et see on “äng”, aga ängi taga on mingi tunne. Ma: “Ma ei tea, äkki siis viha?!”

Ma tõesti ei tea, mis tundeid olemas on ja veel vähem suudan ma neid tuvastada.

Nüüd googeldasin ja sain ühe nimekirja tunnetest, taani keeles. Mõnda tean, teised pean tõlkima. Kahjusk puudus kirjeldus, aga ma pole veel tõeliselt googeldama hakanud.

Kohati tundus see lootusetu. Mul pole ühtki ideed, kuidas ta mind terveks ravib. Ma pean tuvastama tunde juba selle varajases staadiumis, aga ma ei suuda seda. Kuidas tema saab mind selles aidata… Aga ise ma olen ta valinud, ise ma maksan, seega püüan veel. Ma olen raske pähkel ja tema polnud pooltki nii lootusetu ilmega nagu mina. :D Jah, ma maksan palju. Seega saab tema oma naudingu/kasu seansist. :D

See oli ka kummaline. Ta pressib seda nuppu ja mina nutan ja nutan ning siis, ühel hetkel tuli rahamaksmine. See tundus halekoomiline. Ma hoidsin oma suu kinni, aga… Muidu oli ta hästi hooliv või sõbralik, aga rahamaksmise ajaks kadus see kõik. Siis oleksin ma justkui rääkinud ühe ärimehega, kes veeretab vaid dollareid näpuvahel ja on täiesti ükskõikne sellest, et ma olen väga haige. :D

Samas sellel alal ei saagi teisiti. Kui olla liiga inimlik või toetav, siis need “haiged” sõidaksid temast üle ja ta peaks tasuta tööd tegema. Sest me kõik haiged ju oleme kõige kehvemas olukorras ja kõige vaesemad ja vajame kõige rohkem ravi. :D

Ma olen ikka mõelnud, et psühholoogi töö on lihtne. Kuulad kaks tundi ühte hullu eite, naeratad ja patsutad õlale, siis koorid 700-800 DKK ja võtad järgmise ette… Mina võtaksin kõike liiga tõsiselt, seega ma seda tööd teha ei saaks. Mul on raskusi siin kodus oma pere psühholoog olemisega. Avastan end tihti muretsemast või tegelemast teiste inimeste probleemidega. Omad ootamas varnas või õhtutunde, kus on vaikus ja minu aeg.

Vaatab siis, kuidas mul läheb. Kaua ma seal vastu pean. :D Olen ikka mõelnud, et vajadusel suudan piisavalt atraktiivne välja näha, et ma ei pea ühe meessoost kuulaja eest maksma, aga… Jah, egas vanus tuleb halastamatult. :D Nüüd juba maksan, et üks mees mind kuulaks ja õlale patsutaks.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Tegin kustutustööd

Kustutasin hulga pilte endast. Lihtsalt tuli tahmine.

Googeldasin midagi ja järsku andis minu pildi välja. Ma ei taha kuulus olla.

Ma tean küll, et internetist ei saa midagi kustutada, aga vähemalt olen natuke piiranud seda. :D Nüüd saan natuke rahulikumalt magada.

***

Mul on mingi hoog jälle peal. Tahaks kõik maha kustutada ja blogi kinni panna… Aga… See olen ju mina. Olengi selline ebanormaalne ja imelik. Mis siis?

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tagasi Taanis

Kaks nädalat ja natuke peale olin Eestis. Eelmine (2018) aasta ma Eestis ei käinud. Võib-olla olin unustanud, kuidas seal on, aga… Väga raske oli. Kuna müüjaid ei ole kusagilt võtta, siis neid napib ja need vähede ei pea pingutama, sest konkurents puudub.

See on tekitanud olukorra, kus klient tunneb, et ta segab müüjaid ja on poes vaid tüliks. See on mu enda viga, et nii tunnen, aga minu jaoks oli päris harjumatu, kui teenindaja saatis mu teise kassasse pikka järjekorda, sest tema arvuti oli aeglane.

Käisin ka Tallinnas poes. Sel korral läksin Magistrali keskusesse. Teenindajad rääkisid vaid vene keelt, kui ma eesti keeles küsisin, siis sain vene keelse vastuse. Kliendid on ka valdavalt venekeelsed. Hakatakse vist Lasnamäelt üle tulema või lihtsalt on kogukond nii palju paisinud, et hõivatakse ka Mustamäe.

Hotellis olid ukrainlased ja lätlased, paistsid töölised olevat. Kui igapäev selle keskel oleks, siis vist ei jääks silmagi sellised muutused.

Terve see reis oli sisemiselt raske. Lennukis olemist ei nautinud, see tundus nii meeletult pikk ja piinarikas reis.

Eesti õhk ei ole enam see vana õhk. Või noh, inimesed tundusid stressis ja närvilised. Õhk oli nii paks, et ma pidin kaubanduskeskusest välja minema, et hingata saada.

Tallinnas on autosid ikka meeletult. Parkimiskohti lihtsalt pole. Ja kui natukeseks valesse kohta pargid, siis on kohe trahv varnas. Mul ei õnnestunud saada, aga kui ma seal kaubanduskeskuse juures õhku ahmisin, siis nägin, et nii mõnigi sai. Nagu masstootmine.

Inimesed tulevad poodi, et sinna oma raha jätta, aga pood trahvib neid, kui nad liiga kauaks jäävad. :D Ostlema peab kiiresti. :D

Liiga hästi läheb. Olen lugenud, et majanduskasvu toidab kinnisvaraturg. Analüütikud on mures, sest see pole jätkusuutlik. Varem või hiljem tuleb uus kriis, kuid… Aga mis seal ikka, praegu on ju kõik hea, vahet pole mida homne toob.

Hästi üllatav oli ka see, et Riia ja Tallinna vahel liigub palju inimesi. Suured ettevõtted sõidutavad oma töötajad Air Baltic’ga Riiga, et seal konverentse teha. Eestis on vist kallis. Kusjuures, Läti lennufirmaga, mitte Eesti omaga. Aga noh… Pole vist minu mure.

Suur teema oli, et eestlased viivad maksuraha Lätti (alkoholiaktsiisi) peamiselt, kuid kui palju raha viiakse Läti lennufirmale (seda teen ka mina) ja Läti hotellidele ning konverentsikeskustele…

Meie naaber on meist ette jooksmas. Ülikooli-ajal kuulsin, et läti majandusharidus on tugevam ja töövestlustel eelistatakse neid. Enamus ettevõtteid kolisid raamatupidamise osakonnad Lätti, sest seal odavamad ja parema kvalifikatsiooniga töötajad. Ja kui rahakott kolib, siis olib ju raha ka.

Minu õppejõud Arrak ütles, et majanduse ülekuumenemisest annab märku see, kui teenindajad muutuvad ülbeks. Mulle tundub, et nad juba on seda. (Soomlased ka kurdavad, et Eestis on teenindus üleolev ja alandav (kliendi suhtes)).

Arrak ütles ka, et ega raha rumalat ei armasta. Raha on tark ja rumala käes see ei püsi. Sellega ei ole ma 100% nõus, aga oma iva on siin ikka.

Üksnes tarkusest ei piisa, peab olema ka julge. Võimalusel on ka oma roll, kuid ma usun, et julgus ja tarkus loovad ise võimalused.

***

Ma ei tunne end Taanis hästi. Mul on siin raske, samas ei suuda ma küll end ette kujutada Eestis. Võib-olla ülikooli juures oleksin ma end paremini tundnud… aga samas… Need tippoliitikud ei tundu ka eriti sümpaatsed või… Mõni inimene õhkab tarkust välja ja ma olen unistanud nendega vestlemisest. Lihtsalt arutada asju. Mõtlen mõne õppejõu peale.

Vanaisaga tahaks ka rääkida, aga enam ei saa. Nad on sellised inimesed, kes mõtlevad ja siis ütlevad. Olgu nende sisukohad nagu on, aga nad põhjendavad neid. Ja sellega avavad nad ka minu silmi, ma näen asja teist külge. (Loen vahel Hundiulg blogi, ma ei ole temaga alati nõus, aga ta on seal diplomaatiline, toob näiteid, selgitab, põhjendab…(Lahmimist ja emotsioonide tulva sealt naljalt ei leia, mis on hea)).

***

Täna käisin üle pika aja taas jooksmas (Eestis ei jooksnud üldse). Tohutult mõnus oli. Ma tunnen end siin Taanis rohkem kodus kui Eestis. Võib-olla seondub mul Eestiga palju probleeme ja seetõttu on selline vastasseis.

Mu vanaisa ju suri seal, vanaemaga on halvasti, vennal on plruut kuue lapsega ja seal on palju probleeme, mis läbi venna natuke mõjutavad või puudutavad mind. Võib-olla ma näen ja puutun kokku selle teise Eestiga. Kui minu tutvusringkonnas oleks mõni heal elujärjel olev isik või ärimees/-naine (tea, kas nad on ka isikud või midagi muud)… Eestikeelsest meediast ei jää mulle ka silma pudrumägesid ega head elu. Nägin, et keskmine palk on tõusnud 1500 EUR kuus. Aga see on ju bruto ja Eestis on ju astmeline tulumaks lisaks veel see meeletu palgalõhe igasse kanti. Ma kohe kuidagi ei usu, et see arv nüüd midagi näitab või midagi head näitab.

Kusjuures, kui see tõesti on nii, siis on see ikkagi miinimum (netos) siin (Taanis). Kuid kütus on sama hinnaga, toit ka enam vähem. Eluaseme kulud on vast sutsu suuremad, aga siin ei ole konrereid ilma pesemisvõimaluseta, ilma veeta jne… Eluaseme kvaliteet on ka parem.

***

Ma tean, et ma pole Eestis teretulnud. Veelvähem pärast neid mõtteid. Tean, ka et ma pole siin teretulnud. Eestis nimetatakse mind “majanduspagulane” ja siin olen “odav tööjõud ida-euroopast”. Jah, olen kodumaatu, lindprii. Aga vabadus on ka hea. :)

***

Mina olen vaene, aga vaba. Ei ole mul kohustusi panga ees, eile ole mul vaja perekonda üleval pidada (kõik oma vabal valikul). Kõik on ikkagi hästi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kuidas suhelda vanainimesega?

Minu vanaema saab sel aastal 86. Tal on mäluga probleeme ja ta on meeletult kangekaelne.

Kuigi ma viimane kord lubasin, et ei iial enam Eestisse ja siia, siis siiski otsustasin siia tulla. Mõtlesin, et sel korral pole töö stressi ja muid probleeme. Noh, et anda endale võimalus luua hea mälestus vanaemast ja temaga koos veedetud ajast.

Mulle heidetakse ette, et miks ma kulutan oma aega vanakestele. (Emale ja vanaemale). Väikekend on öelnud ja teised tuttavad. Ma ise olen ka sellele mõelnud.

Kuid mulle mällu sööbinud, et üks suurimaid kahetsusi surivoodil on see, et pole piisavalt aega investeerinud lähedastele. Seega… ma pingutan kõvasti tuleviku minu jaoks. Vanaisa puhul oli sellest abi. Ma olin ainuke, kelle telefon oli täis pilte meie väljasõitudest. Kõik ei läinud nii hästi kui olin soovinud, aga ma olin seal. Ma teadsin, et rohkem poleks ma saanud nende jaoks olemas olla.

Aga see selleks. Igaüks elab oma elu enda loodud valemi või tõekspidamiste järgi.

Nüüd ma, siis olen siin. On olnud raskeid hetki ja olen avastanud uusi nippe.

Raske: ta räägib terve päev ühte juttu. Mingi mineviku seik ja terve päev. See on u. 5-10 või 15 korda. Pärast teist korda ei suuda ma enam kuulata ja teha nägu, et kuulan huviga. Mõnel korral parandan teda. Ütlen nimesid ja kohti. Vahel ajab ta kaks seika segamini ja räägib mingit miksi. (Mulle meenub vanaisa, kes vahel käratas talle. “See ei olnud nii.” Harva oli. Nüüd ma mõistan miks. Vanaisa oli väga kannatlik inimene ja see vatramine ja kordamine on väsitav. Tihti oli vanaisa vait ja teinekord ütles naljatades “nüüd sa küll luiskad.”)

Alguses ma vihastusin. Väsisin nendest kordustest. Siis ma ka käratadin, ütlesin kurjalt. Mul on paha tunne selle pärast.

Ma tean, et ta ei tee seda meelega. See on tema haigus. Nüüd kui ma väsinud olen. Väsinud kuulamast, siis mõtlen oma mõtteid või kuulan vaikselt muusikat ühe kõrvaga. Ta räägib nagunii. Tunnen end nagu tujutsev teismeline. Jah, on ebaviisakas, aga see on parem kui karjumine.

Ta unustab, ta unustab ka selle, et ta peale karjusin. Aga mina ei unusta.

Kui mul parem on, siis püüan ma analüüsida, mida ta räägib ja miks ta räägib. Vahel püüan aimata, millest ta järgmisena räägib. See on nagu võistlus mulle. Ennustamine. Üsna hästi on läinud 90-95% suudan tema teksti ette ennistada.

Vahel teen parandusi. Nt. Et see ei saanud siis juhtuda, sest sa polnud veel vanaisat kohanudki. Te kohtusite 5 aastat hiljem… või nii… siis jääb vanaema mõttesse ja parandab oma sõnu. Sedasi teenin ma pooleminutilise vaikuse.

Olen avastanud, et vanaema hääl on ärritav ja hääletoon. Tal on kõrge hääl ja tugev hääl. Nagu karjuks. Ja toon on kaeblev. See on hirmus väsitav. Püüan neid eirata ja keskenduda tekstile.

Positiivsed nipid:

Olen märganud, et kui ma olen hästi rahulik, siis on vanaema mälu parem. Arusaadav, kui ma olen närvis, siis on minu mälu ja olematu. Vanaema närvid on haiged ja tal on probleeme rahunemisega. (Närvid haiged, see on tema enda diagnoos ja üks seik minevikus. Oli üks arst, kes kirjutas ühe rohu välja, mingi vedelik. Pidi võtma 6 kuud ja sai terveks.) Ma mõtlen, et mis asi oli närviarst nõukaajal ja mõtlen, et äkki talle anti viina, aga räägiti, et see aitab ja et see on rohi ja see oli usk, mis ta terveks tegi. Nõukaajal polnud ju ravimeid ega midagi ja psühholoogolised haigused polnud ju haigused. Kui vanaema kirjeldas seda pudelit, siis vägisi tikkus pähe mõte, et mingisse väiksesse pudelisse villiti midagi ümber ja viin oli kõige kättesaadavam.

Igatahes. Kui olukord kisub närviliseks, siis püüan jääda ekstra rahulikuks. Nende paari päevaga on vanaema mälu parem olnud.

Kuid väsimus ja õhtu teeb oma töö. Siis on kordused vältimatud. Nt olen ma pidanud täna õhtul juba 4 korda ütlema, et ma söön muna homme ja las need jääda lauale.

Lisaks veel, et tema sõbrannale helistame homme, kui kodust sõitma hakkame. Selleni jõuab ta ise ka. Ma lihtsalt olen tasa, kui ta selle küsimuse esitab.

Öösel ta püüab mind äratada, et uuesti seda küsida. See on kinnisideeks muutunud. Igal õhtul on mingi asi kinnisidee. See on lihtsalt nii.

Kui on midagi, mida ma ei taha, et ta teeks. Siis ma ei tuleta seda talle meelde. Nt kui ta tahab puid tooma hakata. Ta kordab seda pidevalt ja kui ma ütlen, et joon oma kohvi ära, et siis toon… see ei rahulda teda. Nüüd olen ma tasa. Ta paneb riided selga ja unustab. Küsib minult. Ma ütlen, et ma ei tea, mida ta tegema pidi või ütlen, et linde pidi toitma.

Joon oma kovi ära ja toon puud…

Olen pööranud tema viletsa mälu enda kasuks.

Raha asjad muutuvad talle kinnisideeks. Need kirjutan talle paberile. Kui küsib, annan talle selle paberi ja siis ta loeb

Alati samad küsimused, seega on vastused õiges järjekorras paberil. Sedasi kulub omajagu aega.

Kui kuhugi on plaanis minna, siis kirjutan paberile. Sedasi saab ta seda lugeda. Kui küsib, kuhu me pidime homme minema. Ulatan talle paberi.

Kui ta hakkab saboteerima mu tööd, siis teen nalja… nt ta püüab siin niidi-lõksuga vargaid. Ütles, et ärgu ma niite katki astugu. Ma ütlesin, et seda ma just teen…

Ta rookis õue lumest puhtaks. Ma ütlesin, et ma ei aja autot aeda. Aga ta ei kuulanud. Järgmisel päeval oli tal halb ja lihased valutasid. Lumi on raske. Ma olin Tartus.

Võtsin puid ühest riidast, mis oli kõrge. Mõte oli selles, et ta ei peaks ronima. Aga ta ronis ja ladus riida uuesti üles.

Sain pahaseks. Tegelikult olin mures tema pärast. Kõik ütlevad, et ma ei saa midagi teha. Ma ei saa võtta endale vastutust tema rumalate otsuste eest.

Vanaisa suri ja ma mõtlen, et kui ma oleks teda takistanud või keelanud või nõudnud, et ta tuppa läheks…

Aga nüüd näen ma, et sellest pole kasu. Vanaema on samasugune jäärapea nagu vanaisa. Vanaisa ei kurtnud ka, seega oli üsna võimatu näha, kui raske tal oli.

Vanaema kurdab, aga ega see hoia teda tagasi.

Ma ei teagi, mida teha. Ta kurdab, see kõlab nii, et ta loodab saada kaastunnet. Aga ma ei tahaks seda talle anda, sest siis ta jätkaks oma tegevust ja mõttetut pingutamist ja riskimist.

Olen olnud vait. Üks kord ütlesin, et see oli temast väga rumal. See, et ta ronis, et see kõrge riit tagasi laduda. Siis jäi ta vait. Mulle tundus, et see aitas.

Ütlesin, et ma ei tulnud siia, et vaadata, kuidas ta ennast tapab. Et mul on oma puhkusega parematki teha kui vaadata, kuidas ta end siin tapab.

Täna küsis, kuna ma tagasi tulen. Ütlesin, et ei tulegi, sest ta saab kõigega väga hästi ise hakkama. Mul ei ole siin mingit mõtet. Et mina toon puid ja tema viib tagasi. Mind pole siia vaja…

Tulemus… täna lasi mul puid raiuda. Pilpaid teha. Ma arvasin, et pean jälle võitlema hakkama, aga ei pidanud. Ta isegi ei nurisenud mu vildakate pilbaste pärast.

Ta ei taha arsti juurde minna. Keeldub ravimitest. Söögi teen mina, planeerin mina. Ta unustab süüa. Ta on väga kõhna. Nüüd ütleb, et isu on tagasi. Kui söök valmis ja mina isukalt söön, siis sööb tema ka.

Ostan talle mandariine/klementiine. Need talle maitsevad. Selle üle on mul hea meel, saab natukenegi vitamiine.

Ta raiub puid ja tassib puid, seega tervist on. Aga mälu pole. Oma lõkse teeb ka kavalalt. Seega pea ka töötab. :D

Püüan õppida temaga suhtlema. Püüan teda mõista. Kasvatan kannatust. Mõni päev on parem, teine päev kehvem.

Ma ei taha nii vanaks saada. Ristsõnade lahendamine pidavat mälu treenima…

Tahaks olla parem lapselaps, aga ma ei oska. Ma ei suuda ikka ja jälle kuulata sama juttu. Ja vaidlemisest olen ka tüdinenud. Lõpuks on see ju tema tervis. Kui tahab, end vigaseks kukkuda, siis ei saa ma ju teda takistada.

Ma teen kõik, et teha see talle nii keeruliseks kui võimalik. Nt puistan ma liiva teele. Ei võta puid sellest kõrgest riidast. Linnas hoian talt käealt kinni…

Muidugi võiks ju talle selgelt öelda, et temast hoolin, aga… Ma ei suutnud teha seda isegi suhtes olles. Ma ei suuda oma tunnetest rääkida. Kui see just viha ei ole. :D

***

Vanaema tahtis minuga rasestumisvastastest vahenditest rääkida. Et mis võimalused tänapäeval on. Tema ajal just tulid kondoomid. :D Ütlesin, et ma ei tea.

Mul on piinlik temaga sellistest asjadest rääkida. :D

Selline uudishimulik vanaema on mul.

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Eestis

Metsikult lund. Üleeile lükkasin lund, et autole teed teha. Eile puhastasin katust lumest. Täna vedasin puid tuppa. Keha valutab.

Voodi on kõva nagu kivi. Hiired jooksevad öösiti ringi. Kardan, et tulevad külje alla.

Kohalikus poes sain kultuurišoki. Mind ärritab, et inimesed ei viitsi tööd teha, aga kui konkurentsi töökoha pärast pole ja klient käib vaid kord aastas ja ostu summa jääb 20-100 euro kanti, siis pole nagu mõtet pingutada.

Ühesõnaga. Kõik vanaviisi. Tavaline eesti inimene tavalises Eestis. Kirub, möliseb ja kurdab, aga ise ei tee mitte midagi, et asi paraneks. :D

Tegelikult on kõik täitsa hästi. Lihtsalt tuleks end korralikult välja puhata. Püüan sellega tegeleda. :)

Tervitused siit kandist!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Hei-hopsti!

Mina jälle siin. Ei saa kuidagi oma vanu konte liikuma. Selline laiskuse-uss on sees.

Mul on reisiärevus. Natuke valmistab muret autolaenutus. Vaatab, mis sellest saab.

Madsen tahab kohtuda enne reisi. Ma sain temast nii aru. Ma eiriti ei taha. Me helistame veel. Või-noh, tema helistab, sest ma püüan olla rohkem passiivne.

Jan’ga jäi ka jutt, et kohtume enne minu reisi. Pean talle tagastama ühe tööriista. Selline riist, mis mõõdab autorehvis rõhku.

***

Mul on tunne, et kuidagi väga palju asju on sattunud ühte perioodi. Saan hakkama.

***

Seal “pööningul” on ka väike segadus. :) Identiteedikriis on. :D Jah, ma ei tea mitmes keskeakriis mul juba on. :D Püüan mõista kes või mis ma olen.

Madseniga on tore vestelda, sest tema ütleb kõik otse välja. Ilma igasuguse ilustamiseta. Vahel ma püüan anda talle vihjet, mida ma kuulda tahan ja oleks viisakas seda mulle öelda… Ei, ta sõidab oma otsekohesusega minust üle kui tank. :D

Ma tunnen, et mind nähakse kui ühte keha (atraktiivne keha), kuid ma sooviksin, et mind nähtaks kui ühte indiviidi, inimest, ühte kompotti ideedest, hoiakutest, isikuomadustest jne… Kui ma palusin Madsenil mind kirjeldada kolme sõnaga, siis tema ütles: “Üks ulakas tüdruk.”

Ma sain pahaseks ja ütlesin, et kas ta tõesti ei näe, et minuga on tore vestelda ja ma teen head nalja jne… Ta jäi endale kindlaks ja ütles, et ma ise n-ö presenteerin end nii.

Õigus tal ju on. Mu teksad on nii ümber tagumiku, et ei jäta väga fantaseerimiseks ruumi ja pluusiga sama teema. Mul on alati make-up peal. Ja mis kõige hullem, ma flirdin ja mulle meeldib see. Kohutav patt ühele suhtevabale (vanemaealisele) neiule naisele. :D

Nüüd ma mõtlen, et kas ma peaksin oma kapi-sisu välja vahetama (nooruspõlve riided ei toida enam ja ma olen sutsu suurem ka, seega ei kata need ka eriti). Peaksin ostma araabia-moodi (burkad ja seelikud jne.). Ma mäletan, et kui olin noor ja rinnad hakkasid kasvama, siis oli Eminem pop ja mina läksin selles suunas. Mul oli alati kolm numbrit suurem kampsun ja püksid olid ka nii, et lohisesid maas. :D Äkki tuleks sama stiili juurde tagasi minna.

Ma pole ju nagunii mingi kleidi-mim… Ma peaksin end esitama nii nagu ma tahan, et mind nähakse või mäletatakse. (Muidugi töö on teine asi. Ma tahan kontoritööd ja kannaksin ilusti välja pükskostüümi, kui see tähendaks kontoritööd.)

Poes olen ma alati valmis number suuremaid riideid ostma, aga need agarad teenindajad ütlevad, et ma peaksin väiksemat numbrit vaatama. Mina muidugi usun neid, sest neil on kogemus ja nad näevad nii tiben-toben välja. Aga… See ongi see viga. Nad soovitavad mulle oma imagot, kuid mina tahan mingit teist imagot.

Keeruline on see, et ma pole ise ka päris kindel, millist imagot ma tahan. :D Seal klouni-paraadil on miljon varianti. :D

Kui ma oma stiili muudan, siis senised tuttavad pettuvad ja kommenteerivad ja kaovad. Kas ma olen selleks valmis? Nt. Jan’i juurde läksin ühe mega suure kampsuniga. Mina arvasin, et see on selline hubane (teinekord on ju ka suur saunalina seksikas rõivas). Aga Jan’i kommentaar oli: “Miks sul see suur ürp seljas on?” :D

Ma olen praktiline inimene. Rõiva eesmärk on katta keha (hoida sooja, tõrjuda vett). Mõnikord on lisa eesmärk (tõmmata tähelepanu, nt. ööklubis või avaldada muljet töövestlusel jne).

Jah, ma olen kandnud seksikaid riideid, sest… Ma ei tunne end oma kehas hästi ja ma olen märganud, et kui ma igapäev kannan riideid, mis on hästi ümber mu keha, siis ma harjun oma kumerustega. See on olnud rohkem nagu minu teraapia.

Aga selgus, et olen loonud endast mingi seks-nukku mulje.

Rõivas peaks olema ikkagi iga inimese oma valik, aga selle valikuga kaasnevad teatud tagajärjed. Nt. kui ma jätkan oma riidekapi sisuga, siis pean arvestama, et mul tuleb kohe algusest peale hakata töötama selles suunas, et teha inimestele selgeks, et see, mida nad näevad ei ole nii nagu nad seda näevad. :D See kõlab ebaloogiliselt ja see on ka seda.

Lihtsam tundub riidekapi sisu vahetus. Aga siis on jälle see, et iga kord kui ma olen sunnitud mingil põhjusel oma ürbi maha ajama, saan ma trauma oma keha tõttu. Ma pole selle vaatepildiga harjunud.

Ürp seljas vaatab mulle peeglist vastu üks telk. Reklaamidest ja filmidest vaatavad mulle vastu mingid bioloogilised riidepuud (mehed peavad neid ideaalseteks kehadeks) ja päeva lõpuks tuleb selle telgi alt välja üks vormikas keha, mis oleks maitsev tarretisena, aga see on üks keha, mitte tarretis.

Päeva lõpuks pole ju oluline, mida see Madsen või Aleksander või Jan näeb või arvab, kuid… Probleem tekib nende impulsside tõlgendamisel. Nt. mina arvan, et ma olen tohutult hea kuulaja ja ilgelt vaimukas ja tark jne… Ja huvitav… Aga nemad näevad, vaid mu keha ja sellel ajal, mil ma räägin (ma räägin palju ja koguaeg), nad naudivad vaatepilti. Ma näen nende silmis sära ja naudingut, ma mõtlen, et ma olen üks hästi vahva tüdruk. Aga ei… Ma olen “üks ulakas tüdruk”. Kolm sõna, mis mind kirjeldavad.

Kusjuures, tal oli võimalus valida kolm omadussõna, aga ta ei näinud selleks mingit vajadust. Üks omadussõna oli piisav. “Ulakas” ja see on kõik, mis ma olen tema silmis.

Ma olen pettunud ja vihane, aga ma ei saa aru, kas enda peale või nende meeste peale. Kuidas ma saaksin presenteerida oma väärtuseid, oskuseid, midagi püsivamat, kui mu välimus (st. mu välimus ei ole püsiv 2-5 aastat ja see on kadunud)… :(

Terve elu olen valesti elanud. :D Aga mis valesti see uuesti. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Pidu üle elatud

Jah. :D Noh-jah, mis pidu see saigi olla. Mina, Madsen ja Aleksander. Mina jõin vett ja nosisin šokolaadi, Madsen ja Aleksander jõid coolat. Miks nad seda minu jaoks tegid? Minul oli vähemalt tore. Või noh, piinlik ka, aga ei tundnud seda.

***

Eile tulin kella kaheteist ajal õhtul tulema, kodus olin pool kaks. Hommikul sain ilusti ülesse ja käisin jooksmas ka, aga terve päev olen olnud väsinud ja sügavas mõttes.

Millest ma mõtlen?

Ma vist mainisin juba natuke. Umbes, et kas Larsi mäletate veel. :D Tunnen, et Aleksandriga kisub samas suunas. Ma mäletan Larsi liigagi hästi ja eriti nagu enam ei taha kõrvetada saada. Ma ei suuda näha ka mingeid kasusi, et see risk võtta. Ma ei tööta selles ettevõttes enam.

Ma olen tajunud, et Aleksander pole ka külm mu vastu. Sellised väiksed asjad. Nt. helistas mulle, et õnnitleda vallandamise puhul, siis mainis, et läks oma tüdruksõbrast lahku ja kutsus jooksma. Ja nüüd see “põnev” pidu vee, coola ja šokolaadiga. :D Ta oli haige ja tal on tegemist ka. Aga siiski sõitis ca. 20 km, et võtta osa sellest istumisest.

Kui ta läks, küsis Madsen, et kas mulle ei meeldi Aleksander. Ütlesin, et probleem on pigem selles, et meeldib liiga palju. Madsen ütles, et siis ma peaksin talle seda ütlema. Ma ütlesin, et sellest ei tuleks midagi välja. Ta mainis ära, et mis ma arvan, miks ta tuli (vihjates, et minu tõttu).

Igatahes. Aleksander hakkab juba kinnis-ideeks muutuma. Haiglane, ma tean.

Igatahes. Minu mõistus ütleb, et haiget ma saan nagu Larsigagi. Ma ei suuda pakkuda talle seda, mida tema tahab ja tema ei suuda pakkuda, seda mida mina vajan. Seega… väga kindel, et sellest ei tule midagi välja. Aga… Olgugi, et ma teadvustan endale, et jamaks läheb, võin ma teha kõik hoopis vastupidi. Riskantne on ka see, et tema ei ole päris ükskõikne minu suhtes.

Nüüd ma olen kustutanud messengerist meie vestluse. Hoian FBst eemale. Ja kui tuleb tahtmine temaga kontakti võtta, siis viskan telefoni käest.

***

Meie “peol” istus ta minu kõrval ja vaatas mind. Ta vaatas mind nii igatsevalt või… Madsen rääkis temaga, aga ta ei kuulanud midagi. Jah, see oli meeldiv, samas oli raske. Ma vaatasin terve õhtu lauda või Madsenit ja püüdsin temaga jutu lõpetada nii kiiresti, kui suutsin.

Mul oli temast natuke kahju, kui ta läks. Samas… Ma kohe üldse ei taha enam rohkem jamasid. Mul peaks neid piisavalt olema. :D Psühholoog on alles mai-kuus.

Kõige tipuks ma isegi ei tea, mida ma tahan. Ma ei või teisi inimesi tülitada, kui ma ei tea, mida ma neist tahan.

Ei ole kerge mina olla. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Palju tegemist

Ma olen terve päev arvutis asjatanud. Saatsin 3 avaldust. Üks neist maksuametisse taas. Seal on ka avatudustepäev, panin end ka sinna kirja. Samal päeval külastan Jobcenter’it, soovin saada seda SAP-kursust, millest ma ilma jäin (oma rumaluse või rutakuse tõttu).

Lisaks sellele kulutasin oma raha. Mu pangaarve pole juba ammu nii pisikest summat hoidnud. Lausa hirm on. Aga palk peaks varsti tulema ja puhkuseraha ka.

Ostsin lennupileti Eestisse, rentisin auto ja broneerisin hotellitoa. Täiega kulukas reis tuleb. Uhke töötu ja rahatu saks tuleb Eestit väisama. :D

Natuke pean ka ühistransporti kasutama, seega laadisin kaardile raha. Ei teagi, kas see vana süsteem veel toimibki. Elu ju areneb kiiresti. Eelmisel aastal ma Eestisse ei jõudnud.

See planeerimine hirmutab natuke. Ma ju ei saa 100% kindel olla, et mu palk laekub ja et lennud tulevad ja lähevad täpselt ja kuidas ma vanaema juurest ära saan. Kui palju lund tuleb jne… Ma siin värisen ja planeerin ning lõpuks panin ikka kirve-meetodil. Peab saama. :D

Lisaks on hirm, et ma unustan midagi. Ma pean ju tööd otsima ja hambaarsti on ka vaja külastada… Reedel on vist Madseni juures minu lahkumispidu. :D Ma ütlesin pool naljatades, et teen Madseni juures peo, sellise säästliku, et igaüks võtab ise joogi ja söögipoolise kaasa. Kusjuures ütlesin ma seda Aleksandrile, ilma et Madseniga oleksin rääkinud.

Kui ma pärast Madsenile mainisin, et korraldan tema juures peo, siis oli ta väga in. Jutt jäi, et ma reedel helistan ja ütlen, kuna ma tulen. :D

Ma olen ikka uskumatu suslik. Vahel ma sõidan inimestest üle nii, et ei saa ise arugi. :D Oleks ma tööelus ka nii julm või julge. :D

Jah, mul on siin toimetusi.

Saan hakkama. Tuleb, mis tuleb. :)

Täna olen liiga palju infot sisse ahminud ja liiga palju planeerinud. Nüüd tuleb peakesele puhkust anda.

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Olen taas töötu

Viimane tööpäev läks visalt. Või noh, ega mul seal eriti midagi teha olnudki. Tühjendasin mappe ja lasin hunniku paberit paberihundist läbi. Seda jätkus mulle pooleks päevaks. Siis leidsin neli mappi ja küsisin, kas need tuleks ka tühjendada. Ülemus arvas, et jah. Seega sain veel tunnikese tööd.

Viisin raamatupidajale väikse kingi. Mingid kommid. Ja ülemusele ka. Ma olen tohutult tänulik raamatupidajale. Ta on nagu ingel. Ülitubli naine ja tark ja kõike. Ta hoidis mind nii palju.

Ülemus oli väga positiivselt üllatunud, et ma talle paki tegin. Ostsin mingid lagritsakommid. Ma nägin, et ta midagi sellist ostis. Ta ütles, et talle need väga maitsevad. Ei tea, äkki vaid viisakus, aga… Ta kirjutas mulle. Väga positiivne oli.

Ütles, et kui mul on soovitust vaja, siis kirjutab selle ka. Ma ei suutnud uskuda. Võin igal ajal tema juurde teed jooma minna… Aga selle soovitusega on nii, et ma pean tabama, kuna tal hea tuju on. Ega seda alati ei saa, nii palju ma teda juba tean. :D

Tegin end täna ilusaks. Noh, et inimesed mind ikka sedasi mäletaksid. :D Ülemus ütles, et ma näen täna väga kena välja. Jah, oleksin pidanud tänama komplimendi eest. Aga see olen ju mina. Ma ütlesin: “Jah, ma tähistan oma viimast tööpäeva.” Ta andis mulle laksu tagumiku pihta. :D Nagu Amy Schumer ütleb: “Pärast 30-ndat eluaastat tundub see nagu kompliment.” :D Seega ei pane ma talle seda pahaks. (Ei ole #metoo).

Ega midagi oluliselt põnevat polegi juhtunud. Vaikselt-vaikselt. Kusjuures ilma daamata. :D

***

Enesetunne on imelik. See kõlab veidralt, aga ma olen õnnelik ja rahul. Mind vallandati (või koondati), aga ma olen õnnelik. Mis ma ikka ette muretsen, põrguks läheb varsti. :D Küll ma siis halan siin.

Mulle pole vist päris kohale jõudnud, et homme ei lähe ma tööle ega ülehomme ega pärast seda. Olen jälle muutuste keskel. Aga kõik saab ainult paremuse poole minna, sest teisi variante ma ei aktsepteeri. :D

Ega mul ei olegi midagi kirjutada.

Nädalavahetusel jooksin. Meil on siin lumi maas. Natuke lund ja jäine. Libedaga on lihased automaatselt ekstra pinges. Igatahes. Mu tagumikulihas valutab. Pole seda juba ammu tundnud. Arvasin, et mul polegi mingeid lihseid seal, aga nüüd… Käin trepist nagu vanainimene. Patsutan oma pepukest ja puusakest, et hajutada tähelepanu valult. :D

Kõik on ok. Saan hakkama. :)

***
Varsti kuulete (st. loete) Aleksandrist. Ma näen ja tunne, kuidas ta hakkab kinnisideeks muutuma. Mäletan veel hästi seda vastikut tunnet Larsi tõttu. Nüüd tunnen, et liigun sama teed, aga ei oska kuidagi piiri panna. Kõik piirid, mis ma selles suunas endale sean, kõik ma ületan. See on uskumatu, millise jõuga ma oma enda elu valusaks ja keeruliseks teen. :D Jah, mul endal ei hakka hammas enda peale, kuidas saab, siis üks ülemus minust jagu. :D Ma olen metsik. Tuleb džunglisse tagasi saata. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Mõni asi on armas, naljakas ja põnev üksnes ekraanil

Mäletate “Sex and the City”, seal läks peategelane poodi ja kukkus. Nii armas. Ta tuli alati nii armsasti sellistest olukordadest välja. Mina seevastu…

Ma kardan kosmeetika-poodi minna, sest ma kardan, et nad arvavad, et ma tulin vargile. Sellepärast võtsin ma korvi, et näidata, et mul on plaanis midagi osta ja kui midagi valin, siis hoian seda korvis, et neil oleks pidev silm peal toodetel. Lisaks oli mul rahakott käes ja telefon oli ka nähtaval, et näidata, et suudan endale üht-teist lubada.

Teine probleem on see, et nad tulevad kohe ligi ja pakuvad abi. Ma olin ka selleks valmistunud. Mõtlesin umbes välja, kuidas ma küsin ripsmetušši. Aga…

Esiteks värv ripsmete jaoks, ei ole ripsmetušš, see on hoopis üks teine keeruline produkt. Teiseks tõmbasin ma oma korviga kauba koos konksudega seinalt maha. Väga piinlik oli. Müüja oli näost punane ja vait. Neid on õpetatud viisakad olema, aga seal ei saanud enam kuidagi viisakaks jääda. Ta oli väga tubli, selles olukorras. :D

Mulle sai selgeks, et sellesse poodi ma enam sisse ei astu. Aeg on nii palju edasi läinud, et ma kohe üldse ei orienteeru nende toodete vahel. Miljon potsikut ja nii sarnased. Siis on veel ripsmetušš pikendava omadusega, tihendava omadusega jne… Ma tahan lihtsat, odavat ripsmetušši, mis oleks veekindel ja puudutuskindel ning musta varvi. Nii lihtne see ongi. Ma ei tea midagi firmadest, brändidest… Ärge ajage mind nendega segadusse, ärge koormake mind selle infoga… :D

Ma ütlen, seal on terve teadus. :D Mõtlete, et need trendi-tibinad on lollid. Ma ka naersin, kui nad arutasid, et modellindus tuleks ülikooli magistriõppesse võtta. Noh, üks eriala juurde. Aga ma täitsa näen selle vajalikkust, elu on nii palju edasi läinud. Ma ei tea, kas see peaks keemia-teaduskonna juures olema või majandus või kunst???

Ma arvan, et tavaline toidupoe väljapanek rahuldab täielikult mu vajaduse. :D

***

Käisin ametiühingus jutul. Tuli välja, et mu tööleping ei vasta seadusele, selles osas, mis on ülesütlemise etteteatamise aeg. Minu lepingus on kirjas 14 päeva, aga seaduse järgi kontoritöö puhul on see üks kuu. Seega, kui ma sellega päeva raha lähen küsima, siis rakendatakse mulle karantiini (3 nädalat ilma rahata). (Jah, saan karistada, et seadust ei tunne, aga ettevõte/professionaalne pool võib kirjutada, mida tahab ja ametiühingul on ükskõik. Kaubandusseadus hoiab klienti, kui nõrgemat poolt, aga inimene kui töötaja ei ole nõrgem pool. Minu meelest olen ma see sama inimene.)

Jah. Kontoritöö on prestiižne küll, aga see on nagu abielu. Sellest ei saa enam välja. :D

Homme teeme lepingu ümber, kirjutame, et mul oli prooviperiood või muudame vallandamise kuupäeva. Jah. Mind vallandati. :D

Unustasin kirjutada…

Karjusin ülemuse peale. Ütlesin, et ta valetab mulle kuupäevade osas ja ma ei usu ühtegi tema sõna. Ta ütles, et ma alati süüdistan teisi, ma ütlesin, et vaadaku peeglisse, et ma pole veel kuulnud, et tema, milleski süüdi oleks. Alati on klient süüdi või töölised, aga mitte kunagi tema. Siis hakkas ta rääkima, et kuidas tema mind ikka on aidanud. Ma ütlesin, et ma olen täpselt sama palju vastu andnud, et oleme võrdsed. Ütlesin ka, et ta püüab minuga manipuleerida, teha nii, et ma end süüdi tunneksin, aga minuga see läbi ei lähe. Enam mitte. Ta ütles, et minuga ei saa rääkida, sest ma ei mõista teda. Ma ütlesin, et olen jah, loll, et vallandagu mind juba. Ja woi-laa, saingi sule sappa. :D

Kui läksin lahkumisavaldusele alla kirjutama, siis ütles, et olgugi, et ma temaga nii tänamatu olin, kirjutas ta minust nii ilusti sinna. Või noh, hästi erapooletu teksti, et seoses ümberkorraldustega ja töö vähenemisega vallandatakse mind või koondatakse. Ma teadsin, et see on vale. Teadsin, et see oli raamatupidaja, kes sedasi kirjutas. Küsisin raamatupidajalt üle. Ta muigas. Ütlesin, et ülemus kindlasti soovis midagi sapisemat sinna kirjutada. Raamatupidaja ütles, et ta ei kommenteeri seda ja muigas. Ma ütlesin talle “Aitäh”. Aga on ikka siga ülemus. Püüab end teiste sulgedega ehtida.

Mina ja ülemus oleme nagu lapsed, kes on kiskuma läinud ja vaena raamatupidaja on siis meie vahel ja püüab asju klaarida. :D

Mul ei olnud plaanis ülemuse peale karjuda. Ma püüdsin hästi tasa olla. Närisin nätsu, et närve rahustada, aga… Ma lähen nii keema, kui ta hakkab ajama seda juttu, et kui palju tema on mind aidanud ja millise võimaluse mulle andnud. Ta ei näe ja ei taha näha üldse, et mida mina talle andnud olen. See oli koostöö, mitte orja ja härra vaheline suhe.

Tal jätkus nii palju jultumust, et nõuda, et ma talle lubaks, et ma eales enam kontori tööle ei kandideeriks, sest ma ei saavat seal hakkama. Mingu põrgu. See segadus, mis tal seal on, ei ole tavaline kontoritöö. Kui ta suudaks suhelda normaalselt, siis saaksin ma isegi selle stressiga hakkama. Aga ta valetab kuupäevade kohta, ta manipuleerib ja elab oma tujusid minu ja teiste peal välja. Hinnang minu tööle ei sõltu mitte minu tööst ja tulemusest, vaid see on otseses sõltuvuses tema tujust.

Olen testinud. Kui tal on hea tuju, siis teda  rahuldab, kui meil on “brønd” info, olgugi, et see on 40 m meie puurimisest, aga kui tal on halb tuju, siis pean ma küsima puurmisraportit ettevõttelt. Kuid seda pole, sest torud ei ole puuritud, vaid on kaevatud ja seda tehti siis, kui ma sündisin. Seega pole mingeid dokmente säilinud sellest ajast.

Ma jälle keen.

  • Mind vallandati. See on hea. Mul oli juba sahtlis ülesütlemise dokument valmis.
  • Minu tööleping pole seaduslik.
  • Karjusin ülemuse peale.
  • Sain psühholoogi juurde aja. Mai-kuus.
  • Madsen ja Aleksander toetavad mind. Lubasid mind aidata ülemusega. Nad on nii armsad. (Töölised, kes puurivad).

Pean tegema ülemusele arhiivi või kartoteegi arvutisse. Aga tema kirjeldust kuuldes, tundub, et ta tahab, et ma talle ühe programmi ehitaksin. Seda ma küll ei suuda. Ma isegi ei tunne ühtegi kartoteegi programmi.

Excel ei sobi, sest see on liiga keeruline. Ma mõtlesin ka Accessi, aga kui Excel on liiga keeruline, siis Access ei tule kõne allagi.

Seal peab olema: aadress (linn, postiindeks, tänav), kuupäev, klient, projekti omanik, juhtmete tüüp, toru läbimõõt, pruurimis dokumendi number, puurimise pikkus, kes tegid, purimis masina number.

Info peaks kätte tulema ühele nupule vajutades (umbes nagu internetis otsingu tegemine, täidad lüngad ja data tuleb).

Ta tahab saada infot:

  1. Kui keegi teeb päringu, siis peame leidma kiiresti puurimise raporti. (Kui päring tehakse, siis antakse aadress, aga seal võib olla nt. kõrval tänava nimi, seega… ma ei tea, kuidas andmebaasile google mapi kasutamine sisse kodeerida).
  2. Soovib teada, mitu meetrit 180 mm läbimõõduga toru jaoks puuriti 2018. aasta ja siis kvartali põhiselt ja siis nädalate lõikes… Seega programm peaks suutma liita, aga peaks aru saama, et 180 mm kävad koos ja 40 mm käivad koos, et hoaks need eraldi, st. neist suppi ei keeda, ühte patta ei ei pane. (Tean Excel suudab seda, aga mitte ühe nupu vajutusega.)
  3. Tahab näha, kui palju tööd on tehtud ühele kliendile. Mitu meetrit toru on tema jaoks puuritud ja mis läbimõõtudega jne…

Andmed on puurimisraportites. Need on Exceli dokumendid, üsna standartsed, aga seal on mitu lehekülge. Mis kõige keerulisem. Need ei ole korralikult täidetud. Nt. aadressi sealt ei leia. Heal juhul leiab tänava nime ja heal juhul see klapib, aga seal võib vabalt vale linn olla (aga kui sama tänav on teises linnas ka, siis…). Ka ei leia juhtmete tüüpi. Mul oli üks raport juhuslikult lahti ja ma küsisin ülemuselt, et kust ma seda loen, milliste juhtmetega tegu on. Ta vaatas ja ei osanud vastata.

Aga otseloomulikult on töölised süüdi, need, kes puurivad ja siis raamatupidaja, kes aksepteeris sellist vigast raportit. (See oli 2016. aasta raport. Raamatupidaja alustas oktoobris 2018. a. ja üks puurija on lahkunud töölt). Aga ülemus pole üldse süüdi. Sest kõik peaksid oskama aimata, et tema tahab kolme aasta pärast teha kartoteeki, kus on juhtmete tüübid sees ja torude läbimõõdud jne… :D

Jah.. Meil on 1300 puuriraportit 2016.aastast ja 1000 keevitamisraportit 2016. aastat (need pole standardsed ja seal on üks isik kasutanud sama numbrit mitu korda. Noh, proovi teha kartoteeki, mis näeb professionaalne välja. Minu teada on dokumnedi numbril eesmärk ja see on identifitseerida, aga kui samalt isikult tuleb kolm sama dokumnedi numbriga raportit, siis… See on edapädev ja selle infoga ei suuda küll teha kartoteeki, mis näeb professionaalne välja.). Nüüd 2019. aastal tahab ülemus seda kartoteeki. Ma peaksin selle talle tegema. Küsib, millist programmi ma soovitaksin. Ma tõesti ei tea, mis tema nõudliku meele rahuldaks. Võib-olla peaksin soovitama kirikut ja Jumalat või posijat või kaardimoori…

IT-poiss suudaks üsna kiiresti Excelist data välja kookida. Teeb programmi, mis võtab esimese lehe kolmandast lahtrist info ja paneb teise programmi lahtrisse x jne… Aga… kui see puurimisraporti lahter on täitmata või pole täidetud õigesti, siis seda probleemi IT-poiss küll lahendada ei saa. Igal juhul on seal metsikult tööd. IT-poisi töö on kallis ja üks kontrorihiir, kes peab need 1300 (x 10-11 lehte) ja 1000 exceli faili avama neid lugema, data välja nokkima ja siis mõistatama, mis see aadress võiks olla? Kas linn on õige? :D See on metsikult raha ja tulemus on see, et see rasvanäpp saaks nuppu vajutada ja vaadata, mitu meetrit toru ta on puurinud aastas, kuus, nädalas. :D (Ta puurib umbes 200-300m päevas, aga ta ei puuri igapäev.) Ta saaks arvete järgi kergelt aimu. Ma arvan, et täpsem info ei annaks talle eelist/kasu. Seal on rohkem avarii kohti, etteavamatusi ja need mõjutavad tulemust oluliselt rohkem kui mingi keskmise teada saamine.

Praegu on protsess nii, et puurijad kirjutavad raporti (täidavad Exceli standard lehe). (Data sisestatakse esimest korda) Saadavad raamatupidajale. Ta vaatab üle, et seal on enam-vähem aadress peal ja märge, mis osa projektist see on, kas puuritud pikkus klapib ja kuupäevad jne. Siis kirjutab ta minu tehtud Exceli tabelisse, et see osa projektist on tehtud, mitu meetrit see oli ja kirjutab ka kuupäeva (Osa datast sisestatakse teist korda). Seda tabelit saadame aeg-ajalt oma kliendile.

Raamatupidaja saadab arve kliendile. Ta peab lisama puuriraportid kaasa. Tavalise e-kirjaga saadab ta need. (Data sisestatakse kolmendat korda. Sellel korral osa failist ja osa infost kirja teksti.).

Ja kui ma nüüd selle kartoteegi või arhiivi programmi ka teeksin, telliksin, siis oleks vaja data sisestada neljandat korda.

Iga korraga kaasneb risk, et sisestatakse valesti (see on juba 4 kordne) ja aeg… Firmale ei loo see väärtust, kui ühte datat neli korda sisestatakse.

Seega ma keskenduksin pigem raamatupidamisprogrammile. Et sealt võimalikult täpne info kätte saada.

Ma ei tea, kuidas teised ettevõtted selle probleemi lahendavad. Usun, et suurel ettevõttel oleks sellise programmi juurutamine mõistlik, aga selle ellevõtte puhul ma arvan, et see oleks liialt kulukas.

Nt. eelmisel kuul oli meil 5 puurimist. Meil on kaks masinat. Seega võib see olla natuke suurem…. Aritmeetiline kesmine on 36 puurimist kuus. Praegu on meil üks suur klient. Üks klient detsembris ja nüüd veel üks väike klient. Ühes kuus 2 erinevat klienti. Need arvud saab ka näppudel kokku lugeda.

Ma keerutan siin, sest ma pole oma mõtteid veel valmis küpsetanud. Aga…

Minu seisukoht on: tuleviku jaoks on selline kartoteek oluline, aga praegu on see liiga kulukas ja selle puuduliku dataga on tema soove/unelmat võimatu teostada. (Liiga ajamahukas). Soovitaksin mõelda raamatupidamissüsteemi täiustamise peale sedasi, et see kartoteek oleks osaks sellest ja data 2016. aastast süstematiseerida kuidagi lihtsustatult.

***

Sellised väiksed seiklused. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Must, kõik on must :(

Püüan pea selgeks saada ja end tegutsema sundida. :) Mida rohkem ma uurin ja mõtlen, seda lootusetum mulle näib sellest ettevõttest vabanemine.

Lugesin, et kui ütlen oma töö üles 12 kuu jooksul teist korda, siis päevaraha ei saa. Nüüd ma põen siin kodus. Eelmine ülesütlemine oli põhjendatud, kuid algatajaks olin siiski mina.

Ülemusele ütlesin, et kolmapäeval lähen oma ametiühinguga vetlema. Ta juba aimas, millest me vestleme seal. Küsis kui kaugel ma oma tööga olen ja andis mulle loa juba nädal nr. 4 pillid kokku panna. Oi, kui lahke temast. Aga nädal nr. 4 ma küll pille kotti panna ei saa, sest reeglite kohaselt oleks see võimalik alles nädalal nr. 5. Kuid kui ma kaotan päevaraha, siis ma ei saagi üles öelda.

Ma praegu natuke keen. Ma maksan maksu. Maksan oma ametiühingule, et too minu eest hoolt kannaks kui tööta jään. Mul on stress ja minu elu on häiritud, aga see pole piisav põhjus ülesütlemiseks.

Minu ülemus on täielik siga. Valetab mulle kuupäevade osas ja laseb meie kokkulepped üle. Ei taibanud neid kirjalikult fikseerida.

Mina ju seaduseid ümber ei tee. Kui ma ei saa ise üles öelda, siis tuleb lihtsalt hästi palju haiguspäevi võtta ja ülemusega kõik kokkulepped kirjalikult teha. Eks ta natuke nõme ja ajaraiskamine ole. Aga seadus on seadus.

Ma peaks natuke arvutama, äkki on kokkuvõttes tõesti kasulikum see ametiühingule makstav raha kõrvale panna.

Ma siin kirun ennast, et selle töö üldse vastu võtsin. Nüüd olen sellega laulatatud ja ei saa kuidagi välja. :D

Mul on veel väike lootus, et saan üles öelda. Hoian sellest kõvasti kinni.

***

Käisin arsti juures. Ta hindas 2-3 minutiga mul stressi. Kerge depressiooni isegi. Sain saatekirja psüholoogi juurse. Kirjutasin talle juba. Vast vastab esmaspäeval või nii. Äkki saab minu peakene korda. Noh, natukene paremasse konditsiooni. :D

***

Proovin välja mõelda küsimused oma juristile. Kirjutan valmis töö-ülesütlemise paberi. Ja siis on veel nipet-näpet teha.

***

Ma saan hakkama. Eks näis, mis sellest kompotist välja tuleb. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Lõppeva aasta (2018) kokkuvõte

Käesoleval aastal alustan aasta kokkuvõttega natuke varem. Püüan seadistada nii, et see postitus muutuks avalikuks aasta viimasel päeval. Näis kuidas mul tehnikaga klapib. ;)

2018. aastaks püstitasin selged eesmärgid.

  1. Alustan tööd oma erialal. Töötan kontoriassistendina ühes kontoris. Hindaksin, et sooritasin selle 50%.
  2. Raamat “Vanatüdruk” 52 sissekannet. Tegin kõigest 30 sissekannet. 58%
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit. 65%
  4. Jooksen 100 päeval. Sooritasin 136%.
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Rõhk vendadel, võib-olla mõni uus sõber/tuttav reaalses elus. Sooritasin 100%. 2018. aastal olen hästi palju suhelnud. Nt. (1) Inglismaa reis (väikevenna külastus); (2) oma ametiühinguga olen suhelnud; (3) Kristenil käisin külas, töökaaslane; (4) käisin koolis ka, seal tuli suhelda (grupitööd); (5) Rune tutvumisportaalist; (6) JobCenter; (7) kaks töövestlust + praktikavestlus; (8) uus töö, pidevalt tuleb suhelda nii telefonis kui ka maili-teel; (9) Odense tööreis + ööbimine; (10) jõulupidu Kopenhaagenis + ööbimine ja pidu; (11) emaga käisime Randers Regnskov’s; (12) süsta-matk ema ja tema peikaga; (13) kirjutasin artikli, mida ei avaldatud, aga ma vähemalt püüdsin; (14) ema juubelipidu, vennad olid külas ja vanemavenna perekond; (15) Jan’ga suhtlen aeg-ajalt; (16) külastasin Madsenit (kolleegi).
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. (Säästan nii kuidas jaksan, püüan välja anda oma raamatu.) – Sooritamata!! 0%

TULEMUS: Kuuest eesmärgist kaks on saavutatud (neist üks on 36% üle täidetud). Kolm on n.-ö. pooles vinnas ja üks on täitsa saavutamata. Selle nurga alt ei ole mu aasta just eriti õnnestunud. :(

31.12.2018(1a)31.12.2018(2b)31.12.2018 Eesmärgid

Sellel aastal olid eesmärgid mul silme ees ja hoidsin terve aasta silma peal ning kätt pulsil (nii nagu ka 2017. aastal). 2018. aasta tulemus on nigel, sest kuuest eesmärgist kõigest kaks on saavutatud ja kolm on pooles vinnas. Seevastu 2017. aastal saavutasin kuuest eesmärgist 4,8 (oli üks edukas aasta). 2016. aastal saavutasin viiest kesisest eesmärgist kolm. (Tol korral arvasin, et see on kesine tulemus, aga ikka saab hullemaks minna). :D

Kuigi matemaatiline tulemus on kesine, olen ma oma aastaga rahul. See oli üks ütlemata tormine ja muutuste rohke aasta. Ütlesin oma töö üles (kalavabrikus), läksin kooli, olin töötu ja proovisin kätt täiesti uuel alal. Lisaks sellele kasvatasin oma stressi ja tegelesin selle leina ja ebameeldivate tunnetega, mida olen ikka ja jälle tahaplaanile surunud.

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Ei niitnud eriti muru.
  • Suhtlen jätkuvalt Jan’ga, uusi sõpru pole.
  • Joonistamine.  8 tk. (2017. aastal 18 tk).
  • FB-s on 106 sõpra (seega lisandus aastaga ca. 6). Minu postitus sai 30 like’t ja teine postitus sai 12 like’t. Sünnipäeval 32 post! Sellel aastal elasin rohkem päris elu. :D
  • Sahtlis on 3.800 DKK, rahakotis 308 DKK, pangaarvel 15.322,09 DKK ja Eesti pangaarvel 190,14 EUR (1.420,35 DKK). Seega 2018. aastal on mul kokku 20.850,44 DKK. 2017. aastal oli 20.036,96 DKK. Seega olen aastaga väärtust kasvatanud ca. 800 DKK. :D (Aga kui võtta arvesse, et ostsin S-le auto ca. 30.000 DKK, läpakas 3.333 DKK ja toetasin tema sünnipäevapidu oletan, et 15.000-25.000 DKK. Käisin Inglismaal ja olin kolm kuud ilma igasuguse sissetulekuta. Ma olen rahul. Vähemalt pole ma miinuses, pärast seda tormist aastat.) :)

***

Minu aasta (2018) arvudes:

  1. Töötanud: 134 päeva (2017.a. – 211; 2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: ca. 25-28; 2 töövestlust + 1 praktikavestlus (2017.a. – 0; 2016.a.23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 136 korda (2017.a.116; 2016.a.99; 2015.a.119)
  4. Crush: Lars?! (2017.a.Lars; 2016.a.Lars; 2015.a. – 0)
  5. Õppimine, haridus: 50 päeva + 2 eksamipäeva s.o 2 kursust + 1 haridus: 1) Projekti juhtimise tutvustus 2p; 2) Valgustav kursus privaatmajandusest 3p; EUS – kontor 45 päeva + eksamid (2017.a. - 1 kursus + 1 haridus; 1) Keeltekool DU3 – lõpetatud; 2) Hügieenikursus (ühepäevane))
  6. Blogi postituste arv: 62+uusaasta postitus (2017.a.111; 2016.a. - 207; 2015.a. 257)
  7. “Postituste” arv manuaalses päevikus: 22 s.o 21% vihikust 41,5 lk 192 lk-st (2017.a.21 ca. 1/4 vihikut; 2016.a.61 ca. 0,5-1 vihikut; 2015.a.166 ehk 3 vihikut)
  8. Minu raamat (taani keeles): 30 sissekannet (2017.a.44; 2016. a.14 sissekannet s.o. 14 lk-d)
  9. Loetud raamatute arv: 5. (2017.a.13,5; 2016.a.51)

(1) “It’s Rising Time” Kim Kiyosaki.; (2) “Rich Dad’s Cashflow Quadrant” Robert Kiyosaki. (3) “Emotional Intelligence Mastery” Eric Jordan.; (4) “Emotional Intelligents” Daniel Goleman.; (5) “Beating the Street” Peter Lynch koos John Rothchild. – See on veel pooleli.

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

  1. Nutsin tööl 3. kord. Nõudsin enda vallandamist. 17.01.2018. Draama, draama. :(
  2. Külastasin audiitorteenust pakkuvaid ettevõtteid. Küsisin praktikat. Tulemus: praktikakohta ei saa, sest liiga kõrge haridus ja tööd ei saa, sest kogemust pole. (Kibe pisar). :(
  3. Identiteedi-kriis. Täitus 3 aastat Taanis. Pole juba ammu nii kaua ühekoha peal passinud/püsinud. :) Vajan muutust.
  4. Veebruar: Lars on jätkuvalt mõtetes. Tüdimus kõigest. Tahan muutust. Haletsen end jälle. :( :( :(
  5. Üks kolleeg ütles: “Ta on sitt, kui ta nutab.” Jutt käis minust. Kirjutan postituse sellest oma FB seinale. Järgmine päev on kõik minuga väga viisakad ja toetavad. Väike ajutine võit. :)
  6. Mõttetera 1: See, et nad mind rumalaks peavad, ei tähenda, et ma rumal olen, see tähendab, et nad ei tunne mind.
  7. Istun Larsiga samasse lauda. Ta hakkas end peitma laos. Küsisin, kas minu pärast ei istu enam lauas. Ta vastab “jah”. Taas mingi tobe selgitus. Kusjuures ma isegi ei palunud selgitust. :(
  8. Inglismaa reis 20.-27.02.2018. Külastan oma väikevenda. Olen kohutav seal. Mul on halb tuju ja tunnen end kohutavalt rumalana. :(
  9. Märts: Lars kustutab oma FB või blokeerib mu. Olen löödud. :(
  10. Kolin teise hoone söögiruumi. :)
  11. Aprill: Larsil uus pruut, pediküür. :(
  12. Aprill: Pikalt haige (meeletu nohu ja vist palavik) ja nädal aega isegi kodus. :(
  13. Mai: Tunnen end äratõugatuna. Mind ei taheta, olen jalus ja üleliigne. Mõistan, et olen vaimselt haige ja vist vajan abi.
  14. Olen tüdinenud inimestest ja suhtlemisest. :(
  15. Otsustan, et ma pean mõtlema rohkem enda peale. Ole rohkem “bich“. – See on mul isegi õnnestunud, kuidagi väga loomulikult tuleb juba välja (viimasel ajal). :)
  16. Mai jätkuvalt: Rune “Single”-st. Kirjutame pikki kirju, siis kirjutan midagi tobedat ja ta hakkab mind eirama. :(
  17. Privaat-raamatupidamisega sain korraks joonele. :)
  18. Süsta-matk 19.05.2018. Tohutult mõnus elamus ja füüsiliselt raske. :) :) :)
  19. Külaskäik Kristenil (töökaaslane).
  20. Juuni: Nutsin tööl 4. kord (27.06.2018). Andsin lahkumisavalsuse. :(
  21. S-i juubelipidu. Vennad tulid külla. Ma ei suutnud sotsiaalne olla. Minu jaoks oli liiga palju inimesi. Vanemal vennal oli pere kaasas. :( :( :(
  22. August: Koolipingis jälle. :)
  23. Oktoober: möödus aasta esimesest portree-pildi joonistamisest.
  24. November: olin töötu, natu üle kuu aja.
  25. Kirjutasin artikli kohalikule ajalehele ja saatsin ära, aga nad pole vastanud ega avaldanud seda. :(
  26. Leidsin psühholoogi – nüüd on vaja veel ühendust võtta.

***

Blogi postituste kokkuvõte:

  1. Jätkuvalt olen blond ja elan teisel korrusel.
  2. Stseen kontoris. Nutan ja nõuan vallandamist. 17.01.2018. :(
  3. Küsisin tööd audiitorettevõtetest. Ootamatu külastus. Tubli, et tegin. :) Tulemus null. :(
  4. Jaanuari keskpaik: ikka veel pole (aasta) eesmärke. :(
  5. Minu disainitud “ajutised” märkmikukaaned olidki terve aasta. :)
  6. Veebruar: 11.02.2018 kasutasin esimest korda (oma nuti-)telefoni tervise app’i jooksmisel. Nüüd kasutan seda regulaarselt. :)
  7. Nädal Inglismaal. Väikevennal külas. Iga päev päike. :) Raskusi inglise keelega, halb tuju, olin hilinemas lennukile (nii minnes, kui tulles). Kusjuures tulles oli lumetorm Inglismaal. :( Märksõnad: Manchester, Liverpool, Chester, Snowdon (Wales), Traffeord Center, Knowsley Safari.
  8. Mõttetera 2: Oleks ma teadnud, et nii raske on seda taluda, siis poleks teinud. Aga hea on, et ei teadnud. Vahel on hea olla loll/naiivne. Proovin/katsetan asju, mis näivad normaalsetele inimestele võimatuna.
  9. Jan luges mu mõtteid või soove. Ta valis komöödia, kus näitles Adam Sandler. :)
  10. Vahetan sööklat. Lars ja tema kanakari võitsid. :(
  11. Märts: õhtused kurused. “Pojektijuhtimise tutvustus”; “Valgustav kursus privaatmajandusest”. :)
  12. Tegin oma hipi-püksid valmis. :)
  13. Mõttetera 3: Põhi tuleb ära fikseerida, alles siis saab kindlalt edasi liikuda.
  14. Digi-elav jälle. Uuendasin ID-kaardi tšertifikaate, eelviimasel päeval. :)
  15. Aprill-mai: Ülikooli diplomite hindamine. :)
  16. Aprill: Väga haige. :(
  17. Vaatasin koos Jan’ga “50 halli varjundit” (kõik kolm osa).
  18. Mai: Süstamatk. Väga põnev. :) :) :)
  19. Rune “Single”-st. Vahetame pikki kirju. :)
  20. Kristen, töölt. Külastan teda (2 korda). Vestleme. Harjutan taani keelt. :)
  21. Otsin enesekindlust, erialast tööd ja rahu hingele. Tunnen end väärtusetuna, ebaolulisena. Tunnen, et olen teistel jalus. :( :( :(
  22. Juuni: Nutsin tööl 4. kord (27.06.2018). Tööl lõikasin end. Olen vist põhjas, aga siit saab vaid ülespoole liikuda. :(
  23. Lahkumisavaldus kalavabrikusse. :)
  24. August: Taas koolipinki. 10 korda raskem kui ma arvasin.
  25. Töövestlus Taani maksuametis “Raha paigutuse spetsialist”. :) :) :)
  26. Koolis minu suhtes natukene negatiivne hoiak. :(
  27. Avastus: õppimine (1) “info-sisse”-protsess (ühesuunaline kommunikatsioon) vs. (2) “info-vahetus”-protsess (kahesuunaline kommunikatsioon).
  28. Jätkuvalt probleem madala enesehinnanguga. :(
  29. S on südamest tänulik (midagi täiesti uut). Ostsin talle uue läpaka, et motiveerida koolipinki minemist. :) S lõpetas kursuse väga hea tulemusega. Mul on õppimise haigus, olen õppimise usku. :)
  30. Ei leia tõendeid oma vaimsele puudele. Tajun, et midagi on valesti, aga mis, miks, kuidas sellele puudele lähenema peaks. :(
  31. Oktoober: Sain koolikesega ühele poole. Lõpetasin kontakttundide osa ja sain head hinded. Olgugi, et teekond oli pikk ja vaevaline, olen ma nüüd siin ja üsna võidurõõmus. Pärast esimest päeva läksin ma nuttes koju, sest ma arvasin, et see on ületamatult keeruline minu jaoks. Olin ju põlistaanlaste keskel, programm oli tihe ja keeruline ka nende jaoks, mis siis veel minust rääkida. :) :) :)
  32. Raskused esimesel töötuks jäämise nädalal. Ametiühing tahab rakendada karantiin-perioodi. Võidan oma ametiühingu. Jeiii!!! :) :) :)
  33. Ma tunnen, et olen nagu mingi naljanumber neile. Kõigile lükata ja tõugata. :(
  34. Saatsin artikli kohalikku ajalehte (23.11.2018). Seda ei avaldata. :(
  35. Vana Ford Focus vanarauaks ja meie õuele kolib uuem Ford Focus. :)
  36. Leidsin psühholoogi, aga ma pole veel ühendust võtnud.
  37. Ütlesin praktika ära ühes keerulises halva mainega ettevõttes.
  38. Novembri lõpp: Alustasin tööd ühes väikses ettevõttes. Kontoriassistent. Otsin torusid ja juhtmeid. Ettevõttes on tohutu kaos. Mul on vastakad tunded selle suhtes. Ülemus on väga probleemne isiksus ja ebastabiilne.
  39. Elamus: Töö-reis, komandeering Odenses. Ilus linn. H.C.Anderseni linn. Ööbisime seal. :)
  40. Elamus: Jõulupidu Kopenhaagenis. Fantastiline elamus. Hotellituba 14. korrusel. Imeline vaade üle Kopenhaageni. Väga peene õhtusöök ja oivaline show. Tants ja muusika… :) :) :)
  41. Detsember: Ma ei ole oma tööga üldse rahul. Plaanin üles öelda jaanuaris 2019. Olen nutnud tööl juba 2 korda. :( Ülemus ütles, et vallandab mu, kui leiab kellegi minu asemele. Ma pean selle uue välja õpetama. Loodan, et ta teeb seda.

***

Eesmärgid 2019. aastaks:

  1. Alustan tööd oma erialal. (Kontori töö: raamatupidaja assistent, finantsassistent, audiitoriassistent vms.)
  2. Raamat “Vanatüdruk” 26 uut sissekannet + 52 käsitsi kirjutatud lehekülge kirjutan arvutisse (kaks lehekülge igal teisel nädalal).
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit.
  4. Jooksen 100 päeval.
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Lasen end elul üllatada.) :D
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Kasvatan oma sääste. Eesmärk on, et see on suurem või võrdne 450 EUR + lisassissetulekust (nt. tellimus-joonistamine, lisatöö, piltide müük, tekstide müük) saadud raha. Mõte selles, et lisaraha ei kuluta omatarbeks. (Hoian seda kullas, hõbedas või sularahas). See 450 EUR pean tagasi teenima (see on libisenud pere toetamisse). :(

01.01.2019(1)

Näete! Juba seina peal. :)

 

Rubriigid: Minu eesmärgid | 2 kommentaari

Püüan mõtteid koguda

Täna oli plaanis oma raamatukest kirjutada, usinalt. :D Jah, pole veel alustanudki. Vabad päevad lähevad nii kiiresti.

Ma olen mitmeid kordi viidanud, et vajan vaimu abi ja peaksin seda otsima jne… Ma panin endale aja oma n.-ö. perearsti juurde ja kirjutasin märkusena, et tahan psühholoogi ja lisasin ka, keda. Psühholoogi nime kirjutasin. Noh, et oleks kindel. :D Nii minulik.

Kui töötu olin ja läksin vestlusele. Üks konkreetne vestlus, mida ma kaua aega ootasin. Selle vestluse mõte oli, et JobCenter hindab minu tööotsimisi ja annab nõu, kuidas edasi. Ma ladusin oma info lauale ja ideed. Minu nõustaja oli vait ja lõpuks tõdes, et ma olen tegutsenud väga sihikindlalt ja mul justkui on plaan olemas, et ta ei oska küll midagi enamat soovitada.

Mul on juba ka psühholoogile tekst valmis. Täpselt nii! :D

Jah, jaanuari keskpaiku lähen perearsti jutule, et saada n.-ö. saatekiri konkreetse psühholoogi juurde (minu valitud) ja mul on valmis diagnoos, mille psühholoog peaks tuvastama. :D Noh, ta ju ei tunne mind, seega ta ei tea, mida ta leidma/diagnoosima peab. :D Õnneks on tegu vaimu-arstiga, seega ei tohiks minu tegevus probleeme tekitada. Ta saab kohe aru, et minuga ei ole kõik korras, et pööning vajab korrastamist. :D

***

Muidu ikka vaikselt. Teen nipet-näpet. Mulle jõulud ei meeldi ja neist lugu ei pea. Kassile unustasin kingituse anda 24. detsembril. Seega antsin täna, aga ta ei teinud sellest suurt numbrit. Eile nätuke laamendas ja nõudis midagi, aga ta polnud piisavalt konkreetne, seega ma ei taibanud, et jõulukinki ootab. :D

***

Nüüd püüan keskenduda oma raamatule ja mõtteid koguda. Olen oma peas teinud selle keeruliseks, seega alateadvus väldib seda. Otsib alati mingi teise tegevuse. Njah…

Raamat seiskus keerulise koha peal. Minu jaoks keeruline. Peategelane sai lapse. Istub jätkuvalt sünnitusmajas, sest mul pole olnud viitsimist teda sealt välja kirjutada. (Kui sa mõistad, mida ma mõtlen.) ;)

Tal on abikaasa (kes on laste (kaksikud poisid) isa) ka seal. Kõik on ideaalne, aga liiga kaugel minu elust ja kogemusest. Ma ei tea, mida inimesed pärast sünnitust teevad. Mis need lapsed on? Ja üle-üldse on pereelu natuke igav, et raamatut kirjutada (liiatigi veel fiktiivne pereelu). :D

Nüüd ma siin püüan välja nuputada, kuidas nad koju lähevad ja mida nad nende kahe põrgulisega peale hakkavad. Läheb ju veel paar aastat enne kui kullesed rääkima hakkavad ja midagi natuke huvitavamat teevad.

Praegu on see nunnutamine ja beebi-piltide tegemine ning postitamine, aga raamatus ei saa teha või esitada pilte fiktiivsest perest. Äkki peaksin tegema raamatus fiktiivseid säutse ja FB postitusi. :D Not!! :D

Ma mängin mõttega, et peategelane varastatakse ära või lapsed varastatakse ära või midagi nii. Siis oleksin sellest väiksest tobedast “probleemist” prii… Kust mul küll tuli see tobe mõte peategelane rasedaks kirjutada ja sünnitama viia. :D Vahi vopsu.

Tegelikult tahaks juba uut raamatut kirjutada. Mingit krimi. Ketran seda mõtet ka peas. Kuid ma arvan, et parem oleks, kui jääksin ikka oma vana külge. Püüan siia sisse need krimi mõtted kirjutada. Koolis kasutasin seda taktikat. Nad nimetavad seda kreatiivsuseks. Ma olin liiga kreatiivne. :D

Me pidime poliitikast kirjutama. Ma kirjutasin presidendist ja tema perest, lastest armukestest. Mind köitis draama ja armastuse-teema rohkem. :D See oli muidugi nali, üks näide. Ma ei mäleta, mida ma päriselt kirjutasin. See kooli-aeg oli ju väga ammu. :D

***

Vaikselt küpsetan ka aasta viimast postitust. See peaks ikka tulema. Järgmise aasta eesmärke ei tea. Pole eriti midagi. Vähemalt midagi uut pole. Vast jäävad need samad. Sellel aastal ma neid nagunii ei saavutanud. :D Mis valesti, see uuesti. Jah?! :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

See nädal oli reisimise mõttes rahulikum

Sellel nädalal ma ei reisinud. Seega oli rahulik. Aga tööl tegin natuke lärmi. Mul ei ole kohe üldse selle ülemusega klappi.

Teate ju seda, et kõik inimesed ei sobi kõigi inimestega kokku. Ma olen üldiselt rahulik inimene ja hästi leplik. Kuid seda kõike teatud punktini. Ja kui ma juhtun kokku inimesega, kes ei saa aru, kus minu kannatuse piirid asuvad, siis ei saagi sellest midagi välja tulla. :D

Ma ei hakka oma stressist rääkimagi. Ma tunnen, et sellele vanale stressile tuli uus ja karmim kohe otsa. Jah. Vajan abi. Tegelen asjaga. St mõtlen sellele.

Plaanis on jõulupuhkus kasutada mõtete korda seadmiseks ja tuleviku plaanide tegemiseks. Ma kaalun tõsiselt sellest ettevõttest lahkumist. Järgmiseks aastaks teen otsuse ja panen plaani paika.

Ma ei välista, et ma siiski jään sinna. Olen varemgi teinud tagurpidiseid käike. :D Nt sinna tööle asudes. (Mis praegu tundub suur viga, aga pildid on ju ilusad. Eksju?) ;) :D

***

Ülemusel on suur stress, seda ma mõistan, aga ma ei pea õigeks, et ta seda teiste peal välja elab. Just, et ta seda minu peal välja elab. Kui on probleeme, siis tuleb nendega tegeleda. Mina näiteks kaalun psühhologi jutule minemist. Olen ühe välja valinud, aga praegu otsin viisi, kuidas ma talle lähenen. 900 DKK tunnis on natuke kirves minu mikro-palga juures. Seega loodan, et mu perearst saab mind suunata, siis saaks poole hinnaga. Või noh… ca 400 dkk tunnis, selle suudaksin üle elada (ma arvan). Aga arvestades, kui palju mul probleeme on, siis võib tunnist väheks jääda. :D

***

Võib-olla keegi on natuke huvitatud, mis probleemid mul ülemusega on, seega kirjutan natuke siia (äkki saan oma mõtted ka natuke paika ja selgemaks):

Ta muutub äkitselt vihaseks millegi peale ja siis tõstab ta häält ning hakkab suvalisi asju nõudma.

Nt. klient kurdab, et me töötame aeglaselt. Ta hoiab end tagasi ja kui kõne lõpetab, siis hakkab mulle nõudmisi esitama. Selliseid lampi asju. Asju, millest me oleme juba rääkinud ja ma olen öelnud, et ma ei saa nii kiiresti, aga ma annan endast parima. Ta on öelnud, et ma võtaks asja rahulikult (ilma stressita). Ning pärast mingit ebameeldivat telefonikõne tuleb ja hakkab nõudma: “Oled sa selle valmis teinud? Oled sa nende kõigiga ühendust võtnud? jne..”

Minu ülesandeks on juhtmeid ja torusid otsida. (Ettevõte puurib ca. 4 m sügavusel maa all, parallelselt raudteega. Sinna lähevad kaablid, tegelikult lairiba-internet, kui ma õigesti olen aru saadun.)

Kokku on 48 km. Me töötame koos ühe teise ettevõttega. Nemad kaevavad, sest igal pool ei saa puurida ja meie puurime. Seega on see 48 km jagatud väiksemateks osadeks (tavaliselt 200-300 m). Ja kaardil on märgitud, mis osad meie peame tegema.

Kui ma ettevõttega liitusin, siis nad olid enam-vähem poolega valmis. Aga aalati ei lähe kõik plaani päraselt. Vahel peame me puurima seal, kus algselt oli plaanis kaevata.

Ülemus tahab, et ma esitaksin päringu kõikide puurimis-sektorite kohta päringu. Neid on 20 või 30 plus 4-5 tükki. St olen saatnud 20 või 30 ja saanud tagasi vastuse. See toimub automaatselt. See 4-5 tükki on mul saatmata, sest ülemus soovis, et ma kirjutaksin neile, kes omavad torusid ja juhtmeid, millega me ristume.

See 20-30 päringut tootis mu e-mailile ca 100-150 e-maili. See tähendab, et päringu numbri järgi pidin need jagama õigetesse kaustadesse. Mis ise-enesest oli suur oht vigade tegemisele (mis tema ütleb, et on lubamatu). Seega kontrollisin mitu korda, et kõik saaks nii nagu peab.

Sorteerisin oma e-maili ära (2 päevaga). Samal ajal pidin ju tegema ka nende muutustega. Pidin otsima infi ekstra sektrori kohta.

Kui ma e-maili saan, siis seal on tavaliselt juhtmeomaniku joonistatud kaart. Need on erinevad ja need näitavad suuremat ala kui ma olen küsinud. Seega tuleb mul paika panna, kus on küsitud piirkond ja kas nende juhtmed jäävad meile ette. Kui jäävad ette, siis pean helistama või kirjutama ja küsima, kui sügaval nende juhtmed on või et nad tuleksid mõõtma või näitama, kus nende jutmed täpselt asuvad. (Ma täpselt ei tea, mis nad seal teevad. Vahel panevad mingi postikese püsti ja annavad info selle kohta. Teinekord räägivad puurijatega.) Kui nad saavad saata puurimisraporti, siis sealt saame ka info välja lugeda (mina ei oska nii lennult, aga töömehed oskavad).

Kujutate ette 100-150 kirja, (maa)kaarti ja 20-30 erinevat päringut.

Ülemus tahab, et ma nii kui ma e-maili saan, vaataksin ma kaarti ja kohe helistaksin juhtmeonanikule. Samas minu jaoks on see väga segadus. Ma ei suuda seda sedasi hoomata.

Pealegi ma olen juba oma e-mailid avanud ja jaganud need kaustadesse. Iga päringu kohta on oma kaust ja seal kaustas on info ettevõtete kaupa. Seega saan ma selle sama kausta kohe puurijatele edasi saata. (Teine nõue on, et puurijatel peab olema kogu info kohapeal, nt kui kontrollid tulevad või et nad näeksid, millega nad arvestama peavad jne.)

Igatahes. Mina otsustasin, et lähenen asjale päringu kaupa. Sest reaalselt puuritakse ikka veel sektoreid selles esimeses pooles. Ja siis väldin, et päringud segi lähevad.

Jah, on segane. :D

Võtame ühe päringu ja protsessi:

  1. Saadan päringu LER.dk. Pean leidma kaardilt õige piirkonna, ühe aadressi, mille kaudu ma õige sektori lähedale saan. Kusjuures pean tegema hästi kitsa triibu, sest lai triip maksab rohkem raha.
  2. Päring saadetud, siis ettevõtted (peamiselt automaatselt), saadavad oma kaardid. Neil on 3 päeav aega seaduse järgi, aga tavaliselt teiseks päevaks on kõik saatnud. Mõni saadab viimasel minutil. Tavaliselt saan 7-10 kirja/vastust.
  3. Mõni üksik ettevõte kirjutab, et neil selles piirkonnas juhtmeid pole. Aga enamasti saadetakse kaart ja ma pean siis, seal otsima selle piirkonna, mille kohta ma küsisin ja siis vaatan, kuidas, mis värviga nad oma juhtmeid märgivad ja kas need jäävad meile ette või mitte. Kui jäävad ette, siis pean ühendust võtma ja uurima, kui sügaval need on. Neil on aega 5 päeva, et vastata. (Jah, see teeb kokku 8 päeva ja kui nad pole vastanud mu küsimule, nt on kirjutanud mingit umbluu asja, siis küsin ma uuesti ja siis on neil jälle see 5 päeva.)
  4. Pean kõik kaardid välja printima ja märkima peale, kus ristuvad ja kus meie puurima ja mis kilomeetritel see sektor asub. Kõik tuleb dokumenteerida digitaalselt ja paberil (paebrid lähevad puurijatele). (Printer on mega aeglane ja mõni saadab oma kaardi 10-22 pdf-failil, kusjuures ühte faili prndib 2 minutit, kui üldse).
  5. Ideaalis peaksin ma tegema kausta, ilusad kaaned ja vahe lehed ja sisukorra välja printima ja värki, aga sellele ma ei mõtlegi.

See oli nüüd üks päring, aga mul on neid 20-30 nüüd. Ma arvan, et 30… Vahet pole. Igatahes palju.

Number 1 on tehtud kõigi 30-jaoks ja digi kaust on ka tehtud, aga kaarte pole vaadanud ega välja trükkinud. (4-5 päringut, seda number 1 pean veel tegema, aga need on projekti lõpus. Ülemus ütles, et las need jääda veel. Aga väga vabalt võib olla, et nt homme pean ma andma aru nende kohta.) :S

Minu plaan oli läheneda päringu kaupa ja teha punktid 2-4 ning märgin lehele kõik kellega ristub (iga päringu kohta). Pärast vaatan oma märkmeid ja saada ühe kirja ettevõttele. Nt. telekomile saadan kirja, et me ristume teie jutmetega vaadate järgnevaid päringuid. (Otseloomulikult skännin vaatamise ja joonistamise käigus kaardi tükikese arvutisse ja saadan selle…).

Aga ülemus soovib, et ma läheneksin ettevõtte kaupa, aga kui mul pole ülevaadet, millistel päringutel me selle telekomi juhtmetega ristumi, siis teen ma tühja tööd avades iga päringu kausta ja trükkides välja ühe tüki kaarti, joonistaksin ja skänniksin sisse… Päeva lõpuks tuleks kõik välja printida… (Ületundide eest ei maksta.)

Igatahes… Ülemus muudkui tahab ja tahab, kuid ta hakkab reaalsust kaotama. Printer ei suuda nii palju ja nii ruttu printida. Plus, minu võimetel on piirid. Pea väsib ära, päev otsa neid kaarte vaadates ja uurides ja joonistades. Päringu numbrid muutuvad, kilometreering (sektrorid muutuvad), aadressid ja ettevõtted… Keel on ka võõras (ikkagi vaevalt 3,5 aastat keele praktikat).

***

Tundub palju. Eksju? Vähemalt mulle tundub palju. Aga see pole veel kõik.

Kui ma tegelen selle suure projektida ja mu laud on kaetud erinevate päringute ja kaartidega, siis tuleb ta, et homseks on vaja see sektor uurida ja (teisipäeval 11/12 ütles) esmaspäevaks (17/12) see.

See tähendab, et kogu selle jama keskel kaks uut päringut ja kaardid KOHE välja printida ja joonistada ja kirjutada, helistada ettevõtetele. Ta andis mulle ühe päeva (aga loogika kohaselt on mul vaja minimaalselt 8 päeva. Arvestades, et alles alustasin ja keelt ei oska, siis võiks olla ju õppimise ja arusaamatuste lahendamise aeg ka.) Ja teise jaoks 3 päeva, sest see polnud hommik, kuna ta info andis, see oli keskpäev.

See pole veel kõik. Olin vait ja mõtlesin, et see on suur väljakutse, aga ma annan endast parima. Jätsin lõuna söömata jne… Pingutasin nii, et nina tatine peas.

Telekom ütles, et nemad ei tea, kui sügaval juhtmed on. Palusin, et nad kellegi välja saadaksin. Nad saatsid, aga 19/12, seega kaks päeva hiljem, kui meie puurime. Neil on täielik õigus selleks. Läksin koheselt ülemuse juurde ja andsin info edasi ja küsisin, mis me teeme.

Ta käskis mul sinna veel helistada ja küsida ning uurida miljonit asja. Aga nad olid resoluutsed. Läksin uuesti ülemuse juurde (sest ta ütles, et ALATI tule ja küsi, kui sa ei tea, mida teha…). Jah.. Ja mis oli tulemus.

Ta võtab mu mapi kätte, lajatab selle lauale ja ütleb, et sellel ei ole midagi väärt, kui mul pole kõiki andmeid, et see on prügi. Kõik minu töö on prügi, sest mul pole kõiki andmeid. Et selle võib prügikasti visata. (Seal on 11-12 ettevõtet, kelle kohta mul andmed oli kogutud). Ja siis lisas, et selle pärast me peamegi töötama kaks nädalat ees puurimisest ja küsima juhtmete sügavust kohe.

Selles kohas ma vihastusin. See sitt andis selle sektori mulle kõigest 3 päeva varem, kuid ta teab väga hästi, et mul läheb 8 päeva (see telekomi ettevõte kasutab oma seadusega ettenähtud aja maksimaalselt ära ja seda teab ülemus väga hästi). Ma jätsin oma lõuna söömata. Stressasin mitu päeva. Tegelesin nende kahe muutusega ja selle suure projektiga sama aegselt. Noh, üks sai nii kaugele, et mul polnud enam midagi teha, siis võtsin järgmise asja käsile… Mu pea valustas juba keskpäevaks, sellest intensiivsest tööst (ei kurda, märgin ära vaid).

See polnud veel kõik. Ta küsis, kas ma olen kõigile nendele teistele kirjutanud. Need 100-150 kirja (20-30 päringut). Ma ütlesin, et ma tegelen sellega nende teiste asjade vahepeal. Ta hakkas jälle rääkima, et selle pärast me peamegi kaks nädalat ees olema…

Ma nutsin. Ütlesin, et soovin, et ta vallandaks mu. Ma ei saa nii kiiresti töötada. Ma ei saa hakkama. Ta ütles, et ta ei vallanda mind. (Pärast ütles, et ma võtaksin rahulikult. Tean, et sellel lausel pole mingit väärtust, sest varsti tuleb ta jälle mingi muutusega, annab mulle vaid 1-3 päeva, et teha tööd, milleks kulub 8 päeva ja mitte minust olenevalt.)

Ütlesin, et ma vajan seda 8-14 päeva, et soovin, et ta mind varasemalt teavitaks muutustest. Ta ütles, et tema ei tea. Kopenhaagen otsustab ja tema ei saa midagi sinna teha. Krt… Mina ka ei saa.

Ma tõesti tahtsin talle virutada. Võib-olla maailm ongi selline, et raha järgi tuleb roomata ja siis peab terve ettevõte roomama. Ma ei tea. Aga siis pole mul küll selles maailmas kohta.

Tegelikult ei ole nii. Kui ühed peavad roomama, siis nad teevad ju seda kellegi ees. Seega tuleb mul end paigutada sinna telekomi või meie kliendi juurde (Kopenhaagenisse) tööle. Siis ei pea ma kellegi nõrkuse tõttu roomama ja oma haridust täis tegema. (Meie ettevõtte üle naerdakse, sest me jääma oma päringutega hiljaks.)

***

Kas suutsin näidata, mis pärgus ma töötan. Palka saan vähem kui kalavabrikus. Tegelikult ka.

Ülemus ütles, et ma peaksin talle tänulik olema, sest ta andis mulle võimaluse, et keegi ei tahaks mind palgata, sest mul puudub kogemus. Mingu põrgu. Maksuamet tundis mu vastu huvi (enesekindlusest jäi puudu, selliste närakate pärast mu enesehinnang nii madal ongi) ja samal päeval, kui läksin tema juurse vestlusele, sain kutse töövestlusele Fredericias (aga siis oleksin pidanud elamist hakkama otsima. Olin juba sellele nõmedikule oma “ja” öelnud ning oletasin, et (päeva lõpuks) rahaliselt jääks mulle sama kätte.

***

Samas nad ütlevad, et kõik, mis ei tapa teeb tugevaks. Seega, minust saab kord tugev inimene. :)

Vahel mõtlen, et see oli viga. Aga ma ei saa seda muuta. Ma ei saa minevikku muuta. Seega teen tulevikuplaani. Äkki ütle üles. Äkki survestan teda mind vallandama… Vaatab!

Sai pikk kirjatükk jälle. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Crazy nädal oli

Esmaspäeval (03.12.2018) läksin tööle. Kaks tundi olin töötanud, siis ülemus küsib: “Kas sa tead, et meil on reedel firma jõulupidu?” Ütlen, et sellest ei tea midagi. Ta ütleb, et see toimub Kopenhaagenis (Tivolis lõunasöök ja õhtusöök Cirkusbygningen’s) ning ööbime hotellis. Firma maksab.

Minult ei küsitud, kas ma saan ja tahan tulla. Mulle lihtsalt öeldi, et firma pidu ja kõik. :D Ma panin, siis oma kalendrisse.

Pool päeva olin töötanud, siis ülemus ütles, et kell 16 sõidame me Odensesse. Vaatame, kuidas poisid töötavad. Saan ülevaate tööst ja ettevõttest. Ööbimine hotellis. :S Minu huulilt kostus ebakindel/häbelik”ok”.

Tuletan meelde, et olin seal töötanud kõigest kolm päeva. Esmaspäeva (03.12.2018) hommikul läksin tööle mõttega, et nüüd on ülemus ka majas, et on kellelt küsida. :D Aga poole päeva pealt tulin kiirustada koju, et asju pakkida. Et minna Odensesse, koos ülemusega, keda kohtasin kolm tööpäeva tagasi töövestlusel (ja pärast seda sõitis ta Poola jahile).

Kõhus keeras ja olin hästi skeptiline (mõtlesin, et kasutab oma positsiooni, et mind “vallutada”, “allutada”, “alistada” ..), et ju tal on mingi seksuaalne plaan minuga.

Võib-olla plaan oli, aga mul oli oma isiklik tuba ja oma käed hoidis ta minust eemal, aga komplimentidega külvas mu üle. :D

Capture.2JPG Capture Capture1JPG

***

Pilte tegin ka natuke, aga kui need tulevad, siis tulevad hiljem.

Kõik läks hästi ja suur rõõm on jälle kodus olla. Mulle reisimine ei meeldi. Tahaks tööd teha. Lihtsalt tööd teha. Mina ja minu töö, vaid me kaks.

***

Minu esimene täistöönädal ja juba ma veetsin kaks ööd hotellis, kodust väga kaugel. :D Mõni oleks õnnega koos. Ma kardan järgmist nädalat.

Pidutsemine ja reisimine… see selleks, aga kontoris oleme tööga maas ja mina olin kaks päeva kontorist eemal, seega olukord on veelgi hullem. :(

Aga kuidas öeldaksegi: “Olukord on hull, aga mitte lootusetu.” :D Homme puhkan ja ülehomme vaatan, mis saama hakkab.

Jul1 Jul2 Jul3 Jul4 Jul5 Jul6

Söömine ja meelelahutus: Cirkusbygningen Wallmans (youtubes leiab üht-teist)

Ööbimine: Scandic København (aadress: vester søgade 6) 14. korrus.

***

Pilte on väga keeruline siia üles laadida, seega proovisin (Google) Drive. Jah… Sain mingi lingi oma kasutale. Seal on natuke rohkem pilte. Aga oluliseim on siin juba esitletud. :)

https://drive.google.com/drive/folders/1yBc0DgWVULqIwh1ePaoiFYtuFwxoJvt6?usp=sharing

***

Pildid teevad kadedaks jah?! Ma tean. Eks ma selle pärast neid siin esitlengi. Samas ma pole suurem asi pildistaja. :)

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata | 2 kommentaari

Käin tööl

Oodake veel õnnitlemisega. Ma ei tea, kui kaua nad mind seal hoiavad ja kas nad üldse palka maksavad. :D

Kõik käis väga ruttu ja ootamatult. Nagu minu puhul ikka. Ja mis kõige minulikum, tegin täpselt vastupidiselt oma tõsikindlale otsusele. :D

Alustame algusest.

Kui töötuks jäin, siis esimesel nädalal (oktoobri keskel) saatsin oma CV. Ettevõte otsis raamatupidajat (sellist, kes kõike teeks), asus mulle üsna lähedal (10-15 km).

(Ettevõte tegeleb puurimise- ja keevitamisega, samas rendib oma tehnikat ka välja. Puurib maa alla (risti ja põiki) augu, et sinna kaabel või toru surada. Võime öelda, et ehutusettevõte).

Mitte mingit vastust sealt ei tulnud. Oletasin, et ju see tähendab, et ma ei osutunud valituks. (Mis oligi nii.)

Eelmine nädal (26.11.2018 õhtul kella 16-ajal) helistas mulle Karsten. Ütles, et ma kandideerisin sinna tööle, et kas ma mäletan. Huvitaval kombel ma mäletasin ja mul oli arvutis exceli fail lahti, kust ma nägin kohe, mis ettevõttega tegu ja kuna ma sinna kandideerisin jne…

Ta ütles, et nad leidsid sellele ametikohale kellegi, aga neil oleks ühte inimest veel vaja. Teda oli raske kuulda ja ta rääkis kiiresti. Ametikoht pole ka nii päris selge. Seega leppisime kokku töövestluse järgmisel päeval (27.11.2018).

Mul oli pool õhtut aega otsida infi ettevõtte kohta. Mul polnud õrna aimugi, mis ametikohaga on tegu. Mul oli juba kokkulepe, et lähen kursusele 3.12.2018.

Leidsin, et see ettevõte on läinud pankrotti üks või isegi kaks korda. Vaatasin, et selle uue nime all, on nad töötanud kõigest 1,5 aastat, seega oli mul vaid üks aastaaruanne. See aruanne ei näinud eriti tugev välja. Samas nad ju just alustasid (uuesti). Alguse kohta oli ok, aruanne.

Ma siiski olin kindlalt veendunud, et ütlen neile “ei” või nad ise taipavad mulle “ei” öelda.

Minu tööülesandeks on otsida torusid ja juhtmeid. Jah. :D Mõnes mõttes on see ju ka raamatupidamine, aga objektiks pole raha, vaid objektiks on torud ja juhtmed. :D

Neil olid suured kaardid laual. Nägi välja nagu mingi uus põnev süsteemne mäng. Mäletate Monica “The Friends”? Ma nägin neid kaarte ja Karsten seletas mulle, et see on üks suur projekt. Näitas, kus meie (ettevõte) kaevamine, puurimine toimub. Näitas mulle programmi/veebilehte, kuhu ja kuidas päring saata. Sealt saan päringu numbri ja edasine asi käib päringu numbriga.

See programm/veebileht saadab ise automaatselt päringud kõikidele ettevõtetele, kellel on selles piirkonnas torusid ja juhtmeid ning ettevõtted hakkavad mulle saatma vastuseid ja kaarte. Minu ülesandeks on teha linnukesi sellele nimekirjale (mis ma programmist saan). Kui saan ettevõttelt A kirja, siis teen linnukese, et kiri on tulnud. (I’m lovin it.)

Ja lisaks pean vaatama neid kaarte ja kui kusagil ristub kellegi toru või juhe meie trassiga, siis pean välja uurima, kui sügaval nende juhtmed/torud on. (Tavaliselt seda kaardilt välja ei loe). Ma ütlesin, et ma ei suuda helistada, sest ma ei oska taani keelt piisavalt. Ülemus ütles, et siis võin e-maili saata. Aga see on selline ülemus, et ütleb ühte ja pärast ütleb teist ning seda kõike ilma, et ise aru saaks, et need kaks käsku on omavahel vastuolus.

Näide. Minu arvutit kasutatakse ka serverina ja sellega töötab üks inimene oma kodus. Seega peaksin ma päeva jooksul tegema arvuti vaba pausi. Ma täpselt ei tea, kuna ja kui pikalt. Ma olin esimest päeva tööl, seega ei osanud ka tööd planeerida, sest mul puuduvad konkreetsed ülesanded. Täitsa kaos on seal.

Igatahes. Tegin ära kõik, mis ma oskasin teha (millest esimesel päeval, töövestlusel rääkisime). Siis vaatasin, et rohkem ei oska ma midagi teha. Arvuti on vaba. Ülemust polnud tööl ja ma ei teadnud, kuna ta tuleb. Pidin saatma SMS-i sellele inimesele, kes kodus töötab. Kirjutasin, et arvuti on vaba kuniks ülemus tuleb. (Täpsemat infot ei olnud anda.)

Aga ülemus tuli ca 15-30 minuti pärast. Andis mulle mingi ülesande ja see oli arvutis. Ma ütlesin, et ma arvan, et praegu kasutab minu arvutit see teine isik, et ma just saatsin sms-i talle. Ülemus ütles kurjal toonil: “See on sinu arvuti, sina pead seda kasutama.” Ok…

Töövestlusel ütles ta, et mina ja see inimene (kellega ma pole elus kohtunud ega rääkinud), peame ise paika panema, kuna tema saab arvutit kasutada. Ja kui me panime selle paika, siis tuli ülemus ja ütles, et mina pean arvutit kasutama. Raske juhus! :D Aga tundub, et sellega tuleb lihtsalt harjuda.

Mis ma siis tahan öelda?

See ettevõte on tohutu kaos (negatiivne), aga minu jaoks on põnev ja väljakutsuv luua sinna kaosesse süsteem. Mul on tohutult palju vaba voli (loe: võim, positiivne).

Minu palk on natuke väiksem kui kalavabrikus (negatiivne), aga ma sõidan tööle kõigest 15 min (56 min asemel). Ma ei pea riideid vahetama, ma ei pea ekstra aega varuma, sest sellel distantsil on tõenäosus, et midagi juhtub, üli väike. Ma ärkan kell 6 (varem ärkasin kell 4), koera jalutuseks pole mul aega, aga kui kell 5 ärkaksin (või 5:15), siis saaksin ka koera jalutuse võtta. Ütleme, et hommikul võidan tunni. Ma olen kodus nagu tavaliselt (kalavabriku tööga), kell 16. Kuid reedeti on lühem päev (vähemalt see reede oli), lõpetasin kell 14:30. Seega olin väga vara kodus (positiivsed asjad). (Mul pole lepingut veel, seega ei tea oma ametlikku tööaega).

Ma ei tea, kuidas selle stressiga on. See kaos tekitab natuke stressi. (Neil on raamatupidamine tegematta alates veebruarist ja praegu audiitor küsib dokumente.) Lisaks sellele on tavaliselt nii, et kui mina saadan programmis infopäringu välja, siis on mul aega 10-12 päeva, aga nüüd on töömehed tööga maas (töötavad kella 24-ni) ja mu esimene töö läks juba järgmisel päeval välja. Mis oli natuke katastroof, sest üks juhe ristus ja kui ma küsin lisainfot, siis neil on aega vastata või reageerida (nt saadavad ühe isku välja, kes mõõdab aparaadiga juhtme sügavust) 5 päeva. (Ülemus sõitis juba mu esimesel tööpäeval Poola jahile. Pool päeva närvitses ja stressis seal). :D (Lubas, et järgmine nädal saab mulle olema raske, töömahukas. Ma juba kardan.) :D

Mul on mingi tabel keevitusdokumentide numbritega ja puurimise numbritega. Teine tabel on mingite distantsidega  (kilomeeter mõõdustikus)… Ma ise ka aru ei saanud. Kui küsisin töövestlusel ülemuselt, et miks ühes lahtris ühed arvud on sulgudes, ütles ta, et ta ei tea. :D Seega ma pean tegema midagi, millest tal pole õrna aimugi. :D Ta on kohutav delegeerija. “Tee. Mul suva, kuidas.” :D Põnev ja väljakutsuv.

(Raamatupidaja on seal olnud alates oktoobri keskel. Nüüd ma näen ja töötan koos inimesega, kellega konkureerisin. Ma näen oma silmaga ja kogen, kus on minu puudujäägid.)

Ma selgitasin välja, et keevitajad ja puurijad mõõdavad natuke erinevalt. Keevitajad on täpsemad. Ühel real on sama distantsi keevitused ja puurimised, aga keevitajad kirjutavad distantsi täpsemalt kui puurijad. :D Ma saan esmaspäeval ülemust natuke valgustada. Kui tal aega on. :D

Nagu mu tekstist näha, siis selles ettevõttes on tohtu segadus.  Vaatasin, et need tabelid, mis ülemus mulle andis, on natuke vanad, sest leidsin infot, mis peaks olema tabelis märgitud “tehtud” märgisega, ei ole seda teps mitte. Seega ma ei tea, kus maal projekt paregu on.

Ma räägin, see ettevõte on nagu kullakaevandus, aga mina kaevan infot välja (kulla asemel). Mõtle vaid, kui ma projekti lõpuks olen suutnud kogu info süstematiseerida. Projekt kestab veel 2 kuud, aga ma usun, et meil läheb üle aja.

Igatahes… Kui ma seda suudan, siis olen ma saanud palka selle eest, mida mulle meeldib teha (ka vabal ajal). Kodus süstematiseerin S-i raamatupidamist ja oma raamatuid.

***

Kui olin töövestlusel, siis ülemus ütles: “Selle SAP-kursuse saad sa võtta ka pärast. Miks sul seda kursust vaja on? Su CV-s puudub töö ja kogemus.” Ma pidin temaga nõustuma ja selle pärast ma oma “jah” sõna ütlesingi. Muidugi ta ütles, et ma olen intelligentne naine ja suudan kiiresti endale asja selgeks teha. Keda siis selle komplimendiga ei ostaks!? :D

Küsisin, kunasest tööle tulen. Ta ütles, et tal oleks juba täna vaja, aga jäi jutt, et tulen järgmisel päeval (28.11.2018).

Praegu mulle meeldib seal. Olgugi, et ülemus on natuke… kuidas nüüd öelda… otsekohene, kaos ja ebaloogiline. Mulle meeldib, et seal tehakse tööd, selle suure algustähega. Raamatupidaja on naine, aga väljas on vaid mehed, seega enamus ajast tuleb mul suhelda meestega. :D Seal ei ole seda bitch‘imist. Noh, see… “Nägid kui ebaühtlane make-up tal on? Vaata, kuidas ta räägib? Ta ei oska seda sõna õigesti öelda? Ih-ih-ihhh. Ta on kuum temakese peale. jne…” Mitte midagi sellest. Seal on ainult töö, töö, töö ja hästi palju tööd.

Ma ei tea, kas nad mind seal hoiavad, kas ma olen piisavalt kiire, arukas, arusaadav ja arusaaja. :D Kui töötuks jään, siis on mulle kogu töötu-süsteem selge. Seega… ma istun seal ja kogun kogemust nii kaua kuni lastakse. Muidugi ilma palgata ei saa. Ilma palgata tuleb teised meetmed käsile võtta. ;)

Mulle meeldib tohutult, (peale selle, et lastakse 100% tööd teha,) et ma saan linnukesi teha, asju välja printida ja süstematiseerida ning kausta panna. Ma jumaldan kaustu ja süsteeme, kui iga asi on õiges kohas.

Ma just vaatasin “The Friendsi”, see lõik, kus Monica oma pulma-planeerimise märkmed välja võttis (need, mis ta lapsepõlves tegi). “Need on pulma toimumise võimalikud asukohad. Alguses tähestikulises järjekorras, siis geograafilises ja siis… üks oli veel.”

Ma tean, et nad rikuvad mu süsteemid ära. Tean, et nad tulevad mu rutiinsele toimingule vahele. Siis läheb mu süsteem paigast ära ja siis on katastroof. (Nt. “Kuule, vaata see üle. Kas see päring on sul valmis? Mis juhe selles kohas ristus? Kas oled helistanu? jne)…

Elame ja näeme, kui kaua ma seal vastu pean.

PS. Olen seal töötanud 3 päeva. :D Mul on oma isiklik võti, seega saan ise otsustada kuna ma sinna lähen ja kuna sealt tulen…

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Pole ammu virisenud siin

Ma kirjutasin ühe pika artikli või loo ja täna saatsin selle kohalikku ajalehte. Ise ka ei usu. :) Nüüd ootan vastust, kas avaldavad või mitte. Põnev!

Sellised… Ma ei oska oma tegevust nimetada. Sellised mitte minulikud impuls-tegevused annavad lootust. See on selline pisike asi, millel on pisike võimalus hästi suureks kasvada ja mu ellu oluliselt rohkem värve ja võimalusi tuua.

Kui te minust lehest loete, siis… Täna on see päev, mil ma panin selle seemne mulda. :D

***

Tööd ei ole saanud. Praktika, selles kahtlase mainega ettevõttes, ütlesin üles. Raske otsus oli. Tagasihoidlikult arvasin, et mul sujub see protsess kuidagi mõnusamalt, aga väga üle kändude ja kivide kipub minema. Kus ma selle tee kaotasin, seda ma ei tea. Äkki üle kändude saab kiiremini. :D

***

S-le ostin auto. Ford Focus 1,6 L, sellel korral bensiin ja aastakäik on 2007. Jan on mul väike ingel. Tema otsis autod välja (valida oli kolme vahel). Temaga koos käisime vaatamas ka. Tema helistas. Kauples hinna alla.

Auto hind oli 34 900 DKK. Ta kauples 31 500 DKK peale. Lisaks võeti vana Ford (romu hinnaga), seega peaaegu 3000 DKK oli vana väärtus. Kokkuvõttes, sain üle eelarve maksva auto (mul oli kogutud 30 000 DKK ja oleksin ca 6000 DKK suutnud veel juurde kaapida, kui oleks vaja läinud). Aga lõpuks tuli auto kätte alla eelarve ja vana auto sai ka jalust ära.

Ootan veel kinnitust, et vana Ford on registrist läinud. Hoiame pöialt, et jõuluks saab asi vonksu.

Enne ostmist ma veel muretsesin, et kuidas mul on meeles kõikide tehniliste asjade kohta küsida. Jan ütles, et selleks ta mul kaasas ongi, et tema küsib ja kontrollib. Tegigi nii.

S on ka autoga rahul. Sisseehitatud Navi, esi- ja tagaklaasi soendus, istmesoendused, kiirusehoidja, talverehvid all ja suvekad valukatel kaasas.

***

Saadan avaldusi ja loen, eitavaid vastuseid. “Kahjuks ei osutunud valituks…”

Vaatasin endale psühholoogi, aga otsin vahendeid. Mõtlen, kas küsin Jobcenter’st suunamist ja tasumist või külastan oma kohalikku perearsti ja küsin sealt suunamist.

SAP kursust küsisin ka. Nagu lubati, aga nüüd kui asi on konkreetne, pole veel vastust tulnud. Ehk ikka tuleb veel.

Käisin uurimas, kui palju maksab taani keele kursus, et saada see A tasemele (gümnaasiumi tasemele). See on 25 000 DKK ja aasta aega õppimist. Tea, kas peaksin S-i auto maha müüma. (Nali.) Mul pole selleks kursuseks rahalisivahendeid. Jobcenter ka ei toeta. (See oleks oluline, et saada kätte mu 1-2 aastane (kontori-)praktika, mis oleks kogemus minu jaoks.) Et saada tööd, puudub mul kogemus, kuid praktika jaoks on mul liiga kõrge haridus.

Natuke koomiline on see, et olen sattunud kuhugi süsteemi, kus kõrge haridus on pigem probleem, mille eest karistatakse. (Ei saa kursuseid, keeleõppe eest tuleb ise tasuda, praktika kohta ei saa jne…) Müstika.

Ja jaanuarist tuleb mul taas tootmistööle minna/kandideerida. :D Sinnani on veel natuke aega. Äkki ikka leidub üks ettevõte, kes näeb kõrghariduses midagi head ja kasumlikku. :D

***

Peaksin vist ka oma eesmärkidest kirjutama. Ega suurt midagi pole kirjutada. Enamus eesmärkidest ei edene.

Jooksmas käin, aga nüüd valutab puus. Kui ei jookse, siis läheb pea või mõtted väga halvaks, aga kui jooksen, siis pärast lonkan nagu vana inimene. :D Olen jätnud 3-4 vaba päeva vahele, aga ega see suurt ei aita. Mis läbi, see läbi. :D

***

Viriseda annaks veel, aga teen väikse pausi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kuidas süsteem sõidab indiviidist üle

Ma ei oskagi kuskilt alustada. Võtan kusagilt keskelt.

Minu ametiühing tahtis mind esimese asjana vabrikutööle tagasi saata, sest neiuke ei suvatsenud kogu mu CV-d läbi lugeda (meil oli juba ammu aeg kokku lepitud, seega ajanappuses ei saanud asi küll olla).

Kui selgus, et mul on magistrikraad, siis anti mulle natuke armu. Alates jaanuarist tuleb vabrikutöid ka vaadata. Kohustus on kandideerida iga nädal kahele tööle. Kui töökuulutusi on, siis PEAN kandideerima neile. Aga mul on “õigus” vaadata lisaks ja külastada erinevaid ettevõtteid.

Sõna “vabrikutöö” tirib mu silmad vett täis. Mul on trauma sellest. Jah, olen nõrk, loll, sitt jne… Aga kas minusugusel maltsal ei ole siis ka õigust eksisteerida. Olen väga tundlik inimene ja ei suuda olla alati kaitses. Eriti raske on minna kaitsesse selle vastu, kelle olen endale natuke lähemale lubanud, sest ma ei tea… käitus enne viisakalt.

Praegu ma tunnen näiteks, et minul pole üldse õiguseid. Teised võivad mind sitaks nimetada, võivad mind alandada jne… aga mul pole õigust sellele reageerida ja oma tunded pean salaja padja alla panema.

***

JobCenter’s öeldi mulle, et nad kaitsevad mind seetõttu nad mind ühte konkreetsesse ettevõttesse praktikale ei luba. Aga tegelikult. Kui see ettevõte mulle tööd pakub, siis PEAN ma selle vastu võtma. Olgugi, et ettevõtte on kahtlane. Ei, neil on minust ükskõik. Süsteem ei hooli ja inimesed peidavad end süsteemi taha.

***

Ma olen sellest süsteemist väsinud. Ma olen selle süsteemi kohaselt küsinud nõu, aga siis nad muudavad süsteemi nii, et see sama süsteem sõidab minust üle. Jah, olen rumal, võtsin süsteemi nõu kuulda ja ämbrisse ma astusingi.

Võiks ju süüdistada Taani (kuning)riiki, aga tean, et Eestis on see sama moodi. Olen omal nahal tunda saanud. Teen oletuse, et see on igal pool nii.

Ma olen alati arvanud, et kui mängid reeglite järgi, siis ebaõnnestumise ohtu pole. Aga tuleb välja, et on sama suur oht ebaõnnestuda nagu reglite eiramise puhul. Lihtsalt reeglite järgi mängides kaotan ma rohkem. Olin valmis osa hüvedest loovutama, sest arvasin, et reeglite järgi mängides on riskid väiksemad, olen n-ö. kindlustatud, aga ei ole.

Nüüd juba kalkuleerin, et ametiühingule antud raha oleksin võinud hoida endale. See on üks kasutu organ. Riiklikud maksud… tobe eksole… Mina töötan nina tatine peas, talun solvanguid ja mõnitamist, maksan makse ja siis üks grupp taanlaseid otsustab, et nemad tahaksid ekstra toetust saada ja premeerivad end 112 miljoni Taani krooniga (mitme aasta peale jaotatult, aga siiski). See on ühe väikse riigi riigieelarve. (Vihjan Britta Nielsen).

Ma olen nii väsinud, et mina pean koguaeg end tõestama, oma haridust tõestama jne… Samas riik seda ei tee (olgugi, et mul on täiega õigus selle riigi pädevuses kahelda; ettevõte ei tee seda, olgugi, et mul on kuhjaga andmeid, et see ettevõte ei ole vastutustundlikult käitunud).

Ma olen sellest jamast lihtsalt väga väsinud juba. Kaua sa ikka jaksad niiviisi. Ma hakkan vist peast vanaks jääma, sellele vihjab tõik, et need teised on nii rumalad, nii lollid, nii kitsasilmaringiga.

Vahel tekib kiusatud nihverdada end kusagile riiklikkusse üksusesse, sinna süsteemi taha, et siis sõita nendest teistest lihtsalt üle nagu nad teevad seda minuga.

***

Ma olen olnud positiivne. Vägagi positiivne, aga minu meelest on seda sitta nüüd liiga palju. Ma ei usu, et see kogus, nagu mulle pähe on valatud, on keskmise inimese kogus. Ma olen ekslikult saanud 2-5 inimese jagu sitta (huvitav, mida need õnnelikud teevad, tõmbavad mõnusalt kanepit?)

Ma olen vist liiga naiivne ja lugenud liiga palju Piibli-lugusid, aga ma olen ikka arvanud, et halvad asjad juhtuvad halbade inimestega. Mina ju pole halb.

Põletan küünalt peaaegu iga päev. Aknast vaatan kirikut, hommikuti ärkan kirikukellade peale ülesse. Mida veel?

***

Nad väidavad, et nad aitavad mu tööjõuturule tagasi. Jah, seal on pikk rida igasugustest võimalustest, aga ühte ei saa ma oma kõrge hariduse tõttu, teist ei saa, sest selles väikses piirkonnas pole eriti nõudlust selle ameti jaoks (kuigi ma olen öelnud, et võin vabalt kolida või käia kaugemal tööl, sest ma jään kahe piirkonna vahele) ja mõne asja jaoks olen ma olnud liiga lühikest aega töötu.

Seega, kokkuvõttes. Ma ei saa sealt midagi. Jah, ma saan käia nendega aeg-ajalt rääkimas. Mul on võimalik nende süsteemis nuppe vajutada (väike kohustus) ja oma CV-d saata. Kusjuures nende süsteem teeb kohutava CV, see ei vasta mitte mingitele nõuetele, seega seda ma kasutada ei saa.

***

Täna on selline suur must päev. Sügismasendus vist. Eile sai liiga palju naerdud, seega tuli täna see karistus. Kuigi naer oligi juba varasemate “karistuste” üle.

***

Sa saad SU-d õppimise ajal. – Reaalsus, sina SU-d ei saa. Kuigi me kirjutame 2 aastat, me mõtleme 2 aastat ja kolm kuud.

Sa saad praktika, aastase praktika ja on võimalus koolipraktikale (kui ise praktika kohta ei leia). – Uus seadus, sa praktikat ei saa.

Miks sul need paberid kaasas on? (Vingus, üleolev ja etteheitlik nägu.) – Te ise kirjutasite siin selle paberi peal, et mul peab kaasas olema NemID ja me räägime minu CV-st, seega peab see ka kaasas olema.

Me alustame sellest paberist, annan ülevaate sinu kohustustest. – Need kohustused olen ma vähemalt kaks korda välja trükkinud, kümme korda läbi lugenud, kusjuures selle paberi peal on kirjas, et ma pean need läbi lugema enne kohtumist. – Ok, kas sul on nende kohta küsimusi. – Ei, viimasele küsimusele sain vastuse just sinu sissejuhatusest, et oma CV-le saan kinnituse täna, et sellega me nüüd tegelemegi.

Sa saad valida kursuseid, siin on 19 lehekülge kursuseid. – Sry, sa neid ei saa, liiga haritud oled.

Sa saad praktika. Meie sind ei saa aidata, aga kui ise otsid, siis saad. – Sry, sellele ettevõttele me enam praktikante ei anna. (Ettevõtte leidsin nende oma lehelt ja minul info puudub, et see ettevõte on nende mustas nimekirjas).

Seaduse järgi peaksin raha saama. – Ei, sina raha ei saa.

***

Ma olen neile nagu naljanumber. Kõigile lükata ja tõugata.

Suud ei või lahti teha, sest kunagisel kodumaal nimetatakse mind majandus-/mugavuspagulane, siin olen EU-kodanik, kes tuleb nende töökohti varastama ja viib nende palgad alla. (Kullakesed, te ei ela suletud süsteemis. Te kokureerite välismaailmaga, teie enda kõrged maksud viivad palgad alla, sest vastasel juhul läheks ettevõte ju pankrotti. Nemad seda seost ei näe.)

Jah. Vahel tunnen ka, et olen liiga haritud. Tekib juba raskusi harimatutega suhtlemisel. (Selline sarkastiline märkus. Ei ole 100% in.)

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Sügav ohe :(

Ei meeldi mulle kuri olla, aga teisiti siin asju ei aja. Jälle võitlen oma ametiühinguga. Natuke rumalate ja kitsa silmaringiga ja kinnise meelega inimestega on raske asju ajada. Tõesti on.

Ei lasku peensustesse, magamise aeg on ja palju on teha. Mõni teine kord tulen taas.

Lõpetuseks muster-näide seriaalist “Sõbrad”. Ross: “Sa oled inimestega karm ja kohe nad tulevad sulle vastu. Nad teevad oma graafikud ümber vastavalt sinu vajadustele.” Cool nickname Mental. :D

Minul veel nii ägedat hüüdnime pole, aga olen saanud tunda seda mõnu või võimu, mida annab kuri olemine. Minu puhul jäärapäine ja enesekindel.

Hästi ei lähe, aga vähemalt huvitav on. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kõike ja mitte midagi

Sünnipäevaks sain vendadelt e-lugeri. Ma olen väga antiik. Jan teeb igal kohtumisel ülevaate põnevatest äppidest ja mina olen öelnud resoluutselt “ei”. Nüüd on kujunenud sedasi, et iga kord kui me kohtume, siis laen ühe uue äpi alla. Lihtsalt ei saa vanamoodi.

Nt. ma pean igapäev vaatama oma e-kirju (ametlikke), neid on kolmes kohas ja pean sisse logima oma NemID-ga. Kasutasin oma koodikaarte. Aga need kuluvad kiiremini kui šokolaad minu käes. Seega tellisin endale NemID äpi.

Rahaga on kitsas, seega on oluline, et mul on alati ülevaade, mis mu kontol toimub, seega on mul nüüd panga-äpp jne… Nii see elu läheb.

Mulle meeldib lugeda nii, et ma tunnen paberit oma näpu all. Aeg-ajalt lasen pöidlaga üle raamatu külje, et aimu saada, kas olen juba poolel teel. Enne raamatu lugemist sirvin kiirelt üle, vaatan, kas seal pilte ka on (uuemates raamatutes hoitakse pildide pealt kokku).

Igatahes… Nüüd ma siis istun ja vaatan oma e-lugerit. Sain ühe tasuta raamatu ka. (Ma ei pannud oma pangakaardi andmeid sisse, sest see oleks sama, mis alkohoolikule anda vabavoli alkoholipoes. Ma olen kindel, et kogu mu raha läheks sinna. Esiteks vajutaksin ma valele nupule (ostaksin raamatu, mida ei soovi). Või siis ostaks kõike, mis natukenegi huvitav tundub. (Ratsionaalne mina tudub.) :D

See e-luger on veel väga võõras, aga võib-olla lähen uuendustega kaasa. Kui noorte inimestega kokku puutun, siis tunnen end nii antiiksena. Nad räägivad SnapChat’st, MobilPay’st ja ma ei tea, millest veel. Kusjuures need noored ei ole alati minust nooremad. Nt. mõni 40-50-aastane küsib ka, kas mul on Snap (siin on see väga populaarne). Ei, mul seda ei ole. Olen üsna kindel, et kui ma selle teen, siis on see vana (nt Orkut kadus ja Facebook on ka juba “vanade” inimeste kohtumispaik). :D

Poleks uskunud, et ma nii kiiresti vanaks jään. :) Oh, seda tehnoloogiat.

***

Teine teema veel. Mulle meeldiks ka teiste inimeste eludest lugeda, sellistest tavalistest inimestest ja tavalistest probleemidest. Mitte sellised blogid, kus alati kõik supper hästi läheb ja elu on lill. Aga ma pole veel leidnud midagi püsivalt põnevat, seega kirjutan ise. Ise kirjutan ja ise loen ning ise olen rahul. :)

Ma olen tohutult kannatlik. Õigem oleks öelda, et olin. Näiliselt alandlik ja leplik. Ma tõesti tundsin, et peaksin iga kord kui suu lahti teen, ütlema: “Vabandust, ma räägin kohutavat taani keel. Vabandust, et ma üldse elan ja eksisteerin jne.”

Aga teate, minu karikas sai täis. Alustan otsast.

  1. Kui ma Taani tulin. Ei saanud ma end töötuks võtta. Isegi konsultatsiooni ei saanud, kust ma tööd võiksin otsida. Ok. (Pagulased saavad korteri ja nõustajad ning õiguse valida riigikogu.)
  2. Mul pidavat olema A-kassa, kui ma soovisin seda endale, siis öeldi, et seda ei saa enne kui ma endale töö saan. Ok. (Saba kinni, nokk lahti. See on bürokraatia kõrgem tase.)
  3. Ühes agentuuris öeldi, et kui ma taani keelt ei räägi, siis keegi mind ei taha. Ok.
  4. Läksin keeltekooli, sain teise agentuuri kaudu töö. Nägin, et ikka tahetakse, kuigi keelt ei oska (mitte üksnes mind vaid ka teisi). Ok.
  5. Tulin taani 2015. a. Nad tegid seaduse ümber, et keeltekooli keeletase ei ole enam gümnaasiumi tase vaid on 9. klassi tase. (Tänks!) (Kusjuures, siin öeldakse, et A-tase on gymnaasiumi tase, kõrgeim tase. Selleks peaksin saama 225 tundi taani keelt (Kusjuures mõõdetakse tundides. Kooli siseselt on vast ka mingid muud mõõdikud). Aga see ei ole Euroopa keele mõõtmise süsteemi järgi, sest seal on A-tase kõige madalam ja C1 on kõige kõrgem. Nad Euroopa süsteemi ei tunne, ainult keeleõpetajad teavad seda, aga kesmiselt pole nad midagi kuulnud Euroopa keeletaseme hindamissüsteemist. Ma käin ja harin neid. Välismaalane, mitte keele oskaja nagu ma olen.) :D (Neil on kõigi ainete jaoks tasemed (olen näinud F-A, kusjuures A on kõrgeim tase. Nüüd ei tea kas, gümnaasiumi tase või ülikooli tase… Me õppisime ettevõtte majandust C-tasemel, et kas A-tase oleks ülikooli-tase juba?)
  6. Juuni 2018 küsisin, kuidas ma saaksin erialast praktikat. Mulle soovitati EUS. Küsisin ametlikult ja asjakohasest kohast.
  7. Juuni lõpus ütlesin töö ülesse ja juulis saatsin avalduse kooli. Kõik ok, aga… Praktikat ma ei saa, sest mu taani keel ei ole gümnaasiumi tase (uus seadus, hakkas kehtima augustist). Ok. Ma võtsin siis kooli osa, et keelt harjutada, sest teadmised on mul ju tegelikult olemas ja kõrgamal tasemel.
  8. Õppetoetust ei saa, sest nad ei arvuta keskmist (ma ei tea, mida nad siis arvutavad, kui kesmist ei arvuta). Ja nad vaatavad perioodi 2 aastat pluss 3 kuud, kuigi reeglites on kirjas 2 aastat. Ok. Kasutasin oma säästud ära. Kolm kuud ootamatut rahapõuda, aga elasin üle.
  9. Nüüd said koolitunnid läbi, teised läksid rõõmsalt praktikale, mul polnud selleks õigust. Võtsin end töötuks ja nemad… Minu ametiühing, kes peaks mind kaitsma, ütleb, et nad rakendavad mulle karantiin-perioodi (kolm nädalat ilma rahata), sest ma ütlesin oma töö ülesse.
  • Ma ütlen, et seal on erandpunktid ja üks neist on, et kui ma ütlen oma töö ülesse, sest alustan õppimist (haridust), mille kestus on üle ühe aasta, siis karantiini ei rakendu. Mind saadetakse ametiühingu “hariduse spetsialisti” juurde. (Seaduses on kirjas “alustab haridusrt“, pole kirjas, et lõpetan või muud… Ja kui ma töö üles ütlen, et kooli minna, siis ma ju ei näe tulevikku: äkki jään haigeks, äkki ei tee eksameid ära, äkki jään kodutuks, äkki muudab Taani riik järsku seadust… Seaduse tekst oli vägagi inimlik ja kusjuures inimlikus keeles.)
  • Pidin talle uuesti selgitama oma olukorda ja seadust. Aga ta ei mõiganud. Ta väitis, et minu haridus oli kõigest 10-nädalat (luges hariduse pealkirja, vähemalt lugeda oskab, tubli). Ma väidan, et see haridus koosnes kahest osast, koolitunnid ja praktika. Praktika on minimaalselt üks aasta, aga võib olla ka kaks aastat. (Ta ei tahtnud aru saada. Kui gümnaasiumi haridus on kolm aastat, siis see, et ma võtan ühe aasta ei tee ju gümnaasiumi haridust lühemaks…).
  • Lõpuks ma ütlesin, et ma olen neile maksnud, olen olnud nende klient, nad kirjutavad, et kaitsevad oma liikmete huvisid, aga nüüd ma tunnen, et nad võitlevad minu vastu. Nõudsin, et ta paberil saadaks mulle, millele tuginedes ta väidab, et mulle tuleb rakendada karantiini. (Otsa sai mu kannatus).
  • Nüüd lõpuks helistas ta kooli ja sai teada, et minu haridus koosneb kahest osast jne… (Kui inimene ei tea, siis ta küsib, kui ta ei saa aru, siis küsigu kelleletki, kes teab. Miks ta alles nüüd helistas kooli?)
  • Ma olin juba valmis kirjutama juuratudengitele, kes annavad tasuta nõu. Küsimus oleks olnud, et kuidas seaduses defineeritakse “haridus”. Jutt, siis taani seadustest jne… Aga õnneks, minu ametiühing sai aru, et mul on tõsi taga ja et mu kannatus sai otsa.

Nad ütlevad, et kui maksaksin rohkem, siis saaksin rohkem. Pakuvad mingit karjäärinõustamist. Üks kord olen saanud. See oli nii, et “õpi taani keel ära ja otsi tööd. Ja taani keels on arvuti sama, mis inglise keeles (näed, juba oledki targem, tead ühte sõna rohkem, kui siia kontorisse astusid)”. Tänks, ma ütlen.

Kursused on ka nii, et youtubest saaksin asjalikumat infot, inglise keels ja tasuta.

Kirjutavad, et pean 19. oktoobriks endale kohtumise broneerima. Aga süsteemis pole ühtegi vaba aega. Saan valida kolme nädala vahel, kus pole ühtegi vaba aega ja ma ei saa protsessi lõpuni teha. Mul ei ole ühtegi nuppu, et valigu ise aeg. Kirjutasin neile, aga nad pole vastanud. Igavesed sead sellised.

Teevad reegid nii, et ma ei saa neid täita ja siis karistavad mind ning ei anna raha. Kolm kuud null sissetulekut, ainult mu säästud. Ei ole ema rahakoti peal, sest tema on ka töötu ja vajab elamiseks minu toetust, seega igati karm värk. Kolme kuule lisaks tahavad veel kolm nädalat määrata. Mille eest nad mind karistavad, sest ma harin ennast? Tahan tasuvamat tööd, maksaksin rohkem maksu, väiksem tõenäosus, et jään stressitõttu koju, haigeks ja “kommuune-palgale” (loe: sotsiaal abi peale). Mul on seal veel palju tööd. :D

***

Minu kannatus on nii otsas, et ma ei tunne ennast enam äragi. Mulle ei meeldi olla kuri ja mulle ei meeldi inimestele halvasti kirjutada, aga nad on mu nii maa tasa teinud, et nüüd mulle aitab.

Jan ütles ka, et ta arvas alati, et ma olen selline vaikne ja leplik. (Kuid seda olen ma ainult teatud piirini. Ja need taanlased on selle piiri ületanud.)

Mul on sellest kõigest nii suva, et saatsin avalduse Taani maksuametisse controlleri ametile. Mul pole eriti aimu, milles nende töö seisneb ja maksuametis on jama, nad lähevad ühelt süsteemilt teisele, nad lammutasid maksuameti ära ja kolisid osadena sisemaale. Seega uue süsteemi üle võtmine, uued hariduseta ja kogemuseta inimesed tööl… Igathes, nad on kaotanud mingi osa datast. :D Sellega saaksin ka mina hakkama. (Seal on pidevalt jamasid).

Jah. Mul on suva, täitsa kama kaks. Ma lähen, kui nad võimaluse annavad, siis teen ja kui jama teen, siis võtavad nemad meetmed kasutusele. Ise võtsid mu tööle, ise tegid vea. Ja nii see asi siin käib. :) Ma ei tea, kas ma selle viimase osaga saaksin hakkama. Ma mõtlen, et ma kipun ikka ise vastutama oma vigade eest ja süüdistan ennast jne… Aga jah… Eks näis.

Arvatavasti ei saa tööd ja olen järgmine kuu sama töötu nagu nüüd. Ilusat sügist! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Üks aastake taas juures

Jah. Mul oli vahepeal sünnipäev. Vaikselt läks. Jah. Muud polegi.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Nii valus on, et hakka või naerma

Olen teist päeva töötu. Kõrvalt nägin, kuidas S nende tobedate reeglitega sõdib ja mõtlesin, et ta on mul natuke tuisupea. Nüüd tunnen omal nahal, kuidas süsteem ei tööta.

Registreerisin end töötuks kohe esimesel päeval (ööl vastu esimest päeva) ja broneerisin endale kohtumise “JobCenter”-s. Võtsin kohe esimese aja. Seega kohe esmaspäeva vara hommikul tõttasin kontori ukse taha, oma paberid näpus.

Neiu vaatab mind, seejärel oma arvuti ekraani ja ütleb imestunult: “Sa alles eile jäid töötuks.” Ma kehitan õlgu ja noogutan ebalevalt.

Püüan seletada, miks ma töötu olen. Et seaduse järgi pole mul õigust oma haridust lõpetada, pole õigust praktikale. Ta ei saa hästi aru, et miks pole õigust (mu hinded on suurepärased, olles Taanis elanud vaid napilt üle kolme aasta, räägin ma head või arusaadavat taani keelt…). Helistab targemale, saab ülevaate värskest seadusest ja minu olukorrast.

Soovitab mul võtta teine haridus (nad nimetavad seda handel). Ma ei ole sellest vaimustuses, sest just koolist tulnud, olime me ju kõik kolm eriala koos (handel, detail ja kontor). Ma sain oma eriala (kontor) lõpetatud (kontakt tundide osa) ja suurepäraste hinnetega. See teine eriala ei ole minu eriala ja mul ei ole raha, et õppida. Säästud on otsas (SU-d ehk õppetoetust ma ei saa). (Sedasi saaks ta mind teise süsteemi lükata.)

Vaatan talle oma kurbade silmadega otsa ja küsin: “Kas ei oleks võimalik saada praktikat Teie poolt või lihtsalt tööd.” Nätan talle oma teisi pabereid (magistrikraad ja hinnang Taani haridusministeeriumist jne…). Ta vaatab neid, peab targemaga aru ja möönab: “Jah, sa pead saama selle praktika ja töö.”

Tänan! Nüüd räägime me sama keelt. :)

Ta ütleb, et ma peaksin ka oma ametiühinguga rääkima. Vastan kiirelt, et homme lähen (ehk siis täna, sest see on avatud vaid T ja K). Ta naeratab.

Lõpus lisab, et ta on töötanud seal kaua, aga sellise kõrge haridusega inimestega pole ta varem kokku puutunud, seega ei tea ta, mida teha.

***

Täna käisin oma ametiühingus vestlusel. Tundaega täitsime mingit küsimustikku. Seal on totakat küsimused, aga need on olulised. Nt. kas minul või mu abikaasal on ettevõte, oleme me FIE-d, olen ma kalamees, taksojuht jne… Terve rida EI-sid. Saime selle valmis. Lubas vastuse saata.

Õhtul helistas. Kahjuks peavad nad mulle karantiin-perioodi rakendama (3 nädalat ilma rahata), sest ma ise ütlesin töö ülesse. Ok. Ma ütlesin, et seal on ju üks punkt, et kui ma alustan õpinguid, mis kestavad rohkem kui 1 aasta, siis see ei kehti mulle. Ta nõustus, et selline punkt on.

Ta ütles, et ma olin ju koolis ainult 10 nädalat, ma ütlesin, et haridus hõlmas ka ühe aastast praktikat, milleks mul pole seaduse järgi õigust (püüdsin toonitada, et hariduse mitte jätkamine ei ole olnud minu valik ega otsus). Ta ütles, et peab seda arutama ja annab mulle pärast teada. Seega pisike võimalus on, et nad halastavad mu peale.

Aga natuke ajab marru. Ma maksan neile, nad peaksid ju mind kaitsma. Miks pean mina neile seaduseid ette lugema? Välismaalane, nagu ma olen.

Kusjuures, ma ütlesin töö ülesse juba juulis, seega on minu karantiin ammu juba läbi. Ma võtsin end töötuks enne kooli, käisin nendega rääkimas. Nad ütlesid, et ma ei saa end töötuks võtta. Ok.

Sain teada, et ma ei saa SU-d, ok. Kirjutasin ametiühingule ja küsisin, kas peaksin end töötuks võtma, nad ütlesid, et “EI”, mul pole selleks õigust. Et pärast kooli alles saan seda teha.

Jälle tahavad mind seaduste vahele lükata. Kaua võib! Tehku oma seadused siis ümber, kui ümmargune Minny sinna ei mahu.

***

Nüüd pean broneerima ühe kohtumise “KickStart” või midagi sellist. Hakkan seda tegema. Jälle tobedad küsimused. Palun taanlasel abi tõlkimisel (taani keelest taani keelde). Ta loeb ja pakub, mida see tähendab, aga päris täpselt ei saa aru, mida nad mõtlevad. (Thank man!). Nad on “nii armad” (not).

Saan peaaegu lõppu, küsitakse: “Minimaalselt mitu tööd nädalas sa soovid otsida?” Ma mõtlen, et see on üks triki küsimus. Mäletan hästi, et reegel on, et minimaalselt kaks peab otsima. Kirjutan nulli asemel 2 ja vajutan “jätka”. Ei lase edasi minna. Siis proovin 002, ei sobi, siis kirjutan “tre” (see on “kolm” taani keeles”). Tuleb teade, et minimaalselt saab olla 1 ja siis vajutad “Järgmine”. Kirjutan siis 2 (st. vajutan nr. 2), nagu reeglid on. Ise mõtlen, et on ikka tobe süsteem. Aga talle ei sobi minu 2.

Ok. Vihatsun. Panen selle brawseri kinni võtan uue ja üllataval kombel on tal meeles kõik varasem. Seega olen kohe sama küsimuse juures. Kirjutan 2 ja saan edasi minna. Nüüd olen viimase etapini jõudnud (nr. kuus etapp). Pean valima ühe kohtumisaja. (Nad kirjutasid, et kui ma seda enne 19. okt teen, siis saan ise valida, aga hiljem ei saa, siis ütlevad nemad kuna ma aja saan, kusjuures pean minema). Nii… Näitab nädal nr. 42 – pole ühtegi vaba aega. Ise hõõrun käsi kokku. Ok. Siis võtan järgmise nädala, saangi see nädal natuke kodusemalt lebotada. Nädal nr. 43 – pole ühtegi vaba aega. Sügan kukalt. Tohohh… Ja võtan nädal nr. 44 ja … Pole ühtegi vaba aega. Ning rohkem nädalaid valikus pole. Saan valida vaid kolme nädala vahel, kus pole ühtegi vabaaega. Nüüd mõtlen, et äkki peaksin taas brawserit vahetama, mul on veel kolmas variant ju kasutamata. :D

***

Vaikselt hakkan mõistma, miks taanlased nii kurjad on. Kui süsteem niiviisi ruineerib, siis tuleb ju end kusagil välja elada.

See tundub nagu mingi naljajutuke, aga see on päris elu siin. Alguses natuke hirmutas, sest keset seda saginat ja mitme asjaga tegelemist. Helistab üks Jack, Jim või John kusagilt Kopenhaagenist või rootsist, räägib kohutavat inglise keelt ja mingist investeerimisest ja kergest rahast. Ütleb väga segaselt oma ettevõtte nime. Samal ajal loeb keegi talle kõva häälega teksti ette. “Meil on siin lärm, sest meie ettevõttel läheb praegu väga hästi. Kõik investeerivad ja raha muudkui tuleb.” Tore kuulda, aga ma pole huvitatud.

Küsib, kas mul on oma maja. Ma ütlen, et mul pole midagi. Küsib, kas maksan üüri. Ütlen, et ei maksa. Küsib, kui palju ma kuus teenin. Ütlen, et ca 10 000 kr. Et riik maksab. Ta pakub, et saaksin vabalt teenida 10 500 kr. või sellele kümnele tuhanelde 500 dollarit lisaks. Ma ütlesin, et olen rahul praegu oma teenistusega, et pole huvitatud. Ta räägib, et ühe miljoni asemel on ju 5 miljonit parem. Ma ütlesin, et mind ei huvita. Mulle mu kümpa on ok. Ta küsib, kas ma teen nalja. Ütlen, et ei tee.

Lõpuks ma ei viitsinud temaga enam rääkida. Ta kulutas 11 minutit minu elust. Me rääkisime täitsa mööda. Ta räägib suurtest summadest ja ma räägin, kuidas ma olen oma eluga rahul nii nagu see on. Risk ja tulu on tasakaalus, täpselt nii nagu mulle maitseb.

Pärast googeldasin ja leidsin, midagi “scam tech support“, “scamning“, “scam service & scam produkt“. Ütlesin, et lõpetan ja rohkem nad tagasi ei helistanud. Teised kurdavad, et need ei anna rahu, aga… Praegu on vaikus majas.

***

Alles teist päeva töötu, aga elu on juba põnev.

Tänan lugemast! :)

Rubriigid: Määratlemata | 19 kommentaari

Hei hopsti!!!

Tulin, nägin, võitsin. Raske ta oli, aga ära tegin.

Sain oma koolikesega ühelepoole. Kontakttundide osa on läbi, praktikale pole mul õigust. IT aine ja eksamihindeks sai 12 (s.o. 5), ettevõttemajanduse aines ka 12, afsætning-aines (midagi marketingi ja turunduse moodi) sain hinde 10 (s.o. 4) ja USF (Uddannelsesspecifikke fag), s.o. kontor, seal sain hindeks 10. Neli nädalat pidime arendama oma fiktiivset ettevõtet (iga päev olid mingid ülesanded või küsimused, millele tuli vastata. Hästi palju iseseisvat tööd.) Pidime tegema ühe õppevideo Outlook’i kasutamisest (see, kus ma rääkida ei suutnud). Sain hindeks 7 (s.o. 3) ning see kiskus mu lõpphinde alla. Kuid eksamil suutsin positiivselt üllatada ja olin ülitubli. (Eksam oli arvestus, saime arvestatud või mitte arvestatud, seega see meie hinnet ei mõjutanud).

Olgugi, et teekond oli pikk ja vaevaline, olen ma nüüd siin ja üsna võidurõõmus.

Pärast esimest päeva läksin ma nuttes koju, sest ma arvasin, et see on ületamatult keeruline minu jaoks. Olin ju põlistaanlaste keskel, programm oli tihe ja keeruline ka nende jaoks, mis siis veel minust rääkida.

Meil oli üks õpetaja Gitte. Ta andis seda afsætning-ainet. Ta on väga karm ja täpne (punktuaalne) ja ma pole talle algusest peale eriti meeldinud. Aga selle kolme kuu jooksul, suutsin ma talle näidata, et olgugi, et mul on keelega raskusi, saan ma hakkama ja kusjuures saan väga hästi hakkama.

Pärast viimast eksamit pidi ta tunnistama, et olen selle perioodi jooksul tohutult arenenud. Ta mõistis lõpuks, kui raske see programm mulle oli. Kusjuures censor (üks õpetaja teisest koolis, kes eksamit kontrollib) ütles, et minu taanikeele grammatikaline tase on tugevalt üle keskmise. Isegi taanlased ei suuda grammatiliselt nii hästi kirjutada kui mina (siinjuures räägime me peamiselt komadest). Censor’il on varasemast palju kogemusi välistaanlastega, kes on Taanis olnud kauem kui mina, kuid mina räägin taani keelt täpsemalt ja arusaadavamalt kui nemad. Seega jah… Mul vedas censor’iga tohutult. Gitte pidi lõpuks tunnistama, et ma pole mingi rämps kusagilt Ida-Euroopast.

See on tohutult hea tunne, kui pärast pikka võitlust saad sa oma võidu. Pärast viimast eksamit ei suutnud ma oma näolt naeratust kustudata. Olin nagu mingi mõnuaine mõju all. Sõitsin koju ja suunurgad kõditasid kõrvu… Raske on seletada seda tunnet, aga see võitlus oli seda kõike väärt.

Ma tunnen end enesekindlamalt. Võib-olla järgmine nädal see kustub, sest siis tuleb mul tööbürooga vestlema hakata. Eks näis…

Päris rusuv oli tunda, kui klassikaaslased mind lolliks pidasid ja kui õpetaja tundis vajadust koguaeg toonitada, et ma räägin kohutavat taane keelt ja peaksin laskma kellelgi mu töid lugeda enne, kui need esitamiseks saadan jne…

Ma tundsin ennast väikse, tülika ja ebameeldiva putukana. Kohutav tunne!

Aga lõpp hea, kõik hea.

Tuleb tunnistada, et kooli-keskkond sobib mulle paremini kui see vabrikutöö. Olgugi, et oli raske, aga seal ma saavutasin midagi (juba kolme kuuga). Seevastu vabrikus ei suutnud ma kahe aasta jooksul välja teenida isegi mitte inimlikku kohtlemist. (Ülemused, kontoris hindasid mind, aga üldine keskkond oli talumatu.)

Noh, mis seal ikka.

“Ikka edasi, ikka edasi!” ütles Karlsson.

Praegu on mul ok.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi positiivset | 1 kommentaar

Palun, ära tõuka mind!

Jah. Siit võiks arendada teema, kuidas kõik mind endast eemale tõukavad ja kuidas nad mind ei armasta jne… Aga see pole tänane teema.

Ma tahtsin lihtsalt arutleda ja otsustasin, et teen seda avalikult. Mul on vaja homseks pea selgeks saada ja valmis olla. On tunda väikest lahingu lõhna.

Tänane tunni töö oli, et tuli õppida selgeks mõned nipid Outlook-programmis ja siis teha video. Pidime kasutama “screencast-O-matic“-programmi. Igasugune suhtlemine ja esinemine on minu jaoks tohutu väljakutse. Olen päris tublisti arenenud. Ülikoolis oli omajagu esinemisi ja nüüd olen pidanud ka tegema gruppitöid ja neid esitama. Olen värisenud nagu haavaleht, aga olen ära teinud. Kui on olnud piisavalt ettevalmistusaega, siis on õnnestunud, kui pole olnud piisavalt aega, siis ei ole õnnestunud.

Minu taust või vabandus (kes kuidas loeb): ma pole käinud lasteaias, koolis olen olnud vaikne ja hoidnud teistest eemale, ei ole olnud sõpru. Seega sotsiaalselt olen täitsa alaarenenud. Lisaks sellele oli mul 8-aasta pikkune suhe, kus ma veetsin päevi üksi oma toas. Jah, kui kaaslane tuli koju, siis suhtlesime ja see oli ka kõik. Seega sotsiaalne kogemus on nullilähedane. (Ma ei hakka lisama kui palju olen ma pidanud pettuma teistes. Mul endal kisub ka juba haledaks…)

Minu võitlus: Ma suudan oma asju ise ajada võõras keskkonnas ja võõras keeles. Ise otsin võimalusi enda arendamiseks, ise otsin endale väljakutseid ja siis püüan ellu jääda. Keeltekooli minek oli suur eneseületus, aga ma ronisin sellest läbi. Kalavabrikus töötamine oli ka väljakutse ja töö ülesütlemine oli teine suur julgustükk (minu väikse katkise isiksuse jaoks). Ja nüüd see kool. Ma arvan, et ma ei suudagi kirjeldada kui suur võitlus mu sees on. Et kui raske see kõik minu jaoks on olnud. Veelgi raskem on see, et teised naeruvääristavad minu katsumusi (et mis see siis on, minna inimeste keskele ja suhelda).

Kui mul oleks füüsiline puue, nt. kui mul poleks jalgu, siis ei arvaks keegi, et kõndimine minu jaoks on midagi lihtsat (lihtsalt lähed). Aga näed… Minu puue on vaimne. Keegi ei näe ja ma olen kehva viriseja. Või siis… Kui ma virisemisega alustan, siis ei suuda lõpetada, seega ma väldin seda. Ei taha rääkida oma vaimsest puudest.

Teine näide. Kui mind oleks seksuaalselt kuritavitatud, siis ei heidaks keegi mulle ette, kui ma hoian inimestest eemale ja mul oleks suhtlemisraskus, usaldamatus teiste suhtes jne… Mitte keegi ei sunniks mind teist inimest puudutama või kallistama või midagi sellist… Aga näed… Isegi seda põhjendust ei saa ma kasutada. Täielik äbarik olen!? Ah?

Ma olen tohutult karm endaga. Ma nõuan endalt palju. See, et ma olen täna siin ja teen seda, mida ma teen, on olnud tohutu võitlus. Ma olen seda suutnud või teinud üksnes seetõttu, et ma ise olen end tõuganud. Ma tahan ja ma teen ning mõnikord saan ka. :D

Seega… Ma julgen arvata, et minus on keskmisest rohkem seda enesekontrolli ja enesevalitsemist (selles mõttes, et suudan end sundida). Mis kõige tähtsam, mina tean, kui palju survet on ok ja kuna on surve ok. Ma julgen arvata, et ma olen teistsugune inimene. Ma olen seda sorti inimene, kes ei vaja (väga palju) käske ja keeldusi. Ma distsiplineerin end ise ja edukalt.

Pikk ja keeruline jutt.

Õpetaja nõuab, et me teeksime selle video ja räägiksime samal ajal. Seletaksime, mida me teeme ja miks me teeme nii nagu teema. Mul on kogemus esinemisega (inimestele). Kui mul on hea ettevalmistus, siis saan hakkama. Aga ma ei suuda rääkida oma arvutiga. Ma lihtsalt ei saa.

Ma olen proovinud juba mitu korda, aga mulle lööb sellise bloki ette, et seda ma ei suuda ületada. Nimetage mind kuidas tahate, aga seda ma ei suuda.

Ma võin vabalt teha üksi grupitöö ära ja üksi selle ka esitada, olgugi, et enne seda olen tundnud end tohutult alandatuna ja põlatuna ja olen olnu nutma hakkamas, aga esinemise ajaks kogun end ja teen ära. Seega ei saa olla asi selles, et ma olen nõrk.

Ma olen end sundinud seda videot tegema, aga ma ei saa. Mul ei tule hääl kurgust välja. Seega… Ma olen tublisti arenenud, kuid selliseks asjaks ma pole veel valmis. Mul on raske seda tunnistada, ma ei ole uhke selle üle. Aga ma tunnen, et siin on piir.

Seega… Täna ma tegin selle video koolis, aga ma ei rääkinud midagi. Laadisin selle ülesse, nagu me pidime. Õpetaja ütles, et ta hindab seda, kuidas me programmi kasutame, seega… Igatahes… Sellest videost ta näeb, et ma natuke oskan midagi selles programmis teha ja ta näeb, et ma olen midagi tunnis teinud. Päeva lõpuks on mul üks-kõik, kas ta hindab seda või mitte. Pangu mulle null kui tahab.

Minu homne võitlus on see, et ma pean talle seletama, miks ma videos ei räägi. See on raske. Mulle ei meeldi sellised ebameeldivad olukorrad. Pean piiri paika panema, teine pool saab pahaseks… Ma olen kohutav “ei”-ütleja. :D

Ma saan õpetajast aru, ta tahab mulle head, ta üritab mind tõugata suhtlema jne… Aga ta ei tunne mind. Tema meetodid ei sobi mulle. Need ei tööta minuga. Tema meetodid suruvad mind tagasi sinna toanurka. Mul on tohutu tahtmine kogu see kool sinna kohta saata ja homme mitte minna. See on tulemus tema tegevusele.

***

Ma juba kujutan ette, kuidas ta loeb mulle seda moraali, et teistega suhtlemine on oluline, sa PEAD teistega suhtlema. Sa PEAD rohkem rääkima jne… Ma tean ju seda ise ka. Selle pärast ma kooli läksingi, et end sundida, et end harjutada inimestega. Aga ma arvan, et on oluline, kus ja kuidas end harjutada.

Sa ei käse ju lapsel keset talve külma vette minna, et ujuma õppida. Või sa ei käse oma tütrel aluspesus ringi joosta, kui rand on mehi täis või seal on tema klassikaaslased. Iga asja jaoks on oma õige koht, aeg ja keskkond.

Antud keskkond koolis ei soodusta minu suhtlemist. Ma tean, et olen väga tundlik keskkonna suhtes ja väga vähesed keskkonnad soosivad minu suhtlemist. Aga ma leian need ise ja need eksisteerivad.

Seega… Homme tuleb olla värske ja vormis, et öelda “ei”, mina ei suuda oma arvutiga suhelda. Sry… Teised on väga tublid, mina ei ole. Ja see on see.

***

Natuke tobe tunne on, sest mitte ükski seadus ega etikett ega eetika ega usk ei toeta mind ega minu hoiakut/seisukohta. Kuid ma mäletan, et mul on õigus oma tunnetele ja kui minu jaoks on ületamatu rääkida oma arvutiga, siis see on see. Ma tean, et kui ma võtaks endale eesmärgiks oma arvutiga rääkida, siis saaksin ma sellega hakkama (kunagi tulevikus). Aga täna ma pole valmis oma arvutiga rääkima.

Ma ei taha koolis oma probleemidest ja hirmudest rääkida. See pole nende asi.

Loodan, et see laabub vaikselt.

I can do it! I kan say “no”!

Edu ja jaksu minusugustele antisotsiaalsetele!!! :D Me peaks tegema oma Facebooki grupi, kus me vaikselt istuksime ja valget ekraani vaatame. :D

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Mäletate?

http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=83755389 Mäletate, ma mainisin, et usu-nime all võib toimuda must äri. Kes seda nunna, preestrit või paavsti ikka kontrollida julgeks või söendaks.

Ma lisan veel, et supper-rikkad, kõrged riigiametnikud, kuninglikud tegelased ja supestaarid… On ka selline kahtlane kontingent, kellel on raha ja võim ja vajalikud sidemed.

Mõelge. Rahapesu, Danske bank, pasvst Leedus. Vatikan, rahapesu.

Rubriigid: Määratlemata | 10 kommentaari

Kui keegi on ülitänulik sulle, aga sa arvad, et sinu panus oli tühine…

Ma ei tea, palju ma sellest kirjutanud olen või kas ma üldse sellest kirjutanud olen. Aga…

S läks kooli. Mingi kursus. Talle pakuti, ta võttis vastu ja nädal enne tekkis tal hirm ja ta hakkas otsima põhjusi, miks sellest kursusest loobuda. Ma tunnen seda rada hästi. Tean, et (suurte) muutuste eel hakkab keha ja mõistus takistama. Noh, et vana ja rutiinne on parem jne… Tekib selline tugev vastasseis.

Kui S oli kahtlev, siis ma poetasin moka-otsast, et mina “tungivalt soovitan sinna kursusele minna. Kasvõi lihtsalt sinna kohale minna, mitte midagi teha, aga lihtsalt istuda seal.”

Siis ta ütles, et tema vana läpakas ei tööta ja seal peab olema isiklik läpakas jne… Ma läksin poodi ja ostsin talle täiesti tutika läpaka. Jan aitas mind. Ta otsis välja supper arvuti ja mõistliku hinnaga. Ta soovitas seda veel kahele inimesele, kes ostsid. Ma soovitasin tal minna ja sellelt kaupluselt natuke reklaami-raha küsida. :D

Igatahes… S käis ja otsis vabandusi, et mitte minna. Ma toppisin talle uue läpaka näppu ja saatsin teele. (Ma olen juba kord selline. Kunagi andsin eks-elukaaslasele raha näppu ja viisin autokooli ukse taha.) Kusjuures sellest on piisanud. Nad lähevad uksest sisse ja istuvad seal klassis. Olen vist nii hirmuäratav nende jaoks, et suurest hirmust teevad selle kooli läbi. :D

Ma lubasin S-i igati aidata. Aga ega ma teda koolitööga suurt aidata ei osanud. Ta õppis mingit SEO-värki ja Adwersdi või midagi… mingi google reklaami-värk. Kuidas googles optimaalselt reklaamida. S pidi oskama excel‘t ja ja teisi MS office programme. Ta ei kasuta neid igapäevaselt ja ta oli ikka algaja. Aga istus öösiti üleval ja proovis ja tegi. Kuue nädalaga õppis asja täitsa selgeks. Nüüd on nagu tava-kasutaja.

Ma ütlesin, et koerajalutused saan ma enda kanda võtta ja seda ma tegingi. Tema kooli on 6-tunni sõidu kauusel, seega ta üüris ta toa kooli lähedal ja koju ei tulnud alati. Minu jaoks oli see täitsa ok. Maja jäi püsti ja loomad ka elavad.

Ta oli õppimise pärast ikka täitsa stressis. Tema kogemus kooli ja õppimisega jäi sinna kutsekooli aega. Ta ei maganud vist kaks viimast nädalat tervet ööd. Mõned tunnid öösel ja siis vajadusel natuke päeval.

Ma kartsin, et ta saab mu peale väga kurjaks ja hakkab mind vihkama, et ma ta sinna kursusele surusin, kuigi ta ei tahtnud minna. Ise ta selle kursuse valis, aga nädal enne minekut oli ta täitsa selle vastu. Ütles, et rumal mõte ja ei taha minna. (Sellest punktist peale hakkasin teda mõjutama.) Igatahes, ma mõtlesin, et ta on kuri mu peale.

Ma püüdsin teda aidata, aga ta rääkis mingit arvutikeelt, seega ma ei saanud aru, mida ta tahab. Pärast läks ta närvi ja siis ei osanud ma teda kuidagi enam aidata. Ma ei suutnud temaga kontakti saada. Ta plõksis närviliselt nuppe ja värke ning ma ei saanud aru, mida ta oli seal teinud.

Igatahes… Eile oli tal eksam ja ta sai hindeks 7, mis oleks Eestis hinne 4. Seega oli ta üli tubli. Nüüd on ta hoopis teine inimene. Ta on väga positiivne ja rahulik ning rahul. Ta kiidab mind taevasse. Ma pole varem kuulnud, et ta oleks minu kohta midagi ilusat öelnud. Ma pole tunnetanud, et ta oleks mulle tänulik.

Nüüd ma näen ja tajun seda siirast rõõmu. Ta kiidab mind ikka väga. Ma olen kohe täitsa kohmetu. Ma ei tunne, et ma nüüd oleksin selle kiituse kõik välja teeninud. Aga ära ka ei anna. Väga hea on kuulda positiivseid sõnu ja kiitust.

Ta oli ise ka tubli.

Ta ütleb, et on tänulik selle vaimse toetuse eest, mis ta minult sai koolis käimise ajal. Lisaks veel koerajalutamised ja autoremont ning üks kord saatsin ta KIA’ga minema, sest Fordil jäi jälle pidur peale. Minu jaoks olid need väiksed ja tühised asjad.

Mul on ka kohe kergem olla. Ta pole mu peale pahane ega vihka mind, et ma ta kooli saatsin. :D Ta on isegi ülitänulik.

***

Isale ütlesin (nii muu seas), et ostsin S-le läpaka, sest too ei tahtnud kooli minna. Ütlesin: “Ostsin läpaka, surusin selle talle pihku ja käskisin kooli minna. Ta ei saanud enam “ei” öelda. Et motiveerisin teda kooli minema, kasutades uut läkata.” Isa soovis ka uut läpakat. Ma tegin nalja, et kui kooli läheb, siis saab. Ta ei taha kooli minemisest midagi kuuldagi. :D (Ja ega mul raha ka pole. Nüüd kolm kuud olen ilma igasuguse sissetulekuta. Säästud olen ka juba laiali jaotanud. Aga saan hakkama.)

Ma ei tea, mis mul selle kooli ja õppimisega on. Mingi haigus vist. Kui ma kuulen, et keegi kahtleb, kas minna kooli/võtta see kursus või pigem loobuda, siis ma isegi ei mõtle. Ma olen täiesti kindel, et tuleb kooli minna ja õppida. Kõik, kes minult küsivad, kas minna kooli või mitte, ma saadan nad kooli. :D Ma ei tea, miks see kool ja õppimine mind nii köidab või miks ma selles alati võimalust näen.

Keskmine vend rääkis minuga enne õpingute algust. Ta oli natuke kahtlev ja küsis, kuidas eksamiteks valmistuda, kuidas eksami ärevusest või hirmust üle saada jne. Kas ta saab hakkama? Ma ütlesin, et kui asja vastu huvi on ja kui pakutakse, siis mingu. Tol hetkel ta ei teadnud, kas ta üldse selle koha saab. Seal oli palju voorusid ja see kestis pool aastat. Ma ütlesin, et mingu ja katsetagu nii kaugele kui lastakse. Kui juhuslikult saab lõpuni, et saab selle koha, siis vaatab edasi. Üks samm korraga. Temal on muidugi toetav elukaaslane, kes talle nalja mõttes selle ankeedi ette andis. :D

***

KOKKUVÕTE: (1) S on südamest tänulik (midagi täiesti uut). (2) S lõpetas kursuse väga hea tulemusega. (3) Minul on õppimise haigus. (4) Ma olen õppimise usku. :D

Rubriigid: Määratlemata, Midagi positiivset | Kommenteeri

Kirjutaks midagi?

Ega midagi väga muutunud olegi. Me peame töötama oma fiktsioon-ettevõttega. Ma läksin taas raamidest välja ja ütlesin, et teen ühe galerii. Õpetaja oli väga toetav ja patsutas õlale: “Väga hea, keegi pole varem seda teinud, väga huvitav.” Ma tundsin end erilisena ja naeratus kippus huulile.

Eile pidime tegema oma ettevõttele toote kataloogi, kus on minimaalselt 10 toodet. Toodetele tuli anda mingi kood, nimi ja kirljeldus, igale tootele eraldi. Jah… Nagu küllm dušš.

Ma teadsin juba ette, et koolis ma seda asja valmis ei saa, et tuleb kodus jätkata. Kartsin, et ma ei saa seda eales valmis. Olen lugenud kunsti kohta taani, inglise ja eesti keels. (Ei ma ikka veel ei valda seda, aga sain oma kataloogi valmis.) Kataloogi tegin maalide ja joonistuste kohta, aga plaan on müüa ka skulptuure. Loodan, et ei pea oma kataloogi lisama kogu oma fiktsioon-ladu. :D Mul on laos palju maale, mis tegelikult ripuvad Venemaa, Itaalias, Prantsusmaa ja USA museumides. :D Kusjuures panin mingid hinnad ka. Need maalid on hindamatud, aga ma küsin mõne kopika (noh miljonikese või nii). :D

Ma loodan, et nad ei lähe nii peensustesse, sest ettevõte on ju fiktsioon ja minu eriala on kontor. Eks näis.

Kui ma oleks teadnud, et tuleb teha toote-kataloog, siis poleks ma sellist ettevõtet valinud. Mis järgmiseks? :D Tegelikult on mul hea meel, et ma sellise pingutamist nõudva ettevõtte valisin. Ja mul on väga hea meel, et ma selle ülesande lõpuks ikka läbi närisin (terve päev, pikk päev kulus)… Nüüd loodan, et õpetaja aktsepteerib ka seda. :D Uuesti ei taha ma küll seda läbi teha.

Ma ei leidnud mingit selget maalikunsti klassifitsiooni, seega hakkasin ise midagi looma. (Klassitsism, impressionism, ekspressionism, abstraktne kunst, moderne kunst, portree, futurism, sürrealism, realism..). Silme eest käis läbi ka “kubism”, aga see oli millegi alajaotus… Lõpuks ma lihtsalt valisin midagi, mis mind kõnetas. :D Aga see valdkond on mulle väga võõras.

Ma jätkan täna oma tööga. Muru vajab ka niitmist ja kodus on üht-teist vaja teha.

Ikka edasi, ikka edasi. Toimetan siin vaikselt. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Pool katsumusest on läbi (teine pool veel)

Jah. Aeg on läinud mega kiiresti ja kohustusi on olnud rohkem kui olen suutnud täita. Aga ma veel toimetan, mis on hea. :)

Ma ei hakka oma stressist rääkima. Öeldakse, et mingi stressitase on isegi hea ja edasiviiv, aga minu stress on kasvanud jälle üle käte.

Ei oskagi millestki kirjutada. Minu päevad on täitnud õppimine ja ma ei usu, et see on kirjutamist väärt.

***

Olen palju arutlenud, mõtiskelnud oma mineviku üle ja analüüsinud ennast. Koolis on need priimused suures stressis ja paaniliselt karjuvad õpetaja järele. Mis minule on natuke kummaline. Neil oleks nagu mingi võistlus elu ja surma üle, kusjuures prioritiseerivad kiirust. Otseloomulikult olen mina juba ette see mahajääja ja eks see natuke kriibib mu ego, sest mul on ju see kõrge ja hästi kõlav kraad. (Püüan enda vastu hea olla ja seada endale reslistlikud eesmärgid, ootused.)

Meil on väga tugev klass ja kõik on üli püüdlikud ja tublid. Mis on hea. Õpetajad ka kiidavad. Seega see, mida ma seal näen ei ole traditsiooniline taani kool.

Mina ei ole traditsiooniline ja pole käinud traditsioonilises eesti koolis, seega ei oska ma võrrelda olukorda eesti koolis toimuvaga. Aga…

See on ju minu blogi ja minu mõtted, seega panen need kirja (olgugi, et võrdlen raamidest väljas olevaid asju). :D

Ma mäletan, et kui ma olin väike. Ma ei suuda  meenutada, mis klassis ma käisin (arvan, et 3.-5.). Igathes, meil oli koolis üks luuletus inglise keeles. Õpetaja tõlkis selle ära, suuliselt. Me pidime selle meelde jätma. Mäletan, et toona olime me liiga väiksed veel, et konspekteerida (seega kaldun arvama, et see oli 3. klass). Igatahes… Ma olin juba toona stressis, sest õppimine oli minu võti, väljaspääs sellest kodust (õhkonnast, mis oli kodus). Igatahes, ma ei tabanud kõike. (Teate ju, et stress võtab tähelepanuvõime ja mälu jne.)

Läksin koju ja palusin isalt abi tõlkimisel. Ütlesin, et ma ei mäleta, mida õpetaja koolis rääkis. (Emal oli alati kiire. Me elasime toona maal, seega kojusõit juba võttis oma aja ning pidime teiste järgi ootama, kõik lapsed pidid kooliga valmis olema.) Igatahes, mu isa andis mulle inglise-eesti sõnaraamatu kätte ja ütles: “Tõlgi. Mina inglise keelt ei oska.” Ma vaatasin seda punaste kaantega raamatut ja seda sõnade rida (kõik algasid a-tähega), aga minul oli ju vaja sõna, mis algas M-ga. Küsisin, kuidas ma leian selle sõna. Isa ütles, et kõik sõnad on tähestikulises järjekorras ja tähestik peab mul juba peas olema, suur tüdruk. Ja nii sees siis oligi. Istusin tunde koos selle raamatuga ja tõlkisin.

Kui kooli läksin ja pidime oma tõlked ette lugema või õpetajale andma… Ma ei tea… Igatahes… Minu tõlke üle naerdi… Sest ma olin tõlkinud milky-way “piima-tee”. Jah, see oli valus ja alandav. Edaspidi olin vait ja püüdsin koolis veel tähelepanelikum olla ja kodus veel hoolikam olla.

Kuidas see väike seik mind mõjutas? Minu elu ja tulevikku? Alates sellest hetkest ei küsinud ma abi. Ma olin pettunud oma isas, sest tema abi polnud just eriti väärt. Olin pettunud koolis ja õpetajas, et minust naerualune tehti või et lasti mul naerualuseks saada… Ma ei tea… Väikse kodaniku emotsioonid.

Igatahes… Mina ei küsi abi. Mul on raske abi küsida. Ja nüüd enam ei taipagi abi küsida. Vahel oleksin isegi valmis abi küsima, aga lihtsalt ei tule selle peale, et abi küsida.

Aga selles taani koolis ma näen, et õpetaja lõpetab oma jutu, annab ülesande selle just läbitud teema kohta ja samal sekundil karjub 3-6 õpilast õpetaja järele ja küsivad, kuidas seda ülesannet teha. Minu tõlgendus, nad ei püüagi ise aru saada, nad lähevad kohe lihtsamat vastupanu teed ja küsivad.

Siin on õpetajal suurem vastutus. Või õpetajad teevad rohkem kui eestis tehti. Õppetöö on ülesehitatud nii, et toimub pidev kordamine. Terve päev korratakse samat asja, tunnis vaadatakse üle kõik variandid. Õpetaja toob konkreetsed näited, kus varasemalt on vigu tehtud… Ehk siis… Klassis saad sa kogu vajamineva teadmise. Ole mees ja tule kohale.

Kui sa oled natuke aeglasem, siis tuleb sul ka koduseid täid teha. Selles mõttes, et ise lugeda samat peatükki, mis koolis sai läbitud. (Kohustuslikud kodused tööd on ka, aga kui oled klassis kiire ja tabad kiiresti, siis on sul aega need ülesanded juba koolis ära teha, seega kodus pole midagi).

Suuri koduseid töid alustame koolis. Ongi nii, et üks tund istume vaikuses ja kirjutame IT-aines dokumendi-ülesannet. Ja õpetaja on seal ja kättesaadav ja aitab. Kusjuures õpetaja on nii nõutud, et inimesed on järjekorras ja ootavad (või noh, kohapeal ootavad, kuna õpetaja nendeni jõuab). Ja siis tuleb õpetaja ja ütleb, et ava see kaust, vaata seda lehekülge, see on sama harjutus, mis õpikuski, tee sama moodi, aga kasuta andmeid, mis on antud ülesandes.

Klassikaaslased on nagu minu vastandid, nad sõltuvad abist. Eile tegime ettevõtte-majanduse aines ühte eksami ülesannet. Õpetaja ütles, et enne kui küsid vaata õpikust. Aga ei… Seda nad ei kuulnud või eirasid. Neil oli vaja kiiresti ja seega nad ütlesid, et nad juba vaatasid, aga ei leia…

Minu jaoks oli see kummaline. Sellel korral polnud kiirus oluline. Oluline oli, et nad ise teeksid ja ise mõtleksid, sest eksami ajal ei tohi õpetaja aidata. Seda oli vaja treenida.

Aga me oleme teisest ajadimensioonist (nad on 10-13 aastat minust nooremad) ja teisest kultuuriruumist ja lisaks olen ma ise üks veidrik.

Mina õppisin, et ma pean oma märkmed korda tegema, et ma kiiresti vajaliku info leiaksin ja ma pean oma stressi-taset tugevasti langetama.

Kui see eelnev on võib-olla natuke negatiivne kirjeldus või klassikaaslaste omadus, siis tegelikult on nad mulle väga suureks eeskujuks. Nimelt, nad tunnevad huvi. Nad küsivad ja nad panevad end näitesse sisse. Nt kui me peame tegema kampaania Nike’le, siis nad suudavad end tõsiselt sinna ettevõttesse sisse mõelda. Nad kirjeldavad ja näevad ülesannet sellest nurgast, et nad on seal ettevõttes ja tuleb teha mingi kampaania.

Mina seevastu olen realistlik ja taktikaline. Mina ei keskendu sellele, et tegemist on Nike’ga (kallis bränd ja sportrõivad jne). Mina vaatan, et ülesandeks on teha üks kampaania. Punkt üks, tuleb leida sihtgrupp ja siis on punkt kaks ja punkt kolm jne… Ja need kõik asjad peavad olema seotud ja nende puhul tuleb kasutada õpitut ja erialaseid termineid… Ühesõnaga, ülesande eesmärgiks on näidata, kas oled arusaanud õpitud peatükist.

Minu lähenemine on väga tehniline. Mulle tundub isegi puine. Mis ei ole ise-enesest halb, sest minu eriala puhul tuleb järgida seadust punkt-punktilt (isegi kui see tundub tobe) ja vähem arvata või oletada…

***

Ma vihkan grupitöid ja seetõttu ma just peangi neid tegema. :D Igatahes, see viimane grupp, mille ma sain oli tohutult hea. Ma tajusin esimest korda, et mitu pead on ikka mitu pead. Et grupp suudab luua rohkem väärtust kui iga indiviid eraldi (mõtlen, et sumeerida iga indiviidi väärtus üheks ja seda võrrelda grupi loodud väärtusega). Tavaliselt olen ma üksi grupitöö teinud, teised on saanud lohetada, sest ma olen olnud kohusetundlik ja kartusest, et nad ei tee, siis olen teinud tagavara variandi ja see ongi läinud käiku.

Aga nüüd töötasid grupis kõik. Me arutasime, nad selgitasid mulle asju. Mina hoidsin silma peal, et kõik õpitu saaks kasutatud ja kõik oleks omavahel seotud ja nemad olid loomingulised ja tõid mu reaalsusesse ning ütlesid, et selle konkreetse ettevõtte puhul see teooria ei toimi, sest see on teistsugune ettevõte… Ma ei oska kirjeldada, kui meeldiv ja ootamatu ja positiivselt üllatav heureka see oli.

Ülikooli ajal ma teadsin, et õige vastus on, et gruppi panus on suurem ja rohkem väärtusloov kui üksikute indiviidide summeeritud panus. Ma ei uskunud sellesse. Sest minu kogemus oli midagi muud (ma pole hea liider, pole kogemust). Nüüd kogesin omal nahal seda. Mu silmad oleksid nagu avanenud. :D

***

Ma arvan, et mul kodus kaasa antud see hirm või respekt või… Kui õpetaja või õppejõud rääkis, siis ma võtsin kõik omaks. Nende sõna oli mulle seaduseks ja kui nemad nii ütlevad, siis nii ka on ja punkt. Ma ei arutanud seda edasi. (See on tänapäevani nii. See teeb mu puiseks.)

Aga siin Taani koolis on teisiti. Siin pole sellist suurt respekti (mis kõlab halvasti, aga on ka hea), sest nad kahtlevad õpetaja sõnades. Kahtlemine on oluline sõna. Nad mõtlevad kaasa ja kui õpetaja ütleb midagi, mis nende varasemate teadmistega kokku ei lähe, siis nad ütlevad seda ja oskavad tuua ka näite, sest nad on “kohal”.

See on see, mida ma nende puhul imetlen. Nad julgevad oma eriarvamuse välja öelda. Nad ei võta õpetaja seisukohta “tõsikindla väitena”. St neil on eriarvamus, neil kujuneb eriarvamus…

Ma oleksin suurepärane usklik/terrorist. :D Minu juht ütleb, et sa pead seda tegema. Ja ma teengi. Olgugi, et see tundub mulle vale. Mul on respekt ja ma allun. (Minu alateadvus. Trauma lapsepõlvest vist. Isa oli raske käega ja kõva häälega.) :D

Ma ei tuleks selle pealegi, et õpetajaga vaielda või arutada. See kõleb natuke tobedalt ja uskumatult, aga nii see ju on. Varem lihtsalt ei märganud nii palju.

Ma kardan eksida. Ma kardan, et see on vale, kuidas ma mõtlen. Ma ei ole endas kindel. Ma olen rohkem kindel nendes teistes (õpetajad), sest nemad on väga enesekindlad, neil on kogemus, neil on rohkem teadmisi. Mida minusugune ikka asjast teab. :D

Lõpuks jõuame samasse punkti tagasi. Probleemiks on minu madal enesekinldus. Ma ei hakka lahkama, miks mu enesekindlus nii madal on… Aga näed… See “väike” (tegelikult suur) probleem lööb välja ka sellises hoopis teises kohas. Ma poleks uskunud, et õppimise protsessi võib pärssida madal enesekidlus/enesehinnang.

Õppimine on ju rohkem nagu “info sisse”-protsess, mitte kommunikatsioon “info vahetus”-protsess. Samas madal enesehinnang on rohkem nagu see kommunikatsioon… Näete siis… Ma mõtlen nagu robot, mitte inimene.

Aga mu pisarad on ehtsad (robotid ei nuta ju) ja mul on tunded. :D

Ma hakkan oma kodust tööd tegema. Mõnusat lugemist! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Palun kaastunnet

Tönnin nagu väike plika jälle. Olen kaks ööd unevõlagu olnud. Pole olnud aega magada, sest õppida on palju (isegi need taanlased virisevad). Mina pean ju ekstra tegema, sest palju uusi sõnu on. (Google tõlge on kiireim lahendus ja seega mulle väga lähedaseks saanud).

Täna pidime grupitöö esitama. (Me teema palju grupitöid “turunduse” aines). Ma olen tajunud ja natuke (poole kõrvaga) kuulnud, et minu suhtes on negatiivne hoiak. Teate seda hetke, kui kõik hakkavad gruppi valima, siis sina jääd viimaseks või ilma grupita, siis õpetaja surub su kuhugi (kõigil on vingus nägu, kui saab teatavaks, et oled sinna gruppi lisatud), või teeb uue grupi kuhu paneb puudujad (kui nad tulevad) ja need teised, keda ei taheta.

Igatahes… Mul läks nii, et tehti uus grupp. Kahel päeval töötasime koos ning kolmandal päeval (täna) pidime oma tööd esitlema. Minu “armas” grupp (kolm inimest) jäid haigeks (järsku). Seega olin täitsa üksi.

Ei hakanud nutma, kuigi paha tunne oli ja ebamugav ka. Ma polnud ju kogu ettekandeks valmis (olin valinud endale ühe osa). Tuletan meelde, et ma pole selle keelega ka sõnapeal ja tegu on veel erialase keelega (turundus pole nagunii minu eriala).

Mis seal ikka. Mul oli tervetlt 45 minutit aega, et mõelda mingi lugu ka teiste slaidide jaoks ja harjutada, harjutada… Lõpuks läks hästi. (Küsimustele pidin ka üksi vastama.) Sain hindeks 10, see oleks Eestis 4. Teised saavad kehvema hinde. Aga jube sitt tunne on sees.

Mul on sellest hindest suva, sest mul pole sellega midagi peale hakata. Aga see õhkkond. Esiteks ma nüüd tean, et ma ei ole seda negatiivset hoiakut enda suhtes välja mõelnud, see on reaalselt nii. Natuke ajab närvi, et minu lähedased inimesed ütlevad, et ma kujutan kõike ette.

Kas on enam selgemat märki kui see. (Plus need väiksed jupid, mis ma olen koolis kuulnud, olen eiranud ja pole ka lindistanud. Ei ole tõendeid.)

Õpetaja küsis, et kas olen üksi ja olen valmis oma tööd esitama. Ma vastasin, et jah. (Ta ütles, et olen äge/tubli, et üksi esitan, aga minu jaoks oli see mugav, sest ma ei pidanud mõtlema, et rikun teiste hinde ära. Mina tegin ju seda vaid harjutamise mõttes ja kuna ma veel, tasuta personaalse tagasisidega turunduslikku ettekannet, teha saan). Ma mainisin, et ma arvan, et teised ei tulnud minu tõttu. Et minuga ei saa koos töötada, et ma ei suhtle eriti. Õpetaja ütles, et see pole tõsi ja probleem on hoopis neis, mitte minus.

Aga ma tunnen end ikka kuradima sitasti. Ma tean, et olen imelik ja ma tean, et teen kõike valesti jne… Aga ma ei taha uskuda, et ma olen ära teeninud sellise käitumise tööl ja nüüd koolis. Ma ei saa aru, miks. Ma ei taha kellelegi ju halba. Ma annan alati endast parima.

Ma olin kaks ööd üleval ja tegin seda grupitööd üksi, sest ma ei teadnud, kas nad tulevad või mitte. Siis üks neiu tuli, ta tahab parimat hinnet saada, minu töö talle ei meeldinud. Vaja uus reklaam teha. Aga kui me uue reklaami teeme, siis tuleb ju uus sihtgrupp valida, mis omakorda tähendab kogutööd algusest peale. Ma ei saanud kindel olla, kas nad ka homme tulevad, see tähendaks ju, et ma pean üksi kõik selle jama uuesti tegema.

Üks grupitöö varem oli nii, et ma jälle valisin sihtgrupi välja (Conzoom mudel, 36 tüüpi, pikad taani keelsed tekstid). Ja tegin tabelid ja värgid, pool tööd valmis. Siis tuli uus inimene gruppi, ütles, et see ei sobi. Valisime uue grupi ja siis uue grupi. Ta läks suitsu tegema. Aeg läks, ma kiirustasin, et uut tabelit teha ja muud värki (kogu töö uuesti, aga kiiremini, sest meil olid vaid loetud minutid. Tuletan meelde, et see keel on ikka veel võõras mu jaoks.)… Lõpuks ei olnud aega, et esitluseks harjutada. Ma kartsin samat stsenaariumit ja seega olin sellel korral natuke ettevaatlikum selle uue reklaami ja uue sihtgrupi valimisega.

Ma tean, et see kool on suur stress, kõigile. Ma teadsin, et nad hakkavad end minu peal välja elama või stressi maandama. Aga kas teise inimese peal trampimine on seda kõrget hinnet väärt. (Kusjuures, nüüd on see kõrge hinne veelgi rohkem kättesaamatu (üks madal hinne tõmbab keskmise hinde alla ja keskmine hinne on see, mis loeb) ja otseloomulikult nähakse süüd minus). Sest nad on juba kord sellised siin, et kõik teised on süüdi, aga mitte nemad ise.

Ma tean, et tuleb olla seltskondlikum ja tuleb inimestega rääkida. Aga kui ma näen, et inimesed on mädad, siis pole mul mingit tahtmist pingutada. (Alati on teised süüdi, end kiidetakse taevasse, enda probleemid puhutakse õhku täis, teiste üle naerdakse). Ja, isegi kui ma tahaksin olla seltskondlikum, siis ma ei oska.

Iga kord, kui mulle öeldakse, kuidas tuleb mõelda ja teha ja olla, siis tunnen ma end nii pahasti. Ma tean ju seda ise ka, aga kuidas seda teha… See on umbes nii, et mul on suur nina ja selle üle naerdakse ning mulle antakse nõu “ära ole siis suure ninaga”. Tänks! Ma homme olen väikse ninaga ja ülehomme olen küülik. Ei saa ju nii…

Täna ma nutsin koolist koju sõites ja mõtlesin, et kas mul on üldse õigus elada. Või peaksin juba eos end laskma pehmeks tampida, sest selleks olen ma loodud. Või pole üldse mitte mõtet jätkata, sest minusuguse õnnetuse jaoks pole siin ilmas kohta…

Ma ei saa õppetoetust, ma ei saa sõidukompensatsiooni (sõidan iga päev kooli 50 km ja koju teine 50 km). Kardan, et töötuks ka ei saa… Tööd ei saa, sest keelt ei oska… Selline tunne, et minust lihtsalt sõidetakse selle bürokraatia teerulliga üle…

Jah, ma tean, et kui ma saaks normaalselt magada, siis oleks olukord parem. Aga lihtsalt pole aega. Kaks tundi päevas kulub kooli-koju sõiduks. Üks tund koerale (jalutamine). Nüüd kulub tund kaks siin (+söömine ka). Natuke söön, aga erilist isu pole. Koduseid töid on palju, nt eile tegin neid kella 16-20. (Aga tegin üksi grupitöö, siis õppisin kiiruga testiks, sain 22 õiget vastust 23 (ettevõtte majandus on minu eriala, isegi taani keeles) ja IT-d pidin ka lugema). Kool on 8-15 enamasti. Reedeti on lühemad päevad ja teinekord neljapäevad ka.

IT-s tegime MS Access-programmis risttabeleid… N-ö ühe tabeli sees on teine tabel. Et me kirjutame posti-indeksi ja linn tuleb automaaselt (õigesse lahtrisse). Seda kõige olulisemat osa ma ei saanudki ise teha, sest aega nappis. Seega õpetaja tuli ja ütles vajuta siia ja vajuta sinna. Tean, et nii ma ei õpi midagi. Seega kulutasin ma terve tunni tühja. Oleksin võinud kodus rahulikult seda videot vaadata ja ülesannet teha.

Ma ei taha enam seda põrgut. Väga ajudele hakkab. Aga…

Esiteks ma pole alla-andja. Teiseks me alustame homme E-conomic-programmi õppimist, see on Taanis populaarseim raamatupidamisprogram (kui ma ei eksi, siis Maksuamet kasutas/kasutab seda, nad lähevad üle SAP-le, vaikselt ja konarlikult). Seega oleks üli oluline need tunnid saada.

Aga kui ma juba kooli lähen, siis võiks ju need teised ka võtta (IT ja turundus). Nädala pärast hakkavad erialaained. (Samad ained, aga elialaaine nime sildi all. Olen natuke kahtlev, aga äkki tuleb kasuks.) Lisaks oleks huvitav ju ka seda lõpueksamit teha, lihtsalt selleks, et saada teada, et kuidas mul siis läkes (arvulises väljenduses).

Samas, raha ma ei saa. Kütust kulub, auto kulub, aeg kulub… Kas see kõik on seda ohvrit väärt?

Ma olen nii kahe vahel. Ma ei läheks homme kooli, oleksin kodus ja puhkaksin närve. Aga see ahvatlev ja lootustandev E-conomic. Äkki on see minu õlekõrs sellest sitast välja. Kui ma loobun, siis ei saa ma eales teada, aga kui ma jätkan, siis minu vaimne tervis vist annab otsad. :)

Sedasi on lood. Loodame, et homme on parem päev.

Hakkan nüüd lugema ja õppima nipet-näpet. Varsti on nädalavahetus, siis vast saab natuke puhata.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Minny filosofeerib

On erinevaid inimesi.

  1. Ühed näevad probleeme lahendusele.
  2. Teised näevad lahendusi probleemile.

Eks ma olen nii üks kui ka teine, aga praegu kaldun ma rohkem see teine olema.

Aga… S-l on rasked ajad ja ta on see üks. Minu vanaemal sama asi, pärast vanaisa surma läks olukord hullemaks.

Mul ei ole ka see vaimne tervis just korras. Trauma kalavabrikust ja see suur keskkonnavahetus. Üle varju hüppamised…

Ma püüan mõista ja olla rahulik, aga see nõuab raudseid närve.

Mõned näited:

  1. S ei saa oma koolitööga tegeleda, sest ta higistab (on üksi kodus, koer ei kurda erinevate lõhnade üle, kass on teises toas). Aga probleem on nii suur, et tuleb poosi minna ja kallis lõhnaõli osta ja deodorandid ka.
  2. Ma prindin oma palgalehti välja, sest Taani on bürokraatlik riik. Ma ei saa töötuks end võtta, sest saan SU-d (õppetoetus). Aga ma ei saa SU-d, sest minu töölepingus ei ole kirjas mitu tundi nädalas ma töötasin. (Seal on kirjas, mis on mu tunnitasu ja Maksuametist saaksin ma väljavõtte, mis on olnud mu aasta tulu. Kui mul on teisene tulu või kaks töökohta, siis kõik teised tulud on B-skat, ehk siis eraldatud mu põhitöö palgast. Ja väikse arvutustehtega saaks tunnid välja arvutada. Aga see on nende jaoks teadus.) Ok. Eile olin natuke löödud selle pärast. Mainisin, et võib-olla kasutan ma SU-saamiseks teist punkti, et olen S-i lapks (üle 21 aasta, just nii on seaduses kirjas “üle 21 aasta vanune laps”, ärge küsige, see on Taani. Ma ise olin ka segaduses, sest üks teine seadus ütleb, et laps on kuni 16 või 18 või midagi sellist ja siis on veel nooruk jne..) Ma ütlesin võib-olla ja KUI tal aega on, siis otsigu oma töölepingud välja.
    1. Ta hakkas lepingud otsima. Üks esimesi lepinguid on kadunud.
    2. Vaatas Maksuameti lehele ja leidis ühe rea, kus on kirjas justkui ta oleks töötanud. Mingi periood ja ettevõtte nimi.
    3. Nüüd terve päev ta prindib ja vaatab oma SKAT-i (maksuameti lehte). Paneb oma töölepinguid järjekorda. Ma näen tema silmis ja olekus meeleheidet. Aga ma ei saa teda aidata, sest see, mis ta teeb on mõttetu. Ja kui ma midagi ütlen, siis vastuseks on, et seda ei saa, nii ei saa, pole võimalik. Ma ei jaksa enam. Saan pakkuda vaid kuulamist. Hoian oma suu kinni. Ei lase tal minust probleemi teha.

Tuli ja hakkas rääkima, et ainult üks nädal on aega, et ma hakkaksin printima tema töölehti ja vaataksin tema lepinguid. Ei! Seal ei ole probleemi (ei ole kala). Ma saaksin SU-d vaid kolm kuud. See teeks kokku napilt 6000 DKK. S-i peale olen ma kulutanud palju-palju rohkem. Seega see 6000 DKK-d ei kisu mind küll tundide viisi mingit mõttetut tööd tegema. (S-i sünna oli 300 EUR + 100 EUR + 266 EUR + 300 EUR). Siis ostin talle uue läpaka 3000 DKK, sest ta ei saanud kooli minna, sest tema läpakas oli vana.

Nüüd hakkas ajama, et Fordi kojamehe kaitse läheb pidevalt katki. Aga vihma periood hakkab ja kui see juhtub kiirteel, mis siis… Andis mõista, et Ford peab minema elektriku juurde. EI! Ford läheb detsembris prügimäele. Ma olin konkreetne. “Ford ei lähe elektriku juurde. Ma võtan Fordi ja tema saab KIA.” Vaikus majas, KIA on ebamugav. See ei sobi talle, aga ta veel mõtleb probleemi välja.

Siis läks meil õlikütte pump katki. (Õli küte soendab vett ja hpiab radikad soojad). Tellis töömehe. Tehtud. Siis oli vesi maas. Ta hakkas paanitsema ja hädaldama, et nüüd on veepütt katki, et see on mega kallis töö ja nüüd peame terve talv külmas olema ja torud külmuvad ja elektriradikas tuleb osta jne… Tuli töömees ja vahetas vooliku ära. Üks voolik oli katki. Milleks see draama?

Ja nii see on päevast-päeva.

Ma tean seda hästi. Olen ju professionaalne õppija. :D (Nali). Ma tean hästi, et kui on üks raske ja natuke ebameeldiv ülesanne (sest see nõuab oma piiride ületamist, kisub rutiinist välja)… Siis leian muid tegevusi, et mitte seda teha. See oli vanasti.

Nüüd vahin ma kasvõi terve päev oma ülesannet ja kirjutan ühe sõna/tähe tunnis, aga valmis ma ta saan.

Ma olen teadlik sellest reaktsioonist ja ei lase oma “ajul/alateadvusel” end petta. Aga kuidas ma ütlen seda S-le? Ta ei kuula ja tema probleemid on tõsised ja lõpuks pean mina siin mööda maja tolmukübemeid taga ajama ja koera pesema ja poputama ja muid ebavajalikke asju tegema (asjad, mis pole 3 aastat proobleem olnud, aga nüüd on järsku kriitilise tähtsusega).

See negatiivne periood on raske. Olen ise kogenud ja olen kõrvalt vaatajana selles osaline. Ei jaksa… Vahel tuleb lootusetusest muie suule… Ma kuulen probleemi, aga ei näe.

Nt… Tal arvab, et peab kuluraha tšekide katteks saadud raha ise deklareerima ja siis töömehele makstud raha tulumaksu tagastuse ka. Aga ta arvab, et ei suuda seda meeles hoida. Ma soovitasin üles kirjutada. Ta ütleb, et ta pole arvet saanud, et ta ei saa kirjutada ju. Ma ütlesin, et ta võib võtta ühe kasuta, mille peale kirjutab maksuamet ja hakkab pabereid sinna sisse koguma. Et paneb paberi nt kuupäevaga ja tehtud tööga ja sunna koha jätab tühjaks, lisab arve hiljem, samasse kausta, siis on kõik koos… Ei saa teha, sest pole kusagil seda kausta hoida… Selle peale jäin ma vait. Inimene ei taha lahendusi, ta tahab probleeme genereerida. Las teeb, kui meeldib, mina teda selles ei aita.

Sain end natuke maandada. Jätkan õppimist. Meeletult palju. Üks päev korraga, vaatab, kui kaugele jõuan.

***

Maksuametisse tööle ei saanud, sest keelt ei oska piisavalt, aga muidu olen tiben-toben. Ma kartsin, et minu isiksus on natuke ebameeldiv, sest S ütleb, et ma pean end muutma, sest Taanis nii ei teha, et Taanis tuleb olla familiaarsem ja suhelda jne… Mina ütlen, et mina olen mina ja kõik… Ühesõnaga… Sain tuge, et minu isiksusega on ok. Ainult keelt on vaja. Panen kogu oma ressursi keele õppesse. Ikka edasi, ikka edasi…! (Igatsen oma vanaisa.) Väike pisar. Aga minu elu läheb edasi. Tuleb jätkata nii kaua kuni keha elab. :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Täitsa toimetan veel

Mul kiskus natuke kiireks. Läksin kooli, see oli 10x raskem/keerulisem kui ma arvasin. Kusjuures ma arvasin, et see on mega raske. Seega… Ega keegi ei oska seda ette kujutada nagunii, kui ise pole selles olukorras olnud.

Aga… Olgugi, et raske on, olen ma väga rahul. Ma kuulen erialast taani keelt. Terve päev olen taani keele sees, kusjuures aktiivse taani keeles sees. Lihtsalt… Meeletult raske, aga samas võrratu… Püüdke siis mõista, eksju. :D

Õppida on palju, lugeda, ülesandeid teha, kodused tööd, grupitööd… Meil on ainult kolm ainet nüüd (5 esimest nädalat). Aga igas aines on õpik, mis on välja töötatud aasta või kahe kohta, seega me peame kiirustama need 5 nädalat.

See teine pool õppest peaksid olema erialaained. Minu eriala on “majandus”. Ma loodan, et on meeldivad ained. Ma veel ei tea täpselt, mis ained seal on.

***

Vahepeal käisin töövestlusel. Taani maksuametis… “Raha paigutuse spetsialisti” ametikoht. Neil oli 90 avaldust, jutule sai ca 30 ja tööle saab 27. Kui ma õigesti aru sain. See oli põnev kogemus.

Tavaliselt inimesed kiidavad end vestlusel, aga ma olin vastupidi. Lõpuks ütlesid nemad: “Sa oled tubli, sul on väga hea haridus ja suurepärased teadmised, sa oskad arusaadavalt selgitada asju..” Ja neile meeldis, kuidas ma mõtlen. :D

Ma ütlesin neile, et olen end positiivselt üllatanud, et olen saanud hakkama asjadega, mida ma poleks uskunud endast (positiivses mõttes). Lisasin veel, et see ametikoht oleks mulle suur väljakutse, aga ma olen 100ga valmis selle vastuvõtma.

Ma ei usu, et ma selle koha saan. Samas olen natuke pabinas, et kui saan. Mis ma siis teen? Järsku oleks kõik mu ümber nii tähtis. Minu palk tõuseks 8x. Kui nad nendest palganumbritest rääkisid, siis ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ma ei kujuta küll ette nii suurt summat.

Aga las minna… Ma nokitsen vaikselt edasi.

***

Joonistasin ühe pildi. Mul on raskusi “ei” ütlemisega. Kui inimene küsib, siis ma kiiruga ei leia seda sõna oma sõavarast. Ei tohiks ju raske olla, aga… Aga harjutamine pidavat meistriks tegema. Ma siis püüan.

Nüüd lõpetan, pakin asjad ja homme kiman jälle kooli.

Tänan tähelepanu eest!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Déjà-vu

Esmaspäeval lähen taas kooli. Jälle need samad hirmud ja väike paanika. :)

Hakkasin juba taanikeelset vähegi elialast materjali lugema ja kirjutasin võõrad sõnad välja. Nüüd tuleb vasted leida ja esmaspäevaks selgeks saada. :D

Seal on suur koolide kompleks. Esimesel korral olin ma paari sammu kaugusel õigest hoonest ja uksest, aga siis järsku läks asi ikka päris sassi. Lõpuks jõudsin õigeks ajaks või 5 minutilise hilinemisega õigesse kohta (tagasi). Ma lihtsalt oskan.

Nüüd saadeti skeem ja pilt, millisest uksest ma sisenema peaksin. Aga see skeem oli minu jaoks segane. Ei suutnud google maps-iga seda leida. Homme lähen ja vaatan üle, siis on süda rahulikum.

Jan näitas mulle, kus see asub, seega on tõenäoline, et ma selle õige ukse ikka leian. :D

***

Viimane tööpäev oli tavaline. Mõnedele lehvitasin ja ütlesin “nägemist” taani keeles. Mitte ühtegi kallistust. Ülemust ma ei näinudki pärast tööd. Jätsin oma noa, töökaardi ja kasutamata püksid tema lauale ja läksin.

Larsi silmasin silmanurgast hommikul. Eirasin nagu alati. Lõuna ajal ei läinud oma kotti teise hoonesse viima. Töötasin vanas hoones (mitte selles, kus tema). Ühesõnaga, ei kohtunud. Kaks võõrast, nii nagu kaks aastat tagasi. :D Mulle ei meeldi hüvastijätud.

***

Kristen kirjutas ja küsis, kas ma lähen tema juurest läbi, enne kui koju sõidan. Olin “bitch ja kirjutasin, et ei lähe. Oli näha, et ta solvus ja pettus, aga nii on kõigile parem. Tal on suured lootused minu suhtes või kuidas ma nüüd ütlen. Ta arvab, et ma olen temast huvitatud, et soovin salamisi temaga suhet. Eks ma ise olen süüdi, et ta nii arvab. Et mitte kütta temas asjatut lootust, tegin ma kiire ja järsu lõpu.

Teine mure oli see, et ma räägin liiga palju. Olen enam kui kindel, et oleksin talle ära rääkinud kogu Larsi-seikluse. Pole vaja neil midagi teada. Ma usun, et ta oleks rääkinud Anne Mettele ja too toimib nagu kohalik ajaleht ehk siis kõik oleks pärast teadnud. Mina ju tulevikku ei näe, ma ei tea, kuidas minu tee nende omaga ristuda võib. Seega… Et mitte ahvatleda end endale uut jama kokku keerama, ma vältisin juba eos seda.

Kas ma olin tubli? Jah, senimaani küll. :D Näis, kuidas edasi.

***

Käin ka jooksmas. Kõik nagu ikka.

Sulg ei jookse täna. :)

Ma olen olemas ja vaikselt toimin siin omaette. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Palju on juhtunud

Homme on viimane tööpäev. Lars on tagasi puhkuselt.

Mina saan tädiks detsembris või jaanuaris. Vanem vend põhjustas selle. Emale minia väga ei meeldi. Minule on ta kohe täitsa vastukarva.

Vanem vend tuli Eestist autoga S-i sünnipäevale. Pruut ja selle kolm last ka kaasas. Sõitsid mingile objektile otsa. Arvavad, et loom, aga polnud verd ega karvu. Mina ja Jan arvame, et kivi või midagi sellist.

Radikas läks katki. S.o teisipäeva öösel. Kolmapäeval sain Jani abiga uue radika ostetud, see saabus neljapäeval. Jani abiga vedasime auto tema juurde.

Neljapäeval sõitsin mina perekonnaga ringi ja tema võttis radiaatorit maha. Ta on mul lausa ingel.

Minu vanem vend ja tema pruut olid tänamatud. Ma tundsin end mõttetuna. Jooksin ringi ja lahendasin käigupealt probleeme, aga sealt tuli vaid negatiivseid kommentaare. Lõpuks ma lihtsalt…

S on seisukohal, et mina rikkusin tema peo ära (sest ei võtnud sellest osa), aga mina just arvasin, ma olen üleliigne ja parem, kui silma alt kaon.

***

Ma mõtlen seda ikka veel. Ma rääkisin temaga. Ma ütlesin, et tunnen, et olen tal ees. Ta hakkas end õigustama ja rääkima kui raske tal on, kuid ta ei lükanud seda väidet ümber.

Tema lootis, et ma aitan tal maja parandada, kui ma teda õigesti mõistsin siis jutt käib rahalisest abist. See ei lähe väga minu tulevikuplaanidega kokku.

Me tülitsesime. Ta nähvad, et minu vanema venna tänamatu pruudiga on ka parem suhelda kui minu või mu vanema vennaga. Too karjub, aga vähemalt ütleb kõik välja. Ma tundsin end taas, nagu prügi.

Ta kiidab end. Lisaks on ta seisukohal, et nooremad vennad on normaalsed, sest neil on normaalsed kaaslased. Ma püüdsin S-le öelda, et äkki on nad seda, sest mina kasvatasin neid. Aga S ei näe minu osa selles.

Ta on nagu pime minu suhtes. Ta ei taha ega suuda tunnistada, et mul võib õigus olla, et ma olen tubli.

Ta räägib, et terve pere kummardab mind ja peab minu sõna seaduseks, kiidab mind. Tema suust kõlab see nagu ta oleks kade mu peale. (Hääletoon oli nii.) Ta justkui võistleks minuga, aga ei saa kuidagi olla minust parem. Seega otsib ta pingsalt minu vigu. Näeb üksnes minu vigu.

Tegelikult oleme ju ühes paadis, üks perekond. Võiks ju natukenegi uhke olla, et tal selline tütar on, aga ei. Iga minu võit tundub talle kaotusena.

Ütles, et tema ei ole nii tark nagu mina ja ei ole kõrgeid koole läbi käinud ja ei oska nii hästi rääkida nagu mina. Justkui ma oleksin kuskil teises kastis. Ei ole tema ja tema poegadega samas kastis.

Ma ei ole ju ninakas. Ma ei pea end targaks. Ja ma kohe üldse ei oska inimestega suhelda. See on kindel. Tema on suhtlemises osavam.

Mina oskan end analüüsida, ma otsin oma tunnetele põhjuseid, püüan mõista ka teisi. Miks nad üht või teist teevad või ütlevad. Ma olen vaikne ja vaatan ringi ja seetõttu võib-olla näen rohkem kui tema. Aga see ei tähenda, et ma olen parem või targem. See pigem tähendab, et me oleme erinevad. Mis ka ei ole halb.

Ta pidevalt tõstab nina püsti ja kiidab, et me oleme nii tublid, sest tema läks omal ajal välismaale tööle. Või me saime endale kõike seda lubada, sest tema rügas tööd teha, oma tervise arvelt. Mis kõik on ju õige.

Siis taas süüdistus või etteheide. Et tema on oma tervise tööga rikkunud, et mina saaksin ülikoolis käia. Või et tema konto oli püsivalt miinuses minu pärast. Ma ei tahaks sellega nõus olla, sest ma kandsin tema arvele 25000 DKK ja arve oli nullis, aga tema hakkas asju ostma. Oma ära tegema jne…

Muidugi olen mina süüdi, et tema äri ei edenenud, sest mul on ju see haridus. (Mitte et Taanis on taanikeeleoskus oluline või peaks vähemalt maksusüsteemi tundma.)

Lõpuks. Ma tunnen, et ma jooksen peaga vastu seina. Ta on ka juba loobunud minuga kontakti saamisest.

Nüüd tunnen vajadust psühholoogiga vestelda. On tekkinud juba küsimusi ja on tekkinud hägune pilt olukorrast minu ja S-i vahel.

Muidu ma olen ikka end süüdistanud ja mõelnud, et viga on minus. Kuid nüüd ma näen, et lahendust takistab hoopis S-i hoiak.

Ma tean, et ta sisimas süüdistab end. Et ta loobus minust, kui olin väike. Jättis mu Haapsalusse raviasutusse. Tal polnud aega ega jaksu kolme pisikese lapsega arstide vahet joosta ja mind ravile viia. Toona polnud autot ja isa polnud meist üldse huvitatud. (Väikevend 0; keskmine vend 2 ja mina 4). Meie kunagine naaber käis mind seal vaatamas. Kusjuures mina seda eriti ei mäleta ja ma ei süüdista teda.

Minu arust ma isegi ei nutnud tookord, olgugi, et olin pisike. Aga ma ei tea ka.

Ja siis ütles, et isa pidi meie juurde jääma, kui tema on välismaal tööl. Ta ei teadnud, et isa läks ka minema. Meie ei tohtinud öelda, sest isa keelas ja me kartsime teda. Kusjuures olime õnnelikud kui isa läks, sest ta vaid karjus meie peale, ilma põhjuseta.

Mina mõistan, et S tegi kehvas olukorras parima võimaliku otsuse. Kuid ta ise tunneb end süüdi ja püüab meeleheitlikult otsida kinnitust või tõestust, et see oli õige ja vajalik ja kasulik.

Ma arvan, et ta ise mõistab end hukka ja samas püüab pingsalt ise endale tõestada, et ta pole halb… Ja siin ei oskagi ma teda aidata. See, mis ta ütleb, (suust välja ajab) ei ole (tegelik)probleem. Tegelik- või see tuumprobleem on see, mida ta mõtleb, aga ta põgeneb oma mõtete eest ja peidab neid.

Ta väldib seda teemat ja ta ei taha kuuldagi, et ka minul oli raske (vendadest ei tea ma suurt midagi). Me ei räägi sellest. Oleme ju nii tugevad ja iseseisvad. :D

Kui ma püüan, oma segast olekut või jõuetust midagi teha, põhjenda lapsepõlves läbielatuga. Eesmärgiks on, et ta minu “laiskust” mõistaks. Tema tunneb vist etteheitena talle ja hakkab end õigustama (mind süüdistades – mulle tundub et süüdistab ja heidab ette).

Tegelikult soovin ma vaid, et ta armastaks ja mõistaks mind ka siis, kui mul on vaimne tagasilangus.

Tema püüab oma süütunnet matta, rääkides sulle, kui raske tal on ikka olnud ja mida kõike on ta minu heaks ohverdanud.

Tihti ma tunnen, et ta arvab, et raha näitab tunnete suurust. Ma ei saa väga kurta füüsiliste asjade puudust. Ma ei vaja palju ja seetõttu on mul olnud rohkemgi kui vaja. Kuid mul on olnud suur tunnete puudus. Kindlustunne, hoolivus, armastus, pühendumine, tähelepanelikku, keegi, kes kuulaks ära, kallistaks ja oleks lihtsalt minu jaoks olemas.

Kokkuvõttes. Minu ja S-i vahel on nüüd suur müür, pärast seda viimast sõnelust. Ta on minu vastu külm ja on võtnud hoiaku, et ma ei kuulu siia, et ma lahkun varsti.

Aga ma vähemalt püüdsin. Kindlasti on pool sellest müürist minu tekitatud, sest ma ei näita oma tundeid välja. Osalt ei oska ja osalt ei julge. Aga mis seal ikka.

Püüan vaikselt edasi. See lahing on kaotatud. Esimesel võimalusel kaon jalust. Enam ei tee emotsiooni ajel tormakat, rumalat otsust. Loodan, et olen mineviku veast õppinud. Kõik see draama eksiga algas nendest samadest tunnetest, sellest samast probleemist.

Mõni tahab minna tagasi minevikku ja parandada vead. Mina ütlen ikka, et samas olukorras ja samade teadmiste juures teeksin ma sama vea uuesti. Õnneks pakub elu ikka aeg-ajalt samu olukordi, tundeid ja siis on hästi, kui inimene on õppinud vigadest ja oskab juba teisel katsel parema valiku teha. Lisan, et ma pole ka mingi geenius, ma teen teinekord sama viga 5-10 korda. Lihtsalt, et olla veendunud, et see on viga. :D

***

Homme on viimane tööpäev. Olen emotsioonitu. See ei ole mulle veel kohale jõudnud. Kolleegidele on, aga mulle mitte. Olen natuke pikaldane.

***

Sellel korral sai vähe nalja. Vast järgmisel korral tulen jälle oma “cool”-i maskiga. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri