Ikka veel haige

Neljapäeval ronisin tööle. Maganud olin 3-4 tundi. Arvasin, et saan hakkama. Aga tööl hakkas nina jooksma, tekkis köha ja palavik.

Seega kaks tundi pingutasin ja tulin tagasi koju. Ma olen väsinud haige olemast. Seega jätsin kõik jooksmised ära. Magan palju. Ei julge end liigutadagi. Unistan terveks saamisest. Annab loota.

Esmaspäeval proovin uuesti töötada. Kole piinlik on. Juba nädal aega olen haige olnud. Tõesti enam ei jõua.

Ostsin kraadiklaasi. Elektroonilise. See küll palavikku ei näita. Aga tunne oli küll nagu oleks palavik.

Täna juba tundsin natuke lõhnu. Lõikasin sibulat ja see mõjus. Ebameeldiv, kuid hea tunne oli. Andis lootust, et saan taas inimeseks.

Ilma jooksmata tulevad negatiivsed mõtted pähe. Ma ei tea, kuidas ma selle nädalavahetuse küll üle elan.

Koristasin natuke oma tuba. Kohe oli higimull otsa eest ja kõrvad lukus ning väsimus. Nii ei saa ju rallit sõita. Süümepiinad on ka. Ei tahaks lihtsalt olemisele aega raisata, aga samas ei ole jaksu midagi teha. Pingutada ega end sundida ei julge, äkki tõuseb jälle palavik ja see neetud köha intensiivistub.

Mis minuga küll juhtus? Miks siis nii läks? Ma ju olen end külmaga karastanud, jooksnud. Maganud ka üsna korrapäraselt. Stressitase on ka olnud mõistlik.

Muud nagu polegi. Ikka vaikselt!

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ära parem luba

Ma käisin vahepeal kursustel ja seetõttu võtsin vabu päevi. Eelmisel nädalal oli viimane kursus ja kolleegid tuntsid juba muret, et kas ma enam tervet nädalat tööl ei olegi. Ma suure suuga ütlesin, et nüüd hakkan korralikult tööl käima. Mõnele poetasin moka otsaast, et kui haigeks ei jää.

Nüüd olen haige. Tunnuste järgi tundub olevat gripp. Eile olin tööl, aga tundsin, et palavik tõuseb. Kuulmine läks ära, nagu pea oleks paksu padja sees olnud. Ma olin ka nagu rohkem ära. Mulle tundus, et ma olen mega aeglane. Et minu liigutused on aeglased ja mu reaktsioon ka.

Ma kohusetundliku inimesena läksin ülemuse juurde ja ütlesin, et ma olen nüüd kaks päeva haige ja tööle ei tule. Ma tean küll, et reeglite kohaselt peaksin ma helistama haiguse esimesel päeval ja enne kella 7:00 hommikul, aga kui ma juba praegu tean, et ma olen homme haige, siis võin ju juba praegu öelda. :D

Ma olen imelik. Igatahes… Tööl ei usuta, et ma haige olen. Minu palavik ei paista välja. Kurguvalu ka mitte.

Meil mõni köhib tööl ja nuuskab nina. Ma esiteks ei pea seda õigeks ja selliseid asju teen ma parem varjatult. Kui vähegi võimalik.

Ma tõesti tundsin end halvasti esmaspäeval. Aga pole ju minu süü, et nohu on kuidagi sissepoole, et ninat välja ei tule midagi, aga kurgus uputab. Kurk on nii mega kuiv ja valus, et vägisi tahaks köhida. Pea nii uimane ja vati sees, et kohati oli nagu raske tööle keskenduda. Aga ma olen ikkagi tugev naine, seega välja ei paistnud midagi. Ma seisan püsti kuni teadvusetus mu murrab. Aga palavik nii kõrgele ei kerkinud, et oleks mult jalad alt võtnud, seega paistsin kobe ja terve välja.

Ma siis olen siin kodus teki sees. Aga hommikul käisin ikkagi jooksmas. Kohati nagu palavik on, aga mul pole kraadiklaasi, seega ei saa mõõta ega kindlalt väita. Peamiselt on nohu. Nüüd hakkab see natuke juba ninasse valguma. Mis on tunduvalt parem kui see eelmine versioon. Natuke köhin, aga see neetud lima kurgus ärritab.

Eile pärast tööd pugesin voodisse ja kuulasin muusikat ning juba hakkas päris hea. Ma ei suuda tegevusetult voodis nii kaua passida, eriti veel kui ma tunnen end juba väga ok-t. Igatahes… Tulin siis enne õhtut veel voodist välja. Natuke jalutasin ringi, hakkas jälle halb. Nüüd käin tekk ümber nagu kummitus kodus ringi. Vaatan voodit, aga kuidagi ei tahaks seal lihtsalt lamada. Vaba päev ju. Kõike saaks teha.

Kuid kui ma haigusele natuke järgi ei anna ja enda eest ei hoolitse, siis ma ei saa lubatud tähtpäevaks terveks. Ma kohe kuidagi ei taha hakata helistama ja ütlema, et sry, aga ma olen ikka veel haige. Nad ei usu mind. Äkki peaksin nohused paberid kaasa võtma, nüüd mul neid juba on. :D

Tegelikult nad ei tohi küsida, mis mul on. Nad peavad mind uskuma. Arsti tõendeid siin ei saa. Arst ei kirjuta tõendeid töökohta. Kõik käib usalduse pealt.

Ülemus arvas, et mul on midagi vaimset. Noh, et kolleegide tõttu ei taha tööl käia või nii. Aga enam ei ole. Ma tõesti tahtsin korralikult tööl käia. Ma olin juba vaimselt selleks valmis ja puha. Aga näed, see neetud keha ja organism võttis gripiviiruse ligi ja nüüd tuleb end poputada kodus. :D Raske on, aga ühiskonna nimel tuleb pingutada. ;)

Ma püüan siin kiiresti paraneda. Aeg tiksub. Selline see eluke on.

***

Jan aitas mul saata avalduse ja dokumendid Taani haridusministeeriumisse hindamiseks. Sain kirja, et maksimaalselt kahe kuu pärast saan hinnangu, kui mingeid dokumente ei puudu. Eks näis. See oli positiivsem asi minu elus.

Tööl hakkan juba muttidega harjuma. Inge vingumine tundub kohati juba naljakas. Eriti ei ärrita mind. Kui ta minu kõrval töötab, siis püüan vähe kvaliteetsemat tööd teha, aga muidu olen cool. :)

Ma siis lähen ja tegelen selle paranemisega edasi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ära loe, pehmo tekst tuleb nüüd

Ideaalses maailmas valivad tööandjad töötajaid, nende sooritusvõime järgi. Seega tuleks valida silmaklapid peas ja üldse oleks parem alguses suhelda kirjateel ja alla kirjutada kolm XXX või kasutada sooneutraalseid nimesid. Sest inimesed on emotsionaalsed loomad. Kaasa arvatud mina.

Alustan sooritusvõimest. Jah, ideaalses maailmas kõlab see suurepäraselt. Sest kui ettevõte palkab vaid hea või suurepärase sootitusvõimega inimesi, siis ei saa ju ettevõttel halvasti minna. Tegelikult peaks minema parimal võimalikul viisil.

Raskeks teeb asja see, kuidas inimesi selekteerida ja millist sooritust tahetakse. Sellised tavapärased dilemmad nagu: kas soovime kvaliteeti või kvantiteeti. Kui kõrge kvaliteet on piisav või mitu ühikut oleks piisav. Ning lõpuks veel subjektiised hinnangud, ilus kassadaam võib suurendada müüki (direktor ei ole vana seelikukütt, vaid ta on vana ärihai, pole diskrimineerimine), sest kutid tulevad temaga vestlema ja vestluse alustamiseks ostavad mingi ebaolulise vidina. Kui neid kutte on palju, siis mõjub see kaupluse müügitulule hästi. Sellised kaudsed mõjud, mida on raske mõõta. Igasuguseid ebaloogilisi seoseid võib leida, aga meie Majandusteaduskonnas oleme kindlad, et tegelikult/päris elus ei ole inimesed ratsionaalsed ja seetõttu on majanduses palju anomaaliaid. (Siit edasi läheks minu üks kirglikest teemadest: “aktsiaturgude psühholoogia”).

Ehk siis, need kutid pole ratsionaalsed, kui kassatibinat regulaarselt külastavad, samas ega ka ülemus pole ratsionaalne, kui valib inimesed, kellega on hea suhtluskapp (sest tulevikus tuleb ju palju koos töötada).

Nüüd pean vist seletama oma mõtet, miks ülemus pole ratsionaalne. Kui ettevõte ei müü suhtlusteenust või ülemuse alluva etendust “ideaalne töösuhe töötaja ja ülemuse vahel”, siis ei ole ju oluline, et inimestel jutt klapib. Pealegi täiskasvanud inimesed peaksid ju igal juhul tööalaselt suheldud saama, ega töö ole ju abielu.

See on normaalne, et need mõtted vastakaid tundeid tekitavad, sest inimesed on erinevad ja nende sotsiaalne elu tunnetus on erinev. Mõte ei saanud hästi kirja. See on koht, kus nähtub, et inimesed on emotsionaalsed (loomad). Ratsionaalsus ja emotsionaalsus kipuvad segamini minema. Ning tihti jääb emotsionaalsus peale ja see on väga inimlik. (Inimene arvab, et on ratsionaalne, aga tegelikult on ikkagi emotsionaalne. See on ohtlik kombinatsioon. Parem variant on see, kui inimene teadvustab, et on emotsionaalne. Sellega kaasneb vähem ootamatusi.)

***

Nüüd see teine pool. Põnev artikkel.

http://naistekas.delfi.ee/suhted/seks/teeme-nuud-puust-ja-punaseks-miks-on-seks-paljude-meeste-jaoks-kinnisidee?id=81663445

Ma pole nunn, kui imestate, et sellise pealkirjaga artikkel minus huvi tekitab.

Ma arvan, et ma olen kasvanud nii nagu üks poiss kasvab (kolme venna kõrval olen ka poisistunud). Pisarad ja tunded on keelatud. Lähedus on midagi ohtlikku ja see on vaid nõrkadele.

Minu ideaaliks on olnud üks tundetu raudnaine või -mees (ütleme sooneutraalselt “eeskuju”). Ma ei tea, miks. Ei mäleta eriti oma lapsepõlve. Ma veel ei taha raha psühholoogi peale raisata, seega püüan ise endale psühholoog olla. Näis, kuidas ja kas õnnestub. :D

Mis mulle sellest artiklist meelde jäi oli järgnev:

  1. Poiste kasvatamisel keelatakse neile tunded (poisid ei nuta, poisid ei kallista, poisid ei räägi oma tunnetetest, see on plikade teema). Poisid ei näita välja valu, kui saavad armi. Nt kukuvad põlve lõhki, lõikavad sõrme, sedasi kaotatakse kontakt oma kehaga. “Ei ole ime, et seksist saab kinnisideed, kui see on meie peamine kontakt tunnete, naudingu ja armastusega.”
  2. “Kaeva üles ammu peidetud tunded ja lase need vabaks. Nuta tõelisi pisaraid ja naera kogu südamest, värise hirmust ja itsita ebamugavustundest, mürista meelepahaga selle ebaõigluse üle, millega sind on haavatud, ära pelga nutta õrnast imetlusest meie eksistentsi ilu üle.” Tunded on ok ja nende tundmine/tajumine on privileeg, mitte midagi häbiväärset.
  3. “Seks ei pea olema ainuke allikas läheduse jaoks.” Lähedus ei tähenda alati seksi, need ei pea olema alati koos, selles mõttes, et lähedus üksi (ilma seksita) on täitsa ok. Ma ei ole värjdas, sest ma naudin Janiga koos olemist, temaga suhtlemist, kuid mul ei ole tema vastu armastuse tunnet. (Ma ei võlgne talle seksi, kuigi ma olen temaga natuke lähedane.)
  4. Taasavasta tunded: see kirglik intensiivsus, mida sa oled säästnud vaid seksuaalsuhete jaoks, võib vallanduda igas elu valdkonnas.” Tunnete tundmise, väljendamise viis, ei ole üksnes seks. Selline meeldiv ja ülim tunne nagu “kirg”, seda võib tunda ja kogeda, kui teha asju, mida on soov teha. “Töötas kirega, kirglik töössesuhtumine jne.” – Selline väike asi, aga aitab mu mõtted korda seada. Näen seda vastikut olukorda positiivsemates toonides ja mul on nüüd seletus, põhjendus, miks. See ei ole vist paslik siia kirjutada, kuidas, mil moel, aga…
  5. “Taasavasta oma keha: nauding on meile sünniga kaasa antud õigus ning seda on võimalik kogeda tuhandel erineval moel peale seksi. Võta kingad jalast ja kõnni paljajalu murus, mudas ja vihmas. Õpi hingama vabalt. Tantsi.” Läks natuke hipiks ja lilleliseks, aga mulle see idee meeldib. Mul on raskusi uinumisega. Hingan (sellili olles) hästi sügavalt sisse, ning see on mind kahel õhtul aidanud. Paljajalu mudas kõndimisega meenub mulle mu lapsepõlv. Ma nautisin seda, olgugi, et nüüd olen vanuse poolest juba ammu sisenenud täiskasvanute maailma, on mul jätkuvalt õigus seda naudingut kogeda. (Ma pole vana, olen antiik-teismeline või antiik-laps. FB-st). :D

Ma olen tihti väga kohmetunud, kui kohtun inimestega. Kas anda kätt, kas kallistada. Kui keegi on kurb ja nutab, siis sooviks minna ja kallistada, küsida, miks… Aga hirm on, et äkki ma rikun ta privaatsust (mina häbenen oma pisaraid ja tahaks nendega maa alla peitu minna, kui keegi veel minuga rääkima tuleks, siis hakkaks endast veel rohkem hale).

Tihti olen kohmetu kohtudes lastega, selline lasteaia-eelne või lasteaia-laps. Üks lugu on selline, et ma piirduksin vaid “Tere”-ga. Laps tuleb lähemale, siis patsutaksin õlale, aga laps tahab kallistada. Nad on ju nii armsad ja nad ei kahtle. Muidugi ma kallistan. Samas on kuidagi imelik tunne. Tema on nii avatud ja usaldav, kuid mina olen ikkagi kivistunud olekus.

https://media0.giphy.com/media/N8KOi4xU2Q1C8/200w.gif https://media3.giphy.com/media/M3u7W9s4ZlZg4/200w.gif

Ma ei oska oma tundeid väljendada. Tööl on paar sellist hästi avatud inimest ja julget. Neil on kombeks inimesi kallistada, aga minu puhul alati küsivad, kas tohivad. Ma näen välja nagu emotsioonide põlgur. :) Tegelikult ma pole halb ega kuri inimene. Ma lihtsalt ei oska oma tundeid ega ka poolehoidu välja näidata.

Ma olen hoopis teistsugune, kui ma räägin inimesega, keda ma saan usaldada, keda ma tunnen. Nt Jan-ga. Ma ei hoia oma emotsioone vaos. Ma mängin neid isegi üle. Nt räägin silmad säramas ja ülevoolavalt, kuidas ma autot parandaksin või mingitest kujutletavatest olukordadest või nende lahendustest.

Kuid neid inimesi on vähe, kellega ma suudan avatult suhelda. Isegi mu perekond ei näe mind just tihti sellisena. Pigem olen ma see hall kivimass, paar sõna moka otsast ja valmis.

Näis, kaua ma siis seda tunnete-usku olen, aga tasub proovimist. Esmalt püüan oma tunded identifitseerida ja siis leida põhjuse, miks see avaldus… Võib-olla kunagi suudan ma keset New Yorgi suurt väljakut, joosta, tantsida ja näidata oma piiritut rõõmu, et olen seal, kus olen. Rahulolu oma kehaga, eluga ja kõigega. Küll see oleks vahva. Tasub, mille nimel elada. :)

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Märkmed

http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=81615713

Edukad ettevõtted ostavad SOORITUSVÕIMET. Vot.. see on oluline sõna ja pani mõtted liikuma, aga hetkel pole aega sellele rohkem keskenduda.

***

S arvab, et tal on korter, et venna korter on tema oma. Ta olevat kunagi mingi volituse vennale teinud enne korteri ostu. Ma arvan, et S saab kunagi valusa kogemuse. Ma ütlesin S-le, et see korter pole ametlikult tema oma, aga ta peab mind lolliks. Ma parem hoian eemale. Mulle perekonna draamades osaleda ei meeldi.

****

Isa vend tahab maha müüa vanaema maad, metsa ja maja ning vanaema vanadekodusse panna. Vanaema ei taha. Vanaema vend soovitas minu isal kõik varandus enda nimele võtta. Hoida perekonna jaoks.

See on keeruline juhtum. Emale väga meeldib see koht ja tema tahab turismitalu sinna teha. Ja tema tunneb ka, et see on tema kodu (tema vanemad surid noorelt ja kinnisvara maha ei jäänud). Ema sooviks osta selle, aga praegu pole raha.

Isal on natuke kohustusi riigi ees. Kohtutäiturid. Ma ei tea, mis summas. Samas olen kindel, et nad küsivad rohkem kui seadus lubab. Nende tavapärane praktika. Siis tuleks protsessida. Aga nad kindlasti tahavad müüa isa osa pärandist/varast, et oma raha kiiresti kätte saada.

Lugesin netist, et 3 kuud pärast surma läheb pärandus üle. Et kui enne ei loobu, siis saad kõik. Ma pean olema hoolas, et isa kohustusi endale ei saaks, et enne jõuaksin loobuda. Ta elab veel.

Igatahes… kui ma sellest asjast õigesti aru sain, siis juba nüüd on 1/3 kogu vanaisa varast mu isa oma (1/6 kogu varast), 1/3 isa venna oma ja 1/3 vanaema oma. Vanaemal on 1/2 kogu varast ja lisaks 1/6 kogu varast. Kas see teeb siis 2/3 kogu varast? Ma pole hea peast arvutaja.

Vahet pole, mis arvud. Aga vanaema arvab, et kogu vara on tema oma. Lisaks veel see, et tegemist on tema vanemate koduga. Minu isa arvab ka nii, aga seadusega on midagi muud.

Taas üks suur draama koorumas. Ma ütlesin, et notari juurde tuleks minna (isa, onu ja vanaema). Isa pruut ütles ka. Aga näed. Polnud aega, ei tahtnud minna.

Onu võib-olla juba teab, et tal väike osa varandusest on. Tea, kuidas see müümine välja näeb. Kas poolitatakse maja ja maad või… kas mõttelist osa saab müüa….

Põnev saab olema. Ma natuke kardan, et lõpuks tuleb isa minu käest abi küsima. Oh, kuidas tahaks selle perekonnaga distantsi hoida.

Isa pakkus kogu varandust mulle. Ma ütlesin, et varandus/rikkus on halb asi. See tõmbab sugulasi nagu prussakaid ligi. Not good!

Vaene on ok olla.

Ps. Ma ei usu, et vanavanematel abielueelne leping oli või midagi sellist. Ka testamenti neil pole. Nad mõtlesid, aga ei teostanud.

Tegelikult tahtsin ma hästi lühidalt teha. :D

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Olen digi-elav jälle!!!

Kirun, mis ma kirun seda Eestit, aga oma ID-kaardi sertifikaadid sain uuendatud siin Taani kodus ja ilma tõrgeteta ning eelviimasel päeval. Tuleb silmad maha lüüa ja öelda minimaalselt “aitäh Eesti” või mõni kiidusõna.

Igatahes olen ma nüüd jälle digi-elav. Vaatasin oma sõidukeid Eesti.ee-portaalis. Seal pole enam ühtegi. See neetud BMW on kadunud. Ei tea, kas eksist on inimene kasvanud või uuendustööde käigus on riik selle ära kustutanud. Loodan, et tagasi ei tule ja loodan, et ükski auto minu nimele ei ilmu, sest ma olen natuke kaugel ja ei pruugi seda märgata, kuid siis võib ju mingi tobe maks kogunema hakata. Ega ma ju rikas ole, et jõuan siin kahte riiki ülal pidada. :D

Natuke nagu läheb hästi hetkel, tea kuidas edasi.

***

Tööl olin viimati kolmapäeval. Meil on siin suured pühad. Keegi eriti usklik pole, aga vabade päevade puhul ollakse n-ö usklikud paberi peal. :) Ega ma ka vabu päevi pahaks pane. Ikka leian tegevust. Nt puhata ja mängida. :D

Viimasel tööpäeval olin lestakala puhastava/rookiva masina peal. tavaliselt on seal kaks inimest. Mulle anti kaks verivärsket agentuuritöötajat. See tähendaas, et terve päev olin ma masina peal üksi, sest nendel polnud luba selle masinaga töötamiseks. Kuna nad olid uued, siis pidin neid aitama ja natuke juhendama. Masina pealt alla tulema.

Peter kasutas oma tsiki-priki pastakat ja kirjutas kõik vagunid 65/76 suurusteks kaladeks (algselt oli 75/90 ja viimane vagun oli 55/45). Ühesõnaga, suur segadus mulle. Ühe sedeli kirjutas nii keeruliselt, et mina loen 75/75 ja siis nuputan, kas ta mõtles 65/75 või 75/90 suurust. :D Aga ma oletasin, et kõik sama suurusega ja kui ma metallklambri alla piilusin, siis nägin, et seal oli 65/75.

Temalt küsida ei saanud, sest meil on paljud puhkusel ja inimesi napib ning üks teine suur liin oli ka töös, seega oli tal kiire ning teda oli raske tabada.

Lõpuks ma sain kala suurses 45/35, aga see oli nii kehva kvaliteediga kala, et päris palju luid jäi sisse ja kala jäi masinasse kinni, seega pidin pidevalt masinalt alla ronima ja masinat puhastama, pluss käsitöö, sest esimese päeva agentuuritöötajatelt ei saa ju nõuda sellise peene töö tegemist.

Kuigi mul oli raske ja väsitav. Ma töötasin rahulikult, ei kurtnud. Aga… Üks agentuuritöötaja vihastus, sest nii kehva kala oli… Ma ei saanudki täpselt aru, mis teda vihastas, aga ta tõmbas minema kella 13-ajal. Tööpäev lõppeb kell 15. Teine oli noor neiu ja natuke aeglane. Ma ei saanud temalt jõu nõuda kiirust, ega minagi just eriti väle esimesel päeval olnud.

Ma püüdsin jätkata. Elsa tuli appi, nüüd saime vahetada, et üks masinal ja siis teine. Elsa käes läks masin katki, enam ei käivitunud. Ega palju kalu enam järgi olnudki. Siis vahetasime masinat. Saime hea suurusega kala (75/90), selle tegime kiiresti ära. Siis tuli karistus. Kõige vastikum suurus, kõige väiksem (0/30). See jääb masinasse kinni, palju luid on sees jne…

Elsa väidab, et Peter ütles, et teised tulevad meile appi, seega tuleb palju kalu lauale lasta. Teised ütlesid, et nemad pidid meie esimese masina ära puhastama. Igatahes… Kirsten oli püha viha täis ja sõimas Elsat. Mina olin tänulik, et mina polnud masina peal. Kui see oleksin olnud mina, siis oleksin surmale määratud olnud. Kirsten ei salli välismaalasi ega mind (minu vastu on eriline põlgus). Ma ei tohi isegi koridoris seista ja oodata, kuna end välja saab tembeldada (töökaardiga “piiks” teha).

Igatahes… Teiselt liinilt tuldi meile appi ja läks ainult 5 minutit üle. Minu jaoks polnud katastroof. Meil ikka on mõni, kes on abivalmis.

Päeva alguses pomises Kirsten, et hea, et tema masinal ühtegi agentuuritöötajat pole. (Sellel lollil on neid kaks – seda lugesin välja tema hääletoonist ja näomiimikast).

Mina arvan, et mul oli täielik üigus olla pahane ja kurta ja kiruda, kuid ma ei teinud seda. Igaühel on ju esimene päev ja mina mäletan oma esimest päeva hästi, seega ma püüdsin olla mõistev ja abivalmis jne…

Aga… See agentuuritöötaja vihastus (tundsin, et minu peale) ja läks lihtsalt minema. Kas ma oleksin pidanud ta kinni siduma? Pole varem mulle ette tulnud, et inimene lihtsalt minema jookseb. Siis teine läks 10 minutit enne tööpäeva lõppu minema, kuigi ette on nähtud 5 minutit varem. Ja lõpuks see Kirsteni vihapurse.

Siis tulen koju ja räägin S-le, et täna oldi mu vastu ülekohtune. Et tegelikult oli mul õigus vihastuda, aga ma ei teinud seda, kuid teised olid vihased seevastu. Ja siis ärritub S. Ta ju hoolib minust ja ta räägib oma sarnasest kogemusest ühes ettevõttes.

Ma olin lõpuks nii väsinud nendest teiste inimeste tugevatest negatiivsetest emotsioonidest. Lisaks veel enda emotsioonid, mis ma terve päev alla surusin. Pole ju viisakas oma ärritust teiste peale välja elada. Nemad pole ju süüdi, et neil pole kogemust ja neil on esimene päev selles ettevõttes ja teisi pole…

Küll see elu on minuga ikka ebaõiglane. Tahtsin siis Jan-le kurtma minna, aga tema on haige ja ei taha mind nakatada. Ma täitsa solvusin. Ok, ta mõtleb minu peale, aga kas ma siis ise pole piisavalt pädev, et neid asju otsustada. Et kui kergestu ma nakatun või nii… Igatahes… ma lugesin ridade vahelt, et ta ei soovi mind külla. Pikemat juttu ma ei teinud ja nüüd ka ühendust ei ole võtnud.

Oma emotsioonidega peaksin ma ise toime tulema ja tulen ka. Hommikuti käin jooksmas. Teen siin nipet-näpet veel. Edeneb vaikselt.

***

Ma olen ikka nii hea inimene, et see on lausa rasikamine, et ma siin maapeal eksisteerin. :D Ma peaks seal paradiisis juba olema. :D

Tegelikult puudub mul julgus ja avatus ning seetõttu näin ma üsna mühaklikuna. Samas avatus pole ju minu loomuses, kas seda üldse on võimalik õppida ilma, et ma muutuks võltsiks. Mida ma küsin teiste elude kohta, kui mind tegelikult ei huvita palju neil lapsi on, mida nende mees teeb jne…

***

Nüüd sai taas üks pikk tekst. Ega mul suurt midagi öelda polegi. Vaimu-vaene aeg on. Ei tule midagi huvitavat.

Mu elu on üsna igav, aga samas stabiilsema poolne. Töö ikka hoiab pulsi kiire ja vererõhu üleval, muidu vist jääks veri soontes seisma. :D

Ikka edasi, ikka edasi ütles Karlsson… Minu vanaisa ka, aga tema enam edasi ei lähe. Varsti juba aasta otsa mulla all olnud. Aeg ikka lendab.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Hej!!!

Täna olin natuke tubli. Panin ühe pildi seina, st. keerasin kruvi seina (manuaalselt, sest ma olen ikkagi vanakooli inimene ja jõudu natuke on). ;) Otseloomulikult läks esimene natuke valesti. Puhtalt minu lohakus ja tähelepanematus. Nimelt ma ei vaadanud, kui kõrgel on raamil see kinnituskoht. See oli mingi veider raam, kus kinnituskoht on ülevalt servast kolmandiku jagu all pool. Seetõttu oli pilt plaanitust 10-15 cm kõrgemal ja ma pidin visuaalse naudingu huvides teise kruvi ka seina keerama. Aga nüüd olen rahul.

Sellele vanale kruvile leidsin ka rakenduse. Üks pilkupüüdev aksessuaar ripub seal. :D

20180330_122224

Kuna kruvikas oli juba soojaks aetud, siis parandasin ka köögiukselingi ära. Seal olid kruvid lahti ja uks on natuke pehme (saepuruuks või mingi odav materjal). Igatahes, need kruvid on mitu korda lahti tulnud ja augud on  suureks läinud ning nüüd on seal üsna sõelapõhi, aga ma leidsin mõned millimeetrid uute aukude jaoks ja otseloomulikult kasutasin seda halli-tugevat teipi. Jan ütleb, et see on “fusk”, mida ma harrastan, aga mina arvan, et ma olen väga nutikas ja säästlik. :D

Muidugi oli kaks kruvi ka kadunud (ukselink oli kinni vaid ühe kruviga, st mõlemal pool ust vaid üks kruvi), aga kuna me ukselukku ei kasuta, siis võtsin ukseluku ümer olevalt rõngalt ühe kruvi ära (mõlemalt poolt ust üks kruvi). Ma olen enda nutikuse üle ikka nii uhke. Ei jõua end kohe kuidagi ära kiita. :D Tulemus: Praegu püsib ukselink tihedalt. :D

***

Selle aasta eesmärkidest. Üksnes jooksmine edeneb. Või noh, sellega tegelen, aga muud asjad on rohkem nagu tahaplaanile jäänud. Ma ei tahtnud oma eesmärkide tabelidki täita, sest raske oli tõele otsa vaadata.

Kuid… Täna võtsin kätte ja vaatasin tõele otsa. Tunnistasin, et kaks kuud olen natuke “väsinud” olnud, aga mul on veel mõned päevad seda kolmandat kuud järgi, seega on võimalus veel end käsile võtta. Muidugi asendasin oma peas lause “Seda aastat on olnud JUBA kolm kuud” lausega “Seda aastat on olnud KÕIGEST kolm kuud” ja olemine läks paremaks. :D

Minu mõttetera: Põhi tuleb ära fikseerida, alles siis saab kindlalt edasi liikuda. :D Ehk siis, vaimselt on päris raske endale tunnistada, et olen teinud vea, et olen ebaõnnestunud. Hirm tõele otsa vaatamise ees on nii suur ja halvav, et… Mina näiteks olin kaks kuud nagu zombi. Mingi jõuetuse hunnik. Päeva tegevuseks oli üles ärgata, süüa, koeraga väljas käia ja siis vahtisin seina. Ei suutnud midagi kätte võtta.

Vahel on mul selliseid perioode. Ma pole nende üle uhke. Samas täna on parem.

Kinnitan, et see polnudki nii raske. Kirjutasin oma eesmärkide tabelisse nullid ja asi ants. Liigun edasi ja siiralt usun, et see muutub. Et nüüd olen tublim. :D

***

Töölt. Larsist ei ole midagi kirjutada, sest temaga ma eriti kokku ei puutu. Päris ok on sedasi.

Selles teises sööklas on nii palju hea, et esimest korda naudin ma pause rohkem kui tööd. Need tunduvad nüüd liiga lühikesed. :D Huvitav.

Ma kunagi kirjutasin, et Anne Mettega ei saa ma sõbraks ja mulle ta ei meeldi jne… Ja siis podisesin moka otsast, et elu teeb vahel kannapöördeid minu eest. Igatahes… Nüüd istun ma Anne Mettega ühes lauas ja mulle meeldib seal ja tema meeldib ka mulle.

Järgmine samm on vist Ingege bestikateks hakkamine. Praegu tundub see küll üsna mitme valgusaasta kaugusel olevat, aga ehk äkki tulevikus. :D

***

Tööst veel. Saaistin Carinale FB-sõbrakutse. Ta pole kinnitanud ja vist ei tee ka seda. Näen, et AnnMargret on minu vastu huvi tundnud. Minu FB profiili piilunud. Mõtlen, et ju Carinal on temaga jutuks tulnud, et ma saatsin Carinale sõbrakutse.

Ma tunnen end natuke rumalasti, et saadan sõbrakutse, aga sellele ei vastata. Et ma siis ei sobi. Häbenevad mind? Olen ma siis tõesti nii kiiks-inimene? Selline paha tunne ja põlatud tunne on, aga… Tegelikult esiteks: on see kõigest FB ja mitte päris elu; ja teiseks: kui mina talle ei kõlba või ta mind häbeneb, siis ei kõlba tema ka mulle. Siis ta pole see, kellega ma tahan sõber olla (anyway).

Seega see pole probleem. Las minna.

Aga… Ma mõtlen, et äkki ma tõesti olen tühikoht. Äkki ma tõesti vaid raiskan hapnikku ja häirin teisi oma eksistentsiga? Äkki ma ei saavuta mitte midagi oma elus? Äkki ma suren kusagil tundmatus kohas tundmatu isikuna?… Äkki neil teistel on õigus?

Samas ma olen minevikus üht-teist saavutanud. Olen endas positiivselt üllatunud, olen saavutanud asju, milles ma isegi natuke kahtlesin, kas minusugune on üldse võimeline midagi sellist saavutama.

Ma ju tegelikult tean, et ma saan kõik mida ma tahan. Tuleb vaid hästi kõvasti tahta. :D Lihtsalt praegu ei lähe just kõige paremini, aga üks kord hakkab jälle hästi minema. See päev tuleb. Alati on tulnud. Mõnikord tuleb kauem oodata, sest õnn on suur ja raske ning liigub minuni aeglaselt. :D

Praegu viibin natuke vales keskkonnas. Minu ümber on väga palju väga negatiivseid inimesi. Nad ei tunne mind, kuid kritiseerivad. Olen tulnukas. :) Olen erinev ja seetõttu nad kardavad mind ning kui loom kardab, siis ta ründab. Need inimese-loomad kardavad mind ja seetõttu ründavad.

Ega tegelikult nii hull ei ole. Natuke üleolekut kumab läbi, aga ei midagi katastroofilist. Vahel mõtlen, et nad on nii rumalad. Aga sellisel juhul olen ma ju samasugune. Noh, kui ma teisi hakkan sildistama ja rumalaks pidama.

Pigem me oleme erinevad. Meil on erinevad teadmised, ajalugu, taust, eesmärgid. Nemad töötavad seal kalavabriku tootmises ja on rahul. See on see, mida nad on terve oma elu teinud ja see on ka nende elusaavutus. Mõned odav-reisid välismaale ja mõni kallis ese. Minu jaoks pole see atraktiivne. Nende jaoks on see elu/elusaavutus. Muidugi ei saa me üks-ühest aru.

Mina püüan neid mõista. Ma teadvustan, et inimesed on erinevad ja see on see, mida nemad tahavad. Mina tahan midagi muud. Mina neile oma tõekspidamisi peale ei suru, just nimelt seepärast, et ma püüan mõista. Kui ma seda ei suuda, siis ma püüan vähemalt aktsepteerida seda, et oleme erinevad. Aga nemad ei aktsepteeri mind ja minu eripära. Ja see ärritab mind ja selles kohas nimetan ma neid rumalaks.

Ühesõnaga, praegu on emotsionaalselt raske, sest mind ümbritsevad negatiivsed inimesed ja keskkond on vale. Ei ole toetav keskkond, vaid on hukkamõistev, parastav ja näpuga näitav keskkond. Aga ühel päeval see muutub. Tuleb lihtsalt oma asja vaikselt edasi ajada, olgugi, et kanakari kõrval kaagutab ja õpetab ja püüab “aidata” (pakkudes mulle või tõugates mind oma unistuste/tõekspidamiste suunas). Mina olen kõva, tahke kuubik ja mind ei pressi kohe kuidagi läbi ümara augu. :D Noo, see ei passi kohe kudagi.

Kui keegi ütleb, et ma olen loll, siis tegelikult kirjeldab ta hoopis iseend. :D Ja, las nad naeravad minu üle. See ei muuda ju mind ei rumalamaks ega targemaks. Mina olen mina edasi. :)

Kui minu ümber on nii metsikult palju negatiivset, siis pean hoopis ise olema topelt positiivne. Saab oolema raske, aga ma vähemalt püüan. Kui komistan ja kukun, siis tõusen ja proovin uuesti. :D

Mina olen oma väikses kuningriigis väga hinnatud, tark, ilus ja suurepärane. :D Jan usub ka minusse. Seega ma pole üksi oma kuningriigis. :D Kõik need teised, kes minust halvasti mõtlevad, need on teises kinnises süsteemis ja ei puutu minusse. :D

Sai jälle pikk tekst, aga ma ju harva kirjutan. :)

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | Kommenteeri

Mina siin jälle

Märgin ära, et mulle ka ei meeldi need reklaami triibud mu romaaniks valguva teksti vahel, aga ma ei saa neist kuidagi jagu.

***

Kuidas mul tööl läheb? Üsna vastumeelseks on muutunud. Aga vahetasin sööklat, nüüd olen teises hoones, väiksem ruum ja meeldivamad inimesed. Muidugi ei tea kui kauaks, kuid praegu olen rahul.

Oleks teadnud, et seal nii hea on olla, siis oleksin varem üle kolinud.

Kas Lars igatseb mind? Ei, kindlasti mitte. Kuid ta peaks olema nüüd rahul, sest saab oma lauakese tagasi ja vast istub seal jätkuvalt üksi. Tema fänn-klubi on ka rahul, sest ta on tagasi ja mina olen kaugel ära. Ma arvan, et nüüd on kõik rahul.

Ma ei ole päris kindel, kas sain õigesti aru, aga mulle tundus, et Kirsten rääkis, et ma olevat ükskõikne, et Lars minu pärast sööklas ei ole ja minu pärast kohta vahetas jne… Mis tegelikult oli täiesti vale. Mina küsisin Larsilt luba enne, kui ma sinna istusi ja pärast ka küsisin ja olin valmis koos lahendust leidma, kuid tema ei olnud võimeline minuga rääkima.

Aga pole ju oluline… Nüüd olen kaugel ära. Enamasti töötan ma selles hoones, kus on see suur söökla (kus ma olin varem), seega tuleb ühest hoonest teise liikuda ja väljas on külm. Pean vist ikkagi endale jaki küsima. Ajakulu on ükskõik, sest sellest suurest õelate-inimeste sööklast läksin ma nagunii 5 min enne pausi lõppu ära.

Olin liini peal vist oma nädala jagu või kauem. Selg valutab ja väsinud olen. Muttidest on ka kõrini. Õnneks esmaspäeval olen toorkalas tagasi koos meeldivate inimestega.

***

Kursus nimega “Tutvustus projektijuhtimisse” on läbitud ja diplom ka käes, kuid ma pole seda kiiganudki. Kiire aeg. :D See toimus kahel päeval, esimesel päeval tundsin ma end nii rumalana ja raske oli aru saada, inimesed olid ka võõrad, aga teine päev oli väga huvitav ja ma tundsin, et olen osaline. Sain oma grupile isegi natuke abiks olla, pakkudes väljas ühe idee, mis läks ka käiku.

Nüüd on veel kaks korda käia kurusel nimega “Valgustav kursus privaatmajanduses”. Esimsel korral tutvusime laenudega. See oli väga pealiskaudne. Aga kuulsin erialaseid sõnu taani keeles ja natuke sain targemaks.

Järgmine kord räägime aktsiatest ja neisse investeerimisest ning viimasel korral on maksud, peamiselt üksikisikutulumaks. Vaatab, mis saab.

***

Ja sedasi ma vaikselt kulgen. Töökuulutusi vaatan ka. Mõnikord kandideerin. Null tulemust. Puudub ka enesekindlus, aga kohati on suur tahe. Asi seegi.

Kirjutan Eesti Konsulisse ka. Soovin teada, kui palju maksab dokumentide tõlkimine. Ma eriti ei usu, et ma erialasele tööle kandideerides edukam oleksin, kui mu diplomid on hinnatud, aga… Kui paremaid ideid pole, siis proovin ka sedasi. Oleneb muidugi, kui palju see “lõbu” mulle maksma läheb. :)

***

Vabadel päevadel ikka jooksen oma vana rada. Iga korraga ikka aeglasemalt ja aglaasemalt. Meil on nii mega külm ja tugev tuul. Aga mina ikka lähen. Ma vajan seda. Keskmine kiirus 8,8 km/h ja kiireim kiirus oli 12 km/h. Jooksin 9,49 km ja aeg oli 1h 5 min. Peamine on see, et tegin ära.

***

Joonistamine ikka. Nüüd jälle hakkab tellimusi tulema. Kaks on järjekorras ja mul on endal ka üks projekt pooleli. Joonistan.

***

Emotsionaalselt ikka üsna tühi. Pole nagu jaksu midagi teha. Ei taha ka.

Edusamm on see, et tegin oma hipi-püksid valmis. Kunagi ammu ostsin Eestist teksased, mis olid alt kitsad ja mul oli plaan need laiemaks teha. Nüüd on valmis ja joonistasin tähekesed, luiged ja delfiini ka peale. Lisaks kirjutasin “Keep going” ja lillekesed. :D Titekas, ma tean, aga keda huvitab. Huvitaval inimesel peavadki huvitavad riided olema. Praegu olen rahul ja Jan arvas ka, et ok on. Ta muidugi keskendus rohkem tagumikule. :D

20180316_173635

Saan hakkama.

KOKKUVÕTE: (1) kolisin teise sööklasse (Lars ja tema kanakari võitsid); (2) osalen kursustel ja natuke saan aru; (3) vaikselt tegelen sellega, et mu tunnistused saaksid hinnatud; (4) joonistuste tellimused; (5) jooksen jätkuvalt; (6) emotsionaalselt tühi.

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Midagi meeldivat ka

Täna käisin jooksmas, aga see pole uudis ega asi. Iga korraga jooksen aeglasemalt. :D Kulun vist lühemaks.

Eile olin tujust ära, nagu ka mu eilsest postitusest välja paistab. Õhtul läksin Jan´le külla. Seal on nagu teine maailma. Probleemid jäävad maha ja aeg lendab meeldivas seltkonnas.

Igatahes… Ma olen lugenud palju romaane ja Elu24 ning need teised naistele suunatud väljaanded (mis on tasuta kättesaadavad)… Ma arvan, et olen lugenud kõiki artikleid, mis käsitlevad armastust ja mehe ning naise vahelist suhet jne… “Teadus”-värk. :D

Viitan, et olen teoorias asjatundja. (Nali). :D

Ma mõtlesin, et pole olemas meest, kes suudaks naise soove aimata. Noh, võib-olla mõni naine on lihtsam kui mõni teine (mina olen siis, see mõni teine, sellel korral). :D Või siis naine on mega ilus ja mees ronib oma kestast välja, et naisele meeldida. Igal juhul, ma mõtlesin, et minuga seda ei juhtu ealeski.

Aga eile… Enne Jan´i juurde sõtmist mõtelsin, et tahaks komöödiat vaadata, ükskõik mida, aga peaasi, et Adam Sandler oleks seal. Kunagi ma rääkisin sellest näitlejast, aga nii mööda minnes ja muu jutu sees.

Ta oli seda märganud, meelde jätnud ja ta oli välja otsinud kolm filmi, kus see näitleja mängib. Ma olin sõnatu. See oli vist üks ilusamaid hetki mu elus. Mitte üks roos ei ole suutnud mind nii positiivselt üllatada.

Minu soovide järgi on raske olla, sest ma kõigun äärmusest äärmusesse ja seda õiget hetke on raske tabada. Mul endalgi on raske välja selgitada, et mida ma siis tahan või mis minuga toimub. Aga tema suutis seda.

Ma olen lihtsalt sõnatu.

Üks meessoost isik, kes kuulab, paneb tähele, mäletab ja hoolib. Paha on see, et mina ei ole nii tähelepanelik. Mina ei tea, mida talle meeldiks vaadata. Ma üldse vähe küsin temalt. Ta pole kurtnud ka. Ma olen üks halb inimene. :( :D

Päikest! :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Minu väikse maailma lõpp

Jah. Mina nüüd kirjutan välja. Ma tean küll, et mõnel pole kodu ja mõni on surmavalt haige jne… Aga minul on ka halb ja mina tunnen, et täpselt sama halb. (Kuigi, kui ma ise oleksin suremas, siis vist ei tunduks praegune olukord nii tapvalt raske.)

Täna sai ettevõte 50-aastaseks. Meil oli ühissöömine. Plaani päraselt oleks see olnud tund-aega, aga ma suutsin seal olla 15 minutit. Rohkem ei kannatanud välja.

Mulle see ninnu-nännutamine ei meeldi. Ma tean, mida need mõrrad minust räägivad ja ma ei hakkagi nendega sõbrannatama. Pealegi mul ei ole nendega just millestki rääkida, sest majandusest nad midagi ei tea ja teiste eraelu ei ole minu teema. Ma ei oska kaasa rääkida ja täna polnud tahtmist ka kuulata.

Aga tõeline põhjus on Lars. Täna ta otsustas söögisaali tagasi tulla ja istus laua võrra edasi. Istub koos välismaalastest paariga (agentuuritöötajad). Lars ütles mulle, et eelistab üksi istumist ja siis teeb nii. Minu silma all istub. Teisel pool ruumi, minu selja taga on üks noormees, välismaalane ja istub üksi. Vahetagu tollega kohad või istugu sinna lauda.

Tema teguviisist lugesin mina välja, et ta ei suuda minuga ühe laua taga istuda. Mu nägu ei meeldi vist. Krt ma tundsin end vana, koleda ja põlatuna. Kuigi tegelikult ju põhjust poleks.

Ta valetab mulle otse näkku ja see ajab mind närvi. Pole ju põhjust nii teha. Lisaks, kui on probleeme, siis tulgu ja rääkigu. Leiame koos lahenduse. Aga rääkigu asjast, mitte mingist pseudo-jamast. Ma ei saa ju aidata lahenduse leidmisel, kui mulle visatakse valesid näkku.

Kui mu nägu ei meeldi, siis võin ju selja keerata. Kui hingeõhk ei meeldi… Kui minu energia või aura ei meeldi, siis äkki saan abiks olla inimeste ümber paigutamisel.

Mulle tundub, et ta arvab, et ta on maailma naba ja ma nii hullult tahan teda. Mis on ju tõsi, aga need märgid, mida ta loeb sedasi “et mina jahin teda”, ei ole nii… Ma tõesti väldin teda. Kui ma tahaksin tema läheduses olla, siis mina juba leiaksin viisi selleks. Poleks vaja üldsegi mitte kahelda selles. Ma tean, kust ma tema telefoninumbri saan. Ma oleksin võimeline tema lastega kontakti leidma… Miljon võimalust on. Aga ma ei tee seda. Sest see kaotus ei ole väärt seda võitu.

Ma tunnistan, et ta on mu peas. Haiglane. Ma satun kergesti inimestest sõltuvusse. Minu viga. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Kui ma suudaksin, siis lõpetaksin selle, aga ma veel ei tea, kuidas…

Ühissöömisel istusid teised mehed ka sinna lauda ja Lars rääkis ja naeris kõva häälega. Ma ei suuda ta häält kuulda. Sedasi on teda ju raske vältida… Seega ei suutnud ma seal kauem olla.

Igatahes… Kui ta üle mu laua istub, seljaga minu poole, vaid 1-1,5 meetrit minust kaugemal, siis see ei aita mind. Nüüd häirib tema mind. Kui ma istuksin teisele poole lauda, tema vanale kohale, siis ta arvaks, et ma tahan tema lähedal olla. Seega nii ei saa. Kui ma räägiksin Ragnariga ja paluksin tal minu lauda istuda, et Lars saaks tema laua hõivata, siis Lars mõtleks, et ma otsin temaga kontakti. Otsin põhjust, et temaga suhelda… See on haige…

Nüüd kui ta söögisaalis on, siis on veel see probleem, et tema läheb 5 minutit enne pausi lõppu minema. Mina ka, aga kui me koos läheme või lühikese ajase vahega, siis rahavas hakkab rääkima… Ma ei kannata, kui kuulen tema nime. Ma ei taha teada…

Ma tean, et see on haiglane, mis minuga toimub… Ma tahaks ta peale karjuda, tahaks teda lüüa. Tahaks, et ta mind kuulaks, et ta mind mõistaks. Aga samas, kui ma kujutan endale ette, et saan temaga kokku, siis ei oskaks ma midagi öelda. Pole nagu kusagilt alustada. Siis löön käega.

Minu plaan on teda vältida, aga see on raske, kui ta üle laua seljaga minu poole istub ja ma pean liini peal töötama (tema lähedal, st esmaspäeval). Ma püüan vastupidada ja tugevat mängida, äkki ta annab järgi ja kolib oma kompkasse tagasi.

Ma arvan, et ühe pausi ajal ta istus oma vanale kohale ja luges ajalehte ning kui mina tulin, siis jättis ajalehe lauale ja pööras ümer. Selg minu poole ja justkui teises lauas. Ma pole kindel, aga kui ta tõesti nii tegi, siis on see küll lapsik. Ja ilmselgelt püüab ta mulle ja kõigile näidata oma ebasümpaatiat minu vastu.

Võib-olla ma kujutan vaid ette, aga ma tunnen, et ta on pahatahtlik minu suhtes. Ma ei mõista miks. Mida halba ma talle olen teinud? Miks inimesed mind vihkavad?

Ma olen ju armas ja vaikne inimene. Ainus, mida ma tahan on vaikus ja rahu.

Tundke nüüd kõik mulle kaasa.

See on hea, et mul seal nii halb on olla. See annab tõuke, et teine töö leida. See paneb pingutama, rebib mugavustsoonist välja.

Vahel tahaks Larsile pahasti öelda ja tuletada talle meelde seda suudlust ja värki. Aga ei. Ma ei taha nii madalale laskuda. Ise olin loll, et temaga kontakti otsisin. Teadsin, et saan kõrvetada. Nüüd on paha. Aga… Ma arvestasin, et selle halva olemise juures on hea külg see, et ma ei jää sinna ettevõttesse kinni. :D

Oleks ma teadnud, et nii raske on seda taluda, siis poleks teinud. Aga hea on, et ei teadnud. :D Vahel on hea olla loll ja naiivne. Proovin/Katsetan asju, mis näivad normaalsetele inimestele võimatuna. :D

Tegelikult on kõik hästi. Kurk hakkab haigeks jääma, aga üldiselt olen terve ja füüsiliselt ok. Töö on ja tegevust on. Kuigi pööning on sassis ja enesehinnang nulli-lähedal, siis… Ma ikkagi saan hakkama. Lakun oma haavu ja lasen aga edasi.

Aeg parandab kõik haavad. On seda teinud varem ja teeb seda ka hiljem.

Ma tean, et ühel päeval see Lars nurrub mu ukse taga. Alati on nii olnud. Tuleb lihtsalt kannatlik olla ja oma eluga edasi minna. See saab olema magus.

Seega jätkuvalt erialase töö otsingul ja enese harimisel. Püüan end leida ja hakata end väärtustama. Ma pole must väetis, olen inimene ja väga ok inimene. :) Erinev, aga siiski ok.

Tõstan oma tee-kruusi eriliste inimeste auks. Julgem olla erinev!!! :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Tagasi Taanis

Alustan eestlasele kohaselt. Inglismaa teed on nii kitsad, et kaks autot vaevalt saavad üks-ühest mööda, seega seal ma tee ääres joosta ei saaks. Majad on ka pisikesed (kompaktne, see on hea, aga maja juures pole autole ruumi ja kui peaks olema kaks autot, siis…).

See valepidi liiklus tekitas peavalu ja ületee minek oli alati suure riskiga, sest autod tulid sealt, kust neid kõige vähem ootasin. :D

Mulle ei meeldi see briti-inglise keel. Olin üsna lähedal Šotimaale, seega oli mingi eriti imeliku kõlaga inglise keel.

Kõige rohkem vihastusin enda peale. Tekitasin edale tohutu stressi ja ei suutnud seda puhkust nautida, kuid sain ilusad pildid ja nägin selle Inglismaa ära.

Ma ei saa aru, miks ma ei suutnud inglise keeles rääkida ja miks ma ei saanud aru. Nii kui natukene närviline olin, siis tuli taani keel ja auinult taani keel. Aga sellega polnud mul ju seal midagi peale hakata.

Jah, sain teada, et ma pean õppima oma stressi ja hirmu kontrollima, sest vastasel juhul kontrollivad need mind ja ma näin täitsa tumba-jumbuna. Kohutav! Ma kujutasin ette, kuidas ma saan inglise keeles rääkida ja inglastega jne… Ei läinud nii.

Kui mu keskmine vend tuli koos oma tüdrukuga, siis ma suutsin rääkida ja sain aru. Nad on kuidagi nii mõnusad ja sõbralikud ning see rahustas mind. Väikevend ja tema tibi tekitasid stressi. Nad mõlemad püüdsid ka olla mõistvad ja abivalmid, aga meil ei tekkinud seda head sidet. Kõik oli nagu kunstlik.

Väikevend on hästi tore, ta suudab hoida pea külma ja oskab hästi rääkida. Tõeline müügimees. Aga oleme lahku kasvanud. Kuid ta tundub olevat õnnelik ja rahul oma eluga. Seega… Kõik on ju hästi. Nad elavad oma elu ja mina oma elu ning kõik on õnnelikud.

Kuhu ma nüüd jäin?

Minnes jäin lennule hiljaks ja olin viimane, kes lennukile astus. Kohutavalt piinlik. Mina, kes ma olen alati kaks tundi varem platsis. Ma isegi ei teadnud, et olen hilinemas. Oletasin, et mul on aega, sest tavaliselt on mul alati aega. :D Seega ei osanud isegi mitte stressata ega pabistada, aga kui astusin lennukisse ja nägun, et kõik juba istuvad… Siis oli juba natuke hilja stressata. :D Aga kole piinlik oli. Lubasin, et tagasi tulles on kõik teisiti.

Iga päev oli ilus päike, külm, aga päike. Midagi ei sadanud, kuigi räägitakse, et Inglismaal alati sajab. :D

Tagasi tulles, hakkas lund sadama aja kiirteel oli õnnetus ja inimesed parkisid kiirteel. Seega jäin tagasi tulles ka hiljaks. Ma polnud päris viimane lennukis, aga üks viimastest. Sellel korral ma teadsin, et jään hiljaks ja stress oli meeletu. Ma olin lausa paanikas, sest tõesti, see pole üldse minulik.

Suveniirid ostan ma e-bay‘st. :D Noh, Inglismaal polnud selleks aega.

Igapäev oli mingi väljasõit. Manchester, Liverpool, Chester, Snowdon (Wales), Trafford Centre, Knowsley Safari… See safari oli kõige rohkem elavust tekitav (sõitsime autoga lõvide puuris ja lõvid jalutasid ümber meie, sea lion show ja ahvide puuris oli ka äge)…

Mu teine lemmik oli Snowdon (Wales). Kui aega on, siis tahaks sinna mõkke ka ronida. See pole ronimine, jalgrada viib sinna. Elamus missugune. Väga ilus koht ja seal on ruumi, isegi mu ego mahtus ära. :D

Ülejäänu oli nagu Inglismaa. Ilusad vanaaegsed hooned. Liiga palju nikerdusi ja sära. Ma olen väheke lihtsam inimene.

Inglaste viisakus on… asi omaette. Alguses oli nii raske harjuda sellega… Nt mina seisan ukse ees ja inimesed ei pääse minust mööda ning nemad ütlevad “sorry”, mis siis mina peaks ütlema. Väikevend tegi nalja ja ütles, et ma võiks siis öelda natuke ärritunult “How dare you” (briti-inglise aktsendiga). Minu viga, aga pahane olen hoopis mina. :D

Kui kõrvalteel on palju autosid, siis liiklus peateel peatub ja kõrvalteelt lastakse autod liikuma. See on teadus omaette.

See viisakus mulle meeldis, aga samas muutis see mind veelgi kohmakamaks, sest ma ei oska viisakas olla.

***

Väike elamus oli ka, kui lennuk Taanis maandus. Tuul oli nii tugev, et kiskus lennuki saba vasakule ja meeter enne rataste ja maa kokkupõrget hakkas lennukit küllili kiskuma. Paremat tiiba ülesse poole ja vasakut allapoole. Minu teada tiibade sees on kütus ja ma kujutasin juba oma vaimusilmas ette, kuidas lennuk plahvatab ja meist saab grill-liha. :D Minu kõrval oli ilus noor pikk noormees, ülikonnas. Seega oleks mul olnud mõnus grill-partner kogu eluks. Kui tuhka ei suudetaks tuvastada ega lahutada. (Tegelikult istus tema minu kohal ja mina tema kohal. See oli tema viga, ma tulin hiljem ja ei hakanud oma kohta nõudma. Ühesõnaga, meie identiteedid oleksid vahetusse läinud ja elu lõpus oleksin olnud noormees, nii nagu ma olen vahel soovinud, lootuses, et elu oleks siis lihtsam).

Õnneks läks kõik hästi. Aga kadus ära soov reisida ja lennata. Noh, see vähenegi soov. Ega ma pole suur reisi-sell kunagi olnud. Elu on mind liikuma sundinud. Noh, elu on läinud nii, et oli võimalus ja impulss elukohariiki vahetada…

***

Palusin ilusat ilma, kuigi vennad tõrkusid, ma sain selle. Kui ära tulin (27. veebruar), siis hakkas seal lumetorm ja päikest polnud ollagi. Samas Taanis oli ilus, ma mõtlen, siin, kus mina pesitsen. Natuke lõunapool oli suur avarii kiirteel, mitu rekkat kraavis jne… Minu ümber vist ikkagi on mingi õnnepilv. :)

***

Ma ei tea, kas ma reisi pilte siin ka näitan või mitte. Vaatab veel.

Täna on mul õhtune loeng, projektijuhtimise tutvustav kursus. Natuke pabinas, see on kauge, pean sõitma 1h 20 min ja tagasi hakkan sõitma kell 21. Aga loodan, et on põnev ja saan targemaks ja väikse tõuke, et mu elu edasi liiguks.

Jah… Tagasi Taanis olin juba 27. veebruar, aga tööle lähen alles 5. märts. Töö pole jänes, mis eest ära jookseb. Kui aega saan, siis astun läbi. :D

Muud põnevat nagu polegi juhtunud. Kõik ikka vanaviisi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Niisama mula

Homme lähen Inglismaale nädalaks. Väikevend juba ootab ja teeb plaane. Esitasin oma nõudmised ka (nii nagu ühele printsessile kohane).

Soovin ilusat ilma ja päikest. Ei võta kaasa hambaharja, -pastat, käterärikut, seepi ega šampooni, näopuhastusvahendit. Jope ei kannata vett, seega varustada mind ilmale vastava vihmavarjuga jne… Kõik tingimused lubati täita, välja arvatud ilm. Seda mulle garanteerida ei suudeta. On ikka sead küll… :D

***

Esimest korda lendan British Airways’ga. Check-in oli nii ajuvaba ja keeruline, et ma olin juba alla andmas. Ma pole kindel, kas üldse kohale jõuan, aga ma proovin.

Printisin mitu paberit välja, kuhu peale on kirjutatud, et check-in on tehtud. :D Ohhh… Kui Inglismaa on sama keeruline, siis ma ei tahagi sinna minna.

***

Eile olin Jannil külas, õhtul. Nagu ikka. Leppisime kokku, et kerge ja kiire tee joomine, aga lobisesin ikka öösse. Täna olin tööl ja nüüd olen ramp-väsinud.

Asjad on pakitud. Aga juuksed tuleb pesta, make-up maha ja hambad ka pesta, siis võiks juba tuttu minna. Homme on vaja väga vara ärgata.

***

Lõpetuseks natuke nalja ka.

Mina vädin Larsi. Ei vaata talle otsa, ei tereta, kui näen, siis lähen kaarega mööda jne… Tema ei julge minuga samas lauas istuda, redutab koridooris ja on sättinud oma liikumise sedasi, et meie teed ei ristuks. Ühesõnaga, me teeme kõik, et vältida üks-ühte.

Ta keelas endale kirjutada ja mina trotsist hoidun igasugusest vestlusest temaga. Õnneks ei tööta me koos, seega pole vajadust isegi mitte tööalaselt vestelda…

Aga… Ma muuseas ütlesin kolleegidele, et ma homme tööle ei tule, et lähen vaatan, mis head ka seal Inglismaal on… Kell 13 pandi välja homne tööplaan ja mida sealt näha? Lars pole ka tööl. Ja juba ma kuulsin, et rahvas sossutab, et mina ja Lars veedame aega koos. :D Oh, neid vaesekesi. Pole oma elu…

Lars muidugi ka. Ta teeb kõik, et minust lahti saada. Ei või kirjutada talle ega midagi. Hoiab minust eemale, aga ikka nad räägivad. :DIt meant to be!!” Ma mõtlen, et me oleme kokku määratud. ;) :P

Mina ei teadnud, et tema homme ei tule. Ma ei või ju isegi mitte küsida. Tema oli kontoris, kui ma ülemusele andsin lehe oma puhkuse soovist. Seega võis ta seda kuulda. Ja ma kirjutasin talle, et mind tööl pole, et laud on tema. Seega tema teab, kuna mind pole. Mina ei tea…

Seega… Tema ajab mind taga, mitte vastupidi. :D

Minu meelest on need jutud naljakad. Aga ma arvan, et Larsi jaoks on katastroof. Ma ei tea, miks ma talle kirjutada ei või, aga eeldan, et tal on värske tüdruksõber (mul ka nirune elu, seega kujutan ette…). Ühesõnaga, ma arvan, et ta pani leivad ühte kappi oma psühholoogiga. Aga ma eeldan, et see suhe kaua ei püsi, sest see psühholoog on amatöör… Igatahes… Noh-jah… Pole minu probleem. Mina oma kolleegidele ideid pähe ei pane. Pole minu võimuses.

Aga arvatavasti võitleb Lars oma värske pruudi armukadedusega ja temalt nõutakse neiu tunnetest lugupidamist… Vaeseke ju püüab nii väga, aga kanakarja vastu ei saa… Need kaagutavad, tee, mis tahad… :D

Saan vaid õnne tänada, et minu elu on lihtsam. Natuke igav vahel, aga õnneks lihtne. Ma ei jaksaks enam konfliktitseda ja kakelda ja armukadetseda… Vanaks olen jäänud.

Head reisi ja loodame, et saan fantastilised Inglismaa pildid, mida siis FB jagada, et teisi kadedaks muuta. :D Hoiame mulle pöialt…

Eks kirjutan pärast natuke muljeid ka…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mis teoksil?

Neid pabereid ma ei ole leidnud, aga ühe faili leidsin ja selle printisin uuesti välja. See oli see kõige olulisem. “Nõuded piiride loomiseks”. Ja mul puudus kaks olulist asja:

  1. Me ei saa samaaegselt seada piire ja tegeleda teise poole tunnetega. Punkt!!!
  2. Viha, raev, kurtmine ja kaebamine on märgid, et peaksime piire seadma. (Mina nimetan seda “mingi ebameeldiv tunne”).

Hea oli teada ja toetust pakkusid veel punktid:

  • Ilmselt tunneme häbi ja hirmu, kui seame piire.
  • Kehtesta piire selgelt, eelistatavalt ilma vihata, ja nii väheste sõnadega kui võimalik. Liigne seletamine, vabandamine, õigustamine, ratsionaliseerimine jms on mõttetu.

Need EI OLE minu mõtted, olen need laenanud, aga ei oska kuhugi viidata.

Igatahes… See väike arusaamatus emaga on ok. Unustatud. Liigume edasi. Uusi asju tuleb nii palju peale. :)

***

Tööl üks kolleeg hakkas mu kulul nalja tegema, see et ma nutsin üks kord (tegelikult kolmas kord)… Ma poleks temast seda uskunud, sest ta on vahel liiniülem ja peaks olema ju tolerantsem, aga noh… Igatahes… “Ära ütle nii valjusti, ta hakkab nutma. Ära räägi temaga, muidu hakkab veel nutma jne…” Siis see teine ütles: “Ei, noh muidu on ta tore, aga kui ta nutma hakkab, siis on ta küll sitt”. Oh… see oli raske taluda. Aga närisin intensiivselt oma nätsu. Kui nad jätkasid, siis vaatasin üle laua oma kolleegile otsa, sellise paluva ja ahastuses oleva pilguga, hästi kerge naeratus… Umbes, et “palun lõpetage juba”.

Aga… ma ei nutnud, mis on hea. Ma ei öelnud sõnagi neile, mis on halb. Hoidsin kõik endasse. Aga nii ei pea see olema.

Terve päev ketrasin seda olukorda oma peas ja mõtlesin, et mul oli seal nii ebamugav olla. See oli minu vastu ülekohtune. Jah, ma nutsin. Aga kas tõesti peavad täiskasvanud inimesed mind sedasi karistama? Kas ma olin ära teeninun selle karistuse? Mina jõudsin järeldusele, et polnud. Igal inimesel on raskeid aegu jne…

Mina tahan endast paremini arvata ja minul on õigus mu tunnete üle jne… Õhtul kirjutasin ma oma FB seinale: “Täna üks “armas” kolleeg ütles, et ma olen sitt, kui ma nutan. Nii… Täna ma ei nutnud, seega ma polnud sitt täna. Head töötamist!”

Pärast seda hakkas kergem. Õhtul oli natuke raske magama minna, sest ma ei kujutanud ette, kuidas need nõiad reageerivad. Või noh… Kujutlusvõimega mul probleeme pole. Ma kujutasin endale ette, et nüüd nülitakse mind elusalt. Ema oli ka mures, et kas elusalt pääsen.

Kuid… Uskumatu. Selline väike asi, aga mõjus. Tööl oldi minu juuresolekul vait. Alguses oli mul natuke piinlik, et nüüd kõik peavad minu suhtes nii tähelepanelikud olema ja end taltsutama jne… Ja siis mõtlesin, et kamoon, see on ju see, mida viisakad inimesed teevad. See on elementaarne ju, et me ei räägi inimesi taga nende kuuldeulatuses. Kui on midagi öelda, siis ütleme otse või salaja kellelegi teisele (mõnel inimesel on see vajadus, noh omal pole elu või nii, ei saa pahaks panna. Olen vanemaks saanud ja leppinud sellega, et mõni elab parem kellegi teise elu kui enda oma.).

Minu meelest on ikka ebaviisakuse tipp, et nad räägivad minust minu juuresolekul. Kui ma oleksin nähtamatu, see oleks ju suurepärane (Lars ja meeste riietusruum… Jah… Mul läks soojaks, ei jätka…).  ;) :P Aga ma pole ju seda. Seega nad näevad ja teavad, et ma olen nende kõrval, aga nad peavad mind pudulolliks. Ja siis ma kuulangi ja mõtlen, et kas peaks neile midagi ütlema või mida ma neile ütlen… Ja siis on hirm ja häbi (loe ülevalt lisapunkti).

Igatahes… Mul on uus harjutus, vaimne tööriist ja ma püüan seda rakendada. Päris hästi toimib, isegi katsetusfaasis. Järgmine tase on juba neile otse öelda. Mul on töökohast nagunii suva, seega ei pea ma väga põdema, kui mu peale kaebama minnakse. Kuigi ma ei usu, et mind vallandatakse.

Ülemus pani ka mu FB postitusele “like” ja kirjutas, et “homme näeme”. Ta vist kartis, et ma jälle “jään haigeks”. :D

Huvitav oli veel see, et selline üleolev suhtumine ja jama on kestnud kaua. Jah, ise olen süüdi, et varem pole pidurit pannud, kuid… Inimesed olid šokis, kuidas selline asi on Taanis võimalik. Taanlased. Kolleegid, kes aasta tagasi minuga nii käitusid, kirjutasid, et ma teinekord nendega räägiksin, et nad aitavad… Soovitati kaevata jne… Täielikult laideti maha mu kolleege.

See oli esimene kord, kus ma mõistsin, et ma pole äpu ega see pole vaid minu peas ebaõiglane. Et mu tunded on õigustatud, ka teiste silmis. Et see pole normaalne, mis nad teevad. Seega oli ja on mul täielik õigus end kaitsta ja neile midagi öelda.

Lisaks nägin kui mõjus on kirjateks. Kui nad räägivad tööl, siis ollakse harjunud selliste sõnadega. Aga kui ma kirjutan välja, siis ehmatavad nad ära. See sõna, mida nad kasutavad, on nii ebaviisakas, et FB ei tahnud lubada seda sõna. Ikka parandas ära, aga lõpuks jäin mina peale.

***

Lars… Kirjutasin talle ja küsisin, et kas ta minu pärast ei istu söögisaalis. Ta ütles jah, et ta eelistab üksi istumist. Alguses mõtlesin, et otsin endale teise koha, et ma ei taha nii pahatahtlik ka olla, et hõian koha tema lauas ja siis tema redutab koridooris.

Siis jälle mõtlesin ja mõtlesin. Minul on ju ka õigus istuda. See on suur laud, sinna mahub 6-8 inimest istuma. Ma loen oma raamatut, ma ei sega teda üldse, ei vaata tema poolegi mitte ja seal ei ole nimelisi kohti. Vabavalik.

Õhtul kirjutasin, et mina ei istu mujale. See on tema probleem ja ta ise otsigu lahendus. Mina jään ja jutul lõpp. Jälle oli hea tunne. Sai välja öeldud.

Ta kirjutas, et kolib ümber. Ja “Palun, ära enam kirjuta.” Ai, kuidas see mind närvi ajab. Kui ei meeldi, siis ära loe, ära vasta. Miks ma ei või kirjutada? Ma ei suuda leida ühtegi põhjust, miks… Ma olen küsinud, aga ta ei vasta.

Ma mõtlen, et Anne Mette kirjutab talle, Natalia kirjutab ja kutsub õlut jooma jne… Miks mina ei või kirjutada või vahel smilet saata. Väike armas smile ja kõik. :)

Seal on ju ka blokeerimise nupp… Ega ma ju ei tahagi talle kirjutada, kord või kaks korda kuus lihtsalt tahaks kontrollida, kas ta on olemas. Kuidas tal läheb?

Püüan ikka edasi… Selles mõttes, et püüan kõvemini, talle mitte kirjutada. Aga kui keegi ütleb: “Ära tee.” Siis oi kuidas tahaks teha. Oleks siis mingi seletus. Minu ajus on error… Miks ma ei või? Ma ju saan. :D

***

Ma harjutan seda piiride loomist edasi. Loen oma raamatuid. Varsti väike reis. Ma pole veel asjugi pakkima hakanud. Väga mitte minulik. Mul pole tunnet, et ma reisile lähen. :D

Märtsis on mul väiksed kursused ja aprillis püüan lasta oma diplomid hinnata. Justkui tegevusi oleks.

Ma saan hakkama. Selles pole kahtlustki. Aga tulemuse osas on väike küsimärk, et kuidas… Mis see lõpuks on? :)

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Oh mind tuisupead!!!

Kunagi printisin välja paberid, mis mind aitasid. Mingid mõtteterad (nt Minny Meelespea jne…). Nüüd on need teadmata kadunud. Otsisin, aga ei leia. Mul on hirm asju kaotada ja seetõttu hoian ma alles igasugust pahna.

Aga need tähtdas paberid. Nüüd tuleb hakata tuhlama oma failides, äkki leian need sealt, siis prindin uuesti välja.

Mul on raskusi enesekehtestamisega. Ma tean, et see on ebameeldiv ja seetõttu ma vajangi oma pabereid, mis mind toetaks, et ma alla ei annaks.

Nimelt… Ma teen oma raamatupidamist ja olen jõudnud umbes 2017 aasta poole peale. Emale olen andnud peaaegu 10 000 EUR. Vaatasin oma märkmed üle, temalt laenasin ca 6000 EUR (3-5 aasta vältel, olin ülikoolis).

Ehk siis, ma justkui oleksin talle tagasi maksnud. Ma arvestan, et elan tema kulul, noh tema ostab süüa ja maksab majamaksud jne.. Autod ka. Seega pole hullu, et olen rohkem andnud. Kuid nüüd on see maagiline piir ületatud. Nüüd tahan ma oma rahakoti luugid koomale tõmmata. Ma tahan raha enda jaoks teenida.

Ta ise ütles, et ma pean oma elu alustama ja oma elu alustamiseks raha koguma jne… Nüüd, kus ma seda püüan, siis… Tema solvub..

Ta vallandatakse, noh vallandati. Veebruari lõpus on töötu. Seega raha pole. Oma krediidid on ta maksimumi peale tõmmanud. Ütles, et tal pole enam kusagilt võtta.

Kõik algas sellest, et ta ütles, et kööki on vaja elektroonilist kella, mis maksab u 200 DKK. Ma ütlesin, et ma ei viitsi poodi minna, võtku mu arvelt raha. Hakkasin põdema, et mu säästud kaovad kõik. Seega ütlesin, et luban tal maks 1000 DKK’d võtta, et ülejäänud raha on planeeritud. Tema reaktsioon oli… (“Mis? Ma olen kõik oma raha maksudeks maksnud ja arved on miinuses…”)

Siis ma hakkasin kogelema, et kui maksude jaoks on vaja, siis ikka saab.

Tema solvus ja nähvas. “Nii halvasti sa minust siis mõtledski.” (Etteheitvalt.) Ma tundsin end pahasti. Aga samas… Ma tõesti tahaks natuke oma raha, ei mitte nätuke. Ma tahaks üle poole oma teenistusest endale. Olen 1,5 aastat töötanud ja kõik talle andnud. Mul on õigus ju minu sissetulekule?! Aga miks mul siis nii paha tunne on?

Tunnen vajadust teda toetada, aga samas tunnen õigust oma raha üle…

Ma pean kõvasti pingutama. Temaga on raske rääkida. Ta hakkab mingit mannavahtu rääkima, kui asi puudutab ostlemist.

Nt… Mina väidan, et enne teeni, siis kuluta. Aga tema ütleb, et odavalt saab ja just nüüd saab jne… Siis ma püüan selgeks teha, et seda pole vaja, et saab ka ilma selleta, aga tema ei saa.

Ta väidab, et on väga kreatiivne. Ma ei näe seda eriti. Mina ostaksin plaadid ja teeksin ise riiulid. Arvestaksin välja vajaduse (kui palju kaste vaja hoiustada, kuidas ma need klassifitseeriksin jne…) ja siis ehitaksin vastavalt vajadusele ja kasutaksin seda, mis kodust leian. (Raamat “Kadri Kasuema”, papkastidest voodi). Temal on vaja poest osta enam-vähem riiul, mis pärast tuppa ei mahu ja tema vajadusi ei rahulda.

Ma ei kannata seda. Ma ei taha enam seda laristamist/tarbimist finantseerida. Ma ei taha. Siis ta käis puhkusel Hispaanias ja nüüd aprillis plaanib minna Inglismaale, koos peikaga. Peika ostab piletid, aga tema shoppab. Tal on vaja peikale näidata, et ta saab endale üht-teist lubada, aga ta ei saa ju.

Tema Eesti reisi plekkisin. Ostis 2-3 kolm korda vale pileti, seega lendas raha tuulde. Tema vana auto parandamist toetasin, kuigi ma ei pooldanud selle parandamist. (Nüüd viriseb ka, ma olen natuke muretsenud, aga ikkagi pasiivseks jäänud.)

Krt.. ta on mu ema ja mitte vastupidi. Ta peaks ise oma asjade eest mursetsema. Mitte minule kogu vastutust veeretama.

Oma raha laristab ära. Arved miinusesse ja siis olen ma nurka surutud. Pean toetama, sest mujalt pole midagi saada.

Jah, ma olen emotsionaalne… Jah, võib-olla teen talle ülekohut. Tal on paha tunne, et minu raha on pidanud kasutama. Ütleb, et KIA on minu oma. Tema vaatab seda hinda, mis KIA’l oli kui ta selle ostis, aga mina sain ju kasutatud auto. Sellel polnud uue auto väärtust. Võtku see KIA endale. Ma vaatan endale ise midagi ja Ford läheb prügimäele…

Kuidas ma talle selle selgeks teen?

Mida paganat ma tegema pean? Ta on ju mu ema. Ma pean teda nagunii aitama (1/4 on minu ametlik kohus). Pluss isa ka. Ohhh, mõnel pole vanematega vedanud.

Ma tean, et oma tulevikku planeerides tuleb mul alati arvestada oma täiskasvanud lastega (isa ja ema), kes armastavad väga kulutada. See on kindel. Seega ei saagi ma endale meest ja lapsi lubada, sest see tiksuv koorem on juba ees. Ma peaksin ikka metsikult palju pappi teenima, et endale veel oma last lubada.

Ma tean ka, et kui peaksin endale mehe saama, siis pikka lõbu pole, sest ühest hetkest oleksin ma fakti ees: mees või vanemad. Miks enda elu keerulisemaks teha. Kunagi ma valisin mehe, aga sain haledalt tünga. Seevastu vanemad on mul alati olemas olnud. Mul on kohustus nende ees. Perekond on perekond.

Mida paganat ma tegema peaksin?

Ma tean, et enamus soovitaks neile mitte mõelda ja oma elu elada. Aga teadagi, et ma neid ei kuula. Neil on suva, sest pole nende vanemad. Kas nad oma vanemad jätaksid hätta? Vaevalt. Ja kui, siis kindlasti oleks see konflikt endaga ja väga paha tunne sees ja enda süüdistamine. Mina tean, et mina seda ei taha.

Püüan leida lahenduse: 1. õigus oma rahale vs 2. vajadus toetada ema (vanemaid).

Küll ma kord selle kuldse kesktee leian, ega mul kiiret pole. Ühtegi mehekandidaati nagunii silmapiiril pole ja ega väga suhet ei tahaks. See ei tasuks ära. Tekitab vaid lisa probleeme, pingeid.

***

Võib-olla homme tegelen oma toetavate lausete otsimisega… Vaatab… Täna pole aega. Varsti magama ja homme tööle jälle.

Neetud pinged. Alles hakkas hästi minema ja nüüd jälle… Mu vanemad on manipuleerijad ja see on kohutavalt raske. Oleks võõras inimene, saadaks musta kohta, aga oma vanematega tuleb tegeleda. Pean end harima, kuidas end kaitsta manipulatsiooni eest. Kõik tuleb tulevikus kasuks. :D

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Väss

Tavaliselt on mu pea väsinud pärast tööd, aga täna olen üleni väsinud. Pea on väsinud sellest taanikeelsest mulast, vingumisest ja õpetamisest jne… Pluss need emotsioonid. Uskumatu kuidas mind mõjutavad teiste emotsioonid. Need tõmbavad mu energiast täitsa tühjaks.

Aga hea on see, et ma  ei nutnud kordagi. Isegi nutu-klimpi ei tekkinud. Kuid pean mainima, et tänast päeva poleks ma ilma nätsuta üle elanud.

Füüsiliselt olen väsinud, sest täna oli meil liini ääres mitu inimest, kes töötavad aeglaselt. Meie omadel oli vaba päev… Aga kui keegi töötab aeglaselt, siis on teistel suurem koorem ja mina sain ka tunda, sest olen kohusetundlik.

Lisaks veel see, et kalapartii vahetus kolm korda. Pidime lõikama (ja vajadusel puhastama) mørk sej‘d. Kuna partii vahetus, siis vahetus ka mõõt. Kui palju gramme pidi saba kaaluma ja seljatükk… Sellel liinil tuleb olla tähelepanelik nagunii, aga nüüd tuli olla eriti tähelepanelik ja otseloomulikult olime info-sulus. Isegi taanlased ei saanud aru, miks kala juurde ei tule. Mis siis veel välismaalased ja mina. :D

Aga elasin päeva üle… Tubli. Ega suurt midagi ei jaksa küll teha. Vaikselt tiksun ja varakult tuttu.

See oli ju alles esmaspäev. :(

Mainin ära, et see oli see liin, kus meid on 10 naist liinil, 8 laua ümber (4 ühel pool lausa ja 4 teisel pool lauda). Laua keskel on liin ja seal jookseb kalafilee, mida me siis puhastame je õigesse mõõtu lõikame. Siis on meil seal väiksed nn uksed, mida me avame ja sulgeme, vastavalt sellele, kas meie kõrval oleval isikul puudub kala või on seda ülearu.

Täna olin aeglastega ühel poolel. Kaks aeglast, üks kiire ja siis mina. Terve päev uppusin kalasse. Ja kui kala kuhi oli nii suur, et hakkas maha kukkuma, avasin ukse ja siis kuulsin virisemist. Õnneks see kiire töötaja oli minu poolel ja sulges kiiresti nendel krimpsutajatel suu. Tööd tuleb teha, kullakesed, mitte viriseda! :D

Kui ilusti loendasid, siis tekib küsimus, et kus oli kaks inimest. Nad olid masina peal. Üks pani terve kala sisse ja masin lõikas pea maha ning teine pani selle kehaosa masinale, mis võttis naha ja luud (vahel edutult, siis oli meil rohkem käsitööd).

Tegelikult mulle meeldib masinatega töötada. Ma olen nendega tubli. :)

Täna oli Lars ka meiega. Varem on ta ka olnud meie liinil kirjas, aga ta on teinud midagi muud, aga täna ta reaalselt oli seal. Tema tõstis kaste ja tühjendas meie kaste. Seega oli mul eriti raske päev. Ma ei kannata tema läheduses olemist. Kahjuks praegu ma sealt ära ei saa, aga kohe kui võimalust näen, siis lähen.

Ma kiidaksin end veel, et päeva ilusti üle elasin.

Hakkasin vaikselt raamatupidamist tegema. Terve eelmine aasta tuleb sisse kanda ja natuke 2016. aastat ka. Vaikselt-vaikselt. Harjutamine teeb meistriks. :D Võib-olla tulevikus tuleb kasuks.

Tööl pauside ajal loen oma raamatut. Teistega jätkuvalt ei suhtle. Paar üksikut sõna vahetan. Saan hakkama.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jooksmine

Ma siin vahel kirjutan, et nädalavahetustel jooksen ja siis viskan mõned arvud ka. (9,4 km ja 1h 4 min või midagi sellist).

Eile sai mu MP3 aku täitsa tühjaks ja ma unustasin seda laadida, seega täna kasutasin ma esimest korda oma nutitelefoni. Eile õhtul natuke vaatasin seda tervise-appi…

Hea oli see, et muusika sain ise paika panna. Noh… Ma tahaksin rohkem taanikeelset muusikat kuulata, et kuulata hääldust ja harjuda taani keelega jne… Mp3 pani taanikeelsed lood teiste lugude vahele, ma ei viitsi neid sedasi sättida, et oleks võimalik vaid taani keelset muusikat kuulata…

Igatahes… Proovisin ka mina seda nutimaailma. Mulle ei meeldinud, et iga kilomeetri tagant anti ülevaade, kuidas mul läinud on (inglise keeles). Ma pigem kuulaks muusikat ja toimetaks ning pärast vaataks, kuidas mul läks ka. Aga see selleks.

Kuid tuleb mainida, et see tekitab sõltuvust ja tekib hasart teinekord paremini teha…. No vaadake neid andmeid.

Screenshot_20180211-085045 Screenshot_20180211-085057 Screenshot_20180211-085105 Screenshot_20180211-085114 Screenshot_20180211-085226

Esmalt kõik need karikad. Esimest korda kasutasin, seega iga tulemus oleks karika vääriline. Kuid pilt on ju ilus. :D

Jooksin 9,52 km ja üks tund. Tegelikult oli tund ja kümme sekundit.

Minu jaoks veel huvitavaid arve. Keksmine kiirjus 9,5 km/h, kiireim kiirus 13,9 km/h.

Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis temperatuur oli null kraadi. Õhuniiskus oli 91% (lund või rahet sadas) ja tuulekiirus oli 34 km/h. Tagasi tulles oli see saatanas vastu. Kujutate ette kui raske mul oli. Tuul oli keskmiselt 3 korda kiirem kui mina ja pool teed veel vastu (kusjuures tagasitulles olen ma ikka väsinum kui minnes ju).

167 sammu minutis keskmiselt ja maksimum oli 257 sammu minutis. Kokku tegin 9755 sammu (päevane tervislik norm on vist 6000). Voh!!!

Ma arvan, et ma olin ikka ütlemata väga tubli. Sellistes tingimustes selline aeg ja sellised tulemused.

FB-s ma neid andmeid ei jaganud. See ikka isiklikum asi. Siia panin, sest muidu inimesed võib-olla mõtlevad, et ma niisama ajan mula. Aga see on natuke nagu tõestus, et ma tegelikult ka käin jooksmas. See küll ei tõesta, et ma seda eile ka tegin (aga ma väidan, et jooksin ka eile).

Ma usun, et ma kasutan veel oma telefoni. Võib-olla mitte iga kord, aga kui ilm on ilusam, siis miks ka mitte. Päris huvitav on neid arve vaadata. Äkki ma saan selle kokkuvõtete tegemise asja maha võtta. See on tõsiselt häiriv.

Mulle ei ütle suurt midagi see 6 minutit ja 15 sekundit kilomeetri kohta. Seal on hästi palju seda mõõtühikut kasutatud. See on vist midagi sportlastele. Need, kes sporti vaatavad, saavad end võrrelda tipp-tegijatega. Mina vaatan seda nagu kits kuulutust.

Ma olen rohkem nagu moto-spordi huviline. :D Ei, ma olen rohkem kokku puutunud auto spidomeetrinäiduga (euroopas), seega mind kõnetab pigem km/h ühik. Aga noh, maitse asi ma ütlen. :D

Rohkem nagu polegi midagi lisada. Püüan ikka end kokku võtta ja muud sellist.

Rubriigid: Minu eesmärgid | 1 kommentaar

Ma ei kirjuta just palju (tihti)

Ega mu elus just palju ei juhtu ka. Tööle ja koju.

Varsti lähen Inglismaale puhkama. See on väheke põnevam asi ja märtsis on mul mõned kursused. Saan uute inimestega kohtuda. Natuke põnevust minu ellu.

Tööl on olnud nüüd teist-moodi. Ma ei võta asju nii isiklikult. Üldse olen nagu väljaspool süsteemi. Varem olin nagu süsteemi osa. Mind kurvastas kui kolleegid ettevõtte raha raiskasid (lihsalt jutustades töö ajal, ilma tööd tegemata või kui nad kala minema viskasid, sest ei viitsinud sealt luid välja nokitseda jne…). Vahel tekkis soov teistele märku anda, kuidas nad produktiivsemad saaksid olla (me nimetame sellist käitumist “õpetamiseks”). Ma üldiselt ei teinud seda, aga soov vahel oli.

Nüüd… Häirib mind kui Natalia kõkutab/naerab (lihsalt see lärm), aga mind ei häiri, et ta ei tööta. Ma ei püüagi sulanduda. Teen oma asja, töö-ajal tööd ja pauside ajal loen oma raamatut. Mind ei huvita, mis minu ümber toimub. Oma puhkusest polnud mul ka plaanis rääkida. Mõtlesin, et küll oleks vahva, kui ühel hetkel mind ei oleks. Küll muttidel oleks alles rääkimist ja mõtisklemist, aga Saipin pinnis selle minult eile välja. Noh, puhkuse asja. Nüüd mõned saavad teada, aga üldiselt püüan ikka vaikida sellel teemal.

Ei räägi endast. Pole vaja neil teada, mida ma teen.

Natuke naljakas olukord. Imelik, aga parem kui eelmine. Minu jaoks.

Huvitav on see, et tegelikult on mul ettevõttest kama-kaks. Ma tean, et sellel ettevõttel suurt tulevikku pole. Immitseb samamoodi edasi nagu senimaani on teinud. Vanainimeste hooldekogu, rasedate aktiivsusprogramm ja poolakate ning teiste välismaalaste (immigrantide) (sotsiaalne-)rehabilitatsioon (lihsalt tuli selline sõna, arvasin, et äkki sobib konteksti).

Meil on 3-4 rasedat tööl ja neil on 4.-5. kuu. Tõstavad seal kaste ja teevad kõike muud. Tugevad naised ja tugevad lapsed kooruvad (kui need kord kooruvad).

Minu mõtte juurde tagasi. Mis on huvitav? Ma olen tähelepannud, et mida halvemini/õelamalt inimestega käitud, seda suurem respekt neil sinu vastu on. Seda sõbralikumad nad sinuga on. Võib-olla seljataga kiruvad, aga sinu juuresolekul on nad alati mesimagusad.

Ma väga pole seda praktiseerinud, sest mulle ei meeldi teistega õel olla. Ma ei taha, et minuga ollakse ja seega väldin ise ka seda. (Pigem olen jälginud teisi ja konstateerinud fakti.)

Igatahes… Huvitav on see, et nüüd on mul ettevõttes tõesti suva. Ma ei vaata ettevõtte majandusaasta aruannet, ma ei analüüsi, kuidas saaks tõhusamalt asju teha, kus on raiskamine jne… Ma olen nagu sõdur: lähen tööle, võimlen, võtan oma palga ja tulen koju tagasi.

Saipin räägib, kuidas keegi töötab, kui rumalaid otsuseid kontoris tehakse jne… Mul on üsk-kõik. Ma ei hooli sellest. Mina teen vaid oma tööd.

Keskendun endale. Tahan tõstida oma võimeid, kui kiiresti suudan ma kaste euro-alusele panna, kui kiiresti suudan ma pakkida. Näiliselt nagu motiveeritud töötaja. Tegelikult on mul ettevõttest kama-kaks. Ma teen trenni. Muidu ei viitsiks ju 5, 10 või 15 kg raskuseid tõsta (tepokalt).

Ülemused on jube õnnileikud. Minny on tagasi ja nii motiveeritud. Veel tublim kui enne. Natuke muretsevad, et kollektiivi pole sulandunud, aga annavad mulle andeks, sest olen ju tubli töötaja. Väheke eriline, aga tubli.

Taanis on hästi tajutav, et nad näevad vaid kesta. Nad keskenduvad kestale ja see ongi peamine. Nad ostavad mingeid koledaid puidust linnukesi ja ahve kalli raha eest https://www.kaybojesen-denmark.dk/shop/webshop/p-1298/sangfugl-alfred

Akende ees pole kardinaid ja aknad on suured. Ustel on klaasid. Kõikidel ustel. Välisuksel, magamsitoa uksel jne… Seintes on maalid, kallid maalid ja need puidust ahvikesed ja linnukesed on ka väga nähvatvalt esindatud. Nad kannavad julgelt koledaid asju, peaasi, et firmamärk oleks tugev.

Võib-olla olen ma nii palju ühiskonnast võõrandunud, et ei oska selliseid asju väärtustada. Minu jaoks on see kõik nii võlts ja eemale tõukav.

Tatoveeringud on väga moes. Igaühel on midagi. Mõnel on kohe kõik jäsemed täis sokerdatud. Tööl naiste riietusruumis (ei ole tatoveerinuid naistel vanuses 47+, selles vanusegrupis on need haruldased, aga noorematel… Ma pole veel kohanud kedagi, kellel ühtegi tatoveeringut poleks.) Ja tatoveeringud ei ole üldsegi mitte odav lõbu siin.

Meil on üks Tina, kelle pojal neerud ei tööta. Ootab uut neeru. Kord on juba saanud, aga see ei hakanud tööle. Keha hülgas toonor-neeru. Tina on alati nii positiivne. Kõik on temast vaimustuses ja ootavad temalt positiivsust. Keegi pole märganud, kui nukrad ja murelikud on tema silmad, kui ta on vaikselt. Kuidas ta ei suuda vaikust taluda. Ta justkui põgeneks oma tumedate ja kurbade mõtete eest.

Enamus taanlasi on nii. Nad vatravad koguaeg. Üks kõik, millest. Ilmast, söögist, sisseostudest. Millest iganes. Peaasi, et vaikust poleks.

Mina olen vastupidine. Ma armastan vaikust. Mulle meeldib endaga olla. Ma tahan end analüüsida, et end mõista. Ma vajan vaikust ja endaga olemise aega. Seda on võimatu neile tesitele selgeks teha. Nad ei saa aru ja ei saaks kunagi minust aru.

***

Viimasel ajal on mul olnud raske. Just see konflikt minu tahte ja teiste inimeste tahte vahel. Peaksin keskenduma enda tahtele. Teinekord mul puudub tahe ja need on väga keerulised olukorrad, kuid töötan selle kallal.

Täna on parem. Eks näis, kuidas homme on.

Eelmine nädalavahetus, pühapäeval, olin ma täitsa rivist väljas. Mul oli tohutu tung end taas vigastada. (Ma ei teinud seda. Olin tubli ja tugev, selles osas.) Ma mõtlesin tõsiselt oma eksistentsi üle järele. Miks ma elan? Kui ma saaksin, siis annaksin oma elu vanaisale. Ma ei saa aru, miks tema suri, miks mina elan. Aga enam ei saa ju midagi teha. Läks nii nagu läks.

Kui mulle on antud elupäevi, siis tuleb need ära kulutada. Justnimelt kulutada…

Tegelikult ma siiski püüan sellest madalseisust ikka välja tulla ja endale mingi elueesmärgi seada ja üsiskonnas endale koha leida ning pikas-perspektiivis on soov ka ühiskonnale midagi positiivset anda. Näis…

Täna on mul energiapuudus. Tööl võimlesin liiga palju ja vist söön liiga vähe. Aga kuidas ma söön rohkem, kui isu pole. Vägisi pole ka ju mõtet midagi alla suruda.

Üldiselt on mul motivatsioonipuudus. Kusagilt lugesin, et motivatsioon on tahte jõud ja see koosneb kahets osast 1. tahe ja 2. jõud. Noh, täna mul jõudu pole, seega puuduvad mõlemad osad, aga üldiselt on puudus tahtest. Viimasel ajal liiga vähe tahan. Ei tea, miks ma nii vähe tahan.

Võib-olla on ok vahel lihsalt puhata. Visata voodile sellili ja vaadata lakke. Kui see harjumuseks ei saa, siis on ok. Ma olen kõvasti rabelenud ja seega on raske puhata. Tekib süütunne, kui mitte midagi ei tee. :D Seega ei suuda oma pisikest puhkust nautida, ei suuda selleest võtta 100%, seega ei puhkagi korralikult välja.

Alles hiljaaegu nägin unes taanikeele eksamit. Justkui kohe-kohe see oleks ja päris eksam oli vaid eelproov. Hommikul otsisin oma tunnistuse välja, et veenduda, et see peatükk on läbi. Eksam tehtud ja kõik. :D See oli üks tore ja positiivne hommik.

***

Viimasel ajal on mul jälle hästi hakanud minema. Olen natuke positiivsem oma tuleviku osas. Üks kord lõin oma autouksed kinni nagu tavaliselt. Aga võtme unustasin autosse, kuid uksed olid lukus. Õnneks juhtus see kodus ja mul oli aega. Sellel autol on varuvõti ka. Esimese hooga ja ähmiga ma seda ei leidnud, aga pärast leidsin ja tunnistasin, et pean oma harjumust muutma. Autouksed tuleb lukku panna võtmest, alati võtmest. Siis on kindel, et võti on väljaspool autot. ;)

Pidin neljapäeval töötama neljandal liinil. Jah, see Lars jälle. Ma ei suuda tema lähedal olla. (Pausi ajal istun üle laua, aga ta ei ole seal tihti. Kui ta on, siis on tasakesi ja kui telefon heliseb, siis läheb ta minema. Väga viisakas temast.) See on kohutav.

Keeltekoolist Anna on ka seal. Pilt-ilus ukraina tüdruk, huuled tulipunased ja igati kobe. Naeratab malbelt ja suhtleb jne… Nii Larsi maitse… Ma ei suuda pealt vaadata, kuidas Lars noori naisi silmadega sööb. Ja lisaks veel Maria ja Natalia, kes Larsile keelt kõrva ajavad… Ja kirsiks tordil, Saipin, kes hoiab Larsil silmi iga sekund… See on lausa talumatu minu jaoks. Tunnen end luuserina… Püüan anda edasi olukorda, kui raske mul seal töötada on.

Aga… neljapäeval tuli Lis ja küsis, et kas ma temaga vahetada ei taha (ta oli toorkalas). See oli päeva alguses. Ma pidin rõõmust lakke hüppama. Jooksin sealt liinilt minema. Lars vaatas vaid igatsevalt järele. :D Nali…

Lis oli väga rahul ja mina olin ülirahul.

Lis oli Tinaga töötanud ja kurtnud, et tal käsi valutab ja ei viitsi töötada jne… Ja küsis, et kus Arny töötab… Tina ütles, et mis Arny. Minny on siin samas liinil 4 ja ta sooviks heameelega sinuga vahetada. Ja sedasi ma toorkalasse saingi.

Reedel olin jälle liinil 4. Sellel korral pidin pool päeva seal töötama. Arvasin, et terve päev. Kuid meil sai soust otsa (äkitselt, keegi oli planeerides valearvestuse teinud või oli sousti valesti hoitud ja soust rikutud, ei saanud kasutada) ja mind ja Carinat saadeti toorkalasse. Natalia oli väga pahane ja solvunud, sest ta tahtis ka toorkalasse (liin 4 oli väga kiire ja palju tööd, luusida ei saanud). Igatahes, taas pääsesin Larsi mõju sfäärist. Seega ei saa kurta.

Ma pole talle juba ammu kirjutanud. Olen sellele üsna lähedal olnud, aga olen suutnud hoiduda. See on ka edusamm. Aga mul on temaga veel pikk tee ees. Kõik need eelkäiad olen peast ära saanud keskkonda muutes, aga nüüd ma seda ei saa teha. Ei mänginud välja. Seega on mul uus ja natuke raskem väljakutse, aga ma saan hakkama. Kui esimene kord ei saa, siis kunagi ikka saan. :D

Nüüd sai vist kõik kirja, mis peas oli.

Selle Kim’i raamatu sain läbi, nüüd on uus raamat käsil. Roberti raamat. “Rich Dad’s Cashflow Quadrant” Robert T. Kiyosaki. Vaikselt edeneb.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Disainisin märkmikule kaaned

Natuke tegin joonistamist. Disainisin ajutised kaaned, aga me ju kõik teame, et ega ma midagi muud ei viitsi teha, seega on need kaaned terve aasta. :D

20180202_200456 20180202_201050 20180202_201102

Põnev-põnev.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | Kommenteeri

????

Ma ei oska oma emotsioonile nime anda. See on midagi negatiivset. Ma pakun, et vihane+lootusetus+passiiv-agressiivsus… Ma ei tea…

Ma püüan näida rahulikuna, aga sees kõik keeb. Tahaks kõigi peale karju.

Tahaks kohe tõsiselt kiruda. Tahaks rääkida end tühjaks ja samal ajal ei taha mitte kedagi näha ega kellagagi rääkida. Kas tundub natuke ebaloogiline? Teretulemast minu maailma. :D

***

Täna käisin ametiühingus nõu küsimas, et kuidas ma saaksin oma haridust Taanis kasutada. Mulle soovitati oma diplomeid lasta hinnata.

Kui ma mingeid kursuseid tahan, siis pean ise maksma. Ma siis mõtlen selle üle sügavalt.

***

Tööl… Täna töötasin toorkalas, masina peal, kus meil on 10 naist korraga. Terve päev nende muttide keskel. Mina olin noorim ja peaaegu pooled oli 60-ringis.

Nad väsivad ära, siis hakkavad otsima teiste vigu ja asju, mille üle vinguda. Kujutate ette. Seitse mutti vaatavad mind pinksalt mitu tundi. Ja nad ei leidnudki ühtegi viga minus. Nad proovisid nii ja naa, aga mitte ükski väide minu vastu ei lednud kinnitust. Ja siis hakkasid nad üks-ühe kallal võtma. Oh-sa-püha-püss. Muttide hääl tõusis ja nad olid väga kurjad. Kes ei osanud masinat kasutada ja kes töötas liiga aeglaselt. Oli huvitav, aga liiga palju emotsioone ja liiga lähedal. Täna polnud see minu maitse järgi.

***

Ma olen nii tüdinenud. Arutlesin oma ette, et pärast lahkuminekut ei ole ma üle 2 aasta paigal püsinud. Olen teinud suuri muutusi elus. Kolinud teise linna, ülikool, töö, teine riik jne…

Sel suvel saab 3 aastat Taanis. Võib-olla seetõttu olen rahutu. Äkki olen ma haige? Äkki tuleks mul üldse ravile minna, sest tavaliselt minu vanuses inimesed ajavad juuri maasse (loe: kodulaen, abielu või kooselu, lapsed jne). Minu mõtted on kinni, et saaks vaid erialasele tööle, olgu või teine linn ja mõtlen ka teise riigi peale.

Üldse olen reaalsusest väga kaugel. Ma ei tea, kus… Läksin suvalisse ettevõttesse sisse (ei olnud neil töökuulutust ega midagi), küsin tööd ja saan eitava vastuse (mis on ju oodatav, sest nad ei otsi töötajaid), aga mina pettun ja panen neile needust peale. :D

Jan ütleb, et taanlased otsivad tööd mitu kuud. Käivad ettevõtetes rääkimas ja saavad eitavaid vastuseid, et see on ok. Aga mina… Mina olen püha viha täis, et miks nad mulle tööd ei anna ega praktika kohta.

Oh… rahu, ainult rahu… ja kuhjaga kannatust.

***

Rääkisin kunagi suure suuga, et ütlen töö ülesse. Nüüd juba küsitakse, kuna ma lähen. Krt… Ma ei oska midagi kosta. Tegelikult ma ju käskisin ülemusel end vallandada, aga ta ei tahtnud. Telefonis ütlesin ka, et soovin töö üles öelda, aga nad tahtsid minuga rääkida ja kohe üldse ei tahtnud mind ära lubada. Ega mul muud alternatiivi ju ka pole, sedasi ma seal tiksungi… Aga näed… Ikka jalus… Olen neil ikka jalus. Sry… Ma ei oska muud öelda.

Tööl närin oma nätsu ja hoian oma uut suhtumist. Käin seal, liigutan ennast, võtan papi ja tulen koju tagasi. Natuke häiriv see vigisemine on, aga senimaani olen ilusti hakkama saanud.

Kuidagi… Mul on kõigest üks-kõik. Tööd teen hoolige, see mulle meeldib, aga need inimesed ja nende emotsioonid ja vigisemised…

Lähen varem tööplatsile. Ei huvita, et virisevad. Kohe üldse ei tee välja. Tõstan veel nina ka püsti. Mutike vigises ikka kõvema häälega ja kõvema häälega, sama asja. Ma ei teinud välja. Tema närvid, mitte minu omad.

***

Ma ei tea, kas mul on hea taju või hea kujutlusvõime. Ma analüüsin nende käitumist. Nad väsivad ära, siis hakkavad silmad ringi käima, kellele saaks midagi halvasti öelda. Ise nad ei ole kunagi süüdi, ise on nad kõige targemad ja osavamad, alati on masin katki või agentuuritöötajad on süüdi või välismaalased…

Huvitav on ka see, et üks ütleb teisele halvasti või norib ta kallal või naeruvääristab teda, siis see teine võtab kolmanda ette jne.. Ja niiviisi asi areneb. Tavaliselt olin mina alati see kolmas, sest ma polnud poolakas ega taanlane (poolakad hoiavad kokku ja taanlased hoiavad kokku).

Täna püüdsid ka, aga kui üks poolakas ütleb minu kohta midagi halvasti, siis on mul (nüüd) üks taanlane, kes kaitseb mind ja vastupidi. Noh, taanlased ja poolakad on alati vastamisi ründejoonel. Kui üks pool on minu vastu, siis teine kontrastiks on minu poolt.

Aga kui asi on kahe poolaka vahel. Üks poolakas ütleb teisele minu kohta midagi, siis võib juhtuda, et satun kirumise-tule alla.

Aga kui kaks taanlast on mind hambusse võtnud ja on üks-ühe vastu, siis mul on mõni soliidne taanlane, kes mind kaitseb teise taanlase eest. Ütleb minu toetuseks paar head sõna.

Sellised vaimsed võitmusmängud meil seal tööl on.

Nende salvamised ja viha-pursked tulevad nii ootamatult ning otseselt pole nagu põhjust.

Nt nad ütlevad välismaalasele, et “räägi taani keelt, õpi taani keel ära”. Kui välismaalane ütleb inglise keeles ja nad saavad aru, siis neil on vaja ikka ilkuda välismaalase kallal ja karjuda neile näkku, see sama info või sõna taani keeles. (Kusjuures mitte alati taanlased, vahel karjuvad ja õpetavad taani keelt teised välismaalased, kusjuures mõnikord ka valesti, nad pole just ise ka suurem-asi taani keeles rääkijad). No milleks? Saaks ju ka sõbralikult ja ilma alandusteta. Aga ju on keegi neid varem alandanud ja nüüd elatakse oma emotsioone välja õnnetu välismaalase peal.

Ma ei suuda seda kannatada. Aga ma ei torgi vahele, sest ma lihtsalt tiksun seal ja eksisteerin. Ma tean, et isegi kui ma läheksin vahele ja astuksin selle välismaalase kaitseks välja, siis ühel hetkel on see sama välismaalane minu vastu, sest sedasi võidaks ta taanlaste või teiste kolleegide poolehoiu. (Juba nähtud ja kogetud.)

Hoian oma närve ja olen tasa. Teen oma tööd ja eksisteerin vaid.

***

Pidin kalafileetükki õigesse mõõtu lõikama (130-160g või 40-60g). Mutike väsis ära ja hakkas siis minu lõigatud tükke kontrollima. (Me ei või igat tükki kaaluda. Kiiresti tuleb töötada.) Igatahes… Ta ei leidnud mitte ühtegi vales mõõdus tükki. Pidi ise ka tõdema… Pomises vaid: “Poleks arvanud, et see tükk õiges kaalus on.” Jah.. Vot siis…

Tavaliselt ma hakkasin neid kartma ja läksin pabinasse ja tegin vigu. Aga täna olin ma üksküikne ja kõik laabus. Ma jäin päevaga rahule. Ok päev oli. Selline üle elatav päev, aga mitte midagi nauditavat.

***

Mis minus elus üldse nauditav on? Njah… Jooksmine on nauditav, aga täna ei läinud jooksma. Tööpäevadel nagu ei jaksa. Vihma ka sadas. Kodus olemise aeg on üldse lühike tööpäevadel, ei taha neid mõnda tunnikest jooksmisele kulutada.

***

Täna on mingi motivatsiooni langus. Ei taha midagi teha. Lihtsalt istuks ja vaataks seina.

Terve see kuu olen nagu tulist rauda tagunud, noh see, et erialane töö saada. See on ju suur samm ja muudaks mu tulevikku. Aga… minu ponnistustest pole mingit kasu. Nüüd tunnen, et tallan tühja tuult. Tuleb lasta natukeseks lahti. Lasta asjal natuke laagerduda. Äkki ujub lahendus ise minuni. Vahel nii juhtub.

Tegelikult on mul programm üsna tihe kuni aprillini. Puhkus ja siis kursused (tasuta kursused).

Püüan võtta vabalt. St vabamalt. Kui tahan lebotada, siis teengi seda. Ma olen puhkuse ära teeninud. Aju tahab ka vahel puhata ja lihtsalt nautida.

***

Kaks päeva veel tööl, siis tuleb nädalavahetus. Tasub/on, mille nimel pingutada. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Südamest. Puistan südant

Jah, millest ma siis kirjutaks… :)

Täna tunnen end väsinuna ja… Miskit on nagu puudu. Või keegi on puudu. Terve päev on maha mölutatud. Jooksmas käisin, koeraga käisin väljas, varsti tuleb uuesti koeraga välja minna ja siis magama. Raamatut olen ka lugenud.

***

Töönädal on seljataga. Ok nädal oli, aga see oli ju kõigest 4 päeva. Ikka on hirm, kui kaua ma seda suudan.

Ma närin nüüd tööl nätsu ja olen märganud, et suudan kõike võtta kuidagi külmalt. Võib-olla inimesed on minu suhtes tähelepanelikumad ja sõbralikumad… Noh, saab näha.

Reedel olin jälle Larsi liinil. Elasin üle. Natuke naljakas oli ka… Liin oli (jälle) katki. Lars sai selle tööle ja vilistas ning tema kana-kari pistis tema juurde jooksu. :D Mina selles karjas polnud. Kõik noored naised olid Larsi liinile pandud. Üks kogenum ka… :D See oli naljakas, aga ma hoidsin end tagasi ja naersin vaikselt enda sees. Huultel oli vaid kerge naeratus või muie. Hoian madalat joont.

Kui tööpäev oli läbi, siis üks neiu läks kohe Larsi juurde, et uurida, mida me esmaspäeval peame tegema ja niisama kerget juttu ajama temaga. See neiu otsib Larsi tihti, et midagi (eba-)olulist temalt küsida või talle öelda, aga Lars kipub oma telefoniga ära kaduma… Aga see sellesk. (See neiu ei ole mina ja võib-olla olen ma lihtsalt kade.)

Igatahes… Neiuke püüdis Larsiga vestlusele saada. Ma lipsasin ringiga minema. Siis järsku meenus, et mul on külmikus kala. Läksin oma kala järgi. (Päris suur ring tuli, aga püüdsin Larsist nii kaugele hoida kui võimalik.) Sain kalakasti kätte, hakkan minema ja siis Lars tuleb otsemat teedpidi ja hüüab mind. Olen segaduses. Seisatan, meie vahele jääb liin. Tema näitab, et ma teise liini otsa kõnniksin, sinna, kust liin on lahti võetud… Ma olen põnevil, et mis siis nüüd….

Tema hakkab rääkima, et ma end töölt välja ei tembeldaks enne õiget aega. Lars lõpetab alati liiga vara, oma 15-20 minutit varem. Natuke solvun. Püüan talle seletada, et ma tean seda ja ma olen alati oodanud. Ma rääkisin “me”-vormis, sest olin ju üks töötajatest… Solvusin, sest ta peab mind nii rumalaks. Ma olen ju varem ka seal töötanud…

Siis tuli suurem ülemus ja rääkis Larsiga. Ma jätkasin oma kalakastiga liikumist.

Mõtlesin kõik-võimalikke asju. Ja jõudsin järelduseni, et… Mehed ei mõtle, nad räägivad nii nagu on. Pole midagi muud. On vaid see, mida nad ütlevad ja ei midagi muud.

Seega tema eesmärk oli mulle öelda, et ma end liiga vara töölt välja ei tembeldaks. Ta peab mind ikka päris idioodiks. Jah… seal on neid palju, kes nii mõtlevad.

Vahel tahaks end kaitsta ja näidata neile, et kui keskkond on sobiv, siis ma saan rääkida taani keeles. Saan aru ja suudan rääkida nii, et teised ka minust aru saaksid. Lisaks tahaks näidata neile oma diplomeid (ülikooli värki) ja hindeid ning rääkida oma magistritööst.

Ja elust, et kuidas ma olen kõik selle saavutanud, mis ma olen saavutanud. Lisaks oma unistustest ja tuleviku plaanist ning mida ma praegu teen, et jõuda elus edasi jne… Kuidas ma kasutan pausi-aega, et lugeda raamatut, kuidas investeerida raha jne… Iga vabam minut läheb enda harmiseks….

Aga siis… mõtlen, et see kana-kari ju ei mõistaks mind. Kui ma hakkaksin põlevate silmadega rääkima kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkusest ja erinevusest USA ja Euroopa vahel ning kui erinev suhtumine inimestesse ja ärisse ja eksimustesse/vigadesse on USA-s ja Euroopas jne… Ma satuksin üleliia vaimustusse ja pärast kolme esimest lauset oleksime me juba väga erineval lainel.

Need diplomid ka ei aita… Jan-le ütlesin, et mul on kaks (kallist) wc-paberit (vihjasin oma diplomitele). Tegin nalja… Aga see piirkond on arengust väga maas, siin lihtsalt paberi lehvitamine ei aita. Siin tuleb inimest natuke harida. Samas, ma olen ju ei tea-kes-ei-tea-kust… Seega jah… Raske on… St see on raskem kui ma arvasin, aga ma ei jäta. Võtlen edasi ja ma saan, mida ma tahan, lihtsalt rohkem aega läheb.

Noh… kalasse tagasi. Kui olen enda sees maha surunud selle võitlusjanu ja näitamisvajaduse, siis hakkan end maha tegema. Tunnistan, et diplomid on mul ju teisest valdkonnast. Kalas olen ma ju loll. Täitsa loll… Tunnistan, et neil on ju õigus, olen loll, sest seal ma ju olen loll ja kui ma näeksin end kõrvalt, siis ma arvaksin ju ka, et ma olen loll… Seepärast ma enne nii läbi endaga olin. Vaimselt täiesti murtud. Nad pidasid mind lolliks, rääkisid nagu lolliga ja ma olin nendega nõus. Ja siis kadus ära isu. Tekkis suur küsimus: “Miks ma üldse eksisteerin? Miks mind hoitakse seal? Klouni vaja nendele muttidele?”

Aga.. Sellel nädalal olen nätsu närinud ja ripsmed on värvitud. See kokku annab mulle enesekindluse. Tunnen, et mul on ÕIGUS eksisteerida. Huvitav jah, näts suus ja mul on kohe ülbem pilk ja sirgem selg…

Lisaks… Ma ei võta kommentaare isiklikult. Jah, Lars peab mind pudu-lolliks. Ja mis siis, ta ei tunne mind ja ta pole ka ära teeninud, et mind tunda. Tema on loll, et mind lolliks peab. Tema teeb vea, pidades mind lolliks. Kui keegi arvab, et ma olen loll või käitub minuga nagu lolliga, siis see ei tee mind veel lolliks. See on kõigest nende peas, nende hinnang, aga see ei pruugi olla õige ja ei olegi….

Järgmine nädal saab näha, kui kaua ma suudan oma uut hoiakut hoida. Kolmapäeval pole ma tervet päeva tööl. Seega saan natuke pukust neist… Võtan ühe päeva korraga.

***

Pärast tööd ma polnud mega väsinud. Jõudsin omale võikud teha. Päris rõõmus ja energiapomm ka polnud, aga ok. See nädal oli parem kui eelmised. Töö polnud ka nii vastumeelne. Kuidagi… Kõigest on üks-kõik. Tööd teen ära, kui väga üle viskab, siis venitan pausi natuke pikemaks. Lubatu piires muidugi…

***

Esmaspäeval olin nagu lõvi ja teisipäeval olin nagu väike tiigri-kiisu, aga nüüd olen vana-kodukass… :D Kogun ennast jälle.

Võitlusvaim on puhkusele läinud. Aga küll see tagasi tuleb. Loen oma raamtukest edasi ja tuleb… :)

***

Mõned märkmed raamatust:

“It´s Rising Time!” Kim Kiyosaki.

The lower your financial intelligence, the higher the risk.” “The higher your financial intelligence, the lower the risk.” (lk 155)

Warren Buffett:”Risk is not knowing what you are doing.” (lk 156)

Financial education” kasvab, siis “risk” väheneb ja samal ajal “returns” suureneb. Kes on majandust õppinud, see on kuulnud mantrat, et risk ja tulu käivad käsikäes, aga see lause on vastupidine… Seetõttu on see huvitav raamat, et näitab ka teist vaatenurka. See on kirjutatud ju praktikute poolt. Igaljuhul avardab see mu silmaringi.

1. “If you don’t understand how the company makes money, then don’t invest in it.” (lk 156)

2. “If it looks too good to be true, then it probably is.” (lk 156)

Investeerimise reeglid (lk 162-163)

  1. Investeering peab panema raha sinu taskusse. (cash flow, hinna/väärtuse suurenemine).
  2. Investeering peab olema sõltumatu teistest investeeringutest.
  3. Kontroll investeeringu üle.
  4. Igal investeeringul peab olema väljumise strateegia või valik. Reegel: “Mõtle välja kuidas sa investeeringu müüd, juba enne selle soetamist.”

See viimane on huvitav. Nt aktsia puhul. Strateegia 1: kui madalale sa lased aktsia hinna, mis on sinu suurim talutav kaotus. Strateegia 2: kui suur on sinu soovitud tulu, mis hinna juures sa soovid aktsia müüa. (lk 164)

Mõlemad strateegiad pevad olemas olema ja kui üks neist piiridest on käes, siis tuleb tegutseda. No matter what!!! Ja seda oskan ma hästi. :D

The stop-loss order and the take-profit order are, in many cases, insurance policies against you and your emotions.” (lk 164) See on üks väärt teadmine. Mul on emotsioonide kontrollimisega teinekord raskusi ja ma tean, et investeerimise puhul on emotsioonid kohutavad edu pärssijad, seega sain ma valemi selle probleemi vastu. (See on kerge kirjapildis, aga raske päris elus, kuid tasub harjutada.)

Huvitav lähenemine finantsaruannetele:

  1. Tulu – sina töötad kellegi heaks (sinu äri omanik)
  2. Kulu (expense) – sina töötad valitsuse heaks (eeldusel, et suurim arv selles veerus on maksud)
  3. Kohustised (liability) – sina töötad panga heaks
  4. Vara (asset) – sina töötad enda heaks. (lk 166)

See on väga lihtsustatud, aga ma usun, et see on üks väga mõjus valem, kui ma selle enda peakolusse saan. Kohe nii, et ma valdaksin seda unepealt. :D Mõtisklen selle üle ja püüan oma elus rakendada, nii palju kui võimalik.

Olen raamatuga umbes poole peal. Seega kirjutan ma sellest raamatust veel. ;)

***

Emotsionaalselt on jälle see väsimus peal. Ei taha inimestega suhelda. Kui oleks minu teha, siis võtaksin oma raamatu ja eralduksin ühiskonnast ning naudiksin vaid raamatut. :D Aga koeraga tuleb väljas käia ja see kass… Oh vaeseke. Ma pean tema jaoks aega leidma. Ma tahan tema jaoks aega leida.

Rubriigid: Loetud raamatud, Määratlemata, Minny majandusnurk | 4 kommentaari

Tööl

Käisin täna tööl. Vestlesin ülemusega. Kuigi sain magada kõigest 4 tundi, olin ma väga värske tööl.

Üllatavalt hea tuju oli. Pidin olema Larsi liinil. See oli nii nässus, kui nässus ja Lars vandus ja viskas oma kindaid jne… Ma olin täiega rahulik. (Mina pidin kaste kaaluma ja teipima, aga minu käes masin ei töötanud.) Tuleb mainida, et ta ka hoidis end minuga suheldes tugevalt tagasi. (Väike kiitus talle.) Aga siiski…

Mina olen täna enda üle uhke. Ma tõesti olin õnnelik tööl. Olin üle pika aja õnnelik ja seda veel tööl. Hämmastav.

***

Eile külastasin audiitor-ettevõtteid siin… Ühes kohas sain inimesega, kes töölisi võtab, rääkida. Ma ei saa praktika kohta, sest mul on liiga kõrge haridus. Ma ei saa töökohta, sest ma ei tunne Taani seadusi, maskuseadusi ega raamatupidamise seadust (finantsseadust).

See on Taani. “Natuke” bürokraatlik. Teised kohad olid sõbralikumad, aga õiget inimest polnud kohal. Pean kirjutama, aga kirjutades ei suuda ma avaldada nii tugevat mõju kui reaalseslt kohal olles.

Igatahes… Terve päev sõitsin ringi, oma 200 km. Tulemust nagu polnudki. Sain pettuda ja tuju oli null.

Teadmine on see, et ma pean kõvasti pingutama. Ma ei anna alla, aga päris nii lihtsalt ei saa. Tuleb võidelda ja seda ma ka teen. Üks kord ma võdan nii-kui-nii… (Kes seda ütles?)

Ma veel leian selle augu, ukse prao, kust ma sisse ronin. Küll nad seda veel näevad… ;)

***

Ikkagi olen ma uhke, et kodust välja läksin ja lampi ettevõttesse sisse ja suhtlesin nendega ja taani keeles, kusjuures me suhtlesime vabalt. Eks nad aru said, et pole päris taanlane, aga mingit tõrget küll polnud… Mõnus…

***

Muud nagu polegi. Homme olen, õnneks, oma toorkala osakonnas tagasi. Super!!!

Saan hakkama…

***

Ma lisan veel, et naudin selle pinge langust. Tulin töölt koju. Olin energiat täis. Tegi võikud homseks, sõin… Kassile ja koerale tellisin söögi ära.

Viskasin voodile pikali ja tundsin iga oma keharakuga, et ma elan. Nautisin seda hetke. Vabadus. Voli kõike teha. Kohustustest prii… Seda on raske sõnadesse panna…

***

Kas ma kirjutasin, et enne tulin koju. Tegin kohvi ja vaatasin 1,5 tundi oma kohvitassi. Siis lürpisin aeglaselt kohvi ära. Tuli teha võikusid ärgmiseks päevaks. No ei suutnud. See neetud töö. Ei taha enam… See oli kohutav…

Nüüd on väga hea. Loodan, et see jääb püsima. Pöidlad pihku. :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Kirjutan, sest kardan unustada

Oh, ma kuritarvitan seda “kardan” sõna, aga see selleks.

Inglise keele värskendamiseks loen raamatut “It´s Rising Time!” Kim Kiyosaki on selle kirjutanud. Järgnev mõte sealt.

Paula White: “When you are clear on what you want, God will send you opportunities.” (lk 60).

Mina Jumalasse ei usu, seega asendaksin selle sõna millegi muuga, aga mõte on sama.

Nimelt ma olen omal nahal kogenud, et nii see käibki. Kindlasti on sellele mingi teaduslik seletus (usun, et aju-uurijad oskaksid kõige paremini seda seletada)…

Mina olen seda usku, et eesmärgid peavad olema selged. See kõlab uskumatult, aga vahel juhtuvad head asjad iseenesest.

Olen juba kirjutanud, et kunagi kõndisin mööda ühest ärimajast (Tartus Riiamäel) ja mõtlesin, et küll oleks vahva seal töödata. See oli kõik. Isegi paberile ei kirjutanud. Töö oli “väljaheide”, aga sain selles majas viibida ja aknast inimesi piiluda.

Teinekord jooksin mööda ühest majast (Tallinna kesklinnas) ja mõtlesin, et oh, kui vahva oleks siin elada. Pool aastat elasingi seal (Lastekodu tänavas). Polnud üldsegi mitte nii idülliline, nagu ma olin unistanud, kuid oli võimalus proovida.

Seega jah… Unistused peavad olema selged ja konkreetsed. :D

Muud polegi. Mul on asjaajamisi. Natuke kiire on.

***

Kõik pildid on valmis. St. kõik pildid, mis ma olen lubanud joonistada on nüüd valmis. Juhhuu… Mitte ühtegi tellimust pole reservis. Viimased pildid tuleb üle asnda, aga ma arvan, et uusi tellimusi ei tule. Uhhh… Sellest olen vaba.

Keep going!!! I can do it!!! I’m beautiful no matter what they say. (Christina Aguilera) I’m smart no matter what they say or how they act.

Rubriigid: Midagi mõtisklemiseks, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 2 kommentaari

Ma olin sellele nii lähedal

Ma olin viimati tööl kolmapäeval. Rohkem pole tööle läinud. Esmaspäeval ka ei lähe.

Kolmapäeval nutsin ma tööl kolmas kord ja sellel korral ikka korralikult. Põhjust nagu polegi. Stress, stress, stress…

Igatahes… Üks olukord vihastas mind ikka korralikult. Hakkasin nutma, tormasin kontorisse ja ütlesin, et mina tahan, et nad mu vallandaks. Ülemusel olid silmad suured. Küsis, miks ta peaksin mind vallandama. Ma ütlesin, et ma teen kõike valesti. Ma ei saa hakkama, ei oska taani keelt jne… Nad kohe kuidagi ei tahtnud minuga nõustuda.

Töötasin edasi, sellel kohal, kus ma tegelikult töötama pidin. Olin kuulsus, kõik käisid mu nutetud punaseid silmi vaatamas. Mõni lohutas ja ütles, et kõik on hästi. Jne…

Päeva lõpus astusin kogamata valel ajal uksest sisse ja kuulsin viimaseid mõnitusi enda kohta. “Vapustavad” kolleegid, ma ütlen.

Ma ei hakka täpsustama.

Neljapäeval (järgmisel hommikul) helistasin ja ütlesin, et olen haige. Mõne tunni pärast helistas ülemus. Ta teadis väga hästi, et ma pole haige, aga see polnud probleem. Ta soovis teada, mis minuga juhtus kolmapäeval.

Mina hakkasin muidugi kurtma, kõik oma 1,5 aasta jooksul kogetud kannatused ja katsumused lugesin ette… Ei, mitte kõik, aga need, mis tollel hetkel eredalt meeles olid. Siis lisasin, et mulle see töökeskkond ei sobi, et olen liiga tundlik seal töötamiseks… Ja mina soovin töö üles öelda, et olen sellele juba pool aastat mõelnud.

Ülemus ei taha, et ma läheksin. Ta ei ole üldsegi mitte nõus väitega, et ma taani keelt ei oska… Ta ütleb, et olen tööl tubli ja tulen alati kohale õigel ajal… Noh, tõeline kiidulaul… Igatahes… Teisipäeval me vestleme sellel teemal.

See 1,5 aastane ajude-gümnastika on mu pööningu ikka korralikult sassi keeranud. (Hakkan vaikselt mõistma, mida tunnevad need lapsed, keda koolis kiusatakse. See haige tegevus võib terve inimese 1-2 aastaga täiesti ära rikkuda. Pööningut enam korda ei saa. Need hirmud ja tunded jäävad ju väga kauaks meelde ja elukvaliteeti mõjutama.) Ainus, millele ma suudan mõelda on see, et ma tahan sealt ära. Aga raske on leida argumente, põhjusi, miks…

Eile mõtlesin sellele terve päev ja õhtuks sain peavalu, mis jätkus ka täna. Täna ma enam ei mõelnud sellele. Mul on terve paber täis kirjutatud igasuguseid mõtteid ja märksõnu seoses selle tööga. Nüüd tuleks neist teha üks lühike ja selge ettekanne, mille ma kannaksin teisipäeval ladusalt ülemusele ette. Aga õnneks on aega. Las laagerdub.

Kusjuures, nüüd olen ma maha rahunenud ja see “kino” tundub tobe ja mõttetu. Samas ma tean, et pool päeva ja ma olen umbes samas seisus nagu ma olin eelmisel kolmapäeval.

***

Kui ma nüüd üles ütlen, siis mul vist ei ole õigust rahale. Pean oma säästudest elama. Aga kui ma venitaksin veel paar kuud, siis saaksin raha ka. Kui siis üles ütleksin, hakkaksin raha saama alles kolme nädala pärast, aga see on täitsa ok. Ega mul teab-mis-palju kulusi olegi.

***

Ma ei suuda oma asjadega tegeleda, sest see neetud töö ripub mul pea kohal. Just-just. Aasta tagasi ulgusin, et tööd pole ja nüüd ulun, et töölt ei saa ära. :D Naised, ma ütlen. :)

***

Igatahes jah… Ma olin nii lähedal, et töö üles öelda ja ma praktiliselt tegingi seda, aga mingit konkreetset kuupäeva ei lisanud ega avaldanud selgelt oma soovi.

Mulle lubati Larsi osakonda. Sellest ma keeldusin kohe. Ütlesin, et seal on veel rohkem stressi ja seal karjutakse mu peale veel rohkem.

***

Ma suutsin endale ikka paraja supi kokku keerata. Noh, aga aasta ju alles algas, mingi tegevus peaks ju olema ja ma usun, et seda suppi saan ma lürpida ikka omajagu. :D

***

See ei ole kerge mina olla. Ma olen ikka nii keeruline masinavärk, et ise ei saa ka aru, mis toimub. Mis minuga toimub? Jube äkitselt plahvatan ja siis ikka täiega.

Noo… Kes see siis läheb otse kontorisse ja nõuab enda vallandamist… See ei ole ju normaalne ega terve inimene. Ma pole kordagi kurtnud. Kui öeldakse, siis teen. Ülemuse juures käin siis, kui vaba päeva on vaja või puhkuse võtan. Viimasel ajal olen talle kirjutanud. Jätnud paberi lauale oma soovidega. Pärast küsin üle, kas ta on leidnud paberi… Ta vastab: “Ja”. Kogu meie suhtlus.

Ja nüüd ootamatult torman kontori uksest sisse ja nõuan enda vallandamist. :D Crazy!!

Ja siis jään haigeks ja kui ülemus küsib, siis ütlen, et soovin töö üles öelda ja kui ülemus küsib miks, siis ütlen, et mul on kõrini, et inimesed kommenteerivad mu pükse, räägivad mind taga minu juuresolekult, ütlevad, et ma ei oska taani keelt, ütlevad, et olen loll, kritiseerivad mind jne… Et mina kardan juba tööle minna ja midagi teha…

****

Ja minu tagasihoidlik plaan oli vaikselt aprilline seal lohiseda ja siis öelda, et soovin lahkuda, et töötada oma erialasel tööl. Selline vaikne ja tagasihoidlik plaan siis. Not!!!

***

Reaalsuses: torman (nuttes ja olles endast täiesti väljas) kontorisse ja nõuan, et nad mu vallandaks. :D

Ma ei soovinud ju töökohta ega koleege kiruda. Nüüd pole pääsu. Nüüd tuleb oma piinad kõik ette laduda. Sorry, kolleegid… Ja siis lõpuks tõmban minema. Noh, vast järgmistel välismaalastel on selle võrra kergem seal.

Kas ma pean lisama, kui piinlik mul on? Ei, ma arvan, et mitte, see on ju selgelt näha. Ma ei suuda ise ka uskuda, millega ma hakkama olen saanud. Vaju või maa alla, ma ütlen. :D

***

Aga noh. See on üks hea näide, kuidas asju mitte teha… :D Noh, et kui keegi samas olukorras on või nii…Et siis proovi midagi muud. Minu lahendus pole just eriti hea ega täiskasvanulik… :D

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Eesärgid said paberile

Jah. Sain hakkama. Uhhh… Kuis võttis aega. Huvitav, kas Peep Vain teeb seda igal aastal…

20180114_182237

Seal nad siis on.

Mis ma ikka oskan öelda… Hakkame mängima! Hakkame mänguga pihta! ;)

***

Isa helistas eile, aga ma ei vastanud. Olin autoroolis ja läksin külla. Täna helistas uuesti. Vastasin.

Ta oli väga sõbralik ja alandav ning alustas kohe vabandamisega. Tavaliselt ta seda ei tee, seega on ta juba natuke end parandanud. (Mina muidugi ei pidanud oma sõna, et ma temaga enam ei räägi. Aga see selleks… Sellest hüppame me üle. Eksju!!!)

Ta alustas, vabandusega. Ma vastasin: “Mis sa nüüd. Ma vastasin ju samaga ja mina küll ei hakka vabandama.” Ta hakkas naerma ja ütles, et tema ikkagi tahab vabandada ja tal olevat olnud pärast väga paha tunne selle pärast jne…

Ma olen ikka karm tütar ja üle pea kasvanud. Nüüd kasvatan oma vanemaid. Ohhh… Kahju kohe neist, ise nad sellise saatana on sigitanud. :D Aga hea on see, et nad väga ei kurda. Vahel tõdevad, et minuga on neil natuke raske, aga samas väga huvitav.

Muuseas… isa lubas endast raamatu kirjutada. Mul nagunii materjali napib. Võib-olla panengi ta elu kaante vahele. :D Mine sa tea. Vahel olen teostanud oma hulle äkkmõtteid…

Vanaisast tahaks ka raamatut kirjutada, aga ta endast ei rääkinud, seega me temast eriti midagi ei tea. Saaksin kirjutada üksnes, kui väga ta vanaemat hoidis ja armastas. Kui nüüd aus olla, siis mina arvan, et vanaema armastas ennast rohkem kui vanaisat. Aga meestele ju sellised naised meeldivadki. Sellised, keda terve elu püüad vallutada, aga täielikult ei saa teda kunagi endale. (Vastupidi ka… Mina kipun ka vallutama mehi, kes pole vallutatavad… Ei tea… Pööningul midagi sassis…) :D

***

Kas miskit veel?

Terve päev olen midagi nagu teinud, aga samas pole ka nagu midagi teinud.

Noh… terve järgmine aasta sai plaanina paberile, see ju suur töö. Ostsin pileti Inglismaale (ja tagasi). Ostsin parkimiskoha seniks kuni Inglismaal olen (auto ootab mind lennujaamas). Kirjutasin ülemusele kirjakese valmis puhkuse sooviga ja vabade päevade soovi-listiga (homme annan üle). Koeraga käisin metsas. Hommikul käisin jooksmas. Joonistada pole veel jõudnud. Noh, nipet-näpet olen teinud… Homseks on võkud valmis ja tööriided on pakitud (pesen neid reedel pärast tööd. See on minu rutiin.)

Rubriigid: Minu eesmärgid | 1 kommentaar

Ikka veel pole eesmärke

Just. See puhkamine on ikka nii väsitav. :D

Mul on nüüd tõsine plaan Inglismaale vennale külla minna. Lubasin täna pileti ära osta. Kiire on. Aga ma vast jõuan. Käed värisevad. Alati enne raha välja jäimist käed värisevad. Pärast on juba savi, siis on “mis läinud, see läinud”. :D

Tööga on nii, et polegi nii lihtne üles öelda. Noh, üles öelda on lihtne, aga alternatiivi nagu pole. Esiteks tuleb mul natuke veel pingutada 1-3 kuud, siis saan õiguse töötuabirahale.

Kui ise üles ütlen, siis kolm nädalat raha ei saa, aga pole hullu, elan üle. Pärast kolme nädalat hakkaksin raha saama. See oleks väiksem kui palk, aga ma saaksin vabaaega. Et täitsa tasakaalus.

Kuid… Enne kursuste saamist, peaksin ma olema 5-6 nädalat töötu ja otsima tööd. Ma pean võtma töö, mida ma saan teha ja ma saan töötada tootmises. (Ma pole veel vigane. Kui invaliidiks end töötaksin, siis oleksin prii tootmise tööst. Minu haridus pole oluline.)

Kusjuures kursuseid ma ei saaks JobCenter’st, sest mul on kõrgharidus. Ma just mõtlesin, et erialast taanikeelt saaksin seal õppida. Teadmised on olemas, seega ma tean, millest nad räägivad ja keskenduksin sõnavarale. Aga noh… Läks vett vedama. Ok.

Siis mõtlesin, et saaksin ma praktika sealt. Jah… see oleks võimalik, aga peaksin olema töötu 5-6 nädalat. Ma olen nii kole andekas inimene, et ma saaksin raudselt ruttu uue töö. Ma suudaksin olla töötu nii kaua, üksnes siis, kui ma otsiksin tööd n-ö valest kohast. Ühesõnaga oleks see väga riski-business. Ma ei tea, kas nad näevad mu tahtlikuse läbi või mitte. Arvestades taanlaste bürokraatlikkust, siis ma arvan, et oleks teostatav, aga… Las minna esialgu.

Muuseas. See info pärineb minu ametiühingust, kus ma jutul käisin. Neiu imestas, et 2,5 aasta kohta räägin ma väga head taani keelt. (Tööl peavad nad mind lolliks ja mina nende rasket dialekti ka ei mõista, aga see selleks.)

Vahekokkuvõte: (1) Töötuks ma end võtta veel ei saa (majanduslikud põhjused ja tobe rahaline kriteerium), (2) kui töötuks võtaksin, siis kursuseid ei saaks (vahelüli minu eesti-/ingliskeelse hariduse ja taani keele vahel), (3) praktika on ka keheldav, sest ei suudaks täita töötuna olemise perioodi pikkuse nõuet. Tulemus: tuleb seal kalavabrikus edasi nühkida.

Aga… Järgmisest kuust võin juba vabalt võtta. Kui nad mu vallandaksid, siis oleks see supper hea. Sest siis ma ei sobiks ju sellesse vadkonda ja tuleks otsida tööd teisest valdkonnast ning ma saaksin tööturaha juba esimesest päevast. Järgmine kuu kui üle viskab, siis lähen kontorisse ja küsin otse ülemuselt ega ta mind vallandada ei taha. “Ma küll tahaksin, et ta mu vallandaks.” :D Ma olen imelik, aga nad on harjunud sellega või hakkavad juba harjuma.

***

Veebruari lõpus plaanin Inglismaale minna, seega küsin puhkust. Ja märtsis käin ma tööl ainult neli päeva nädalas, sest mul on õhtused kursused iga nädal ja järgmisel päeval ma lihtsalt ei jõuaks tööle. Väsinud olen. Seega küsin vabaks pärast kursust järgmise päeva, seega iga nädal üks päev vaba.

Jah… Mis kursused? Õigustatud küsimus. Nimelt ametiühing pakub tasuta kursuseid. MA leidsin kaks sobivat. Üks on algteadmised privaatsest majandusest ja teine on mingi projektijuhtimise värk.

Sellised plaanid siis.

***

Tööl on olnud väga ok. Minu osakonna ülemus (Peter) on puhkusel, seega on meil Erik ja tema eelistab mind poolakatele. Kusjuures osad poolakad on veel jõulupuhkusel, nad tulevad järgmisel nädalal.

Seega olen ma töötanud toorkalas koos meeldivate kolleegidega. Inge on minust kaugel, tema eksistentsi olen juba unustanud, aga väike hirm on, et pean varsti tema läheduses töötama hakkama. Eks näis… Mul tee kontorisse selge, kui üle viskab, siis lähen ja lammutan seal natuke. :D

***

Ma ikka ei suuda inimestele otsa vaadata, kuid eelmine nädal suurenes otsavaatamise protsent suuresti. Kuid Larsi puhul on see jätkuvalt null, kusjuures reedel oli ta söögitoas kõigil kolmel pausil. Olin ise ka üllatunud ja kohmetunud, aga ju see muutub. Kui ilmad ilusaks lähevad, siis ta istub väljas, siis olen mina laua kuningas… Mina, mina, mina… :D

Eelmine nädal tundsin ma ennast üsna vabalt ja kuidagi külmaks jättis kõik see, mis minu ümber toimus. Jah, need karjuvad ja selgelt ärritunud inimesed natuke kriipisid mu närve, aga suutsin end neist eemale lülitada. Loodan, et see tendents jätkub. See oleks vahva.

Nüüd juba mõtlen oma Inglismaa reisile. Kuidas see võiks olla? Tahan raamatupoodi minna Inglismaal ja mõne hea majandusalase raamatu kaasa haarata (st osta) ja muud nipet näpet. Mõne kadestamisväärse pildi võiks ka teha ja oma FB sõpradega jagada. :D

***

Mul on tekkinud väike lootus ja natuke unistusi ning… Tunneli lõpus paistab valgus.

Kõik on ok. Aga kahjuks siia tihti ei juhtu. Andke mulle andeks see “laiskus”.

Tegelikult käin ma koeraga väljas, jooksen, koristan, joonistan. Plaanin uut ramaatut lugema hakata ja see eelmise aasta arvepidamine. Pean hakkama oma ema kasvatama… Ja need eesmärgid tuleks kirja panna…

Kõik tuleb, kõike saab. Kuid aega läheb. Tuleks varuda kannatust.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jälle üks päevake õhtusse veeretatud

Mul ei ole veel järgmiseks aastaks eesmärke. Ma olen väga hõivatud puhkamisega. :D

S on ära ja kogu majapidamine ning loomad on minu kanda, plus minu enda asjad… Aga ma ikka mõtlen oma eesmärkidele. Suures osas jäävad need samaks. Seega rahulikult ja vaikselt. Suuri muutusi ei tule, ikka sama jama edasi. :)

***

Oh, ma ei teagi, mida kirjutada.

Kirjutan natuke olmevärki. Vaatasin kursuseid, mille vastu mul huvi oleks. Teen plaani, kuidas töö üles öelda ja mis edasi. Nagu ikka enne suuri muutusi, on mul hirm. Aga ma olen otsustanud ja liigun masinlikult edasi, nagu tank. Üsna koomiline vaatepilt. :D

Eks ma olengi natuke koomiline.

***

Olen väga üksi. Tahan olla. Igatahes… Ma mõtlen palju ja analüüsin ennast. Tegelen vaimsete asjadega. :D Ei ole joogat ega muud sellist. Pigem keerleb mu peas mõte, et miks ma nii närviline on ja miks ma nii ebakindel olen. Miks mu enesehinnang nii madal on…

Ega mul vastust polegi. Püüan rohkem rõhku panna sellele, et leida moodus, kuidas enesekindlust tõsta. Ka sellele pole vastust.

Mul on taas raskusi inimestele otsa vaadata. See nõuab minult tohutult jõupingutust. Olemuselt ju lihtne asi, aga näed… Üks päev mõtlesin, et vaatan Larsile otsa ja kui ta ka vaatab, siis tervitan (tavaliselt me ei suhtle, aga istume ühe laua taga), kuid sellel päeval ta ei tulnudki söögiruumi. :D Ja järgmisel päeval olin täielik jänes. Kuigi ma ütlesin endale, et ma otsin ju vaid vabandusi, et seda mitte teha. Vahet pole, mis päev on. Plaan on plaan ja väljakutse on väljakutse… St see tuleb teostada esimesel võimalusel… Esimene kord on raske, teine kord on juba kergem ja lõpuks peaks see muutuma juba rutiiniks…

Jah… Teooria jääb väga kaugele prakitkast. Noh, päris elus ei suudea ma seda… Aga eks ma kogun end ja püüan ikka uuesti. :D Ma ju ei anna alla.

***

Töölt tahaks ära jah… Kõik vist juba teavad, et ma plaanin lahkuda. Ma arvan, et inimesed ka kontoris teavad, aga… Teinekord info ei liigu. Eks näis…

Ma tunnen end natuke totakalt, sest ma räägin, aga kindlat kuupäeva mul pole. Nüüd vaatasin kursuseid ja tundub, et tuleb ka veebruar seal üle elada.

Väikevend kutsub Inglismaale külla. Ma arvan, et ütlen ära. Ei taha. Keep it simple!!!!

***

Kardan, et ma ei saa hakkama. Et pean sinna ussipessa tagasi minema. See on üks mu suurimaid hirme. Samas… Ma olen ju tubli ja mul on miljon muud võimalust.

Ma ikka imetlen neid inimesi, kes tegelikult ka usuvad endisse, kes on enesekindlad. Ma mõtlen just enesekindlad, mitte eneseimetlejad. Vahe on vist selles, et esimestel on teadmised ja nad teavad oma võimeid ning võimete piiri täpselt, need teised ei taju enda võimeid, nad lihtsalt räägivad end ilusaks, aga tegelikkus on midagi muud… See selleks.

Ma arvan, et ma otsin oma ellu ühte autoriteeti. Sellist inimest, kellele ma vaataksin alt ülesse. Kes oleks targem kui mina… Vahel ma arvan, et olen väga tark. :D

1. Ma ei suuda oma emotsioone ega tundeid kontrollida ega neid tõlgendada. Nägin taas unes oma vanaisa. Ta oli elus ja just haiglast tulnud ning ma nii väga lootsin, et see oleks päriselt nii, et see poleks uni. Aga kajuks ma ärkasin ja pidin taas kurbusega endale tunnistama, et ta on surnud ja tuhastatud ning maha maetud. Seal pole mingitki võimalust, et ta tagasi tuleks. Ohhh… Unega on üldse pahasti. Näen ka tööd unes ja õudusi sealt… Midagi on väga korrast ära seal tunnete sektoris. Pole leidnud ühtegi valemit, kuidas need enda kontrolli alla saada. Miski nagu ei mõju…

2. Mulle meeldiks arutada majanduslikke asju inimesega, kes seda valdkonda suurepäraselt tunneb. Ühe tõeliselt targa inimesega. Riikide majandust, pangandust, ettevõtete majandust, bilanssi ja muid aruandeid jne… Mõtlen ühele õppejõule. Ma sooviksin temaga vestelda. Püüda mõista, kuidas tema mõtleb. Ta suutis keerulised asjad lihtsaks mõelda ja ta suutis väga hästi tabada konksud. Ta oli… Ma arvan, et Kriitiline-kahtlustav… Parem sõna on vist umbusklik või ettevaatlik… Tal oli kriitiline meel, aga ta ei halvustanud, ei jaganud hinnanguid. Tal olid alati faktid oma väite toetuseks ja see tegi ta targaks. Ta põhjendas ja tal oli alati põhjendus olemas.

Minul ei ole põhjendust. Ma ei oska kiiresti põhjendust leida. Mul pole ju teab, mis suurt kogemuste pagasit ka… Aga… Mina pean kaua aega mõtlema, et leida põhjendus.

Ja need emotsioonid. Ohhh. Täitsa hulluks minemise tunne on. Seega tahangi end eemaldada ühiskonnast, emigreeruda. :D

Nt isa karjus mu peale (tõstis häält)… Sellel korral vastasin ma samaga, ei hakanud kohe nutma… Pärast nutsin ja nüüd otsustasin, et temaga enam ei suhtle.

Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin raulikuks jäänud ja talle öelnud, kuidas tema hääletoon mulle mõjub… aga näed… Noh, järgmine kord ehk äkki. :D

Tööl kajutakse ja käitutakse nagu lolliga. Sedasi ma tunnengi. Teistel pole mingit respekti minu vastu ja pärast seda 1,5 aastast kannatamist pole mul endalgi respekti enda vastu. Ja seetõttu ei julge ma teistele otsa vaadata. Ma häbenen ennast. :(

Jah… Ma tegelen mõtlemisega edasi. Kohustust on vaja täita. Vaikselt ikka edasi. :D

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Lõppeva (2017) aasta kokkuvõte

Alustan oma aasta kokkuvõtmisega. Täna tuleb veel rabeleda, aga näis, kuidas siis läheb ja kuidas asi välja kukub.

2017. aastaks püstitasin selged eesmärgid.

1. Eesmärk töötada 132 päeva. Tulemus: Töötasin 211 päeva. (211/132= ca 160%) Eesmärk täidetud 160%. Tehtud!!!

2. Eesmärk kirjutada oma raamatut. 52 sissekannet. Tulemus: 44 sissekannet. 84,6% Sooritamata!!!

3. Sooritan DU3 eksami. Lugemise arusaadavus – hinne 4; kirjutamine – hinne 7 ja suuline osa – hinne 10. Tulemus: Keskmine (4+7+10+10)/4=7,75Tehtud!!!

4. Jooksmine 100 korda. Tulemus: 116 ehk 116%. Tehtud!!!

5. Sissetulek katab kulud ja arvel 15 000 DKK. Sissetulek kattis kulud.  (Võrdlus: 2015.a. – Arvel natu üle 8000 DKK). Tulemus: …. Taani pangaarvel: 13 255,51 DKK; Eesti pangaarvel: 694,86 EUR -> 5 211,45 DKK; Rahakotis: 120 DKK; Märkmiku vahel: 1450 DKK. KOKKU: 20 036,96 DKK. 134% (Kunstlikult, tingimuslikult tehtud). Tehtud!!

6. Alustan tööd oma erialal. Tulemus: 0% Sooritamata!!!

TULEMUS: Kuuest eesmärgist neli on saavutatud. Üks on peaaegu saavutatud, tulemus on oluliselt parem kui eelmisel aastal ja teine oli algusest peale üle lati eesmärk.

Mina olen oma aastaga rahul (kui analüüsin oma eesmärke ja tulemusi).

Sellel aastal olid eesmärgid mul silme ees ja hoidsin terve aasta silma peal ja kätt pulsil. Tulemus on parem kui eelmisel aastal. :) 2016. aastal saavutasin viiest kesisest eesmärgist kolm. 2017. aastal saavutasin kuuest eesmärgist 4,8. :D On parem tulemus küll (kusjuures mõned eesmärgid täitsin üle).

20170202_092054 20170202_092115 20170902_101625 20170902_101634 20170902_101702 20171231_200552

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Niitsin sellel aastal muru metsikult (peaaegu iga nädal või ülenädala). Seega täitsin eelmise aasta eesmärgi.
  • Leidsin endale taani sõbra (Jan), suhtleme aktiivselt (kirjutame ja joome teed koos, parandame minu autot jne).
  • Joonistamine.  18 pilti.
  • FB-s sain endale 100. sõbra. Kui uue profiilipildi panen, siis saan 23-28 like´t, seega umbes 25% FB sõpradest on FB-aktiivsed. :D

***

Minu aasta (2017) arvudes:

  1. Töötanud: 211 päeva (2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: 0 (2016.a. – 23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 116 korda (2016.a. – 99; 2015.a. – 119)
  4. Crush: Lars (2016.a. – Lars; 2015.a. – 0)
  5. Õppimine, haridus: (1) Keeltekool DU3 – lõpetatud; (2) Hügieenikursus (ühepäevane)
  6. Blogi postituste arv: 110+uusaasta postitus (2016.a. – 207; 2015.a. 257)
  7. “Postituste” arv manuaalses päevikus: 21, s.o ca. 1/4 vihikut (2016.a. – 61 ca. 0,5-1 vihikut; 2015.a. – 166 ehk 3 vihikut)
  8. Minu raamat (taani keeles): 44 sissekannet (2016. a. – 14 sissekannet/osa, 14 lk-d)
  9. Loetud raamatute arv: 13. raamat on pooleli + Søren Kierkegaard “Liljen på marken og fuglen under himlen“. (2016.a. – 50 + “Rich Dad, Poor Dad”)

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

  1. Sain püsivaks töötajaks kalavabrikus.
  2. Mitsubishi rehv lõhkes. Natuke põnevust minu ellu. See läks vanarauaks ja meile kolis õuele Ford.
  3. S-i koer hammustas RT koera ja RT minuga ei tahtnud suhelda. :(
  4. Alustasin vestlemist Larsiga (FB-s). Crush süvenes veelgi. :D
  5. Kohtumised Nicanoriga. Ta võrdleb mind oma eksiga (et oleme sarnased). Lähen lukku ja hoian eemale.
  6. Kohtumine Larsiga. Lars suudles mind. :) (Õnnis naeratus, südametega). Aga see polnudki reaalsuses nii ilus nagu ma olin unistanud. :(
  7. Vanaisa suri 11.04.2017. (Esmalt isa juubeli tähistamine, ta sai 55, siis vanaisa surm ja matuse korraldamine, siis puhkus lõppes ja tööle tagasi). Minu (2017. aasta esimene) Eestis käik.
  8. Hakkasin koos Saipiniga tööle sõitma. Üks nädal tema ja teine nädal mina.
  9. Aeg-ajalt kohtun Jan´ga. Ta parandab minu autot ja joome teed koos ning vaatame filme.
  10. Eestis 15. okt – 25. okt (2017. aasta teine ja viimane Eestis käik). Stress ja kohutav… Enam ei taha Eestisse minna.

***

Blogi pealkirjade/postituste kokkuvõte/ülevaade:

  1. Väga soovin üte taanlast, kellega oleks meeldiv suhelda. Sain Jan´i. :)
  2. Sain aru, et olen loll. :)
  3. Uued jooksutossud ja -püksid… Jooksen kiiremini. Not. :)
  4. Tegelen autoremondiga.
  5. Kolin üle toorkala osakonda.
  6. Märtsis natu haige (nohu, köha). Tööl käin, kooli ei lähe.
  7. Joonistasin oma seinale pildi (panda). (Kolin teisele korrusele).
  8. Saipini lapselapse surm.
  9. Moodultest 3.4. Närv sees, aga sooritan.
  10. Üksi prügimäel käik. Suur elamus. Saan hakkama. Minu proovikivi.
  11. Kõrvetasin end päikese käes. Vastutasuks sain Jan´i.
  12. Nutsin tööl kaks korda. Tohutu stress.
  13. Minu uute tööpükste skandaal. Liiga väiksed mõne arust.
  14. Uus soeng ja värv. Blond jälle.
  15. Käisin diskol koos Nicanoriga. Täielik läbikukkumine.
  16. Hügieenikoolitus.
  17. Mõttetera: See on väga raske ja keeruline, ja just sellepärast ma seda teengi.
  18. Viga. Isa autoremondi-teenus ei ole odav ega säästev.
  19. Suur töö aias. Korjasin puuoksad kokku. 2 treileri täit oksi.
  20. DU3 eksam sooritatud. Juhhuuu!!!!
  21. Kuulan palju muusikat, masetsen, kurdan töö üle, väsimus ja tahan töö üles öelda.

***

Eesmärgid 2018. aastaks:

  1. Alustan tööd oma erialal.
  2. Raamat “Vanatüdruk” 52 sissekannet.
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit.
  4. Jooksen 100 päeval.
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Rõhk vendadel, võib-olla mõni uus sõber/tuttav reaalses elus.)
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. (Säästan nii kuidas jaksan, püüan välja anda oma raamatu.)

20180114_182237

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 7 kommentaari

Lõpuks valmis

Kaua tehtud kaunikene. See on rohkem nagu kaua oodatud.

Kulus terve päev. Joonistasin Brad Pitti.

Brad-Pitt-wallpapers

Nii ilus mees. :)

Esimesed kriipud paberil. (Läbi klaas laua ja originaal pilt oli all.) See on mul 17. pilt. Üks koer, aga ülejäänud on enam-vähem samas stiilis. Teinekord üks inimene peal ja teine kord kaks või rohkem.

20171230_094108

Nüüd lõpptulemus. Ma püüdsin võimalikult ilusti esitada. Tegin kohe mitu pilti. Fotoga on raske kunsti edasi anda. Päris elus on ikka teine asi ja ikka ilusam.

Aga noh…

20171230_190907 20171230_190923 20171230_190931 20171230_191232 20171230_191248 20171230_191409 20171230_191412

Arvestades, et alustasin selle hobiga alles sellel aastal (oktoobris) ja tegemist on alles 17. pildiga, siis ma ütleksin, et pole paha. :D

Joonistan hariliku pliiatsiga (nägu ja keha B8 või 8B ja riided tavaliselt B6 või 6B). Paberi mõõt on A3, aga prinditud pilt on A4, seega see pildi osa on A4 suurus.

Sellel korral andsin endast parima. Püüdsin mitte kiirustada. Seega vabandusi pole. See on minu joonistamise tase praegu.

Tulemusega pole 100% rahul, aga talutav ja võiks öelda, et täitsa ok.

***

Need huuled tulid paksud, aga ma juba kujutan ette kui mõnus oleks neile musu teha. (Punastav emootikon). :D

Väike paus…

***

Nüüd jätkame.

Helistasin Messengeris Larsile. Täitsa kogemata. Aga ta ei vastanud ja ma lõpetasin nii kiiresti, kui sain. Telefon ei tahtnud eriti reageerida.

Lugu oli selline, et vahetasin FB-s profiilipilti, aga messengeri pilt ei muutunud. Hakkasin otsima, et kust ma seda muuta saaksin ja siis kogemata leidsin Larsi (ta on mul muidu kustutatud igalt poolt). Tahtsin kustutada, hoian näppu peal ja see telefon (vana siga) hakkas talle helistama. Ups… Ikka juhtub.

Igatahes, sealt ma teda kustutada ei saanud, aga las ripub. Ma siis sinna ei vaata.

Nii paljukest ka, et messengeri pilt vahetus ise, aga see võtab aega. Kõik toimub ju läbi Ameerika. Tegelikult ma tean… FB on kolinud maksuparadiisi, aga ei mäleta millisesse neist…. Igatahes… Pikk ühendus. Tuleb olla kannatlik. :D

***

Muud uudist nagu polegi.

Aasta kokkuvõte tuleb väga hilja. Võib-olla alustan homme, aga teen täitsa valmis hiljem. Väga kiire on. Mul on vaja veel raamatut lugeda ja 4 pilti joonistada. (Sellel aastal vast jõuan veel ühe valmis, plaan on selline). Siis on vaja oma raamtut kirjutada ja koeraga väljas käia, sest S sõidab Hispaaniasse puhkama…

Ma saan hakkama. Aga stress on. Tahaks plaanis püsida, kuid puhkamiseks mul küll aega ei jää.

***

Muuseas…. Arny ütles, et Lars sai oma maja maha müüdud ja nüüd kolib teise linna. Tina tahtis minuga Larsi elu üle arutama asuda, aga ma ei võtnud vedu. Mina temast rääkida ei taha. See on ikkagi tema privaat elu ja pole minu asi hinnata ja arutada, mis või kus…

***

Kõik ikka muutusteta. Süda tuksub ja väheke sooja on ka sees. Head uut aastat! Enne ikka “Head vana-aasta lõppu!” Ja siis see teine asi. ;) :D

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | 1 kommentaar

Kas midagi uut?

Kusjuures ei ole midagi uut.

Jan aitas mul sidurikorvi, -ketta ja survelaagri ära vahetada. Õigem oleks vist öelda, et mina aitasin teda, sest ta tegi enamus tööst. Ma keerasin mõne mutri lahti ja teisaldasin väiksemaid detaile, nt aku aluse ja põhjakatte jne…

Reedel sain töötada, ametlikultr oli meil vabapäev, aga tööd on palju, seega oli võimalus ekstra-raha teenida. Keegi peab S-i trahvid kinni maksma ja tema jõulukingitused ka, seega on raha vaja, seega ma olin kohe nõus töötama.

Seega reedel pärast tööd läksin Jan’i juurde, sõin seal ja seejärel alustasime Kia lammutamist. Palju nalja sai. Minuga on alati tore, sest ma olen nii fantastiline inimene. (See viimane on natuke nali, ma ei ole endast nii heal arvamusel.)

Umbes nelja tunniga saime käigukasti maha. Tal ei ole kanalit ega tõstukit, seega tungi ja pukkide peal sai nokitsetud.

Ta oli auto all ja hoidis käigukasti, kuid ei mahtunud koos kastiga auto alt välja. Ma kartsin, et nüüd sureb ta seal käigukasti all ja haarasin ülevalt käigukastist kinni ja tõstsin ülesse. Ta ronis auto alt välja, arvas, et peab mind aitama, aga ma ütlesin, et jaksan hoida küll. Ja nüüd tuleb point: Ta oli meeldivalt üllatunud, et ma nii tugev olen. Avaldasin taas muljet, sügavat muljet.

Ega see Kia kast teab-mis raske polegi, aga see kõrgus oli tobe, noh liiga madalal oli ja seetõttu oli raske sellega majandada. Kuid me saime hakkama.

Ma natuke pingutasin üle ka. Esmalt oli see hirm, mistõttu rakendub eriline jõud. Kui inimene on surmaohus, siis suudab ta end ületada ja teha midagi üle inimlike võimete või nii… Tahtsin öelda, et järgmisel päeval, kui kasti tagasi panime, siis ma enam nii mugavalt seda kasti ei tõstnud. Pidin kõvasti musklit pingutama ja tundsin väsimust.

Ma ei hakka rääkima oma seljavalust. Ma ei ole veel nii tark, et oskan automaatselt oma jala- ja käelihaseid kasutada. Ma tean küll, et seljaga ei tohi tõsta, vaid selg tuleb hoida sirge ja jõud pigem jalgadele suunata või kätele… Aga noh, praktikas on ikka selg see, mis vatti saab, pärast oigan. :D

***

Järgmisel päeval panime Kia kokku. Kia sõidab. Sidurit tuleb veel sättida, reguleerida. Kia sidur on trossiga. Liiga peal on ja kulutab sidurit (st sidur libiseb). Konsulteerisin oma isaga ja ta väitis, et on sedasi. Täna või homme vaatame üle.

***

Mõned naljakad asjad garaažist.

Jan´l on üks ratastega alus, mille peal saab lamada ja auto alla sõita. Ma nimetasin seda oma voodiks. Kui ma põhjakaitset ära võtsin, siis ta ikka kontrollis, et kas ma magan või töötan.

Tema tööriistu nimetasin mänguasjadeks. Ma ei suutnud õiget mänguasja valida. Lehtsilmusvõtmed ja pandrunvõtmed ja pikendused. Mul puudub kogemus ja seega ei suutnud lennult tabada, et kuidas ma nendes kitsastes tingimustes mutrile lähenema pean, et milline mänguasi see kõige tõhusam oleks.

Siis suutsin veel 14.-le poldile 13.-e padruni otsa panna ja selle pika poldi lühikesse auku keerata. :D Ta ei olnud üldse pahane. Vaatas mind ja ütles lohutavalt: “Sa oled vist väsinud. Ikka juhtub.” Ma ise tundsin end lollina. Aga mulle nii meeldib, et tema mind lolliks ei pea. Üks-kõik, mis ma teen või ütlen, ta ei pea mind lolliks. Pigem on tal seisukoht, et olen tark ja nutikas ning vael harva teen mõne vea ning see on ok.

Alguses ta ütles, et oleks hea, kui ma teda aitaksin. Noh, annaksin mutrivõtmeid kätte jne.. Aga ma polnud nõus. Ma nõudsin, et ma teen poole tööst. Siis ta ütles, et ma keeraksin mõned kruvid lahti, et ma võin alustada. Ma tegin nalja, et kui ta mind rohkem ei suuna, siis varsti on mul kolb käes ja me peame tõdema, et käigukasti asemel olen mootori juppeks võtnud.

Kui me alustasime, siis palus ta mul kapott avada. Ma tegin nalja, et kapoti all on mootor, et käigukast on auto all, et miks see kapott nii vajalik on. :D Tegelikult polnud mul õrna aimugi, kui laiali tuleb auto võtta enne, kui käigukasti alt ära saab.

Ma oleks kohe käigukasti kruvid lahti keeranud ja asi ants. Aga terve rida juhtmeid on kinnitatud käigukasti külge ja starter oli ka seal küljes… Käigukasti ülemistele poltidele ligisaamiseks oli vaja maha võtta aku ja õhufilter, selle kopsik ja õhu-voolikud jne…

Nüüd ei taha sellist tööd jupp aega enam teha. Ma siin kaalutlen, et järgmine kord äkki teen rohkem ületunde (teenin ekstra raha) ja viin auto remonditöökotta. Seega töö oli ikka päris raske. Kui mina juba kaalutlen raha kulutamist, siis on asi ikka hull.

***
Töölt sain jõulukingi. Võib-olla tuleb pilt ka hiljem… Kaks veini ja palju šokolaadi. Veinid andsin emale. Šokolaade hävitan vaikselt.

20171221_161643

***

Inge sai ka oma jõulukingi. Reedel töötas ta koos Larsiga (pool päeva). Tavliselt Inge vaatab peeglit põlastava pilguga, aga nüüd sättis oma huuli ja silus kortse. See oli naljakas. Lars töötas toorkalas ja puhastas kala koos naistega. Tema liini ei saanudki tööle, sest kala polnud valmis. Polnud puhastatud selleks ajaks. See oli imelik päev.

***

Ma sain Taani juhiloa kätte, kehtib 6.12.2032. Lootsin, et kauem, aga see ka on ok.

***

Pilte on vaja joonistada. Kaks raamatut on läbi loetud, üks veel vaja lugeda.

***

Olen nüüd igapäev Jan’i juures käinud. Reedel käigikast maha, laupäeval auto kokku, pühapäeval testisime autot ja veendusime, et kõik jubinad on nii nagu vaja. Ja täna või homme see siduri reguleerimine. Tea, kas olen juba armunud või. Otsin põhjusi, et tema juurde minna. :D

***

Jõuludest ma väga ei hooli. Eile sain mõned kingitused. Väga kena. Mina ise küll kingitusi ei teinud. S-i tantsupartner oli siin ja ma joonistasin teda (Minu mõte oli see, et joonistan temast pildi, et siis S saab selle temale kinkida jõuluks… Aga S tegi mingi teise kingituse.). Tantsupartner oli pildiga väga rahul. Kohe hästi rahul. See on hästi.

***

Polegi midagi põnevat kirjutada.

***

Käin ikka jooksmas. Ema tantsupartner on vaimustuses, et kuidas ma sedasi saan. Vihma sajab ja tugev tuul on, aga mina ikka lähen ja ei tee teist näguni. Nagu täitsa tavaline asi mulle. Ta ütleb, et tema leiaks küll miljon vabandust, miks mitte minna. Minu jaoks on see nagu rutiin, nagu hammastepesemine. Ma lihtsalt teen.

Ma arvan, et kui sajaks nagu oa-varrest, et nagu ämbriga tuleks sealt vett alla, siis vist oleks natuke raske ja tuleks end sundida. Aga need väiksed sajud ja tuul, see mind küll ei peata. Täna pühkis mu teelt. Tuul oli külje pealt ja lükkas mu teelt minema. Pidin kõrvale astuma, et end püsti hoida.

***
Ma ei ole oma raamatut veel kirjutanud. See tuleks käsile võtta ja plaani panna.

Ma saan hakkama. Kõik on kontrolli all ja ok.

Ega rohkem teksti minust küll välja ei pigistaks. Ei ole midagi kirjutada. Teinekord jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Pildikene

Brad Pritti pilt viibib, sest mul litsalt pole aega. Aga ma tean, et te ootate minu kunstiande näidist. Seega väike kompromiss. Tina soovis, et ma tema koera joonistaksin. Tegin ära. Arvan, et koer ei pahanda, et seda avalikult esitan. (Tina on väga sõbralik ja positiivne inimene ja ma eeldan, et tema ei pahanda.)

Ta saatis mulle kaks fotot.

received_1957996781189766 received_1957996767856434

Ma printisin neist ühe välja. Joonistasin pastakaga peale piirkooned. Kopeerisin läbi klaaslaua (mille all oli põrandalamp). Ja seejärel joonistasin kahest pildist ühe kokku. Terve pühapäev kulus selleks. Natuke kirustasin…

Aga tulemus on järgnev:

Tina oli väga rahul. Elsa soovitas mul kunsti edasi õppima minna. Küsis, et miks ma ei lähe. Püüdsin selgitada, et kunstniku palk on ebastabiilne, palgatöö palk on stabiilne, iga kuu laekub. Kunstnik ei tea kunagi, kas raha tuleb, palju tuleb jne… See selleks.

20171217_183915 20171217_183905

See suurem pilt on minu joonistatud. Harilikupliiatsiga.

Arny soovib kolm korda seda sama pilti, mida ma talle juba kaks tükki olen joonistanud. Seega ühte pilti tuleb mul joonistada kokku 5 korda.

Täna hommikul oli järjekorras 4 pilti, aga nüüd järsku 7. See jama vist ei lõppegi ära.

***

Emaga just arutasime, et annet pole. Tehnika ja kannatlikkus on. Ema eks poissõbra õde joonistab väga ilusaid maale. Ema ütles, et tal on anne ja too vastas, et annet pole, aga ta on seda lihtsalt õppinud.

Ise ka… Vaatan videosid, nt kuidas karvu joonistada ja lõpuks taandub kõik ikka tehnikale ja kannatlikkusele. Seega… Iga inimene on kunstnik ja suudab seda.

***

Tööl oli ok. Kirstenit kardan. Ta oli minuga kuri. :D

Lohutan end sellega, et varsti ütlen töökoha üles. Täna polnud jälle aega, et ametiühingusse aeg kirja panna. Noh, äkki reedel või mõnel teisel päeval. :)

Püüan teha, mis suudan.

Palju raamatuid tuleb lugeda. Laenutatud ja tuleks tagastada varsti. Siis veel pilte joonistada ja reedel hakkan koos Janiga Kia sidurit vahetama… Ema aasta arvepidamine tuleks korda teha ja üle vaadata ja analüüsida… Ohh… Kass hooldada… Palju on teha. Siin tahaks ka vahel käia ja kurta. :D

Aga õnneks on kool läbi ja varsti hakkab puhkus töölt. Kuid kolmel päeval lubasin tööle minna, puhkuse ajal. Noh, raha on vaja teenida, et oma raamat avaldada. Just-just, see raamat, kuu ma pean nüüd 6-7 leheküge teksti kirjutama.

Magamine tuleb vist lõpetada. Lihtsalt pole aega.

Eks ma varsti sean asjad ümber. Tuleb aeg ümber jagada ja järsult “ei”-öelda. Aeg paneb kõik paika. Alati pannud. Tuleb lihtsalt olla kannatlik.

Ilusat õhtut! Ja head lugemist!

Rubriigid: Minny kunsti-nurk | 2 kommentaari

Kurameerimismängud esimesest reast

Tööl ei ole ok. Reedel olin neljandal liinil (jah Lars). Seal oli ka Maria (55-60 aastane, 4 last ja 7 lapselast) ja Natalia (30-aastane, kaks last ja mees) (poolakad). Need ripuvad Larsi küljes.

Kõik juba teavad, et mulle Lars väga meeldib. Kujutate nüüd ette, kui vastik mul töötada oli, kui need kaks talle terve päev keelt kõrva ajasid ja ta naeris nendega koos. Nautis seda sooja fännklubi.

Mina sain hakkama. Tuju natuke vajus ära ja väsinud olin ka. Kuid…

Kui ma õigesti aru sain siis see Inge sakutas Nataliat käest. Ingele meeldib ka Lars väga. Ta ei kannatanud enam välja, et need kaks Larsi küljes rippusid. Ja Natalia dramatiseerib alati üle. Tegelt pole valus, aga mängib, et nüüd murti küll luud ära.

Inge on mind ka käest saputanud, aga siis töötasin Eriku liinil ja ta püüdis mu kätt päästa. Noh, läksin kala päästma, aga oli oht, et liin rebib mu kinda või sõrmed kaasa. Ma ei tea, kas ta muretses rohkem minu pärast või liini pärast. Arvan, et see viimane, aga… Noh, ma tean, et Inge kõvasti ei sakuta. Nätuke ehmata ja annab tunda, aga isegi sinikat ei teki. Kuigi minule tekivad sinikad väga lihtsalt.

Seega…

Natalia mängis üle ja läks Hellele kituma (ülemusele). Ülemus ütles paar sõna Ingele. Inge käis ja patsutas ja nunnutas Nataliat. Maria karjus, et kõik on ok, et pole probleemi.

Ja sedasi ma seal töötasin. Minu osa oli tumm ja vaikne. Hoidsin Larsist eemale. Söögisaalis kohtume, aga ta läheb varem pausile ja tuleb pausilt varem, seega me ei istu koos just kaua 5-7 minutit. Mina lugesin oma raamatut ja jätkuvalt isegi ei tereta.

Pärast seda vaimset pingutust pea valutas ja olin väga väsinud.

Esmaspäeval olen jälle Larsi liinil. Nadja läks puhkusele, ju vist asendan teda. Nadja on Larsi assistent, ta töötab alati seal ja neil on juba klapp tekkinud. Töö mõttes. Nadjal on mees (keda ma tean keeltekoolist) ja laps on neil. Lars erilist huvi tema vastu pole üles naidanud. Ega ma ka väga tea, sest ma tavaliselt seal ei tööta. Ma lahkusin enne, kui Nadja tuli.

Ma loodan, et minu töö Larsi läheduses piirdub esmaspäevaga. Järgmisel aastal panen paika lahkumise kuupäeva ja siis peaks ka toorkala tulema ja Nadja tuleb tagasi ja Natalia ka, seega on väiksem tõenäosus, et Larsi lähedal pean töötama.

Jah, see on mulle raske ja ta on järkuvalt mu peas. See on ajuvaba. Mina olen ajuvaba. :D

Küll kõik läheb paremaks.

***

Kustutasin rämpskommentaare. Leidsin masstegevuse nupu ülesse. Nüüd kui sinu kommentaari pole, siis olen selle beebi koos musta veega ära visanud. Võid aga uuesti kirjutada. Äkki järgmine kord näkkab.

***

Ühe pildi Nataliale joonistasin valmis. Tina tahab oma koerast pilti, seega tuleb see ka joonistada.

Jah, Natalia ripub minu Larsi küljes ja mina joonistan talle pilte võileiva hinna eest. Matan palju aega ja energiat ja keharessurssi sellesse. Olen mina alles märter. :D

Ma püüan üle olla. Ma ei tahaks käituda nagu Inge (49-56 aastane). Ta ei suuda end kontrollida. Mina tahaks suuta end kontrollida ja seda nõmedat Larsi mõju ka. Viimasega on natuke raskusi, aga… Ma arvan, et tööl ei paista välja, et Lars mulle nii hullult meeldib.

***

Saipin ei suutnud ka seda välja kannatada, seda Natalia ja Maria kurameerimismängu. Ta pakkis vihaselt ja hingas kiiresti. Ta oli ka silmnähtavalt ärritunud, et need kaks nii teevad. Mina keskendusin oma tööle.

Jah, küll minda olen ikka tubli.

***

Simona oli ka seal. Tema on noor ja väga armas tüdruk. Tema on täiesti ükskõikne Larsi suhtes. Hämmastav. Üks vähestest. Ta naeratab nii soojalt ja sõbralikult.

***

Jah… Nüüd sai jälle Larsist üks postitus tehtud. Võin magama minna. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Tehtud

Täna oli DU3 suuline eksam ja ma sain hindeks 10, seega on keeltekool lõpetatud. Järgmine aasta lähen oma tunnistusele järgi.

Seega: lugemise arusaadavuse osa oli 4, kirjutamine 7 ja suuline osa 10. (4+7+10+10)/4=7,75. Seega lõpphinne peaks olema 7,75. Pole paha.

Oh. Ma ei oska kohe kuidagi ära imestada, et kuidas nii. Ma ise kartsin suulist osa kõige rohkem. Ju-siis sai seda ka kõige rohkem harjutatud ja sellele kõige rohkem tähelepanu pööratud. Noh-jah. Tulemus on selline. Ma olen väga rahul.

Minu eesmärk oli kool lõpetada ja seda ma ka tegin.

Tohutu kergendus. Nüüd ei sõltu ma enam koolist ja võin vabalt tööd otsida lõuna poolt. Räägime siis lõuna Jüütimaast. :D Natuke irm on muutuste ees, aga samas ka põnev.

***

Pildid enne eksamile minekut:

20171214_105622 20171214_105644 20171214_105822

Muidugi see müts pähe ei jäänud. St müts jäi koju. :D Väike jõulumeeleolu tekkis. Haruldane minu puhul.

***

Töötamise eesmärk on saavutatud ja õppimise eesmärk on saavutatud. Jooksimse eesmärgile olen lähedal ja tõenäoline, et saavutan ka selle. Kirjutamise eesmärgi saavutamiseks pean kõvasti pingutama. Raha eesmärk jääb saavutamata, aga ma püüdsin ja erialatöö eesmärk jääb saavutamata (st sellel aastal ma seda ei saavuta, aga järgmine aasta püüan edasi).

***

Mingi huvitav pööre toimus seoses selle eksamiga. Ma tunnen, et õnn on tagasi. Mul läheb ju hästi. Kardan olla rõõmus, sest rõõm saab tavaliselt karistatud, aga… Ma ei saa seda totakat naeratust oma suult pühitud.

Kaks aastat käisin keeltekoolis ja õppisin taani keelt. Kodused tööd ja värgid. Nüüd äkitselt olen ma sellest prii. Pole seda kohustust. Ei ole seda vastikut süümetunne, kui pärast tööd olen väsinud ja ei kooli ei lähe.

See kooli lõpp läks käest ära. Nt neljapäeviti ma koolis ei käinud (sellel päeval eksamiülesandeid ei teinud ja meie põhi-õpetaja, kellega ma õppisin natu üle 1 aasta, läks lapsepuhkusele…)… Noh, mul läks käest ära. Ei jaksanud enam seal meelt lahutamas käia. Tööl oli ka raske ja pingeline. Käisin ainult õppimas. Täpselt nii palju, et oluline oleks tehtud.

***

Mis veel?

Tööl on olnud ok. Olen Ingest kaugel töötanud, istun ka temast kaugel. Rahvas on harjunud, et Larsi lauas istun. Jätkuvalt ei räägi ega tereta. Ma isegi ei vaata talle silma. Ta peamiselt näpib oma… telefoni. :D

Lubasin jõulu ajal ka töötada, kaks päeva jõulu puhkuse ajal ja üks päev uuel aastal. Inge on ka seal, aga õnneks on Tina ka. Siis hoian Ingest kaugemale ja Tinale hästi lähedale. Vast elan üle. Magan kaua jne… Lars tööl pole. Tema osakond puhkab nagu kord ja kohus. :D

Olen pannud endale ca kuupäeva, kuna ma ametiühinguga räägin ja tööl. Väike seeme on juba mulda pandud, st töölt lahkumise seeme. Vaikselt olen ka töökaaslastele mininud, et kavatsen lahkuda, seega vast kontoris ka juba jutt liigub. Ehk siis, nad ei ole väga üllatunud, kui lähen juba konkreetse jutuga ja kuupäevaga.

Ma ise kujutan ette, et minuga tullakse rääkima ja küsitakse, et miks ma lähen jne… Üks Agniezka läks nii. Teda ikka moositi jääma. Aga nüüd läheb Marina, kuid teda ei moosi keegi. Minu arust väga tore ja abivalmis tüdruk ja igati tubli jne. Ühesõnaga, ma ei peaks kartma, et keegi mind moosima või ümberveenma hakkab. Ma pole nii eriline. Võib-olla üks omanikest, see 10%ne omanik. Ta on alati minu suhtes väga tähelepanelik olnud. Enne kui üks inimene tööle võeti (pärast mind), küsis ta minult, millises osakonnas ma töötada tahan. Ta ei suutnud mõista, et miks ma neljandal liinil töötada ei taha (Larsi liinil). Kõik unistasid sellest, aga minu süda tuksus Peterile (toorkala osakonnas). :D

Nüüd soovib mõni teinegi toorkala osakonnas töötada. Ei tea, miks inimesed ihkavad seda, mis minul on. Ju näen nii rahulolev välja. Tegelikult ma pole üldse rahul oma eluga ega endaga. Ma olen leppinud, aga mitte rahul ja seetõttu ma ikka püüan edasi ja edasi. Äkki minut enne surma suudan endale otsa vaadata ja öelda: “Kle sa oled päris ok. Sinuga võib täitsa rahule jääda.” :D

***

Jan lubas Kia siduri ise ära vahetada. Ei taha raha. Ta ei taha midagi. Eks viisakas oleks olnud keelduda tema pakkumisest, aga mul ju raha pole ja pakkumine oli soodne ja olen turumajandust õppinud… Ei suutnud heast pakkumisest keelduda.

Ma tean, et seal võib olla varjatud punkte, aga kui eelnevalt pole räägitud ega kirjalikult kokku lepitud, siis ei saa minult midagi nõuda.

Igatahes… Praegu on asi nii, et ta vahetab siduri ise ära. Vaatab, mis edasi saab. Elu peab olema ikka põnev. ;)

***

Nüüd siis elu nautima. Küünalt põletama ja joonistama ning lugema. Nädalavahetusel vast kirjutan ka. Ma ei teagi kas 5 või 6 lehekülge oma raamatut.

Ma ei ole oma plaani veel pannud, kuna ma otsin endale korrektuuri tegija. Kes korrigeerib mu teksti. Esmalt pean ma selle raha kokku saama ja see on suur summa. Seetõttu on asi veninud. Ma ei tea, kui suur summa, aga usun, et päris suur.

Pärast seda tuleb keelt harjutada kirjastajatega. Usun, et oma mitmega, sest see pole võimalik, et esimene minu kirjutist avaldada soovib. Eks ma vaikselt tegelen. Mõttegene tiksub mu peas ja kui lahendus peaks teele jääma, siis süstin, jooksen, kasutan…

Soovin jõule!

Homme tööle ja siis nädalavahetus.

Ma saan taas hingata. Nii tore. :)

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Määratlemata, Minu eesmärgid | 2 kommentaari

Kiire nagu ikka

Kirjutan mõned rea neile, keda huvitab.

Mul on u. 500 jama kommentaari (iga nädal) ma ei viitsi neid kustutada. Pole aega. See võtab 30 min ja vahel ka rohkem. Püüdsin välja noppida kommentaarid inimestelt. Kui su kommentaar pole minu “jah”-i saanud, siis pole ma seda leidnud. Vabandan!

Tohutu stress. Seega pean korralikult magama, seega on mul päeval vähem aega, et oma asju teha. Kohustuste nimekiri on meeletu (joonistamine, lugemine, kirjutamine jne). Ei hakka kurtma, ikka see vana jama. :)

Tööl on põrgu. On häid päevi ja on halbu päevi. Nüüd on üks Inge. Ohh, ma ei talu seda naist. Ma püüan mõelda, et ta ei ole nii õel ja ma ise kujutan seda kõike vaid ette… See ei aita. Pole ka kedagi, kellelt küsida, kas ta ka asja nii näeb nagu mina. Samas, mida see muudab? Oluline on ju see, mida mina mõtlen ja tunne. Eksju? See võib olla vale teiste silmis, aga minu jaoks on nii ja seega nii ongi. (Mingi tobe asi, ma arvan, et ülikoolist, noh, igat väidet tuleb tõestada faktidega. Seellest tulenevalt, ma püüan otsida fakte.)

Mina väidan, et Inge kiusab mind (mobning). Selline negatiivne värk ja ebaseaduslik Taanis. Ma ei saa seda kuidagi tõestada. Need on sellised igapäevased väiksed asjad, aga minu närvikava on täiesti segi pööratud.

Kunagi ma mõtlesin, et miks koolis kiusatakse. Mind prooviti kiusata, aga ma eirasin ja nad väsisid. Aga tööl ei paista lõppu tulevadki. Täiskasvanud inimesed (vanuse järgi), aga see, mis seal toimub on midagi 3.-5. klassi tasemel.

Nt. kaks agentuuri töötajat istusid ühte lauda. Kajuks oli tegu vastassooga, selles mõttes, et üks tüdruk ja teine poiss. Minu vanas lauas arutati, et kas neil on suhe ja teine tõdes: “Jah, ma arvan, et neil on suhe, sest nad istuvad samas lauas.” Just, täiskasvanud inimene tegi järelduse. See peaks olema Taani, kus on võrdõiguslikkus jne… Sugu, ei peaks olema üldse tähtis.

Nii.. jah, ma vahetasin söögitoas kohta. Mulle käis selle Inge vingumine närvidele. Nad rääkisid minust nii kõvasti, et ma kuulsin, aga ma ei soovinud seda kuulda. Lõpuks olin ma nii segaduses, et kas nad räägivad minuga või minust.

Iga päev ja iga paus, pidin ma kuulama, kui palju ma šokolaadi söön ja kui ebatervislikult ma söön… Ja Inge arvas, et ma olen ikka paksemaks läinud (minu tööpüksid ei kurda ja pole nagu üldse aru saada, et midagi oleks juurde tulnud). Ju näeb nii hästi, et silma jäävad häirima mikro-rasva-voldid.

Ma väsisin ära. Läksin närvi. Lis läks juba puhkusele ja mul polnud soovi nende nõidadega samas lauas istuda. Kuna Inge minuga nii vastik on olnud, siis mõtlesin, et salvan teda tagasi. Võtsin riski ja…

Läksin ja istusin Larsi lauda (ta istus üksi alates oktoobrist). Inge oli kaks päeva shokis. Nii vait kui vait. Ma pole teda selisena näinudki. Kolmapäeval sai end kogutud. (Talle meeldib Lars väga). Minu arust olin ma nii geniaalne, mitte keegi teine Larsi austajatest, fänn-klubist ei olnud taibanud seda kohta hõivata.

Esimesel päeval räägiti palju. Lars oli natuke närviline. Hääl värises ja läks ära, kui telefoniga rääkis ja jalad värisesid ja oli rahutu. Nüüd on ta harjunud, et ma seal istun.

Enamus on harjunud. Kergendavaks asjaoluks peeti, et me ei räägi. Mina ja Lars siis.

Igatahes…. Kolmapäeval (kui Tina oli ära läinud, Tina hoiab mind) hakkas Inge mu kallal võtma. Otsis probleeme, et mu peale karjuda ja temontreerida teistele, kui loll ma olen ja keelt ei mõista. Küsis mu vanust ja kui ütlesin, siis hakkas mu vanuse kallal võtma. Oma 2-5 minutit ja aktiivselt.

Ma suutsin selle kõik ilusti vastu pidada. Ise ka olin üllatunud. Aga närvikava on nii sassis kui sassis.

Ma olen lugenud inimestest, keda on kiusatud. Üks klassikaaslane… Ma jälgisin teda kaua aega. Ma nägin, mis need “väiksed” tögamised temaga tegid. Uskumatu, kuidas saab selline asi tavalise inimese nässu keerata.

Ok, ma pole tavaline inimene, aga ma tunnen, kui suurt mõju selline väike ja näiliselt mõttetu asi teeb. Ma usun, et see võib ka tavalise inimese rööpast välja viia.

Ju, seepärast ongi parim lahendus, kiusatav kiiresti varakult teise kooli viia, enne kui närvikava ja enesehinnang saab rikutud.

Ma olen oma elus nii mõndagi üle elanud. Ei ole olnud kerge mu elu (just emotsionaalsel tsandil), aga see, mis toimub mu tööl. Ohhh. See on selge põrgu. Inimesed järjest lahkuvad. See pole üksnes mina, kellele see õkkond ei sobi.

Mina tunnen end täiesti mõttetu prügina tööl. Ma olen püüdlik, õpin keelt, harjutan. Väljaspool tööd saad inimestega suhelda taani keeles ja ollakse üllatunud, et nii hästi rägin, võrreldes selle (keele õppimiseks) lühikese ajaga, mis ma olen keelt õppinud ja Taanis elanud.

Ma olen tohutult end parandanud jne… Ma ei anna alla, ma olen võitleja. Ma ei karda tööd ega raskeid asju. Ma läksin ja istusin sinna ussipessa. Aga näed… Nüüd murti maha.

Viimase jõupingutusega istusin sellele kõige ihaldatumale kohale. Teadsin, et nad vihastuvad. Võtsin selle riski, et end “motiveerida” töökohta vahetama. (Mõte selles, et mida halvem, ebameeldivam mul seal on, seda suurema tõenäosusega ja energiaga ma uut töökohta ostin). Minu jaoks natuke vara, aga ju on aeg lahkuda. Enam ei suuda.

Auto ka laguneb… Eksam tulemas… Kohustusi palju, aega napib ja need draamad tööl.

Kusjuures šokolaad ka enam ei aita. Nii kohutav on juba.

Ma saan aru, et olen välismaalane, ja Ida-Euroopast ja näen loll välja ja ei oska keelt jne… Aga kellelgi pole õigust mind alandada. Üksnes loll inimene teeb seda. Tark inimene ei pea teisi alandama, et tark välja näha. Üksnes nõrgad peavad seda tegema.

***

Inge pritsis mulle seda musta (kala) vett näkku. Ewa ja teised teevad talle sama, kui ta nii teeb. Minu jaoks on see madal ja rumal. Ma vaatasin talle enesekindlalt otsa, kortsutsain natuke kulmu ja töötasin (näiliselt) rahulikult edasi. Ei kuivatanud neid prits meid ega midagi.

Sellel hetkel ma tundsin, kui abitu ta on. Ta ei saa kuidagi mind kontrollida ja nüüd ronisin ma Larsi külje alla ka. Ta on ka meeleheitel ja seega pritsib veel eriti seda sappi.

Ma pean lihtsalt korralikult magama, et ma tema manipuleerimised ja õrritamised üle elaksin. Ta räägib meelega oma vastikut aktsenti ja kiiresti, et siis mu peale karjuda ja kurta, et ma olen loll ja ei saa keelest aru. (Teised räägivad aeglaselt ja otsivad vajadusel teisi sõnu, kuid häält nad mu peale ei tõsta.)

***

Pärast vanaisa surma hakkas kehvasti minema. Ma ikka ootan, et äkki läheb paremaks. Võib-olla peabki kõik nii halb olema. Võib-olla olen selle ära teeninud. :)

Kuid ma jätkan. Ma ei anna alla. Püüan stressitekitajate hulka vähendada. Rohkem puhata ja see kino tööl, selle muudan ma nauditavaks. Inge on meeleheitel, seega kui mina olen rahulik ja jään rahulikuks, siis läheb tema endast välja ja kui inimene on endast väljas, siis saab alati kino. Lõpuks on see kloun tema, mitte mina… Selle nimel tasub juba elada. ;)

Jätkan oma teaduslikku projekti ka järgmisel nädalal.

Head lugemist!

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Käes ongi detsember

Sellel aastal ei olegi ma eriti palju kirjutanud. Aasta alguses olid küll suured plaanid, nt pärast igat postitust teha kokkuvõte, aga see kadus üsna ruttu. :D Aga jah, õnneks pole ma väga palju kirjutanud, seega saan aasta kokku võetud ühe päevaga vast.

Oma manuaalsesse päevikusse pole ka eriti midagi kirjutanud. See on nii ära pakitud, et ei viitsi paari rea jaoks seda välja otsida.

***

Täna käisin jooksmas (1 h ja 3 min). Ahjaa… Ma tööle ei läinud. Helistasin, et olen haige ja siis läksin hoopis jooksma. Ma olen nii paha ja halb, õel inimene. Tööl on kohutav ja ma ei tule toime selle stressiga. Kui öösel piisavalt magada ei saa (8 h ja rohkem), siis päeva vastu ei pea.

Tobe, aga ma nutsin tööl. Vihastusin ja siis tuli üks pisar, siis teine ja nina nohises ja põsed läksid punaseks ja silmad ka. Ma vihkan seda. Ma vajun häbi pärast maa alla. Tegelt ka. Ma juba olen puusani mudas. Aga pool võitu on see, et ma tunnistan seda. Teine pool on see, kui suudan leida mooduse, kuidas selliseid asju vältida.

Noh jah, magama peaks, aga alati pole ju aega. Vahel tahaks ka lõbutseda. :( Või on nii huvitav vestlus, et ei raatsi seda lõpetada.

Hommikul helistasin tööle ja ütlesin, et olen haige… Kui jooksin, siis mõtlesin. Tohutult kergendav oli. Mul oli üle pika aja taas hea olla. Ma mõtlesin, et piiride ületamine, ebaseadusliku tegemine, reeglite rikkumine on mulle kohutavalt rasked. Ma olen peaaegu terve oma elu teinud kõike reeglite järgi ja hoidnud ikka koma (kirjavahemärgi) pealt silma peal, mida tohib, kuidas tohib jne… Punktuaalne, on see sõna, mis mind kirjeldab.

Peale selle sissekulunud “pai-lapse”-rolli piirab mind ka mu rutiin. Või noh… Mul on alati telefon ühte pidi laual. Mitte kunagi ei ole foto-objektiiv ülesse poole jne… Pliiatsid on alati tera ülesse poole jne… Mul on selline kiiks.

Vahepala: Tööl keegi keeras pliiatsid teistpidi ja mu telefoni ka ning veel mõned asjad. Pliiatsid suutsin jätta korrigeerimata, aga telefoni pidin sättima. Lihtsalt ei saanud teisiti.

Igatahes… Ma tunnen, et olen ise-enda vang. Harjumuse vang. Stressi põhjuseks olen mina ise.

Ma ei suuda tunda end vabalt ega olla vabalt, sest ma ei suuda reegleid rikkuda ja oma rutiini jätta. Ma olen oma rutiini muutnud, aga see on lihtsalt uus rutiin. Ma ei saa nii, et täna panen lauale oma söögipaki, homme ei pane ja kolmandal päeval jätan selle üldse koju.

Mul puudub enesekindlus ja ma kardan. See on selline kummaline hirm. Kui ma rahulikult end analüüsin ja mõtlen, et mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui ma teen ja ütlen nii nagu ma olen… Keegi ei löö mind, keegi ei tapa ka (kuigi töötame nugadega). Kusjuures surma ma ei karda ja valu ka ei karda (füüsilist valu, see on häiriv, aga ma ei karda). Kõige hullem on see, et nad naeravad minu üle, mõnitavad mind, aga seda nad teevad nagunii. Seega mitte midagi ei juhtu. Kui mind vallandatakse, siis oleks see supper hea.

Ühesõnaga, ma kardan, aga pole mitte mingit põhjust karta.

Täna jooksmise ajal mõtlesin, et kuradima mõnus on. Kuidagi väga mõnus tunne oli. Tegin midagi keelatut, astusin üle piiri, rikkusin reegleid ja kõige olulisem, tegin seda, mida mina tahan.

Kõige hullem moment oli tööle helistada ja öelda, et olen haige, kuigi haigust tuleks mikroskoobiga taga ajada. Kurk on natuke kähe, aga… Telefoni võttis vastu üks omanikest, see 10%-ne omanik. Kui ma ütlesin, et olen haige, siis ta kordas seda (ta kordas ka minu nime). Siis tikkus jälle pisar silma ja hääl värisema. (Krt ma olen nii kohutav valetaja.)

Ma olen kindel, et ta sai aru, et ma ikka haige ei ole. Ta ei soovinud head paranemist (nagu tavaliselt tehakse), vaid ta ütles: “Head nädalavahetust!” Aga noh… Ta ei olnud kurja häälega. Aga kui vallandatakse, siis on see hea. Tekitan endale olukordi, mis pressivad mind muutuma, oma elu muutma. Sedasi ma ennast juhingi, ma ütlen, et see pole kerge.

Vahel tekitan endale niisama piinu (nt Lars ja need neetud soojad tunded tema vastu ja see kinnisideeks muutumine, ta on mu mõtetes tihti). Jah, ma olen nii keeruline isiksus, et minu üle kontrolli saada pole võimalik (isegi mitte minul endal), aga sedasi sundida saan end. Teised ei saa, sest hakkan vastu, aga ise saan, sest siis pole kellele vastu hakata. Vaatan peeglisse, kirun (ennast) ja liigun edasi.

Igatahes: rikkusin reegleid ja tundsin end väga hästi. See oli kuidagi vabastav. Murekoorem langes õlgadelt.

Ja jätkasin mõtlemist ja jõudsin selleni, et äkki ma peaksingi hakkama oma enda piire rikkuma ja rutiini. Ma kujutan ette, et ma käituksin siis nagu üks teismeline. See ju ei sobiks, st selline käitumine ju ei passiks kohe üldse sellisele vanamutile nagu mina, kuid…

Igatahes: ma mängin selle piiride ja reeglite rikkumise mõttega. Võib-olla panen praktikasse võib-olla mitte. Eks näis. Varsti peaks paika panema järgmise aasta eesmärgid.

***

Jooksmisest veel. Ma kirjutan midagi rõvedat nüüd ja panen ka ühe ulaka pildi….

Ma täpselt ei tea, kui mitu aastat vana mu jooksmise rinnakas on, aga üle 5 aasta kindlasti ja vast alla 10 aasta. Nii kaua olen sellega jooksmas käinud. Mitmeid sadu kilomeetreid läbinud ja metsikult higistanud.

Nüüd see rõve osa: ma ei pese oma jooksu riideid tihti. Kolm või neli korda aastas ja tegelt ka. Jooksen iga nädalavahetus ja vahel isegi tihedamini. Seega on rinnakas olnud stabiilselt soolases ja happelises higis (5-10 aastat).

Tulemus (ulakas pilt):

20171201_093647

Jah, need metall asjad on roostes ning üks läks katki, üks konks. Pane tähele, et kõige väiksemas astmes. Ma olen sale. ;) Ja ulakas on see pilt seetõttu, et tegu on minu rinnakaga. Jah, kellel vähegi fantaasiat on, see saab kätte, mis vaja. Eks ole… ;)

Tavaliselt lähevad mu lemmik riided ribadeks. Kuluvad augud sisse. Aga see püsib väga kobe, ainult metall tuleb välja vahetada. Kaks konksu on, asi seegi. :D

Äkki jooksen ja treenin end nii pesulauaks, et polegi vaja rinnakat. Siis vahetan sugu, Taanis tuleb pool aastat oodata ja tõestada (mingile küsimustikule vastates), et ma kindlalt tahan sugu vahetada, kusjuures suguelundeid muutma ei pea. Lihtsalt hakkan meeste wc-käima ja spordisaalis nende pesemisruumis jne… ;) Mul juba tulevikuplaanid valmis. :D Muidugi enne tuleb Taani pass kätte saada.

***

Ja jõudsimegi selle teemani. Taani kodakondsuse jaoks peab mul olema DU2 või DU3. Olen poolel teel, et saada DU3. Kui ma õigesti mäletan, siis pean olema iseseisev ja elama ning töötama Taanis 5 aastat ning lõpuks tegema kodakondsustesti. Kusjuures hakkasin lugema materjali selle testi jaoks.

Nüüd see DU3: kirjalik eksami hinne oli 7 ja lugemise-arusaamise eksami hinne 4. (Jah, Taanis on natukke kummaline hindamissüsteem: 12-kõige parem, 10, 7, 4, 2, 0 ja -3, Sooritatud saad hindega 2, st keskmise hindega 2. Keskmine hinne esitatakse lõpphindena ja see võib vabalt olla 5,76 või midagi sellist. Komadega ja mingi selline number, mida hinde andmisel ei kasutata.)

Woop-woop. Teine eesmärk on poolel teel… On lootust. Suuline eksam annab topelt hinde. See eksam on 14. detsembril. Kui saan nelja, siis keskmise arvutamisel oleks nt. (4+7+4+4)/4

***

Mis nüüd kirja sai? Tööst- kirjutasin, koolist-kirjutasin, Larsist-kirjutasin, kahte eesmärki mainisin… Endast ja oma tunnetest-kirjutasin…

Kass elab veel, aga on tähelepanu näljas ja hooldamata. Lill ka elab. Sellel nädalal pole vett saanud. Nataljale lubasin kunagi ammu pildi joonistada, ühe pildi tema pojast ja teise pildi tema tütrest, aga ta tahab kolmandat pilti ka, kus on tema poeg ja tütar ja otseloomulikult on ta ise kõikidel piltidel esindatud. Seega kahe pildi asemel tuleb joonistada kolm. Eelmine nädalavahetus ei jõudnud kahte pilti joonistada, sai kõigest üks valmis. Seega olen niigi oma plaanist maas. Aga õnneks on jõulupukus, seega on lootus, et uueks aastaks on kõik joonistatud. Saan S-i arvepidamist teha. Terve aasta tuleb üle vaadata, sest pole aega olnud, et sellega tegeleda.

Oma raamatusse tuleb kirjutada 4 lehekülge. Oh… Ma olen puntras. Aga püüan välja rabeleda, ennegi nii juhtunud.

Kial, millega ma sõidan, on vist siduriketas õhtal ja survelaager ka. Suur töö, aga tuleb varsti ette võtta. Homme lähen Jan’le külla ja siis vaatame Kia üle. :S

***

Mul kisub viimasel ajal ikka nii metsa kõik. Tea, kas keegi on mulle needuse peale pannud. Ma olen ikka mõelnud, et ma ise olen see kõige suurem nõid, kes neab ja teeb muud hookus-pookust, aga kusagil on suurem nõid kui mina. Mul pole õrna aimugi, kes ta on. Unenägudes pügan lambaid, kantseldan oma imikust poega, kassi ja koera ning vahel püüan põgeneda oma mafiabossist mehe või kavaleri käest. Jah, sellised unenäod korduvad ööst öösse.

Ja need on luupainajad. Justnimelt, üks imik, kes on minu oma, on luupainaja minu jaoks. Teiste lapsed on armsad, nendega natuke mängid ja nunnutad ja kui üle viskab, siis annad tagasi, aga enda oma ei saa tagasi anda, kui enam ei peaks meeldima.

Jah… Sai vist kõik. Nüüd tuleks miskit teha.

***

Heikile kirjutasin, et tööl muttide vahel hakkan ise ka kibestunud mutistuma. Mullamaitse on juba suus ja üks pehme kirst peenete nikerdustega on unelmaks (imeliseks paigaks) muutunud. Rokem nagu elult midagi ei taha ega oota. :D

Võib lugeda musta huumorina. Aga jah… Ma olen ka tähele pannud, et teen liiga tihti nalja surmast. Räägin ka sellest palju. Noh, näib, et mul on enesetapu risk. Kuigi ise ma seda ei arva. Noh, ei ole plaanis. Läheb küll sitasti ja olemine on kehv ja enesehinnang on suure miinusmärgiga, aga siiski ei ole veel soovi alla anda. Võitlusvaim on kustunud, aga hoian vaikselt, kuid kindlalt ja stabiilselt oma kohta (ühiskonnas, millesse ma ei kuulu ega mahu). :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Ajanappus, aga ma püüan

Täna käisin jooksmas. Pärast oktoobri puhkust parim aeg (1h 1 min), varem oli ikka 1 h 5 min. Aga pärast jooksu olin ikka väsinud küll. Tundsin, et pingutasin.

***

Nendest kuuest pildist ühe sain valmis. Järgmine lebab laual ja ootab alustamist (st valge paber lebab laual ja pliiatsid ka). (Plaanisin joonistada kaks pilti nädalavahetusel, aga läks teisiti). Ei taha enam joonistada. Pean end sundima. Kõigest viis pilti veel (kui rohkem tellimusi ei tule või kui suudan öelda “ei”).

***

Hambaarsi arve maksin ära. Üks osa tuleb vist veel või pääsesin lihtsalt. Jube raske on arveid võrrelda, aga… Sest.. (1.) on olnud inflatsioon (Eesti andmed, kgemused pärinevad aastast 2011 ja Tartu), (2.) Tartus on toodud täpsemalt toimingud välja, siin Taanis on miksitud asjad kokku ja ma pole piisavalt pädev lahti muukima, et mis üks Taani toiming endas sisaldab. Või mis asjad Tartus tehti ühele hambale jne…

Tegin siis umbes arvutused… Tulemus on, et Taanis on 4-5 korda kallim, kuid maha pole võetud inflatsiooni mõju (Eesti andmed 2011 ja Taani omad 2017).

Miinimum palk Eestis on 430 eur (oletan, et bruto, seega neto on ca 340 eur). Mina saan Taanis miinumum palka ja see on 4 korda suurem. Seega on hinnad nagu paigas. (Lisan, et minu eelis siin on see, et ma ei maksa eluaseme eest, mis on Eestis ca 99% sissetulekust, talvekuudel). :D

Natuke arvudest siis…

***

Täitsin oma tulumaksu prognoosi. Kui ma õigesti aru sain, siis aprillis on mulle laekumas 44 000 Taani krooni. Saan endale hamba osta ja natuke jääb ülegi. Eks näis.

Ajan siin vaikselt oma asju ise. Pistan nina maksundusse ja rahaasjadesse. Muidugi suur töö on veel ees. (1) S-i raamatupidamine korda teha alates aasta algusest; (2) töökohavehtus, mis on planeeritud jaanuari kuusse…

***

Minu selle aasta eesmärgid. Oh… kõige libedamalt edeneb see jooksmise eesmärk. Töötamise eesmärk oli madal ja selle saavutasin juba poole aasta pealt. Töövehtus jääb järgmisse aastasse. Saab näha, kas saan midagi erialale lähemat. Säästude kogumine on tuulde jooksnud. Pigem on säästud kgutud miinumärgiga. :D (St tuleb nii palju välja käia). Väga ei stressa, sest see on ju kõigest raha ja surilinal pole taskuid. Raamatukirjutamine ei edene üldse. Pean kirjutama 4 lehekülge järgmine nädalavahetus (tuletan meelde, et pilte on vaja ka joonistada).

- Pühin higimulli otsa eest!!! – Saan hakkama. :) Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

***

S-i kaalul on batarei tühi, seega ma ei tea kui palju kaalun. Olen paks või peenike. Eestist toodud kommid on otsas, nüüd veel šokolaadid ja siis tulebki Taani kraamile üle minna. Oletan, et uuel aastal nosin juba Taani küpsist. :D

Visuaalne hinnang oma kehale. Kui kõht on tühi, siis olen peenike, kui kõht on täis (pluss stress), siis vean kõhu peal ühte pallikest. Tööpüksid (need S-mõõdus) lähevad mulle jalga alati. Seega… Vist ok…

Üks hammas puudub. Kuid seda ei ole märgata. Nüüd olen juba harjunud. Ei näe end väärtusetu vana-mutina. Täitsa naine olen veel, oma parimates aastates (see viimane on oluline). :D

Kui mul hammas välja tõmmati, siis põsk läks natuke paiste. Tööl vist ei märganud seda keegi. Vähemalt keegi ei kommenteerinud midagi. Jan’le ütlesin, et üks põsk on nagu hamstril. Läksime koos koeraga jalutama. Ta tahtis juba sportlikust huvist näha, et kuidas ma hamstripõsksena välja näen. Aga… Ta pidi luubi appi võtma, et mu hamstripõske näha. :D Ma vist natuke liialdasin ja reageerisin üle. :D Noh, õige natu, mitte palju. :D

***

Nagu näha postitusest, et kõik on segane. Minu elu on segane, olen segane ja segaduses. Seega kõik ikka vanaviisi, ilma muutusteta. :D

Kas kõik valdkonnad sid nüüd kaetud?

Puudub Lars. Jah, ta puudubki mu elust. Mõtetes ikka on, aga… Jah.. Ainult fantaasiad….. ;)   :D Liigume edasi…

Emotsionaalne seisund. Ohhh… See kõigub äärmusest äärmusesse, aga rohkem on ikka negatiivses äärmuses. Ilma tõttu vast. Päikest näen harva.

***

Egas midagi. Sadulasse tagasi. Ja ikka edasi, ikka edasi. :D (Karlsson ütles nii – ma oletan muidugi).

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kas miskit uut?

Ei, ei ole.

Kohutavalt väsinud olen. Ei teagi miks. Tean, et kui olen väsinud, siis tuleb magada.

Täna olen lapsehoidja. Ema sõbra väike koer on minu hoole all. Istun siin loomaaias (ema koer, minu kass ja see väike koer).

Ma vist ei hakkagi siin mingit iba kirjutama. Parem lõpetan juba aguses ära. :D

Süda tuksub ja kõik organid töötavad ja näpud on ka alles.

Head und! :)

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari