Kas Te seda lugu mäletate?

Nostalgitsen jälle. Rasked ajad on. Emotsioon on nulli lähedane ja natuke miinuses. Ise olen süüdi. Ei osanud arvata, et asi nii käest võib minna. Aga küll paremaks läheb.

Igatahes..

https://www.youtube.com/watch?v=zaL9VrQOP0E

Ma arvan, et see oli see lugu… Noh.. istusin arvuti taga ja mõtlesin, et tahaks kuulata lugusi, mida ma teismelisena kuulasin, noh, et meenutada, et ka mina olin kunagi noor. :D

Siis meenus Aaron Carter ja et tal oli üks väga pop lugu. Mäletan randa (see oli vist videos), mäletan, et refrään oli tobedalt lihtne, aga ei meenunud sõnad, laul ega isegi mitte rütm, muusika. Täitsa huvitav oli. Hakkasin kuulama ja vaikselt hakkas meenuma… Aga noorusaeg ei meenunud veel.

Lugesin paar lehekülge sellest mäletamise raamatust. Algus ei tõota küll midagi head, aga loodan, et läheb paremaks. Mul on mäluga probleeme, aga tobe on see, et asjad, mida ei taha mäletada ja mille parema meelega unustaks, need seisavad mälus kivi-kindlalt. :D

Loodan, et raamat aitab mind, igas mõttes.

Aga muud nagu polnudki. Magama tuleks minna ja homme uus päev ja pärast seda on tööpäev. Ei taha minna. Ärge saage valesti aru. Töö meeldib mulle väga, aga see säägisaalis istumine ei meeldi. Samas pole ka nagu kuhugi mujale minna.

Ma ei mahutu sinna. Nii väga tahaks omale väikest kappi, et pauside ajal end sinna peita. Istuks seal pimedas üksi… Ei häiriks kedagi.

***

Saan hakkama.

Homme jooksmise päev ja Nicanoriga välja… Lootust on et läheb paremaks. Peab minema, kaua see tuju langeb, ühel hetkel peaks ju põhi vastu tulema. :D Eks ole…

Rubriigid: Blogi prügikast, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Liigne agarus on ogarus.

Mina olin täna täiesti ogar. Ma ütlen, et nii loll on ka loll olla.

Jah, mingi hull ahastus on peal. Tahaks nutta, aga vägisi hoian pisaraid kinni. Põhjust nagu polegi, lihtsalt.

Tunnen end nii-nii rumalana. Õpin keelt, aga ikka aru ei saa ja minust ei saada aru ning seega ei tahagi kellegagi rääkida. Mis mõttega raisata aega?!

Üks nõme kinnis-idee on ka, kuidagi ei saa sellest lahti. Aina süveneb ja seega pettun (endas, peamiselt). Tunnen end nii tühisena. :( Jah.. Pööö… Tundke mulle nüüd kõik kaasa.

Tööl on palju kirjutamata reegleid. Kõik teavad, aga mina ei tea… Tegelikult ei saa see ju nii olla… Ma arvan, et seal on veel inimesi, kes ei tea, aga mina üksi teen sellest suure asja, tegelikult on tühine.

Igatahes… Täna olin tööl, kuigi oli vaba päev. Noh, ainult valitutele, oli töö-VIP. :D Ja viimasel tööpäeval polnud töö-plaani väljas. Tegin pilti ja saatsin kolleegidele, kes polnud täna tööl ja keda ma tunne. Selgus, et üks on puhkusel üldse järgmine nädal, teisele oli ülemus juba helistanud ja kolmas sügas kukalt ja küsis, et miks ma selle saatsin, kas arvan, et on hea plaan… Küll olen mina ikka loll. Muidugi vabandasin, hammustasin huulde, karjusin enda peale ja lubasin, et enam kunagi nii ei tee. Olen passiivne edasi, siis on rumalaid olukordi vähem.

Tahaks ropendada praegu. Googeldage “ropud sõnad” ja täitke see lõik nendega. Tänan!

Kas mul on stress? Jah, ma arvan küll.

Aga, et keegi muretsema ei hakkaks, siis sikutand end kodust välja. Kirjutasin Nicanorile ja leppisime kokku, et pühapäeval kohtume. (Kuigi ma lubasin, et mais läheme teatrisse, aga mai on läbi ja ei läinud me kuhugi. Need üritused ei sobi mulle. See pole esimene kord, kui ma midagi sellist luban ja siis jääb tegemata.)

Ütlen ausalt, et raske on end välja saada. Tahaks end liiva alla matta ja üldsegi mitte inimestega suhelda. Ausalt. Ma tunne, et kõik on vale. ma ei sobitu kuhugi, olen rumal ja keegi ei saa minust aru ega mõista mind. Ega ma isegi end ju mõista.

Lähen nüüd aeda töötama. Äkki saan natuke abiks olla, muud kasu minust ju eriti pole.

Täna sõitsin töölt koju ja siis nii soovisin poksikotti ja spordisaali. Vaevalt ma oleksin nõus nende eest midagi maksma ja vaevalt ma neid kasutaksingi. Lihtsalt korraks oli suur soov.

Aga… Homme saan jälle jooksma minna. Eile käisin jooksmas. Vast aitab pea tühjaks teha.

***

Muide… moodultest 3.4 ühe osa tegin ära (need on sooritatud, ei kukkunud läbi), kuulamise ja lugemise osa. Nüüd on vaja veel teha suulise ja kirjutamise osa. Kõige rohkem põen suulise osa pärast. Aga…

Püüan eleida oma sisemise rahu. (Kõlab natuke roosa-mannaliselt… Aga… Kunagi vaatasin Kung-fu pandat ja seal pidi Bo/Po leidama oma sisemise rahu. Sealt mulle see ütelus meelde jäigi.) Aga asi on ju jumala/täiega õige.

Teinekord on nii, et kõigest on üks-kõik, selles mõttes, at kellegi virisemine või kaagutamine ei häri mind üldse. Suudan isegi stressirohkes olukorras rahulikuks jääda. Nt kui kolleeg mu peale täiega karjub või kolleegi on minu ümber vihast plahvatamas. Need on head päevad, aga ma ise ei oska seda “sisemist rahus” endas äratada.

Kuid… hea uudis on see, et mul on ju terve elu veel ees, et seda õppida. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Mina saan alati hakkama. Pole hullu. Üks sammuke korraga ja murran läbi muda edasi, sellise mega imelikuna nagu ma olen.

Pildiotsingu unsuitable tulemus

Ma ei leidnud paremat pilti. Aga midagi sellist.

Mina olen see suur kohmakas mutrivõti, mis ei mahu kuidagi nende väikste mutrikeste vahele ja otseloomulikult ei klapi meie koostöö ka. :D

Pildiotsingu bad hide tulemus

Pildiotsingu bad hide tulemus

Pildiotsingu bad hide tulemus

Jah… Ei leia seda õiget pilti, aga midagi sellist.

Olen selline, kes ei sobitu kuhugi. Ei mahu raamidesse. Aga ok… Küll ma omale ka koha leian. Lihtsalt tuleb veel otsida seda head kohta. :D

Rubriigid: Blogi prügikast | Kommenteeri

Uus lemmik

https://www.youtube.com/watch?v=1Al-nuR1iAU

See annab natuke seda power‘it. Kui seda kuulan, siis tekib tohutu soov laulda koos gospelkooriga.

Edasi läks mõte sellele, et usklikud pole kunagi üksi. Neil on jumal ja peale selle on nad endil olemas. Noh, neid on palju ja nad on ühe eesmärgi nimel väljas. Usklikud on võimas relv.

Kunagi kirjutasin, et nt Lady Gagal on suur võim. Tal on palju fänne ja kui ta soovib mingit väikest riiki vallutada või terrorit teha, siis piisab vaid piiksuda seal twitteris ja tema jüngrid (loe: fännid) lähevad ja teevad ära. Mitte nad kõik, aga mingi osa neist on pimesi järgijad, jooksikud ja isegi väike protsent sellest suurest massist on suur jõud.

Ja kui mõelda veel, kui suurt võimu omab Paast või mõni muu kirikutegelane. Kusjuures usklike ju väga ei kontrollita, ma mõtlen kristlasi (islam on tiba teine teema, halb turundus on seal olnud)… Üks mõte käis peast läbi, et kui palju narkootikume saaks liikuda kristluse nime all, nt koos paavstiga… Kas seda tegelikult ka kasutatakse või see on reaalselt ka nii tõetruu ja puhas nagu “reklaamitakse” (loe: räägitakse). Aga jätan selle mõtte sinna paika.

Lähen edasi selle mõttega, et praegu tunnen end üksikuna. Tahaks oma muret jagada, aga pole kellegagi jagada. S ei kuula, ta viib jutu mujale, ta ei taha mind kuulata. Vahel ma mõtlen, et ta peab minu muresid tühisteks. Siis püüan endale ka sisendada, et see on tühine. Pole minu asi. Aga ikka kusagil kraabib ja tahaks selle välja rääkida.

Mõistan lapsi, ka neil on suured mured. Nt nende jaoks on suureks mureks see, et nende lemmik kaisukaru on kadunud või et Liisu ei ütle enam tere, aga vanemad ütlevad, et see on tühine, unusta ära. Aga kes otsustab mure suuruse? See on ju suhteline asi. Minu jaoks on minu mured suured ja teiste hinnangud ei muuda ju selle väärtust/olulisust.

Ema räägib, et raha on vähe ja ta ei suuda midagi teha, kardab reisi, mursetseb reisi pärast. Ma võiks ju selle mure ebaoluliseks hinnata, sest Saip’l on suurem mure. Tema reis maksab üle 10 000 DDK ja kui ta võtab oma türte kaasa ja mehe, siis tuleb see veel kolmega korrutada. Tema peab tegelema kaotusvaluga jne…

Aga ma ei tee seda. Ma mõistan, et S on mures ja ma kuulan ta ära. Aitan nii palju kui saan. Hoian enda suu kinni ja püüan kusagil tegevuste vahel ja tema kuulamise vahel enda muredega tegeleda.

Uus lemmik-lugu on üleval ja tunne on üksik, aga küll üle läheb.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Kui ma vaid saaksin võtta sinult valu

Sellel nädalal hakkasin ühe töökaaslasega koos tööl käima. Kooli päevadel ei käi, aga E, K ja R käime. See oli esimene nädal ja käisime minu autoga.

Igatahes… Ütleme, et tema nimi on Saip (naissoost, 46, Thaist). Me olime samas töövahendusfirmas tööl ja samal päeval saime sellesse kalavabrikusse püsivatöö. Ta on hästi armas naine. Abivalmis ja vaikne. Hoiab ka kõik endasse.

Hommikul tööle sõites või töölt koju sõites me vestleme. Tema räägib rohkem, sest mina tegelen autojuhtimisega ja ma ei oska eriti rääkida.

Need on olnud nagu vestlused psühholoogi-kabinetis ja mina olen psühholoogi rollis. Ma arvan, et ta usaldab mind ja seetõttu on julgenud minuga rääkida.

Ta üldiselt inimestest halvasti ei räägi. Aga meie vestlustel on tulnud jutuks.

Ta on nii emotsionaalne. Kõik see viha, mis ta on tööl tagasi hoidnud, tuleb välja. Ma ju tean, mida ta tunneb. Mul on ju samad probleemid tööl ja umbes samade inimestega. Mina käin nädalavahetustel jooksmas ja maandan end sedaviisi.

Vaikselt hakkan harjuma nende inimestega ja nende eripäradega.

Aga…

Täna pärast tööd. Me saime varem valmis ja ma olin oma asjad juba ära pakkinud (tavaliselt hakkan ma oma asju pakkima pärast tööd, aga täna olin ma seda teinud juba viimase pausi ajal) ning ootasin, et end välja registreerida töölt. Mõtlesin, et pole Saip’i näinud. Tavaliselt ta ikka vilksab simade alt läbi ja naeratab ja ütleb paar sõna, noh, et ma teda ära ei unustaks või nii. Mul mäluga natuke kehvasti.

Täna ei näinud. Mõtlesin, et äkki ta läks varem ära, aga ei näinud tema nime ka varasemate minejate hulgas.

Ja kui olin end välja registreerinud. Läksin koridori, seal oli Saip ja nuttis meelehetlikult. Ma küsisin, mis juhtus, ma arvasin, et äkki keegi karjus ta peale, aga samas olin imestunud, sest ta kannatab päris hästi seda vaimset torrorit, mis meil seal tööl valitseb…

Sain teada, et tema lapselaps suri… Ma olin šokis. Hommikul autos ta just näitas mulle oma lapselastest pilte ja ütles, et pole nendega juba nädal-aega rääkinud. Ja nüüd sedaviisi.

Ta vaatas pileteid Thaisse. Tahtis jaanuaris minna, aga teisel tütrel saab pass läbi (see elab Taanis) ja politseikool ka vaja lõpetada, seega lükkas ta minekut edasi.

Ma võitlesin oma pisaratega. Alles oli vanaisa surm, nüüd see. Kas mina mõjun nii?

Ma ei saa aru, miks minule lähedased inimesed surevad või kaotavad kellegi… Ma ei taha enam kellegagi lähedaseks saada. Ma ei jaksa seda kaotusvalu ja kurbust enam läbi teha. Ma olen ikkagi inimene ja mul on tunded, kuigi vahel näin ma mühakaliku kivina.

Kui vanaisa suri, siis räägiti, et ju vanaisa valiski sellise aja, kus mina seal oli, sain vanaemale toeks olla.

Nüüd Saip.

Eelmine nädal käisime me mõlemad oma autodega. Kui ta oleks olnud oma autoga, siis poleks ta olnud suuteline sõitma. (Tööl kõik muretsesid, kudias ta koju saab, sest sellises seisundis ta küll autorooli ei või minna.) Aga täna olime minu autoga. Kas jälle saatus?

Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et kuidagi negatiivne ja must on kõik mu ümber. Mõtlesin, et äkki mu enda mõtted on sellised. Manasin naeratuse näole, vaatasin peeglisse ja ütlesin, endale, et mul on auto, töö, kool, mõned tuttavad, tervis, soe voodi, kodu jne… Kõik on ju hästi.

Aga see ei ole ju normaalne, et nii tihti (iga kuu), keegi lähedane inimene sureb või tunneb kaotusvalu.

Maailmas on tuhandeid vanaisasasid, miljoneid lapselapsi, miks peab siis nii minema minule lähedaste inimestega. Kaua võib? Kes on järgmine?

Me olime Saip’ga nagu üks vaikne klubi, klann, tandem. Oleme üks-ühte toetanud sellel raskel teel. Vaikselt kannatanud kriitikat ja neid etteheitvaid miimikaid tööl. (“Välismaalane, agentuuritöötaja, ei suhtle eriti jne”.)

Mäletan, et enne püsivatöökoha saamist me rääkisime, et agentuuritöötajana on raske, sest ei tea, kuhu minema peab ja ega väga palju neid pole, kes aitavad. Mõni aitab, aga selle taustaks on nägu “ohh, küll sa oled loll, sa oled nr 4 ju”. Siis Saip ohkas ja ütles, et hea, et see töögi on ja tuleb nii kaua teha kuni võimalus on.

Paar päeva hiljem saime püsivateks töötajateks. Meie kaks. Ta oli nii õnnelik. Ma ka patsutasin teda käele, õlale, peaaegu embasin ja õnnitlesin teda. (Tööl pole ma seda kordagi teinud kellegi teisega. Olen selline kivi.) Meil oli selline klapp. Minul oli temaga, ma ei tea, kas temal minuga ka.

Igatahes, see tänane kurb uudis lõi ka minul jalad alt. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Ma ei osanud midagi öelda. Kas küsida, kas ta sõidab Thaisse matustele? Aga see on ju kohatu. Ta alles sai teada. Seega… Ei sobinud küsida ka lapselapse kohta, sest see oleks hoidnud mõtted samal kurval sündmusel…

Ta nuttis ja ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Ma mõtlesin ja lootsin, et äkki tal hakkab kergem. Äkki saab end tühjaks nutta ja hakkab kergem. Ma võtsin tema ühe käe enda kätte. See oli kõik, mida ma rooli taga olles teha sain. Ta sai natuke jõudu juurde ja hakkas helistama. Raadiot ma ei pannud, sõitsime vaikuses.

Ma ei tea, … Saip pole mu sugulane ja me ei tunnegi üks-ühte just kaua aega, aga… Mulle läks see kuidagi nii hinge.

Viisin Saip’i koju ja andsin ta tema mehele üle. Ei jätnud üksi. Püüdsin talle öelda, et mul on aega, et ta võib vaikselt istuda autos… Ta läks nagu paanikasse ja kiirustas autost välja. Ma panin auto mootori seisma ja jooksin tema ukse juurde, et aidata tal kotte tõsta. Aga siis tuli tema mees ka ja ma andsin ta üle. Mees ütles aitäh, ma ütlesin, et see oli vähim, mis teha sain. Ja mul hakkasid pisarad jooksma. Kiirustasin minema.

Oh, ma ei oska sellistes olukordades käituda.

Mul endal on järgmine nädal moodultest. Eelmine aasta anti 2-3 nädalat ette teada, et test tuleb, aga me saime ühe nädala ette teada. Üks kord saime proovida ja nt suulisest osast pole keegi meile mitte midagi rääkinud, mis me seal tegema peame jne… Väike paanika ka sellel rindel.

***

Aga homme on vaba päev ja saan jooksma minna. Saan äkki pea puhtaks.

Püüan ikka positiivne olla, sest kusagil peab see poni ju olema. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Minu uus lemmik

https://www.youtube.com/watch?v=kJQP7kiw5Fk

Ei oska videona lisada. :(

Luis Fonsi – Despacito ft. Daddy Yankee

Rubriigid: Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Eelarvamused

Ma pean pidevalt oma eelarvamustega tegelema. Tavaliselt sedasi, et mul on millegi/kellegi suhtes tugev eelarvamus ja natuke hiljem olen ise samas olukorras ning taipan, et need eelarvamused on täitsa valed olnud.

Tänane näide on see… Mul oli tugev eelarvamus, et inimesed, kelle telefon on katkine, on lohakad ja hoolimatud oma asjade suhtes. See oli nii tugev eelarvamus.

15052017018 15052017017

Minu telefon kukkus maha, asfaltile. Ise olin süüdi, mul pole mette kedagi teist süüdistada.

Kui vend mulle selle telefoni kinkis, siis ei julgenud ma seda kasutuselegi võtta, nii ilus ja uus. Ekraanil on veel originaal kile peal, kuigi otsad on lahti, nagu hiirekõrvakesed. Tagant võtsin kile ära. Olime isa sünnipäeval ja vend võttis ära (see sama, kes mulle selle kinkis).

Õmblesin telefonile kaaned ka.

20161120_201208 20161120_201216 20161120_201223 21112016004

Ma tõesti hoidsin seda ilusti. Ma ei võta seda isegi mitte jooksmisele kaasa. Tööl hoian söögitoas laual… Aga nüüd selline asi.

Kui ma oma telefoni katkist tagumist külge märkasin, siis kõlas mu peas see sama etteheitev süüdistus, mis ma mõtteis testele teen, kui näen, et nende telefon on katki. “Ei oska oma asju hoida, lohakad ja hoolimatud.” Nüüd olen ma see ise.

Igal inimesel on omad kiiksud. Minu kiiks… Ma ei teagi, kuidas oma kiiksu sõnastada (mul on neid palju), aga see… Mul ei ole probleemi käia vanade riietega, kulunud tossudega, katkised asjad on ka ok (kui nad on minuni kulununa ja katkisena jõudnud). Aga ma ei suuda endale andestada, kui ma lõhun uue asja ära. Ma ei julge uusi asju kasutada, sest kardan, et ma rikun/lõhun need ära.

Ma ei taha olla lohakas ja hooletu. Minu kiiks ongi see, et ma ei taha näida lohakas ja hooletu. Minu ema suurin hirm on, et keegi näeb tema sassis kodu, et tolm on pühkimata või nii… Minu jaoks täitsa ebaoluline asi. Aga näed… Mul ka mingi imelik kiiks. Kelle asi see on, et mu telefon on katki ja ise tegin ja hooletu olin jne… :D

***

Püüan nüüd vaikselt üle saada sellest “kohutavast sündmusest” (st telefoni purunemisest). Kõik on ju ok. Ekraan on terve ja funktsioonid töötavad. Edaspidi olen hoolikam.

***

Täna öösel ma ei saanud eriti magada. Ma olen vaikselt palunud, et ma saaksin vanaisaga rääkida (unes). See on olnud selline salajane soov. Ja täna öösel see toimus.

Igatahes… Nägin unes, et me olime vanaema juures (mina, minu isa, väikevend ja vanaema). Vanaisa istus köögis oma koha peal. Kõik nägid teda, kõik rääkisid temaga ja kõik teadsid, et ta on surnud ja ta on vaim. Et me ei saa teda kallistada ega teda tunda, aga me näeme ja kuuleme teda. Unenäos oli see nii reaal-normaalne. (Kui ärkasin, siis tundus natuke creepy).

Igatahes, mu isa arutas midagi vanaisaga. Vanaema oli õnnelik ja vaikselt imetles vanaisa. Ta oli rahul, sest vanaisa oli olemas. Küll osaliselt, aga oli olemas.

Ja siis tulid need küsimused. Minu isa vist küsis neid…

“Kas sa oled nüüd rahul ja õnnelik?” – Vanaisa vastas: “Ma ei tahtnud surra, ma tahtsin veel elada. Mul oli nii palju asju veel teha.” Mina olen end lohutanud sellega, et ta oli väsinud ja ei jaksanud enam. Aga… Minu peas kerkis kohe mõte, et miks sa surid siis. Miks su süda lööma ei hakanud, kui sa ei tahtnud surra? Ma sain nagu natuke vihaseks… Aga vahel jääb vist üksnes soovimisest ja tahtmisest väheks.

“Mis asju sul teha oli?” – Vanaisa vastu: “Noh, aiamaad ma ei jõudnud teha, maha ma ei jõudnud ka midagi veel istutada, aga majaremonti tahtsin teha. – See tuli vist alateadvusest, sest vanaema ütles, et vanaisa tahtis sauna eesruumi lae panna, et plaadid olid juba olemas ja lootis, et minu isa aitab teda.

Kolmas küsimus oli veel, aga ma ei mäleta seda enam.

Igatahes, tema olemisest jäi mulje, et ta ei tahagi ära minna. Et istub seal köögis oma kohal ja ei kavatsegi kuhugi minna.

Vanaema ütles, et ühel kapil kukkus uks eest ära. Et ta pole seda kapiust aastaid avanud, aga järsku kukkus uks ära.

Võib-olla oli mu unenägu mõjutatud vanaemaga vestlemisest.

***

Mina soovisin, et ma saan vanaisaga asjad selgeks rääkida, et ta lohutab mind. Aga ei…

Kui ma oma eksist lahku läksin, siis arutasime mu unenägudes kõike ja lõpuks sain asjad selgeks ja mul hakkas parem.

***

Terve öö vähkresin ja hommikul olin risti voodis ja üleni higine.

***

Varsti ma kardan juba magama jääda. :D Hakkan magamist kartma.

Rubriigid: Määratlemata, Minny unenäod | Kommenteeri

Natuke sügavam teema

Ma ei mäleta, kas ma olen kirjutanud kohtumisest Nicanoriga. Me oleme kohati täiesti erinevad. Mina olin vaimustuses raamatust, kus kirjeldati Søren Kierkegaard’i elust. Tema ütles, et see oli üks nõme ja igav raamat. Tema ei mõista, miks ta ei abiellunud naisega, keda ta armastas ja kes teda armastas… Lisaks ei mõista Nicanor, kuidas saab inimene nautida üksindust. Peale selle ei suuda ta kirjutada päevaraamatut. Ta ütles, et kunagi proovis, aga siis lõi käega, sest ta ei osanud sinna midagi kirjutada ja see järjepidevus kadus. Ühel hetkel vedeles see vihik lihtsalt nurgas.

Nicanor on selline tegutseja. Tema motoks võiks olla “Enne teen ja siis mõtlen, kui üldse”. Ta rabeleb koguaeg ringi ja on kõigest vaimustuses (kuid tüdineb ruttu ja siis tahab midagi uut). Nt ta ei taha minna samasse restorani, kus ta on varem olnud, ikka tahab uusi kohti ja uusi maitseid jne…

Seetõttu on mul temaga natuke keeruline suhelda ja aega koos veeta, sest ma naudin rutiini, vaikust, üksi olemist jne… :D Kuid eks ta mulle head tee, kui ma suhtlen erinevate inimestega.

Temaga suhtlemine röövib minult palju energiat. Mul on temaga meeldiv koos olla ja vestelda, aga ma väsn paari tunniga ikka väga ära.

Nt RT on selline rahulik ja aeglasem inimene. Temaga võiskin ma isegi kauem vestelda.

Kuid nüüd tagasi Kierkegaard’i juurde. Ma kirjutasin tema elu käsitlenud raamatust mõned mõtted endale paberile. Need olid minu jaoks olulised. Kui ma vahel kahtlen, kas kirjutada või mitte, siis tema raamatu puhul ma ei kahelnud. Ma vajasin neid.

Nüüd ma ikka aeg-ajalt loen neid lõike ja mõtteid.

Alustan tagant poolt.

1. “Küll on inimesed ikka rumalad! Nad huvituvad rohkem minu pükstest kui mu mõtetest.” Inimesed naersid Kierkegaard’i pükste üle, sest üks säär oli lühem või midagi sellest. Aga miks see mu peas kummitab? Minu meelest on see väga tabavalt öeldud. Mõte siis selles, et inimesed huvituvad välisest ja materiaalsest väärtusest rohkem kui sügavatest sisemistest väärtustest (filosoofiast)… Midagi sellist. Siia kõrvale võiks veel tuua Väikse Printsi mõtte, et vanemad armastavad arve ja numbreid. Nad küsivad, kui vana on su uus sõber, palju õdesid-vendi tal on, mitmendas klassis ta käib jne… Kuid nad ei küsis seda olulist, nt millest huvitub su sõber, millistel teemadel te vestlete, kas temaga on tore koos mängida…

Mu isa elukaaslane armastab asju ja just kalleid asju. Ta võib kallitele firma-brändidele oodi laulda. Ta räägib pidevalt rahast. Tundis vajadust mulle näidata, kui palju ta teenib. Ma olin kummalises olukorras. Ta teenib 5000 EUR ja mina 1400 EUR, aga ma ei tnudnud end halvasti. Mul oli sellest üks-kõik. Oluline ei ole tulu, vaid see, kuidas sa raha kasutad ja kui midagi vaadata, siis seda kasumit. Kas pärast kulusid midagi ka alles jääb.

Vahel olen ma märganud, et inimesed hoiavad oma kätt kuidagi naljakalt. Nt keeravad varrukat ülesse või lehvitavad oma käsi. Pärast mitmendat tundi seda naljakat esitlust vaadates, näen midagi helkivat. Tavaliselt kuld ja siis käevõru, kell või mõni ehe. Ma mõtlen, et ju see midagi kallist on. Ma ju näen, et ta on terve päeva üritanud sellele mu tähelepanu saada. Oletan, et ta on juba väsinud sellest vingerdamisest ja lehvitamisest ja siis moepärast küsin kella või ehte kohta. Nad armastavad rääkida kui palju miski maksab. Mina mõtlen, et tema palga juures, ta kas võttis laenu või on terve ühe-kahe kuu palga kõrvale pannud (ehk siis aasta töö tema kulude juures), et see asi osta.

Mis kõige hale-naljakam on? Mina ei tunne neid kalleid brände. Ma ei oska neist midagi rääkida. Ok Rolex, seda ma veel tean, aga neid on ju must-miljon ja kui nad ütlevad mõne teise brändi, mis ei ole Rolex, siis ma ei oska kuidagi reageerida. Kui suured silmad ma peaks tegema ja kui valjut hüüdma “Ooo, woww, oh sa poiss/pühamüristus…”

2. “Kierkegaard on surnud, aga tema mõtted elavad.” Sellepärast ma kirjutan ka oma blogi, sest ma arvan, et äkki kedagi huvitab. Vahel on nii, et inimesed ei mõsta, aga nad ei mõsita, sest ma olen neist natuke ees. Ma lihtslt olen mõtlemisega väga kaua aega tegelenud. (Ma ei ütle, et alati, aga mõni üksik mõte juhtub olema ajast ees.)

Ma loodan, et ühel päeval kirjutatakse, et Minny n surnud, aga tema mõtted elavad. Või tema tekstid elavad.

3. “Ma istun siin Gilleleje künkal/mäel. Ma mõtlen, kuidas ma saan end leida. Kuidas saaksin ma teada, mida ma pean tegema.” Ma tahaksin ka sinna künka otsa minna ja mõtiskleda. Võib-olla on see minust väga kaugel, võib-olla on see turiste täis ja seal pole seda rahu ja vaikus, mis toli tollel ajal, kuid… Korraks olla Kierkegaardi jälgedes, saabastes… :D Küll oleks see vahva.

Kuid see on see teema, millele mina praegu väga palju aega pühendan. Sellepärast pidasin oluliseks siia kirjutada.

Muidugi on mul paberi peal veel tema mõtteid, mis on minu jaoks olulised, aga ma pean nüüd sööma minema ja tegutsema, seega tuleb praeguseks postitus kokku tõmmata.

Järgmise korrani!

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Sai natuke tegutsetud

Tänaseks oli mul oluliselt rohkem plaane, aga sain ainult ühe, aga suure projektiga hakkama. See osutus keerulisemaks kui ma oskasin arvata. Nagu ikka viimasel ajal. Hindan end ja oma võimeid üle. :D

Igatahes… S ütles, et minu toas akna kohal on liiga tühi ja hele pind, et sinna tuleks midagi teha. Ma siis mõtlesin natuke. Koolis on meil keskkonna teema ja seal oli WWF organisatsioon. Mõtlesin, et see panda-logo on nii nummi, et see võiks mu seinal küll olla ja siis hakkas mõte jooksma… Joonistasin ka lilled sinna. :D

20170512_135156

Noh, selline armas visand siis. WWF logot võib igaüks ise googeldada.

Täna hakkasin tegutsema. Ajalehest valmistasin šabloonid. :D

20170512_135202

Jõudsin veel seinastki pilti teha. (Enne kui värviga peale lendasin.) :D

20170512_154824

Natuke ettevalmistust.

20170512_155615

Ma ei hakanud šablooni korralikult kinni panemagi. Küll ma käega seda paigal hoian. :D

Igatahes, see värv hakkas tilkuma ja siis sain šabloon värviseks ja määris seina… Täitsa katastroof oli. :D

Aga tulemus on selline.

20170512_180843

Jah, ma keerasin šablooni teistpidi (pea on teisel pool), sest ma olin omast arust nii kaval, et ma ei kopeerinud WWF logo, vaid see on minu looming. :P

Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis see tulemus on nagu lapse käkerdis ja naljakas. Näeb selline kiiruga tehtud välja, aga mul kulus terve päev ära ja päris palju tööd panin ka sinna sisse. Kuigi eriti seda ei näe.

Selline päev siis.

***

Ah, et miks mu tuba lilla on. :D S küsis: “Mis värvi me su toa värvime?” Ma vastasin õhinal: “Oh, ma tahaksin kõiki värve ja selliseid kirjusid täpikesi.” S ütles selle peale: “Ma olen alati mõelnud, et see tuba peaks olema lilla.” Seega, lilla “it is“. :D

Sedasi meil asjad käivad. Ta ütleb, et ma peaksin rahadega majandama. Ma ütlen, et laenude võtmine tuleks lõpetada ja arvelduskreediit nulli ja selle asemele koguda reservraha. Tarbida säästlikumalt jne… Ja tema: “Mina ei ole nagu vanaema ja sina. Mina ei ole nõus virelema. Laen on odav. Pealegi ma olen seda meelt, et tulusid tuleks suurendada… Üks ettevõte tuleks teha…” Seega…

Minu loogika on see, et ettevõtte alustamiseks peaks olema raha ja päris palju raha, sest vähemalt esimesed 3 kuud toodab see vaid kulusid… Aga… Ma ei jõua temaga vaielda. Ma ei oska talle asju seletada, pealegi see raha teema muudab mind väga emotsionaalseks ja võimukaks. :D Ma ei tea miks, ju on see minu kirg. Olen kirglik ja emotsionaalne sellest rääkides. :D

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | Kommenteeri

Jap-jup-jep

Ma ei viitsi neid pilte teha ja üles sättida. Vend küll ütles ja näitas, kuidas arvutiga ekraanipilti teha, aga see kõlas nii IT-lt mulle, et ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis mu blogi on muutunud kuidagi liiga aktiivseks. Ma mõtlen, et külastusi on liiga palju ja lehe vaatamisi ka.

Mõned arvud. Külastusi sellel kuul on olnud 130 (kuu alles algas). Lehe vaatamisi 1000 ringis (päris kindel ei ole, sest mu mälukene on natuke nadi). 5. mai on saanud viie enim külastusi saanud kuupäeva hulka. (Aitäh, hr Arrak).

Minu e-mailile tuleb kiri, kui keegi kommenteerib siin. Aga nüüd tuleb seda rämpskommentaari üle 100 ja vahel isegi 160-190 ühel päeval. (Annab ikka kustuda. Pluss e-mail on pungil täis.) Loodan, et see aktiivsus vaibub peagi, sest ma olen ikkagi igav inimene ja postitused on liiga pikad jne…

Aga kui need rämpskommentaarid ei lõppe, siis hakkan lahendust otsima. Äkki panen bloki oma e-mailis või muudan midagi… Noh vaatab veel.

Ma arvan, et enim satutakse minu blogile just selle kaalulangetamise pärast. “Kaalulangetamise projekt”. :D See on väga vana teema ja ma olen ise juba ära unustanud. Peaksin ise ka lugema, mida ma kokku kirjutanud olen, siis vast oskaksin ka kommenteerida. Aga varsti vast inimesed väsivad ja võtavad oma šokolaadi ja jäätise potsikud ette ning löövad kõigele käega. Siis minu blogi ka natuke rahuneb.

Võite arvata, mis teemal minu blogisse kõige rohkem satutud on…

Ma olen palju kirjutanud ja paljust kirjutanud… Mulle endale meeldis “anything”. Mulle tunudb, et just seda sisaldab mu blogi kõige rohkem, aga see polnud isegi mitte top 10-s. :D Ma ei tea, kas ta jäi rahule tulemusega, vist läks edasi. See “anything” ei olnud see sama “anything”, mis mul on pakkuda (st. ripub siin postitustena avalikult väljas)…

Igatahes… “Suudlemine ei meeldi”, esimene koht ja 81 korda. Vaesed inimesed. Heal juhul olen kirjutanud või maininud midagi sellist ühel korral (isegi ei mäleta, millega seoses), aga selle kohta minu logist suurt midagi ei leia. Usun, et enamus on pidanud pettuma, kui siia satuvad. Sry…

Ja teine koht on ka ok. “Minny blogi” ja “Minny blog”, need on küll erineva teema alla pandud, aga ma panen nad üheks, sest sisu on ju sama. (73 korda) Nad on otsinud konkreetselt mind ja selle üle olen ma uhke ja rahul. (Muidugi jah, mis eesmärgil. Äkki naeravad minu üle? Ei, ma selle peale ei mõtle. Olgem ikka positiivsed, mind on märgatud ja olen meelde jäänud, seega olen eriline. Keep going!!!). :)

Miskit veel? Ei vist. Vaikselt, vaikselt ikka edasi.

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Täna olen kurb ja hirmul

20170505_190536

Kurb olen selle pärast, et pettusin. Pettusin, sest lootused olid liiga suured. Ja need viimased olid, sest vanasti läks mul hästi…

Noh, RT-ga jäi kerge jutt, et täna saame kokku, aga ta tühistas selle. See oli nagunii selline võib-olla kohtumine, aga ma olin juba valmistunud ja… Aga nii juhtub, kui lootma hakkad.

Aga minu hirm… Ma ei saa öelda, et ma surma kardan. Ei karda ja kohati olen täitsa valmis minema. Kuid ma kardan, et inimesed minu ümber surevad. Ma ei hakka rääkima oma kohutavatest unenägudest. (Üle ühe öö saan magada normaalselt. Eile öösel magasin, seega täna öösel ei maga.)

Nt tööl Peter rabeleb meeletult ja mul on hirm, et tema süda ütleb ülesse. Siis ema magab ja on väsinud ja mul on hirm, et ta on surnud. Ma paaniliselt kontrollin, kas ta hingab veel. See on juba haiglane, kas pole…

FB-s nägin, et Andres Arrak on surnud. That’s why I can’t find his new text in the Internet. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andres-arrak-riigieelarvest-maksudest-ja-exceli-tabelist?id=71398423

Kui Lembitu Kuuse läks, siis käis mul mõte peast läbi, et surm tuleb mulle lähemale. Hakkab juba otsast võtma inimesi, kellel on roll või koht minu elus.

Nüüd… Läks vanaisa. Andres Arrak. Kes järgmine?

Ma pole ammu midagi Warren Buffett’ist kuulnud. Viimane info oli see, et ta on raskelt haige. Meditsiini toel elab veel. Aga see oli ammune uudis. Kas on juba läinud. Wiki ütleb, et veel elab.

Ma ei taha uskuda maagilistesse asjadesse ja karmasse ja värki. Noh, maagiline meeldib mulle siis, kui see võrdub imeline=muinasjutuline, sellisel juhul ma võiksin seda aktsepteerida oma elus… :P

Vanasti ma uskusin, et minuga ei juhtu/ei saa midagi juhtuda (halba). Kõlab imelikult, aga see ma ju olengi, mida ma enam varjan… Ma arvasin, et minu ümber on ingel või terve inglite meeskond, kes mind hoiab… Aga nüüd kui vanaisaga nii läks, siis mulle tundub, et mu inglid on mu maha jätnud.

Ma küll põletan küünalt peaaegu iga päev…

Ma mäletan hästi, kuidas ma vanaisale südamemassaaži tegin. Nagu filmides, üsna pea muutusin kunstlikuks mehhaaniliseks masinaks… 1-2-3-4… 1-2-3-4… Liiga kiiresti tegin, sain vanaema käest sõimata, aga ei pööranud sellele tähelepanu (teadsin, et ta on ka hirmul ja šokis), võtsin aeglasemaks ja püüdsin teha nii nagu kästakse.

Ootasin, seda hetke, kui vanaisa silmad avab või tal pulss lööma hakkab või midagi… OOtasin seda elumärki ja kujutasin ette, et olen perekonnas kangelane ja järgimne kord koosviibimisel istub vanaisa meie keskel ja siis räägitakse, et tänu minule on vanaisa seal… Ma olin nii kindel, et kõik läheb hästi…

Kuid… Ei läinud. Kuulsin: “Siin pole küll enam ühtegi elumärki.”

Ma ei suutnud uskuda. Kõik pidi ju hästi minema. Ma olin oma peas kirjutasnud stsenaariumi, et käik läheb hästi, seal polnud ju teist võimalust… Ei olnud…

Aga…

Varem ma vahel tegin meeletuid asju või selliseid riskantsemaid asju. Sest ma uskusin, et kõik läheb hästi. Kui mulle on määratud kõrgharidus saada, siis ma saan selle. Tuleb lihtsalt edasi liikuda ja mitte alla anda.

Aga nüüd… Vanaisaga ma ju läksin edasi, ei andnud alla, aga ta suri… Ma tundsin end nii lootusetuna. Pole vahet, mis ma teen või ei tee, ma ei kontrolli olukorda, ma ei saa midagi teha. Just… ma olin võimetu.

Varem…

Mul tuli see hull-hoog ja ma kirjutasin Larsile (see kõige esimene kiri) ja ta vastas. Ma kutsusin ta välja, jumala lampi, olin kindel, et ta keeldub, aga ta tuli ja me vestlesime natuke.

Töö sain ka nii, et lihtsalt läksin, olin järjepidev ja lõpuks tuli…

Taani keele õppimine – olen olnud järjepidev, natuke on paremaks läinud, kuid…

Varem ma ei mõelnud, et asi ka ebaõnnestuda… Või noh, ma arvasin, et lõpuks läheb kõik hästi.

Nüüd… Ma olen nagu päris elus… Mulle jõudis kohale, et ainuüksi pingutamisest ei piisa, et ainuüksi tahtejõust ei piisa… Ma võin ju olla igati tubli ja visa, aga sellegi poolest võib mu tulevik olla – elu üksinda, vanas lagunenud majas ja maetakse tundmatud inimesena. Olen vaid üks number, arv…

Võib-olla on lihtsalt üks masenduse periood. Vast ongi ja see läheb üle. Lihtsalt üks-kaks päeva on asjad kiiva kiskunud.

Praegu on küll tunne, et tahaks olla üksi, peita end ära. Kõik nagu kisub kiiva. Ükskõik, mida ma ka ei prooviks, see ei õnnestu. Miski ei õnnestu.

Kirjutan oma peas stsenaariumeid, aga mitte miski neist ei lähe nii nagu mina tahan. :(

Ma tahan taani keeles rääkimist harjutada. Otsin meeleheitlikult endale taanlasest tuttavat, aga ei leia… Võib-olla on viga selles “meeleheitlikult” kohas, aga… Olen rääkinud kodututega metsas. Tutvumisportaalist mõnega, aga ei edene need asjad. Taanlastel on jube kiire, neil pole aega, nad istuvad kodus ja vaatavad TV-d. :D Ja käivad perekonnal külas, hoiavad sugulaste lapsi ja koeri. :/

Ma ei räägi, et ülepäeviti kohtuks. Isegi mitte iga nädal, sest mul pole ka palju aega, aga kord kuus oleks mulle ok, kuid neile pole. Ma ei hakka rääkimagi, et ma vestleks 2-3 tundi, aga nemad annavad mulle vaid 30 min või üks tund.

Mul on veel üks vanem naisterahvas. Püüan teda tabada, äkki temal on aega, kuid tegu on väga vana inimesega. On oht, et ta sureb ja mina pean taas kaotusvaluga tegelema. Aga noh, ma julgen võtta küll natuke riske. Lihtsalt soov taani keel selgeks saada on nii kuradima suur.

***

Paegu on jah see langusperiood. Must auk. Püüan esialgu mitte sügavamale vajuda ja hiljem hakkan jälle välja ronima.

Praegu olen sellises pahas seisus/olukorras. Mustad mõtted ja must filosoofia… Ma ei tea… Kuidas öelda selle kohta, kui inimene hakkab sügavalt mõtlema oma elu üle järele ja otsib elamise põhjust või eesmärki või midagi sellist.

Miks ma eksisteerin? Kaua ma eksisteerin? Mis on minu eksisteerimise eesmärk? …

Kierkegaard’i mõtted… Kas ma peaks elama naudingu jaoks (peaksin taga ajama naudinguid)? Kas ma peaksin elama jumala jaoks (usklikuks hakkama)? Kas ma peaksin elama nagu teised (olema väikekodanlik, kitsarinnaline, ajama seda raha taga ja teiste heakskiitu)? Kas ma peaksin keskenduma oma kohustustele (nt oma kass ja perekond, nende vajadused esile tõstma)?

Ütleme nii, et emotsionaalsel tasandil ei lähe mul hästi. Aga ma püüan ikka naeratuse näole manada ja peita oma seisundit. Just nii nagu mu vanaisa tegi. (Jah, olen egoist nagu temagi, selles mõttes, et ma ei lase ka kedagi endale ligi ja hoian kõiki teadmatuses kui halvas seisus ma tegelikult olen. Pole neil vaja teada.)

PS Kuulsin, et vanaema mäluga on päris halvasti. Tema ema oli mitu aastat voodihaige ja lõpuks ei tundnud enam oma poegagi ära. Vanaemal vist läheb ka samas suunas. Noh, samas, kui ta ei mäleta ja ei saa aru, siis selle võrra on tal see minek kergem. Aga vaeseke peab kaua eksisteerima…

Nüüd vaikselt arutatakse tema eluüle. Oma koju ta jääda ei saa. Talvel kindlasti mitte. Tema kindel soov oli kindlasti koju jääda… Jah, ma pole enam laps, et liivakasti probleeme lahendada või arutada. Olen suureks kasvanud märkamatult)…

Näed siis… Ei lähe mul enam hästi… Aga üks kord peab paremini minema hakkama. Lihtsalt peab. Ma ei anna alla. Varemgi olnud rasketest olukordades.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tunne Tallinna

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/suur-pildilugu-70-tallinna-silda-kas-oled-neid-koiki-marganud?id=78051414

Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et elasin Tallinnas umbes 2 aastat ja liikusin ka seal omajagu. Tundsin isegi autoga liigeldes end koduselt. Arvasin, et peaaegu tunnen Tallinna. (Noh, see vanalinn, selle leian üles, aga ei orienteeru seal ja see Lasnamägi, kellele seda ikka vaja.)

Nüüd vaatan neid pilte ja mõtlen, et ma ei tea paljusid kohti. Võib-olla mõnes kohas olen olnud (kogemata), aga nüüd tundub täiesti võõras. :D

Nüüd võlub mind just Lasnamägi. See on natuke ohtlik, aga põnev. Mulle tunduvad huvitavad need kõrged korruselamud ja need sillad. Sealt mõnest korterist on võimalik ju merd näha. Luksus. Ma kujutan ette kui kullakarvaselt on need korterid sisustatud. Veel põnevam on mõelda, kes seal elab. Juuri, koos oma ema ja perekonnaga, mitu põlvkonda ühes toas. Või siis narkoparunid, loevad musta raha kanepihunniku kõrval. Võib-olla ka mõned prostituudid…

Nii, kui ma neid pilte Lasnamäest vaatan, kohe hakkab mõte liikuma. Tekib palju ideid. Kahjuks ei olnud mul võimalik seal uitada. Oli suur hirm ja ajanappus.

***

Teine puudujääk olid need tuntud kohad. Šnelli tiik park? Kadrioru park?(olen käinud, aga ei mäelta kõike); Löwenruh park? (mäletan bussipeatust); Smuuli-tee sild?; Merirahu sadama sild?; Pääsküla raba?

Tahtsin jõuda selleni, et ma ei tunne kohe üldse Tallinna. :D Vot nii.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Natuke sai tehtud kah

Täna oli juba üsna tegus päev. Hommikut alustasin jooksmisega (1 h). Siis vaatasin netis ringi. Alustasin märkmete tegemist sellest taanikeelsest raamatust, mida ma lugesin.

Koeraga käisin metsas, kaks ringi (u 1h). Pärast seda niitsin muru. Elus esimest korda. Üsna ok oli, tulemus oli ka ok. Arvasin, et see on kergem, aga nüüd ma mõistan, miks poisid/mehed seda vingudes teevad. Noh, vinguvad ja lükkavad seda tegevust edasi (st homsesse) jne…

Pärast seda värvisin oma toa teise poole seina ära. Esimest korda seina värvimine rulliga. (S värvis esimese poole.) (Maja seina värsisin pintsliga.) Nüüd vaatan, et u 5 kohta vajaksid üle tegemist. Võib-olla homme vaatan/teen.

Nüüd oleks vaja veel natuke kirjutamise tööd teha ja äkki jõuaks veel õhtul ka koeraga välja. Siis oleks ülimega päev.

Vanaemale ei helistanud. Äkki siis homme.

Homme vist kohtun R.T-ga, jutt nagu jäi nii. Äkki peaks üle kirjutama?

***

Püüan edasi asjatada.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ei midagi

Kui ma olen Sinu (umbisikuline, konkreetne isik puudub) kommentaari ära kustutanud, siis mitte selle pärast, et ma olen bitch, vaid mulle tuleb natuke üle 100 spämm-kommentaari päevas ja suures kustutamise hoos võivad ka päris kommentaarid kustutatud saada.

***

Täna käisin jooksmas (1h ja 1 min), aeg juba natuke parem. Vorm hakkab tagasi tulema, vist.

***

Mul oli nagu midagi öelda, aga läks meelest ära.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jama

Sa küsid minult, kas kõik on ok. Ei ole. Kõik on väga halvasti, kuid sa ju ei viitsi mind kuulata. Sul pole aega ja sul on omal muresid piisavalt.

Seega ma oletan, et see on vaid viisakus küsimus ja ma vastan, et võib-olla on ok või ei ran seda täielikult.

***

Mul hakkab nüüd vaikselt kohale jõudma need sündmuse, kui mu vanaisa suri. Ma ei saa öösiti magada. Ärkan 2-3 korda ülesse. Mul on suur hirm, olen uuesti samas olukorras või vahel on üksnes hirm.

Kuna öösiti magada ei saa, siis olen terve päev väsinud. Koguaeg vaid magaks. Närviline olen ka. Minu mälu on olematu. Täna läksin pausile, see oli 20 minutit, ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud, kuhu ma oma kilepõlle olin pannud. Ja ei tulnudki meelde. Vaatasin, et seal ei rippunud, kuhu ma selle tavaliselt olen pannud, seega oletasin, et viskasin ära ja võtsin uue.

Aga selline mäluauk ja nii lühikese ajaga. Tööl ma ka ei suuda meelde jätta, kuhu ma minema pean. Kui minu nõdrameelsus töötegemist segama hakkab, siis tuleb mul hakata lahkama oma läbielamisi. Kui ikka ei saa, siis tuleb võtta puhkus, et end ravida.

***

Ma vaatasin ka psühholoogide nimekirja. Leidsin paar komput tohtrit, aga nad on Kopenhaagenis ja maksavad väga palju. Kujutate ette, üks tund 1000 DDK.Valet ametit olen õppinud. Lihtsalt kuulad mingit sassis pihvi ja noogutad kaasa ja kui vaikus tekib, siis küsid: “Aga mis tundeid see sinus tekitas/tekitab?” :D Kui raske see ikka saab olla. (Sarkasm)

Igatahes, mõte oli ulme-hea. Ilus tohter, taanikeelne vestlus  (keele praktika) ja äkki saab pööningul ka midagi korda või natuke rohkem korda… Kuid jääb ära.

Mingile eidele ma kõrva uluma küll ei lähe. (Ma ei usalda emaseid.)  :D Püüan omal jõul hakkama saada.

***

Aga kuidas siis minuga on… Kui tekib vaikus, siis mõtlen taas sellele hetkele, kui ma vanaisa leidsin. Kuidas ta lamas, kuidas ta silmad olid… See kavatu nägu. Püüan meenutada, mis juhtus enne, kui ma tema juurest lahkusin. Äkki see “Ah” oli abipalumine, mitte “ahah” (sain aru, mine)…

Mõtlen, et äkki oleksin ma pidanud tegema midagi teisiti. Äkki oleks… Äkki oleks… Kui arst oleks andnud talle elektrit, äkki oleks süda tööle hakanud…

See on nii kohutav… Siis mõtlen, et… Miks ma ise seda ratast alt ei võtnud. Miks ma ei öelnud vanaemale, et jätku vanaisa rahule, et ma alguses vaatan ise asjad üle ja kui abi vajan, siis ise kutsun teda… Ma ütlen, see on kohutav. Pisar tuleb silma. Ja siis viin ma mõtted mujale.

***

Vahel mõtlen, et vanaema on nüüd täitsa üksi seal. Mõtlen, kuidas ta mööda tube ringi käib ja nutab. Siis kujutan ette, et ta istub köögi laua taga ja ootab, kuna vanaisa püllult tuleb. Järsku talle meenud, et vanaisa ei tulegi.

Vahel mõtlen, kuidas ta istub vanaisa haual ja nutab ning küsib oma küsimust: “Miks sa pidid minema? Miks nüüd? Miks sa ometi ei võinud paar aastat kauem elada?”… See on tohutu kurbus, seda on nii palju minu sees, et tahaks selle paberile panna. Pildina. Aga minu käed on roostes ja ma ei saaks rahuldavalt sellega hakkama. (Võib-olla ükskord võtan kätte ja teen ära.)

***

Ma ei kujuta ette, kuidas ma lähen maale ja vanaisat pole seal. Kuidas saab see olla võimalik? Ma lähen ja seal polegi autot? Polegi kedagi mind ootamas?

Vanaemale on raske helistada. Võtsin hoogu oma mitukümmend minutit. Ma teadsin, et ta nutab. Teadsin, et see on raske kõne. Täna sain sellega hakkama.

Ta ei taha rääkida, ma saan temast aru. Ta tahab, et ma sinna läheksin… Ta räägib, et ei taha elada, ta räägib, et tal on ka väga halb, et mingi aeg oli ikka üli-halb.

Jah, ma tean, et vanaema läheb ka varsti. Ma tean seda. See on raske meile… Minu isa ja onu hakkavad selle kinnisvaraga protsessima… Kuid vanaemale oleks see kerge, rahu.

Ta on vaadanud juba endale koha ära. Juba sätib ja korraldab oma hauaplatsi… Kuidagi imalik on mõelda, et vanaisa ise tassis kaks kärutäit liiva oma hauaplatsile (paar aastat varem). Ma olin ka seal. Vanaemal aitasin haudu korrastada ja tema siis tegi oma platsi.

Mina veel naljatasin ja küsisin, kes kuhu maetud tahab saada. Toona teadsin, et see juhtub, aga ei osanud oodatagi, et nii äkisti ja võrdlemisi ruttu… Vanaema ja vanaisa hakkasid natuke vaidlema, et kes siis kõnnitee servale lähemale peab minema. Siis jäi jutt nii, et see, kes viimasena sureb. Vanaema oli raudpolt-kindel, et tema sureb esimesena…

Nüüd mõtlen, et tegelikult otsustab ju hoopis see, kes viimasena sureb. Ehk siis… Vanaisa ruttas selle suremisega, aga vanaema oli see, kes ütles, kuhu maetakse…

Kuid platsi saab suurendada, seega ei pea kumbki teeserva minema. Vanaema vana-tädi (hoidjatädi) on kõige lähemal teeservale.

***

Minu vanaisaga oli nii, et tema ei kurtnud. Tal avastati maovähk ja see ka üsna hilja, seega tal eemaltati magu ja väga palju ka söögitoru. Ta lihtsalt keeldus arstile minemast. Läks siis, kui asi oli juba väga hull.

Ükskord töötas, keevitas ja säde lendas riiete vahele. Ta läks põlema. Sai suuri põletushaavu. Isa käskil tal arstile minna, aga tema ei tahtnud. Isa viis ta sinna. Siis pidi vanaisa mitu päeva haiglas olema ja tema puusalt võeti nahka, et põletust lappida.

Seega… Tollel päeval, kui ta suri, ta ütles, et on väsinud. Nagu ta istus, siis ta ka magas. Aga kui ärkas, siis jälle tegutses, nagu ei midagi. Päev varem ta ütles, et tal on iiveldustunne ja eriti isu pole. Natuke sõi, aga mitte palju…

Kuni viimase hetkeni ta ei kurtnud. Vanaema käis tal järel ja ütles, miks sa seda ei tee ja miks sa seda ei tee… Vanaisa küttis hommikul ahjud, seega vanaema ärkas alati soojas toas. Kassid olid toidetud, linnud, söök oli laual.

Jah… Nüüd teeb seda kõike vanaema ise…

Aga vot milline mees oli minu vanaisa! Kuni viimase hetkeni sedais ta oma naise esikohale (ja lapsed ja lapselapsed). Kuni viimase hetkeni hoolitses oma naise eest. Pesi ta selga, hoidis toad soojad, pani rohu silma, sõidutas teda… Kui see polnud armastus, siis mis see oli?

Vanaisal oli sillainseneri haridus (TIP-st). See on võrdsustatud migistrikraadiga. Jah.. ta oli tark ja haritud mees. Töötanud kaevanduses… Kuid tema läks oma naise lapsepõlvekoju, hakkas põldu harima ja puid istutama. Elas vaikselt (teistele).

Ega me temast palju ei teadnuki. Ma võiksin vanaemast rääkida pikki lugusid, aga vanaisa ei vait. Tema oli lühikesejutu mees… Ta oli Saksamaal (koonduslaagris või kusagil)… Sündis Venemaal ja ema tuli üle piidi Eestisse. Oma isaga ta vist ei kohtunudki, sest too võeti sõtta, kust tagasi enam ei tulnud…

Nii põnev ja sündmuste rohke elu, kuid lõpetas stabiilselt ja vaikselt, kusagil kaugel Eestimaa serval. Oleks siis ta joonud. Noh, nagu tavaliselt vanad mehed teevad, joovad end täis ja siis räägivad, et kuidas nemad ikka elasid ja kui raske neil oli ja kust põrgust nad on läbi käinud… Aga minu vanaisa… Kui keegi küsis, et kuidas seal Saksamaal oli või kuidas Siberis oli, siis ta ütles: “Ah, mis seal ikka…” Me kuulsime seda palju… “Ah, mis seal ikka… (rääkida)”. Ja kõik…

Nüüd enam seda müstiliset kannatlikku meest pole…

Seega… vanaisa on minu mehe-ideeli lati üli kõrgele tõstnud. Selle alt juba läbi ei lähe… :D

Elas ta (81-aastaseks). Kunagi ma vist kirjutasin ka, et autos ta arutas vanaemaga, et enam vist sellist huvitavat aastanumbrit ei näe.. Toona sai ta 77 ja rääkis, et vist 88-t ei näe. Vanaema pani vahele: “Õige mul tahtma hakanud. Muidugi me ei näe seda.”… Ja nüüd… Jah… Vanaisa selleni ei jõudnud. Eks ta tajus seda vast varem. Kuigi toona oli ta veel eriti kõbus.

Vanaema on mul 84. Neli aastat veel, siis saaks ta selle müstilise arvu kätte. Aga kas ta peab nii kaua vastu… Eks seda näis… Esimene aasta ilma abikaasata on raskeim. Teised on ka rasked, aga see esimene.

Eks me kõik elame üks päev korrada ja hoiame vanaema silma peal.

***

Kõik läheb nii nagu minema peab. Vahel on väga raske ja ei suuda kohe kuidagi mõsita, et  miks just nii pidi minema. Milleks seda jama vaja oli… Kuid selle jama vajalikkus selgub kunagi tulevikus. Kõik omal ajal, küll kõik tuleb.

***

Ma püüan ikka oma eluga edasi minna. Raske on. Võtlen siin väsimusega ja oma kohutavate tunnetega. Sünnin end liikuma ja vähemalt minimaalsest päevasest rutiinist kinni hoidma ja eesmärkidest ka. Jah… Ei nõua endalt liiga palju, aga natuke ikka utsitan end  ka…

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Rahajuttu ka natuke

Siin Taanis ei tasu väga rabeleda, ma viitan sellele, et ei tasu väga suuri summasid teenida (astmeline tulumaks – edukamaid, tublimaid karistatakse suurema maksumääraga).

Mind on nimetatud lolliks, et kolisin Taani ja töötan tootmises (lihttööline) jne… Aga…

Eelmisel aastal töötasin ma pool aastat. Sain siinsetes oludes miinimumpalka (alguses maksin natuke kõrgemat tulumaksu ka)… Siin saab tulumaksudeklaratsiooniga sõidukulude kompensatsiooni. Mul on tööle 60 km üks ots… Ühesõnaga… Ma sain tulumaksu tagasi 24000 DKK, s.o 3200 EUR.

Mu ema on töötanud mitmel kohal ja rabelenud mitmel rindel, tema sai tagasi 3000 DKK, s.o 400 EUR.

Minu arvestuste kohaselt on minu palk siin ca 1400 EUR kuus. Siin elades ei maksa ma elamise eest, süüa ei pea tegema, alati on võtta inimene, kes kassil silma peal hoiab, seega on mul vabadus kiiresti reageerida, kui mõni huvitav pakkumine tuleb jne…

Kas ma olen loll? Kas siia kolimine oli rumal, ka majanduslikult rumal otsus?

Aga mida ma ikka jauran. Kes tahab mind alandada ja mulle halvasti öelda, see leiab ka põhjuse. Aga ma ise arvan küll, et lahtise peaga ja mõtlevad ja mõtlemisvõimelised inimesed saavad aru, et see oli igati suurepärane otsus (siia kolida).

Jah, mul on veel pikk tee ees, aga siin on mul oluliselt rohkem võimalusi kui Eestis. Mul on lootus saada oma isiklik elu. Mul on lootus saada finantsiliselt iseseisvaks jne… Eestis mul seda polnud.

Aga see selleks.

***

Püüan end tegevuses hoida. Otsin kedagi… Ma ei tea keda. Olen ikka üsna sassis.

Mulle valmistab muret mu olematu mälu ja keskndusmisraskus. Ma loodan, et see on ajutine ja läheb üle. Olen ju natuke väsinud ja need viimaseaja kohutavad läbielamised on jätnud oma jälje ja see on ju normaalne. Eksju?

Tohutult palju energiat ja tahtejõudu kulutan, et end tegevuses hoida. Kipun lihtsalt istuma jääma ja seina vaatama jääma. Jäin toolil magama ja ärkasin ülesse, sest hakkasin tõmblema. Ise arvan, et äkki pea vajus ära ja see raputas kogu keha…

Ma ei tunne, et oleksin haige. Lihtsalt vaimselt natuke liimist lahti.

Mõtlesin ka, et psühholoog oleks üsna hea valik. Noh, kui see oleks tasuta ja selleks oleks ilus noormees… Mmmm. ;) Noh, saaksin taani keelt harjutada ja äkki saaksin oma pööningul asjad natuke korda, et rahulikum uni oleks.

***

Varsti on moodultest tulemas ja poole aasta pärast eksam. Kardan. Pole aega. Kõige hirmutavam tundub suuline osa. Otsin paaniliselt vestluskaaslast, aga mida pole, see on vestluskaaslane. Ei tea, kas olen pidalitõbine või mis. Omast arust olen ju üsna kena tüdruk, vabandust, naine… Noh, kannatab vestelda küll. Või siis mitte?

Varem juhtusid asjad minu elus ootamatult ja õigel ajal, aga nüüd… Jah… Nüüd arvan, et enam ei juhtu. Olen oma õnne kaotanud, kui nii võib öelda.

Jah, vahel on olevikus nii paha olla, et vägisi tahaks oma tulevikku piiluda. :D Aga minu käsutuses on vaid minevik. :D

Mul on ju raskeid aegu varemgi olnud ja siis olen tundnud end sama lootusetuna nagu praegu, aga… St lootusestus olukorras nagu praegu…

Jah… kõik saab korda, küll läheb paremaks. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Oluline on mitte alla anda.

Küll ma selle vestluskaaslase leian. Küll asi paraneb. Üks päev korraga. Küll tuleb. Kõik tuleb omal ajal.

Kuulan oma laulukest. Olen sellele ikka väga pikaks ajaks pidama jäänud. See annab nagu jõudu.

***

PS käisin eile jooksmas (1h 4 min) ja täna (1h 2 min). Kaks nädalavahetust jäi vahele. Eile kirjutasin ka oma raamatut, täna tuleks ka kirjutada, siis oleksin ma selle eesmärgiga joonel. Aga pea on nii tühi ja ei taha enam kirjutada.

Parema meelega loeksin midagi või joonistaksin. Või teeksin midagi füüsilist või vestleksin kellegagi, kellega on ühiseid teemasid…

Noh, vaatab, mis saab…

Homme saab jälle tööle minna ja sedasi algabki mu tavaline elu.

***

Rohkem nagu polegi midagi öelda. Oli tore jälle kohtuda. Varsti jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Päike väljas jah?

Päike väljas ja mõtted kisuvad ranna poole, kuid vorm pole päris see, millega enesekindlalt rannaliiva kaunistada…

Alates eilsest on mu “Kaaluprojekt” väga palju tähelepanu saanud ja see on spämmi täis. Ma ei tea mida sealt leitakse. Kas see midagi rahuldab? Motiveerib, demotiveerib?

Ma ise tahaks, et lugeja jõuaks lõpuks välja selleni, et kaalunumber pole oluline ja pigem peaks vaeva nägema, et toidukorrad oleksid regulaarsed (tervislikus koguses) ja otseloomulikult tuleks püüda endale meeldida (iga päev, isegi natuke matsakamana või kondisena).

***

Kuna teema on taas aktiivne… siis ma ka natuke kirjutan.

Kaal on mul püsinud 56-58 kg peal. Nüüd olin Eestis ja olid rasked ajad, siis unustasin mõnel päeval söömise. Nüüd ma kaalun 56,2 kg.

Kunagi ma alustasin enese näljutamist 56 või 58 kg peal. Arvasin, et olen vaal.

Nüüd keskendun ma enese harimisele ja vaimsele arendamisele… Eesmärk on süüa, kui kõht on tühi ja nii palju, et see täis saaks. Kui tahan magusat süüa, siis võtan. Ei ole süümekaid, ei jookse end kohe kaaluma…

Jooksen nädalavahetustel. Ei pea arvestust palju kaloreid kulutan, ei tõsta tempot ega midagi. Seda on mul vaja, et olla iseendaga ja mõtted korda saada. Kuulan muusikat ja kulgen oma läbitallutud rajal. See on midagi, mida ma vaimselt vajan, kuid kogemata mõjutab see ka mu keha.

Tahtsin jõuda selleni, et ma ei tee ekstratrenni, ma ei pea dieete. Keskendun iseenda mõistmisele ja kõik väline on tagaplaanil.

Täna kaalusin 56,2 kg. Selle arvuga olen leppinud, ei pööra sellele enam tähelepanu. Ma tunnen end vormikana (ei paksuna ega peenikesena, täitsa ok). Ma mõtlen, et kuidas ma tajun oma keha. Ma tajun, et see on vormikas, aga ok. (Päris bikiinides tibide vahele ei roniks, aga teksades tunneksin end enesekindlalt).

Nii… Kaaluhoolikutele… Kaal: 56,2 kg; Pikkus: 162 cm, vanus: 30 ja pool, sugu: naine.

Tajun end vormikana (mitte paks ja mitte peenike).

Ema tegi minust pilti, see oli mõned kuud tagasi. Kaal oli umbes sama. Tundsin end umbes sama moodi. (Paljud ütlesid, et ma olen liiga peenike. Ma ei mõistnud neid. Naljatasin, et sooviksin nende silmi, sooviksin end näha samamoodi, sama nurga alt nagu nemad.)…

Jah… need pildid.

17917834_653866021490465_3111654086853077683_o 18056164_653866158157118_9072025154967015352_o

See pilt, mis on tagant tehtud. Minu tagumine pool. Ma ehmatasin ise ka ära. Tõesti on liiga peenike. Selline ma ei taha ka olla. Seal pole ju mitte mingit jõuraasugi, lihast. :D Ju siis teised näevad mind nii.

See on uskumatu, et 56 kg juures ma nii kondine välja näen. Ja see on veel uskumatum, et ma näen end +10 kg vormikamana.

Seega visake see kaal minema ja keskenduge enesetundele, tervisele. (Tegelikult oli see võimendatult kirjutatud. Ma keeran ikka ülevindi, see olen ju mina.)

Tahtsin meelde tuletada, et kaalunumber ei ütle midagi. Vahel võib ju ka sellele pilgu peale visata, huvipärast… Aga kindlasti mitte eesmärgiks seada.

Ma end mõõtnud pole, seega ma ei oska öelda, mis on mu rinnaümbermõõt või muud…

Selline kevadine kaaluteema.

Ma mõtlen oma musti mõtteid edasi nüüd. Leina aeg on…

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt | 1 kommentaar

Ma ei tea

Jah. Ma ei tea, kohe mitte midagi ei tea.

Püüan oma kiired ja sündmuste rohked nädalad kokku võtta.

  1. Isa juubel. 55 sai. Soomes, minu kõik vennad koos kaaslastega. Palju nalja. Mega väsinud suhtlemisest. Isa elukaaslane ja tema tütar, mulle nad ei meeldi. Meil ei klapi kuidagi.
  2. Isa elukaaslane rääkis oma äri-ideest. Ta ütles, et teeb ettevõtte. Minu kulm kerkis, olin positiivselt üllatunud. Siis ütles, et hakkab lotot tegema. Ma mõtlesin, et on ikka nutikas naine. Ja siis… Siis rääkis ta sellest süsteemist, õhinaga… See kõlas nagu püramiidiskeem. Minu ihukarvad tõusid ja mul oli raske naeratust näole manada. Ma pomisesin vaid noka-otsast midagi. Külm higi tuli ihule ja lootsin, et ta ei palu mul sellest eksperimendist osa võtta. (Ei palunud, veel.) Kuidas ma küll viisakalt keelduksin. Ei tahaks ju teise õnne ka ära rikkuda.
  3. Vanavanemate juures. Käisime Tartus, ERM. Oli ok, aga ei olnud seda woww-efekti. Venna juurest käisime läbi.
  4. Vanaisa suri. Koos toimetasime garaažis, 5-10 minutit olin eemal. Tagasi tulles oli vanaisa põrandal maas pikali, polnud pulssi ega midagi.
  5. Matuste korraldamine… Matsin end tegevustesse. Nädala pärast olin ülikurnatud.
  6. Senimaani pole mulle kohale jõudnud, et vanaisat enam pole. Kohe üldsegi mitte pole. Ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtus päriselt.
  7. Matuse korraldamise vahepeal käisin ka Tartus klassikokkutulekul. Meid oli seal 13 (klassis oli meid vist 17), seega enamus olid kohal. Täitsa vahva oli. Tahtsin panna end proovile, et kas ma olen muutunud. Noh, ega eriti polnud, ikka istusin vakselt nurgas. Aga siiski natuke vestlesin. Seega õige pisike edusamm oli… Kell 3:00 öösel läksin koju (st venna juurde). See tähendab, et üli tore oli… Oleksin isegi kauemaks jäänud, aga enamus läks koju, seega läksin ma ka.
  8. Lennureis, Soome ja laevaga Eestisse. Sain hakkama. Tunnen end juba nagu kodus (Riia ja Tallinna lennujaamas). :D Aga nii pea uuesti ei taha minna. Tervisele hakkab see lendamine. Ei ole minus seda reisimise nautimist.

Nüüd käin jälle tööl.

Ma ei ole päris kindel, võib-olla kujutan ette. Aga pole oluline. Lugeda on ju põnev… Inge vist vihkab mind. Ta sätib end alati minu juurde tööle ja siis vingub mu kallal ja teeb mu tööd maha. Hea on see, et teised on juba tema vingumisest ja minu narrimise kuulamisest väsinud… Nt eile pidin ma masinasse panema kõige väiksema mõõduga kalu (lestakala), paned sa kuidas paned, aga ikka jääb luu külge ja need fileed takerduvad masinasse.

Inga virises mu kallal ja rääkis, et ma ei oska kohe üldse selle masinaga töötada. Lilly ütles talle, et kala on väike ja ma töötan väga hästi arvestades neid tingimusi. Inge ikka virises edasi ja siis Lilly saatis ta masina peale. Ega ta kaua ei saanudki töötada, kui Britta masinat puhastama pidi ja pärast seisiski Britta masina vales kõik see aeg, mil Inge masina peal oli. Pärast seda oli Inge mokk-töllakil ja ei kuulnud ma enam terve ülejäänud päev midagi halba enda suunas (tema suust).

Võiks arvata, et ma olen kurb sellisest ülekohtust. Aga ei. Pärast eelmise nädala sündmusi on mul sügavalt üks-kõik. Pealegi ma ei pea enam midagi tõestama. Mõned üksikud otsivad veel minus vigu, aga teised juba usaldavad mind ja on minuga leppinud ning harjunud.

Täna veel kordasin, et kui minust räägitakse minu selja taga, siis olen ma neidt ees. Kui nad mind sedasi maha teevad ja vigu otsivad jne… siis järelikult nad kardavad, et olen neist parem. Kui ma ikka nii mõttetu oleksin, siis nad ei vaevuks ju minu nime suhu võtma. Aga nad investeerivad nii palju aega ja närve sellesse, et mulle koht kätte näidata ja minu kallal vinguda jne… Edu neile ja kindlat meelt mulle. Raskused on selleks, et neid ületada ja see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Küll minust saab ükskord üks tugev naine… :D

Egas midagi. Vaikselt ikka edasi.

Ei ole veel leidnud head taani keele harjutamise kohta, inimest. Aga ma ei jäta jonni, otsin edasi. Varsti on moodultest ja suuline osa. Seega läheb kiireks, aga küll ma midagi välja mõtlen.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

***

Starmani kohta on paar halba sõna, aga ma ootan veel sellega. Ma ei ole nendega veel lõpetanud. Aga ma neile veel näitan, varastavad sente pensionäri tagant ja leinavate inimeste vastu austust pole.

***

Kas veel midagi? Tänaseks vast aitab.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Eestis käik kui õudusunenägu

Täna just saabusin Taani koju. Kooli ei läinud.

Oma Eesti-tuuri alustasin isa juubeli sünnipäevaga (ta sai 55). Vennad olid oma kaaslastega kohal. Kõik oli talutav. Mulle natuke raske, aga kord 15-20 aasta jooksul suudan küll üle elada.

Edasi läksin vanaema juurde. Kõik nagu sujus. Pühapäeval (9.04.2017) maandusin ma sinna. Esmaspäeval jalutasin vanaemaga külas. Täitsa tavaline. Kuulasin teda ja oli tore koos temaga olla.

Teisipäeval käisin vanavanematega ERM-s, Tartus ja vennal külas. Kõik oli tavaline. Ma olin autoroolis, vanaema oli kaardilugejaks ja vanaisa oli tagaistmel. Vist magas. Ta oli viimasel ajal väsinud. Magas päeval ka ja ütles, et seest keerab, et süüa ei taha. Väheke sõi…

Teisipäeva õhtul (11.04.2017) hakkasin ma autol rehvi maha võtma, sest esimene pidur oli natuke peal. Tartust tulles mulle tundus, et midagi on valesti ja siis katsusin, et vasakpoolne esimene velg on kuum. Päris punane polnud, aga oli kuum. Kolmapäeval soovis vanaema Tallinna sõita ja ma arvasin, et sellise autoga on selline sõit natuke ohtlik.

Noh, hakkasin rehvi maha võtma. Mingi aeg tuli vanaisa… Ma tahtsin ise, aga ma ei julgenud teda ära ajada. Ma püüdsin igal võimalusel ise end sinna ratta juurde sättida… Aga ta ei lasknud ja mul oli mingi tobe austus tema vastu, ma ei suutnud teda minema ajada…

Igatahes… vanaisa võttis rehvi alt ära. Siis ma ütlesin talle, et nüüd küsime mu isa käest, mis edasi. Tema tegi seal ratta juures midagi. Ma ütlesin, et lähen tuppa ja helistan isale… Läksin tuppa… Olin seal 5-10 minutit… ja kui tagasi tulin…

Vanaisa oli olnud põlvili auto ratta juures ja siis sellili vajunud. Kajusin: “Vanaisa”. Ta ei reageerinud. Katsusin pulssi. Seda polnud, ei randmel ega kaelal. Keha oli veel soe. Tõmbasin ta  garaaži põrandale. Püüdsin tea kunstlikkuhingamist, aga olin nii šokis, et… Sain aru, et sellises seisus ma seda kindlasti õigesti ei tee. Kutsusin vanaemat, jooksin tuppa. Vist 2 minutit. Helistasin 112. Andsin aadressi ja juhendamise järgi tegin südamemassaaži kuni kiirabi jõudis… Nad võtsid üle. Vaatasid teda… Ja siis…

Kuulsin: “Siin ei ole mitte ühtegi elumärki enam.” Kiirabiarst pöördus minu ja vanaema poole ning ütles. “Ta on surnud.” Aeg jäi seisma. Ma kallistasin vanaemat. Ta nuttis ja küsis minult, et mis nüüd saab. Miks see nii juhtus? “Kuidas ma küll nüüd üksi hakkama saan?”

Vanaema on 84-aastane. Vanaisa oli 81. Vanaema on vana, ta võtab rohtusid. Ta unustab palju. Samas ta keeldub oma kodust ära kolimast…

Terve see nädal ma olin nagu elav-surnu. Korraldasin matuseid. Lohutasin vanaema. Istusin tema voodi kõrval ja püüdsin ta mõtted mujale viia. Rääkisime raamatutest ja tema lapsepõlvest. Magada sain vaid mõned tunnid.

Mina kirjutasin ka matusekõne… Kõige selle vahepeal käisin ka klassikokkutulekul. Ei ulgunud seal. Ei maininud poole sõnagagi oma läbielamisi…

***

Pidin vanaisa keale surnuauto järgi kutsuma….

***

Teate, see oli õudne. Nüüd ma ei teagi, kumb kohutavam oli, kas lahkuminek või see.

***

Mul pole olnud hetkegi, et kõige selle üle järele mõelda. Ma olen plokeerinud mõtteid sellest päevast, ööst… Samas ma tean, et see kõik tuleb mu pähe ja ma kardan seda.

Mina olin viimane, kes vanaisa häält kuulis, kes temaga rääkis, kes tema veel sooja keha puudutas. Mina leidsin ta, mina jätsin ta mõneks minutiks üksi…

Ma korrutan endale, et see polnud minu süü. Ma tegin endast kõik, mis teha sai… Ma ei saa ajas tagasi minna.

Minu vanaisa ei kurtnud kunagi. Kui pakkusin abi, siis ta ei võtnud seda vastu. Ma olin ja jäingi tema jaoks väikseks abituks tüdrukuks, aga ma olin vahepeal juba suureks naiseks sirgunud ja tugevaks ka…

***

  1. Vanaisa on surnud.
  2. Vanaema jääb üksi. Suvel ta veel saab hakkama, aga talvel kindlasti mitte.
  3. Mina… Mida mina tegema peaks? Kas elada oma elu või teiste elu?
  4. Lahkusin Eestist. Raske oli, aga minust poleks olnud seal enam kasu. Ma olin emotsionaalselt tühi. Olin närviline… Ma ei suutnud enam kogu seda jama enda kanda võtta.

Ma nii tahaks, et see kõik oleks olnud vaid halb unenägu. Ma tahan oma vanaisa tagasi. Vanaema tuli öösel minu voodi juurde ja ütles, et tema ei taha enam elada…

Ma pole sellest kellegagi rääkinud. Ma pole rääkinud enda tunnetest ega läbielamistest. Vennad küsisid minult, ma ütlesin, et ei taha sellest rääkida. Hoian end töös, siis saan hakkama. Ema vist ka küsis, aga rokem pole keegi küsinud. Miks nad peaksidki?

***

Jah… nüüd ma siis kannatan oma raske koorma all ja ei oska end kuhugipoole tühjendada. Mul pole kedagi, kellega rääkida enda läbielamistest. Olen olnud nagu svamm ja teisi lohutanud. Ise pole saanud midagi…

Vanaema küsib koguaeg: “Ega ta (vanaisa) ju ei pingutanud ega ju?” Sell hetkel, kui ta pikali vajus, ei pingutanud. Aga ratta maha võtmine on raske. Varem oli see kerge, aga viimasel ajal väsis ta ju ruttu. Tema vanuses… võib-olla pingutas… Ja edasi läheb mõte sellele, et äkki ta suri minu pärast. Äkki ma oleksin pidanud teda takistama… Äkki ma oleksin pidanud ta minema ajama… Äkki…

***

Tean, et leinamisel ja lakuminemisel on mitu faasi… nt enda süüdistamine, teiste süüdistamine, viha, kurbus, kadunu süüdistamine jne… ja kõige lõpuks saadakse rahu… Mul tuleb veel palju kibedaid pisaraid valada.

***

Ok. Vanaisa saab (vast) neljapäeval mulla alla. Ärasaatmine oli krematoorimumis, aga tuha kättesaamisega läheb aega. Mu isa võttsi juhtimise üle, õigemini tema elukaaslane… Vanaisa nägu oli rahulik ja rahulolev (seal kirstus). Mulle tundus, et see oli talle kergenduseks, et teda vaevas miski elu-ajal (aga ta ei rääkinud kellelegi). Nüüd sai ta piinast lahti. Ma võiksin sellega isegi leppida.

Aga vanaema. Mis saab mu vanaemast…

***

Ma tean, et segane…

Ma kardan, et ma pean sama põrgu uuesti läbi tegema. Ja pärast vanaema veel minu isa ja ema… Miks? Miks ei võiks iga põlvkond seda koormat kanda? Miks mina pean seda nii palju kordi läbi tegema? Sest ma olen tubli? Sest ma olen tugev? Sest ma saan hakkama?

Jah, näiliselt on ju kõik ok… Aga mis minu sees toimub…

***

Täna sõitsin lennujaamast koju ja kuulasin raadiot. Muusikat. Minusse tuli elu. Äkitselt soovisin ma tantsida. Minna diskole, end segi juua, naerda, tantsida, laulda… Elada…

***

Ajan segast. Ma tean. Andke andeks. Leinaaeg… Sellist läbielamist ei soovi ma kellelegi.

Ühelt poolt saan ma aru, et see matusekorraldamine ja kõik, oli minu kohus, aga teisalt arvan, et seda oli mulle (ühele) inimesele liiga palju.

Minu onu (ehk vanaisa teine laps) piirdus vaid urni valimisega, helistas kahele sugulasele ja vedas end ärasaatmisele kohale (ilma lilledeta). Vanaemat vaatamas ei käinud.

Mina käisin vanaemaga perearsti juures tõendit saamas, küsisin talle rahusteid, et ta magada saaks. Vallavalitsuses käisin, aitasin tal avaldust kirjutada, et matusetoetust saada. Krematooriumisse panin aja kirja, vaatasin eelnevalt teenused üle, et nende vahel õige valik teha… Vanaisa pangaarve tuli enne tühjaks teha, sest pärimisega ei jääks 190 eurost just palju alles… Lepingud tuli ümber teha, üle vaadata… Tahtsin autot ümber registreerida, aga see ei õnnestunud. Olin vin-koodi valesti kirjutanud ja numbrimärgi ka. Ja siis jäin vahele (vanaisa allkirja võltsimisega). Ametlikuks asja ei aetud, aga paha tunne on ikka sees… Tahtsin aidata, aga… Nagu ikka, enda arvelt…

Ma unustasin seal ise-enda. Ma elasin vaid teiste jaoks… Nii ei saa ju…

***

Ei… nüüd koeraga välja ja magama. Homme varakult tööle. Vanasse rütmi tagasi.

Las kõik laagerdub. Äkki ujub mõni hea lahendus ise välja. Vahel ikka juhtub nii…

***

Puhka rahus vanaisa! Ja hoia ikka vanaemal silma peal!

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Siit ma tulen Eesti

Vahepeatuse teen Soomes, kohtun oma vendadega ja nende kallimatega ning peame maha isa sünnipäeva. Umbes nädala jagu olen Eestis, kavas on klassiga kohtuda. Lubasin minna ja taldikud viia (ühekordsed)… Seega väga põnevad, vaheldusrikkad ja suhtlemist täis päeavad on tulemas.

Homme lendan, aga ma pole veel asjugi pakkima hakanud. See pole üldsegi mitte minu-moodi. :D Tavaliselt olen varem ikka nimekirja teinud, mille kaasa pakin ja asjad on valmis otsitud. Isegi puhkuse päevadeks oleks plaan tehtud, aga nüüd… Mitte midagi.

Mul oli kool ja töö ning ma ei mõelnud üldse reisi peale. Tööl rääkisin ülemusega, et lähen puhkusele. Täna mainisin alles töökaaslastele, et lähen puhkusele. Noh, nad küsisid, kus ma homme töötan ja siis ma vastasin, et ma homme ei töötagi… See oli pärast viimast pausi ja siis hakkas jutt liikuma. Selle kahe tunni jooksul said kõigest pooled töökaaslased teada, et mind pole. :D Teised saavad homme teada, kui märkavad, et mind pole. Aga võib juhtuda, et nad ei märka.

Mõni oli õnnelik, et mind pole… Oh, ma võiksin lehekülgede viisi kirjutada sellest ülekohtust, mis nad mulle teevad. Aga… Ma ei taha kannataja olukorras olla. Ma parem vaatan asjale positiivse nurga alt. Ja alati, kui keegi mind halvustab on keegi teine, kes mind kaitseb (ilma, et ma paluks või abi küsiks või midagi). Seega… Tööl on asi tasakaalus.

See on nii huvitav. Ma olen vahel juba alla andmas ja meelt heitmas ja mõtleb, et ega asi ei parane, pole lootustki, aga siis järsku kuulen midagi positiivset (enda kohta). Nüüd on mul juba tekkinud usk ja lootus, et asi paraneb, läheba küll paremaks, isegi siis, kui näib, et lootust pole.

***

Paaril korral olen mõelnud, et kolleeg on minuga nii kenasti käitunud, et toon talle Eestist kommi ja ütlen paar head sõna, aga natukese aja pärast käitub see sama kolleeg minuga nii vastikult, et ma tühistan oma mõtted (temast). :D Ma vist peaksin hästi kiiresti inimestele häid asju ütlema. Enne, kui nad mind siunama jõuavad hakata. :D

Ma täitsa mõistan neid mehi, kes oma naistele midagi ilusat ei ütle. Ma olen tahtnud ka emale ilusti öelda ja vahel teda kallistada (me ei kallista ka mitte, sest ma olen kivist südamega). :D Aga silmapilk hiljem käitub ta nii vastikult ja teeb etteheiteid… Noh, mul läheb isu, midagi head öelda, ära. Ma tean, et positiivse tagasiside andmine on oluline, aga… Mul ei õnnestu see veel. Eks mul ole enesekindlusega probleeme. Kahtlen ja kõhklen palju, ma peaksin lihtsalt olema ja tegutsema/ütlema….Aga ma tegelen asjaga.

***

Jutt läks mujale… Tahtsin öelda, et reisi peale ei mõelnud, alles eile õhtul jõudis kohale, et varsti lennuki peale ja minekut. Ja oi, kuidas mu süda puperdas. Ei saanud magama jääda. Mingi paanika moodi asi ole… :D

Ei tea, kas täna öösel üldse magada saan.

***

Pesumasin vist varsti lõpetab mu tööriiete pesmise. Ma olen ju nii kõva mutt, et reisilt tagasi tulles pean õhtul veel kooli minema (päeva alustan kell 4:00 Eesti aja järgi ja lõpetan kell 22:00 Taani aja järgi (s.o 23:00 Eesti aja järgi)). Noh, kodus jõuan paar võikut hamba alla visata ja siis kooli ning järgmisel päeval kell 4:00 üles ja tööle. :D Seega tööriided tuleb puhtaks saada täna, et pärast reisi oleks need kohe võtta. :D Ma tean, natuke hull ja hindan end ja oma võimeid üle. Ma pole ju enam esimeses nooruses, aga saab näha. :D

***

Homseks tuleb autole parklakoht rentida või noh reisi ajaks lemmujaama. S mind ei vii, sest ma pole tema poeg, vaid tütar. Aga… Küll hakkama saan.

***

Nagu näha, siis reisipaanika kasvab. Püüan end siit arvutist välja sikutada ja asju pakkima hakata. Tuleb lihtsalt üks jalg teise ette panna ja küll liikuma hakkab, st mina hakkan liikuma.

***

Mõte on täitsa laiali, siis on vist aeg lõpetada ja asuda asja kallale.

***

Eesti, ma varsti tulen. :D Pea veel vastu mõned päevad ilma minuta. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Just nii!!!

https://www.facebook.com/positiveenergyplus/

Mina püüan mitte piirduda üksnes selle jäämäetipu näitamisega. Oma blogis kirjutan ma ka sellest osast, mis on selle jäämäetipu all.

Aga üldiselt mulle see pilt täitsa meeldib. Paneb mõtted liikuma.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Anna mulle soe kallistus ja mõni toetav sõna

Ega siit midagi head ei tule.

Ma olen väga väsinud. Ei tea, kas see kelle keeramine mõjus nii masendavalt või see, et suhtlemist on palju olnud.

Natuke veel ja siis lähen puhkusele. Juba on puhkuse ärevus sees.

Ma ei viitsi oma minevikus praegu sobrada (et arvutada keskmine töötatud päevade arv, kunasest saab tööst villand), aga… Hetkel olen sellises punktis, kus mulle mu töö enam ei meeldi. Noh, töö meeldib, aga need inimesed on natuke liiga palju, et välja kannatada.

Sageli tõden tööl, et mida rohkem ma taani keelest aru saan, seda vähem ma tahaksin aru saada.

Nt… riietusruumis kuulen, kuidas minust räägitakse. Varem olin uudishimulik ja kuulasin kõrv kikkis, aga sellel korral haarasin ruttu oma asjad ja jooksin minema. Ma ei taha teada. Tegelikult ka, enam ei taha ma teada, mida nad minust räägivad.

Või siis… Iga inimene käib ja õpetab, aga nende õpetused on vastuolulised ja ma olen alati natuke segaduses, et keda ma siis kuulama pean. Üks ütleb, et materjali ei tohi masina peale panna, teine ütleb, et just sinna tuleb see panna, et serva peal ei tohi olla… Üks ütleb, et masinast värskelt tulnud alusele ei tohi midagi panna, sest masin peatub, aga teine vaatab mind vihase etteheitva pilguga, et miks ma passin ja neid aluseid ei täida juba…

Üks ütles, et “torskloins” ei tohi olla koos (nüüd ma kahtlen, äkki sain valeti aru ja tegin terve tunni valesti…). Pärast nägin, et teine pani need tükid täiesti kokku. Mida ma siis tegema pean?

Nad ütlevad, et alati küsi. Aga kelle käist? Kui masin liigub nii kiiresti, et mul on raske sellega sammu hoida ja teised töötavad minust 10 meetrit eemal ja seal on tohutu lärm, siis kellelt ma seda küsin…

Jah… ega ma ei tahagi kurta. Eks see olegi taani või üldse ettevõtete töökultuur. Tuleb lihtsalt harjuda ja rahulikuks jääda. Üldiselt ma seda suudangi, aga viimasel ajal on raskusi tekkinud.

Päris mitmel korral olen avastanud, et olen sama stressis ja okkaline nagu need pikaajalised töötajad. Ma mäletan, kui rasked olid reeded, kui ma olin agentuuritöötaja. Eile töötasin ma koos kahe agentuuritöötajaga ja olin ise see okkaline, kurja pilguga, stressis pikaajaline töötaja. Kui ma seda märkasin, siis püüdsin naeratada ja sõbralikum välja näha.

***

Ma püüan ikka ja jälle endale kinnitada, et uute asjade õppimine võtab aega. On tõuse ja mõõnasid. Aga natuke kärsitu olen või… Ma ei tea… Natalia jättis keeltekooli pooleli, aga tema räägib teiste töötajatega ja nad mõistavad üks-ühte. See näib sedasi, et nad mõistavad. Natalia räägib palju ja ta saab kõik oma jutud räägitud.

Mina käin koolis, kirjutan kodus, loen juurde, kuulan taani raadiot, teen oma peas taanikeelseid vestlusi, kuulan tööl, kuidas nad räägivad ja püüan meelde jätta sõnade hääldusi jne… Aga tulemus on see, et minust ei saada aru. Üks Erik? küsis kümme korda, mida ma ütlesin. Realiseerus minu õudusunenägu ja just sellepärast ei tahagi ma nendega rääkida, ei julge nendega rääkida. Mis mõtet on viis minutit üks-ühele karjuda “Mis sa ütlesid?”. Ja selle lause sisu polnudki ju nii oluline.

Vahepeal läiks vestlemine üsna hästi, koolis ka juba saadakse minust aru… Aga seal vestleme vaikuses ja keskenduma üks-ühele. Aga tööl on lärm ja erinevad murrakud ja mitu inimest räägivad korraga…

Praegu tunnen ma end nii lootusetuna tööl (olen omast arust liiga aeglane, samas võrdlen end inimestega, kes on seal töötanud 4-10 aastat). Ja keeleõpe ei suju. Ja kõigele lisaks ei taha ma inimestega rääkida.

Nicanor kirjutab ja vist soovib ka kokku saada, aga ma tunnen end… Noo ei taha, ei jaksa. Ma ei jaksa teha head nägu ja pingutada mingite viisakusväljenditega praegu… Minu mõõt on täis. Seega on parem kui ma tõmbun eemale. Aga mehed loevad sellest välja, et mul pole huvi. Võib-olla polegi.

Ma ei kujuta ette, milline mees suudaks minu kõrval püsida. Ma ei hinda lilli ega romantikat. Olen väga lihtne inimene. Ma ei kasuta palju viisakusväljendeid. Ma ei kiida tihti, ma ei räägi ilusaid sõnu just tihti. Ma vajan oma ruumi, enda aega.

Ma arvan, et Nicanor sooviks minuga kohtuda iga nädal ja rääkida netis 3-5 korda nädalas. See ei tundu just väga palju, aga minu jaoks on see koormav. Ma ei suuda nii “tihedalt” suhelda. :D Mul ei ole midagi öelda. Juba mõte sellest tekitab minus hirmujudinaid. Ma tunnen end nagu vang, nagu keegi tahaks mind omada, aga ma pole omand… Igatahes, mu jalad on juba selles suunas, et joosta temast eemale. :)

Üks inimene ütles, et ma peaksin leidma endale mehe vanuses 30-35. Aga selles vanuses mehed tahavad peret luua (kui neil seda pole, kui see on, siis tahavad armukest)… Kubki variant mulle väga ei sobi. See on täiesti normaalne, et selles vanuses soovivad terve-mõistusega inimesed paikseks jääda ja paljunema hakata. Aga mina pole ju terve-mõistusega.

Igatahes, praegu on masendus, tüdimus ja kõik need teised halvad tunded/emotsioonid.

Sellega tahan ma öelda, et alati ei ole kõik ilus ja roosiline ja ei peagi olema. Ma tean küll, et on inimesi, kellele ei meeldi, et negatiivsetest asjadest räägitakse ja nad arvavad, et siis tuleb kõigele käega lüüa… Aga mina selline ei ole. Selles mõttes, et ma teiste negatiivsest tagaisidest hoolimata kirjutan ja julgen kirjutada ka siis, kui kõik ei ole hästi. Ja ma ei löö kõigele käega, sest tagasilangused on ok-d. Need tuleb vaid üle elada ja siis ikka edasi liikuda ja just sellepärast olen ma oma eesmärgid ka saavutanud. Ma ei anna alla raskuste tekkimisel.

***

Järgmise nädala proovikivi on “rahu saavutamine ja säilitamine”. Saab olema raske, aga proovin. Pärast puhkust võtan käsile selle inimestega silmside loomise, esimesena teretamise ja lõpuks ka põgusa vestlemise… :D Jah.. nüüd on vist terve aastaplaan kirja saanud. :D St seda eesmärki jätkub aastaks või aastateks. :D

***

Ma olen juba natuke terve. Köhin mõni kord, aga see on juba nagu töökoha eripära. :D Ootan soojasid ilmasid, siis saavad ka teised terveks ja siis ei pea ma enam on tee-termosega tööl käima, et viiruseid endast eemal hoida.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

What’s up

Teate, ta ajab mu hulluks. Kuulsin, et ta olevat terve nädal olnud väga tõsine ja endassetõmbunud. Ma märkasin ka, et midagi on nagu halvasti, aga mulle tundus, et see on seal üldiselt kõigil. Et kõik on natuke negatiivsed ja väga tõsised.

Ja siis pidin tema lähedal töötama… Ta laulis, vilistas, susistas ja väitis, et see on rütm, et see on muusika, et tema teeb muusikat. Ta oli nii energiat täis.

Siis tuli ta minu selja taha. Mulle hästi lähedale. Siis hüppas astmelt maha ja jälle uuesti minuga samale astmele (mulle selja taha). Ta oli nagu natuke ärevil ja kärsitu. Siis nägi ta ühte toodet. Seal ei olnud midagi viga, aga ta sirutas käe välja, et seda toodet siluda. Seistes samal ajal minu seljataga.

Meie kehade vahel olid millimeetrid. Tema käsi oli peaaegu ümber minu. Puudu jäid vaid sentimeetrid.

Aga teised olid ju ka seal… Ma hoidsin end ikka täiesti tagasi, et mitte punastada, sest varem ma punastasin koguaeg (kui ta mulle nii lähedal oli)… Sellel korral sain hakkama, suutsin jääda rahulikuks (näiliselt).

Ta naeratas laialt mulle terve päev…

Ma ei saa nii. Ma kas saan kõik (ja kohe) või ei saa mitte midagi… Mulle ei meeldi sellised mängud, mida mina ei saa kontrollida.

Kui ta jätkab oma kentsaka ja õrritava käitumisega, siis hakkan mina ka. Ja kui mina sellega peale hakkan, siis on ka hakatud. Ma ei piirdu väikse flirdiga. Ma võtan asja ikka suurelt ette. Ma istutan end tema pähe, soovidesse… Kogemata riivan teda hellast piirkonnast, kogemata jooksen talle otsa, pühin tema näolt “olematuid kübemeid”. Hommikul astun enne tööd tema juurest läbi. Naeratan… Ootan teda. Passin peale jne… Ikka täis-mäng.

Tean ette, et ma kõrben. Aga kui ta seda jama ei lõpeta, siis ma lihtsalt pean talle näitama, kuidas selliseid mänge mängitakse ja minuga ei mängita neid üldse. Pole mõtet lihtsalt.

Aga ma loodan, et ta lõpetab selle jama. See oleks mõlemale (kõigile) parem. Võib-olla ta pruukis midagi, nt “õnne-tablette” või midagi. Vast oli erand.

***

Aga jah… Raske töönädal on seljataga. Tahaks midagi teha, aga ei tea mida. Olen väsinud. Pesitsen teisel korrusel nüüd.

***

Tunnen end natuke üksildasena. Otsin hinge-sõpra. FB on süüdi. :D Tegelikult ka. Püüan toda siis vähem tarbida.

Muidu läheb täisa ok-lt. Inge, kes mind kohe üldse ei sallinud ja on vastik inimene, poetas minu kohta isegi positiivse sõna. Olin ise ka üllatunud.

Sellel nädalal olid paljud minuga väga kenad… Selline tore tunne oli. Mõnus oli tööl olla ja koolis oli ka ok. Õpetaja, kes muidu oli väga negatiivne ja karm, ütles mulle isiklikult, et ma kirjutan hästi ja omandan uued teadmised väga kiiresti.

Soovitas mul rohkem rääkida… Ma ütlesin, et tegelen sellega, et tööl räägin (juba rokem) ja kodus plaanin ka rääkima hakata (taani keeles siis) ja üks taanlasest sõber on ka, kellel praegu ei ole aega, aga vast leiab seda aega mais…

Ametiühingust helistati ja ma rääkisin taani keeles ja sain enam-vähem kõigest aru ja tema sai minust aru.

Sellel nädalal ma tundsin, et olen sellesse ühiskonda sisse imbumas. Võib-olla oli see kõigest ajutine asi, aga… Täitsa hea nädal oli.

***

Kas veel midagi?

Ma vist pole kirjutanud, et loen ühte majandusalast raamatut taani keeles. “Minu majandus”. Täitsa tore raamat on, paks ka. Enne puhkust ma sellega ühele poole ei saa, seega loen pärast puhkust ka. Kõigest aru ei saa, aga natuke ikka.

Olin alguses üsna skeptiline, aga pean tunnistama, et olenemata sellest, et ma olin skeptiline, on seal raamatus palju põnevaid asju ja tähelepanekuid.

See on uskumatu, kui palju üks aju suudab. Muidu ei saa ma aru, aga kui tuleb põnev koht (nt majanduspsühholoogia, aktsiaturud, säästmine, planeerimine…), siis saan ma peaaegu kõigest aru. Tean sõnade tähendust, mida ma varem ei teadnud. Lihtsalt… Huvi teada saada ja aru saada on nii suur, et aju annab vastused.

Ma tean, et ma ei kasuta suurt osa oma teadmistest, sest ma ei usalda ennast ja teisalt piirab mind mu hirm (kõige ees)… Aga… Vahel olen ma väga väsinud ja siis ei takista ma end ja teinekord jälle olen nii põnevil, et ma taas unustas oma hirmu ja piirid ning lihtsalt tegutsen. See on põnev.

***

Aga jah… Olen mega väsinud. Seega vaikselt tõmban päeva kokku. Homme jooksma, vend lubas kaasa tulla. Saab nalja, ei tea, kas joosta ka saab. :D

Järgmise korrani siis…

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Hej!

Leidsin FB-st jälle:

Strong people don’t put others down. They lift them up. (Higher perspective)

***

Vend tuleb külla. Ema on stressis ja kõike muud. Mina pidin hambaharjaga kahheplaatidevahesid puhastama. :D Jah, ma ei kommenteerinud seda. Kui vaja ja kui see on tema jaoks oluline, siis tegin ära. Tunne oli küll imelik…

***

Minu väike tuba läheb noortele. Teisele korrusele ei saa veel kolida, sest homme tuleb elektrik. Seega… Pärast tänast ööd ja enne tööle minekut (homme hommikul), pean ma kiiresti oma toast välja kolima… Ei tea kuhu. Ma arvan, et võtan ühe suure kasti ja panen oma asjad sinna ja viin selle garaaži. :D Kodutu nagu ma olen. :D

***

Hommikul käisin jooksmas (eile ka), aeg 1 h. Tervis on juba parem. Ei tea, kuidas homme pärast tööd on. Loodan, et ikka paranen.

***

Täna tuleb leida aega, et raamatut kirjutada. Ühte teist raamatut lugeda. Nipet-näpet veel… Seega tegutsema.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Ja veel kord

embedded by Embedded Video
Download Video

embedded by Embedded Video

Kuulan ikka veel seda lugu. Ikka veel meeldib. Ärge väga naerge. Antiik Minny proovis videot postitusse saada. Kogemata õnnestus, aga ei julge midagi kustutada. Äkki kaob ära…

Teinekord enam vist ei saa, sest ma ei tea, mida ma tegin, selles mõttes, et ma tegin palju asju, milline neist õige oli… seda ma ei tea…

Igatahes… See lugu siis…

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Tahan kirjutada

Taanis tähendab skat maksu ja kallist, kullakest (selles mõttes, et ing. honey, darling). Praegu on maksudeklaratsioonide esitamise aeg ja Taani maksuamet on ülekoormatud. Inimesed kirjutavad Taani maksuameti FB lehele… Inimesed on siin nii armad, nad alustavad tekstiga “Hej skat“…

Umbes midagi sellist… Tere kallis/kullake, kas ma pean sellel aastal sulle raha kandma või sa kannad mulle…. :D

Nüüd võrdulseks Eesti… “Kuradi maksuamet, jälle elavad mul kukil ja ei lase rahus olla…” jne… Eks inimesed, kes seal veel elavad teavad paremini.

Igatahes jah… Taanis on Maksuamet = Kullake, kuid seevastu Eestis… ma arvan, et mitte ligilähedalgi sellele… See on suhtumise küsimus.

Aga mul on siin Taanis hea olla. Inimesed on natuke rõõmsamad. :)

***

Kujutate ette. Ma olen olnud juba mitu päeva haige. (Aga pole veel eriti kurta, ulguda jõudnud.) Neljapäeval oli mul ikka jube kehva olla. Tööl olen käinud (kuigi ametlikult ei tohiks, ma ju töötan söögiga… Aga teised nohisevad ju ka.) Igatahes… Neljapäeval ma kooli ei läinud, auto oli remondis ja ma tundsin end ikka jube kehvasti.

Olin igati viks ja viisakas. Kirjutasin juba kolmapäeva õhtul õpetajale ja juhendajale, et ma ei tule kooli. Põhjenduseks kirjutasin, et auto on remondis ja mina olen ka natuke haige. Nad olid väga mõistvad.

See oli teine või esimene kord, kui ma kooli ei läinud. Esimene kord oli siis, kui käisin tööl ja kool hakkas (oli suvevaheaeg, mis siis lõppes) ning mina olin päevases õppes kirjas. Püüdsin õhtusesse loengusse minna, aga olin liiga vara kooli juures ja uks oli kinni ja ma ei teadnud, et nad sulgevad mõneks tunniks kooli ja alates 17:42 avaneb uks uuesti… Igatahes… Püüdsin kooli minna, aga ei saanud.

See vaba päev oli mulle väga vajalik. Pidin tööl 1,5 tundi S-i ootama, sest tema tööpäev lõppes hiljem ja ta töötab minust u 30-45 min sõidu kaugusel. (KIA oli remondis, mul polnud autot.) Ja kui S tuli, siis oli nina nii kinni, et õhk läbi ei käinud ja puudus hapnik ning ma jäin uniseks ja nõrgaks. Ühesõnaga… jäin autos magama. (Minu töölt koju on u tundaega sõita).

Neljapäeva öösel ma eriti magada ei saanud. Ikka see õhupuudus ja köha ka…

Aga reede hommikul olin värske ja tundsin end hästi. Arvasin, et kella ühe ajal hakkab jälle raske (nagu neljapäeval), aga reedel olin terve päev väga reibas ja praktiliselt polnudki nohu.

Jah… üks vaba päev koolist, aga see andis oluliselt juurde. Ma olin juba nii kurnatud sellest kool ja töö elust.

Nüüd pean tagant järele tegema mõned ülesanded ja koduse töö. Püüan alustada. Eriti ei õnnestu. ;)

***

Ohhh… nii palju oleks rääkida…

Kunagi ma kirjutasin, et vahel tekib mingi tohutu ärevus ja hirm ning siis ei saa rääkida. Kõik ununeb ja tekib paanika… Igatahes… Otsisin harjutusi, kuidas sellest üle saada… Töötan lestakalamasina peal. Selline masin, mis puhastab lestakala. Noh, sellel masinal on kindel rütm ja kui ma olen rahulik, siis suudan masinaga väga head koostööd teha. Kolleegid ka kiidavad mind.

Igatahes… Töötasin ja siis tuli üks kolleeg mind aitama ja ütles paar sõna ning mul tekkis see ärevus ja siis kaotasin rütmi ja panin kala valel ajal sisse. Väga hullu polnud, masin kokku ei jooksnud, aga… Ja siis tekkis veel omakorda paanika, et nüüd on kalad luudega ja kolleeg peab seal all lisatööd tegema jne… Paanika-paanika.

Tegin pisikese pausi (1-2 sekundit). Kuulasin masina rütmi, keskendusin sellele. Keskendusin ühele kalale, et esimene kala saaks õigel ajal masinasse… Ja woi-laa… Sain rütmi uuesti kätte ja mis kõige olulisem, revolutsioonilisem… Ma olin taas täitsa rahulik…

Seega… Kui ma olen närvis või hirmul, siis pean kuulama muusikat, mingit rütmi ja kuulama seda. Võib-olla oleks hea teha mingit harjutust, nt mingit kindlat liigutust… Jah.. arenguruumi veel on. Tegelen sellega edasi.

On mu töö, mis ta on, aga see aitab mind palju ja arendab (eneseareng).

Lisaks tegelen ka natuke enesekindluse tõstmisega… Kui ma pean kala sorteerima. Pean panema kala liinile ja masin ise sorteerib. Seal on oluline kiirus ja täpsus ka. Ma pean püsti seisma… terve päev olen jalul, aga mulle sobib see ideaalselt… Igatahes, ka seal tekitan ma endale mingi rütmi ja siis panen käed kiirelt tööle. Viimasel ajal olen ka keha tööle pannud. Liigutan puusi ja ülakeha ning kõigun ühelt jalalt teisele. (Jah, meie meespere on rahul ja naisperel on mille üle naerda.) Aga see kõik toimub minu seljataga, seega ei puutu minusse. :D

***

Siinjuures liigun natuke teises suunas… Mehed on huvitavad olevused. Neile meeldib vaadata ja fantaseerida. Kusjuures nende fantaasiaid ei piira vanus ega hõivatus. Ja Taanis on huvitav see, et neile piisab fantaasiast. Aga see selleks…

Mulle on jäänud mulje, et naised tahavad omada. Nad näevad seksikat meest, siis tahavad viia selle koju, abielurõnga sõrmeotsa panna, lastega ankurdada kodukülge ja siis kindlustada mees veel igasuguste lepingutega (abieluleping, liisingleping, pangalaen jne) enda ja kodu külge…

Naine ei taha jagada. Ta tahab kuulda, et mees näeb ja mõtleb vaid talle. Ja kui naine ei saa seda ihaldusobjekti, siis muutub ta ikkagi armukadedaks, kui näeb, et mees vaatab kedagi tesit või keegi teine katsub seda meest jne…

Seevastu mees… Tema tahab vaid kaugelt vaadata ja fantaseerida. Ta ei muutu armukadedaks, kui teised mehed ka seda ihaldusobjekti vaatavad. Nad räägivad koos sellest ihaldusobjektist ja nendest kumerustest ja piirkondadest, mis neile meeldib…

(See sama naine on nende kõigi meeste fantaasiates, need kõik teavad seda, aga keegi pole armukade… Ihaldusobjekti jagub fantaasia-tasandil kõigile…)

Näide… “See uus agentuuritüdruk… oled sa näinud, kui ilus tagumik (perse) tal on?” “Jah, ma nägin. Silmasin, et tal on sinised aluspüksid.” “Ohh, sul vedas siis… sattusid õigel ajal õigesse kohta.” “Ooot, ma pole näinud…” “Noh, see on see sama tüdruk, kellel on see ilus naeratus….” “Aaa, sa mõtled, seda suurte rindadega tüdrukut.”… jne…

Ma tean, et mehed mõtlevad teisiti, aga ma pole veel päris täpselt aru saanud, kuidas nad mõtlevad. Kusagilt lugesin, et mehed ei mõtle. Võib-olla selle pärast ma polegi aru saanud, kuidas nad mõtlevad… Noh, nad ei mõtle. Mees ütleb, siis ta mõtlebki nii või siis ta arvabki nii…

Kui ta ütleb, et sul on imeline tagumik, siis ta mõtlebki seda… Ta ei mõtle, et tahaks sinuga abielluda, lapsi teha, seksida… Ta lihtsalt silmas seda ja ütles… Noh, et äkki ma ei tea seda, ma ju ei saa näha end selle nurga alt… Ja siis hea sõber aitas mind… Aitäh mees… :D

***

Ma olen üles kasvanud vanaema juures. Ma olen natuke vanamoodne. Minusse on sööbinud see, et naised ei ropenda, tatoveeringud on vangidel ja need on koledad ning alati peab olema viisakas jne… Igatahes… Ma ise väga ei ropenda. Ja väldin ebaviisakaid sõnu. Nt kui ma pean ütlema “perse”, siis põsed lähevad punaseks ja tekib see piinlikkust edasikandev ilme… No, kole piinlik on…

Aga siin Taanis on asi täitsa teisiti… Siin kasutatakse sõna røv, mida google tõlgib “perse”. See on ju iseenesest mõistetav, et ma seda sõna ei tea ja minu sõnaraamatus seda ka ei leidu. Mina olen õppinud bagdel. Otsetõlkes “tagumine osa”, aga google kirjutab “tagumik”. Igati viks ja viisakas sõna…

Noh-jah… Igatahes… Nad vaatavad mind nagu nunna, kes pole elus midagi valesti ega keelatut teinud. Taanlased, aga minuga püütakse eriti viisakad olla. Noh… olen selline veider nende jaoks… (Ma olen isegi Eestis natuke liiga korralik, näen välja sedasi. Aga kujutate ette seda kontrasti siin (ropus) Taanis).

Taanis ropendavad vanad ja noored ühepalju. Kui vanematel on lastega tüli, siis kuuleb roppusi ja räigeid roppusi võrdselt mõlemalt poolt.. ja see pole probleem. Seda ei näha probleemina.

Tööl sain ma ka ropud sõnad üsna kiiresti selgeks… Jah… kui ma oma taani keele seal õpin, siis võib-olla kontoris või mõnes suuremas linnas tekib uus kontrast… Kujutate ette… mina oma naiivse ja korraliku väljanägemisega, kasutan roppusi ja ebaviisakaid sõnu (nt tagumiku asemel, perse jne..) … sealjuures naeratan malbelt… See on nagu väike laps, kellele suurvend on õpetanud mõne roppuse.

***

Töölt on veel nii palju rääkida.

  • ma sain ise kogeda, kuidas minuga töötada on. Selles mõttes, et nii raske, kui inimene ei räägi. Siis ei tea, kas ta sai aru ja millest ta aru sai. Kas ta üldse kuulis mind jne… Püüan end muuta.
  • inimesed on endale minust mingi ettekujutuse loonud ja seda on raske muuta. Mõne puhul olen künnist ületamas, aga meil on seal mõned vanad kivid, kes tahavd mind ühtemoodi näha (negatiivselt) ja seda ei muuda. Samas, see on nende probleem. Mina ei muutu sellest rumalamaks, kui keegi peab mind pudu-lolliks. See ei takista mul end arendamast ja muutmast. Minu elu läheb edasi, kellegi teise mõtted ega arvamused ega kriitika ei peata minu elu. Mina liigun ikka edasi. (Natuke raske on, aga pole hullu. Mis ei tapa, see teeb tugevaks. Eksju!)
  • mõned inimesed, kes varem ikka proovisid minuga kontakti saada, on nüüd loobunud. Nad kardavad… Ma arvan, et nad arvavad, et mina ei taha… Ma olen juba kord sellise olekuga. Kinnine, vaikne, peidan pilku jne… Olen töösse konsentreerunud… Ma püüan end muuta… Iga päev püüan paar kordagi töölt pilgu tõsta ja inimesi vaadata. Ma pole veel pilke suutnud püüda, st pole suutnud inimestele otsa vaadata ja esimesena teretada… Aga võtan ka selle endale eesmärgiks… Kunagi hakkan tõsisemalt treenima… Ma püüan julgust koguda ja siis alustan ise vestlust nendega, kes varem on proovinud minuga tulutult kontakti võtta/saada… Jah… kunagi teen ära… Seletan neile, et ma kardan rääkida ja kardan, et minuga räägitakse ja kardan, et ei saa aru ja kardan rumal näida jne… Ütlen, et mulle väga meeldiks, kui nad natuke jõulisemalt minuga kontakti otsiksid… Noh, rusikahoop või nii.. :D Ei, kerge puudutus ja vestlus ja kannatlikkus ja üle pärimine jne…

Kokkuvõtlikult… peaksin rohkem rääkima ja rohkem ringi vaatama ja rohkem inimestele silma vaatama. Rohkem enesekindlust.

***

Praegu lõpetan…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Püüan kiiresti

Ja-jah… Tööl püüan ka kiiresti tegutseda, aga ega eriti välja ei tule küll. :D

Olen haige. Nohu, köha ja võib-olla ka palavik. Täna jätsin kooli minemata (esimene, tegelikult teine kord aasta ja kolme kuu jooksul). Tõesti ei tunne end hästi. Tööl pidasin vastu, aga viimased kaks tundi olid rasked. Homme ka tööle.

Loodan, et nädalavahetusega saan terveks. Ma lihtsalt ei jaksa haige olla.

Muud uudist nagu polegi.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Üsna edukas nädalavahetus oli

Päris palju asju tegin nädalavahetusel. Eelmisel nädalavahetusel sain nibin-nabin vaid kõige olulisema tehtud. Kusjuures oma raamatut kirjutasin tööl (pausi ajal). :D

Sellel nädalavahetusel ma väljas ei käinud, selles mõttes, et ei kohtunud kellegagi. Seetõttu oli mul enda asjade jaoks rohkem aega.

Aga nädalavahetusest. Käisin jooksmas kaks korda. Kirjutasin oma raamatut, lugesin taanikeelset majandusalast raamatut. Mõned korrad käisin koeraga väljas. Kodutööd tegin ära. Isaga rääkisin, saime kingituse valitud.

Moodultesti proovisin teha. Mul on veel palju õppida, varasemad testid olid lihtsamad ja seal sain ikka maksimumi, aga nüüd ei saanud ühegi testi puhul maksimumi ja mõne ülesande puhul ei saanud vajalikke punkte kätte. Seega tuleb rohkem harjutada.

Voodipesu vahetasin. Jah, see on minu jaoks suur ettevõtmine. :D Tuba koristasin, pühkisin tolmu riiulitelt ja põranda tegin ka puhtaks.

Tööriided on pestud, kuivatatud ja pakitud. Homseks on ka toidupakk valmis.

Kütteõli ostsin, 2 korda käisin toomas (16 L ja 19 L). Mõnus jõutreening.

Ma ise olen oma nädalavahetusega üsna rahul.

***

Ma hakkan vist haigeks jääma. Seda nüüd küll pole vaja. Kurk on imelik ja natuke köha on.

***

Nüüd tuleb koolikott pakkida ja kassile hoodlus teha, siis koeraga välja ja magama.

Eelmine (see nädal) olin ma nii mega väsinud. Algaval nädalal on plaanis kolmapäeval pärast tööd magada. Äkki siis on väheke lihtsam. Reedel sõitsin töölt koju ja kui ma nüüd aus olen, siis olin natuke ohtlik liikluses. Silm vajus kinni paar korda. Ilm oli ka ilus, päike paistis ja ma kissitasin silmi ja… Ikka juhtub.

***

Vaatasin ilmaprognoosi. Järgmine nädalavahetus saan vihmaga joosta. Ei ole üldsegi mitte kena. :)

***

Kas miskit uudist veel?

Ei ole. Praegu küll ei meenu. Rahulik ja vaike eluke siin.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Teate seda tunnet, kui oled leidnud selle õige

Ei, ei… Mul pole kaaslast. Kaugel sellest.

Me planeerisime vendadega isale külla minna. Isa elukaaslane käis välja idee ja ma ütlesin vendadele edasi ja huvitaval kombel olid nad kõik nõus. Ja nii me siis planeerimegi.

Kaks venda on piletid ostnud, tulevad koos kaaslastega. Üks vend ostab lähiajal ja võib-olla tuleb koos kaaslasega. Seega olen mina ainus ilma kaaslaseta, aga ok. Ega isal rohkem tube pakkuda polegi. :D

Ma tunnen end väga organiseerivana. Täitsa kohe meeldib see. FB-s oleme kirjutanud kingitustest ja sinna vahele on vennad kirjutanud oma piletite hankimisest. Mina olen see, kes räägib isaga (tema elukaaslasega) ja kogun infot ja teen vahekokkuvõtteid.

Küll ma olen ikka tubli… Ma ostsin esimesena pileti. Arvasin, et vennad on juba piletid ostnud, sest kui ma ütlesin, et ostan jaanuaris, siis nemad kurjustasid, et varakult tuleb osta, siis on odavam. :D On ikka tegelased. Ise ostsid palju hiljem kui mina… Aga see selleks.

Igatahes… tegin kokkuvõtte. Nüüd saab see üks vend ka võib-olla organiseerida saabumise kellegagi koos või lahkumise või nii… Jah, vaatab.

Aga ma tahtsin hoopis kirjutada kingitusest. Ma mõtlesin, et see peaks olema midagi praktilist ja midagi sellist, mis isale väga meeldiks, mis paneks ta silmad särama. Vennad vaatasid käekella. Mingit kallist 200EUR. Ma mõtlesin, et see on mõttetu, sest isa suudab selle ära kaotada, see on ebapraktiline, sest kell on telefonis nagunii. Ja arvestades, kui aktiivne mu isa on (ka vanast peast, tal täitub 55), siis kindlasti ta lõhub selle ära.

Ja vaatasin mina seda kella ning kusagil oli aktiivsusmonitori reklaam… Ja siis lõi mul peas tulukese põlema. See on see, mida tal on vaja. Ta kurdab, et süda on haige, samas püüab tervislikumalt elada, hakkas piima jooma (ma ei kommenteeri, kas see on tervislik või mitte), peale selle ta suusatab, käib ujumas, uisutab (talviseid tegevusi suvel ei tee)… Kunagi käis jooksmas ka, rattaga käib sõitmas, rulluisutab, rullsuusad on ka vist… Seega minu arust on see kingitus just talle. Ja ta jumaldab tehnikat. Tal on juba see kumera ekraaniga TV ja ma ei hakka tema tahvelarvutitest ja läpakatest rääkimagi…

Selle aktiivsusmonitoriga on tema süda(me löögid) kontrolli all. Ta vananeb ja on ka aktiivne, siis on miski, mis hoiab tema tervisel silma peal, et ta üle ei pingutaks. See võib juhtuda, kui vanas kehas on noor hing (mis tema puhul on kindlasti)… Ja tehnika… Ma tean, et ta armastab nuppe ja ülekandmisi (info-ülekandmisi)… Ega ta asjast midagi ei tea ja arvuti annab talle tihti errorit, aga ta tahab kõike proovida ja kõike nuppe vajutada ja kõike võimalusi proovida jne…

Ma olen selle kingitusevalikuga väga rahul. See on samas hinnaklassis nagu see kell, mis vennad välja pakkusid, aga palju õigem… Kui ma seda pulsikella/aktiivsusmonitori nägin, siis kohe tundsin, et just see on see õige kingitus… Ma tunnen 100%, et see on see…

Aga järgmisel kuul saan (vast) teada, kas sobis…

Ma kujutan ette, et isa ostab vanaemale ka selle kella. :D Raudselt. Ja siis paneb sunniviisiliselt selle vanaema käele. Vanaema punnib vastu, et mis vanainimene sellega teeb. Ja siis vanaema käib sellega ringi üks päev ja õpib mõned nupud selgeks ja pärast seda on mul IT-vanaema pulsikellaga. :D

Vaatab, kas läheb nii nagu ma ette kujutan.

Mina valisin välja pulsikella (mudeli) ja selle värvi (must). Vend ostab, otsis kõige odavama koha, kust selle saab. Aga see on mul selline vend, kellega ikka juhtub. Nt pidi ta oma pruudi vanematele külla reisima, aga unustas passi vaadata ja reisimise päeval avastas, et pass on kehtetu. :D Seega võib juhtuda, et kingitus ununeb maha või midagi. Hoian pöialt, et asi õnnestuks.

Kuigi ma pole täna väga aktiivne olnud. Jooksin ja tegin ühe kodutöö ära. Natuke koristasin ja muud nipet-näpet, aga pikast nimekirjast on veel asju teha… Aga siiski tunnen ma end hästi.

Ma leidsin lahenduse. Leidsin kingituse… Vaesed vennakesed… Nemad mõtlevad kingituse peale ja siis tulen mina ja sõidan nende ideest teerulliga üle… Ma olen oma emasse. Ta teeb minuga siin sama… :D Ega kui end ei analüüsi, siis ju ei märkski. PS. mina märkasin.

Aga… Mina ei organiseeri tööl asju ümber. Seevastu ema organiseerib tööl ka… Käib ja ütleb, mis kõik tuleb teisiti teha ja mis kohe üldsegi ei sobi. (Inimesed on seal aastaid asju nii teinud). Kusjuures ema ütleb, et ta hoiab end veel tagasi, et väga ei tahaks teisi koguaeg õpetada. :D

Ta on mul väheke eriline… Aga mul on emaga vedanud. Vahel ajab närvi mustaks, aga üldises plaanis on mul tore ema. Mõnede eripäradega. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kas teiega on ka nii juhtunud?

Kas teiega on ka nii juhtunud, et unes näed, et saad ootamatult sõnumi tekstiga “ma armastan sind”, aga ärkad enne, kui suudad tuvastada, kes sõnumi saatis ja hommikul ei mäleta, kas see oli eesti või taani keeles…

Jah, mul oli nii. Mul oli selline unenägu. Senimaani mõtlen, et kes küll selle saatis. Tuleb vist oodata see õige aeg ära. Et kui see raalsuseks muutub, küll ma siis näen, kes selle saatis. ;)

Rubriigid: Minny unenäod | Kommenteeri

Natuke kaalu-teemast, aga teise nurga alt

Tuhlasin jälle internetis.

http://www.boredpanda.com/before-after-posture-instagram-body-photos/?cexp_id=2086&cexp_var=3&_f=featured

See on sama teema, mida ma omal ajal püüdsin siin: http://blogi.ee/minny/2012/09/12/pildid/

Ehk siis, poos on väga oluline. Mina ei ole eriti hea poosetaja, seega ma näen ikka natuke pontsakas ja lödi välja, aga mulle on see üks-kõik. Ega ma mingi modell ole.

Hetkel rohkem midagi öelda pole.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt | Kommenteeri

Elust ja olust

Ma ei teagi, kas keegi veel mäletab mind. Ma ju ei käi siin enam eriti tihti. :D

Käin ilusti tööl ja koolis (kuigi vahel on väga raske ja olen ikka mega väsinud, mitte füüsiliselt, aga vaimselt). Kuidas ma seda olukorda kirjeldaksin küll? Kui mul on tegevust, siis tegutsen ja ei tunne mingit väsimust (tunne on selline, et võiksin maratoni joosta – ma ei tea, millest ma räägin, sest ma pole eales maratoni jooksnud ega poolmaratoni ega isegi mitte 5 km järjest)… Aga kui tegevust pole, siis vajub silm kinni. Eile istusin arvuti taga ja oleksin magama jäänud. Päris raske oli end ärkvel hoida ja Nicanoriga vestelda/kirjutada.

Tööl mulle meeldib. (Veel). Eile kukkusin. Meil on põrandas rennid ja tavaliselt on seal metall-plaat peal, aga see oli ära võetud, ma teadsin seda ju. Olin lihtsalt hooletu ja võib-olla ka väsinud. Ma nii väga tahtsin neid aidata, aga ma ei saanud neist aru ja püüdsin ise leida viise, kuidas neid aidata… (Tööl oli selline olukord, et kala polnud ja plaanipärast tööd teha ei saanud. Siis tegime erinevaid ülesandeid ja seal ei olnud konkreetseid ülesandeid kellelgi. Seega tuli ise endale ülesanne ja tegevus leida. Minu jaoks väga raske.)

Teised rääkisid kiires ja segases taani keeles. Kord rääkisid nad omavahel ja siis järsku minuga. Ma ei saanud aru… Ma väsisin ära. Suhtlemine väsitab mind väga palju…

Igatahes… Unustasin ära selle avatud renni ja astusin sinna, kus oleks pidanud olema plaat. (Teate, see olukord, kui maapind jalge alt kaob). :D   Ja sedasi ma kukkusin oma parema puusa peale. Ma ei saanud arugi, mis juhtus. Järsku olin põrandal ja üks külg oli märg (meil on seal vett palju).

Esimese asjana ütlesin “vabandust” (taani keeles). Mitu korda kordasin. Olin ehmunud. Muidugi tõusin hästi kiiresti püsti. Ma olin peaaegu valmis ütleme, et nüüd me unustame ära, mis siin just juhtus… (Tiina küsis, kas kõik on korras. Ma ütlesin, et kõik on korras.)

Teised vaatasid mind nii kurjalt ja etteheitvalt… Noh, et küll ma olen ikka loll. Ma tundsin ka end sedasi…

Pärast tuli Peter ja Britta ütles talle, et ma kukkusin, et seda plaati ei tohi pealt ära võtta ja sedasi renni lahti jätta. Peter vaatab mulle otsa ja küsib, kas see on tõsi, et ma kukkusin. Ma ruttu ja rõõmsalt: “Ja, jah… Ma kukkusin. Ma olin ikka loll.” Endal silmad säramas peas. Ja siis ma lubasin, et ma ei lähe enam selle renni lähedalegi mitte.

Pärast pidin töötama liinil üks. Olin seal koos Jolantaga, me vestlesime ja Jolanta ütles, et tema on ka kukkunud ja Annette ka. Annette on vist 60 ja Jolanta on 52. Ma siis lisasin, et ma olen siis umbes sama ealine, selle järgi. Ega ma tunnengi end 60 aastasena. Aga elan 15-aastase elu. (Reaalselt olen keskmine 30, veel). :D

Selline tobe lugu siis.

Minu tervisest. Alguses ei tundnud ma mitte midagi. Ju olin šokis. Nüüd kui puusa puudutan, siis on valus, aga nt joosta sain ilusti. Seega luud on terved, mul on head luud. Natuke vist kummised, painduvad ega purune. :D Ma ise oletasin, et nüüd tuleb suur sinikas, aga senimaani seda pole. Võib-olla läheb veel aega kuni veri peki alt pinnale tuleb, naha alla… :D Või siis, sinikat ei tulegi ja ainult närv sai natuke muljuda ja teeb valu (kuid üksnes siis, kui seda puudutan).

Minu pekist ka. Töö ja kiire elu on peki üsna ära sulatanud. Kaalun 55 kg. Mina näen ilusti lihaseid ja peeglist tunduvad käed hästi peenikesed. Musta kampsuniga, natuke liiga peenikesed. Jalad tunduvad ka peenikesed. WC-s vaatasin. Puus. Noh, hakkab juba modellilikku mõõtu ja kuju võtma, aga ma seda ei taha. Mulle meeldivad vormid ja jõud…

Natuke muretsen juba. Ma pean midagi muutma, vist rohkem sööki kaasa võtma ja maiustusi. :D Tööpäeval söön ma kaks vorstisaia ja viimasel pausil kaks šokolaadikreemi saia. Ühe suure söögi söön pärast tööd. Aga kui on koolipäev, siis ma koju ei tule, siis võtan kaasa veel ühe ekstra šokolaadisaia paari ja see on kõik. Kodus vahel söön enne magama minekut, aga siis pole eriti isu. Noh, lihtsalt füüsiliselt ei jaksa väga palju süüa.

Eks ma püüan kõvasti raha teenida, et toekam lõuna tööle võtta. Aprillis olen Eestis ja seal söön ma kõvasti, lisaks ei tee trenni (ei jookse ega ei tee füüsilist tööd). Seega kuni aprillini ma kõhnenen natuke, siis aprillis tulevad mu vormid tagasi ja siis hakkan ma sööma, et oma vorme hoida. :D

***

Minu eesmärgid, veebruar:

  • Töötasin 19 päeval – üle täidetud;
  • raamatut kirjutasin 4 korda (4-l nädalavahetusel) – täpselt täidetud;
  • jooksin 9 korda – hästi natuke üle täidetud.

Ma arvan, et päris hästi läks see kuu. Kuigi autodega on jama, peamiselt elektri-värk.

***

Üks nõme lugu ka… Keeltekoolis on üks Genadi (Lätist). Noki küsitles teda ja siis selgus, et tema naine töötab samas ettevõttes, kus minagi (agentuuri kaudu ja just alustas). Kusjuures tuli välja, et tema naine istub samas lauas, kus minagi. Milline kokkusattumus, eksole.

Noh, siis ma alustasingi Genadi naisega vestlust ja rääkisin kokkusattumusest… Olin vist liiga elevil ja rääkisin liiga palju. Igatahes… Ta rääkis Marinaga ja Nataljaga vene keeles… Ja mulle tundus, et negatiivselt minust. Et umbes, et ma olen imelik, miks ma temaga hommikul üldse rääkisin jne… Ja siis Marina pakkus, et äkki mul on Ganadiga salasuhe või äkki ma jahin Genadit (reedel oli mul make-up peal, parfüüm ka, aga ühel teisel põhjusel, kusjuures reedel mul kooli pole ja neljapäeval ma olin meigi-vaba)…

Minus tekitab see vastikust, kui minu poole suunatakse näpuga ja tehakse sellist ebameeldivat nägu. Või selline üleolev nägu… Ma arvan, et minu tunne oli normaalne tagajärg/reaktsioon sellises olukorras. Vastik, vastik oli… Aga siis ma keskendusin enda elule ja see pole minu probleem, et kellegi suhe korrast ära on ja et ma kogemata näen ilus välja (vabandan, et end siin sedasi kergitan). Igatahes… järgmise pausi ajal ma neid ei märganud ja mul oli suva, mis minu kõrval toimus. Ütleme nii, et ma astusin välja sellest “kõik-teevad-väiksele-armsale-Minnyle-liiga” seisundist.

Jah… Leidsin raamatukogust ühe raamatu. Kujutate ette. Ainult ühe raamatu ja raamatukogust. Tegelikult oli seal palju raamatuid, aga ma sain raamatu, mis pidavat aitama inimesel oma isikliku elu majanduslikku olukorda parandada. See on taani keeles ja taani olude kohta kirjutatud. Ma olen väga põnevil. Natuke raske on veel aru saada, aga veel on mul sedavõrd palju huvi, et ma pingutan, et seda lugeda. See on paks raamat ka. Võib-olla osutub see mulle Mount-Everestiks (teate see mägi kusagil, ma ei viitsi googeldada) ja ma loobun, ning viin selle raamatu mõneks ajaks tagasi riiulile, et mingi ajapärast uuesti proovida… Selline ma juba olen. (Kes arvavad, et minu loobumine on loobumine, siis… Ma ei ole teiega nõus. Ma just arvan, et teinekord on minu probleemiks just see, et ma ei loobu. Ma puhkan ja proovin edasi ja siis jälle ja jälle… Aga teen seda asjaga, mis ei ole oluline või mis ei ole vajalik või mis ei ole minu jaoks).

Nt kui ma ei ole hea/osav sõbrannatamises, siis pole mõtet liialt palju aega investeerida sellesse. Mul ei ole seda annet. Ma peaksin pigem keskenduma oma teistele annetele, nt joonistamine, kirjutamine, imelik-olemine jne… :D

***

Teine naljakas seik töölt… Birgite ja Susanne peavad mind lolliks ja naeravad minu üle ja minu vigade üle (mida ma teen palju)… Ma olen juba harjunud nende üleoleva käitumisega ja mõnitava pilguga… Igatahes… Birgite küsis, kas olen juba kallima leidnud, ma ütlesin, et ei ole ja aega ka ei ole… Ja siis Birgite hakkas seletama, et ma ikka peaksin ja et ma olen tark ja oskan hästi joonistada ja midagi oli veel… Siis ma ütlesin, et see on õige, et ma joonistada oskan, aga tark ma küll pole. Et ma olen loll… Siis jäid Birgite ja Susanne vait. Nad olid ehmunud.

Pärast kuulsin, kuidas nad omavahel arutasid, et kumb on süüdi, kumb on öelnud, et ma loll olen. Siis nad süüdistasid üks-ühte ja lõpuks jõudsid konsensusele, et minu kuuldes enam ei räägi, sest on võimalik, et ma saan aru. :D Ai, mulle meeldivad sellised olukorrad. See on see pay-back-time (vast sai õige väljend). Enne tegid nad väiksele-armsale-Minnyle liiga, aga nüüd… Nüüd on neil ebamugav ja piinlik. Ai, ma naudin neid hetki… Nende hetkede nimel ma kannatan üle olukorrad, kus nad minust halvasti räägivad ja mind mõnitavad jne… :D Ma olen vastik inimene, ma tean.

***

Kolmas olukord oli veel… Üks saksa-naine tööl, käsutab mind ja mõnitab mind ja naerab minu (vähese, kehva) taanikeeleoskuse üle. Aga endal tal ka teab-mis hea taani keel pole… Noh… Minul oli suva… Ma olen harjunud juba selle negatiivse hoiakuga minu suhtes. Võtsin seda kõike külmalt, kusjuures ma ei saa nagunii 100% kõigest aru ja need väljendid ja sõnad on võõras keeles. Ma mõtlen, et ma võin ju enda jaoks mõelda nendele väljenditele positiivsed tähendused. Nt dum tähendab loll, aga ma nimetan seda oma peas nt “armas”. Tegelikult on ju see lihtsalt üks tähtede kombinatsioon ja kui see pole minu emakeeles, siis ei tekita see minus eriti emotsioone (mul ei seostu selle sõnaga just palju)… (Võõrkeeles algaja olemisel on ka positiivne külg…) :D

Igatahes… See saksa-naine läks ära, siis hakkasid teised teda taga rääkima ja mind kaitsma ja oma-vahel. Mitte minu jaoks. Nad arvasid, et ma ei saa aru, mida nad räägivad. See oli jälle üks võit minu elus.

***

Eks ma kõõlun kahe vahel. Vahel olen see “väike-armas-Minny-kellele-liiga-tehakse” ja teisel hetkel olen see “võitlev-tugev-Minny-keda-teiste-arvamus-ei-huvita” (seda nimetatakse vist enesekindluseks).

Mul on väljendamise raskused juba. :D

***

Don’t worry about what people think. They don’t do it very often.

https://www.facebook.com/thespiritscience/photos/a.224942914212872.59713.210238862349944/1714528465254302/?type=3

Ma arvan, et see mõte ei vaja lisa selgitust. Kõigile ilusti arusaadav.

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 22 kommentaari

Vabandust

Ma võin terve päev seda lugu kuulata. Olen juba ca 10 korda järjest seda kuulanud. Ikka ei väsi ära, kuid kaasa laulda ka veel ei oska. :D

https://www.youtube.com/watch?v=_LypjOTTH6E

***

Minust siis… See lugu kirjeldab minu siseelu. Ma arvan… Minu sees on torm, tahaks märatseda… Ei mitte vihast… Probleeme ka väga pole. Selline tavaline elu. (Kramp jalas (säärelihas) on muutunud järjest tihedamalt esinevaks ja ebamugav on. Veri ka hästi ei liigu. Tihti ärkan, sest ei tunne oma käsi ja ei saa neid liigutada. Õigemini, ühte kätt, siis teisega tõstan käe teise asendisse ja masseerin ja kõik on jälle ok, aga natuke hirmutab. Ma ei teagi, kas vedelikupuudus või rauapuudus või magneesiumipuudus… Noh… vahet pole, millegi puudus on, aga loodan, et läheb ise üle.) :D

***

See lugu…

Ma olen endale võtnud ühe rolli. Ütleme, et terve elu olen olnud selles pai-lapse rollis. Viisakas, vaikne, rahulik, korralik jne… Vahel olen selles rollis mugavusest, vahel hirmust, ja mõnikord suruvad teised mu sinna ja ma sobitun/mahun sinna väga hästi ja nii ongi…

Igatahes… Mul on vist mingi keskeakriis (varajane) või hiline teismeiga… :D Ma ei tea ka kumb, äkki kõik korraga… Ma tunnen end nii halli ja olematuna. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks… Aga…

Ütleme nii, et olen konfliktis ise-endaga. Väliselt olen rahulik, igati viisakas ja hall, aga sisemuselt tahaks üle piiride astuda, täiel rinnal elada, karjuda, end täiesti vabalt tudna. Teha keelatuid asju, mis mõnu pakuvad jne… Selline… Ma ei tea.. mässumeelsus vist.

Kuid see pole selline tunne, et tahaks kohe kaamerate ette minna ja end välja elada. See on selline, et tahaks proovida, vaikselt ja anonüümselt ja siis oma rahulikku ja turvalisse rolli tagasi tulla. (Nagu midagi poleks olnud.) Kas nii saab?

Ei tea, kas minusse hakkab elu sisse tulema… Samas ma ei usu, et ma oma rollist välja astun. Üle 30 aasta olen ma selles olnud. Ma ei usu, et see nii kiiresti ja nii lihtsalt käib…

Aga… Kuulan seda lugu ja tunnetan emotsioone. Mulle meeldib see laulja (nagu Michael Jackson)… Nad panevad lugudesse energiat. See ei ole lihtsalt heli ja muusika, ma tajun emotsiooni ja energiat. Seda kuulates ärkan ka mina ellu. Viskan siin juukseid ja tantsin ühel jalal, sest teises jalas on kramp ja kole valus on. :D

Õhtusel ajal ei suuda ma end eriti tagasi hoida… Siis tahaks öisesse pimedusse märatsema minna. Autoga kihutada, kuulata sellist muusikat hästi kõvasti ja lihtsalt end vabalt tunda…

Jah… Minu n-ö eluroll on hakanud mind piirama. :D Jah… see on teismelise tase või… messoost iskute keskiga… On seal erinevus? (Ma tean, naistel on see keskeakriis asjalikum ja parem…) ;) Sest olgem ausad, naised on paremad. (Kas ma olen naine? Ma ei tea. Bioloogiliselt, anatoomiliselt jah, aga…vaimselt?…) :D

***

Tööl oli täna sutsu parem. Ma tundsin end vabalt ja osana kollektiivist. Ma ei tundnud end “tootmis-puudega töötajana”. Kuigi ühe suure vea lasin läbi. Aga ma rabelesin ka väga. Jooksin nii, et higimull otsa ees… Ja kui töölt koju sõitsin, siis käed surisesid ja valutasid. Seeda suurt, et täna sain ikka töötada.

Ma saan natuke neist aru. Või ma arvan, et ma saan neist aru. Enam ei ole sellist vastikut tulnuka tunnet. (Nagu oleks ootamatult, kuhugi filmivõtetele sattunud ja ilge tegevus käib, aga ma ei saa mitte essugi aru, mida ma tegema pean, aga tean, et mul on ka kandev roll seal.)

Nüüd on mul olukorra üle kontroll… Täitsa tore oli. Täna ei kiirustanud koju. Ega ma üldiselt ei kiirustagi töölt minema. Olen ikka viimane, kes end välja logib. Kuhu mul ikka kiiret on. :D

***

Olen natuke nagu Tuhkatriinu, aga… Mina muutun kella 18-ajal ja mitte printsessiks, vaid karmiks-eideks (mässajaks viskan patsi) ja kell 4:00 hommikul olen vaikne hall hiireke edasi. Naeratan ja hoian omaette. :D

Ei tea, kas see on ravitav või kasvan lihtsalt sellest välja. :D

***

Taani sõber RT on mu unustanud. Ma olen aru saanud, et tal pole aega nädalavahetustel. Nädala sees kohtuks ta pigem hommikul, aga ma olen tööl. Pärast tööd saaksin kohtuda esmaspäeval, kolmapäeval või reedel. Eelmine reede kohtusin Nicanoriga ja sellel reedel on ka plaan (aga see on võib-olla plaan).

Aga… Ta ütles, et kohtume siis, kui ilmad paremaks lähevad ja päevad pikemaks. Seega pole vist kiiret. Või äkki peaks talle vahepeal kirjutama ja näitama, et ma olen olemas ja elan veel… :D

Ta arvas, et meie koerad ei saa mängida koos… Ja siis ma pakkusin, et ma jätan oma koera järgmine kord koju. Ta oli sellega väga nõus… :D (Minu koer hammustas tema koera kõrva ja seal olevat augud… Ups…)

Jah… Ma vaikselt ikka eksisteerin ja ehitan omale elu.

***

Üks Lars (see casual sex) tutvumisportaalist… Tema tahtis kohtuda, aga mul oli autoga jama ja on seda ikka veel. Seega… Noh, see on jäänud ka väga soiku, just minu kiire ja tiheda elu tõttu. :D Ei, tegelikult pole ma midagi nii hõivatud, aga… Kui ma varem olin 100% kodus ja siis 20% koolis ja 80% kodus, siis sellega võrreldes on mul nüüd natuke rohkem tegevust. Minu eelneva eluga võrreldes olen ma väga hõivatud… Aga normaalse inimesega võrreldes olen ma peaaegu elav inimene (veel ei ole päris elav inimene). :D

***

Ei tea, kas täna tuleb 100. kord ka ära. St kuulan seda lugu 100. korda… :D

***

Homme läheb KIA jälle remonti. Loodan, et enne reedet saan selle tagasi.

KOKKUVÕTE: Ei midagi olulist. Niisama mulisen.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | 2 kommentaari

Yesss.. nad andsid selle mulle tagasi

Nädala sees pole mul eriti aega, sest mul on nüüd päris töökoht. Olen nii uhke selle üle. Jah, töötan tootmises, aga ikkagi… Igatahes…

Nüüd oli nädalavahetus ja ma nii väga tahtsin kirjutada, aga ma ei saanudki. Kujutate ette, milline piin on see ühele kinnisele inimesele, kes peamiselt elab oma blogis… (Taustaks, blogi.ee-s tehti mingi uuendus.)

Ma juba püüdsin leppida mõttega, et nüüd on mu elu läbi. Minevik kustunud ja ilma minevikuta pole ju ka tulevikku jne… :D

Nüüd on jälle kõik hästi… Olen tagasi, selleks et edasi minna.

***

Olen ametlikult päristööl. KIA auto käib iga nädal remondis, kui arved hakkavad korrast saabuma, siis ma ei tea, mis saab. Aga ma ei mõtle ette. :)

Kuna KIA ei ole eriti usaldusväärne, siis pärast tööd ei sõida ma koju, vaid lähen raamatukokku ja teen seal aega parajaks ning sealt edasi keeltekooli. Seega šokolaadipoissi enam toetada ei saa. Sry, majanduslikult pole võimalik.

Möödunud teisipäeval läks KIA remonti ja ajaliselt sobis, seega kasutasin S-i teist autot ja šokolaadipoiss küsis, kas tema sõber saab ka autopeale. Tolles autos jagus kohti…. Ühesõnaga, mul oli auto pruune poisse täis. :D Võib-olla sellel teisipäeval ka sama asi, aga siis hakkan end vaikselt võõrutama heategevusest. Mul on vaja ka oma elu elada. :D

***

Reedel käisin Nicanoriga väljas (noormees päevasest õppest, keeltekoolist). Hästi tore oli. Sain kõvasti taani keelt harjutada ja tegime nalja… Ta ostis mulle kaks teed ja kooke… Ma ei oska kuidagi kirjeldada, kui tore see kõik oli. Temaga oli kuidagi lihtne rääkida. Olime täiesti samal lainel.

Ta palus vabandust, et mind tülitas. Kujutate ette, mul on elu vahva õhtu ja tema palub vabandust. Ma kallistasin teda ja ütlesin, et ta mind ikka rohkem tülitaks. :D

***

Tööl on ka põnev… Reedel pärast tööd sain Nicanoriga kokku ja seetõttu oli mul tööl make-up peal ja natuke lõhna ka. Pidin töötama teises hoones ja mõtlesin, et küll on kahju, et Lars mind sedasi ei näe. Aga ennäe-imet, meie liiniga juhtus midagi ja see jäi seisma, siis saadeti meid tagasi sinna hoonesse, kus ka Lars töötas. Larsi naaberliinile… Ja sealt liinilt saadeti jälle inimesi minema (s.h mind), seega ma jooksin pool päeva seal ümber Larsi ja mööda Larsi (liini). :D

Ma läksin natuke varem tööle (oma pausi ajast). Lootsin, et kontoris on Nils ja ta teab, kus ma töötama pean. Mul oli natuke imelik tööajast nagu lollike kahe hoone vahet joosta… Näen Peterit, ta naeratab ja ma naeratan ka. Oletasin, et Nils on ka seal, aga Nilsi polnudki. Hoopis Lars oli… Näen Larsi, keeran otsa ümber ja mõtlen, et kuidas ma Nilsi leian, kas peaksin kontorisse minema… Kui kontorisse lähen, siis Lars mõtleb, et ma ajan teda taga…

Mõtlesin seal ja järsku hüppas Lars kontorist välja ja küsis, mis mureks. Ma ütlesin, et mul pole tööd… Ta ütles, et minu liin nüüd töötab… Mul läks kohe silm särama… Saan töötada…

Siis ta küsis, kas kõik on korras… Ma kokutasin ja vastasin, et kõik on korras… Ja siis see juhtus… Jah, mis asi? … Juhtus see, et ma automaatselt hakkasin plikalikult flirtima. Küll ma olin ikka tobe… Panin käed taskusse ja kiikusin oma jalgadel, ühelt küljelt teisele. Kummardusin ka natuke ette, st ülakeha natuke ette. Kujutate ette, kui esile kerkis minu suur (ja ilus) tagumik… Selline täielik plikatirts… See tuli nii automaatselt. Tavaliselt ma naeran täiskasvanute üle, kes nii lapsikult flirdivad, aga võta näpust. Nüüd sain ma vaid ise-enda üle naerada. Aga Larsi kõrgendatud tähelepanu minule oli sellega garanteeritud… :D (Kuulsin, kuidas Kirsten (kes tegelikult on hoopis Inga – ma arvan), ütles Jolanta Ewale, et neil pole mitte mingit võimalust Larsi tähelepanu saada… Viitasid minu ülesmukitud välimusele…)

***

Tegin oma ülemusele väikse karuteene vist. Tal oli tegemist liiniga ja meil said tooted otsa. Oli vaja üks suur ja raske kast (ca 20-22 kg) tõsta rinnast kõrgemale ja tühjendada. Noh… ma vaatasin, et šeffil on tegemist. Lähen võtan kasti ja vupsti… Olin nii õnnelik, et jõudsin kasti tõsta ja mõtlesin, et küll mina olen ikka tugev jne… Ja järsku näen, direktor minu kõrval. Naeratab suurelt. Ta tahtis vist mind aidata, aga ma sain selle kastiga väga kiiresti ja osavalt hakkama. Noh, ma naeratasin ka, püüdsin näidata, et polnud mingit probleemi. Ma ei osanud midagi öelda. Seal oli suur lärm ja ma pole direktoriga varem rääkinud. Segaduse vältimiseks ei öelnud midagi, vaid piirdusin suure naeratusega. (Kõik teavad, et ma taani keelest väga aru ei saa.. seega direktor ei öelnud mulle ka midagi.) Aga ta läks minu šeffi juurde ja pärast oli šeff natuke vihane. Ma arvan, et direktor tegi märkuse, et šeff ei tohi lasta mul raskeid kaste tõsta. (Ma näen väike välja, eriti number suurema pluusi, pükste ja kummikutega… Lisaks veel see, et kesmine taanlane on minust palju pikem.) Tegelt olen ma väga tugev. Esimene kast tundus jumalast ok tõsta. Neljas või viies kast vajas juba natuke pingutamist.

Muidu oli ok päev. Päeva lõpp oli ok… Me koristasime seal, siis tuli Nils ka. Ta naeratas mulle. Tavaliselt on ta kuri ja peidab pilku ja kontrollib mind, aga tollel päeval naeratas. Tore… Vahel läheb ka minul hästi.

***

Muud põneat vist polegi juhtunud. Selline natuke rahulik elu.

***

Tahtsin kirjutada veel… Meil tuli palju uusi agentuuritöötajaid juurde. Noori ka… Vaatasin ühte noort neidu ja mõtlesin enda esimesele päevale seal. Temal oli see palju raskem, aga ta on taanlane ja saab hakkama. Ma ei julge temaga rääkida, aga ma püüan. Ma tean, kui raske on sulanduda, samas, kui mina temaga rääkima hakkan, siis teised automaatselt suhtuvad temasse negatiivselt. Lihtsalt mõned ei salli mind ja vihkavad kõike, mis minuga seotud on.

Eks vaatab ja näeb.

***

Mainin ära, et selline töö ja kool ja natuke elu (inimestega suhtlemist) on väga väsitav. Neljapäev oli kõige raskem. Siis ma jäin peaaegu magama autosse, kui ma ootasin koolimaja avamist. Umbes pooltundi pidin ootama. Kuulasin muusikat ja silm vajus kinni. Tunnis oli ka raske olla.

Enne oli mul alati lootus, et tööpäev jääb mu viimaseks ja kui sain sms-i, et saan järgmisel päeval ka töötada, siis olin õnnelik, et saan töötada ja mul oli lootus, et pärast homset saan puhata. Aga nüüd tean, et töötan E-R… Jah… Ei, ma ei kurda, stabiilsus on ka hea ja püsiv sissetulek.

KOKKUVÕTE: (1) Nicaoriga väljas, väga tore. (2) Päristöö. (3) KIA katki jätkuvalt. (4) Auto šokolaadipoisse täis. (5) Raske ja väsitav töö-nädal.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Minny, sa ei tohi teisi inimesi häirida

Mitu aastat ma seda blogi olen pidanud? Alles nüüd märkasin, et olen kirjutanud Minny kahe NN-ga ja seetõttu ma mikihiire (pruudi) pilte ei leiagi (ei leidnudki). :D

Küll ma olen ikka andekas, nii lüikeses nimes suudan ma nii palju vigu teha. :D Lihtsalt mõnele on rohkem antud.

***

Täna on jälle selline päev, et tahaks kellegagi rääkida, aga… Ei tea kellega, ei tea millest… Seega püüan üle saada ja kasulikuks hakata.

***

Mul on nüüd 79 sõpra FB-s. Üks sõber rohkem kui Anne Mettel ja kusjuures Lars ei ole (veel) mu sõber FB-s. Ma olen küll oodanud, et ta mulle sõbrakutse saadaks või midagi, aga mida ei tule, see on see sõbrakutse… :D

***

Täna käisin jooksmas (1h).

***

S plaanib laenu võtta ja küsib minult nõu. Ma olen allergiline laenude vastu, aga ta ütleb, et tuleb võtta. Siin Taanis nii tehakse.

Selline kummaline olukord. Ta küsib nõu, ma vastan ja ütlen, mis ma asjast arvan ja siis ta ütleb, kuidas teha tuleb. Seega… Ma olen natuke segaduses. Mulle on nagu stsenaarium ette antud (ma küll ise seda ei näe, aga mulle öeldakse, mida ma ütlema pean)…

Ma olen natuke segaduses… Mis ma siis tegema pean…

Ma ise vaataks, et praegused laenud ja arvelduskrediit väiksemaks saada ja kulud tuludega vastavusse viia… Aga tema tahab jälle ette tarbida.

Ütleb mulle, et siin Taanis ei saa vanaemalikult kokkuhoidlikult elada, siisn tuleb elada laenudest, siin käibki asi nii… Ma küll tahaks vägisi öelda, et äki prooviks teisiti… Nagu ta ise ütleb, et Trump teeb asju teisiti ja näeb asju teisiti kui üldsus… Ta väidab, et ta on ka Trumpi moodi… Aga… Minu meelest väga taanlaslik.

“Me peame lanu võtma, sest siin Taanis käibki asi nii. Kui palju me laenu võtame?” Ma vastasin, et võtaks hästi vähe, sest tulevik on ebamäärane ja juba on piisavalt laene. Aga tema: “Ei, ei. Siin Taanis on odavam laenata suuri summasid. Tuleks võtta üks hästi suur summa ja viieks aastaks.” Mis ta tahab mind laenuga siia kinni kümutada ve?

Tegelikult oli mul plaan raha säästma hakata (enda jaoks) kahe-kolme aasta pärast. Ja plaanis oli tema miinust ja laene vähendada. Et kui ma pea eest suurde maailma hüppan ja ebaõnnestun, siis ei saa ma teda aidata, et tal siis siin hästi oleks ja stabiilne jne…

Olen kummalises olukorras… Mis ma siis teen? Ta oli mures, et ma teda ei aita.

Ma siis võtsin tema märkmed kätte. Leidsin tähed ÅOP (årlig omkostninger i procent). Uurisin veel ja mulle tundub, et tegelikult on see efektiivne intressimäär, aga miks nad uue väljendi on kasutusele võtnud ja miks nad selle valemi nii keeruliselt üles kirjutavad…

Ma siis püüan nüüd aru saada sellest laenu asjast ja püüan midagi mõelda nendes kitsastes tingimustes, selles kitsas otsustamise vahemikus.

Ma olen ju nii loll, rumal. Mis nad küll minust tahavad ja mida nad minult kõik ootavad… Kas nad siis ise ei näe, et loll olen? :D

Ma püüan nüüd asjalikuks hakata.

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Lihtsalt nii-sama

See nädal on olnud väga revolutsiooniline ja kergelt muinasjutululine.

KIA oli remonditöökojas. Väideti, et pidurisilindrid on kinni (kolmel rattal), tehti see korda. Rattalaagri viga ei tuvastatud. Seega olen mina see loll.

Sain auto tagasi. Ikka on mingi heli veermikus, aga minu palk ei võimalda autot rohkem pardandada. Seega las olla. Kui mulle on ette nähtud, et ma pean selle autoga üle katuse käima, siis tuleb seda teha… Ma mõtlen, tuleb võtta, mis elu pakub.

Päris mõnus on autoga tööle sõita ja töölt koju. Ei pea kedagi ootama ega midagi.

***

Kolmapäeval oli ilus ilm ja ma pidin S-i ootama 1,5 tundi. Seega hakkasin jalgsi linna minema. Mõtlesin, et naudin ilma ja seda ilusat huvitavat väikelinna. Mul oli töölt ka üks kast kala (4-5 kg). Neljandal liinil oli pakkumine. Ma ise töötasin kolmandal liinil.

See oli huvitav. Elsa küsib, kas keegi tahab kala koju võtta. Keegi ei tahtnud ja siis ma ütlesin, et ma võtan. Mul polnud õrna aimugi, mis kalaga tegu… Tasuta sain, seega kohe võtsin.

Igatahes… Mul oli see kalakast käes ja koolikott seljas ning sedasi hakkasin linna poole astuma (umbes 1-2 km kõndisin sedasi).

Ma eriti kaugele ei jõudnud, kui järsku sõitis üks roller mu juurde. See oli Lars… Ma olin… Hõõrusin silmi ja mõtlesin, et kas see on uni… Sest päike ka paistis nii ilusti ja nii vaikne oli… Ta küsis, mis mu autoga on või kus mu auto on. Ja siis küsis, kas ma lähen bussi peale… Ega me palju ei rääkinud. Ma nautisin hetke. Ma ei osanud midagi öelda.

Vaatasin teda ja mõtlesin, et väga hea, et mul see kalakast käes on, sest vastasel korral poleks ma suutnud oma käsi kontrollida ja need oleksid end automaatselt end ümber Larsi keeranud. :D

Ohh.. kuidas ma lootsin, et see hetk jääks kauemaks kestma. Tahtsin teda kinni hoida… Aga nagu mulle kohane, siis ega ma midagi ei rääkinud ja me olime natuke autoteel ja ma vaatasin ringi, et ega autosid ei tule (millest võis ta järeldada, et mul on ebamugav temaga vestelda) ja varsti olid tulemas Grace ja teised, kes natuke hiljem lõpetasid… Noh, et kuulujutte ei tekiks… Siis oligi hea, et Lars üsna pea edasi sõitis. Muidugi jätsime hüvasti ka, nagu viisakatele inimestele kohane.

***

Esmaspäeval käisin töövestlusel, lubati järgmisel päeval tagasi helistada, aga seda ei tehtud. Noki ütles, et tema sõbranna on oodanud juba kolm nädalat… Võib-olla seal võtabki see palju aega. Tean, et seal on keerulised ajad. Palju tööd ja paljud on puhkusel, siis on seal agentuuri inimesed… Kujutan ette seda segadust seal… Noh-jah…

Aga neljapäeval pakkus ülemus mulle püsivat tööd selles ettevõttes, kus ma töötan agentuuri kaudu. Ma olin nõus… Saipin, samast agentuurist, saab ka püsivatöö. Esmaspäeval tuleb paberitele alla kirjutada.

Seega täna pidin helistama sinna ettevõttesse, kus ma vestlusel käisin ja ütlema, et sain püsivatöö… Kuidagi konarlikult tuli see mul välja, aga sain hakkama. Ivani polnud, keegi teine võttis kõne vastu, aga… Saime asjad aetud.

Ma ikka veel ei usu, et saan püsivatöökoha. Sedasi on ju lootus oma töö-eesmärk täita… :D Viimasel ajal on olnud palju selliseid olukordi, kus suusõnaline kokkulepe töösaamise osas on olemas ja kui jõuab kätte see päev (esimene tööpäev), siis öeldakse, et sry, aga asjaolud on muutunud.

Nt minu nimi puudus tabelis, meie töö-tabelis. Saipin oli, aga mind polnud. Seda on juhtunud varem ka. Eks ma esmaspäeval saan teada, kus ma töötan ja kas ma ülse töötan. :D

***

Seda nädalat alustasin ma mõttega, et jääb vist viimaseks nädalaks selles ettevõttes. Inimesed muutusid sõbralikumaks ja… Aga nüüd nädala lõpuks ma olen andnud oma sõna, et ma jään sinna. Ehk siis pean seal iga tööpäev käima hakkama ja… Nagu hoopis vastupidine olukord.

***

Vahel toimuvad elus väga ootamatud muutused.

Ma olen natuke hirmul. Suured muutused on tulemas… Mõtlen, et kas saan hakkama ja kui kauaks see nii jääb jne…

Seega… ma ei tea, mis edasi saab…

Kuulsin, et Lars ja Peter olid Hellele (ülemusele) öelnud, et töötajaid on puudu. Ja siis Helle ütles, et ta vaatab, mis teha annab ja niiviisi ta minu juurde jõudis.

***

Eelviimasel pausil Sonja ütles, et ta kuulis, et ma saan püsivatöö. Ma hakkasin rääkima, et käisin kõigest vestlusel. Mulle lubati tagasi helistada, aga seda ei tehtud… Sonja rääkis sellest ettevõttest, kus ma agentuuri kaudu töötasin… :D

Täna hommikul ütles Sonja jälle, et kuulis, et ma saan püsivatöökoha. Siis ma vastasin, et nüüd olen ma ka seda kuulnud. :D Jutt läks edasi ja mina olin viimane, kes sai teada, et saan püsivatöökoha.

Eks ma olen esimene, kes koondatakse, kui koondamiseks läheb, aga… Loodan, et ikka mõned kuud saan seal töötada. Loodan ka, et auto peab vastu.

***

See nädal oli koolis vaheaeg. Täitsa uskumatu, et juba järgmisest nädalast tuleb jälle koolis hakata käima. Nagu polekski puhkust olnud.

***

Nüüd koeraga välja ja siis magama. Homme tuleb jooksma minna, sest vist enam nädala sees vabu päevi pole. Seega jooksmise eesmärgi täitmiseks tuleb iga nadalavahetus jooksmas käia.

***

KOKKUÕTE: (1) Saan püsivatöö ettevõttes, kus agentuuri kaudu töötasin. (2) KIA tuli remondist, aga ikka pole terve, aga raha pole enam, et seda parandada. (3) Pärast tööd põrkusin Larsiga.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri