Ma ei tea, minust vä?

Kehva periood on. Emotsionaalselt on kehva. Tunnen end nii mõttetuna ja tühisena. Püüan olla keegi, aga välja kukub, et olen mitte-keegi. :D

Vaatasin, mida ma olin aasta tagasi samal ajal kirjutanud. Mõtlesin, et kas see on mingi periood, mis kordub. Aga ei tuvastanud seda.

Aasta tagasi kirjutasin Larsist palju. Seega jätkan. :D Nüüd ma täiega eiran teda tööl. Kui teda näen, siis keeran pildu ära ja süvenen töösse. Vahel ma teda nähes “juhuslikult” avastan, et töökaaslasel on kala vähe ja siis ruttan talle kala ette panema (ikka Larsist kaugemale).

Mingiaeg ütlesin mina talle “hej”, kui kohtusime tööl. Mõnikord 3-4 korda päevas. See tundus tobe ja nüüd ma seda ei tee. Pärast hakkas tema ütlema “hej”, vastasin. Ja nüüd püüan liikuda siis, kui tema ei liigu. Viivitan pausile minekuga ja pausilt lähen ka sellisel kellaajal, et ta on juba läinud ja kohe-kohe tulevad teised. Noh, et see kohtumise ja suhtlemise moment oleks minimaalne.

Üldiselt pole raske teda eirata, sest me töötame erinevates osakondades. Täna oli tööl jama ja ma liikusin erakordselt palju ringi ja otsisin, mida ma tegema pean. Ühel hetkel läksid minu tänase töö kaaslased ära. Minu ülesandeks oli noad tuua. Korraks seisatasin, sest mõtlesin, et kuidas ma kõige kiiremini teise hoonesse saan.

Lars tuli minu poole ja seisatas ka ja vaatas mind. AnnMargret nägi seda ja ta haaras vaguni ning pidas vajalikuks see ära viia. Ta hakkas rääkima. Ma ei saanud aru, kas minuga või Larsiga. Mõne aja pärast Lars vastas talle ja ma oletasin, et minuga ei räägita, seega jätkasin oma teed ja jooksin minema, sest kaaslased ootasid nuge ju.

Eiramine ongi vist kõige parem rohi. Eks ta raske ole, aga toimib kõige paremini. Raske on õhtuti ja siis, kui väsinud olen. Nt nagu praegu. Öösel ei saanud magada, süda tagus. Mingi ärevus, aga ei teagi miks. Loodan, et täna saan magada. Püüan varakult magama minna, aga kell jookseb. Tahtsin natuke lugeda ka ja siis koeraga välja. Ema tahab, et ma ploome korjaksin.

***
Jah… Täna tunnen end tühisena. Selline langusperiood. Tavaliselt läheb üle. Vast nüüdki. Tuleb olla tugen ja edasi rügada/trügida. :)

***

Laupäeval vaatasin koos Jan’ga super head filmi “let’s be cops”. Ma ei mäleta kuna ma viimati midagi nii tõsiselt head nägin. See oli täpselt see, mis sinna päeva sobis. See on komöödia ja samas ka üsna päriseluline. Muidugi oli ka märulit (USA film ju), ag mõistlikult, talutavalt. Senimaani tunnen filmist saadud naudingut.

***

Nüüd raamatut lugema ja tuttu. Homme peab parem olema. Nii kauaks kui elu on antud, püüan ma ikka edasi liikuda, kasvõi roomates, aga ikka edasi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Täna olin üle ootuste tegus

Kui isa oli siin, siis ta vahetas Fordil hooratta, siduriketta, siduri-survelaagri, sidurikorvi. Peale selle tuvastas, et tagumised vedrud on katki, ema ostis uued, aga vahetada ei saanud, sest poldid olid sisse mädanenud. (Ema sõitis uute juppide saamiseks 85 km lõuna poole ja siis põhjapoole 127 km ja lõpuks uuesti lõuna poole 81 km ja sealt koju 136 km. Sinna kulus benziini ja minu väike KIA kulus ka. Pidin jälle KIA kindlustuse km tõstma, sest piir sai ületatud. Aastas tuleb juurde maksta ca 200 DDK, aasta kohta pole palju.) (PS: KIA on ametlikult S-i oma jagu ka Ford. Mul pole ametlikult midagi, aga ma sõidan üldiselt KIA-ga). (Nüüd on vedrud vahetatud, töökojas tehti. Arvet ootame, st see on tulemata. Ausalt öeldes, ega väga ei oota küll.) :D

Isa vahetas veel tagumised pidurikettad ja -klotsid. Tuvastas, et termostaadi kaan on katki, aga selle teipis. Lisaks on läbi plokikaane tihend, natuke põletab dosooli, aga mitte palju. Sellest ta emale ei rääkinud. See väike asi võib veel oodata.

Autol sai mootoriõli vahetatud ja käigukasti õli ka ja piduriõli ka (see viimane oli üli must).

(Lisa varuosad läksid umbes 3000 DDK või natuke rohkem).

(Hooratas oli pilbasteks ja üks tükk oli siduri süsteemis kinni ja see plokeeris siduripedaali ja oli viimane aeg seda vahetada. Ema sõitis ikka viimase piirini sellega.)

Lisaks sellele saagis isa kaks suurt puud maga ja ühe väikse, vahetas aiatoa ukse ära. Käis koeraga väljas…. Hetkel rohkem ei meenu.

***

Äpardused: Hooratas kukkus maha ja otse lambi juhtmele ja see lõi korgid läbi. (Kasutassime naabri garaaži, tal on seal autoremonditöökoda. Raha ta selle eest ei küsinud. Ema andis 300 DDK (sest tal rohkem polnud). Naabri tööriistu kasutasime ka.)

Naabril on ka bensukas. See oli ka rivist väljas. Ema arvas, et meie tõttu. Et isa äparduse tõttu lõi korgid läbi… Aga naabrimees ütles, et bensukal on mingi teine jama, et varem ka olnud, et pole meie süü.

Isa parandas lambi juhtme ära. Meil tinutuskolbi polnu, seega vaid teibiga, aga töötab.

***

Ema pidi viima isa lennujaama. Ma küsisin üle, kas ta on kindel, et saab hakkama. Oli kindel. Seega magasin sutsu kauem ja läksin hiljem jooksma.

Isa sõitis lennujaama, aga ta sõitis õigest teeotsast mööda, kiirteel. Seega tagasi ei saanud (kohe). Lõpuks olid nad kadunud. GPS oli kodus ja telefonid ei olnud koostöö altid. Igatahes, isa jäi lennust maha.

Siis tulid nad koju. Ma mässasin puudega. Tahtsin muru puhtaks saada, et ma saaksin jälle muru niita. Et emal ei oleks lisa stressi, sest aias on jälle suur segadus. Püüdsin kiiresti selle ära likvideerida. (Need kaks suurt puud polnud nagu plaanis veel maha võtta, vaid üks väike puu. Meil oli väike möödarääkimine.)

Ema hakkas isale uut tagasisõidupiletit vaatama. Läbi reisibüroode ei saanud. Pidi otse lennufirma kodulehelt ostma. Vaatas, et läbi Kopenhageni saab. Aga võttis valesti Aalborg-Kopenhagen pileti, väljumisega 17:00, aga kell oli kohe saamas 17:00, kuid meil oleks vaja olnud sõita oma 1,5 tundi. (Raha läks tuulde 500-800 DDK)

Ema vaatas, et Kopenhagen-Soome piletit saab kasutada ja ostis hilisemale lennule pileti (Aalborg-Kopenhagen). Mina võtsin isa transpodi enda kanda ja kiirustasin minema. (Uus pilet 1000 DDK (natu rohkem), minu arvelt, sest ema arve oli tühi). Tuli võtta kallim pilet (lennuvahetamise võimalusega ja lisa pagasiga jne, sest odavad piletid olid otsas).

Muidugi esimene lend hilines üle tunni aja, seega järgmisele lennule ta ei oleks pidanud jõudma. Aga õnneks hilines järgmine lend 10 minutit ja õnneks olid abivalmid teenindajad ja lasid tal lennuki uksest sisse pugeda, kuigi värav oli juba suletud. (Õnneks ema tegi juba check-in’i ära. Arvuti ajastu.)

Igatahes… Väga palju raha sai tuulde visatud ja kulutatud ja emotsioonid olid ka laes, meil kõigil. Aga lõpp hea, kõik hea. Kuidugi, tuleb natuke jälle püksirihma pigistada, et sellest eelarve-august välja rabeleda. (Umbes minu pool kuupalka läks nagu niuhti.)

***

Mul on varsti hambaarst (siin Taanis). Ei tea, kui palju ma peaksin sinna raha kulutama. Kas lasen kohe oma palga sinna kanda või saan natuke endale ka?

***

Nüüd mina. Täna olin väga tubli. Juba eile alustasin sellega. Pärast tööpäeva saagisin natuke puid. Kaks suurt puud kärust, sest neid ei jaksanud ma üksi tõsta. Isa tõstis nad kärusse. Aga teisi puid jaksasin üksi tõsta.

20170915_194532 20170915_194554

Need puud  tõstsin välja. (Pärast tööpäeva).

Enne puude langetamist. Vanad pildid. Aga enam-vähem midagi sellist. (Kask ja tamm on maha võetud.)

20170603_114920 20170603_151800_resized

Mõned pildid sellest, kuidas aed nägi välja pärast puude langetamist.

20170910_133603 20170910_133608 20170910_133619

Natuke sorteerisin puid. Seda tegin juba pühapäeval, enne kui isat lennujaama viima hakkasin. Ta natuke aitas ka mind.

20170915_194413 20170915_194449 20170915_194539 20170915_194650 20170915_194702 20170915_194705

Esimese koorma ladusin ka peale. (1) Selle ma täna prügilasse viisingi. Kaheksa minutiga võtsin maha. Üks present oli käru põhjas ja oli vaja ainult tõmmata. Natke võtsin pealt ka vähemaks puid, enne kui ülejäänu maha tõmbasin.

(2) Teise kärutäie laadisin ka täna. (Kuid homme viin ära.) 20170916_123647 20170916_123655 20170916_123714 20170916_123726 20170916_123740 20170916_123743 20170916_125936 20170916_125940 20170916_180750 20170916_180757 20170916_180805 20170916_180816

Tamm on väga taske puu. Eile saagisin kaks juppi küljest ja täna saagisin kolmenda jupi küljest, aga see oli jämedast kohast. Sain jupid, mida jaksasin üksi tassida. (Jupid on lamava koera all oleval pildil. Koer pole surnud. Ta on natu väsinud, sest pärast prügimäel käiku läksime metsa, tegime kaks ringi (natu üle tunni) ja seni kuni ma käru laadisin ta püüdis ikka minuga kaasas käia või olla minu lähedal. Seega tal oli kodus ka palju jooksmist).

KOKKUVÕTE: Täna: (1) Jooksin 1h 5 min (9,4 km, kõndisin osa sellest); (2) puud prügimäela; (3) koeraga metsas ca 1 h 20 min; (4) uus kooeram peale; (5) saagisin jämedat puud ja vedasin rasked tükid kokku; (6) koristasin murult puuoksas (suur kilekoti täis oksi); (7) kastin kasvuhoonet ca 36 ämbrit vett (kaks ämbrit korraga).

Lubasin Jani juurde minna, aga nüüd olen väsinud. Vast ikka pingutan ära.

Eelmine nädal ei kirjutanud oma raamatut, seega pean see nädal kirjutama 2 lehekülge. Täna ma seda ei jaksa, seega homme istun kodus ja kirjutan. Enne muidugi jooksmine ja prügila, aga siis võtan rahulikult. (Muidugi tuleb veel muru niita ja 40 L üli tuua, 2 korda 20 L, sest mul on 20 L kanister. 40 L kütteõli ei jaksaks ma tõsta, see 20 L on juba natu raske). Jah… Päris palju kogustusi.

Täna lihaseid ei venitanud pärast jooksu, nüüd annab tunda. Tea, kuidas ma homme joostud saan. :) Aga kasvõi roomates, saab tehtud.

Tõmban nüüd otsad kokku. Ilusat õhtut! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tegin vea. Astusin ämbrisse.

Vigu teen ma ikka, aga harva juhtub, et ma seda tunnistan ja nii avalikult.

See idee, et remontida ema Fordi odavalt, kukkus kolinal kokku ja lõpp-hind/-kulu/-kulutus väljus kontrolli alt ja ma ei taha teada mitu korda mu eelarve lõhki läks. Me saame rääkide kümnetest kordadest.

Täpsustan mõni teine kord. (Vist. Ei tea ju kuidas see eluke läheb.)

Edu!

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Ak… Püüan olla ratsionaalne… Kuidas suhelda emaga?

Jah, püüan olla ratsionaalne ja objektiivne, kuid olgem ausad, olen inimene ega suuda seda. Kuid siiski püüan, ehk sedaviisi olen natukene parem (kui oleksin teisiti).

Räägime asjast siis… Minu ema. Ma teadsin ju väga hästi, et kui ma midagi püüan ise organiseerida, siis ta tõmbab sellele vee peale ja probleemi lahendamine läheb topelt kalliks ja suur hulk raha läheb lihtsalt tuulde… Aga ta kurdab palju, olen juba 1-2 kuud pidanud igal hommikul ja õhtul kuulama, kui raske on autoga sõita, sest sidur ei tööta korralikult ja auto lärmab jne… Noh, tahtsin aidata.

Üks päev helistas isa. Panin valjuhääldipeale, sest parasjagu oli vaja. Tegelesin vist samal ajal söömkisega ja vajasin oma käsi, ei saanud hoida telefoni kõrva juures… Igathes… Ema oli ka seal ja ütles, et ma peaksin (mis tähendab varjatult “pean”) küsima tema auto kohta. Nii see teema läks. Isa tahtis väga aidata (ta on autoremondilukksepp)… Ja nii see läks.

Aga… ühel hetkel kõik kolm organiseerisid ja lõpuks oli nii, et… Oli nagu kõik ja polnud midagi… Üks suur segadus on ja ma ei saa aru, kus ma vea tegin. Või-noh, see oli viga, et teda aidata tahtsin, aga seal peaks olema ju võimalus aidata igasugust inimest, kuid tuleb leida see õige meetod.

Kommunikatsiooni probleem on. Just-just… Me ei suhelnud piisavalt ja ei kuulanud üks-ühte piisavalt. Mul on raske emast aru saada, sest ta ei püsi teemas ja ta viskab ideid õhku, siis muudab neid ja pärast seda veel muudab ja siis lõpuks muudab…

Igatahes… Mina suhtlesin isaga (sest mu vanemad ei suhtle üks-ühega). Eelmine nädal kirjutasin emale ülesse, mille peale ta peaks mõtlema. Oli vaja ka uurida, hindu uurida, kuid sellega ta hakkama ei saanud. Noh, polnud aega. Eks oleksin pidanud enda kanda võtma. (Ikka see, kui tahad, et asi saaks tehtud, siis tee ise.)

Alguspunkt. Ema autol tuleb vahetada hooratas ja siduriketas, -korv ja -survelaager. Finantsiline vaade:

Vaatasin, et jupid Taanist ostes oleksid olnud 5000 DKK (667 EUR) ja sellele lisaks tööraha. Tavaliselt on tööraha 1/2 või 2/3 juppide hinnast. Kuna töö on keeruline ja aeganõudev, minimaalselt üks päev (8 tundi x 400 DKK = 3 200 DKK või 8 tundi x 500 DKK = 4 000 DKK, s.o 427-533 EUR).

Alternatiiv 1: Töö ja jupid Taanist. (1) Positiivne prognoos 677+427= 1104 EUR; (2) Keskmine prognoos 677+533= 1210 EUR; (3) pessimistlik prognoos 2×677= 1354 EUR või 3×677= 2031 EUR (1104 kuni 2031 EUR)

Alternatiiv 2: Ostsin jupid internetist 300 EUR, isa lennupilet oli 211 EUR (edasi ja tagasi), üks paak kütust (isa lennujaamast koju ja pärast isa lennujaama) 30 L (30×10,50DKK= 315 DKK s, o 42 EUR), naabrilt laenata garaaži ja tööriistu (ta ütleb, et tasuta, aga midagi tuleks anda). Seega miinimum kulu 553 EUR.

Lisaks, kui isa tuleb, siis saab ta sorteerida oma asjad, tööriistad (seal on palju rämpsu), me saame selle prügimäele viia ja saame 1-3 ruutu ruumi oma aiamajja. Lisaks saab ta võib-olla aidata aiatoa katust parandada või leida lahendus ühele probleemile, millest ma aru pole saanud (isa on McGiver, tal pea lõikab). Ta saab kodust eemale, elamusi, vähem stressi…

(Lisan veel, et ruumipuudus aiamajas on olnud juba 2 aastat suureks probleemiks ja see aiatoa katus ka. Seega on tegemist pikaajaliste ja suurte probleemidega ning kui need saaksid lahendatud, siis oleks 2-7 päeva vaiksem, st. S-l oleks vähem, mille üle kurta. Kui ema juurde kolisin, siis istutasin ühe taime maha, mis oli ämbris oodanud istutamist 2 aastat. Kaevasin ühe puu ülesse, sest taimele oli kohta vaja ja viisin ühe betoon-rõnga teise aia otsa, see oli ka 1-2 aastat pinnuks silmas olnud. (Seega tean, et 2-7 päeva on rahulikum, st selliste suurte probleemide lahenemise meeldiv-mõju kestab nii kaua. (Minu meelest lühike aeg, aga see on sedasi temaga. Minul püsib see meeldiv mõju ikka pikemalt, me saame rääkida kuudest.)… Muidugi oleks vaja üks väike küngas või mäeke teise kohta viia ja mõned puud ümber istutada ja maja suuremaks ehitada ning uksi, aknaid, treppe ja ruume ümber tõsta, kuid need “väiksed ajsad” peavad veel ootama. See oli väike repertuaar minu hommikustest ja õhtustest “unejuttudest”. Ma ei kurda. Olen õppinud selles uues keskonnas elama. Enamasti saan hakkama, olen harjunud.) :D

Seega olen mina ajanud seda alternatiiv 2-te.

Kui võtta alternatiiv 1, siis tuleks ka vaadata alternatiiv 3, mis oleks uue kasutatud auto ostmine, ca 15000 DKK (2 000 EUR).

Aga (1) minu ema ei taha Fordist loobuda, sest hammasrihm on äsja vahetatud ja sellega saab sõita 10 aastat või 100 000 km. Muidugi, kui kere vastu ei pea, meie soolases kliimas (meri on lähedal ja tuul on tugev), siis tuleb tal see mootor vist kaissu võtta, sest peale mootori ja hammasrihma seal muud pole… Aga noh… Tema on kümne küünega autos kinni (nagu ta oli Mitsubishis: varasem auto), noh vihjan, et see tal ka muutub. Asjad/autod omandavad väga suure lisaväärtuse, kui need ta käes on. Tekivad ühised mälestused jne… :D (Aga inimestega on vastupidi, nende, kellega ta koos on, väärtus langeb kolinal)…

Tahtsin jõuda selleni, et auto vahetamine oleks mõeldav, kuid see oleks suur võtlus jälle, mida ma ei jaksa praegu küll läbi teha. Seega keskendusin Fordi hoidmisele ja selle parandamisele võimalikult säästlikult.

***

Vahepeal sai probleem lahendatud. Hommikul natuke tõstsin häält S-i peale ja nüüd käis ta naabriga rääkimas (mis talle oli vastumeelt), kuid tegi ära… Ta on tubli ja ma hindan seda kõrgelt. Ma tean, kui raske pingutus see talle oli.

(Tema ütleb, et see oli nagu küla-kerjus, kes käib kerjamas. Mina mõtlen, et mina olengi vaene, ma ei häbene seda ja otsin odavamaid võimalusi. Muidugi, ei saa seda üks-ühele võtta, sest kui ma pean kelleltki abi küsima, siis… Ma vist ei tee seda. Ma pregu küll ei suuda meenutada… Heikilt küsisin, kuid nii muu-seas ja ta pakkus abi ja ma võtan vastu… Kas see on sarnane olukord? Ma ei tea.)

***

Kuna see konkreetne probleem lahenes ära siis kirjutan ma üldisemalt.

Vahemärkus: Nii palju olen ma juba õppinud, et S-i mõtteid/ideid ja arvamusi ei tasu kohe edasi anda, sest ta muudab neid. Kunagi isa küsis, kas ta võib oma sõbrannaga emale külla tulla. Ema ütles: “Ei”. Ma ütlesin isale edasi. Nüüd tunneb isa sõbranna end ebamugavalt S-ga. Selles mõttes, et ei taha siia tulla, kuid kutsub S-i endale külla. S tahab nüüd, et isa tuleks koos oma sõbrannaga, sest S ei taha isaga suhelda ega tegeleda. Aga noh…

Igatahes… sellel korral ütles, S, et naabri juures ikkagi ei saa autot teha. Tema otsib teisi võimalusi. Viib töökotta üldse. Ja isa ei peaks üldse siia tulema (mul on juba pilet ostetud ja varuosad on ka laual valmis, isa vaatas läbi kaamera üle, et õige värk on)… Ma hoidsin suu kinni, lasin tal seedida ja isale ei kirjutanud midagi. Mõtlesin, et kui kolmapäeval on S sama-meelt, siis vaatan, mida teha või kuidas seda infot isale serveerida. Või otsin ise lahenduse, lähen ja räägin ise naabriga, nt…

Ma aimasin juba ette, et asi nii läheb. Ema ütleb kõigele “ei” ja minu raha prügikasti kasti läheb… Ma arvasin, et S on vastumeelne pikemalt. Aga noh… Igatahes, ma tean, et kui isa seda juppi ära ei vaheta, siis see seisma jääb. S sõidab edasi ja muud kui kurdab. Ma pean kuulama enne hommiku- ja õhtusööki sama juttu, et siduripedaal vajub alla ja üles enam ei tule ja see on ohtlik ja ärritav… Ning kõige lõpuks (kui enam kohe üldse sõita ei saa, jääks tööle minemata või oleks reaalne õnnetus või midagi) läheks ta remonditöökotta ja laseks kõik jupid seal osta, meil oleks neid juppe kaks. Noh, töökoda räägiks, et kui kasutavad meie juppe, siis garnatiid ei annaks. (Võib-olla ei vahetaks ja väidaks, et jupid olid vigased…)… Ma ei taha mõelda, kui palju see jama kõik maksma läheks, pluss need kulutused, mis ma olen juba praegu teinud, selle konkreetse vea parandamiseks.

Nüüd jõudsime peaaegu probleemini kommunikatsioonil minu emaga. Mulle tundub, et ta ei kannata, kui tal pole kontrolli, kui tema eest otsustatakse. Ta tahab olla alati see Füürer, kes otsustab, kes ütleb viimase sõna. Seega on teda raske aidata, sest minu lahendused ei sobi, sest need pole tema lahendused. Seega ma mõtlen ja pakun ideid, aga tema laseb need ikka ja jälle sõelapõhjaks, sest need pole tema ideed ja minule tundub, et ma jooksen peaga vastu seina, raiskan oma aega, mõtlemist ja energiat vaid. Seega viimasel ajal viskan ma õhku esimese idee, midagi tobedat ja fantaasiaküllast, noh nii naljaks, sest nagunii ta ei kuula mind.

Tal oli pidavelt tüli oma taani sõbraga. Ta väidab, et taani sõber ei kuula teda, usub ainult seda, millest kirjutatakse ajalehtedes ja mida ütleb tema õde. Minu meelest on S samasugune. Ta ei kuula mind, aga kui ta loeb sellest ideest raamatust, ajalehest, TV-saatest näeb või tema keskmine õde ütleb, siis on see idee talle kui seaduseks. (Siit järeldus, järgmine kord, kui mul mõni idee on või lahendus tema probleemile, siis tuleb mul teha palju eeltööd, otsida artikleid ja/või rääkida tema õega, keda ma tegelikult ei salli (ta on mulle olnud eeskujuks ja võib-olla oleme sarnased ning inimene ei salli ju ennast, endasugust, kuid ise ei näe. Ja seetõttu ei meeldi ta mulle… Nagu mu ema ja tema taani sõber)).

Teine asi, mis minu ema ärritas oli see, et tema taani sõbra tütar korraldas koosviibimisi ja organiseeris kõike, pani ka kuupäeva paika ning kellaaja. Tihti sobis see aeg mu emale hästi või mu ema päevaplaan oli väga segane, seega oleks ta ideaalselt sinna saanud minna, kuid… See oli kellegi teise otsus ja tema seda muuta ei saanud. Ema taani sõbral on kolm tütart ja siis tuleb leida aeg, mis kõigile passiks. (See tütar organiseeris, ta uuris tausta ja läbi oma isa kaudselt uuris ka S-i plaanide kohta. Muidugi polnud see selline otsene küsimus: “Teie Kõrgeausus Jüütimaa Kuninganna, kas Teile sobiks see kuupäev? Millist kuupäeva tee sooviksite?”). Ja kujutate ette, kui nüüd tuleb mu ema ja soovib uut aega… Ja põhjendust nagu polegi, lihtsalt tema tahab olla see, kes otsustab. Muidugi ta leiab mingi pseudo-põhjenduse, aga see on midagi sellist, et mul on vaja muru niita või sellel päeval paistab päike ja ma saaksin õues olla (et nagu, päike ei paista ainult ühel päeval, on ju ka teisi päevi ja ega ta nüüd ikka alati õues ei ole, kui päike pasitab, on ju vaja vaadata TV-d, et saada häid ideid, sest ega ju rumal tütar midagi asjadest ei tea…)

Probleem on see, et mu ema ei kuula mind ja ta tahab ise otsustada.

Ma teadsin seda, kuid vaatasin, et ainult üks pilet oli järele jäänud isale kojusõiduks ja sellega olin müüdud ja langetasin otsuse, sest see oli hea lend. Otselend, aeg passis nibin-nabin ja odav oli. Isa oli vaadanud miljonit asja ja ikkagi oli minu leitud pilet see odavaim ja ajaliselt sobivaim. (Jah,  nagu minu ema sündroom, mina tahan olla kangelane, et minu lahendus peale jääks. Võib-olla (ma ise ei tahaks uskuda seda)… Need variandid, millest mu ema rääkis, olid palju kallimad. Ma olin kindel, et rahalist võitu tema lahendused ei sisalda, sest ta vaatab miljonit asja ja siis susserdab ja siis muudab ja lõpuks on üks suur pudru ja kapsad ja tuleb maksta topelt… Lisaks veel närvikulu mulle, talle ja isale, sest ema muudab asju… Ning kõige lõpuks, kui kõik on makstud, siis ta leiab, et oleks saanud odavamalt ja ma pean 1-2 kuud kuulama, kuidas ikka läks valesti ja mis selle kulutatud rahaga kõike oleks saanud teha… Mina ütles, las minna, kõik, mis läinud, see läinud, tagasi enam ei tule, seega keskendun sellele, mis mul on, mis pole veel läinud ja vaatan, kuidas edasi…).

Seega, selle kommunikatsiooni-probleemi lahenduseks peaksin leidama viisi, kuidas mõjutada ema kaudselt. Rääkida, siinata mõtteid sedasi, et ta arvaks, et ta ise tuli selle peale. Olen selle kohta lugenud, aga pool nalja asju. Noh, kuidas öelda mehele, et pese nõud ära. “Kallis, mäletad seda, kuidas sa viimati nõusid pesid. See oli nii seksikas ja sa tegid nii head tööd. Töö oli kiire ja korralik. Mina pesen, siis alati jäävad rasvatriibud peale, aga sinu tugevad käed suudavad teha nii, et triipe pole. Lisaks ma säästaksin energiat õhtuks, et siis teha midagi muud…” Kuidagi nii…

Muidugi emaga rääkides sellist stiili ei sobi kasutada… Ühesõnaga mõtlemisainet on ja arenguruumi ka.

Oma tavaliste tegemiste ja kohustuste vahele püüan natuke ja mõtiskleda sellel teema, et kuidas suhelda, kommunikeeruda oma emaga.

Pikk tekst. Ei teagi, kas keegi teine siit midagi saab, aga mind aitas küll. Istusin maha, lülitasin end natuke välja. Elasin oma emotsioonid välja, lasin asjadel settida ja emal natuke sipelda ning probleem lahendatud. (Kusjuures see oli suur probleem minu jaoks, ma mõtlen see, et ma olin isale piletid ostnud ja autole varuosad ning nüüd tõmmati kõigele vesi peale.)

Ilusat päeva Sulle, kes sa siiani jõudsid lugemisega. Või siis peaks juba “ilusat õhtut” soovima või siis “head und” (vihjan teksti pikkusele). :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Natuke minu eesmärkidest (vol. 2)

Alguseks pildike.

20170827_205423

Selline kelmikas ja huvitav pildike siis. Oh-jah… see olen mina. Btw:D

***

Kunagi kirjutasin oma selle aasta eesmärkidest ja mõõdikutest jne… Nüüd tegin uue rubriigi ja lisasin tolle postituse ka sinna. See on üks oluline rubriik jälle.

Kindlasti on veel postitusi minu varasematest eesmärkidest ja nende saavutamisest, aga ma ei viitsi otsida. Üldse mu blogi on üks suur “pudru ja kapsad”. :D Ma ei ole uhke selle üle, et siin segadus/kaos valitseb, kuid eks see ole näide mu elust või perioodist mu elus. Mu elus on ka väike kaos, aga see on ok. Saan hakkama…

Nii, need eesmärgid ja mõõdikud.

20170902_10162520170902_10163420170902_101702

Eesmärk 1. Tööl olen käinud 145 päeva (eesmärk oli 132 päeva, seega olen seda juba ületanud).

Eesmärk 2. Olen kirjutanud 34 raamatu sissekannet (eesmärk on 52). Eesmärk on kirjutada iga nädalavahetus. Noh, nibin-nabin saan hakkama. Mõnikord on vahele jäänud, siis olen järgmisel nädalavahetusel kirjutanud kaks ja ükskord kirjutasin ühel päeval kaks sissekannet.

See on eesmärk, mida mul on kõige raskem täita. Ma ise arvasin, et see töö eesmärk on keeruline, sest see ei sõltu ju minust (toona polnud mul püsivat tööd). Aga läks teisiti. Ma ei teagi, miks see kirjutamine enam ei edene. Alguses ma nautisin seda, aga nüüd on keskendumisega raskusi. Mul on palju muid mõtteid peas, ideid ja teemasid… Mus vist ongi keskendumise raskus. Püsida terve aasta ühes teemas… Päris keeruline. :D

Ma ise sellesse raamatusse väga ei usu. Võib-olla paar eksemplari saaks müüa… Olen õige natuke uurinud kui palju maksaks teksti korrektuur (on see õige sõna?) ja olen rääkinud ühe inimesega, kes on raamatu väljaandmisel osalenud. Ühte inimest tean veel… Mõtted juba liiguvad vaikselt selles suunas, et kust saada infot kirjastuste kohta ja raamatu väljaandmise protsessi kohta jne… Enda jaoks olen mõelnud, et raamatu väljaandmise protsessiga alustan jaanuarist. Siis peaks mul selleks aega olema, aga kindel pole, sest elu ikka muutub vahel.

Eesmärk 3. DU3 moodul 4 on sooritatud ja tunnistus käes. Puuduvad eksamid. 14.11.2017 on kirjutamine ja lugemine (tekstist tuleb õiged vastused leida) ja kunagi detsembris on suuline eksam. Olen veel rajal selle eesmärgiga.

Eesmärk 4. Jooksmise eesmärk. See on neist eesmärkidest kõige nauditavam, sest ilmad on ilusad veel. S ostis mulle päris jooksutossud, ma mõtlen kallid (Nu Balance) tossud ja ekstra jooksmise jaoks ja trenni-jooksu sokid ka. Täna esimest korda proovisin.

Eesmärk on joosta 100 päeval, sellel aastal, olen jooksnud 76 korda/päeval. Selle eesmärgiga praegu suuri plobleeme pole. Jooksen nädalavahetustel, mõlemal päeval ja puhkus on tulekul, seal püüan rohkem joosta ja jõulude ajal on puhkepäevi, siis püüan ka joosta. Selle eesmärgi osas väljavaated on head.

Eesmärk 5. Raha. Ma arvasin, et selle eesmärgiga on natuke raske, kuid on väga raske. Minu pangaarvel raha ei püsi, sest S-l on alati rahast puudu ja ma alati annan talle, sest tema silmad lähevad särama ja ta muutub positiivsemaks, kui raha saab. Mina tahan, et ta oleks rahul ja õnnelik. Kuid tema “rahul ja õnnelik” muutub iga kuuga järjest kallimaks. Varsti ei jagu mu palgast, et seda talle “osta”, aga ma ei jaksa küll rohkem töötada ning minu säästimsest ei saa rääkidagi.

Hakkasin oma eesti arvele raha koguma. Seega 15 000 DKK on umbes 2000 EUR. Sain u 800 EUR arvele kogutud, aga siis nägi seda mu isa… Noh… ja nüüd on 500 EUR ja ma ei tea, kui kauaks seda seal on. Vaatan hirmuga, kui palju palgapäevi aasta lõpuni veel on ja sis mu puhkus ja mis mu palk võiks olla. Igatahes… selle eesmärgiga hakkab vaikselt hapuks kiskuma. Hambaarstile lähen ka, tuleb uued proteesid osta (proteesid olid nali, veel)… Igatahes… Raha kulub. Päris palju kulub.

Eesmärk 6. Erialane töö. Selle lisasin nii-sama. Viskasin õhku ühe välkmõtte. Isegi mõõdikut pole ega midagi konkreetset. Vaatab, mis saab. Ütleme nii paljukest, et praegu pole ma oma tööga rahul. Marion sõna otseses mõttes karjus mu peale ja seal oli veel mõni, kes mu peale karjus. Elavad oma viha ja ängi minu peal välja. Ma saan aru, et olen loll ja tean, et ma ei oska taani keelt ega saa alati aru, olen imelik ka ja Ida-Euroopast (endisest slaavimaast)… nagu ori ja vaene või nii, aga olen siiski inimene ja teise inimese vastu peaks mingi lugupidamine olema. Aga see selleks…

Kokkuvõtteks.  Ma arvan, et senimaani on päris hästi edenenud. Püüan end rajal hoida ja samas vaimus jätkata.

Lisan veel selle Peep Vainu eluratta kohta, et suhtelmisega olen tegelenud. Kuigi eesmärke vaadates on see osa just-kui katmata, aga olen endale teadvustanud, et selles vallas on puudujääke, seega olen püüdnud ekstra lisada (nt Nicanoriga diskol-käik, peaaegu igal nädalal kohtumine Jan-ga, isa sünnipäev (perega koos), isa tuleb siia külla, emaga elan koos, vanaemaga vahel suhtlen, võiks rohkem, aga pole nagu aega, klassis suhtlen, tööl vahetasin kohta ja suhtlen, püüan sisse elada sinna…)

Seega paberil läheks mul justkui hästi, eksole… :)

Rubriigid: Minu eesmärgid | Kommenteeri

See on väga raske ja keeruline

Just, ja seepärast ma seda teengi. :)

Jah, see minu haiugus: inimestest ja asjadest kümne küünega kinni hoida.

Mul on olnud juba pikemat aega plaan lugeda ühte Kierkegaardi filosoofilist raamatut. Küsisin oma taani sõbralt R.-lt, mis raamat mu soovidele vastab. Ta andis ühe pealkirja, aga lisas, et seda on isegi taanlastel raske lugeda. Mu ema on seda mulle öelnud ja kui moodultesti tegin ja rääkisin, et soovin sellist raamatut lugeda, ütles juhendaja ka, et väga raske on lugeda ja aru saada, isegi taanlastel.

Kuid mina ikka tahan proovida. R. saatis mulle lingi ka, kus on tekst või osa raamatut teksti. See on kirjutatud vanas taani keeles (160 aasta tagune taani keel). Ah, siis selles mõttes raske lugeda. Ma arvasin, et väga filosoofiline ja läbi lillede ja kujundlik tekst. :D

Aga ma arvan, et midagi ma ikka mõisan ja loodan, et see aitab mind.

Seega… Mõnikord mind ei takista “see on väga raske” hoiatus/takistus.

Muud nagu polegi. Pea juba teist päeva valutab ja hullult tahaks magada. Täna plaanin varakult linade vahele pugeda.

Head und! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Inimesed pole riiulil

Ma olen viimasel ajal olnud väga väsinud ja ei ole soovinud inimestega suhelda jne… Unerežiim on ka paigast ära. Igatahes… Kirjutasin J-le ja otsustasime, et kohtume nädalavahetusel.

Noh, mina otsustasin. :D Ma kirjutasin, et kohtume homme kella 17-ajal… Ta kirjutab vastu, et talle see aeg sobib jah… :D

Ma oleksin pidanud küsima, mitte kirjutama, et kohtume…

Kipun unustama, et inimesed ei istu riiulil ega oota mind nagu nukud, et ma nendega siis mängiksin. :D Pole mulle antud seda viisakust ja empaatiavõimet.

Igakord, kui ma kirjutan, et mul puudub empaatiavõime, siis mõtlen, et… Ma tajun päris hästi, kui keegi on mu peale solvunud või vihane (vahel isegi nii hästi, et inimene ise ei teagi seda – vihjan, et kujutan vaid ette)… :D

***

FB on halb, püüan hoiduda, aga liiga palju sõltun sellest. Raske saab see võõrutus olema, aga ma saan hakkama. :)

Nüüd magama ja homme tuleb olla hästi produktiivne.

***

Vaatasn, et Billund-New York on odav pilet. 3 tuhat DKK ja mõnisada krooni veel peale, vist kaheotsa pilet. See raha on mul isegi olemas. Tea, kas see on saatuse kutse?! :D

Ma pole veel uurinud elamisloa ega viisa asja ega õppimisvõimalusi ega muud sellist. Seega jätan selle rongi vahele. Küll jõuab veel. Kuhu mul ikka kiiret. :)

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Hügieenikoolitus

Täna olin terve päev hügieenikoolitusel. Muidugi taani keeles ja töökoha poolt. Päris väsitav oli, kuid samas ka põnev. Natuke tõi mind maa peale tagasi, aga ei lämmatanud mu unistusi päris ära.

***

AnnMargret ajas närvi. Teda oli kohat raske taluda. Tööl on lärm ja siis ma teda ei kuule ning ruum on suurem, seega saame hakkama. Aga seal väikses ruumis oli temaga üsna keeruline. Meid oli seal oma 12 inimest…

Ta nõudis, et hügieeni-reeglitesse tuleb sisse kirjutada, et mobiili ei tohi tootmisse kaasa võtta. Make-up’i ei tohi olla ja lõhnaõli ei tohi ka kasutada ja riideid ei tohi ise pesta… See lõhnaõli ja make-up puudutas mind palju. Kohati tundsin, et see sapine nool oli otse mulle suunatud, aga siis vaatasin üle laua. Seal oli Nadja ja Marina, mõlemal make-up peal, seega ei olnud mina. Jah, lõhnaõli (kuri)tarvitamises olen süüdi. Püüan end võõrutada. Minu meelest ongi “Väikse merineitsi”-lõhn (loe: kala) see kõige ligitõmbavam ja parem.

Tegelikult on asi nii, et värske kala ei lõhna ja meil on tööl (peamiselt vaid) värske kala. Seega mingit tugevat kala lõhna pole.

Alguses tahtsin AnnMargretile kõrri karata. Pärast mõtlesin, et suva, mida see mudi (minu vanune) räägib. Ja lõpuks jõudsin selleni, et pole mul vaja make-up’i ega lõhna. Kui see teda nii häirib, siis võin ma ju talle vastu tulla ja olla naturaalne. :) Ikkagi “hea” kolleeg. :D

***

Kui ma Nicanoriga diskol käisin ja sealt tagasi sõitsin, siis ta luges mulle mingi 15 minutilise loengu sellest, et uuringud näitavad, et Taanis on palju parem elada kui USA’s (New Yorgis). Elukvaliteet on parem ja madalapalga ja kulude suhe on parem jne…

Kui ta oli oma (enda meelest) motiveeriva loengu lõpetanud. Küsis ta uhkusega: “Noh, kas sa ikka veel mõtled USA’sse kolida?” Mina selle peale külmalt: “Jah.” Siis ta küsis: “Kas sa ei kuulanud, mis ma ütlesin. Kas sa ei saanud aru?” Ma ei viitsinud temaga argumenteerida. Ma ütlesin vaid, et siin Taanis pole mul elu.

Tegelikult. Ma ei plaanu minna USA’sse madala palga peale. Teiseks, ma tean, et USAs pole sotsiaalseid hüvesid, aga ma ei kasuta neid siin ja lähema 10-20 aasta jooksul saan hakkama ilma (ma prognoosin). Kolmadaks, kui ma ei ela oma unistusele, siis miks ma üldse elan. Neljandaks, jah, ma võin oma plaane muuta, kui minu ellu ilmub inimene, kes suudab mulle pakkuda kindlust ja turvatunnet ning kõike seda muud (siis äkki mõtlen pereloomisele). Senimaani pole seda keegi suutnud mulle pakkuda ja tema kindlasti mitte.

Siis ta hakkas mulle rääkima, et ma pean… Ma ei kuulanud teda edasi. Saatsin ta oma peas miljon korda mõrgu ja püüdsin läbi hammaste naeratada, st olla viisakas. Ma nimelt ei kannata, kui keegi hakkab õpetama, kuidas ma elama pean. Elagu ise. Ma elan siiski oma elu ise ja teen täpselt nii rumalaid ja valesid otsuseid nagu teen.

Lõpuks… Mul tekkis tunne. (Kõigest tunne ja ma võin eksida). Igatahes… Mulle tundus, et ta loodab, et ma hakkan teda ringi sõidutama. Kolin temaga kokku, suuremasse linna, maksan pool eluaseme kuludest ja auto oleks 100% minu kulu, tema vaid kasutaks aeg-ajalt. Siis ta hakkaks mind juhtima, täpsemalt minu karjääri, et ma ikka temale palju raha teeniksin ja võimaldaksin tal palju reisida… Mis see tema asi on, kus ma töötan ja palju palka saan. Kui tahan olla hipi ja pudeleid korjata, siis teengi nii. Kui talle ei sobi, et ma selline olen, siis tõmmaku uttu.

Vabandan. Hormoonid mõllavad. Teadagi mis. Eks ole.

Igatahes… Püüan end ja oma tundeid usaldada ja kuulata. Kui mulle Nicanor enam ei meeldi ja ta ajab mind närvi, siis ma lihtsalt hoian temast eemale.

Natuke kõhe on, sest viimasel ajal on neid inimesi väga palju, kellest ma eemale hoian. :) Varsti olen täiega erak, aga mis sa teed, kui inimesed ei sobi omavahel. :D

***

Kas miskit puudu?

Vast ei ole… Hakkan päeva kokku tõmbama. Võtan meigi maha ja püüan olla meigivaba pikemat aega. Vaatasin, et olen juba näost vanaks jäänud. :D

Tegelikult on kõik hästi. Ikka läheb kuidagi. Üle kändude, aga läheb.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tühjus

Kui te suudate mind asendada teise inimesega, siis tehkegi nii… (FB: Elust Enesest)

Täitsa minu mõte. Ma olen 100% sama meelt.

***

Lugesin oma blogi 2012. aasta augusti pstituste pealkirju. Võttis suunurgad muigele.

Mõtlesin, et peaksin kassipilte või videosid vaatama, et tuju natukenegi paremaks läheks. Aga piisas minust enesest. Noh, nooremast minast… :D

Ma kirjutasin kaalust ja väga emotsionaalselt… “Appikene, ma kaalun 52 kg nüüd. Kaks kilo olen juurde võtnud.” Jah, toona oli see suur probleen, lausa katastroofi mõõtmetega.

Nüüd kaalun (pool kogemata 54 kg), mõnikord 56 kg. Kaalule astun kord kahe nädala jooksul. Nii muuseas. Vaatan seda numbrit kehitan õlgu ja võtan kommi. Olgu see kaal siis 54, 56 või 58 kg.

Kaal on langenud, sest pole aega süüa (kool, töö ja natuke eraelu) ja hammas või hambad valutavad, seega on söömine päris piin.

Mõnikord tunnen end paksuna, aga see ei olene kaalunumbrist, see oleneb väsimuse astmest. Kui olen vähe magada saanud, siis olen depressiivsem ja negatiivsem ja kriitilisem. Kui magan hästi, siis tunnen end ka hästi oma kehas.

Järgmise korrani!

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Eesti, plaanin sind külastada

Ostsin pileti Eestisse ja muidugi tagasi ka. Maksin 1224DDK. Ei julgenud kauem enam oodata, aga vast saaks odavamalt. Vanaema ju ootab ja puha. Nüüd saan talle kindla kuupäeva öelda. Või noh, nii-võrd kui-võrd. Võib-olla tema juurde saan alles järgmisel päeval. Ei  tea ju, kuidas see ilm ja transport Eestis ka on.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Läheme veidi filosoofiliseks

Mis on elumõte/ elu mõte?

Mõned vastuse variandid ka (need mind ei rahulda):

  1. Nauding. Nautida elu ja ettejuhtuvaid võimalusi.
  2. Teenida raha, maksta maksud, et siis uuesti teenida raha.
  3. Teenida raha, maksta maksud, kasvatada lapsi, et siis uuesti teenida raha ja kasvatada lapsi ja maksta maksud…
  4. Harida ennast. Koguaeg (24/7) nina tatine peas istuda nina raamatus, lugeda kvaliteetseid väljaandeid. Käia erinevatel kursustel tagumikku laiaks istumas.
  5. Harida ennast ja teha karjääri. Lapsed on kulu ja ebameeldivus, seega neist hoiduda.
  6. Püüelda oma eesmärkide poole, aga mis kategooria eesmärk võtta (pere, karjäär, nauding, raha…)

Jätan teid mõtisklema. Ise püüan edasi eksisteerida. Mitte, et sellega raskusi oleks, aga raske on valida eksisteerimisele kõrvaltegevusi. Noh, valikuvõimalusi on nii palju ja päris palju on asju, mida tahaks teha, aga aeg piirab (täpsemalt selle nappus). Siis… Saate aru küll.

Kõike toredat!

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Käisin diskol

See oli kohutav. Hea on see, et nüüd ma tean, et see koht ei ole minu jaoks.

Eile õhtul läksin koos Nicanoriga diskole. See oli nagu mingi teismeliste pidu. Keksmine vanus (silmaga hinnates) oli 15 ja ma tundsin end nagu vanaema nende keskel.

Mina ei tantsi ja rääkida seal ei saa. Jah… Ma jäin silma, aga mul on suva, mida lasteaias minust räägitakse.

Ühesõnaga, ma ei sobinud sinna.

Kell pool üks läksime sisse ja kella neljani pidasin vastu. Viimane tund oli eriti raske, vaatasin iga viie minuti tagant kella ja naeratada ei suutnud üldse.

Mul oli piinlik, kuidas lapsed (noored neiud) oma tagumikke hõõritasid ja neid teiste vastu hõõrusid. Siis kohendati aluspükse (boxerid) mini kleidi all. Kleidi saba tõsteti üles… Ja kella nelja ajal olid ilusad barbi-nukud pikali ja/või istusid nagu vanad joobnud meremehed.

Minu jaoks oli see nii õudne, et sellel aastal ma küll enam tagasi minna ei taha. Kas enam üldse? Ma olen senimaani šokis.

Aga nüüd kiiresti koeraga välja, siis raamatut kirjutama ning… Vaatab edasi. Vanaema Minny peaks puhkama: väike tee ja bingo ning pehme tugitool. See on minu paradiis. ;)

Aga edu! :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

***

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/10-pohjust-miks-roomustada-kui-sinu-kallim-on-kaalude-tahemargi-esindaja?id=79134096

Kuidas see laul oligi?

I love my life.
I am powerful, I am beautiful, I am free.
I love my life.
I am wonderful, I am magical, I am me.
I love my life.

Ega muud polegi nagu lisada.

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Määratlemata | Kommenteeri

Natuke midagi

http://elutark.delfi.ee/raamatud/anthony-robbins-elu-uks-suuremaid-oppetunde-on-aru-saada-mis-paneb-meid-tegema-seda-mida-me-teeme?id=73885281

Loen nagu ise-ensa mõtteid, aga palju selgemini väljendatult. ;)

Soov ennast mõsta. Oh, kuidas tahaks endast aru saada.

  1. Esimene samm: Kõrged nõudmised endale
  2. Teine samm: Ära piira ennast. Muuda piiravat mõtlemist.
  3. Kolmas samm: Muuda. Tee teisiti ja oluline tee. Inimesed teavad, mida tuleks teha, aga puudu jääb tegutsemisest.

Oluline:

  1. Emotsioonide valdamine. (Emotsioonide juhtimine, kontrollimine, emotsioonide üle võimu omamine.) – See on raske. Ma võin näidelda, et ei hooli, aga hoolivust või tundeid kinni keerata ei suuda.
  2. Füüsiline vorm. Aktiivus. Sellega on ok. Selle üle on mul nüüd võim. :D
  3. Suhete valitsemine. Avastan seda maailma. Olen aru saanud, et oluline on tasakaal, leida see õige punkt. Kui palju usaldada? Kui palju isiklikest asjadest, tunnetest rääkida? Kui palju aega ja tähelepanu pühendada? Kui palju varjata, hoida üksnes endale?… -Raske, raske.
  4. Raha valisemine. Ma arvan, et seda valisen ma paremini, kui suhteid või tundeid.
  5. Aja valitsemine. – Oh jummel… Maadlen sellega. Aga tunded on süüdi. :D Läheme punkti nt 1 juurde tagasi. :D

Taustaks jäi kõrvu kõlama veel: ole järjepidev ja otsi eeskujusi ja vaata kuidas nemad teevad ja mõtlevad jne… Siis ei pea ise jalgratast leiutama. Esimesega pole probleemi, aga seda head eeskuju pole ma veel leidnud.

***

Minust ka midagi? Alustan siis oma muutustest. Täna läksin ja istusin sööklas teise lauda. Enne olin välismaalaste lauas (poolakad ja teised), aga nüüd istun taanlaste lauas. Vanad ja jorisevad taanlased. Aga tegin ära ja nüüd püüan olla järjepidev.

Täna olin järjepidev ja avaldasin tungivalt soovi uut masinat õppida. Tursa-kala masinat… Tehtud. Erik (kes min puudega inimeseks nimetas, kunagi..) oli minust vaimustuses. Surus kätt ja ütles, et tubli olin. Oh, kuidas oleks tahtnud teda kallistada nende ilusate sõnade eest ja siis öelda ülemeelikult: “Noh, enam ma polegi puudega, ah?!” :D Jäi tegemata.

***

Kas seepi ka tahate? Ma nagunii vatran endast nii palju. Lasen teid oma linade vahele. :D

Ok, kes seepi ei taha, see lõpetab lugemise nüüd… Nüüd… Stopp… Just…

Nii-siis… teistega läheme edasi. Ma suudlesin Larsiga. Noh, tema suudles mind ootamatult. Üks nädalavahetus kirjutasin ja soovisin kohtuda ja ta oli nõus. Ta oli joonud. Igatahes… Ma rääkisin temaga väga elavalt ja silmad särasid ja siis ta mind ootamatult suudleski.

Oi, kui palju ma olin sellest unistanud. Mul oli juba miljon esimese suudluse stsenaariumi oma peas läbi mängitud. :D Iga armunud naiivne tüdruk teab neid fantaasiaid…

Kas keegi kukkus toolilt maha ka? Pomm-uudis ju? Või oli ette aimatav, sest ma olen juba selline mina-tahan-siis-pean-ka-saama-hull…

Igatahes… Kunagi ma kirjutasin, et kui mitte atraktiivne kutt ootamatult suudleb, siis pole see üldse erutav. Ei tekita mingeid tundeid. Pole midagi erilist.

Ülla-ülla… Kui atraktiivne mees suudleb ootamatult. Selline, keda nähes juba tibutagi ihule tuleb ja huuled prunti lähevad… :D Noh… ei olnud midagi erilist. Mulle tema suudlemise stiil ei meeldi. Me olime erinevates ajavööndites. Ma ei viita vanusevahele, mis on 17-aastat, aga tema oli kiire ja intensiivne, aga mulle meeldib alustada aeglaselt ja õrnalt ja siis areneda sinna, kust tema alustas.

Igatahes, polnud midagi erilist ja tema väärtus mu silmis langes. Enne ma unistasin, et see on midagi mega-ägedat ja erilist. Noh, paradiis… :D Nüüd ma tean, et see pole nii ja kõik need fantaasiad lendasid korraga prügikasti.

Aga see selleks. Muud polnudki, kui suudlus ja… Eks sai üks-ühele lähedal ka olla. (Ei olnud seksi.)

Eks ma natuke sassis olen nüüd, aga sellega on vist lõpp. Ta küll kutsus mind järgmisel nädalavahetusel ka kohtuma, aga ma keeldusin. Oli tegemist. Ja möödunud nädalal pakkusin reedese kohtumise, aga siis tühistasin selle. Seega… Ilus oli ja las ta nii jäädagi. Selles mõttes, et minevikku.

Otseloomulikult ei ole ma korras. Väliselt olen ok. Pärast seda põgusat kohtumist töötasin ma tema liinil ja me suhtlesime tavaliselt. Keegi ei aima midagi. (Kui ta suu just valla pole, noh, et ta ei vatra teistele, aga loodame, siis et vatra. Vahet pole. Kui ta räägib, siis nagunii keegi ei usuks teda, sest ma olen tööl nii vaikne ja häbelik.) ;) Vahel tuleb mulle mu roll kasuks. ;)

Nüüd traamat ka… Ütlesin Larsile kohtumisi ära. Siis see kerge armukadedus, mis kumas läbi teksti ja see tagasi tegemine, need pildid minust… Nüüd oleme me siin, et ta käis juhuslikult väljas ja seal oli juhuslikult Natalia ja Maria ja Lucia. Maria ja Natalia löövad juba ammust ajast Larsile külge. Natalia on kutsunud Larsi jooma (Lars näitas mulle oma FB -> nüüd mõtlen, et äkki nätab meie tekte ka teistele. :S Aga ma saan alati öelda, et ei mäleta. Mu mäluga pole kõik korras.) ;)

Igatahes… Mina istusin Nataliast kaugemale. Ma ei pea end piinama juttudest Larsist ja sellest, kuidas nad jõid.

Minu tähelepanekud: Maria ja Natalia olid väga head sõbrannad. Nad kallistasid koguaeg üks-ühte ja olid koguaeg koos. Aga täna oleks nagu must kass nende vahelt läbi jooksnud. Maria läks üksi koju ja oli üldse väga vaikne. Samas Natalia säras nagu roos (noh, naiivne värskelt armunud plika). Lucia töötab õhtuses vahetuses ja siis see, kuidas nad kohtusid ja üks ühte vaatasid. Mina lugesin kehakeelest välja, et Natalia oli Larsiga suudelnud ja võib-olla ka maganud. Õhetas sedasi.

Seega, minu teooria on see, et Maria on Natalia peale armukade. Natalia arvab, et Lars on temasse armunud ja unistab juba Larsi majja sisse kolimisest. :D (Jah, ta vist pole Larsist aru saanud, sest ta ei mõista väga hästi taani keelt.)

Igatahes… Ma ootan põnevusega seda hetke, kui Natalia saab aru, et Larsil pole temaga neid plaane nagu ta arvab.

Jah… Mina ise olen ka armukade ja natuke löödud. Aga ma püüan keskenduda olulisematele asjadele. Õppida keelt ja arendada ennast. Otsida uusi tutvusi ja mäletada, et Larsiga suudlus oli pettumus. See oli hea, sest nüüd ma tean, et ta pole see, kelleks ma olin ta enda peas loonud. :D Tavaline mees, kõigi nende vigadega. :D

***

Mina olen natuke aktiivne tutvusmisportaalis, mis on hetkel mulle tasuta. Ilusad poisid kirjutavad mulle. Kaks ilusat. Aga ikkagi. Tavaliselt kirjutavad mehed vanuses 48-56 või 23-26. Aga ma olen ju väärt ilusat meest… :D

Noh jah… Püüan rohkem ja erinevate inimestega suhelda ja Larsi seiklustel vähem silma peal hoida. Nüüd istun ma tema poole seljaga. Ja sööklasse lähen ja sealt tulen teisel ajal, seega meie teed ei ristu.

Pean mainima, et viimasel ajal ei ole suutnud talle otsa vaadata ega tere öelda. Olen völtinud teda, aga paslikul moel. Selles mõttes, et see ei paista välja, et ma teda väldin. Ma lihtsalt olen tõsiselt oma tööle pühendunud. Vaja uusi masinaid õppida ja keelt ja koleegidega suhelda… ;)

Aga ma saan jälle korda. Sellised väiksed südamevalud on olulised, et ma oma eluga edasi läheksin.

Ja kui Lars peaks muutuma väljakannatamatuks, armukadedus üle pea kasvama, siis hakkan aktiivselt uut tööd otsima. See on ju hea. Muutused on head.

***

Jah… Negatiivne vaade mulle: loll, naiivne jne… Aga mina keskendun positiivsele. Ma tegutsen ja olen natuke hull. Kui ma midagi tahan, siis pean ma selle saama… Olen juba selline, et tunded juhivad mind. Jah… Mul pole kontrolli oma tunnete/emotsioonide üle…

***

Homsest hakkan taas koolis käima. Uued näod. Jah… Mõnikord ikka midagi juhtub minu elus. Et päris vaikselt ei kopita ka.

Go girl!!! ;)

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | Kommenteeri

Üks huvitav tähelepanek

Ma olen ise-endaga koos 100% ajast. Noh, vahel lendan unistustesse ja kosmosesse… :D Saate aru küll mu mõttest.

Igatahes… Olen endale nii lähedal, et ei näe ennast. Ma küll analüüsin ennast keskmisest rohkem, kuid ikkagi on külgi, mida ma ei märka.

Situatsioon oli seline. Ema rääkis, et köök tuleks ümber tõsta, et ta peab hommikuti nii palju liikuma ja risti käima. Ta ütles, et mugavam oleks, kui pliit oleks kraanikausile lähemal. Siis ütles, et vesi ja tuli ei tohi olla lähestikku (meil on gaasipliit).

Mina jäin mõttesse. Püüdsin tabada loogikat, aga ei suutnud. Mina mõtlesin, et vesi ja tuli lähetsikku on ju väga hea, kui miskit põlema läheb, siis saab kohe kustutada. (Gaasipliit on, mitte elektripliit). Ok. Siis mõtlesin, et ju ma olen liiga loll, et kõrgema tasandi asju taibata ja võtsin selle vaid teadmiseks.

Siis ta rääkis veel midagi. Ja mina ei suutnud enam oma suud kinni hoida. Kobisesin: “Ma ei saa nüüd aru. Minu arust ei tohiks lähestikku olla külmik ja pliit, et see pole hea külmikule. Rikub külmiku kiiresti ära…” Tema ütleb: “Sa mõtled ikka nii teaduslikult. Mina räägin feng shui‘st või millestki sellisest.” :D Aaa… Ok. Siis ma ei tea midagi. Mingi peeglite jama on ka seal. Ma pole seda endale selgeks teinud.

Ja siis tuleb Roland ja ütleb, et ma olen uhuu ja usun alternatiiv-maailma ja medistiini…. horoskoopidesse jne… :D Ei, vaadates minu ema, siis ma olen väga tehniline. :D Kõigepealt vaatame, kus keskkonnas ma üles olen kasvanud ja siis vaatame, kas selles keskkonnas oleks olnud tingimusi, et olla veel ratsionaalsem ja tehnilisem… Ei, antud juhul ei oleks olnud. :D (Roland, ära võta väga tõsiselt. Ma pool naljatades. Ja ära hakka oletama, et ma sind igatsen või midagi. Või püüan sulle külja alla pugeda. Ei ole midagi sellist. Lihtsalt sa oled kõige kõvema häälega mu peale karjunud, kui ma oma horoskoopidest räägin.) :D

Ja võta heaks, et ma sinust kirjutan. Saad olla kuulus natuke. Minu kaks lugejat loeva sinu nime. Aitäh, tagasi pole vaja!

Teistele meeldivat pühapäeva. Mina igatahes saan homme taas tööle minna. On ju vahva!

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Ma olen vihane

Ei, tegelikult olen ma armukade ja sellesse põlemas. Jah, põlen armukadedusest. Ma vihkan seda. Ma ei taha armukade olla. Ma ei suuda siis midagi teha ega mõelda. Olen nagu halvatud ja nii paha tunne on. Lausa kohutav.

Igatahes… Õhtul kirjutasime. Selline nii-sama tekst. Ta kirjutab, et vaatab filmi ja tahab üksi olla. (Ei, ma ei pakkunud kohtumist ja polnud mingit tuju kellegagi suhelda.)

Täna hommikul ta kirjutab. Just, tema alustab vestlust. Soovib ilusat laupäeva ja kirjutab, et oli sõbraga pubis. Seal oli palju tuttavaid. Ma küsisin üle, kes. Ja otseloomulikult muutusin armukadedaks. Küsisin, et kas pean nüüd kuulma jutte temast. Ta kirjutab, et see kõlab nagu me oleksime abielus. Kirjutan vastu “vabandust”. Kiristan hambaid ja mõtlen, et ma sulle sitale veel näitan…

Nagu minu puhul ikka. Kui ma olen endast väljas, siis ajutegevust ei toimu. Mõtted on kinni kiilunud… Igatahes… Ma tegin endast ilusaid pilte (liibuvates trenniriietes ja ülemises osas vaid sport-rinnahoidja). Pingutasin ka oma vaivu nähtavaid kõhulihaseid… Saatsin need pildid talle ja kirjutasin alla: “Ups, vale inimene.” Tegelikult kirjutasin inimene mitmuses, aga see selleks.

Rumal, eksole… Ma tahaksin ta vastu seina suruda ja karjuda, et minuga nii ei tehta…

Ma tean, et mul pole mitte mingisugust õigust armukade olla. Pealegi, ma vist isegi mitte ei armasta teda. Mingi tobe kiindumus vaid. Ja ma olen kordades paremat inimest/kaaslast väärt…

Püüan uuesti FB vältida, mis on ülimalt raske. Kordan endale, et ta on sitt-sitt mees ja täielik luuser.

Kusjuures… ta valetab. Ilma igasuguse põhjuseta valetab ja seda mina vihkan. Ta ütleb, et on kodus ja järsku kogemata on pubis. Ütleb, et saab pojaga kokku, aga tegelikult istub pubis ja joob.

Ütleb, et me ei saa kohtuda, et teised võivad näha ja kui kohtume, siis on tal täitsa üks-kõik kas teised näevad või mitte. Mina olen see, kes hoiab eemale ja tuletab talle meelde, et teised võivad näha.

Igatahes… minu väike ajukene vajab uuendust. Aga ma ei tea, kuidas ma seda värskendada saaksin.

Ta on mõttetu mees, miks ma teda oma peast välja ei saa.

Ma tahaksin talle tagasi teha, tahan, et tal oleks sama halb nagu minul. Et ta oleks armukade… Aga see kõik on ju aja raiskamine. Kui tal on minust üks-kõik, siis ei lähe see talle korda. Ja kui ta minust hooliks, siis ta ei teeks mulle nii. Või siis, kui ta minust hoolib ja ei saa aru, et ma armukade olen, siis ei peaks ma ju talle tagasi tegema.

Igatahes… Temaga jändamine on ajaraisk. Ja aega mul napib.

Püüan siis uuesti end kokku võtta ja temast eemale hoida, sest ma enam ei taha armukade olla. Ma ei vihka veel ennast nii palju, et end sedasi piinata.

Ma ütlen, et naine on raske olla. Ma ei tea, kas meestel ka sedasi on. Noh, ollakse armukade, kuigi tegelikult pole mingit põhjust ega õigust. Pole suhet ega mingeid muid lubadusi.

Mu pea on täitsa huugamas sellest mõtlemisest. Noh, et kuidas talle tagasi teha. Mida kõike ta mulle valetanud on. Mida kõike ta teeb, kui ta minu silmapiiril pole. Miks ma nii tunnen. Mida ma temast tahan. Miks ma talle ikka ja jälle kirjutan. Miks ta mulle oluline on. jne…

Ei, ma vihkan ennast. :) Ausalt ka. Vahel kohe ei ole enda üle uhke ega oma tegude üle. Aga selline ma kord juba olen. Pole veatu. Teen vigu nüüd ja tulevikus. Ja kusjuures täitsa ise.

Nüüd tahaks ära. Kaugele ära. Lülitada mõttetegevus välja ja lihtsalt olla. Eriti ei viitsi, aga tuleb vist oma asjad kokku pakkida ja väike tuurike teha.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ma olen jälle natuke liimist lahti

Ega mul midagi öelda polegi. Lihtsalt taas üks selline päev, kus ei taha kellegagi rääkida. Istuks vaid oma pehmes tugitoolis ja vaataks seina. Jah, mõnikord on lihtsalt nii.

Kõik saab korda ja homme on juba parem. Homme lähen jooksma ja saan pea tühjaks ja vast tuleb natuke energiat ka minu sisse.

Järgmise korrani!

Olge ikka mõnusad!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kirjutaks veidi

Kool pole veel alanudki, aga mul on miljon stressi. :D

Täna sain e-maili, et ikkagi täna on esimene koolipäev, aga siseveebis on kirjutatud, et 8. august. Nagu näha, koolis ma pole.

Esimene aasta olin Taanis töötu. Pidin kuulama, et keegi ei tahagi mind, kui ma taani keelt ei räägi. Üks aasta olen töötanud ja nüüd… Nüüd saan ma kirju Taani tööturuametilt, kutsutakse vestulsele, at aidata tööd otsida. Nii “armsad”.

Noh, igatahes… Tund kulus mul sellele, et ma kirjutasin neile ja selgitasin oma olukorda. Kuidagi ei tahaks võtta töölt vaba päeva, et minna nendega rääkima, kuidas tööd otsida.

Tööl… Ma olen ikka rumal. Selles lärmis ja stressi-rohkes olukorras ei saa ma aru… Ma tundsin end täna nii kohutavalt rumalana. Terve see nädal olen end haletsenud… Ja mida nemad teevad? Nad annavad mulle vastutust rohkem. Rohkem ja rohkem… Varem oli lihtsam, kui nad arvasid, et ma olen pudu-loll. Nüüd vist arvan üksnes mina nii.

Igatahes… Täna pidime vaakumpakkimis masinal töötama ja siis küsib inimene, kes on seal 30 aastat töötanud: “Kui kaua see masin tühjaks sõidab?” Ja täitsa tõsimeeli. Ma polnud kindel, sest alati on olnud kõrval teadjamaid inimesi. Noh, eks ma ikka näen ja kuulen ja panen kõrva taha… Igatahes… ma ütlesin, et 5 minutit maksimum kiirusel. Nemad arvasin, et 20 minutit. Ja arvake, kellel oli õigus?… Just, minul… Ma tegin midagi õigesti… Oh, ma olen nii õnnelik. Mulle kohutavalt meeldib asju õigesti teha.

Aga tööl oli raske. Ametlikult pidin ma töötama teise liini peal. Kaks inimest ja kidenl töö, rutiin, aga sattusin kõrval-liinile… Natuke oli see minu valik, sest Carina (kes mulle tohutult meeldib) õpib uut masinat ja ma arvasin, et minu positsioonil on tal seda kergem teha ja saab rohkem harjutada.

Aga täna oli see kõrval liin nii segamini. Seal oli kaos. Võib-olla olin mina see kaos… Igatahes… Meil oli 4 töötajat, kellele meeldib juhtimine (teiste suunamine), kolm neist olid teadjamad ja julgevad tavaliselt ka vastutust võtta, aga mitte täna. Meid oli seal 6-7 inimest.

Mul oli seal segaduses nii halb, et ma pidin end vägisi tagasi hoidma, et mitte neid kamandama ja organiseerima hakata. Ma püüdsin ergutada meie bosse tegutsema ja kotrolli haarama, aga… See võttis aega, aga natuke hakkasid asjad liikuma.

Nt, me peame iga 15 minuti tagant kohti vahetama. Tavaliselt on meil kindel liikumise suund, aga nüüd… Kiiremade lipsasid parematele kohtadele ja vaiksemad olid ühel kohal 2-3 vahetust. Minu teine lemmik (Janna) oli nt ühe koha peal kaua. Siis ma küsisin Elsalt (üks juhtidest), et kellega Janna koha vahetab. Elsa ei teadnud. Aga järgmise vahetamise ajal organiseeris ta kellegi Janna kohale ja Janna sai ka liikuma. Siis alustasin mina vahetusega ja mina andsin järgmisele suuna kätte ja asi hakkas liikuma. (Tegin nii, nagu minuga alguses tehti. Mulle meeldis see suunamine, sest alguses on raske süsteemile pihta saada.)

Mitu korda peatasin suuremat ülemust ja esitasin oma küsimusi. Nt kas Carina on täna süsteemis, kas ta töötab täna ka masina peal… Siis, kui ma kõrvalliinile saabusin, oli seal kala vales vagunis ja õige vagun oli kala kastiga kõrval. Küsisin, kas ma võin selle õige vaguni kasutusse võtta või seal on teine sort kala… Ülemus märkas alles nüüd, et vale vagun on. Ta otsustas, et valest vagunist tuleb kala õigesse tõsta ja tõi mulle uue õige vaguni (sest üks vagun oli juba kala täis).

Siis saatis ülemus mind ja Lisi tursa kala lõikama. Ma ei saa aru, miks mind. Ma olen ju kole aeglane ja pole tolle masina peal kunagi olnud.

Üks hetk läks Lis wc’sse ja ma olin seal üksi. Ma püüdsin nii kiiresti teha kui sain. Ei olnud aega, et ringigi vaadata.

Igatahes… Päeva lõpus olin ma juba nii stressis ja sassis, et hakkasin juba natuke juhendama, suunama, mis mulle ei meeldi, sest.. Meil oli juba 4 šeffi, viies ei paranda midagi. Oleks olnud vaja lihtsalt ühte, kes vastutuse ka võtaks… Igatahes… Küsisin, Henriettelt, kas ta tahaks… Noh… saatsin ta Anna Mettele appi kaste tegema ja kleepse pakile panema ja pakke asulele panema. Siis saatsin Henriette Jannale appi, sest Elsa kadus kuhugi ära…. Noh… Juhtisin seda Henriette… Anna andeks! Mõnda asja oleks ma võinud ju ise teha, aga mu taani keel pole nii hea, seega saatsin tema, sest ta saab Anna Mettega kiirelt rääkida, mida vaja teha ja kuidas teha jne…

Päeva lõpuks olin ma nii väsinud… Ma olen see loll tööl. Kõige lollim. Miks nad seda enam ei näe… Mõni päev läheb mul hästi, aga see päev polnud täna. Selles mõttes, et nad viskasid mulle aina vastutust juurde, kuigi täna polnud kohe üldse see päev, kus mulle oleks saanud vastitust anda.

Ma tegin palju suuri vigu. Nt masin ei puhastanud kala korralikult. Ma jooksin kohe mehaaniku juurde. Tegelikult oleks pidanud enne masina puhastama ja testima ja alles siis mehaaniku juurde minema… Ai, ma kirusin pärast ennast.

Kui kala sai otsa (sorteerimisest), siis oleksin ma pidanud Peterilt küsima, mida teha ja Saipini ka teavitama. Ma eeldasin, et kala tuleb juurde ja läksin ise liinile appi, seniks kuni kala tuleb, aga Peter saatis Saipini ka liinile ja ütles, et kala ei tule. Ma tundsin end vastiku nihverdajana (nagu Jola teeb). Kuigi see polnud ju minu plaan. Ma ju julgen küsida ja liikuda…

Püüan selle keerulise asja kokku võtta. Minu päev hakkas segadusega ja enda rumalaks tegemisega. Siis anti mulle vastutust juurde (ilma igasuguse põhjuseta). Päeva lõpuks rabelesin end välja sellest ebamugavast susserdaja positsioonist.

Kooli ei jõudnud. Liiga hilja sain info kooli alguse kohta.

Ametiasutustele kirjutasin. Vastasin neile. Ühele ei saanud vastata, sest arvuti ei suuda kirja avada. Vast järgmisel korral.

***

Lisan veel, et teen vaikselt võõrutust FB-st. See mõjub väga halvasti mulle. St FB mõjub mulle väga halvasti, mitte võõrutus. Võõrutus mõjub päris hästi.

Laseme aga edasi ja ei sammugi tagasi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Uus soeng ja värv

Tundsin end vana ja koledana. Tean, et heledad juuksed muudavad mu nooremaks.

Lisaks tahtsin muutust.

Tulemus.

20170729_132048 20170729_132142 20170729_132044

Heiki ütleb, et noorem näen välja. Mulle ka praegu meeldib.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Täna mõtlen ma siin

J on igati kean noormees. Tal on kean kodu, mul on tore temaga koos vestelda. Mul ei ole tema suhtes ühtegi halba sõna.

Ta tundub mulle natuke lämmatav, aga ma mõtlen, et see tuleneb sellest, et tema on minust rohkem huvitatud kui mina temast.

Mul ei ole tema vastu kirge. See tekib mul üldse harva ja täiesti valede inimeste vastu.

Mu ema püüdsi meid kokku panna. Tahab meid saata Norra kruiisile. Aga mõte sellest, et ma pean elama koos inimesega, kelle vastu mul pole tundeid… See ajab mu aju lühisesse. Ma peaksin end sundima teda suudlema ja kõike muud… Ma ei suuda. Isegu suure tahtmisega ei suuda… Sedasi kaoks ju elumõte ära. See ei viiks mitte kuhugi.

***

Vahel mõtlen, kas on võimalik leida see kõik kompot ühes isikus (kirg, sõprus, armastus, tahe koos olla, usaldus, austus, natuke imetlust, meeldivad vestlused, mõistmine…  ja see muu positiivne).

Üldiselt olen lootuse kaotanud. Nüüd mõtlen, mida eelistada… Kas kirge (see kestab paar kuud ja siis edasi tuleks lihtsalt inimest välja kannatada, mõned aastad või… tea kui kaua sedasi suudab…). Või pigem jääda ratsionaalseks ja eelistada sõprust (aga siis puuduks kirg, äkki alkoholi-koosmõjul saab teeselda)…?

Ma olen püüdnud leida lihtsaid lahendusi. Minu õppejõud kritiseeris lihtsaid lahendusi, ta ütles, et kõike ei saa lihtsustada ja see on vale ja halb… Muidugi ta oli seisukohal, et on ka väga rumalaid küsimusi. Aga nende seisukohtadega ma nõus polnud. Ma pooldasin pigem teise õppejõu seisukohti, et pole olemas rumalaid küsimusi on vaid rumalad vastused. See on nagu edasiviiv ja arendavam hoiak kui eelmine. Muidugi selle teise õppejõu loengutest sain ma aru (lihtne ja loll nagu ma olin). Aga selle esimese õppejõu loengud jäid mulle hiinakeeleks. Ta suutis lihtsa asja keeruliseks muuta, mis ei ole just kõige parem oskus. Mulle avaldab muljet, kui keeruline asi suudetakse lihtsaks rääkida, arusaadavana esitleda… Aga las see jääb.

Igatahes… Minu lihtne lahendus on, et kui mul pole hea, siis ma ütlen “ei” ja lähen ära. Lõpetan selle. Neid “ei”-sid ikka koguneb ja mulle ei meeldi ka “ei” öelda, kuid… Lisaks veel see, et mõnikord ma mõtlen, et äkki ma jäängi terve elu “ei”-sid ütlema.

Ma nüüd lõpetan selle filosofeerimise. Tuleks reaalsusesse tagasi minna. Koer vajab jalutamist ja lilled ning taimed vajavad vett. Loomad vajavad tähelepanu ja minu eesmärgid tegemist.

:D Kas luule hakkab juba looma? Ma aervan küll. :)

 

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Tänane muusika

Behind Blue Eyes – Limp Bizkit

https://www.youtube.com/watch?v=tyuWYs8Oaqs&list=RDtyuWYs8Oaqs#t=131

Täna tahtsin seda lugu kuulata.

Lähen ja tegutsen natuke ja siis magama. Väsinud olen.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Ma ei ole sinu marionett

Olen vist juba kuuaega peaaegu iga nädalavahetus autot remontinud (Kia ja/või Ford). Minu taani sõber J-t on min aidanud. Tööraha ta ei küsi, jupid ostan ise ja natuke aitan ka teda. Nii palju kui oskan.

Ma ei näe teiste inimeste pähe, seega ma ei tea, mida tema mõtleb või loodab. Loogiliselt mõeldes, siis võib arvata, et ta on minust huvitatud (mida iganes see sõna ka siis ei tähendaks). Mina vist temast nii palju huvitatud pole.

Mulle meeldib temaga koos autosid parandada ja sinna sekka ka vestelda ja nalja teha. Me vaatame tema juures filme (peamiselt taanikeelseid ja keele õppimise eesmärgil). Aga romatilisi mõtteid mul tema suhtes pole.

Ma natuka kardan ja samas püüan valmis olla selleks, et kui ta väljendab mingil mulle arusaadaval moel, et ta tahab minuga suhet või on armunud minusse või midagi, siis ütlen, et tore oli ja loodan, et ta leiab endale kellegi… Ühesõnaga lõpetan selle toreda suhtluse.

Aga S… Talle olen ma öelnud vaid, et lähen välja ja kõik. Vahel ütlen, et parandan autot koos oma taani sõbraga ja kõik. Ei nime, vanust… mitte midagi. Olen ikkagi täiskasvanud inimene ja mul on õigus mu privaatsusele.

S on juba mõndaaega teinud selliseid kahtlasi vihjeid. “Ma keelan sinul ja su sõbral üks nädalavahetus autosod parandada. Te peate välja minema.” Siis kasutab ta sõna “sinu kutt”. Ja siis küsib: “Kas on tõenäoline, et sul tuleb külaline, kui ma ära olen? Las ta tuleb…”

Alguses ma püüdsin eirata. Vana inimene, kinnisideed. Kui teda sellised mõtted rahuldavad, siis lasku aga käia.

Mulle on kõrvu jäänud, et tervele suguvõsale on ta rääkinud, et mul on üks kutt, et me parandame koos autosid ja ma olen päris hilja tema juurest koju tulunud… Võite ette kujutada, kuidas klatši-vaeguses vaevlevad vanainimesed lüngad täidavad. :D

Täna sai mul mõõt täis. Ma tegelikult ka püüdsin olla hästi rahulik. Tööl pean ka harjutama rahulikuks jäämist. Mõnikord saan ma aru ja mul on õigus, aga minuga käitutakse nagu lolliga ja ideaalis peaksin ma rahulikuks jääma ja laskma neil tõmmelda. Olen märganud, et see on kõige lihtsam ja valutum viis, sellest ebameeldivast olukorrast üle saada (noh.. lollil Minnyl on õigus ja vana kala on teinud vea)…

Täna ma ütlesin S-le vähe käredamalt, et hoidku end minu elust eemale. Tal on kolm poega ja kõigil on kaaslased olemas, las elab nende elu, aga mitte minu oma…

Ah.. jaa… Algusest.

Tulen töölt, natuke väsinud, tööl üks ebameeldiv seik, minu viga… Ja istun laua äärde, hakkan oma lahjat kohvi jooma. Ja siis… S: “Ma tahan sulle ja su mehaanikule kingitust teha, kui ma Inglismaalt tagasi tulen.” Mina: “Noh..” S: “Ma tahan osta teile Norra kruiisi, aga ma ei tea, kuna te vabad olete.” Mina… Esmalt lähen punaseks, siis lähevad ninasõõrmed suureks ja sealt tuleb hauru välja ning siis ütlengi, et ärgu toppigu oma nina minu ellu, tal on pojad, tegelgu nendega.

Siis selgitasin, et tegemist on vaid sõbraga ja suhtlen eesmärgiga, et harjutada taani keelt. Ma võin talle ju need kruiisi piletid anda, aga ma ei tea, kas tal on kedagi, keda sinna kaasa võtta. Mina igaljuhul sinna ei lähe.

S sai natuke haiget ja läks välja suitsetama… Aga kuidas siis selline olukord lahendada? Mina ei tea ega oska.

***

Vahel ma räägin olukordadest tööl. Siis ta omast arust annab nõu, aga tegelikult kirjeldab mingit lääget seebika süseed… Umbes, et mine lehvita juukseid ja naerata jne… Ja isegi tektsi annab ette. “Sa peaksid ütlema nii..” “Ei-ei… veel parem, ütle nii…” Selge see, et ma ei tee nii. Tahaks ropendada siin.

Ma ei ole sinu facking marionett!!!

Kirjutasin pisikeselt, vast ei häiri silma. Aga hakkas kergem.

***

Ju emad ongi sellised. Ma püüan harjuda. Umbes 4 aastat veel, siis peaksin olema valmis, küpse, et edasi liikuda. Kõigest 4 veel. Kaks olen olnud, seega topelt sama palju veel.

***

Kas sai piisavalt kirutud.

Muidu on igati tore ja vahva ema, aga vahel tunnen vajadust talle meelde tuletada, et ma olen iseseisev üksus. Natuke olen vaateväljas, aga siiski elan oma elu ise. Nii hästi või halvasti kui oskan, aga ise.

***

Muud polegi öelda.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Vigsø

Juuli esimesel päeval käisin koos oma taani sõbraga (J) neid vaatamas. Kohanimi on pealkirjaks. Tegemist on Teise Maailmasõja punkritega, mille sakslased ehitasid. Ühes teises kohas on neid ka, aga seal ma pilte ei teinud, sest need ei tekitanud minus Woww-efekti.

Võib-olla lähen veel ja siis teen veel pilte.

Ilm oli ka ilus, seega sain päris isuäratavad pildid. Nagu sinine-laguun või midagi. Tegelikult oli seal päris palju rahvast, aga ma püüdsin pilte teha nii, et võõrad pildile ei jääks.

Võib tunduga üksiku hüljatud paigana, aga see pole nii.

Muidugi saab nende sisse minna (kui uks pole just vee alla jäänud, vajunud). Ohutus vast pole tagatud, omal vastutusel. Praegu tunduvad üsna tugevad olevat, aga keegi ju täpselt ei tea. Tegu petooniga. Eks kui Mustamäe betoonmajad kokku hakkavad kukkuma, siis tuleks neist ka natuke hoiduda. :D

20170701_161926_resized 20170701_161928_resized 20170701_162043_resized 20170701_162044_resized 20170701_162046_resized 20170701_162051_resized 20170701_162452_resized 20170701_162454_resized 20170701_162743_resized

Täna on jälle selline natuke raske ja masendav päev. Polegi nagu põhjust…

Tööl on vaimselt raske olnud ja seega olen ma pärast tööd sügavalt magama jäänud. Aeg kaob sedasi käest. Aga mul on hea meel, et mul töö on (veel).

***

Lugesin aastataguseid postitusi… Täna on kindlam ja parem, kuid päris hea veel pole. :D

Ikka edasi, ikka edasi… (Ütles Karlsson ja kukkus katuselt alla).

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Minu tööpüksid

Ma mainisin oma unenägu ja oma uusi tööpükse. Ülemusel on puhkus, seega tema minu pükse kritiseerinud pole. Aga mu kallis kolleeg… Noh, mõned neist, aga Inge pidas valikuks ära mainida, et püksid on kitsad. Et ma võin vabalt oma vanu pükse kanda.

Meessoost töökaaslased sumisevad mu ümber nagu mesilased. Päris nii hull asi pole, aga ettevõtte 66%-list ülemust näen üsna tihti enda läheduses parkimas. Muidugi teretab ja naeratab laialt.

Teisest osakonnast üks liini-ülem, käib ka meie osakonnas vaguneid lükkamas. Ja kui mul kala on maha kukkunud, siis tõstab ülesse… Milline tähelepanu ja teenindus.

Aga naised. Nad ei saa mu pükstest. Neid nii häirivad mu püksid…

Kõik see kokku… Noh, ma ise ju ei näe, kuidas ma neis pükstes välja näen, sest meil pole suuri peegleid tööl. Tavaliselt kannan ma kaks numbrit suuremaid riideid. Seega ma ei tea, kuidas need õiged riided seljas olema peaksid.

Tunnen küll, et püksid on ümber, aga ma saan nendega istuda ja kükitada… Minu meelest täitsa ok.

Saatsin Heikile ka pildid. (Ta on väga valiv riiete suhtes.) Ta arvas, et ok. Isegi väiksema mõõdu suudatskin jalga ajada. Ta arvas, et suuremat numbrit pole vaja.

***

Ma täna nii vihastusin… Igatahes.. Võtsin oma tööpüksid koju, panin jalga ja tegin pilti, et näha, kas asi tõesti nii hull on nagu tööl tagasisidest tundub…

20170704_164724 20170704_164744 20170704_164855 20170704_164910 20170704_164921 20170704_164934 20170704_164955 20170704_165011 20170704_165013 20170704_165125 20170704_165155

Kodune pluusi on seljas… Aga umbes nii ma välja näen. Minu meelest polnud üldsegi mitte nii hull. Enamasti seisan ma püsti, ei kummarda ega midagi. Seega… Ma ei saa aru, miks selline draama ümber mu pükste.

Homme panen vanad tunked tagasi selga. Töörahu huvides, mul on neist muttidest kõrini.

***

Tegin ka paar raskemat poosi, seksikamat poosi, mida ma tööl ei võta. Proovisin, et kas püksid vastu peavad ja kas õmblused vastu peavad…

Kõik ok…

Keda häirivad pepu-pildid, need pangu nüüd silmad kinni… Ärge vaadake.

20170704_165513 20170704_165522

Ma ei saa aru, mis probleem mu kolleegidel on. Ega ma ise ka just õnnelik oma suure tagumiku pärast ole, aga…

Søren Kierkegaard: “Küll on inimesed ikka rumalad, nad huvituvad pigem mu pükstest kui mu mõtetest.” Täna kuulasin kolleege ja tõdesin, et olen samas olukorras. Minu jaoks oli see hale-naljakas. Ma ei mõista neid. Ma ei saa aru, miks?

Nende käitumine maalina mu peas: Naised istuvad ühe õnnetu neiu ümber ja näitavad talle näpuga. “Näe, kui suur su nina on.” “Näe, kui imelikud su silmad on, üks suurem ja teine väiksem.” “Näe, kui naljakat värvi su juuksed on.” jne… Inimene ei saa ju seda muuta. Mina ei saa oma tagumikku muuta. Võib-olla suuremate pükstega ei torkaks see nii silma, aga… Siiski ei saa ma aru, miks? Miks neid mu püksid häirivad? Need pole ju nende püksid ja see pole nende suur tagumik… Ma ei istu neil ju näos… Ma ei höörita oma tagumikku. Käin mööda seina-ääri ja lähen tööekohale esimesena ja lahkun viimasena, et nad jumalama-eest ei peaks mu tagumikku vaatama…

Oleks siis midagi üli-mega-seksikat. Aga ei ole. Täitsa tavaline suur tagumik. Võib-olla teiste töötunkedes tagumike kõrval on väheke seksikam… Aga… Siis, ei midagi nii ülimalt intrigeerivat… Nii arvan ma.

Meil on üks hästi suur neiu k tööl. Temal on suured tunked, aga need on tal ümber tagumiku tihedalt. Miks nad seda ei kommenteeri? Kas ebavõrdsus?

Mulle isiklikult see ümaram neidis meeldib. Ta on sõbralik ja lahke ja vaikne ja armas. Mis sellest, et natuke suurem kui teised.

***

Sellistelpäevadel ei tahaks taani keelest aru saada. :D

Aga ei… Homsest siputan ringi jälle oma vanades ja kulunud tunkedes (sain need kasutatult)… Siis peaks rahulikum olema. Naised ka rahul. Muidu need nõid-ussid salvavad mu veel surnuks. Nii stress, selle grimmassitava Marioni pärast.

Aga näed.. ikka hoian oma kohta tema vastas, et selle nõia nägu ikka terve päev mu silme ees oleks… Treenin end. Hommikul mõtlesin, et ei lase end temast häirida, aga juba esimese kahe tunni jooksul suutis ta mind närvi ajada. Aga sain ruttu end tagasi rahulikuks.

Kusjuures, nüüd ma tean, miks ma inimestele otsa ei vaata… Ma nimelt ei kannata neid vingus ja grimmassitavaid nägusid. Näost on ju kohe näha, kes uss on… Noh, vahel võib ju ka mööda panna, aga enamasti on see üsna kergesti märgatav.

Ma loodan, et ma suudan oma pettumust ja tundeid ja mõtteid varjata, et mul on see “pokkeri-nägu”. Ma väga loodan…

***

Loodan, et kõik oluline sain kirja. Nüüd koer ja muud tegevused.

Kirjutame mõni päev jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 10 kommentaari

Äge…

Ma olen ikka mõelnud, et nii ei saa, et meil tööl on pandud väga palju naisi ühte ruumi, antud ainult näputäis mehi (2-5) ja siis on meid vürtsitatud stressiga. See ei saa hästi lõppeda.

Noh, eelmine nädal nutsin mina ja vist Ning ka.

Täna vist kaklesid õhtusevahetuse neiud (tšetšeenia ja filipiinide neid). Kui rusikaid polnud, siis sõim oli küll. Aga eks järgmistel päevadel kisutakse teema laiali, siis saan ma ka asjast üle vaate, vast.

Saipilt kuulsin nii palju, et filipiini neid klatsib teisi ja naerab teiste üle nagu Natalia meil. Ja tulemus oli see, et… Tekkis tüli. Meil on seal rahvusvaheline seltskond koos ja need kultuurilised erinevused paistavad silma ja tekitavad ka konflikte. Vatitupsu taanlased olid näost valged. Nad pole varem näinud, kuidas inimesed nii otse teisele kõik välja karjuvad. Taanlased sossutavad seljataga ja konkreetse inimese ees tehakse head nägu.

Ei, tööl saab kino.

***

Saime täna kätte uued püksid, tööpüksid. Enne olid tunked, aga nüüd on püksid. Need on mul nii ümber. Esimesed muljed olid positiivsed. Naised ütlesid, et olen seksikas ja panid laksu tagumikule. :D Jah, mul on suur tagumik. Aga kui ma rohkem söön, siis need enam mulle jalga ei lähe.

Mulle meenus mu unenägu seoses pükstega. Olin kohustatud need suuremate vastu välja vahetama, samas nagu finantsiliselt ei lubatud ka. Ettevõte ei tahtnud mulle uusi anda. Siis pidin kellegagi vahetama, kes oli endale natuke liiga suured püksid tellinud. :D

Mäletan, et unenäos olin ma kurb, sest Lars ei näinud mind mu uhketes pükstes. :D

Näis, mis siis saab. Võib-olla oleksin pidanud suuremad võtma. Mul on M särgid ja need on mitu korda pestud, aga need on ikka natuke laiad. Ma vist olen M ja S vahepeal. Järgmine kord tuleks kindlalt M valida. Noh, ikka varuga. ;)

***

Ega mul peale tööd vist muud olegi.

Auto põletab ikka kaitsmeid läbi. Naljakas… Mul põleb salongi tule kaitse läbi ja siis ei tööta el.aknad, kesklukk ja tagumine udutuli. Ma täna ei julgenud aknaid puutuda, sest mul napib kaitsmeid, pean shoppama minema. :D Aga raadio ei suuda kanaleid meeles hoida. Ma pean seda veel kontrollima, sest hommikul oli see nagu unustanud mu lemmik-kanalid, aga õhtul jõid meeldi, need uued kanalid, mis ma välja valisin.

Ootan põnevusega oma uusi rehve, autole siis. Kas saab see ratta-anomaalia läbi või tuleb mul tõesti hakata vägisi laagrit vahetama. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nii palju on juhtunud

Ma peaksin juba väikest märkmikku kaasas kandma, et oma mõtted ja juhtumised paberile panna (märkmed), et hiljem saaksin kirjutada ja võib-olla ka analüüsida.

Aga jah… Aega ka napid nagu ikka. Täpselt ei tea miks napib, aga umbes tean. :)

Kolmapäeval nutsin tööl. Jah, ma murdusin. Kole piinlik on, aga… Pärast hakkas parem. Kolmapäeval oli ok päev, aga eelmiste kuude pinge ja väsimus (magasin vaid 3-4 tindi)… Kõik see kokku ja… Pinge sellest, et ma olin veendunud, et kõik vihkavad mind ja keegi ei taha minuga koos töötada. Ja siis see Marion, kes teeb neid nägusid (iga mu vea korral või väikse eksimuse korral). Ta tekitas minus tunde, et ma olen puudega, pudu-loll (aga ma ei saa seda ju tõestada ja kuidas ma lähen kontorisse rääkima, et mulle ei meeldi ühe koleegi nägu, tegelikud grimmassid, aga siiski… Kuidagi lapsik tundus.) Ja siis ma kannatasin ja püüdsin teha ikka kiiremini ja paremini ja olla tähelepanelikum ja lõppes see sellega, et igal öösel, kui silmad sulgesin nägin ma kala… Just ja sedasi nädal järjest. Kui kuulsin kedagi rääkimas ja mulle vaid tundus, et räägitakse minust, siis kujutasin ette, et ju nad räägivad kui loll ma olen ja kui aeglaselt töötan jne…

Ja siis nutsin. Ma nutsin, sets koleegid olid minuga nii hoolivad ja abivalmid ja toetavad… Ma ei tea… Ma ei nuta, kui mind halvasti koheldakse, siis olen nagu võitlusrežiimil või kapseldun, aga kui inimesed on sõbralikud, siis mina nutan… Ja nii oligi… :D

Igatahes… Pärast hakkas kergem. Olin nagu uuesti sündinud ja nüüd on stress läinud ja kalad ka minu unenägudest. Ma saan jälle magada. See on lihtsalt suurepärane.

***

Minu taani sõber, kes aitab mul autot parandada. Alguses tundus ta pealetükkiv. Aga näed… andsin talle rohkem aega ja nüüd ma täiega naudin temaga koos olemist. Ei ole kirge, aga koos on tore olla. Eriti meeldib mulle temaga koos autot parandada. Muidugi on meeldiv, et minu auto saab korda (tasuta), aga ma võiksin ka tema autosid parandada.

Kui me töötame, siis ma ei mõtle keelele ei grammatikale ega hääldusele. Aga me täitsa mõistame üks-ühte ja ma õpin nii palju uusi sõnu (mitte roppusi, vaid tööriistu)… Kuigi paljud ununevad samal hetkel. Aga noh…

Ta oli vaimustuses, kui palju ma autodest tean. Ta küsis, kas ma saan aidata teda tema auto parandsamisel. Ma ütlesin jah, küsisin, kas piduritega midagi. Ta ütles jah, ja küsis kuidas ma oskasin seda pakkuda. Siis ma kirjeldasin, kuidas pidureid õhutatakse ja seal on vaja kahte inimest… Selle peale vastas ta, et ma olen lihtsalt suurepärane. Et ta ei peagi mulle seletama hakkama, mida on vaja teha. :D Ma olin silmadest tõstetud (noh, me kirjutasime tegelikult, ei rääkinud)…

Minu auto kesklukk toimib, aknad ka. Aga see ratta-asi pole ikka veel korras. Laager tundub ok ja poolteljeots ka. Pidurikaliibrid olid natu kinni, aga need saime liikuma ja uued on nüüd ka olemas… Aga uued rehvid tulevad ja siis vahetame need koos. Kui rehvide-vahetamine ei aita, siis lihtsalt vahetame selle rattalaagri ja poolteljeotsa ära.

Küsisin temalt, kas tal see press on, ta vaatas mind suurte silmadega. Ja ütles, et kuidas ma küll kõike neid asju tean… Tal on press olemas ja ta oskab seda vahetada ka.

Me teeme nalja, meil klapivad need naljad ka. Ta mõistab mind poolelt sõnalt.

Reedel parendasime minu autot ja leppisime kokku, et laupäeval läheme teeme väikse väljasõidu ja üksiti toome jupi ka ära. Ma siis küsin, et kas tema autoga või minu omaga. Ta ütles, et tema omaga. Ma siis küsin muiates, et kas ta ei julge minu autoga sõita, et ei usalda oma tööd. :D Selle peale naersime. Ta muidugi lisas, et julgeb ikka. Aga mulle sobis paremini, et tema autoga, siis oli tema roolis (ma seda linna ei tunne hästi, kus varuosapood on) ja tema kütus ka.

Õhtul vaatasime koos filmi. Ma valisin “Bad moms”… Seal tehti väga põhjalik seksi-koolitus. Ta mainis ära, et “mina valisin selle filmi; Mis filmi sa küll valisid”… :D Ups.. väga kaua kuival olnud. :D

Tal on ilus kodu ja seal on nii rahulik ja seal on ruumi… Jah… Sealt on raske ära tulla. Ma ei hakka sellest üli organiseeritud graažist rääkimagi. Ta on ise ehitanud võtmete stendi. Ma lihtsalt imetlesin seda oma 15 minutit. Kõik suuruse järgi reas. Igal asjal oma koht. Ei olnud sellist nurka, kuhu kõik asjad kogunevad (nagu tavaliselt garaažides ja muidugi minu toas ka). :D

Tal on ka üks äge auto. Nissan GT… Miskit. Jaapanist, Inglismaa kaudu toodud. Parempoolse-rooliga. “Fast and Furious” filmis olevat samasugune olnud. Ma olen kahte osa näinud. Aga ju ma vaatasin mootoreid ja tibisid rohkem, seega auto nii väga silma ei jäänud. :D

Ma võiksin vist siia ülistama jäädagi. Lihtsalt… Ma olen garaažis üles kasvanud ja kui taas seda lapsepõlvekodu lõhna tunnen, siis … Ma olen müüdud… :D Muidugi ta küsis ka, kas ma šokolaadi tahan. Otseloomulikult… :D

***

See taani tutvumisportaal, mis küsib higehinda, et seda kasutada… Noh, olin seal 2-3 kuud vaikne liige. Nägin, et mul on 9 kirja, 12 kirja, näen, kes on kirjutanud, aga ei näe, mida on kirjutatud ja vastata ei saa. Noh… Ja ise veel kirun, et näed raha oskavad küsida, aga äri ajada ei oska. Ma olen ju nii populaarne seal, kui nad annaksid tasuta võimaluse, siis oleksin ma seal nagu see magnet. (Ostukeskustes on ka need magnetid, tavaliselt suured toidupoed, need tõmbavad inimesed sisse ja siis ikka vaadatakse mujale ka, astutakse teistesse poodidesse ka sisse jne…).

Nii… Eelmine nädal sain postkasti kirja. Sinu tasuta kood on see. Kasuta. Ma ei tea, kui kaua ma saan tasuta kasutada, aga… Näed… Ikka mõistavad äri teha. Ja ma olen ka natuke kaval, ei läinud kohe oma dollaripakiga lööma. Muidugi, ega mul seda väga polegi. Eks ma juba mõtlesin neile natuke maksta, aga ootasin hetke, kuna mul on rohkem aega, et sealt ikka maksimum võtta. Noh, sorteerin välja kõige maitsvamad, nägusamad noormehed ja kirjutan neile ja hoian kava vaba, et nendega kohtuda, et siis parimad välja valida, et järgmisse vooru minna… :D Bikiini-vooru pole ja suudlusest/seksist hoiduksin ka. Aga noh…

***

Mis veel? Ma peaksin juba tegutsema…

Olen mõelnud, et mõned inimesed elavad üürikorteris/-majas. Minu isa ka. Ma mõtlesin, et kas on peresid, kes on terve elu üürikas elanud (kindlasti palju kolinud). Mitu põlvkonda sedasi, et maksavad vaid üüri… Mina tean vaid peresid, kes on sellel vaesuse piiril… Siin on palju mõtteid…

See on ju olukord, kus kulud on, isegi kui tulusid pole. Oma kodus, saad kulusid kokku hoida tarbimise vähendamisega, aga üürikas on suur püsivkulud koguaeg.

Lisaks veel pidev hirm, et varsti peab jälle kolima hakkama. Ei saa asju koguda, hoida. Mälestusesemeid vaatad ka selle pilguga, mis on kõige tähsam, mis on minu meelest väga kurb, sest laste joonistused on ju kõik tähtsad ja sa ei tea kunagi, kuna sinus beebist Picasso kasvab…

Oh… siin on palju mõtteid. Nt kui inimene vanaks saab. Mis siis? Kas on pensionäre, kes elavad üürikas? Kas omast tulust elab ära või pidid nad enne edukad lapsed kasvatama selles vaesuse tingimuses? Kui palju on neid, kes on suunitud üürikast edasi liikuma vaesemasse klassi… Kodutuks jääma?

***

Taani penionärid käivad välismaal reisimas. Neil on tasuta kodukoristus ja muud teenused.

Eesti penionär saab heal juhul tasuta abi, et toit koju toodaks ja kõik. Rohkem pole vaja.

See on öö ja päev, kui vaadata vanainimese elu Taanis ja Eestis.

Need on ka need vaesuse mõtted, mis eelnevad (üürikorteri) teemaga olid…

Jah… mõelda on palju, aga teha ka. Koer vaja pissitada. Ja raamatut on ja kirjutada, minust saab ju maailma-kuulus-kirjanik. :D Ja nipet-näpet veel.

***

Olge siis edasi mõnusad ja kirjutame teine kord jälle. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tänane mõttetera (laenatud)

“It’s better to be hated for what you are, than to be loved for what you are not..” Kurt Cobain

Rohkem polegi nagu öelda.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 6 kommentaari

Üks pealkiri

Nii paljust on kirjutada, st mõtteid on palju, aga kõik on sassis. Panen natukenegi kirja.

Dilemma tööl:

Probleem:

  1. Pean taluma Marioni nägusid. Ta on meil selline, kes pööritab silmi ja ohib ja teeb seda nägu, et ma tunnen end totaalse lollina. (Miks teist inimest sedasi alandada ja mõnitada?)
  2. Natalial pidi süda seisma jääma kui kuulis, et ma töötan temaga samal liinil. Lõpuks haigestus ta ootamatult ja ei ilmunudki tööle. Peale selle peab ta mind lolliks ja püüab mind mõnitada, et mul pole lapsi ega meest ja ei ela üksinda. (Ma ei lase sellest end heidutada.)
  3. Jolanta töötab kõrval masinal koos Tinaga ja kurdab talle terve päeva, et Arnyl on nii raske, sest ta peab minuga koos töötama, et ma töötan ikka nii aeglaselt. Naerab, et kala koguneb lauale, kui minu kord on laua juures olla ja Arny on masinal. (Mis see tema asi on? Ta töötab ku teise masina peal.)

Selliseid vaikivaid alandamisi pean ma taluma. Mul on nii kuradima kõrini. Mulle on antud üks roll, selleks on küla-tola roll ja ma kohe kuidagi ei saa sellest välja.

Kui ma koolis käisin, siis nad püüdsid ka mind kiusata, aga ma eirasin ja see möödus. Aga nüüd täiskasvanutega koos töötades… Aasta-otsa on nad seda teinud ja tundub, et väsima nad ei hakka. Ma arvasin, et lapsed on julmad, aga… Noh, samas kui vaadata, mida taani noored teevad (nt 15-aastane tapab oma ema ära; teismelised sõimavad oma vanemaid, lakuvad end täis ja see on ok siin maal; noored teevad nalja ja viskavad spordisaali põleva pudeli ja põgeniku laps saab suuri põletushaavu; autodel keeratakse rattapoldid lahti ja järjest sõidavad autod selle tõttu teelt välja…). See Taani on üks kummaline maa/riik.

Ma olen alati mõelnud, et kiusamise ohver peab olema järjepidev, eirama ja oma asja ajama ning ühel hetkel see kõik lõppeb. Kiusajatel hakkab igav ja nad leiavad kellegi uue. Nüüd… Aasta olen olnud kannatlik, eiranud, püüdnud ajada oma asja. Kuid… Tulemust ei midagi. Nad ei lõpeta.

Natuke minust ka. Aastaga olen arenenud ikka märgatavalt.

(1) Kui alustasin, siis ei saanud mitte millestki aru. Käisin mööda seinu ja ei julgenud kellelegi otsa vaadata. Nüüd juba natuke saan aru, tervitan inimesi, püüan märgata, mis minu ümber toimub, kui kellelgi abi vaja, siis aitan ja alati ei oota, et abi küsitakse, vaid olen ise tähelepanelik. Ma küsin, küll ainult töö-alaseid asju, aga siiski küsin ja räägin nendega.

(2) Ma küll alustasin pakkimisega. Kuid juba seal ma arenesin. Lõpuks suutsin hoida end samas tempos nagu need aeglasemad pikaajalised töötajad. Kiirematega oli raskusi, sest ma ei suutnud lohakat tööd teha. (See on senimaani probleem.) … Nüüd olen toorakalas. Kui ma sellesse osakonda maandusin, siis olin üliaeglane. Kaaslane oleks pidanud olema masina peal 15 min, aga ta oli sunnitud pärast 10 min alla tulema, sest ma juba uppusin kalasse. Nüüd saab kaaslane olla 15 min masinal ja ma veel päris kalasse ei upu. Kui ta annab mulle ekstra 5 min (nt läheb vetsu), siis saan laua juba põhimõtteliselt kalast tühjaks. Minu hinnangu kohaselt suudan teha 1/3 – 2/3 kiirete töötajate tööst. Oleneb päevast ja kalast. Nt kui olen väsinud (st maganud 3-4 tundi vaid), siis käekesed ei liigu ja mõnikord on luid palju sees ja mul pole head rutiini, kuidas kiiresti nuga haarata ja need eemaldada… Siinkohal räägin ma poole aastasest arengust, sest pool aastat olen ma töötanud pakkimisliinidel ja pool aastat toorkalaosakonnas.

Lisaks sellele on mul endal ka paha tunne, et ma aeglane olen. Ma lähen pausile natuke hiljem ja tulen pausilt natuke varem, et natukenegi midagi teha. Ma jälgin, kuidas teised teevad ja proovin ja püüan ikka paremini ja kiiremini…

Kuid nemad seda ei näe. Nende jaoks olen ma loll ja otsivad vaid minu vigu. Kusjuures vaesekestel on juba natuke keerulisemaks läinud. Nüüd peavad nad pool päeva ootama ja mind pinksalt passima, et leida mingi viga, et siis silmi pööritada või kommenteerida või midagi. Mul on neist täitsa kahju. (Sarkasm)

Mul on lihtsalt neist nii kõrini. Töö mulle väga meeldib, aga need inimesed…

Ma hakkasin paberile kirjutama, mis võimalusi mul on. Nt üks võimalus on otsida teine töö, aga ma arvan, et inimesed on seal samasugused. Ma võiksin ju neile midagi vastu öelda, aga mida ja mis edasi? Minu keel ei paindu nendega pikalt arutlema. Pealegi on nad nii juhmid, et ma ei saagi nendega sügavatel teemadel arutleda.

Ma ei tahaks kellegi kohta nii pahasti öelda, aga mul on tõesti neist siiber ja ma olen väsinud.

Miks ma neid juhmiks pean? Võib-olla õigem oleks öelda empaatiavõimetud… Nad näiteks naeravad kõva häälega puudega inimeste üle. Lihtsalt selle pärast, et inimesel on puue, et ta on väheke teistsugune. Ma vaatan neid ja mõtlen, et kas tõesti täiskasvanu. Aga… Jah, vahel tuleb vanus üksi, arukus ei tule koos sellega.

Kuid… Ma pean õppima elama erinevate inimeste keskel. Seega on päris hea treening töötada koos selliste inimestega.

Ma üldiselt olen hästi kannatlik inimene. Rahulik ka, aga viimasel ajal olen ma tööl küll viimase piiri peal.

Ma korrutan endale, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. See, kui keegi mind rumalaks peab, ei näita minu rulamust, vaid pigem kirjeldab teda ennast. Aga.. miks nende kommentaarid mind ärritavad? Sest vahel ma mõtlen, et neil on õigus. Noh, neid on nii palju ja ma näen ise ka, et mul ei tule see töö päris esimese korraga välja ja teise korraga ka mitte…

Nüüd see dilemma. Mind võeti sinna tööle. Mulle pakuti seda tööd, ma ei küsinud ise, ma ei palunud, ma ei esitanud ultimaatumit nagu Maria ja Natalia (kui ma püsivat lepingut ei saa, siis pean keeltekooli minema ja enam siia tulla ei saa). Ülemused olid seisukohal, et ma saan hakkama, teen head tööd.

Aga töötajad, minu hinnangul u 40%, on veendunud, et ma ei saa hakkama ja vist püüavad mind endast välja ajada, et ma ise lahkuksin. Võib-olla käivad kontoris kitumas ka, noh… umbes, et loll ei saa ise aru, et peaks minema minema, äkki siis ülemused viskavad ta välja. Senimaani pole ükski ülemus kurtmas käinud. Aga iga päev on hirm, et vallandamise paber tuleb. Kuigi loogiliselt võttes veel ei tule midagi, koondamine hakkab siis, kui hooaeg läbi saab ja see on kusagil oktoobrikuus (minu hinnang, arvestan varasemat aastat, sest rohkem pole mul selle valdkonnaga kokkupuuteid olnud).

Varem läksin ma tööle suure rõõmuga ja tööpäevad olid ka nii lühikesed, aga nüüd… Täitsa piinakamber on. Juba esimesel tunnil mõtlen, et kuna ma taas siit minema saan.

Ma ei saa aru, miks nad kõik nii stressis on. Keegi ei nõua meilt kiirust, keegi ei ütle, palju me päevas kala puhastama peame. Mingit preemiat ei saa, kui kiiresti teeme või aeglaselt tehes ei võta ka keegi raha ära… Lihtsalt me peame töötama, töö ajal ja nii lihtne see ongi. Miks siis stressata ja mingit kiirust taga ajada ja mingit võistlusmomenti tekitada?

***

Mis ma teen? Mina püüan jääda jätkuvalt rahulikuks. Treenin ennast. Püüan ikka paremini teha, võtta maksimaalne kogemus, õppida keelt rohkem, et vähamalt taanlastest aru saada, need poolakad mingu põrgusse… Ja, kui ma olen piisavalt tubli, siis lähen minema. Ikka kõrgemale positsioonile ja näitan neile, et mina olen parem, et nad eksisid minus rängalt. Nemad on seal töötanud 4-10 aastat, ikka sama koha peal, räägivad ikka sama kehva taani keelt, aga mina 2-3 aastaga… Seda me veel näeme, eksole… Kindlasti näeme, ei ole võimalik, et ei näe. :D

***

Kodu ja perekond.

Olen siin nagu lapsevanem. Täna kirjutasin valla sotsiaalosakonda (Eestis) ja küsisin, millist abi nad vanadele üksikutele inimestele pakuvad. Võiks ju arvata, et seda teevad vanemad, aga… Mul ei ole vanematega just väga vedanud.

Ma just mõtlesin, et vanemad on mul toredad küll, aga kindlustunnet ja kodu pole nad mulle suutnud pakkuda.

Siia Taani tulin ma, et säästa, elada emaga koos, anda talle ja endale võimalus tuttavaks saada jne… Aga tema mõtleb nüüd Rootsi kolida. Noh, seal on tema unistuste töökoht (palgast ei tea midagi, Rootsi hindadest ei tea midagi) ja selles kandis on ilusad järved (kinnisvara hindadest ei tea midagi, laenusaamise tingimustest ei tea midagi, piirkonna ohtlikkusest ei tea midagi jne)… Ja rootsi keelt ei oska.

Ta mõtleb, et ma võtan tema kodu üle, selle siin Taanis. Üks kord ta küsis, mis plaanid mul tema majaga on. Ma vastasin, et plaane pole. Ma ju olen korduvalt öelnud, et 5 aastat elan siin, säästan ja siis vaatan edasi. Noh, nüüd vist 6 aastat, sest esimene aasta läks päris aia taha. Aga nagu näha. Ta ei kuula, ta on võtnud pähe, et ma tulingi nüüd siia elama, jäädavalt.

Ta teeb pidevalt märkuse, et ma peaksin endale kellegi leidma, et umbes mingi mehe ja siis siin elama hakkama ja perekonda looma. Big no!!!!

Kui tema minema läheb, siis pole see koht enam vastavuses minu eesmärgiga. Siis tuleb maja maha müüa, koer magama panna, kass vist ka, auto maha müüa. Ma üürin väikse toa, töökoha lähedal, võtan rolleri ligi (et koolis käia) ja sedasi max raha säästa. Või kolida Eestisse (vanaema juurde), loota, et ta ikka kaua elab, siis käia sealt Tallinna tööl ja sedasi raha säästa. Ma arvan, et bensiin on odavam kui elamiskulud (eriti pealinna elamiskulud).

***

Siin kohal siis… Tuletan meelde Søren Kierkegaard ja tema mustab mõtted. Ma ei julge oma musti mõtteid teistega jagada. Ma ei taha neid oma mustade mõtetega häirida. Seega… Sügav mõtte paus ja teema vahetus.

***

Rahast ei räägi. Ei ole eriti midagi rääkida, pole seda… :D

Aga suhted… Üks taani noormees ei saa minuga kohtuda nädalavahetusel, aga tema oskab aeglaselt rääkida ja kasutab lihtsaid sõnu (ta on töötanud lastega). Meil on ühiseid teemasid, ta  on rohkem haritud kui teine taani noormees ja see esimene on sügavalt huvitatud ajaloost. Ma küll mitte, aga temaga kannatab arutada küll.

Teine noormees sooviks igapäev minuga suhelda ja hästi tihti kohtuda ja vähemalt iga nädalavahetus mingit tuuri koos teha. Ma mainisin, et tahaks Kopenhaagenisse minna ja tema juba hakkas tegema plaane järgmiseks nädalavahetuseks. (Mis ta arvas, et magame koos kusagil hotellitoas või telgis? Ta räägib ülikiiresti. Samas meil on ka ühiseid teemasid, kuid peamiselt tehnika ja autod (ta on õppinud autoremondimehaanik). Jah, kust selle valdkonna inimestest hoiaksin ma pigem eemale, olen proovinud, ei sobi. Aga noh, keele harjutamiseks käib kah.

Nii.. Nüüd tulevad need kommentaatorid, kes ütlevad, et ma kasutan inimesi ära. Aga see on ju elu. Kui mina enda peale ei mõtle, siis kes veel. Ma ei saa kunagi teada, mida teine inimene mõtleb, seega ma isegi ei proovi aimata seda.

Minu seisukoht on see, et ma ei astu suhtesse enne kui ma inimest ei tunne korralikult. Kui ma kohtun inimesed n-ö tänavalt ja esimest korda, siis ma kohe kindlasti ei näe teda oma elupartnerina (v.a need tobedad armumised, mida ma kahjuks ei kontrolli). Aga üldiselt mitte. Ja minu meelest on ok inimestega suhelda ja vestelda, isegi siis, kui nad on meessoost ja üksikud… Kusagilt tuleb ju alustada ja tutvusringkonda tekitada.

Jah.. tema võib-olla ootab minult rohkem. Võib-olla ta arvab, et mul on tema vastu tunded, sest ma kallistasin teda, aga see tuli automaatselt ja siin Taanis nii tehakse. See on sõbralikkus ja püüan kohaneda…

Ta tahab mul aidata autot parandada jne… Aga ma ei taha tema tasuta teeneid ja ma ei taha tema tasuta reise või väljasõite. Ma ei saa talle pakkuda suhet ja ma ei taha seda ilusa-preili rolli… Ma küll pole rikas ja ei saa endale kaugemaid sõite lubada, aga see-eest olen ma piisavalt iseseisev. Tean, kes ma olen täna ja tean oma positsiooni ja võimalusi ning soovin elada oma võimaluste piires.

Ma ole üsna kindel, et see noormees pettub minus, aga… Ma ei saa sinna midagi parata. Igaüks teeb valesid järeldusi ja igaühel on lootusi, mis purunevad. See on elu. Eks mul natuke paha tunne on, aga vahel ma eksin ka. Võib-olla ta tahab ka vaid sõber olla ja lihtsalt suhelda. Samas võib-olla suur armastus veel kerkib. Ma ju ette ei näe, aga täna pole mul tema vastu küll romantilisi tundeid.

Nicanor ja see teine taani noormees, nad ütlevad, mida ma peaksin tegema. See ajab mind närvi. Ma elan oma elu ise ja ma otsustan ise. Sellistele ei taha oma asjadest rääkida.

Ühesõnaga. Mulle meeldib see esimene taani noormees rohkem. Peaksin otsima aega nädala sees…

***

Kas miskit veel? Kass elab, koeral on ka ok. Minul tuleb nahk käelt maha. Tegelikult on kõik hästi.

Ma olen väga pinges. Eile õhtul käisin koeraga väljas ja lihtsalt sirutasin käed laialt (küljepeale) laiali. Tuult oli ka natuke ja kohutavalt vabastav tunne ole. Enesekindlust tuli ka nagu juurde. Nüüd ma tean, miks need põkid-vennad käed harali käivad või kehast natuke eemale hoiavad. See tekitab tunde, et olen tugev. :D Jah, kõik hallid hiired harjutama nüüd. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Taani päike pole naljaasi

Kohtusin ühe noormehega rannas. Tundus kergelt jahe ilm. Ühtegi pilve polnud, aga päike ei tundunud üldse soe. Igatahes…

20170618_190103 20170618_190047

Mu nahk muutis värvi. Enne ei saanud midagi aru, kui koju saabusin. Siis hakkas käsi huugama ja kole kuum hakkas. Nüüd kipitab. :D

Vähemalt jalgadele ei hakanud peale.

Aga sellest kohtumisest ka natuke.

Mul on taani tutvumisportaalis konto, aga kuna ma pole maksnud, siis kirju lugeda ei saa. Üks noormees otsis mu FB-st ülesse. Mulle tundus natuke kahtlane ja ta tundub olevat väga atodehuviline. Aga noh… Keelt on vaja harjutada ja ma tunnen end nii lootusetuna. Noh, mõtlesin, et mul tuleb kasutada igat võimalust, sest juba poole aasta pärast on mul keele eksam.

Nii ma siis kohtumise kokku leppisin ja end kohale loivasin. Ootus oli väga negatiivne. Umbes, et ta räägib terve aeg autodest või nii. Aga tegelikult oli väga tore ja ta tundus normaalne ka. Meil jätkus vestlust kauaks ja autodest rääkisime õige pisut ning rohkem rääkisin mina. Noh, et mis mu autol viga on.

Ta on õppinud autoremonti ja on igati valmis mind tasuta aitama…

Igatahes… Ma eeldasin, et tuleb mingi kleepiv autopede ja piinarikas vestlus, aga oli hoopis ülitore. Seega ma naudin täiega keeleõpet. St sutlemist temaga. Ta lubas, et temal on minu jaoks palju aega. Seega… Näis, kaua ta minuga vastu peab. :D

Mõte selles: Asjad pole nii hullud nagu ette kujutad. “Enamus halbu asju, mida kardad, tõeks ei saa. Enamus halbu asju, mis juhtuvad, ei ole su muretsevatesse mõtetesse tulnudki.” Laenatud sõnad, aga passivad siia hästi.

Kusjuures see on mul juba teinekord, kus ma lähen kodust välja mõttega, et ega see hästi ei lähe, kuid juba esimestel minutitel tunnen, et mõjub lausa suurepäraselt. :D

Seega jah.. Kui mõni veel kodus passib ja ei taha välja minna ja inimestega suhelda, siis tehke mõnikord see pingutus ja öelge “jah” ning loivake kohale. See aitab, imekombel. Proovige järele, kui ei usu.

Rõõmsat kopitamist kodus! St mina viljelen seda ja S heidab seda mulle ette, aga ise olen väga rahul. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Sügav ohe

Tunnistan üles, et kaks nädalat tiksusin energiajookide peal. Umbes pool liitrit iga päev, proovisin erinevaid.

Jah, natuke hakkas tervisele. Nt olin töölt koju sõites nii unine, et silm vajus rooli taga kinni. Ma pidin ikka kohutavalt pingutama, et ärkvel püsida. Muidugi oli ka pearinglus…

Võib-olla nüüd loobun mõneks ajaks sellest “võlu”-joogist. Noh, mõtlen seda asja.

Igatahes… Täna venitasin end töölt koju ära, ei sõitnud kraavi ega vastassuunas. Püsisin triipude vahel, aga natuke vingerdasin seal nagu ussike. :D Igatahes… Sain koju ära, venitasin end teisele korrusele, kukkusin voodisse ja magasin. Mitu tundi magasin ja nägin väga aktiivset und kalast, uputusest, kolimisest, üürikorteri-omanikuga jamamisest jne… Sinna vahele magasin ka natuke, aga nüüd olen juba uuesti väsinud ja magaksin veel.

***

Mul on juba kutsehaigus ka. Üks käsi valutab, randme kohast. Hommikusi kätekõverdusi on juba ebameeldiv teha, aga täna veel pingutasin ära. Tuleb vist ravima hakata.

***

Sain lõpuks moodultesti 3.4 tehtud. Järgmine nädal saan vast ka tõendi/tunnistuse. Pärast suvepuhkust olen eksami-kursuslane ja hakkan taani keele eksamiks õppima. Närv on juba sees, aga praegu olekski aeg keelt harjutada. Vaikselt tegelen sellega.

See on siis pool õppimise eesmärgist. :D

***

Tuli meelde, et enam ei tee ma kokkuvõtteid postitustest. Jah, nii kauaks või nii lühikeseks ajaks mul seda viitsimist oligi. Vanaks olen jäänud.

***

Mingi kohutav üksildus on peal. Närviline olen ka. Ma arvan, et see on väsimusest. Seega pakin end ruttu magama ja homme püüan olla värske ja teha pausi energiajookidega. Raske saab see olema, aga ma loodan, et saan hakkama.

***

Ega mul midagi tarka öelda polegi.

Jõudu!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Uulitsaplika ((Üks) Rääkimata lugu)

S tõi mu aardekirstu ära. Teiste jaoks on see täis vanapaberit, aga minu jaoks on seal mu aju varukoopia. :D Koolide materjalid ja natuke muid asju ka.

Mu isa on näpanud mu keelte õpperaamatutest kõik CD-d ära. Ai, kuidas ma ei salli, kui asjad ei ole komplektsed, aga ma olen oma vanemate laps ja pean sellega harjuma. Nende jaoks pole terviklikkus oluline. Aga see selleks…

Igatahes… Kunagi alustasin ma raamatu kirjutamist ja sain hakkama vaid kahe leheküljega. Nüüd jäi see mulle näppu ja tahtsin seda jagada, sest seda oli väga huvitav lugeda. Tahaks teada, kuidas edasi läheb, aga ma ei tea. Sest ma ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin. :D Mingi tuhkatriinu lugu oli, aga…

***

Pealkiri on ka postituse pealkiri. Ma polnud veel päris kindel, millist valida, seega see selline naljakas ja kahtlev ja poolik on…

Täna on 29. aprill ja täiesti tavaline päev. Võib-olla päike paistab veidike eredamalt. Alati pärast pikka ja külma talve tundub kevadine päike kuidagi erilisena.

Kindasti mõtlete, miks minusugune vaene, linnalähedasest tänavast pärit tüdruk, kirjutab oma päevaraamatut. Aga minusuguste inimestega kord juba on nii, et kui me endast märki maha ei jäta, siis kaome ajalukku ning keegi ei saaks kunagi teada meie eksistentsist. Seega ma kirjutangi oma elu vihikusse, et kui keegi selle leiab, siis olen suutnud endast märgi maha jätta ning seega teaksid ka teised inimesed minusuguste inimeste olemasolust.

Oma tänavas kutsutakse mind Lilliks, aga tegelik nimi on mul Ursula. Meie tänava tunneb kaugelt ära. Meie tänavas on kõik majad puust ning need kõik lagunevad.

See maja, kus mina elan, oli kunagi sinakas halli värvi. Nüüd on see juba vihmaga läbi vettinud ja kunagisest värvist ei ole midagi enam järel. Mina elan teisel korrusel, katuse aluses toas. Katus laseb vett läbi ja ma pean ämbrit tihti tühjendama, eriti selliste kevadiste vihmade ja sula korral. Võib-olla sellepärast armastangi kevadet ja päikese paistet, sest see annab teada, et suvi ei ole enam kaugel. Külm hakkab taanduma.

Vett saan ma alumistelt küsida. Seal elab üks suur pere, aga kuna pereisa ei saanud oma kohustustega hakkams, milleks oli perekonna toetamine, siis kasvatab pereema üksinda viit last.

Minu vastastoas elas tädi Maali. Väga armas ja lahke vanaproua. Ta aitas ja toetas mind alati. Tema leidis mu tänavalt ja kutsus siia elama. Kuid seda talve ta enam üle ei elanud. Väljas oli väga külm ja ta oli haige ning ei saanud liikuda. Seetõttu ta külmus surnuks. Me küll otsisime talle tekke peale ja püüdsime seda vana ahju kütta, kuid tulutult.

Kuidas ma sellesse olukorda või vaesusesse sattusin? Seda ma ei taha mäletada. Mu vanemad said autoõnnetuses surma, kui ma olin väga väike. Võib-olla kolme-aastane. Ma ei mäleta neid.

Ma elasin oma onu (isa venna) Karli juures. Onu armastas viina juua. Ja kui ta purju jäi, siis peksis ta oma naist ja lapsi. Eks minagi sain mõned jalahoobid ja rihmahoobid. Onul oli kolm lastm kaks poissi ja tüdruk.

Me elasime vaeselt, kuid siis oli vähemalt soe söök ja turvaline, puhas ja soe koht, kus magada. Süüa sain ma seda, mis teistel üle jäi. Liha sain väga harva. Peamiselt kartulit ja makarone.

Sain ka koolis käia. Mulle väga meeldis koolis. Õppida meeldis ja lugeda. Aitasin ka oma onu lapsi. Teinekord tegin kommide eest nende koduseid töid.

Kuid 15-aastaselt viskas onu mu välja. Õigemini toodi mind autoga võõrasse linna ja jäeti maha nagu koer. Ma ei tahtnud tagasi minna. Lootsin, et saan ka ise hakkama. Mõtlesin, et nii palju eneseväärikust mul on, et ma neid jõhkardeid küll paluma ei lähe.

Esimene öö ma ei maganud. Vaatasin ringi. Olin nagu turist, ei, pigem nagu rändur. Kõht oli tühi, aga kannatasin selle ära.

Minu jaoks oli see nagu reis, nagu välismaa. Ma polnud ju rohkem näinud kui vaid oma onu kodu, kooli ja seda teed, mis nende vahele jäi….

***

Lubage ma nüüd kiidan ennast. Kas ei ole mitte hästi kirjutatud. Loen ja imestan, et kas tõesti mina kirjutasin. Kuidagi nagu tõetruu ja ülidramaatiline, aga samas usutav.

Minu sulest hakkab best-selereid tulema. ;)

Ruttu koeraga välja ja magama ning homme tööle ning kooli… Mul on lahe elu ja mitte ühtegi sõpra. :D Kõik on hästi. Muretseda pole vaja…

Rubriigid: Minny kirjutised | Kommenteeri

Hetegevusest võib jääda sõltuvusse

Just-just. See on sõltuvust tekitav ja soovitan heaga eemale hoida. ;)

Nimelt, minu kogemus on see, et… Alustasin sellega, et meil siin üks mees. Sama küla elanik (väike linnake). Vist müüb narkootikume, on S-i hipisõbranna sõber. Elab abirahadest, tööl pole vist kunagi käinud, kergelt asotsiaalne. Väga kõhna, karvane ja natuke hirmuäratav.

Üks õhtupoolik, sõidan koeraga metsast koju. Ei autoga sõidan, aga koer on ka peal ja vihma sadas ning tema seisis tee ärrest ja ääletas. Egas midagi, tuttav nägu, muidugi võtsin peale. S ei võta teda kunagi peale. Ta oli väga tänulik ja mul oli ka hea tunne, et sain kedagi hädas aidata. Kuigi ei osanud temaga eriti millestki rääkida ja ta räägib ka väga halvasti, ega ma temast väga aru ei saa.

Täna sõitsin, siis üks vastutulev auto vilgutas. Vaatasin oma tuled üle, nagu põlevad, võtsin hoo maha, kuigi ega see suur polnudki ja teise väiksesse linna sisse sõites oli kiirisekontroll ees. Noh, ma siis hakkasin vastutulevatele autodele vilgutama. Esimene tuli hea hooga, võttis hoo maha. Arvan, et pääses trahvist. Kujutan ette, et ta oli mulle väga tänulik. Täna tuli päris palju autosid vastu, seega sain paljusid natuke aidata.

Nii mõnusa tunde tekitas see. Just see suur tänulikkus, mida ei oska mõõta. Hakkasin juba mõtlema vabatahtliku töö peale ja natuke nagu mõistsin, miks mõned inimesed kõik ära annavad, et teisi aidata.

Jah, see on sõltuvus. Sültuvus sellest heast tundest, mida tekitab aitamine ja teiste tänulikkus. Head tunnet tekitavad ka narkootikumid ja jäädakse ka sõltuvusse… Seega, heategevus on sõltuvust tekitav ja mina arvan, et nende toetust paluvate reklaamise juures võiks ka vastav hoiatav silt olla… Või mitte?

Lihtsalt lasin mõttel voolata. Ei ole valmis tekst.

***

Tööl polnudki nii jube. See nõme Natalia jäi ootamatult haigeks, ei ilmunudki tööle, aga homme on ta Larsi liinil, homme on ta terve nagu purikas. Küll see haigus oskab ikka õiget hetke valida. :D

AnnMargret oli vist täna Larsi liinil. Minuga samal liinil polnud. Seega oli see ka ok.

Muidu läks mul üsna hästi. Püsisin tempos, küll ei olnud kiiremate hulgas, aga jalgu kellelegi ei jäänud. Päeva lõpu poole tegin suure vea ja sain Anida käest tänitada. On ikka mutt. Ei, noh, muidi igati tore ja abivalmis ja töötab kiiresti, aga selline stressihunnik, et anna ikka olla. Karjub ja sõimab ja tänitab, selle asemel, et teha oma tööd või aidata mul viga parandada. Õnneks ma olin nii šokis, et aju hakkas ise lahendust otsima. Võtsin noa välja ja hakkasin kaste avama ja tegutsema ning asi sai korda. Edasi olin eriti tähelepanelik ja aeglane ka. Aga noh… Mis teha, tegijal ikka juhtub.

Pärast mõtlesin, et ju ma vallandatud saan. Aga homme töötan ikka veel. Kuigi sain tagasi oma toorkala osakonda. Juhhuuu…

***

Kui ma õigesti aru sain ja kuulsin, siis Lars käis Elisabethiga rääkimas… “Kuidas see Minny ka töötab, et kui ta hakkama ei saa, siis ma võin ta enda liinile võtta ja kellegi teise asemele anda…” On ikka siga. Aga õnneks ma polnud veel viga teinud ja olin tubli ja Elisabeth ei saatnud mind ära. See oli töövõit. Pärast sain muidugi töökaotuse ka ja Elisabeth vist kahetses, et mind ära ei vahetanud… (Punastan siin.)

Aga ma ei saa ajas tagasi minna. Mis seal ikka… Ärgu toppigu mind siis nendele liinidele, las ma olla seal toorkalas koos Peteriga. :D

Aga kõik on ok… Ootan S-i koju, siis saan lõpuks süüa ja magada. :D

Aga järgmise korrani siis.

Homme pean ärkama kell 3. Seega kohe magama ja kõik. Homme alustan varem.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Oh, mis ma nüüd…

Teinekord läheb päris hästi. Meil siin hommikuti paistis päike ja poole päeva pealt hakkas kõvasti sadama. Seega ma nädala sees, pärast tööd muru niita poleks saanud. Murule meeldib ilm väga, töökaaslane ütles, et kui sedasi jätkub, siis tuleb ülepäeviti muru niita. (Oh, õudust).

Igatahes, eile niitsin muru ja õigesti tegin, sest täna sajab vihma ja ongi sobivam ilm tuba koristada. Põrand on koerakarvu täis. Loomad vajavad ka hooldamist ja mul on vaja natuke kirjutada oma eesmärgi raamatut.

Ma tahtsingi öelda, et väga tubli olin, et eile muru niitsin ja roosid ära lõikasin (vanad oksad). Roosidega natuke hiljaks jäin. Eelmine nädalavahetus polnu mahti. Aga vast saab ikka asja. S saab natuke kurjaks, kui koju jõuab, sest ma vist lõikasin natuke liiga palju. Agama loodan, et roosile on hea, kui vahel saab karmimat kätt ka tunda, äkki pingutab siis rohkem õitsemisega. :D

Poes käisin ka eile. Mulle see poes käimine ei meeldi, seega püüan käia nii vähe kui võimalik. Ostsin nädala kraami ära. Mina saan hakkama, aga S hakkab küll nurisema, et külmik nii tühi on. Noh, siis läheb ta ise poodi ja toob, mis meelele hea on. :D

Nüüd vist olekski aeg päevaga alustada. MP3 on ka end täis laadinud, mul on ainult USB-juhe talle ja seega ma istun arvutis kuniks see asjapulk end laeb, aga nüüd on ok.

Kõik on tegelikult hästi. Olgugi, et Natalia eriti nõme reedel oli ja esmaspäeval pean temaga koos töötama ja see agentuuritöötaja AnnMargrete on vist ka seal… Aga vähemalt saan kino esimesest pingist, sest minu ümber on nii konfliktsed inimesed. Susanne võiks ka olla, siis oleks ikka täis maja, aga… Ise võtan pihuga neid “Õnne/Rõõmu tablette” ja töötan ning naudin vaatemängu. :D

Ma juba preagu mediteerin natuke, noh, homse jaoks. Aga kui homse üle elan, siis tuleb ülehomne ja see vast on parem kui homne. Ma vähemalt loodna. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Halvad ajad on head ajad

Just-just… Ei kammi segast, nii ongi. Kohe selgitan. :)

1. Halval ajal näed, kes sinuga jäävad, kes on sinu tagalas, kellega saab koos sõtta minna, keda saab usaldada jne.

2. Halbadel aegadel näed oma võimeid, saad teada, milleks oled võimeline ja tavaliselt katastroofilises olukorras vallandub ebaloomulik jõud.

3. Tänu habadele aegadele oskad näha ja hinnata häid aegu.

4. Halbadel aegadel õpid alati midagi uut ja toimuvad muutused. See on ju hea.

Keegi teine võib seda loetelu edasi teha, mul napib natuke positiivsust täna.

Nagu ikka. Kui olen väsinud (S on jätkuvalt Eestis ja mina olen üksi kodus: koer, kass, taimed, lilled, kool ja töö…), siis tuju langeb ja kui tuju langeb, siis kõik ärritab ja häirib.

Tööl oli nõme ja esmaspäeval vist tuleb eriti nõme.

Saan hakkama. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Alustan uut rubriiki: Minny proovikivid

Eks ma olen ju ennast varemgi proovile pannud, nt jooksmised, kolimised, isegi siia Taani kolimine on enda proovile panek ja enda testimine (no, kuidas ma kohanen teise kultuuri ja keelega jne…).

Ma ei teagi, miks ma pole varem seda rubriiki teinud, see on ju vat, et kõige tähtsam. :D

Nüüd siis teen ära.

S reisis Eestisse, sai ilusti kohale. Ta on mul tublike. :D

Mina olen üksi kodus ja mattun kohustusete alla: koer, kass, aed, lilled, taimed, muru (see neetud muru kasvab mühinal)… :D

Pidime kolmapäeval koos S-ga prügimäele minema, meil oli käru pahna täis. Ma veel kiirustasin töölt koju ja puha, aga tema oli väsinud ja jäi ära. Nüüd ta sõitis ära, aga mul kärus juba kaks nädalat vanad heinad, mis haisesid…

Ma otsustasin end proovile panna ja üksi prügimäel ära käia. Siin tuleb prügimäel prügi sorteerida, aga see-eest anname tasuta ära. Alustasin sellest, et panin autole käru taha. Esimest korda. Õnneks ma natuke püsisin kauem ja käru vajus õigesse asendisse. Ma olin valmis juba autorooli minema, aga mõtlesin, et kontroliks ikka üle, kas on õige ning kui ma seal mudisin, siis käis plõks ja üks väike stopper tuli välja, stoppamise asendisse. Siis sain selgeks, et nüüd on käri korralikult küljes. :D See oli napikas.

Pidin WC-poti üksi kärule tõstma. Polnudki nii mega raske nagu ma arvasin, aga ikkagi raske oli. Ja nagu ikka, jäid mul mõned sentimeetrid pikkusest puudu, sel korral lausa 10 cm. Rasket asja oma makaroni-jõuga üle rinna väga ei tõsta, aga seda ma pidin tegema. Siis ma tõusingi kikivarvukile ja läksi vibusse ja püüdsin ühe otsagi treilerile saada, siis lükaksin ülejäänu ka… Sain hakkama.

20170601_185940 20170603_102605 20170603_113041

Ma olen enda üle ikka nii uhke… :D

Isegi käruga sõitmisega sain hakkama. Võtsin suuremad poognad ja vajutasin kõvemini gaasi, sest 1,1 L mootor ei jaksa ju seda väga tõmmata, eriti veel mäest ülesse.

Alustasin asjadest, mida ma kindlalt teadsin, kuhu need lähevad. Vanad ajalehed ja raud ja nipet-näpet veel. Siis tuli see wc-pott. Olin juba väikse tühimiku treilerile teinud. Mõtlesin, et kui see wc-pott sinna treileri põhja kukub, siis ma seda küll kätte ei saa. Siis tuleb mul treilerisse ronida ja koos potiga sealt välja hüpata. :D Kino-missugune.

Vaatasin, et teisel pool treilerit on asjad, sealt saaksin ma küll poti enda kätte libistada. Aga siis oleksin ma maksimum kaugel sellest konteinerist, ma peaksin koos potiga ümber treileri minema. Aga olin juba valmis seda tegema. (Kusjuures ma ei jõudnudki mõelda, kuidas ma poti konteinerisse saan, see oli oma 20-30 cm üle minu pea ja treppi ma seal ei näinud. (Nuhtlus on olla nii lühike.) :D

Ühesõnaga, mina seal arutlesin, kuidas ma poti kätte saan ja siis tuli äkitselt mega-ilus-noormees ja küsis, kas on abi vaja. Ma vastasin, et natuke oleks jah… Keel läks ka sõlme, ütlesin, et see on suur, aga mõtlesin, et pott on natuke raske… Ta võttis ühest otsast ma aitasin ja siis sain aru, et mind pole küll sinna poti otsa/külge vaja ja lasin lahti. Noormees võttis poti nagu korvpalli ja viskas konteinerisse. Ma seisin suu ammuli käru kõrval ja mõtlesin, kas see oli üni või ilmsi.

Ma olin tema jõust nii vaimustuses ja ilust ka muidugi… Kui ma sellest imetlemise faasist välja sain, siis jätkasin oam tegemisi. Ma jõudsin oma autoga kips-plaadide juurde. Sain hakkama, siis tuli tema, sõitsin edasi, et tema autole kohta teha. Ja kohtusime veel bioloogilise ja aia-jäätmete juures ka. Seal ma püüdsin talle oma jõudu näidata ja tõstsin murukotte treilerist välja. Jaki võtsin ka seljast, sest palav hakkas ja tatsin natukenegi atraktiivsem välja näha (musklit näidata)…

Mul läks kiireks prühilasse minekuga. Kell 10 avati, aga ma olin veel koeraga väljas. Eelmine nädalavahetus oli seal järjekord, seega tahtsin esimene olla. Seega kiirustasin… Seega polnud mul meiki peal, riided olid kodused, mugavad ja kantud ja veninud, mustad. Juustes oli veel palsam, need olid kuidagi suvaliselt kokku pandud, kuklale. Seega olin ma täitsa kodune… Mitte üldse atraktiivne.

Sellegipoolest oli see ikka ülimalt positiivne, et ta sedasi mind aitas. Mul oli just kogemus, et küsisin abi ja ei saanud. Siis mõtlesingi, et enam ei küsi, et Eestis sain ma ju kõike ise teha, saan nüüd ka… Aga näed, kõrgem jõud ise saatis mulle kompu appi.

Enne seda ma olin juba alla andmas, mõtlesin Taanist minema kolimise peale ja muud sellist, aga nüüd… Siin on ikka tore elada.

Pärast jäi mul kärusse asjad, mida ma ei teadnud, kuhu panna. Muidugi unustasin ära, et mul käru taga, parkisin end ilusti ära ja pärast sain alles aru, et nüüd pean ma ju tagurdama ja koos käruga. (Õnneks lapsena sai kõvasti vendade mudel-autodega ja nende haagistega harjutatud tagurpidi parkimist)… Ühesõnaga, sain hakkama. Ei tagurdanud otse, tagurdasin nii, et käru läks teisele poole. Noh oli suunaga vasakule ja tagurdasin selle suunaga paremale ja arvan, et sain väga hästi hakkama.

Igatahes… Sõistin, siis selle mehe juurde, kes seal ringi käis ja kelle käest kõik küsisid. Alguses vaatasin, et ta on kuri ja kõik küsivad… aga kui tema jõudsin, siis kuulas ta muusikat ja laulis kaasa… Ma tervitasin ja ütlesin kohe ausalt, et mul on kaks probleemi. Esiteks ma pole taanlane, seega rahu ja kannatlikkus minuga. Teiseks on mul mõned asjad, mida ma ei tea, kuhu need lähevad. Ja siis jalutasime mu treileri juurde. Ta ütles kiiresti, kuhu, mis käib ja paar kotti võttis ka ise näppu. Seega sain väga kiiretsi käru tühjaks ja minema.

Igatahes… kogu see seiklus võttis tund, aga ma arvan, et esimese korra kohta läks ikka väha hästi. Ma valmistusin, et saan sõimata ja siis sõidan poole kärutäiega ja nuttes tagasi. Kuid sain käru tühjaks ja lisaks veel kõrvinu naeratuse ka.

***

Pärast niitsin veel muru. Eelmise muruniitmise pilte ma vist ülesse ei pannud. Noh, sellel korral siis panen (aga need on eilse muruniitmise pildid).

20170603_114920 20170603_114926 20170603_151758_resized 20170603_151800_resized 20170603_151805_resized

Peenarde ja puude ümbert lõikasin kääridega muru ära, aga ma neid pilte ei hakka siia panema. Võtab liialt aega ja tulemust peab luubiga taga ajama. Mul on veel palju teha. S-l on palju lilli aias. Võtan samm-haaval.

Mainin ära, et läksin vist natuke liiale eile. Täna selg valutab ja jalad ka. Aga ma püüan siiski tegus olla.

Mul on veel kooli asju teha ja see moodultest, see neetud suuline osa, mida ma kardan meeletult.

Aga ei-ei… Ma saan hakkama. Küll sealt kõrgemalt mulle uus kompu saadetakse, kui asi ikka väga üle pea kasvab. :D Ma pean lihtsalt ise natuke tublim olema ja pingutama, küll kõik muu ise tuleb. :D

Olegem ikka positiivsed ja otsigem seda poni sõnnikust. :)

Tegelt pole nii hullu midagi. Kõik on hästi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri