Mõni asi lihtsalt torkab silma

Mõned märkmed vaid.

See video tekitas kõhedust.

https://www.youtube.com/watch?v=URBVtz8mBKE

Ma olen vaikselt selle naise tegevusi jälginud. Selline, võib-olla on asjal tõsi taga.

Huvitav on see, et mu emal on 0-grupi veri. Statistiliselt pidi tema emal ja isal ka 0-grupi veri olema. Mõlemad surid noorelt ja mõlemal tuvastati ajuverejooks, aga liiga hilja. Sümptomid need samad, millest see naine räägib (tasakaalu häired)… Ema isa vist lubati elunditoonoriks. Kindlalt ei tea, olin liiga noor, at asjast aru saada.

https://www.terviseinfo.ee/et/uudised/5231-statistika-ule-poole-surmadest-2018-aastal-tulenes-vereringeelundite-haigustest

Kõige rohkem surmasid vereringehaigused. Kui saaks veel veregruppide lõikes, siis… Ma ei julge mõeldagi… Ma ei tea, mis veregrupp mul on. Aga isapoolsetel vana-vanematel oli õnn kauem elada, äkki ma sain mõne tähe oma veregruppi (B või A) või midagi.

Hakkan vist hulluks juba minema. Usun igast vendanõuteooriaid. Aga liiga palju paikapidavust on… Natuke raske on mitte uskuda.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mõni asi lummab/köidab meeletult

See oli väga kaua aega tagasi, kui mul oli aega telekast seebikaid vaadata. Pattustasin palju. Olen üks neist lastest, kes on seebikate keskel üles kasvanud. :)

Kuid üks seebikas eristus teistest märgatavalt. See on ikka veel mu peas ja ma arvan, et see on kujundanud natuke mind, kui isiksust. See oli tohutult kontraste täis lugu, seega väga minulik. :) (Kuid ainult kontrastide mõttes.)

Algas ta sellega, et üksikema kahe täiskasvanud tütrega elab agulis (vaesuses). Üks tütar on nagu seebikate Maria (abivalmis, heatahlik, ennast ohverdav jne.), aga teine on pilt ilus ja ahne (greedy).

Loo teeb eriliseks see, et ta on peategelane, tema olek on põhjendatud. Seda vaadates, ma mõistsin, miks ta selline on ja kohati nagu tundsin talle kaasa (kuigi tema hoiakud on täitsa vastandlikud minu elupõhimõtetega). (Ma arvan, et see on umbes samas võtmes nagu “Kuritöö ja karistus”).

Igatahes, näitleja on supper ja lugu on hea. Kusjuures ma arvan, et see on väga tänapäevalik lugu. Ma ei tea, kuidas seal väljas päriselt asjad on, aga kohati tundub, et noored tüdrukud ihkavad seda fame (kuulsust), tähelepanu ja jõukust nii palju enam, et nad vahetavad oma väärikuse selle vastu. Lepivad ebaatraktiivse vanema härraga (sugar daddy) või lasevad oma rikkal kallimal end klobida, alandada.

Selles loos on Rubil kontroll ja tema on see, kes otsustab, tahab ja saab. Üks tohutult enesekindel ja tugev naine, mis selles võtmes võiks olla minu ideaaliks. Muidugi need vahendid, mida ta kasutab, ei kuulu just minu menüüsse/repertuaari.

Tavaliselt lõppevad seebikad mesimagusalt ja roosalt, siis see lõppes nii, et Rubi jäi vigaseks, koledaks, üksikuks, kadedust ja viha täis elajamoodi asjaks. Ei olnud vaimuhaiglas. Ta kohtus salaja oma õe-tütrega ja õpetas/kasvatas tollest oma kättemaksurelva. Viimases osas läheb see noor tütarlaps Rubi armastatud meest sebima. (Õhku jääb küsimus, et mis edasi. Kas sellel tüdrukul on samasugune tulevik nagu Rubil? Kas keegi jõuab talle tutvustada ka teisi vahendeid ja väärtusi jne?)

Mulle meeldib see näitleja ja tema stiil. Omal ajal ma isegi natuke kopisin teda. Tegin ühe seeliku, tuginedes sellele kleidile. See kleit mulle nii väga ei meeldinud, seega ma muutsin seda natuke, et see oleks “täiuslik” nagu mina (kui ma näeksin välja nagu Rubi ja mul oleks see enesekindlus ja jõud nagu tal). :D

Rubi

Värv oli punasem, seelik oli nagu selle kleidi alumine osa (rüüsidega), aga seeliku tegin ühelt küljelt pikema (selline sujuv üleminek) ja teiselt lühikese (mini-seeliku mõõtu). Jätab selline mängulisema mulje. Natuke seksikas, aga teiselt pool konservatiivsem, viisakam. Lisasin laia musta vöö (suure plastikust pandlaga), et tuua veelgi kontrasti esile. Mingi aeg oli see mu lemmik seelik. Kandsin seda mustade sukk-saabastega. (Saapad läksid katki, uusi ei raatsinud osta). Ühest hetkest otsustasin, et ma tahan olla nagu teised ja mitte nii palju silma paista. Ei jätkunud piisavalt enesekindlust, et erineda.

See oli huvitav periood mu elust. Selline tüüpiline teismeline vast. :D Sai proovitud huvitavaid kombinatsioone ja rõhutatud ka oma keha (vorme). Oma mõtetes nägin end sellise enesekindla seksika Rubina, aga kuidas ma tegelikult välja nägin, seda ma ei tea. Ega sellest ajast väga pilte pole ja peegleid ma lihtsalt eirasin. Pilt peeglis ei olnud teps mitte see, mis ma seal näha tahtsin. :P

Nüüd tagantjärgi mõeldes peaksin ma vist olema tänulik, et mul polnud raha ilukirurgilisteks eksperimentideks ega kosmeetikaks… Kindlasti oleksin endale suured punased huuled lasknud teha ja silmadega midagi jne…

Rinnad oleksid jäänud puutumata, need tundusid mulle liiga suured. Aga kõhuga oleks midagi teinud (stiilis Jessica Rabbit). :D Teinekord on kasulik olla vaene.

[youtube Rubí: (Tráiler Oficial) 2004] https://www.youtube.com/watch?v=LAI-WA-z-Cg

Rubi Capitulo 102 (Parte 1/2) https://www.youtube.com/watch?v=TwUZgD8A7TU&list=PLj_fyNcQwr4ZveJ2IVmSpFZfLLL51lEWM&index=203

Rubi Capitulo 103 (Parte 1/2) https://www.youtube.com/watch?v=MyscWd3rgwY&list=PLj_fyNcQwr4ZveJ2IVmSpFZfLLL51lEWM&index=205

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kas veel midagi?

Püüan kusagilt ammutada inspiratsiooni oma raamatu jaoks. Terve päev olen püüdnud asja käsile võtta, aga ikka on tulnud muid asju vahele. Kui ma end juba kirjutama saan, siis läheb üsna ladusalt, aga tavaliselt saan ma end kirjutama õhtul ja tuduaeg koputab uksele. Järgmisel päeval on jälle võitlus ise-endaga. :)

Tööd on palju. Järgmine nädal õpin uue ülesande. Seda hakkan ma vist üksi tegema. Hindan, et tööd on 2-3 päevaks, siis jätkan oma ülesandega. Kuu keskel vist pean uue inimese interneti-vahendusel välja õpetama. Saab olema väga põnev. (Minu kolleeg ka, seega väga eriline see asi pole. Lihtsalt selline eriline olukord, mis nõuab uuenduslikke lahendusi.)

Sellel nädalal õppisin uut süsteemi. Arvasin, et mu kolleeg ka (mu n.-ö. tiimi-kaaslane), aga tema vist seda kursust ei saanud. Tobe, et sellest juttu tegin. Ma lihtsalt olin nii kindel, et kui mina, siis tema ka.

Mul on veel kursusi, mis ma olen planeerinud, et tahan läbida. Aga nendeks pole eriti aega jäänud. Oma asju tuleks ka teha ja mulle tundub, et olen liiga palju end tööle pühendanud, et hakkab juba stress tekkima. Seega püüan nädalavahetusel omi asju teha ja tööpäevadel vast jõuan natuke kursuseid kuulata ja teste teha. :)

Esmaspäeval töötan jätkuvalt kodust ja arvatavasti läheb järgmise kuuni välja. Võib-olla isegi kauem.

***

Igatsen oma psühholoogi. Natuke juba vajaks teda. Lihtsalt sooviks end tühjaks rääkida, et peakesesse natukene ruumi teha ja seda ebakindlust ning kriitikat peas/endas vaigistada.

Minus on taas see rahutus tekkinud. Võib-olla mingi tavaline kevadine asi. Tahaks suuri muutusi teha, ei ole päris rahul sellega mis ma olen ja kus ma olen. :) Tavaliselt ma keeran oma elu pea-peale. Seda küll ei tahaks teha. Seega hoian madalat joont. Aga kui oma tundeid alla suruda, siis teada on, et ükskord see tuleb ju välja ja siis ma endale käki kokku keeran. :)

Probleemidest ma ei pääse. Küsimus on vaid, millised ja kuna. :D

Muidu läheb hästi. See toake, koduke hakkab juba rusuma. Tahaks välja, tahaks õhku, vaikust. Tahaks pea tühjaks saada. Tahaks puhata.

Nüüd on ju töö, kodu, vabaaeg, kõik üks suur kompott. Istun samal toolil, mis tööd tehes, ainult klaviatuur on teine ja ekraan ka. Töö märkmed on ka ümber minu ja neid on palju. Seega oleksin nagu tööl, aga samas ei ole ka.

Seega olen ma pidevalt täis mõtteid, töö ja eraelu mõtted konstant (ja segamini). Ei oska end kuidagi 100% ühest või teisest välja lülitada.

Aga ega ma ei kurda. Küll ma õpin ja harjutan.

Üldiselt on ikka hästi. Olen rahul tööga. Enda olukorraga. Natuke ebakindlust, aga jätkuvalt on kõik kontrolli all.

Ma vaatasin filmi “Yes man”. Nii inspireeriv. Tahaksin S-le ka näidata, aga tal ei ole aega. Ta on probleemide väljamõtlemisega hõivatud ja ma ei taha sellest protsessist osa võtta.

Igatahes. Ma tajun, et ma olen päris palju muutunud. Kuidagi nii ootamatult. Kaugel sellest, mis ma olla tahaks, aga ikkagi. Ma nimelt ütlen “jah” väga lihtsalt. Ja takistused ning pisikesed ebaõnnestumised suudan ka üle elada. Ma jätkuvalt võtan väga hinge, kui midagi ebaõnnestub, aga ma ei põe nii kaua kui varem.

Nüüd on ju ebaõnnestumisi ekstreemselt palju (õpin uusi asju ja võõras keel jne). Ma pole ju oma elus eriti palju ebaõnnestunud, samas see hirm ebaõnnestumise ees, on hoidnud mind meeletult tagasi.

Nüüd ma lihtsalt lähen ja teen, nii kaua kui lastakse. ;) Ülemus küsis, kas ma olen valmis uue inimese välja õpetama. Ma vastasin “muidugi”. Meie kõneisik küsis, kas olen valmis uut ülesannet õppima, ma vastasin “muidugi, pane aga mu kalendrisse kirja, teen ära”. :D

Kui ei saa aru, siis küsin. Kui tuleb tobedalt välja, siis mõtlen, arutlen ja pärast ajan selja sirgu ning tegutsen edasi. Kui kahtlen, siis korrutan endale, et 1. tuleb olla aus, 2. tuleb olla julge ja oma vigu tunnistada, 3. kahtlus tähendab teadmatust, seega küsi, 4. ükski tobe/piinlik olukord pole mulle surmavalt mõjunud. :D

Aga siiski on veel pikk tee, et ma julgeksin olla mina ise. Kuid ma annan endale andeks. Olen tohutu muutuse läbi teinud. Arvestades, kust ma tulen, siis olen end juba tohutult muutnud, arendanud. Lihtsalt mul on pikk tee eesmärgiks võetud. Küll ma sinna jõuan, kuhu ma jõuda tahan. :)

Muutunud on see, et kui varem tekkis minus konflik ja pinge, kui minu jaoks olulisel inimesel oli erinev arvamus, siis nüüd ma julgen hoida kinni oma arvamusest. (Alati ei ütle seda välja, aga ma analüüsin mõlemat arvamust ja mõlemad arvamused on võrdsed. Varem andsin teiste arvamusele, tunnetele, mõtetele suurema õiguse kui enda omadele.)

Kokkuvõttes olen olnud üsna rahulik sellises keerulises olukorras: uus töökoht, uue ülesande õppimine, muutused (meie osakond tehti kaheks ja mõned saadeti veel omakorda kolmandatesse osakondadesse, ülemused vahetusid jne). Kõik see on ju lisa stress. Lisaks veel need pidevad e-mailid päeva jooksul ja koosolekud, kursused jne… Aga ma saan üllatavalt hästi hakkama.

S-ga on ka vahel raske. Näen ju, et ta vajab abi, aga ma ei saa teda aidata. Saan olla siin ja saan olla toeks, aga kahjuks ei ole ma pädev teda aitama. Me oleme liiga erinevad ja mul pole õrna aimugi, mis toimiks tema puhul.

Kõik on hästi. Nüüd lippan koeraga välja ja siis äkki saan paar ridagi oma raamatut kirjutada. Saaks sellele soonele taas. Mul on ju kaks päeva. Pean kõigest 17 lehekülge kirjutama, mis see ka ära ei oleks, eksju?! :P

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Võiks midagi nagu kirjutada

Tean, et mu fänni-armee on juba väga kaua kannatlikult oodanud mingitki infokildu minust ja kujutanud ette igasuguseid asju, mis minuga toimub või millega ma tegelen. Võin öelda, et mitte ükski neist asjadest. :)

Tööl on olnud kiire. Töötan jätkuvalt kodust, aga ikka on kiire. :) Õppisin selle uue ülesande ära. Kas ma olen seda nüüd juba kuu-aega teinud? Ei mäleta. Suudan üsna iseseisvalt töötada. Alguses oli mega palju küsimusi ja leidsin vigu töökirjelduses. Nüüd on rohkem vaikne. Minu kolleeg küsib vahel minu käest ja enamasti on mul talle vastus olemas. Eile oli esimene päev, kus mul vastust polnud.

Meie osakond korraldati ümber, osa inimesi suunati ühte teise osakonda, see mis meist järgi jäi tehti kaheks ja nüüd tuleb oma 25 inimest juurde. Isegi mina saan ühe õpilase mai keskel. See võttis minult üheks ööks une.

Mul on taas hästi palju küsimusi. Aga kardan inimesi nendega liialt koormata.

Sellised väiksed konfliktid on. Kui palju küsida, kui palju teisi koormata… Kui palju teisi kontrollida. Vahel ma tunnen, et lähen oma kontrolliga liiga kaugele. Siis tõmbun tagasi. Ennast kontrollin ka palju, sellega tõmban ka koomale. Kui olen oma kontrollist puhtalt läbi saanud 3-5 korda, siis lähen üle pistelise kontrolli peale.

Praegu olen ainult mina ja mu kolleeg selle ülesande peal. Mõnikord mulle tundub, et ta ei ole nii pühendunud kui mina ja et tal on kohati liiga palju enesekindlust. Samas ma ei tea seda. Ma ei pea tema tööd kontrollima ja ma ei tee seda. Üks kord kogemata juhtus, et sattusin tegema seda, mida tema oli teinud ja leidsin paar väikest asja. Mainisin talle, ta tegi need korda…

Mul oli miljon küsimust, kui me alustasime. Temal ei olnud nagu eriti midagi küsida. Ma sain vastused oma küsimustele, aga ma ei tea, kas ta teab neid asju või ei tea. Kui ma vastuse sain, kas talle saadeti ka need vastused, kas teda teavitati. Kas mina peaksin teda teavitama? Äkki ta teab neid juba ise, siis olen mingi ülbitsev mutti, kes muudkui targutab ta kallal… Nii ma siis, püüan kuidagi ääri-veeri välja uurida, mida ta teab, kuidas ta teab ja siis informeerida teda, kui näen, et tal on puudujääke.

Mõnikord mulle tundub, et need taanlased ei kuula. Et mina saan asjadest täpsemalt aru kui nemad. Samas on mul ka puudujääke. Vahel keeleliselt ei saa neist aru. Jah, koos oleme täiuslikud. Aga kui minu info erineb nende omast, siis ma mõtlen, et neil on ju ometi õigus, sest nad on taanlased, olime samas kohas, saime sama info.

Töö meeldib. Natuke on stressi, sest meil on selline muutuste aeg ja kõigil on kiire, seega ei ole küsimuste korral kellegi poole pöörduda. Lõpuks tekib tunne, et olen nii üksi jäetud ja siis tekivad mõtted et keegi ei viitsi minuga tegelda, et olen neid juba ära tüüdanud. :( Aga see on stressi-märk, seega püüan rahulikumalt võtta.

***

  • Olen läbinud 11 kursust (Excel algajatele, edasijõudnutele ja ekspertidele 2010/2013 ja 2016). Natuke pinget pakkusid eksperdi-kursused, aga puudu jäi kaks õiget vastust (20%) ja seda ilma kursust läbimata. Läksin kohe eksamit proovima. (GDPR-kursused läbisin ka). Seal on veel kursuseid, mis mind huvitavad ja aegamööda tegelen nendega.
  • Raamatut pole eriti jõudnud lugeda, aga püüan ikka. Kasvõi paar lehekülge pärast tööd.
  • Enda raamatut olen kirjutanud ainult ühe lehekülje.
  • Nädalavahetustel käin jooksmas.
  • Igapäev koeraga jalutamas 2 korda (30-45 minutit kord).
  • Kolisin ära ja koristasin ka korteri ära.
  • Oma toa tõstsin ümber ja tegin nii, et mina rahul oleksin. Olen jätkuvalt.
  • Uus omanik ilmus välja, ütlesin üüri-lepingu ülesse, aga võtmete tagasiandmisega on raskusi. Juuli lõpuks peab asi valmis olema, siis on ametlikult lõpp ja ei pea selle jamaga enam tegelema. Üsna väsitav on.

Üldiselt on kõik ikka endine. Mitte midagi suurt ei ole muutunud. Püüan vaikselt end jagada nende ülesannete vahel, mis tulevad ja mis ma ise olen endale seadnud.

Tunne on kohati nii, et ei jaksa. Seda kõike on liiga palju. Sellistel hetkedel tuleb prioriteedid paika panna ja teha seda, mida saab ja mis on tähtsam. :)

Näete mind nüüd. Istun siin ja kirjutan, selle asemel, et teha neid prioriteetsemaid asju. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ega mul ei ole midagi kirjutada

Töötan usinalt (aga kodus).

Siin oli uudis, et avalikusektoritöötajad saadetakse koju täispalgaga. Kalavabriku “semud” tõstsid kisa, et nemad meie puhkust kinni ei suvatse maksta. (Ma olen ka avalikussektoris nüüd). Meid saadeti koju ja täispalga saame ka, kuid peame täisajaga töötama. (Tootma sama palju kui tööl).

Igatahes. Korraks tekkis piinlikkus. Nagu ma oleksin end mõnusale kohale upitanud ja õigel ajal. :) Aga samas, ma käisin ju raske tee läbi enne kui siia jõudsin ja siis ei pakkunud üksi kalavabriku töötaja oma toetust või abi või mõistmist. Näidati vaid, et olen mitte-tere-tulnud seal, naerdi mu üle, mõnitati ja polnud mingit inimlikku austust.

Haige ei ole. Kohati külmetust on, aga ei lähe hullemaks. Kui end soojas hoian ja teed joon ning ilusti magan, siis läheb paremaks. Aga ma ei viitsi end pikalt poputada, seega päris ok pole. Pean kaks korda päevas nina nuuskama.

Mõtlesin, et kohati on ikka päris hästi läinud. Eestist tulin tagasi just enne koroonat (samal päeval kui tagasi-lennule läksin, siis tuli Hiinast koroona uudis). Sain endale passi ja id-kaardi, kõik sujus. Seega pole kiiret sinna tagasi ka. Ei jäänud kuhugi piiri taha kinni.

Tööga olen rahul ja kolleegidega ka. Korteri tahaks ära anda, aga uuest omanikust pole ei kippu ega kõppu. Ootan, kui elu taas normaliseerub, siis vaatan edasi, mis saab.

Palju tegemist on. Ma arvan, et töö saamine võttis minult selle ängistuse, stressi, depressiooni-laadese asja ära. Igatahes. Ma tegutsen. FB-s käin kord päevas või kord nädalas, kuidas kunagi. Uudiseid ka väga ei loe. Ei ole vaja uusi foobiaid juurde tekitada.

Olen ema juures, kaugel tsivilisatsioonist, poes ei käi, inimestega ei suhtle. Töökaaslastega internetivahendusel, aga muidu mitte. Koeraga käin jalutamas, nädalavahetustel jooksmas. Seega… Üle pika aja tunnen end hästi. Nagu inimene. :)

Ühe raamatu lugemise just lõpetasin, kohe varsti alustan teist. Püüan järjele saada oma asjadega. Olen end natuke liialt koormanud, sest energiat tuli rohkem, siis automaatselt võtsin kolm korda rohkem eesmärke ette või asju, mida ma kõike tahaks teha ja jõuda. :D Tüüpiline.

Natuke muretsen, sest mul on aastane tööleping, seega järgmine aasta on lahtine. Hirmuga mõtlen, et see vastik töötuse periood tuleb ja venib jälle nii pikale. Aga mul on veel aega, et oma olukorda muuta. Plaani skelet on valmis, tuleb lihas peale kasvatada. ;)

Meil on e-õppe-keskkond. Sealt kuhjasin endale kursuseid, midagi 20 kursuse kanti. :D Nüüd sain töölt uue ülesande. Internetivahendusel õpin seda. See on hästi keeruline, aga mulle tundub, et hakkan juba asjale pihta saama.

Jah. Nipet-näpet kõike teen, aga siia näed ei jõua. :)

***

Ma just Janiga rääkisin, et inimestel on suur draama, et nüüd ei ole kontakti kolleegide vahel, et ei kohtuta, ei saa lobiseda elust-olust. Meil on ka see suureks teemaks ja ikka korrutatakse, et võtke kolleegidega ühendust ja rääkige jne… Ma peaks vist end häbenema, aga ma ei näe probleemi. Nii mõnus on tööle keskenduda, eriti kui nii keeruline ülesanne on. Järg ei kao ära, keegi ei sega. Pea kohe puhkab. :)

Ma ütlesingi Janle, et ma olen nii palju introvert, et minu suhtlemisvajaduse tase on nii madal, et see olukord ei ole veel minus suhtlemise puudujääki tekitanud. Ta ütles, et ta tunneb sama moodi. Tema ema arvas, et ta (Jan) tunneb end nüüd nii üksikuna seal kodus, et ta võib siis rohkem ema vaatamas käia ja temaga suhelda. Jan ütles, et nüüd ongi hea garaažis vaikselt oma hobiga tegeleda.

Aga ma tunnen, et tööl ei ole nad veel päris minuks valmis. Seega hoian ma teemast eemale. Ma ei suuda valetada ju ka. Mul on ainult üks lause: “Jah, ma igatsen oma kolleege.” :) Minu relvaks on veel kehva taanikeele oskus. Või-noh. Nad ei tea veel milline mu taanikeele tase on, sest ma ei ole nendega eriti suhelnud. Ja kui olen, siis olen olnud väga pabinas, seega räägin kolm korda kehvemini. Aga noh…

Mina keskendun sellele, mis on hästi. Praegu naudin ma kodus töötamist ja selle eeliseid ning kui kontorisse tagasi lastakse, siis naudin sealseid privileege/eeliseid. Seega on mul alati hästi. ;) :P

Lõpetan tänase sissekande. Oli meeldiv taas siin olla. :) Nüüd tuleb käsile võtta järgmised asjad.

***

Ei üks asi veel. :D Kunagi (1-2 aastat tagasi) kasutasin tutvumisportaali. Kirjutasin seal ühe noormehega. Päris pikad kirjad oli ja väga huvitavad. Huumorisoon oli ka sarnane. Ta küsis, millised mehed mulle meeldivad. Ma kirjutasin, et ma ootan oma printsi, valgel hobusel ja kuningriigiga. See ei heidutanud teda, ta kirjutas midagi sama põnevat vastu ka.

Ta tahtis nagu kohtuda, ma olin nõus ja siis hakkasin põdema ja kirjutasin midagi väga tobedat. (Ei mäleta või ei taha mäletada. Vist midagi seksuaalset. Kurat seda teab. Igatahes, väga piinlik.) :D Ja siis läksin kooli, samasse linna, kus ta elab. Kirjutasin talle ja soovisin kohtuda. Vist kaks korda. Aga enam mitte ühtegi vastust ei tulnud. Olin natuke kurb ja löödud. Aga leidsin uue hobi.. . :D

Point: Me töötame samas osakonnas. Ma ei tea, kui tõenäoline saab see olla. Meie hoones on 250 töötajat, meil on üle 30 osakonna, lisaks veel teine hoone, kus on Gældstyrelsen. Ma ei tea, kuidas seda tõlkida. Igatahes… Ma teadsin, et ta töötab maksuametis. Aga ma arvasin, et ta töötab selles linnas, kus ta elab. Aga ta töötab hoopis ühes teises linnas 30-40 km oma kodulinnast.

Võib-olla juhtub seda inimestega tihti. Ma olen netis ära hirmutanud üsna mitu mees-olevust, arvan, et 5-kanti. Taanis ainult üks. Ja nüüd töötan ma temaga koos.

Ma ei tea, kas ta tundis mu ära või kas ta mäletab mind. Mu nimi on siin üsna eriline, seega… Kui ta peaks mind mäletama, siis ta kindlasti teab, et see olen mina. Me oleme paar sõna rääkinud (meie osakonnas on 33 inimest), aga see oli rohkem tööasjus.

Nüüd ma tiksun seal tööl nagu viitsüstiku otsas. Kas ta mäletab mind? Kuidas ta mind mäletab? Mida ma talle kirjutasin? Kindlasti jätsin ma talle üsna meeleheitel mulje. Kas ta on kellelegi rääkinud sellest?

Vahel tahaks teada, kuidas need tavalised ja normaalsed inimesed elavad. :) Kuidas nad oma päeva õhtusse saavad, kuidas nad vigu ja rumalusi väldivad. Kuidas nad suudavad koguaeg nii normaalsed olla. Ma ei saa. Ma püüan hoida madalat profiili. Olen hästi tasa ja pigem kuulan kui räägin ja annan lühisesi vastuseid jne… Aga näed… Ikka ma suudan end kuhugi mässida. Mul tõesti olid head kavatsused ja ma ei ole nii võlutud sellest noormehest. Ma tõesti ei läinud sinna tema pärast. Ma ei jällita teda. Olin ta juba natuke unustanud.

Imelik on suhelda kellegagi, kui tegelikult tead temast rohkem. Siis tuleb endale koguaeg meenutada, et töö-mina ei tea, et tal kaks last on ja töö-mina ei tea, et ta õde tegeleb hesoteerikaga/kaardikunst/ennustamine (hobi korras muidugi) ja need teised asjad.

Jah. Ja mina veel lubasin endale, et sellel korral ma teen kõik hästi lihtsaks. Mitte mingit teemat tööl. Kõik hästi normaalne. Sõbralik. Ülemustest hoian eemale ja keelan endal ka fantaseerimise neist… ;) Vana hobune tahaks ka vahel kaerust unistada. Eks ole… :D

See on mind natuke närinud. Ikka mõtlen, kas tõesti võib selline asi juhuslikult juhtuda. Alguses mõtlesin, et Taani on mulle väikseks jäänud. Tuleks edasi liikuda. Või siis Taani pealinna proovida. :D Nüüd mõtlen, kas selline kokkusattumus on midagi väga haruldast, nagu lotovõit. Või seal ei olnudki teisi võimalusi, et see on täiesti loomulik asjade käik.

Infoks. Ta ei ole ülemus. Algselt oli mul vestlus teise osakonna juhatajaga, siis kolmanda ja neljandaga ning lõpuks maandusin ma sinna. Ja minu ülemus ütles, et see esimene juhataja olevat mind väga kiitnud ja soovitanud.

Sedasi see eluke siin veereb. :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Minuga “juhtus” üks asi

Ma mõtlesin, et hoian seda saladuses kuniks ma olen selle uue olukorraga harjunud, aga ma ei saa. :) Olen kord juba selline suur lobamokk.

Nimelt ma sain tööle. Leping on allkirjastatud ja tööandjale saadetud. Umbes nädala pärast alustan. Mis teeb asja veel uskumatumaks on see, et ma sain oma unistuste töökoha. Ma sain Taani maksuametisse tööle. Leping on aastaks, aga asi seegi.

Mul on seda raske uskuda. Vahel mõtlen, et kuidas ma küll selle kõik olen ära teeninud. Hakkan juba kartma oma unistusi, sest need kipuvad täide minema. See võttis üle aasta aega, aga… Asja sai ju?! :)

See töötuperiood oli üks raske katsumus. Nii palju pidin kuulma etteheiteid ja soovitusi. Tegin nii nagu mulle tundus õige. Lõpus tundsin, et olen täitsa üksi ja lähen täitsa rappa. Aga nüüd saan öelda, et mul oli õigus.

See kõlab klišeena, aga… Kui sa tead (ma mõtlen 110%-selt tead), mida sa tahad, siis mine selle järgi. Ära kuula neid, kes sinusse ei usu või sinu unistusi liiga ulmeliseks peavad. Sa saad hakkama, kui midagi väga-väga tahad ja oled valmis meeletult selle nimel töötama ning mõnedest asjadest loobuma selle nimel, siis unistused täituvad. :)

Mind saatisid sellel teekonnal laused: “Tuleb alustada madalalt ja siis ühes ettevõttes end üle töötada.” “Mine väiksesse ettevõttesse ja küsi ise tööd, ära vaata töökuulutusi.” “Töökuulutuse peale kandideerides on konkurents liiga tihe, kirjuta lihtsalt ühte ettevõttesse ja küsi.” “Avalikkusektorisse on raske tööd saada.” “Avaliku sektori kogemusega pole midagi peale hakata, see ei maksa erasektoris midagi.” “Avalikussektoris on palk väga madal.” “Suurem tõenäosus on saada tööd, kui lihtsalt külastad ettevõtteid ja saadad oma CV’d.” “Kõrgharitud inimesed on liiga uhked. Ei meeldi klienditeenindaja ega koristaja töö.” “Sa rahad ju töötada? Mine vabrikusse tööle või koristajaks? Tahad ju töötada?”

Mina tegin risti vastupidi sellele, mida need suured karjääri nõustamisettevõtted soovitavad. :) Nende mantra minu stiiliga ei sobinud. :)

Mis puutub sellesse, et avalikusektori kogemust erasektoris ei hinnata… Ühe ettevõtja silmis tõusis mu väärtus juba seetõttu, et ma ütlesin, et mul on läbirääkimised maksuametiga (töökoha asjus), et seetõttu pean praegu ütlema “ei”. Puhtalt selle pärast, et tööläbirääkimised on avalikusektoriga ja juba minu väärtus tõusis.

Seega… Ma tunnen natuke viha selle süsteemi vastu. Terve aasta on nad kaudselt mind maha teinud ja minu tahet alla surunud. Positsioonis, kus ma olin nõrk, ebakindel ja haavatav (mida töötus on). Nüüd ma näen, et mul oli õigus. Ma olin õigel teel. Selle jura asemel oleks nad võinud mind hoopis toetada ja motiveerida, mitte minu vastu töötada. Mul oli tahe, väga tugev tahe. Lihtsalt ma valisin teise tee. Tegin asju oma moodi. Aga ma kord juba olen nii vormist väljas, et teiste riided ja kogemused ei sobigi mulle. Ma teen asju omamoodi, nii nagu minu isiksusega sobib. Kogemus näitab, et saan üsna hästi hakkama.

Olen enda üle ka uhke. Ronisin sellest süsteemist läbi. Valasin pisaraid, olin lootust kaotamas, aga siin ma nüüd olen. Jäin ise-endaks, tegin nii nagu ise õigeks arvasin ja sain lõpuks selle, mida tahtsin.

Näis, kuidas see läheb, aga uhke tunne on. Kuradima mõnus on ülevalt alla vaadata neile ja öelda, et mul oli õigus ning neil ei olnud õigus. Mingu ja põletagu oma kulunud mantrad või otsigu lolli, kes neid usub. :)

Ma tean, et olen liiga emotsionaalne. Aga ma ei suuda seda frustratsiooni tagasi hoida.

Selle asemel, et kirjutada vihaseid postitusi FB-i või teistesse kanalitesse, ma elan end natuke siin välja ja lähen oma eluga edasi. Loodan, et nüüd on juba natuke kergem, sest suur töö endaga on ära tehtud ja üht-teist on näidatud ka (oma võimeid siis). :)

Ma üllatan ennast ikka ja jälle. Vahel mulle tundub, et ma olen juba alla andnud ja end maha matnud, lihtsalt tiksun/jahtun vaikselt, kuid siis järsku hakkab igasuguseid asju juhtuma. :)

Ma olen nagu see visahing, kes lahinguväljal ei sure (võib-olla saab haavata), aga ära ka ei lähe, isegi siis, kui lahing on näiliselt läbi. Ma ikka jätkan ning järsku olen vastaspoole kontrollpunktid kahjutuks teinud. :D

Deem, ma olen kangekaelne. Jan ütleb ka, et ta on kangekaelne ja eesmärgikindel, aga mina olevat seda temast mitmeid kordi rohkem. :) Ma eriti ei märka kui põikpäine või sihikindel ma olen. Olen nii sündinud, seega üsna tavaline minu jaoks. :D

Kui kukud, puhkad, tõused taas ülesse, pühid tolmu põlevedelt ja lähed edasi. Nii lihtne see ongi. ;)

Ma vaatan peeglisse ja muigan endale: “Tegelikult? Kas tõesti tegin seda? Kas ma tõesti sain, mis tahtsin?”

Veni, vidi, vici!!!! Onju?! :)  

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Eestis käidud nagu nipsti

Tegin kiire visiidi Eestisse, et hankida uus pass ja id-kaart. Eriti plaane polnud, mõtlesin oma käike välja kohapeal. Stress oli suur, aga kõik läks hästi. Rahast ei hakka rääkimagi. Igal pool maksin ekstra, sest… Lihtsalt mugav olen. :D

Esimene tagasilöök oli Magistrali-keskuses. Seal jäi tädikesele ette, kes mu peaaegu pikali jooksis. Nii kurjad inimesed. Tunne oli selline, et tahaks koju tagasi. (Kõigest pool päeva Eestis). :)

Siis sain juba natuke temposse. Noh, vaatasin mitu korda enda ümber ja jooksin üle tee, kui ühtki autot lähedal polnud jne… Kohutavalt väsitav.

Kesklinnas küsisid turistid teed. Ma püüdsin meenutada ja aidata. Aga olin sama eksinud nagu nemadki. Teadsin, et nr 2 buss sõidab lennujaama, aga nüüd sõidab nr 15 ka. Ma ei suuda ikka veel endale selgeks teha Ülemiste keskuse tee-otsa ja T1 kaubanduskeskuse tee-otsa. Minu jaoks üks jama kõik, aga tegelikult on seal suur vahe. Raudtee poolitab täiega linna. Üldse on seal liiklus hull ja tihe.

Jõgeval jäin jälle ette. Väike linn, aga näed, ikka leidub mõni, kes kurjaks saab ja oma pahameelt mu peal välja elab. Ei osanud kuhugi poole vabandada.

Sellel korral ööbisin Ülemiste hotellis. Kolmandal korrusel oli ilus tuba, hea vaade, suur pesemiseruum. Aga enne äratulekut sain toa teisel korrusele. Sama hind, aga minu ootused olid rohkemat. Nad hellitasid mind esimese toaga ära. :D

Ostsin meeletult palju kommi kaasa, äraantav pagas oli ülekaalus (50 eur). No problema! Kohvri ostsin ka, sest minu tavailne riidekott ei mahutanud seda tavaari ära. :D

Emotsionaalselt oli see tohutu ettevõtmine, aga olen enda üle uhke. Sain hakkama.

Esiteks tegin endal margi täis, kui Tallinna saabusin. Siis istusin keskmisel pingil. Noh, mul oli trauma varasemast reisist, kus üks mees muutus närviliseks (see, kes akna pool istus). Ma siis olin valmis kohe tormama sellel korral, aga liiga vara tegin seda. Esimesed inimesed tõusid ja hakkasin jopesid selga panema. Ma tormasin püsti haarasin oma koti ja selgus, et turvavööde tuluke pole veel kustunud ja see neiu, kes minu kõrval istus, see vaatas mind kurja pilguga. (Deem, kui piinlik mul oli.) Ma pole ju üldse selline trügija. Lihtsalt tekkis see paanika (trauma), et olen ees. Aga jäin ellu.

Noh, sain lennukilt maha, läksin WC-sse ja siis valele poole ajama. Väljapääs oli teisel pool. Öösel kl 00.05 oli see päris komöödia. Turvamehed olid ka teisel pool, sest keegi ei uskunud, et leidub mõni loll, kes valele poole läheb. Jälle, piinlik. Paanika. Ma polnud päris mina ise. :D

Surusin pilgu maha ja läksin siis õigele poole. Välja ma sealt sain. :)

***

Nagu oleks veel vähe marki või stressi… Aga minu keha keeras mulle käki. Mingid hormoonid möllasid või midagi. Juhtus see, mis poleks pidanud, sellel nädalal juhtuma ja ma olin sunnitud (naiste)sidemeid ostma. Mul on piinlik neid osta. Otsisin apteegi, kus vähem inimesi. Teenindaja/apteeker tuli ja küsis, kas saab aidata. Ma punastades ütlesin, mida soovin. Ta näitas koha kätte. Tahtsin lähimas kassas maksta. Silmad häbi pärast maas. Aga apteeker läks teise kassasse. Ma ei näinud. Seal seisid kaks noort (apteeker-õpilast). Arvasin, et saab sinna maksta. Aga need ei liigutanud lillegi. Itsitasid vaid ja näitasid näpuga teisele kassale. Vat see oli elupiinlik. Selliseid asju olen ma vaid unes näinud või kartnud, et võib juhtuda… Näed, nüüd kogesin omal nahal. Hea on see, et elan veel. :)

Ma siiski arvan, et minu kui kliendi suhtes oli see äärmiselt üleolev ja ebaviisakas. Sellises kohas ootaks ikka rohkem empaatiat. Aga… Ju ei ole viisakaid inimesi kusagilt võtta. Kõik Soome ära läinud. :) (Üks klient kunagi ütles mulle, kui Ülemiste Jyskis töötasin, mida sa töötad siin, vabasta see töökoht ja mine Soome. See oli halvustavalt. Jäi mulje, et ta tahaks hoopis oma ideaalseid lapsi minu asemel seal näha. Ju nood olid Soome läinud ja polnud rahul.) Tal polnud õrna aimugi, mida see töökoht tähendas. Pealegi seal otsiti tiku-tulega kassapidajaid ja mina vabastasin ka selle koha õige pea.

Mul oli palju rohkem häid kogemusi teenindajana. Üks klient tundis mu Tallinnas ära ja imestas, mida ma seal teen. Et töötasin ju Tartus. Jah… Tema oli ka see, kes Tartus ilmtingimata minu kassasse tahtis tulla. Ootas järjekorras, kuigi teine kassa oli vaba ja kolleeg kutsus teda sinna.

Ma ei ole halb kassapidaja, olen tore ja meeldiv inimene, aga üht (torisevat)-tüüpi inimestele ma ei meeldi. Aga sellest pole hullu, nad ei meeldi mulle ka.

Vahel ma ei mõista, et kuidas ühe inimese sisse nii palju õelust mahub. Aga pole minu asi. Nende tervis ja süda. Mina keskendun oma elule.

***

Nüüd tuleb teistlaadi väljakutse. Loodan, et läheb hästi. Püüan end ootamatusteks ette valmistada. Saab hakkama. Lihtsalt tuleb olla kannatlik ja jääda rahulikuks.

Tervitused sinna Eestimaale ja vabandan, et nädalakese teie õhku tarbisin. Püüdsin nii vähe kui võimalik. :D

AirBaltic’t ka nuumasin. Ostsin varasema pileti koju, aga eelmist muuta ei saanud (arvasin, et olen säästlik ja ostan odava pileti). :D Ja maksin ülekaalus pagasi eest. Teise tagasisõidu pileti võtsin vähe kallima, sain tasuta istekohta valida. Võtsin aknapoolse, et enam see tormamise paanika ei tekiks.) :D

***

Lennujaamas on 5-6 kasti, kuhu võib annetada. Esimene oli varjupaiga loomad (seal oli kõige rohkem annetatud). Isegi lastefond ei saanud ligilähedalegi, rääkimata vähi fond… Ma ei mäletagi neid kõiki. Minu punased rahad sai “kiusamisvaba kool”. Oleks tahtnud isegi rohkem anda, aga ei olnud. Mõtlesin, et kui noorte inimeste vaimset tervist ei rikuta ära, siis see tooks kõige rohkem kasu majandusele. Sealt kasvaksid tugevad majandusüksused/-isiksused. Kõik väärivad annetusi ja hea ongi, et inimesed on erinevad. Siis kukub igasse kasti midagi. :)

Hea tunne on annetada. Olgugi, et pisike summa, aga abiks seegi. Ma saan ju olla eeskujuks. Võib-olla pärast mind tuli ka mõni, kes minu tõttu peatus ja tegi sama. :) Ma ei vaadanud, mis minu taga toimus.

Sel korral siis sellised lood. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Võtan oma vaimust maksimumi

Mul on mitu asja (probleemi) käsil. Sellised suuremad projektid. (Isikliku elu projektid).

Psühholoogi juures läks kõik ok-lt. Ta patsutas ka õlale ja ütles, et ta näeb, et mul on juba parem.

Ta filmis mind. Muidu oli tal üks mikrofon, aga nüüd filmis ka. See ei ole midagi ebatavalist, see on lihtsalt üks tööriist. Mul on hea meel, et ta minu “haigusega” nii tõsiselt tegeleb. Meie seansid on pikad, peaaegu kaks tundi. Vaeseke, kui ta seda ikka uuesti ja uuesti peaks läbi vaatama.

Alguses tundsin ma kohmetust, selle pärast, aga mõne aja pärast unustasin selle kaamera. Peaaesi, et ma ise seda jama vaatama ei pea. :)

Vaimne katsetus. Ma teen nüüd pikema pausi psühholoogiga. Ei tea, kas ja kuidas ma selle üle elan. Lisaks on need suured projektid mu elus. Palju muutuseid, ootamatusi, olukordi, mis ei sõltu kuigivõrd minust.

Täna on alles teine päev, aga ma juba tajun, kuidas kupli all mullitab. :D Mu elus on palju muutuseid ja stressitase on kõrge. Võitlen negatiivsete mõtetega ja kõige hullematele potentsiaalsetele stsenaariumitele lahenduste otsimisega.

Üllataval kombel sain eile õhtu väga hästi hakkama. Ma tõesti olen enda üle nii uhke. Kasutasin rahuliku ja sügava hingamise taktikat ning tähelepanu suunamise taktikat. Viisin oma mõtted mujale. Kui märkasin end jälle hulludelt mõtetelt, siis viisin mõtted mujale.

Jah. Nüüd üks või kaks kuud veel sama intensiivset vaimset kontrolli enda üle, siis vast olen juba natuke rohkem oma rutiinis. Või on uus rutiin välja kujunenud. (See saab olema mega raske).

Raha on ka näppude vahelt libisenud. Ootamatud kulutused. Seega on pangakonto ja eelarve ka pingule tõmmatud. Aga ma saan hakkama. :)

Üks samm korraga. Olen hullemastki jamast läbi tulnud. See on nohu, millega ma nüüd tegelen. :)

***

Vahel ma üllatan ise ennast. Ma teen järeldusi ja eeldusi pooliku info pealt, aga hiljem selgub, et olen asja täista õigesti näinud. Samas, kui ma olen oma nägemusega välja tulnud, siis vaadatakse viltu ja öeldakse, et ma pole mitte mõhkugi aru saanud. Kuna seda ütlevad inimesed, kellel on kogu saadaolev info asjast, siis olengi kõrvad longu tõmmanud ja end rumalaks pidanud… Aga aeg on näidanud, et mul oli siiski õigus.

  1. Kalavabrik läks üle võlausaldajale
  2. Korter, mida üürin, müüdi maha või läks üle uuele omanikule
  3. A. läks tagasi vana pruudi juurde (7. või 8. kord), kuigi mõlemad väitsid, et ei iial enam

Hirmuga mõtlen, et äkki Tallinnaga juhtub ka see, mis ma olen prognoosinud (et juhtub mõnekümne aastaga). Ja Eesti?!

See on totter, aga ma kardan, et mul on õigus. Hakka või ennast ja oma nägemusi uskuma. :D

Ma loobun suurtest mõtetest. Ma tõesti ei taha teada, kui midagi mega suurt on tulekul. Mingi suur katastroof või midagi.

Kobin oma väiksesse mulli tagasi ja vaatan, kuidas minul läheb või hakkab minema. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Väss

Ma tunnen, et olen selle ootamatu ja suure koormuse all kössi vajunud.

Ostsin voodi ja muud pudi-padi. Sain kätte, nad said ka raha kätte, aga nad broneerisid mu raha topelt. Ja see ei olnud teps mitte väike summa. Seega nad hoiavad põhjuseta kinni minu raha, juba kuuaega. Miks minuga nii juhtub?

Käisin jälle töövestlusel. Nad soovitasid mul puhkuse võtta enne tööle asumist, sest pärast võib tekkida lünk õpitavasse. Kui nad mulle kindlalt ütleksid, kas ma saan selle töö või ei, siis saaksin ma juba täna piletid osta, puhkuse tellida, puhkuse raha tellida (jälle tuleb mul oma eks-eks töökohaga jageleda, et nad sellel korral mulle maksta ei unustaks). Stressitase tõuseb.

Puhkuse pean teatama 14 päeva ette. Aga ma ei tea ju kuupäeva veel. :) Aga tellisin ära, pärast täpsustan. :) Loodan, et saab nii.

Lennuk maandub Eestisse väga ebameeldival ajal. See lend, mida ma sihin. Aga H ütles, et hotellid on 24/7 avatud, et igal ajal saab sisse. Ok.

Pass ja ID-kaart tuleb tellida (need kiired). Foto sinna… Kõik tuleb saada passima.

Lisaks veel kaks ettevõtet tunnevad mu vastu huvi. Tore on, aga mul pole ju aega tööl käia. ;) Ma eelistan maksuametit, seega ei taha teistele midagi lubada.

Mõned inimesed tahavad kohtuda.

Aga teate mis, sõbrad! Ma tahaks end kõigi eest ära peita. Lihtsalt ei taha kellegagi suhelda. Ma ei jaksa enam. Mu pea on igast jama täis. Mitu asja tules, ma ei kuule isegi oma mõtteid enam. :P

Täna lubasin ühele vastata. Kell läheb, aga vastust ei kusagil. Usun, et kui vastus ei ole kohe “Jah”, siis peaks see tegelikult olema “ei”. Saab asja kaelast ära. Kui miski ikka meeldib, siis ei ole küsimust, “Kas peaks”, “Kuna peaks” jne… Siis lihtsalt läheks ja teeks.

Mulle üldse ei meeldi “ei”-öelda, aga oma väärtust tuleb tõsta. Ei ole mina kõigi jaoks alati vaba ja saadaval. Ma olen ikka hõivatud naine. ;)

Üldises plaanis ikka tegutsen veel. Tasa ja targu. Kuhu mul ikka kiiret. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Lõppeva aasta (2019) kokkuvõte

2019. aastaks püstitasin selged eesmärgid.

  1. Alustan tööd oma erialal. (Kontori töö: raamatupidaja assistent, finantsassistent, audiitoriassistent vms.) Sooritamata!!! 0%
  2. Raamat “Vanatüdruk” 26 uut sissekannet + 52 käsitsi kirjutatud lehekülge kirjutan arvutisse (kaks lehekülge igal teisel nädalal). Sooritasin!!! 100%, s.o. 9/26 (35%) sissekannet ja 86/52 (165%) käsikiri Word’i.
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit. Sooritasin!!! 112%, s.o 58/52
  4. Jooksen 100 päeval. Sooritasin!!! 123%, s.o. 123/100
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Lasen end elul üllatada.) :D Neutraalne!!! Mina olin üllatusteks 100% valmis, aga elu vist ei üllatanud.
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Kasvatan oma sääste. Eesmärk on, et see on suurem või võrdne 450 EUR + lisassissetulekust (nt. tellimus-joonistamine, lisatöö, piltide müük, tekstide müük) saadud raha. Mõte selles, et lisaraha ei kuluta omatarbeks. (Hoian seda kullas, hõbedas või sularahas). Sooritasin!!! 100%

TULEMUS: Kuuest eesmärgist neli on saavutatud, üks on neutraalne ja üks ei sõltunud niivõrd minust kui kolmandatest osapooltest. (Töö-eesmärgi lati tõstsin viis korda kõrgemale ja olin üsna lähedal sellele. Tundsin juba selle lõhna.) Ma hindaksin aasta kokkuvõtvat tulemust väga heaks, kui mitte suurepäraseks. :)

Eesmärgid1 Eesmärgid2 Eesmärgid

Sellel aastal olid eesmärgid mul silme ees ja hoidsin terve aasta silma peal ning kätt pulsil (nii nagu ka 2018. ja 2017. aastal). Aasta tulemus on suurepärane kuuest eesmärgist saavutasin viis või isegi 5,8 (5,8/6 = 97%). Olgem positiivsed ikka. :D 2018. aasta tulemus oli 3,5/6 = 58%, 2017.a. - 4,8/6 = 80% ja 2016.a. 3/5 = 60%

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Ei niitnud eriti muru.
  • Suhtlen jätkuvalt Jan’ga. Mõnede ekstöökaaslastega ka.
  • Joonistamine.  1 tk. (2018. aastal 8 tk; 2017. aastal 18 tk).
  • FB-s on 112 sõpra (seega lisandus aastaga ca. 6). Minu kolimise postitus sai 16 like’t ja uus pilt sai 29 like’t. Sünnipäeval 30 post! (Langus 2 postitust!)
  • Sahtlis on 4350 DKK, riiulil on 393 DKK, rahakotis 240,5 DKK, pangaarvel 29933,79 DKK ja Eesti pangaarvel 570,85 EUR (4264,25 DKK). Seega 2019. aastal on mul kokku 39181,54 DKK. 2018. aastal oli 20.850,44 DKK. 2017. aastal oli 20.036,96 DKK. Aastaga olen väärtust kasvatanud ca. 18 300 DKK. (Sellel aastal ostsin S-le telefoni 2600 DKK, korteri deposiit ja kahe kuu üür 19800 DKK, S-le üür 21000 DKK, kassiravi 7000 DKK, psühholoog ca. 6840 DKK, mööbel 7500 DKK, prillid 3000 DKK, jalgratas 3000 DKK, nipet-näpet riideid ka paari tuhande eest). Rahaliselt on hästi läinud ja hästi tulnud. :)

***

Minu aasta (2019) arvudes:

  1. Töötanud: 18 päeva (2018.a. - 134; 2017.a. – 211; 2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: 109 ja 4 töövestlust, lisaks 3 ettevõtte külastust (2018.a. ca. 25-28; 2 töövestlust + 1 praktikavestlus; 2017.a. – 0; 2016.a. – 23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 123 korda (2018.a. – 136; 2017.a. – 116; 2016.a. – 99; 2015.a. – 119)
  4. Rattaga sõitmine: 14 korda; kokku 380 km; 28 h 58 min
  5. CrushAleksander (2018.a. – Lars?!; 2017.a. – Lars; 2016.a. – Lars; 2015.a. – 0)
  6. Õppimine, haridus: 8 päeva (1 kursus) + 2 jobklub, + 5 Ballisager + 1 Fest for Fyrede, s.o. kokku 17 päeva (2018.a. 50 päeva + 2 eksamipäeva s.o 2 kursust + 1 haridus; 2017.a. - 1 kursus + 1 haridus)
  7. Blogi postituste arv: 52 + uusaasta postitus (2018.a. - 62+uusaasta postitus; 2017.a. – 111; 2016.a. - 207; 2015.a. 257)
  8. “Postituste” arv manuaalses päevikus: 60 postitust, 119 lk s.o 62% vihikust (2018.a. - 22 s.o 21% vihikust 41,5 lk 192 lk-st; 2017.a. – 21 ca. 1/4 vihikut; 2016.a. – 61 ca. 0,5-1 vihikut; 2015.a. – 166 ehk 3 vihikut)
  9. Minu raamat (taani keeles): 9 sissekannet + 86 lk-d word’i (2018.a. - 30 sissekannet; 2017.a. – 44; 2016. a. – 14 sissekannet s.o. 14 lk-d)
  10. Loetud raamatute arv: 6,5 (2018.a. – 5; 2017.a. – 13,5; 2016.a. – 51)

(1) “Beating the Street” Peter Lynch koos John Rothchild. – Lõpetasin selle. (2) ”Hvem skal betale skat?” EU’s rolle i kampen for fair skat; (3) “Warren Buffett Accounting” Stig Brodersen & Preston Pysh; (4) “Warren Buffett and the Interpretation of Financial Statements” Mary Buffett & David Clark (5) “Warren Buffett’s Three Favorite Books” Preston Pysh; (6) “Kropssprog” Allan & Barbara Pease

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

***

Blogi postituste kokkuvõte:

  1. Jaanuar: töö ülesütlemise plaanid, saatekiri psühholoogile (stress, kerge depression), kirjutan psühholoogile.
  2. Karjun ülemuse peale, mind koodatakse, mu tööleping pole seaduslik, psühholoogi juurde aeg mai-kuus.
  3. Jälle töötu, Alexander kolib mu mõtetesse.
  4. Kohtun Alexandriga (metsas)
  5. Avatud-uste päev maksuametis, ostan lennupiletid Eestisse, broneerin rendiauto ja hotelli, Madseni juures mu lahkumispidu.
  6. Veebruar: Reis Eestiss (2,5 nädalat seal), kinos “Tõde ja õigus”
  7. Märts: Kustutasin endast pildid blogis, ei taha kuulsaks saada :D
  8. Esimest korda psühholoogi juures (sain aja varasemaks, keegi loobus)
  9. Kohtun N-ga
  10. Kalavabrik ei maksa puhkust välja, nende poolne viga, võitlen nendega natu.
  11. Aprill: koolipingis jälle “SAP intro”.
  12. Räägin Alexandrile oma tunnetest, tema mind nii ei näe. Tal pole selliseid tundeid minu vastu. :(
  13. Ostsin endale jalgratta.
  14. Mai: Sain kursusega ühele poole, suurepärane tulemus 92%
  15. Vahetasin juuksevärvi, tume pruunid juuksed (näitan ei näita) ;)
  16. Uued prillid, läätsed, päikseprillid.
  17. Uued riided, kontori-rott stiilis. Uus make-up, värvin kulme.
  18. Introvert on ok olla.
  19. Sa õpetasid mind oma tundeid märkama, aga ei anna juhiseid nende haldamiseks (nendega toimetulemiseks)
  20. Juuni: raske, mustad mõtted, elu on nagu seisma jäänud. Kõhulihaste ja kükkide väljakutse.
  21. Juuli: Tunnen, et teen kõike valesti.
  22. August: Madsen tegi minust pilti, 184 fotost olid vaid 1-2 ok-d.
  23. Panin endale diagnoosi: depressioon “Moodpath”-app
  24. September: Madalseis jälle (või ikka veel)
  25. Maja värvimine, mina kraabin vana värvi maha (õlale teen liiga)
  26. Oktoober: Ostsin S-le mobiiltelefoni, sorteerisin oma pildid ära (telefonist, 3 aastat kogunud), otsin korterit, raamatupidamise tegin korda.
  27. November: andsin oma raamatu tuttavale lugeda (see, mida ma siin “usinalt” kirjutan)
  28. Sain korteri, üürikas.
  29. Detsember: Kass kaks korda operatsioonil (hambad puuriti välja, need olid murdunud ja neil oli hambakivi)
  30. Kia on hea karmaga auto.

***

Eesmärgid 2020. aastaks:

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 2 kommentaari

Dilemma

Ma tean, et ma olen väga kinnine inimene ja introvert (kui neil peaks erinevus olema), aga…

Mina olen seisukohal, et ma ei pea koguaeg ennast õigustama ja vabandama ning teistele põhjendama, miks ma midagi teen. Mina usun, et need teised võiksid eeldada, et ma olen piisavalt arukas, et ise asjalikke otsuseid teha, mitte eeldada kõige halvimat minust.

Ma sihin oma ema pihta. Mulle tundub ja tema hoiakutest kumab läbi, et ta arvab, et ma ei tee midagi. Päevad läbi istun oma toas, arvutis, nagu need “tänapäeva noored” ega tee midagi.

Näiliselt oleks see justkui nii, aga ma olen käinud kaks korda töövestlusel, olen saatnud CV-d, ostsin endale voodi ära (tuleb järgmine aasta), eelnevalt uurimistöö, kust oleks kõige odavam, kuidas korraldada transport, kuidas vältida, et mingi ootamatu töövestlus ei jääks segama jne… Lisaks veel püüan end erialaselt harida, loen raamatuid, teen kokkuvõtteid, et uusi teadmisi kinnistada. (Harjutan töövestluseks, psühholoogiliselt tegelen endaga, püüan tõsta enesekindlust, eneseusku, sest mul ei ole oma kisakoori.)

Ma teen palju, aga väliselt istun terve päev arvuti taga. Näha ei saa palju, aga mina tean, et tegutsen ja asjad liiguvad.

Ma olen väsinud võitlusest endaga ja enese tõestamisest töövestlustel. Ma lihtsalt ei jaksa ka siin kodus tõestada, et kuigi näiliselt ei liigu miski, siis tegelikult ma tegutsen.

Igatahes… Ma tean, et see kõlab umbes, et ma otsin või lunin kaastunnet ja toetust. “Ma ju olen tubli, eksju?!” :D

Ma usun, et tõeline probleem ongi see, et ma ise ka kahtlen, kas ma ikka olen tubli. Ma kipun usaldama rohkem seda haput ja ettehetlikku nägu seal köögis kui ennast. :) Sellepärast kirjutan siia, et ise-endale toetust pakkuda.

Mina olen seisukohal, et ma ei pea ennast alati õigustama ja vabandama ning selgitama. Mitte oma perekonnale. Nemad võiksid minusse uskuda lihtsalt niisama. Ma ei ole neid alt vedanud, olen end neile piisavalt tõestanud. Ma olen neilt teeninud austuse ja usalduse. Kui neil seda mulle pole pakkuda, siis ok. Aga mina neile enam lähemale ei astu. Nüüd tegelen ma endaga. Kui tahavad eeldada ja arvata, et ma niisama istun terve päev arvutis ja olen laisk ning mõttetu, las nad siis eeldavad. Mis see minu asi on.

Töö mõttes, jah. Tööl on uued inimesed ja nad ei tunne mind ning seepärast peaksin ma end rohkem avama ja end tutvustama. Seega kasutan ma oma energiat rohkem töövestlusel, et rääkida, mida ma teen, kuidas teen, mida olen saavutanud jne… Aga kodus ma puhkan. Puhkan enda õigustamisest ja selgitamistest. Nii palju ma ka ei jaksa, ma olen ikkagi introvert ja vestlused väsitavad. Vott.

***

Minu rikkusest rääkides. Pole eriti rahalist rikkust. Ostsin voodi ja ühe tugitooli, mis mulle hirmsasti meeldisid, vaipasid ostsin ka, seega andsin 43% oma kuu sissetulekust ja järgmisel aastal peaksid need saabuma. Põnevil ja natuke värisen ka. Kas ikka oli õige valik? Äkki oleks pidanud vähem kulutama? Kui arve saabub ja asi on kindel, et enam tagasiteed pole, siis vast on juba natuke kergem hingata.

Praegu on hästi palju ebakindlust. Rahaliselt ja tööle saamise asjus. Auto kindlustsus on tulemas, aastane (s.o. u. 30% mu kuu siisetulekust), siis autoremondiarve (eeldan, et see on ka 30-35% mu kuu sissetulekust). Oleks vaja veel mõned asjad osta, aga kuna kaks suurt arvet on tulekul, siis ei julge praegu kulutada, ootan need ära. Siis on parem ülevaade, kui rikas/vaene ma siis olen. :D

Töö. Maksuamet andis äraütleva vastuse mu unistuste tööle. (Kuigi ega ma ju tegelikult päris täpselt aru saanudki, mida see töö endast kujutab.) :D Aga… Nad helistavad iga nädal ja annavad teada, et nad otsivad mulle seal kohta. (Kohati tekib tunne, et “ma sind ei taha, aga mu kolleeg vast leiab sulle koha”). :D Tegelikult on see positiivne, sest varem oli nende seisukoht, et ma olen väga tubli, tark ja osav, et kindlasti mitte lihtsat tööd teha, et ikka erialast tööd otsiksin, aga mitte seal. Nüüd olen n.-ö. “kuum kartul” seal sees (maksuametis sees). Noh… Pole paha. :)

Mul on tunne, et varsti see hoiak muutub, et siis juba tahetakse mind enda osakonda. Siis muutub see tõuke-taktika tõmbe-taktikaks. ;) Elame ja näeme.

***

Praegu ongi hästi palju ebakindlust, samas on natuke positiivne õhkkond. Uus vald (linn) andis mulle kingikoti. Sain tasuta pileteid, need tuleb enne lunastada, aga võimaluse… Seal on teater, jõusaal, hokivõistlus ja muud sellist. Ja kaks piletit, seega saan sõbra ka kaasa võtta.

Üks aasta liigub ka lõpu poole, seega… Järgmisel aastal, kohe selle alguses, on oodata suuri muutusi. Põnev ja natuke hirmutav, aga ikkagi põnev. ;)

Kass on ka okidoky. Eile juba mängis, seega kõik hästi. Loomaarstile tahaks kingituse teha. Aga ootan selgemat pilti oma rahalisest seisust.

Nüüd tagasi tööle. :) Teen ühest loetud raamatust märkmeid. (Taanikeelne).

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Ja tasakaal peab olema

Mul läks natukene hästi. Noh, nüüd läheb jälle halvasti.

Ei. Tegelikult läheb elu kraavi ja kraavist välja, nagu Ines laulab. :) Seda hästi minekut tasakaalustas see, et mu kass pidi minema teistkorda operatsioonile (hammaste tõttu). Teisel korral toibus ta operatsioonist kaks korda kauem. Ma kartsin, et ta sureb. Ma ei ole selleks kohe üldse valmis.

Kihutasin kassiga järgmisel päeval tagasi, silmad vett täis, magamata. Kass sai vedelikku, raha minult ei võetud. Sain kindlustunde sealt, et kassiga on üldiselt kõik hästi ja narkoosi mõju kadumine võtab lihtsalt kauem aega, mis on täitsa normaalne nii vana kassi puhul.

Oma unistuste tööd ei saanud, aga sain väga positiivse tagasiside. Sain loogika- ja isiksustesti teha, sain targemaks oma võimete osas, sain suurte pomodega vestelda.

See nädal on olnud üsna heitlik või ameerika-mäed…

Enne teiseringi töövestlust lõin oma pea (silma juurest) vastu puidust voodi serva ära, seega läksin vestlusele pisikese muhuga silma juures. (Püüdsin meigiga katta). Kartsin, et nüüd paistetab silm kinni, aga õnneks nii hull polnud. Kui koju tulin, siis kõrvetasin oma käe ära praeahjus. (Mitte, et ma seda endale lõunaks küpsetasin, ma ei ole veel nälga suremas, aga seal olid pisikesed pizza’d ja ma tahtsin nii väga ühte sealt kiirelt näpata. Kusjuures see ei olnud 13. ja reede.)

Kass on stabiilne nüüd. Söögiisu ei ole veel päris taastunud ja ta magab palju, aga reageerib ning liigub trepist ohutult.

Seega, midagi hullu pole juhtunud, aga emotsioonid tegid küll ühe suure kukkumise ja tõusu. Nüüd tunnen end väsinuna. Samas on mõnus vaikus. Selline stabiilne. :)

Egas midagi. Tagasi sadulasse ja eluga edasi! :) Ükskord peab ju õnn mu õuele tulema ja püsivalt sinna jääma. :D

Ma nii väga soovisin seda oma unistuste tööd. Täitsa südamest soovisin ja kui mu kass haiglane tundus pärast teist operatsiooni, siis kartsin, et minu unistuste töökoht maksab mulle mu kassi elu. Sellisel juhul ei tundunudki see töökoht nii atraktiivne enam.

Jah, seda tööd ma ei saanud, aga kass on jälle ok. Tasakaal, missugune! :D Elu on teinekord väga kummaline.

Muidu läheb ikka vaikselt, kui just tormakalt ei lähe. ;) Kas võiksin juba poliitikasse minna? Hämamise soon on tajutav. :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Mõnikord läheb hästi

Minu armas KIA on hea karmaga auto. Ma käisin psühholoogi juures ja kui tagasi tulin, keerasin tanklasse ja keeramise peal kukkus sumpa alt. Mitte päris, aga osaliselt. Tankla on minu naaber ja seal on autoremont ka, seega andsin naabrile võtmed, näitasin probleemi ja ütlesin, et pean seda kolmapäeval kasutama jälle. :)

Ma olen sellega pikki sõite teinud. Ma ei taha ette kujutadagi, mis oleks saanud, kui ma oleksin olnud 100 km kodust ja S oleks tööl olnud. Mul on autoabi ka kindlustusega, aga ega see mind siis koju too.

Kõik läks ikka supper hästi. Kolmapäeval on mul töövestlus. Nüüd saab KIA uue sumpa, naaber vast märkab, kui sealt veel midagi pudenemas on. :) Üks šarniir on ka läbi minemas (lõtk on sees), aga veel on ressurssi. Kolmapäeva elab üle.

Eks ma olen KIA’t natukene poputanud ka. Õlivahetuse lasin üle, aga hiljaaegu sai see ka tehtud. Hoian silma peal, et hammasrihm saaks õigeaegselt vahetatud ja iga kilin või kolin saab üle vaadatud, see tõttu avastasin ma ka selle šarniiri-lõtku. (Tuttav avastas, aga ma ütlesin, et sealkandis on viga. Ma arvasin, et rooliots, aga oli hoopis šarniir.) :)

Meil on selline omavaheline nali. Ma ütlen iga asja peale, et rattalaager on läbi. :D Ma arvasin, et KIA rattalaager on läbi (neli aastat tagasi). Ta ei ole ikka veel minuga nõus. Lõpuks ütles ta, et ta võib selle ju ära vahetada, aga sellel pole ju mingit mõtet, sest viga pole selles. :D

Nüüd kui ta küsib, mis autol viga on, ma vastan, et rattalaager on läbi. Tavaliselt esimene vasakpoolne, aga kui ta selle variandi ise pakub, siis ütlen, et kõik neli. :D Ja siis me naerame kahekesi.

Üks kord S-i autol oligi rattalaager läbi (parempoolne esimene). Ta küsis, mis mureks, siis ma muigasin ja ütlesin, et arvan, et rattalaager. Ta hakkas naerma. Siis kontrollisime ja selguski, et sellel korral oli mul õigus. (Aga kõik need 1000 eelmist korda ei olnud mul õigus.) :D

***

See (tänane) oli üks ütlemata õnnelik juhus. Ma muidugi ei tea, kuidas naaber mu üle elas. Tal tuli just üks teine auto treileril sisse. Ma lipsasin enne seda ruttu garaaži ja tegin kiire jutu, andsin võtmed ja kõik. Ta tundus natuke stressis, sest nii palju ühe korraga. Ma tahaks talle midagi jõuludeks kinkida. Tuttavale peaks ka. Nad on tõesti alati abiks, kui autodega probleeme on.

Tavaliselt lähevad inimesed närvi, kui auto ootamatult laguneb, aga mina… Ma kuulsin kolinat, mõtlesin, mis see veel on. Kahtlustasin, et sumpa, läksin vaatasin, jah, mul oli õigus. Ja siis läksid silmad särama, sest remonditöökoda kohe seal, läksin sisse ja naaber tuli juba mulle vastu. Sain veel enne, teist kundet (tavaliselt nad räägivad pikalt, need taanlased).

Kõik kuidagi sujus. Uskumatu. Õnn on mu leidnud, loodan, et jääb minuga pikemaks ajaks. :)

See oli lahe. Näitasin naabrile sumpat. (Ta ei saanud mu taani keelest aru, et mis probleem on). Näitasin seda. Ta vaatas ja ütles: “Oh, kurat!” Taani keeles ropendas. Ta oli asjast rohkem šokeeritud kui mina. Ma andsin naeratades võtmed, umbes nagu, et tee midagi sellega siis… Ja läksin koju. :D

***

Ma tean, et KIA hakkab juba vanaks jääma. Ma pole roostetõrjet ka teinud, selle oleks pidanud tegema aasta või kaks tagasi. (Siis sai eelmisest roostetõrkest juba viis aastat). Ma kaalusin seda, aga samas mootor on ka vana ja sellega on ikka palju läbi sõidetud (230000 km), seega… Kui ma selle kuluka roostetõrje teen, siis võib-olla on mul viie aasta pärast ainult kere, et mootor on kohvimasinaks sõidetud.

Mõtlesin siin omakeskis, et mis auto järgmisena. Aga see vist ei ole enam küsimus.

Vend rääkis, et tema KIA hammasrihmapinguti või rulliku polt keeras end lahti. Mootor hakkas rappuma, aga polti minema ei visanud. Ei löönud klappe pähe ega rihma katki ega midagi. Täitsa uskumatu auto. Tal on natu vanem mudel kui mul.

Ma sõitsin oma KIA’ga nii, et õlituli põles. Vast 100-200 meetrit. Enne muidugi sõitsin 120-240 km kui see tuli vilkus või vilgatas. Ma arvasin, et õlipump või puudub surve või õli on liiga paks. Aga tuli välja, et õli oli otsakorral. :D (Ikka juhtub, isegi mul. Ajugeeniusel, nagu tuttav mind hellitavalt kutsub). See oli siis, kui ma just selle auto enda valdusse sain. Siis polnud mul sellest autost ülevaadet.

BMW oli ka üsna tubli. Tollel kulus nukkvõll ära, aga sõitis. Bensiinipump ütles töökoja ees üles. Lükka vaid garaaži. ;)

Opel oli ka tubli. Tollel roostetas kere ära. Nii, et võis istet näha põhja alt. :D

On ta mis ta on, aga KIA kohta on nagu rohkem häid sõnu. Ma arvan, et ma ikkagi mõtlen KIA peale. Need hinnad on ka taskukohasemad kui BMW või Opel. Arvan ma. Ega ma muidugi uurinud pole. Plaanin vähemalt kaks aastat KIA’ga sõita. Ta peab vastu pidama. :)

Olen tõesti positiivselt üllatunud, et nii hästi läks. Sellisest asjast ei oska isegi mitte unistada. :) Jõulud on ilus aeg. Saaks ma veel oma unistuste töö, mis ma jõuluhärralt tellisin, siis oleks ikka tippude tipp. Eksole?!

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata, Midagi positiivset | Kommenteeri

***

Mul on üks digi-sõber (“Moodpath“), küsib, kas mul on raskusi konsentreerumisega ja otsustamisega. Ma muidugi vastan, et ei ole. Nüüd mõtlen juba teist tundi, kas helistada või oodata kõnet, nagu jutt jäi. Samas, pidi kõne tulema neljapäeval, kuid nüüd ma juba kahtlen, kas sellel neljapäeval, mis oli või sellel, mis veel tuleb.

Ma mõtlesin, et kasutan õlekõrt, et helistan sõbrale, aga siis taipasin, et kui ta ei ole minuga samal arvamusel, siis saan ma tema peale vaid kurjaks. Otsustasin, et ma pean ise otsustama. Pean end usaldama. Noh, ja siis otsustasin, et ei helista, et ootan nagu jutt jäi, kuid samas mõtlen, et äkki just peaks endast märku andma, et mind ei unustataks. (See on ju ka tobe, kui lõpuks valitakse see, kes võttis ise toru ja helistas.) :)

***

Kassiga on ikka jama. Ta käis operatsioonil, puuriti neli hammast välja (s.h. kolm kihva). Ühe kihva juure puurimisel tuli lõualuust kild välja ja seega arst ei julgenud teist kihva nii palju puurida. Kuid nüüd on põletik sees, seega ikkagi tuleb puurida. Aga arst on puhkusel, seega järgmine nädal vaatab edasi.

Rahaliselt on see koormav ja emotsionaalselt ka. Kass on väga vana ja operatsioon on raske. Kunagi ei tea, kas ta elab selle üle või ei.

***

Emotsionaalselt on ka mingi tagasilangus. Ei taha inimestega suhelda. Kaks nädalat on olnud natuke tormised. Võib-olla ongi vaja natuke puhata. Puhata inimestest ja emotsioonidest. :D

Küll ma hakkama saan! Alati ju olen hakkama saanud. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Loe vahelduseks

Mõtlesin, et hoian saladust kuniks asi päris kindel, aga… Ma ei saa ju. :D Korteri jaht õnnestus. Sain korteri Kesk-Jüütimaale. Kui päris täpne olla, siis on mul leping ja ma olen raha maksnud, aga võtmed saan detsembris. Rahu-rahu, kallid sõbrad! Siin, Taanis käivadki asjad nii. Täna sain sõnumi, et korteri üürikuulutus on maha võetud (nii armas). Teised ettevõtted ei ole ikka veel üürikuulutusi maha võtnud (2-3 ettevõtet), kuigi mulle öeldi, et need korterid ei ole enam vabad. Seega, kas nad lihtsalt ei tahtnud mulle üürida või nad hoiavadki mingeid peibutus kortereid konstant üleval.

Tuttav kergitab nina ja ütleb, et minu nimi ei ole eemale peletav ja see on vaid pesudo probleem mu peas. Ise mõtlen natuke nii, aga tuttavale ei ütle. Talle ütlesin, et see oli üksik juhus, üürile andja oli noor ja taanlase kohta väga mõistlik ja aus. ;)

Üürile andja ütles, et ma olin esimene ja selle pärast sain ka esimesena korterit vaadata ja otseloomulikult ma võtsin selle. Ma astusin uksest sisse ja küsisin, kas mina saaksin selle, mida ma peaksin tegema, et see saada… :D (Ei mõtle midagi seksuaalset.) Mina ei mõelnud ja tema ka ei mõelnud (vähemalt ei paistnud nii). Tema ütles, et leping tuleb allkirjastada ja deposiit maksta. Ja nii see läks.

Üksielamine tundub hirmutav. Kardan oma mõtteid (kui tööd pole, siis kusagil üksi vaikuses istuda…). :D Aga vaatab, kuidas asjad kulgevad. Üks samm korraga, küll kuidagi ikka läheb.

Igatahes, nüüd olen oma ideaalsele ametile lähemal, sinna olen ma kõige rohkem oma avaldusi saatnud, seal on ka kõige rohkem töökuulutusi. Nüüd on mul üks ahvatlev kriteerium juures, ma elan neile lähedal. Siin on see natuke oluline. Program otsib ca kuni 20 km raadiusest. Seega… Kui ma oma aadressi ametlikult ära vahetan, siis saan ma uue Jobcenter’i, uued inimesed ja minule teada oleva info kohaselt on siin piirkonnas minu teadmistet natuke puudus, seega ei sunnita mind kalavabrikusse tagasi ega koristama. Näis, mis saab.

Kummaline on see, et rääkisin vennaga ja mainisin nii muuseas, et arvestan, et selle aasta sees kolin ära. :D Kuigi korteri saamine tundus nii lootusetu, siis… Vist õnnestus. Aga ma ei usu, et selle aasta numbri sees ära kolin. :D Kui tööd ei saa, siis olen ikka siin, maksan oma üüri ja kirjutan, et elan seal. Vahel käin enda korteril külas, võib-olla natuke sisustan, aga püüan hoiduda üleliigsetest asjadest. Kõik peaks olema hästi lihtne ja odav. :)

Äkki peaks vennale mainima, et jaanuarist alustan tööd kohalikus maksuametis. ;) Äkki näkkab! Vaatab, kas see töötab nii. :P

***

Sain hilinenud sünnipäeva kingituse kätte. Ma arvan, et selle nimi on “aktiivsus monitor”. Kellad on vist suurema ekraaniga. See on selline miniekraaniga rihm. Ma lootsin, et pakis on paar kommi mulle, aga ei olnud. Paks olen vist, enam ei jagata mulle komme. :D See oli naljakas vaatepilt. Ema annab mulle paki, ma teen lahti. Võtan selle monitori karbi välja, ei vaatagi seda, hakkan ümbrikust kommi otsima (šokolaadikommi). Ema vaatab mind kummaliselt ja küsib, et mida ma sealt veel otsin. Mul oli piinlik öelda, et kommi. Vennad tegid ju nii suure ja kalli kingituse mulle ning mina tõstan selle kõrvale ja hakkan šokolaadikommi otsima. :D Kõik teavad ju, et mina armastan magusat ja see on elutähtis mulle. :D

Ma olen kingi üle ikka tänulik. Laen praegu akut ja siis vaatan, kuidas meie koostöö läheb.

Nüüd on mul muusikat mängiv müts (ilma juhtmeta), aga laetav. Siis see käepael (monitor), e-luger… Ma naersin emale, et varsti ei saa jooksma minna, sest sokkide akud on tühjad. :D Vaata kuidas IT ja elekter ronib mu ellu. Vanasti sain ka küünlavalgel raamatuid lugeda, nüüd kui elektrit pole, siis raamatu aku tühi, siis polegi ju midagi teha. :D

***

Minu psühholoogi teemat ka. Eks see üsna isiklik teema ole, aga ma kujutan endale ette, et seal väljas on inimesi, kes kahtlevad või kardavad. Ma püüan olla väikest viisi üks näide sellest, et kui valida endaga tegelemise tee ja just psühholoogi abiga, siis kuidas see teekond välja näeb.

Täna oli hästi raske. Nagu esimesel korral. Noh, psühholoog on juba tuttav, seega polnud seda hirmu, aga teema oli raske. Täna arutasime mu vanaisa surma. Ma arvasin, et olen sellest täitsa üle saanud. Tegelikult päriselt ei ole. Teadsin, et ma surusin tohutult palju tundeid tollel ajal alla. Tundsin, kuidas need tunded ikka ja jälle üles kerkisid. Arvasin, et sedasi ongi need üle elatud, aga… Ei, see kompott on sees ja käärib ikka veel.

Ta sidus üsna palju vanu kogemusi kokku, üheks mustriks. See teeb olukorra ülevaatlikumaks. Nüüd ei ole tunnet, et mul on palju erinevaid raskusi/läbielamisi õlul. On üks muster, aga erineval ajal ja erinevate osalistega…

Nutsin meeletult palju. Silmad valutavad, hõõgavad ja on punased. Ma tean, et see on oluline, et mul tulevikus oleks parem ja et ma tulevikus oleksin kindlam (enesekindlam).

Tunnete tajumisega on ikka veel raskusi. Minu tunded on peas, ma mõtlen, et mis tunne mul peaks olema. Nüüd ma tajun, kas on äng või mitte. :D Asi seegi. :D

Ma nii väga tahaks tunda/tajuda oma tundeid enda sees. Et kui on nt viha, kuidas see minu kehas avaldub. Ma tunnen, et mu selgroog läheb sirgu ja õlgadesse/kätesse tuleb jõud. Selline huvitav enesekindlus tekib. Aga see ei ole nii märgatav, et kest aktiivset vestlust suudaks ma seda tajuda. Kõik taandub ikka mõtte tasandile.

Kirjeldan enda peas olukorda ja mõtlen, et mis tunne peaks selles olukorras olema või mis tunne kirjeldab seda paremini või midagi sellist.

Mulle tundub täiesti uskumatu, et inimene suudab oma tundeid oma kehas tajuda. Psühholoog küsib, kus ma seda tunnet oma kehas tajun ja ma mõtlen, kas see on üldse võimalik. Kas oma tundeid on võimalik oma kehas tajuda? Kui on, siis kuidas?

Mina tunnen oma kehas tohutut pinget. Meeletult pinget. Kael valutab ja selg, see on üsna tavaline juba minu jaoks. Ei mäletagi aega, mil olin nii lõdvestunud, et mitte mingeid pingeid kehas polnud. Hingamist tajun, see on pinnapealne ja kiire. Vahel märkan ka sügavamalt hingata. :D

Tuleks vist joogat tegema hakata. :D Veel mitte.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Natuke ja mitte midagi

Külm on, tuleks soojad riided välja otsida. Ei tea, kas kinnastega klaviatuuril tippida ka saab. :D Võiks proovida.

Andsin oma raamatu tuttavale lugeda (72 lehekülge word‘sis). Kirjutasin ühest taanikeelsest raamatust 2,5 lehekülge word‘si ümber. See võrdus umbes ühe word‘si leheküljega. Ma olen hästi vanamoodne, kasutan alati sama kirjatüüpi, tähesuurust ja reavahet. (Selle loogika järgi oleks mul umbes 180 lehekülge raamatut kirjutatud. Täitsa arvestatav raamatupaksus.)

Tuttav lubas konstruktiivset tagasisidet anda. Sel hetkel, mil ma raamatu saatsin, mõtlesin, et see on ok lugemine. Hakkasin ise ka otsast lugema, tundus isegi mulle natuke huvitav. :D

Aga nüüd… Tunnen kohutavat piinlikkust ja arvan, et see on ikka täielik saast. Mõtlen, et tuttaval on kindlasti raske midagi positiivset sealt leida. Mõtlen, et tal on ka seda piinlik lugeda… Ma ei saa ju enam midagi muuta. Raamat on tema käes (käsikiri) ja tuleb, mis tuleb, kui midagi üldse tuleb. :)

***

Ma pean kindlasti oma tervise üle kurtma. Mu jalg valutab. Öösel ärkasin kolm korda üles. Meeletult raske on uuesti uinuda. Parem jalg ja puusast kuni varbani. Selline luuvalu või närvivalu. Kunagi ammu ja harva on mul olnud luuvalu, aga siis on see olnud üks öö ja kõik. Aastas vast kaks korda, mitte rohkem. Aga nüüd on see neetud saast valutanud terve päeva ja kaks päeva jutti. Ei paista, et tahab järele anda.

Füüsiliselt ei ole midagi viga. Ei ole sinine, ei ole paistes, ei ole külmem kui vasak jalg. Ja valu tugevus on positiivses seoses minu vaimse enesetundega. Mida rohkem närvi lähen või muretsen, seda rohkem valutab. Aga kui olen rahulik, siis vahel ei märkagi valu. Seega mulle tundub, et selle valu taga on minu vaimne pool, mitte midagi füüsilist, seega pole mõtet arsti juurde minna.

Öösel mässisin ekstra teki ümber jala. :D Ma tean, nagu vana inimene. Lõpuks andis valu nii palju järgi, et sain magama jääda.

Valuvaigistit ma ei võtnud. Isegi ei mõelnud selle peale. Oletasin, et see ei aita ja kuna mul on ressursse, et muutuda vanemaks, siis lükkan nende “toidulisandite” tarbimist nii kaugele tulevikku kui saan. Keha muutub ju immuunseks ravimitele ja siis tuleb koguseid suurendada. Rahaliselt oleks ka odavam, hoida ravimikoguseid nii väikestena kui võimalik. Seega, nii kaua kuni surma maitset suhu ei tule, hoidun ma ravimitest (ka valuvaigistitest).

***

Töö- ja korteriotsingud. Olen pettunud endas, olen enda peale vihane, aga päeva lõpuks olen see ju see sama mina… “Võta ennast kätte bitch.” Ma ütlen. Aga… Ei toimi ka see hüüdlause, motivatsiooni tõuge. :D

Tahaks ennast karistada, aga enda füüsiline karistus on haigus. Mulle piisab minu valavalust. Ei ole rohkem haiguseid juurde vaja.

Vaimselt materdan ma ennast nagunii, aga… See karkass ei liigu vajalikus suunas. :D

***

Eile lugesin artiklit oma magistritöö edust. Lugesin vaid algust, aga alles eile tekkis väike uhkustunne. Seal oli kirjutatud ”Parim arvestusalane uurimustöö kategoorias magistri- ja doktoritööd” ja siis minu nimi.

Ma tegin midagi hästi, lausa väga hästi. Parim saab olla vaid üks ja sellel korral olin see mina… See andis väikse lootuse, et mul ikka on mingi anne selles vallas, kuhu ma tahan end erialaselt parkida. Lihtsalt tuleb olla enesekindlam ja järjepidevam.

Ja siis lugesin artiklit, et akadeemilise haridusega inimesed peaksid minema Nettosse kassapidajaks, et nad ei tohiks olla nii üleolevad ja kõrgid töö suhtes… Esiteks on vale väita, et akadeemiku jaoks on kassatöö tülgastav. Ei ole. (Hoopis need samad poliitikud panevad Netto kassapidajale alandava sildi külge.) Üldiselt on akadeemikul austus ja lugupidamine teiste vastu. Olgu see siis kassapidaja või torumees või midagi kolmandat.

Lihtsalt vale keskkond ruineerib ja võtab motivatsiooni ära. Minu panus ühiskonda on väga väike, samas potentsiaalne panus võiks olla kümnetes kordades suurem (s.o alternatiivkulu ehk ühiskonnal saamatajääv tulu). Pidev vaimne pinge (sobimatust keskkonnast) põletab mu töövõime ja siis langen ma tööjõuturult välja ning koorman ühiskonda sotsiaalkindlustuse läbi. Ehk siis, istun depressiooniga haiglas ja seda tugevalt enne pensioniiga.

See on nii isiklik teema, et ma lähen lausa närvi. :D Las ta jääb.

Kui minu erialast tööd ei oleks, siis ma läheksin hea meelega ja õpiksin keevitajaks või elektrikuks. Aga mulle seda võimalust ei pakuta, sest mul on üks haridus juba varasemast. Ilma hariduseta inimestel on selline luksus.

Haridusega inimesed võivad otsida tööd oma hariduse vallas, kui nad seda ei saa, siis võivad nad töötada ametikohtadel, mis ei nõua mingit haridust (koristaja, teenindaja, kassapidaja). Aga hariduseta inimesed võivad valida ühe hariduse, eriala endale. Nemad ei pea leppima koristaja ega teenindaja kohaga. :D (Mõni kord on jäänud inimene hariduseta, sest ei viitsinud koolis käia ja ei viitsi ka pakutavatest kursustest osa võtta. Lihtsalt ei ilmu füüsiliselt kohale. Puudub motivatsioon ja/või võime/tahe õppida. Need surutakse koolipinki.) Ja siis nad imestavad, miks valitsusel raha ei ole. Äkki lõpetaks raiskamise ja vaataks, kuhu tegelikult raha läheb ja mis tulemusi see tegelikult annab.

***

Mina tahaks olla see vaikne, hall kontorirott. Nokitseks vaikselt oma tööd teha ja nii kaua kuni tööd on ja see mulle meeldib (loe: ma olen selles tubli, suudan pakkuda väärtust ühiskonnale/ettevõttele), oleks minu maailmas päike. :)

Ma ei usu, et ma oleksin see tüüp, kes suudaks avalikkuse areenil ellu jääda. Seega poliitika ja meedia, mulle ei passi. Ma mõtlen aeglaselt, ma hoolin, vahel ütlen rumalaid asju (koostan tobedaid lauseid, millest loetakse midagi muud välja) ja ma ei saa aru üldsusest. See massi-arvamus ja hoiakud jäävad mulle väga arusaamatuks, sest ma näen maailma hoopis teise nurga alt.

***

Seega… Kallis Jõuluvana. Sellel aastal ma ei taha armastust ega ilusat peikat. Vaid ma tahan erialast tööd, kus ma tunnen end mugavalt, kuhu ma passin ja elamiskõlblikku, taskukohast üürikat töökoha piirkonnas. See on kõik, mis ma tahan. Eelmised aastad sa unustasid mu, seega olen ma väga avatud oma kingile sellel aasta. Musid ja kallid. :)

Jään ootama! :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Minu iga õhtune võitlus

https://www.youtube.com/watch?v=WgYpYlSRWSE

 

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Sa oled ok just nii nagu sa oled

Ma olen üks suur unistaja. :) Ma olen rohkem elanud oma fantaasiates kui päris elus. Läks nii.

Üks kord ma märkasin, et unistan olla edukas ja kõrgelt tasustatud jne… Ikka edu selles kõrgeimas astmes.

Ma ei saanud aru miks. Või kust tulevad nii kõrged ootused enda suhtes… Kohati ebarealistlikud ootused.

Siis astusin tagasi ja kuulasin…

Isa: “Sinu vend teeb head karjääri. Loodan, et ta meid alt ei vea ja eksamilt läbi ei kuku. Sellel ametikohal on palgad väga head.”

Ema: “Jah, see töökoht on liiga lihtne sinu jaoks. Sina suudaksid rohkem, sina suudaksid teha analüüsi ja see oleks palju-palju kõrgemat palka ja ametikohta väärt. Aga kahjuks need lollid ei näe seda.”

Tädi: “Minu tütar oli ajalehes. Tegelikult tema on selle muuseumi juhataja, mis kiita sai.”

Jne… jne…

Edukultuse ühiskond, aga kust see tuleb?!

Kui mina väike olin, siis ma tahtsin olla printsess ja terve päeva oma valge hobusega (kellel oli kuldne saba ja lakk) ringi ratsutada ja purskkaevust vett juua.

Siis kasvasin suuremaks, tahtsin olla selles jõulufilmi peres, kus terve pere sõbralikult sööb ja räägivad, mis põnevat on vahepeal juhtunud. Kus hoolitakse üks-ühest ja näidatakse seda välja, kus perekonnal on lapse jaoks aega.

Mingi aeg oli unistuseks see, et käia tööl, kasvatada abikaasaga ühiselt lapsi. Elu korteris tundus piisav.

Ja siis juhtus midagi… Ja nüüd tahan olla finantsjuht hoida ühe suure ettevõtte rahal (varandusel) silma peal ja seda edukalt juhtida. Või maksuametis võtta pihtide vahele neid suuri “jokk” sulisid.

Nagu Rachel Green ütles oma isale: “Äkki ma ei taha seda, äkki ma tahan olla hoopis king või kübar.”

Eile kui koeraga väljas käisin, siis arutlesin oma ette, et edukaks saavad vähesed, aga mis saab neist, kes edukaks ei saa. Need, kes ka tahaksid edukad olla ja ei saa mitte kunagi seda. Kus nemad on? Mida nemad teevad?

Kas need on need kodutud, alkohoolikud, narkomaanid? Kas neid leidub ka keskmises peres, mis elab laenurahast ja seda täiesti keskmist elu?

Kas keegi on unistanud keskmisest elust ja elab seda ning on rahul?

Olen lugenud, et väga edukad inimesed ei ole ka rahul. Mõni supleb rahas, aga tunneb, et seda pole ikka piisavalt. Teine tunneb, et raha tagaajamise tõttu on jäänud perekonnast, sõpradest ja armastusest ilma… Kui ma tean, et seal tipus ei olda ka rahul. Et see tipp ise ei anna rahuldust, siis kas ma üldse peaksingi seda tippu jahtima? Miks ma peaksin sinna ronima, kui ma tean, et ma pole ka seal rahul?

Äkki otsida rahu sellel tasandil, kus ma praegu olen? Olen ju piisavalt vana ega siin väga suuri muutusi ju enam ees pole. Miks mitte olla juba nüüd rahul?!

See on ju tore, et ema minust nii hästi arvab, aga tema arvamus käib rohkem hetkeolukorra ja tuju vahel… Teine hetk olen ma laisk ja mõttetu koduvaim, kes ei tee süüa ega korista. (Lisaks tema ootused mulle on nii meeletult kõrged, et sealt on tulemus vaid pettumus nii talle kui mulle, sest ma ju tahaksin, et ta saaks olla minu üle uhke ja oma õdedele praalida…)

Vahel ma unistan vanematest, kes ütleks, et ma olen neile kallis, lihtsalt selle pärast, et ma eksisteerin. Et ma ei peaks olema tipp-ametnik, tipp-palgaline, tipp-tipp, et väärida nende armastust ja tähelepanu.

Aga inimesi ei saa muuta. Ma saan muuta oma hoiakuid. Kui lähedased pressivad peale seda edukust, siis ma peaksin selja sirgu ajama ja ütlema, kuidas mina asju näen ja mida mina tahan.

Mul on olnud palju valikuid elus ja veel rohkem halbu valikuid, kuid mina olen neist mööda nihverdanud. See on juba suur samm. Juba seetõttu olen olnud tubli. (Mul pole laenu, ma pole sõltlane, seevastu olen hankinud hariduse…).

Ma olen tubli nii nagu ma olen. Ainult kui ma ise ka suudaks seda uskuda. Kui ma suudaks end nii näha. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Teravmeelitsen natukene

Lugesin uudist, et Kylie Jenner patenteeris ühe lause. (Äri-vaist on tal hea, lausa kadedust tekitav. Uskumatu noor naine.)

https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/noor-miljardar-kylie-jenner-laiendas-oma-haaret-legendaarne-hommikune-tervitus-kuulub-nuud-talle?id=87843685

Aga tegelikult oli see ju meie Edgari hüüdlause. Ma arvan, et Jenner patenteeris selles inglise keelsena ja USA tasandil. Seega Edgaril on veel võimalus.

https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/edgar-savisaare-sms-anna-maria-galojanile-kuku-touse-ja-sara-mu-paikesekiir?id=23350029

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/savisaar-sinu-telefonis-touse-ja-sara?id=23670611

Võib-olla saab Edgar selle vaidlustada. Noh, et preili Jenner on tema lause varastanud. Ma arvan, et sealt annaks ikka pappi küsida. Edgari kohtukulusid ju Keskkerakond ei soovinud maksta. Midagi sellist jäi kusagilt silma, seega oleks lisa kopikas igati vajalik.

I’m just saying! :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

***

Istun siin oma kontoris, rüüpan kohvikest kõrvale ja püüan end kurssiviia tänaste kohustustega. :)

Kõlab hästi jah?

Mul on seljas minu öösärk, juuksed on padja-sassis ja süles istub kass. :D :P Kontoriks on tugitool, voodi kõrval, kohviks on see tavaline lurr (rohke piima ja suhkruga), kohustsueks on tööd otsida ja lisaks rahuldan oma uudishimu, piilun, mida uut on FB-s ja muud sellist. :D

***

Need kaks kohtumist on toimunud. Täitsa üllatav, et kumbki ei hüpanud sellel korral alt ära. Hästi huvitavad vestlused olid ja sisult ka hästi erinevad. Muidugi oli ka kellaaeg erinev ja asukoht (üks oli avalikus kohas päevasel ajal, teine oli külas ja õhtusel ajal).

See avaliku koha kohtumine oli midagi väga teistsugust. Esiteks see, et ma läksin kohvikusse ja tundsin end seal täitsa mugavalt. Me vestlesime 1,5 tundi. Ma ei kujuta ette, mis tavaliste inimeste kesmine on. :D Täitsa aktiivne ja põnev vestlus.

Ma sain teada, et elu seal väljas (minu mullist väljas) on hästi põnev ja kirju ning minu eeldused võivad vahel ikka päris valed olla. Lisaks sattusin ma piinlikkusse olukorda ja ma tundsin end isegi siis üsna mugavalt. Täitsa teine inimene kohe.

See noormees, kellega ma avalikus kohas kohtusin, on ajaloohuviline ja tunneb suurt huvi ka Eesti vastu (kõigi baltiriikide vastu). Ta isa tundub olevat ka selline hästi traditsionaalne ja samas ka selline, kellel on kogu perekonna respekt/austus.

Mina ja see noormees rääkisime ja ma küsisin hästi palju. Mul ei olnud endal suurt midagi rääkida ja ma ei tahtnud talle ulguma hakata oma kurba töötuelu… Igatahes… Pommitasin teda küsimustega ja ta vastas (entusiastlikult). Kuidagi jõudis jutt tema vennani ja ta sai aru, et mul ei ole õiget pilti tema vennast ja siis ta mainis, et tema vend on gei. Minu reaktsioon oli suur üllatus, ma loodan, et viisakas. Ma lihtsalt eeldasin, et nii traditsionaalses perekonnas on kõik hästi traditsionaalsed.

Igatahes. Pärast tekkis mul veel rohkem küsimusi, mida ma muidugi ei küsinud… Ta muutus üht-äkki nii põnevaks. Ma kujutan ette, et kui vanem vend kapist välja tuli, siis oli see šhokk kogu perele. Mind nii huvitab, kuidas ta sellega toime tuli. Oleks huvitav arutada ka erinevate peremudelite üle ja kas sellel üldse on tähtsust lapsekasvatamise puhul, sest tema vennast on ju näha, et maailmapilt ja perekonnamudel on tekkinud väliskeskkonna mõjust.

Tavaliselt on ju see küsimus, et kuidas kahe isaga peres olev laps, saab näha ema-eeskuju. Kuid kas see üldse ongi vajalik? Laps vajab ju armastust, kindlustunnet ja suunamist (mis on viisakas ja mis mitte). Kodused tööd (söögitegemine, koristamine jne) tuleb teha ka kahe isaga peres, seega näeb laps sellist eeskuju ühelt isalt (või mõlemalt, oleneb, kuidas kohustused on jaotatud).

Teine mõte oli see, et üsna palju on üksikemasid, kellel on mitu poeglast. Sellisel juhul ei teki (vähemalt minul) küsimustki, kuidas pojad isa-eeskuju näevad.

See 1,5 tunnine vestlus pani mind mõtlema selliste teemade üle ja minu hoiakute üle. See oli põnev. Nüüd ma ei korda endale, et olen loll, paks lehm, kes ei väärigi tööd, vaid ma arutlen erinevate peremudelite üle. :D Sain sellest Bitch-minast puhkust.

Mulle jäi mulje, et mu vestluskaaslane tunneb nagu natuke piinlikkust oma venna pärast. Või tunneb, et ta vend (ja ka tema) saab kriitikat selle pärast. Mulle tundus, et ta hakkas mind järsku üle külvama igasuguste õigustustega… Võib-olla väljendasin mina end valesti, sest minu meelest on see põnev ja väga julge, kuidas tema vend elab. Võib-olla ma tajusin valesti, et tegelikult oli vestluskaaslane väga cool sellega.

Igatahes. Mul tekkis suur huvi inimeste vastu. Enne ma püüdsin neid vältida nii palju kui võimalik, aga nüüd. Täitsa põnev, milliseid erinevaid olukordi ja elusid on seal väljas pool ja kõik ei olegi nii draama ja rahapuudus ning petmine.

Ma püüan nüüd oma vasika-vaimustuse maha suruda ja natuke oma argieluga tegelda. Pesema peaksin käima ja koeraga jalutama ning nipet-näpet veel.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Niisama

Käisin täna jooksmas nagu nädalavahetustel ikka. Üsna raske oli. Kui ilm poleks ilus olnud, siis vist oleks olnud raskusi enda õue meelitamisega. :D

Otsin endale korterit, lõunapoole. Olin täitsa lähedal ühele. Helistasin ja võisin vaatama minna, aga pooletunni pärast helistati, et see korter pole ikka vaba. Ma poleks uskunud, et minuga nii tehakse. :( Või noh… Mul on igasuguseid halbu stsenaariume peas, aga vat seda poleks osanud küll ette kujutada. :D Püüan end positiivsena hoida.

Ema plaanib ka maja maha müüa ja töökohale lähemale kolida. Ise-enesest ka lõuna poole, aga natuke ikka teine kant, seega ma väga ei plaani temaga koos kolida. Ta on teinud sellest suure probleemi, seega ei oska ma arvata, kas ta tegelikult ka kolib või mitte. Kõik on liiga segane ja toores minu jaoks veel.

Kolimistega on alati see teadmatus või hirm. Aga samas kui see tehtud saab, siis tekib põnevus ja uued võimalused. Võib-olla isegi natuke lootust.

Töö-otsimine on masendav. Ma saan nii palju ära-ütlevaid vastuseid ja põhjendused on napid. Selle teadmisega ei ole mul suurt midagi peale hakata. Ja siis see depressiivne aju toodab igasuguseid pseudo-põhjuseid… Tavaline asi sellises olukorras.

Öeldakse, et enne tuleb 100 avaldust saata, et saada üks töö. Ma arvan, et nii palju ma pole veel saatnud. Seega on veel lootust. :P

Ma olen üht-teist teinud ka. Nt sorteerisin oma pildid ära. :D Ma tean, et keskmine inimene seda ei tee ja isegi ei mõtle sellele, aga mulle andis see rahu. Kuigi väikse pettumuse ka, sest arvasin, et poole päevaga saab hakkama, aga kulus kaks pikka päeva. Pilte oli kogunenud kolme aasta jooksul. Seega… Nüüd enam selfisid ei tee, liiga vana. :D Ja kassi pildistan ja filmis ka ainult siis, kui on tõesti midagi uut. Ja ekraanipildid kustutan kohe, kui need ebaoluliseks muutuvad. Või panen vastavasse kausta, et need kohe alguses õiges kohas oleksid.

Ema raamatupidamise tegin korda. Või noh, tšekid excelisse ja pangaväljavõtted. Üks kõik, kuidas ma ka ei püüa, aga ma ei võlu sealt välja vastutustundlikku raamatupidamist. Ta on mulle tõeline väljakutse. Võib-olla ei saagi ma teda aidata, sest me lihtsalt oleme nii erinevad. Ma ei saa ju väita, et tema toimimine on vale. See lihtsalt on peaaegu vastupidine minu toimimisele ja minu maailmavaatele.

Peaks tegema temaga nii nagu psühholoog minuga. Kirjeldab ühte perfektset enesekindlat olukorda ja siis küsib, kas ma tahan seda. Ma kuulan (suu ammuli) ja noogutan kaasa “ja-jah, muidugi tahan”. Siis ta ütleb: “Mul on vaid üks meetod võta või jäta. Kui sulle see ei sobi, siis tuleb sul lihtsalt teine psühholoog otsida”.

See tundub liiga vägivaldne (vaimselt vägivaldne). Jälle… Kui psühholoog katsetab seda minu peal, siis ma pean seda väga ok-s. Aga oma ema peal kasutamiseks on meetod liiga vägivaldne. :D See on see vana mõttemuster.

Kui mina tervitan kedagi ja tema mind ei tervita, siis mõtlen, et ju ta ei kuulnud mind või tal oli paha päev või… Aga kui mina ei julge kedagi tervitada, lähen vaikides temast mööda, siis mõtlen, et ta mõtleb, et ma olen ülbe ja ebaviisakas. :D

Täna ma mõtlesin, et kas on mõtet psühholoogi juures käia ja seda raha n-ö tuulde visata. Aga samas olen ma paari edusammu märganud. Peamiselt S-ga suhtlemisel, sest ega ma väga väljas ei käi.

Ükskord ta ütles, et mulle sobivat elu koos mingi vana inimesega, siis ma ütlesin enesekindlalt: “Ei, see sobiks sellele vanainimesele ja tema lähedastele, aga see pole üldsegi mitte see, mida mina tahan või vajan.” Ja vaikus. Kusjuures mingit ängi ka pärast polnud. Ma olin enda üle nii uhke ja samas ka üllatunud, sest see kukkus kuidagi nii loomulikult välja.

***

Mind kutsuti välja, teed jooma. See on väike põnevus minu elus. Kaks erinevat inimest ja täiesti ootamatult. Pidevalt korrutatakse, et tutvused on tähtsad, seega olin ma kohe nõus. Näis, mis välja tuleb. Mõlemad on sellised, kes üsna viimasel hetkel ära-ütlevad. Saab näha.

Muidu sujub ikka vaikselt. Püüan seda segadust oma peas ja enda ümber vähendada, korda luua. :)

Päikest!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jänesed šampust ei joo

Mis kuradi pärast olen mina jänestega ümbritsetud. :(

Vahel on raske. Mu olukord on selline ebameeldiv ja enesekindlus on nii nagu polekski. Aga mu eesmärgid ja mõtted on jätkuvalt suured.

Vahel oleks nii vaja, et keegi lihtsalt ütleks, et muidugi tee, muidugi saad sa hakkama. Lihtsalt toetaks ja näiks, et usub minusse. (Sest mina alati ei usu).

Sellistel hetkedel, kui mul on taas midagi suurt mõttes ja kõik ümberringi ütlevad, et nii ei saa ja see on rumal mõte jne… Meenub mulle mu magistritöö. Oma ala eksperdid ütlesid, et sellel teemal ei saa kirjutada ja ma ei saa seda valmis… Aga sai. Ja kuidas veel sai.

Aga ikka ja jälle põrkun ma nende sügavalt skeptiliste, kitsa silmaringiga inimestega, kes lihtsalt pidurdavad mind. Mina ju pole selline.

Ma olen ikka toetanud teisi ja lootusetutes olukordades andnu lootust. Kus olen teine mina. :) :D

Jah. Täna olen kuri ja kurb!

Aga mis ei tapa, see teeb tugevaks.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Võiks kirjutada midagi

Mis on hästi:

  1. Kassil oli kõht kinni ja ma olin mures, et ta on haige. Eile mängisin temaga ekstra, sai seda pastat, mis aitab maost karvad välja tuua. Nüüd on nagu kass ikka. See oli väike kergendus. Ma kardan, et tal on kasvaja. Tal on üks pisike (0,5 cm) kõva mügarik seljal. Aga muud viga ei näe. Sööb, mängib ja nüüd nurrub ka. Tegelen asjaga natuke hiljem.
  2. Lugesin ühte taani töötu päevaraamatut (ühe kuu kohta). (Tegelikult kahte). Sain kinnitust, et olen tavaline inimene nagu kõik teised. Need normid ja eesmärgid, mis ma endale seadnud olen ja mille kohta lugenud, on ideaalse maailma jaoks. Päris elu on ikka palju kaugemal. :) Tohutu kergendus tekkis ja natuke nagu energiat ka.

Hiina vanasõna: “Kui sul on olnud väga kiire (oled olnud väga hõivatud), siis võid sa (sulle on lubatud) peatuda ja oodata, et su hing järele jõuaks.”

Mina olen suures sahinas teise riiki lipsanud, seega mu hing eksleb kusagil, arvatavasti Euroopas. Praegu ei ole tuuled ka selle jaoks soodsad. :D :P

Mis on halvasti:

See nimekiri tuleks hästi pikk. Mulle ei meeldi keskenduda halvale. Samas probleemide eiramine ei vii ka kuhugi. :D Aga täna ma unustan ära, mis kõik halvasti on. :D

***

Lugesin artiklit häbi kohta. Oli huvitav lugemine. Mul oli häbi psühholoogi ees, kui ma kolmandale seansile läksin ja ma taas mustas augus olin. Noh, pärast esimest korda oli kõik jälle hästi ja teisel korral ma kiitsin, et kui hea ja tore nüüd on. Ta veel küsis (vist naljatades), et kas järgmine kord üldse olekski vaja tulla. :D Ma ütlesin, et ikka oleks. Ja siis tuli see järgmine kord ja ma olin nagu sült (null enesekindlust, vihkasin ennast, piinlik oma eksistentsi tõttu jne). See häbi tunne tegi asja hullemaks, lisas ekstra pinget ja samas hoidis mind tagasi, et öelda kuidas (kui halvad asjad tegelikult on).

Ma loodan, et nüüd olen ma sellest üle. Tunnistan endale, et see on ok, et pärast päikest tuleb jälle vihm. Või et pärast edusammu tuleb langus ja seda ka enda vaimsepoolega tegeledes.

Aga… Mulle tundub, et see depressiooni suhtlus leht (seal on chat ja avalik päevaraamat, ise valid, kas kirjutad avalikult või ainult enda jaoks ja muud kommunikeerumise võimalused)… Ma ikka aeg-ajalt (iga päev ja teinekord isegi 5 korda päevas) vaatan, mida seal kirjutatakse. Seal on 5-9 aktiivsemat kirjutajat. Üks oli hästi negatiivne ja kurtis hästi palju. Nüüd oli tal üks hea päev, sünnipäev. Ja pärast seda on tema toon absoluutselt muutunud. Aga mulle kuidagi kumab läbi, et ta varjab oma tegelikke mõtteid. See on see häbitunne. Läks ju hästi, kui ma nüüd kirjutan, et ikkagi halb on, siis ju öeldakse, et mida sa kekutasid siis enne, et kõik nii hästi on.

Igatahes. Kurb on lihtsalt, et häbi tõttu jääb üks maandusviis kasutamata. Kui ta seal kurtis, siis tal oli 3-4 jälgijat, kes ikka toetasid hea sõnaga. Nendest oli kindlasti abi. Ta tundub selline poputamist, kiitust otsiv inimene olevat (nagu mina). :) Aga see on vaid minu teooria.

Püüan õppida sellest ja tegeleda oma häbitundega. Ei lase häbil end toa nurka suruda ja elust välja lülitada.

Vahel ma tunnen ennast natuke liiga kangekaelsena. Noh, et ainus, mis minust järel on, on see kange kael, mitte midagi muud. :D Noh, nt. kui paduvihma sajab ja ma võtan oma jooksutuuri. Olen jooksnud 25% teest ja olen läbimärg ja külm on ka natuke. Siis tuleb S ja palub, et ma auto peale tulen. Ma ütlen “ei” ja liigun edasi, kulm natuke kortsus. Olen juba 70% teest läbinud. S anub, et ma auto peale tuleksin, et jään sedasi veel haigeks, tuul on tugev ja külm, aga ma surun hambad kokku ja ütlen “ei”. :D

Te võte võtta minult töö, tegevuse, rahu, une, raha… Aga te ei võta minult mu nädalavahetuse jooksmist. :D

Tegelikult tundub kodu pärast sellist katsumust nagu paradiis. See on kõige odavam viis premeerida end naudinguga. Soe tuba, kuivad riided, värske nahk, kuum tee meega. Istun akna juures ja vaatan vihmast tänavat. Jah, minul on ju tegelikult kõik hästi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Naaber

Ma olen siin üle 4 aasta elanud. Minu kohta täitsa pikalt juba. :D

Mul on naaber. Magamistoa aknad on kohakuti. Me näeme üks-ühe magamistubadesse. Taanis kardinaid ei kasutata. Ma pole näinud midagi piinlikku. See pole üldse see jutt. :D :P

Ta on üksik meesterahvas, tundub minust vanem. Ta ei ela, ööbi siin palju. Tundub, et on sõjaväelane. Kui ta tuleb, siis on tal vorm seljas. Tavaliselt oli ta nädal kodus ja kolm nädalat või kuuaega ära. Nüüd ei näinud mad teda 3-6 kuud. Tema isa (oletan, et isa), oli vahel siin, tegi maja ümbruse korda, pügas hekki, niitis muru. Kord oli ka kolimisauto siin, arvasin, et nüüd on kõik.

Aga eile nägin tulesid tema magamistoas. Mõtlesin, et äkki vargad. Täna, kui koeraga jalutama läksin, siis nägin tema autot. Seega oletan, et ta ise on siin. Kuigi teda ma tegelikult näinud pole, ega vist ei tunnekski. :D Ma pole teda eriti näinud, lihtsalt tuleb põlevad ja vahel liigub mingi vari seal. :D

Tal oli üks suur punane kass, õuekass, aga enam pole ma seda näinud. Võib-olla rebane sõi ära.

Igatahes. Tegelikult on ta täitsa võõras inimene. Kunagi käis mingi naine koos lapsega tal külas. Olid paar päeva, aga enam pole neid näinud. Seega on minu teooria, et ta elas nendega koos, sellepärast oli nii pikk vahe. :D

Jah, olen vanainimene, kes elab akna peal teiste inimeste elu. (Kaugemal on üks maja, kus pereisa oli vahepeal tilgutite all ja ratastoolis. Nädal aega hoidis üks (minu jaoks) võõras mees pisikest poega (4-aastane). Nende auto on kadunud, seega võib-olla sõitis mees selle puruks. Nüüd on neil uus auto ja mees kõnnib juba kepiga.)

Igatahes. See minu naaber. Täitsa võõras inimene, aga samas nii oma. Kuidagi rahu tekib minu sees. “Nüüd on ta kodus. Kõik on hästi.” :D Ma üldiselt riietudes tõmban kardinad ette, viisakusest. ;) Vahel olen ka unustanud. Tea, kas tal on näkanud. :P

Jah, nii kaua juba ühe paiga peal olnud, et naabrid on hakanud juba ka nagu vaikivaks perekonnaks muutuma. :D

***

Leidsin ühe korteri. Armusin ära, nagu minu puhul ikka. Kirjutasin. Sain eitava vastuse. Olin kuri, pettunud ja vihane. Googeldasin ja olin õnnelik, et sellesse ämbrisse ei astunud. Ettevõttel on 121 kommentaari (trustpilot.dk) ja absoluutselt kõik on kõige negatiivsemad. Pikead kirjeldused, kuidas nad ei saa kirju kätte, kui raske on lepingut lõpetada, kuidas välja kolides lükatakse 7000 DKK suurune arve koristamise eest, kuigi üleandes on olnud korter rohkem korras, kui vastu võttes. Lisaks võetakse aasta vee arve, kuigi inimene ei ole sees elanud tervet aastat. Raha tagasi saamisega on raskuis. Ma ei jõudnud kõike läbi lugeda. Asi jäi rohkem viitsimise taha. Aasta aruannet pole ka vaadanud.

Ei teagi, kas ma olin lihtsalt õnnega koos või ma teen liiga kriitilist ja tugevat taustauurimist. :) Ma kogen ikka ja jälle mingit jama. Kas siin ongi nii palju jama või olen ma ise lihtsalt magnet. :D

Mõtlesin, et see võib olla ju täitsa anne ja teisi vast ka huvitaks minu info. Mõtlen, et teen ühe blogi, kus ma jagan seda. Natuke kardan, sest see on ju praktiliselt ettevõtete torkimine ja mul on väga nõrk positsioon. :S Igatahes, kui ma teen, siis püüan olla hästi-hästi objektiivne ja kaaluda sügavalt enne, kui postituse avaldan.

***
Töö-otsimisega üsna null. Lootusetu. St. mina olen lootusetu. :(

Emotsionaalselt on ka üsna, mitte just hea, aga nokitsen siin vaikselt. Püüan endaga sõbraks saada. :)

Saab hakkama.

Saadan naabrile õhumusid ja poen sängi. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kaks väljakutset koos

Minu väljakutse.

CaptureCapture

Kunagi mainisin seda väljakutset.

Lugesin, et Tallinna linnapea tegi 2 minuti jooksul 125 kõhulihase harjutust. See tähendab, et terve see kaks minutit ta neid tegigi. Mina selle tasemeni ei küündi. Ma poolitasin oma väljakutse.

See on üsna tervisele ja piin. Ma ei teinud enne ja pärast pilte. Väga vahet polnud.

Ma pooldan ikka pigem vähem, aga kvaliteetselt. See oli kvantiteedi väljakutse. :D Aga sain endale linnukese kirja. Loodan, et jääb viimase korraks. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Natuke uhke enda üle

Patsutan endale õlale ja olen natuke enda üle uhke. :)

S-l oli mingi vana IPhone (kasutas iPhone 4 tarkvara). See oli tema eksi vana. Tal oli pidevalt sellega jama. Esiteks ei saa pilte otse arvutisse võtta, vaid seda tuleb teha läbi iCloudi, kusjuures viimase maht on piiratud.

Nüüd tuli uus tarkvara ja vana tarkvaraga ei saanud enam kasutada Mobil-Pay’d, mis on siin üsna levinud. Samas uuenduse allalaadimine oleks keeruline, sest telefon seda ise ei paku, vaid seda tuleks läbi Apple-konto teha ja varundada data, sest suure tõenäosusega läheks see uuenduse käigus kaduma. Kõige selle jama lõpuks oleks 50/50 võimalus, et telefoni ei saa ikka kasutada, sest enamus funktsioone ei tööta ja telefon oleks aeglane, sest ei suuda seda mahukat uuendust töös hoida jne…

Päeva lõpuks ei saatnud ta telefon sms-e. Valikuliselt saatis ja siis teisele jälle ei saatnud. Töölt sai sõnumi, kas ta saab varem tööle tulla ja S-i vastus ei läinudki kohale. Ja see (sms-de saatmine-vastuvõtmine) on minu meelest juba oluline funktsioon. See probleem takistab rahateenimise tegevust, seega tuli tegutseda.

Ma olen juba pikemat aega mõelnud S-le uue telefoni ostmist, aga ei suutnud valida. Kindlasti pidi olema Samsung, sest seda kasutan ma ise ja seega oskan teda aidata ja need teised põhjused. (Kinnisideega tarbija või lojaalne tarbija). Mulle ostis mu vanem vend uue telefoni. Sedasi ma sellesse nuti-maailma sattusingi.

Ma tean, et S tahaks pilte teha, ilusaid pilte teha, seega oli oluline kaamera ja mälu. Ta lihtsalt klõpsib kõike. Vanema vennaga arutasin, ta ütles, et on enda omaga väga rahul. Tal on Samsung Galaxy A7. Rääkisin ka nooremate vendadega. Väikevend ütles, et iPhone on hea, selle ma saatsin kohe pikalt. Ütlesin, et Apple toodangust ei taha ma midagi kuulda. :D

Väike vend soovitas eBay’st vaadata, kesmine vend jälle ütles, et seal on pikk ooteaeg ja risk. Loetles, et seal tuleb jälgida, kas on parandusest tulnud ja mis kategooria (A, B, C …). Ühesõnaga, ajas asja ikka mega keeruliseks. Hinnavahe oli vaid 500 DKK, mitte väga suur minu mõistes. Tundus, et riski oli rohkem, kui hinna sääst.

Siis tegin otsuse, et ostan siit Taanist. Lähen poodi ja ostan. Kuigi kodulehel oli Samsung Galaxy A7 ja ilusa hinnaga, siis reaalselt polnud seda mitte üheski laos. Läbimüüdud. Vana… Noh, siis vaatasin alternatiivi Samsung Galaxy A50.

Samsung Galaxy A7 (mälu 64 GB ja kaamera 24 MP) vs. Samsung Galaxy A50 (mälu 128 GB ja kaamera 25 MP).

Muud andmed on hiinakeel minu jaoks. :D Teisel oli neid rohkem. (Minu telefonil on mälu 32 GB ja kaamera 12MP – olen ka rahul). Seega peaks see A50 olema täitsa ok pill S-le.

Läksin poodi, vaatasin seda. Ikka väga suur tundus. Samas S kurtis, et vana telefoni ekraan on nii väike, et ei näe lugeda ja raske on trükkida/tippida. Mõtlesin, et suur ongi talle hea. Enne veel küsisin temalt, kas ta võtab telefoni tootmisse/tööle kaasa. Ta ütles, et tavaliselt ei võta, et kapis hoiab. Seega ei tohiks suur telefon probleemiks olla. Autos on tal see istme peal või kotis, seal on ikka ruumi. (Väga harva kannab ta telefoni taskus.)

Käisin viis korda ümber selle telefoni ja arutlesin seal ning ostsin ära. Uhh, milline kergendus. Ma olen juba nii kaua mõelnud telefoni ostmisele ja uurinud hindu ning muud infot. See ei ole minu meelis-teema. Risustas mu pead (nagu üks lahendamata probleem).

Tegin otsuse, et vaja on. Teadsin, et S ei sooviks uut telefoni. Liiga kallis ja pole vaja, saab ka vanaga hakkama jne… Seega ma ei öelnud talle, kuhu lähen, mida teen. Ostsin selle lihtsalt ära. Kõik.

Mul kergem, saan ühe asja peast välja visata ning temal läheb ka kergemaks.

Ta töötab õhtuses vahetuses, seega oli ta väga üllatunud, kui töölt koju tuli ja uut telefoni laual nägi. Ta oli tänulik. Täitsa sõnatu. Ma pole täna tema suust kuulnud mitte ühtegi virinat. Täitsa uskumatu. Vahelduseks täitsa hea. :)

Ma olin positiivselt üllatunud, et läbi iCloud’i oli võimalik kogu data vanast telefonist üle võtta (pildid, kontaktid, sms-d, isegi kõne logi). :D Seega sain telefoni töövalmis, kui ta ärkas ja hommikusöögi lõpetas.

Minu meelest oli tekst väike, aga ma püüdsin hoida end kursil. Keskendusi andmete ületoomisele ja wifi-ühendamisele. Asjad, mis on tööks valikud. Muu pudi-padi (graafika, front ja värv, disain) jätsin ma S-le. Ta on ekspert peenhäälestuses ja ma kindlasti ei suudaks ise seda õiget suurust ja värvi tabada.

Ma tunnen, et tegin õigesti. Kõik sujus. Näitasin S-le olulised nupud ära ja siis läksin koeraga välja, et ta saaks rahulikult mängida. Inimene õpib ju läbi kogemuse ja kui ma koguaeg käeulatuses olen, siis ta küsib pigem minult, kui proovib ise, aga see ei tee teda targemaks.

Kui ma koeraga tagasi tulin, siis oli ta taustapildi ära vahetanud, helina valinud ja internetis surfanud. Seega igati asjalik.

Mulle tundus, et selle telefoniga harjus ta kiiremini ära kui selle vana iPhone’ga. Võib-olla oli uuega selle pärast lihtsam, et ma näitasin ära need olulised kiirteed ja nupud. Ta ei pidanud neid ise katse eksitusel õppima. See kiirendas protsessi.

Ma olen nii rahul, et ta sai nüüd ühe asja, mis toimib. Ta oli väga huvitatud sellest uuest telefonist. Vaatas kohe ekstra, mis võimalused seal on. App-poe pani ka kiirvalikusse. :D Facebooki ega messengeri ta sinna ei taha. Need segavat liialt. :D Aga usun, et kui ta ükskord proovib, siis arvab, et täitsa mugav on. Eks näis.

Telefonil on kahe sim-kaardi koht. Seega saab ta kasutada seda ka oma äritelefonina, kui ta oma äri teeb. Talle see lahendus väga meeldis. Mina muidugi mõtlen, et siis tuleb pidavalt jälgida, et õige sim-kaardi pealt helistaks jne… Aga ma olengi konservatiivsem kui tema.

See vana telefon hakkas tema IT-arengut pidurdama. Uuega avanes talle täitsa uus maailma. :D Nüüd on siis terve pere nuti-maailmas. :D Viimane liige sai täna sellele haljale oksale upitatud. :D

Olgugi, et see oli natuke suur väljaminek (töötule ja elukoha vahetajale nagu mina), olen ma siiski väga rahul selle ostuga. Ma tõesti tunnen, et tegin väga hea diili. Selle raha eest sain rohkem telefoni (väärtust) kui see raha, mille välja käisin.

Kodus nägin, et ega see telefon nüüd nii väga suur ka pole. Neljandiku või kolmandiku võrra suurem kui vana. (Ma arvasin, et poole suurem.) Samas see vana oli ikka pisike tänapäeva telefonidega võrreldes.

Ma olin valmis, et S hakkab streikima ja käseb mul telefon poodi tagasi viia ning keeldub seda kasutamast. Aga kõik läks nii libedalt.

Tööga (töö saamisega) võiks ka nii minna. :)

Ma püüan nüüd end ümber häälestada, oma asjadele. :) Küll kõik laabub.

PS. Ei ole veel A-le kirjutanud. Jeii… Täitsa tublilt olen end ohjas hoidnud selle koha pealt. Aga tuleks mainida, et kerge see pole olnud. :) ;)

Rubriigid: Määratlemata, Midagi positiivset | Kommenteeri

Hullu juttu kah

Käisin psühholoogi juures. Ütlesin, et arvan, et mul on depressioon. Tema vastu, et ei ole. Ta ei öelnud nii otseselt, aga ta küsis, miks ma nii arvan ja kui ma seletasin, siis ta küsis, et kas ma arvan, et enesekriitika ja negatiivsus on depressioon. Ma vastasin, et ei ole… :)

Ma nüüd ei teagi. Ma võitlen ängiga. Minu vana hoiatus- ja kaitsesüsteem. Midagi sellist. Ma ise arvan, et sellele lisaks on ka depressioon või ligihiiliv depressioon. Raske on rääkida, mis minuga toimub, sest ma ju ise ka ei tea. :D

Vahet pole, kuidas me seda nimetame. Igatahes raske on, aga samas pole ka ilmvõimatu. Saab hakkama.

Psühholoogiga on tore vestelda. Mul on seal hea olla. Ta oskab mingil imelikul moel minult selle koorma ära võtta. Me teeme nalja. Ta näitlikustab minu hoiakuid (näitleb üle), see on minu keel.

Ma ei suuda öelda “ei” (eriarvamus). Lihtsalt ei suuda, isegi mõte sellest, et ma ütlen “ei” toob ängi esile. See on minu pisarakiskuja. (Neid on veel, aga see on üks.) Võib öelda, et töötab 100%.

Seletasin psühholoogile, et minu jaoks tundub enese esikohale seadmine nagu seaduse rikkumine, nagu punase tulega ristmikule sõitmine või kiiruse ületamine. See on lubamatu. See on midagi täiesti lubamatut.

Mu psühholoog ütles, et me oleme vaid kahekesi selles ruumis, keegi ei kuule ega saa teada. Mitte midagi ei juhtu, kui ma sean ennast siin esikohale. Ja puhas mõte sellest, et ma pean enda vajadusi ja soove teiste omadest tähtsamaks tõi pisarad silma.

Ta püüdis mulle mitu korda seletada, et see on täitsa ok tunda end vihasena. Ma ei pea teisi koguaeg kaitsma (tegin seda isegi võhivõõraste chat‘i “semude” puhul – “kaaslased” on vist õigem sõna). See on täitsa uskumatu, kuidas ma eiran iseenda tundeid. Ma trambin konstant ise endast üle nagu jalamatist ja ma ei pane seda tähelegi.

Mõte sellest, et ma pean ennast kellestki tähtsamaks või ütlen “ei”, tõi mulle pisarad silma. Psühholoog ütles, et ma kujutaksin end ette autoga kiirust ületamas. Päris chill oli. Ta küsis, kas äng tuleb peale. Ma naeratasin laialt ja ütlesin, et ei tule, ma ju kõigest mõtlen/kujutan ette, et ma ei teeks seda ju tegelikult. Ja siis ta purskas naerma.

Tegi mu üle nalja, et ma palun kõrgemalt jõult juba vabandust, et end kiirust ületamast kujutasin ja kuidas ma täpselt 80 km/h koju sõidan. See teine pool oli täiesti reaalsus. Esimene pool mitte nii väga, aga mõtte andis hästi edasi.

Ta küsis: “Mis siis, kui sa tõstaksid end teistest kõrgemale. Mitte koguaeg, aga mõnikord. Kasvõi üks kordki.” Ta näitlikustas, et kui ma üks kord sõidaksin teistest mööda, ületaksin kiirust ja oleksin hoopis esimene auto kolonnis.

Ma ütlesin, et kui ma seadust rikun, piirkiirust ületan, siis pole ju enam ühtegi reeglit/piirangut, mis mind takistaks. Ma sõidaksin teelt välja. Ma lihtsalt suruks pedaali põhja ja… Ta seletas, et pidurid ju jääksid ja need toimivad hästi, sest ma sõidangi koguaeg n-ö pidur-peal ja sidur on ka olemas ja toimib. Njah… Õige ta ju on.

Aga kui me nüüd minu juurde tagasi tuleme, siis ma ei tea, kus minu kui isiksuse pidur ja sidur asub. Ma tunnen või kardan, et mul pole kontrolli enda üle. Kui ma lasen enda vihal välja tulla, siis muutun ma tankiks, mis kõigist halastamatult üle sõidab. Tema seda ei usu. (Aga ta ju ei tunne mind.) :D

Ma ei teagi, kui palju kordi ma vihane olen olnud. Ma mõtlen, seda moodi vihane, et lasen sellel tundel lihtsalt tegutseda. Kindlasti, kui ma eksi peale karjusin enne viimast lahkuminekut. Seal on puhas tunne ja olin juhitud tunnete virr-varrist. Aga nt. M-ga ma arvan, et ma rohkem nagu näitlesin. Näitlesin või mängisin viha, aga tegelikult hoidsin selle tunde ikka enda sees. Olukord oli selles mõttes edusammuline, et ma märkasin viha ja elasin natuke seda välja, seega suutsin ängi vältida, kuid see polnud ikka see.

Olen 30 aastat oma tundeid eiranud, maha surunud. Tea, kas ma üldse kunagi need endas leian!? :D Kindlasti leian, aga see võtab aega.

Paremaks on läinud asi sedasi, et mul on idee, kuidas end harjutada uue mõtte mustriga. See äng muutub väiksemaks harjutades. Lihtsalt tuleb end aeg-ajalt panna olukorda, mis tekitab ängi ja võidelda selle vastu… Ma arvasin, et see on lihtsam ja olen juba ängi maha surumisega hakkama saanud, aga see on raske.

Psühholoogi juures kogesin meeletut ängi, midagi paanikahoo sarnast. (Nutsin nii, et hingata ei saanud, kõrist pigistas nii meeletult kõvasti). Ma pole juba väga ammu seda kogenud. Viimane kord oli vist oma 15 aastat tagasi. Igatahes, seal ma mõistsin, kui suur see probleem on. Aga õnneks oli psühholoog kõrval ja ta aitas mu väga valutult sellest üle, seega ei tekkinud hirmu selle tohutu (ängi) hoo suhtes.

Mäletan, et kunagi selles samas seisundis võtsin ma žileti kätte. Lihtsalt, et see nuttuhoog lõpetada ja normaale/rahulik hingamine tagasi saada. (See ei olnud ega ole ka lahendus.)

Ma teen ikka nalja, et minu vanuses peab naine juba maksma, et üks mees teda kuulaks. :D Jah, psühholoog on kallis sõber.

Tegelikult olen vaikselt unistanud, ühest “hullust” vestluskaaslasest. Selline, kes mõistaks ja aktsepteeriks mind ning minu eripära. :D Aga usun, et mu latt ja ootused on liialt kõrgele seatud, kuid vahel lähevad asjad nii nagu mina soovin. Jõulud on ka tulemas. Vast näkkab. ;)

Pean tunnistama, et kohutav tung on A-le kirjutada. Ma kujutan ette, et tema oleks selline mõnus vestluskaaslane, aga reaalselt ma teda ju ei tunne. Oleme kohtunud vast 5 põgusat korda. Lihtsalt minu fantaasiates on ta saanud mingi identiteedi, mis ei pruugi absoluutselt reaalsele A-le vastata. Kõrged ootused, ideaalid… Jah. Tuleks hoiduda pettumusest. Aga teadagi ju, et ma teise käega talle juba kirjutan. ;) :D

Üldiselt läheb vaikselt. Kaks sammu edasi ja üks tagasi. :D Aga liigun. Jobcenter’s läks hästi, minu nõustaja oli haige, seega sain ühe teise, aga ma põgusalt teadsin teda ka. Varsti juba aasta töötu olnud, seega terve bande on mulle tuttav. :D Ta oli aktiivne, andis palju nõu. Olen taas mattunud ideede alla. Püüan asjad süstematiseerida ja vaikselt tegutseda.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. :)

Võiks tunda häbi oma postituste pärast. Jah, häbi on, aga ei tunne. :)

Ma arvan, et ma ei peaks end varjama, enda tegelikku olemust. Olengi selline hull, kes kohtub psühholoogiga, jaurab natuke vaimset jura, samas sõidab maastikurattaga, jookseb, näpib autot ja mõnikord sõidan ka lubatust kiiremini, aga hästi salaja ning hästi harva (siis kui keegi ei näe, et tunnistajaid poleks). ;)

Kes läbi luges, tänud. :) Kes siia jõudis, tubli.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Natuke tubli olin

Tegelikult olen kiitust väärt. Ma pole juba mitu kuud rattaga sõitnud. Võiks loetleda palju põhjuseid.

Meil oli plaanis sõita esmaspäeval, aga ta arvas, et ilm pole hea ja käis välja filmi-õhtu (Fast and Furious). Mina pidin otsustama ja otseloomulikult tegin ma mugavama otsuse. :)

Eile kirjutas ta, et võiks rattaga sõita. Ma olin mega väsinud, päikest polnud üldse ja natuke sadas, külm. Ma vastasin, et ma ei saa nii kiiresti end valmis. Ta vastas ok ja käis välja teised variandid (nt. komapäev või reede). Ma küsisin, et kas ta läheb, siis üksi sõitma (eile). Ta vastas, et ei lähe, et ta teeb sofa-päeva. Ma siis kirjutasin, et mingit sofa-päeva ei tule, et kohe hakkan end pakkima. :D

Ja ma võtsingi end kokku. Panin rattariided selga ja läksin. Siiani ei suuda uskuda, et seda tegin. Tavaliselt on vaja ilusat ilma ja energiat ja kõike muud positiivset, et end taas sadulasse upitada (pärast pikka pausi). Aga ma suutsin seda isegi madalseisusus.

Üldiselt oli ok, aga järsemad tõusud olid tapvad. Ma tegin need läbi, aga tundsin, et olen üsna viimase piiripeal. (Kui ma päris alustasin rattaga sõitmist kevadel, siis ma neid ei suutnud läbida). Seega vorm oli natuke kehvem, aga olin joonepeal (mitte nullis tagasi nagu ma kartsin).

Mul vasak õlg annab ikka veel tunda sellest suurest tööst maja ümber. Rattaga sõites ei olnudki valus, nagu ma kartsin, kuid hommikul oli valu tagasi. Seega rattasõit just ravina ei mõju. :)

Tuttav soovitab arsti juurde minna, aga ma olen juba diagnoosi pannud ja seal pole muud teha, kui rahu anda. :D Ma arvan, et üks pisike lihas on viga saanud või natuke rebenenud. Selline lihas, mida tavaliselt ei kasuta. Üks kasutu lihas. Aga mõnes ekstreemsemas olus, kui teised lihased jäävad hätta, siis tuleb see varupingi lihas mängu.

See ei ole nii hull, et arsti juurde peaks minema. Lihtsalt vahel annab tunda. Kui raskeid kivisid tõstan nt. või oma kotti. :D Olen ettevaatlik ja hoidun neist tegevustest või kasutan rohkem teist kätt.

Muidu on kõik ikka sama. :)

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Teen vähe pättust

Olen mõnikord üsna meeleheitel. :) Praegu on naljakas, aga kui meeleheitel olen, siis nii naljakas ei ole.

Ühel audiitorettevõttel on kodulehel koht, kuhu saab kirjutada. (Nad ju e-maile enam ei avalikusta, sest robot “viral” turundus kuhjab need kirjadega üle.) Noh, see koht oli mõeldud klient-ettevõtete jaoks, et nad oma küsimusi saaks küsida, aga ma kasutasin, et tööd küsida, et nende tehisintelligent-HR-töötajaast mööda pääseda ja lihast ja luust inimesega vestlusesse astuda. :D

Minu arust oli nii hea idee, nutikas, uudne, tundus tõhus… Paari tunni möödudes võeti minuga ühendust. (Kohe näha, kus prioriteedid on.) :D Aga… Hästi sõbralik ja abivalmis suhtlus oli, kuid kahjuks tulemusteta.

Ma käisin ühes kontoris kohal ka. Öeldi, et lootust pole, aga neil oli seinal huvitavat materjali raamatupidamise reeglite kohta Taanis. Oletasin, et see on tasuta ja napsasin kaasa. Lisaks sain kodust välja ning suhelda. Hästi tore päev oli. (Tulemusteta töö-lainel).

Teine pättus oli see, et saatsin kohalikku maksuametisse oma vana kaaskirja. Selle sama, mis andis mulle esimese töövestluse. Eelnevalt kontrollisin, et neil ei ole infot varasema kohta. Iga kord nendega ühendust võttes oled sa nende jaoks uus inimene. Näis, kas selle vana söödaga näkkab jälle. :)

***

Natuke teeb kurvaks see IT-ajastu. Inimolendil ei olegi enam nagu kohta. Ma küll arvasin, et olen ise üsna robot, seega peaksin hästi sobima, aga pole ikka see õige robot. :D Mingi vana JUKU olen. :D

Kohati on mõistus nagu otsas. Nii masendav ja lootusetu, et kisub vägisi tugitooli raamatut lugema või TV-d vaatama. Selline tunne, et kui minna, siis minna, aga et oleks vähemalt mugav kui läheb. :D

Mida ma võimlen seal, kui ei taheta, kui ei sobi, mis siis ikka.

Vaiksel edasi nagu ikka. Kui kuidagi ei lähe, siis kuidagi ikka läheb. :D Peab minema, sest enne läks. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mis siis nüüd?

Ei suurt midagi. Selle suure füüsilise tööga olen õlale viga teinud. Vist juba kuu aega olnud selline hellakene. Mõnes asendis teeb väga haiget.

Põlve lõin treileri vastu ära. Siniseks ei läinud, mis on minu puhul väga imelik. Aga terves jalas on tunne, et veri hästi ei liigu. Selline jõuetus ja külmema ilmaga teeb valu. Jah, küll läheb üle.

Olen valmis selle etapiga, kus ma end füüsilise tööga matsin, et vältida psüühilise töö tegemist. :D Nüüd tegelen, siis jälle oma sisemise rahuga. :D

Vanast ettevõtest tuli pakkumine, vanale kohale tagasi 1-2 kuud. Lubasin järele mõelda ja vastan esmaspäeval. Tegin nimekirja poolt ja vastu argumentidega. Vastuargumente on poole rohkem, nt. rahaline sissetulek langeb, stress, vabaduse kaotus… Samas on mul üks suur hirm. Ma kardan talle öelda “ei”. Natukene kardan, et see on vale valik, samas mineviku kogemus näitab, et seal töötata oli vale valik.

Minu seisukoht on kindel “ei”, aga hirm on. See tobe vana süsteem, mis püüab kõigile meeldida ja kardab vigu teha ning hoiab mind tagasi. Lükkab minu soovid kaugele tahaplaanile.

Muidu on kõik ikka endine. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nämmutan natuke siin

Madalseis jälle. :)

Ma otsin võimalusi, kus saab suhelda. Lihtsalt jagada mõtteid n-ö. omasugustega. Sattusin ühele USA lehele. Seal sai lihtsalt ja anonüümselt keskkonda kasutada, riik on suur ja seega toimus seal elav vestlus ja oli palju inimesi sees, olgugi, et neil oli kell hiline. Aga ma ei tundnud, et see keskkond on see, mis mind kõnetaks.

Nüüd leidsin ühe taanikeelse keskkonna. Seal oli 5 inimest ja tundus, et nad olid juba väga tuttavad omavahel. Oldi teadlikud üks-ühe eludest. Ma tundsin, et olen kusagil kohvikus täitsa võõraste inimestega ühe laua taha istunud. Uudishimuliku inimesena muidugi jälgisin vaikselt mängu.

Seal lehel on palju võimalusi suhtlemiseks või mõtete vahetamiseks. Selline aktiivne vestlusnurk, siis on foorumi moodi, kuhu saab pikema teksti kirjutada ja teised saavad vastata. Lisaks veel muud lugemist (depressioonist, ADHD ja muud vaimsed lisad). :D

See lehekülg kõnetas mind natuke rohkem. Sinna pidi tegema kasutaja ja suhelda oli seal natuke keerulisem. Ma arvan, et vähemalt paar korda kiikan ma sinna ikka.

***

Otsisin ka mingit blogi (eelistatavalt eesti keeles), kus keegi kirjutaks oma elust depressiooniga või mõne muu vaimse lisaga. Aga minule ei jäänud suurt midagi silma. Mõni oli aastast 2018, see jääb natuke kaugeks mulle, ma eelistaksin blogi puhul infot reaalajas ja vahetut infot… Ma pole leidnud depressiooni blogi, mis mind kõnetaks.

***

Mu keha valutab. Täiesti pinges on lihased. Ma ei mäleta aega, kus mul poleks olnud valu seljas ja kaelas, aga nüüd on see valu muutunud kohati väljakannatamatuks. Magan halvasti, öö jooksul näen 2-4 halba unenägu. Kehas pole üldse jõudu, pidev väsimus… Selline blää-blää-blää…

Mulle eriti ei meeldi kurta. Ma teen seda siin, aga päris elus püüan ikka naeratada ja kannatada.

Ma ei imesta, et keha valutab, sest ma pingutasin väga üle. Me värvime maja, ma puhastasin maja vanast värvist, see oli füüsiliselt raske töö ja ma tundsin, et ei suuda enam, aga pingutasin ikka edasi. Ja nüüd, kui tuli puhke hetk, siis lõi see kõik välja. Ma teadsin, et madalseis tuleb, see on mu keha tavaline reaktsioon, kui ma ohumärke eiran. (Aga ma teen seda ikkagi). :D

***

Ma olen lugenud ja psühholoogi juures ka kogenud, et mu mõtted ei ole “minu mõtted”. :D Jah, kummaline, eksole. :D

Ma püüan selgitada. Ma mõtlen tihti, et ma olen lootusetu, et olen laisk ja nõrk ja mõttetu ja rumal jne… Ma tajun ja mõtlen, et terve maailma vihkab mind ja ma olen kõigile jalus ja kõik räägivad minust mu seljataga. Ja see pole ka veel kõik. Ma mõtlen ka, et Taanis on üks ametlik leht, kus on kirjas, et mulle ei või tööd anda ja mind tuleks kõikidest registritest kustutada ja sundida koristajaks, sest see on ainus, milleks mind kasutada saab… (See viimane ei ole päris see, aga enam-vähem… Ma arvan, et ma saan eitava vastuse, oma nime tõttu. See on ohtlik lähenemise viis. Ma nägin TV-st ühte pagulast, kellel oli selline hoiak ja väga tugev. See ei näinud hea välja ja ma ei taha selliseks muutuda.)

Nüüd, kui mul need negatiivsed mõtted pähe tulevad, siis ma ütlen endale “stopp, need ei ole minu mõtted, see ei ole tõsi ega tegelikkus”. Kui on võimalik, siis püüan asja objektiivsemalt vaadata. Nt. kas ma arvan või ma tean seda, kas keegi on mulle nii öelnud. Tihti pean endale tunnistama, et ma ei tea, mida teised inimesed mõtlevad, ma ei loe nende mõtteid, seega on see täitsa jura, kui ma väidan, et keegi arvab, et ma olen laisk. Ma ei saa seda teada. Kui just keegi otse pole öelnud ja keegi pole otse öelnud.

Aga, mis teeb asja keeruliseks on see, et ma vahel ei tea, mis on õige. Ma ei saa ennast, enda mõtteid enam usaldada, sest see annab valesid signaale (vaimse vea tõttu).

Minu süsteem, mõtlemismuster on natuke kreenis, mu lapsepõlves elatu tõttu ja varasemate läbielamiste tõttu. Ma tahan seda muuta, aga see on täitsa sisse sööbinud nende 32 aasta jooksul.

Ma ei suuda negatiivset tagasisidet anda, ma ei suuda oma soove välja öelda (kui ma neid teadvustan)… See oli vale ja karistatav, kui ma olin noor. Ma hoian reeglitest väga kinni. Ja nüüd on hästi keeruline seda vana süsteemi muuta.

Kui ma ütlen oma eriarvamuse välja, siis tekib klomp kurku, süda peksab sees, käed värisevad ja hääl jääb kurku kinni. See on mu keha reaktsioon, kui ma teen, midagi lubamatut. Pärast kordab peas mõte, et see on vale, mis ma teen või ütlen. Ma ei tohi niiviisi öelda.

Nüüd ma tean, et see kõik on lihtsalt selle vana süsteemi reaktsioon. Aga ma vannun, et see tundub nii päris. Ma tean, et see on vale, aga see tõesti tundub päris/reaalne.

Igatahes, kui see on vale, kui see on lihtsalt selle vana süsteemi reaktsioon, siis äkki on ka see tool vale, äkki ei eksisteeri ka seda tooli, mille peal ma istun või neid inimesi, kellega ma suhtlen… Ma kahtlen nüüd kõiges. See on natuke hirmutav. :S

Lisaks enda tugevale vana süsteemi reaktsioonile, tuleb mul tegemist teha ka perekonna reaktsioonidega. Nemad on harjunud selle vana minaga, kes on alati toetav ja positiivne ning leplik. Nüüd ühest hetkest, ütlen ma: “Stopp, see ei ole see, mida mina tahan.”

***

Ma tunnen, et minu vanemad manipuleerivad minuga, nad ei saa ise arugi. Mu isa helistas üle pika aja ja ma vaatsin ühte dokumentaali “The Final Act i 20/20″ (üks mõrvamüsteerium, see oli üsna lähedal sellele tegelikule mõrvarile). Selge see, et ta segas mind. Ma tean, et tema ju ei teadnud seda, aga mul lihtsalt võttis enda ümber häälestamine natuke rohkem aega, kui kõnele vastamine.

Tema esimene lause oli etteheitvalt (retooriliselt): “Miks sa nii tülpinud häälega oled?” Ma ei mäleta täpselt, mis omadussõna ta kasutas, aga see oli midagi negatiivset ja selles suunas. Ma tundsin, et pean end kaitsma ja püüdsin asja naljaks keerata, aga keerasin vist natuke hullemaks. (Jälle minu peas. Tundus, et ta solvus ja ei soovinud pikemalt rääkida. Ta tuju tundus olevat natuke morn.)

Aga… Esiteks, ta andis mulle hinnanguid. Ta pani mind mingisse kasti, kus ma tegelikult ei olnud. Vanasti ma olin tasa ja võtsin selle omaks, enam ei võta omaks, aga samas ei ole ka kogemust, kuidas reageerida. Tuli kuidagi kohmakalt välja. (Oleksin võinud ju öelda, et ma pole seda, vaid olin sügavalt süvenenud ühte filmi ja olin lõpule hästi lähedal… Midagi sellist.)

Mul on kohati paha tunne sees, aga ma tean, et see on see vana süsteem, mis streigib. Tahaks helistada ja küsida, kuidas tal on. Tahaks selgitada. Muidugi mõtlen igasuguseid asju, et nüüd ta arvab, et ma ei soovigi temaga rääkida jne… See on taas see vana süsteem.

Ta ju tegi ka valesti, kui nimetas mind millekski, mis ma polnud. Lisaks veel vanad võlad.

***

Mõtted jooksevad jälle tupikusse. Selle pärast ma otsingi natuke nagu meeleheitlikult ühte kohta, kus saaks mõtteid vahetada ja kus oleksid sarnased inimesed, kes mõistavad mind. Raske on leida mõistmist ja toetust. Nii kohutavalt igatsen seda. Aga kõik tuleb omal ajal.

***

Ma pole veel tööd otsinud sellel nädalal. Ei viitsi neid saata. Nagu nii keegi ei loe, minu nime nähes, saadavad mu kirjatüki prügikasti. :D

Ma saan hakkama. Pärast vihma tuleb ju päike. See päike laseb end küll kaua oodata, aga küll ta üks-kord tuleb.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ringiga tagasi

Minu tunded või vaimneseisund on… Raske on seda sõnadesse panna.

Umbes aasta tagasi käisin ma maksuametis töövestlusel. See oli “rahapaigutuse spetsialisti” ametikoht. Ma mäletan, et ma saatsin oma CV, sest tollel hetkel midagi sobivat polnud ja ma lihtsalt n.-ö. nalja pärast saatsin. Ise veel mõttes naersin enda üle, et mina ja spetsialist.

Aeg läks ja mind kutsuti töövestlusele. Minu enesekindlus oli olematu ja ma ei suutnud seda uskuda. (Töövestluse kutses oli palju vigu ja ma arvasin, et see on mingi õngitsuskiri või midagi. Aga üsna viimasel hetkel hakkasin asja uurima (koos Janiga) ja tuli välja, et see kõik on päriselt.

See võimalus tundsu suurem kui mina. Ma nii väga tahtsin seda, aga ma tundsin, et ma ei ole seda võimalust väärt.

Nüüd on see sama töökuulitus üleval. Just täna hommikul värskelt sain e-maili (automaatne, tellitud). Seega olen ma aasta pikkuse “reisiga” jõudnud tagasi. Ma tunnen, et ma olen sellele nii lähedal, aga täpselt sama tugev tunne on, et ma rikun kõik ära. (Oh, kuidas ma vihkan ennast.) :)

Minu süda puperdab ja peas on miljon mõtet. See töökoht oli mu kinnisidee, selle töövestluse tõttu muutus maksuamet mu kinnisideeks. Ma eile õhtul mõtlesin, et peaksin maksuameti peast välja viskama. Püüdsin kaardistada oma unistuste töökoha parameetrid ja mõtlesin, et edaspidi peaksin keskenduma neile. Ja nüüd…

Nüüd nad õrritavad mind sellega. Ma juba tunnen, kuidas see muutub mu kinnisideeks ja see on natuke halb. Tekivad ootused ja siis on pettumus kerge tulema.

  1. Tänu sellele töövestlusele, olen ma suutnud jätkata seda erialase töö otsimist. See istutas minusse pisikese usu, et minus on väärtust ja talenti. See aitas ka mind läbi selle kooli (EUS kontor).
  2. Tol korral polnud ma valmis selleks. Ma ei teadnud, mida ma suudan, minu keel polnud piisav ja ma ei tundnud erialaseid termineid. Nüüd ma tean, et saan hakkama. Tunne seda programmi, mida nad kasutavad, sain kooliga ühele poole ja väga head tulemused kusjuures, olen lugenud seadust ja võidelnud oma ametiühinguga ning võitnud selle (kaks korda vähemalt).
  3. Nemad uskusid minusse siis, kui mina seda ei teinud. Nemad ütlesid, et ma peaksin jätkama erialasetöö otsimist ja mitte minema tagasi vabrikusse.

Ma olen ikka öelnud, et ükski võimalus, olukord, otsus pole jäädav ega ainuke. Elu toob ikka ja jälle samad olukorrad ning võimalused tagasi. Vahel on neil teine kuju, teine nägu, aga need tulevad. Seega on alati võimalus teha järgmine kord paremini, kui tead, mis eelmistel kordadel valesti läks. :)

See tundub müstiline mulle… Jah, kaotada pole midagi. Nüüd on mul ka teisi soove ja variante. Mul on kuus ok-d töökuulutust laual, mis ootavad minu avaldusi… :)

***

Muud ka.

Kaks päeva olen olnud aktiivne. Pügasin hekki ja saagisin põõsaid maha ning rohisin. Tõstsin ka raskeid kiviplaate. Nüüd on kõik lihased valusad. :)

See app (Moodpath) on juba keerulisemaks muutunud. Küsib selliseid triki-küsimusi. Olen vastanud valesti, olen küsimust valesti mõistnud. Nüüd ei ole tulemus väga õige. Noh, üldpilt on ikka sama, erinevus on väikestes detailides.

Emotsionaalselt on kaks päeva üsna hästi läinud. Nt. pühapäeval ma ei jooksnud, mis on minu jaoks “must do“, selle kuul pole ma kordagi ekstra jooksnud, seega polnud midagi ka reservis. Minu jaoks on uus see, et ma ei süüdista ennast. See on nii kummaline. Tavaliselt ma alateadvuses pressin ennast ja teen etteheiteid, aga nüüd… Ma käisin koeraga väljas ja tundsin kohutavalt kergelt ennast. Seda juhtub minuga aastas 2-5 korda ainult. :)

Ma olen olnud arvutist ja telefonist eemal. Olen aias midagi teinud. Kuigi lihased on pärast valusad, on meeldiv pärast pingutust tulemust näha. Siin arvutis olen ma saatnud palju avaldusi. Tulemust nagu polegi. Mingisugune nimekiri suureneb ühe rea võrra ja paberikuhi ka kasvab, aga tulemust pole. See koht ise on juba rusuv. :) Tuba tuleks ümber sättida ja arvutile ning toolile teine tähendus omistada. :D

Tulemus. Vähem arvutit ja telefoni, rohkem füüsilist tööd ja elu läheb ilusamaks. :D

Päikest!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Depression?

Ma tean, et ise-endale diagnoosi ei panda, aga ma teen seda ikkagi. See aitab mul enda olemist paremini mõista. Kergem on hingata.

Ma sain endale ühe elektroonilise lemmik-app‘i. Selline asi nagu “Moodpath”. See on väljatöötatud depressiooni põdevatele ja bibolaarsetele isikutele. Ta küsib kolm korda päevas küsimusi: 4-5 tükki korraga. Saab hinnata oma emotsioone ja kirjutada üles oma mõtted. Näitab ka statistikat. Lisaks on lugemist (depressioonist) ja saab kuulata ühte meeldiva häälega meest. (Lama rahulikult või istu, tunneta oma keha, kõik tunded on lubatud, it’s ok…). Muidugi kõik on inglise keeles, aga oma sissekanded võib vabalt endale mugavas keeles kirjutada.

Kui 14 päeva saab täis, siis andvat app tagasisidet, hindab minu vaimset seisundit. Kas on depressioon ja kui tõsine see on. Mitte, et seda saaks arstina kasutada, vaid minu puhul paneb see mind enda peale mõtlema ja oma tundeid hindama. (Kusjuures see on üsna lihtne, sest seal on valikuvariandid ka. Et kui ise ei suuda midagi välja mõelda, siis valid nende hulgast. Üks kõik kui palju.)

Nad müüvad lisaks harjutusi (enesekindluse tõstmiseks ja muud sellist), aga mina neid ostnud ei ole. Mulle esialgu piisab sellest osast, mis on tasuta.

Jah, see on interneti-põhine, seega on oht, et kogutakse väga tundlikku datat kasutaja kohta. Aga mind see praegu ei häiri. Üks tühi koht tunneb end emotsionaalselt pahasti ja mis siis?! Vahel oleks isegi lihtsam, kui teatakse, et mul on tegelikult halvasti, siis ei pea ise alati selgitustööd tegema. :D (Nt. “mul on drpressioon ja sellepärast meeleolu kõigub ja ma olen negatiivne ja vahel nõuab suurt pingutust voodist üles saamine, seega ei ole ma mõnikord lihtsalt võimeline kuhugi minema või midagi tegema, inimestega suhtlema, sest kogu energia kulus sellele, et see tina raske kere liikuma saada. Mõni päev on nii hull, jah. Teine päev on jälle parem.”)

***

Toon selle vana asja tagasi, sest see pole veel massidesse läinud. Vähemalt ei olda seda endale teadvustatud. (Eks ma ise ka olen üsna kaugel tsivilisatsioonist, kusagil põldudevahel, kuhu on koondunud juba mulla-lõhnalised vanemad inimesed, kes ei puutu kokku uuema teadusega või nimetavad seda lolluseks.)

Piltlikult öeldes tunnen ma end nagu ühe jalaga invaliid, kes peab pidevalt kuulma soovitusi “mine jookse poodi ja too piima, kõik suudavad seda, see on lihtne, lihtsalt mine ja jookse”. Aga ühe jalaga on võimatu joosta. Tõesti, kui jäädi äsja jalast ilma, alles õpitakse uue olukorraga, teadvustatakse, et tõesti, nüüd on ainult üks jalg.

Minu depressioon, ma nimetan seda seisundit nii, kuigi tegelikult võib sellel olla mõni muu nimetus. Minu jaoks on see depressioon.

Minu depressiooniga on ka nii, et ma alles tuvastasin selle. Enne ma aimasin, aga nüüd olen hinnanud end, enda olekut ja mõtteid ning olen avastanud päris palju depressiooni sümptomeid.

Enne ma ei teadnud, mis minuga toimub. Süüdistasin end laiskuses ja saamatuses. Teised kõik käivad ettevõtteid külastamas ja küsivad aktiivselt tööd ja teevad koguaeg midagi, aga mina ei saa. See ärritas mind omakorda ja ma kritiseerisin end veelgi koledamate sõnadega ja nõudsin rohkem.

Ma tean, et ma suutsin seda. Kunagi ma käisin ettevõtteid külastamas, ma olen ettevõtetesse helistanud ja võõrastega suhelnud. Seega oskus ja kogemus kui selline mul on. Ma tean ka, et see on väga oluline töö saamiseks. Aga mida ma ei teadnud, on see, et depressioon on haigus ja olla haige on täitsa ok.

Nüüd ma tean, et kui mul on halvem, siis ongi suur saavutus juba see, et ma voodist välja tulin. See on suur samm ja ma võin end kiita. Ja täiesti vale on end karistada, mõnitada või alandada, et täna on halvem kui eile või et täna olen ma nii lootusetu “väetis”.

See teadmine on alandanud mu kriitikat ise-endale. Mulle meeldib õhtuti kuulata seda meeldivat meeshäält, mis ütleb mulle “it’s ok… and that is ok too” (Moodpath). :)

Lisaks sellele on depressioonil teatud mõtte-mustrid. Ma olen ise ka märganud, et sama olukord toob hoopis teise reaktsiooni ja mõtted mulle (erineval ajal). Kord on see olukord naljakas ja teine kord on see solvav ja alandav. Nüüd ma tean, et see on depressiooni mõju ja need on vaid mõtted, mitte reaalsus. See laseb mul näha asju teises valguses. Aga kindlasti tuleb veel kõvasti harjutada.

Seega olen teinud edusamme võitluses endaga. Mis on ju hea. :) Aga nüüd need teised. Ohhh. Sügav ohe.

“Sa pead minema ja ettevõtteid külastama. Kohe. See on väga-väga vajalik.” Justkui ma sureksin kui ma seda ei tee nüüd ja kohe. Minus tekitab see trotsi. Ma ütlesin Nicanorile, et mina ise otsustan kuna ja mida ma teen. Praegu on mul halb ja ma ei tee seda.

Alati on see küsimus, kui palju ma peaksin selgitama. Ma ei taha temaga nii isiklikke asju jagada. Ta ei ole selles tsoonis. Seega minu põhjendus on halb ja ei tee. :D Tema jaoks kõlab see, et ma olen laisk ja liiga tagasihoidlik jne. Tema peab mind tõukama tegudele. Ainuke, kuhu ta mind tõukab, on endast kaugemale. FB-s on blokeeri nupp ja minu fiktiivne kalender võib olla pilgeni täis, pole aega.

Minu dilemma ongi see, et ma ise saan nüüd aru, et olen haige ja seetõttu pole võimeline tegema asju, mida ma varem suutsin. Ma aktsepteerin end ja oma haigust, püüan seda ravida. Aga need teised.

Septembris pean ma kohtuma oma nõustajaga töötukassas (JobCenter). Tema ei mõista mind. Juba viimane kord oli temaga raske rääkida, sest ma ju nägin, et ta on minust nii kaugel kui vähegi saab.

Tohutult raske on teistele selgitada, et liigun madalatel pööretel (pole jõudu, vähamalt mitte sellist nagu varem) ja see on täitsa ok. Jah, varem liikusin täistuuridel, aga praegu enam mitte. Ma ei vaja lisa hoogu, ma olen teadlikult madalatel pööretel. :D See on vajalik protsess, et ma taas terveks saaksin.

Selles olukorras, kus ma praegu olen, on natuke ebamugav vaadata teisi (nt. uudised ja muu meedia). Selles mõttes, et päris paljud asjad näivad võltsidena. Aga sellele võltslusele kiidetakse nii takka, et lõpuks kaotavad kõik kokkupuute reaalsusega.

Ma tean, et nendel teistel on ebamugav lugeda minu blogi ja vaadata mind. “Otsib tobedaid vabandusi, et lohetada.” “Lollike rikub oma karjääri ja elu ära, sest laseb end käest.” jne…

Õnneks teiste mõtteid ma lugeda ei oska. :) Oma elu elan ma ise. Teised vaadaku ise, kuidas oma eluga hakkama saavad. Kõige-kõige olulisem on see, kuidas mina end tunnen ja mida mina tahan. :)

Mina tahan natuke vaiksemalt võtta ja õppida end tundma. Saada haigusest võitu ja tunda end väärtuslikuna ja olulisena ka alla keskmise ja alla kehvema (tulemuse, isiku). Jah, mõnel läheb paremini kui minul, mõni on saavutanud rohkem kui mina, samas on neid, kellel läheb ka halvemini, kes on teinud veel rumalamaid otsuseid kui mina. Ja mis siis?! See ei muuda ega mõjuta minu väärtust. Mina olen mina. Olen omas elemendis ja olen jätkuvalt parim versioon ise-endast. :D

Tänan lugemast! :) Päikest!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Naer on terviseks

Ma siis naeran enda üle. :D

Mul on iga lahenduse jaoks 5-10 probleemi. :D Ma tean. Ma vihkan ennast. Aga ära ka ei lähe. :P

Käisin psühholoogi juures. Ta oli pikal puhkusel, seega tuli mul pikem paus ja kohe andis enesetundes tunda. Ma ei tea, mida ta teeb, aga ta teeb seda hästi. :D

Ta mainis, et ma näen palju probleeme ja nende teoks saamise tõenäosus ei ole üldsegi mitte kindel. Jah, ma sain valgustatud. Murd-osa sekundiga jooksid mu peast need probleemid läbi ja siis sain ma aru, et ma olen nagu S ja vanaema. Oh. See on kummaline tunne, kui järsku oled sattunud kellegi teise jalatsitesse.

Ma mäletan väga värskelt, kui häiritud ma olin, et nad igas lahenduses probleeme näevad. Tahtsin aidata, aga ei suutnud. Ainult põgeneda oskasin. :D Nüüd ma siin olen. Üks samasugune, ega ma selleski olukorras, midagi teha oska… Aga ma olen sammukese neist ees. Ma käin psühholoogiga aega veetmas :P ja ma teadvustan (nüüd) seda probleemi ja püüan endal silma peal hoida.

Psühholoog küsis, miks ma ennast nii palju piiran, käsen ja keelan. Ma ei tea. Kusjuures ma arvasin, et nüüd olen just rahulikult võtnud, teadlikult eesmärgid ja ootused endale maha keeranud ja lihtsalt kulgenud… Ise ka ei saanud aru, miks ma tunnen end nii kasutuna. :D

Ja kui rääkima hakkasin, siis… tuli välja, et ma mõistan end hukka ja hakkan end materdama juba ainuüksi Youtube vaatamise mõtte eest. Ma isegi ei vaata veel, aga mõtlen vaadata ja juba materdan ma ennast. “Lase elada bitch,” ütlen ma endale.

Täna psühholoog palus, et ma laseksin tal tema tööd teha. Ma nimelt hoian ajal silma peal ja planeerin meie jutuajamist nii, et jääks arveldamiseks aega. Viimane kord oli üks jama ja see tuli klaarida, seega arvestasin natuke ekstra aega. :D Püüan hoida meie jutuajamist fookuses, et ma oma mõtetes kaduma ei läheks. :D Et psühholoog mind jälle teema juurde tagasi ei peaks suunama. :D Oh, mind küll. Ma võtan liiga palju vastutust. :D

Mul ei ole olnud eriti võimalust laps olla. Ma ei oska ilma. Ma ei taha vastutust võtta, see tundub kohutav mulle, aga teen seda automaatselt, endalegi märkamatult. Ma olen natuke tagasi tõmmanud, vahel ma ütlen endale, et see pole minu mure. Ma ei pea lahendust leidma. :D

Oh, minu peakene küll. :D

Ma ei suuda end kiita, automaatselt tunnen vajadust seda kiitust tasakaalustada mingi kommentaariga või puudusega, veaga. :D

Mõelda enda peale. Mida mina tahan? See tundub mulle nagu kuritegu. Tegelikult ka.

Ma mõtlesin, et kui psühholoog tahab oma tööd teha (ise), siis järgmine kord ma kella ei vaata. Räägin nii nagu torust tuleb ja ta ise suunab mind õigele juturajale tagasi. Aga samal hetkel mõtlesin, et see tundub isekas. :D Ma olen ju nii meeldiv jutupartner või nii hädine, et tal pole võimalik minu üle kontrolli saada. :D

Mõtlesin ka tööga. Mul läks kõik hästi, kui ma alustasin. Siis kirjutasin seda, mida mina tahan ja mõtlen. Nüüd olen lugenud ja saanud nõustamist, kuidas tuleks teha. Ja tulemus on see, et ma püüan olla midagi, mida ma pole ja ei julge isegi mitte mõelda oma vajadustele, sest ettevõtte soovid on olulisemad. Tuleb öelda, mida ettevõte minust saab, mitte mida mina tahan. Kedagi ei huvita minu hinded, kedagi ei huvita mida mina tahan… Ja sedasi ma rappa jooksingi.

Ma püüan nüüd minna selle sammukese tagasi ja leida üles see, mida mina taha. Juhuks, kui keegi küsib ja kedagi huvitab, siis on mul mida öelda. Praegu oskaksin ma vastata vaid: “Eeeee, öööö, mmmmmh… Ma tahan, et ettevõttel hästi läheks ja tahaksin ettevõttele kasulik olla.” :D

See on uskumatu, kui kinni ma oma mõttemustrites olen. Ma tean, et olen enda vastu karm ja kriitiline. Ma tean, et ma peaksin eesmärke ja ootuseid endale maha keerama ja teistele juurde panema. Omast arust seda teengi, sest paberil minu ees on ainult 5 tegevust, varem oli seal 10. :D Tegelikkuses olen seadnud endale 15 eesmärki, lihtsalt 10 tükki istub märkamatult mu peas ja annab materjali sellele kriitilisele minale. :D

Õnneks on mul aega küll. Ma proovin uuesti. :D

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Nii ja naa

Kirjutan natuke. Äkki saab mõtted liikuma.

Käisin Madsenil külas, ta tegi minust pilte. Soov oli saada üks professionaalne foto, kus ma näen viisakas välja. :D Selline, mida kannataks CV-le panna ja mis tunduks atraktiivne tööandja jaoks.

Kui ma kodus ise proovisin, siis umbes 100-st pildist üks oli enam-vähem. Tegelikult oli vist pool sada, aga minu jaoks ikka palju. Ja see, mis ma välja valisin ei sobinud Madsenile üldse. Mitte, et tema otsustab, vaid ebameeldiv oli kuulda, et “sul on kole soeng”. :(

Ega ma ise ka ju tegelikul rahul polnud. Arvasin, et tema ootused on väheke madalamad minule. :D

Tal on profifotokas ja selline foto-tuba või midagi… Tema tegi 184 fotot minust. Ma jätkuvalt ei suuda head pilti leida. Ma ei ole fotogeeniline. Vaatan neid pilte ja ei suuda uskuda, et ma nii kole või imelik välja näen. :D Kui peeglist vaatan, siis tundun endale teistsugusena. :D

Püüan fotokaameratest eemale hoida. Väldin neid.

***

Mul ei olegi miskit kirjutada. Juuksed on heledaks pleekinud, värv on riiulil juba olemas, tuleks pähe määrida. Tean, et kui ise püüan teha, siis kuulen “et see on valesti ja oleks pidanud ikka nii tegema”. :) Ei oska ajas tagasi minna ja väga ei tahagi.

***

 

Silmasin ahvatlevat tööpakkumist, sellist mis tundub hästi reaalne mulle ja mida ma väga tahaksin. Kohe hästi väga tahaksin. Nagu maiasmokk kommipoes. :D Aga nii palju kui ma seda tööd tahaksin, nii palju tunnen, et ma ei ole piisav. Minu esitlus ei ole piisav.

Jah, ma ei meeldi endale. Mulle ei meeldi, kuidas ma välja näen, mulle ei meeldi, kuidas mu kehahoiak on, mulle ei meeldi, et ma nii madala enesehinnanguga olen, mulle ei meeldi, et ma pole sotsiaalne… Kas ma palkaksin enda, kui kogu mu infoks on ainult mu esitlus. Ei, ma ei palkaks ennast.

Ma olen seda töökohta väärt ja ma palkaksin ennast, kui ma näeksin, milleks ma võimeline olen, aga minu esitlus… Mul on sisu, aga pakend on kole. Ma ei räägi välimusest. Kulmu kaar ja ripsme pikkus ei ole siinkohal olulised, aga keha hoiak ja enesekindlus on olulised, need on need märksõnad.

Vaatasin filmi “I am beautifyl” Amy Schumer peaosas. Jah, mul puudub see peapõrutus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan end 2-3 päevaga totaalselt muuta. :D Mul pole ettekujutustki.

***

Väike muutus on toimunud. Nt. Madseni kommentaar minu pildi kohta oli häiriv, aga see ei viinud mind endast välja. Need 184 koledat pilti minust, on raske vaadata, aga ma pole ühtegi peeglit veel lõhkunud. (Tegelikult polegi ju peegel süüdi.) :D Ma ei tunne ennast nii kaltsuna nagu vanasti, sellistes olukordades.

Varem ma kustutasin oma profiilipildi kohe ära, kui selle suunas negatiivse kommentaari sain. Nüüd seisab see edasi. Aga on plaanis see asendada.

Ma peaksin oma peakesel natuke puhata laskma. Töö-otsimine ja pildid ja kõik muu pahn peast välja ning keskendun millelegi nauditavale. Aitab enda survestamisest, see ei tööta enam.

Tahan, olen laisk; tahan, olen kole; tahan, olen näru. Ise otsustan, kes olen. Alati ei peagi kõige teravam pliiats olema, ega kangelane ega midagi. Narri koht on ka saadaval ja miks mitte vahel haarata see. Igal juhul oleks see julge valik, igaüks seda vabatahtlikult ei valiks. ;)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri