Täna mõtlen ma siin

J on igati kean noormees. Tal on kean kodu, mul on tore temaga koos vestelda. Mul ei ole tema suhtes ühtegi halba sõna.

Ta tundub mulle natuke lämmatav, aga ma mõtlen, et see tuleneb sellest, et tema on minust rohkem huvitatud kui mina temast.

Mul ei ole tema vastu kirge. See tekib mul üldse harva ja täiesti valede inimeste vastu.

Mu ema püüdsi meid kokku panna. Tahab meid saata Norra kruiisile. Aga mõte sellest, et ma pean elama koos inimesega, kelle vastu mul pole tundeid… See ajab mu aju lühisesse. Ma peaksin end sundima teda suudlema ja kõike muud… Ma ei suuda. Isegu suure tahtmisega ei suuda… Sedasi kaoks ju elumõte ära. See ei viiks mitte kuhugi.

***

Vahel mõtlen, kas on võimalik leida see kõik kompot ühes isikus (kirg, sõprus, armastus, tahe koos olla, usaldus, austus, natuke imetlust, meeldivad vestlused, mõistmine…  ja see muu positiivne).

Üldiselt olen lootuse kaotanud. Nüüd mõtlen, mida eelistada… Kas kirge (see kestab paar kuud ja siis edasi tuleks lihtsalt inimest välja kannatada, mõned aastad või… tea kui kaua sedasi suudab…). Või pigem jääda ratsionaalseks ja eelistada sõprust (aga siis puuduks kirg, äkki alkoholi-koosmõjul saab teeselda)…?

Ma olen püüdnud leida lihtsaid lahendusi. Minu õppejõud kritiseeris lihtsaid lahendusi, ta ütles, et kõike ei saa lihtsustada ja see on vale ja halb… Muidugi ta oli seisukohal, et on ka väga rumalaid küsimusi. Aga nende seisukohtadega ma nõus polnud. Ma pooldasin pigem teise õppejõu seisukohti, et pole olemas rumalaid küsimusi on vaid rumalad vastused. See on nagu edasiviiv ja arendavam hoiak kui eelmine. Muidugi selle teise õppejõu loengutest sain ma aru (lihtne ja loll nagu ma olin). Aga selle esimese õppejõu loengud jäid mulle hiinakeeleks. Ta suutis lihtsa asja keeruliseks muuta, mis ei ole just kõige parem oskus. Mulle avaldab muljet, kui keeruline asi suudetakse lihtsaks rääkida, arusaadavana esitleda… Aga las see jääb.

Igatahes… Minu lihtne lahendus on, et kui mul pole hea, siis ma ütlen “ei” ja lähen ära. Lõpetan selle. Neid “ei”-sid ikka koguneb ja mulle ei meeldi ka “ei” öelda, kuid… Lisaks veel see, et mõnikord ma mõtlen, et äkki ma jäängi terve elu “ei”-sid ütlema.

Ma nüüd lõpetan selle filosofeerimise. Tuleks reaalsusesse tagasi minna. Koer vajab jalutamist ja lilled ning taimed vajavad vett. Loomad vajavad tähelepanu ja minu eesmärgid tegemist.

:D Kas luule hakkab juba looma? Ma aervan küll. :)

 

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Tänane muusika

Behind Blue Eyes – Limp Bizkit

https://www.youtube.com/watch?v=tyuWYs8Oaqs&list=RDtyuWYs8Oaqs#t=131

Täna tahtsin seda lugu kuulata.

Lähen ja tegutsen natuke ja siis magama. Väsinud olen.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Ma ei ole sinu marionett

Olen vist juba kuuaega peaaegu iga nädalavahetus autot remontinud (Kia ja/või Ford). Minu taani sõber J-t on min aidanud. Tööraha ta ei küsi, jupid ostan ise ja natuke aitan ka teda. Nii palju kui oskan.

Ma ei näe teiste inimeste pähe, seega ma ei tea, mida tema mõtleb või loodab. Loogiliselt mõeldes, siis võib arvata, et ta on minust huvitatud (mida iganes see sõna ka siis ei tähendaks). Mina vist temast nii palju huvitatud pole.

Mulle meeldib temaga koos autosid parandada ja sinna sekka ka vestelda ja nalja teha. Me vaatame tema juures filme (peamiselt taanikeelseid ja keele õppimise eesmärgil). Aga romatilisi mõtteid mul tema suhtes pole.

Ma natuka kardan ja samas püüan valmis olla selleks, et kui ta väljendab mingil mulle arusaadaval moel, et ta tahab minuga suhet või on armunud minusse või midagi, siis ütlen, et tore oli ja loodan, et ta leiab endale kellegi… Ühesõnaga lõpetan selle toreda suhtluse.

Aga S… Talle olen ma öelnud vaid, et lähen välja ja kõik. Vahel ütlen, et parandan autot koos oma taani sõbraga ja kõik. Ei nime, vanust… mitte midagi. Olen ikkagi täiskasvanud inimene ja mul on õigus mu privaatsusele.

S on juba mõndaaega teinud selliseid kahtlasi vihjeid. “Ma keelan sinul ja su sõbral üks nädalavahetus autosod parandada. Te peate välja minema.” Siis kasutab ta sõna “sinu kutt”. Ja siis küsib: “Kas on tõenäoline, et sul tuleb külaline, kui ma ära olen? Las ta tuleb…”

Alguses ma püüdsin eirata. Vana inimene, kinnisideed. Kui teda sellised mõtted rahuldavad, siis lasku aga käia.

Mulle on kõrvu jäänud, et tervele suguvõsale on ta rääkinud, et mul on üks kutt, et me parandame koos autosid ja ma olen päris hilja tema juurest koju tulunud… Võite ette kujutada, kuidas klatši-vaeguses vaevlevad vanainimesed lüngad täidavad. :D

Täna sai mul mõõt täis. Ma tegelikult ka püüdsin olla hästi rahulik. Tööl pean ka harjutama rahulikuks jäämist. Mõnikord saan ma aru ja mul on õigus, aga minuga käitutakse nagu lolliga ja ideaalis peaksin ma rahulikuks jääma ja laskma neil tõmmelda. Olen märganud, et see on kõige lihtsam ja valutum viis, sellest ebameeldivast olukorrast üle saada (noh.. lollil Minnyl on õigus ja vana kala on teinud vea)…

Täna ma ütlesin S-le vähe käredamalt, et hoidku end minu elust eemale. Tal on kolm poega ja kõigil on kaaslased olemas, las elab nende elu, aga mitte minu oma…

Ah.. jaa… Algusest.

Tulen töölt, natuke väsinud, tööl üks ebameeldiv seik, minu viga… Ja istun laua äärde, hakkan oma lahjat kohvi jooma. Ja siis… S: “Ma tahan sulle ja su mehaanikule kingitust teha, kui ma Inglismaalt tagasi tulen.” Mina: “Noh..” S: “Ma tahan osta teile Norra kruiisi, aga ma ei tea, kuna te vabad olete.” Mina… Esmalt lähen punaseks, siis lähevad ninasõõrmed suureks ja sealt tuleb hauru välja ning siis ütlengi, et ärgu toppigu oma nina minu ellu, tal on pojad, tegelgu nendega.

Siis selgitasin, et tegemist on vaid sõbraga ja suhtlen eesmärgiga, et harjutada taani keelt. Ma võin talle ju need kruiisi piletid anda, aga ma ei tea, kas tal on kedagi, keda sinna kaasa võtta. Mina igaljuhul sinna ei lähe.

S sai natuke haiget ja läks välja suitsetama… Aga kuidas siis selline olukord lahendada? Mina ei tea ega oska.

***

Vahel ma räägin olukordadest tööl. Siis ta omast arust annab nõu, aga tegelikult kirjeldab mingit lääget seebika süseed… Umbes, et mine lehvita juukseid ja naerata jne… Ja isegi tektsi annab ette. “Sa peaksid ütlema nii..” “Ei-ei… veel parem, ütle nii…” Selge see, et ma ei tee nii. Tahaks ropendada siin.

Ma ei ole sinu facking marionett!!!

Kirjutasin pisikeselt, vast ei häiri silma. Aga hakkas kergem.

***

Ju emad ongi sellised. Ma püüan harjuda. Umbes 4 aastat veel, siis peaksin olema valmis, küpse, et edasi liikuda. Kõigest 4 veel. Kaks olen olnud, seega topelt sama palju veel.

***

Kas sai piisavalt kirutud.

Muidu on igati tore ja vahva ema, aga vahel tunnen vajadust talle meelde tuletada, et ma olen iseseisev üksus. Natuke olen vaateväljas, aga siiski elan oma elu ise. Nii hästi või halvasti kui oskan, aga ise.

***

Muud polegi öelda.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Vigsø

Juuli esimesel päeval käisin koos oma taani sõbraga (J) neid vaatamas. Kohanimi on pealkirjaks. Tegemist on Teise Maailmasõja punkritega, mille sakslased ehitasid. Ühes teises kohas on neid ka, aga seal ma pilte ei teinud, sest need ei tekitanud minus Woww-efekti.

Võib-olla lähen veel ja siis teen veel pilte.

Ilm oli ka ilus, seega sain päris isuäratavad pildid. Nagu sinine-laguun või midagi. Tegelikult oli seal päris palju rahvast, aga ma püüdsin pilte teha nii, et võõrad pildile ei jääks.

Võib tunduga üksiku hüljatud paigana, aga see pole nii.

Muidugi saab nende sisse minna (kui uks pole just vee alla jäänud, vajunud). Ohutus vast pole tagatud, omal vastutusel. Praegu tunduvad üsna tugevad olevat, aga keegi ju täpselt ei tea. Tegu petooniga. Eks kui Mustamäe betoonmajad kokku hakkavad kukkuma, siis tuleks neist ka natuke hoiduda. :D

20170701_161926_resized 20170701_161928_resized 20170701_162043_resized 20170701_162044_resized 20170701_162046_resized 20170701_162051_resized 20170701_162452_resized 20170701_162454_resized 20170701_162743_resized

Täna on jälle selline natuke raske ja masendav päev. Polegi nagu põhjust…

Tööl on vaimselt raske olnud ja seega olen ma pärast tööd sügavalt magama jäänud. Aeg kaob sedasi käest. Aga mul on hea meel, et mul töö on (veel).

***

Lugesin aastataguseid postitusi… Täna on kindlam ja parem, kuid päris hea veel pole. :D

Ikka edasi, ikka edasi… (Ütles Karlsson ja kukkus katuselt alla).

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Minu tööpüksid

Ma mainisin oma unenägu ja oma uusi tööpükse. Ülemusel on puhkus, seega tema minu pükse kritiseerinud pole. Aga mu kallis kolleeg… Noh, mõned neist, aga Inge pidas valikuks ära mainida, et püksid on kitsad. Et ma võin vabalt oma vanu pükse kanda.

Meessoost töökaaslased sumisevad mu ümber nagu mesilased. Päris nii hull asi pole, aga ettevõtte 66%-list ülemust näen üsna tihti enda läheduses parkimas. Muidugi teretab ja naeratab laialt.

Teisest osakonnast üks liini-ülem, käib ka meie osakonnas vaguneid lükkamas. Ja kui mul kala on maha kukkunud, siis tõstab ülesse… Milline tähelepanu ja teenindus.

Aga naised. Nad ei saa mu pükstest. Neid nii häirivad mu püksid…

Kõik see kokku… Noh, ma ise ju ei näe, kuidas ma neis pükstes välja näen, sest meil pole suuri peegleid tööl. Tavaliselt kannan ma kaks numbrit suuremaid riideid. Seega ma ei tea, kuidas need õiged riided seljas olema peaksid.

Tunnen küll, et püksid on ümber, aga ma saan nendega istuda ja kükitada… Minu meelest täitsa ok.

Saatsin Heikile ka pildid. (Ta on väga valiv riiete suhtes.) Ta arvas, et ok. Isegi väiksema mõõdu suudatskin jalga ajada. Ta arvas, et suuremat numbrit pole vaja.

***

Ma täna nii vihastusin… Igatahes.. Võtsin oma tööpüksid koju, panin jalga ja tegin pilti, et näha, kas asi tõesti nii hull on nagu tööl tagasisidest tundub…

20170704_164724 20170704_164744 20170704_164855 20170704_164910 20170704_164921 20170704_164934 20170704_164955 20170704_165011 20170704_165013 20170704_165125 20170704_165155

Kodune pluusi on seljas… Aga umbes nii ma välja näen. Minu meelest polnud üldsegi mitte nii hull. Enamasti seisan ma püsti, ei kummarda ega midagi. Seega… Ma ei saa aru, miks selline draama ümber mu pükste.

Homme panen vanad tunked tagasi selga. Töörahu huvides, mul on neist muttidest kõrini.

***

Tegin ka paar raskemat poosi, seksikamat poosi, mida ma tööl ei võta. Proovisin, et kas püksid vastu peavad ja kas õmblused vastu peavad…

Kõik ok…

Keda häirivad pepu-pildid, need pangu nüüd silmad kinni… Ärge vaadake.

20170704_165513 20170704_165522

Ma ei saa aru, mis probleem mu kolleegidel on. Ega ma ise ka just õnnelik oma suure tagumiku pärast ole, aga…

Søren Kierkegaard: “Küll on inimesed ikka rumalad, nad huvituvad pigem mu pükstest kui mu mõtetest.” Täna kuulasin kolleege ja tõdesin, et olen samas olukorras. Minu jaoks oli see hale-naljakas. Ma ei mõista neid. Ma ei saa aru, miks?

Nende käitumine maalina mu peas: Naised istuvad ühe õnnetu neiu ümber ja näitavad talle näpuga. “Näe, kui suur su nina on.” “Näe, kui imelikud su silmad on, üks suurem ja teine väiksem.” “Näe, kui naljakat värvi su juuksed on.” jne… Inimene ei saa ju seda muuta. Mina ei saa oma tagumikku muuta. Võib-olla suuremate pükstega ei torkaks see nii silma, aga… Siiski ei saa ma aru, miks? Miks neid mu püksid häirivad? Need pole ju nende püksid ja see pole nende suur tagumik… Ma ei istu neil ju näos… Ma ei höörita oma tagumikku. Käin mööda seina-ääri ja lähen tööekohale esimesena ja lahkun viimasena, et nad jumalama-eest ei peaks mu tagumikku vaatama…

Oleks siis midagi üli-mega-seksikat. Aga ei ole. Täitsa tavaline suur tagumik. Võib-olla teiste töötunkedes tagumike kõrval on väheke seksikam… Aga… Siis, ei midagi nii ülimalt intrigeerivat… Nii arvan ma.

Meil on üks hästi suur neiu k tööl. Temal on suured tunked, aga need on tal ümber tagumiku tihedalt. Miks nad seda ei kommenteeri? Kas ebavõrdsus?

Mulle isiklikult see ümaram neidis meeldib. Ta on sõbralik ja lahke ja vaikne ja armas. Mis sellest, et natuke suurem kui teised.

***

Sellistelpäevadel ei tahaks taani keelest aru saada. :D

Aga ei… Homsest siputan ringi jälle oma vanades ja kulunud tunkedes (sain need kasutatult)… Siis peaks rahulikum olema. Naised ka rahul. Muidu need nõid-ussid salvavad mu veel surnuks. Nii stress, selle grimmassitava Marioni pärast.

Aga näed.. ikka hoian oma kohta tema vastas, et selle nõia nägu ikka terve päev mu silme ees oleks… Treenin end. Hommikul mõtlesin, et ei lase end temast häirida, aga juba esimese kahe tunni jooksul suutis ta mind närvi ajada. Aga sain ruttu end tagasi rahulikuks.

Kusjuures, nüüd ma tean, miks ma inimestele otsa ei vaata… Ma nimelt ei kannata neid vingus ja grimmassitavaid nägusid. Näost on ju kohe näha, kes uss on… Noh, vahel võib ju ka mööda panna, aga enamasti on see üsna kergesti märgatav.

Ma loodan, et ma suudan oma pettumust ja tundeid ja mõtteid varjata, et mul on see “pokkeri-nägu”. Ma väga loodan…

***

Loodan, et kõik oluline sain kirja. Nüüd koer ja muud tegevused.

Kirjutame mõni päev jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 10 kommentaari

Äge…

Ma olen ikka mõelnud, et nii ei saa, et meil tööl on pandud väga palju naisi ühte ruumi, antud ainult näputäis mehi (2-5) ja siis on meid vürtsitatud stressiga. See ei saa hästi lõppeda.

Noh, eelmine nädal nutsin mina ja vist Ning ka.

Täna vist kaklesid õhtusevahetuse neiud (tšetšeenia ja filipiinide neid). Kui rusikaid polnud, siis sõim oli küll. Aga eks järgmistel päevadel kisutakse teema laiali, siis saan ma ka asjast üle vaate, vast.

Saipilt kuulsin nii palju, et filipiini neid klatsib teisi ja naerab teiste üle nagu Natalia meil. Ja tulemus oli see, et… Tekkis tüli. Meil on seal rahvusvaheline seltskond koos ja need kultuurilised erinevused paistavad silma ja tekitavad ka konflikte. Vatitupsu taanlased olid näost valged. Nad pole varem näinud, kuidas inimesed nii otse teisele kõik välja karjuvad. Taanlased sossutavad seljataga ja konkreetse inimese ees tehakse head nägu.

Ei, tööl saab kino.

***

Saime täna kätte uued püksid, tööpüksid. Enne olid tunked, aga nüüd on püksid. Need on mul nii ümber. Esimesed muljed olid positiivsed. Naised ütlesid, et olen seksikas ja panid laksu tagumikule. :D Jah, mul on suur tagumik. Aga kui ma rohkem söön, siis need enam mulle jalga ei lähe.

Mulle meenus mu unenägu seoses pükstega. Olin kohustatud need suuremate vastu välja vahetama, samas nagu finantsiliselt ei lubatud ka. Ettevõte ei tahtnud mulle uusi anda. Siis pidin kellegagi vahetama, kes oli endale natuke liiga suured püksid tellinud. :D

Mäletan, et unenäos olin ma kurb, sest Lars ei näinud mind mu uhketes pükstes. :D

Näis, mis siis saab. Võib-olla oleksin pidanud suuremad võtma. Mul on M särgid ja need on mitu korda pestud, aga need on ikka natuke laiad. Ma vist olen M ja S vahepeal. Järgmine kord tuleks kindlalt M valida. Noh, ikka varuga. ;)

***

Ega mul peale tööd vist muud olegi.

Auto põletab ikka kaitsmeid läbi. Naljakas… Mul põleb salongi tule kaitse läbi ja siis ei tööta el.aknad, kesklukk ja tagumine udutuli. Ma täna ei julgenud aknaid puutuda, sest mul napib kaitsmeid, pean shoppama minema. :D Aga raadio ei suuda kanaleid meeles hoida. Ma pean seda veel kontrollima, sest hommikul oli see nagu unustanud mu lemmik-kanalid, aga õhtul jõid meeldi, need uued kanalid, mis ma välja valisin.

Ootan põnevusega oma uusi rehve, autole siis. Kas saab see ratta-anomaalia läbi või tuleb mul tõesti hakata vägisi laagrit vahetama. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nii palju on juhtunud

Ma peaksin juba väikest märkmikku kaasas kandma, et oma mõtted ja juhtumised paberile panna (märkmed), et hiljem saaksin kirjutada ja võib-olla ka analüüsida.

Aga jah… Aega ka napid nagu ikka. Täpselt ei tea miks napib, aga umbes tean. :)

Kolmapäeval nutsin tööl. Jah, ma murdusin. Kole piinlik on, aga… Pärast hakkas parem. Kolmapäeval oli ok päev, aga eelmiste kuude pinge ja väsimus (magasin vaid 3-4 tindi)… Kõik see kokku ja… Pinge sellest, et ma olin veendunud, et kõik vihkavad mind ja keegi ei taha minuga koos töötada. Ja siis see Marion, kes teeb neid nägusid (iga mu vea korral või väikse eksimuse korral). Ta tekitas minus tunde, et ma olen puudega, pudu-loll (aga ma ei saa seda ju tõestada ja kuidas ma lähen kontorisse rääkima, et mulle ei meeldi ühe koleegi nägu, tegelikud grimmassid, aga siiski… Kuidagi lapsik tundus.) Ja siis ma kannatasin ja püüdsin teha ikka kiiremini ja paremini ja olla tähelepanelikum ja lõppes see sellega, et igal öösel, kui silmad sulgesin nägin ma kala… Just ja sedasi nädal järjest. Kui kuulsin kedagi rääkimas ja mulle vaid tundus, et räägitakse minust, siis kujutasin ette, et ju nad räägivad kui loll ma olen ja kui aeglaselt töötan jne…

Ja siis nutsin. Ma nutsin, sets koleegid olid minuga nii hoolivad ja abivalmid ja toetavad… Ma ei tea… Ma ei nuta, kui mind halvasti koheldakse, siis olen nagu võitlusrežiimil või kapseldun, aga kui inimesed on sõbralikud, siis mina nutan… Ja nii oligi… :D

Igatahes… Pärast hakkas kergem. Olin nagu uuesti sündinud ja nüüd on stress läinud ja kalad ka minu unenägudest. Ma saan jälle magada. See on lihtsalt suurepärane.

***

Minu taani sõber, kes aitab mul autot parandada. Alguses tundus ta pealetükkiv. Aga näed… andsin talle rohkem aega ja nüüd ma täiega naudin temaga koos olemist. Ei ole kirge, aga koos on tore olla. Eriti meeldib mulle temaga koos autot parandada. Muidugi on meeldiv, et minu auto saab korda (tasuta), aga ma võiksin ka tema autosid parandada.

Kui me töötame, siis ma ei mõtle keelele ei grammatikale ega hääldusele. Aga me täitsa mõistame üks-ühte ja ma õpin nii palju uusi sõnu (mitte roppusi, vaid tööriistu)… Kuigi paljud ununevad samal hetkel. Aga noh…

Ta oli vaimustuses, kui palju ma autodest tean. Ta küsis, kas ma saan aidata teda tema auto parandsamisel. Ma ütlesin jah, küsisin, kas piduritega midagi. Ta ütles jah, ja küsis kuidas ma oskasin seda pakkuda. Siis ma kirjeldasin, kuidas pidureid õhutatakse ja seal on vaja kahte inimest… Selle peale vastas ta, et ma olen lihtsalt suurepärane. Et ta ei peagi mulle seletama hakkama, mida on vaja teha. :D Ma olin silmadest tõstetud (noh, me kirjutasime tegelikult, ei rääkinud)…

Minu auto kesklukk toimib, aknad ka. Aga see ratta-asi pole ikka veel korras. Laager tundub ok ja poolteljeots ka. Pidurikaliibrid olid natu kinni, aga need saime liikuma ja uued on nüüd ka olemas… Aga uued rehvid tulevad ja siis vahetame need koos. Kui rehvide-vahetamine ei aita, siis lihtsalt vahetame selle rattalaagri ja poolteljeotsa ära.

Küsisin temalt, kas tal see press on, ta vaatas mind suurte silmadega. Ja ütles, et kuidas ma küll kõike neid asju tean… Tal on press olemas ja ta oskab seda vahetada ka.

Me teeme nalja, meil klapivad need naljad ka. Ta mõistab mind poolelt sõnalt.

Reedel parendasime minu autot ja leppisime kokku, et laupäeval läheme teeme väikse väljasõidu ja üksiti toome jupi ka ära. Ma siis küsin, et kas tema autoga või minu omaga. Ta ütles, et tema omaga. Ma siis küsin muiates, et kas ta ei julge minu autoga sõita, et ei usalda oma tööd. :D Selle peale naersime. Ta muidugi lisas, et julgeb ikka. Aga mulle sobis paremini, et tema autoga, siis oli tema roolis (ma seda linna ei tunne hästi, kus varuosapood on) ja tema kütus ka.

Õhtul vaatasime koos filmi. Ma valisin “Bad moms”… Seal tehti väga põhjalik seksi-koolitus. Ta mainis ära, et “mina valisin selle filmi; Mis filmi sa küll valisid”… :D Ups.. väga kaua kuival olnud. :D

Tal on ilus kodu ja seal on nii rahulik ja seal on ruumi… Jah… Sealt on raske ära tulla. Ma ei hakka sellest üli organiseeritud graažist rääkimagi. Ta on ise ehitanud võtmete stendi. Ma lihtsalt imetlesin seda oma 15 minutit. Kõik suuruse järgi reas. Igal asjal oma koht. Ei olnud sellist nurka, kuhu kõik asjad kogunevad (nagu tavaliselt garaažides ja muidugi minu toas ka). :D

Tal on ka üks äge auto. Nissan GT… Miskit. Jaapanist, Inglismaa kaudu toodud. Parempoolse-rooliga. “Fast and Furious” filmis olevat samasugune olnud. Ma olen kahte osa näinud. Aga ju ma vaatasin mootoreid ja tibisid rohkem, seega auto nii väga silma ei jäänud. :D

Ma võiksin vist siia ülistama jäädagi. Lihtsalt… Ma olen garaažis üles kasvanud ja kui taas seda lapsepõlvekodu lõhna tunnen, siis … Ma olen müüdud… :D Muidugi ta küsis ka, kas ma šokolaadi tahan. Otseloomulikult… :D

***

See taani tutvumisportaal, mis küsib higehinda, et seda kasutada… Noh, olin seal 2-3 kuud vaikne liige. Nägin, et mul on 9 kirja, 12 kirja, näen, kes on kirjutanud, aga ei näe, mida on kirjutatud ja vastata ei saa. Noh… Ja ise veel kirun, et näed raha oskavad küsida, aga äri ajada ei oska. Ma olen ju nii populaarne seal, kui nad annaksid tasuta võimaluse, siis oleksin ma seal nagu see magnet. (Ostukeskustes on ka need magnetid, tavaliselt suured toidupoed, need tõmbavad inimesed sisse ja siis ikka vaadatakse mujale ka, astutakse teistesse poodidesse ka sisse jne…).

Nii… Eelmine nädal sain postkasti kirja. Sinu tasuta kood on see. Kasuta. Ma ei tea, kui kaua ma saan tasuta kasutada, aga… Näed… Ikka mõistavad äri teha. Ja ma olen ka natuke kaval, ei läinud kohe oma dollaripakiga lööma. Muidugi, ega mul seda väga polegi. Eks ma juba mõtlesin neile natuke maksta, aga ootasin hetke, kuna mul on rohkem aega, et sealt ikka maksimum võtta. Noh, sorteerin välja kõige maitsvamad, nägusamad noormehed ja kirjutan neile ja hoian kava vaba, et nendega kohtuda, et siis parimad välja valida, et järgmisse vooru minna… :D Bikiini-vooru pole ja suudlusest/seksist hoiduksin ka. Aga noh…

***

Mis veel? Ma peaksin juba tegutsema…

Olen mõelnud, et mõned inimesed elavad üürikorteris/-majas. Minu isa ka. Ma mõtlesin, et kas on peresid, kes on terve elu üürikas elanud (kindlasti palju kolinud). Mitu põlvkonda sedasi, et maksavad vaid üüri… Mina tean vaid peresid, kes on sellel vaesuse piiril… Siin on palju mõtteid…

See on ju olukord, kus kulud on, isegi kui tulusid pole. Oma kodus, saad kulusid kokku hoida tarbimise vähendamisega, aga üürikas on suur püsivkulud koguaeg.

Lisaks veel pidev hirm, et varsti peab jälle kolima hakkama. Ei saa asju koguda, hoida. Mälestusesemeid vaatad ka selle pilguga, mis on kõige tähsam, mis on minu meelest väga kurb, sest laste joonistused on ju kõik tähtsad ja sa ei tea kunagi, kuna sinus beebist Picasso kasvab…

Oh… siin on palju mõtteid. Nt kui inimene vanaks saab. Mis siis? Kas on pensionäre, kes elavad üürikas? Kas omast tulust elab ära või pidid nad enne edukad lapsed kasvatama selles vaesuse tingimuses? Kui palju on neid, kes on suunitud üürikast edasi liikuma vaesemasse klassi… Kodutuks jääma?

***

Taani penionärid käivad välismaal reisimas. Neil on tasuta kodukoristus ja muud teenused.

Eesti penionär saab heal juhul tasuta abi, et toit koju toodaks ja kõik. Rohkem pole vaja.

See on öö ja päev, kui vaadata vanainimese elu Taanis ja Eestis.

Need on ka need vaesuse mõtted, mis eelnevad (üürikorteri) teemaga olid…

Jah… mõelda on palju, aga teha ka. Koer vaja pissitada. Ja raamatut on ja kirjutada, minust saab ju maailma-kuulus-kirjanik. :D Ja nipet-näpet veel.

***

Olge siis edasi mõnusad ja kirjutame teine kord jälle. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tänane mõttetera (laenatud)

“It’s better to be hated for what you are, than to be loved for what you are not..” Kurt Cobain

Rohkem polegi nagu öelda.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 6 kommentaari

Üks pealkiri

Nii paljust on kirjutada, st mõtteid on palju, aga kõik on sassis. Panen natukenegi kirja.

Dilemma tööl:

Probleem:

  1. Pean taluma Marioni nägusid. Ta on meil selline, kes pööritab silmi ja ohib ja teeb seda nägu, et ma tunnen end totaalse lollina. (Miks teist inimest sedasi alandada ja mõnitada?)
  2. Natalial pidi süda seisma jääma kui kuulis, et ma töötan temaga samal liinil. Lõpuks haigestus ta ootamatult ja ei ilmunudki tööle. Peale selle peab ta mind lolliks ja püüab mind mõnitada, et mul pole lapsi ega meest ja ei ela üksinda. (Ma ei lase sellest end heidutada.)
  3. Jolanta töötab kõrval masinal koos Tinaga ja kurdab talle terve päeva, et Arnyl on nii raske, sest ta peab minuga koos töötama, et ma töötan ikka nii aeglaselt. Naerab, et kala koguneb lauale, kui minu kord on laua juures olla ja Arny on masinal. (Mis see tema asi on? Ta töötab ku teise masina peal.)

Selliseid vaikivaid alandamisi pean ma taluma. Mul on nii kuradima kõrini. Mulle on antud üks roll, selleks on küla-tola roll ja ma kohe kuidagi ei saa sellest välja.

Kui ma koolis käisin, siis nad püüdsid ka mind kiusata, aga ma eirasin ja see möödus. Aga nüüd täiskasvanutega koos töötades… Aasta-otsa on nad seda teinud ja tundub, et väsima nad ei hakka. Ma arvasin, et lapsed on julmad, aga… Noh, samas kui vaadata, mida taani noored teevad (nt 15-aastane tapab oma ema ära; teismelised sõimavad oma vanemaid, lakuvad end täis ja see on ok siin maal; noored teevad nalja ja viskavad spordisaali põleva pudeli ja põgeniku laps saab suuri põletushaavu; autodel keeratakse rattapoldid lahti ja järjest sõidavad autod selle tõttu teelt välja…). See Taani on üks kummaline maa/riik.

Ma olen alati mõelnud, et kiusamise ohver peab olema järjepidev, eirama ja oma asja ajama ning ühel hetkel see kõik lõppeb. Kiusajatel hakkab igav ja nad leiavad kellegi uue. Nüüd… Aasta olen olnud kannatlik, eiranud, püüdnud ajada oma asja. Kuid… Tulemust ei midagi. Nad ei lõpeta.

Natuke minust ka. Aastaga olen arenenud ikka märgatavalt.

(1) Kui alustasin, siis ei saanud mitte millestki aru. Käisin mööda seinu ja ei julgenud kellelegi otsa vaadata. Nüüd juba natuke saan aru, tervitan inimesi, püüan märgata, mis minu ümber toimub, kui kellelgi abi vaja, siis aitan ja alati ei oota, et abi küsitakse, vaid olen ise tähelepanelik. Ma küsin, küll ainult töö-alaseid asju, aga siiski küsin ja räägin nendega.

(2) Ma küll alustasin pakkimisega. Kuid juba seal ma arenesin. Lõpuks suutsin hoida end samas tempos nagu need aeglasemad pikaajalised töötajad. Kiirematega oli raskusi, sest ma ei suutnud lohakat tööd teha. (See on senimaani probleem.) … Nüüd olen toorakalas. Kui ma sellesse osakonda maandusin, siis olin üliaeglane. Kaaslane oleks pidanud olema masina peal 15 min, aga ta oli sunnitud pärast 10 min alla tulema, sest ma juba uppusin kalasse. Nüüd saab kaaslane olla 15 min masinal ja ma veel päris kalasse ei upu. Kui ta annab mulle ekstra 5 min (nt läheb vetsu), siis saan laua juba põhimõtteliselt kalast tühjaks. Minu hinnangu kohaselt suudan teha 1/3 – 2/3 kiirete töötajate tööst. Oleneb päevast ja kalast. Nt kui olen väsinud (st maganud 3-4 tundi vaid), siis käekesed ei liigu ja mõnikord on luid palju sees ja mul pole head rutiini, kuidas kiiresti nuga haarata ja need eemaldada… Siinkohal räägin ma poole aastasest arengust, sest pool aastat olen ma töötanud pakkimisliinidel ja pool aastat toorkalaosakonnas.

Lisaks sellele on mul endal ka paha tunne, et ma aeglane olen. Ma lähen pausile natuke hiljem ja tulen pausilt natuke varem, et natukenegi midagi teha. Ma jälgin, kuidas teised teevad ja proovin ja püüan ikka paremini ja kiiremini…

Kuid nemad seda ei näe. Nende jaoks olen ma loll ja otsivad vaid minu vigu. Kusjuures vaesekestel on juba natuke keerulisemaks läinud. Nüüd peavad nad pool päeva ootama ja mind pinksalt passima, et leida mingi viga, et siis silmi pööritada või kommenteerida või midagi. Mul on neist täitsa kahju. (Sarkasm)

Mul on lihtsalt neist nii kõrini. Töö mulle väga meeldib, aga need inimesed…

Ma hakkasin paberile kirjutama, mis võimalusi mul on. Nt üks võimalus on otsida teine töö, aga ma arvan, et inimesed on seal samasugused. Ma võiksin ju neile midagi vastu öelda, aga mida ja mis edasi? Minu keel ei paindu nendega pikalt arutlema. Pealegi on nad nii juhmid, et ma ei saagi nendega sügavatel teemadel arutleda.

Ma ei tahaks kellegi kohta nii pahasti öelda, aga mul on tõesti neist siiber ja ma olen väsinud.

Miks ma neid juhmiks pean? Võib-olla õigem oleks öelda empaatiavõimetud… Nad näiteks naeravad kõva häälega puudega inimeste üle. Lihtsalt selle pärast, et inimesel on puue, et ta on väheke teistsugune. Ma vaatan neid ja mõtlen, et kas tõesti täiskasvanu. Aga… Jah, vahel tuleb vanus üksi, arukus ei tule koos sellega.

Kuid… Ma pean õppima elama erinevate inimeste keskel. Seega on päris hea treening töötada koos selliste inimestega.

Ma üldiselt olen hästi kannatlik inimene. Rahulik ka, aga viimasel ajal olen ma tööl küll viimase piiri peal.

Ma korrutan endale, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. See, kui keegi mind rumalaks peab, ei näita minu rulamust, vaid pigem kirjeldab teda ennast. Aga.. miks nende kommentaarid mind ärritavad? Sest vahel ma mõtlen, et neil on õigus. Noh, neid on nii palju ja ma näen ise ka, et mul ei tule see töö päris esimese korraga välja ja teise korraga ka mitte…

Nüüd see dilemma. Mind võeti sinna tööle. Mulle pakuti seda tööd, ma ei küsinud ise, ma ei palunud, ma ei esitanud ultimaatumit nagu Maria ja Natalia (kui ma püsivat lepingut ei saa, siis pean keeltekooli minema ja enam siia tulla ei saa). Ülemused olid seisukohal, et ma saan hakkama, teen head tööd.

Aga töötajad, minu hinnangul u 40%, on veendunud, et ma ei saa hakkama ja vist püüavad mind endast välja ajada, et ma ise lahkuksin. Võib-olla käivad kontoris kitumas ka, noh… umbes, et loll ei saa ise aru, et peaks minema minema, äkki siis ülemused viskavad ta välja. Senimaani pole ükski ülemus kurtmas käinud. Aga iga päev on hirm, et vallandamise paber tuleb. Kuigi loogiliselt võttes veel ei tule midagi, koondamine hakkab siis, kui hooaeg läbi saab ja see on kusagil oktoobrikuus (minu hinnang, arvestan varasemat aastat, sest rohkem pole mul selle valdkonnaga kokkupuuteid olnud).

Varem läksin ma tööle suure rõõmuga ja tööpäevad olid ka nii lühikesed, aga nüüd… Täitsa piinakamber on. Juba esimesel tunnil mõtlen, et kuna ma taas siit minema saan.

Ma ei saa aru, miks nad kõik nii stressis on. Keegi ei nõua meilt kiirust, keegi ei ütle, palju me päevas kala puhastama peame. Mingit preemiat ei saa, kui kiiresti teeme või aeglaselt tehes ei võta ka keegi raha ära… Lihtsalt me peame töötama, töö ajal ja nii lihtne see ongi. Miks siis stressata ja mingit kiirust taga ajada ja mingit võistlusmomenti tekitada?

***

Mis ma teen? Mina püüan jääda jätkuvalt rahulikuks. Treenin ennast. Püüan ikka paremini teha, võtta maksimaalne kogemus, õppida keelt rohkem, et vähamalt taanlastest aru saada, need poolakad mingu põrgusse… Ja, kui ma olen piisavalt tubli, siis lähen minema. Ikka kõrgemale positsioonile ja näitan neile, et mina olen parem, et nad eksisid minus rängalt. Nemad on seal töötanud 4-10 aastat, ikka sama koha peal, räägivad ikka sama kehva taani keelt, aga mina 2-3 aastaga… Seda me veel näeme, eksole… Kindlasti näeme, ei ole võimalik, et ei näe. :D

***

Kodu ja perekond.

Olen siin nagu lapsevanem. Täna kirjutasin valla sotsiaalosakonda (Eestis) ja küsisin, millist abi nad vanadele üksikutele inimestele pakuvad. Võiks ju arvata, et seda teevad vanemad, aga… Mul ei ole vanematega just väga vedanud.

Ma just mõtlesin, et vanemad on mul toredad küll, aga kindlustunnet ja kodu pole nad mulle suutnud pakkuda.

Siia Taani tulin ma, et säästa, elada emaga koos, anda talle ja endale võimalus tuttavaks saada jne… Aga tema mõtleb nüüd Rootsi kolida. Noh, seal on tema unistuste töökoht (palgast ei tea midagi, Rootsi hindadest ei tea midagi) ja selles kandis on ilusad järved (kinnisvara hindadest ei tea midagi, laenusaamise tingimustest ei tea midagi, piirkonna ohtlikkusest ei tea midagi jne)… Ja rootsi keelt ei oska.

Ta mõtleb, et ma võtan tema kodu üle, selle siin Taanis. Üks kord ta küsis, mis plaanid mul tema majaga on. Ma vastasin, et plaane pole. Ma ju olen korduvalt öelnud, et 5 aastat elan siin, säästan ja siis vaatan edasi. Noh, nüüd vist 6 aastat, sest esimene aasta läks päris aia taha. Aga nagu näha. Ta ei kuula, ta on võtnud pähe, et ma tulingi nüüd siia elama, jäädavalt.

Ta teeb pidevalt märkuse, et ma peaksin endale kellegi leidma, et umbes mingi mehe ja siis siin elama hakkama ja perekonda looma. Big no!!!!

Kui tema minema läheb, siis pole see koht enam vastavuses minu eesmärgiga. Siis tuleb maja maha müüa, koer magama panna, kass vist ka, auto maha müüa. Ma üürin väikse toa, töökoha lähedal, võtan rolleri ligi (et koolis käia) ja sedasi max raha säästa. Või kolida Eestisse (vanaema juurde), loota, et ta ikka kaua elab, siis käia sealt Tallinna tööl ja sedasi raha säästa. Ma arvan, et bensiin on odavam kui elamiskulud (eriti pealinna elamiskulud).

***

Siin kohal siis… Tuletan meelde Søren Kierkegaard ja tema mustab mõtted. Ma ei julge oma musti mõtteid teistega jagada. Ma ei taha neid oma mustade mõtetega häirida. Seega… Sügav mõtte paus ja teema vahetus.

***

Rahast ei räägi. Ei ole eriti midagi rääkida, pole seda… :D

Aga suhted… Üks taani noormees ei saa minuga kohtuda nädalavahetusel, aga tema oskab aeglaselt rääkida ja kasutab lihtsaid sõnu (ta on töötanud lastega). Meil on ühiseid teemasid, ta  on rohkem haritud kui teine taani noormees ja see esimene on sügavalt huvitatud ajaloost. Ma küll mitte, aga temaga kannatab arutada küll.

Teine noormees sooviks igapäev minuga suhelda ja hästi tihti kohtuda ja vähemalt iga nädalavahetus mingit tuuri koos teha. Ma mainisin, et tahaks Kopenhaagenisse minna ja tema juba hakkas tegema plaane järgmiseks nädalavahetuseks. (Mis ta arvas, et magame koos kusagil hotellitoas või telgis? Ta räägib ülikiiresti. Samas meil on ka ühiseid teemasid, kuid peamiselt tehnika ja autod (ta on õppinud autoremondimehaanik). Jah, kust selle valdkonna inimestest hoiaksin ma pigem eemale, olen proovinud, ei sobi. Aga noh, keele harjutamiseks käib kah.

Nii.. Nüüd tulevad need kommentaatorid, kes ütlevad, et ma kasutan inimesi ära. Aga see on ju elu. Kui mina enda peale ei mõtle, siis kes veel. Ma ei saa kunagi teada, mida teine inimene mõtleb, seega ma isegi ei proovi aimata seda.

Minu seisukoht on see, et ma ei astu suhtesse enne kui ma inimest ei tunne korralikult. Kui ma kohtun inimesed n-ö tänavalt ja esimest korda, siis ma kohe kindlasti ei näe teda oma elupartnerina (v.a need tobedad armumised, mida ma kahjuks ei kontrolli). Aga üldiselt mitte. Ja minu meelest on ok inimestega suhelda ja vestelda, isegi siis, kui nad on meessoost ja üksikud… Kusagilt tuleb ju alustada ja tutvusringkonda tekitada.

Jah.. tema võib-olla ootab minult rohkem. Võib-olla ta arvab, et mul on tema vastu tunded, sest ma kallistasin teda, aga see tuli automaatselt ja siin Taanis nii tehakse. See on sõbralikkus ja püüan kohaneda…

Ta tahab mul aidata autot parandada jne… Aga ma ei taha tema tasuta teeneid ja ma ei taha tema tasuta reise või väljasõite. Ma ei saa talle pakkuda suhet ja ma ei taha seda ilusa-preili rolli… Ma küll pole rikas ja ei saa endale kaugemaid sõite lubada, aga see-eest olen ma piisavalt iseseisev. Tean, kes ma olen täna ja tean oma positsiooni ja võimalusi ning soovin elada oma võimaluste piires.

Ma ole üsna kindel, et see noormees pettub minus, aga… Ma ei saa sinna midagi parata. Igaüks teeb valesid järeldusi ja igaühel on lootusi, mis purunevad. See on elu. Eks mul natuke paha tunne on, aga vahel ma eksin ka. Võib-olla ta tahab ka vaid sõber olla ja lihtsalt suhelda. Samas võib-olla suur armastus veel kerkib. Ma ju ette ei näe, aga täna pole mul tema vastu küll romantilisi tundeid.

Nicanor ja see teine taani noormees, nad ütlevad, mida ma peaksin tegema. See ajab mind närvi. Ma elan oma elu ise ja ma otsustan ise. Sellistele ei taha oma asjadest rääkida.

Ühesõnaga. Mulle meeldib see esimene taani noormees rohkem. Peaksin otsima aega nädala sees…

***

Kas miskit veel? Kass elab, koeral on ka ok. Minul tuleb nahk käelt maha. Tegelikult on kõik hästi.

Ma olen väga pinges. Eile õhtul käisin koeraga väljas ja lihtsalt sirutasin käed laialt (küljepeale) laiali. Tuult oli ka natuke ja kohutavalt vabastav tunne ole. Enesekindlust tuli ka nagu juurde. Nüüd ma tean, miks need põkid-vennad käed harali käivad või kehast natuke eemale hoiavad. See tekitab tunde, et olen tugev. :D Jah, kõik hallid hiired harjutama nüüd. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Taani päike pole naljaasi

Kohtusin ühe noormehega rannas. Tundus kergelt jahe ilm. Ühtegi pilve polnud, aga päike ei tundunud üldse soe. Igatahes…

20170618_190103 20170618_190047

Mu nahk muutis värvi. Enne ei saanud midagi aru, kui koju saabusin. Siis hakkas käsi huugama ja kole kuum hakkas. Nüüd kipitab. :D

Vähemalt jalgadele ei hakanud peale.

Aga sellest kohtumisest ka natuke.

Mul on taani tutvumisportaalis konto, aga kuna ma pole maksnud, siis kirju lugeda ei saa. Üks noormees otsis mu FB-st ülesse. Mulle tundus natuke kahtlane ja ta tundub olevat väga atodehuviline. Aga noh… Keelt on vaja harjutada ja ma tunnen end nii lootusetuna. Noh, mõtlesin, et mul tuleb kasutada igat võimalust, sest juba poole aasta pärast on mul keele eksam.

Nii ma siis kohtumise kokku leppisin ja end kohale loivasin. Ootus oli väga negatiivne. Umbes, et ta räägib terve aeg autodest või nii. Aga tegelikult oli väga tore ja ta tundus normaalne ka. Meil jätkus vestlust kauaks ja autodest rääkisime õige pisut ning rohkem rääkisin mina. Noh, et mis mu autol viga on.

Ta on õppinud autoremonti ja on igati valmis mind tasuta aitama…

Igatahes… Ma eeldasin, et tuleb mingi kleepiv autopede ja piinarikas vestlus, aga oli hoopis ülitore. Seega ma naudin täiega keeleõpet. St sutlemist temaga. Ta lubas, et temal on minu jaoks palju aega. Seega… Näis, kaua ta minuga vastu peab. :D

Mõte selles: Asjad pole nii hullud nagu ette kujutad. “Enamus halbu asju, mida kardad, tõeks ei saa. Enamus halbu asju, mis juhtuvad, ei ole su muretsevatesse mõtetesse tulnudki.” Laenatud sõnad, aga passivad siia hästi.

Kusjuures see on mul juba teinekord, kus ma lähen kodust välja mõttega, et ega see hästi ei lähe, kuid juba esimestel minutitel tunnen, et mõjub lausa suurepäraselt. :D

Seega jah.. Kui mõni veel kodus passib ja ei taha välja minna ja inimestega suhelda, siis tehke mõnikord see pingutus ja öelge “jah” ning loivake kohale. See aitab, imekombel. Proovige järele, kui ei usu.

Rõõmsat kopitamist kodus! St mina viljelen seda ja S heidab seda mulle ette, aga ise olen väga rahul. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Sügav ohe

Tunnistan üles, et kaks nädalat tiksusin energiajookide peal. Umbes pool liitrit iga päev, proovisin erinevaid.

Jah, natuke hakkas tervisele. Nt olin töölt koju sõites nii unine, et silm vajus rooli taga kinni. Ma pidin ikka kohutavalt pingutama, et ärkvel püsida. Muidugi oli ka pearinglus…

Võib-olla nüüd loobun mõneks ajaks sellest “võlu”-joogist. Noh, mõtlen seda asja.

Igatahes… Täna venitasin end töölt koju ära, ei sõitnud kraavi ega vastassuunas. Püsisin triipude vahel, aga natuke vingerdasin seal nagu ussike. :D Igatahes… Sain koju ära, venitasin end teisele korrusele, kukkusin voodisse ja magasin. Mitu tundi magasin ja nägin väga aktiivset und kalast, uputusest, kolimisest, üürikorteri-omanikuga jamamisest jne… Sinna vahele magasin ka natuke, aga nüüd olen juba uuesti väsinud ja magaksin veel.

***

Mul on juba kutsehaigus ka. Üks käsi valutab, randme kohast. Hommikusi kätekõverdusi on juba ebameeldiv teha, aga täna veel pingutasin ära. Tuleb vist ravima hakata.

***

Sain lõpuks moodultesti 3.4 tehtud. Järgmine nädal saan vast ka tõendi/tunnistuse. Pärast suvepuhkust olen eksami-kursuslane ja hakkan taani keele eksamiks õppima. Närv on juba sees, aga praegu olekski aeg keelt harjutada. Vaikselt tegelen sellega.

See on siis pool õppimise eesmärgist. :D

***

Tuli meelde, et enam ei tee ma kokkuvõtteid postitustest. Jah, nii kauaks või nii lühikeseks ajaks mul seda viitsimist oligi. Vanaks olen jäänud.

***

Mingi kohutav üksildus on peal. Närviline olen ka. Ma arvan, et see on väsimusest. Seega pakin end ruttu magama ja homme püüan olla värske ja teha pausi energiajookidega. Raske saab see olema, aga ma loodan, et saan hakkama.

***

Ega mul midagi tarka öelda polegi.

Jõudu!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Uulitsaplika ((Üks) Rääkimata lugu)

S tõi mu aardekirstu ära. Teiste jaoks on see täis vanapaberit, aga minu jaoks on seal mu aju varukoopia. :D Koolide materjalid ja natuke muid asju ka.

Mu isa on näpanud mu keelte õpperaamatutest kõik CD-d ära. Ai, kuidas ma ei salli, kui asjad ei ole komplektsed, aga ma olen oma vanemate laps ja pean sellega harjuma. Nende jaoks pole terviklikkus oluline. Aga see selleks…

Igatahes… Kunagi alustasin ma raamatu kirjutamist ja sain hakkama vaid kahe leheküljega. Nüüd jäi see mulle näppu ja tahtsin seda jagada, sest seda oli väga huvitav lugeda. Tahaks teada, kuidas edasi läheb, aga ma ei tea. Sest ma ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin. :D Mingi tuhkatriinu lugu oli, aga…

***

Pealkiri on ka postituse pealkiri. Ma polnud veel päris kindel, millist valida, seega see selline naljakas ja kahtlev ja poolik on…

Täna on 29. aprill ja täiesti tavaline päev. Võib-olla päike paistab veidike eredamalt. Alati pärast pikka ja külma talve tundub kevadine päike kuidagi erilisena.

Kindasti mõtlete, miks minusugune vaene, linnalähedasest tänavast pärit tüdruk, kirjutab oma päevaraamatut. Aga minusuguste inimestega kord juba on nii, et kui me endast märki maha ei jäta, siis kaome ajalukku ning keegi ei saaks kunagi teada meie eksistentsist. Seega ma kirjutangi oma elu vihikusse, et kui keegi selle leiab, siis olen suutnud endast märgi maha jätta ning seega teaksid ka teised inimesed minusuguste inimeste olemasolust.

Oma tänavas kutsutakse mind Lilliks, aga tegelik nimi on mul Ursula. Meie tänava tunneb kaugelt ära. Meie tänavas on kõik majad puust ning need kõik lagunevad.

See maja, kus mina elan, oli kunagi sinakas halli värvi. Nüüd on see juba vihmaga läbi vettinud ja kunagisest värvist ei ole midagi enam järel. Mina elan teisel korrusel, katuse aluses toas. Katus laseb vett läbi ja ma pean ämbrit tihti tühjendama, eriti selliste kevadiste vihmade ja sula korral. Võib-olla sellepärast armastangi kevadet ja päikese paistet, sest see annab teada, et suvi ei ole enam kaugel. Külm hakkab taanduma.

Vett saan ma alumistelt küsida. Seal elab üks suur pere, aga kuna pereisa ei saanud oma kohustustega hakkams, milleks oli perekonna toetamine, siis kasvatab pereema üksinda viit last.

Minu vastastoas elas tädi Maali. Väga armas ja lahke vanaproua. Ta aitas ja toetas mind alati. Tema leidis mu tänavalt ja kutsus siia elama. Kuid seda talve ta enam üle ei elanud. Väljas oli väga külm ja ta oli haige ning ei saanud liikuda. Seetõttu ta külmus surnuks. Me küll otsisime talle tekke peale ja püüdsime seda vana ahju kütta, kuid tulutult.

Kuidas ma sellesse olukorda või vaesusesse sattusin? Seda ma ei taha mäletada. Mu vanemad said autoõnnetuses surma, kui ma olin väga väike. Võib-olla kolme-aastane. Ma ei mäleta neid.

Ma elasin oma onu (isa venna) Karli juures. Onu armastas viina juua. Ja kui ta purju jäi, siis peksis ta oma naist ja lapsi. Eks minagi sain mõned jalahoobid ja rihmahoobid. Onul oli kolm lastm kaks poissi ja tüdruk.

Me elasime vaeselt, kuid siis oli vähemalt soe söök ja turvaline, puhas ja soe koht, kus magada. Süüa sain ma seda, mis teistel üle jäi. Liha sain väga harva. Peamiselt kartulit ja makarone.

Sain ka koolis käia. Mulle väga meeldis koolis. Õppida meeldis ja lugeda. Aitasin ka oma onu lapsi. Teinekord tegin kommide eest nende koduseid töid.

Kuid 15-aastaselt viskas onu mu välja. Õigemini toodi mind autoga võõrasse linna ja jäeti maha nagu koer. Ma ei tahtnud tagasi minna. Lootsin, et saan ka ise hakkama. Mõtlesin, et nii palju eneseväärikust mul on, et ma neid jõhkardeid küll paluma ei lähe.

Esimene öö ma ei maganud. Vaatasin ringi. Olin nagu turist, ei, pigem nagu rändur. Kõht oli tühi, aga kannatasin selle ära.

Minu jaoks oli see nagu reis, nagu välismaa. Ma polnud ju rohkem näinud kui vaid oma onu kodu, kooli ja seda teed, mis nende vahele jäi….

***

Lubage ma nüüd kiidan ennast. Kas ei ole mitte hästi kirjutatud. Loen ja imestan, et kas tõesti mina kirjutasin. Kuidagi nagu tõetruu ja ülidramaatiline, aga samas usutav.

Minu sulest hakkab best-selereid tulema. ;)

Ruttu koeraga välja ja magama ning homme tööle ning kooli… Mul on lahe elu ja mitte ühtegi sõpra. :D Kõik on hästi. Muretseda pole vaja…

Rubriigid: Minny kirjutised | Kommenteeri

Hetegevusest võib jääda sõltuvusse

Just-just. See on sõltuvust tekitav ja soovitan heaga eemale hoida. ;)

Nimelt, minu kogemus on see, et… Alustasin sellega, et meil siin üks mees. Sama küla elanik (väike linnake). Vist müüb narkootikume, on S-i hipisõbranna sõber. Elab abirahadest, tööl pole vist kunagi käinud, kergelt asotsiaalne. Väga kõhna, karvane ja natuke hirmuäratav.

Üks õhtupoolik, sõidan koeraga metsast koju. Ei autoga sõidan, aga koer on ka peal ja vihma sadas ning tema seisis tee ärrest ja ääletas. Egas midagi, tuttav nägu, muidugi võtsin peale. S ei võta teda kunagi peale. Ta oli väga tänulik ja mul oli ka hea tunne, et sain kedagi hädas aidata. Kuigi ei osanud temaga eriti millestki rääkida ja ta räägib ka väga halvasti, ega ma temast väga aru ei saa.

Täna sõitsin, siis üks vastutulev auto vilgutas. Vaatasin oma tuled üle, nagu põlevad, võtsin hoo maha, kuigi ega see suur polnudki ja teise väiksesse linna sisse sõites oli kiirisekontroll ees. Noh, ma siis hakkasin vastutulevatele autodele vilgutama. Esimene tuli hea hooga, võttis hoo maha. Arvan, et pääses trahvist. Kujutan ette, et ta oli mulle väga tänulik. Täna tuli päris palju autosid vastu, seega sain paljusid natuke aidata.

Nii mõnusa tunde tekitas see. Just see suur tänulikkus, mida ei oska mõõta. Hakkasin juba mõtlema vabatahtliku töö peale ja natuke nagu mõistsin, miks mõned inimesed kõik ära annavad, et teisi aidata.

Jah, see on sõltuvus. Sültuvus sellest heast tundest, mida tekitab aitamine ja teiste tänulikkus. Head tunnet tekitavad ka narkootikumid ja jäädakse ka sõltuvusse… Seega, heategevus on sõltuvust tekitav ja mina arvan, et nende toetust paluvate reklaamise juures võiks ka vastav hoiatav silt olla… Või mitte?

Lihtsalt lasin mõttel voolata. Ei ole valmis tekst.

***

Tööl polnudki nii jube. See nõme Natalia jäi ootamatult haigeks, ei ilmunudki tööle, aga homme on ta Larsi liinil, homme on ta terve nagu purikas. Küll see haigus oskab ikka õiget hetke valida. :D

AnnMargret oli vist täna Larsi liinil. Minuga samal liinil polnud. Seega oli see ka ok.

Muidu läks mul üsna hästi. Püsisin tempos, küll ei olnud kiiremate hulgas, aga jalgu kellelegi ei jäänud. Päeva lõpu poole tegin suure vea ja sain Anida käest tänitada. On ikka mutt. Ei, noh, muidi igati tore ja abivalmis ja töötab kiiresti, aga selline stressihunnik, et anna ikka olla. Karjub ja sõimab ja tänitab, selle asemel, et teha oma tööd või aidata mul viga parandada. Õnneks ma olin nii šokis, et aju hakkas ise lahendust otsima. Võtsin noa välja ja hakkasin kaste avama ja tegutsema ning asi sai korda. Edasi olin eriti tähelepanelik ja aeglane ka. Aga noh… Mis teha, tegijal ikka juhtub.

Pärast mõtlesin, et ju ma vallandatud saan. Aga homme töötan ikka veel. Kuigi sain tagasi oma toorkala osakonda. Juhhuuu…

***

Kui ma õigesti aru sain ja kuulsin, siis Lars käis Elisabethiga rääkimas… “Kuidas see Minny ka töötab, et kui ta hakkama ei saa, siis ma võin ta enda liinile võtta ja kellegi teise asemele anda…” On ikka siga. Aga õnneks ma polnud veel viga teinud ja olin tubli ja Elisabeth ei saatnud mind ära. See oli töövõit. Pärast sain muidugi töökaotuse ka ja Elisabeth vist kahetses, et mind ära ei vahetanud… (Punastan siin.)

Aga ma ei saa ajas tagasi minna. Mis seal ikka… Ärgu toppigu mind siis nendele liinidele, las ma olla seal toorkalas koos Peteriga. :D

Aga kõik on ok… Ootan S-i koju, siis saan lõpuks süüa ja magada. :D

Aga järgmise korrani siis.

Homme pean ärkama kell 3. Seega kohe magama ja kõik. Homme alustan varem.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Oh, mis ma nüüd…

Teinekord läheb päris hästi. Meil siin hommikuti paistis päike ja poole päeva pealt hakkas kõvasti sadama. Seega ma nädala sees, pärast tööd muru niita poleks saanud. Murule meeldib ilm väga, töökaaslane ütles, et kui sedasi jätkub, siis tuleb ülepäeviti muru niita. (Oh, õudust).

Igatahes, eile niitsin muru ja õigesti tegin, sest täna sajab vihma ja ongi sobivam ilm tuba koristada. Põrand on koerakarvu täis. Loomad vajavad ka hooldamist ja mul on vaja natuke kirjutada oma eesmärgi raamatut.

Ma tahtsingi öelda, et väga tubli olin, et eile muru niitsin ja roosid ära lõikasin (vanad oksad). Roosidega natuke hiljaks jäin. Eelmine nädalavahetus polnu mahti. Aga vast saab ikka asja. S saab natuke kurjaks, kui koju jõuab, sest ma vist lõikasin natuke liiga palju. Agama loodan, et roosile on hea, kui vahel saab karmimat kätt ka tunda, äkki pingutab siis rohkem õitsemisega. :D

Poes käisin ka eile. Mulle see poes käimine ei meeldi, seega püüan käia nii vähe kui võimalik. Ostsin nädala kraami ära. Mina saan hakkama, aga S hakkab küll nurisema, et külmik nii tühi on. Noh, siis läheb ta ise poodi ja toob, mis meelele hea on. :D

Nüüd vist olekski aeg päevaga alustada. MP3 on ka end täis laadinud, mul on ainult USB-juhe talle ja seega ma istun arvutis kuniks see asjapulk end laeb, aga nüüd on ok.

Kõik on tegelikult hästi. Olgugi, et Natalia eriti nõme reedel oli ja esmaspäeval pean temaga koos töötama ja see agentuuritöötaja AnnMargrete on vist ka seal… Aga vähemalt saan kino esimesest pingist, sest minu ümber on nii konfliktsed inimesed. Susanne võiks ka olla, siis oleks ikka täis maja, aga… Ise võtan pihuga neid “Õnne/Rõõmu tablette” ja töötan ning naudin vaatemängu. :D

Ma juba preagu mediteerin natuke, noh, homse jaoks. Aga kui homse üle elan, siis tuleb ülehomne ja see vast on parem kui homne. Ma vähemalt loodna. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Halvad ajad on head ajad

Just-just… Ei kammi segast, nii ongi. Kohe selgitan. :)

1. Halval ajal näed, kes sinuga jäävad, kes on sinu tagalas, kellega saab koos sõtta minna, keda saab usaldada jne.

2. Halbadel aegadel näed oma võimeid, saad teada, milleks oled võimeline ja tavaliselt katastroofilises olukorras vallandub ebaloomulik jõud.

3. Tänu habadele aegadele oskad näha ja hinnata häid aegu.

4. Halbadel aegadel õpid alati midagi uut ja toimuvad muutused. See on ju hea.

Keegi teine võib seda loetelu edasi teha, mul napib natuke positiivsust täna.

Nagu ikka. Kui olen väsinud (S on jätkuvalt Eestis ja mina olen üksi kodus: koer, kass, taimed, lilled, kool ja töö…), siis tuju langeb ja kui tuju langeb, siis kõik ärritab ja häirib.

Tööl oli nõme ja esmaspäeval vist tuleb eriti nõme.

Saan hakkama. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Alustan uut rubriiki: Minny proovikivid

Eks ma olen ju ennast varemgi proovile pannud, nt jooksmised, kolimised, isegi siia Taani kolimine on enda proovile panek ja enda testimine (no, kuidas ma kohanen teise kultuuri ja keelega jne…).

Ma ei teagi, miks ma pole varem seda rubriiki teinud, see on ju vat, et kõige tähtsam. :D

Nüüd siis teen ära.

S reisis Eestisse, sai ilusti kohale. Ta on mul tublike. :D

Mina olen üksi kodus ja mattun kohustusete alla: koer, kass, aed, lilled, taimed, muru (see neetud muru kasvab mühinal)… :D

Pidime kolmapäeval koos S-ga prügimäele minema, meil oli käru pahna täis. Ma veel kiirustasin töölt koju ja puha, aga tema oli väsinud ja jäi ära. Nüüd ta sõitis ära, aga mul kärus juba kaks nädalat vanad heinad, mis haisesid…

Ma otsustasin end proovile panna ja üksi prügimäel ära käia. Siin tuleb prügimäel prügi sorteerida, aga see-eest anname tasuta ära. Alustasin sellest, et panin autole käru taha. Esimest korda. Õnneks ma natuke püsisin kauem ja käru vajus õigesse asendisse. Ma olin valmis juba autorooli minema, aga mõtlesin, et kontroliks ikka üle, kas on õige ning kui ma seal mudisin, siis käis plõks ja üks väike stopper tuli välja, stoppamise asendisse. Siis sain selgeks, et nüüd on käri korralikult küljes. :D See oli napikas.

Pidin WC-poti üksi kärule tõstma. Polnudki nii mega raske nagu ma arvasin, aga ikkagi raske oli. Ja nagu ikka, jäid mul mõned sentimeetrid pikkusest puudu, sel korral lausa 10 cm. Rasket asja oma makaroni-jõuga üle rinna väga ei tõsta, aga seda ma pidin tegema. Siis ma tõusingi kikivarvukile ja läksi vibusse ja püüdsin ühe otsagi treilerile saada, siis lükaksin ülejäänu ka… Sain hakkama.

20170601_185940 20170603_102605 20170603_113041

Ma olen enda üle ikka nii uhke… :D

Isegi käruga sõitmisega sain hakkama. Võtsin suuremad poognad ja vajutasin kõvemini gaasi, sest 1,1 L mootor ei jaksa ju seda väga tõmmata, eriti veel mäest ülesse.

Alustasin asjadest, mida ma kindlalt teadsin, kuhu need lähevad. Vanad ajalehed ja raud ja nipet-näpet veel. Siis tuli see wc-pott. Olin juba väikse tühimiku treilerile teinud. Mõtlesin, et kui see wc-pott sinna treileri põhja kukub, siis ma seda küll kätte ei saa. Siis tuleb mul treilerisse ronida ja koos potiga sealt välja hüpata. :D Kino-missugune.

Vaatasin, et teisel pool treilerit on asjad, sealt saaksin ma küll poti enda kätte libistada. Aga siis oleksin ma maksimum kaugel sellest konteinerist, ma peaksin koos potiga ümber treileri minema. Aga olin juba valmis seda tegema. (Kusjuures ma ei jõudnudki mõelda, kuidas ma poti konteinerisse saan, see oli oma 20-30 cm üle minu pea ja treppi ma seal ei näinud. (Nuhtlus on olla nii lühike.) :D

Ühesõnaga, mina seal arutlesin, kuidas ma poti kätte saan ja siis tuli äkitselt mega-ilus-noormees ja küsis, kas on abi vaja. Ma vastasin, et natuke oleks jah… Keel läks ka sõlme, ütlesin, et see on suur, aga mõtlesin, et pott on natuke raske… Ta võttis ühest otsast ma aitasin ja siis sain aru, et mind pole küll sinna poti otsa/külge vaja ja lasin lahti. Noormees võttis poti nagu korvpalli ja viskas konteinerisse. Ma seisin suu ammuli käru kõrval ja mõtlesin, kas see oli üni või ilmsi.

Ma olin tema jõust nii vaimustuses ja ilust ka muidugi… Kui ma sellest imetlemise faasist välja sain, siis jätkasin oam tegemisi. Ma jõudsin oma autoga kips-plaadide juurde. Sain hakkama, siis tuli tema, sõitsin edasi, et tema autole kohta teha. Ja kohtusime veel bioloogilise ja aia-jäätmete juures ka. Seal ma püüdsin talle oma jõudu näidata ja tõstsin murukotte treilerist välja. Jaki võtsin ka seljast, sest palav hakkas ja tatsin natukenegi atraktiivsem välja näha (musklit näidata)…

Mul läks kiireks prühilasse minekuga. Kell 10 avati, aga ma olin veel koeraga väljas. Eelmine nädalavahetus oli seal järjekord, seega tahtsin esimene olla. Seega kiirustasin… Seega polnud mul meiki peal, riided olid kodused, mugavad ja kantud ja veninud, mustad. Juustes oli veel palsam, need olid kuidagi suvaliselt kokku pandud, kuklale. Seega olin ma täitsa kodune… Mitte üldse atraktiivne.

Sellegipoolest oli see ikka ülimalt positiivne, et ta sedasi mind aitas. Mul oli just kogemus, et küsisin abi ja ei saanud. Siis mõtlesingi, et enam ei küsi, et Eestis sain ma ju kõike ise teha, saan nüüd ka… Aga näed, kõrgem jõud ise saatis mulle kompu appi.

Enne seda ma olin juba alla andmas, mõtlesin Taanist minema kolimise peale ja muud sellist, aga nüüd… Siin on ikka tore elada.

Pärast jäi mul kärusse asjad, mida ma ei teadnud, kuhu panna. Muidugi unustasin ära, et mul käru taga, parkisin end ilusti ära ja pärast sain alles aru, et nüüd pean ma ju tagurdama ja koos käruga. (Õnneks lapsena sai kõvasti vendade mudel-autodega ja nende haagistega harjutatud tagurpidi parkimist)… Ühesõnaga, sain hakkama. Ei tagurdanud otse, tagurdasin nii, et käru läks teisele poole. Noh oli suunaga vasakule ja tagurdasin selle suunaga paremale ja arvan, et sain väga hästi hakkama.

Igatahes… Sõistin, siis selle mehe juurde, kes seal ringi käis ja kelle käest kõik küsisid. Alguses vaatasin, et ta on kuri ja kõik küsivad… aga kui tema jõudsin, siis kuulas ta muusikat ja laulis kaasa… Ma tervitasin ja ütlesin kohe ausalt, et mul on kaks probleemi. Esiteks ma pole taanlane, seega rahu ja kannatlikkus minuga. Teiseks on mul mõned asjad, mida ma ei tea, kuhu need lähevad. Ja siis jalutasime mu treileri juurde. Ta ütles kiiresti, kuhu, mis käib ja paar kotti võttis ka ise näppu. Seega sain väga kiiretsi käru tühjaks ja minema.

Igatahes… kogu see seiklus võttis tund, aga ma arvan, et esimese korra kohta läks ikka väha hästi. Ma valmistusin, et saan sõimata ja siis sõidan poole kärutäiega ja nuttes tagasi. Kuid sain käru tühjaks ja lisaks veel kõrvinu naeratuse ka.

***

Pärast niitsin veel muru. Eelmise muruniitmise pilte ma vist ülesse ei pannud. Noh, sellel korral siis panen (aga need on eilse muruniitmise pildid).

20170603_114920 20170603_114926 20170603_151758_resized 20170603_151800_resized 20170603_151805_resized

Peenarde ja puude ümbert lõikasin kääridega muru ära, aga ma neid pilte ei hakka siia panema. Võtab liialt aega ja tulemust peab luubiga taga ajama. Mul on veel palju teha. S-l on palju lilli aias. Võtan samm-haaval.

Mainin ära, et läksin vist natuke liiale eile. Täna selg valutab ja jalad ka. Aga ma püüan siiski tegus olla.

Mul on veel kooli asju teha ja see moodultest, see neetud suuline osa, mida ma kardan meeletult.

Aga ei-ei… Ma saan hakkama. Küll sealt kõrgemalt mulle uus kompu saadetakse, kui asi ikka väga üle pea kasvab. :D Ma pean lihtsalt ise natuke tublim olema ja pingutama, küll kõik muu ise tuleb. :D

Olegem ikka positiivsed ja otsigem seda poni sõnnikust. :)

Tegelt pole nii hullu midagi. Kõik on hästi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nagu jookseks peaga vastu seina, ma ütlen

Taas olen jõudnud oma elus punkti, kus nagu miski ei edene. Võtan väikseid riske, aga ei… Viskan aga oma õngekonkus vette, aga kuidagi ei näkka. Kalad näitavad mulle keskmist sõrme (kuidas see on võimalik, ma ei tea, aga siiski)… :D

Aga alla ma ei anna. Otsin edasi. Küll ma oma lainekese taas leian ja siis liuglen edasi. :)

***

Täna ei läinud jälle kooli. Eelmine kuu ka üks päev ei läinud. Jube tihti teen juba poppi, aga viimasel ajal popitavad ka meie õpetajad, seega, miks minagi peaksin seal käima, eksole…

Täna hakkas S Eestisse sõitma. Tal juhtus, nagu ikka… Selgus, et tema autol on rattalaager läbi. Teisel autol, sellel, millel me seda üldsegi mitte ie kahtlustanud, aga remondimehed said varuosa ja tegid ära. Aga S plaanis pärastlõunal rahulikult pakkida, kuid see rahulik pakkimine lükkus minu töölt koju jõudmisele ja siis me jooksime üks-ühe võidu ja pakkisime tema autot. :D

Aga pakitud sai… Kusjuures, ta ostis ka vanaemale selle elektrilise neljarattalise liikuri ära. Kõik ütlesid, “ei”, aga tema… Ma ei öelnud mitte ühtegi sõna. Tegin näo, et nii see pidigi minema. Nagu kõik oleks täitsa ok ja ma oleksin seda teadnud. :D

Muidu on hea mõte, aga ma ju muretsen raha pärast. Aga siis tuleb mul lihtsalt veel rohkem töötada.

***

Täna võtsin oma joonistused kaasa ja nukud ka ning üks töökaaslane ostis mõned nukud ära. Ohhh… See oli küll väga ootamatu. See polnud ju minu eesmärk. Ta küsis neid pilte, mida ma olen joonistanud. Ma arvasin, et ta on kunstist huvitatud ja siis võtsin nukukesed ka kaasa, sest noh, need on ju ka kunst… Aga tema näitas pilte ühele vikaarile, kes ka joonistab… :D Ja nukkudest sattus nii vaimustusse ja hakkas ostma.

Müümine polnud ju minu eesmärk. Ma ei oska eesti keeleski sellises olukorras rääkida ega käituda, taani keeles oli veelgi hullem. Noh, elasin üle…

***

Saan ikka veel hakkama. Kuigi päris raske on. Jah, selline tunne, et liigun vastassuunas nüüd. Oh, ei teagi kohe.

Aga ikkagi, see poni peab siin kusagil olema. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Uus lemmik

https://www.youtube.com/watch?v=QpbQ4I3Eidg

Muidu ikka vana viisi.

Tegin uuesti endale konto Taani tutvumisportaali, aga iga kliki eest tuleb maksta. Nt et mulle tulnud kirja lugeda, pean ma maksma. Ei, ma ei tunne end veel nii rikka ja/või nii meeleheitlikuna, seega ei maksa. Vaatan seda märgikest, et mulle on kiri tulnud ja toksan, et lugeda, siis küsitakse raha, siis panen “ei” ja alustan uuesti. :D Ma ei anna ju nii kergesti alla.

***

Jah… Moodultesti tegemine on poolesvinnas. Eile oli kirjutamise osa. Esimese ülesandega sain ilusti hakkama, sooritatud. Teine pole veel kontrollitud. Usun, et on ok.

Ja nüüd see kõige hullem osa: suuline. Pean ette valmistama kolm teemat. Vähemalt on mul teemad välja mõeldud, aga tekst pole ja harjutatud ka pole ning selle asemel istun siin ja homme on juba test. Oh, mind küll.

Kuidagi väga palju asju on kokku kuhjunud, aga hea on see, et kuupäevad kukuvad ja sedasi lähevad need hapuks ja kaovad ära. :D

Moodultesti peaks saama uuesti teha, seega üli-väga ei põe.

***

Elan veel. Saan hakkama. :)

Rubriigid: Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Kas Te seda lugu mäletate?

Nostalgitsen jälle. Rasked ajad on. Emotsioon on nulli lähedane ja natuke miinuses. Ise olen süüdi. Ei osanud arvata, et asi nii käest võib minna. Aga küll paremaks läheb.

Igatahes..

https://www.youtube.com/watch?v=zaL9VrQOP0E

Ma arvan, et see oli see lugu… Noh.. istusin arvuti taga ja mõtlesin, et tahaks kuulata lugusi, mida ma teismelisena kuulasin, noh, et meenutada, et ka mina olin kunagi noor. :D

Siis meenus Aaron Carter ja et tal oli üks väga pop lugu. Mäletan randa (see oli vist videos), mäletan, et refrään oli tobedalt lihtne, aga ei meenunud sõnad, laul ega isegi mitte rütm, muusika. Täitsa huvitav oli. Hakkasin kuulama ja vaikselt hakkas meenuma… Aga noorusaeg ei meenunud veel.

Lugesin paar lehekülge sellest mäletamise raamatust. Algus ei tõota küll midagi head, aga loodan, et läheb paremaks. Mul on mäluga probleeme, aga tobe on see, et asjad, mida ei taha mäletada ja mille parema meelega unustaks, need seisavad mälus kivi-kindlalt. :D

Loodan, et raamat aitab mind, igas mõttes.

Aga muud nagu polnudki. Magama tuleks minna ja homme uus päev ja pärast seda on tööpäev. Ei taha minna. Ärge saage valesti aru. Töö meeldib mulle väga, aga see säägisaalis istumine ei meeldi. Samas pole ka nagu kuhugi mujale minna.

Ma ei mahutu sinna. Nii väga tahaks omale väikest kappi, et pauside ajal end sinna peita. Istuks seal pimedas üksi… Ei häiriks kedagi.

***

Saan hakkama.

Homme jooksmise päev ja Nicanoriga välja… Lootust on et läheb paremaks. Peab minema, kaua see tuju langeb, ühel hetkel peaks ju põhi vastu tulema. :D Eks ole…

Rubriigid: Blogi prügikast, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Liigne agarus on ogarus.

Mina olin täna täiesti ogar. Ma ütlen, et nii loll on ka loll olla.

Jah, mingi hull ahastus on peal. Tahaks nutta, aga vägisi hoian pisaraid kinni. Põhjust nagu polegi, lihtsalt.

Tunnen end nii-nii rumalana. Õpin keelt, aga ikka aru ei saa ja minust ei saada aru ning seega ei tahagi kellegagi rääkida. Mis mõttega raisata aega?!

Üks nõme kinnis-idee on ka, kuidagi ei saa sellest lahti. Aina süveneb ja seega pettun (endas, peamiselt). Tunnen end nii tühisena. :( Jah.. Pööö… Tundke mulle nüüd kõik kaasa.

Tööl on palju kirjutamata reegleid. Kõik teavad, aga mina ei tea… Tegelikult ei saa see ju nii olla… Ma arvan, et seal on veel inimesi, kes ei tea, aga mina üksi teen sellest suure asja, tegelikult on tühine.

Igatahes… Täna olin tööl, kuigi oli vaba päev. Noh, ainult valitutele, oli töö-VIP. :D Ja viimasel tööpäeval polnud töö-plaani väljas. Tegin pilti ja saatsin kolleegidele, kes polnud täna tööl ja keda ma tunne. Selgus, et üks on puhkusel üldse järgmine nädal, teisele oli ülemus juba helistanud ja kolmas sügas kukalt ja küsis, et miks ma selle saatsin, kas arvan, et on hea plaan… Küll olen mina ikka loll. Muidugi vabandasin, hammustasin huulde, karjusin enda peale ja lubasin, et enam kunagi nii ei tee. Olen passiivne edasi, siis on rumalaid olukordi vähem.

Tahaks ropendada praegu. Googeldage “ropud sõnad” ja täitke see lõik nendega. Tänan!

Kas mul on stress? Jah, ma arvan küll.

Aga, et keegi muretsema ei hakkaks, siis sikutand end kodust välja. Kirjutasin Nicanorile ja leppisime kokku, et pühapäeval kohtume. (Kuigi ma lubasin, et mais läheme teatrisse, aga mai on läbi ja ei läinud me kuhugi. Need üritused ei sobi mulle. See pole esimene kord, kui ma midagi sellist luban ja siis jääb tegemata.)

Ütlen ausalt, et raske on end välja saada. Tahaks end liiva alla matta ja üldsegi mitte inimestega suhelda. Ausalt. Ma tunne, et kõik on vale. ma ei sobitu kuhugi, olen rumal ja keegi ei saa minust aru ega mõista mind. Ega ma isegi end ju mõista.

Lähen nüüd aeda töötama. Äkki saan natuke abiks olla, muud kasu minust ju eriti pole.

Täna sõitsin töölt koju ja siis nii soovisin poksikotti ja spordisaali. Vaevalt ma oleksin nõus nende eest midagi maksma ja vaevalt ma neid kasutaksingi. Lihtsalt korraks oli suur soov.

Aga… Homme saan jälle jooksma minna. Eile käisin jooksmas. Vast aitab pea tühjaks teha.

***

Muide… moodultest 3.4 ühe osa tegin ära (need on sooritatud, ei kukkunud läbi), kuulamise ja lugemise osa. Nüüd on vaja veel teha suulise ja kirjutamise osa. Kõige rohkem põen suulise osa pärast. Aga…

Püüan eleida oma sisemise rahu. (Kõlab natuke roosa-mannaliselt… Aga… Kunagi vaatasin Kung-fu pandat ja seal pidi Bo/Po leidama oma sisemise rahu. Sealt mulle see ütelus meelde jäigi.) Aga asi on ju jumala/täiega õige.

Teinekord on nii, et kõigest on üks-kõik, selles mõttes, at kellegi virisemine või kaagutamine ei häri mind üldse. Suudan isegi stressirohkes olukorras rahulikuks jääda. Nt kui kolleeg mu peale täiega karjub või kolleegi on minu ümber vihast plahvatamas. Need on head päevad, aga ma ise ei oska seda “sisemist rahus” endas äratada.

Kuid… hea uudis on see, et mul on ju terve elu veel ees, et seda õppida. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Mina saan alati hakkama. Pole hullu. Üks sammuke korraga ja murran läbi muda edasi, sellise mega imelikuna nagu ma olen.

Pildiotsingu unsuitable tulemus

Ma ei leidnud paremat pilti. Aga midagi sellist.

Mina olen see suur kohmakas mutrivõti, mis ei mahu kuidagi nende väikste mutrikeste vahele ja otseloomulikult ei klapi meie koostöö ka. :D

Pildiotsingu bad hide tulemus

Pildiotsingu bad hide tulemus

Pildiotsingu bad hide tulemus

Jah… Ei leia seda õiget pilti, aga midagi sellist.

Olen selline, kes ei sobitu kuhugi. Ei mahu raamidesse. Aga ok… Küll ma omale ka koha leian. Lihtsalt tuleb veel otsida seda head kohta. :D

Rubriigid: Blogi prügikast | Kommenteeri

Uus lemmik

https://www.youtube.com/watch?v=1Al-nuR1iAU

See annab natuke seda power‘it. Kui seda kuulan, siis tekib tohutu soov laulda koos gospelkooriga.

Edasi läks mõte sellele, et usklikud pole kunagi üksi. Neil on jumal ja peale selle on nad endil olemas. Noh, neid on palju ja nad on ühe eesmärgi nimel väljas. Usklikud on võimas relv.

Kunagi kirjutasin, et nt Lady Gagal on suur võim. Tal on palju fänne ja kui ta soovib mingit väikest riiki vallutada või terrorit teha, siis piisab vaid piiksuda seal twitteris ja tema jüngrid (loe: fännid) lähevad ja teevad ära. Mitte nad kõik, aga mingi osa neist on pimesi järgijad, jooksikud ja isegi väike protsent sellest suurest massist on suur jõud.

Ja kui mõelda veel, kui suurt võimu omab Paast või mõni muu kirikutegelane. Kusjuures usklike ju väga ei kontrollita, ma mõtlen kristlasi (islam on tiba teine teema, halb turundus on seal olnud)… Üks mõte käis peast läbi, et kui palju narkootikume saaks liikuda kristluse nime all, nt koos paavstiga… Kas seda tegelikult ka kasutatakse või see on reaalselt ka nii tõetruu ja puhas nagu “reklaamitakse” (loe: räägitakse). Aga jätan selle mõtte sinna paika.

Lähen edasi selle mõttega, et praegu tunnen end üksikuna. Tahaks oma muret jagada, aga pole kellegagi jagada. S ei kuula, ta viib jutu mujale, ta ei taha mind kuulata. Vahel ma mõtlen, et ta peab minu muresid tühisteks. Siis püüan endale ka sisendada, et see on tühine. Pole minu asi. Aga ikka kusagil kraabib ja tahaks selle välja rääkida.

Mõistan lapsi, ka neil on suured mured. Nt nende jaoks on suureks mureks see, et nende lemmik kaisukaru on kadunud või et Liisu ei ütle enam tere, aga vanemad ütlevad, et see on tühine, unusta ära. Aga kes otsustab mure suuruse? See on ju suhteline asi. Minu jaoks on minu mured suured ja teiste hinnangud ei muuda ju selle väärtust/olulisust.

Ema räägib, et raha on vähe ja ta ei suuda midagi teha, kardab reisi, mursetseb reisi pärast. Ma võiks ju selle mure ebaoluliseks hinnata, sest Saip’l on suurem mure. Tema reis maksab üle 10 000 DDK ja kui ta võtab oma türte kaasa ja mehe, siis tuleb see veel kolmega korrutada. Tema peab tegelema kaotusvaluga jne…

Aga ma ei tee seda. Ma mõistan, et S on mures ja ma kuulan ta ära. Aitan nii palju kui saan. Hoian enda suu kinni ja püüan kusagil tegevuste vahel ja tema kuulamise vahel enda muredega tegeleda.

Uus lemmik-lugu on üleval ja tunne on üksik, aga küll üle läheb.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Kui ma vaid saaksin võtta sinult valu

Sellel nädalal hakkasin ühe töökaaslasega koos tööl käima. Kooli päevadel ei käi, aga E, K ja R käime. See oli esimene nädal ja käisime minu autoga.

Igatahes… Ütleme, et tema nimi on Saip (naissoost, 46, Thaist). Me olime samas töövahendusfirmas tööl ja samal päeval saime sellesse kalavabrikusse püsivatöö. Ta on hästi armas naine. Abivalmis ja vaikne. Hoiab ka kõik endasse.

Hommikul tööle sõites või töölt koju sõites me vestleme. Tema räägib rohkem, sest mina tegelen autojuhtimisega ja ma ei oska eriti rääkida.

Need on olnud nagu vestlused psühholoogi-kabinetis ja mina olen psühholoogi rollis. Ma arvan, et ta usaldab mind ja seetõttu on julgenud minuga rääkida.

Ta üldiselt inimestest halvasti ei räägi. Aga meie vestlustel on tulnud jutuks.

Ta on nii emotsionaalne. Kõik see viha, mis ta on tööl tagasi hoidnud, tuleb välja. Ma ju tean, mida ta tunneb. Mul on ju samad probleemid tööl ja umbes samade inimestega. Mina käin nädalavahetustel jooksmas ja maandan end sedaviisi.

Vaikselt hakkan harjuma nende inimestega ja nende eripäradega.

Aga…

Täna pärast tööd. Me saime varem valmis ja ma olin oma asjad juba ära pakkinud (tavaliselt hakkan ma oma asju pakkima pärast tööd, aga täna olin ma seda teinud juba viimase pausi ajal) ning ootasin, et end välja registreerida töölt. Mõtlesin, et pole Saip’i näinud. Tavaliselt ta ikka vilksab simade alt läbi ja naeratab ja ütleb paar sõna, noh, et ma teda ära ei unustaks või nii. Mul mäluga natuke kehvasti.

Täna ei näinud. Mõtlesin, et äkki ta läks varem ära, aga ei näinud tema nime ka varasemate minejate hulgas.

Ja kui olin end välja registreerinud. Läksin koridori, seal oli Saip ja nuttis meelehetlikult. Ma küsisin, mis juhtus, ma arvasin, et äkki keegi karjus ta peale, aga samas olin imestunud, sest ta kannatab päris hästi seda vaimset torrorit, mis meil seal tööl valitseb…

Sain teada, et tema lapselaps suri… Ma olin šokis. Hommikul autos ta just näitas mulle oma lapselastest pilte ja ütles, et pole nendega juba nädal-aega rääkinud. Ja nüüd sedaviisi.

Ta vaatas pileteid Thaisse. Tahtis jaanuaris minna, aga teisel tütrel saab pass läbi (see elab Taanis) ja politseikool ka vaja lõpetada, seega lükkas ta minekut edasi.

Ma võitlesin oma pisaratega. Alles oli vanaisa surm, nüüd see. Kas mina mõjun nii?

Ma ei saa aru, miks minule lähedased inimesed surevad või kaotavad kellegi… Ma ei taha enam kellegagi lähedaseks saada. Ma ei jaksa seda kaotusvalu ja kurbust enam läbi teha. Ma olen ikkagi inimene ja mul on tunded, kuigi vahel näin ma mühakaliku kivina.

Kui vanaisa suri, siis räägiti, et ju vanaisa valiski sellise aja, kus mina seal oli, sain vanaemale toeks olla.

Nüüd Saip.

Eelmine nädal käisime me mõlemad oma autodega. Kui ta oleks olnud oma autoga, siis poleks ta olnud suuteline sõitma. (Tööl kõik muretsesid, kudias ta koju saab, sest sellises seisundis ta küll autorooli ei või minna.) Aga täna olime minu autoga. Kas jälle saatus?

Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et kuidagi negatiivne ja must on kõik mu ümber. Mõtlesin, et äkki mu enda mõtted on sellised. Manasin naeratuse näole, vaatasin peeglisse ja ütlesin, endale, et mul on auto, töö, kool, mõned tuttavad, tervis, soe voodi, kodu jne… Kõik on ju hästi.

Aga see ei ole ju normaalne, et nii tihti (iga kuu), keegi lähedane inimene sureb või tunneb kaotusvalu.

Maailmas on tuhandeid vanaisasasid, miljoneid lapselapsi, miks peab siis nii minema minule lähedaste inimestega. Kaua võib? Kes on järgmine?

Me olime Saip’ga nagu üks vaikne klubi, klann, tandem. Oleme üks-ühte toetanud sellel raskel teel. Vaikselt kannatanud kriitikat ja neid etteheitvaid miimikaid tööl. (“Välismaalane, agentuuritöötaja, ei suhtle eriti jne”.)

Mäletan, et enne püsivatöökoha saamist me rääkisime, et agentuuritöötajana on raske, sest ei tea, kuhu minema peab ja ega väga palju neid pole, kes aitavad. Mõni aitab, aga selle taustaks on nägu “ohh, küll sa oled loll, sa oled nr 4 ju”. Siis Saip ohkas ja ütles, et hea, et see töögi on ja tuleb nii kaua teha kuni võimalus on.

Paar päeva hiljem saime püsivateks töötajateks. Meie kaks. Ta oli nii õnnelik. Ma ka patsutasin teda käele, õlale, peaaegu embasin ja õnnitlesin teda. (Tööl pole ma seda kordagi teinud kellegi teisega. Olen selline kivi.) Meil oli selline klapp. Minul oli temaga, ma ei tea, kas temal minuga ka.

Igatahes, see tänane kurb uudis lõi ka minul jalad alt. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Ma ei osanud midagi öelda. Kas küsida, kas ta sõidab Thaisse matustele? Aga see on ju kohatu. Ta alles sai teada. Seega… Ei sobinud küsida ka lapselapse kohta, sest see oleks hoidnud mõtted samal kurval sündmusel…

Ta nuttis ja ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Ma mõtlesin ja lootsin, et äkki tal hakkab kergem. Äkki saab end tühjaks nutta ja hakkab kergem. Ma võtsin tema ühe käe enda kätte. See oli kõik, mida ma rooli taga olles teha sain. Ta sai natuke jõudu juurde ja hakkas helistama. Raadiot ma ei pannud, sõitsime vaikuses.

Ma ei tea, … Saip pole mu sugulane ja me ei tunnegi üks-ühte just kaua aega, aga… Mulle läks see kuidagi nii hinge.

Viisin Saip’i koju ja andsin ta tema mehele üle. Ei jätnud üksi. Püüdsin talle öelda, et mul on aega, et ta võib vaikselt istuda autos… Ta läks nagu paanikasse ja kiirustas autost välja. Ma panin auto mootori seisma ja jooksin tema ukse juurde, et aidata tal kotte tõsta. Aga siis tuli tema mees ka ja ma andsin ta üle. Mees ütles aitäh, ma ütlesin, et see oli vähim, mis teha sain. Ja mul hakkasid pisarad jooksma. Kiirustasin minema.

Oh, ma ei oska sellistes olukordades käituda.

Mul endal on järgmine nädal moodultest. Eelmine aasta anti 2-3 nädalat ette teada, et test tuleb, aga me saime ühe nädala ette teada. Üks kord saime proovida ja nt suulisest osast pole keegi meile mitte midagi rääkinud, mis me seal tegema peame jne… Väike paanika ka sellel rindel.

***

Aga homme on vaba päev ja saan jooksma minna. Saan äkki pea puhtaks.

Püüan ikka positiivne olla, sest kusagil peab see poni ju olema. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Minu uus lemmik

https://www.youtube.com/watch?v=kJQP7kiw5Fk

Ei oska videona lisada. :(

Luis Fonsi – Despacito ft. Daddy Yankee

Rubriigid: Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Eelarvamused

Ma pean pidevalt oma eelarvamustega tegelema. Tavaliselt sedasi, et mul on millegi/kellegi suhtes tugev eelarvamus ja natuke hiljem olen ise samas olukorras ning taipan, et need eelarvamused on täitsa valed olnud.

Tänane näide on see… Mul oli tugev eelarvamus, et inimesed, kelle telefon on katkine, on lohakad ja hoolimatud oma asjade suhtes. See oli nii tugev eelarvamus.

15052017018 15052017017

Minu telefon kukkus maha, asfaltile. Ise olin süüdi, mul pole mette kedagi teist süüdistada.

Kui vend mulle selle telefoni kinkis, siis ei julgenud ma seda kasutuselegi võtta, nii ilus ja uus. Ekraanil on veel originaal kile peal, kuigi otsad on lahti, nagu hiirekõrvakesed. Tagant võtsin kile ära. Olime isa sünnipäeval ja vend võttis ära (see sama, kes mulle selle kinkis).

Õmblesin telefonile kaaned ka.

20161120_201208 20161120_201216 20161120_201223 21112016004

Ma tõesti hoidsin seda ilusti. Ma ei võta seda isegi mitte jooksmisele kaasa. Tööl hoian söögitoas laual… Aga nüüd selline asi.

Kui ma oma telefoni katkist tagumist külge märkasin, siis kõlas mu peas see sama etteheitev süüdistus, mis ma mõtteis testele teen, kui näen, et nende telefon on katki. “Ei oska oma asju hoida, lohakad ja hoolimatud.” Nüüd olen ma see ise.

Igal inimesel on omad kiiksud. Minu kiiks… Ma ei teagi, kuidas oma kiiksu sõnastada (mul on neid palju), aga see… Mul ei ole probleemi käia vanade riietega, kulunud tossudega, katkised asjad on ka ok (kui nad on minuni kulununa ja katkisena jõudnud). Aga ma ei suuda endale andestada, kui ma lõhun uue asja ära. Ma ei julge uusi asju kasutada, sest kardan, et ma rikun/lõhun need ära.

Ma ei taha olla lohakas ja hooletu. Minu kiiks ongi see, et ma ei taha näida lohakas ja hooletu. Minu ema suurin hirm on, et keegi näeb tema sassis kodu, et tolm on pühkimata või nii… Minu jaoks täitsa ebaoluline asi. Aga näed… Mul ka mingi imelik kiiks. Kelle asi see on, et mu telefon on katki ja ise tegin ja hooletu olin jne… :D

***

Püüan nüüd vaikselt üle saada sellest “kohutavast sündmusest” (st telefoni purunemisest). Kõik on ju ok. Ekraan on terve ja funktsioonid töötavad. Edaspidi olen hoolikam.

***

Täna öösel ma ei saanud eriti magada. Ma olen vaikselt palunud, et ma saaksin vanaisaga rääkida (unes). See on olnud selline salajane soov. Ja täna öösel see toimus.

Igatahes… Nägin unes, et me olime vanaema juures (mina, minu isa, väikevend ja vanaema). Vanaisa istus köögis oma koha peal. Kõik nägid teda, kõik rääkisid temaga ja kõik teadsid, et ta on surnud ja ta on vaim. Et me ei saa teda kallistada ega teda tunda, aga me näeme ja kuuleme teda. Unenäos oli see nii reaal-normaalne. (Kui ärkasin, siis tundus natuke creepy).

Igatahes, mu isa arutas midagi vanaisaga. Vanaema oli õnnelik ja vaikselt imetles vanaisa. Ta oli rahul, sest vanaisa oli olemas. Küll osaliselt, aga oli olemas.

Ja siis tulid need küsimused. Minu isa vist küsis neid…

“Kas sa oled nüüd rahul ja õnnelik?” – Vanaisa vastas: “Ma ei tahtnud surra, ma tahtsin veel elada. Mul oli nii palju asju veel teha.” Mina olen end lohutanud sellega, et ta oli väsinud ja ei jaksanud enam. Aga… Minu peas kerkis kohe mõte, et miks sa surid siis. Miks su süda lööma ei hakanud, kui sa ei tahtnud surra? Ma sain nagu natuke vihaseks… Aga vahel jääb vist üksnes soovimisest ja tahtmisest väheks.

“Mis asju sul teha oli?” – Vanaisa vastu: “Noh, aiamaad ma ei jõudnud teha, maha ma ei jõudnud ka midagi veel istutada, aga majaremonti tahtsin teha. – See tuli vist alateadvusest, sest vanaema ütles, et vanaisa tahtis sauna eesruumi lae panna, et plaadid olid juba olemas ja lootis, et minu isa aitab teda.

Kolmas küsimus oli veel, aga ma ei mäleta seda enam.

Igatahes, tema olemisest jäi mulje, et ta ei tahagi ära minna. Et istub seal köögis oma kohal ja ei kavatsegi kuhugi minna.

Vanaema ütles, et ühel kapil kukkus uks eest ära. Et ta pole seda kapiust aastaid avanud, aga järsku kukkus uks ära.

Võib-olla oli mu unenägu mõjutatud vanaemaga vestlemisest.

***

Mina soovisin, et ma saan vanaisaga asjad selgeks rääkida, et ta lohutab mind. Aga ei…

Kui ma oma eksist lahku läksin, siis arutasime mu unenägudes kõike ja lõpuks sain asjad selgeks ja mul hakkas parem.

***

Terve öö vähkresin ja hommikul olin risti voodis ja üleni higine.

***

Varsti ma kardan juba magama jääda. :D Hakkan magamist kartma.

Rubriigid: Määratlemata, Minny unenäod | Kommenteeri

Natuke sügavam teema

Ma ei mäleta, kas ma olen kirjutanud kohtumisest Nicanoriga. Me oleme kohati täiesti erinevad. Mina olin vaimustuses raamatust, kus kirjeldati Søren Kierkegaard’i elust. Tema ütles, et see oli üks nõme ja igav raamat. Tema ei mõista, miks ta ei abiellunud naisega, keda ta armastas ja kes teda armastas… Lisaks ei mõista Nicanor, kuidas saab inimene nautida üksindust. Peale selle ei suuda ta kirjutada päevaraamatut. Ta ütles, et kunagi proovis, aga siis lõi käega, sest ta ei osanud sinna midagi kirjutada ja see järjepidevus kadus. Ühel hetkel vedeles see vihik lihtsalt nurgas.

Nicanor on selline tegutseja. Tema motoks võiks olla “Enne teen ja siis mõtlen, kui üldse”. Ta rabeleb koguaeg ringi ja on kõigest vaimustuses (kuid tüdineb ruttu ja siis tahab midagi uut). Nt ta ei taha minna samasse restorani, kus ta on varem olnud, ikka tahab uusi kohti ja uusi maitseid jne…

Seetõttu on mul temaga natuke keeruline suhelda ja aega koos veeta, sest ma naudin rutiini, vaikust, üksi olemist jne… :D Kuid eks ta mulle head tee, kui ma suhtlen erinevate inimestega.

Temaga suhtlemine röövib minult palju energiat. Mul on temaga meeldiv koos olla ja vestelda, aga ma väsn paari tunniga ikka väga ära.

Nt RT on selline rahulik ja aeglasem inimene. Temaga võiskin ma isegi kauem vestelda.

Kuid nüüd tagasi Kierkegaard’i juurde. Ma kirjutasin tema elu käsitlenud raamatust mõned mõtted endale paberile. Need olid minu jaoks olulised. Kui ma vahel kahtlen, kas kirjutada või mitte, siis tema raamatu puhul ma ei kahelnud. Ma vajasin neid.

Nüüd ma ikka aeg-ajalt loen neid lõike ja mõtteid.

Alustan tagant poolt.

1. “Küll on inimesed ikka rumalad! Nad huvituvad rohkem minu pükstest kui mu mõtetest.” Inimesed naersid Kierkegaard’i pükste üle, sest üks säär oli lühem või midagi sellest. Aga miks see mu peas kummitab? Minu meelest on see väga tabavalt öeldud. Mõte siis selles, et inimesed huvituvad välisest ja materiaalsest väärtusest rohkem kui sügavatest sisemistest väärtustest (filosoofiast)… Midagi sellist. Siia kõrvale võiks veel tuua Väikse Printsi mõtte, et vanemad armastavad arve ja numbreid. Nad küsivad, kui vana on su uus sõber, palju õdesid-vendi tal on, mitmendas klassis ta käib jne… Kuid nad ei küsis seda olulist, nt millest huvitub su sõber, millistel teemadel te vestlete, kas temaga on tore koos mängida…

Mu isa elukaaslane armastab asju ja just kalleid asju. Ta võib kallitele firma-brändidele oodi laulda. Ta räägib pidevalt rahast. Tundis vajadust mulle näidata, kui palju ta teenib. Ma olin kummalises olukorras. Ta teenib 5000 EUR ja mina 1400 EUR, aga ma ei tnudnud end halvasti. Mul oli sellest üks-kõik. Oluline ei ole tulu, vaid see, kuidas sa raha kasutad ja kui midagi vaadata, siis seda kasumit. Kas pärast kulusid midagi ka alles jääb.

Vahel olen ma märganud, et inimesed hoiavad oma kätt kuidagi naljakalt. Nt keeravad varrukat ülesse või lehvitavad oma käsi. Pärast mitmendat tundi seda naljakat esitlust vaadates, näen midagi helkivat. Tavaliselt kuld ja siis käevõru, kell või mõni ehe. Ma mõtlen, et ju see midagi kallist on. Ma ju näen, et ta on terve päeva üritanud sellele mu tähelepanu saada. Oletan, et ta on juba väsinud sellest vingerdamisest ja lehvitamisest ja siis moepärast küsin kella või ehte kohta. Nad armastavad rääkida kui palju miski maksab. Mina mõtlen, et tema palga juures, ta kas võttis laenu või on terve ühe-kahe kuu palga kõrvale pannud (ehk siis aasta töö tema kulude juures), et see asi osta.

Mis kõige hale-naljakam on? Mina ei tunne neid kalleid brände. Ma ei oska neist midagi rääkida. Ok Rolex, seda ma veel tean, aga neid on ju must-miljon ja kui nad ütlevad mõne teise brändi, mis ei ole Rolex, siis ma ei oska kuidagi reageerida. Kui suured silmad ma peaks tegema ja kui valjut hüüdma “Ooo, woww, oh sa poiss/pühamüristus…”

2. “Kierkegaard on surnud, aga tema mõtted elavad.” Sellepärast ma kirjutan ka oma blogi, sest ma arvan, et äkki kedagi huvitab. Vahel on nii, et inimesed ei mõsta, aga nad ei mõsita, sest ma olen neist natuke ees. Ma lihtslt olen mõtlemisega väga kaua aega tegelenud. (Ma ei ütle, et alati, aga mõni üksik mõte juhtub olema ajast ees.)

Ma loodan, et ühel päeval kirjutatakse, et Minny n surnud, aga tema mõtted elavad. Või tema tekstid elavad.

3. “Ma istun siin Gilleleje künkal/mäel. Ma mõtlen, kuidas ma saan end leida. Kuidas saaksin ma teada, mida ma pean tegema.” Ma tahaksin ka sinna künka otsa minna ja mõtiskleda. Võib-olla on see minust väga kaugel, võib-olla on see turiste täis ja seal pole seda rahu ja vaikus, mis toli tollel ajal, kuid… Korraks olla Kierkegaardi jälgedes, saabastes… :D Küll oleks see vahva.

Kuid see on see teema, millele mina praegu väga palju aega pühendan. Sellepärast pidasin oluliseks siia kirjutada.

Muidugi on mul paberi peal veel tema mõtteid, mis on minu jaoks olulised, aga ma pean nüüd sööma minema ja tegutsema, seega tuleb praeguseks postitus kokku tõmmata.

Järgmise korrani!

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks | Kommenteeri

Sai natuke tegutsetud

Tänaseks oli mul oluliselt rohkem plaane, aga sain ainult ühe, aga suure projektiga hakkama. See osutus keerulisemaks kui ma oskasin arvata. Nagu ikka viimasel ajal. Hindan end ja oma võimeid üle. :D

Igatahes… S ütles, et minu toas akna kohal on liiga tühi ja hele pind, et sinna tuleks midagi teha. Ma siis mõtlesin natuke. Koolis on meil keskkonna teema ja seal oli WWF organisatsioon. Mõtlesin, et see panda-logo on nii nummi, et see võiks mu seinal küll olla ja siis hakkas mõte jooksma… Joonistasin ka lilled sinna. :D

20170512_135156

Noh, selline armas visand siis. WWF logot võib igaüks ise googeldada.

Täna hakkasin tegutsema. Ajalehest valmistasin šabloonid. :D

20170512_135202

Jõudsin veel seinastki pilti teha. (Enne kui värviga peale lendasin.) :D

20170512_154824

Natuke ettevalmistust.

20170512_155615

Ma ei hakanud šablooni korralikult kinni panemagi. Küll ma käega seda paigal hoian. :D

Igatahes, see värv hakkas tilkuma ja siis sain šabloon värviseks ja määris seina… Täitsa katastroof oli. :D

Aga tulemus on selline.

20170512_180843

Jah, ma keerasin šablooni teistpidi (pea on teisel pool), sest ma olin omast arust nii kaval, et ma ei kopeerinud WWF logo, vaid see on minu looming. :P

Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis see tulemus on nagu lapse käkerdis ja naljakas. Näeb selline kiiruga tehtud välja, aga mul kulus terve päev ära ja päris palju tööd panin ka sinna sisse. Kuigi eriti seda ei näe.

Selline päev siis.

***

Ah, et miks mu tuba lilla on. :D S küsis: “Mis värvi me su toa värvime?” Ma vastasin õhinal: “Oh, ma tahaksin kõiki värve ja selliseid kirjusid täpikesi.” S ütles selle peale: “Ma olen alati mõelnud, et see tuba peaks olema lilla.” Seega, lilla “it is“. :D

Sedasi meil asjad käivad. Ta ütleb, et ma peaksin rahadega majandama. Ma ütlen, et laenude võtmine tuleks lõpetada ja arvelduskreediit nulli ja selle asemele koguda reservraha. Tarbida säästlikumalt jne… Ja tema: “Mina ei ole nagu vanaema ja sina. Mina ei ole nõus virelema. Laen on odav. Pealegi ma olen seda meelt, et tulusid tuleks suurendada… Üks ettevõte tuleks teha…” Seega…

Minu loogika on see, et ettevõtte alustamiseks peaks olema raha ja päris palju raha, sest vähemalt esimesed 3 kuud toodab see vaid kulusid… Aga… Ma ei jõua temaga vaielda. Ma ei oska talle asju seletada, pealegi see raha teema muudab mind väga emotsionaalseks ja võimukaks. :D Ma ei tea miks, ju on see minu kirg. Olen kirglik ja emotsionaalne sellest rääkides. :D

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | Kommenteeri

Jap-jup-jep

Ma ei viitsi neid pilte teha ja üles sättida. Vend küll ütles ja näitas, kuidas arvutiga ekraanipilti teha, aga see kõlas nii IT-lt mulle, et ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis mu blogi on muutunud kuidagi liiga aktiivseks. Ma mõtlen, et külastusi on liiga palju ja lehe vaatamisi ka.

Mõned arvud. Külastusi sellel kuul on olnud 130 (kuu alles algas). Lehe vaatamisi 1000 ringis (päris kindel ei ole, sest mu mälukene on natuke nadi). 5. mai on saanud viie enim külastusi saanud kuupäeva hulka. (Aitäh, hr Arrak).

Minu e-mailile tuleb kiri, kui keegi kommenteerib siin. Aga nüüd tuleb seda rämpskommentaari üle 100 ja vahel isegi 160-190 ühel päeval. (Annab ikka kustuda. Pluss e-mail on pungil täis.) Loodan, et see aktiivsus vaibub peagi, sest ma olen ikkagi igav inimene ja postitused on liiga pikad jne…

Aga kui need rämpskommentaarid ei lõppe, siis hakkan lahendust otsima. Äkki panen bloki oma e-mailis või muudan midagi… Noh vaatab veel.

Ma arvan, et enim satutakse minu blogile just selle kaalulangetamise pärast. “Kaalulangetamise projekt”. :D See on väga vana teema ja ma olen ise juba ära unustanud. Peaksin ise ka lugema, mida ma kokku kirjutanud olen, siis vast oskaksin ka kommenteerida. Aga varsti vast inimesed väsivad ja võtavad oma šokolaadi ja jäätise potsikud ette ning löövad kõigele käega. Siis minu blogi ka natuke rahuneb.

Võite arvata, mis teemal minu blogisse kõige rohkem satutud on…

Ma olen palju kirjutanud ja paljust kirjutanud… Mulle endale meeldis “anything”. Mulle tunudb, et just seda sisaldab mu blogi kõige rohkem, aga see polnud isegi mitte top 10-s. :D Ma ei tea, kas ta jäi rahule tulemusega, vist läks edasi. See “anything” ei olnud see sama “anything”, mis mul on pakkuda (st. ripub siin postitustena avalikult väljas)…

Igatahes… “Suudlemine ei meeldi”, esimene koht ja 81 korda. Vaesed inimesed. Heal juhul olen kirjutanud või maininud midagi sellist ühel korral (isegi ei mäleta, millega seoses), aga selle kohta minu logist suurt midagi ei leia. Usun, et enamus on pidanud pettuma, kui siia satuvad. Sry…

Ja teine koht on ka ok. “Minny blogi” ja “Minny blog”, need on küll erineva teema alla pandud, aga ma panen nad üheks, sest sisu on ju sama. (73 korda) Nad on otsinud konkreetselt mind ja selle üle olen ma uhke ja rahul. (Muidugi jah, mis eesmärgil. Äkki naeravad minu üle? Ei, ma selle peale ei mõtle. Olgem ikka positiivsed, mind on märgatud ja olen meelde jäänud, seega olen eriline. Keep going!!!). :)

Miskit veel? Ei vist. Vaikselt, vaikselt ikka edasi.

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Täna olen kurb ja hirmul

20170505_190536

Kurb olen selle pärast, et pettusin. Pettusin, sest lootused olid liiga suured. Ja need viimased olid, sest vanasti läks mul hästi…

Noh, RT-ga jäi kerge jutt, et täna saame kokku, aga ta tühistas selle. See oli nagunii selline võib-olla kohtumine, aga ma olin juba valmistunud ja… Aga nii juhtub, kui lootma hakkad.

Aga minu hirm… Ma ei saa öelda, et ma surma kardan. Ei karda ja kohati olen täitsa valmis minema. Kuid ma kardan, et inimesed minu ümber surevad. Ma ei hakka rääkima oma kohutavatest unenägudest. (Üle ühe öö saan magada normaalselt. Eile öösel magasin, seega täna öösel ei maga.)

Nt tööl Peter rabeleb meeletult ja mul on hirm, et tema süda ütleb ülesse. Siis ema magab ja on väsinud ja mul on hirm, et ta on surnud. Ma paaniliselt kontrollin, kas ta hingab veel. See on juba haiglane, kas pole…

FB-s nägin, et Andres Arrak on surnud. That’s why I can’t find his new text in the Internet. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andres-arrak-riigieelarvest-maksudest-ja-exceli-tabelist?id=71398423

Kui Lembitu Kuuse läks, siis käis mul mõte peast läbi, et surm tuleb mulle lähemale. Hakkab juba otsast võtma inimesi, kellel on roll või koht minu elus.

Nüüd… Läks vanaisa. Andres Arrak. Kes järgmine?

Ma pole ammu midagi Warren Buffett’ist kuulnud. Viimane info oli see, et ta on raskelt haige. Meditsiini toel elab veel. Aga see oli ammune uudis. Kas on juba läinud. Wiki ütleb, et veel elab.

Ma ei taha uskuda maagilistesse asjadesse ja karmasse ja värki. Noh, maagiline meeldib mulle siis, kui see võrdub imeline=muinasjutuline, sellisel juhul ma võiksin seda aktsepteerida oma elus… :P

Vanasti ma uskusin, et minuga ei juhtu/ei saa midagi juhtuda (halba). Kõlab imelikult, aga see ma ju olengi, mida ma enam varjan… Ma arvasin, et minu ümber on ingel või terve inglite meeskond, kes mind hoiab… Aga nüüd kui vanaisaga nii läks, siis mulle tundub, et mu inglid on mu maha jätnud.

Ma küll põletan küünalt peaaegu iga päev…

Ma mäletan hästi, kuidas ma vanaisale südamemassaaži tegin. Nagu filmides, üsna pea muutusin kunstlikuks mehhaaniliseks masinaks… 1-2-3-4… 1-2-3-4… Liiga kiiresti tegin, sain vanaema käest sõimata, aga ei pööranud sellele tähelepanu (teadsin, et ta on ka hirmul ja šokis), võtsin aeglasemaks ja püüdsin teha nii nagu kästakse.

Ootasin, seda hetke, kui vanaisa silmad avab või tal pulss lööma hakkab või midagi… OOtasin seda elumärki ja kujutasin ette, et olen perekonnas kangelane ja järgimne kord koosviibimisel istub vanaisa meie keskel ja siis räägitakse, et tänu minule on vanaisa seal… Ma olin nii kindel, et kõik läheb hästi…

Kuid… Ei läinud. Kuulsin: “Siin pole küll enam ühtegi elumärki.”

Ma ei suutnud uskuda. Kõik pidi ju hästi minema. Ma olin oma peas kirjutasnud stsenaariumi, et käik läheb hästi, seal polnud ju teist võimalust… Ei olnud…

Aga…

Varem ma vahel tegin meeletuid asju või selliseid riskantsemaid asju. Sest ma uskusin, et kõik läheb hästi. Kui mulle on määratud kõrgharidus saada, siis ma saan selle. Tuleb lihtsalt edasi liikuda ja mitte alla anda.

Aga nüüd… Vanaisaga ma ju läksin edasi, ei andnud alla, aga ta suri… Ma tundsin end nii lootusetuna. Pole vahet, mis ma teen või ei tee, ma ei kontrolli olukorda, ma ei saa midagi teha. Just… ma olin võimetu.

Varem…

Mul tuli see hull-hoog ja ma kirjutasin Larsile (see kõige esimene kiri) ja ta vastas. Ma kutsusin ta välja, jumala lampi, olin kindel, et ta keeldub, aga ta tuli ja me vestlesime natuke.

Töö sain ka nii, et lihtsalt läksin, olin järjepidev ja lõpuks tuli…

Taani keele õppimine – olen olnud järjepidev, natuke on paremaks läinud, kuid…

Varem ma ei mõelnud, et asi ka ebaõnnestuda… Või noh, ma arvasin, et lõpuks läheb kõik hästi.

Nüüd… Ma olen nagu päris elus… Mulle jõudis kohale, et ainuüksi pingutamisest ei piisa, et ainuüksi tahtejõust ei piisa… Ma võin ju olla igati tubli ja visa, aga sellegi poolest võib mu tulevik olla – elu üksinda, vanas lagunenud majas ja maetakse tundmatud inimesena. Olen vaid üks number, arv…

Võib-olla on lihtsalt üks masenduse periood. Vast ongi ja see läheb üle. Lihtsalt üks-kaks päeva on asjad kiiva kiskunud.

Praegu on küll tunne, et tahaks olla üksi, peita end ära. Kõik nagu kisub kiiva. Ükskõik, mida ma ka ei prooviks, see ei õnnestu. Miski ei õnnestu.

Kirjutan oma peas stsenaariumeid, aga mitte miski neist ei lähe nii nagu mina tahan. :(

Ma tahan taani keeles rääkimist harjutada. Otsin meeleheitlikult endale taanlasest tuttavat, aga ei leia… Võib-olla on viga selles “meeleheitlikult” kohas, aga… Olen rääkinud kodututega metsas. Tutvumisportaalist mõnega, aga ei edene need asjad. Taanlastel on jube kiire, neil pole aega, nad istuvad kodus ja vaatavad TV-d. :D Ja käivad perekonnal külas, hoiavad sugulaste lapsi ja koeri. :/

Ma ei räägi, et ülepäeviti kohtuks. Isegi mitte iga nädal, sest mul pole ka palju aega, aga kord kuus oleks mulle ok, kuid neile pole. Ma ei hakka rääkimagi, et ma vestleks 2-3 tundi, aga nemad annavad mulle vaid 30 min või üks tund.

Mul on veel üks vanem naisterahvas. Püüan teda tabada, äkki temal on aega, kuid tegu on väga vana inimesega. On oht, et ta sureb ja mina pean taas kaotusvaluga tegelema. Aga noh, ma julgen võtta küll natuke riske. Lihtsalt soov taani keel selgeks saada on nii kuradima suur.

***

Paegu on jah see langusperiood. Must auk. Püüan esialgu mitte sügavamale vajuda ja hiljem hakkan jälle välja ronima.

Praegu olen sellises pahas seisus/olukorras. Mustad mõtted ja must filosoofia… Ma ei tea… Kuidas öelda selle kohta, kui inimene hakkab sügavalt mõtlema oma elu üle järele ja otsib elamise põhjust või eesmärki või midagi sellist.

Miks ma eksisteerin? Kaua ma eksisteerin? Mis on minu eksisteerimise eesmärk? …

Kierkegaard’i mõtted… Kas ma peaks elama naudingu jaoks (peaksin taga ajama naudinguid)? Kas ma peaksin elama jumala jaoks (usklikuks hakkama)? Kas ma peaksin elama nagu teised (olema väikekodanlik, kitsarinnaline, ajama seda raha taga ja teiste heakskiitu)? Kas ma peaksin keskenduma oma kohustustele (nt oma kass ja perekond, nende vajadused esile tõstma)?

Ütleme nii, et emotsionaalsel tasandil ei lähe mul hästi. Aga ma püüan ikka naeratuse näole manada ja peita oma seisundit. Just nii nagu mu vanaisa tegi. (Jah, olen egoist nagu temagi, selles mõttes, et ma ei lase ka kedagi endale ligi ja hoian kõiki teadmatuses kui halvas seisus ma tegelikult olen. Pole neil vaja teada.)

PS Kuulsin, et vanaema mäluga on päris halvasti. Tema ema oli mitu aastat voodihaige ja lõpuks ei tundnud enam oma poegagi ära. Vanaemal vist läheb ka samas suunas. Noh, samas, kui ta ei mäleta ja ei saa aru, siis selle võrra on tal see minek kergem. Aga vaeseke peab kaua eksisteerima…

Nüüd vaikselt arutatakse tema eluüle. Oma koju ta jääda ei saa. Talvel kindlasti mitte. Tema kindel soov oli kindlasti koju jääda… Jah, ma pole enam laps, et liivakasti probleeme lahendada või arutada. Olen suureks kasvanud märkamatult)…

Näed siis… Ei lähe mul enam hästi… Aga üks kord peab paremini minema hakkama. Lihtsalt peab. Ma ei anna alla. Varemgi olnud rasketest olukordades.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Tunne Tallinna

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/suur-pildilugu-70-tallinna-silda-kas-oled-neid-koiki-marganud?id=78051414

Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et elasin Tallinnas umbes 2 aastat ja liikusin ka seal omajagu. Tundsin isegi autoga liigeldes end koduselt. Arvasin, et peaaegu tunnen Tallinna. (Noh, see vanalinn, selle leian üles, aga ei orienteeru seal ja see Lasnamägi, kellele seda ikka vaja.)

Nüüd vaatan neid pilte ja mõtlen, et ma ei tea paljusid kohti. Võib-olla mõnes kohas olen olnud (kogemata), aga nüüd tundub täiesti võõras. :D

Nüüd võlub mind just Lasnamägi. See on natuke ohtlik, aga põnev. Mulle tunduvad huvitavad need kõrged korruselamud ja need sillad. Sealt mõnest korterist on võimalik ju merd näha. Luksus. Ma kujutan ette kui kullakarvaselt on need korterid sisustatud. Veel põnevam on mõelda, kes seal elab. Juuri, koos oma ema ja perekonnaga, mitu põlvkonda ühes toas. Või siis narkoparunid, loevad musta raha kanepihunniku kõrval. Võib-olla ka mõned prostituudid…

Nii, kui ma neid pilte Lasnamäest vaatan, kohe hakkab mõte liikuma. Tekib palju ideid. Kahjuks ei olnud mul võimalik seal uitada. Oli suur hirm ja ajanappus.

***

Teine puudujääk olid need tuntud kohad. Šnelli tiik park? Kadrioru park?(olen käinud, aga ei mäelta kõike); Löwenruh park? (mäletan bussipeatust); Smuuli-tee sild?; Merirahu sadama sild?; Pääsküla raba?

Tahtsin jõuda selleni, et ma ei tunne kohe üldse Tallinna. :D Vot nii.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Natuke sai tehtud kah

Täna oli juba üsna tegus päev. Hommikut alustasin jooksmisega (1 h). Siis vaatasin netis ringi. Alustasin märkmete tegemist sellest taanikeelsest raamatust, mida ma lugesin.

Koeraga käisin metsas, kaks ringi (u 1h). Pärast seda niitsin muru. Elus esimest korda. Üsna ok oli, tulemus oli ka ok. Arvasin, et see on kergem, aga nüüd ma mõistan, miks poisid/mehed seda vingudes teevad. Noh, vinguvad ja lükkavad seda tegevust edasi (st homsesse) jne…

Pärast seda värvisin oma toa teise poole seina ära. Esimest korda seina värvimine rulliga. (S värvis esimese poole.) (Maja seina värsisin pintsliga.) Nüüd vaatan, et u 5 kohta vajaksid üle tegemist. Võib-olla homme vaatan/teen.

Nüüd oleks vaja veel natuke kirjutamise tööd teha ja äkki jõuaks veel õhtul ka koeraga välja. Siis oleks ülimega päev.

Vanaemale ei helistanud. Äkki siis homme.

Homme vist kohtun R.T-ga, jutt nagu jäi nii. Äkki peaks üle kirjutama?

***

Püüan edasi asjatada.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Ei midagi

Kui ma olen Sinu (umbisikuline, konkreetne isik puudub) kommentaari ära kustutanud, siis mitte selle pärast, et ma olen bitch, vaid mulle tuleb natuke üle 100 spämm-kommentaari päevas ja suures kustutamise hoos võivad ka päris kommentaarid kustutatud saada.

***

Täna käisin jooksmas (1h ja 1 min), aeg juba natuke parem. Vorm hakkab tagasi tulema, vist.

***

Mul oli nagu midagi öelda, aga läks meelest ära.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Jama

Sa küsid minult, kas kõik on ok. Ei ole. Kõik on väga halvasti, kuid sa ju ei viitsi mind kuulata. Sul pole aega ja sul on omal muresid piisavalt.

Seega ma oletan, et see on vaid viisakus küsimus ja ma vastan, et võib-olla on ok või ei ran seda täielikult.

***

Mul hakkab nüüd vaikselt kohale jõudma need sündmuse, kui mu vanaisa suri. Ma ei saa öösiti magada. Ärkan 2-3 korda ülesse. Mul on suur hirm, olen uuesti samas olukorras või vahel on üksnes hirm.

Kuna öösiti magada ei saa, siis olen terve päev väsinud. Koguaeg vaid magaks. Närviline olen ka. Minu mälu on olematu. Täna läksin pausile, see oli 20 minutit, ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud, kuhu ma oma kilepõlle olin pannud. Ja ei tulnudki meelde. Vaatasin, et seal ei rippunud, kuhu ma selle tavaliselt olen pannud, seega oletasin, et viskasin ära ja võtsin uue.

Aga selline mäluauk ja nii lühikese ajaga. Tööl ma ka ei suuda meelde jätta, kuhu ma minema pean. Kui minu nõdrameelsus töötegemist segama hakkab, siis tuleb mul hakata lahkama oma läbielamisi. Kui ikka ei saa, siis tuleb võtta puhkus, et end ravida.

***

Ma vaatasin ka psühholoogide nimekirja. Leidsin paar komput tohtrit, aga nad on Kopenhaagenis ja maksavad väga palju. Kujutate ette, üks tund 1000 DDK.Valet ametit olen õppinud. Lihtsalt kuulad mingit sassis pihvi ja noogutad kaasa ja kui vaikus tekib, siis küsid: “Aga mis tundeid see sinus tekitas/tekitab?” :D Kui raske see ikka saab olla. (Sarkasm)

Igatahes, mõte oli ulme-hea. Ilus tohter, taanikeelne vestlus  (keele praktika) ja äkki saab pööningul ka midagi korda või natuke rohkem korda… Kuid jääb ära.

Mingile eidele ma kõrva uluma küll ei lähe. (Ma ei usalda emaseid.)  :D Püüan omal jõul hakkama saada.

***

Aga kuidas siis minuga on… Kui tekib vaikus, siis mõtlen taas sellele hetkele, kui ma vanaisa leidsin. Kuidas ta lamas, kuidas ta silmad olid… See kavatu nägu. Püüan meenutada, mis juhtus enne, kui ma tema juurest lahkusin. Äkki see “Ah” oli abipalumine, mitte “ahah” (sain aru, mine)…

Mõtlen, et äkki oleksin ma pidanud tegema midagi teisiti. Äkki oleks… Äkki oleks… Kui arst oleks andnud talle elektrit, äkki oleks süda tööle hakanud…

See on nii kohutav… Siis mõtlen, et… Miks ma ise seda ratast alt ei võtnud. Miks ma ei öelnud vanaemale, et jätku vanaisa rahule, et ma alguses vaatan ise asjad üle ja kui abi vajan, siis ise kutsun teda… Ma ütlen, see on kohutav. Pisar tuleb silma. Ja siis viin ma mõtted mujale.

***

Vahel mõtlen, et vanaema on nüüd täitsa üksi seal. Mõtlen, kuidas ta mööda tube ringi käib ja nutab. Siis kujutan ette, et ta istub köögi laua taga ja ootab, kuna vanaisa püllult tuleb. Järsku talle meenud, et vanaisa ei tulegi.

Vahel mõtlen, kuidas ta istub vanaisa haual ja nutab ning küsib oma küsimust: “Miks sa pidid minema? Miks nüüd? Miks sa ometi ei võinud paar aastat kauem elada?”… See on tohutu kurbus, seda on nii palju minu sees, et tahaks selle paberile panna. Pildina. Aga minu käed on roostes ja ma ei saaks rahuldavalt sellega hakkama. (Võib-olla ükskord võtan kätte ja teen ära.)

***

Ma ei kujuta ette, kuidas ma lähen maale ja vanaisat pole seal. Kuidas saab see olla võimalik? Ma lähen ja seal polegi autot? Polegi kedagi mind ootamas?

Vanaemale on raske helistada. Võtsin hoogu oma mitukümmend minutit. Ma teadsin, et ta nutab. Teadsin, et see on raske kõne. Täna sain sellega hakkama.

Ta ei taha rääkida, ma saan temast aru. Ta tahab, et ma sinna läheksin… Ta räägib, et ei taha elada, ta räägib, et tal on ka väga halb, et mingi aeg oli ikka üli-halb.

Jah, ma tean, et vanaema läheb ka varsti. Ma tean seda. See on raske meile… Minu isa ja onu hakkavad selle kinnisvaraga protsessima… Kuid vanaemale oleks see kerge, rahu.

Ta on vaadanud juba endale koha ära. Juba sätib ja korraldab oma hauaplatsi… Kuidagi imalik on mõelda, et vanaisa ise tassis kaks kärutäit liiva oma hauaplatsile (paar aastat varem). Ma olin ka seal. Vanaemal aitasin haudu korrastada ja tema siis tegi oma platsi.

Mina veel naljatasin ja küsisin, kes kuhu maetud tahab saada. Toona teadsin, et see juhtub, aga ei osanud oodatagi, et nii äkisti ja võrdlemisi ruttu… Vanaema ja vanaisa hakkasid natuke vaidlema, et kes siis kõnnitee servale lähemale peab minema. Siis jäi jutt nii, et see, kes viimasena sureb. Vanaema oli raudpolt-kindel, et tema sureb esimesena…

Nüüd mõtlen, et tegelikult otsustab ju hoopis see, kes viimasena sureb. Ehk siis… Vanaisa ruttas selle suremisega, aga vanaema oli see, kes ütles, kuhu maetakse…

Kuid platsi saab suurendada, seega ei pea kumbki teeserva minema. Vanaema vana-tädi (hoidjatädi) on kõige lähemal teeservale.

***

Minu vanaisaga oli nii, et tema ei kurtnud. Tal avastati maovähk ja see ka üsna hilja, seega tal eemaltati magu ja väga palju ka söögitoru. Ta lihtsalt keeldus arstile minemast. Läks siis, kui asi oli juba väga hull.

Ükskord töötas, keevitas ja säde lendas riiete vahele. Ta läks põlema. Sai suuri põletushaavu. Isa käskil tal arstile minna, aga tema ei tahtnud. Isa viis ta sinna. Siis pidi vanaisa mitu päeva haiglas olema ja tema puusalt võeti nahka, et põletust lappida.

Seega… Tollel päeval, kui ta suri, ta ütles, et on väsinud. Nagu ta istus, siis ta ka magas. Aga kui ärkas, siis jälle tegutses, nagu ei midagi. Päev varem ta ütles, et tal on iiveldustunne ja eriti isu pole. Natuke sõi, aga mitte palju…

Kuni viimase hetkeni ta ei kurtnud. Vanaema käis tal järel ja ütles, miks sa seda ei tee ja miks sa seda ei tee… Vanaisa küttis hommikul ahjud, seega vanaema ärkas alati soojas toas. Kassid olid toidetud, linnud, söök oli laual.

Jah… Nüüd teeb seda kõike vanaema ise…

Aga vot milline mees oli minu vanaisa! Kuni viimase hetkeni sedais ta oma naise esikohale (ja lapsed ja lapselapsed). Kuni viimase hetkeni hoolitses oma naise eest. Pesi ta selga, hoidis toad soojad, pani rohu silma, sõidutas teda… Kui see polnud armastus, siis mis see oli?

Vanaisal oli sillainseneri haridus (TIP-st). See on võrdsustatud migistrikraadiga. Jah.. ta oli tark ja haritud mees. Töötanud kaevanduses… Kuid tema läks oma naise lapsepõlvekoju, hakkas põldu harima ja puid istutama. Elas vaikselt (teistele).

Ega me temast palju ei teadnuki. Ma võiksin vanaemast rääkida pikki lugusid, aga vanaisa ei vait. Tema oli lühikesejutu mees… Ta oli Saksamaal (koonduslaagris või kusagil)… Sündis Venemaal ja ema tuli üle piidi Eestisse. Oma isaga ta vist ei kohtunudki, sest too võeti sõtta, kust tagasi enam ei tulnud…

Nii põnev ja sündmuste rohke elu, kuid lõpetas stabiilselt ja vaikselt, kusagil kaugel Eestimaa serval. Oleks siis ta joonud. Noh, nagu tavaliselt vanad mehed teevad, joovad end täis ja siis räägivad, et kuidas nemad ikka elasid ja kui raske neil oli ja kust põrgust nad on läbi käinud… Aga minu vanaisa… Kui keegi küsis, et kuidas seal Saksamaal oli või kuidas Siberis oli, siis ta ütles: “Ah, mis seal ikka…” Me kuulsime seda palju… “Ah, mis seal ikka… (rääkida)”. Ja kõik…

Nüüd enam seda müstiliset kannatlikku meest pole…

Seega… vanaisa on minu mehe-ideeli lati üli kõrgele tõstnud. Selle alt juba läbi ei lähe… :D

Elas ta (81-aastaseks). Kunagi ma vist kirjutasin ka, et autos ta arutas vanaemaga, et enam vist sellist huvitavat aastanumbrit ei näe.. Toona sai ta 77 ja rääkis, et vist 88-t ei näe. Vanaema pani vahele: “Õige mul tahtma hakanud. Muidugi me ei näe seda.”… Ja nüüd… Jah… Vanaisa selleni ei jõudnud. Eks ta tajus seda vast varem. Kuigi toona oli ta veel eriti kõbus.

Vanaema on mul 84. Neli aastat veel, siis saaks ta selle müstilise arvu kätte. Aga kas ta peab nii kaua vastu… Eks seda näis… Esimene aasta ilma abikaasata on raskeim. Teised on ka rasked, aga see esimene.

Eks me kõik elame üks päev korrada ja hoiame vanaema silma peal.

***

Kõik läheb nii nagu minema peab. Vahel on väga raske ja ei suuda kohe kuidagi mõsita, et  miks just nii pidi minema. Milleks seda jama vaja oli… Kuid selle jama vajalikkus selgub kunagi tulevikus. Kõik omal ajal, küll kõik tuleb.

***

Ma püüan ikka oma eluga edasi minna. Raske on. Võtlen siin väsimusega ja oma kohutavate tunnetega. Sünnin end liikuma ja vähemalt minimaalsest päevasest rutiinist kinni hoidma ja eesmärkidest ka. Jah… Ei nõua endalt liiga palju, aga natuke ikka utsitan end  ka…

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Rahajuttu ka natuke

Siin Taanis ei tasu väga rabeleda, ma viitan sellele, et ei tasu väga suuri summasid teenida (astmeline tulumaks – edukamaid, tublimaid karistatakse suurema maksumääraga).

Mind on nimetatud lolliks, et kolisin Taani ja töötan tootmises (lihttööline) jne… Aga…

Eelmisel aastal töötasin ma pool aastat. Sain siinsetes oludes miinimumpalka (alguses maksin natuke kõrgemat tulumaksu ka)… Siin saab tulumaksudeklaratsiooniga sõidukulude kompensatsiooni. Mul on tööle 60 km üks ots… Ühesõnaga… Ma sain tulumaksu tagasi 24000 DKK, s.o 3200 EUR.

Mu ema on töötanud mitmel kohal ja rabelenud mitmel rindel, tema sai tagasi 3000 DKK, s.o 400 EUR.

Minu arvestuste kohaselt on minu palk siin ca 1400 EUR kuus. Siin elades ei maksa ma elamise eest, süüa ei pea tegema, alati on võtta inimene, kes kassil silma peal hoiab, seega on mul vabadus kiiresti reageerida, kui mõni huvitav pakkumine tuleb jne…

Kas ma olen loll? Kas siia kolimine oli rumal, ka majanduslikult rumal otsus?

Aga mida ma ikka jauran. Kes tahab mind alandada ja mulle halvasti öelda, see leiab ka põhjuse. Aga ma ise arvan küll, et lahtise peaga ja mõtlevad ja mõtlemisvõimelised inimesed saavad aru, et see oli igati suurepärane otsus (siia kolida).

Jah, mul on veel pikk tee ees, aga siin on mul oluliselt rohkem võimalusi kui Eestis. Mul on lootus saada oma isiklik elu. Mul on lootus saada finantsiliselt iseseisvaks jne… Eestis mul seda polnud.

Aga see selleks.

***

Püüan end tegevuses hoida. Otsin kedagi… Ma ei tea keda. Olen ikka üsna sassis.

Mulle valmistab muret mu olematu mälu ja keskndusmisraskus. Ma loodan, et see on ajutine ja läheb üle. Olen ju natuke väsinud ja need viimaseaja kohutavad läbielamised on jätnud oma jälje ja see on ju normaalne. Eksju?

Tohutult palju energiat ja tahtejõudu kulutan, et end tegevuses hoida. Kipun lihtsalt istuma jääma ja seina vaatama jääma. Jäin toolil magama ja ärkasin ülesse, sest hakkasin tõmblema. Ise arvan, et äkki pea vajus ära ja see raputas kogu keha…

Ma ei tunne, et oleksin haige. Lihtsalt vaimselt natuke liimist lahti.

Mõtlesin ka, et psühholoog oleks üsna hea valik. Noh, kui see oleks tasuta ja selleks oleks ilus noormees… Mmmm. ;) Noh, saaksin taani keelt harjutada ja äkki saaksin oma pööningul asjad natuke korda, et rahulikum uni oleks.

***

Varsti on moodultest tulemas ja poole aasta pärast eksam. Kardan. Pole aega. Kõige hirmutavam tundub suuline osa. Otsin paaniliselt vestluskaaslast, aga mida pole, see on vestluskaaslane. Ei tea, kas olen pidalitõbine või mis. Omast arust olen ju üsna kena tüdruk, vabandust, naine… Noh, kannatab vestelda küll. Või siis mitte?

Varem juhtusid asjad minu elus ootamatult ja õigel ajal, aga nüüd… Jah… Nüüd arvan, et enam ei juhtu. Olen oma õnne kaotanud, kui nii võib öelda.

Jah, vahel on olevikus nii paha olla, et vägisi tahaks oma tulevikku piiluda. :D Aga minu käsutuses on vaid minevik. :D

Mul on ju raskeid aegu varemgi olnud ja siis olen tundnud end sama lootusetuna nagu praegu, aga… St lootusestus olukorras nagu praegu…

Jah… kõik saab korda, küll läheb paremaks. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Oluline on mitte alla anda.

Küll ma selle vestluskaaslase leian. Küll asi paraneb. Üks päev korraga. Küll tuleb. Kõik tuleb omal ajal.

Kuulan oma laulukest. Olen sellele ikka väga pikaks ajaks pidama jäänud. See annab nagu jõudu.

***

PS käisin eile jooksmas (1h 4 min) ja täna (1h 2 min). Kaks nädalavahetust jäi vahele. Eile kirjutasin ka oma raamatut, täna tuleks ka kirjutada, siis oleksin ma selle eesmärgiga joonel. Aga pea on nii tühi ja ei taha enam kirjutada.

Parema meelega loeksin midagi või joonistaksin. Või teeksin midagi füüsilist või vestleksin kellegagi, kellega on ühiseid teemasid…

Noh, vaatab, mis saab…

Homme saab jälle tööle minna ja sedasi algabki mu tavaline elu.

***

Rohkem nagu polegi midagi öelda. Oli tore jälle kohtuda. Varsti jälle.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Päike väljas jah?

Päike väljas ja mõtted kisuvad ranna poole, kuid vorm pole päris see, millega enesekindlalt rannaliiva kaunistada…

Alates eilsest on mu “Kaaluprojekt” väga palju tähelepanu saanud ja see on spämmi täis. Ma ei tea mida sealt leitakse. Kas see midagi rahuldab? Motiveerib, demotiveerib?

Ma ise tahaks, et lugeja jõuaks lõpuks välja selleni, et kaalunumber pole oluline ja pigem peaks vaeva nägema, et toidukorrad oleksid regulaarsed (tervislikus koguses) ja otseloomulikult tuleks püüda endale meeldida (iga päev, isegi natuke matsakamana või kondisena).

***

Kuna teema on taas aktiivne… siis ma ka natuke kirjutan.

Kaal on mul püsinud 56-58 kg peal. Nüüd olin Eestis ja olid rasked ajad, siis unustasin mõnel päeval söömise. Nüüd ma kaalun 56,2 kg.

Kunagi ma alustasin enese näljutamist 56 või 58 kg peal. Arvasin, et olen vaal.

Nüüd keskendun ma enese harimisele ja vaimsele arendamisele… Eesmärk on süüa, kui kõht on tühi ja nii palju, et see täis saaks. Kui tahan magusat süüa, siis võtan. Ei ole süümekaid, ei jookse end kohe kaaluma…

Jooksen nädalavahetustel. Ei pea arvestust palju kaloreid kulutan, ei tõsta tempot ega midagi. Seda on mul vaja, et olla iseendaga ja mõtted korda saada. Kuulan muusikat ja kulgen oma läbitallutud rajal. See on midagi, mida ma vaimselt vajan, kuid kogemata mõjutab see ka mu keha.

Tahtsin jõuda selleni, et ma ei tee ekstratrenni, ma ei pea dieete. Keskendun iseenda mõistmisele ja kõik väline on tagaplaanil.

Täna kaalusin 56,2 kg. Selle arvuga olen leppinud, ei pööra sellele enam tähelepanu. Ma tunnen end vormikana (ei paksuna ega peenikesena, täitsa ok). Ma mõtlen, et kuidas ma tajun oma keha. Ma tajun, et see on vormikas, aga ok. (Päris bikiinides tibide vahele ei roniks, aga teksades tunneksin end enesekindlalt).

Nii… Kaaluhoolikutele… Kaal: 56,2 kg; Pikkus: 162 cm, vanus: 30 ja pool, sugu: naine.

Tajun end vormikana (mitte paks ja mitte peenike).

Ema tegi minust pilti, see oli mõned kuud tagasi. Kaal oli umbes sama. Tundsin end umbes sama moodi. (Paljud ütlesid, et ma olen liiga peenike. Ma ei mõistnud neid. Naljatasin, et sooviksin nende silmi, sooviksin end näha samamoodi, sama nurga alt nagu nemad.)…

Jah… need pildid.

17917834_653866021490465_3111654086853077683_o 18056164_653866158157118_9072025154967015352_o

See pilt, mis on tagant tehtud. Minu tagumine pool. Ma ehmatasin ise ka ära. Tõesti on liiga peenike. Selline ma ei taha ka olla. Seal pole ju mitte mingit jõuraasugi, lihast. :D Ju siis teised näevad mind nii.

See on uskumatu, et 56 kg juures ma nii kondine välja näen. Ja see on veel uskumatum, et ma näen end +10 kg vormikamana.

Seega visake see kaal minema ja keskenduge enesetundele, tervisele. (Tegelikult oli see võimendatult kirjutatud. Ma keeran ikka ülevindi, see olen ju mina.)

Tahtsin meelde tuletada, et kaalunumber ei ütle midagi. Vahel võib ju ka sellele pilgu peale visata, huvipärast… Aga kindlasti mitte eesmärgiks seada.

Ma end mõõtnud pole, seega ma ei oska öelda, mis on mu rinnaümbermõõt või muud…

Selline kevadine kaaluteema.

Ma mõtlen oma musti mõtteid edasi nüüd. Leina aeg on…

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt | 1 kommentaar

Ma ei tea

Jah. Ma ei tea, kohe mitte midagi ei tea.

Püüan oma kiired ja sündmuste rohked nädalad kokku võtta.

  1. Isa juubel. 55 sai. Soomes, minu kõik vennad koos kaaslastega. Palju nalja. Mega väsinud suhtlemisest. Isa elukaaslane ja tema tütar, mulle nad ei meeldi. Meil ei klapi kuidagi.
  2. Isa elukaaslane rääkis oma äri-ideest. Ta ütles, et teeb ettevõtte. Minu kulm kerkis, olin positiivselt üllatunud. Siis ütles, et hakkab lotot tegema. Ma mõtlesin, et on ikka nutikas naine. Ja siis… Siis rääkis ta sellest süsteemist, õhinaga… See kõlas nagu püramiidiskeem. Minu ihukarvad tõusid ja mul oli raske naeratust näole manada. Ma pomisesin vaid noka-otsast midagi. Külm higi tuli ihule ja lootsin, et ta ei palu mul sellest eksperimendist osa võtta. (Ei palunud, veel.) Kuidas ma küll viisakalt keelduksin. Ei tahaks ju teise õnne ka ära rikkuda.
  3. Vanavanemate juures. Käisime Tartus, ERM. Oli ok, aga ei olnud seda woww-efekti. Venna juurest käisime läbi.
  4. Vanaisa suri. Koos toimetasime garaažis, 5-10 minutit olin eemal. Tagasi tulles oli vanaisa põrandal maas pikali, polnud pulssi ega midagi.
  5. Matuste korraldamine… Matsin end tegevustesse. Nädala pärast olin ülikurnatud.
  6. Senimaani pole mulle kohale jõudnud, et vanaisat enam pole. Kohe üldsegi mitte pole. Ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtus päriselt.
  7. Matuse korraldamise vahepeal käisin ka Tartus klassikokkutulekul. Meid oli seal 13 (klassis oli meid vist 17), seega enamus olid kohal. Täitsa vahva oli. Tahtsin panna end proovile, et kas ma olen muutunud. Noh, ega eriti polnud, ikka istusin vakselt nurgas. Aga siiski natuke vestlesin. Seega õige pisike edusamm oli… Kell 3:00 öösel läksin koju (st venna juurde). See tähendab, et üli tore oli… Oleksin isegi kauemaks jäänud, aga enamus läks koju, seega läksin ma ka.
  8. Lennureis, Soome ja laevaga Eestisse. Sain hakkama. Tunnen end juba nagu kodus (Riia ja Tallinna lennujaamas). :D Aga nii pea uuesti ei taha minna. Tervisele hakkab see lendamine. Ei ole minus seda reisimise nautimist.

Nüüd käin jälle tööl.

Ma ei ole päris kindel, võib-olla kujutan ette. Aga pole oluline. Lugeda on ju põnev… Inge vist vihkab mind. Ta sätib end alati minu juurde tööle ja siis vingub mu kallal ja teeb mu tööd maha. Hea on see, et teised on juba tema vingumisest ja minu narrimise kuulamisest väsinud… Nt eile pidin ma masinasse panema kõige väiksema mõõduga kalu (lestakala), paned sa kuidas paned, aga ikka jääb luu külge ja need fileed takerduvad masinasse.

Inga virises mu kallal ja rääkis, et ma ei oska kohe üldse selle masinaga töötada. Lilly ütles talle, et kala on väike ja ma töötan väga hästi arvestades neid tingimusi. Inge ikka virises edasi ja siis Lilly saatis ta masina peale. Ega ta kaua ei saanudki töötada, kui Britta masinat puhastama pidi ja pärast seisiski Britta masina vales kõik see aeg, mil Inge masina peal oli. Pärast seda oli Inge mokk-töllakil ja ei kuulnud ma enam terve ülejäänud päev midagi halba enda suunas (tema suust).

Võiks arvata, et ma olen kurb sellisest ülekohtust. Aga ei. Pärast eelmise nädala sündmusi on mul sügavalt üks-kõik. Pealegi ma ei pea enam midagi tõestama. Mõned üksikud otsivad veel minus vigu, aga teised juba usaldavad mind ja on minuga leppinud ning harjunud.

Täna veel kordasin, et kui minust räägitakse minu selja taga, siis olen ma neidt ees. Kui nad mind sedasi maha teevad ja vigu otsivad jne… siis järelikult nad kardavad, et olen neist parem. Kui ma ikka nii mõttetu oleksin, siis nad ei vaevuks ju minu nime suhu võtma. Aga nad investeerivad nii palju aega ja närve sellesse, et mulle koht kätte näidata ja minu kallal vinguda jne… Edu neile ja kindlat meelt mulle. Raskused on selleks, et neid ületada ja see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Küll minust saab ükskord üks tugev naine… :D

Egas midagi. Vaikselt ikka edasi.

Ei ole veel leidnud head taani keele harjutamise kohta, inimest. Aga ma ei jäta jonni, otsin edasi. Varsti on moodultest ja suuline osa. Seega läheb kiireks, aga küll ma midagi välja mõtlen.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

***

Starmani kohta on paar halba sõna, aga ma ootan veel sellega. Ma ei ole nendega veel lõpetanud. Aga ma neile veel näitan, varastavad sente pensionäri tagant ja leinavate inimeste vastu austust pole.

***

Kas veel midagi? Tänaseks vast aitab.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri