Mõni asi on armas, naljakas ja põnev üksnes ekraanil

Mäletate “Sex and the City”, seal läks peategelane poodi ja kukkus. Nii armas. Ta tuli alati nii armsasti sellistest olukordadest välja. Mina seevastu…

Ma kardan kosmeetika-poodi minna, sest ma kardan, et nad arvavad, et ma tulin vargile. Sellepärast võtsin ma korvi, et näidata, et mul on plaanis midagi osta ja kui midagi valin, siis hoian seda korvis, et neil oleks pidev silm peal toodetel. Lisaks oli mul rahakott käes ja telefon oli ka nähtaval, et näidata, et suudan endale üht-teist lubada.

Teine probleem on see, et nad tulevad kohe ligi ja pakuvad abi. Ma olin ka selleks valmistunud. Mõtlesin umbes välja, kuidas ma küsin ripsmetušši. Aga…

Esiteks värv ripsmete jaoks, ei ole ripsmetušš, see on hoopis üks teine keeruline produkt. Teiseks tõmbasin ma oma korviga kauba koos konksudega seinalt maha. Väga piinlik oli. Müüja oli näost punane ja vait. Neid on õpetatud viisakad olema, aga seal ei saanud enam kuidagi viisakaks jääda. Ta oli väga tubli, selles olukorras. :D

Mulle sai selgeks, et sellesse poodi ma enam sisse ei astu. Aeg on nii palju edasi läinud, et ma kohe üldse ei orienteeru nende toodete vahel. Miljon potsikut ja nii sarnased. Siis on veel ripsmetušš pikendava omadusega, tihendava omadusega jne… Ma tahan lihtsat, odavat ripsmetušši, mis oleks veekindel ja puudutuskindel ning musta varvi. Nii lihtne see ongi. Ma ei tea midagi firmadest, brändidest… Ärge ajage mind nendega segadusse, ärge koormake mind selle infoga… :D

Ma ütlen, seal on terve teadus. :D Mõtlete, et need trendi-tibinad on lollid. Ma ka naersin, kui nad arutasid, et modellindus tuleks ülikooli magistriõppesse võtta. Noh, üks eriala juurde. Aga ma täitsa näen selle vajalikkust, elu on nii palju edasi läinud. Ma ei tea, kas see peaks keemia-teaduskonna juures olema või majandus või kunst???

Ma arvan, et tavaline toidupoe väljapanek rahuldab täielikult mu vajaduse. :D

***

Käisin ametiühingus jutul. Tuli välja, et mu tööleping ei vasta seadusele, selles osas, mis on ülesütlemise etteteatamise aeg. Minu lepingus on kirjas 14 päeva, aga seaduse järgi kontoritöö puhul on see üks kuu. Seega, kui ma sellega päeva raha lähen küsima, siis rakendatakse mulle karantiini (3 nädalat ilma rahata). (Jah, saan karistada, et seadust ei tunne, aga ettevõte/professionaalne pool võib kirjutada, mida tahab ja ametiühingul on ükskõik. Kaubandusseadus hoiab klienti, kui nõrgemat poolt, aga inimene kui töötaja ei ole nõrgem pool. Minu meelest olen ma see sama inimene.)

Jah. Kontoritöö on prestiižne küll, aga see on nagu abielu. Sellest ei saa enam välja. :D

Homme teeme lepingu ümber, kirjutame, et mul oli prooviperiood või muudame vallandamise kuupäeva. Jah. Mind vallandati. :D

Unustasin kirjutada…

Karjusin ülemuse peale. Ütlesin, et ta valetab mulle kuupäevade osas ja ma ei usu ühtegi tema sõna. Ta ütles, et ma alati süüdistan teisi, ma ütlesin, et vaadaku peeglisse, et ma pole veel kuulnud, et tema, milleski süüdi oleks. Alati on klient süüdi või töölised, aga mitte kunagi tema. Siis hakkas ta rääkima, et kuidas tema mind ikka on aidanud. Ma ütlesin, et ma olen täpselt sama palju vastu andnud, et oleme võrdsed. Ütlesin ka, et ta püüab minuga manipuleerida, teha nii, et ma end süüdi tunneksin, aga minuga see läbi ei lähe. Enam mitte. Ta ütles, et minuga ei saa rääkida, sest ma ei mõista teda. Ma ütlesin, et olen jah, loll, et vallandagu mind juba. Ja woi-laa, saingi sule sappa. :D

Kui läksin lahkumisavaldusele alla kirjutama, siis ütles, et olgugi, et ma temaga nii tänamatu olin, kirjutas ta minust nii ilusti sinna. Või noh, hästi erapooletu teksti, et seoses ümberkorraldustega ja töö vähenemisega vallandatakse mind või koondatakse. Ma teadsin, et see on vale. Teadsin, et see oli raamatupidaja, kes sedasi kirjutas. Küsisin raamatupidajalt üle. Ta muigas. Ütlesin, et ülemus kindlasti soovis midagi sapisemat sinna kirjutada. Raamatupidaja ütles, et ta ei kommenteeri seda ja muigas. Ma ütlesin talle “Aitäh”. Aga on ikka siga ülemus. Püüab end teiste sulgedega ehtida.

Mina ja ülemus oleme nagu lapsed, kes on kiskuma läinud ja vaena raamatupidaja on siis meie vahel ja püüab asju klaarida. :D

Mul ei olnud plaanis ülemuse peale karjuda. Ma püüdsin hästi tasa olla. Närisin nätsu, et närve rahustada, aga… Ma lähen nii keema, kui ta hakkab ajama seda juttu, et kui palju tema on mind aidanud ja millise võimaluse mulle andnud. Ta ei näe ja ei taha näha üldse, et mida mina talle andnud olen. See oli koostöö, mitte orja ja härra vaheline suhe.

Tal jätkus nii palju jultumust, et nõuda, et ma talle lubaks, et ma eales enam kontori tööle ei kandideeriks, sest ma ei saavat seal hakkama. Mingu põrgu. See segadus, mis tal seal on, ei ole tavaline kontoritöö. Kui ta suudaks suhelda normaalselt, siis saaksin ma isegi selle stressiga hakkama. Aga ta valetab kuupäevade kohta, ta manipuleerib ja elab oma tujusid minu ja teiste peal välja. Hinnang minu tööle ei sõltu mitte minu tööst ja tulemusest, vaid see on otseses sõltuvuses tema tujust.

Olen testinud. Kui tal on hea tuju, siis teda  rahuldab, kui meil on “brønd” info, olgugi, et see on 40 m meie puurimisest, aga kui tal on halb tuju, siis pean ma küsima puurmisraportit ettevõttelt. Kuid seda pole, sest torud ei ole puuritud, vaid on kaevatud ja seda tehti siis, kui ma sündisin. Seega pole mingeid dokmente säilinud sellest ajast.

Ma jälle keen.

  • Mind vallandati. See on hea. Mul oli juba sahtlis ülesütlemise dokument valmis.
  • Minu tööleping pole seaduslik.
  • Karjusin ülemuse peale.
  • Sain psühholoogi juurde aja. Mai-kuus.
  • Madsen ja Aleksander toetavad mind. Lubasid mind aidata ülemusega. Nad on nii armsad. (Töölised, kes puurivad).

Pean tegema ülemusele arhiivi või kartoteegi arvutisse. Aga tema kirjeldust kuuldes, tundub, et ta tahab, et ma talle ühe programmi ehitaksin. Seda ma küll ei suuda. Ma isegi ei tunne ühtegi kartoteegi programmi.

Excel ei sobi, sest see on liiga keeruline. Ma mõtlesin ka Accessi, aga kui Excel on liiga keeruline, siis Access ei tule kõne allagi.

Seal peab olema: aadress (linn, postiindeks, tänav), kuupäev, klient, projekti omanik, juhtmete tüüp, toru läbimõõt, pruurimis dokumendi number, puurimise pikkus, kes tegid, purimis masina number.

Info peaks kätte tulema ühele nupule vajutades (umbes nagu internetis otsingu tegemine, täidad lüngad ja data tuleb).

Ta tahab saada infot:

  1. Kui keegi teeb päringu, siis peame leidma kiiresti puurimise raporti. (Kui päring tehakse, siis antakse aadress, aga seal võib olla nt. kõrval tänava nimi, seega… ma ei tea, kuidas andmebaasile google mapi kasutamine sisse kodeerida).
  2. Soovib teada, mitu meetrit 180 mm läbimõõduga toru jaoks puuriti 2018. aasta ja siis kvartali põhiselt ja siis nädalate lõikes… Seega programm peaks suutma liita, aga peaks aru saama, et 180 mm kävad koos ja 40 mm käivad koos, et hoaks need eraldi, st. neist suppi ei keeda, ühte patta ei ei pane. (Tean Excel suudab seda, aga mitte ühe nupu vajutusega.)
  3. Tahab näha, kui palju tööd on tehtud ühele kliendile. Mitu meetrit toru on tema jaoks puuritud ja mis läbimõõtudega jne…

Andmed on puurimisraportites. Need on Exceli dokumendid, üsna standartsed, aga seal on mitu lehekülge. Mis kõige keerulisem. Need ei ole korralikult täidetud. Nt. aadressi sealt ei leia. Heal juhul leiab tänava nime ja heal juhul see klapib, aga seal võib vabalt vale linn olla (aga kui sama tänav on teises linnas ka, siis…). Ka ei leia juhtmete tüüpi. Mul oli üks raport juhuslikult lahti ja ma küsisin ülemuselt, et kust ma seda loen, milliste juhtmetega tegu on. Ta vaatas ja ei osanud vastata.

Aga otseloomulikult on töölised süüdi, need, kes puurivad ja siis raamatupidaja, kes aksepteeris sellist vigast raportit. (See oli 2016. aasta raport. Raamatupidaja alustas oktoobris 2018. a. ja üks puurija on lahkunud töölt). Aga ülemus pole üldse süüdi. Sest kõik peaksid oskama aimata, et tema tahab kolme aasta pärast teha kartoteeki, kus on juhtmete tüübid sees ja torude läbimõõdud jne… :D

Jah.. Meil on 1300 puuriraportit 2016.aastast ja 1000 keevitamisraportit 2016. aastat (need pole standardsed ja seal on üks isik kasutanud sama numbrit mitu korda. Noh, proovi teha kartoteeki, mis näeb professionaalne välja. Minu teada on dokumnedi numbril eesmärk ja see on identifitseerida, aga kui samalt isikult tuleb kolm sama dokumnedi numbriga raportit, siis… See on edapädev ja selle infoga ei suuda küll teha kartoteeki, mis näeb professionaalne välja.). Nüüd 2019. aastal tahab ülemus seda kartoteeki. Ma peaksin selle talle tegema. Küsib, millist programmi ma soovitaksin. Ma tõesti ei tea, mis tema nõudliku meele rahuldaks. Võib-olla peaksin soovitama kirikut ja Jumalat või posijat või kaardimoori…

IT-poiss suudaks üsna kiiresti Excelist data välja kookida. Teeb programmi, mis võtab esimese lehe kolmandast lahtrist info ja paneb teise programmi lahtrisse x jne… Aga… kui see puurimisraporti lahter on täitmata või pole täidetud õigesti, siis seda probleemi IT-poiss küll lahendada ei saa. Igal juhul on seal metsikult tööd. IT-poisi töö on kallis ja üks kontrorihiir, kes peab need 1300 (x 10-11 lehte) ja 1000 exceli faili avama neid lugema, data välja nokkima ja siis mõistatama, mis see aadress võiks olla? Kas linn on õige? :D See on metsikult raha ja tulemus on see, et see rasvanäpp saaks nuppu vajutada ja vaadata, mitu meetrit toru ta on puurinud aastas, kuus, nädalas. :D (Ta puurib umbes 200-300m päevas, aga ta ei puuri igapäev.) Ta saaks arvete järgi kergelt aimu. Ma arvan, et täpsem info ei annaks talle eelist/kasu. Seal on rohkem avarii kohti, etteavamatusi ja need mõjutavad tulemust oluliselt rohkem kui mingi keskmise teada saamine.

Praegu on protsess nii, et puurijad kirjutavad raporti (täidavad Exceli standard lehe). (Data sisestatakse esimest korda) Saadavad raamatupidajale. Ta vaatab üle, et seal on enam-vähem aadress peal ja märge, mis osa projektist see on, kas puuritud pikkus klapib ja kuupäevad jne. Siis kirjutab ta minu tehtud Exceli tabelisse, et see osa projektist on tehtud, mitu meetrit see oli ja kirjutab ka kuupäeva (Osa datast sisestatakse teist korda). Seda tabelit saadame aeg-ajalt oma kliendile.

Raamatupidaja saadab arve kliendile. Ta peab lisama puuriraportid kaasa. Tavalise e-kirjaga saadab ta need. (Data sisestatakse kolmendat korda. Sellel korral osa failist ja osa infost kirja teksti.).

Ja kui ma nüüd selle kartoteegi või arhiivi programmi ka teeksin, telliksin, siis oleks vaja data sisestada neljandat korda.

Iga korraga kaasneb risk, et sisestatakse valesti (see on juba 4 kordne) ja aeg… Firmale ei loo see väärtust, kui ühte datat neli korda sisestatakse.

Seega ma keskenduksin pigem raamatupidamisprogrammile. Et sealt võimalikult täpne info kätte saada.

Ma ei tea, kuidas teised ettevõtted selle probleemi lahendavad. Usun, et suurel ettevõttel oleks sellise programmi juurutamine mõistlik, aga selle ellevõtte puhul ma arvan, et see oleks liialt kulukas.

Nt. eelmisel kuul oli meil 5 puurimist. Meil on kaks masinat. Seega võib see olla natuke suurem…. Aritmeetiline kesmine on 36 puurimist kuus. Praegu on meil üks suur klient. Üks klient detsembris ja nüüd veel üks väike klient. Ühes kuus 2 erinevat klienti. Need arvud saab ka näppudel kokku lugeda.

Ma keerutan siin, sest ma pole oma mõtteid veel valmis küpsetanud. Aga…

Minu seisukoht on: tuleviku jaoks on selline kartoteek oluline, aga praegu on see liiga kulukas ja selle puuduliku dataga on tema soove/unelmat võimatu teostada. (Liiga ajamahukas). Soovitaksin mõelda raamatupidamissüsteemi täiustamise peale sedasi, et see kartoteek oleks osaks sellest ja data 2016. aastast süstematiseerida kuidagi lihtsustatult.

***

Sellised väiksed seiklused. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Must, kõik on must :(

Püüan pea selgeks saada ja end tegutsema sundida. :) Mida rohkem ma uurin ja mõtlen, seda lootusetum mulle näib sellest ettevõttest vabanemine.

Lugesin, et kui ütlen oma töö üles 12 kuu jooksul teist korda, siis päevaraha ei saa. Nüüd ma põen siin kodus. Eelmine ülesütlemine oli põhjendatud, kuid algatajaks olin siiski mina.

Ülemusele ütlesin, et kolmapäeval lähen oma ametiühinguga vetlema. Ta juba aimas, millest me vestleme seal. Küsis kui kaugel ma oma tööga olen ja andis mulle loa juba nädal nr. 4 pillid kokku panna. Oi, kui lahke temast. Aga nädal nr. 4 ma küll pille kotti panna ei saa, sest reeglite kohaselt oleks see võimalik alles nädalal nr. 5. Kuid kui ma kaotan päevaraha, siis ma ei saagi üles öelda.

Ma praegu natuke keen. Ma maksan maksu. Maksan oma ametiühingule, et too minu eest hoolt kannaks kui tööta jään. Mul on stress ja minu elu on häiritud, aga see pole piisav põhjus ülesütlemiseks.

Minu ülemus on täielik siga. Valetab mulle kuupäevade osas ja laseb meie kokkulepped üle. Ei taibanud neid kirjalikult fikseerida.

Mina ju seaduseid ümber ei tee. Kui ma ei saa ise üles öelda, siis tuleb lihtsalt hästi palju haiguspäevi võtta ja ülemusega kõik kokkulepped kirjalikult teha. Eks ta natuke nõme ja ajaraiskamine ole. Aga seadus on seadus.

Ma peaks natuke arvutama, äkki on kokkuvõttes tõesti kasulikum see ametiühingule makstav raha kõrvale panna.

Ma siin kirun ennast, et selle töö üldse vastu võtsin. Nüüd olen sellega laulatatud ja ei saa kuidagi välja. :D

Mul on veel väike lootus, et saan üles öelda. Hoian sellest kõvasti kinni.

***

Käisin arsti juures. Ta hindas 2-3 minutiga mul stressi. Kerge depressiooni isegi. Sain saatekirja psüholoogi juurse. Kirjutasin talle juba. Vast vastab esmaspäeval või nii. Äkki saab minu peakene korda. Noh, natukene paremasse konditsiooni. :D

***

Proovin välja mõelda küsimused oma juristile. Kirjutan valmis töö-ülesütlemise paberi. Ja siis on veel nipet-näpet teha.

***

Ma saan hakkama. Eks näis, mis sellest kompotist välja tuleb. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Lõppeva aasta (2018) kokkuvõte

Käesoleval aastal alustan aasta kokkuvõttega natuke varem. Püüan seadistada nii, et see postitus muutuks avalikuks aasta viimasel päeval. Näis kuidas mul tehnikaga klapib. ;)

2018. aastaks püstitasin selged eesmärgid.

  1. Alustan tööd oma erialal. Töötan kontoriassistendina ühes kontoris. Hindaksin, et sooritasin selle 50%.
  2. Raamat “Vanatüdruk” 52 sissekannet. Tegin kõigest 30 sissekannet. 58%
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit. 65%
  4. Jooksen 100 päeval. Sooritasin 136%.
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Rõhk vendadel, võib-olla mõni uus sõber/tuttav reaalses elus. Sooritasin 100%. 2018. aastal olen hästi palju suhelnud. Nt. (1) Inglismaa reis (väikevenna külastus); (2) oma ametiühinguga olen suhelnud; (3) Kristenil käisin külas, töökaaslane; (4) käisin koolis ka, seal tuli suhelda (grupitööd); (5) Rune tutvumisportaalist; (6) JobCenter; (7) kaks töövestlust + praktikavestlus; (8) uus töö, pidevalt tuleb suhelda nii telefonis kui ka maili-teel; (9) Odense tööreis + ööbimine; (10) jõulupidu Kopenhaagenis + ööbimine ja pidu; (11) emaga käisime Randers Regnskov’s; (12) süsta-matk ema ja tema peikaga; (13) kirjutasin artikli, mida ei avaldatud, aga ma vähemalt püüdsin; (14) ema juubelipidu, vennad olid külas ja vanemavenna perekond; (15) Jan’ga suhtlen aeg-ajalt; (16) külastasin Madsenit (kolleegi).
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. (Säästan nii kuidas jaksan, püüan välja anda oma raamatu.) – Sooritamata!! 0%

TULEMUS: Kuuest eesmärgist kaks on saavutatud (neist üks on 36% üle täidetud). Kolm on n.-ö. pooles vinnas ja üks on täitsa saavutamata. Selle nurga alt ei ole mu aasta just eriti õnnestunud. :(

31.12.2018(1a)31.12.2018(2b)31.12.2018 Eesmärgid

Sellel aastal olid eesmärgid mul silme ees ja hoidsin terve aasta silma peal ning kätt pulsil (nii nagu ka 2017. aastal). 2018. aasta tulemus on nigel, sest kuuest eesmärgist kõigest kaks on saavutatud ja kolm on pooles vinnas. Seevastu 2017. aastal saavutasin kuuest eesmärgist 4,8 (oli üks edukas aasta). 2016. aastal saavutasin viiest kesisest eesmärgist kolm. (Tol korral arvasin, et see on kesine tulemus, aga ikka saab hullemaks minna). :D

Kuigi matemaatiline tulemus on kesine, olen ma oma aastaga rahul. See oli üks ütlemata tormine ja muutuste rohke aasta. Ütlesin oma töö üles (kalavabrikus), läksin kooli, olin töötu ja proovisin kätt täiesti uuel alal. Lisaks sellele kasvatasin oma stressi ja tegelesin selle leina ja ebameeldivate tunnetega, mida olen ikka ja jälle tahaplaanile surunud.

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Ei niitnud eriti muru.
  • Suhtlen jätkuvalt Jan’ga, uusi sõpru pole.
  • Joonistamine.  8 tk. (2017. aastal 18 tk).
  • FB-s on 106 sõpra (seega lisandus aastaga ca. 6). Minu postitus sai 30 like’t ja teine postitus sai 12 like’t. Sünnipäeval 32 post! Sellel aastal elasin rohkem päris elu. :D
  • Sahtlis on 3.800 DKK, rahakotis 308 DKK, pangaarvel 15.322,09 DKK ja Eesti pangaarvel 190,14 EUR (1.420,35 DKK). Seega 2018. aastal on mul kokku 20.850,44 DKK. 2017. aastal oli 20.036,96 DKK. Seega olen aastaga väärtust kasvatanud ca. 800 DKK. :D (Aga kui võtta arvesse, et ostsin S-le auto ca. 30.000 DKK, läpakas 3.333 DKK ja toetasin tema sünnipäevapidu oletan, et 15.000-25.000 DKK. Käisin Inglismaal ja olin kolm kuud ilma igasuguse sissetulekuta. Ma olen rahul. Vähemalt pole ma miinuses, pärast seda tormist aastat.) :)

***

Minu aasta (2018) arvudes:

  1. Töötanud: 134 päeva (2017.a. – 211; 2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: ca. 25-28; 2 töövestlust + 1 praktikavestlus (2017.a. – 0; 2016.a.23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 136 korda (2017.a.116; 2016.a.99; 2015.a.119)
  4. Crush: Lars?! (2017.a.Lars; 2016.a.Lars; 2015.a. – 0)
  5. Õppimine, haridus: 50 päeva + 2 eksamipäeva s.o 2 kursust + 1 haridus: 1) Projekti juhtimise tutvustus 2p; 2) Valgustav kursus privaatmajandusest 3p; EUS – kontor 45 päeva + eksamid (2017.a. - 1 kursus + 1 haridus; 1) Keeltekool DU3 – lõpetatud; 2) Hügieenikursus (ühepäevane))
  6. Blogi postituste arv: 62+uusaasta postitus (2017.a.111; 2016.a. - 207; 2015.a. 257)
  7. “Postituste” arv manuaalses päevikus: 22 s.o 21% vihikust 41,5 lk 192 lk-st (2017.a.21 ca. 1/4 vihikut; 2016.a.61 ca. 0,5-1 vihikut; 2015.a.166 ehk 3 vihikut)
  8. Minu raamat (taani keeles): 30 sissekannet (2017.a.44; 2016. a.14 sissekannet s.o. 14 lk-d)
  9. Loetud raamatute arv: 5. (2017.a.13,5; 2016.a.51)

(1) “It’s Rising Time” Kim Kiyosaki.; (2) “Rich Dad’s Cashflow Quadrant” Robert Kiyosaki. (3) “Emotional Intelligence Mastery” Eric Jordan.; (4) “Emotional Intelligents” Daniel Goleman.; (5) “Beating the Street” Peter Lynch koos John Rothchild. – See on veel pooleli.

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

  1. Nutsin tööl 3. kord. Nõudsin enda vallandamist. 17.01.2018. Draama, draama. :(
  2. Külastasin audiitorteenust pakkuvaid ettevõtteid. Küsisin praktikat. Tulemus: praktikakohta ei saa, sest liiga kõrge haridus ja tööd ei saa, sest kogemust pole. (Kibe pisar). :(
  3. Identiteedi-kriis. Täitus 3 aastat Taanis. Pole juba ammu nii kaua ühekoha peal passinud/püsinud. :) Vajan muutust.
  4. Veebruar: Lars on jätkuvalt mõtetes. Tüdimus kõigest. Tahan muutust. Haletsen end jälle. :( :( :(
  5. Üks kolleeg ütles: “Ta on sitt, kui ta nutab.” Jutt käis minust. Kirjutan postituse sellest oma FB seinale. Järgmine päev on kõik minuga väga viisakad ja toetavad. Väike ajutine võit. :)
  6. Mõttetera 1: See, et nad mind rumalaks peavad, ei tähenda, et ma rumal olen, see tähendab, et nad ei tunne mind.
  7. Istun Larsiga samasse lauda. Ta hakkas end peitma laos. Küsisin, kas minu pärast ei istu enam lauas. Ta vastab “jah”. Taas mingi tobe selgitus. Kusjuures ma isegi ei palunud selgitust. :(
  8. Inglismaa reis 20.-27.02.2018. Külastan oma väikevenda. Olen kohutav seal. Mul on halb tuju ja tunnen end kohutavalt rumalana. :(
  9. Märts: Lars kustutab oma FB või blokeerib mu. Olen löödud. :(
  10. Kolin teise hoone söögiruumi. :)
  11. Aprill: Larsil uus pruut, pediküür. :(
  12. Aprill: Pikalt haige (meeletu nohu ja vist palavik) ja nädal aega isegi kodus. :(
  13. Mai: Tunnen end äratõugatuna. Mind ei taheta, olen jalus ja üleliigne. Mõistan, et olen vaimselt haige ja vist vajan abi.
  14. Olen tüdinenud inimestest ja suhtlemisest. :(
  15. Otsustan, et ma pean mõtlema rohkem enda peale. Ole rohkem “bich“. – See on mul isegi õnnestunud, kuidagi väga loomulikult tuleb juba välja (viimasel ajal). :)
  16. Mai jätkuvalt: Rune “Single”-st. Kirjutame pikki kirju, siis kirjutan midagi tobedat ja ta hakkab mind eirama. :(
  17. Privaat-raamatupidamisega sain korraks joonele. :)
  18. Süsta-matk 19.05.2018. Tohutult mõnus elamus ja füüsiliselt raske. :) :) :)
  19. Külaskäik Kristenil (töökaaslane).
  20. Juuni: Nutsin tööl 4. kord (27.06.2018). Andsin lahkumisavalsuse. :(
  21. S-i juubelipidu. Vennad tulid külla. Ma ei suutnud sotsiaalne olla. Minu jaoks oli liiga palju inimesi. Vanemal vennal oli pere kaasas. :( :( :(
  22. August: Koolipingis jälle. :)
  23. Oktoober: möödus aasta esimesest portree-pildi joonistamisest.
  24. November: olin töötu, natu üle kuu aja.
  25. Kirjutasin artikli kohalikule ajalehele ja saatsin ära, aga nad pole vastanud ega avaldanud seda. :(
  26. Leidsin psühholoogi – nüüd on vaja veel ühendust võtta.

***

Blogi postituste kokkuvõte:

  1. Jätkuvalt olen blond ja elan teisel korrusel.
  2. Stseen kontoris. Nutan ja nõuan vallandamist. 17.01.2018. :(
  3. Küsisin tööd audiitorettevõtetest. Ootamatu külastus. Tubli, et tegin. :) Tulemus null. :(
  4. Jaanuari keskpaik: ikka veel pole (aasta) eesmärke. :(
  5. Minu disainitud “ajutised” märkmikukaaned olidki terve aasta. :)
  6. Veebruar: 11.02.2018 kasutasin esimest korda (oma nuti-)telefoni tervise app’i jooksmisel. Nüüd kasutan seda regulaarselt. :)
  7. Nädal Inglismaal. Väikevennal külas. Iga päev päike. :) Raskusi inglise keelega, halb tuju, olin hilinemas lennukile (nii minnes, kui tulles). Kusjuures tulles oli lumetorm Inglismaal. :( Märksõnad: Manchester, Liverpool, Chester, Snowdon (Wales), Traffeord Center, Knowsley Safari.
  8. Mõttetera 2: Oleks ma teadnud, et nii raske on seda taluda, siis poleks teinud. Aga hea on, et ei teadnud. Vahel on hea olla loll/naiivne. Proovin/katsetan asju, mis näivad normaalsetele inimestele võimatuna.
  9. Jan luges mu mõtteid või soove. Ta valis komöödia, kus näitles Adam Sandler. :)
  10. Vahetan sööklat. Lars ja tema kanakari võitsid. :(
  11. Märts: õhtused kurused. “Pojektijuhtimise tutvustus”; “Valgustav kursus privaatmajandusest”. :)
  12. Tegin oma hipi-püksid valmis. :)
  13. Mõttetera 3: Põhi tuleb ära fikseerida, alles siis saab kindlalt edasi liikuda.
  14. Digi-elav jälle. Uuendasin ID-kaardi tšertifikaate, eelviimasel päeval. :)
  15. Aprill-mai: Ülikooli diplomite hindamine. :)
  16. Aprill: Väga haige. :(
  17. Vaatasin koos Jan’ga “50 halli varjundit” (kõik kolm osa).
  18. Mai: Süstamatk. Väga põnev. :) :) :)
  19. Rune “Single”-st. Vahetame pikki kirju. :)
  20. Kristen, töölt. Külastan teda (2 korda). Vestleme. Harjutan taani keelt. :)
  21. Otsin enesekindlust, erialast tööd ja rahu hingele. Tunnen end väärtusetuna, ebaolulisena. Tunnen, et olen teistel jalus. :( :( :(
  22. Juuni: Nutsin tööl 4. kord (27.06.2018). Tööl lõikasin end. Olen vist põhjas, aga siit saab vaid ülespoole liikuda. :(
  23. Lahkumisavaldus kalavabrikusse. :)
  24. August: Taas koolipinki. 10 korda raskem kui ma arvasin.
  25. Töövestlus Taani maksuametis “Raha paigutuse spetsialist”. :) :) :)
  26. Koolis minu suhtes natukene negatiivne hoiak. :(
  27. Avastus: õppimine (1) “info-sisse”-protsess (ühesuunaline kommunikatsioon) vs. (2) “info-vahetus”-protsess (kahesuunaline kommunikatsioon).
  28. Jätkuvalt probleem madala enesehinnanguga. :(
  29. S on südamest tänulik (midagi täiesti uut). Ostsin talle uue läpaka, et motiveerida koolipinki minemist. :) S lõpetas kursuse väga hea tulemusega. Mul on õppimise haigus, olen õppimise usku. :)
  30. Ei leia tõendeid oma vaimsele puudele. Tajun, et midagi on valesti, aga mis, miks, kuidas sellele puudele lähenema peaks. :(
  31. Oktoober: Sain koolikesega ühele poole. Lõpetasin kontakttundide osa ja sain head hinded. Olgugi, et teekond oli pikk ja vaevaline, olen ma nüüd siin ja üsna võidurõõmus. Pärast esimest päeva läksin ma nuttes koju, sest ma arvasin, et see on ületamatult keeruline minu jaoks. Olin ju põlistaanlaste keskel, programm oli tihe ja keeruline ka nende jaoks, mis siis veel minust rääkida. :) :) :)
  32. Raskused esimesel töötuks jäämise nädalal. Ametiühing tahab rakendada karantiin-perioodi. Võidan oma ametiühingu. Jeiii!!! :) :) :)
  33. Ma tunnen, et olen nagu mingi naljanumber neile. Kõigile lükata ja tõugata. :(
  34. Saatsin artikli kohalikku ajalehte (23.11.2018). Seda ei avaldata. :(
  35. Vana Ford Focus vanarauaks ja meie õuele kolib uuem Ford Focus. :)
  36. Leidsin psühholoogi, aga ma pole veel ühendust võtnud.
  37. Ütlesin praktika ära ühes keerulises halva mainega ettevõttes.
  38. Novembri lõpp: Alustasin tööd ühes väikses ettevõttes. Kontoriassistent. Otsin torusid ja juhtmeid. Ettevõttes on tohutu kaos. Mul on vastakad tunded selle suhtes. Ülemus on väga probleemne isiksus ja ebastabiilne.
  39. Elamus: Töö-reis, komandeering Odenses. Ilus linn. H.C.Anderseni linn. Ööbisime seal. :)
  40. Elamus: Jõulupidu Kopenhaagenis. Fantastiline elamus. Hotellituba 14. korrusel. Imeline vaade üle Kopenhaageni. Väga peene õhtusöök ja oivaline show. Tants ja muusika… :) :) :)
  41. Detsember: Ma ei ole oma tööga üldse rahul. Plaanin üles öelda jaanuaris 2019. Olen nutnud tööl juba 2 korda. :( Ülemus ütles, et vallandab mu, kui leiab kellegi minu asemele. Ma pean selle uue välja õpetama. Loodan, et ta teeb seda.

***

Eesmärgid 2019. aastaks:

  1. Alustan tööd oma erialal. (Kontori töö: raamatupidaja assistent, finantsassistent, audiitoriassistent vms.)
  2. Raamat “Vanatüdruk” 26 uut sissekannet + 52 käsitsi kirjutatud lehekülge kirjutan arvutisse (kaks lehekülge igal teisel nädalal).
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit.
  4. Jooksen 100 päeval.
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Lasen end elul üllatada.) :D
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Kasvatan oma sääste. Eesmärk on, et see on suurem või võrdne 450 EUR + lisassissetulekust (nt. tellimus-joonistamine, lisatöö, piltide müük, tekstide müük) saadud raha. Mõte selles, et lisaraha ei kuluta omatarbeks. (Hoian seda kullas, hõbedas või sularahas). See 450 EUR pean tagasi teenima (see on libisenud pere toetamisse). :(

01.01.2019(1)

Näete! Juba seina peal. :)

 

Rubriigid: Minu eesmärgid | 2 kommentaari

Püüan mõtteid koguda

Täna oli plaanis oma raamatukest kirjutada, usinalt. :D Jah, pole veel alustanudki. Vabad päevad lähevad nii kiiresti.

Ma olen mitmeid kordi viidanud, et vajan vaimu abi ja peaksin seda otsima jne… Ma panin endale aja oma n.-ö. perearsti juurde ja kirjutasin märkusena, et tahan psühholoogi ja lisasin ka, keda. Psühholoogi nime kirjutasin. Noh, et oleks kindel. :D Nii minulik.

Kui töötu olin ja läksin vestlusele. Üks konkreetne vestlus, mida ma kaua aega ootasin. Selle vestluse mõte oli, et JobCenter hindab minu tööotsimisi ja annab nõu, kuidas edasi. Ma ladusin oma info lauale ja ideed. Minu nõustaja oli vait ja lõpuks tõdes, et ma olen tegutsenud väga sihikindlalt ja mul justkui on plaan olemas, et ta ei oska küll midagi enamat soovitada.

Mul on juba ka psühholoogile tekst valmis. Täpselt nii! :D

Jah, jaanuari keskpaiku lähen perearsti jutule, et saada n.-ö. saatekiri konkreetse psühholoogi juurde (minu valitud) ja mul on valmis diagnoos, mille psühholoog peaks tuvastama. :D Noh, ta ju ei tunne mind, seega ta ei tea, mida ta leidma/diagnoosima peab. :D Õnneks on tegu vaimu-arstiga, seega ei tohiks minu tegevus probleeme tekitada. Ta saab kohe aru, et minuga ei ole kõik korras, et pööning vajab korrastamist. :D

***

Muidu ikka vaikselt. Teen nipet-näpet. Mulle jõulud ei meeldi ja neist lugu ei pea. Kassile unustasin kingituse anda 24. detsembril. Seega antsin täna, aga ta ei teinud sellest suurt numbrit. Eile nätuke laamendas ja nõudis midagi, aga ta polnud piisavalt konkreetne, seega ma ei taibanud, et jõulukinki ootab. :D

***

Nüüd püüan keskenduda oma raamatule ja mõtteid koguda. Olen oma peas teinud selle keeruliseks, seega alateadvus väldib seda. Otsib alati mingi teise tegevuse. Njah…

Raamat seiskus keerulise koha peal. Minu jaoks keeruline. Peategelane sai lapse. Istub jätkuvalt sünnitusmajas, sest mul pole olnud viitsimist teda sealt välja kirjutada. (Kui sa mõistad, mida ma mõtlen.) ;)

Tal on abikaasa (kes on laste (kaksikud poisid) isa) ka seal. Kõik on ideaalne, aga liiga kaugel minu elust ja kogemusest. Ma ei tea, mida inimesed pärast sünnitust teevad. Mis need lapsed on? Ja üle-üldse on pereelu natuke igav, et raamatut kirjutada (liiatigi veel fiktiivne pereelu). :D

Nüüd ma siin püüan välja nuputada, kuidas nad koju lähevad ja mida nad nende kahe põrgulisega peale hakkavad. Läheb ju veel paar aastat enne kui kullesed rääkima hakkavad ja midagi natuke huvitavamat teevad.

Praegu on see nunnutamine ja beebi-piltide tegemine ning postitamine, aga raamatus ei saa teha või esitada pilte fiktiivsest perest. Äkki peaksin tegema raamatus fiktiivseid säutse ja FB postitusi. :D Not!! :D

Ma mängin mõttega, et peategelane varastatakse ära või lapsed varastatakse ära või midagi nii. Siis oleksin sellest väiksest tobedast “probleemist” prii… Kust mul küll tuli see tobe mõte peategelane rasedaks kirjutada ja sünnitama viia. :D Vahi vopsu.

Tegelikult tahaks juba uut raamatut kirjutada. Mingit krimi. Ketran seda mõtet ka peas. Kuid ma arvan, et parem oleks, kui jääksin ikka oma vana külge. Püüan siia sisse need krimi mõtted kirjutada. Koolis kasutasin seda taktikat. Nad nimetavad seda kreatiivsuseks. Ma olin liiga kreatiivne. :D

Me pidime poliitikast kirjutama. Ma kirjutasin presidendist ja tema perest, lastest armukestest. Mind köitis draama ja armastuse-teema rohkem. :D See oli muidugi nali, üks näide. Ma ei mäleta, mida ma päriselt kirjutasin. See kooli-aeg oli ju väga ammu. :D

***

Vaikselt küpsetan ka aasta viimast postitust. See peaks ikka tulema. Järgmise aasta eesmärke ei tea. Pole eriti midagi. Vähemalt midagi uut pole. Vast jäävad need samad. Sellel aastal ma neid nagunii ei saavutanud. :D Mis valesti, see uuesti. Jah?! :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

See nädal oli reisimise mõttes rahulikum

Sellel nädalal ma ei reisinud. Seega oli rahulik. Aga tööl tegin natuke lärmi. Mul ei ole kohe üldse selle ülemusega klappi.

Teate ju seda, et kõik inimesed ei sobi kõigi inimestega kokku. Ma olen üldiselt rahulik inimene ja hästi leplik. Kuid seda kõike teatud punktini. Ja kui ma juhtun kokku inimesega, kes ei saa aru, kus minu kannatuse piirid asuvad, siis ei saagi sellest midagi välja tulla. :D

Ma ei hakka oma stressist rääkimagi. Ma tunnen, et sellele vanale stressile tuli uus ja karmim kohe otsa. Jah. Vajan abi. Tegelen asjaga. St mõtlen sellele.

Plaanis on jõulupuhkus kasutada mõtete korda seadmiseks ja tuleviku plaanide tegemiseks. Ma kaalun tõsiselt sellest ettevõttest lahkumist. Järgmiseks aastaks teen otsuse ja panen plaani paika.

Ma ei välista, et ma siiski jään sinna. Olen varemgi teinud tagurpidiseid käike. :D Nt sinna tööle asudes. (Mis praegu tundub suur viga, aga pildid on ju ilusad. Eksju?) ;) :D

***

Ülemusel on suur stress, seda ma mõistan, aga ma ei pea õigeks, et ta seda teiste peal välja elab. Just, et ta seda minu peal välja elab. Kui on probleeme, siis tuleb nendega tegeleda. Mina näiteks kaalun psühhologi jutule minemist. Olen ühe välja valinud, aga praegu otsin viisi, kuidas ma talle lähenen. 900 DKK tunnis on natuke kirves minu mikro-palga juures. Seega loodan, et mu perearst saab mind suunata, siis saaks poole hinnaga. Või noh… ca 400 dkk tunnis, selle suudaksin üle elada (ma arvan). Aga arvestades, kui palju mul probleeme on, siis võib tunnist väheks jääda. :D

***

Võib-olla keegi on natuke huvitatud, mis probleemid mul ülemusega on, seega kirjutan natuke siia (äkki saan oma mõtted ka natuke paika ja selgemaks):

Ta muutub äkitselt vihaseks millegi peale ja siis tõstab ta häält ning hakkab suvalisi asju nõudma.

Nt. klient kurdab, et me töötame aeglaselt. Ta hoiab end tagasi ja kui kõne lõpetab, siis hakkab mulle nõudmisi esitama. Selliseid lampi asju. Asju, millest me oleme juba rääkinud ja ma olen öelnud, et ma ei saa nii kiiresti, aga ma annan endast parima. Ta on öelnud, et ma võtaks asja rahulikult (ilma stressita). Ning pärast mingit ebameeldivat telefonikõne tuleb ja hakkab nõudma: “Oled sa selle valmis teinud? Oled sa nende kõigiga ühendust võtnud? jne..”

Minu ülesandeks on juhtmeid ja torusid otsida. (Ettevõte puurib ca. 4 m sügavusel maa all, parallelselt raudteega. Sinna lähevad kaablid, tegelikult lairiba-internet, kui ma õigesti olen aru saadun.)

Kokku on 48 km. Me töötame koos ühe teise ettevõttega. Nemad kaevavad, sest igal pool ei saa puurida ja meie puurime. Seega on see 48 km jagatud väiksemateks osadeks (tavaliselt 200-300 m). Ja kaardil on märgitud, mis osad meie peame tegema.

Kui ma ettevõttega liitusin, siis nad olid enam-vähem poolega valmis. Aga aalati ei lähe kõik plaani päraselt. Vahel peame me puurima seal, kus algselt oli plaanis kaevata.

Ülemus tahab, et ma esitaksin päringu kõikide puurimis-sektorite kohta päringu. Neid on 20 või 30 plus 4-5 tükki. St olen saatnud 20 või 30 ja saanud tagasi vastuse. See toimub automaatselt. See 4-5 tükki on mul saatmata, sest ülemus soovis, et ma kirjutaksin neile, kes omavad torusid ja juhtmeid, millega me ristume.

See 20-30 päringut tootis mu e-mailile ca 100-150 e-maili. See tähendab, et päringu numbri järgi pidin need jagama õigetesse kaustadesse. Mis ise-enesest oli suur oht vigade tegemisele (mis tema ütleb, et on lubamatu). Seega kontrollisin mitu korda, et kõik saaks nii nagu peab.

Sorteerisin oma e-maili ära (2 päevaga). Samal ajal pidin ju tegema ka nende muutustega. Pidin otsima infi ekstra sektrori kohta.

Kui ma e-maili saan, siis seal on tavaliselt juhtmeomaniku joonistatud kaart. Need on erinevad ja need näitavad suuremat ala kui ma olen küsinud. Seega tuleb mul paika panna, kus on küsitud piirkond ja kas nende juhtmed jäävad meile ette. Kui jäävad ette, siis pean helistama või kirjutama ja küsima, kui sügaval nende juhtmed on või et nad tuleksid mõõtma või näitama, kus nende jutmed täpselt asuvad. (Ma täpselt ei tea, mis nad seal teevad. Vahel panevad mingi postikese püsti ja annavad info selle kohta. Teinekord räägivad puurijatega.) Kui nad saavad saata puurimisraporti, siis sealt saame ka info välja lugeda (mina ei oska nii lennult, aga töömehed oskavad).

Kujutate ette 100-150 kirja, (maa)kaarti ja 20-30 erinevat päringut.

Ülemus tahab, et ma nii kui ma e-maili saan, vaataksin ma kaarti ja kohe helistaksin juhtmeonanikule. Samas minu jaoks on see väga segadus. Ma ei suuda seda sedasi hoomata.

Pealegi ma olen juba oma e-mailid avanud ja jaganud need kaustadesse. Iga päringu kohta on oma kaust ja seal kaustas on info ettevõtete kaupa. Seega saan ma selle sama kausta kohe puurijatele edasi saata. (Teine nõue on, et puurijatel peab olema kogu info kohapeal, nt kui kontrollid tulevad või et nad näeksid, millega nad arvestama peavad jne.)

Igatahes. Mina otsustasin, et lähenen asjale päringu kaupa. Sest reaalselt puuritakse ikka veel sektoreid selles esimeses pooles. Ja siis väldin, et päringud segi lähevad.

Jah, on segane. :D

Võtame ühe päringu ja protsessi:

  1. Saadan päringu LER.dk. Pean leidma kaardilt õige piirkonna, ühe aadressi, mille kaudu ma õige sektori lähedale saan. Kusjuures pean tegema hästi kitsa triibu, sest lai triip maksab rohkem raha.
  2. Päring saadetud, siis ettevõtted (peamiselt automaatselt), saadavad oma kaardid. Neil on 3 päeav aega seaduse järgi, aga tavaliselt teiseks päevaks on kõik saatnud. Mõni saadab viimasel minutil. Tavaliselt saan 7-10 kirja/vastust.
  3. Mõni üksik ettevõte kirjutab, et neil selles piirkonnas juhtmeid pole. Aga enamasti saadetakse kaart ja ma pean siis, seal otsima selle piirkonna, mille kohta ma küsisin ja siis vaatan, kuidas, mis värviga nad oma juhtmeid märgivad ja kas need jäävad meile ette või mitte. Kui jäävad ette, siis pean ühendust võtma ja uurima, kui sügaval need on. Neil on aega 5 päeva, et vastata. (Jah, see teeb kokku 8 päeva ja kui nad pole vastanud mu küsimule, nt on kirjutanud mingit umbluu asja, siis küsin ma uuesti ja siis on neil jälle see 5 päeva.)
  4. Pean kõik kaardid välja printima ja märkima peale, kus ristuvad ja kus meie puurima ja mis kilomeetritel see sektor asub. Kõik tuleb dokumenteerida digitaalselt ja paberil (paebrid lähevad puurijatele). (Printer on mega aeglane ja mõni saadab oma kaardi 10-22 pdf-failil, kusjuures ühte faili prndib 2 minutit, kui üldse).
  5. Ideaalis peaksin ma tegema kausta, ilusad kaaned ja vahe lehed ja sisukorra välja printima ja värki, aga sellele ma ei mõtlegi.

See oli nüüd üks päring, aga mul on neid 20-30 nüüd. Ma arvan, et 30… Vahet pole. Igatahes palju.

Number 1 on tehtud kõigi 30-jaoks ja digi kaust on ka tehtud, aga kaarte pole vaadanud ega välja trükkinud. (4-5 päringut, seda number 1 pean veel tegema, aga need on projekti lõpus. Ülemus ütles, et las need jääda veel. Aga väga vabalt võib olla, et nt homme pean ma andma aru nende kohta.) :S

Minu plaan oli läheneda päringu kaupa ja teha punktid 2-4 ning märgin lehele kõik kellega ristub (iga päringu kohta). Pärast vaatan oma märkmeid ja saada ühe kirja ettevõttele. Nt. telekomile saadan kirja, et me ristume teie jutmetega vaadate järgnevaid päringuid. (Otseloomulikult skännin vaatamise ja joonistamise käigus kaardi tükikese arvutisse ja saadan selle…).

Aga ülemus soovib, et ma läheneksin ettevõtte kaupa, aga kui mul pole ülevaadet, millistel päringutel me selle telekomi juhtmetega ristumi, siis teen ma tühja tööd avades iga päringu kausta ja trükkides välja ühe tüki kaarti, joonistaksin ja skänniksin sisse… Päeva lõpuks tuleks kõik välja printida… (Ületundide eest ei maksta.)

Igatahes… Ülemus muudkui tahab ja tahab, kuid ta hakkab reaalsust kaotama. Printer ei suuda nii palju ja nii ruttu printida. Plus, minu võimetel on piirid. Pea väsib ära, päev otsa neid kaarte vaadates ja uurides ja joonistades. Päringu numbrid muutuvad, kilometreering (sektrorid muutuvad), aadressid ja ettevõtted… Keel on ka võõras (ikkagi vaevalt 3,5 aastat keele praktikat).

***

Tundub palju. Eksju? Vähemalt mulle tundub palju. Aga see pole veel kõik.

Kui ma tegelen selle suure projektida ja mu laud on kaetud erinevate päringute ja kaartidega, siis tuleb ta, et homseks on vaja see sektor uurida ja (teisipäeval 11/12 ütles) esmaspäevaks (17/12) see.

See tähendab, et kogu selle jama keskel kaks uut päringut ja kaardid KOHE välja printida ja joonistada ja kirjutada, helistada ettevõtetele. Ta andis mulle ühe päeva (aga loogika kohaselt on mul vaja minimaalselt 8 päeva. Arvestades, et alles alustasin ja keelt ei oska, siis võiks olla ju õppimise ja arusaamatuste lahendamise aeg ka.) Ja teise jaoks 3 päeva, sest see polnud hommik, kuna ta info andis, see oli keskpäev.

See pole veel kõik. Olin vait ja mõtlesin, et see on suur väljakutse, aga ma annan endast parima. Jätsin lõuna söömata jne… Pingutasin nii, et nina tatine peas.

Telekom ütles, et nemad ei tea, kui sügaval juhtmed on. Palusin, et nad kellegi välja saadaksin. Nad saatsid, aga 19/12, seega kaks päeva hiljem, kui meie puurime. Neil on täielik õigus selleks. Läksin koheselt ülemuse juurde ja andsin info edasi ja küsisin, mis me teeme.

Ta käskis mul sinna veel helistada ja küsida ning uurida miljonit asja. Aga nad olid resoluutsed. Läksin uuesti ülemuse juurde (sest ta ütles, et ALATI tule ja küsi, kui sa ei tea, mida teha…). Jah.. Ja mis oli tulemus.

Ta võtab mu mapi kätte, lajatab selle lauale ja ütleb, et sellel ei ole midagi väärt, kui mul pole kõiki andmeid, et see on prügi. Kõik minu töö on prügi, sest mul pole kõiki andmeid. Et selle võib prügikasti visata. (Seal on 11-12 ettevõtet, kelle kohta mul andmed oli kogutud). Ja siis lisas, et selle pärast me peamegi töötama kaks nädalat ees puurimisest ja küsima juhtmete sügavust kohe.

Selles kohas ma vihastusin. See sitt andis selle sektori mulle kõigest 3 päeva varem, kuid ta teab väga hästi, et mul läheb 8 päeva (see telekomi ettevõte kasutab oma seadusega ettenähtud aja maksimaalselt ära ja seda teab ülemus väga hästi). Ma jätsin oma lõuna söömata. Stressasin mitu päeva. Tegelesin nende kahe muutusega ja selle suure projektiga sama aegselt. Noh, üks sai nii kaugele, et mul polnud enam midagi teha, siis võtsin järgmise asja käsile… Mu pea valustas juba keskpäevaks, sellest intensiivsest tööst (ei kurda, märgin ära vaid).

See polnud veel kõik. Ta küsis, kas ma olen kõigile nendele teistele kirjutanud. Need 100-150 kirja (20-30 päringut). Ma ütlesin, et ma tegelen sellega nende teiste asjade vahepeal. Ta hakkas jälle rääkima, et selle pärast me peamegi kaks nädalat ees olema…

Ma nutsin. Ütlesin, et soovin, et ta vallandaks mu. Ma ei saa nii kiiresti töötada. Ma ei saa hakkama. Ta ütles, et ta ei vallanda mind. (Pärast ütles, et ma võtaksin rahulikult. Tean, et sellel lausel pole mingit väärtust, sest varsti tuleb ta jälle mingi muutusega, annab mulle vaid 1-3 päeva, et teha tööd, milleks kulub 8 päeva ja mitte minust olenevalt.)

Ütlesin, et ma vajan seda 8-14 päeva, et soovin, et ta mind varasemalt teavitaks muutustest. Ta ütles, et tema ei tea. Kopenhaagen otsustab ja tema ei saa midagi sinna teha. Krt… Mina ka ei saa.

Ma tõesti tahtsin talle virutada. Võib-olla maailm ongi selline, et raha järgi tuleb roomata ja siis peab terve ettevõte roomama. Ma ei tea. Aga siis pole mul küll selles maailmas kohta.

Tegelikult ei ole nii. Kui ühed peavad roomama, siis nad teevad ju seda kellegi ees. Seega tuleb mul end paigutada sinna telekomi või meie kliendi juurde (Kopenhaagenisse) tööle. Siis ei pea ma kellegi nõrkuse tõttu roomama ja oma haridust täis tegema. (Meie ettevõtte üle naerdakse, sest me jääma oma päringutega hiljaks.)

***

Kas suutsin näidata, mis pärgus ma töötan. Palka saan vähem kui kalavabrikus. Tegelikult ka.

Ülemus ütles, et ma peaksin talle tänulik olema, sest ta andis mulle võimaluse, et keegi ei tahaks mind palgata, sest mul puudub kogemus. Mingu põrgu. Maksuamet tundis mu vastu huvi (enesekindlusest jäi puudu, selliste närakate pärast mu enesehinnang nii madal ongi) ja samal päeval, kui läksin tema juurse vestlusele, sain kutse töövestlusele Fredericias (aga siis oleksin pidanud elamist hakkama otsima. Olin juba sellele nõmedikule oma “ja” öelnud ning oletasin, et (päeva lõpuks) rahaliselt jääks mulle sama kätte.

***

Samas nad ütlevad, et kõik, mis ei tapa teeb tugevaks. Seega, minust saab kord tugev inimene. :)

Vahel mõtlen, et see oli viga. Aga ma ei saa seda muuta. Ma ei saa minevikku muuta. Seega teen tulevikuplaani. Äkki ütle üles. Äkki survestan teda mind vallandama… Vaatab!

Sai pikk kirjatükk jälle. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Crazy nädal oli

Esmaspäeval (03.12.2018) läksin tööle. Kaks tundi olin töötanud, siis ülemus küsib: “Kas sa tead, et meil on reedel firma jõulupidu?” Ütlen, et sellest ei tea midagi. Ta ütleb, et see toimub Kopenhaagenis (Tivolis lõunasöök ja õhtusöök Cirkusbygningen’s) ning ööbime hotellis. Firma maksab.

Minult ei küsitud, kas ma saan ja tahan tulla. Mulle lihtsalt öeldi, et firma pidu ja kõik. :D Ma panin, siis oma kalendrisse.

Pool päeva olin töötanud, siis ülemus ütles, et kell 16 sõidame me Odensesse. Vaatame, kuidas poisid töötavad. Saan ülevaate tööst ja ettevõttest. Ööbimine hotellis. :S Minu huulilt kostus ebakindel/häbelik”ok”.

Tuletan meelde, et olin seal töötanud kõigest kolm päeva. Esmaspäeva (03.12.2018) hommikul läksin tööle mõttega, et nüüd on ülemus ka majas, et on kellelt küsida. :D Aga poole päeva pealt tulin kiirustada koju, et asju pakkida. Et minna Odensesse, koos ülemusega, keda kohtasin kolm tööpäeva tagasi töövestlusel (ja pärast seda sõitis ta Poola jahile).

Kõhus keeras ja olin hästi skeptiline (mõtlesin, et kasutab oma positsiooni, et mind “vallutada”, “allutada”, “alistada” ..), et ju tal on mingi seksuaalne plaan minuga.

Võib-olla plaan oli, aga mul oli oma isiklik tuba ja oma käed hoidis ta minust eemal, aga komplimentidega külvas mu üle. :D

Capture.2JPG Capture Capture1JPG

***

Pilte tegin ka natuke, aga kui need tulevad, siis tulevad hiljem.

Kõik läks hästi ja suur rõõm on jälle kodus olla. Mulle reisimine ei meeldi. Tahaks tööd teha. Lihtsalt tööd teha. Mina ja minu töö, vaid me kaks.

***

Minu esimene täistöönädal ja juba ma veetsin kaks ööd hotellis, kodust väga kaugel. :D Mõni oleks õnnega koos. Ma kardan järgmist nädalat.

Pidutsemine ja reisimine… see selleks, aga kontoris oleme tööga maas ja mina olin kaks päeva kontorist eemal, seega olukord on veelgi hullem. :(

Aga kuidas öeldaksegi: “Olukord on hull, aga mitte lootusetu.” :D Homme puhkan ja ülehomme vaatan, mis saama hakkab.

Jul1 Jul2 Jul3 Jul4 Jul5 Jul6

Söömine ja meelelahutus: Cirkusbygningen Wallmans (youtubes leiab üht-teist)

Ööbimine: Scandic København (aadress: vester søgade 6) 14. korrus.

***

Pilte on väga keeruline siia üles laadida, seega proovisin (Google) Drive. Jah… Sain mingi lingi oma kasutale. Seal on natuke rohkem pilte. Aga oluliseim on siin juba esitletud. :)

https://drive.google.com/drive/folders/1yBc0DgWVULqIwh1ePaoiFYtuFwxoJvt6?usp=sharing

***

Pildid teevad kadedaks jah?! Ma tean. Eks ma selle pärast neid siin esitlengi. Samas ma pole suurem asi pildistaja. :)

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata | 2 kommentaari

Käin tööl

Oodake veel õnnitlemisega. Ma ei tea, kui kaua nad mind seal hoiavad ja kas nad üldse palka maksavad. :D

Kõik käis väga ruttu ja ootamatult. Nagu minu puhul ikka. Ja mis kõige minulikum, tegin täpselt vastupidiselt oma tõsikindlale otsusele. :D

Alustame algusest.

Kui töötuks jäin, siis esimesel nädalal (oktoobri keskel) saatsin oma CV. Ettevõte otsis raamatupidajat (sellist, kes kõike teeks), asus mulle üsna lähedal (10-15 km).

(Ettevõte tegeleb puurimise- ja keevitamisega, samas rendib oma tehnikat ka välja. Puurib maa alla (risti ja põiki) augu, et sinna kaabel või toru surada. Võime öelda, et ehutusettevõte).

Mitte mingit vastust sealt ei tulnud. Oletasin, et ju see tähendab, et ma ei osutunud valituks. (Mis oligi nii.)

Eelmine nädal (26.11.2018 õhtul kella 16-ajal) helistas mulle Karsten. Ütles, et ma kandideerisin sinna tööle, et kas ma mäletan. Huvitaval kombel ma mäletasin ja mul oli arvutis exceli fail lahti, kust ma nägin kohe, mis ettevõttega tegu ja kuna ma sinna kandideerisin jne…

Ta ütles, et nad leidsid sellele ametikohale kellegi, aga neil oleks ühte inimest veel vaja. Teda oli raske kuulda ja ta rääkis kiiresti. Ametikoht pole ka nii päris selge. Seega leppisime kokku töövestluse järgmisel päeval (27.11.2018).

Mul oli pool õhtut aega otsida infi ettevõtte kohta. Mul polnud õrna aimugi, mis ametikohaga on tegu. Mul oli juba kokkulepe, et lähen kursusele 3.12.2018.

Leidsin, et see ettevõte on läinud pankrotti üks või isegi kaks korda. Vaatasin, et selle uue nime all, on nad töötanud kõigest 1,5 aastat, seega oli mul vaid üks aastaaruanne. See aruanne ei näinud eriti tugev välja. Samas nad ju just alustasid (uuesti). Alguse kohta oli ok, aruanne.

Ma siiski olin kindlalt veendunud, et ütlen neile “ei” või nad ise taipavad mulle “ei” öelda.

Minu tööülesandeks on otsida torusid ja juhtmeid. Jah. :D Mõnes mõttes on see ju ka raamatupidamine, aga objektiks pole raha, vaid objektiks on torud ja juhtmed. :D

Neil olid suured kaardid laual. Nägi välja nagu mingi uus põnev süsteemne mäng. Mäletate Monica “The Friends”? Ma nägin neid kaarte ja Karsten seletas mulle, et see on üks suur projekt. Näitas, kus meie (ettevõte) kaevamine, puurimine toimub. Näitas mulle programmi/veebilehte, kuhu ja kuidas päring saata. Sealt saan päringu numbri ja edasine asi käib päringu numbriga.

See programm/veebileht saadab ise automaatselt päringud kõikidele ettevõtetele, kellel on selles piirkonnas torusid ja juhtmeid ning ettevõtted hakkavad mulle saatma vastuseid ja kaarte. Minu ülesandeks on teha linnukesi sellele nimekirjale (mis ma programmist saan). Kui saan ettevõttelt A kirja, siis teen linnukese, et kiri on tulnud. (I’m lovin it.)

Ja lisaks pean vaatama neid kaarte ja kui kusagil ristub kellegi toru või juhe meie trassiga, siis pean välja uurima, kui sügaval nende juhtmed/torud on. (Tavaliselt seda kaardilt välja ei loe). Ma ütlesin, et ma ei suuda helistada, sest ma ei oska taani keelt piisavalt. Ülemus ütles, et siis võin e-maili saata. Aga see on selline ülemus, et ütleb ühte ja pärast ütleb teist ning seda kõike ilma, et ise aru saaks, et need kaks käsku on omavahel vastuolus.

Näide. Minu arvutit kasutatakse ka serverina ja sellega töötab üks inimene oma kodus. Seega peaksin ma päeva jooksul tegema arvuti vaba pausi. Ma täpselt ei tea, kuna ja kui pikalt. Ma olin esimest päeva tööl, seega ei osanud ka tööd planeerida, sest mul puuduvad konkreetsed ülesanded. Täitsa kaos on seal.

Igatahes. Tegin ära kõik, mis ma oskasin teha (millest esimesel päeval, töövestlusel rääkisime). Siis vaatasin, et rohkem ei oska ma midagi teha. Arvuti on vaba. Ülemust polnud tööl ja ma ei teadnud, kuna ta tuleb. Pidin saatma SMS-i sellele inimesele, kes kodus töötab. Kirjutasin, et arvuti on vaba kuniks ülemus tuleb. (Täpsemat infot ei olnud anda.)

Aga ülemus tuli ca 15-30 minuti pärast. Andis mulle mingi ülesande ja see oli arvutis. Ma ütlesin, et ma arvan, et praegu kasutab minu arvutit see teine isik, et ma just saatsin sms-i talle. Ülemus ütles kurjal toonil: “See on sinu arvuti, sina pead seda kasutama.” Ok…

Töövestlusel ütles ta, et mina ja see inimene (kellega ma pole elus kohtunud ega rääkinud), peame ise paika panema, kuna tema saab arvutit kasutada. Ja kui me panime selle paika, siis tuli ülemus ja ütles, et mina pean arvutit kasutama. Raske juhus! :D Aga tundub, et sellega tuleb lihtsalt harjuda.

Mis ma siis tahan öelda?

See ettevõte on tohutu kaos (negatiivne), aga minu jaoks on põnev ja väljakutsuv luua sinna kaosesse süsteem. Mul on tohutult palju vaba voli (loe: võim, positiivne).

Minu palk on natuke väiksem kui kalavabrikus (negatiivne), aga ma sõidan tööle kõigest 15 min (56 min asemel). Ma ei pea riideid vahetama, ma ei pea ekstra aega varuma, sest sellel distantsil on tõenäosus, et midagi juhtub, üli väike. Ma ärkan kell 6 (varem ärkasin kell 4), koera jalutuseks pole mul aega, aga kui kell 5 ärkaksin (või 5:15), siis saaksin ka koera jalutuse võtta. Ütleme, et hommikul võidan tunni. Ma olen kodus nagu tavaliselt (kalavabriku tööga), kell 16. Kuid reedeti on lühem päev (vähemalt see reede oli), lõpetasin kell 14:30. Seega olin väga vara kodus (positiivsed asjad). (Mul pole lepingut veel, seega ei tea oma ametlikku tööaega).

Ma ei tea, kuidas selle stressiga on. See kaos tekitab natuke stressi. (Neil on raamatupidamine tegematta alates veebruarist ja praegu audiitor küsib dokumente.) Lisaks sellele on tavaliselt nii, et kui mina saadan programmis infopäringu välja, siis on mul aega 10-12 päeva, aga nüüd on töömehed tööga maas (töötavad kella 24-ni) ja mu esimene töö läks juba järgmisel päeval välja. Mis oli natuke katastroof, sest üks juhe ristus ja kui ma küsin lisainfot, siis neil on aega vastata või reageerida (nt saadavad ühe isku välja, kes mõõdab aparaadiga juhtme sügavust) 5 päeva. (Ülemus sõitis juba mu esimesel tööpäeval Poola jahile. Pool päeva närvitses ja stressis seal). :D (Lubas, et järgmine nädal saab mulle olema raske, töömahukas. Ma juba kardan.) :D

Mul on mingi tabel keevitusdokumentide numbritega ja puurimise numbritega. Teine tabel on mingite distantsidega  (kilomeeter mõõdustikus)… Ma ise ka aru ei saanud. Kui küsisin töövestlusel ülemuselt, et miks ühes lahtris ühed arvud on sulgudes, ütles ta, et ta ei tea. :D Seega ma pean tegema midagi, millest tal pole õrna aimugi. :D Ta on kohutav delegeerija. “Tee. Mul suva, kuidas.” :D Põnev ja väljakutsuv.

(Raamatupidaja on seal olnud alates oktoobri keskel. Nüüd ma näen ja töötan koos inimesega, kellega konkureerisin. Ma näen oma silmaga ja kogen, kus on minu puudujäägid.)

Ma selgitasin välja, et keevitajad ja puurijad mõõdavad natuke erinevalt. Keevitajad on täpsemad. Ühel real on sama distantsi keevitused ja puurimised, aga keevitajad kirjutavad distantsi täpsemalt kui puurijad. :D Ma saan esmaspäeval ülemust natuke valgustada. Kui tal aega on. :D

Nagu mu tekstist näha, siis selles ettevõttes on tohtu segadus.  Vaatasin, et need tabelid, mis ülemus mulle andis, on natuke vanad, sest leidsin infot, mis peaks olema tabelis märgitud “tehtud” märgisega, ei ole seda teps mitte. Seega ma ei tea, kus maal projekt paregu on.

Ma räägin, see ettevõte on nagu kullakaevandus, aga mina kaevan infot välja (kulla asemel). Mõtle vaid, kui ma projekti lõpuks olen suutnud kogu info süstematiseerida. Projekt kestab veel 2 kuud, aga ma usun, et meil läheb üle aja.

Igatahes… Kui ma seda suudan, siis olen ma saanud palka selle eest, mida mulle meeldib teha (ka vabal ajal). Kodus süstematiseerin S-i raamatupidamist ja oma raamatuid.

***

Kui olin töövestlusel, siis ülemus ütles: “Selle SAP-kursuse saad sa võtta ka pärast. Miks sul seda kursust vaja on? Su CV-s puudub töö ja kogemus.” Ma pidin temaga nõustuma ja selle pärast ma oma “jah” sõna ütlesingi. Muidugi ta ütles, et ma olen intelligentne naine ja suudan kiiresti endale asja selgeks teha. Keda siis selle komplimendiga ei ostaks!? :D

Küsisin, kunasest tööle tulen. Ta ütles, et tal oleks juba täna vaja, aga jäi jutt, et tulen järgmisel päeval (28.11.2018).

Praegu mulle meeldib seal. Olgugi, et ülemus on natuke… kuidas nüüd öelda… otsekohene, kaos ja ebaloogiline. Mulle meeldib, et seal tehakse tööd, selle suure algustähega. Raamatupidaja on naine, aga väljas on vaid mehed, seega enamus ajast tuleb mul suhelda meestega. :D Seal ei ole seda bitch‘imist. Noh, see… “Nägid kui ebaühtlane make-up tal on? Vaata, kuidas ta räägib? Ta ei oska seda sõna õigesti öelda? Ih-ih-ihhh. Ta on kuum temakese peale. jne…” Mitte midagi sellest. Seal on ainult töö, töö, töö ja hästi palju tööd.

Ma ei tea, kas nad mind seal hoiavad, kas ma olen piisavalt kiire, arukas, arusaadav ja arusaaja. :D Kui töötuks jään, siis on mulle kogu töötu-süsteem selge. Seega… ma istun seal ja kogun kogemust nii kaua kuni lastakse. Muidugi ilma palgata ei saa. Ilma palgata tuleb teised meetmed käsile võtta. ;)

Mulle meeldib tohutult, (peale selle, et lastakse 100% tööd teha,) et ma saan linnukesi teha, asju välja printida ja süstematiseerida ning kausta panna. Ma jumaldan kaustu ja süsteeme, kui iga asi on õiges kohas.

Ma just vaatasin “The Friendsi”, see lõik, kus Monica oma pulma-planeerimise märkmed välja võttis (need, mis ta lapsepõlves tegi). “Need on pulma toimumise võimalikud asukohad. Alguses tähestikulises järjekorras, siis geograafilises ja siis… üks oli veel.”

Ma tean, et nad rikuvad mu süsteemid ära. Tean, et nad tulevad mu rutiinsele toimingule vahele. Siis läheb mu süsteem paigast ära ja siis on katastroof. (Nt. “Kuule, vaata see üle. Kas see päring on sul valmis? Mis juhe selles kohas ristus? Kas oled helistanu? jne)…

Elame ja näeme, kui kaua ma seal vastu pean.

PS. Olen seal töötanud 3 päeva. :D Mul on oma isiklik võti, seega saan ise otsustada kuna ma sinna lähen ja kuna sealt tulen…

Rubriigid: Määratlemata | 8 kommentaari

Pole ammu virisenud siin

Ma kirjutasin ühe pika artikli või loo ja täna saatsin selle kohalikku ajalehte. Ise ka ei usu. :) Nüüd ootan vastust, kas avaldavad või mitte. Põnev!

Sellised… Ma ei oska oma tegevust nimetada. Sellised mitte minulikud impuls-tegevused annavad lootust. See on selline pisike asi, millel on pisike võimalus hästi suureks kasvada ja mu ellu oluliselt rohkem värve ja võimalusi tuua.

Kui te minust lehest loete, siis… Täna on see päev, mil ma panin selle seemne mulda. :D

***

Tööd ei ole saanud. Praktika, selles kahtlase mainega ettevõttes, ütlesin üles. Raske otsus oli. Tagasihoidlikult arvasin, et mul sujub see protsess kuidagi mõnusamalt, aga väga üle kändude ja kivide kipub minema. Kus ma selle tee kaotasin, seda ma ei tea. Äkki üle kändude saab kiiremini. :D

***

S-le ostin auto. Ford Focus 1,6 L, sellel korral bensiin ja aastakäik on 2007. Jan on mul väike ingel. Tema otsis autod välja (valida oli kolme vahel). Temaga koos käisime vaatamas ka. Tema helistas. Kauples hinna alla.

Auto hind oli 34 900 DKK. Ta kauples 31 500 DKK peale. Lisaks võeti vana Ford (romu hinnaga), seega peaaegu 3000 DKK oli vana väärtus. Kokkuvõttes, sain üle eelarve maksva auto (mul oli kogutud 30 000 DKK ja oleksin ca 6000 DKK suutnud veel juurde kaapida, kui oleks vaja läinud). Aga lõpuks tuli auto kätte alla eelarve ja vana auto sai ka jalust ära.

Ootan veel kinnitust, et vana Ford on registrist läinud. Hoiame pöialt, et jõuluks saab asi vonksu.

Enne ostmist ma veel muretsesin, et kuidas mul on meeles kõikide tehniliste asjade kohta küsida. Jan ütles, et selleks ta mul kaasas ongi, et tema küsib ja kontrollib. Tegigi nii.

S on ka autoga rahul. Sisseehitatud Navi, esi- ja tagaklaasi soendus, istmesoendused, kiirusehoidja, talverehvid all ja suvekad valukatel kaasas.

***

Saadan avaldusi ja loen, eitavaid vastuseid. “Kahjuks ei osutunud valituks…”

Vaatasin endale psühholoogi, aga otsin vahendeid. Mõtlen, kas küsin Jobcenter’st suunamist ja tasumist või külastan oma kohalikku perearsti ja küsin sealt suunamist.

SAP kursust küsisin ka. Nagu lubati, aga nüüd kui asi on konkreetne, pole veel vastust tulnud. Ehk ikka tuleb veel.

Käisin uurimas, kui palju maksab taani keele kursus, et saada see A tasemele (gümnaasiumi tasemele). See on 25 000 DKK ja aasta aega õppimist. Tea, kas peaksin S-i auto maha müüma. (Nali.) Mul pole selleks kursuseks rahalisivahendeid. Jobcenter ka ei toeta. (See oleks oluline, et saada kätte mu 1-2 aastane (kontori-)praktika, mis oleks kogemus minu jaoks.) Et saada tööd, puudub mul kogemus, kuid praktika jaoks on mul liiga kõrge haridus.

Natuke koomiline on see, et olen sattunud kuhugi süsteemi, kus kõrge haridus on pigem probleem, mille eest karistatakse. (Ei saa kursuseid, keeleõppe eest tuleb ise tasuda, praktika kohta ei saa jne…) Müstika.

Ja jaanuarist tuleb mul taas tootmistööle minna/kandideerida. :D Sinnani on veel natuke aega. Äkki ikka leidub üks ettevõte, kes näeb kõrghariduses midagi head ja kasumlikku. :D

***

Peaksin vist ka oma eesmärkidest kirjutama. Ega suurt midagi pole kirjutada. Enamus eesmärkidest ei edene.

Jooksmas käin, aga nüüd valutab puus. Kui ei jookse, siis läheb pea või mõtted väga halvaks, aga kui jooksen, siis pärast lonkan nagu vana inimene. :D Olen jätnud 3-4 vaba päeva vahele, aga ega see suurt ei aita. Mis läbi, see läbi. :D

***

Viriseda annaks veel, aga teen väikse pausi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kuidas süsteem sõidab indiviidist üle

Ma ei oskagi kuskilt alustada. Võtan kusagilt keskelt.

Minu ametiühing tahtis mind esimese asjana vabrikutööle tagasi saata, sest neiuke ei suvatsenud kogu mu CV-d läbi lugeda (meil oli juba ammu aeg kokku lepitud, seega ajanappuses ei saanud asi küll olla).

Kui selgus, et mul on magistrikraad, siis anti mulle natuke armu. Alates jaanuarist tuleb vabrikutöid ka vaadata. Kohustus on kandideerida iga nädal kahele tööle. Kui töökuulutusi on, siis PEAN kandideerima neile. Aga mul on “õigus” vaadata lisaks ja külastada erinevaid ettevõtteid.

Sõna “vabrikutöö” tirib mu silmad vett täis. Mul on trauma sellest. Jah, olen nõrk, loll, sitt jne… Aga kas minusugusel maltsal ei ole siis ka õigust eksisteerida. Olen väga tundlik inimene ja ei suuda olla alati kaitses. Eriti raske on minna kaitsesse selle vastu, kelle olen endale natuke lähemale lubanud, sest ma ei tea… käitus enne viisakalt.

Praegu ma tunnen näiteks, et minul pole üldse õiguseid. Teised võivad mind sitaks nimetada, võivad mind alandada jne… aga mul pole õigust sellele reageerida ja oma tunded pean salaja padja alla panema.

***

JobCenter’s öeldi mulle, et nad kaitsevad mind seetõttu nad mind ühte konkreetsesse ettevõttesse praktikale ei luba. Aga tegelikult. Kui see ettevõte mulle tööd pakub, siis PEAN ma selle vastu võtma. Olgugi, et ettevõtte on kahtlane. Ei, neil on minust ükskõik. Süsteem ei hooli ja inimesed peidavad end süsteemi taha.

***

Ma olen sellest süsteemist väsinud. Ma olen selle süsteemi kohaselt küsinud nõu, aga siis nad muudavad süsteemi nii, et see sama süsteem sõidab minust üle. Jah, olen rumal, võtsin süsteemi nõu kuulda ja ämbrisse ma astusingi.

Võiks ju süüdistada Taani (kuning)riiki, aga tean, et Eestis on see sama moodi. Olen omal nahal tunda saanud. Teen oletuse, et see on igal pool nii.

Ma olen alati arvanud, et kui mängid reeglite järgi, siis ebaõnnestumise ohtu pole. Aga tuleb välja, et on sama suur oht ebaõnnestuda nagu reglite eiramise puhul. Lihtsalt reeglite järgi mängides kaotan ma rohkem. Olin valmis osa hüvedest loovutama, sest arvasin, et reeglite järgi mängides on riskid väiksemad, olen n-ö. kindlustatud, aga ei ole.

Nüüd juba kalkuleerin, et ametiühingule antud raha oleksin võinud hoida endale. See on üks kasutu organ. Riiklikud maksud… tobe eksole… Mina töötan nina tatine peas, talun solvanguid ja mõnitamist, maksan makse ja siis üks grupp taanlaseid otsustab, et nemad tahaksid ekstra toetust saada ja premeerivad end 112 miljoni Taani krooniga (mitme aasta peale jaotatult, aga siiski). See on ühe väikse riigi riigieelarve. (Vihjan Britta Nielsen).

Ma olen nii väsinud, et mina pean koguaeg end tõestama, oma haridust tõestama jne… Samas riik seda ei tee (olgugi, et mul on täiega õigus selle riigi pädevuses kahelda; ettevõte ei tee seda, olgugi, et mul on kuhjaga andmeid, et see ettevõte ei ole vastutustundlikult käitunud).

Ma olen sellest jamast lihtsalt väga väsinud juba. Kaua sa ikka jaksad niiviisi. Ma hakkan vist peast vanaks jääma, sellele vihjab tõik, et need teised on nii rumalad, nii lollid, nii kitsasilmaringiga.

Vahel tekib kiusatud nihverdada end kusagile riiklikkusse üksusesse, sinna süsteemi taha, et siis sõita nendest teistest lihtsalt üle nagu nad teevad seda minuga.

***

Ma olen olnud positiivne. Vägagi positiivne, aga minu meelest on seda sitta nüüd liiga palju. Ma ei usu, et see kogus, nagu mulle pähe on valatud, on keskmise inimese kogus. Ma olen ekslikult saanud 2-5 inimese jagu sitta (huvitav, mida need õnnelikud teevad, tõmbavad mõnusalt kanepit?)

Ma olen vist liiga naiivne ja lugenud liiga palju Piibli-lugusid, aga ma olen ikka arvanud, et halvad asjad juhtuvad halbade inimestega. Mina ju pole halb.

Põletan küünalt peaaegu iga päev. Aknast vaatan kirikut, hommikuti ärkan kirikukellade peale ülesse. Mida veel?

***

Nad väidavad, et nad aitavad mu tööjõuturule tagasi. Jah, seal on pikk rida igasugustest võimalustest, aga ühte ei saa ma oma kõrge hariduse tõttu, teist ei saa, sest selles väikses piirkonnas pole eriti nõudlust selle ameti jaoks (kuigi ma olen öelnud, et võin vabalt kolida või käia kaugemal tööl, sest ma jään kahe piirkonna vahele) ja mõne asja jaoks olen ma olnud liiga lühikest aega töötu.

Seega, kokkuvõttes. Ma ei saa sealt midagi. Jah, ma saan käia nendega aeg-ajalt rääkimas. Mul on võimalik nende süsteemis nuppe vajutada (väike kohustus) ja oma CV-d saata. Kusjuures nende süsteem teeb kohutava CV, see ei vasta mitte mingitele nõuetele, seega seda ma kasutada ei saa.

***

Täna on selline suur must päev. Sügismasendus vist. Eile sai liiga palju naerdud, seega tuli täna see karistus. Kuigi naer oligi juba varasemate “karistuste” üle.

***

Sa saad SU-d õppimise ajal. – Reaalsus, sina SU-d ei saa. Kuigi me kirjutame 2 aastat, me mõtleme 2 aastat ja kolm kuud.

Sa saad praktika, aastase praktika ja on võimalus koolipraktikale (kui ise praktika kohta ei leia). – Uus seadus, sa praktikat ei saa.

Miks sul need paberid kaasas on? (Vingus, üleolev ja etteheitlik nägu.) – Te ise kirjutasite siin selle paberi peal, et mul peab kaasas olema NemID ja me räägime minu CV-st, seega peab see ka kaasas olema.

Me alustame sellest paberist, annan ülevaate sinu kohustustest. – Need kohustused olen ma vähemalt kaks korda välja trükkinud, kümme korda läbi lugenud, kusjuures selle paberi peal on kirjas, et ma pean need läbi lugema enne kohtumist. – Ok, kas sul on nende kohta küsimusi. – Ei, viimasele küsimusele sain vastuse just sinu sissejuhatusest, et oma CV-le saan kinnituse täna, et sellega me nüüd tegelemegi.

Sa saad valida kursuseid, siin on 19 lehekülge kursuseid. – Sry, sa neid ei saa, liiga haritud oled.

Sa saad praktika. Meie sind ei saa aidata, aga kui ise otsid, siis saad. – Sry, sellele ettevõttele me enam praktikante ei anna. (Ettevõtte leidsin nende oma lehelt ja minul info puudub, et see ettevõte on nende mustas nimekirjas).

Seaduse järgi peaksin raha saama. – Ei, sina raha ei saa.

***

Ma olen neile nagu naljanumber. Kõigile lükata ja tõugata.

Suud ei või lahti teha, sest kunagisel kodumaal nimetatakse mind majandus-/mugavuspagulane, siin olen EU-kodanik, kes tuleb nende töökohti varastama ja viib nende palgad alla. (Kullakesed, te ei ela suletud süsteemis. Te kokureerite välismaailmaga, teie enda kõrged maksud viivad palgad alla, sest vastasel juhul läheks ettevõte ju pankrotti. Nemad seda seost ei näe.)

Jah. Vahel tunnen ka, et olen liiga haritud. Tekib juba raskusi harimatutega suhtlemisel. (Selline sarkastiline märkus. Ei ole 100% in.)

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Sügav ohe :(

Ei meeldi mulle kuri olla, aga teisiti siin asju ei aja. Jälle võitlen oma ametiühinguga. Natuke rumalate ja kitsa silmaringiga ja kinnise meelega inimestega on raske asju ajada. Tõesti on.

Ei lasku peensustesse, magamise aeg on ja palju on teha. Mõni teine kord tulen taas.

Lõpetuseks muster-näide seriaalist “Sõbrad”. Ross: “Sa oled inimestega karm ja kohe nad tulevad sulle vastu. Nad teevad oma graafikud ümber vastavalt sinu vajadustele.” Cool nickname Mental. :D

Minul veel nii ägedat hüüdnime pole, aga olen saanud tunda seda mõnu või võimu, mida annab kuri olemine. Minu puhul jäärapäine ja enesekindel.

Hästi ei lähe, aga vähemalt huvitav on. ;)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kõike ja mitte midagi

Sünnipäevaks sain vendadelt e-lugeri. Ma olen väga antiik. Jan teeb igal kohtumisel ülevaate põnevatest äppidest ja mina olen öelnud resoluutselt “ei”. Nüüd on kujunenud sedasi, et iga kord kui me kohtume, siis laen ühe uue äpi alla. Lihtsalt ei saa vanamoodi.

Nt. ma pean igapäev vaatama oma e-kirju (ametlikke), neid on kolmes kohas ja pean sisse logima oma NemID-ga. Kasutasin oma koodikaarte. Aga need kuluvad kiiremini kui šokolaad minu käes. Seega tellisin endale NemID äpi.

Rahaga on kitsas, seega on oluline, et mul on alati ülevaade, mis mu kontol toimub, seega on mul nüüd panga-äpp jne… Nii see elu läheb.

Mulle meeldib lugeda nii, et ma tunnen paberit oma näpu all. Aeg-ajalt lasen pöidlaga üle raamatu külje, et aimu saada, kas olen juba poolel teel. Enne raamatu lugemist sirvin kiirelt üle, vaatan, kas seal pilte ka on (uuemates raamatutes hoitakse pildide pealt kokku).

Igatahes… Nüüd ma siis istun ja vaatan oma e-lugerit. Sain ühe tasuta raamatu ka. (Ma ei pannud oma pangakaardi andmeid sisse, sest see oleks sama, mis alkohoolikule anda vabavoli alkoholipoes. Ma olen kindel, et kogu mu raha läheks sinna. Esiteks vajutaksin ma valele nupule (ostaksin raamatu, mida ei soovi). Või siis ostaks kõike, mis natukenegi huvitav tundub. (Ratsionaalne mina tudub.) :D

See e-luger on veel väga võõras, aga võib-olla lähen uuendustega kaasa. Kui noorte inimestega kokku puutun, siis tunnen end nii antiiksena. Nad räägivad SnapChat’st, MobilPay’st ja ma ei tea, millest veel. Kusjuures need noored ei ole alati minust nooremad. Nt. mõni 40-50-aastane küsib ka, kas mul on Snap (siin on see väga populaarne). Ei, mul seda ei ole. Olen üsna kindel, et kui ma selle teen, siis on see vana (nt Orkut kadus ja Facebook on ka juba “vanade” inimeste kohtumispaik). :D

Poleks uskunud, et ma nii kiiresti vanaks jään. :) Oh, seda tehnoloogiat.

***

Teine teema veel. Mulle meeldiks ka teiste inimeste eludest lugeda, sellistest tavalistest inimestest ja tavalistest probleemidest. Mitte sellised blogid, kus alati kõik supper hästi läheb ja elu on lill. Aga ma pole veel leidnud midagi püsivalt põnevat, seega kirjutan ise. Ise kirjutan ja ise loen ning ise olen rahul. :)

Ma olen tohutult kannatlik. Õigem oleks öelda, et olin. Näiliselt alandlik ja leplik. Ma tõesti tundsin, et peaksin iga kord kui suu lahti teen, ütlema: “Vabandust, ma räägin kohutavat taani keel. Vabandust, et ma üldse elan ja eksisteerin jne.”

Aga teate, minu karikas sai täis. Alustan otsast.

  1. Kui ma Taani tulin. Ei saanud ma end töötuks võtta. Isegi konsultatsiooni ei saanud, kust ma tööd võiksin otsida. Ok. (Pagulased saavad korteri ja nõustajad ning õiguse valida riigikogu.)
  2. Mul pidavat olema A-kassa, kui ma soovisin seda endale, siis öeldi, et seda ei saa enne kui ma endale töö saan. Ok. (Saba kinni, nokk lahti. See on bürokraatia kõrgem tase.)
  3. Ühes agentuuris öeldi, et kui ma taani keelt ei räägi, siis keegi mind ei taha. Ok.
  4. Läksin keeltekooli, sain teise agentuuri kaudu töö. Nägin, et ikka tahetakse, kuigi keelt ei oska (mitte üksnes mind vaid ka teisi). Ok.
  5. Tulin taani 2015. a. Nad tegid seaduse ümber, et keeltekooli keeletase ei ole enam gümnaasiumi tase vaid on 9. klassi tase. (Tänks!) (Kusjuures, siin öeldakse, et A-tase on gymnaasiumi tase, kõrgeim tase. Selleks peaksin saama 225 tundi taani keelt (Kusjuures mõõdetakse tundides. Kooli siseselt on vast ka mingid muud mõõdikud). Aga see ei ole Euroopa keele mõõtmise süsteemi järgi, sest seal on A-tase kõige madalam ja C1 on kõige kõrgem. Nad Euroopa süsteemi ei tunne, ainult keeleõpetajad teavad seda, aga kesmiselt pole nad midagi kuulnud Euroopa keeletaseme hindamissüsteemist. Ma käin ja harin neid. Välismaalane, mitte keele oskaja nagu ma olen.) :D (Neil on kõigi ainete jaoks tasemed (olen näinud F-A, kusjuures A on kõrgeim tase. Nüüd ei tea kas, gümnaasiumi tase või ülikooli tase… Me õppisime ettevõtte majandust C-tasemel, et kas A-tase oleks ülikooli-tase juba?)
  6. Juuni 2018 küsisin, kuidas ma saaksin erialast praktikat. Mulle soovitati EUS. Küsisin ametlikult ja asjakohasest kohast.
  7. Juuni lõpus ütlesin töö ülesse ja juulis saatsin avalduse kooli. Kõik ok, aga… Praktikat ma ei saa, sest mu taani keel ei ole gümnaasiumi tase (uus seadus, hakkas kehtima augustist). Ok. Ma võtsin siis kooli osa, et keelt harjutada, sest teadmised on mul ju tegelikult olemas ja kõrgamal tasemel.
  8. Õppetoetust ei saa, sest nad ei arvuta keskmist (ma ei tea, mida nad siis arvutavad, kui kesmist ei arvuta). Ja nad vaatavad perioodi 2 aastat pluss 3 kuud, kuigi reeglites on kirjas 2 aastat. Ok. Kasutasin oma säästud ära. Kolm kuud ootamatut rahapõuda, aga elasin üle.
  9. Nüüd said koolitunnid läbi, teised läksid rõõmsalt praktikale, mul polnud selleks õigust. Võtsin end töötuks ja nemad… Minu ametiühing, kes peaks mind kaitsma, ütleb, et nad rakendavad mulle karantiin-perioodi (kolm nädalat ilma rahata), sest ma ütlesin oma töö ülesse.
  • Ma ütlen, et seal on erandpunktid ja üks neist on, et kui ma ütlen oma töö ülesse, sest alustan õppimist (haridust), mille kestus on üle ühe aasta, siis karantiini ei rakendu. Mind saadetakse ametiühingu “hariduse spetsialisti” juurde. (Seaduses on kirjas “alustab haridusrt“, pole kirjas, et lõpetan või muud… Ja kui ma töö üles ütlen, et kooli minna, siis ma ju ei näe tulevikku: äkki jään haigeks, äkki ei tee eksameid ära, äkki jään kodutuks, äkki muudab Taani riik järsku seadust… Seaduse tekst oli vägagi inimlik ja kusjuures inimlikus keeles.)
  • Pidin talle uuesti selgitama oma olukorda ja seadust. Aga ta ei mõiganud. Ta väitis, et minu haridus oli kõigest 10-nädalat (luges hariduse pealkirja, vähemalt lugeda oskab, tubli). Ma väidan, et see haridus koosnes kahest osast, koolitunnid ja praktika. Praktika on minimaalselt üks aasta, aga võib olla ka kaks aastat. (Ta ei tahtnud aru saada. Kui gümnaasiumi haridus on kolm aastat, siis see, et ma võtan ühe aasta ei tee ju gümnaasiumi haridust lühemaks…).
  • Lõpuks ma ütlesin, et ma olen neile maksnud, olen olnud nende klient, nad kirjutavad, et kaitsevad oma liikmete huvisid, aga nüüd ma tunnen, et nad võitlevad minu vastu. Nõudsin, et ta paberil saadaks mulle, millele tuginedes ta väidab, et mulle tuleb rakendada karantiini. (Otsa sai mu kannatus).
  • Nüüd lõpuks helistas ta kooli ja sai teada, et minu haridus koosneb kahest osast jne… (Kui inimene ei tea, siis ta küsib, kui ta ei saa aru, siis küsigu kelleletki, kes teab. Miks ta alles nüüd helistas kooli?)
  • Ma olin juba valmis kirjutama juuratudengitele, kes annavad tasuta nõu. Küsimus oleks olnud, et kuidas seaduses defineeritakse “haridus”. Jutt, siis taani seadustest jne… Aga õnneks, minu ametiühing sai aru, et mul on tõsi taga ja et mu kannatus sai otsa.

Nad ütlevad, et kui maksaksin rohkem, siis saaksin rohkem. Pakuvad mingit karjäärinõustamist. Üks kord olen saanud. See oli nii, et “õpi taani keel ära ja otsi tööd. Ja taani keels on arvuti sama, mis inglise keeles (näed, juba oledki targem, tead ühte sõna rohkem, kui siia kontorisse astusid)”. Tänks, ma ütlen.

Kursused on ka nii, et youtubest saaksin asjalikumat infot, inglise keels ja tasuta.

Kirjutavad, et pean 19. oktoobriks endale kohtumise broneerima. Aga süsteemis pole ühtegi vaba aega. Saan valida kolme nädala vahel, kus pole ühtegi vaba aega ja ma ei saa protsessi lõpuni teha. Mul ei ole ühtegi nuppu, et valigu ise aeg. Kirjutasin neile, aga nad pole vastanud. Igavesed sead sellised.

Teevad reegid nii, et ma ei saa neid täita ja siis karistavad mind ning ei anna raha. Kolm kuud null sissetulekut, ainult mu säästud. Ei ole ema rahakoti peal, sest tema on ka töötu ja vajab elamiseks minu toetust, seega igati karm värk. Kolme kuule lisaks tahavad veel kolm nädalat määrata. Mille eest nad mind karistavad, sest ma harin ennast? Tahan tasuvamat tööd, maksaksin rohkem maksu, väiksem tõenäosus, et jään stressitõttu koju, haigeks ja “kommuune-palgale” (loe: sotsiaal abi peale). Mul on seal veel palju tööd. :D

***

Minu kannatus on nii otsas, et ma ei tunne ennast enam äragi. Mulle ei meeldi olla kuri ja mulle ei meeldi inimestele halvasti kirjutada, aga nad on mu nii maa tasa teinud, et nüüd mulle aitab.

Jan ütles ka, et ta arvas alati, et ma olen selline vaikne ja leplik. (Kuid seda olen ma ainult teatud piirini. Ja need taanlased on selle piiri ületanud.)

Mul on sellest kõigest nii suva, et saatsin avalduse Taani maksuametisse controlleri ametile. Mul pole eriti aimu, milles nende töö seisneb ja maksuametis on jama, nad lähevad ühelt süsteemilt teisele, nad lammutasid maksuameti ära ja kolisid osadena sisemaale. Seega uue süsteemi üle võtmine, uued hariduseta ja kogemuseta inimesed tööl… Igathes, nad on kaotanud mingi osa datast. :D Sellega saaksin ka mina hakkama. (Seal on pidevalt jamasid).

Jah. Mul on suva, täitsa kama kaks. Ma lähen, kui nad võimaluse annavad, siis teen ja kui jama teen, siis võtavad nemad meetmed kasutusele. Ise võtsid mu tööle, ise tegid vea. Ja nii see asi siin käib. :) Ma ei tea, kas ma selle viimase osaga saaksin hakkama. Ma mõtlen, et ma kipun ikka ise vastutama oma vigade eest ja süüdistan ennast jne… Aga jah… Eks näis.

Arvatavasti ei saa tööd ja olen järgmine kuu sama töötu nagu nüüd. Ilusat sügist! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Üks aastake taas juures

Jah. Mul oli vahepeal sünnipäev. Vaikselt läks. Jah. Muud polegi.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Nii valus on, et hakka või naerma

Olen teist päeva töötu. Kõrvalt nägin, kuidas S nende tobedate reeglitega sõdib ja mõtlesin, et ta on mul natuke tuisupea. Nüüd tunnen omal nahal, kuidas süsteem ei tööta.

Registreerisin end töötuks kohe esimesel päeval (ööl vastu esimest päeva) ja broneerisin endale kohtumise “JobCenter”-s. Võtsin kohe esimese aja. Seega kohe esmaspäeva vara hommikul tõttasin kontori ukse taha, oma paberid näpus.

Neiu vaatab mind, seejärel oma arvuti ekraani ja ütleb imestunult: “Sa alles eile jäid töötuks.” Ma kehitan õlgu ja noogutan ebalevalt.

Püüan seletada, miks ma töötu olen. Et seaduse järgi pole mul õigust oma haridust lõpetada, pole õigust praktikale. Ta ei saa hästi aru, et miks pole õigust (mu hinded on suurepärased, olles Taanis elanud vaid napilt üle kolme aasta, räägin ma head või arusaadavat taani keelt…). Helistab targemale, saab ülevaate värskest seadusest ja minu olukorrast.

Soovitab mul võtta teine haridus (nad nimetavad seda handel). Ma ei ole sellest vaimustuses, sest just koolist tulnud, olime me ju kõik kolm eriala koos (handel, detail ja kontor). Ma sain oma eriala (kontor) lõpetatud (kontakt tundide osa) ja suurepäraste hinnetega. See teine eriala ei ole minu eriala ja mul ei ole raha, et õppida. Säästud on otsas (SU-d ehk õppetoetust ma ei saa). (Sedasi saaks ta mind teise süsteemi lükata.)

Vaatan talle oma kurbade silmadega otsa ja küsin: “Kas ei oleks võimalik saada praktikat Teie poolt või lihtsalt tööd.” Nätan talle oma teisi pabereid (magistrikraad ja hinnang Taani haridusministeeriumist jne…). Ta vaatab neid, peab targemaga aru ja möönab: “Jah, sa pead saama selle praktika ja töö.”

Tänan! Nüüd räägime me sama keelt. :)

Ta ütleb, et ma peaksin ka oma ametiühinguga rääkima. Vastan kiirelt, et homme lähen (ehk siis täna, sest see on avatud vaid T ja K). Ta naeratab.

Lõpus lisab, et ta on töötanud seal kaua, aga sellise kõrge haridusega inimestega pole ta varem kokku puutunud, seega ei tea ta, mida teha.

***

Täna käisin oma ametiühingus vestlusel. Tundaega täitsime mingit küsimustikku. Seal on totakat küsimused, aga need on olulised. Nt. kas minul või mu abikaasal on ettevõte, oleme me FIE-d, olen ma kalamees, taksojuht jne… Terve rida EI-sid. Saime selle valmis. Lubas vastuse saata.

Õhtul helistas. Kahjuks peavad nad mulle karantiin-perioodi rakendama (3 nädalat ilma rahata), sest ma ise ütlesin töö ülesse. Ok. Ma ütlesin, et seal on ju üks punkt, et kui ma alustan õpinguid, mis kestavad rohkem kui 1 aasta, siis see ei kehti mulle. Ta nõustus, et selline punkt on.

Ta ütles, et ma olin ju koolis ainult 10 nädalat, ma ütlesin, et haridus hõlmas ka ühe aastast praktikat, milleks mul pole seaduse järgi õigust (püüdsin toonitada, et hariduse mitte jätkamine ei ole olnud minu valik ega otsus). Ta ütles, et peab seda arutama ja annab mulle pärast teada. Seega pisike võimalus on, et nad halastavad mu peale.

Aga natuke ajab marru. Ma maksan neile, nad peaksid ju mind kaitsma. Miks pean mina neile seaduseid ette lugema? Välismaalane, nagu ma olen.

Kusjuures, ma ütlesin töö ülesse juba juulis, seega on minu karantiin ammu juba läbi. Ma võtsin end töötuks enne kooli, käisin nendega rääkimas. Nad ütlesid, et ma ei saa end töötuks võtta. Ok.

Sain teada, et ma ei saa SU-d, ok. Kirjutasin ametiühingule ja küsisin, kas peaksin end töötuks võtma, nad ütlesid, et “EI”, mul pole selleks õigust. Et pärast kooli alles saan seda teha.

Jälle tahavad mind seaduste vahele lükata. Kaua võib! Tehku oma seadused siis ümber, kui ümmargune Minny sinna ei mahu.

***

Nüüd pean broneerima ühe kohtumise “KickStart” või midagi sellist. Hakkan seda tegema. Jälle tobedad küsimused. Palun taanlasel abi tõlkimisel (taani keelest taani keelde). Ta loeb ja pakub, mida see tähendab, aga päris täpselt ei saa aru, mida nad mõtlevad. (Thank man!). Nad on “nii armad” (not).

Saan peaaegu lõppu, küsitakse: “Minimaalselt mitu tööd nädalas sa soovid otsida?” Ma mõtlen, et see on üks triki küsimus. Mäletan hästi, et reegel on, et minimaalselt kaks peab otsima. Kirjutan nulli asemel 2 ja vajutan “jätka”. Ei lase edasi minna. Siis proovin 002, ei sobi, siis kirjutan “tre” (see on “kolm” taani keeles”). Tuleb teade, et minimaalselt saab olla 1 ja siis vajutad “Järgmine”. Kirjutan siis 2 (st. vajutan nr. 2), nagu reeglid on. Ise mõtlen, et on ikka tobe süsteem. Aga talle ei sobi minu 2.

Ok. Vihatsun. Panen selle brawseri kinni võtan uue ja üllataval kombel on tal meeles kõik varasem. Seega olen kohe sama küsimuse juures. Kirjutan 2 ja saan edasi minna. Nüüd olen viimase etapini jõudnud (nr. kuus etapp). Pean valima ühe kohtumisaja. (Nad kirjutasid, et kui ma seda enne 19. okt teen, siis saan ise valida, aga hiljem ei saa, siis ütlevad nemad kuna ma aja saan, kusjuures pean minema). Nii… Näitab nädal nr. 42 – pole ühtegi vaba aega. Ise hõõrun käsi kokku. Ok. Siis võtan järgmise nädala, saangi see nädal natuke kodusemalt lebotada. Nädal nr. 43 – pole ühtegi vaba aega. Sügan kukalt. Tohohh… Ja võtan nädal nr. 44 ja … Pole ühtegi vaba aega. Ning rohkem nädalaid valikus pole. Saan valida vaid kolme nädala vahel, kus pole ühtegi vabaaega. Nüüd mõtlen, et äkki peaksin taas brawserit vahetama, mul on veel kolmas variant ju kasutamata. :D

***

Vaikselt hakkan mõistma, miks taanlased nii kurjad on. Kui süsteem niiviisi ruineerib, siis tuleb ju end kusagil välja elada.

See tundub nagu mingi naljajutuke, aga see on päris elu siin. Alguses natuke hirmutas, sest keset seda saginat ja mitme asjaga tegelemist. Helistab üks Jack, Jim või John kusagilt Kopenhaagenist või rootsist, räägib kohutavat inglise keelt ja mingist investeerimisest ja kergest rahast. Ütleb väga segaselt oma ettevõtte nime. Samal ajal loeb keegi talle kõva häälega teksti ette. “Meil on siin lärm, sest meie ettevõttel läheb praegu väga hästi. Kõik investeerivad ja raha muudkui tuleb.” Tore kuulda, aga ma pole huvitatud.

Küsib, kas mul on oma maja. Ma ütlen, et mul pole midagi. Küsib, kas maksan üüri. Ütlen, et ei maksa. Küsib, kui palju ma kuus teenin. Ütlen, et ca 10 000 kr. Et riik maksab. Ta pakub, et saaksin vabalt teenida 10 500 kr. või sellele kümnele tuhanelde 500 dollarit lisaks. Ma ütlesin, et olen rahul praegu oma teenistusega, et pole huvitatud. Ta räägib, et ühe miljoni asemel on ju 5 miljonit parem. Ma ütlesin, et mind ei huvita. Mulle mu kümpa on ok. Ta küsib, kas ma teen nalja. Ütlen, et ei tee.

Lõpuks ma ei viitsinud temaga enam rääkida. Ta kulutas 11 minutit minu elust. Me rääkisime täitsa mööda. Ta räägib suurtest summadest ja ma räägin, kuidas ma olen oma eluga rahul nii nagu see on. Risk ja tulu on tasakaalus, täpselt nii nagu mulle maitseb.

Pärast googeldasin ja leidsin, midagi “scam tech support“, “scamning“, “scam service & scam produkt“. Ütlesin, et lõpetan ja rohkem nad tagasi ei helistanud. Teised kurdavad, et need ei anna rahu, aga… Praegu on vaikus majas.

***

Alles teist päeva töötu, aga elu on juba põnev.

Tänan lugemast! :)

Rubriigid: Määratlemata | 19 kommentaari

Hei hopsti!!!

Tulin, nägin, võitsin. Raske ta oli, aga ära tegin.

Sain oma koolikesega ühelepoole. Kontakttundide osa on läbi, praktikale pole mul õigust. IT aine ja eksamihindeks sai 12 (s.o. 5), ettevõttemajanduse aines ka 12, afsætning-aines (midagi marketingi ja turunduse moodi) sain hinde 10 (s.o. 4) ja USF (Uddannelsesspecifikke fag), s.o. kontor, seal sain hindeks 10. Neli nädalat pidime arendama oma fiktiivset ettevõtet (iga päev olid mingid ülesanded või küsimused, millele tuli vastata. Hästi palju iseseisvat tööd.) Pidime tegema ühe õppevideo Outlook’i kasutamisest (see, kus ma rääkida ei suutnud). Sain hindeks 7 (s.o. 3) ning see kiskus mu lõpphinde alla. Kuid eksamil suutsin positiivselt üllatada ja olin ülitubli. (Eksam oli arvestus, saime arvestatud või mitte arvestatud, seega see meie hinnet ei mõjutanud).

Olgugi, et teekond oli pikk ja vaevaline, olen ma nüüd siin ja üsna võidurõõmus.

Pärast esimest päeva läksin ma nuttes koju, sest ma arvasin, et see on ületamatult keeruline minu jaoks. Olin ju põlistaanlaste keskel, programm oli tihe ja keeruline ka nende jaoks, mis siis veel minust rääkida.

Meil oli üks õpetaja Gitte. Ta andis seda afsætning-ainet. Ta on väga karm ja täpne (punktuaalne) ja ma pole talle algusest peale eriti meeldinud. Aga selle kolme kuu jooksul, suutsin ma talle näidata, et olgugi, et mul on keelega raskusi, saan ma hakkama ja kusjuures saan väga hästi hakkama.

Pärast viimast eksamit pidi ta tunnistama, et olen selle perioodi jooksul tohutult arenenud. Ta mõistis lõpuks, kui raske see programm mulle oli. Kusjuures censor (üks õpetaja teisest koolis, kes eksamit kontrollib) ütles, et minu taanikeele grammatikaline tase on tugevalt üle keskmise. Isegi taanlased ei suuda grammatiliselt nii hästi kirjutada kui mina (siinjuures räägime me peamiselt komadest). Censor’il on varasemast palju kogemusi välistaanlastega, kes on Taanis olnud kauem kui mina, kuid mina räägin taani keelt täpsemalt ja arusaadavamalt kui nemad. Seega jah… Mul vedas censor’iga tohutult. Gitte pidi lõpuks tunnistama, et ma pole mingi rämps kusagilt Ida-Euroopast.

See on tohutult hea tunne, kui pärast pikka võitlust saad sa oma võidu. Pärast viimast eksamit ei suutnud ma oma näolt naeratust kustudata. Olin nagu mingi mõnuaine mõju all. Sõitsin koju ja suunurgad kõditasid kõrvu… Raske on seletada seda tunnet, aga see võitlus oli seda kõike väärt.

Ma tunnen end enesekindlamalt. Võib-olla järgmine nädal see kustub, sest siis tuleb mul tööbürooga vestlema hakata. Eks näis…

Päris rusuv oli tunda, kui klassikaaslased mind lolliks pidasid ja kui õpetaja tundis vajadust koguaeg toonitada, et ma räägin kohutavat taane keelt ja peaksin laskma kellelgi mu töid lugeda enne, kui need esitamiseks saadan jne…

Ma tundsin ennast väikse, tülika ja ebameeldiva putukana. Kohutav tunne!

Aga lõpp hea, kõik hea.

Tuleb tunnistada, et kooli-keskkond sobib mulle paremini kui see vabrikutöö. Olgugi, et oli raske, aga seal ma saavutasin midagi (juba kolme kuuga). Seevastu vabrikus ei suutnud ma kahe aasta jooksul välja teenida isegi mitte inimlikku kohtlemist. (Ülemused, kontoris hindasid mind, aga üldine keskkond oli talumatu.)

Noh, mis seal ikka.

“Ikka edasi, ikka edasi!” ütles Karlsson.

Praegu on mul ok.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi positiivset | 1 kommentaar

Palun, ära tõuka mind!

Jah. Siit võiks arendada teema, kuidas kõik mind endast eemale tõukavad ja kuidas nad mind ei armasta jne… Aga see pole tänane teema.

Ma tahtsin lihtsalt arutleda ja otsustasin, et teen seda avalikult. Mul on vaja homseks pea selgeks saada ja valmis olla. On tunda väikest lahingu lõhna.

Tänane tunni töö oli, et tuli õppida selgeks mõned nipid Outlook-programmis ja siis teha video. Pidime kasutama “screencast-O-matic“-programmi. Igasugune suhtlemine ja esinemine on minu jaoks tohutu väljakutse. Olen päris tublisti arenenud. Ülikoolis oli omajagu esinemisi ja nüüd olen pidanud ka tegema gruppitöid ja neid esitama. Olen värisenud nagu haavaleht, aga olen ära teinud. Kui on olnud piisavalt ettevalmistusaega, siis on õnnestunud, kui pole olnud piisavalt aega, siis ei ole õnnestunud.

Minu taust või vabandus (kes kuidas loeb): ma pole käinud lasteaias, koolis olen olnud vaikne ja hoidnud teistest eemale, ei ole olnud sõpru. Seega sotsiaalselt olen täitsa alaarenenud. Lisaks sellele oli mul 8-aasta pikkune suhe, kus ma veetsin päevi üksi oma toas. Jah, kui kaaslane tuli koju, siis suhtlesime ja see oli ka kõik. Seega sotsiaalne kogemus on nullilähedane. (Ma ei hakka lisama kui palju olen ma pidanud pettuma teistes. Mul endal kisub ka juba haledaks…)

Minu võitlus: Ma suudan oma asju ise ajada võõras keskkonnas ja võõras keeles. Ise otsin võimalusi enda arendamiseks, ise otsin endale väljakutseid ja siis püüan ellu jääda. Keeltekooli minek oli suur eneseületus, aga ma ronisin sellest läbi. Kalavabrikus töötamine oli ka väljakutse ja töö ülesütlemine oli teine suur julgustükk (minu väikse katkise isiksuse jaoks). Ja nüüd see kool. Ma arvan, et ma ei suudagi kirjeldada kui suur võitlus mu sees on. Et kui raske see kõik minu jaoks on olnud. Veelgi raskem on see, et teised naeruvääristavad minu katsumusi (et mis see siis on, minna inimeste keskele ja suhelda).

Kui mul oleks füüsiline puue, nt. kui mul poleks jalgu, siis ei arvaks keegi, et kõndimine minu jaoks on midagi lihtsat (lihtsalt lähed). Aga näed… Minu puue on vaimne. Keegi ei näe ja ma olen kehva viriseja. Või siis… Kui ma virisemisega alustan, siis ei suuda lõpetada, seega ma väldin seda. Ei taha rääkida oma vaimsest puudest.

Teine näide. Kui mind oleks seksuaalselt kuritavitatud, siis ei heidaks keegi mulle ette, kui ma hoian inimestest eemale ja mul oleks suhtlemisraskus, usaldamatus teiste suhtes jne… Mitte keegi ei sunniks mind teist inimest puudutama või kallistama või midagi sellist… Aga näed… Isegi seda põhjendust ei saa ma kasutada. Täielik äbarik olen!? Ah?

Ma olen tohutult karm endaga. Ma nõuan endalt palju. See, et ma olen täna siin ja teen seda, mida ma teen, on olnud tohutu võitlus. Ma olen seda suutnud või teinud üksnes seetõttu, et ma ise olen end tõuganud. Ma tahan ja ma teen ning mõnikord saan ka. :D

Seega… Ma julgen arvata, et minus on keskmisest rohkem seda enesekontrolli ja enesevalitsemist (selles mõttes, et suudan end sundida). Mis kõige tähtsam, mina tean, kui palju survet on ok ja kuna on surve ok. Ma julgen arvata, et ma olen teistsugune inimene. Ma olen seda sorti inimene, kes ei vaja (väga palju) käske ja keeldusi. Ma distsiplineerin end ise ja edukalt.

Pikk ja keeruline jutt.

Õpetaja nõuab, et me teeksime selle video ja räägiksime samal ajal. Seletaksime, mida me teeme ja miks me teeme nii nagu teema. Mul on kogemus esinemisega (inimestele). Kui mul on hea ettevalmistus, siis saan hakkama. Aga ma ei suuda rääkida oma arvutiga. Ma lihtsalt ei saa.

Ma olen proovinud juba mitu korda, aga mulle lööb sellise bloki ette, et seda ma ei suuda ületada. Nimetage mind kuidas tahate, aga seda ma ei suuda.

Ma võin vabalt teha üksi grupitöö ära ja üksi selle ka esitada, olgugi, et enne seda olen tundnud end tohutult alandatuna ja põlatuna ja olen olnu nutma hakkamas, aga esinemise ajaks kogun end ja teen ära. Seega ei saa olla asi selles, et ma olen nõrk.

Ma olen end sundinud seda videot tegema, aga ma ei saa. Mul ei tule hääl kurgust välja. Seega… Ma olen tublisti arenenud, kuid selliseks asjaks ma pole veel valmis. Mul on raske seda tunnistada, ma ei ole uhke selle üle. Aga ma tunnen, et siin on piir.

Seega… Täna ma tegin selle video koolis, aga ma ei rääkinud midagi. Laadisin selle ülesse, nagu me pidime. Õpetaja ütles, et ta hindab seda, kuidas me programmi kasutame, seega… Igatahes… Sellest videost ta näeb, et ma natuke oskan midagi selles programmis teha ja ta näeb, et ma olen midagi tunnis teinud. Päeva lõpuks on mul üks-kõik, kas ta hindab seda või mitte. Pangu mulle null kui tahab.

Minu homne võitlus on see, et ma pean talle seletama, miks ma videos ei räägi. See on raske. Mulle ei meeldi sellised ebameeldivad olukorrad. Pean piiri paika panema, teine pool saab pahaseks… Ma olen kohutav “ei”-ütleja. :D

Ma saan õpetajast aru, ta tahab mulle head, ta üritab mind tõugata suhtlema jne… Aga ta ei tunne mind. Tema meetodid ei sobi mulle. Need ei tööta minuga. Tema meetodid suruvad mind tagasi sinna toanurka. Mul on tohutu tahtmine kogu see kool sinna kohta saata ja homme mitte minna. See on tulemus tema tegevusele.

***

Ma juba kujutan ette, kuidas ta loeb mulle seda moraali, et teistega suhtlemine on oluline, sa PEAD teistega suhtlema. Sa PEAD rohkem rääkima jne… Ma tean ju seda ise ka. Selle pärast ma kooli läksingi, et end sundida, et end harjutada inimestega. Aga ma arvan, et on oluline, kus ja kuidas end harjutada.

Sa ei käse ju lapsel keset talve külma vette minna, et ujuma õppida. Või sa ei käse oma tütrel aluspesus ringi joosta, kui rand on mehi täis või seal on tema klassikaaslased. Iga asja jaoks on oma õige koht, aeg ja keskkond.

Antud keskkond koolis ei soodusta minu suhtlemist. Ma tean, et olen väga tundlik keskkonna suhtes ja väga vähesed keskkonnad soosivad minu suhtlemist. Aga ma leian need ise ja need eksisteerivad.

Seega… Homme tuleb olla värske ja vormis, et öelda “ei”, mina ei suuda oma arvutiga suhelda. Sry… Teised on väga tublid, mina ei ole. Ja see on see.

***

Natuke tobe tunne on, sest mitte ükski seadus ega etikett ega eetika ega usk ei toeta mind ega minu hoiakut/seisukohta. Kuid ma mäletan, et mul on õigus oma tunnetele ja kui minu jaoks on ületamatu rääkida oma arvutiga, siis see on see. Ma tean, et kui ma võtaks endale eesmärgiks oma arvutiga rääkida, siis saaksin ma sellega hakkama (kunagi tulevikus). Aga täna ma pole valmis oma arvutiga rääkima.

Ma ei taha koolis oma probleemidest ja hirmudest rääkida. See pole nende asi.

Loodan, et see laabub vaikselt.

I can do it! I kan say “no”!

Edu ja jaksu minusugustele antisotsiaalsetele!!! :D Me peaks tegema oma Facebooki grupi, kus me vaikselt istuksime ja valget ekraani vaatame. :D

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Mäletate?

http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=83755389 Mäletate, ma mainisin, et usu-nime all võib toimuda must äri. Kes seda nunna, preestrit või paavsti ikka kontrollida julgeks või söendaks.

Ma lisan veel, et supper-rikkad, kõrged riigiametnikud, kuninglikud tegelased ja supestaarid… On ka selline kahtlane kontingent, kellel on raha ja võim ja vajalikud sidemed.

Mõelge. Rahapesu, Danske bank, pasvst Leedus. Vatikan, rahapesu.

Rubriigid: Määratlemata | 10 kommentaari

Kui keegi on ülitänulik sulle, aga sa arvad, et sinu panus oli tühine…

Ma ei tea, palju ma sellest kirjutanud olen või kas ma üldse sellest kirjutanud olen. Aga…

S läks kooli. Mingi kursus. Talle pakuti, ta võttis vastu ja nädal enne tekkis tal hirm ja ta hakkas otsima põhjusi, miks sellest kursusest loobuda. Ma tunnen seda rada hästi. Tean, et (suurte) muutuste eel hakkab keha ja mõistus takistama. Noh, et vana ja rutiinne on parem jne… Tekib selline tugev vastasseis.

Kui S oli kahtlev, siis ma poetasin moka-otsast, et mina “tungivalt soovitan sinna kursusele minna. Kasvõi lihtsalt sinna kohale minna, mitte midagi teha, aga lihtsalt istuda seal.”

Siis ta ütles, et tema vana läpakas ei tööta ja seal peab olema isiklik läpakas jne… Ma läksin poodi ja ostsin talle täiesti tutika läpaka. Jan aitas mind. Ta otsis välja supper arvuti ja mõistliku hinnaga. Ta soovitas seda veel kahele inimesele, kes ostsid. Ma soovitasin tal minna ja sellelt kaupluselt natuke reklaami-raha küsida. :D

Igatahes… S käis ja otsis vabandusi, et mitte minna. Ma toppisin talle uue läpaka näppu ja saatsin teele. (Ma olen juba kord selline. Kunagi andsin eks-elukaaslasele raha näppu ja viisin autokooli ukse taha.) Kusjuures sellest on piisanud. Nad lähevad uksest sisse ja istuvad seal klassis. Olen vist nii hirmuäratav nende jaoks, et suurest hirmust teevad selle kooli läbi. :D

Ma lubasin S-i igati aidata. Aga ega ma teda koolitööga suurt aidata ei osanud. Ta õppis mingit SEO-värki ja Adwersdi või midagi… mingi google reklaami-värk. Kuidas googles optimaalselt reklaamida. S pidi oskama excel‘t ja ja teisi MS office programme. Ta ei kasuta neid igapäevaselt ja ta oli ikka algaja. Aga istus öösiti üleval ja proovis ja tegi. Kuue nädalaga õppis asja täitsa selgeks. Nüüd on nagu tava-kasutaja.

Ma ütlesin, et koerajalutused saan ma enda kanda võtta ja seda ma tegingi. Tema kooli on 6-tunni sõidu kauusel, seega ta üüris ta toa kooli lähedal ja koju ei tulnud alati. Minu jaoks oli see täitsa ok. Maja jäi püsti ja loomad ka elavad.

Ta oli õppimise pärast ikka täitsa stressis. Tema kogemus kooli ja õppimisega jäi sinna kutsekooli aega. Ta ei maganud vist kaks viimast nädalat tervet ööd. Mõned tunnid öösel ja siis vajadusel natuke päeval.

Ma kartsin, et ta saab mu peale väga kurjaks ja hakkab mind vihkama, et ma ta sinna kursusele surusin, kuigi ta ei tahtnud minna. Ise ta selle kursuse valis, aga nädal enne minekut oli ta täitsa selle vastu. Ütles, et rumal mõte ja ei taha minna. (Sellest punktist peale hakkasin teda mõjutama.) Igatahes, ma mõtlesin, et ta on kuri mu peale.

Ma püüdsin teda aidata, aga ta rääkis mingit arvutikeelt, seega ma ei saanud aru, mida ta tahab. Pärast läks ta närvi ja siis ei osanud ma teda kuidagi enam aidata. Ma ei suutnud temaga kontakti saada. Ta plõksis närviliselt nuppe ja värke ning ma ei saanud aru, mida ta oli seal teinud.

Igatahes… Eile oli tal eksam ja ta sai hindeks 7, mis oleks Eestis hinne 4. Seega oli ta üli tubli. Nüüd on ta hoopis teine inimene. Ta on väga positiivne ja rahulik ning rahul. Ta kiidab mind taevasse. Ma pole varem kuulnud, et ta oleks minu kohta midagi ilusat öelnud. Ma pole tunnetanud, et ta oleks mulle tänulik.

Nüüd ma näen ja tajun seda siirast rõõmu. Ta kiidab mind ikka väga. Ma olen kohe täitsa kohmetu. Ma ei tunne, et ma nüüd oleksin selle kiituse kõik välja teeninud. Aga ära ka ei anna. Väga hea on kuulda positiivseid sõnu ja kiitust.

Ta oli ise ka tubli.

Ta ütleb, et on tänulik selle vaimse toetuse eest, mis ta minult sai koolis käimise ajal. Lisaks veel koerajalutamised ja autoremont ning üks kord saatsin ta KIA’ga minema, sest Fordil jäi jälle pidur peale. Minu jaoks olid need väiksed ja tühised asjad.

Mul on ka kohe kergem olla. Ta pole mu peale pahane ega vihka mind, et ma ta kooli saatsin. :D Ta on isegi ülitänulik.

***

Isale ütlesin (nii muu seas), et ostsin S-le läpaka, sest too ei tahtnud kooli minna. Ütlesin: “Ostsin läpaka, surusin selle talle pihku ja käskisin kooli minna. Ta ei saanud enam “ei” öelda. Et motiveerisin teda kooli minema, kasutades uut läkata.” Isa soovis ka uut läpakat. Ma tegin nalja, et kui kooli läheb, siis saab. Ta ei taha kooli minemisest midagi kuuldagi. :D (Ja ega mul raha ka pole. Nüüd kolm kuud olen ilma igasuguse sissetulekuta. Säästud olen ka juba laiali jaotanud. Aga saan hakkama.)

Ma ei tea, mis mul selle kooli ja õppimisega on. Mingi haigus vist. Kui ma kuulen, et keegi kahtleb, kas minna kooli/võtta see kursus või pigem loobuda, siis ma isegi ei mõtle. Ma olen täiesti kindel, et tuleb kooli minna ja õppida. Kõik, kes minult küsivad, kas minna kooli või mitte, ma saadan nad kooli. :D Ma ei tea, miks see kool ja õppimine mind nii köidab või miks ma selles alati võimalust näen.

Keskmine vend rääkis minuga enne õpingute algust. Ta oli natuke kahtlev ja küsis, kuidas eksamiteks valmistuda, kuidas eksami ärevusest või hirmust üle saada jne. Kas ta saab hakkama? Ma ütlesin, et kui asja vastu huvi on ja kui pakutakse, siis mingu. Tol hetkel ta ei teadnud, kas ta üldse selle koha saab. Seal oli palju voorusid ja see kestis pool aastat. Ma ütlesin, et mingu ja katsetagu nii kaugele kui lastakse. Kui juhuslikult saab lõpuni, et saab selle koha, siis vaatab edasi. Üks samm korraga. Temal on muidugi toetav elukaaslane, kes talle nalja mõttes selle ankeedi ette andis. :D

***

KOKKUVÕTE: (1) S on südamest tänulik (midagi täiesti uut). (2) S lõpetas kursuse väga hea tulemusega. (3) Minul on õppimise haigus. (4) Ma olen õppimise usku. :D

Rubriigid: Määratlemata, Midagi positiivset | Kommenteeri

Kirjutaks midagi?

Ega midagi väga muutunud olegi. Me peame töötama oma fiktsioon-ettevõttega. Ma läksin taas raamidest välja ja ütlesin, et teen ühe galerii. Õpetaja oli väga toetav ja patsutas õlale: “Väga hea, keegi pole varem seda teinud, väga huvitav.” Ma tundsin end erilisena ja naeratus kippus huulile.

Eile pidime tegema oma ettevõttele toote kataloogi, kus on minimaalselt 10 toodet. Toodetele tuli anda mingi kood, nimi ja kirljeldus, igale tootele eraldi. Jah… Nagu küllm dušš.

Ma teadsin juba ette, et koolis ma seda asja valmis ei saa, et tuleb kodus jätkata. Kartsin, et ma ei saa seda eales valmis. Olen lugenud kunsti kohta taani, inglise ja eesti keels. (Ei ma ikka veel ei valda seda, aga sain oma kataloogi valmis.) Kataloogi tegin maalide ja joonistuste kohta, aga plaan on müüa ka skulptuure. Loodan, et ei pea oma kataloogi lisama kogu oma fiktsioon-ladu. :D Mul on laos palju maale, mis tegelikult ripuvad Venemaa, Itaalias, Prantsusmaa ja USA museumides. :D Kusjuures panin mingid hinnad ka. Need maalid on hindamatud, aga ma küsin mõne kopika (noh miljonikese või nii). :D

Ma loodan, et nad ei lähe nii peensustesse, sest ettevõte on ju fiktsioon ja minu eriala on kontor. Eks näis.

Kui ma oleks teadnud, et tuleb teha toote-kataloog, siis poleks ma sellist ettevõtet valinud. Mis järgmiseks? :D Tegelikult on mul hea meel, et ma sellise pingutamist nõudva ettevõtte valisin. Ja mul on väga hea meel, et ma selle ülesande lõpuks ikka läbi närisin (terve päev, pikk päev kulus)… Nüüd loodan, et õpetaja aktsepteerib ka seda. :D Uuesti ei taha ma küll seda läbi teha.

Ma ei leidnud mingit selget maalikunsti klassifitsiooni, seega hakkasin ise midagi looma. (Klassitsism, impressionism, ekspressionism, abstraktne kunst, moderne kunst, portree, futurism, sürrealism, realism..). Silme eest käis läbi ka “kubism”, aga see oli millegi alajaotus… Lõpuks ma lihtsalt valisin midagi, mis mind kõnetas. :D Aga see valdkond on mulle väga võõras.

Ma jätkan täna oma tööga. Muru vajab ka niitmist ja kodus on üht-teist vaja teha.

Ikka edasi, ikka edasi. Toimetan siin vaikselt. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Pool katsumusest on läbi (teine pool veel)

Jah. Aeg on läinud mega kiiresti ja kohustusi on olnud rohkem kui olen suutnud täita. Aga ma veel toimetan, mis on hea. :)

Ma ei hakka oma stressist rääkima. Öeldakse, et mingi stressitase on isegi hea ja edasiviiv, aga minu stress on kasvanud jälle üle käte.

Ei oskagi millestki kirjutada. Minu päevad on täitnud õppimine ja ma ei usu, et see on kirjutamist väärt.

***

Olen palju arutlenud, mõtiskelnud oma mineviku üle ja analüüsinud ennast. Koolis on need priimused suures stressis ja paaniliselt karjuvad õpetaja järele. Mis minule on natuke kummaline. Neil oleks nagu mingi võistlus elu ja surma üle, kusjuures prioritiseerivad kiirust. Otseloomulikult olen mina juba ette see mahajääja ja eks see natuke kriibib mu ego, sest mul on ju see kõrge ja hästi kõlav kraad. (Püüan enda vastu hea olla ja seada endale reslistlikud eesmärgid, ootused.)

Meil on väga tugev klass ja kõik on üli püüdlikud ja tublid. Mis on hea. Õpetajad ka kiidavad. Seega see, mida ma seal näen ei ole traditsiooniline taani kool.

Mina ei ole traditsiooniline ja pole käinud traditsioonilises eesti koolis, seega ei oska ma võrrelda olukorda eesti koolis toimuvaga. Aga…

See on ju minu blogi ja minu mõtted, seega panen need kirja (olgugi, et võrdlen raamidest väljas olevaid asju). :D

Ma mäletan, et kui ma olin väike. Ma ei suuda  meenutada, mis klassis ma käisin (arvan, et 3.-5.). Igathes, meil oli koolis üks luuletus inglise keeles. Õpetaja tõlkis selle ära, suuliselt. Me pidime selle meelde jätma. Mäletan, et toona olime me liiga väiksed veel, et konspekteerida (seega kaldun arvama, et see oli 3. klass). Igatahes… Ma olin juba toona stressis, sest õppimine oli minu võti, väljaspääs sellest kodust (õhkonnast, mis oli kodus). Igatahes, ma ei tabanud kõike. (Teate ju, et stress võtab tähelepanuvõime ja mälu jne.)

Läksin koju ja palusin isalt abi tõlkimisel. Ütlesin, et ma ei mäleta, mida õpetaja koolis rääkis. (Emal oli alati kiire. Me elasime toona maal, seega kojusõit juba võttis oma aja ning pidime teiste järgi ootama, kõik lapsed pidid kooliga valmis olema.) Igatahes, mu isa andis mulle inglise-eesti sõnaraamatu kätte ja ütles: “Tõlgi. Mina inglise keelt ei oska.” Ma vaatasin seda punaste kaantega raamatut ja seda sõnade rida (kõik algasid a-tähega), aga minul oli ju vaja sõna, mis algas M-ga. Küsisin, kuidas ma leian selle sõna. Isa ütles, et kõik sõnad on tähestikulises järjekorras ja tähestik peab mul juba peas olema, suur tüdruk. Ja nii sees siis oligi. Istusin tunde koos selle raamatuga ja tõlkisin.

Kui kooli läksin ja pidime oma tõlked ette lugema või õpetajale andma… Ma ei tea… Igatahes… Minu tõlke üle naerdi… Sest ma olin tõlkinud milky-way “piima-tee”. Jah, see oli valus ja alandav. Edaspidi olin vait ja püüdsin koolis veel tähelepanelikum olla ja kodus veel hoolikam olla.

Kuidas see väike seik mind mõjutas? Minu elu ja tulevikku? Alates sellest hetkest ei küsinud ma abi. Ma olin pettunud oma isas, sest tema abi polnud just eriti väärt. Olin pettunud koolis ja õpetajas, et minust naerualune tehti või et lasti mul naerualuseks saada… Ma ei tea… Väikse kodaniku emotsioonid.

Igatahes… Mina ei küsi abi. Mul on raske abi küsida. Ja nüüd enam ei taipagi abi küsida. Vahel oleksin isegi valmis abi küsima, aga lihtsalt ei tule selle peale, et abi küsida.

Aga selles taani koolis ma näen, et õpetaja lõpetab oma jutu, annab ülesande selle just läbitud teema kohta ja samal sekundil karjub 3-6 õpilast õpetaja järele ja küsivad, kuidas seda ülesannet teha. Minu tõlgendus, nad ei püüagi ise aru saada, nad lähevad kohe lihtsamat vastupanu teed ja küsivad.

Siin on õpetajal suurem vastutus. Või õpetajad teevad rohkem kui eestis tehti. Õppetöö on ülesehitatud nii, et toimub pidev kordamine. Terve päev korratakse samat asja, tunnis vaadatakse üle kõik variandid. Õpetaja toob konkreetsed näited, kus varasemalt on vigu tehtud… Ehk siis… Klassis saad sa kogu vajamineva teadmise. Ole mees ja tule kohale.

Kui sa oled natuke aeglasem, siis tuleb sul ka koduseid täid teha. Selles mõttes, et ise lugeda samat peatükki, mis koolis sai läbitud. (Kohustuslikud kodused tööd on ka, aga kui oled klassis kiire ja tabad kiiresti, siis on sul aega need ülesanded juba koolis ära teha, seega kodus pole midagi).

Suuri koduseid töid alustame koolis. Ongi nii, et üks tund istume vaikuses ja kirjutame IT-aines dokumendi-ülesannet. Ja õpetaja on seal ja kättesaadav ja aitab. Kusjuures õpetaja on nii nõutud, et inimesed on järjekorras ja ootavad (või noh, kohapeal ootavad, kuna õpetaja nendeni jõuab). Ja siis tuleb õpetaja ja ütleb, et ava see kaust, vaata seda lehekülge, see on sama harjutus, mis õpikuski, tee sama moodi, aga kasuta andmeid, mis on antud ülesandes.

Klassikaaslased on nagu minu vastandid, nad sõltuvad abist. Eile tegime ettevõtte-majanduse aines ühte eksami ülesannet. Õpetaja ütles, et enne kui küsid vaata õpikust. Aga ei… Seda nad ei kuulnud või eirasid. Neil oli vaja kiiresti ja seega nad ütlesid, et nad juba vaatasid, aga ei leia…

Minu jaoks oli see kummaline. Sellel korral polnud kiirus oluline. Oluline oli, et nad ise teeksid ja ise mõtleksid, sest eksami ajal ei tohi õpetaja aidata. Seda oli vaja treenida.

Aga me oleme teisest ajadimensioonist (nad on 10-13 aastat minust nooremad) ja teisest kultuuriruumist ja lisaks olen ma ise üks veidrik.

Mina õppisin, et ma pean oma märkmed korda tegema, et ma kiiresti vajaliku info leiaksin ja ma pean oma stressi-taset tugevasti langetama.

Kui see eelnev on võib-olla natuke negatiivne kirjeldus või klassikaaslaste omadus, siis tegelikult on nad mulle väga suureks eeskujuks. Nimelt, nad tunnevad huvi. Nad küsivad ja nad panevad end näitesse sisse. Nt kui me peame tegema kampaania Nike’le, siis nad suudavad end tõsiselt sinna ettevõttesse sisse mõelda. Nad kirjeldavad ja näevad ülesannet sellest nurgast, et nad on seal ettevõttes ja tuleb teha mingi kampaania.

Mina seevastu olen realistlik ja taktikaline. Mina ei keskendu sellele, et tegemist on Nike’ga (kallis bränd ja sportrõivad jne). Mina vaatan, et ülesandeks on teha üks kampaania. Punkt üks, tuleb leida sihtgrupp ja siis on punkt kaks ja punkt kolm jne… Ja need kõik asjad peavad olema seotud ja nende puhul tuleb kasutada õpitut ja erialaseid termineid… Ühesõnaga, ülesande eesmärgiks on näidata, kas oled arusaanud õpitud peatükist.

Minu lähenemine on väga tehniline. Mulle tundub isegi puine. Mis ei ole ise-enesest halb, sest minu eriala puhul tuleb järgida seadust punkt-punktilt (isegi kui see tundub tobe) ja vähem arvata või oletada…

***

Ma vihkan grupitöid ja seetõttu ma just peangi neid tegema. :D Igatahes, see viimane grupp, mille ma sain oli tohutult hea. Ma tajusin esimest korda, et mitu pead on ikka mitu pead. Et grupp suudab luua rohkem väärtust kui iga indiviid eraldi (mõtlen, et sumeerida iga indiviidi väärtus üheks ja seda võrrelda grupi loodud väärtusega). Tavaliselt olen ma üksi grupitöö teinud, teised on saanud lohetada, sest ma olen olnud kohusetundlik ja kartusest, et nad ei tee, siis olen teinud tagavara variandi ja see ongi läinud käiku.

Aga nüüd töötasid grupis kõik. Me arutasime, nad selgitasid mulle asju. Mina hoidsin silma peal, et kõik õpitu saaks kasutatud ja kõik oleks omavahel seotud ja nemad olid loomingulised ja tõid mu reaalsusesse ning ütlesid, et selle konkreetse ettevõtte puhul see teooria ei toimi, sest see on teistsugune ettevõte… Ma ei oska kirjeldada, kui meeldiv ja ootamatu ja positiivselt üllatav heureka see oli.

Ülikooli ajal ma teadsin, et õige vastus on, et gruppi panus on suurem ja rohkem väärtusloov kui üksikute indiviidide summeeritud panus. Ma ei uskunud sellesse. Sest minu kogemus oli midagi muud (ma pole hea liider, pole kogemust). Nüüd kogesin omal nahal seda. Mu silmad oleksid nagu avanenud. :D

***

Ma arvan, et mul kodus kaasa antud see hirm või respekt või… Kui õpetaja või õppejõud rääkis, siis ma võtsin kõik omaks. Nende sõna oli mulle seaduseks ja kui nemad nii ütlevad, siis nii ka on ja punkt. Ma ei arutanud seda edasi. (See on tänapäevani nii. See teeb mu puiseks.)

Aga siin Taani koolis on teisiti. Siin pole sellist suurt respekti (mis kõlab halvasti, aga on ka hea), sest nad kahtlevad õpetaja sõnades. Kahtlemine on oluline sõna. Nad mõtlevad kaasa ja kui õpetaja ütleb midagi, mis nende varasemate teadmistega kokku ei lähe, siis nad ütlevad seda ja oskavad tuua ka näite, sest nad on “kohal”.

See on see, mida ma nende puhul imetlen. Nad julgevad oma eriarvamuse välja öelda. Nad ei võta õpetaja seisukohta “tõsikindla väitena”. St neil on eriarvamus, neil kujuneb eriarvamus…

Ma oleksin suurepärane usklik/terrorist. :D Minu juht ütleb, et sa pead seda tegema. Ja ma teengi. Olgugi, et see tundub mulle vale. Mul on respekt ja ma allun. (Minu alateadvus. Trauma lapsepõlvest vist. Isa oli raske käega ja kõva häälega.) :D

Ma ei tuleks selle pealegi, et õpetajaga vaielda või arutada. See kõleb natuke tobedalt ja uskumatult, aga nii see ju on. Varem lihtsalt ei märganud nii palju.

Ma kardan eksida. Ma kardan, et see on vale, kuidas ma mõtlen. Ma ei ole endas kindel. Ma olen rohkem kindel nendes teistes (õpetajad), sest nemad on väga enesekindlad, neil on kogemus, neil on rohkem teadmisi. Mida minusugune ikka asjast teab. :D

Lõpuks jõuame samasse punkti tagasi. Probleemiks on minu madal enesekinldus. Ma ei hakka lahkama, miks mu enesekindlus nii madal on… Aga näed… See “väike” (tegelikult suur) probleem lööb välja ka sellises hoopis teises kohas. Ma poleks uskunud, et õppimise protsessi võib pärssida madal enesekidlus/enesehinnang.

Õppimine on ju rohkem nagu “info sisse”-protsess, mitte kommunikatsioon “info vahetus”-protsess. Samas madal enesehinnang on rohkem nagu see kommunikatsioon… Näete siis… Ma mõtlen nagu robot, mitte inimene.

Aga mu pisarad on ehtsad (robotid ei nuta ju) ja mul on tunded. :D

Ma hakkan oma kodust tööd tegema. Mõnusat lugemist! :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Palun kaastunnet

Tönnin nagu väike plika jälle. Olen kaks ööd unevõlagu olnud. Pole olnud aega magada, sest õppida on palju (isegi need taanlased virisevad). Mina pean ju ekstra tegema, sest palju uusi sõnu on. (Google tõlge on kiireim lahendus ja seega mulle väga lähedaseks saanud).

Täna pidime grupitöö esitama. (Me teema palju grupitöid “turunduse” aines). Ma olen tajunud ja natuke (poole kõrvaga) kuulnud, et minu suhtes on negatiivne hoiak. Teate seda hetke, kui kõik hakkavad gruppi valima, siis sina jääd viimaseks või ilma grupita, siis õpetaja surub su kuhugi (kõigil on vingus nägu, kui saab teatavaks, et oled sinna gruppi lisatud), või teeb uue grupi kuhu paneb puudujad (kui nad tulevad) ja need teised, keda ei taheta.

Igatahes… Mul läks nii, et tehti uus grupp. Kahel päeval töötasime koos ning kolmandal päeval (täna) pidime oma tööd esitlema. Minu “armas” grupp (kolm inimest) jäid haigeks (järsku). Seega olin täitsa üksi.

Ei hakanud nutma, kuigi paha tunne oli ja ebamugav ka. Ma polnud ju kogu ettekandeks valmis (olin valinud endale ühe osa). Tuletan meelde, et ma pole selle keelega ka sõnapeal ja tegu on veel erialase keelega (turundus pole nagunii minu eriala).

Mis seal ikka. Mul oli tervetlt 45 minutit aega, et mõelda mingi lugu ka teiste slaidide jaoks ja harjutada, harjutada… Lõpuks läks hästi. (Küsimustele pidin ka üksi vastama.) Sain hindeks 10, see oleks Eestis 4. Teised saavad kehvema hinde. Aga jube sitt tunne on sees.

Mul on sellest hindest suva, sest mul pole sellega midagi peale hakata. Aga see õhkkond. Esiteks ma nüüd tean, et ma ei ole seda negatiivset hoiakut enda suhtes välja mõelnud, see on reaalselt nii. Natuke ajab närvi, et minu lähedased inimesed ütlevad, et ma kujutan kõike ette.

Kas on enam selgemat märki kui see. (Plus need väiksed jupid, mis ma olen koolis kuulnud, olen eiranud ja pole ka lindistanud. Ei ole tõendeid.)

Õpetaja küsis, et kas olen üksi ja olen valmis oma tööd esitama. Ma vastasin, et jah. (Ta ütles, et olen äge/tubli, et üksi esitan, aga minu jaoks oli see mugav, sest ma ei pidanud mõtlema, et rikun teiste hinde ära. Mina tegin ju seda vaid harjutamise mõttes ja kuna ma veel, tasuta personaalse tagasisidega turunduslikku ettekannet, teha saan). Ma mainisin, et ma arvan, et teised ei tulnud minu tõttu. Et minuga ei saa koos töötada, et ma ei suhtle eriti. Õpetaja ütles, et see pole tõsi ja probleem on hoopis neis, mitte minus.

Aga ma tunnen end ikka kuradima sitasti. Ma tean, et olen imelik ja ma tean, et teen kõike valesti jne… Aga ma ei taha uskuda, et ma olen ära teeninud sellise käitumise tööl ja nüüd koolis. Ma ei saa aru, miks. Ma ei taha kellelegi ju halba. Ma annan alati endast parima.

Ma olin kaks ööd üleval ja tegin seda grupitööd üksi, sest ma ei teadnud, kas nad tulevad või mitte. Siis üks neiu tuli, ta tahab parimat hinnet saada, minu töö talle ei meeldinud. Vaja uus reklaam teha. Aga kui me uue reklaami teeme, siis tuleb ju uus sihtgrupp valida, mis omakorda tähendab kogutööd algusest peale. Ma ei saanud kindel olla, kas nad ka homme tulevad, see tähendaks ju, et ma pean üksi kõik selle jama uuesti tegema.

Üks grupitöö varem oli nii, et ma jälle valisin sihtgrupi välja (Conzoom mudel, 36 tüüpi, pikad taani keelsed tekstid). Ja tegin tabelid ja värgid, pool tööd valmis. Siis tuli uus inimene gruppi, ütles, et see ei sobi. Valisime uue grupi ja siis uue grupi. Ta läks suitsu tegema. Aeg läks, ma kiirustasin, et uut tabelit teha ja muud värki (kogu töö uuesti, aga kiiremini, sest meil olid vaid loetud minutid. Tuletan meelde, et see keel on ikka veel võõras mu jaoks.)… Lõpuks ei olnud aega, et esitluseks harjutada. Ma kartsin samat stsenaariumit ja seega olin sellel korral natuke ettevaatlikum selle uue reklaami ja uue sihtgrupi valimisega.

Ma tean, et see kool on suur stress, kõigile. Ma teadsin, et nad hakkavad end minu peal välja elama või stressi maandama. Aga kas teise inimese peal trampimine on seda kõrget hinnet väärt. (Kusjuures, nüüd on see kõrge hinne veelgi rohkem kättesaamatu (üks madal hinne tõmbab keskmise hinde alla ja keskmine hinne on see, mis loeb) ja otseloomulikult nähakse süüd minus). Sest nad on juba kord sellised siin, et kõik teised on süüdi, aga mitte nemad ise.

Ma tean, et tuleb olla seltskondlikum ja tuleb inimestega rääkida. Aga kui ma näen, et inimesed on mädad, siis pole mul mingit tahtmist pingutada. (Alati on teised süüdi, end kiidetakse taevasse, enda probleemid puhutakse õhku täis, teiste üle naerdakse). Ja, isegi kui ma tahaksin olla seltskondlikum, siis ma ei oska.

Iga kord, kui mulle öeldakse, kuidas tuleb mõelda ja teha ja olla, siis tunnen ma end nii pahasti. Ma tean ju seda ise ka, aga kuidas seda teha… See on umbes nii, et mul on suur nina ja selle üle naerdakse ning mulle antakse nõu “ära ole siis suure ninaga”. Tänks! Ma homme olen väikse ninaga ja ülehomme olen küülik. Ei saa ju nii…

Täna ma nutsin koolist koju sõites ja mõtlesin, et kas mul on üldse õigus elada. Või peaksin juba eos end laskma pehmeks tampida, sest selleks olen ma loodud. Või pole üldse mitte mõtet jätkata, sest minusuguse õnnetuse jaoks pole siin ilmas kohta…

Ma ei saa õppetoetust, ma ei saa sõidukompensatsiooni (sõidan iga päev kooli 50 km ja koju teine 50 km). Kardan, et töötuks ka ei saa… Tööd ei saa, sest keelt ei oska… Selline tunne, et minust lihtsalt sõidetakse selle bürokraatia teerulliga üle…

Jah, ma tean, et kui ma saaks normaalselt magada, siis oleks olukord parem. Aga lihtsalt pole aega. Kaks tundi päevas kulub kooli-koju sõiduks. Üks tund koerale (jalutamine). Nüüd kulub tund kaks siin (+söömine ka). Natuke söön, aga erilist isu pole. Koduseid töid on palju, nt eile tegin neid kella 16-20. (Aga tegin üksi grupitöö, siis õppisin kiiruga testiks, sain 22 õiget vastust 23 (ettevõtte majandus on minu eriala, isegi taani keeles) ja IT-d pidin ka lugema). Kool on 8-15 enamasti. Reedeti on lühemad päevad ja teinekord neljapäevad ka.

IT-s tegime MS Access-programmis risttabeleid… N-ö ühe tabeli sees on teine tabel. Et me kirjutame posti-indeksi ja linn tuleb automaaselt (õigesse lahtrisse). Seda kõige olulisemat osa ma ei saanudki ise teha, sest aega nappis. Seega õpetaja tuli ja ütles vajuta siia ja vajuta sinna. Tean, et nii ma ei õpi midagi. Seega kulutasin ma terve tunni tühja. Oleksin võinud kodus rahulikult seda videot vaadata ja ülesannet teha.

Ma ei taha enam seda põrgut. Väga ajudele hakkab. Aga…

Esiteks ma pole alla-andja. Teiseks me alustame homme E-conomic-programmi õppimist, see on Taanis populaarseim raamatupidamisprogram (kui ma ei eksi, siis Maksuamet kasutas/kasutab seda, nad lähevad üle SAP-le, vaikselt ja konarlikult). Seega oleks üli oluline need tunnid saada.

Aga kui ma juba kooli lähen, siis võiks ju need teised ka võtta (IT ja turundus). Nädala pärast hakkavad erialaained. (Samad ained, aga elialaaine nime sildi all. Olen natuke kahtlev, aga äkki tuleb kasuks.) Lisaks oleks huvitav ju ka seda lõpueksamit teha, lihtsalt selleks, et saada teada, et kuidas mul siis läkes (arvulises väljenduses).

Samas, raha ma ei saa. Kütust kulub, auto kulub, aeg kulub… Kas see kõik on seda ohvrit väärt?

Ma olen nii kahe vahel. Ma ei läheks homme kooli, oleksin kodus ja puhkaksin närve. Aga see ahvatlev ja lootustandev E-conomic. Äkki on see minu õlekõrs sellest sitast välja. Kui ma loobun, siis ei saa ma eales teada, aga kui ma jätkan, siis minu vaimne tervis vist annab otsad. :)

Sedasi on lood. Loodame, et homme on parem päev.

Hakkan nüüd lugema ja õppima nipet-näpet. Varsti on nädalavahetus, siis vast saab natuke puhata.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Minny filosofeerib

On erinevaid inimesi.

  1. Ühed näevad probleeme lahendusele.
  2. Teised näevad lahendusi probleemile.

Eks ma olen nii üks kui ka teine, aga praegu kaldun ma rohkem see teine olema.

Aga… S-l on rasked ajad ja ta on see üks. Minu vanaemal sama asi, pärast vanaisa surma läks olukord hullemaks.

Mul ei ole ka see vaimne tervis just korras. Trauma kalavabrikust ja see suur keskkonnavahetus. Üle varju hüppamised…

Ma püüan mõista ja olla rahulik, aga see nõuab raudseid närve.

Mõned näited:

  1. S ei saa oma koolitööga tegeleda, sest ta higistab (on üksi kodus, koer ei kurda erinevate lõhnade üle, kass on teises toas). Aga probleem on nii suur, et tuleb poosi minna ja kallis lõhnaõli osta ja deodorandid ka.
  2. Ma prindin oma palgalehti välja, sest Taani on bürokraatlik riik. Ma ei saa töötuks end võtta, sest saan SU-d (õppetoetus). Aga ma ei saa SU-d, sest minu töölepingus ei ole kirjas mitu tundi nädalas ma töötasin. (Seal on kirjas, mis on mu tunnitasu ja Maksuametist saaksin ma väljavõtte, mis on olnud mu aasta tulu. Kui mul on teisene tulu või kaks töökohta, siis kõik teised tulud on B-skat, ehk siis eraldatud mu põhitöö palgast. Ja väikse arvutustehtega saaks tunnid välja arvutada. Aga see on nende jaoks teadus.) Ok. Eile olin natuke löödud selle pärast. Mainisin, et võib-olla kasutan ma SU-saamiseks teist punkti, et olen S-i lapks (üle 21 aasta, just nii on seaduses kirjas “üle 21 aasta vanune laps”, ärge küsige, see on Taani. Ma ise olin ka segaduses, sest üks teine seadus ütleb, et laps on kuni 16 või 18 või midagi sellist ja siis on veel nooruk jne..) Ma ütlesin võib-olla ja KUI tal aega on, siis otsigu oma töölepingud välja.
    1. Ta hakkas lepingud otsima. Üks esimesi lepinguid on kadunud.
    2. Vaatas Maksuameti lehele ja leidis ühe rea, kus on kirjas justkui ta oleks töötanud. Mingi periood ja ettevõtte nimi.
    3. Nüüd terve päev ta prindib ja vaatab oma SKAT-i (maksuameti lehte). Paneb oma töölepinguid järjekorda. Ma näen tema silmis ja olekus meeleheidet. Aga ma ei saa teda aidata, sest see, mis ta teeb on mõttetu. Ja kui ma midagi ütlen, siis vastuseks on, et seda ei saa, nii ei saa, pole võimalik. Ma ei jaksa enam. Saan pakkuda vaid kuulamist. Hoian oma suu kinni. Ei lase tal minust probleemi teha.

Tuli ja hakkas rääkima, et ainult üks nädal on aega, et ma hakkaksin printima tema töölehti ja vaataksin tema lepinguid. Ei! Seal ei ole probleemi (ei ole kala). Ma saaksin SU-d vaid kolm kuud. See teeks kokku napilt 6000 DKK. S-i peale olen ma kulutanud palju-palju rohkem. Seega see 6000 DKK-d ei kisu mind küll tundide viisi mingit mõttetut tööd tegema. (S-i sünna oli 300 EUR + 100 EUR + 266 EUR + 300 EUR). Siis ostin talle uue läpaka 3000 DKK, sest ta ei saanud kooli minna, sest tema läpakas oli vana.

Nüüd hakkas ajama, et Fordi kojamehe kaitse läheb pidevalt katki. Aga vihma periood hakkab ja kui see juhtub kiirteel, mis siis… Andis mõista, et Ford peab minema elektriku juurde. EI! Ford läheb detsembris prügimäele. Ma olin konkreetne. “Ford ei lähe elektriku juurde. Ma võtan Fordi ja tema saab KIA.” Vaikus majas, KIA on ebamugav. See ei sobi talle, aga ta veel mõtleb probleemi välja.

Siis läks meil õlikütte pump katki. (Õli küte soendab vett ja hpiab radikad soojad). Tellis töömehe. Tehtud. Siis oli vesi maas. Ta hakkas paanitsema ja hädaldama, et nüüd on veepütt katki, et see on mega kallis töö ja nüüd peame terve talv külmas olema ja torud külmuvad ja elektriradikas tuleb osta jne… Tuli töömees ja vahetas vooliku ära. Üks voolik oli katki. Milleks see draama?

Ja nii see on päevast-päeva.

Ma tean seda hästi. Olen ju professionaalne õppija. :D (Nali). Ma tean hästi, et kui on üks raske ja natuke ebameeldiv ülesanne (sest see nõuab oma piiride ületamist, kisub rutiinist välja)… Siis leian muid tegevusi, et mitte seda teha. See oli vanasti.

Nüüd vahin ma kasvõi terve päev oma ülesannet ja kirjutan ühe sõna/tähe tunnis, aga valmis ma ta saan.

Ma olen teadlik sellest reaktsioonist ja ei lase oma “ajul/alateadvusel” end petta. Aga kuidas ma ütlen seda S-le? Ta ei kuula ja tema probleemid on tõsised ja lõpuks pean mina siin mööda maja tolmukübemeid taga ajama ja koera pesema ja poputama ja muid ebavajalikke asju tegema (asjad, mis pole 3 aastat proobleem olnud, aga nüüd on järsku kriitilise tähtsusega).

See negatiivne periood on raske. Olen ise kogenud ja olen kõrvalt vaatajana selles osaline. Ei jaksa… Vahel tuleb lootusetusest muie suule… Ma kuulen probleemi, aga ei näe.

Nt… Tal arvab, et peab kuluraha tšekide katteks saadud raha ise deklareerima ja siis töömehele makstud raha tulumaksu tagastuse ka. Aga ta arvab, et ei suuda seda meeles hoida. Ma soovitasin üles kirjutada. Ta ütleb, et ta pole arvet saanud, et ta ei saa kirjutada ju. Ma ütlesin, et ta võib võtta ühe kasuta, mille peale kirjutab maksuamet ja hakkab pabereid sinna sisse koguma. Et paneb paberi nt kuupäevaga ja tehtud tööga ja sunna koha jätab tühjaks, lisab arve hiljem, samasse kausta, siis on kõik koos… Ei saa teha, sest pole kusagil seda kausta hoida… Selle peale jäin ma vait. Inimene ei taha lahendusi, ta tahab probleeme genereerida. Las teeb, kui meeldib, mina teda selles ei aita.

Sain end natuke maandada. Jätkan õppimist. Meeletult palju. Üks päev korraga, vaatab, kui kaugele jõuan.

***

Maksuametisse tööle ei saanud, sest keelt ei oska piisavalt, aga muidu olen tiben-toben. Ma kartsin, et minu isiksus on natuke ebameeldiv, sest S ütleb, et ma pean end muutma, sest Taanis nii ei teha, et Taanis tuleb olla familiaarsem ja suhelda jne… Mina ütlen, et mina olen mina ja kõik… Ühesõnaga… Sain tuge, et minu isiksusega on ok. Ainult keelt on vaja. Panen kogu oma ressursi keele õppesse. Ikka edasi, ikka edasi…! (Igatsen oma vanaisa.) Väike pisar. Aga minu elu läheb edasi. Tuleb jätkata nii kaua kuni keha elab. :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Täitsa toimetan veel

Mul kiskus natuke kiireks. Läksin kooli, see oli 10x raskem/keerulisem kui ma arvasin. Kusjuures ma arvasin, et see on mega raske. Seega… Ega keegi ei oska seda ette kujutada nagunii, kui ise pole selles olukorras olnud.

Aga… Olgugi, et raske on, olen ma väga rahul. Ma kuulen erialast taani keelt. Terve päev olen taani keele sees, kusjuures aktiivse taani keeles sees. Lihtsalt… Meeletult raske, aga samas võrratu… Püüdke siis mõista, eksju. :D

Õppida on palju, lugeda, ülesandeid teha, kodused tööd, grupitööd… Meil on ainult kolm ainet nüüd (5 esimest nädalat). Aga igas aines on õpik, mis on välja töötatud aasta või kahe kohta, seega me peame kiirustama need 5 nädalat.

See teine pool õppest peaksid olema erialaained. Minu eriala on “majandus”. Ma loodan, et on meeldivad ained. Ma veel ei tea täpselt, mis ained seal on.

***

Vahepeal käisin töövestlusel. Taani maksuametis… “Raha paigutuse spetsialisti” ametikoht. Neil oli 90 avaldust, jutule sai ca 30 ja tööle saab 27. Kui ma õigesti aru sain. See oli põnev kogemus.

Tavaliselt inimesed kiidavad end vestlusel, aga ma olin vastupidi. Lõpuks ütlesid nemad: “Sa oled tubli, sul on väga hea haridus ja suurepärased teadmised, sa oskad arusaadavalt selgitada asju..” Ja neile meeldis, kuidas ma mõtlen. :D

Ma ütlesin neile, et olen end positiivselt üllatanud, et olen saanud hakkama asjadega, mida ma poleks uskunud endast (positiivses mõttes). Lisasin veel, et see ametikoht oleks mulle suur väljakutse, aga ma olen 100ga valmis selle vastuvõtma.

Ma ei usu, et ma selle koha saan. Samas olen natuke pabinas, et kui saan. Mis ma siis teen? Järsku oleks kõik mu ümber nii tähtis. Minu palk tõuseks 8x. Kui nad nendest palganumbritest rääkisid, siis ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ma ei kujuta küll ette nii suurt summat.

Aga las minna… Ma nokitsen vaikselt edasi.

***

Joonistasin ühe pildi. Mul on raskusi “ei” ütlemisega. Kui inimene küsib, siis ma kiiruga ei leia seda sõna oma sõavarast. Ei tohiks ju raske olla, aga… Aga harjutamine pidavat meistriks tegema. Ma siis püüan.

Nüüd lõpetan, pakin asjad ja homme kiman jälle kooli.

Tänan tähelepanu eest!

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Déjà-vu

Esmaspäeval lähen taas kooli. Jälle need samad hirmud ja väike paanika. :)

Hakkasin juba taanikeelset vähegi elialast materjali lugema ja kirjutasin võõrad sõnad välja. Nüüd tuleb vasted leida ja esmaspäevaks selgeks saada. :D

Seal on suur koolide kompleks. Esimesel korral olin ma paari sammu kaugusel õigest hoonest ja uksest, aga siis järsku läks asi ikka päris sassi. Lõpuks jõudsin õigeks ajaks või 5 minutilise hilinemisega õigesse kohta (tagasi). Ma lihtsalt oskan.

Nüüd saadeti skeem ja pilt, millisest uksest ma sisenema peaksin. Aga see skeem oli minu jaoks segane. Ei suutnud google maps-iga seda leida. Homme lähen ja vaatan üle, siis on süda rahulikum.

Jan näitas mulle, kus see asub, seega on tõenäoline, et ma selle õige ukse ikka leian. :D

***

Viimane tööpäev oli tavaline. Mõnedele lehvitasin ja ütlesin “nägemist” taani keeles. Mitte ühtegi kallistust. Ülemust ma ei näinudki pärast tööd. Jätsin oma noa, töökaardi ja kasutamata püksid tema lauale ja läksin.

Larsi silmasin silmanurgast hommikul. Eirasin nagu alati. Lõuna ajal ei läinud oma kotti teise hoonesse viima. Töötasin vanas hoones (mitte selles, kus tema). Ühesõnaga, ei kohtunud. Kaks võõrast, nii nagu kaks aastat tagasi. :D Mulle ei meeldi hüvastijätud.

***

Kristen kirjutas ja küsis, kas ma lähen tema juurest läbi, enne kui koju sõidan. Olin “bitch ja kirjutasin, et ei lähe. Oli näha, et ta solvus ja pettus, aga nii on kõigile parem. Tal on suured lootused minu suhtes või kuidas ma nüüd ütlen. Ta arvab, et ma olen temast huvitatud, et soovin salamisi temaga suhet. Eks ma ise olen süüdi, et ta nii arvab. Et mitte kütta temas asjatut lootust, tegin ma kiire ja järsu lõpu.

Teine mure oli see, et ma räägin liiga palju. Olen enam kui kindel, et oleksin talle ära rääkinud kogu Larsi-seikluse. Pole vaja neil midagi teada. Ma usun, et ta oleks rääkinud Anne Mettele ja too toimib nagu kohalik ajaleht ehk siis kõik oleks pärast teadnud. Mina ju tulevikku ei näe, ma ei tea, kuidas minu tee nende omaga ristuda võib. Seega… Et mitte ahvatleda end endale uut jama kokku keerama, ma vältisin juba eos seda.

Kas ma olin tubli? Jah, senimaani küll. :D Näis, kuidas edasi.

***

Käin ka jooksmas. Kõik nagu ikka.

Sulg ei jookse täna. :)

Ma olen olemas ja vaikselt toimin siin omaette. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Palju on juhtunud

Homme on viimane tööpäev. Lars on tagasi puhkuselt.

Mina saan tädiks detsembris või jaanuaris. Vanem vend põhjustas selle. Emale minia väga ei meeldi. Minule on ta kohe täitsa vastukarva.

Vanem vend tuli Eestist autoga S-i sünnipäevale. Pruut ja selle kolm last ka kaasas. Sõitsid mingile objektile otsa. Arvavad, et loom, aga polnud verd ega karvu. Mina ja Jan arvame, et kivi või midagi sellist.

Radikas läks katki. S.o teisipäeva öösel. Kolmapäeval sain Jani abiga uue radika ostetud, see saabus neljapäeval. Jani abiga vedasime auto tema juurde.

Neljapäeval sõitsin mina perekonnaga ringi ja tema võttis radiaatorit maha. Ta on mul lausa ingel.

Minu vanem vend ja tema pruut olid tänamatud. Ma tundsin end mõttetuna. Jooksin ringi ja lahendasin käigupealt probleeme, aga sealt tuli vaid negatiivseid kommentaare. Lõpuks ma lihtsalt…

S on seisukohal, et mina rikkusin tema peo ära (sest ei võtnud sellest osa), aga mina just arvasin, ma olen üleliigne ja parem, kui silma alt kaon.

***

Ma mõtlen seda ikka veel. Ma rääkisin temaga. Ma ütlesin, et tunnen, et olen tal ees. Ta hakkas end õigustama ja rääkima kui raske tal on, kuid ta ei lükanud seda väidet ümber.

Tema lootis, et ma aitan tal maja parandada, kui ma teda õigesti mõistsin siis jutt käib rahalisest abist. See ei lähe väga minu tulevikuplaanidega kokku.

Me tülitsesime. Ta nähvad, et minu vanema venna tänamatu pruudiga on ka parem suhelda kui minu või mu vanema vennaga. Too karjub, aga vähemalt ütleb kõik välja. Ma tundsin end taas, nagu prügi.

Ta kiidab end. Lisaks on ta seisukohal, et nooremad vennad on normaalsed, sest neil on normaalsed kaaslased. Ma püüdsin S-le öelda, et äkki on nad seda, sest mina kasvatasin neid. Aga S ei näe minu osa selles.

Ta on nagu pime minu suhtes. Ta ei taha ega suuda tunnistada, et mul võib õigus olla, et ma olen tubli.

Ta räägib, et terve pere kummardab mind ja peab minu sõna seaduseks, kiidab mind. Tema suust kõlab see nagu ta oleks kade mu peale. (Hääletoon oli nii.) Ta justkui võistleks minuga, aga ei saa kuidagi olla minust parem. Seega otsib ta pingsalt minu vigu. Näeb üksnes minu vigu.

Tegelikult oleme ju ühes paadis, üks perekond. Võiks ju natukenegi uhke olla, et tal selline tütar on, aga ei. Iga minu võit tundub talle kaotusena.

Ütles, et tema ei ole nii tark nagu mina ja ei ole kõrgeid koole läbi käinud ja ei oska nii hästi rääkida nagu mina. Justkui ma oleksin kuskil teises kastis. Ei ole tema ja tema poegadega samas kastis.

Ma ei ole ju ninakas. Ma ei pea end targaks. Ja ma kohe üldse ei oska inimestega suhelda. See on kindel. Tema on suhtlemises osavam.

Mina oskan end analüüsida, ma otsin oma tunnetele põhjuseid, püüan mõista ka teisi. Miks nad üht või teist teevad või ütlevad. Ma olen vaikne ja vaatan ringi ja seetõttu võib-olla näen rohkem kui tema. Aga see ei tähenda, et ma olen parem või targem. See pigem tähendab, et me oleme erinevad. Mis ka ei ole halb.

Ta pidevalt tõstab nina püsti ja kiidab, et me oleme nii tublid, sest tema läks omal ajal välismaale tööle. Või me saime endale kõike seda lubada, sest tema rügas tööd teha, oma tervise arvelt. Mis kõik on ju õige.

Siis taas süüdistus või etteheide. Et tema on oma tervise tööga rikkunud, et mina saaksin ülikoolis käia. Või et tema konto oli püsivalt miinuses minu pärast. Ma ei tahaks sellega nõus olla, sest ma kandsin tema arvele 25000 DKK ja arve oli nullis, aga tema hakkas asju ostma. Oma ära tegema jne…

Muidugi olen mina süüdi, et tema äri ei edenenud, sest mul on ju see haridus. (Mitte et Taanis on taanikeeleoskus oluline või peaks vähemalt maksusüsteemi tundma.)

Lõpuks. Ma tunnen, et ma jooksen peaga vastu seina. Ta on ka juba loobunud minuga kontakti saamisest.

Nüüd tunnen vajadust psühholoogiga vestelda. On tekkinud juba küsimusi ja on tekkinud hägune pilt olukorrast minu ja S-i vahel.

Muidu ma olen ikka end süüdistanud ja mõelnud, et viga on minus. Kuid nüüd ma näen, et lahendust takistab hoopis S-i hoiak.

Ma tean, et ta sisimas süüdistab end. Et ta loobus minust, kui olin väike. Jättis mu Haapsalusse raviasutusse. Tal polnud aega ega jaksu kolme pisikese lapsega arstide vahet joosta ja mind ravile viia. Toona polnud autot ja isa polnud meist üldse huvitatud. (Väikevend 0; keskmine vend 2 ja mina 4). Meie kunagine naaber käis mind seal vaatamas. Kusjuures mina seda eriti ei mäleta ja ma ei süüdista teda.

Minu arust ma isegi ei nutnud tookord, olgugi, et olin pisike. Aga ma ei tea ka.

Ja siis ütles, et isa pidi meie juurde jääma, kui tema on välismaal tööl. Ta ei teadnud, et isa läks ka minema. Meie ei tohtinud öelda, sest isa keelas ja me kartsime teda. Kusjuures olime õnnelikud kui isa läks, sest ta vaid karjus meie peale, ilma põhjuseta.

Mina mõistan, et S tegi kehvas olukorras parima võimaliku otsuse. Kuid ta ise tunneb end süüdi ja püüab meeleheitlikult otsida kinnitust või tõestust, et see oli õige ja vajalik ja kasulik.

Ma arvan, et ta ise mõistab end hukka ja samas püüab pingsalt ise endale tõestada, et ta pole halb… Ja siin ei oskagi ma teda aidata. See, mis ta ütleb, (suust välja ajab) ei ole (tegelik)probleem. Tegelik- või see tuumprobleem on see, mida ta mõtleb, aga ta põgeneb oma mõtete eest ja peidab neid.

Ta väldib seda teemat ja ta ei taha kuuldagi, et ka minul oli raske (vendadest ei tea ma suurt midagi). Me ei räägi sellest. Oleme ju nii tugevad ja iseseisvad. :D

Kui ma püüan, oma segast olekut või jõuetust midagi teha, põhjenda lapsepõlves läbielatuga. Eesmärgiks on, et ta minu “laiskust” mõistaks. Tema tunneb vist etteheitena talle ja hakkab end õigustama (mind süüdistades – mulle tundub et süüdistab ja heidab ette).

Tegelikult soovin ma vaid, et ta armastaks ja mõistaks mind ka siis, kui mul on vaimne tagasilangus.

Tema püüab oma süütunnet matta, rääkides sulle, kui raske tal on ikka olnud ja mida kõike on ta minu heaks ohverdanud.

Tihti ma tunnen, et ta arvab, et raha näitab tunnete suurust. Ma ei saa väga kurta füüsiliste asjade puudust. Ma ei vaja palju ja seetõttu on mul olnud rohkemgi kui vaja. Kuid mul on olnud suur tunnete puudus. Kindlustunne, hoolivus, armastus, pühendumine, tähelepanelikku, keegi, kes kuulaks ära, kallistaks ja oleks lihtsalt minu jaoks olemas.

Kokkuvõttes. Minu ja S-i vahel on nüüd suur müür, pärast seda viimast sõnelust. Ta on minu vastu külm ja on võtnud hoiaku, et ma ei kuulu siia, et ma lahkun varsti.

Aga ma vähemalt püüdsin. Kindlasti on pool sellest müürist minu tekitatud, sest ma ei näita oma tundeid välja. Osalt ei oska ja osalt ei julge. Aga mis seal ikka.

Püüan vaikselt edasi. See lahing on kaotatud. Esimesel võimalusel kaon jalust. Enam ei tee emotsiooni ajel tormakat, rumalat otsust. Loodan, et olen mineviku veast õppinud. Kõik see draama eksiga algas nendest samadest tunnetest, sellest samast probleemist.

Mõni tahab minna tagasi minevikku ja parandada vead. Mina ütlen ikka, et samas olukorras ja samade teadmiste juures teeksin ma sama vea uuesti. Õnneks pakub elu ikka aeg-ajalt samu olukordi, tundeid ja siis on hästi, kui inimene on õppinud vigadest ja oskab juba teisel katsel parema valiku teha. Lisan, et ma pole ka mingi geenius, ma teen teinekord sama viga 5-10 korda. Lihtsalt, et olla veendunud, et see on viga. :D

***

Homme on viimane tööpäev. Olen emotsioonitu. See ei ole mulle veel kohale jõudnud. Kolleegidele on, aga mulle mitte. Olen natuke pikaldane.

***

Sellel korral sai vähe nalja. Vast järgmisel korral tulen jälle oma “cool”-i maskiga. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Üksi

Rune (nr 3) on mu unustanud. :( Tal on kiire. Sellel esimesel Runel on ka koguaeg kiire, too passib oma koeri. Keskimne Rune (Rune nr 2) on minust liiga kaugel ja ta natuke kiirustab kaaslase leidmisega. Temaga ei klappinud jutuajamine. Toona polnud mu taani keel piisav.

***

Järgmine nädal on viimane nädal, mil ma töötan kõik 5 päeva. Püüan üle elada. Ettevõttel ei lähe hästi. Lestakala hind on väga kõrge, kuid see on peamine kala, millega me tegelema. Ühesõnaga, toorkala osakonnas tööd pole, seega pean liini peal töötama.

Lars läks vist puhkusele, esmaspäeval teda pole vähemalt. See on hea. Aga tema tibud pandi esimesele linile ja mind ka. Ma olen üks vastutavatest töötajatest. Ma mõtlen, et Larsi tibud on agentuuritöötajad ja nad vist ei ole esimesel liinil töötanud (väike erinevus, aga mitte suur). Esmaspäeval pean mina ja Henriette Larsi tibudel silma peal hoidma ja hoolitsema selle eest, et pakkimise lauad oleksid valmis tibude tulekuks ja et tootmine sujuks. Marionil (liini ülemal) pole aega sellega tegeleda.

Ma ei taha sellist vastutust. Ma olen töö üles öelnud, kõik teavad, et ma olen rumal ja loll, miks nad mu siis sinna topivad. Aru ma ei saa. Aga mis seal ikka. Ma vaikselt sahistan oma sussi edasi, palju pole enam jäänud.

Kui toorkala pole, siis on vabrik nii vaikne. Selline tunne, et kõik hakkab kokku kukkuma. Ma ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii pikk toorkala põud nagu sellel aastal. Ma mõtlen suve perioodil, kui on kõrghooaeg. Igatahes… Ma tunnen, et sain sealt õigel ajal minema. Samas tehase olukord võib ju paraneda, kuid… Hea tunne on, kui olen teinud igati õige otsuse. Kohe mitmest punktist vaadates õige otsuse. :)

***

Üks päev tegin  nalja ja ütlesin Kristenile “Tere kallis” (taani keeles). Anne Mette oli ka seal. :D Nüüd kõik norivad minu ja tema kallal. Mina ignoreerin ja ei saa aru, aga Kristen peab sellega tegelema. Ta paistab seda nautivat. Mulle tundub, et ta arvab, et mul on tema vastu salajased tunded. Kahju kohe poisist (mehest, 45 aastane). Püüan end tagasi tõmmata.

***

Ma vist pole kirjutanud sellest. Ma olin veendunud kõik see 2 aastat, et Lene ja Christjan on paar. Ma arvasin, et Lene on minust noorem (ca 27-28) ja Christjanit pidasin natuke vanemaks (ca 27-28), seega nagu sobiksid hästi. Ise veel mõtlesin, et on ikka ideaalne paar, tööl hoiavad nii lahku ja ei too koduseid tülisid tööle kaasa jne… :D Tegelikult on Lene 38 ja Christjan 25 ning nad ei ole paar. Lene elukaaslase nimi on Kristjan ja ta ei tööta meil. :D Oh… Ma olin nii rumal.

Ma mäletan, et kui ma veel agentuuritöötaja olin ja meil oli söögisaalis istumine, siis see Christjan istus minu vastu (ja mitte Lene kõravale). Ma tundsin end natuke kohmakalt, et miks Lene mees minu juures istub.

Paar kuud tagasi mina ja Christjan trehvasime ning ta naeratas mulle nii laialt ja soojalt (kergelt flirtivalt). Ma peitsin oma silmad ja kiirustasin minema. Mõtlesin, et mida ma küll valesti olen teinud, et Lene mees mulle niiviisi naeratab. Natukese aja pärast tuli Lene mulle vastu ja ma tundsin kerget süüd. Ma tean, et imelik. Ja nüüd selle uue info valguses on see üldse tobe.

Aga tööl nagunii pole veel piisavalt draamat, eks ma pean siis ise rohkem asju välja mõtlema.

Ma ei saa olnut muuta. Läks nii, siis läks nii. Olin rumal, mis seal ikka. Elu läheb edasi. :D

Christjan on metsikult ilus poiss. Tal on selline hästi hoolitsetud välimus. Mitte gei, aga selline naistemees või naiste lemmik. Ta on hästi natuke alfa. Aga tal olevat kaks töökohta ja ta on kooner (koonerdab rahaga). Ühesõnaga, tal pole aega naist otsida. :D Nii ideaalne mulle, aga sutsu noor. :( :D

Ma püüan nüüd vähem oletada ja arvata ning hoian üldse oma suu kinni. Praegu ei tule mu suust küll midagi asjalikku välja. Ainult jama. :D

***

Inge läks puhkusele. Kolm nädalat on ära. Seega ma temaga enam ei kohtu. Jee… Ta muutus juba võimatuks. Reedel pidin temaga koos töötama. Terve päev koos. See vingumine ja ilkumine… Minu vaesed kõrvad. Aga ma ei nutnud. Hoidsin oma suu kinni.

***
Ma ei kannata, kui naerdakse inimese puude üle või aetakse inimene närvi ja siis naerdakse tema ebaõnnestumise üle, sest kui inimene on närvis või kardab, siis ikka asjad kukuvad ja tekivad vead. Mulle ei meeldi ka, et nad naeravad nende vanakeste üle, kes on natuke aeglased. Meil on üks Lilly, ta on haige, aga hästi vaikne ja teeb nii hästi kui saab. Aga Inge kommenteerib ka teda valjult. Või teeb oma teravaid ja solvavaid nalju.

See kuidas nad mõnitavad välismaalasi, neid, kes keelt ei oska. Taanlaste jaoks on see naljakas ja ok, kuid mina ei suuda sellist asja aktsepteerida. Võib-olla ei mõista ma nalja, olen liiga tõsine inimene. Ma ei tea. Igaljuhul olen ma vales keskonnas, kuid see probleem saab lahendatud. Kõigest 9 päeva veel pean töötama seal ja see nõid Inge on ära.

***

Solvusin Jan-i peale. Iseenesest pole nagu põhjust, aga… Tal on ka kiire, aitab oma vanemaid. See on ju armas. Aga kui mind lükatakse juba kolrm korda edasi, siis ma enam ei taha. Pigem öelgu, et on kiire ja kõik. Pole mõtet rabada end ribadeks. Perekond on tähtsam, sellega olen ma väga päri.

Igatahes… Ma püüan ise hakkama saada. Olen rohkem üksi. Võib-olla teen palju vigu, kuid sedasi ju inimene õpibki. Seega kõik on ok. Aga… Ma olen nii pikkaaega üksi olnud. Mul hakkab endast juba villand saama. :D

Ma ei tea, kas see on liiga egoistlik, et nõuda endale tähelepanu ja aega. Mul on alati raske leida see piir, kunasest on ok ja kunasest on liiga palju. Ma näen, et mehed seovad end pigem naistega, kes nõuavad neilt rohkem. Kes näägutavad ja ütlevad, mis nad tegema peavad. Jah, need samad mehed kurdavad pärast, et naine viriseb kodus, aga need naised on valitud. Neil on jõudu ja iseloomu.

Mina olen pigem vaikne. Teen ise nii palju kui saan. Surun hambad risti ja ütlen, et kui on vaja peret aidata või sõpru aidata, siis ok. Küll me leiame mõne teise aja. Aga kui see “enese ohverdus” kisub juba pikale. Et mind on jäetud tahaplaanile nädalaid ja kuid (aastaid), siis enam ei näe mõtet. Tekib selline väärtusetuse tunne. Justkui, ma polegi väärt kellegi aega. Või päeva meeldivamat aega (enne lõuna ja lõuna). Minu jaoks on ainult õhtud, kui ma olen väsinud ja soovin magada, puhata.

Mulle on nii vastumeelt see nõudmine. Eks see ole ju suuresti see enesekehtestamine ja seda saaks teha ka meeldival moel, kuid mul puudub kogemus… Just kui nõua kelleltki “Palun armasta mind!”. Kas see ei peaks olema vabatahtlik tegevus? :D

Jah… See neetud vaimne madalseis. “Keegi ei armasta, keegi ei hooli, olen kõigile jalus ja koormaks, teen kõike valesti ja olen üldse mõttetu.” :D Ma jätkuvat ootan seda päikest pärast vihma. :D Neid paremaid aegu. Vahel kipub see lootus juba kaduma. Viimastel aastatel on olnud neid paremaid aegu väga harva. Kisub kuidagi mustaks kätte. Kergelt juba kahtlen, kas neid paremaid aegu minu jaoks enam üldse on. :)

Aga elame ja näeme. :) Siiski olen uudishimulik. Tahan ise veenduda, et kas need paremad ajad siis tulevad või mitte. :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Pealkirjata

Andsin ülemusele kirjaliku lahkumisavalduse. (See oli juba paar nädalat tagasi). Viimane tööpäev on 31. juuli 2018. Siis on mul mõned vabad päevad ja 6.august 2018 lähen ma jälle kooli. Jepii..

“Loll, aga järjepidev.” Või kudas see ütlus ongi. Kirjutasin Runele, palusin selgitust, et mida ma valesti tegin, et ta ei vasta enam (kuu aega ei kippu ega kõppu). Küsisin, kas ma solvasin teda. Üllataval kombel tuli vastus kiiresti (samal päeval). Kirjutab, et ma pole teda solvanud, tal on lihtsalt väga kiire. Ma ei tea, kas see oli vale või mis. Ausalt öeldes ei huvita praegu. Minu tuju see natuke tõstis. Ei tunne end nüüd nii kommunikatsiooni-tolana kui enne.

Palju tegemist on ema juubeli ettevalmistustega. Kodus on vaja palju asju ümber tõsta ja remontida.

Tegin trepile käsipuu (voodi põhja liistudest). Mulle pole seda vaja, aga venna (kasu)lapsed tulevad ja need on veidi metsikud. Aga see käsipuu tuli väga nigel välja. :D Seisab teibi ja tahtejõuga seal. Mõni pruvi on ka. Aga oluline on see, et ma püüdsin ja vanem vend on väga toetav. Ta ütleb, et väga hästi, see oli ju mu esimene käsipuu. Õige ta ju on. Kusjuures, ma olen isa kõrvalt autosid parandanud, aga puidutööd pole väga teinud. Noh, olen puidust jänese teinud ja kausi, aga selliseid objekte pole ma ehitanud. Arenemisruumi veel on.

Heiki muidugi ütles kohe, et see on porno, mis ma olen teinud. Ma ütlesin, et see porno võttis vähemalt higimulli otsaette ja kestis rohkem kui 5 minutit. Saime mõlemad end välja elada ja rinda ette ajada ning targutada. Mõlemad ju supper targad. :D

Heikiga on imelik see, et ta on ülbe ja mega enesekindel, kuid temaga olen ma ka seda. Kui ta mulle midagi otse ja halvasti ütleb, siis ütlen talle vastu ja tunnen end suurepäraselt. Peegeldan tema käitumist. :D Me suhtleme väga huvitaval tasandil.

Muud uudist nagu polegi. Ikka vaikselt ja vanaviisi edasi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Poolaasta

Pool aastat on läbi ja oleks aeg oma eesmärgid üle vaadata.

1. Erialase tööga on nii, et olen saatnud CV-d, aga olen saanud vaid eitavaid vastuseid. Nüüd on plaanis kooli minna. Teisipäeval lähen ja annan paberid sisse. Seega töötan eesmärgi kallal.

2. Raamatukirjutamine ei edene üldse. Mul peaks olema kirjutatud 26 lehekülge, aga olen kirjutanud vaid 20. Seega olen eesmärgi täitnud ca 77%. Töö tõttu olen pidevalt väsinud ja sellest mega stressist on pea ka nii tühi, et ei suuda midagi kirjutada ega teha. (Allpool virisen edasi.) ;)

3. Minu vaene kass! Plaanis oli iga nädal tema jaoks natuke aega pühendada, aga… Olen temaga tegelenud 12 korda, aga eesmärgi kohaselt peaks olema see arv 26. Seega olen eesmärki täitnud vaid ca 46%. See on alla poole. Eks ma püüan siis teine pool aastat väheke tublim olla. :)

4. Jooksmine. Ohh… See on mu lemmik eesmärk. Olen jooksnud 70 korda. Eesmärk kohaselt oleks see arv 52 korda. Seega olen eesmärgi täitnud ca 135%. Olen eesmärgi ületanud.

5. Mingi eesmärk: suhted teistega. :D Konkreetset eesmärki pole, aga maakeeli ütleksin, et “kõik suhted olen pekki keeranud”. Ma ei suuda inimestega normaalselt suhelda. Taaskord on probleemiks see meeletu stress ja närvilisus ning lisaks veel see, et ma olen selle konservatiivse ühiskonna jaoks liiga imelik, liiga raamist väljas. :D (Töökaaslane Kristen, hoian temast eemale, Rune ei vasta enam mulle, solvasin teda vist, Jan-l on ka üsna kiire, seega ei hakka teda ka tülitama, perekond hoiab eemale, sest ma olen pidevalt vihane ja närviline…).

6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Säästan nii palju kui jaksan, aga S-i vajadused ületavad minu säästud, seega ei edene mul sellega. Nüüd tuleb S-i juubeli pidu, see on kulukas, eks ma pärast saan teda, kui kulukas oli. Detsembris pean endale või S-le auto ostma, sest Ford läheb pensile. See maksab umbes 25 000 DKK. Seega minu konto läheb üsna nulli. Lisaks kooli tõttu langeb ajutilselt sissetulek. Aga vaikselt ikka edasi.

***

Nüüd kirjutan oma stressist. See on midagi kohutavat. Nt ma nutan tööl. Polegi nagu erilist põhjust, aga tunnen end nii abituna ja tühisena seal. Öösiti ei saa magada. Näen tööd unes. Isegi nädalavahetustel. Nüüd mõtlen, et homme tuleb taas tööle minna ja selle õela Ingega koos töötada. Mu pulss kiireneb ja süda tahaks rinnust välja hüpata.

Ma arvan, et see on midagi paanika-hoo sarnast. Minu stress ja depressiooni-alge on arenenud juba nii palju edasi, et nüüd hakkavad tekkima paanika-hoog.

Ma arvan, et ma olen tugev, et saan hakkama. Aga tegelikult ma vist üksnes tapan end. Nt pingutan ma töölkäimisega. Mõtlen, et ettevõttel on raske ja ma olen neid natuke alt vedanud, sest ütlesin oma töö ülesse enne oma ametlikku puhkust jne… Noh, nad olid minuga arvestanud… Ja siis tõstan neid raskeid kaste üksi, sest ma arvan, et ma saan ja jaksan. Tegelikult reeglite kohaselt peaksin abi küsima. Aga ma ei tee seda. Ikka ise. Kõike teen ise. :D Totaalne jäärapäisus.

Minu vaene keha saab vatti ja vaimne tervis halveneb ka tugevalt. Kõik lähedased ütlevad, et lõpeta nüüd. Äkki oleks parem natuke puhkust välja võtta nüüd. Aga ei… Mina raiun ikka vastu, et nad vajavad mind (seal tööl) ja ma saan hakkama. Pean lihtsalt rohkem magama. Noh, põhimõtteliselt, kui ma tööl ei ole, siis magan. Ega millekski muuks aega ega energiat polegi. :D

Ma olen mõelnud, et ma oleksin suurepärane sõdur või enesetapu-terrorist. Must huumor, aga omajagu on selles ka tõtt. Mul on endast suva. Ja eesmärk või missioon on ülim.

Ma lihtsalt ei oska ennast armastada ega end esikohale seada. Või noh… Vanaema heitis mulle mu sünnipäeval ette, et alati olen mina see kõige tähtsam ja minu vajadused jne… Oma ema ma ja just palju ei aita. Lihtsalt pole jaksu. Ohh… Olen üks saamatu õnnetuse hunnik. :)

Ma ei teagi, kas ma olen väga isekas või enesevihkaja või manipuleegija, kes kasutab “õpitud abituset” (ehk siis näen end alati ohvrina).

Vahel ma kuulan end ja mõtlen, et kas tõesti on mu elu nii väljaheide olnud või ma lihtsalt näen end ohvrina. Mis see (elu)standard on? Eesti tingimustes on ju natuke füüsilist vägivalda ok ning vaimne vägivald pole ju ametlikult kuritegu. Lihsalt olen olnud nõrk.

Ebakindlus… Kah mul asi. See teeb inimese vaid tugevamaks.

Ja nüüd jõuame selle mõtteni, kas mul on õigus tunda neid tundeid. Või olen ma lihsalt liiga nõrk, liiga roosamanna-põlvkond. Ära nunnutatud. :D

***

Saipin ütleb, et tema sõbranna on alati kontoris töötanud (kodumaal ja nüüd õpib Taanis, et saaks kontoris töötada), et see sõbranna ei saaks tootmises hakkama. Minu meelest on see liiga kastis mõtlemine. Meil töötavad ju igasugused kõbikesed, mõni taanlane on aastaid tootmises töötanud ja on ikka veel aeglane. Lihtsalt ei viitsi tööd teha, seega ei ole probleem, kui inimene on natuke aeglane.

Nüüd olen mina natuke kastis mõtlemisega. Tootmises töötavad sellised vähese haridusega inimesed. Natuke matsid. Noh, seal on neid kõige rohkem. (Mina ei suuda seda matslust taluda. Vabandan, ma tõesti püüdsin olla tolerantne, aga enam ei suuda.) Lisaks on mõnele tootmisetöö alandav. (Noh, prestiiži-küsimus).

Saipini puhul on vastupidi. Ta on uhke, et töötab tootmises ja usub, et igaüks seal hakkama ei saaks. Tegelik olukord on see, et selles sektoris puudub tööjõud ja sinna suunatakse igasuguseid . Täpselt, igasuguseid. Kõik sobib, peaasi, et natuke end liigutada saab. Üheõnaga ma ei näe probleemi, et tema sõbranna ei saaks töötada seal. Vabalt saab, kui vaid prestiiž lubaks ja viitsiks nende muttidega sõna-sõda pidada.

***

Tööl oli ülemus kurb, kui ütlesin, et lõpetan selle ettevõttega. Mõni on öelnud, et hakkab mind igatsema. Noh… Kontorist kuulen enda kohta vaid kiidusõnu, aga töökaaslaste suust pritsib vaid virtsa minu suunas. (Nüüd kuulsin ka ülemust kurtmas, ei saa minu peale kindel olla. Jah, tõsi see on. Ühesõnaga ei oleda minuga enam seal nii rahul, kui varem.)

Igatahes… Kui ülemused räägivad, kui oluline ma ikka olen ja kui tubli tööline ja kõike muud kiitvat, siis ma automaatselt mõtlen, et ma olen seal oluline, nad vajavad mind. Supper-Minny läheb ja päästab neid. (Ise-enda heaolu arvelt). Aga…

Tegelik sisu on ju see sama, mis selles ühemehe ettevõttes, kus ma printeri-tahmakassette telefoniteel müüsin. “Sa oled oluline siin. Aga palka ma ei maksa ja tööaeg on kella 8-17 ning sa pead kohal olema punkti pealt.” Sain mustalt raha ja müügi pealt mingi näruse protsendi. Ta oli üllatunud, et ma ei soovi seal töötada.

Ma ei osanud talle selgeks teha, et ma pole oluline, kui minu töö pole palka väärt.

Noh… Ma usun, et mõni kupeldaja oleks ka väga tänulik minu müümisest. Ma oleksin seal ka väga “olinine”, kaulik ja kasumlik jne… Aga kas see on just see, mida mina tahan, see kus mina end hästi tunnen.

Seega… Praegusele ettevõttele olen ma oluline, sest ma pensioni-ealine, mul pole kallimat, seega ei paista, et hakkaksin rasestuma, mul pole lapsi, kes pidevalt haigeks jäävad ega sugulasi, kes on haiged ega mingeid perekondlikke sündmusi jne… Jah, olen töötaja, kes tuleb (peaaegu) alati ja teeb, mis vaja. Ma ei kurda teiste üle, töötan natuke pausi ajast jne… Jah… Ma olen seal väärtuslik, aga… Tegelikult ma ei tunne end seal hästi. Neil lihtsalt pole kedagi tesit nende õelate muttidega koos töötama panna. Mind ja minu vastutulelikkust kasutatakse lihtsalt ära. Eks ma ise lasen seda teha…

Igatahes… See, et ma neile lihtne olen, ei tähenda, et ma peaksin seal töötama. On olemas minu jaoks meeldivamaid keskkondi, selliseid, kus lastakse tööd teha. Kus saab töötada 100% ja ilma skandaalideta ning sõimuta. Ning mina olen väärt ühte sellist töökohta, sest mina tahan töötada. Mina saan ka.

***

Mõni inimene on väga negatiivne. Nt Saipin on mitte toetav. Tema ütles, et kool on liiga raske minu jaoks, et tema sõbranna on tubli ja räägib suurepärast taani keelt, aga temal on ka raske jne… Umbes, et mina ei saaks hakkama.

Üks süüria-neiu soovis töötada kella 6-14 ja soovis ülemusega sellest rääkida. Saipin ütles talle, et seda ta küll ei saa. Mina oleksin öelnud, et alati tasub küsida. Köögis alustatakse tööd kell 6, seal on küll vaid taanlased ja vanad/kogenud töötajad, aga küsida tasub ikka.

Tööl kuulsin, et Kirsten (üks vana naine) rääkis, et mõni inimene kõib terve elu ringi, pole kusagil rahul ja ei saavuta midagi oma elus. Ma arvan, et ta rääkis minust, aga ma pole päris kindel. Minu meelest taas üks kitsas vaatenurk. On vahe, kas käia sihitult ringi või liikuda sihipäraselt edasi kasutades erinevaid võimalusi.

Ma arvan, et see kala-vabrik ei ole just koht, kuhu end pikalt parkida. Kasumlikkus on madal ja selles sektoris pole näha, et kasumlikkus kasvaks. Lisaks pole sellel piirkonnal erilist tulevikku. Minu meelest oleks rumal end sinna matta. Ma näen ju neid, kes on seal töötanud 35-40 aastat. Nad on oma nooruse, tervise ja vaimsetervise sellele ettevõttele andnud, aga kasu ei midagi. Nende ainus rõõm on uute inimeste peale karjumine. Palk on niru, mõni elab ikka veel üürikorteris. Välismaal pole eriti käinud. Näen, kuidas nad valude käes piinlevad. Üks naine karjus valust ja neadis seda ettevõtet. Miks ma peaksin tahtma endale sellist tulevikku?

Vahet pole, mida ma teen või ei tee või ütlen või ei ütle. Nad näevad minus vaid rumalukest. Kõik, mis teen on vale. Jah, olen neile lihtsalt üks kloun, kes lõbustab neid aeg-ajalt (nt nutan tööl). Ülemustele olen mugav, sest kui idiootidel on lõbus, siis kurdavad nad kontoris vähem. :D

Aga küll tuleb uusi kloune peale. Mina liigun edasi. Ma väga loodan, et ühel päeval ma neile veel näitan, kes on loll ja kes mitte. See päev tuleb. Alati on tulnud, tuleb lihtsalt kannatlik olla ja järjepidev. Esimesega on natuke probleeme, aga teisega saan hakkama.

Aitäh, et ära kuulasid/lugesid! :)

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 11 kommentaari

Võiks midagi kirjutada?

Elasin selle nädala üle. Raske oli, aga sain hakkama.

Järgmine nädal peaks selguma kooli-asi. Kas? ja Kuna?

Eile tõstsin kaks korda rasket kasti (20-25 kg). Tegin vist seljale liiga. Eile ei tundnud midagi.

Täna tööl kummardusin ja pöörasin natuke oma keha ning alaselga lõi korraks meeltu valu. Pärast seda on pistelist valu olnud. Nt kui lähen trepist alla või ülesse. Arvan, et üks lüli läks natuke valesti, et piisab kui end põrandal natyke väänan. Oleks tobe, praegu töö-vigaseks jääda, kui olen töö üles-öelnud ja kaks aastat end seal kulutanud. :D

***

Täna kuulasin tööl muusikat. Minu vana MP3-mängija pidas tublisti 8 tundi vastu. Juba hommikul alustas Inge vigisemist, aga ma ei kuulnud ega näinud. Üldse ei huvitanud.

Esmaspäeval pean ka temaga koos töötama. Varsti pannakse mind karistuseks temaga liini peale. Mul on 18 tööpäeva veel ja võetakse ikka viimast. Aga hea on. Kui sellest on nii vastik maitse suus, siis pingutan kohe ekstra, et sellelt allakäigu trepilt minema saaksin.

***

Tööl läheb keeruliseks. Praegu on puhkuste-aeg. Poolakad sõitsid minema, tulevad alles kolme nädala pärast. Kolm inimest on kodus (rasedad), nüüd lisandus veel kolm rasedat, üks on juba kodus. Ei saa töötada, süda on koguaeg paha. Teine ei saa töötada spetsiaal-liinil, mille õppe ta just sai ja seda oskavad vaid vähesed.

Täna oli meie liinil kaks täitsa uut inimest. Masina peal nad ei olnud, sest neil puudub väljaõpe. Lihtsalt pole inimesi kusagilt võtta.

Lisaks läheb palju inimesi penionile, sellel aastal 5-6 tükki. Eelmisel aastal 5 inimest. Töövahendusfirma ei suuda piisavalt inimesi anda. Lihtsalt pole kedagi võtta. Uued on Süüriast. Seega õhkkond tööl hakkab muutuma.

***

Ma käisin ilma meigita tööl. Pärast nutmist on mul olnud täis-meik peal ja nii vist jääbki. Kui meik on peal, siis mul oleks nagu mask ees. Mängin oma rolli ja kellegi vingumine ei muserda mind. Ei tahaks maskiga käia, kaua ma end nii-viisi varjan, aga näed, ei saa. Inimesed ei oska tegelikku mind hinnata. :D

Või neile meeldib see fake-Minny rohkem. :) Mina ei taha see fake olla, aga päris mina võtab kõike liiga südamesse.

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Nutsin jälle tööl

Eile läksin hilja magama, aga omast arust magasin hästi. Inge väsis ära ja hakkas vinguma. Poolakad saadeti teise osakonda, seega jäin mina talle ette.

Aga hea uudis on see, et täna andsin lahkumisavalduse sisse. 31.07.2018 on viimane tööpäev seal põrgus. Loodan, et jääbki viimaseks, enam pole vajadust sinna minna.

Kõik läheb hästi. Lihtsalt peab minema.

Väike tagasilangus ka. Ma lõikasi  enda kätt tahtlikult oma personaalse noaga. Väike kriips, aga… Noh. Olen vist taas põhjas, aga siit saab ju vaid ülespoole liikuda. :)

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

“Crazy” nagu alati

Ma ei tea, kas hormoonid möllavad või hakkan vanaks jääma või mis see on… Aga ma ei suuda enam seal töötada. Otsin paaniliselt võimalusi ära tulemiseks.

Reedel ma tundsin end nagu idioot seal. Ma olin väga lähedal, et nende peale karjuda. Ma olen juba 2 aastat arvanud, et mina olen see loll ja idioot, et neil on õigus. Mõnikord on väga raske leida nende rumalustele või idiootsustele põhjendus või põhjus…

Ma olen rääkinud inimestega väljast poolt seda ettevõtet. Nad ütlevad ühest suust, et ma ei ole idioot ega sitt ega loll. Pigem saan just positiivset tagasisidet.

Tagasisidet olen saanud väga erinevatest kohtadest ja ma pole isegi mitte küsinud seda. (Nt minu hambaarst, uued tuttavad, kohtumised metsas (kui koeraga jalutan)…).

Ma ei suuda enam end idioodiks pidada. Ma ei ole seda. Ainus koht, kus mind selliseks peetakse on see neetud ettevõtte. Mul on palju konkreetseid fakte väljast poolt ettetvõtet, et ma ei ole idioot. Seega, ma ei ole seda. Neil, seevastu pole peaaegu ühtegi fakti, mis tõestaks, et ma olen idioot. Jah, kaks aastat tagasi olin ma seda, tegin vigu, aga ma olen tohutult arenenud, aga nad ei näe seda. Nende aju ei suuda aktsepteerida, et üks inimene võib kahe aastaga nii hüppeliselt areneda. Neil on mingi kivistunud ettekujutus minust (minu algusaegadest) ja see on nende ajusse sisse põletatud ning nii nad mind näevad. Ma ei saa seda muuta. Mul pole ka kuhugi kaevata, sest lahendusena pakutakse: “Ära kuula neid! Las nad räägivad!” “Ei,” kaua ma end maha surun ja lasen neil rääkida ning mind alandavalt kohelda. Kui kaua nad end tõstavad, minu maha peksmise arvelt… Kui kaua?

Ma püüan enda viimaseid raasmeid kokku koguda, rahulikuks jääda ja sõbralikult lahkuda. See on minu soov. Võib-olla on neil õigus ja ma olen idioot, siis maandun ma ringiga seal uuesti ning töötan ka 30-40 aastat. Hoidku jumal mind selle põrgu eest! Ausalt.

***

Ma arvastasin, et mul on haigus või foobia. Teinekord on mul tungiv vajadus, kellegagi rääkida, kommunikeeruda ja kui too vastab, et praegu ei saa (töö või midagi), siis lähen ma endast nii välja, et kustutan kontakti ja edaspidi eiran teda.

See on mul juba eksi ajast. Tal oli teine foobia, et kui minu kõnedele 3 sekundi jooksul ei vasta, siis koju tulles on asjad pakitud ning üks isik, mida kirjeldab hästi “pilt on aga häält pole”. Ma võin olla vihane pikkaaega. Aktiivselt vihane 1-2 nädalat, aga passiivselt isegi aastaid. Nt Lars kannatab mu vaikuse/ignoreerimise/vältimise-streigi all juba aasta. Ei paista kusagilt, et see hakkaks lõppema. Ei ta ei kurda. Tal on ilus uus elu.

Igathes, see foobia on vist nii tõsine, et ilma kõrvalise abita see ei muutu. Ja kuniks see ei muutu, ei saa mul olla sõpru ega kallimat, sest keegi ei suudaks mind sellisena taluda. Aga ma võin ju leida elu ilu ning võlu ka üksindusest. Minu kuri teisik peeglis on üsna truu kaaslane mulle. :D

***

Olen selline äärmustesse langev inimene. Kui mulle öeldakse, et sa võid igalajal mulle kirjutada ja ma alati vastan, siis ma kohe proovin. Ja kui see pole nii, siis vihastun. :D Ma suudan alati leida kõige ebasobivama aja. Mul on alati kriis just siis, kui teistel on kiire. Oh, minu segast peakest.

Aga jah… Tunnistan probleemi ja püüan sellega elama õppida. Vähem internetti ja sotsiaalmeediat. Saan hakkama. :)

***

Kõik läheb veel hästi, sest teisi variante ma ei aktsepteeri. :)

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Ikka vanaviisi, ikka vanaviisi

Rune, kellega oli meeldiv pikki kirju vahetada, on vist nüüd minevik. Ma vist solvasin teda. Ma olen lihtsalt nii (liiga) osav. :) Mis seal ikka. Ega ta polnudki mind väärt.

Olen kirjutamas kaaskirja, püüan end lainel hoida. Noh, et ma olen hüpper, supper lahe ja osav.

Ma natuke kurb olen, aga mis läinud see läinud. Ma ei tahaks kellegi ees paluma ega põlvitama hakata, seega… Liigume edasi.

***

Töökaaslasega kohtusin teist korda. Ma mõtlen, et käisin tal teist korda külas. Eesmärk oli teha temast pilt, et teda joonistada. Ta soovis ja ma lubasin. Kohusetundlik olen. Võib kaaskirja kirjutada.

Ta ütles, et tal on midagi Anne Mette kohta öelda, et tööl ei saa. Pidavat olema väga põnev. Ma olen siin vahepeal vananemisega tegelenud ja olin väga huvitatud sellest kõlakast. (Kuigi ma propageerin siin, et pole ilus teistest inimestest koledasti rääkida ega nende üle naerda ega midagi. Nii kaua kuni see pole mina, kellest räägitakse, on täitsa ok teistest inimestest rääkida.) :D

See kõlakas oli kohaliku väärtusega. Ma olen vähe kaugemalt pärit, seega ei olnud see uudis küll väärt seda pikka sõitu ja kolleegiga istumist.

Selle kolleegi puhul on ainuke pluss, et ma kuulen, mida tööl räägitakse. Saan kinnitust oma infole või siis, et ma olen asjast valesti aru saanud. Aga see pole väärt ajakulu ja temaga suhtlemist.

Ma ei tunne temaga end hästi. Ta on natuke liiga pealetükkiv. Ta lunib kiitust, aga ma olen kole kehva komplimentide tegija. Ei taha pahasti ka öelda, aga pole nagu midagi ilusat öelda.

Ma ütlesin talle, et ma ei usu, et ta näeb mind kui sõpra. Ta ikka raiub vastu, et võtab mind kui sõpra ja ei oota midagi muud ega unista millestki muust. Samas küsib pidevalt, kas ta on kena minu meelst, ega ta minu jaoks liiga vana ole.

Anne Mette ütles talle, et mina olevat viimasel kuul õide puhkenud ja ta tõi kohe välja, et see on ju juhtunud täpselt pärast seda, kui me suhtlema hakkasime. Siis ütles, et ma muutun kohe nii rõõmsaks kui teda näen. Küsis, miks? Kui ma vaid teaksin…

Kui ma talle ütlesin, et mul on üks teine taani sõber, kellega ma olen kohtunud nüüdseks juba üle aasta. Et ma usaldan teda ja käin tal külas, siis Kristeni silmad jooksid vett täis. Ma nägin, et ta oli sellest uudisest endast väljas.

Mida ma valesti teen? Kas mina teen valesti või lihtsalt suhtlen valede inimestega? Ma kirjutan karmilt ja otse välja… Ma ei oska läbi lillede.

Sellised kerge arengupeetusega inimesed kipuvad arvama, et ma olen neist huvitatud. Nad loevad minu sõbralikkusest välja, et see on meeldimine. Ma oletan, et teised on nende vastu otsekohesed ja natuke eemaletõukavad. Noh, neil on piinlik suhelda sellistega. Paar tervitussõna vahetavad, aga selline pikem, sügavam suhtlus tundub natuke alla lati. (Enesekindlad nagu nad on.)

Mina tahaks ikka anda võimaluse ka nendele teistsugustele inimestele. Noh, teinekord võib sattuda päris huvitavate inimeste otsa ja näha asju teise nurga alt.

Aga kui suhtlus jõuab sinna punkti, kus hakatakse küsima “Kuidas ma välja näen? Kas ma olen sinu meelest kena? Miks sa suhet ei taha? Mõtle, kui me oleksime paar? Kui sa oleksid minu kallim? Kui ma näen sinu meelest ok välja ja ma olen sinu meelest usaldusväärne, siis miks sa minuga suhet ei taha?…”

Viimasele küsimusele tahaks vastata, et ma olen vaimselt katki, ma armun vaid “ass hole“-dess. Et kuna sa seda pole, siis kahjuks mul ei ole sinu vastu tundeid… :D

Kristeni naljad on ka natuke imelikud. Ma ei saa neist aru. Need on kohati lapsikud. Noo nii lapsikud, et teinekord kui ta nalja teeb, siis tahaks talle kohe kaasa tunda, et ta nii rumaluke on.

Ma arvan, et elu on liiga lühike, et hakata muutma keskonda ja inimesi. Nagu Heiki ütleb, maailmas on miljoneid mehi, mine ja vali uus. :D

Ehk siis… Kui pole klappi ja mõned võimalused on antud, siis tuleb edasi liikuda. Ei sobi, mis seal ikka.

Nt, mina ei sobi Runele (olen talle kaks kirja saatnud nädalase vahega), vastust pole tulnud 2-3 nädala jooksul. See on vist ilmselge märk, et pole ikka huvitatud suhtlemisest. Ei taha otse küsida, minu meeleheide paistab äkki liiga välja. :P

Püüan Kristenile vähem naeratada ja hoian üldse natuke eemale. Siis on selge, et ma pole huvitatud.

***

Homne väljakutse on, et lähen ilma meigita tööle. Pärast nutmist 17. jaanuaril olen ma alati kasvõi ripsmed ära värvinud. See annab natuke enesekindlust.

Ma püüan homme minna null-meigiga. Raske saab olema, aga mul on mu nätsud. Vast on abi.

***

Varsti on vist tulemas Minny taas kooli projekt. Uurin pinda, vaatan ringi. Aeg annab arutust. Eks näis!

***

Lars… Ma oleks tema tõttu trepist alla kukkunud. Tavaliselt ta istb õues. Kui ma viimase pausi ajal ühest hoonest teise lähen, siis ta istub ja räägib telefoniga. Viimasel ajal pole rääkinud. Ju tema pediküürist kallim ei helista nii palju, see mõnus armumise faas on läbi saamas. Argielu hakkab tekkima.

Igatahes… Reedel teda polnud seal, kuigi ilm oli ilus. Ma olin õnnelik, et sain sellest vastikust ja ebameeldivast kohast valutult läbi. Aga ei… Ta oli end parikud koridori. Treppide juurde. Mõnusalt end toetanud vastu aknalauda ja ilutses seal. Ma avasin koridoriukse kerge naeratus näol, sest olin valutult kriitilise koha ületanud. Ja seal ta oli. Naeratas. Minu nägu muutus süngeks. Kiiruga suunasin pilgu maha ja jooksin temast mööda, trepist alla. Aga mu kummikud on number suuremad ja veest libedad, seega peaaegu kukkusin.

Tagasitulles oli ta kadunud. Minu rutiin on, et edasi lähen ma suurde söögiruumi ja vaatan, kus ma järgmisel päeval töötan. Ning tema tuli sealt välja… Valus oli.

Ma püüan teda vältida nii palju kui saan, aga ega see selles ettevõttes väga ei õnnestu. Seega püüan ma pingsalt otsida uusi võimalusi.

Kirjutan ilusat kaaskirja. Otsin õppimisvõimalusi jne…

***

Kuna mina ükskord elama õpin? :) Ma vihkan end nii palju, et piinan end igal võimalikul moel. See on lihtsalt hale naljakas juba. Pole seda elamise käsiraamatut kaasa antud ja elamise anne ka puudub. :)

***

Õnneks on mulle aastaid antud, et on veel aega harjutada. Ma arvan, et oma elu jooksul suudan ma ära proovida ja katsetada kõik asjad, mida mitte teha. Kui ma need üles kirjutan, siis võib-olla mõnel teisel on selle võrra lihtsam. :D Saan niigi palju kaasulik olla oma äbarusega, ädisusega. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Seiklusi

Kolleegi, kellega ma kohtusin, nimi on Kristen. Täna tööl me läksime pausilt ära koos, kaks korda. Ja meie taga tulid poolakad. Nad hakkasid kudistama, et me oleme paar ja tegid selle kohaseid märkusi ja mina… :D

Ma võtsin Kristenilt ümbert kinni ja ütlesin, et me oleme nüüd armstajad (pruut ja peigmees). :D Poolakad hakkasid seda häält tegema, mida tehakse komöödiaseriaalides, kui inimesed suudlevad. Ma olin rahu ise. Mul oli ka jumestuskreem peal, seega oli enesekindlust ja punakas põsk ei paistnud välja.

Seevastu Kristen läks näost täitsa punaseks ja tardus mu käte vahel. Siis lasin ma ta vabaks, ta jalutas tagasi ja püüdsi taanlastest mees-kolleegidele asja seletada, aga nood ei tahtnud midagi kuulda. Ma muigasin võidurõõmsalt.

Täna sellest rohkem juttu ei tehtud. Kristen arultes FB-s minuga, et kas meid hakatakse selle pärast nüüd narrima või norima või tögama. Viimane on vist see kõige sobivam sõna.

Me rääkisime sellest või sellisest olukorrast. (Üks kord ma kallistasin teda kantiinenis, aga siis olime vaid meie.) Ma hoiatasin, et see võib juhtuda ka avalikult. Ma olen kord juba selline. Ta vist ei uskunud. :D

Igatahes, täna panin ma ta piinlikku olukorda. Ma ei tea… Ma naudin, kui mehel on piinlik. Nagu positiivses mõttes või häbelikkusest piinlik. Nad koguvad end kiiresti ja neile on see muljet avaldanud, aga see hetk, kus isegi selline isane lõvi läheb näost punaseks ja kohmetub korraks… See on hindamatu ja ma tunnen end nii võimukana ja oi, kuidas mulle võim meeldib. :P

***

Ma ei tea, kas jutt liikus edasi ja kui kiiresti see liikus. Aga täna oli Lars häirivalt sageli minu vaateväljas. See on paganama raske mulle. Tahaks midagi öelda, tahaks karjuda, nutta, sõimata, peksta… Aga ainus, mida ma saan endale lubada on eiramina. Seega näitlen ma, et ma ei näe teda, ei kuule, ei saa aru… Aga sisimas keen. Kaua ma sedasi jaksan, ma ei tea.

***

Natuke kurvemat teemat ka.

Lugesin kirjanik Margus Karu kohta ja depressiooni kohta. Kui tema surma-uudis ajalehes oli, siis jäi see mulle silma, aga see ei tekitanud mingeid emotsioone. Nüüd… Lugesin, et tema lähedased ja sõbrad igatsevad teda.

Hakkasin uurima, et mis siis juhtus… Ja tema lugu on üsna sarnane minu looga. Või noh… Väike osa… Ma pea mainima, et paganama ilus mees oli. Oleks ma vaid seda teadnud, oleksin ta endale “koduloomaks” võtnud. Oleksime üks-ühe võidu surmast ja elust rääkinud.

Mul ei ole diagnoositud depressiooni, aga ma tajun, et mingid ilmingud mul on. Ma toimin väilselt ok-lt. Käin tööl, suhtlen teistega. Ma pole seltskonna hing nagu tema seda oli, aga vahel ma eksisteerin halli hiirekesena teiste keskel.

Mulle meeldib ka lihtsalt ära kaduda (suurtelt üritustelt, FB messengerist… muudest jutuajamistest). Lihtsalt lähen vaikselt ära, hiilin minema. Seega on see mulle väga tuttav olukord. Ja ma olen selles ka üsna vilunud. Muidugi see on minu enda arvamus.

Tema hirm oli, et ta läheb hulluks, et kaotab kontakti reaalsusega, hakkab elama oma fantaasiates või arvab, et tema elu on üksnes fantaasia, mitte reaalsus. See oli see osa, mida ma ei mõista.

Minu hirm on, et ma olen liiga naiivne ja mehed kasutavad mind seetõttu “seksileluna”. Et keegi ei armasta mind ja mulle öeldakse ilusaid asju vaid seetõttu, et saaks koos minuga voodisse ronida. Kusjuures vaid üks kord. Et rohkem polegi vaja. See on haiglane…

Noh, ja ma tunnen end väärtusetuna ja ebaolulisena, et olen olen vaid teistel jalus. Need tunded olid meil samad. Ma mõtlen, et ta tundis sama moodi.

Tema rääkis avameelselt oma suitsiidi mõtetest ja otsis abi ning ütles, et ta ikka tahab ise hakkama saada ja arvab, et saab hakkama, et ta hoidub enesetapust.

Ma viimasel ajal räägin ka palju surmast ja enese vihkamisest. Mitte küll perekonnaga, aga mõne teise inimesega.

Mina ei ole kordagi depressiooni deagnoosimiseks artsi poole pöördunud. Pärast lahkuminekut, küsisin ma tablette, et magada, sest kõrgkoolis oli vaja käia ja seetõttu oli vaja magada, kuid ma ei suutnud ja kui mitu päeva pole korralikult magada saanud, siis hakkab katus natuke sõitma. Ma võtsin Xanaxit umbes ühe nädala jooksul ja pool tabletti enne magama minekut. Rohkem polnud vaja. Edasi oli raske, aga ma suutsin toimida.

Ja sedasi ma olengi toiminud. On tõuse ja mõõnu. Viimasel ajal on mõõnu rohkem kui tõuse. Püüan tuvastada põhjused ja lihtsalt toimida.

M. Karu viimane raamat või selle sõnum… Ma pole seda lugenud, aga kui tema õde ja sõber seda kirjeldasid ühes saates… Igatahes… Ma tunne ka, et ma ei sobitu sellesse ühiskonda. Ma olen nii raamist väljas. Kord olen ma antiik-nunn, siis kirglik-punapea ning seejärel depressiivne-vanaema. Jah… Inimesed minu ümber pidevalt ütlevad: “Ma poleks seda sinust uskunud.” Nii positiivses, kui negatiivses võtmes. “Sa üllatad mind igapäev.”

Ma ei tea, kes ma olen või mida ma tahan. Kui ma leian kellegi, kellega jutt klapib, siis kõik läheb nagu hästi ja ühest hetkest ma keeran täitsa ära. Ma hakkan kahtlema tema igas sõnas. Ma arvan, et ta valetab, et ta manipuleerib minuga, et ta kasutab mind vaid ära jne… Ja minu kahtlus paistab välja. Ning lõpuks blokeerib see inimene mu ära. Kirjutab virtuaalse sildi “see on täitsa hull”. :D

Ma arvan, et ma olin teismelise eas pikalt depressioonis (mu ema oli ka, ju ma nakatusin temast). :D

Mul on ka väga kahju, et M. Karut enam ei ole. Mul oleks palju küsimusi ja teemasid, mida tahaks temaga arutada, aga enne ma teda ei tundnud ja nüüd pole mul enam võimalik teda tundma õppida. Jäin hiljaks. Alati jään ma hiljaks. :)

Igatahes. Tema lugu lugedes, ma natuke samastusin temaga. Kuid lõpuks jäi mu pähe kõlama vaid üks küsimus. Miks tema on surnud ja miks mina elan?

Palju aastaid tagasi sattusin ma youtubes ühele videole, mis oli tehtud ühe noore tüdruku mälestuseks. Taas, väga ilus tüdruk oli. Teismeline. Oli poisiga klubis tülli läinud, poiss jättis ta maha ja tüdruk hüppas kodu aknast alla (enne oli vist emaga tüli). Üks sekund ja kõik.

Olen lugenud ka ühest naisest, kes hüppas rongi ette ja kaotas jalad, aga jäi ellu. Nüüd elab ilma jalgadeta, aga on abileus ja on isegi tänulik oma elu üle, selle uue võimaluse üle, olgugi, et ilma jalgadeta nüüd.

Seega ma mõtlen, et need, keda ei ole, oleksid ka õnnelikud, kui neile oleks antud veel üks võimalus.

Ja siis mina… Ma olen mõelnud rongi ette hüppamist, arvasin, et see on 100% või 99% tõenäosus surra silmapilkselt. Aga see jalgadeta naise lugu hirmutas mind. Mina ei suudaks küll jalgadeta elada. Ma olen praegu füüsiliselt ok, aga tunnen end nagu vigane. Seega ilma jalgadeta ei saaks ma hakkama.

Auto peale ma ka ei looda, sest on palju lugusi, kus inimene on end vigaseks sõitnud, seega selle puhul on üsna suur tõenäosus vigaseks jääda… Ja suremise tõenäosus on väiksem. Kuigi eestis on üks koht, mis võtab nagu vikatiga. Anyway… See meetod on minu menüüst väljas.

Teine variant oli jääkülm vesi. Toona mõtlesin Emajõe peale. Aga siis ilmus lugu, et üks neiu hüppas vette ja üks noormees läks teda päästma. Noormees hukkus, neiu päästeti (süda talvel). Seega pole ka see variant eriti kindel.

Nii ma siis toimingi siin.

Tablette olen ka proovinud. Mingeid suvalisi valuvaigisteid mingi 7-10 tükki. Uimaseks jäin, aga ära ei surnud. :D

Autoõnnetuses olen ma olnud. Mu koljuluus oli auk ja mõra, nüüd on see metalliga parandatud. See oli väga ammu, olin siis 12-aastane. Juba seepärast ma sellele autoga sodiks sõitmisele ei panustaks.

Ma elan, sest ma pole leidnud veel toimivat kindlat meetodit, kuidas lõpetada elamine. Plus see, et ma toimin, saan aidata vaeseid, kodutuid kasse ja koeri, praegu aitan oma vanemaid. Nad on mul natuke… teistsugused. Neil peab silma peal hoidma ja rahaliselt vahel natuke aitama… teine generatsioon.

Mul on minu väike hobi, selleks on oma vanemate eest hoolitsemine. Peamiselt rahateenimine. :D

Tavaliselt, kui mina räägin oma suitsiidsetest mõtetest, siis äeldakse “ära tee seda”, “see on rumalus”, “viska see tobe mõte peast välja”. Püütakse blokeerida need mõtted. Jah, nad suudavadki seda, vaid lühikeseks ajaks. Kui ma üksi jään tulevad need tagasi. Lõpuks ma ei tahagi nendega sellest rääkida, sest ma tunne, et nad ei mõista, nad ei toeta mind. Nad on minu vastu…

Seega… Mul on vaid teooria, ma pole seda katsetanud ja see on natuke riskantne teooria… Aga… Mina istun üksi ja mängin oma peas kogu selle enesetapu stsenaariumi läbi. Tavaliselt tulevad mulle pisarad silma, kui ma kujutan ette, kuidas ema nutab ja hakkab end süüdistama, kui saab teada, et mind enam pole… Isa muutub veel närvilisemaks ja surub oma tunded alla. Ta on vihane enda ja minu peale ning hakkab end välja elama nende peal, kes veel tema ümber on.

Siis tulevad mulle pisarad silma ja ma mõtlen, et seda ma ju ei taha. Olgugi, et mind enam pole, aga see pole ka see, mida ma tahan. Jah… Seega olen ma mõelnud, et kui ma olen kaugel ära ja ma ei suhtle nendega eriti. Aastas korra saadan sõnumi või nii… Et kui ma siis ühel aastal enam ei vasta ja järgmisel ka ei vasta… Midagi nii, nagu see neiu, kes tuvastati 20-30 aastat pärast tema surma (tema puhul oli tegu tapmisega). (Tema elas vist Ameerikas, tema õde elab Kanadas, aga on Eestist pärit).

Muidugi mina olen nii palju naiivne, et ma vahel usun või loodan, et see suur õnn tuleb minu õuele ja jääb kauemaks. Lihtsalt tuleb olla kannatlikum. :D

Igatahes… Mina toimin ja füüsiliselt elan (vaimselt olen natuke koomas). :) Aga neid teisi enam ei ole. Natuke kardan, et kas minust saab ka üks nende teiste seas. Praegu arvan, et ei saa. Aga mul pole õrna aimugi, kuidas neil oli kaks hetke enne surma. Kui lähedal olen mina sellele?

Oma silmaga nägin, et surm on üks sekund. Minu vanaisa. See tähendab, et kui mul on ühel hetkel hästi halb olla. Vaimselt vasardab peas, et olen väärtusetu, laisk, rumal, litsakas jne… Siis teen midagi ja kõik… Ma vahel teen rumalaid asju. Vaid üks sekund ja ning siis nutan aasta või kaks. :D

Kunagi keegi küsis, kas ma elus midagi kahetsen kah… Jah… nüüd ma kahetsen, aga kui ma poleks seda teinud, siis oleksin kahetsenud, et ma seda ei teinud. Tean, et aeg läheb edasi ning siis on kergem leppida olnuga. Siis enam ei kahetse, siis naeran oma lolluse üle. :D

***
See oli üks avameelne ja hell postitus. Ma väga loodan, et see pigem hoiab inimest tagasi. Et ta mõtleb veel kümme korda enne, kui teeb ja siis veel sada korda ja lõpuks siiski ei tee enesetappu.

Lugesin just, et üks pururikas naine tegi enesetapu, sest mees nõudis lautust (New York). Naine jättis tütrele kirja, et isa on süüdi. Jutud olid, et naisel oli aastate pikkune depressioon ja mees ei suutnud enam nii elada… Tal oli minu unistuste elu. Jah, see seletamatu must auk kosmoses (loe depressioon). See on tõsine ja ohtlik… Ma ei mõista hukka. Samas ei mõsita, ei saa aru miks…

Aga mul on nii paganama kahju, et elusid ei saa vahetada… :D Ma läkesin hea meelega oma depressiooniga tema ellu ja ta võiks siis minu ellu tulla. Äkki oleksime mõlemad lõpuks rahul… Mul on raske leppida, et üks inimene lõpetas minu unistuste elu. Tegi haiget oma tütrele võttes temalt ema ja tekitades viha ja põlguse isa vastu, seega mõlemad vanemad on läinud. Milles see laps süüdi oli? Jah… depressioon ei mõtle, kuid kahjuks tegutseb…

***

Vabandan nende kurbade mõtete pärast. Minuga on ok. Ma olen väsinud ja kui välja puhkan, siis olen krips ja kraps jälle.

Hoiame mulle jätkuvalt pöialt, et see õnn ikka minu õuele tuleks ja hästi suur oleks. :D Taas sain ära-õtleva vastuse, maksuamet ei pea mind pädevaks, haridusest ei saa küll puudu jääda (Taani riik tunnistab mu magistrikraadi), seega tuli puudu kogemusest, samas ma tean, et nad võtavad inimesi, kes käivad kutsekoolis või kes võtavad gümnaasiumi ärilise kallakuga koolis. Seega, mulle väga tundub, et mu võõrnimi ei sobi. Tahaks protsessida. Aga ei veel… Ma ei hakka end haletsema. Ma otsin kõvemad relvad ja proovin uuesti.

St kirjutan ilusama kaaskirja, käi end näitamas (viisakalt ja riided seljas) ja näitan neile oma dokumente ja Taani haridusministeeriumi otsust, hinnangut… Ai, saatanad, Minny jaoks ei ole “ei” vastus. Minu sõnastikus seda ei ole. :D Ma ei aktsepteeri eitavat vastust. :D

***

Ma rääkisin Jan’le, et oma eelmise suhte algusfaasis pakksin ma oma eksi asju iga tüli käigus. Üsna tüütu oli, neid oli mitu korda kuus, pea iga nädal. :D Siis ma ütlesin, et kui ma närvi lähen, siis hakkan tema asju pakkima, et mis ta siis teeb. (Olime tema majas.) Ta ütles: “Noh, mis ma siis ikka teen, eks ma siis magan autos.” Tore. Poiss on õppimisvõimeline. Minny ei aksepteeri “ei”-d. :D

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Niisama

Kohtumine kolleegiga oli õdus. Ma rääkisin liiga palju. Mulle tundub, et ta on minust liiga palju huvitatud. Ma tundsin, et ta liialt piirab mind või lämmatab. Igatahes… Ma pole kindel, kas ma temaga veel kohtun, kuid otseloomulikult pole ma talle seda öelnud.

Tööl me eriti ei kohtu ja eriti ei suhtle. FB-s ta ikka aeg-ajalt midagi kirjutab.

Kindlasti on keegi huvitatud tema parameetritest/tehnilistest andmetest. :D Ta on minust 13 aastat vanem (sinna 45 eluaasta kanti). Ta ei ole välimuselt atraktiivne, st tal ei ole Brad Pitti nägu. Ta on vabatahtlik tuletõrjuja, ta on hooliv. Ta oleks suurepärane mees ühele naisele, aga see naine pole mina. :D

Ta elab üürikorteris. Mis minu jaoks on natuke hirmutav. Minule annab see signaali, et inimene ei mõtle majanduslikult ette. Ehk siis, inimene on majanduslikult lühinägelik.

Lisaks on ta selles väikses linnas kinni. On rahul selle külaeluga. Mis pole üldse mitte minulik. Vähemalt praegu ma tunnen, et mind lämmataks see pisike, rusuv, kitsa silmaringiga kogukond.

Ma loen oma teksti ja tahaks juba negatiivselt kommenteerida. :D Ma olen küll kasutanud negatiivse kõlaga sõnu ja minu hoiak on natu negatiivne, aga ma ei taha öelda, et see on halb. Pigem… See pole minu jaoks. Praeguses eluetapis ma tunnen, et pole minu jaoks.

Selle kolleegiga rääkides tunnen ma end natuke piiratult, kammitsetult. Ma ei saa teha oma “ulakaid” nalju, sest ta arvab või loodab, et see on tõsi. Pärast on kole ebameeldiv seletada, et tegelikult ma ei taha temaga suudelda ega midagi…

Ma ei saa rääkida temaga elust, filosofeerida. Ta ei ole kunagi mõelnud nii sügavalt elu üle… Ta ei saa minust aru, ta ei mõista mind. Selles mõttes, et ma ütlen talle, et ma ei suuda kedagi usaldada. Ta ütleb, et teda võin usaldada ja kõik. (AM ütleb seda sama ja ometi ma näen, et ei saa.) Seega puhtalt/lihtsalt sõnad minus usaldust ei tekita.

Siis nõuab ta minult, et ma lubaksin talle, et ma ei vihka end enam, et ma armastaksin end. Ta tegi seda väga nõudvalt. Aga see ei muuda aastate jooksul kogunenud viha, tundeid… Tema arvas, et nii lihtne see ongi. Kuidas ma talle selgeks teen, et ma tean, et ma pean ennast armastama ja ma tahaksin seda teha, aga ma ei oska. Juba mitu aastat olen püüdnud, aga ei saa hakkama. Tema käitumine tekitab vaid lisa stressi ja vajaduse näidelda, kedagi, kes ma pole.

***

Jan’le rääkisin Larsist. Mul hakkas kergem, aga ta andis minu tegevusele (kerge) negatiivse hinnangu. Oh, kuidas ma vajaksin pühholoogi, kes kuulaks ja ei jagaks hinnanguid. Lihtsalt kuulaks ja patsutaks kätt, ütleks, et kõik teog ja tundend on lubatud ja neil on põhjus ja need on õigustatud… :D

Ma vihkan ennast. Ma tean, kui tobe see kõik oli ja kui vale. Mis ma teha saan? See oli. olengi tobe ja vale, aga see olen mina.

Tegelikult ei muuda enese vihkamine mitte midagi. Ühiskond mõistab mind hukka nagunii, miks siis ise seda teha. Mul on õigus end armastada isegi siis, kui ma vigu teen. Hea oleks, kui mul oleks mõni sõber, kes mind hindaks koos mu vigadega ja/või perekond.

Ma selgitasin endale, et see juhtus, sest vanaisa surm mõjus mulle laastavalt. Terve aasta on mu peast pühitud. Ma mäletan inimeste vanuseid ühe aastalise veaga. Peaaegu kõik vanused ütlen ma ühe aasta võrra vähemana. Ma ei mäleta eriti, mida ma eelmisel aastal tegin. Enamasti istusin ja vaatasin lage või magasin.

Ma ei tea, kas ma olen sellest leinast üle saamas või läheb see aasta sama rada. :D Praegu ma tunnen, et olen natuke juba ellu tagasi tulemas. Mul on natuke jõudu ja tahet midagi teha ja midagi muuta. Loodan, et enam sii suuri vigu ei tee, aga… Ma olen ju kõigest inimene, vahel lihtsalt proovin 3-4 korda sama viga, lihtsalt, et olla väga veendunud, et see on viga. :D

Jah, tegin vea, aga mul olid rasked ajad. Ja selles veas osales kaks inimest, seega polnud see üksnes minu viga.

Ja mul on õigus end armastada sellegi poolest. Elu läheb ju edasi. Mis seal ikka. :)

***

Enesekindlust pole. Ma juba kahtlen, kas ma üldse midagi teha oskan. Tegelikult ka. Mõtlen, et äkki ongi mu diplomid juba wc-paberi väärtusega/omadustega. :D Nad ütlevad, et kui inimene tunneb end rumalana, siis ta õpib, see on õppimise protsess. Sellisel juhul on ju hea, et ma end nii tunnen. :D

Ma nii tahaksin olla oma erialases keskonnas ja artutleda või lihtsalt kuulata tarku inimesi. Ma mõtlen selliseid, kes on reaalselt targad ja teavad midagi, mitte neid, kes vaid arvavad, et on targad.

Põletan aeg-ajalt küünal ja teen muud hookus-pookust ning unistan ja loodan. Vast ikka saan, mida tahan. Ma tõesti hästi väga tahan.

***

Järgmisel nädalal peaks saabuma mu hariduse hinnang. Saan teada, mis haridustase on mul Taanis. Selle paberiga on vast natuke julgem ettevõtete uksi paotada.

Kirjutasin täiskasvanute hariduse asutusele. Nende ülesanne on juhendada ja nõustada sellistes küsimustes. Küsimus oligi, et kuidas ma saaksin praktikat, kogemust. Ootan vastust nüüd.

Ma pean veel oma kaaskirja disainima (mulle see sõna ei meeldi, sest minu jaoks pole sellel sisu). Peaksin võtma kohe mõnusalt aega ja kohe hästi põhjalikult kirjutama, miks mina olen parim maailmas. :D Veel kogun mõtteid.

Pärast tuleks aktiivselt kandideerida kõik-võimalikele kohatadele. Muidugi tuleks jätkata ettevõtete külastamisega. Võib-olla leian mõned tasuta videod nende lehtedelt. Ja peaksin lisama oma päevakavva erialase kirjanduse lugemise. Tegelikult ma mõtlen International Accounting Standards Board‘i veebi lehe lugemist. (Ma pole seda teinud, sest mind kohutab, et see on liiga keeruline minu jaoks. Olen piilunud ka New Yorgi aktsiabörsi lehte, aga seegi kohutab mind väga.) Üks väga ebakindel jänku olen. Kehva kombinatsioon, ma tean. :D

***

Kokkuvõtlikult: Ma pean taaskord võitlema hakkama. Kogun jõudu ja loodan, et saan ka lisavägesid. :D Kas kõik on pidanud oma elus nii palju võitlema oma koha eest nagu mina? Vahel mulle tundub, et mõnel tuleb see kõik lihtsamalt. Nad oskavad suhelda ja on totaalsed ussid ning vassijad.

Muidugi võib olla asi ka minu suhtumises või hoiakus. Ma nimetan seda võitlemisest oma koha eest, samas need teised nimetavad seda elu/võimaluste nautimises. :D

Mul on vastik tunne kedagi maha teha. Krimpsutada kellegi madalamale haridusele nina või nii. Aga äkki peaks? See annaks enesekindlust, kui ma seda suudaksin… Samas on see nii vastu minu tõekspidamistele.

Tipus on ju ka inimlikke inimesi. Tagasihoidlikke ja toetavaid inimesi. Warren Buffett on üks mu lemmikuid nüüd.

Ma ei hakka teiste mahategemist veel praktiseerima. Ma näen päris palju võimalusi, et end parendada ja ise-endaga konkureerida. Näen võimalusi, et end tõsta, seega pole vaja teisi alandada ega maha teha (enese upitamiseks).

***

Seega: (1) otsin enesekindlust, (2) elialast tööd ja (3) rahu hingele (väga hipilik, aga tahtsin kirjutada).

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nägin oma unelmate töökohta

Siin kohalikus maksuameti üksuses oli avatuduste päev. Läksin ka kiikama. Nad laienevad ja seetõttu võtavad tööle palju inimesi (vist 20 tk või nii). Kohale ilmus üle 70 inimese ja kohalik ajaleht oli ka oma esindajad saatnud. Meist tehti pilte ja puha.

Minu lauanaabrid rääkisid oma taustast. Üks oli ärikooli lõpetamas ja ühel oli mega kirju ja äge töökogemus jne… Ja siis olin mina… Kalavabrikust liinilt, välismaalt ja mõistsin vaid ca 30% tekstist. :D Ohh…

Maja tutvustati osade kaupa. N-ö iga laud sai oma giidi (maksuameti töötaja). Mul oli “jackpot”. Meie laua giidiks oli mega-äge ilus noor kutt. Tegi mega head nalja ja oli niisama ilus vaadata. Jah… Vähemalt mu silmad said midagi ilusat näha.

Keldris on ka jõusaal. Maksuameti isiklik. Kui iga kuu maksad, siis võid kasutada nii palju kui tahad. See noormees oli püsielanik seal ja tema õla ning rinnamusklid olid… Ma ei leia sõnu… Midagi väga ihaldusväärset.

Igatahes… Kui ma lauas endast rääkisin, sest minult küsiti, siis plikad pööritasid silmi ja ma võisin nende näost välja lugeda, et mina neile konkurentsi ei suuda pakkuda. Eks ma ise ka arvan nii, aga ma ei usu, et nemadki nii head ja osavad on. Neil on lihtsalt seda jultumust ja enesekindlust, mida mul pole. :(

Nüüd ma nägin ja oma silmaga ja kogesin omal nahal, miks ma ei osutu valituks. Jõudsin järeldusele, et peaksin vaatama mingit õppimise võimalust. Et luua kontakte, et õppida erialast keelt (mitte seda kalavabriku räpast, sõimu…).

Eks ma püüan ära kaardistada, kus ma praegu olen oma arenguga ja siis otsin võimalusi, kuhu ja kuidas edasi minna.

Natuke olen tupikusse jooksnud. Aga see on minu puhul hästi tavaline. :D

***

See Rune, kes maksuametis töötab, kellega me pikki kirju kirjutasime, on teinud nüüd pikema pausi. Ta pole mu viimasele kirjale vastanud. Viimane kord tegin väikse paanika, et ta on mu prügikasti visanud, aga siis ikkagi kiri tuli (pärast kolmepäevast ootamist), seega loodan, et nüüdki vast midagi ikka tuleb. Püüan olla cool ja rahulik.

***

Aga… Mu elu on liiga rahulikuks muutunud. Vähe draamat. Seega hakkasin ma kirjutama ühe meeskolleegiga. Muideks, homme saame kokku. Ma lähen talle külla. Lubas mul keelt karjutada. Lubas mulle taani keelt õpetada. Seega… Jah… näis, mis välja tuleb.

***

Larsi nägemine ja kuulmine ajab mind närvi. Ta oli üsna vagusi ja kadunud, aga nüüd on jälle ekraanile ilmunud. Ma püüan teda eirata nii palju kui võimelik. Ta on aru saanud, et ma temaga ei räägi. Kui ta ütleb “hej“, ma ei vasta. Kui ta vastu tuleb, siis pööran silmad maha või lähen teist teed jne…

Kiikasin ka naabervabriku poole. Minus oli lootus, et ehk äkki septembriks saan erialasema töö kusagil mujal, siis poleks mõtet paariks kuuks naabrite juurde üle minna. Nüüd pärast maksuameti külastust, mõtlen, et kala it is. Et minu saatus on see kala. :D

Ei, ma ei anna alla, aga pean vist natuke hoogu maha võtma ja asjadele reaalselt otsa vaatama. Pilve pealt laeva ei juhi. :D

Midagi tuleb oma elus muuta, aga ma veel ei tea täpselt mida. Kuid olen oma elu piisavalt sassi ja vastikuks elanud, et katel on üle keemas. See tähendab, et mingi muutus on tulemas. Elame ja näeme.

***

Jah… kahjuks ei sünnita käsiraamat kaenlas ega kogemuste pagasiga. Seega ei oska elada. Kohe ei oska midagi oma eluga peale hakata. :D Kõlab tobedalt, aga tegelikult see ju nii on.

Mulle küll öeldakse, et mida ma peaksin tegema ja kuidas käituma jne… Aga ma ei taha seda. No võta kinni, ei taha. Kas ma peaksin siis vastutahtmist mingi perekonna looma, kellegagi, kes mind ei küta ega köida. Töötama ja kodu rajama… Siis vihkaksin oma lapsi nagu minu vanemad… “Teie pärast pole ma saanud teha asju, mida ma olen tahtnud.” “Jälle on teil raha vaja, miks sa alles nüüd tuled rääkima, et sul prille vaja. Ise oled süüdi, et pimedas raamatuid lugesid jne…”

Kui võtta lihtsalt kohustusest üks mees. Siis terve elu tuleb sundida end teda kallistama ja suudlema. Salamisi unistaks kirest nagu seal “50-halli varjundit filmis”… Ma ei taha sellist elu ja ma ei tahaks ka kellegi teise elu nukraks muuta. Mina ei taha olla see naine, kes imeb oma mehe energiast tühjaks. Et mees pingutab end verest välja, et mulle rõõmu valmistada ja mulle meelejärele olla, kuid mina ei suuda talle armastust vastu pakkuda, sest mul seda pole…

***

Mul on keskeakriis. Võib-olla natuke vara, aga ega see ju vanust küsi. Lihtsalt tuleb ja nii ongi. :D

***

Muidu veereb elukene ikka vaikselt. Üks samm edasi ja kaks tagasi, nii nagu ikka. Liigun tagurpidi. Vaatasin, et niiviisi saab ka liikuda. St sedasi toimub ka liikumine. :D Kusagil pole ju kirjas, et alati peab edasi liikuma, saab ka tagasi liikuda. :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Midagi ägedat minu elus

Eile käsin süstla-tuuril. :D Nali… Eile käisin süsta-matkal. See oli nii lahe. Ma arvasin, et see on mingi rikaste meeste mäng, aga pean tunnistama, et see on kuradima mõnus asi.

Eile oli väike lainetus, seega pidin rohelise algajana veel lainetega võitlema, aga sain hakkama. Ümber ei kukkunud, see pole eriti võimalik.

Palav ei olnud, vesi oli soe, kergelt jahe tuuleke puhus ja päike pasitis. Seega üks käsi on päikesest punane ja teine on roosa. Olen jälle endale selle joodiku-päevituse saanud. Ja ei hakka seda likvideerima. Ju see peabki nii olema. Olen lipi-lapiline. (Varrukas oli poolenisti üles keritud, pärast võtsin jaki ära ja pluusivarrukas natu heledama tegi triipsukese kõrgemale. Täna jooksin sellise maika-särgiga (millele varrukaid pole), seega sai õlake ka natuke roosakat tooni. :D

Olen tohutult rahul ja vaimustuses sellest matkast (u 10 km ja ajaliselt 2-3 tundi, meil oli poolsaare peal väike piknik ka). Ahjaa… Käisin koos S-i ja tema peikaga. :D Peika on Süsta-klubi liige (üks eestvedaja), seega olid kõik jutud tasuta.

Muidugi selle aeruga ei õnnestunud just eriti. Tegin kõike valesti, aga kuna mul on natuke jõudu ja tohutult tahtmist, siis lõpuks sain süsta enda kontrolli alla (see on võimas tunne). Aga pärast sain teada, et oleksin saanud oma käele pandud koormust oluliselt vähendada, kui oleksin teise käega aidanud. Kui mu käed oleksid koostööd teinud, mitte võsistelnud omavahel ja puhanud, kui teine töötas. :D

Muidugi jalgade tugi oli liiga kaugel, seega oli mul tükk-tegemist, et end istmel hoida, mitta süsta ninasse kaduda. Seega pidin ma kogu oma keha jõudu kasutama, et oma keha fikseerida, selles suures süstas, kuhu ma olin “uppumas”. Mu keha polnud kindlalt fikseeritud ja puudus ka toetuspind. See tähendas, et tuli rohkem keha jõudu kasutada. Esiteks tuli kehajõuga oma keha paigal hoida ja teiseks tuli veel sellele aerule jõudu rakendada.

Täna lihased valutavad, kõik lihased. Käsi kipitab, aga ma tunnen, et see läheb hullemaks. Täna käisin hommikul jooksmas, aga homme vist ei suuda. Aga seda otsustan ma homme. Meil on homme ka vabapäev. :D Mõned asjad on siin Taanis head.

33083051_10214037265639043_431135354112704512_o

***

Eelmine nädal kirjutasin ühe kolleegiga tööl. Üks noormees. Kirjutasime FB ja ta kutsus mind endale külla. Põnev. Saan keelt harjutada. Mainisin, et olen nõus, kuid vaid seetõttu, et soovin keelt karjutada. Ma pole huvitatud mitte mingitest suhetest.

Lisaks kirjutan ühe Runega. See on juba kolmas Rune. Meil on pikad vestulsed ja huvitavad teemad. Ta justkui tunneks mind. Ei, mitte personaalselt, aga tal on peaaegu samad huvid, mis mulgi. Ta ütles, et ma olen nagu Phoebe seriaalist “Friends“. Rando ütles kunagi ka mulle seda. Ju ma siis selline olen.

Kui Rando mulle seda ütles siis, mulle see ei meeldinud, sest ma arvasin, et ma olen rohkem nagu Monica ja soovisin olla nagu Rachel. Aga siis vaatasin uuesti seriaali ja mulle hakkas Phoebe väga meeldima. Ta ei lasknud end kellestki mõjutada ja elas ise oma elu ning nautis kõike, mida tegi. Seega…

Igatahes… Runele, see karakter väga meeldis ja mulle ka meeldib.

Huvitav oli see, et me polnud rääkinud ühestki filmist ega sarjast. Aga on ju palju hitt-sarju ja filme, lisaks sellele oli nt selles sarjas kuus inimest… Seega pani ta päris täkkesse, kuigi eksimise võimalus oli üsna suur.

Aga rohkem huvitavat nagu polegi minu elus juhtunud. Kõik sama vana viisi. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri