Kirjutaks natuke

Lugesin oma vanu postitusi. Ma olen natuke hellitatud vist. :) Või olen lootusetu optimist (mõnes asjas). Täna ma töötan ju maksuametis ja töötan kodulähedal. Ma töötan nimelt kodust. Seega olukord on veel parem, kui ma aasta tagasi soovisin. Lisaks sain võimaluse ületunde teha, seega mega palju tööd. Kõik, mis ma soovisin ja rohkemgi veel.

Kusjuures ma ju ise mainisin (eelmisel aastal), et tollel aastal ma kallimat ei taha. :D Ja jäingi ilma. Vabatahtlikult andsin kõik, et saada see töö. :D

Ma võiks ju siin kurta ja rääkida, kui väga ma Jan’i igatsen, kuid… Ma teen seda teises kohas.

Ma arvasin, et ma armastasin teda või armastan teda, aga… Ma pole üldse mitte kindel. Viimane kord, kui oma psühholoogiga rääkisin, siis jõudsin arusaamale, et ma pole vist kunagi armunud olnud. (Olen olnud kiindunud või arvanud, et armastan…)

Minu “armumise” muster on selline, et mulle tundub, et see teine inimene armastab mind (väga) ja siis ma “otsustan”, et mina armastan teda ka.

Ma pole kunagi ise ringi vaadanud ja valinud, kes mulle huvi pakuks. Ma justkui ei julge. Kardan, et saan korvi, olen kindel, et nii äge kutt on kindlasti võetud või on igavene idioot või midagi. Ma flirdin selle mõttega, et lisan endasse natuke julgust ja püüan teisiti. (Arvatavasti ma juba ammu lubasin seda, aga ikka veel pole teinud. :D See näitab ju, kui raske see ikkagi on. Raske siis minu jaoks.) :D

Ma ei tea, mis selle Jan’ga on. Ma igatsen teda, see on kindel. Ma igatsen seda meie lähedust. Ta oli minu jaoks juba nii kindlaks muutunud. Ma tundsin end tema juures turvaliselt. Seda turvatunnet igatsen.

Natuke olen ka sõltuvuses. Ma olen suutnud teda vältida juba poolaastat. Hea saavutus, aga võõrutusnähud tekivad. Mu pea genereerib igasuguseid põhjuseid, miks ma temaga ühendust peaksin võtma. Vaigistan neid tobedaid ideid mõttega, et tal on pruut ja kohe-kohe on nad last saamas. (Mul pole õrna aimugi, millega ta tegeleb). See mõte juba teeb haiget. Aga töötab hästi. Võtab koheselt ära soovi talle kirjutada.

Kui mul juba on väga halb vaimselt, siis otsin ma mingi teise tegevuse. Kuulan muusikat, loen või kirjutan. Natuke aitab ka see.

Viimasel ajal olen igatsenud meie filmivaatamisi. Aga mina ju vaatasin filmi, keskendusin üksnes filmile. Ma ei igatse tema kallistusi ega temaga koos kaisutamist või midagi. Ei. Ma igatsen lihtsalt võimalust minna kodust välja ja saada mõtted täitsa mujale, kogeda midagi muud, nt. vaadata filmi. Seega… Ma kiikasin Netflixi, äkki vaatan endale uue “hobi”, uus rutiin. Vaatan üksi mingit filmi. Minu peas on “A Star is born” (Lady Gaga…).

See turvalisus, mida ta pakkus, seda ei ole ju enam. Ta varjas minu eest asju. Püüdis mind kaitsta. Lubage naerda. :D Ma ei mõista, kuidas mõtlevad sellised mehed, kes arvavad, et nad kaitsevad kedagi valede ja varjamisega… Ma olen ju alati väga otsekoheselt öelnud, et valet ja varjamist ma ei salli. Kui on julgust teha, siis olgu ka julgust rääkida. (See juba näitab, et me ei olnud teps mitte samal lainel). Seega veel üks põhjus edasi liikumiseks. :)

Jah. Lubasin teid säästa oma halamisest, aga ei… Ma ei teinud seda. Ma olen hull, ma olen boss siin ja mina lihtsalt teen ja kirjutan siin. :P

***

Kas peaks jõuluvanale uue kirja kirjutama? Et sellel või siis järgmisel aastal tahan ma oma meest. Oma päris meest ja armastust ja kõik jutud sellega seoses. :D Ma veel mõtlen. Ma olen väga rahul oma tööga. Nad on minuga väga rahul ja mina nendega ka. Kuigi mõni juba märkab, et ma töötan liiga palju. Ohtlikult palju. Tervisele ohtlikult palju. Jah, olen süüdi. Aga eraelu sakib nii täiega. :)

Tutvumisportaalis kirjutavad 45+ mehed. Kui viisakusest vastan, siis klammerduvad. (Ma alles hiljuti taipasin, et vastus neiult tähendab nende jaoks, et neiu on huvitatud.) Ma vana idioot püüdsin olla viisakas, sest nad tõesti näevad ebameeldivad välja ja vaimselt ei suuda nad ka midagi pakkuda.

(Tutvumisportaali dilemma: mul on vaid pildid, et inimest hinnata. Aga 1. pilt võib olla eksitav (nooruspõlve pilt), 2. see ei anna edasi iseloomu, hoiakuid, maailmavaadet 3. inimese valimine välimuse järgi on natuke minu maailmavaate vastu).

Ma ikka veel ei suuda idioodile öelda, et ta on idioot. Ikka mõtlen, et tal on olnud rakse lapsepõlv ja ema ei armastanud ja koolis kiusati jne… Aga ma tunnen, et ma olen üsna lähedal sellele. See on ühelt poolt hirmutav, aga teisalt jälle vabastav.

(Psühholoogile ütlesin, et üks “nohik” kutsus mind lauamängu mängima ja ma kardan, et ma teen ennast naerualuseks/lolliks seal, sest ma ei tea mitte midagi sõrmuste isandast, troonidemängust ja kõik need teised müstilised asjad. Psühholoog vaatas mind kahtlaselt ja sõnastas olukorra ümber. “Kas sa muretsed, et sa ei samastu mingite imelike nohukutega?” Jah, umbes nii. Aga selle nurga alt peaksin ma ju tänulik olema, et ma smastun üldise ühiskonnaga rohkem kui nende nohikutega (kes moodustavad ühiskonnast 5-10%).)

Vahel tahaks kirjutada neile paksudele 56+ meestele küsimuse, et mida neil on mulle pakkuda. Või miks ma peaksin neist huvitatud olema? Selle tulemus oleks ju nende solvamine, ja see pole ju ka minu eesmärk. Seega parem oleks vist lihtsalt ignoreerida. Kuigi ma tean, kui vastikult see tundub teisele poolele. (Ma peaks rohkem ikka enda peale mõtlema. :) Kui nad võtavad selle riski, et kirjutada 20 aastat nooremale lootuses, et sealt tuleb midagi, siis on see nende oma ämber).

Sedasi see mu siseelu on. Pidevalt üks arutelu, vaidlus. Kas peaks või ei peaks? :D Võtaks või sõõmu viina. Ausalt. :) (Ei, ma ikka veel ei joo alkoholi).

Mul on üldiselt hästi vaikselt läinud. Olen hästi palju tööle keskendunud ja vabal ajal endaga tegelenud. Ei ole suurt midagi muutunud.

Ma olen natuke rahulikumaks jäänud. Olukorras, mis varem ärritas, ma astun sammu tagasi ja vaatan seda eemalt. Ma kujutlen neid koomiksina, sest tegelikult need on koomilised. (Kui välja arvata, et tegu on päris inimestega ja nad päriselt usuvad seda, mis nad suust välja ajavad.)

Mu psühholoog ütles, et ta ei ole ka alati oma emaga nõus. Ma küsisin, et mida ta siis teeb, kui ema oma jäiku hoiakuid esitleb või seda must-valget pilti. Ta ütles, et vahel ta ei ütle midagi, vaid võtab ühe ekstra tüki kooki. :D Selline väike kommentaar, aga see aitas mind nii palju.

Ma tavaliselt teen hommiku kohvi, kui S. tuleb oma jäikade hoiakutega, millega ma üldse nõus pole. Aga samas olen ma nii väsinud, et tahaks vaid oma kohvi nautida. Siis meenuvad mu psühholoogi sõnad. Ma naeratan ja panen ühe ekstra lusika suhkrut ja naudin pärast veelgi magusamat hommiku kohvi. :D

Ja kui ta kurdab kuidas maja juba homme kokku kukub ja et uksed tuleb teise kohta tõsta ja aknad jne… Siis ma ütlen naeratades: “Jah, kõik ikka sama moodi. Ikka need samad mured.” Mõni inimene lihtsalt tahab kurta ja viriseda. Las ta siis teeb seda. :D

Üks mu date on pruudi saanud. See ajaloohuviline. Me mõlemad oleme suured tööloomad ja ei suutnud kuidagi oma kohtumisi klappima panna. Mulle tundus, et ta juba tahab kaaslast, kellega miljon last teha ja üks vana talumaja kahesse osta jne… Ma polnud ju üldse mitte see, mida tema soovis. Ja tema polnud see, mida mina soovisin. Mulle meeldib mugavus ja elekter. Tema tundus olevat rohkem koopainimene. (Ma olen elanud majas, kus tuli puid tuppa tuua ja ahju tuli teha jne… Ma tõesti istuks meelsamini elektriradika juures ja vaataksin lõket või kaminat TV-st. Harvadel juhtudel võiks ju Norrasse, õdusasse kaminaga mägimajja talve-puhkama minna. Paar päeva või nädala kannataks ära, aga tervet elu küll mitte.) :D

Muutusteta siin. Vaikselt. :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Ebamugav

Ma olen muutumas, mis on hea, aga iga muutusega käib kaasas ebakindlus, ebamugavustunne ja mugavustsooni tagasilangemise tung.

Ma tunnen end mõnikord enesekindlalt. Ma suudan mõnikord võtta otsustamisel arvesse oma enda soove. Ma suudan mõnikord võtta asju mitte personaalselt. Aga see võtab meeletult mu energiat. Vahel ma lihtsalt väsin ise-endast. :)

Paar päeva tagasi rääkisin oma isaga. Oli üks ebameeldiv teema, ma teadsin, et ta hakkab karjuma, nagu tal kombeks on. Ma olen alati tundnud, et ta karjub minu peale ja sõimab mind, sest need on ju minu kõrvad, kuhu see “sitt” maandub ju… Ta ütleb ikka, et nüüd on ta muutunud ja nüüd on juba vana ja ei viitsi inimeste peale karjuda, aga… Tegelikult sama sitt, aga lihtsalt teine päev.

Ma olen enda üle nii uhke, et ma ei lasknud tema ebaõiglasel käitumisel end üldse kõigutada. Ma olin rahu ise. Kuulasin nii kaua, kui viitsisin, siis hakkasin rahulikult ise rääkima. Tema karjus samal ajal. Seega ega ta ei kuulanud. Ühel hetkel ta kuulis, et ma ka räägin midagi. Siis küsis, et mida ma räägin. Ja siis rääkisin uuesti. (Sama tekst kolm korda, aga maru rahulikult.)

Ma ei pea seda õigeks, et talle on kõik lubatud ja me peame tema omapäradega arvestama (nagu mu ema ütleb). See ei ole ju õige, et tema karjub ja sõimab ilma igasuguse põhjuseta, ja mina olen sunnitud võtma kalleid kohtumisi psühholoogiga. Kui mina astun talle ühe sammu lähemale, siis oleks kena, kui tema ka pingutaks. Aga ta ei pinguta ju üldse, ei otsigi lahendust, ei näe üldse probleemi. Kuidas ta saakski probleemi näha, kui me oleme sunnitud kuulama ja tema omapäraga kohanema. See on see, mida me kõik oleme teinud senimaani. Mina olen lihtsalt liiga tundlik olnud selles suhtes. :) (Jah, tema karjub ja on ebaõiglane, aga mina olen ise süüdi, sest olen liiga tundlik. Kogu vastutus lasub minul.)

See oli 34-aasta jooksul esimene kord kui ma ei võtnud tema sõnu üldse isiklikult. Seda sõimu ja vandumist. Ta nõuab minult vastuseid asjadele, milles ma pole üldse osaline olnud. Ta ise on seal osaline ja kõik, mis ma sellest tean on läbi tema. Aga vastuseid nõuab ta minult. Nimetab mind targemaks inimeseks ja kui ma seadusandlust piisavalt ei tea või olen ebakindel, siis pole mu haridusel mingit väärtust ja ma olen mõttetu, täiesti kasutu. :(

Aga nüüd ma tean, et kuigi ta on mu isa, ei ole tal õigus. Tal pole õigust mulle sedasi öelda ja tema sõnad ei kirjelda päris olukorda. Ma olen oma elus palju saavutanud, läbi oma hariduse ja oma teadmiste rakendamise. Tema käitumine ei ole ok. Tema sõnad teevad haiget ja mul on täielik õigus tõmbuda eemale inimestest ja olukordadest, mis teevad haiget. Ma lähen sinna, kus mind väärtustatakse. :)

Vahel tahaks midagi öelda, aga see ei tasu ära. “Noored” nad ju ei mõista. :D Üks kolleeg ütles, et ta teadis kohe, et tema tahab noorelt 20-selt lapsed saada ja kolm last. Ja ütles seda oma poissõbrale ja õnneks oli too nõus. :D Aga alati ei ole ju lihtsalt soov piisav. Takistuseks võib olla haigus, valed valikud poissõbra valimisel või lähedaste puudumine või hoopis midagi kolmandat… Aga inimesed, kes pole teistsugust elu näinud ei tea ju, et toit, soe voodi, turvaline kodu ja vanemad on (mõne jaoks) privileeg, mida igal lapsel ei ole. Ja need lapsed peavad natuke rohkem pingutama ja võitlema, et saada see keskkond, kus saaks hakata oma soove realiseerima. Et seal ei piisa vaid soovimisest. :) Aga jah. Need on need heaoluühiskonna “võlud”. :)

Sellistes olukordades tuleb taas õppida mitte isiklikult võtmist ja noogutamist. See on midagi millest nad aru ei saa ega mõista enne, kui ise kokkupuutuvad või läbi elavad, aga see on üsna ebatõenäoline, et nende idüllilises heaoluühiskonnas selline “võimalus” neile avaneb. Jah. Üks ekstra proovikivi mulle. :)

Ma hakkan vaikselt leppima, et J. on minevik. Ma arvan, et me oleme nii palju muutunud, et oleme juba võõraks jäänud. Samas ma ei usu, et ma suudaks päris külmalt võtta, kui peaksin teda mingi neiuga koos nägema. Loodan, et ajaga muutub ka see. :)

Praegu koosneb mu elu tööst, enda vaimse poolega töötamisest ja minu eesmärkidega tegelemisest. Muuks lihtsalt ei jää aega.

Oma vaimsetervisega tegelemine on tähtis ja see on suur töö. Aga samas, ma piiran end palju. Ma ei arvesta selle mahukusega. Nüüd ongi küsimus, kas seada eraelus (1) oma eesmärgid esikohale või (2) vaimne tervis ja võtta vähe rahulikumalt. Ma pole veel otsustanud. Näis, kuidas see läheb.

Rubriigid: Määratlemata | 14 kommentaari

Oh, milline idioot

Kuulan romantilisi armastuslaule ja jutte beebidest ja beebide saamisest ning kiindun igasse mees-olevusse, kes vähegi ette jääb. :D Kas annab enam rohkem alla käia?! :D

Ma töötan meeletult palju, seega muuks nagu ei jäägi aega. Pole isegi aega J. peale mõelda.

Töö tõttu tuleb mul tihemini suhelda oma kolleegiga, kellega tutvusin tutvumisportaalis kunagi. Ja nüüd iga kord kui tema pilti näen või häält kuulen, siis käib jõnsk kehast läbi. “Hoia oma näpud eemal!!” :D

Ma olen üks lootusetu ebaõnnestuja. :) Huvitav kui kaua ma mööda kraave käin sellel armastuse teel. Kaua võib?!

Vahel mõtlen, et kuidas on võimalik, et J. mind ei armasta. Kuidas ta suudab ilma minuta vastu pidada? Kas ta tõesti mitte üks gramm ei igatse mind? Kas ta on olnud mulle lähedal? Või avanud e-maili, et mulle kirjutada (ja siis sulgenud)?

Igatahes… Selge on see, et ta ei taha mind üleliia palju. :) Muidu oleks ta ju mingilgi moel minuga ühendust võtnud. Ta ei saa ju karta mind nii palju, et julguse taha asi jääks. Pigem puudub soov (astuda üle piiride, et mulle lähemal olla). Njah…

Ma olen tööl jälle liiga “aktiivseks” muutunud. Astun oma piiridest välja ja korraldan asju. :) Ma püüan end tagasi tõmmata. See pole kunagi veel hästi lõppenud. Ma olen totaalselt oma tööst sõltuvuses.

Panen oma tööarvuti kinni ja siis, hakkan riskijuhtimisele mõtlema. :D Meie osakonna riskide juhtimisele. Kusjuures mitte ainult meie osakonna omadele, meie sõsar-osakonna omadele ka. :D Ausalt, siin ei aita piits ega präänik.

Eraelus tunnen end nii tühjana. Tegin väikse statistika, minu ümber on üsna palju inimesi, ka neid, kes tahavad minuga suhelda või on valmis seda tegema, aga… Aga puudub see üks. :( Mul pole enam südame-sõpra, keda ma suudan usaldada ja kellega ma võin igal ajal rääkida. Või soovin igal ajal rääkida.

Ma ei taha mingeid fake-vestlusi. Lihtsalt ei jaksa. Tahaks öelda välja kõik, mida mõtlen ja nii nagu mõtlen. Tahaks olla ilma filtrita, aga ma ei julge ja pole seda usaldusväärset õhkkonda. Eraelu sakib praegu täiega.

Aga tööl on ok. Juhin neid riske edasi. Teen plaani vähemalt. ;) See on see, mida ma oskan ja saan teha. :) Igaüks jäägu oma liistude juurde. :) Minu liistud on töö ja suhted ei ole teps mitte minu liistud. :D

Jälle üks õhtu, kus kallistan patja või ennast ja mõtlen, et milline raiskamine küll, et selline äge ja seksikas olevus nagu mina peab üksi olema. ;) :P

Ei. Mul on tegelikult kõik hästi. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Vaikselt

Mu pea on mõtteid täis ja raske on keskenduda. Ei, ma pole ikka veel J-st üle saanud. See tundub kohati lootusetu. Aga ma olen ju saanud ka nendest teistest üle, küll ma siis ka temast üle saan. Lihtsalt kannatust on vaja.

Ma püüan keskenduda oma asjadele. Peamiselt oma tööle ja siis oma eesmärkidele. Aga… Mul on jätkuvalt tutvumisportaalis konto ja aeg-ajalt keegi kirjutab. Kohtusin S-ga. Tema jutt on ladus, elu on olnud põnev, tema hoiakutega olen suures osas samal lainel. Temaga on huvitav rääkida ja ta huvitub ka mingil määral psühholoogiast. Ja ma jumaldan tema koera. :D Nii armas karva-pall.

Aga… Minu kõhutunne ütleb, et midagi on seal mäda. Mulle tundub, et ta valetab, aga mul puuduvad asitõendid. See pole ju väga oluline kuniks me lihtsalt sõbrad oleme. Aga… Ta tunneb psühholoogiat, võib ju olla, et ta manipuleerib minuga. Ja kui ma pean pidevalt valves olema, siis ma lihtsalt väsin sellest suhtlusest ära.

Tema puhul on ka palju vasturääkivusi. See ajab segadusse. Vahel on tunne, et ta täiega mõistab mind. Selles mõttes, et tema lugu sarnaneb minu looga (ja ma ei ole talle oma lugu rääkinud), kui tema lugu on vale, siis on ta valinud just selle õige vale (see, mis mid köidab). :D

Ta ütles, et sai viimases suhtes palju haiget ja nüüd tahab rahulikult võtta. Ka mainis, et talle üldse ei meeldi, kui naised tahavad esimesel kohtumisel suudelda või hakkavad saatma paljaste rindade-pilte pärast esimest chat’i.

Meil oli hästi tore esimene kohtumine. Me vestlesime ööni. Ta tahab minuga uuesti kohtuda ja igatseb mind palju… Kuigi temaga oli tore, siis ma ei taha igat nädalavahetust talle kinkida.

Ta kunagi keskendus oma karjäärile ja polnud tuttavateks aega, ning tuttavad solvusid jne… Ja nüüd… Mina pühendun oma karjäärile, ta justkui mõistis mind, aga… Ta justkui ei mõista, et ma ei saa endale nii palju vabadust lubada.

Ma mäletan, et kui ma J-ga kohtusin, siis ta tahtis ka mind iga nädalavahetus näha ja kirjutas pidevalt… See lämmatab mind. Ausalt. Ma ei peaks laskma end sellest absoluutselt mõjutada, aga… Ma tean kui vastik tunne on kedagi igatseda ja oodata tema vastust, reageerimist… Ma ei tahaks teistele sellist ebameeldivust tekitada. Aga… Mind on ju ainult üks. Ma ei saa olla alati kõigi jaoks olemas. Ma otsustasin, et sean end esimeseks ja võtan enda jaoks esimesena aega.

Mul ei ole seda filtrit peal, mis nendel “tavalistel, normaalsetel” inimestel. Kui meeldib, siis vastavad ja suhtlevad, kui ei meeldi, ei vasta ega suhtle. Ja nii lihtne see ongi.

Mina mõtlen, et “oh, vaeseke, ta on veidi imelik, aga tundub nii üksildane ja mittesotsiaalne, noh, siis saame koos õppida sotsialiseerumist…” Igatahes, ma olen sattunud kuhugi kohta, kus ma tunnen, et ma peaksin nendega suhtlema, aga ma ei taha. Ma tunnen, et ma ei saa sellest ise mitte midagi. Vähemalt sellel hetkel mitte.

Nendega on tore suhelda. Aga, ma tahaksin olla üksi ja vaikuses. Lihtsalt olla ja mõelda oma mõtted valmis, lõpuni. Kuidas ma ütlen viisakalt, et mu aeg on piiratud ja ma soovin seada ennast esimesele kohale. Ja, mul on mingi masekas peal ning mul on raskusi alustada asjadega, millega ma peaksin tegelema, et saada ilus roheline tehtud-list uuel aastal.

Nii paganama raske on leida see õige tee. Ma tean, et mu vaimne pool ei ole just väga tugev praegu ja ma ei saa seda 100% usaldada. Seega ma ei tea, kuna ma peaksin oma “sisetunnet” kuulama ja kuna mitte. Oleks siis mingisugune äpp, mis ütleb “Jah, sinu ajuvõnked on stabiilsed, kuula ennast” või “Ei, sinu ajuvõnked on nii kaootilised ja ebastabiilsed, ära mitte mingil juhul arvesta nende mõtetega, ideedega, mida aju praegu välja pakub, genereerib sulle”. :D

“Sa ei tundu üldse (vaimselt-)haige”. Jah, see vigane osa rikub minu rahu ja pakub teistele naudingut minu enda arvelt. Seega jah, te ei näe seda vigast osa, aga mina pean sellega elama ja see on teinud mu olukorra teinekord väljakannatamatuks.

Ma töötan enda kalla. Päris kõvasti kohe. Olen muutunud selliseks chill’imaks või mõnusamaks. Ma ei ütleks, et enesekindlam, aga rohkem nagu omas elemendis. Inimesed kipuvad minusse kiinduma. Mitte, et see oleks halb, aga… Ma olen liiga kaua üksinduses olnud ja nende kiindumus tundub koormav.

Mis inimesed… See noormees S., lisaks on veel noormees M. Kaeban siis, selle asemel, et neile kurta. :D Loen ühte raamatut kaebamise kohta. Alles alustasin, kui valmis saan lugemisega, siis hakkan hästi palju ja õigesti kaebama. :D

Kolmkümmend aastat olen ma end ja oma vajadusi eiranud. Paganama raske on telefon minema visata ja aeg ise-enda jaoks võtta. Lihtsalt teha, mida mina tahan, olla ise-endaga ja nautida seda mõnusat veidike hullu inimest, kelleks ma olen kavanud, arenenud. :D

J. ütles, et tema mind ei armasta (hoolib minust väga, aga ei armasta). Tal ei tundunud olevat mitte mingeid süümepiinu. Lihtsalt… “Jah, olukord on selline, et ma ei armasta sind.” Kõik.

Ja mina… Mina põen, et kui ma kohe ei vasta S.-le, siis riivan tema tundeid. Või ta saatis mulle nüüd südame ja kirjutas midagi, ebamäärast, mis viitab justkui armastusele. Ma stressan siin meeletult, kuidas ma küll talle selgeks teen, et mul pole tema vastu absoluutselt midagi romantilist. Ma ei oska ka põhjust leida, miks mul pole. Noh.. Pole lihtsalt.

Huvitav on see, et minuga on käitutud julmalt. Lihtsalt öeldud, oma vajadus ja mitte vajadus ning minu tunnetest ei ole hoolitud karvavõrdki. Nad nagu naudivad seda, et mind alandada, mulle korvi anda või mulle haiget teha. Selgelt, konkreetselt ja otse. (Mis ratsionaalselt ongi parim variant, aga paganama valus emotsionaalselt mulle). :D

Ma ei saa niimoodi. Kui ma suudan kuidagi ääriveeri üle huulte lasta, et kahjuks mul pole romantilisi tundeid, siis on mul kohutavad südametunnistuse piinad. Teine nii ilusti avaldas oma tundeid ja on nii kena minu vastu ja armastav ja hooliv ja nüüd mina ei saa teda armastada. (Jah, kõlab imelikult, ka mulle, kui ma neid ridu kirja panen, aga… See on see, mis seal alateadvuse tasandil toimub, sinna on raske end sisse kodeerida ja uus plaat/cd panna.) :D

Ma kohe ei oska kuidagi reageerida nende teiste ootustele, soovidele. Aastaid olen ma ju toiminud nii, et teiste soovid on mulle seaduseks ja lihtsalt teinud. Endal pole mul mingeid soove olnud. Ega mul nüüdki eriti soove pole, neid on raske märgata.

Aga teised mu ümber ikka soovivad, avaldavad oma soove. Ja see vana käitumismuster kipub need üles korjama ja teoks tegema. Ilma igasuguse kontrollita, et kas see üldse minu soovidega passib.

S. kirjutab, et meil võiks koos olla väga ilus armastus. Ja mina mõtlen, jah, ta on tore, hooliv, tähelepanelik, igatseb mind jne… Krt. ma olen temaga kohtunud vaid korra. Mu sisetunne ütleb, et ta ei ole minuga päris aus. Meil on natuke vanuse-vahet. Ta ei ole üleliia atraktiivne (oli kunagi, aga nüüd on vanemaks jäänud). Ma ütlesin konkreetselt, et näen teda vaid sõbrana ja mul ei ole plaanis nii pea mingit suhet alustada, sest mu südames on kellegi teise jäänused… Aga ta ikka saadab romatilise alatooniga tekste.

Täielik konflikt minu sees. See tõstab vererõhku. Ma ei taha temalt selliseid sõnumeid saada, aga ma ei söenda/tihka seda talle ka öelda. Noo, pagan küll. :)

Aga, positiivne on see, et ma sellel korral vähemalt märkasin olukorda ja oskan seda kirjeldada. Nüüd tuleks vaid strateegia paika panna, kuidas oma vana (mõtte- ja käitumis-)mustrit muuta. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Midagi minust ve?

Ma tellisin endale kolm raamatud, mille ma kätte sain ja nüüd üsna usinalt loen. Seega arvuti avan nädalavahetustel ja korraks.

Eile tuli mingi update. Ma siis heauskse inimesena vajutasin OK. Ja see oli mahukas. Umbes 4 tundi läks enne, kui arvuti sulgeda sain. Samas kell oli palju, läksin voodisse, aga ega ikka magada ei saa, kui arvuti helendab ja vuriseb kusagil nurgas. :D Ma pole sellega lihtsalt harjunud. Aga kella 00.00-ks oli asi valmis, siis kobisin üles ja sulgesin arvuti ja nagu naksti magasin ka. (Enne oli selline magamise harjutamine, aga mitte päris magamine.)

Eile oli mul ka probleeme internetiga. Mu arvuti ei suutnud Wifi-t leida. Telefon veel suudab, aga arvutil oli raskusi. Omajagu pusimist oli seal. Mõtlesin, et äkki on juba aeg. Ohhh… J. mainis juba varem, et ma peaksin uue arvuti ostma. Aga ma mõtlesin, et see ju töötab. Tegelikult ma ikka veel mõtlen, et see ju töötab, aga esiteks on see väga aeglane ja teiseks streigib palju. Tehnoloogia jookseb eest ja minu vana pole ühesthetkest enam võimeline ajaga kaasas käima.

Igaljuhul. Ma veel ootan. Arvestan oma pensionäriga ja püüan oma asjad planeerida varuajaga ja asendustegevustega. :)

Mul pole viitsimist arvutimaailma sukeldumiseks. Mul pole õrna aimugi, mida tuleks tähelepanna arvuti ostul…

Auto on ka väsinud. Seisis mul siin umbes kuuaega. Nüüd on pidurid peal. Järgmine nädal püüan teda testida. Alustan testsõidust, äkki saab ise korda. :D Ja siis vaatan edasi.

Mina… Mina lähen siin hulluks. :D

Mul justkui hakkas minema. Justkui sain J. peast välja, aga… Ei, tuli tagasi. Tööl on põnev, aga mul on natuke suurem vastutus ja uue ülesande juurutamine võtab natuke rohkem mõtte-energiat. Seega ma tunnen, et ma upun oma mõtetesse. :D Ja tunnete virr-varri.

Ma suudan 5 minuti jooksul mõelda J., siis tööst, siis vihastuda ühe peale ja siis teise peale ja siis leida mingi uue vaatenurga, idee ja siis jälle otsast peale. :D

Ma loodan, et esmaspäeval saan tööl asjad liikuma. Kolmapäeval tuleb anda tagasiside, kui see läheb hästi, kui saan ohjad enda kätte selleks ajaks, siis võiks ju järgmine nädal veidike rahulikum olla just mu ajule. :D

Räägitakse, et arstid põevad kõik haigused ise läbi. St. et nad õpivad ja loevad mingi haiguse kohta, ja siis avastavad selle endal. Või midagi sellist.

Mina loen psühholoogilisi raamatuid ja panen endale diagnoose. :D Mitte päris nii. Ma loen praegu raamatut tunnetest. Ma tean, et mul on nendega raskusi. Seal on kirjutatud madalast enesehinnangust (jaa, see mul on), äratõukamisest (jaa), ebaõnnestumisest (ka see mul on), süütundest (jaa), üksilduses (jaa), rumination (kas see võib tähendada “kinnisideed”?), ma ei tea, aga igaljuhul on mul ka see. :D

Aga igat tunnet tuleks kohelda (loe: ravida) erinevalt, aga mul on nad kõik ja korraga. Ma ei tea, kust alustada. Lisaks sellele, ma tunnen, et see raamat pole päris mulle, sest selles raamatus on põhirõhk partneril. Püüa näha asju partneri silmade läbi. Aga minu peamine probleem on see, et ma liiga tihti panen end partneri kingadesse ja olen kaotanud kontakti endaga. Ma ei suuda näha olukorda enda seisukohast. Ma ei suuda tajuda enda tundeid ja haarata enda soove. Ja selle koha pealt tekib vastuolu.

Ma püüan leida need kohad, mis mind kõnetavad ja mis mind aidata võivad. Aga see raamat on loonud päris suure segaduse mu peas. :D Mis on hea, sest see näitab, et mingid muutused toimuvad, aga samas on raske keskenduda selles segaduses ja sisemiselt olen ka rahutu ning lõõgastumisest ei saa juttugi olla.

Üldiselt läheb hästi, kui jätta välja need asjad, kus hästi ei lähe. :D

Hakkasin sõpru otsima, aga ei leidnud. :D Minu sotsiaalsuse muskel on täielikult vormist väljas ja ma ise olen ka väga imelik, seega võtab protsess ise juba rohkem aega (kui keskmise inimese puhul).

Samas harjutamine teeb meistriks ja minus ju on üht koma teist, tuleb vaid leida õiged inimesed, kes oskavad neid omadusi väärtustada.

Ma saan hakkama. Seni kaua, kuni ma pole leidnud endale sama hullu gängi nagu mina, siis on mul ju rohkem aega, et kirjutada oma raamatut või lugeda teisi raamatuid. Ma ju naudin mõlemat. :) Lisaks on veel paar projekti, mis on juba pikemat aega mu peas olnud, aga pole olnud mahti nendega tegeleda. Võin öelda, et päris tegevusetult ma nüüd ka ei istu. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Kuidas mul läheb?

Sain tööl  uue ülesande ja ülemus pakkus tähtajatut-lepingut. Leping pole veel taskus, aga üllatav ja meeldiv oli see ikka.

Võiks öelda, et tööl läheb jälle hästi. :)

Eraelus. Päris raske oli üks hetk, aga nüüd on tavaline hall. Teinekord on raske leida motivatsiooni, aga miinimum asjad olen ikka ära teinud.

Ma “avastasin”, et mul on vend. Tegelikult on vennad, aga ühe venna jaoks elan ma praegu vajalik ja ma ise saan ka temale toetuda. See andis tohutu motivatsioonilaksu.

Kirjutasin talle. Toimus kerge vestlus. Siis tekkis tohutu motivatsioon tegutseda. Tellisin kolm raamatut endale (Guy Winch, minu uus lemmik). :) Kassihooldus, kodukoristus ja kirjutasin ühe lk. oma raamatusse.

Pakkusin välja, et teeme selle vennaga võistluse, kes suudab nädalavahetusel laisem olla, see võidab. Aga minu eesmärk on kaotada. Noh, see klišee, et kaotamist tuleks harjutada ja see oskus tuleb tulevikus rohkem kasuks kui pidev võitmine jne…

Aga tema… Ta sai ka energiat minuga vestlusest, seega eile ma võitsin võistluse. Tema oli aktiivsem kui mina. :) Ma arvan, et täna ma taas võidan, aga ma olen oluliselt rohkem pingutanud, et kaotada. :D

J. on mu mõtteid risustanud. Jah, ta peaks juba selle aja peale mu mõtetest kadunud olema, aga kuidagi kohe ei saa. Kuid tänu vennale sain ma poolteist päeva teistele asjadele keskenduda ja J. täielikult unustada. See on tohutult mõnus tunne. Püüan seda rohkem ja rohkem kogeda.

Ma olen väga rõõmus, et ma oma venna leidsin või taas avastasin. :D Ma olen alati mõelnud, et ma vaid koorman teisi (k.a. oma vendi), aga tegelikult ma vist ikke ei koorma neid. Kaks tükki on väga rõõmsad minuga vestlemise üle.

Sellel vennal oli üks projekt. Umbes sama suur nagu minu raamatukirjutamise projekt. Ta ei saanud kelleltki toetust ja mattis mõtte maha. Aga mina vaimustusin selles mõttest koheselt. Ma isegi ei teadnud veel, et teised ta mõtte maha olid matnud. Mulle tegelikult ka tema mõte meeldis. Minu meelest tegi ta väga julge sammu ja ma toetan teda igati.

Ta ütles, et minu jaoks jätkab sellega, aga tasakesi. Et ma oma ootusi liiga suureks ei puhuks. Aga… Mina hakkan iga nädal projekti kohta küsima. ;) :P Mina ei lase tal seda asja niisama jätta… Ei, see on nali. Ta ei survesta mind mu raamatuga ja ma ei survesta teda sellega. Lihtsalt oleme üks-ühe jaoks olemas. :)

Perekond on tore ja vahva. Ma pole neid varem kasutanud, aga… Nad ju selle jaoks mul ongi.

Kõik läheb veel hästi. :)

Rubriigid: Määratlemata | 11 kommentaari

Minu esimene kukkumine

Eile kukkusin rattaga. Muidugi väga elegantselt. :) Seda võib mu ametlikuks päris kukkumiseks nimetada. :D

Mainin ära, et olen sõitmas käinud nüüd kaks aastat ja läbinud ca. 600 km ja alles nüüd kukkusin.

See juhtus metsas, pehme pinnas oli, peamiselt kuivanud lehed. Seega maandumine oli ka ok. Ma ei ropendanud ega karjunud (kõik toimus nii kiiresti, et ei suutnud reageerida). :D Keegi ei näinud, seega piinlik ka polnud, tõusin kohe püsti ja sõitsin edasi.

Aga… Mul parem jalg jäi lenksu ja rattaraami vahele ning sai kõvasti muljuda. Kõik kondid on terved ja ratas ka terve (sadul natuke liikus paigast)… Parem jalg on räigelt sinine ja veidi paistes. Aga kokkuvõttes ma arvan, et päris hästi läks. :)

Muud uudist nagu polegi. Ikka vaikselt siin.

Aaa… Töötan jälle kodus, kontoris polnud minu jaoks kohta. :) Järgmine nädal saan uue ülesande.

Tunne on selline nagu kõik hakkab üle pea kasvama. Vana ülesanne tuleb ju kokku võtta, ma olen ju see, kes need kõige keerukamad ülesanded/juhtumid enda peale võtab, aga nende lahendamiseks vastuste saamine võtab aega… Lisaks sellele tuleb mul oma mail-boks korda teha ja mul on veel kaks mappi, mis tuleks korda teha. :)

Samas praegu veel justkui oleks aega, sest leping lõppeb alles detsembris. :P

Eks ma tasa ja targu tegelen asjaga. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Läksin endast välja ja tulin tagasi

Mul läheb jätkuvalt vaikselt. Järgmisest nädalast töötan taas kodust, kaks või neli nädalat. Meil tuleb uusi juurde ja pole ruumi ning 75% reeglist tuleb kinni hoida. Ma sain ülemuselt pakkumise kodus töötamiseks ja muidugi vastasin jaatavalt. Tellisin järgmiseks nädalaks ilusa ilma ka. Nüüd säästan iga päev 2,5 tundi, mis kulus tööle ja tagasi sõitmiseks. See on täpselt see, mida saaks rattagasõitmiseks kasutada.

Ratas tuleks muidugi enne hooldada. Ma õlitasin keti ära ja läksin sõitma, seega kett ja hammasrattad on paksu muda all, mis on jalgratta õudusunenägu. Nüüd harisin end ja tean, kuidas tegelikult tuleks ketti õlitada. Vabandust, kallis! :)

Tööl läks üldiselt hästi, aga ükspäev vihastusin. Muidugi seal ma oma frustratsioonil välja paista ei lasknud. Igatahes… Jah… Mul on jätkuvalt tähtajaline leping, seega ongi aeg uut tööd otsima hakata. Panin seemne mulda. Järgmine nädal vaatan edasi.

Eraelus on nii ja naa. Keskendumisraskused, ülesaamisraskused ja muud raskused, aga vaikselt ikka toimetan.

Kohati ikka ja jälle üllatan ennast (positiivses mõttes). Vaikselt hakkavad minu iganenud mõttemustrid muutuma selles suunas, kuhu ma tahan, et need liiguksid. Aga vahel on tõesti tunne, et ma tegelen nagu dinosauruse aretamisega. :D Nii aeganõudev ja keeruline protsess.

Õnneks pole tähtaega, kunaseks ma endaga valmis peaksin saama ja iga väike samm teeb juba mu olemise paremaks, seega lase ainult minna. :)

Ma võin öelda, et halvasti ei lähe. Samas ei saa päris öelda ka, et hästi läheb. :) Selline vaikselt tiksuv ja asjatav stiil on see, mida ma praegu viljelen. :)

Madsen igatseb mind ja tahab kohtuda, aga ma ei tea, kas mina ka tahan temaga kohtuda. Ma tahan midagi, aga ma ei ole päris kindel, kas see on see, mida ma tahan. :D

Jätkan oma tegemistega.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mul läheb vaikselt

Nädal tagasi kohtusin B-ga. Täpselt päev enne meie kohtumist käisin psühholoogi juures. Huvitav elamus oli. Rääkisin psühholoogile asju nagu ikka, oma plaane jne… Ta kuulas.

Ma olen sadistlik enda vastu, võtan liialt suuri riske. Isegi minu väga kompetente psühholoog ei suutnud erapooletuks vaatlejaks jääda ja tuli natuke oma rollist välja…

Rääkisin psühholoogile B-st ja sellest, et me oleme kokkuleppinud (uue) kohtumise. Ja psühholoog muutus väga murelikuks. Ta ütles: “Ma ei või sulle öelda, mida sa peaksid või ei peaks tegema. Aga mõtle nüüd… See info, mis sa mulle andsid B kohta… Ja need ootused, mis sul on ja mille tõttu sa oled juba varem pidanud pettuma… Kas sulle ei tundu, et see sama muster kordub uuesti?”

Mina: “Aga mul ei ole just palju sõpru ja ma olen õnnelik ka hea sõpruse üle. Ma usun küll, et B-st võib saada mu sõber.” Psühholoog: “Mõtle igaks juhuks veelkord üle.” Ma nägin ta silmis hirmu ja muret.

Ja siis ma sain aru, kui julm ma varasemalt olen enda vastu olnud. Kui hoolimatult olen ma ise-endaga ringi käinud. Ja nüüd, kus ma märkan end ja oma vajadusi rohkem, tunnen end enesekindlamalt jne… Võtan ma jätkuvalt riske, mis paneb isegi kolmandad inimesed muretsema minu pärast. (Ma mõtlen, et psühholoog ei ole mu perekond ega sõber, ta pole ka päris võõras, aga siiski.)

Enne ära minekut ütles psühholoog: “Vabandust, at ma su date ära rikkusin.” Ma küll ei tundnud, et ta midagi ära rikkus. Tema jutt ei muutnud karvavõrdki mu plaane, samas muutis mu tähelepanelikumaks ja natuke ka enesekindlamaks.

Jah. B-ga me kohtusime. Tore oli. Pikk päev, tundidepikkune vestlus. Kusjuures, see oli mulle väga vajalik, mitmel põhjusel. Paljud asjad loksusid paika. Ma tõestasin endale, et ma olen juba muutunud ja selle üle oli mul hea meel. Ma olen enesekindlam ja teadlikum oma soovidest ja vajadustest ning mis peamine, ma ütlen ka selle välja.

Minu psühholoog ja B on mõlemad seisukohal, et ma peaksin endale mingi hobi leidma ja sellega tegelema. Nemad soovitavad rattasõitu. Ja hoiduma tutvumisportaalidest ja kohtamistest… Peaksin keskenduma endale.

Ma olen ju nendega nõus, aga… Praegu ei ole mittemingisugust tahtmist inimeste sekka minna. Ei ole jaksu lihtsalt. Ma töötan täistuuridel, teen ületunde… Mul lihtsalt pole aega mingisuguseks hobiks. Tööl pean ma meeletult palju kolleegidega vestlema, seega vabal ajal tahaks vaikuses olla.

Samas vahel tahaks ühte sõpra, kellega koos filmi vaadata või niisama rääkida ja nalja teha. Ma igatsen J-i.

Kontrastiks: Ma kustutasin J oma FB-st ära. Tal oli sünnipäev siin hiljuti. Ei, ma ei soovinud õnne ja kustutasin ta enne ära, seega ei pidanud ma nägema, kes talle õnne soovib ja kuidas. See oli raske otsus, aga õige otsus.

Vahel on hirm, selle tühjuse ees, mis mind ümbritseb, kuid J ilmus ju ka mu ellu täitsa ootamatult ja tühjast kohast. Ma vaatasin oma varasemaid märkmeid ja leidsin, et ta ilmus mu ellu väga halval või ebasobival ajal. See oli üks ütlemata raske ja segane aeg minu jaoks.

Nüüd olen ma oma elus palju paremas seisus juba ainuüksi see teeb tutvused stabiilsemaks. Ma usun, et ma suudan enda ellu “valida” õigemad inimesed, sest ma tean, mida ma tahan, ma olen enesekindlam ja võib-olla isegi natuke nõudlikum.

Tihti ütlevad naised, et mees jättis nad maha kõige ebasobivamal ajal. Et seal oli mingi katastroof varem ja siis see jne… Mina seda öelda ei saa. Või noh, mind ju ei jäetud ka maha… Aga tunne oli sama.

Mina arvan, et see oli esimene kord, kus mul oli vaid see üks “valu” või “katastroof”. See oli kohutav šokk alguses (mu keha hakkas füüsiliselt streikima, mida ma pole varem küll täheldanud). Aga ma olen üsna tublisti olukorraga toime tulnud ja rahulikult.

See on hoopis teine tera, kui tuleb tegeleda vaid ühe katastroofiga korraga. :) Kusjuures, samal ajal sai mitu vana probleemi lahenduse.

Muidugi sellised katsumused ei ole lihtsad ega valutud, kuid ma arvan, et ajastuse kohapealt oli suurepärane.

See on naljakas, aga minu suurim hirm (ja ka ootus) on see, et ta otsib mu üles, võtab minuga kontakti.

Hirm? Sest, äkki ma ei suuda talle öelda “ei”. Aga kui ma ütlen “jah”, siis käitun ma endaga ebaõiglaselt. Ma ei tohi lubada endaga enam niiviisi käituda. Ma ei tohi enam teiste vajadusi enda omadest kõrgemale tõsta. Austusest enda vastu, tuleb mul jääda endale kindlaks.

Ootus? Jah, aega on läinud ja need ebameeldivad mälestused hägustunud ning meeldivad mälestused ringlevad peas. Lisaks see igatsus ja see tühimik, mis temast jäi.

Eile käisin jooksmas ja ta vist sõitis minust mööda. Ma nägin auto tagatulesid, aga see võis vabalt olla lihtsalt üks sarnane auto. Seest võtab õõnsaks (ka tema majast mööda sõitmine). Aga ma ei lase ju kellelgi oma elu mõjutada. See kestab vaid mõned sekundid ja siis on taas rahu majas. :)

Oluline on jätkata ja anda endast parim. Ja seda ma ka teen. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Nägemist New York ja teretulemast Brad Pitt

Ma tegin jälle seda nalja, et panin mobla tasutapildiks Bradi. Iga kord kui ma telefoni vaatan, siis ta naeratab mulle meelalt. Näis, milliseid piinlikke olukordi see mulle kaasa toob. :D

Mul läheb nii ja naa. Üks hetk läks päris hästi. Tundsin rahu ja tundsin end enesekindlalt. Ja nüüd on taas natuke madalaseis (juba paar päeva). Täna sain korvi. Kohtumine jäeti ära, sest noormees jäi haigeks.

Tunne on selline nagu oleksin pidalitõbine. See oli juba kolmas kohtumine (järjestikune). :D Ei tasu vist enam midagi kokku leppida. :P Kusjuures tema ise pakkus selle kuupäeva ja kellaaja.

Ega ma sealt nagunii midagi ei lootnud, aga olin ju plaanid teinud ja end natuke ettevalmistanud ja puha. Krt… kui alandav on see, et peab oma ehted jälle maha võtma ja kaltsud tagasi selga panema. :D Nüüd istun siin, meigitud ja kaltsudes ning mõtlen, mis edasi.

Katsun pulssi, on olemas, elan. :) Jätkame siis…

Sellised olukorrad teevad enese armastamise raskemaks, aga ma ju ei anna ometi alla. Harjutamise mõttes on need suurepärased. :)

Rubriigid: Määratlemata | 20 kommentaari

Hoiame rutiini

Täna ärkasin kell 5:00, tegin oma “kohustuslikud” 20 kätekõverdust ja läksin koeraga välja. Pärast seda tegin ühe rattasõidu. Sellisel kellaajal ei ole kedagi, vaikus, loodus. Kusjuures lummav loodus. Natuke oli udu, vesi oli peegelsile (tuult polnud). Puujuured olid veel (kastest) libedad, aga ma ei kukkunud. :)

Mul oli üks järsk tõus, mis eelmisel aastal ei valmistanud üldse probleeme, kuid sellel aastal ma takerdusin seal konstant. Ja see tekitas tunde, et olen taand-arenenud. Kuigi see koht, mis eelmisel aastal oli peavalu, on nüüd ilusti läbitav.

Aga täna sain kõigist takistustest üle. Seega super sõit oli. Muidugi eksisin natuke ära. Sattusin rajale vastupidises suunas. :D Võib-olla järgmine kord suudan õigesti sõita. (See osa rajast on minu jaoks uus ja seal on veel üsna mitu proovikivi mulle). :)

Üks ütlemata mõnus hommik oli. Nüüd püüan päevakese ka mõnusalt üle elada.

Ega muud nagu ei olnudki.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kummalisi asju juhtub

Sellel nädalal pidi toimuma kaks kohtumist (date), aga kumbagi ei toimunud. :) Ma olen ikka tõeline käpard. (Nali.)

Ühe ma tühistasin ise, sest kahe nädala jooksul suutis ta vaid seksist rääkida ja mitte midagi muud ma temast välja ei suutnud pigistada. Ilmselgelt oli meil erinevad ootused kohtumiseks ja lõpuks ta sai ise ka aru, et me ei ole päris ühel laine. :)

Teine kohtumine pidi toimuma metsas. (Põnev.) Mitte nii väga, me pidime maastikuratastega sõitma. Aga seda linna (metsa) ma ei tundnud. Küsisin mingit aadressi, et mingigi pidepunkt saada. Ta andis mulle metsa nime (rada on 20 km), seega oli suur tõenäosus, et see ei ole piisav. Teise aadressi kirjutas ta veaga (ajas tähed segamini) ja ma ei suutnud seda kaardilt leida.

Panin google mapsi metsa nime (leidsin isegi selle raja googlest). Sain üsna lähedale. (Enne silmasin veel foto-bussi, vist sõitsin liiga kiiresti. Ema autoga. Aga ma ei näinud välku, seega võib-olla mõõtis kiirust teisest suunast tulijatele.) Igatahes olin endast natuke väljas.

Kohe minu järel tuli üks auto (maastikurattaga). Arvasin, et äkki tema. Astusin autost välja ja tervitasin. Ta tervitas ja küsis, kas ma tean, kus on MTB rada. Ma muigasin ja ütlesin, et tegelikult on mul sama küsimus. Ta kohmetus ja oli kahtlev, küsis, et kus mu ratas on. Siis nägi, et see oli mul autos.

Tal oli raja kaart, mul oli google maps ja meie asukoht. Kahe peale panime kokku, kus kohas rada peaks olema. Ta küsis, kas ma sõidan temaga, ma ütlesin, et tegelikult peaksin ma kellegagi kohtuma (sest selleks hetkeks ma teadsin, et see pole tema, kellega ma kohtuma pidin).

Vahepeal kirjutas see, kellega ma pidin algselt kohtuma, et ta on kohal. Aga ilmselgelt me polnud samas kohas. See võõras nägi ka sõnumit, sest me vaatasime kaarti sel hetkel. :)

Nii ma kirjutasin sellega, kellega ma kohtuma pidin ja samal ajal vestlesin ka selle võõraga. Saatsin ekraani pildi kaardist ja oma asukohast. Minu date kirjutas, et ta arvab, et teab, kus ma olen ja lubas minu juurde tulla. Ok. Väga hea, sest ma olen kohutav orienteeruma. Ma andsin ka täpse aadressi, kus ma olen.

Vestlesin veel selle võõraga. Meie vestlus oli väga elav. Tal oli müstiline ratas, mida ma polnud varem näinud. Maastikuratas, kõik jutud ja el-mootor. Ta rääkis midagi, mingist võtmest, mille ta kaotas ja akust ja mingist kaanest. Siis küsis, kas ma üldse midagi aru sain. Terve jutu aeg ma noogutasin kaasa, justkui ma mõistan kõike. Ja tema küsimusele vastasin: “Et tegelikult ma küll millestki aru ei saanud.” Ta jäi vait ja naeris kogu südamest. See oli vist minu armas, südamlik ausus, mis talle nalja tegi.

Ma jätkasin kohe, et ma näen sellist ratast esimest korda, ma ei teadnud, et selliseid rattaid ka on. Ütlesin, et ma püüan aimata palju selline maksta võiks. Küsisi, et kas ühe auto hind või kaks. Ta ei osanud mu küsimusele vastata. Ta ütles, et 56… Ma eeldasin, et 56 000 DKK. Ütlesin, et see on kaks autot. Ta vaatas mind üllatunult, siis näitasin talle oma autot (ema autot) ja ütlesin, et see auto maksis 30.000 DKK. Ta sai mu võrdlusest aru ja muigas.

Ma ütlesin, et vahel ma igatsen mootorit, kui pean järsust mäest üles sõitma. Ta soovitas ka selline osta või vähemalt selline ratas, kus on ka tagumine amort. Ma ütlesin, et ma pean ensmalt selle välja teenima. Peaksin rattaga rohkem sõitma. Et kui ma sõidan nii harva nagu praegu, siis pole see investeering seda väärt. Ta mõistis või aktsepteeris mu vastust.

Siis tuli kolmas auto. Ta küsis, kas see on see, mida ma ootan. Ja ütlesin tasakesi, nagu räägiks saladust… “Tegelikult ma ei tea, kuidas ta välja näeb või millise autoga ta sõidab, sest me pole varem kohtunud.” Võõras muigas ja ütles: “Ok.”

Ta uuris, kust ma pärit olen, kas ma sõidan seal tihti, et siis saaks vahel koos sõita. Ma ütlesin, et ma olen esimest korda siin ja elan siit kaugel, seega ma ei tea, kas ma veel siia satun. Aga ütlesin, et me saame kontakte vahetada, kui juhtub, et satume siia kanti uuesti, siis on meil üks pidepunkt (kontakt vähemalt). Et kui ei juhtu, ega see ju midagi muuda.

Ta andis oma telefoni. Ta nägi, et mul on messenger. Ütles, et sinna saan oma nime kirjutada. Tegingi nii. (Me polnud nimedest üldse rääkinud.) Näitasin, et see esimene valik olingi mina. Ta kirjutas mulle. Siis luges mu nime ja ütles: “Evil.” (Inglise päraselt). Ma naersin ja ütles: “Jah-jah… Täpselt, ma olen Evil. Et ta peaks väga ettevaatlik minuga olema.” Naersime mõlemad.

Tema läks rajale. Minu date küsis, kas ma näen suurt parklat. Ei, ma olin väikses parklas. Ühesõnaga. Kuigi ta kirjutas, et arvab, et teab, kus ma olen. Ei teadnud ta. Ta ei leidnud mind. (Võib-olla ei osanud kaarti kasutada. Võib-olla ei osanud aadressi kirjutada…).

Ma natuke vihastusin. Ta kirjutas, et ei suuda mind leida. Ma kirjutasin, et ma püüan tema juurde sõita rattaga. Ja kino läks lahti. Ma saatsin ekraani pildi oma asukohast (google mapsist). Ta saadab pildi loodusest ja kirjutab, et ta on seal. (Hea, et ta selfit ei saatnud). Siis kirjutab ta, et on järve ääres. (Seal oli 3-4 järve lähestikku. Ja tema on seal ka varem käinud. Kas ta tõesti ei teadnud? Ei pidanud oluliseks täpsustada, et millise järve ääres.)

Ma sõitsin. Pool teed õigesti nagu alati ja siis… Järve ledsin, aga sellel hetkel ma ei teadnud, et seal läheduses on veel järvi. Ma mõtlesin, et olen järve ääres, seega olen talle lähedal. Lasin muudkui edasi. Ta väsis ootamast ja saatis pildi tänava sildist. (See tänav oli kilomeetreid pikk (hõlmas maanteed). Jah… Googeldasin… Seal oli ringtee ja õnneks oli seal vaid üks ringtee. Sain umbes pidepunkti. Aga ma ei osanud googlesse panna ringteed, otsisin lähedasema aadressi…. Siis läks ta kohvikusse, saatis kohviku interneti aadressi.

Ma sõitsin edasi. On ju järv, on ju 5-6 minutit sõitu jne… Ühel hetkel nägin, et olen juba teist (või kolmandat korda samas kohas). Inimeste näod hakkasid juba tuttavaks saama. :D Väsisin ära tema looduse, teede ja kohvikute piltidest. Püüdsin talle näidata, et see ei aita. Saatsin talle pildi raudteest, ülesõidust ja märgist, et rattaga sõitmine on keelatud.

Selle googedamise ja ekraanipildistamise peale hakkas mu telefoni aku tühjaks saama. Siis ta kirjutas, et ta arvab, et see on lootusetu, et kohtuda, et ta läheb rajale. (Tahaks vanduda). Ma oleksin ju võinud kohe rajale minna.

Selleks hetkeks olin ma end siniseks vihastanud. Kuidas saab üks inimene nii rumal olla. Anda aadressiks mets, teine aadress vigaselt (konstant), siis saata pilte järvest, teedest, tänava nimedest. Ja öelda, üks järv, kohas kus on neid 4-5 tükki. Järvedel on ju nimed… Ma saatsin talle pildi kaardist. Kui ta oli varem seal sõitnud, siis ma arvan, et tema oleks pidanud minu asukoha paika panema. Ma olin esimest korda. Ma isegi ei teadnud, kus rada asub ja siis hakka teda veel otsima. :( (Vihane.)

See jäi sinna paika. Ei kohtunudki temaga. Pole rohkem kirjutanud. Kindlasti arvab ta, et ma olen idioot. Noh… Fakt on see, et me oleme mõlemad lollid ja idioodid ühs-ühe silmis, selles osas olime me ühel meelel. :D

Minu telefonil oli ainult 15% akut järgi. Ma olin võõras linnas, parkinud auto kuhugi metsade vahele, ei tea kuhu. Tänava nimedest ei teadnud midagi. Oma auto asukohast midagi. Polnud kuhugi kirjutada aadressi, kus auto asus. Kui telefoni aku oleks otsad andnud, siis oleks kõik kadunud.

Lõpuks leidsin auto. Võõras oli kirjutanud, et loodab, et ma naudin rada, et väga hea rada on. Nägin, et tema auto oli kadunud. Ju sai valmis. Ma nii oleks tahtnud seda rada proovida. Aga ema auto ei laadinud telefoni ja ma pidin seda aku jääki kasutama, et kodutee leida (oli vaja suurest võõrast linnast välja saada) ja 90 km koju sõita. Ei riskinud rajale minna. Sest kui ma tee autoni kaotan, siis ilma telefonita ja autota ei teeks ma midagi. Sõitsin koju.

Situatsioon. 90km, ratta pakkimine, 2-3 tiiru ümber järve, kus rattaga ei tohtinud sõita (ca 7km, tavaliselt sõidan 20-30 km). Sellega, kellega pidin kohtuma, ei kohtunud. Rajale ei jõudnud. Pakkisin ratta kokku ja sõitsin koju tagasi 90km. Koju jõudes sadas, seega kohalikku metsa ka ei läinud. (180 km autoga, 7 km rattaga). :D

Aga… Päev läks suurepäraselt. Ma sain teda, et minu date’l on aju võimsus väga erineval tasemel minu omast. Seega hea, et ei kohtunud. Ega ma läksin vaid kohusetundest, sest meil polnud millestki rääkida ja tema valisin ma ju ainult profiilipildi alusel. Seega… Ta tunduski, liiga pealetükkiv. Ootas rohkemat. Kui oleks kohtunud, siis oleks pidanud, vist hakkama ära ütlema. Nüüd pääsesin sellest. Ta arvab, et olen idioot, nõid, mis iganes. Pääsesin võrdlemisi lihtsalt.

Ja selle võõraga me kirjutame messengeris. Tema aju võimus töötab umbes samal tasemel. Me saame naljadest aru ja üks ühe seletustest ka. Ta tundus väga konkreetne ja kergelt skeptiline, kõrgete väärtushinnangutega. Ja minu otsekohesus ei hirmutanud teda karvavõrdki. :D Minu otsekohesele vastusele, et ma tegelikult ei saa üldse aru, ta vaid naeris. Ei solvunud, ei löönud käega. Oli positiivselt üllatunud minu vastusest.

Mis teeb selle kõige müstiliseks on see, et just paar päeva tagasi ma kirjutasin oma päevikusse, et ma ei leia endale kedagi. Jäängi üksi terveks eluks jne… Kirjutasin, et asjad võivad ju ootamatult muutuda, kuid ei uskunud seda kohe mitte üldse.

Aga… Päriselt võivad asjad tegelikult ka muutuda. Ja kardinaalset muutuda, sekundiga, minutitega, ootamatult. Lihtsalt tuleb edasi liikuda.

Ja kuigi ma ei uskunud sellesse kohtumisse ja võib-olla viisakas oleks olnud see üldse ära jätta, siis… See, et ma läksin oli ju edukas. Ma andsin endale võimaluse. Võimaluse üllatuseks.

Peale selle, et ma sain ühe põneva inimese kontakti. Kindlasti jätsin talle ka huvitava mulje (muidu ta ju poleks kirjutanud). Ma ei hellitaks väga lootust. Ma ei tea, äkki ta on abielus või mingi muu “viga”. Aga temaga oli põnev vestelda. Ja võib-olla sõidame kunagi koos, saame natuke rohkem vestelda.

Kuid… See oli enese proovile panemine. Ma õppisin enda kohta nii palju.

  1. Elu üllatab ja ootamatult ja igal pool.
  2. Ma suudan võhi-võõrastega täiesti vabalt suhelda. Ilma pabinata, sujuvalt, vabalt.
  3. Ma olen väga eriline inimene, meeldejääv ja huvitav. Ma ei pea end varjama. Inimesed väga tahavad päris minuga kohtuda. Ma ei ole eemaletõukav kui olen mina ise.
  4. Ma suudan jääda positiivseks väga täbaras olukorras. Ma suudan näha olukordi kaugealt (vältida asjade isiklikult võtmist ja vältida enda süüdistamist). Minus on tekkinud mingi enesekindlus ja see tuleb mõnikord juba loomulikult.
  5. Ma ei pea olema seksikas, ilus ja sätitud, et saada tähelepanu. Mustade rattariietega suudan ma ka tähelepanu saada ja vaat, et kvaliteetsematki tähelepanu veel.

Ma ei tea, aga mulle tundub, et minu elus on kuidagi rohkem müstilisust kui keskmise inimese elus. Võib-olla ma lihtsalt näen neid tavalisi asju nii (st. müstiliselt). Aga igasugust materjali koguneb ikka.

Oma kolleegile kirjutasin ka, see, kellega kohtusime 2018. aastal kohtumisportaalis. Ta mäletas mind ja ta ei ole sellest kellelegi tööl rääkinud. Ta ütles, et ta väga ei räägi oma isiklikest asjadest tööl.

Natuke piinlik on, et ta mind mäletab. Aga… Ta ütles, et me võime ju väga head kolleegid olla. Jah, seda me võime. Õnneks, ma ei mäleta, mida ma talle täpselt kirjutasin. Ja kolleegidena ei peaks see kunagi teemaks tulema. Seega, lõpp hea, kõik hea. :P

Tõmban nüüd postituse kokku. :)

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata | 8 kommentaari

Mina olen taas vallaliste-turul

Mina jälle siin. Ma pole juba päris pikkaaega midagi kirjutanud. Pole olnud aega, tuju ega ainest.

Möllan vallaliste-turul. Mis ma seal ikka möllan, võtsin tuure vähemaks ja püüan oma asjadega joonele saada, siis piilun edasi.

Mis juhtus minu ja J-ga? Kolm aastat olime väga head sõbrad, pärast seda andis tema alla või loobus ja mina armusin. Tema ei tahtnud minuga suhet, vähemalt sellel hetkel, kui mina seda küsisin. Nii see siis läks. Kurb on ja higet teeb, aga tundeid ja armastust ei saa sundida. Kui lause “ma armastan sind” on liiga suured sõnad, mida mina ei vääri või mida mulle öelda ei saa, siis… Siis pole seal ju midagi teha. Kui ei, siis ei. Tuleb leppida, mis muud. Täna saab 1 kuu ilma suhtluseta. Viimati kirjutasime messengeris täpselt üks kuu tagasi.

Kohtusin uue kutiga, kohtingu-äppi kaudu tutvusime. Ta soovis juba esimesel kohtumisel suudelda ja teisel kohtumisel oleks suudlus olnud juba nagu kohustus. See polnud päris minu tempo. Seega jäi see sinna paika.

Siis on mul üks noor kutt, minust 2-3 aastat noorem. Ma tean, et ma endast nooremaid ei vaata, aga vist olen keskeakriisis. :D On plaanis kohtuda temaga, aga sealt ei tule vast ka midagi. Me oleme nagu täiesti erinevatel planeetidel. Ta on füüsiliselt täiesti ok, aga minu jaoks on see vaimne pool tähtis või isegi tähtsam. Mul ei ole temaga nagu millestki rääkida. Ma ütlen, et mulle meeldivad targad mehe ja tema toob välja argumendi, et ta õpib ülikoolis. Ja siis?!… Ta pole isegi mitte õpingutega valmis, kui kaua ta seal õppinud, mis on lemmikained, miks selle eriala valis, kus on kirg eriala vastu…

Ühega lubasin koos ratastega sõitma minna. Kusjuures otsuse tegin ainult profiilipildi alusel. Ei olnud eriti edukas otsus. Ta kirjutas mulle igapäev ja justkui arvas, et ma olen temast võlutud… Ma tõesti mõtlesin ainult ühte rattasõitu ja ainult rattasõitu.

Aga J. on samasugune. Üks neiu soovis temaga koos ratastega sõitmas käia ja J. arvas, et sellest tuleb suhe, aga sai korvi hoopis. Mis toimub meeste peas? Asjad ei käi nii kiiresti? Või äkki kusagil käivad? (Mina pole ka just õige inimene kommenteerima, mul võttis 3 aastat, et armuda temasse. Vist oli natuke pikk aeg?! Või mis?!) :D ;) :P

Aga mis ma tegelikult tahtsin kirjutada? :)

Ma olen mänginud mõttega, et “esmalt tuleb armastada ennast ja siis saavad teised sind armastada”. Midagi sellist. Jah, klišee. Ma leidsin selles oma mõtte. Toon näite:

  • Mees: “Ma sooviksin, et sa jääksid siia kauemaks, kogu ööks.” Minu peas: “Ta tahab mind kasutada ka hommikul (nt. kallistus, seks, soojus…)”.
  • Mees: “Mul on nii heameel, et sa tulid. Mul on heameel näha sind.” Minu peas: “Tutvumisportaalist pole kedagi võtta ja sõpradel pole sinu jaoks aega.”
  • Mees: “Ma sooviksin sinuga veel kohtuda, sa oled nii armas ja sinuga on tore.” Minu peas: “Sa oled pandav ja see on täitsa okei, kui sa mu ümber tiirutad.”
  • Mees: “Ma tahan sind aidata.” Minu peas: “Kui ma sulle teene teen, siis jääd sina mulle teene võlgu ja see avab kergemalt tee linadevahele.”
  • Mees: “Sind on nii mõnus kallistada. Ma võiks terve öö sedasi olla.” Minu peas: “Mingi pick-up-line, kõlab ilusti, aga kindlasti puudub mõte või sisu.”
  • Mees: “Ma armastan sind beib.” Minu peas: “Jah, mingi refleks. Ei peaks tõsiselt võtma, muidu saan veel haiget.”

Nüüd püüan ma kirja panna, mida ma ootan (et mees ütleks). Või nagu H. küsis, kuidas ma/keegi sulle lähenema peaks?

  • Õige mees: “Ma sooviksin sinu kõrval (igal) hommikul ärgata.”
  • Õige mees: “Mulle meeldib sind kallistada.”
  • Õige mees: “Ma tahaksin sinuga rohkem koos aega veeta. Mulle meeldib sinu seltskond.”
  • Õige mees: “Sa näed ka ilma meigita ilus välja.”
  • Õige mees: “Ma armastan sind, ma igatsen sind.”
  • Õige mees: “Sa oled lihtsalt võrratu. Ma jumaldan sind.”

Kui nüüd rohkem süveneda, siis pole “mehel” ja “õigel mehel” ju vahet. Minu tõlgendus on see, mis neid eristab. Ja see ongi see, et ma peaksin end armastama. Ma peaksin julgema võtma komplimente vastu ja tundma end nende väärilisena. Sest mõnikord komplimendi ütleja mõtleb seda ka tõsiselt. Või isegi kui ta ei mõtle seda, siis ma olen tore inimene, armastusväärne, ilus (tark ja osav – tark muidugi kõigepealt). :D

Probleem ongi selles, et kui mulle öeldakse ilusti, siis ma ei tunne end selle väärilisena. Ma mõtlen, et seal on mingi tagamõte ja minu pea suudab genereerida tuhandeid stsenaariume, miks keegi nii ütles ja mitte ükski neid ei ole, et see inimene tegelikult ka ja kogu südamest nii mõtles.

Tegelikult ma kuulen üsna tihti kiitust, aga ma ei lase seda endale ligi. Ma kirun end ja solvan end ning ignoreerin kiitus (ah, igaüks on tubli, ah, see on tavaline asi, ah, mis sa nüüd, igaüks suudaks seda jne)… (Täna ütlesin endale idioot. Tegelikult ka, olin vannis mõtlesin tobedatele olukordadele oma elus ja ütlesin üsna kõva häälega “Sa oled üks idioot” ja kaks korda. Siis ma justkui ärkasin ja ehmusin, et miks ma enda vastu nii karm olen nende vanade asjade pärast.)

Kui keegi kasutab mind seksuaalselt ära minu naiivsuse ja vaimse ebastabiilsuse tõttu (mis on minuga palju aastaid tagasi juhtunud), siis ma süüdistan end. Ma tõsiselt mõtlen, et see oli minu enda süü (olgugi et ma olin vaevalt 17 ja tema oli natu üle 40 paks, kole, ebameeldiv…). Kõik need aastad olen ma tõsiselt arvanud, et see oli minu süü, et ma olin nii paganama rumal ja ma olin selle tõsiselt ära teeninud. Ja kõik need järgmised, kes on mind halvasti ja austuseta kohelnud, on teinud seda õigusega, sest ma ei vääri austust ega hoolivust ega armastust, sest ma olin tol korral nii rumal. Et mind tulebki terve elu karistada, selle vea eest.

Vahel kui on eriti raske, siis palun pausi selle karistuse laviini juures või all. Kusjuures, see kõige vaenulikum karistaja olen ma ise. Just nimelt oma tõlgendustega. Kui mulle avaldatakse armastust, siis ei lase ma sellel endale ligi vaid pööran selle negatiivseks enda vastu. Kui mulle avaldatakse kiitust, siis võtan ma seda kui kerget tuule iili, aga mitte kui tunnustust (et ma tõesti olen tubli).

Ja nüüd annab see lause “esmalt tuleb ennast armastada…” oma mõtte. Ma ei nõua endale paremat kohtlemist, tähelepanu, austust, sest ma tõemeeli usun/arvan, et ma ei vääri seda. Et minusugusel on seda kohatu nõuda või üldse midagi kohatu nõuda.

Teinekord vaatan natuke kadestusega neid, kes nõuavad. Nad saavad paremad diilid, kuigi neil on kordades vähem pakkuda.

Ja samas, vahel mõistan neid hukka, kes nõuavad, sest nad tunduvad liiga ärahellitatud, nõudlikud, virisejad, pirtsakad ja teine kord isegi laisad.

Jah, mul on veel väga pikk tee käia, aga ma arvan, et ma olen leidnud uue raja. See tuleb esmalt sisse tallata ja leida see mugav või sobiv suund… Ma kompan uusi hoiakuid ja töötan enda kallal. See on huvitav ja see annab mingi huvitava rahu (võib-olla enesekindlus on selle seisundi nimi). :)

Ma olen hakanud natuke enda peale mõtlema. Tutvumisportaalis olen kogenud, et mehed arvavad, et kui ma vastan, siis olen valmis nendega kohtuma ja suhet looma. Nad enam ei pinguta vaid loevad ette oma tingimused.

Alguses ma vaatasin nende tjek-listi üle ja püüdsin end kohandada nede jaoks. Ja enamasti suutsin ma katta vaid kolmandiku nende tingimustest, ootustes. Kuid nüüd püüan ma vaadata asja teise külje alt. Nimelt, kuidas või kui palju nemad minu ootusi katavad.

Kui neis ei ole seda sisu-kvaliteeti, siis ei pääse nad üle lävepaku. Kui nad näevad ja räägivad vaid minu välimusest, siis jäängi ma vaid pealiskaudseks tutvuseks. Kui neil ei ole minu jaoks aega ja tühistavad iga minu pakutud kohtumisaja, siis ei pea ka minda koguaeg olema see paindliku kalendiga pool. :)

Kõik, mis valesti see uuesti. Õnneks on veel aega harjutada. Päikest! :D

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=k0GQSJrpVhM&feature=youtu.be

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=F2hc2FLOdhI&feature=youtu.be

 

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=fAjpY5ugF94

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=SIkMb4zxezw

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=mPGoUWtSNhc

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Mõtisklused

Ma mängin siin mõttega, et järsku ma ikka tahan endale kallimat. :P Kui ma loen oma manuaalset päevikut, siis tahan ma seda ikka väga palju. Lausa meeleheitlikult. :D

Huvitav, et minu teadvus seda kinni pole püüdnud. :D

Olen märganud kahte tendentsi:

  1. kui mulle keegi väga meeldib, siis ma talle ei meeldi ja vastupidi. – Mis see loogika on? Liiga kerge saak, siis väärtus väike?
  2. mehed tahavad ülikiiresti suhet rajama hakata.

Mina olen mega aeglane, minu puhul võtab see 3 aastat aega, et valmistuda läbirääkimisteks  suhte algatamise osas. :P :D

Ma tean, et olen aeglane, püüan seda viitaega vähendada, saaks 1,5 aasta peale, oleks seegi juba suur edasiminek. :D

Aga minu meelest on see, meeste 2 kohtumist või lihtsalt üks pilt netis või elav vestlus esimesel päeval, liiga rutakas. Kas nad kõik on sellised? Sellist kiirust ei saavuta ma vist kunagi.

On olnud, aga see on rohkem nagu kirg ja kui ma suhet sedasi alustaks, siis üsna tõenäoliselt see lõppeks ka üsna pea. Pole kunagi olnud võimalust, sest nende pole olnud minu vastu sellist huvi (see esimene loogika). :)

Võib-olla on asi selles, et kui ma vallaliste aktiivsel turul maandun, siis olen ma sellises seisus, kus ongi vaja natuke rohkem kohanemisaega. Või usalduse tekkimise aega.

Raskusi tekitab ka see, et kui üks mitte atraktiivne noormees kirjutab ja juba kolmandal kirjareal soovib kohtuda, siis… Ma tean, et kui pole ilusat pilti (või välimust), siis selles keskkonnas tuleb üsna palju vaikust ja vastamata sms’e jne… Ma püüan vastata, lakooniliselt. Noh, et äkki neil kaob huvi ära. Aga see oleks nagu mulle śokolaadi näitamine. Nad saavad järjest rohkem indu juurde ja lõpuks peavad nad pettuma.

Ma ei peaks ju nende peale mõtlema, vaid enda peale mõtlema. Seega pole mul vaja oma aega kulutada sinna, kust ma ei saa midagi. Ma ei väida, et ebaatraktiivne välimus on takistuseks meeldivale vestlusele, aga paraku ma ootaks midagi sisukamat ja huvi tekitavamat esimesest sms’st. Lihtsalt “Tere”, “Mis sa õhtul teed”, “Kas sa minuga kohtuda tahad?” ei tõmba mind käima. Tahaks vägisi vastata, et ei taha. Aga see on vast rutakas ja ebaviisakas.

Ma olen alati sellel turul toiminud nagu võtja. Võtan seda, mida pakutakse. Mul on plaanis nüüd, et tõstan oma lati päris kõrgele ja otsin ise või valin ise, mis mulle om meelejärele. Näis, mis saab. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Minu uus hobi

Mul on uus hobi. Ma piilun ilusaid mehi tutvumisportaalides. Kui kõik mehed on päeva lõpuks sitapead, siis vähemalt olgu see sitapea ilus silmale. ????

Ma sattusin nii ilusale menüüle, et raske on lõpetada. ???? Mul pole õrna aimugi, kuidas need appid töötavad. Ma liibistan sõrme üle nagu vaataks galeriid. Aga olen kuulnud, et inimene näitab oma huvi või mitte huvi, olenevalt kimmale poole viibutab sõrmega.

Seega… mulle kas meeldivad kõik või mitte keegi. ????

Vasika vaimustus ma ütlen. Maailm on ikka väga suur. Seal on metsikult palju seda ilusat pahna. ????

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kas miskit uudist?

Nipet-näpet.

Pettusin kohutavalt J.-s. Ma ei suuda teda enam usaldada. Ma ei saa teda ka süüdistada, meil oli kommunikatsiooni-viga mõlemas suunas, aga selle tulemusel olin see mina, kes “haiget” sai. Vähemalt mulle tundub, et tema kraapis kõik see paremad positsioonid ja mina jäin nurka istuma oma hapude viinamarjadega. :)

Selles olukorras ei saa ma olla tema sõber, millest on väga kahju, sest sõbrana on ta super. Aga elu läheb ju edasi ja maailmas on palju inimesi. Saan targemaks, leian õigemad inimesed enda ümber. Tuleb olla kannatlik ja hoida end liikumises. :) Seda ma püüangi teha.

Ravin oma haavu tööga. Eile töötasin 11,5 tundi. Polnud plaanis, aga olen liiga kohusetundlik. Ma tõesti olen liiga kohusetundlik ja võtan kogu vastutuse enda peale. :) Korraldan seal asju ümber. Ma kardan juba küsida. Neil pole aega mu küsimusteks, aga samas ei kannata ma vigu ja ebakõla. Olgugi see üks pisike, aga noh… ei kannata.

Tellisin endale paar kleiti. Plaan oli 2 tk ja 1000 DKK, aga tellimuses on 12 tk ja 2200 DKK. :D Shopahoolik, ma tean. :) Kusjuures on veel mõned ostu-mõtted. Aga esmalt püüan need paberile panna, siis hindan, kas on üldse vaja või saab veel ilma hakkama.

Korterist pole veel lahti saanud. See uus omanik ütleb, et tahab võtmeid kiiremas korras, aga kui hakkama aega kokku leppima, siis on ta kadunud. Siin pean mina tõestama, et olen võtmed tagasi andnud, kui ma seda tõestada ei suuda, siis pean üüri edasi maksma. See on hullem kui abielu, ma ütlen. :)

Ratta sain vonksu. Pean veel proovisõidu tegema, aga aias testides oli ok. Piinlik tunnistada, aga rehvi pumpamiseks pidin youtube videoid vaatama ja pumba-õpetust lugema. :) Jalgratas ei ole auto. :D Üsna ruttu sain asja selgeks.

Ma kaotasin 2-3 kg. See on nauditav, aga samas kardan, et jään sellest uuest kehast sõltuvusse. See omakorda tähendaks, et võib tekkida söömishäire (millega ma olen varasemalt iseseisvalt jagelenud). Seda viimast ma küll ei taha. Parem olgu see 2-3 kg rohkem.

See ei ole eriti palju, aga pool cm puusadel ja 1-2 cm kõhul teeb sellest suure erinevuse minu jaoks. Enne püksid pigistasid, aga nüüd tunnen end lahedamalt neis. ;)

Tagasi kleidi-jutu juurde. Ma pole seelikuid ega kleite kandnud aastaid. Võib-olla esimese klassis kandsin ma neid (kuid püksid olid alati mu esimene valik). Ma kujutan ette, et sellise kuuma ilmaga on kleit üsna mõnus. Aga ma kardan, et kui ma kleidi selga panen, siis tunnen end liiga paljana. Alati see hirm, et kas kleidi-saba on pahasti ja ma demonstreerin on aluspesu juba või…

Muidu inimesed… Nad on harjunud mind pükstes nägema, siis saan ekstra tähelepanu, millega ma teps mitte harjunud pole. Aga… Praegu on sellises etapis, et vajan natuke muutusi. Kuna ma veel kleite katsetan kui mitte nüüd. Äkki ma suuda oma printsi kinni püüda. :P

Tegelikult ma isegi ei tea, kas ma üldse tahan suhet. Või mida ma tahan või otsin. Võib-olla tuleks olla rohkem chill. Lõpetada see otsimine ja planeerimine ning lihtsalt eluga kaasa voolata. Võtta asju nii nagu need on. Ei vaata edasi, ei otsi tausta, lihtsalt…

Mul on pidevalt olnud need kombitsad või andurid, mis püüavad ekstra infot. Iga mini-grimassi püüan kinni, keha hoiaku, hingamise, südamelöögid jne… Ja siis analüseerin infot, teen plaane, arvestan jne… Krt… Teiste mõtted, tunded ei ole ju minu vastutusalas. Kui neil on, midagi öelda, siis öelgu. Ja kui nad ütlevad, siis öelgu otse välja, mitte ümber nurga. Ma olen mina ja ma võin nõuda. :D

See oleks suur samm, suunata fookus endale. (Või suuremas osas endale). See on midagi, mida ma pole teinud. Ma pole harjunud sellega, seega tundub see vale.

Kui ma mõtlen nii, et ma ei suuda eales teiste inimeste mõtteid ja tundeid lugeda, seega on see ju tühitöö, proovida mõistatada nende soove ja ootusi. S. paneb totaalselt mööda minu soovide mõistatamisel. Ma arvan, et ma ei ole temast teps mitte parem, selles vallas. Seega oleks ju ainuõige otsus, fookus endale panna ja kui küsimusi on, siis küsida otse. Nii oleks palju lihtsam ja tekiks vähem arusaamatusi ning möödarääkimisi.

Eks näis, mis sellest välja kujuneb.

Kes tahab teada, siis J.-ga ma ei suhtle enam. See oli minu otsus ja tahe, et ma hoian temast eemale. Ma arvan, et see ebameeldiv olukord laheneb sedasi kiiremini. Muidu jäävad need tunded vinduma ja ma jään sellesse musta auku kauemaks. Tekiksid uued foobiad jne…

Muidu raske see on. Ta oli ju number üks mu elus (kolm aastat). Igast pisi-asjast ma talle teatasin ja iga mure korral ma tema poole pöördusin. Nüüd pean ma olema iseseisev. Korrutan ikka endale, et elasin enne teda ja sain hakkama, seega saan ka pärast teda hakkama. Ning olengi saanud. :)

Ma olin ka tema jaoks alati olemas. Kui ta isa oli haiglas ja ta kartis, et isa sureb, siis olin ma seal ja lohutasin. Autot oli vaja teha, olin olemas, TV oli vaja seina panna, jälle mina. Mingi aeg olin ratta-sõber, aga nüüd on tal teised (ma arvan). Seega… Jah… Ma arvan, et me mõlemad panustasime võrdselt. Et üks ei kasutanud teist ära.

Aga nüüd on see peatükk läbi. (Vähemalt hetkeseisul.) Suunan oma energia teistele asjadele. Küll tuleb midagi uut ja põnevat mu ellu. Alati on ju tulnud, kus ta siis nüüdki tulemata jääb. :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Nokitsen siin üht koma teist

Kõik ei olegi nii mustades toonides nagu esmapilgul paistis.

Mind siiski ei kustutatud FB ja kohtumine toimus. Kusjuures, see oli väga mõnus ja tore kohtumine.

Püüan oma jalgratta töökorda saada, siis saan taas sadulasse. :)

Lubasin ühe raamatu läbi lugeda ja üks teine raamat, mille lugemisest olen juba ammu mõelnud. Kunagi lugesin, aga tunnen, et nüüd näeksin olukorda hoopis teise pilguga. Tahan uuesti lugeda.

Lisaks veel üks, tegelikult kaks artiklit kirjutada. Oma raamatu kirjutamisest ei tasu rääkidagi. Ja need teised asjad. :D

Teen nii palju kui saan. Püüan end mitte üleliia ära kurnata.

Pidin puhkuse võtma. Siin on justkui kohustus oma puhkus välja võtta. (Puhkus on augustis). Ma ei jaksa nii palju puhata. Tegelikult peaksin kolm nädalat puhkama, aga ma võtsin kaks. Kolmanda osas mõtlen veel.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kuidas siis läheb?

Mind vist kustutati FB sõbralistist ära, see vist tähendab moodsas keeles, et kokkulepitud kohtumist ei toimu. Võtab pead kratsima.

See on tragikoomiline. Ma ei oska enam nutta ega naerda.

Üks jama teise otsa. Eraelu jookseb täiega rappa. Aga vaatab, mis edasi saab.

Tööl läheb võrdlemisi hästi. See on hea.

Ma sain ühe põntsu sealt, kust ei oleks seda absoluutselt oodata osanud. Ja veel väga hella kohta. Kaotasin söögiisu ära (kolmeks päevaks), aga nüüd tundub see taastuvat. Küll kõik muu ka jonksu läheb. :)

Ma ei tahaks seisma jääda. Püüan ikka pea püsti ajada ja edasi liikuda. Tundub, et aina hullemaks läheb, aga ma ei taha sellega leppida. Ma keeldun sellega leppimast.

Sellised eemale tõukamised teevad haiget. Tekitavad küsimusi, et miks? Mis mul siis nii väga viga on? Aga see ei ole ju minu viga. Nende tegevus on rohkem nende asi, mitte minu asi. Ja päeva lõpuks polegi mul valesid inimesi vaja oma ellu, las aga jooksevad laiali.

Muidu on ikka hästi. Tervis korras, toit laual, mis sa hing ikka oskad tahta. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mõni asi lihtsalt torkab silma

Mõned märkmed vaid.

See video tekitas kõhedust.

https://www.youtube.com/watch?v=URBVtz8mBKE

Ma olen vaikselt selle naise tegevusi jälginud. Selline, võib-olla on asjal tõsi taga.

Huvitav on see, et mu emal on 0-grupi veri. Statistiliselt pidi tema emal ja isal ka 0-grupi veri olema. Mõlemad surid noorelt ja mõlemal tuvastati ajuverejooks, aga liiga hilja. Sümptomid need samad, millest see naine räägib (tasakaalu häired)… Ema isa vist lubati elunditoonoriks. Kindlalt ei tea, olin liiga noor, at asjast aru saada.

https://www.terviseinfo.ee/et/uudised/5231-statistika-ule-poole-surmadest-2018-aastal-tulenes-vereringeelundite-haigustest

Kõige rohkem surmasid vereringehaigused. Kui saaks veel veregruppide lõikes, siis… Ma ei julge mõeldagi… Ma ei tea, mis veregrupp mul on. Aga isapoolsetel vana-vanematel oli õnn kauem elada, äkki ma sain mõne tähe oma veregruppi (B või A) või midagi.

Hakkan vist hulluks juba minema. Usun igast vendanõuteooriaid. Aga liiga palju paikapidavust on… Natuke raske on mitte uskuda.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mõni asi lummab/köidab meeletult

See oli väga kaua aega tagasi, kui mul oli aega telekast seebikaid vaadata. Pattustasin palju. Olen üks neist lastest, kes on seebikate keskel üles kasvanud. :)

Kuid üks seebikas eristus teistest märgatavalt. See on ikka veel mu peas ja ma arvan, et see on kujundanud natuke mind, kui isiksust. See oli tohutult kontraste täis lugu, seega väga minulik. :) (Kuid ainult kontrastide mõttes.)

Algas ta sellega, et üksikema kahe täiskasvanud tütrega elab agulis (vaesuses). Üks tütar on nagu seebikate Maria (abivalmis, heatahlik, ennast ohverdav jne.), aga teine on pilt ilus ja ahne (greedy).

Loo teeb eriliseks see, et ta on peategelane, tema olek on põhjendatud. Seda vaadates, ma mõistsin, miks ta selline on ja kohati nagu tundsin talle kaasa (kuigi tema hoiakud on täitsa vastandlikud minu elupõhimõtetega). (Ma arvan, et see on umbes samas võtmes nagu “Kuritöö ja karistus”).

Igatahes, näitleja on supper ja lugu on hea. Kusjuures ma arvan, et see on väga tänapäevalik lugu. Ma ei tea, kuidas seal väljas päriselt asjad on, aga kohati tundub, et noored tüdrukud ihkavad seda fame (kuulsust), tähelepanu ja jõukust nii palju enam, et nad vahetavad oma väärikuse selle vastu. Lepivad ebaatraktiivse vanema härraga (sugar daddy) või lasevad oma rikkal kallimal end klobida, alandada.

Selles loos on Rubil kontroll ja tema on see, kes otsustab, tahab ja saab. Üks tohutult enesekindel ja tugev naine, mis selles võtmes võiks olla minu ideaaliks. Muidugi need vahendid, mida ta kasutab, ei kuulu just minu menüüsse/repertuaari.

Tavaliselt lõppevad seebikad mesimagusalt ja roosalt, siis see lõppes nii, et Rubi jäi vigaseks, koledaks, üksikuks, kadedust ja viha täis elajamoodi asjaks. Ei olnud vaimuhaiglas. Ta kohtus salaja oma õe-tütrega ja õpetas/kasvatas tollest oma kättemaksurelva. Viimases osas läheb see noor tütarlaps Rubi armastatud meest sebima. (Õhku jääb küsimus, et mis edasi. Kas sellel tüdrukul on samasugune tulevik nagu Rubil? Kas keegi jõuab talle tutvustada ka teisi vahendeid ja väärtusi jne?)

Mulle meeldib see näitleja ja tema stiil. Omal ajal ma isegi natuke kopisin teda. Tegin ühe seeliku, tuginedes sellele kleidile. See kleit mulle nii väga ei meeldinud, seega ma muutsin seda natuke, et see oleks “täiuslik” nagu mina (kui ma näeksin välja nagu Rubi ja mul oleks see enesekindlus ja jõud nagu tal). :D

Rubi

Värv oli punasem, seelik oli nagu selle kleidi alumine osa (rüüsidega), aga seeliku tegin ühelt küljelt pikema (selline sujuv üleminek) ja teiselt lühikese (mini-seeliku mõõtu). Jätab selline mängulisema mulje. Natuke seksikas, aga teiselt pool konservatiivsem, viisakam. Lisasin laia musta vöö (suure plastikust pandlaga), et tuua veelgi kontrasti esile. Mingi aeg oli see mu lemmik seelik. Kandsin seda mustade sukk-saabastega. (Saapad läksid katki, uusi ei raatsinud osta). Ühest hetkest otsustasin, et ma tahan olla nagu teised ja mitte nii palju silma paista. Ei jätkunud piisavalt enesekindlust, et erineda.

See oli huvitav periood mu elust. Selline tüüpiline teismeline vast. :D Sai proovitud huvitavaid kombinatsioone ja rõhutatud ka oma keha (vorme). Oma mõtetes nägin end sellise enesekindla seksika Rubina, aga kuidas ma tegelikult välja nägin, seda ma ei tea. Ega sellest ajast väga pilte pole ja peegleid ma lihtsalt eirasin. Pilt peeglis ei olnud teps mitte see, mis ma seal näha tahtsin. :P

Nüüd tagantjärgi mõeldes peaksin ma vist olema tänulik, et mul polnud raha ilukirurgilisteks eksperimentideks ega kosmeetikaks… Kindlasti oleksin endale suured punased huuled lasknud teha ja silmadega midagi jne…

Rinnad oleksid jäänud puutumata, need tundusid mulle liiga suured. Aga kõhuga oleks midagi teinud (stiilis Jessica Rabbit). :D Teinekord on kasulik olla vaene.

[youtube Rubí: (Tráiler Oficial) 2004] https://www.youtube.com/watch?v=LAI-WA-z-Cg

Rubi Capitulo 102 (Parte 1/2) https://www.youtube.com/watch?v=TwUZgD8A7TU&list=PLj_fyNcQwr4ZveJ2IVmSpFZfLLL51lEWM&index=203

Rubi Capitulo 103 (Parte 1/2) https://www.youtube.com/watch?v=MyscWd3rgwY&list=PLj_fyNcQwr4ZveJ2IVmSpFZfLLL51lEWM&index=205

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kas veel midagi?

Püüan kusagilt ammutada inspiratsiooni oma raamatu jaoks. Terve päev olen püüdnud asja käsile võtta, aga ikka on tulnud muid asju vahele. Kui ma end juba kirjutama saan, siis läheb üsna ladusalt, aga tavaliselt saan ma end kirjutama õhtul ja tuduaeg koputab uksele. Järgmisel päeval on jälle võitlus ise-endaga. :)

Tööd on palju. Järgmine nädal õpin uue ülesande. Seda hakkan ma vist üksi tegema. Hindan, et tööd on 2-3 päevaks, siis jätkan oma ülesandega. Kuu keskel vist pean uue inimese interneti-vahendusel välja õpetama. Saab olema väga põnev. (Minu kolleeg ka, seega väga eriline see asi pole. Lihtsalt selline eriline olukord, mis nõuab uuenduslikke lahendusi.)

Sellel nädalal õppisin uut süsteemi. Arvasin, et mu kolleeg ka (mu n.-ö. tiimi-kaaslane), aga tema vist seda kursust ei saanud. Tobe, et sellest juttu tegin. Ma lihtsalt olin nii kindel, et kui mina, siis tema ka.

Mul on veel kursusi, mis ma olen planeerinud, et tahan läbida. Aga nendeks pole eriti aega jäänud. Oma asju tuleks ka teha ja mulle tundub, et olen liiga palju end tööle pühendanud, et hakkab juba stress tekkima. Seega püüan nädalavahetusel omi asju teha ja tööpäevadel vast jõuan natuke kursuseid kuulata ja teste teha. :)

Esmaspäeval töötan jätkuvalt kodust ja arvatavasti läheb järgmise kuuni välja. Võib-olla isegi kauem.

***

Igatsen oma psühholoogi. Natuke juba vajaks teda. Lihtsalt sooviks end tühjaks rääkida, et peakesesse natukene ruumi teha ja seda ebakindlust ning kriitikat peas/endas vaigistada.

Minus on taas see rahutus tekkinud. Võib-olla mingi tavaline kevadine asi. Tahaks suuri muutusi teha, ei ole päris rahul sellega mis ma olen ja kus ma olen. :) Tavaliselt ma keeran oma elu pea-peale. Seda küll ei tahaks teha. Seega hoian madalat joont. Aga kui oma tundeid alla suruda, siis teada on, et ükskord see tuleb ju välja ja siis ma endale käki kokku keeran. :)

Probleemidest ma ei pääse. Küsimus on vaid, millised ja kuna. :D

Muidu läheb hästi. See toake, koduke hakkab juba rusuma. Tahaks välja, tahaks õhku, vaikust. Tahaks pea tühjaks saada. Tahaks puhata.

Nüüd on ju töö, kodu, vabaaeg, kõik üks suur kompott. Istun samal toolil, mis tööd tehes, ainult klaviatuur on teine ja ekraan ka. Töö märkmed on ka ümber minu ja neid on palju. Seega oleksin nagu tööl, aga samas ei ole ka.

Seega olen ma pidevalt täis mõtteid, töö ja eraelu mõtted konstant (ja segamini). Ei oska end kuidagi 100% ühest või teisest välja lülitada.

Aga ega ma ei kurda. Küll ma õpin ja harjutan.

Üldiselt on ikka hästi. Olen rahul tööga. Enda olukorraga. Natuke ebakindlust, aga jätkuvalt on kõik kontrolli all.

Ma vaatasin filmi “Yes man”. Nii inspireeriv. Tahaksin S-le ka näidata, aga tal ei ole aega. Ta on probleemide väljamõtlemisega hõivatud ja ma ei taha sellest protsessist osa võtta.

Igatahes. Ma tajun, et ma olen päris palju muutunud. Kuidagi nii ootamatult. Kaugel sellest, mis ma olla tahaks, aga ikkagi. Ma nimelt ütlen “jah” väga lihtsalt. Ja takistused ning pisikesed ebaõnnestumised suudan ka üle elada. Ma jätkuvalt võtan väga hinge, kui midagi ebaõnnestub, aga ma ei põe nii kaua kui varem.

Nüüd on ju ebaõnnestumisi ekstreemselt palju (õpin uusi asju ja võõras keel jne). Ma pole ju oma elus eriti palju ebaõnnestunud, samas see hirm ebaõnnestumise ees, on hoidnud mind meeletult tagasi.

Nüüd ma lihtsalt lähen ja teen, nii kaua kui lastakse. ;) Ülemus küsis, kas ma olen valmis uue inimese välja õpetama. Ma vastasin “muidugi”. Meie kõneisik küsis, kas olen valmis uut ülesannet õppima, ma vastasin “muidugi, pane aga mu kalendrisse kirja, teen ära”. :D

Kui ei saa aru, siis küsin. Kui tuleb tobedalt välja, siis mõtlen, arutlen ja pärast ajan selja sirgu ning tegutsen edasi. Kui kahtlen, siis korrutan endale, et 1. tuleb olla aus, 2. tuleb olla julge ja oma vigu tunnistada, 3. kahtlus tähendab teadmatust, seega küsi, 4. ükski tobe/piinlik olukord pole mulle surmavalt mõjunud. :D

Aga siiski on veel pikk tee, et ma julgeksin olla mina ise. Kuid ma annan endale andeks. Olen tohutu muutuse läbi teinud. Arvestades, kust ma tulen, siis olen end juba tohutult muutnud, arendanud. Lihtsalt mul on pikk tee eesmärgiks võetud. Küll ma sinna jõuan, kuhu ma jõuda tahan. :)

Muutunud on see, et kui varem tekkis minus konflik ja pinge, kui minu jaoks olulisel inimesel oli erinev arvamus, siis nüüd ma julgen hoida kinni oma arvamusest. (Alati ei ütle seda välja, aga ma analüüsin mõlemat arvamust ja mõlemad arvamused on võrdsed. Varem andsin teiste arvamusele, tunnetele, mõtetele suurema õiguse kui enda omadele.)

Kokkuvõttes olen olnud üsna rahulik sellises keerulises olukorras: uus töökoht, uue ülesande õppimine, muutused (meie osakond tehti kaheks ja mõned saadeti veel omakorda kolmandatesse osakondadesse, ülemused vahetusid jne). Kõik see on ju lisa stress. Lisaks veel need pidevad e-mailid päeva jooksul ja koosolekud, kursused jne… Aga ma saan üllatavalt hästi hakkama.

S-ga on ka vahel raske. Näen ju, et ta vajab abi, aga ma ei saa teda aidata. Saan olla siin ja saan olla toeks, aga kahjuks ei ole ma pädev teda aitama. Me oleme liiga erinevad ja mul pole õrna aimugi, mis toimiks tema puhul.

Kõik on hästi. Nüüd lippan koeraga välja ja siis äkki saan paar ridagi oma raamatut kirjutada. Saaks sellele soonele taas. Mul on ju kaks päeva. Pean kõigest 17 lehekülge kirjutama, mis see ka ära ei oleks, eksju?! :P

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Võiks midagi nagu kirjutada

Tean, et mu fänni-armee on juba väga kaua kannatlikult oodanud mingitki infokildu minust ja kujutanud ette igasuguseid asju, mis minuga toimub või millega ma tegelen. Võin öelda, et mitte ükski neist asjadest. :)

Tööl on olnud kiire. Töötan jätkuvalt kodust, aga ikka on kiire. :) Õppisin selle uue ülesande ära. Kas ma olen seda nüüd juba kuu-aega teinud? Ei mäleta. Suudan üsna iseseisvalt töötada. Alguses oli mega palju küsimusi ja leidsin vigu töökirjelduses. Nüüd on rohkem vaikne. Minu kolleeg küsib vahel minu käest ja enamasti on mul talle vastus olemas. Eile oli esimene päev, kus mul vastust polnud.

Meie osakond korraldati ümber, osa inimesi suunati ühte teise osakonda, see mis meist järgi jäi tehti kaheks ja nüüd tuleb oma 25 inimest juurde. Isegi mina saan ühe õpilase mai keskel. See võttis minult üheks ööks une.

Mul on taas hästi palju küsimusi. Aga kardan inimesi nendega liialt koormata.

Sellised väiksed konfliktid on. Kui palju küsida, kui palju teisi koormata… Kui palju teisi kontrollida. Vahel ma tunnen, et lähen oma kontrolliga liiga kaugele. Siis tõmbun tagasi. Ennast kontrollin ka palju, sellega tõmban ka koomale. Kui olen oma kontrollist puhtalt läbi saanud 3-5 korda, siis lähen üle pistelise kontrolli peale.

Praegu olen ainult mina ja mu kolleeg selle ülesande peal. Mõnikord mulle tundub, et ta ei ole nii pühendunud kui mina ja et tal on kohati liiga palju enesekindlust. Samas ma ei tea seda. Ma ei pea tema tööd kontrollima ja ma ei tee seda. Üks kord kogemata juhtus, et sattusin tegema seda, mida tema oli teinud ja leidsin paar väikest asja. Mainisin talle, ta tegi need korda…

Mul oli miljon küsimust, kui me alustasime. Temal ei olnud nagu eriti midagi küsida. Ma sain vastused oma küsimustele, aga ma ei tea, kas ta teab neid asju või ei tea. Kui ma vastuse sain, kas talle saadeti ka need vastused, kas teda teavitati. Kas mina peaksin teda teavitama? Äkki ta teab neid juba ise, siis olen mingi ülbitsev mutti, kes muudkui targutab ta kallal… Nii ma siis, püüan kuidagi ääri-veeri välja uurida, mida ta teab, kuidas ta teab ja siis informeerida teda, kui näen, et tal on puudujääke.

Mõnikord mulle tundub, et need taanlased ei kuula. Et mina saan asjadest täpsemalt aru kui nemad. Samas on mul ka puudujääke. Vahel keeleliselt ei saa neist aru. Jah, koos oleme täiuslikud. Aga kui minu info erineb nende omast, siis ma mõtlen, et neil on ju ometi õigus, sest nad on taanlased, olime samas kohas, saime sama info.

Töö meeldib. Natuke on stressi, sest meil on selline muutuste aeg ja kõigil on kiire, seega ei ole küsimuste korral kellegi poole pöörduda. Lõpuks tekib tunne, et olen nii üksi jäetud ja siis tekivad mõtted et keegi ei viitsi minuga tegelda, et olen neid juba ära tüüdanud. :( Aga see on stressi-märk, seega püüan rahulikumalt võtta.

***

  • Olen läbinud 11 kursust (Excel algajatele, edasijõudnutele ja ekspertidele 2010/2013 ja 2016). Natuke pinget pakkusid eksperdi-kursused, aga puudu jäi kaks õiget vastust (20%) ja seda ilma kursust läbimata. Läksin kohe eksamit proovima. (GDPR-kursused läbisin ka). Seal on veel kursuseid, mis mind huvitavad ja aegamööda tegelen nendega.
  • Raamatut pole eriti jõudnud lugeda, aga püüan ikka. Kasvõi paar lehekülge pärast tööd.
  • Enda raamatut olen kirjutanud ainult ühe lehekülje.
  • Nädalavahetustel käin jooksmas.
  • Igapäev koeraga jalutamas 2 korda (30-45 minutit kord).
  • Kolisin ära ja koristasin ka korteri ära.
  • Oma toa tõstsin ümber ja tegin nii, et mina rahul oleksin. Olen jätkuvalt.
  • Uus omanik ilmus välja, ütlesin üüri-lepingu ülesse, aga võtmete tagasiandmisega on raskusi. Juuli lõpuks peab asi valmis olema, siis on ametlikult lõpp ja ei pea selle jamaga enam tegelema. Üsna väsitav on.

Üldiselt on kõik ikka endine. Mitte midagi suurt ei ole muutunud. Püüan vaikselt end jagada nende ülesannete vahel, mis tulevad ja mis ma ise olen endale seadnud.

Tunne on kohati nii, et ei jaksa. Seda kõike on liiga palju. Sellistel hetkedel tuleb prioriteedid paika panna ja teha seda, mida saab ja mis on tähtsam. :)

Näete mind nüüd. Istun siin ja kirjutan, selle asemel, et teha neid prioriteetsemaid asju. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ega mul ei ole midagi kirjutada

Töötan usinalt (aga kodus).

Siin oli uudis, et avalikusektoritöötajad saadetakse koju täispalgaga. Kalavabriku “semud” tõstsid kisa, et nemad meie puhkust kinni ei suvatse maksta. (Ma olen ka avalikussektoris nüüd). Meid saadeti koju ja täispalga saame ka, kuid peame täisajaga töötama. (Tootma sama palju kui tööl).

Igatahes. Korraks tekkis piinlikkus. Nagu ma oleksin end mõnusale kohale upitanud ja õigel ajal. :) Aga samas, ma käisin ju raske tee läbi enne kui siia jõudsin ja siis ei pakkunud üksi kalavabriku töötaja oma toetust või abi või mõistmist. Näidati vaid, et olen mitte-tere-tulnud seal, naerdi mu üle, mõnitati ja polnud mingit inimlikku austust.

Haige ei ole. Kohati külmetust on, aga ei lähe hullemaks. Kui end soojas hoian ja teed joon ning ilusti magan, siis läheb paremaks. Aga ma ei viitsi end pikalt poputada, seega päris ok pole. Pean kaks korda päevas nina nuuskama.

Mõtlesin, et kohati on ikka päris hästi läinud. Eestist tulin tagasi just enne koroonat (samal päeval kui tagasi-lennule läksin, siis tuli Hiinast koroona uudis). Sain endale passi ja id-kaardi, kõik sujus. Seega pole kiiret sinna tagasi ka. Ei jäänud kuhugi piiri taha kinni.

Tööga olen rahul ja kolleegidega ka. Korteri tahaks ära anda, aga uuest omanikust pole ei kippu ega kõppu. Ootan, kui elu taas normaliseerub, siis vaatan edasi, mis saab.

Palju tegemist on. Ma arvan, et töö saamine võttis minult selle ängistuse, stressi, depressiooni-laadese asja ära. Igatahes. Ma tegutsen. FB-s käin kord päevas või kord nädalas, kuidas kunagi. Uudiseid ka väga ei loe. Ei ole vaja uusi foobiaid juurde tekitada.

Olen ema juures, kaugel tsivilisatsioonist, poes ei käi, inimestega ei suhtle. Töökaaslastega internetivahendusel, aga muidu mitte. Koeraga käin jalutamas, nädalavahetustel jooksmas. Seega… Üle pika aja tunnen end hästi. Nagu inimene. :)

Ühe raamatu lugemise just lõpetasin, kohe varsti alustan teist. Püüan järjele saada oma asjadega. Olen end natuke liialt koormanud, sest energiat tuli rohkem, siis automaatselt võtsin kolm korda rohkem eesmärke ette või asju, mida ma kõike tahaks teha ja jõuda. :D Tüüpiline.

Natuke muretsen, sest mul on aastane tööleping, seega järgmine aasta on lahtine. Hirmuga mõtlen, et see vastik töötuse periood tuleb ja venib jälle nii pikale. Aga mul on veel aega, et oma olukorda muuta. Plaani skelet on valmis, tuleb lihas peale kasvatada. ;)

Meil on e-õppe-keskkond. Sealt kuhjasin endale kursuseid, midagi 20 kursuse kanti. :D Nüüd sain töölt uue ülesande. Internetivahendusel õpin seda. See on hästi keeruline, aga mulle tundub, et hakkan juba asjale pihta saama.

Jah. Nipet-näpet kõike teen, aga siia näed ei jõua. :)

***

Ma just Janiga rääkisin, et inimestel on suur draama, et nüüd ei ole kontakti kolleegide vahel, et ei kohtuta, ei saa lobiseda elust-olust. Meil on ka see suureks teemaks ja ikka korrutatakse, et võtke kolleegidega ühendust ja rääkige jne… Ma peaks vist end häbenema, aga ma ei näe probleemi. Nii mõnus on tööle keskenduda, eriti kui nii keeruline ülesanne on. Järg ei kao ära, keegi ei sega. Pea kohe puhkab. :)

Ma ütlesingi Janle, et ma olen nii palju introvert, et minu suhtlemisvajaduse tase on nii madal, et see olukord ei ole veel minus suhtlemise puudujääki tekitanud. Ta ütles, et ta tunneb sama moodi. Tema ema arvas, et ta (Jan) tunneb end nüüd nii üksikuna seal kodus, et ta võib siis rohkem ema vaatamas käia ja temaga suhelda. Jan ütles, et nüüd ongi hea garaažis vaikselt oma hobiga tegeleda.

Aga ma tunnen, et tööl ei ole nad veel päris minuks valmis. Seega hoian ma teemast eemale. Ma ei suuda valetada ju ka. Mul on ainult üks lause: “Jah, ma igatsen oma kolleege.” :) Minu relvaks on veel kehva taanikeele oskus. Või-noh. Nad ei tea veel milline mu taanikeele tase on, sest ma ei ole nendega eriti suhelnud. Ja kui olen, siis olen olnud väga pabinas, seega räägin kolm korda kehvemini. Aga noh…

Mina keskendun sellele, mis on hästi. Praegu naudin ma kodus töötamist ja selle eeliseid ning kui kontorisse tagasi lastakse, siis naudin sealseid privileege/eeliseid. Seega on mul alati hästi. ;) :P

Lõpetan tänase sissekande. Oli meeldiv taas siin olla. :) Nüüd tuleb käsile võtta järgmised asjad.

***

Ei üks asi veel. :D Kunagi (1-2 aastat tagasi) kasutasin tutvumisportaali. Kirjutasin seal ühe noormehega. Päris pikad kirjad oli ja väga huvitavad. Huumorisoon oli ka sarnane. Ta küsis, millised mehed mulle meeldivad. Ma kirjutasin, et ma ootan oma printsi, valgel hobusel ja kuningriigiga. See ei heidutanud teda, ta kirjutas midagi sama põnevat vastu ka.

Ta tahtis nagu kohtuda, ma olin nõus ja siis hakkasin põdema ja kirjutasin midagi väga tobedat. (Ei mäleta või ei taha mäletada. Vist midagi seksuaalset. Kurat seda teab. Igatahes, väga piinlik.) :D Ja siis läksin kooli, samasse linna, kus ta elab. Kirjutasin talle ja soovisin kohtuda. Vist kaks korda. Aga enam mitte ühtegi vastust ei tulnud. Olin natuke kurb ja löödud. Aga leidsin uue hobi.. . :D

Point: Me töötame samas osakonnas. Ma ei tea, kui tõenäoline saab see olla. Meie hoones on 250 töötajat, meil on üle 30 osakonna, lisaks veel teine hoone, kus on Gældstyrelsen. Ma ei tea, kuidas seda tõlkida. Igatahes… Ma teadsin, et ta töötab maksuametis. Aga ma arvasin, et ta töötab selles linnas, kus ta elab. Aga ta töötab hoopis ühes teises linnas 30-40 km oma kodulinnast.

Võib-olla juhtub seda inimestega tihti. Ma olen netis ära hirmutanud üsna mitu mees-olevust, arvan, et 5-kanti. Taanis ainult üks. Ja nüüd töötan ma temaga koos.

Ma ei tea, kas ta tundis mu ära või kas ta mäletab mind. Mu nimi on siin üsna eriline, seega… Kui ta peaks mind mäletama, siis ta kindlasti teab, et see olen mina. Me oleme paar sõna rääkinud (meie osakonnas on 33 inimest), aga see oli rohkem tööasjus.

Nüüd ma tiksun seal tööl nagu viitsüstiku otsas. Kas ta mäletab mind? Kuidas ta mind mäletab? Mida ma talle kirjutasin? Kindlasti jätsin ma talle üsna meeleheitel mulje. Kas ta on kellelegi rääkinud sellest?

Vahel tahaks teada, kuidas need tavalised ja normaalsed inimesed elavad. :) Kuidas nad oma päeva õhtusse saavad, kuidas nad vigu ja rumalusi väldivad. Kuidas nad suudavad koguaeg nii normaalsed olla. Ma ei saa. Ma püüan hoida madalat profiili. Olen hästi tasa ja pigem kuulan kui räägin ja annan lühisesi vastuseid jne… Aga näed… Ikka ma suudan end kuhugi mässida. Mul tõesti olid head kavatsused ja ma ei ole nii võlutud sellest noormehest. Ma tõesti ei läinud sinna tema pärast. Ma ei jällita teda. Olin ta juba natuke unustanud.

Imelik on suhelda kellegagi, kui tegelikult tead temast rohkem. Siis tuleb endale koguaeg meenutada, et töö-mina ei tea, et tal kaks last on ja töö-mina ei tea, et ta õde tegeleb hesoteerikaga/kaardikunst/ennustamine (hobi korras muidugi) ja need teised asjad.

Jah. Ja mina veel lubasin endale, et sellel korral ma teen kõik hästi lihtsaks. Mitte mingit teemat tööl. Kõik hästi normaalne. Sõbralik. Ülemustest hoian eemale ja keelan endal ka fantaseerimise neist… ;) Vana hobune tahaks ka vahel kaerust unistada. Eks ole… :D

See on mind natuke närinud. Ikka mõtlen, kas tõesti võib selline asi juhuslikult juhtuda. Alguses mõtlesin, et Taani on mulle väikseks jäänud. Tuleks edasi liikuda. Või siis Taani pealinna proovida. :D Nüüd mõtlen, kas selline kokkusattumus on midagi väga haruldast, nagu lotovõit. Või seal ei olnudki teisi võimalusi, et see on täiesti loomulik asjade käik.

Infoks. Ta ei ole ülemus. Algselt oli mul vestlus teise osakonna juhatajaga, siis kolmanda ja neljandaga ning lõpuks maandusin ma sinna. Ja minu ülemus ütles, et see esimene juhataja olevat mind väga kiitnud ja soovitanud.

Sedasi see eluke siin veereb. :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Minuga “juhtus” üks asi

Ma mõtlesin, et hoian seda saladuses kuniks ma olen selle uue olukorraga harjunud, aga ma ei saa. :) Olen kord juba selline suur lobamokk.

Nimelt ma sain tööle. Leping on allkirjastatud ja tööandjale saadetud. Umbes nädala pärast alustan. Mis teeb asja veel uskumatumaks on see, et ma sain oma unistuste töökoha. Ma sain Taani maksuametisse tööle. Leping on aastaks, aga asi seegi.

Mul on seda raske uskuda. Vahel mõtlen, et kuidas ma küll selle kõik olen ära teeninud. Hakkan juba kartma oma unistusi, sest need kipuvad täide minema. See võttis üle aasta aega, aga… Asja sai ju?! :)

See töötuperiood oli üks raske katsumus. Nii palju pidin kuulma etteheiteid ja soovitusi. Tegin nii nagu mulle tundus õige. Lõpus tundsin, et olen täitsa üksi ja lähen täitsa rappa. Aga nüüd saan öelda, et mul oli õigus.

See kõlab klišeena, aga… Kui sa tead (ma mõtlen 110%-selt tead), mida sa tahad, siis mine selle järgi. Ära kuula neid, kes sinusse ei usu või sinu unistusi liiga ulmeliseks peavad. Sa saad hakkama, kui midagi väga-väga tahad ja oled valmis meeletult selle nimel töötama ning mõnedest asjadest loobuma selle nimel, siis unistused täituvad. :)

Mind saatisid sellel teekonnal laused: “Tuleb alustada madalalt ja siis ühes ettevõttes end üle töötada.” “Mine väiksesse ettevõttesse ja küsi ise tööd, ära vaata töökuulutusi.” “Töökuulutuse peale kandideerides on konkurents liiga tihe, kirjuta lihtsalt ühte ettevõttesse ja küsi.” “Avalikkusektorisse on raske tööd saada.” “Avaliku sektori kogemusega pole midagi peale hakata, see ei maksa erasektoris midagi.” “Avalikussektoris on palk väga madal.” “Suurem tõenäosus on saada tööd, kui lihtsalt külastad ettevõtteid ja saadad oma CV’d.” “Kõrgharitud inimesed on liiga uhked. Ei meeldi klienditeenindaja ega koristaja töö.” “Sa rahad ju töötada? Mine vabrikusse tööle või koristajaks? Tahad ju töötada?”

Mina tegin risti vastupidi sellele, mida need suured karjääri nõustamisettevõtted soovitavad. :) Nende mantra minu stiiliga ei sobinud. :)

Mis puutub sellesse, et avalikusektori kogemust erasektoris ei hinnata… Ühe ettevõtja silmis tõusis mu väärtus juba seetõttu, et ma ütlesin, et mul on läbirääkimised maksuametiga (töökoha asjus), et seetõttu pean praegu ütlema “ei”. Puhtalt selle pärast, et tööläbirääkimised on avalikusektoriga ja juba minu väärtus tõusis.

Seega… Ma tunnen natuke viha selle süsteemi vastu. Terve aasta on nad kaudselt mind maha teinud ja minu tahet alla surunud. Positsioonis, kus ma olin nõrk, ebakindel ja haavatav (mida töötus on). Nüüd ma näen, et mul oli õigus. Ma olin õigel teel. Selle jura asemel oleks nad võinud mind hoopis toetada ja motiveerida, mitte minu vastu töötada. Mul oli tahe, väga tugev tahe. Lihtsalt ma valisin teise tee. Tegin asju oma moodi. Aga ma kord juba olen nii vormist väljas, et teiste riided ja kogemused ei sobigi mulle. Ma teen asju omamoodi, nii nagu minu isiksusega sobib. Kogemus näitab, et saan üsna hästi hakkama.

Olen enda üle ka uhke. Ronisin sellest süsteemist läbi. Valasin pisaraid, olin lootust kaotamas, aga siin ma nüüd olen. Jäin ise-endaks, tegin nii nagu ise õigeks arvasin ja sain lõpuks selle, mida tahtsin.

Näis, kuidas see läheb, aga uhke tunne on. Kuradima mõnus on ülevalt alla vaadata neile ja öelda, et mul oli õigus ning neil ei olnud õigus. Mingu ja põletagu oma kulunud mantrad või otsigu lolli, kes neid usub. :)

Ma tean, et olen liiga emotsionaalne. Aga ma ei suuda seda frustratsiooni tagasi hoida.

Selle asemel, et kirjutada vihaseid postitusi FB-i või teistesse kanalitesse, ma elan end natuke siin välja ja lähen oma eluga edasi. Loodan, et nüüd on juba natuke kergem, sest suur töö endaga on ära tehtud ja üht-teist on näidatud ka (oma võimeid siis). :)

Ma üllatan ennast ikka ja jälle. Vahel mulle tundub, et ma olen juba alla andnud ja end maha matnud, lihtsalt tiksun/jahtun vaikselt, kuid siis järsku hakkab igasuguseid asju juhtuma. :)

Ma olen nagu see visahing, kes lahinguväljal ei sure (võib-olla saab haavata), aga ära ka ei lähe, isegi siis, kui lahing on näiliselt läbi. Ma ikka jätkan ning järsku olen vastaspoole kontrollpunktid kahjutuks teinud. :D

Deem, ma olen kangekaelne. Jan ütleb ka, et ta on kangekaelne ja eesmärgikindel, aga mina olevat seda temast mitmeid kordi rohkem. :) Ma eriti ei märka kui põikpäine või sihikindel ma olen. Olen nii sündinud, seega üsna tavaline minu jaoks. :D

Kui kukud, puhkad, tõused taas ülesse, pühid tolmu põlevedelt ja lähed edasi. Nii lihtne see ongi. ;)

Ma vaatan peeglisse ja muigan endale: “Tegelikult? Kas tõesti tegin seda? Kas ma tõesti sain, mis tahtsin?”

Veni, vidi, vici!!!! Onju?! :)  

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Eestis käidud nagu nipsti

Tegin kiire visiidi Eestisse, et hankida uus pass ja id-kaart. Eriti plaane polnud, mõtlesin oma käike välja kohapeal. Stress oli suur, aga kõik läks hästi. Rahast ei hakka rääkimagi. Igal pool maksin ekstra, sest… Lihtsalt mugav olen. :D

Esimene tagasilöök oli Magistrali-keskuses. Seal jäi tädikesele ette, kes mu peaaegu pikali jooksis. Nii kurjad inimesed. Tunne oli selline, et tahaks koju tagasi. (Kõigest pool päeva Eestis). :)

Siis sain juba natuke temposse. Noh, vaatasin mitu korda enda ümber ja jooksin üle tee, kui ühtki autot lähedal polnud jne… Kohutavalt väsitav.

Kesklinnas küsisid turistid teed. Ma püüdsin meenutada ja aidata. Aga olin sama eksinud nagu nemadki. Teadsin, et nr 2 buss sõidab lennujaama, aga nüüd sõidab nr 15 ka. Ma ei suuda ikka veel endale selgeks teha Ülemiste keskuse tee-otsa ja T1 kaubanduskeskuse tee-otsa. Minu jaoks üks jama kõik, aga tegelikult on seal suur vahe. Raudtee poolitab täiega linna. Üldse on seal liiklus hull ja tihe.

Jõgeval jäin jälle ette. Väike linn, aga näed, ikka leidub mõni, kes kurjaks saab ja oma pahameelt mu peal välja elab. Ei osanud kuhugi poole vabandada.

Sellel korral ööbisin Ülemiste hotellis. Kolmandal korrusel oli ilus tuba, hea vaade, suur pesemiseruum. Aga enne äratulekut sain toa teisel korrusele. Sama hind, aga minu ootused olid rohkemat. Nad hellitasid mind esimese toaga ära. :D

Ostsin meeletult palju kommi kaasa, äraantav pagas oli ülekaalus (50 eur). No problema! Kohvri ostsin ka, sest minu tavailne riidekott ei mahutanud seda tavaari ära. :D

Emotsionaalselt oli see tohutu ettevõtmine, aga olen enda üle uhke. Sain hakkama.

Esiteks tegin endal margi täis, kui Tallinna saabusin. Siis istusin keskmisel pingil. Noh, mul oli trauma varasemast reisist, kus üks mees muutus närviliseks (see, kes akna pool istus). Ma siis olin valmis kohe tormama sellel korral, aga liiga vara tegin seda. Esimesed inimesed tõusid ja hakkasin jopesid selga panema. Ma tormasin püsti haarasin oma koti ja selgus, et turvavööde tuluke pole veel kustunud ja see neiu, kes minu kõrval istus, see vaatas mind kurja pilguga. (Deem, kui piinlik mul oli.) Ma pole ju üldse selline trügija. Lihtsalt tekkis see paanika (trauma), et olen ees. Aga jäin ellu.

Noh, sain lennukilt maha, läksin WC-sse ja siis valele poole ajama. Väljapääs oli teisel pool. Öösel kl 00.05 oli see päris komöödia. Turvamehed olid ka teisel pool, sest keegi ei uskunud, et leidub mõni loll, kes valele poole läheb. Jälle, piinlik. Paanika. Ma polnud päris mina ise. :D

Surusin pilgu maha ja läksin siis õigele poole. Välja ma sealt sain. :)

***

Nagu oleks veel vähe marki või stressi… Aga minu keha keeras mulle käki. Mingid hormoonid möllasid või midagi. Juhtus see, mis poleks pidanud, sellel nädalal juhtuma ja ma olin sunnitud (naiste)sidemeid ostma. Mul on piinlik neid osta. Otsisin apteegi, kus vähem inimesi. Teenindaja/apteeker tuli ja küsis, kas saab aidata. Ma punastades ütlesin, mida soovin. Ta näitas koha kätte. Tahtsin lähimas kassas maksta. Silmad häbi pärast maas. Aga apteeker läks teise kassasse. Ma ei näinud. Seal seisid kaks noort (apteeker-õpilast). Arvasin, et saab sinna maksta. Aga need ei liigutanud lillegi. Itsitasid vaid ja näitasid näpuga teisele kassale. Vat see oli elupiinlik. Selliseid asju olen ma vaid unes näinud või kartnud, et võib juhtuda… Näed, nüüd kogesin omal nahal. Hea on see, et elan veel. :)

Ma siiski arvan, et minu kui kliendi suhtes oli see äärmiselt üleolev ja ebaviisakas. Sellises kohas ootaks ikka rohkem empaatiat. Aga… Ju ei ole viisakaid inimesi kusagilt võtta. Kõik Soome ära läinud. :) (Üks klient kunagi ütles mulle, kui Ülemiste Jyskis töötasin, mida sa töötad siin, vabasta see töökoht ja mine Soome. See oli halvustavalt. Jäi mulje, et ta tahaks hoopis oma ideaalseid lapsi minu asemel seal näha. Ju nood olid Soome läinud ja polnud rahul.) Tal polnud õrna aimugi, mida see töökoht tähendas. Pealegi seal otsiti tiku-tulega kassapidajaid ja mina vabastasin ka selle koha õige pea.

Mul oli palju rohkem häid kogemusi teenindajana. Üks klient tundis mu Tallinnas ära ja imestas, mida ma seal teen. Et töötasin ju Tartus. Jah… Tema oli ka see, kes Tartus ilmtingimata minu kassasse tahtis tulla. Ootas järjekorras, kuigi teine kassa oli vaba ja kolleeg kutsus teda sinna.

Ma ei ole halb kassapidaja, olen tore ja meeldiv inimene, aga üht (torisevat)-tüüpi inimestele ma ei meeldi. Aga sellest pole hullu, nad ei meeldi mulle ka.

Vahel ma ei mõista, et kuidas ühe inimese sisse nii palju õelust mahub. Aga pole minu asi. Nende tervis ja süda. Mina keskendun oma elule.

***

Nüüd tuleb teistlaadi väljakutse. Loodan, et läheb hästi. Püüan end ootamatusteks ette valmistada. Saab hakkama. Lihtsalt tuleb olla kannatlik ja jääda rahulikuks.

Tervitused sinna Eestimaale ja vabandan, et nädalakese teie õhku tarbisin. Püüdsin nii vähe kui võimalik. :D

AirBaltic’t ka nuumasin. Ostsin varasema pileti koju, aga eelmist muuta ei saanud (arvasin, et olen säästlik ja ostan odava pileti). :D Ja maksin ülekaalus pagasi eest. Teise tagasisõidu pileti võtsin vähe kallima, sain tasuta istekohta valida. Võtsin aknapoolse, et enam see tormamise paanika ei tekiks.) :D

***

Lennujaamas on 5-6 kasti, kuhu võib annetada. Esimene oli varjupaiga loomad (seal oli kõige rohkem annetatud). Isegi lastefond ei saanud ligilähedalegi, rääkimata vähi fond… Ma ei mäletagi neid kõiki. Minu punased rahad sai “kiusamisvaba kool”. Oleks tahtnud isegi rohkem anda, aga ei olnud. Mõtlesin, et kui noorte inimeste vaimset tervist ei rikuta ära, siis see tooks kõige rohkem kasu majandusele. Sealt kasvaksid tugevad majandusüksused/-isiksused. Kõik väärivad annetusi ja hea ongi, et inimesed on erinevad. Siis kukub igasse kasti midagi. :)

Hea tunne on annetada. Olgugi, et pisike summa, aga abiks seegi. Ma saan ju olla eeskujuks. Võib-olla pärast mind tuli ka mõni, kes minu tõttu peatus ja tegi sama. :) Ma ei vaadanud, mis minu taga toimus.

Sel korral siis sellised lood. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Võtan oma vaimust maksimumi

Mul on mitu asja (probleemi) käsil. Sellised suuremad projektid. (Isikliku elu projektid).

Psühholoogi juures läks kõik ok-lt. Ta patsutas ka õlale ja ütles, et ta näeb, et mul on juba parem.

Ta filmis mind. Muidu oli tal üks mikrofon, aga nüüd filmis ka. See ei ole midagi ebatavalist, see on lihtsalt üks tööriist. Mul on hea meel, et ta minu “haigusega” nii tõsiselt tegeleb. Meie seansid on pikad, peaaegu kaks tundi. Vaeseke, kui ta seda ikka uuesti ja uuesti peaks läbi vaatama.

Alguses tundsin ma kohmetust, selle pärast, aga mõne aja pärast unustasin selle kaamera. Peaaesi, et ma ise seda jama vaatama ei pea. :)

Vaimne katsetus. Ma teen nüüd pikema pausi psühholoogiga. Ei tea, kas ja kuidas ma selle üle elan. Lisaks on need suured projektid mu elus. Palju muutuseid, ootamatusi, olukordi, mis ei sõltu kuigivõrd minust.

Täna on alles teine päev, aga ma juba tajun, kuidas kupli all mullitab. :D Mu elus on palju muutuseid ja stressitase on kõrge. Võitlen negatiivsete mõtetega ja kõige hullematele potentsiaalsetele stsenaariumitele lahenduste otsimisega.

Üllataval kombel sain eile õhtu väga hästi hakkama. Ma tõesti olen enda üle nii uhke. Kasutasin rahuliku ja sügava hingamise taktikat ning tähelepanu suunamise taktikat. Viisin oma mõtted mujale. Kui märkasin end jälle hulludelt mõtetelt, siis viisin mõtted mujale.

Jah. Nüüd üks või kaks kuud veel sama intensiivset vaimset kontrolli enda üle, siis vast olen juba natuke rohkem oma rutiinis. Või on uus rutiin välja kujunenud. (See saab olema mega raske).

Raha on ka näppude vahelt libisenud. Ootamatud kulutused. Seega on pangakonto ja eelarve ka pingule tõmmatud. Aga ma saan hakkama. :)

Üks samm korraga. Olen hullemastki jamast läbi tulnud. See on nohu, millega ma nüüd tegelen. :)

***

Vahel ma üllatan ise ennast. Ma teen järeldusi ja eeldusi pooliku info pealt, aga hiljem selgub, et olen asja täista õigesti näinud. Samas, kui ma olen oma nägemusega välja tulnud, siis vaadatakse viltu ja öeldakse, et ma pole mitte mõhkugi aru saanud. Kuna seda ütlevad inimesed, kellel on kogu saadaolev info asjast, siis olengi kõrvad longu tõmmanud ja end rumalaks pidanud… Aga aeg on näidanud, et mul oli siiski õigus.

  1. Kalavabrik läks üle võlausaldajale
  2. Korter, mida üürin, müüdi maha või läks üle uuele omanikule
  3. A. läks tagasi vana pruudi juurde (7. või 8. kord), kuigi mõlemad väitsid, et ei iial enam

Hirmuga mõtlen, et äkki Tallinnaga juhtub ka see, mis ma olen prognoosinud (et juhtub mõnekümne aastaga). Ja Eesti?!

See on totter, aga ma kardan, et mul on õigus. Hakka või ennast ja oma nägemusi uskuma. :D

Ma loobun suurtest mõtetest. Ma tõesti ei taha teada, kui midagi mega suurt on tulekul. Mingi suur katastroof või midagi.

Kobin oma väiksesse mulli tagasi ja vaatan, kuidas minul läheb või hakkab minema. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Väss

Ma tunnen, et olen selle ootamatu ja suure koormuse all kössi vajunud.

Ostsin voodi ja muud pudi-padi. Sain kätte, nad said ka raha kätte, aga nad broneerisid mu raha topelt. Ja see ei olnud teps mitte väike summa. Seega nad hoiavad põhjuseta kinni minu raha, juba kuuaega. Miks minuga nii juhtub?

Käisin jälle töövestlusel. Nad soovitasid mul puhkuse võtta enne tööle asumist, sest pärast võib tekkida lünk õpitavasse. Kui nad mulle kindlalt ütleksid, kas ma saan selle töö või ei, siis saaksin ma juba täna piletid osta, puhkuse tellida, puhkuse raha tellida (jälle tuleb mul oma eks-eks töökohaga jageleda, et nad sellel korral mulle maksta ei unustaks). Stressitase tõuseb.

Puhkuse pean teatama 14 päeva ette. Aga ma ei tea ju kuupäeva veel. :) Aga tellisin ära, pärast täpsustan. :) Loodan, et saab nii.

Lennuk maandub Eestisse väga ebameeldival ajal. See lend, mida ma sihin. Aga H ütles, et hotellid on 24/7 avatud, et igal ajal saab sisse. Ok.

Pass ja ID-kaart tuleb tellida (need kiired). Foto sinna… Kõik tuleb saada passima.

Lisaks veel kaks ettevõtet tunnevad mu vastu huvi. Tore on, aga mul pole ju aega tööl käia. ;) Ma eelistan maksuametit, seega ei taha teistele midagi lubada.

Mõned inimesed tahavad kohtuda.

Aga teate mis, sõbrad! Ma tahaks end kõigi eest ära peita. Lihtsalt ei taha kellegagi suhelda. Ma ei jaksa enam. Mu pea on igast jama täis. Mitu asja tules, ma ei kuule isegi oma mõtteid enam. :P

Täna lubasin ühele vastata. Kell läheb, aga vastust ei kusagil. Usun, et kui vastus ei ole kohe “Jah”, siis peaks see tegelikult olema “ei”. Saab asja kaelast ära. Kui miski ikka meeldib, siis ei ole küsimust, “Kas peaks”, “Kuna peaks” jne… Siis lihtsalt läheks ja teeks.

Mulle üldse ei meeldi “ei”-öelda, aga oma väärtust tuleb tõsta. Ei ole mina kõigi jaoks alati vaba ja saadaval. Ma olen ikka hõivatud naine. ;)

Üldises plaanis ikka tegutsen veel. Tasa ja targu. Kuhu mul ikka kiiret. :)

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Lõppeva aasta (2019) kokkuvõte

2019. aastaks püstitasin selged eesmärgid.

  1. Alustan tööd oma erialal. (Kontori töö: raamatupidaja assistent, finantsassistent, audiitoriassistent vms.) Sooritamata!!! 0%
  2. Raamat “Vanatüdruk” 26 uut sissekannet + 52 käsitsi kirjutatud lehekülge kirjutan arvutisse (kaks lehekülge igal teisel nädalal). Sooritasin!!! 100%, s.o. 9/26 (35%) sissekannet ja 86/52 (165%) käsikiri Word’i.
  3. Tegelen oma kassiga min. üks kord nädalas, min. 30 minutit. Sooritasin!!! 112%, s.o 58/52
  4. Jooksen 100 päeval. Sooritasin!!! 123%, s.o. 123/100
  5. Mingi eesmärk: suhted teistega. (Lasen end elul üllatada.) :D Neutraalne!!! Mina olin üllatusteks 100% valmis, aga elu vist ei üllatanud.
  6. Mingi eesmärk: materiaalsed asjad. Kasvatan oma sääste. Eesmärk on, et see on suurem või võrdne 450 EUR + lisassissetulekust (nt. tellimus-joonistamine, lisatöö, piltide müük, tekstide müük) saadud raha. Mõte selles, et lisaraha ei kuluta omatarbeks. (Hoian seda kullas, hõbedas või sularahas). Sooritasin!!! 100%

TULEMUS: Kuuest eesmärgist neli on saavutatud, üks on neutraalne ja üks ei sõltunud niivõrd minust kui kolmandatest osapooltest. (Töö-eesmärgi lati tõstsin viis korda kõrgemale ja olin üsna lähedal sellele. Tundsin juba selle lõhna.) Ma hindaksin aasta kokkuvõtvat tulemust väga heaks, kui mitte suurepäraseks. :)

Eesmärgid1 Eesmärgid2 Eesmärgid

Sellel aastal olid eesmärgid mul silme ees ja hoidsin terve aasta silma peal ning kätt pulsil (nii nagu ka 2018. ja 2017. aastal). Aasta tulemus on suurepärane kuuest eesmärgist saavutasin viis või isegi 5,8 (5,8/6 = 97%). Olgem positiivsed ikka. :D 2018. aasta tulemus oli 3,5/6 = 58%, 2017.a. - 4,8/6 = 80% ja 2016.a. 3/5 = 60%

Lisaks oma eesmärkidele:

  • Ei niitnud eriti muru.
  • Suhtlen jätkuvalt Jan’ga. Mõnede ekstöökaaslastega ka.
  • Joonistamine.  1 tk. (2018. aastal 8 tk; 2017. aastal 18 tk).
  • FB-s on 112 sõpra (seega lisandus aastaga ca. 6). Minu kolimise postitus sai 16 like’t ja uus pilt sai 29 like’t. Sünnipäeval 30 post! (Langus 2 postitust!)
  • Sahtlis on 4350 DKK, riiulil on 393 DKK, rahakotis 240,5 DKK, pangaarvel 29933,79 DKK ja Eesti pangaarvel 570,85 EUR (4264,25 DKK). Seega 2019. aastal on mul kokku 39181,54 DKK. 2018. aastal oli 20.850,44 DKK. 2017. aastal oli 20.036,96 DKK. Aastaga olen väärtust kasvatanud ca. 18 300 DKK. (Sellel aastal ostsin S-le telefoni 2600 DKK, korteri deposiit ja kahe kuu üür 19800 DKK, S-le üür 21000 DKK, kassiravi 7000 DKK, psühholoog ca. 6840 DKK, mööbel 7500 DKK, prillid 3000 DKK, jalgratas 3000 DKK, nipet-näpet riideid ka paari tuhande eest). Rahaliselt on hästi läinud ja hästi tulnud. :)

***

Minu aasta (2019) arvudes:

  1. Töötanud: 18 päeva (2018.a. - 134; 2017.a. – 211; 2016.a. – 59)
  2. Saadetud CV-d: 109 ja 4 töövestlust, lisaks 3 ettevõtte külastust (2018.a. ca. 25-28; 2 töövestlust + 1 praktikavestlus; 2017.a. – 0; 2016.a. – 23; 2015.a. – 9)
  3. Jooksmine: 123 korda (2018.a. – 136; 2017.a. – 116; 2016.a. – 99; 2015.a. – 119)
  4. Rattaga sõitmine: 14 korda; kokku 380 km; 28 h 58 min
  5. CrushAleksander (2018.a. – Lars?!; 2017.a. – Lars; 2016.a. – Lars; 2015.a. – 0)
  6. Õppimine, haridus: 8 päeva (1 kursus) + 2 jobklub, + 5 Ballisager + 1 Fest for Fyrede, s.o. kokku 17 päeva (2018.a. 50 päeva + 2 eksamipäeva s.o 2 kursust + 1 haridus; 2017.a. - 1 kursus + 1 haridus)
  7. Blogi postituste arv: 52 + uusaasta postitus (2018.a. - 62+uusaasta postitus; 2017.a. – 111; 2016.a. - 207; 2015.a. 257)
  8. “Postituste” arv manuaalses päevikus: 60 postitust, 119 lk s.o 62% vihikust (2018.a. - 22 s.o 21% vihikust 41,5 lk 192 lk-st; 2017.a. – 21 ca. 1/4 vihikut; 2016.a. – 61 ca. 0,5-1 vihikut; 2015.a. – 166 ehk 3 vihikut)
  9. Minu raamat (taani keeles): 9 sissekannet + 86 lk-d word’i (2018.a. - 30 sissekannet; 2017.a. – 44; 2016. a. – 14 sissekannet s.o. 14 lk-d)
  10. Loetud raamatute arv: 6,5 (2018.a. – 5; 2017.a. – 13,5; 2016.a. – 51)

(1) “Beating the Street” Peter Lynch koos John Rothchild. – Lõpetasin selle. (2) ”Hvem skal betale skat?” EU’s rolle i kampen for fair skat; (3) “Warren Buffett Accounting” Stig Brodersen & Preston Pysh; (4) “Warren Buffett and the Interpretation of Financial Statements” Mary Buffett & David Clark (5) “Warren Buffett’s Three Favorite Books” Preston Pysh; (6) “Kropssprog” Allan & Barbara Pease

***

Märkmed manuaalsest päevikust:

***

Blogi postituste kokkuvõte:

  1. Jaanuar: töö ülesütlemise plaanid, saatekiri psühholoogile (stress, kerge depression), kirjutan psühholoogile.
  2. Karjun ülemuse peale, mind koodatakse, mu tööleping pole seaduslik, psühholoogi juurde aeg mai-kuus.
  3. Jälle töötu, Alexander kolib mu mõtetesse.
  4. Kohtun Alexandriga (metsas)
  5. Avatud-uste päev maksuametis, ostan lennupiletid Eestisse, broneerin rendiauto ja hotelli, Madseni juures mu lahkumispidu.
  6. Veebruar: Reis Eestiss (2,5 nädalat seal), kinos “Tõde ja õigus”
  7. Märts: Kustutasin endast pildid blogis, ei taha kuulsaks saada :D
  8. Esimest korda psühholoogi juures (sain aja varasemaks, keegi loobus)
  9. Kohtun N-ga
  10. Kalavabrik ei maksa puhkust välja, nende poolne viga, võitlen nendega natu.
  11. Aprill: koolipingis jälle “SAP intro”.
  12. Räägin Alexandrile oma tunnetest, tema mind nii ei näe. Tal pole selliseid tundeid minu vastu. :(
  13. Ostsin endale jalgratta.
  14. Mai: Sain kursusega ühele poole, suurepärane tulemus 92%
  15. Vahetasin juuksevärvi, tume pruunid juuksed (näitan ei näita) ;)
  16. Uued prillid, läätsed, päikseprillid.
  17. Uued riided, kontori-rott stiilis. Uus make-up, värvin kulme.
  18. Introvert on ok olla.
  19. Sa õpetasid mind oma tundeid märkama, aga ei anna juhiseid nende haldamiseks (nendega toimetulemiseks)
  20. Juuni: raske, mustad mõtted, elu on nagu seisma jäänud. Kõhulihaste ja kükkide väljakutse.
  21. Juuli: Tunnen, et teen kõike valesti.
  22. August: Madsen tegi minust pilti, 184 fotost olid vaid 1-2 ok-d.
  23. Panin endale diagnoosi: depressioon “Moodpath”-app
  24. September: Madalseis jälle (või ikka veel)
  25. Maja värvimine, mina kraabin vana värvi maha (õlale teen liiga)
  26. Oktoober: Ostsin S-le mobiiltelefoni, sorteerisin oma pildid ära (telefonist, 3 aastat kogunud), otsin korterit, raamatupidamise tegin korda.
  27. November: andsin oma raamatu tuttavale lugeda (see, mida ma siin “usinalt” kirjutan)
  28. Sain korteri, üürikas.
  29. Detsember: Kass kaks korda operatsioonil (hambad puuriti välja, need olid murdunud ja neil oli hambakivi)
  30. Kia on hea karmaga auto.

***

Eesmärgid 2020. aastaks:

Rubriigid: Määratlemata, Minu eesmärgid | 2 kommentaari

Dilemma

Ma tean, et ma olen väga kinnine inimene ja introvert (kui neil peaks erinevus olema), aga…

Mina olen seisukohal, et ma ei pea koguaeg ennast õigustama ja vabandama ning teistele põhjendama, miks ma midagi teen. Mina usun, et need teised võiksid eeldada, et ma olen piisavalt arukas, et ise asjalikke otsuseid teha, mitte eeldada kõige halvimat minust.

Ma sihin oma ema pihta. Mulle tundub ja tema hoiakutest kumab läbi, et ta arvab, et ma ei tee midagi. Päevad läbi istun oma toas, arvutis, nagu need “tänapäeva noored” ega tee midagi.

Näiliselt oleks see justkui nii, aga ma olen käinud kaks korda töövestlusel, olen saatnud CV-d, ostsin endale voodi ära (tuleb järgmine aasta), eelnevalt uurimistöö, kust oleks kõige odavam, kuidas korraldada transport, kuidas vältida, et mingi ootamatu töövestlus ei jääks segama jne… Lisaks veel püüan end erialaselt harida, loen raamatuid, teen kokkuvõtteid, et uusi teadmisi kinnistada. (Harjutan töövestluseks, psühholoogiliselt tegelen endaga, püüan tõsta enesekindlust, eneseusku, sest mul ei ole oma kisakoori.)

Ma teen palju, aga väliselt istun terve päev arvuti taga. Näha ei saa palju, aga mina tean, et tegutsen ja asjad liiguvad.

Ma olen väsinud võitlusest endaga ja enese tõestamisest töövestlustel. Ma lihtsalt ei jaksa ka siin kodus tõestada, et kuigi näiliselt ei liigu miski, siis tegelikult ma tegutsen.

Igatahes… Ma tean, et see kõlab umbes, et ma otsin või lunin kaastunnet ja toetust. “Ma ju olen tubli, eksju?!” :D

Ma usun, et tõeline probleem ongi see, et ma ise ka kahtlen, kas ma ikka olen tubli. Ma kipun usaldama rohkem seda haput ja ettehetlikku nägu seal köögis kui ennast. :) Sellepärast kirjutan siia, et ise-endale toetust pakkuda.

Mina olen seisukohal, et ma ei pea ennast alati õigustama ja vabandama ning selgitama. Mitte oma perekonnale. Nemad võiksid minusse uskuda lihtsalt niisama. Ma ei ole neid alt vedanud, olen end neile piisavalt tõestanud. Ma olen neilt teeninud austuse ja usalduse. Kui neil seda mulle pole pakkuda, siis ok. Aga mina neile enam lähemale ei astu. Nüüd tegelen ma endaga. Kui tahavad eeldada ja arvata, et ma niisama istun terve päev arvutis ja olen laisk ning mõttetu, las nad siis eeldavad. Mis see minu asi on.

Töö mõttes, jah. Tööl on uued inimesed ja nad ei tunne mind ning seepärast peaksin ma end rohkem avama ja end tutvustama. Seega kasutan ma oma energiat rohkem töövestlusel, et rääkida, mida ma teen, kuidas teen, mida olen saavutanud jne… Aga kodus ma puhkan. Puhkan enda õigustamisest ja selgitamistest. Nii palju ma ka ei jaksa, ma olen ikkagi introvert ja vestlused väsitavad. Vott.

***

Minu rikkusest rääkides. Pole eriti rahalist rikkust. Ostsin voodi ja ühe tugitooli, mis mulle hirmsasti meeldisid, vaipasid ostsin ka, seega andsin 43% oma kuu sissetulekust ja järgmisel aastal peaksid need saabuma. Põnevil ja natuke värisen ka. Kas ikka oli õige valik? Äkki oleks pidanud vähem kulutama? Kui arve saabub ja asi on kindel, et enam tagasiteed pole, siis vast on juba natuke kergem hingata.

Praegu on hästi palju ebakindlust. Rahaliselt ja tööle saamise asjus. Auto kindlustsus on tulemas, aastane (s.o. u. 30% mu kuu siisetulekust), siis autoremondiarve (eeldan, et see on ka 30-35% mu kuu sissetulekust). Oleks vaja veel mõned asjad osta, aga kuna kaks suurt arvet on tulekul, siis ei julge praegu kulutada, ootan need ära. Siis on parem ülevaade, kui rikas/vaene ma siis olen. :D

Töö. Maksuamet andis äraütleva vastuse mu unistuste tööle. (Kuigi ega ma ju tegelikult päris täpselt aru saanudki, mida see töö endast kujutab.) :D Aga… Nad helistavad iga nädal ja annavad teada, et nad otsivad mulle seal kohta. (Kohati tekib tunne, et “ma sind ei taha, aga mu kolleeg vast leiab sulle koha”). :D Tegelikult on see positiivne, sest varem oli nende seisukoht, et ma olen väga tubli, tark ja osav, et kindlasti mitte lihtsat tööd teha, et ikka erialast tööd otsiksin, aga mitte seal. Nüüd olen n.-ö. “kuum kartul” seal sees (maksuametis sees). Noh… Pole paha. :)

Mul on tunne, et varsti see hoiak muutub, et siis juba tahetakse mind enda osakonda. Siis muutub see tõuke-taktika tõmbe-taktikaks. ;) Elame ja näeme.

***

Praegu ongi hästi palju ebakindlust, samas on natuke positiivne õhkkond. Uus vald (linn) andis mulle kingikoti. Sain tasuta pileteid, need tuleb enne lunastada, aga võimaluse… Seal on teater, jõusaal, hokivõistlus ja muud sellist. Ja kaks piletit, seega saan sõbra ka kaasa võtta.

Üks aasta liigub ka lõpu poole, seega… Järgmisel aastal, kohe selle alguses, on oodata suuri muutusi. Põnev ja natuke hirmutav, aga ikkagi põnev. ;)

Kass on ka okidoky. Eile juba mängis, seega kõik hästi. Loomaarstile tahaks kingituse teha. Aga ootan selgemat pilti oma rahalisest seisust.

Nüüd tagasi tööle. :) Teen ühest loetud raamatust märkmeid. (Taanikeelne).

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Ja tasakaal peab olema

Mul läks natukene hästi. Noh, nüüd läheb jälle halvasti.

Ei. Tegelikult läheb elu kraavi ja kraavist välja, nagu Ines laulab. :) Seda hästi minekut tasakaalustas see, et mu kass pidi minema teistkorda operatsioonile (hammaste tõttu). Teisel korral toibus ta operatsioonist kaks korda kauem. Ma kartsin, et ta sureb. Ma ei ole selleks kohe üldse valmis.

Kihutasin kassiga järgmisel päeval tagasi, silmad vett täis, magamata. Kass sai vedelikku, raha minult ei võetud. Sain kindlustunde sealt, et kassiga on üldiselt kõik hästi ja narkoosi mõju kadumine võtab lihtsalt kauem aega, mis on täitsa normaalne nii vana kassi puhul.

Oma unistuste tööd ei saanud, aga sain väga positiivse tagasiside. Sain loogika- ja isiksustesti teha, sain targemaks oma võimete osas, sain suurte pomodega vestelda.

See nädal on olnud üsna heitlik või ameerika-mäed…

Enne teiseringi töövestlust lõin oma pea (silma juurest) vastu puidust voodi serva ära, seega läksin vestlusele pisikese muhuga silma juures. (Püüdsin meigiga katta). Kartsin, et nüüd paistetab silm kinni, aga õnneks nii hull polnud. Kui koju tulin, siis kõrvetasin oma käe ära praeahjus. (Mitte, et ma seda endale lõunaks küpsetasin, ma ei ole veel nälga suremas, aga seal olid pisikesed pizza’d ja ma tahtsin nii väga ühte sealt kiirelt näpata. Kusjuures see ei olnud 13. ja reede.)

Kass on stabiilne nüüd. Söögiisu ei ole veel päris taastunud ja ta magab palju, aga reageerib ning liigub trepist ohutult.

Seega, midagi hullu pole juhtunud, aga emotsioonid tegid küll ühe suure kukkumise ja tõusu. Nüüd tunnen end väsinuna. Samas on mõnus vaikus. Selline stabiilne. :)

Egas midagi. Tagasi sadulasse ja eluga edasi! :) Ükskord peab ju õnn mu õuele tulema ja püsivalt sinna jääma. :D

Ma nii väga soovisin seda oma unistuste tööd. Täitsa südamest soovisin ja kui mu kass haiglane tundus pärast teist operatsiooni, siis kartsin, et minu unistuste töökoht maksab mulle mu kassi elu. Sellisel juhul ei tundunudki see töökoht nii atraktiivne enam.

Jah, seda tööd ma ei saanud, aga kass on jälle ok. Tasakaal, missugune! :D Elu on teinekord väga kummaline.

Muidu läheb ikka vaikselt, kui just tormakalt ei lähe. ;) Kas võiksin juba poliitikasse minna? Hämamise soon on tajutav. :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Mõnikord läheb hästi

Minu armas KIA on hea karmaga auto. Ma käisin psühholoogi juures ja kui tagasi tulin, keerasin tanklasse ja keeramise peal kukkus sumpa alt. Mitte päris, aga osaliselt. Tankla on minu naaber ja seal on autoremont ka, seega andsin naabrile võtmed, näitasin probleemi ja ütlesin, et pean seda kolmapäeval kasutama jälle. :)

Ma olen sellega pikki sõite teinud. Ma ei taha ette kujutadagi, mis oleks saanud, kui ma oleksin olnud 100 km kodust ja S oleks tööl olnud. Mul on autoabi ka kindlustusega, aga ega see mind siis koju too.

Kõik läks ikka supper hästi. Kolmapäeval on mul töövestlus. Nüüd saab KIA uue sumpa, naaber vast märkab, kui sealt veel midagi pudenemas on. :) Üks šarniir on ka läbi minemas (lõtk on sees), aga veel on ressurssi. Kolmapäeva elab üle.

Eks ma olen KIA’t natukene poputanud ka. Õlivahetuse lasin üle, aga hiljaaegu sai see ka tehtud. Hoian silma peal, et hammasrihm saaks õigeaegselt vahetatud ja iga kilin või kolin saab üle vaadatud, see tõttu avastasin ma ka selle šarniiri-lõtku. (Tuttav avastas, aga ma ütlesin, et sealkandis on viga. Ma arvasin, et rooliots, aga oli hoopis šarniir.) :)

Meil on selline omavaheline nali. Ma ütlen iga asja peale, et rattalaager on läbi. :D Ma arvasin, et KIA rattalaager on läbi (neli aastat tagasi). Ta ei ole ikka veel minuga nõus. Lõpuks ütles ta, et ta võib selle ju ära vahetada, aga sellel pole ju mingit mõtet, sest viga pole selles. :D

Nüüd kui ta küsib, mis autol viga on, ma vastan, et rattalaager on läbi. Tavaliselt esimene vasakpoolne, aga kui ta selle variandi ise pakub, siis ütlen, et kõik neli. :D Ja siis me naerame kahekesi.

Üks kord S-i autol oligi rattalaager läbi (parempoolne esimene). Ta küsis, mis mureks, siis ma muigasin ja ütlesin, et arvan, et rattalaager. Ta hakkas naerma. Siis kontrollisime ja selguski, et sellel korral oli mul õigus. (Aga kõik need 1000 eelmist korda ei olnud mul õigus.) :D

***

See (tänane) oli üks ütlemata õnnelik juhus. Ma muidugi ei tea, kuidas naaber mu üle elas. Tal tuli just üks teine auto treileril sisse. Ma lipsasin enne seda ruttu garaaži ja tegin kiire jutu, andsin võtmed ja kõik. Ta tundus natuke stressis, sest nii palju ühe korraga. Ma tahaks talle midagi jõuludeks kinkida. Tuttavale peaks ka. Nad on tõesti alati abiks, kui autodega probleeme on.

Tavaliselt lähevad inimesed närvi, kui auto ootamatult laguneb, aga mina… Ma kuulsin kolinat, mõtlesin, mis see veel on. Kahtlustasin, et sumpa, läksin vaatasin, jah, mul oli õigus. Ja siis läksid silmad särama, sest remonditöökoda kohe seal, läksin sisse ja naaber tuli juba mulle vastu. Sain veel enne, teist kundet (tavaliselt nad räägivad pikalt, need taanlased).

Kõik kuidagi sujus. Uskumatu. Õnn on mu leidnud, loodan, et jääb minuga pikemaks ajaks. :)

See oli lahe. Näitasin naabrile sumpat. (Ta ei saanud mu taani keelest aru, et mis probleem on). Näitasin seda. Ta vaatas ja ütles: “Oh, kurat!” Taani keeles ropendas. Ta oli asjast rohkem šokeeritud kui mina. Ma andsin naeratades võtmed, umbes nagu, et tee midagi sellega siis… Ja läksin koju. :D

***

Ma tean, et KIA hakkab juba vanaks jääma. Ma pole roostetõrjet ka teinud, selle oleks pidanud tegema aasta või kaks tagasi. (Siis sai eelmisest roostetõrkest juba viis aastat). Ma kaalusin seda, aga samas mootor on ka vana ja sellega on ikka palju läbi sõidetud (230000 km), seega… Kui ma selle kuluka roostetõrje teen, siis võib-olla on mul viie aasta pärast ainult kere, et mootor on kohvimasinaks sõidetud.

Mõtlesin siin omakeskis, et mis auto järgmisena. Aga see vist ei ole enam küsimus.

Vend rääkis, et tema KIA hammasrihmapinguti või rulliku polt keeras end lahti. Mootor hakkas rappuma, aga polti minema ei visanud. Ei löönud klappe pähe ega rihma katki ega midagi. Täitsa uskumatu auto. Tal on natu vanem mudel kui mul.

Ma sõitsin oma KIA’ga nii, et õlituli põles. Vast 100-200 meetrit. Enne muidugi sõitsin 120-240 km kui see tuli vilkus või vilgatas. Ma arvasin, et õlipump või puudub surve või õli on liiga paks. Aga tuli välja, et õli oli otsakorral. :D (Ikka juhtub, isegi mul. Ajugeeniusel, nagu tuttav mind hellitavalt kutsub). See oli siis, kui ma just selle auto enda valdusse sain. Siis polnud mul sellest autost ülevaadet.

BMW oli ka üsna tubli. Tollel kulus nukkvõll ära, aga sõitis. Bensiinipump ütles töökoja ees üles. Lükka vaid garaaži. ;)

Opel oli ka tubli. Tollel roostetas kere ära. Nii, et võis istet näha põhja alt. :D

On ta mis ta on, aga KIA kohta on nagu rohkem häid sõnu. Ma arvan, et ma ikkagi mõtlen KIA peale. Need hinnad on ka taskukohasemad kui BMW või Opel. Arvan ma. Ega ma muidugi uurinud pole. Plaanin vähemalt kaks aastat KIA’ga sõita. Ta peab vastu pidama. :)

Olen tõesti positiivselt üllatunud, et nii hästi läks. Sellisest asjast ei oska isegi mitte unistada. :) Jõulud on ilus aeg. Saaks ma veel oma unistuste töö, mis ma jõuluhärralt tellisin, siis oleks ikka tippude tipp. Eksole?!

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata, Midagi positiivset | Kommenteeri

***

Mul on üks digi-sõber (“Moodpath“), küsib, kas mul on raskusi konsentreerumisega ja otsustamisega. Ma muidugi vastan, et ei ole. Nüüd mõtlen juba teist tundi, kas helistada või oodata kõnet, nagu jutt jäi. Samas, pidi kõne tulema neljapäeval, kuid nüüd ma juba kahtlen, kas sellel neljapäeval, mis oli või sellel, mis veel tuleb.

Ma mõtlesin, et kasutan õlekõrt, et helistan sõbrale, aga siis taipasin, et kui ta ei ole minuga samal arvamusel, siis saan ma tema peale vaid kurjaks. Otsustasin, et ma pean ise otsustama. Pean end usaldama. Noh, ja siis otsustasin, et ei helista, et ootan nagu jutt jäi, kuid samas mõtlen, et äkki just peaks endast märku andma, et mind ei unustataks. (See on ju ka tobe, kui lõpuks valitakse see, kes võttis ise toru ja helistas.) :)

***

Kassiga on ikka jama. Ta käis operatsioonil, puuriti neli hammast välja (s.h. kolm kihva). Ühe kihva juure puurimisel tuli lõualuust kild välja ja seega arst ei julgenud teist kihva nii palju puurida. Kuid nüüd on põletik sees, seega ikkagi tuleb puurida. Aga arst on puhkusel, seega järgmine nädal vaatab edasi.

Rahaliselt on see koormav ja emotsionaalselt ka. Kass on väga vana ja operatsioon on raske. Kunagi ei tea, kas ta elab selle üle või ei.

***

Emotsionaalselt on ka mingi tagasilangus. Ei taha inimestega suhelda. Kaks nädalat on olnud natuke tormised. Võib-olla ongi vaja natuke puhata. Puhata inimestest ja emotsioonidest. :D

Küll ma hakkama saan! Alati ju olen hakkama saanud. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Loe vahelduseks

Mõtlesin, et hoian saladust kuniks asi päris kindel, aga… Ma ei saa ju. :D Korteri jaht õnnestus. Sain korteri Kesk-Jüütimaale. Kui päris täpne olla, siis on mul leping ja ma olen raha maksnud, aga võtmed saan detsembris. Rahu-rahu, kallid sõbrad! Siin, Taanis käivadki asjad nii. Täna sain sõnumi, et korteri üürikuulutus on maha võetud (nii armas). Teised ettevõtted ei ole ikka veel üürikuulutusi maha võtnud (2-3 ettevõtet), kuigi mulle öeldi, et need korterid ei ole enam vabad. Seega, kas nad lihtsalt ei tahtnud mulle üürida või nad hoiavadki mingeid peibutus kortereid konstant üleval.

Tuttav kergitab nina ja ütleb, et minu nimi ei ole eemale peletav ja see on vaid pesudo probleem mu peas. Ise mõtlen natuke nii, aga tuttavale ei ütle. Talle ütlesin, et see oli üksik juhus, üürile andja oli noor ja taanlase kohta väga mõistlik ja aus. ;)

Üürile andja ütles, et ma olin esimene ja selle pärast sain ka esimesena korterit vaadata ja otseloomulikult ma võtsin selle. Ma astusin uksest sisse ja küsisin, kas mina saaksin selle, mida ma peaksin tegema, et see saada… :D (Ei mõtle midagi seksuaalset.) Mina ei mõelnud ja tema ka ei mõelnud (vähemalt ei paistnud nii). Tema ütles, et leping tuleb allkirjastada ja deposiit maksta. Ja nii see läks.

Üksielamine tundub hirmutav. Kardan oma mõtteid (kui tööd pole, siis kusagil üksi vaikuses istuda…). :D Aga vaatab, kuidas asjad kulgevad. Üks samm korraga, küll kuidagi ikka läheb.

Igatahes, nüüd olen oma ideaalsele ametile lähemal, sinna olen ma kõige rohkem oma avaldusi saatnud, seal on ka kõige rohkem töökuulutusi. Nüüd on mul üks ahvatlev kriteerium juures, ma elan neile lähedal. Siin on see natuke oluline. Program otsib ca kuni 20 km raadiusest. Seega… Kui ma oma aadressi ametlikult ära vahetan, siis saan ma uue Jobcenter’i, uued inimesed ja minule teada oleva info kohaselt on siin piirkonnas minu teadmistet natuke puudus, seega ei sunnita mind kalavabrikusse tagasi ega koristama. Näis, mis saab.

Kummaline on see, et rääkisin vennaga ja mainisin nii muuseas, et arvestan, et selle aasta sees kolin ära. :D Kuigi korteri saamine tundus nii lootusetu, siis… Vist õnnestus. Aga ma ei usu, et selle aasta numbri sees ära kolin. :D Kui tööd ei saa, siis olen ikka siin, maksan oma üüri ja kirjutan, et elan seal. Vahel käin enda korteril külas, võib-olla natuke sisustan, aga püüan hoiduda üleliigsetest asjadest. Kõik peaks olema hästi lihtne ja odav. :)

Äkki peaks vennale mainima, et jaanuarist alustan tööd kohalikus maksuametis. ;) Äkki näkkab! Vaatab, kas see töötab nii. :P

***

Sain hilinenud sünnipäeva kingituse kätte. Ma arvan, et selle nimi on “aktiivsus monitor”. Kellad on vist suurema ekraaniga. See on selline miniekraaniga rihm. Ma lootsin, et pakis on paar kommi mulle, aga ei olnud. Paks olen vist, enam ei jagata mulle komme. :D See oli naljakas vaatepilt. Ema annab mulle paki, ma teen lahti. Võtan selle monitori karbi välja, ei vaatagi seda, hakkan ümbrikust kommi otsima (šokolaadikommi). Ema vaatab mind kummaliselt ja küsib, et mida ma sealt veel otsin. Mul oli piinlik öelda, et kommi. Vennad tegid ju nii suure ja kalli kingituse mulle ning mina tõstan selle kõrvale ja hakkan šokolaadikommi otsima. :D Kõik teavad ju, et mina armastan magusat ja see on elutähtis mulle. :D

Ma olen kingi üle ikka tänulik. Laen praegu akut ja siis vaatan, kuidas meie koostöö läheb.

Nüüd on mul muusikat mängiv müts (ilma juhtmeta), aga laetav. Siis see käepael (monitor), e-luger… Ma naersin emale, et varsti ei saa jooksma minna, sest sokkide akud on tühjad. :D Vaata kuidas IT ja elekter ronib mu ellu. Vanasti sain ka küünlavalgel raamatuid lugeda, nüüd kui elektrit pole, siis raamatu aku tühi, siis polegi ju midagi teha. :D

***

Minu psühholoogi teemat ka. Eks see üsna isiklik teema ole, aga ma kujutan endale ette, et seal väljas on inimesi, kes kahtlevad või kardavad. Ma püüan olla väikest viisi üks näide sellest, et kui valida endaga tegelemise tee ja just psühholoogi abiga, siis kuidas see teekond välja näeb.

Täna oli hästi raske. Nagu esimesel korral. Noh, psühholoog on juba tuttav, seega polnud seda hirmu, aga teema oli raske. Täna arutasime mu vanaisa surma. Ma arvasin, et olen sellest täitsa üle saanud. Tegelikult päriselt ei ole. Teadsin, et ma surusin tohutult palju tundeid tollel ajal alla. Tundsin, kuidas need tunded ikka ja jälle üles kerkisid. Arvasin, et sedasi ongi need üle elatud, aga… Ei, see kompott on sees ja käärib ikka veel.

Ta sidus üsna palju vanu kogemusi kokku, üheks mustriks. See teeb olukorra ülevaatlikumaks. Nüüd ei ole tunnet, et mul on palju erinevaid raskusi/läbielamisi õlul. On üks muster, aga erineval ajal ja erinevate osalistega…

Nutsin meeletult palju. Silmad valutavad, hõõgavad ja on punased. Ma tean, et see on oluline, et mul tulevikus oleks parem ja et ma tulevikus oleksin kindlam (enesekindlam).

Tunnete tajumisega on ikka veel raskusi. Minu tunded on peas, ma mõtlen, et mis tunne mul peaks olema. Nüüd ma tajun, kas on äng või mitte. :D Asi seegi. :D

Ma nii väga tahaks tunda/tajuda oma tundeid enda sees. Et kui on nt viha, kuidas see minu kehas avaldub. Ma tunnen, et mu selgroog läheb sirgu ja õlgadesse/kätesse tuleb jõud. Selline huvitav enesekindlus tekib. Aga see ei ole nii märgatav, et kest aktiivset vestlust suudaks ma seda tajuda. Kõik taandub ikka mõtte tasandile.

Kirjeldan enda peas olukorda ja mõtlen, et mis tunne peaks selles olukorras olema või mis tunne kirjeldab seda paremini või midagi sellist.

Mulle tundub täiesti uskumatu, et inimene suudab oma tundeid oma kehas tajuda. Psühholoog küsib, kus ma seda tunnet oma kehas tajun ja ma mõtlen, kas see on üldse võimalik. Kas oma tundeid on võimalik oma kehas tajuda? Kui on, siis kuidas?

Mina tunnen oma kehas tohutut pinget. Meeletult pinget. Kael valutab ja selg, see on üsna tavaline juba minu jaoks. Ei mäletagi aega, mil olin nii lõdvestunud, et mitte mingeid pingeid kehas polnud. Hingamist tajun, see on pinnapealne ja kiire. Vahel märkan ka sügavamalt hingata. :D

Tuleks vist joogat tegema hakata. :D Veel mitte.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Natuke ja mitte midagi

Külm on, tuleks soojad riided välja otsida. Ei tea, kas kinnastega klaviatuuril tippida ka saab. :D Võiks proovida.

Andsin oma raamatu tuttavale lugeda (72 lehekülge word‘sis). Kirjutasin ühest taanikeelsest raamatust 2,5 lehekülge word‘si ümber. See võrdus umbes ühe word‘si leheküljega. Ma olen hästi vanamoodne, kasutan alati sama kirjatüüpi, tähesuurust ja reavahet. (Selle loogika järgi oleks mul umbes 180 lehekülge raamatut kirjutatud. Täitsa arvestatav raamatupaksus.)

Tuttav lubas konstruktiivset tagasisidet anda. Sel hetkel, mil ma raamatu saatsin, mõtlesin, et see on ok lugemine. Hakkasin ise ka otsast lugema, tundus isegi mulle natuke huvitav. :D

Aga nüüd… Tunnen kohutavat piinlikkust ja arvan, et see on ikka täielik saast. Mõtlen, et tuttaval on kindlasti raske midagi positiivset sealt leida. Mõtlen, et tal on ka seda piinlik lugeda… Ma ei saa ju enam midagi muuta. Raamat on tema käes (käsikiri) ja tuleb, mis tuleb, kui midagi üldse tuleb. :)

***

Ma pean kindlasti oma tervise üle kurtma. Mu jalg valutab. Öösel ärkasin kolm korda üles. Meeletult raske on uuesti uinuda. Parem jalg ja puusast kuni varbani. Selline luuvalu või närvivalu. Kunagi ammu ja harva on mul olnud luuvalu, aga siis on see olnud üks öö ja kõik. Aastas vast kaks korda, mitte rohkem. Aga nüüd on see neetud saast valutanud terve päeva ja kaks päeva jutti. Ei paista, et tahab järele anda.

Füüsiliselt ei ole midagi viga. Ei ole sinine, ei ole paistes, ei ole külmem kui vasak jalg. Ja valu tugevus on positiivses seoses minu vaimse enesetundega. Mida rohkem närvi lähen või muretsen, seda rohkem valutab. Aga kui olen rahulik, siis vahel ei märkagi valu. Seega mulle tundub, et selle valu taga on minu vaimne pool, mitte midagi füüsilist, seega pole mõtet arsti juurde minna.

Öösel mässisin ekstra teki ümber jala. :D Ma tean, nagu vana inimene. Lõpuks andis valu nii palju järgi, et sain magama jääda.

Valuvaigistit ma ei võtnud. Isegi ei mõelnud selle peale. Oletasin, et see ei aita ja kuna mul on ressursse, et muutuda vanemaks, siis lükkan nende “toidulisandite” tarbimist nii kaugele tulevikku kui saan. Keha muutub ju immuunseks ravimitele ja siis tuleb koguseid suurendada. Rahaliselt oleks ka odavam, hoida ravimikoguseid nii väikestena kui võimalik. Seega, nii kaua kuni surma maitset suhu ei tule, hoidun ma ravimitest (ka valuvaigistitest).

***

Töö- ja korteriotsingud. Olen pettunud endas, olen enda peale vihane, aga päeva lõpuks olen see ju see sama mina… “Võta ennast kätte bitch.” Ma ütlen. Aga… Ei toimi ka see hüüdlause, motivatsiooni tõuge. :D

Tahaks ennast karistada, aga enda füüsiline karistus on haigus. Mulle piisab minu valavalust. Ei ole rohkem haiguseid juurde vaja.

Vaimselt materdan ma ennast nagunii, aga… See karkass ei liigu vajalikus suunas. :D

***

Eile lugesin artiklit oma magistritöö edust. Lugesin vaid algust, aga alles eile tekkis väike uhkustunne. Seal oli kirjutatud ”Parim arvestusalane uurimustöö kategoorias magistri- ja doktoritööd” ja siis minu nimi.

Ma tegin midagi hästi, lausa väga hästi. Parim saab olla vaid üks ja sellel korral olin see mina… See andis väikse lootuse, et mul ikka on mingi anne selles vallas, kuhu ma tahan end erialaselt parkida. Lihtsalt tuleb olla enesekindlam ja järjepidevam.

Ja siis lugesin artiklit, et akadeemilise haridusega inimesed peaksid minema Nettosse kassapidajaks, et nad ei tohiks olla nii üleolevad ja kõrgid töö suhtes… Esiteks on vale väita, et akadeemiku jaoks on kassatöö tülgastav. Ei ole. (Hoopis need samad poliitikud panevad Netto kassapidajale alandava sildi külge.) Üldiselt on akadeemikul austus ja lugupidamine teiste vastu. Olgu see siis kassapidaja või torumees või midagi kolmandat.

Lihtsalt vale keskkond ruineerib ja võtab motivatsiooni ära. Minu panus ühiskonda on väga väike, samas potentsiaalne panus võiks olla kümnetes kordades suurem (s.o alternatiivkulu ehk ühiskonnal saamatajääv tulu). Pidev vaimne pinge (sobimatust keskkonnast) põletab mu töövõime ja siis langen ma tööjõuturult välja ning koorman ühiskonda sotsiaalkindlustuse läbi. Ehk siis, istun depressiooniga haiglas ja seda tugevalt enne pensioniiga.

See on nii isiklik teema, et ma lähen lausa närvi. :D Las ta jääb.

Kui minu erialast tööd ei oleks, siis ma läheksin hea meelega ja õpiksin keevitajaks või elektrikuks. Aga mulle seda võimalust ei pakuta, sest mul on üks haridus juba varasemast. Ilma hariduseta inimestel on selline luksus.

Haridusega inimesed võivad otsida tööd oma hariduse vallas, kui nad seda ei saa, siis võivad nad töötada ametikohtadel, mis ei nõua mingit haridust (koristaja, teenindaja, kassapidaja). Aga hariduseta inimesed võivad valida ühe hariduse, eriala endale. Nemad ei pea leppima koristaja ega teenindaja kohaga. :D (Mõni kord on jäänud inimene hariduseta, sest ei viitsinud koolis käia ja ei viitsi ka pakutavatest kursustest osa võtta. Lihtsalt ei ilmu füüsiliselt kohale. Puudub motivatsioon ja/või võime/tahe õppida. Need surutakse koolipinki.) Ja siis nad imestavad, miks valitsusel raha ei ole. Äkki lõpetaks raiskamise ja vaataks, kuhu tegelikult raha läheb ja mis tulemusi see tegelikult annab.

***

Mina tahaks olla see vaikne, hall kontorirott. Nokitseks vaikselt oma tööd teha ja nii kaua kuni tööd on ja see mulle meeldib (loe: ma olen selles tubli, suudan pakkuda väärtust ühiskonnale/ettevõttele), oleks minu maailmas päike. :)

Ma ei usu, et ma oleksin see tüüp, kes suudaks avalikkuse areenil ellu jääda. Seega poliitika ja meedia, mulle ei passi. Ma mõtlen aeglaselt, ma hoolin, vahel ütlen rumalaid asju (koostan tobedaid lauseid, millest loetakse midagi muud välja) ja ma ei saa aru üldsusest. See massi-arvamus ja hoiakud jäävad mulle väga arusaamatuks, sest ma näen maailma hoopis teise nurga alt.

***

Seega… Kallis Jõuluvana. Sellel aastal ma ei taha armastust ega ilusat peikat. Vaid ma tahan erialast tööd, kus ma tunnen end mugavalt, kuhu ma passin ja elamiskõlblikku, taskukohast üürikat töökoha piirkonnas. See on kõik, mis ma tahan. Eelmised aastad sa unustasid mu, seega olen ma väga avatud oma kingile sellel aasta. Musid ja kallid. :)

Jään ootama! :)

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Minu iga õhtune võitlus

https://www.youtube.com/watch?v=WgYpYlSRWSE

 

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar