Minu kolmas suur ja tähtis projekt

Nimelt olen ma kõrgkooli lõpetamas. Sellest on puudu kursusetöö ja lõpueksam.

Kuid kuna loengud on mul kõik läbitud, siis võiksin ma tööle minna küll.

Tööd soovin ma kahel põhjusel: majanduslikul ja tegevuslikult. Ma tahan olla majanduslikult iseseisev, ei taha enam kellestki sõltuda. Olen ju juba päris suur tüdruk. Ja tegevuslikus mõttes tahan ma tööle minna, sest üldiselt ma olen terved päevad kodus. Ma ei suhtle inimestega ja liigun ka võrdlemisi vähe. Ja seda juba väga kaua aega.

Varem ma ei saanud aru, et see on probleem. Mulle tundus, et on täitsa normaalne, et pole ühtegi sõpra ega tuttavat ja puudub igasugune sotsiaalne kokkupuude inimestega (inimestega = siin mitte perekond). Olin veendunud, et mul pole vaja inimesi ega vajadust nendega suhelda.

Nüüd tunnen, et on vajadus ja ma tahan seda teha. Ühiskonnas hakkama saamisel on väga oluline suhtlemisoskus. See on oluline ka töökoha leidmisel ja töötamisel ning seda igal erialal. See oli siis see pool, miks on vajadus suhelda.

Aga miks ma tahan suhelda? Mul on palju mõtteid ja ideid, arvamusi. Ma tahaksin väga neid kellegagi jagada. Soovin näha asju ka teise nurga alt ja saada teada, mida teised arvavad või mida üldsus arvab.

Niisiis… Ma otsin tööd. Mulle meeldiks väga erialane töö, nt raamatupidamine või raamatupidaja assistent. Alustaksin madalamalt astmelt ja soovin areneda ning teha karjääri. Mulle meeldib mu eriala: finantsjuhtimine. Ja raamatupidamine meeldib mulle ka (see on üheks osaks minu erialast).

 

Mida ma olen teinud, et tööd leida/saada?

Täna olin ma tubli ja tegin endale kahes töökuulutuste vahenduse protaalis CV-d, mis on ka aktiivsed.

Kuid ma arvasin, et see lüke on jõulisem. Ühes portaalis tuleb maksta, et enda töökuulutus esitada. Seda ma esialgu ei tee. Eks ta tõhusam oleks, aga las olla. Tutvun olukorraga ja täiustan oma CV-d. (See portaal jättis mulje, et iga kliki eest tuleb maksta.. Ei julgenud seal enam kuhugi vajutada ega infot ostsida).

Samas teine portaal jätti väga hea mulje. Seal sai tellida endale töökuulutused ja mulle tundus, et see oli tasuta. Eks näis. Tellisin, et mulle saadetaks iga nädal kuulutused e-mailile. Ootan põnevusega.

Aga pärast portaalide kasutamist, jõudsin järeldusele, et nende peale küll ei tasu lootma jääda. Kuid esialgu abiks needki, vähemalt olen natuke rohkem nähtav.

Nüüd mõtlen, et mida edasi teha. Kindlasti pean jätkuvalt neid töökuulutusi vaatama ja sobivatele kohtadele ise kandideerima ning kirjutama kaaskirja spetsiaalselt nende jaoks. Kuid kas sellest piisab?

Olen mõelnud ka lihtsalt suvalisse ettevõttesse kirjutada või kohale minna ja pakkuda neile oma CV-d, et nad paneksid selle oma laua nurgale, juhuks, kui neil läheb uut töötajat vaja või kui on ajutiseltki abi vaja. Aga see nõuab julgust ja head plaani, strateegiat. Jätan selle variandi esialgu tahaplaanile. Äkki saab ka ilma selleta.

Nüüd natuke emotsioonidest. Ma ei ole veel heitunud tööotsija. Vahel tunnen end nii, aga ei ole. Samas on tekkinud juba masendus ja tunne, et minu tasemega tööotsijaid on nii meeletult palju, et lausa võimatu on n-ö löögile saada. Kusjuures ma olen ju alles n-ö roheline tööotsija. See tähendab, et olen olnud lühikset aega aktiivne tööotsija ning mul on selles vallas üsna vähe kogemusi. Kindlasti on neid, kellel on rohkem.

Samas olen ma ju praktikakohta otsinud. Arvasin, et seda on raskem leida kui tööd, et keegi ei taha võtta praktikanti. Nüüd arvan, et tööd on keerulisem otsida. Tegelikult on tõde kuskil seal keskel, st mõlemat on raske saada.

Mu vend otsis eelmine suvi tööd ja see kevad otsis mu isa tööd. Nägin neid kõrvalt, kuid nüüd mõistan neid ja saan aru, mida nad tundsid. Kusjuures oma venna ees peaksin ma vabandama. Ma ei tea, kas ma heitsin talle töötust ette, aga ma mõtlesin seda. Nüüd saan aru kui kohutav see võis olla. Ma arvan, et kui keegi mulle seda ette heidaks, siis ma murduks. Päris tõesõnu murduks.

Olen maininud ja pobisenud, et nõme on töötu olla. Ja olen vastu saanud lohutust, et küll sa leiad ja ära nii palju pabista. “Pole hullu saame hakkama.” Seda on hea kuulda.

Aga kuna ma elan ema toetusest ja ma tean, et tal on väga raske. Siis tunnen survet töö leidmisel. Ma ei taha talle koormaks olla. Ja iga kord kui oma CV saadan, siis on lootused nii kõrgel. Aga tagasisisdet pole ma saanud.

Kuid mis ma räägin. Olen saatnud ainult kahte ettevõttesse oma CV. Kusjuures ühte CV-d saates ma ei pingutanudki ja teisega jäin hiljaks. See kuulutus oli juba ammu üleval olnud ja võib juhtuda, et neil oli see koht juba täidetud.

Seega… Pea püsti ja ole tubli. Jätka. Praktikakohta otsides sai esimesel korral laiali saadetud 20-30 CV-d ja kaaskirja. Viimane kord piisas viiest, kuid lõpuks sain ikka varasemasse praktikakohta tagasi.

Ühesõnaga… Mida ma virisen. Olen vaid kaks närust CV-d saatnud, mis tulemust ma juba näha tahan. Pole nagu õieti veel alustanudki. Täna ma selle projektika ei jätka, aga homme ikka midagi teen.

Täna tegin ma suure töö ära. Koostasin oma CV-d kahes portaalis ja kiikasin töökuulutusi ka. Ajalises mõttes kulus mul selleks oma 2-4 tundi. Seega võin rahul olla. See on minu projekt ja ise otsustan ning ma otsustan, et olen rahul.

Hoiame pöilat, et mul kõik projektid lõppevad edukalt ja õigeaegselt. Ning homme püüan ma taas anda ülevaate, kuidas mul sujub.

Rubriigid: Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>