Minu kaal

Minu kaal on langenud 0,3 kg. Olen natuke pettunud, sest eile olin ma väga tubli. Sõin ainult oma kella 15-se pudru ja jõin teed ja vett. Kõhulahtistit ka ei võtnud. Aga kaal langes nii vähe.

Vahel on hirm, et see ei langegi enam. Nii raske on nendest viimastest kilodest lahti saada.

Eile ma väga suurt nälga ei tundnud. Õhtul oli nagu raskem ja magama minnes kõht korises. Ma pesin kella 19-ajal oma hambad ära ja hakkasin nätsu närima ning nii ma suutsin toidust eemale hoida.

Usun, et täna on see juba natuke raskem. Eile oli mul eelmisest päevast sööki veel sees, aga täna enam pole. Homme on viimane pudru-päev ja siis peaksin ma ainult vee peale jääma. Ma natuke kardan seda. Arvan, et ma ei suuda vastu pidada. Praegu vaatan kella ja oota, et see saaks 15.00, siis saan ma oma putru süüa, aga kui ma enam midagi ei söö… Siis vast hakkan ootama õhtut, et magama minna ja mitte seda nälga tunda. Ja köök ning külmkapp muutuvad siis nii ahvatlevateks.

Ma väga loodan, et see kord ma saan hakkama. Kõige raskem on vist vastu pidada siis, kui ma ei söö midagi, kuid tulemust ka ei ole. See on täitsa reaalne võimalus, sest organism paneb mulle visalt vastu. Talletab ja hoiab viimasestki toidupalast kõvasti kinni. Sellisel juhul olen ma olukorras, kus ma kannatan nälga ja kõike muud negatiivset ning seda justkui mitte millegi jaoks, st ma ei saa sellest mitte mingisugust kasu.

Aga ma nii väga soovin oma unistuste kaalu. Ma olen veendunud, et siis ma oleksin õnnelik või vähemalt õnnelikum. See on mulle juba kinnisideeks muutunud. See kaal tundub nii normaalne. Olen lugenud foorumeid, kus kõik, kes on selles kaalus, on endaga väga rahul ja ei kurda mitte mingisuguste probleemide üle. Lugedes nende väljaütlemisi, siis tundub see täitsa reaalne ja tavaline kaal, kuigi tegemist on alakaaluga.

Samas ma ju ei tunnen neid. Võib-olla need, kes kirjutavad teevad ka suitsu ja käivad pidudel ning lihasmassi pole ollagi. Siis justkui pole me ju võrreldavad.

Aga mina ikka oma sinisilmsusest usun, et see kaal on normaalne, olgugi, et minu puhul alakaal ja ma kohe kuidagi ei küündi selleni. Ma olen üsna paljuks võimeline, et see saavutada. Raskusi tekitab vaid kannatlik olemine. Ma ei suuda oodata. Tahan kohe ja praegu nii vähe kaaluda, aga seda ei saa.

Olen vaadanud, et mu kaal ise liigub sinna normaalkaaluni. Ega see väga kõrgele normaalkaalust ei tõuse ka, aga alla ka ei liigu. Nagu mu kaal oleks kinni naelutatud selle normaalkaalu külge.

Täna oli jooksmise päev ja ma sain end ülesse kell 7.00. Väljas oli jahe, seega jooksin kampsuniga. Sääski polnud ja see oli hea. Minu turnik oli vaba ja ma sain oma jalatõsted seal ilusti ära teha.

Täna mõtlesin, et kui ma varem unistasin, et kui saavutan oma ideaal kaalu, siis söön oma šokolaadi ära. Ma unistasin juba selllest šokolaadist ja nendest toitudest ja normaalsest söömisest jne… Aga tegelikult ma peaksin kogu seda kaalu langemise protsessi nautima. Peaksin keskenduma hoopis sellele, et kuidas ma end toidust eemale hoian, kuidas vältida toidule mõtlemist ja sellest rääkimist. Kuidas olla ja jääda tugevaks ning oma eesmärgile kindlaks. Usun, et siis oleks mul neid libastumisi ka vähem.

Eriti hea oleks, kui ma suudaksin nautida tühja ja korisevat kõhtu. Ma püüdlen sinna poole. Kui kõht on tühi ja koriseb, siis püüan mõelda, et see on rasvade sulamise hääl. Kujutan endale ette, kuidas mu kõhuke taandub ja muutub ilusaks sirgeks ning kõhulihas ilmub nähtavale. (Tegelikult kaal võib-olla ei lange ja siis võib tekkida trots, aga seda annab vältida nii, et kaalule astun vaid hommikul ja rohkem ei astu. Päeva jooksul kujutan endale kaalulangust ette. Siis hommikul kaalun ja pettun ja päeval jälle elan pilvedes… Küll mul on ikka hea plaan.)

 

Arvasin, et mu isa on Soomes. Ta küsib koguaeg, kas sa seda sööd, kas ma sulle šokolaadi toon jne… Niigi on raske toidust eemale hoida. Mul on tulemas veel eriti range periood ja ma arvasin, et selle asja juures on hea see, et isa on ära ja vend ka läheb ära (ta ka pakub süüa + mõnitab minu kaalulanguse tahet jne). Aga nüüd… Mul saab väga raske olema.

Täna olin tubli. Hoidsin saia käes, aga ei söönud seda. Siis vanem vend tegi süüa, kartulit ja kapsast, aga ma ei võtnud. Isegi ei proovinud. Külmkapis jäid mulle viinerid silma, aga neid ma ka ei võtnud, isegi mitte ühte ainust. Sõin vaid oma kelle 15-se pudru. Seda oli üsna vähe alles jäänud. Homme söön viimase jupi ja siis algab piin ning katsumus.

Mulle tundub, et see sidrunhappega vesi on väga tõhus. See on natuke hapuka maitsega ja võtab söögiisu ära. Hommikul kõht korises, aga suutsin kella 15-ni vastu pidada. Õhtul ka hakkas kõht tühjana tunduma, aga ma pesin oma hambad ära. Pole toitu puutunud ja ei kavatse ka. Arvan ja loodan, et tänase päeva elan ma üle.

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>