Täna ma jälle mõtlesin, et ma ei taha seda tööd teha. Kartsin, et pean arve tegema või kaupa saatma. Ja nii juhtuski. Pidin koostama ettemaksuarve, kuid õnneks tuleb klient ise järgi. Tegin palju vigu.
Samas päeva lõpus mulle tundus, et juhataja on minuga rahul. Ma justkui leidsin temaga mingi kontakti. Ja see töö näis mulle jälle meeldivat ja võimalusi pakkuv. Nägin, et mul on arengu ruumi ja soovisin seda väljakutset vastu võtta.
Ma kirjutasin lõuna ajal järgneva teksti: Täna mulle kohati tundub, et see töö ei meeldi ega sobi mulle. Aga ma veel ei tea, mis minus seda tunnet tekitab.
Näiteks täna helistas üks klient tagasi ja ma olin nii kohmetu ja kohkusin. See oli mulle väga ootamatu.
Ma kardan ka kirju klientidelt. Mis siis kui nad tellivad. Iseenesest on see ju hea, aga ma ei tea, mida mina siis peaksin tegema. Mulle meeldib rutiin. Ühesugune töö.
Mõtlesin, et pingutan 3 kuud ära. Vaatan, kuidas see töö sobib. Selleks ajaks peaksin saama tööst selge ettekujutuse ja suutma näha terviklikku pilti.
Samas mõtlesin ka, et otsin või hakkan otsima uut tööd. Nüüd olen ma nagu julgem. Samas tuleks ära oodata palk.
Kui ma saan miinimum palka, siis on vist mõttekam Selverisse tööle minna (või Rimisse). Vastutus vist väiksem. Samas kassas on teine lugu. Sinna ma ei taha minna ka. Seal oleks vastutus suurem (kui praegusel tööl) ja klientidega kontakt tihedam ning intensiivsem.
Mul kipuvad töö juures vead sisse tulema. Ma ei tea mitu viga on tulnud. Aga päris mitmed olen ma suutnud ära hoida. Aga mõtlen sellele, et kui ma väsin ja mu kontroll oma tööle väheneb. Mis siis saab?
Täna otsisin firmat meie andmebaasist, ei leidnud ja siis hakkasin sisestama, olin ka ära helistanud ja pakkumise teinud (põhimõtteliselt…) Aga siis selgus, et tegemist on teise kliendihalduri kliendiga. Vaatasin, et ta pole varem sellele kliendile pakkumist teinud. Vähemalt pole seda seotud ettevõttega. Seega saatsin pakkumise ära. Aga ma ei kujuta ette, mis jama sellest võib tulla.
Kuna mul töölepingut pole, siis ma ei tea, mis on minu tööülesanded. Mulle tundub, et peale pakkumiste tegemise pean ma ka tellimustega tegelema (kas arveid tegema, saatma pakke…)… Ma võin nii-moodi end hulluks ajada, st mõelda igast asju ja karta rohkem kui asi väärt on. Elame ja näeme.
Ma pidin ju asja rahulikult võtma. Teen nii nagu oskan ja seda, mis on mulle ülesandeks antud.
Vahel mulle tundub, et ülemus/juhataja pole minuga/minu tööga rahul. Võib-olla see ainult tundub…
Teine kliendihaldur täna kirjutas, et ta on harjunud mu idiootsustega. See oli solvav. Seda oli raske alla neelata. Ma solvasin ka teda(eile) kogemata. Ta küsis, kas ta targutab ja ma vastasin jah, ilma, et ma oleks küsimusse süvenenud. Võib-olla ta tegi mulle tagasi. Võib-olla tajub ta minus ohtu/konkurentsi…
Praegu mõtlen, et suudaks ma kuuaegagi vastu pidada, see oleks hea.
Tahaks leida endale meeldivama töö. Erialase töö.
Ideaalne variant oleks, kui ma saaksin oma töövahetuse teha sujuvalt. Ilma, et jääks vahele ilma tööta (sissetulekuta) periood.
Arvan, et praegu olen ma juba julgem, et lihtsalt ettevõttesse sisse astuda ja tööd küsida. Võiksin need raamatupidamisettevõtted läbi käia. Aga kuna? Oma lõuna ajast..?