Kiri emale

Palun… Ära mu lõunat ise planeeri. Ma ei või tööle sekunditki hiljaks jääda. Juhatajale see ei meeldi. Ja ta otsib pingsalt mu töös vigu. Põhjusi, et mu palka kärpida (seda miinimum palka (vist 270-290 eurot kuus)). Seega on mu lõuna väga limiteeritud. Ma olen arvestanud, et lõunal söön nuudleid (siis maksab mu ühe kuu lõuna u. 4-5 eurot. Nuudlipakk maksab praegu 0,19 eurot ja tööpäevi ühes kuus on u. 22). Aga nuudlivee keetmiseks ja jahtumiseks ning  söömiseks kulubki mul umbes tundaega. Ma pesen ju nõud ka ja püüan ühe korra WC-s käia lõuna ajast (omast ajast, mitte tööajast). Kardan, et varsti hakatakse ka mu WC-s käimisi stopperiga mõõtma. Ma püüan päevas juua u. 2 liitrit vett. Tööle võtan kaasa 1,5 liitrit vett. (Kodust kraanivett, aga meie vees on mingid valged pudemed sees. Joon ikka seda. Maitsel pole viga. Ma arvan, et see on katlakivi, lubi… või midagi). Aga kuna ma joon palju, siis olen vaadanud, et umbes iga tunni või 1,5 tunni tagant käin WC-s. Mulle tundus, et juhataja vaatab sellele halvasti. Ta näeb, kui ma väljun.

Ta arvab, et ma hilinesin (see neljapäevane juhtum). Aga minu süsteemis see ei võrdu hilinemisega. Sest ma kodus istusin ja ootasin. Tegin aega parajaks, et õige bussi peale saada. Ma oleks ka varasema peale jõudnud. Ma plaanisin minna kella 8.45ks ja täpselt see kell ma astusingi kontorisse. Tegelikult 2-3 minutit varem, mu kell on natuke ees. Selleks ajaks olin ma ka varem tööle jõudnud. Seega ei saa seda ju hilinemiseks nimetada.

Ütles, et ma oleksin pidanud küsima. Ma mõtlesin, et küsingi. Mul oli ju kunagi esmaspäeval proovipäev, mil ta pidi minuga rääkima ja ütlema, kas ma saan tööle või mitte. Ja kui see vestlus oleks olnud, siis ma oleksin ka küsinud. Aga ta läks ju minema. Mul polnudki kellegi käest küsida. Teine kliendihaldur oli ja tema käest ma ka küsisin. Too ütles, et tema tuleb 8.30ks, aga seda oma lapse tõttu ja raamatupidaja tuleb 8.00ks ja stendil oli kirjas, et tööpäev algab 8.45…

See ikka häirib mind ja on mul südamel. Mõtlesin, et räägin juhatajaga sellest. Aga kujutan ette, et tema selles probleemi ei näe. Ja tema jaoks olen ma süüdi. Ja tema teeb suure möönduse mulle ja unustab kogu juhtumi ära. Seega vist üsna mõttetu teema.
Olen vist liiga tundeline. Peaksin asja rohkem külma kõhuga võtma.

Reedene seik: Üks klient kirjutas neljapäeva hommikul juba. Soovis pakkumist saada. Aga juhataja ei osanud toonerite hindasid öelda. Seega neljapäeval ma ei vastanud. Reedel.. käisin uuesti küsimas. Küsisin juhatajalt, et kas kindlasti täna saan nende toonerite hinnad teada. Too vastas, et kindlasti tänase (st reedese) päeva jooksul. Ütlesin teisele kliendihaldurile, et ootan 15.50-ni ja siis kirjutan kliendile (vabandan ja mõtlen mingi põhjuse välja). Too küsis, et miks ma selle kirjaga ootan. Ütlesin, et mulle pidavat hind ikka öeldama. Too ütles, et seda ei tule. Ülla-ülla.. ei tulnudki.

Aga õnneks ma kirjutasin selle kirja kliendile juba varem ära. Sest kirjaga läks kauem aega kui 10 minutit. Kuid tööpäev lõppeb reedel kell 16.00, seega poleks ma seda kirja valmis saanud, kui ma oleksin kirjutamist alustanud kell 15.50.

See on ka segane minu jaoks. Ma ei tea, kas läpaka pakkimine peaks toimuma tööajast või isiklikust ajast. Ma mõtlesin, et isiklikust ajast ja arvestasin sellega. Tegin tööd ja järsku juhataja tuleb, et kell on 16.00 tööpäev on läbi ning lisas veel, et ületundide eest tasu ei maksta. Aga ma ei paki ju oma läpakat sekundiga. Ma panen selle kilekotti ja läpaka kotti. (Kilekott on oluline selleks puhuks, kui vihma sajab, et siis läpakas märjaks ei saaks). Siis on vaja veel kardinad alla tõmmata. Ma ei saa kauem ka olla, sest mul pole võtit ja signalisatsiooni koodi. Seega pean ma pidevalt jälgima, kuna lõpetab see inimene, kellel on võti. Pean oma tööd planeerima vastavalt sellele. Kusjuures, kui raamatupidaja on viimane, siis tuleb lõpetada kell 16.00, sest raamatupidaja tööpäev lõppeb kell 16.00. Kui juhataja on päeva lõpuni tööl, siis lõppeb tööpäev kell 17.00 (v.a reedel).

Üks kord ma alustasin asjade kokku pakkimist 10 minutit enne kella 17.00. Ja täpselt kell 17.00 ütlesin juhatajale nägemist. Aga sellele vaatas juhataja viltu, sest tollel päeval ta paistis plaanivat töö juures kauem olla.

Teine klienditeenindaja on selline jutukas. Too läheb 10 minutit enne tööpäeva lõppu juhatajaga vestlema. (Mingi teema ikka leiab). Siis lobiseb ja 17.10 ütleb “oi, tööpäev on läbi”. Või ootab, et juhataja seda ütleks. Kuid asjad on tollel kliendihalduril juba ammu pakitud. Ta võtab oma asjad ja läheb.

Mina ei oska sedamoodi (peenelt) luuslangi lüüa. Olen selline konkreetne ja täpne.
Seega jääb minust mulje justkui ma ei tahaks tööd teha. Täpselt lahkun ja täpselt saabun. Aga mul ei ole jutustamist tööpäeva ajal ega kohvi keetmist ega kohvi joomist.

Üheks probleemiks on ka see, et ma ei saa helistada kui nad minu seljataga räägivad. Mu töötelefonis on hääl üsna vaikne ja nad räägivad üsna kõvasti. Vahel ei kuule ma klienti. Siis ma ootan kuni nad lõpetavad. Kuid jälle jääb mulje nagu ma ei tahaks tööd teha. (Vahel nad arutavad klientide käitumise üle ja pakkide hilinemise üle… No, kuidas ma helistan kliendile, too ju ka kuuleb…Ja kui kuuleb, et arutatakse paki hilinemise üle või siunatakse teist klienti või midagi muud sellist… “Ei tea, kas see klient soovib pakkumist või meilt toonerit tellida”. Arvatavasti mitte….
Sellised emotsioonid siis…

Ma püüan võtta asju vabamalt. Teen nii nagu oskan. Kui juhataja tahab mu palka kärpida, siis leiab ta ka selleks viisi. Olgu ma nii korralik kui tahes.

Aaaa.. teine kliendihaldur viis reedel lahkumisavalduse. Päeva lõpus sai ta palgakõrgendust. Kuna see on juhatajale n-ö planeerimata ehk ootamata kulu ja juhatajal on puhkus järgmine nädal. Siis võib arvata, et ma palka ei saa. (Rahadega kitsas, väike ettevõte ju. Ettevõtte raha = omaniku raha.) Kusjuures, mul pole lepingut ja ta peaks mulle mustalt maksma. Kuid sularaha tal ei liigu. Võib-olla see leping tuleb ja kuupäevi saab ju ka ise kirjutada, seega võib kirjutada varasema kuupäeva. (Maksud tuleb nagunii pärast palga maksmist maksta, seega need pole takistuseks ametliku palga maksmisel).

Kuid teise kliendihalduri lepingus on kirjas, et ta ei või konkurendi juures töötada. Seega ma ei kiirusta lepingule allakirjutamisega. Äkki on selles veel lollusi. Ja ma loen seadust ka, st püüan end töölepinguseadusega kurssi viia. Et mis tingimustel seda klauslit võib kasutada jne… Püüan olla tubli ja seda juba käesoleval nädalavahetusel teha.

Mul on tunne, et minus nähakse väikest lollikest, kes on kõigega nõus. Ma olen kannatlik. Võtan seda kui väljakutset. Tean, et olen rohkem palka väärt ja et mu teadmised ja oskused on ka paremad kui see palk, mis ma sealt saan (kui ma üldse midagi saan). Olen ka selline vaikne ja tagasihoidlik ja hoian omaette.
Ei.. see pole probleem. Oskan olla ka teistsugune. Aga ma olen praegu ootaval seisukohal. Ma vaatan, kuidas juhataja käitub, mis käigu ta teeb ja vastavalt sellele sean siis oma käigud ja strateegia. (Ei kiirusta, sest kiirustades ja rahmides võib teha vigu..)
Seega ära muretse… Sind puudutab see (eelnev jutt) nii palju, et võib-olla vajan su raha-abi. Kuid oma asjad saan ma ise korda ja teen ka seda. Sest ma olen ja tahan olla ikkagi iseseisev üksus. Ise oma elu elada ja ise otsustada ning tegutseda/mõelda. Arvan, et ma pole puudega, et saan sellega hakkama küll. Jah, teen ka vigu. Kõik teevad, nendest ju õpitakse. Ma võtan selle riski. Julgen vigu teha ja olen valmis ka ise oma vigade eest n-ö maksma.
Seega…

Isaga ma juba vaidlesin. Ta käskis mul juhatajaga rääkida palga asjus. See on minu elu. Kui tahan tasuta töötada, siis ma seda ka teen. Oma palga asjad ja lepingud ja juhatajaga konfliktid teen ma ise, ajan ma ise. Olen täiskasvanud inimene.

Vennaga ka vaidlesin. Ta ka tahaks mind aidata, aga ma ei vaja seda. Ma olen suur tüdruk ja saan ise hakkama. Kui minu muret ei viitsita kuulata, siis pole vaja. Öelgu seda mulle ja ma ei kurda talle seda enam.

Seega hoidu (võimalusel) isaga sel teemal rääkimast. Ta kipub minu elu üle ise otsustama. Ma vihkan seda. Ma tahan oma elu ise elada.

Palun ärge tehke minu selja taga minu elu üle otsuseid. Tean, et te tahate mulle vaid parimat. Aga kui te hakkate minu asemel minu elu elama, siis mida mina elan. (Lihtsalt, et sa teaks (mu seisukohta).)

Loodan, et suutsin ennast piisavalt selgelt väljendada.

Rubriigid: Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>