Mul ei ole anoreksiat ega buliimiat

Arsti juures käidud. Tulemus see, et ma ei ole anoreksik ega buliimik. Mõlema haiguse puhul inimene oksendab. Kas süüakse nii palju, et hakatakse oksendama või topitakse näpud kurku ja kutsutakse esile okserefleks. Kuid minul seda ei esine.

Rääkisin, et olen kasutanud kõhulahtistit ja ütlesin, et kaal kõigub kõvasti. Võtsin kaasa isegi oma kaalutabeli. Kuid arst ütles, et suvel kaal langebki ja see (4-6 kilogrammine) kõikumine on normaalne.

Arsti juures kaalusin ka ennast. Minu kaal oli 50 kg (koos riietega). Arst ütles, et see on normaalkaal ja muretsemiseks pole põhjust.

Ülesöömise kohta ütles, et pärast emotsionaalselt rasket sündmust (mida ma kogesin) on täiesti normaalne, et ma tahan palju magusat. Arst ütles, et ma koju magusat ei ostaks. Sööma pidin kolm korda päevas ja see kaerakliipuder hommikul on väga hea valik, kuid nii pika aja jooksul on see liiga ühekülgne.

Kiirnuudlid on mõeldud, et reisil süüa, kuid kodus peaks ikka sooja toitu sööma ja liha sööma. Ta lisas veel, et kiirnuudlites ei ole vitamiine. Ütles, et ma peaksin sööma värskeid marju, ploome, õunu ja juurvilju. Nüüd plaaningi vanaema juurde minemist, et tuua sealt endale terve laar värsket kraami.

Homme püüan minna vereanalüüsi andma. Siis saan teada, kas mul esineb mingite ainete puudust. Seda seoses jalgade karmbi ja sinikatega. Ja kui tean, mis ainetest on mu organismis puudu, siis saan muuta oma toitumiskava vastavalt sellele.

Arst oli nii julgustav ja kiitis, et mu kaal on tõusnud ning et olen normaalkaalus. Ütles, et olen hästi hakkama saanud. Olen palju uurinud anoreksia ja buliimia kohta, kuid mul neid haiguseid ei ole.

Ma ei suutnud talle öelda, et ma ei soovi normaalkaalus olla ja ma püüan ikka kaalust veidi alla võtta. Seal olles mulle tundus, et ma mõtlen endale haiguse külge. Arsti suhtumine oli ka selline.

Ma ei suuda rohkem sellel teemal arstidega rääkida. See on nii raske. Ikka mõtlen, et mingi haiguse tunnistamine on raske, aga kui ma pean seda päevast-päeva tegema ja arstitele peale käima, et olen ikkagi haige, siis see on juba paras katsumus. Minu jaoks liig, mis liig. Pean arstitele tõestama, et olen haige, samas ise ka selles päris kindel ei ole, sest pole nagu kogemusi ega varasemaid  kokkupuuteid selle haigusega.

Selle anoreksia ja buliimiaga on ka nagu depressioonigagi, et kui sa tunnistad, et sul on see haigus, siis tegelikult sul seda haigust ei ole. Need on haigused, mida patsient ei tunnista ega taju, vaid seda näevad üksnes teised inimesed. Haige ise ei saa aru ega aimagi, et tal see haigus on.

Arsti soovitus oli, et ära siis magusat söö ja ära enam ülesöö. See on nagu narkomaanile öelda, et ära siis seda valget pulbrit tarvita enam. Kui magusa söömisest ja ülesöömisest hoidumine nii lihtne oleks, siis ma ju ei peaks arsti juurde minema, siis poleks ju ka probleemi.

Arst ütles, et ta võib mind psühholoogi juurde saata. Ma käisin kunagi nõustaja (I aste) juures. Pühholoog (II aste) oleks sellest natuke kõrgem aste, kuid … Ühesõnaga… toitumishäirega tegeleb psühhiaater (III aste), tema võib  välja kirjutada ka ravimeid. Kuid minu perearst oleks mind saatnud psühholoogi juurde ja kui ma oleks tahtnud, siis oleks ta mulle antidepressante välja kirjutanud. Ja seda mitte selle kaalu-värgi pärast, vaid selle emotsionaalse kriisi pärast, mille ma kunagi üle elasin.

Selle emotsionaalse kriisi tõttu ma nõustaja juures käisingi. Kusjuures taas oli see mu enda otsus. Ise panin aja ning läksin. Ja kõige mõttekam oleks selle probleemiga sama nõustaja juurde tagasi minna, sest tal on minu lugu juba olemas. Uue tohtri juures peaksin ma selle vana loo uuesti rääkima.

Ma tean, et see emotsionaalne kriis ei kao ise-enesest. Ma pean sellega tegelema, kuid ma tean ka seda, et ma ei taha sellega praegu tegeleda. Need haavad on veel liiga värsked ja ma tegelesin selle teemaga aktiivselt üle poole aasta. Nämmutasin seda nii palju ja igal pool, et nüüd püüan teist varianti ehk siis eiran seda. Püüan unustada. Püüan tegeleda muude asjadega ning tulen selle juurde (või selle probleemi n-ö jäänuste juurde) tagasi siis, kui olen tugevam ja mul on jaksu sellega tegeleda.

Minu nõustaja arvas, et ma peaksin veel nõustamises käima. (Mulle tundus, et ta arvas, et saan ise hakkama. Kuid viimasel kohtumisel selgus, et ta arvas pigem, et ma peaksin nõustamises käimist jätkama.) Kuid õppides finantsjuhtimist, siis tahes-tahtmata jääb mulje, et ma olen tema jaoks nagu kindel tulu (et teda ei huvita minu mure ega paranemine karvavõrdki). Iga kord pean maksma visiiditasu ja kogu vestlus taandub sellele, et kuidas sa end tunned, mis tundeid see olukord/situatsioon sinus tekitas. Millega me peaksime tegelema ja mis järjekorras me peaksime tegelema. See kõik on täpselt see teema, mida ma kirjutan oma päevikusse. Kusjuures pole visiiditasu ja võtab oluliselt vähem aega. Peale selle jääb kogu n-ö vestlus, arutluskäik alles. Saan alati uuesti üle lugeda ja täiendada oma mõtteid.

Ma arvan ka, et ma pole anoreksik. Mul on kindel eesmärk, mida tahan saavutada. Minust on oluliselt peenemaid inimesi ja nad näevad ka veel terved välja. Oma ülesöömist põhjendan ma sellega, et suure näljatunde korral on loomulik, et kaotan kontrolli ja söön liiga palju. Nüüd pean vaid otsima võimalusi, kuidas seda vältida. Kuidas vältida suurt nälga ja kuidas hoiduda ülesöömisest.

Kõige raskem on öelda vanaemale, et ma ei soovi tema küpsetatud kooki ega kohupiima. Ta ei piirdu ühe pakkumisega. Ta hakkab lunima, et võta üks ja võta üks ning miks sa ei võta jne…. See saab olema katsumus. Kui ma oma värskele toidukraamile järele lähen ja sinna ööseks jään, siis tuleb mul see kuidagi üle elada. See saab olema tõsine treening (st toidust keeldumise treening).

Nüüd kui keegi mu kaalu kommenteerib või mu figuuri või toidu koguseid, siis ma saan öelda, et kõik on korras ja seda arvab ka mu arst. Nüüd ei ole need vaid minu sõnad, vaid see on ka mu arsti arvamus.

Vahel olen mõelnud, et iga päev trenni tegemine on natuke liiga palju, kuid vist ei ole. See on ka normaalse ja tervisliku eluviisiga inimese käitumine. Seega jätkan ma oma projekti. Võib-olla kohendan tehnikat nii, et see oleks veidike tervislikum.

Mul on kapis veel 12 pakki nuudleid. Need ma söön ikka ära. Samas on see nii odav ja kiire toit. Võib-olla jätkan ma nende tarbimist ja ostan neid edaspidigi. Ma ei ole eriline vaaritaja. Pole aega iga päev mingit sooja praadi köögis valmistada. Seega pean midagi välja mõtlema, millega see soe praad asendada.

Iga päev ma liha sööma ei hakka. Kuid võin seda oma menüüsse lisada, nt kord nädalas või kord kuus. Peaksin eelistama kanaliha, kuid võib-olla sobib ka kalaliha, nt tuunikalakonserv või püüan ise kala küpsetada. Eks ma vaatan seda asja veel.

Mul on kõrvale pandud üks tervislik nädala menüü. Kui mahti saan, siis proovin selle järgi toituda. Seal on iga päev uus söök, kuid mul on ressursi (aja ja raha) säästlikum teha suurem kogus ja süüa 2-5 päeva ühesugust toitu. Ma usun, et see ei ole liiga üksluine, arvestades seda, et kaerakliiputru ja nuudleid sõin ma 1-2 kuud järjest.

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>