Tahan kurta ja karjuda vihast

Täna olen hullult närvis. Ei tea, mille tõttu. Võib-olla kursusetöö pärast. Tähtaeg on tulemas ja mu töö ei edene. Püüan ja plaanerin, mis ma püüan, kuid ikka ei saa ma midagi valmis.

Mul on sünnipäev tulemas. Viimased aastad olen ma alati oma sünnipäeval nutnud. Alati on midagi halvasti läinud ja nii halvasti, et ma pole suutnud seda isegi mitte taluda, rääkimata selle eiramisest.

Võib-olla olen ma oma sünnipäeval selline pehmeke ja melanhoolne… ma ei tea. Eelmine aasta oli vist mu kõige hullemaid sünnipäevasid. Kui mitte kõige, siis üks hullemaid kindlasti.

See aasta olid mul sünnipäeva osas head ootused. Ma mõtlesin, et lähen olen kusagil üksi. Lülitan telefoni välja ja eiran kogu maailma, sest siis ei saa ju midagi ootamatut juhtuda. Samas ma saaksin seda ka veel teha..

Igatahes. Mu vanaema helistas. Ta küsis, et kuna ta mu sünnipäevale võib tulla. Kuid vanavanemate auto on väga vana ja vanaema koguaeg kurdab, kui palju see bensiini võtab jne.. Kuna mu vanaisa sünnipäev on viis päeva hiljem, siis ma ütlesin, et lähen ise maale. Et teeme kaks sünnipäeva koos.

Nüüd vanaema helistas, et kuna ma tulen. Ja siis küsis, et kas ma saaksin paariks päevaks sinna jääda. Ma ütlesin, et ma ei tea, et tegelen preagu oma kursusetööga ja mul pole aega sellele mõelda. Ta solvus…

See ajab nii närvi. Ma tulen vastu. Lähen ise kohale. Planeerin… Ja tal pole nii paljukestki kannatust, et oodata. Ja kõigest on talle vähe. Ikka ja alati ta tahab, et ma oleksin kauem ja siis siunab, et ma liiga lühikest aega temaga olnud. Ma vihkan seda. Justkui mul endal ei tohikski elu olla. Ela vaid teiste jaoks. Siis heidab ta mulle ette, et miks ma teatris ei käi… Kust ma selle ressursi võtan? Aja ja raha… Kui ma väljas käiksin lõbutsemas, siis poleks mul tema jaoks üldse aega. Mis ta siis teeb?

Praegu tahaks karjuda, et jätke mind ükskord rahule. Laske mul natukenegi olla. Ma ei palu ju palju. Mõned päevad elada üksnes ise-endale. Kas seda on tõesti nii palju palutud…

Ma muutun alati närviliseks enne mingite suurte tööde tähtaegu, enne eksameid jne.. Tavaliselt, siis ma olen pinges ja võtan õppimisest viimast ning luban endale mõne puhkemomendi, kuid tahaksin neid paari puhkuse minutit nautida ja kui keegi seda segab, siis ma plahvatan.

Täna vaatasin ühte komöödiat. Tahtsin tekkinud pinget maandada. Olin just mõnusa meeleolu saanud, sõin oma nuudleid ja nautisin ise-endaga olemist. Kõik oli nagu täitsa rahulik ja mõnus. Kuid just siis helistas vanaema. Kui ma poleks vastanud, siis oleks jätkanud helistamist ja siis ta oleks helistanud vennale.. ühesõnaga.. temaga suhtlemisest ei pääse.

Siis tuli vend kööki. Ta tegi praadi, kartulit, liha, kastet.. Aga ma sõin oma nuudleid. Ta kommenteeris, et kas mulle kartul ei maitse. Ma vihkan seda etteheitvat tooni.

Ma olen nii paks… Ma tunnen end nii meeletult paksu ja koledana…

Käisin üleeile vanaema juures ja sõin liiga palju ja seda veel õhtul. Kaal tõusis peaaegu kaks kilo. Kuid langeda ei taha kuidagi. Ma näen kurja vaeva, et oma toidukogused õigeks saada.

Ma ei vaja palju, et kõht täis saada, kuid ma ei oska hinnata, kui paljust või vähesest mulle piisab.

Seepärast ma sööngi oma toitu. Ise teen ja iga päev üks ja sama kogus. Ma ei saa süüa erinevaid toite, sest neid ma ei oska üldse hinnata.

Mul on oma kausike ja lusikas. Ma tean palju ma riisiputru pean oma kausikesse panema, et mu kõht oleks täis kuni järgmise toidukorrani.

Ma vihkan venna kommentaare. Kui ma oleks öelnud, et olen paks. Siis oleksin ma pidanud kuulama, et ma pole seda… Mida värki… Ma tean ise milline ma olen. Miks mind peaks teiste arvamus huvitama. Ma püüan endale meeldida, mitte teistele. Seega hoidku oma kommentaarid kõik endale. Mina neid pole küsinud ja ma ei taha ka neid kuulda.

Ühesõnaga.. olen ma väga närvis. Tahaksin olla täiesti üksi. Peaksingi end paariks päevaks oma tuppa sulgema. Käiksin kiiresti köögis, võtaksin oma söögi ja siis jälle oma tuppa ja uks lukku. Ma ei talu teisi, preagusel pingelisel ja närvilisel ajal küll mitte.

Tean, et ma ainult solvaks ja salvaks teisi, kui nad minu lähedale juhtuvad. Seega on kõigile kõige parem, kui ma omaette olen.

Rubriigid: Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>