Minu sünnipäev

Täna on siis minu sünnipäev. Algas see päev hästi. Olin rõõmus ja rahulolev. Käisin jooksmas. Jooksin kolm ringi. Enesetunne oli hea.

Aga siis juhtus midagi. Ma tundsin end nii üksikuna. Hakkasid tulema õnnitlused ja selle järgi kohe, et kuna pidu toimub ja kes tulevad. Ja kui ma pidin juba kolmandat korda ütlema, et kedagi ei tule. Olen üksi ja ei tee midagi erilist. Selle peale nägema kaastundlikku nägu või kuulma, et oh sa vaeseke.. Siis hakkas mul endast hale.

Läksin välja jalutama. Õhtu oli. Hakkas juba pimedaks minema, aga hea oli olla. Olin üksi ja lõpuks kadus see vastik nutumaik ka kurgust ära.

Aga õhtul. Vend nägi vaeva ja tegi mu sünnipäeva puhul süüa. Ma võtsin taldriku täie ja teise… Aga ..

Siis helistas mu ema. Üli happy nagu alati. Esimene küsimus oli, et mida erilist ma süüa tegin. Selle peale ma nähvasin, et miks ma peaksin oma sünnipäeval midagi tegema.. siis rahunesin maha ja ütlesin, et vend tegi midagi.

Siis tema jätkas oma happy’ga. Küsis, kes siis külas käisid. Ütlesin, et mitte keegi. Et isa ostis eelmisel päeval kooki, vend ostis kommi ja šokolaadi ning olevat mulle ka sünnipäevaks raha saatnud.

Siis ema midagi vadistas, et oh kui tore, sünnipäev… Siis mul lõid kõik emotsioonid kokku ja ma nähvasin, et sünnipäev, et mida siin ikka tähistada. Lihtsalt üks päev, mil saan vanemaks.

Selle peale ütles ta, et tädil on kõik halvasti, aga ta on rõõmus ja on 11 kg kaalus alla võtnud, endal jalg kipsis. Mul oli sel ajal söögitaldrik ees… Teadsin, et mu kaal tõuseb ja homme veel eriti… Tahaksin talle öelda, et olen jah paks, saamatu ja mõttetu. Aga ta toetab mind ja tahab mulle head. Seega hoian end tagasi.

Igatahes. Sünnipäev on lõppemas ja ma nutan. Nagu mingi traditsioon. Nutan vist haletsusest. Mul on endast nii hale.

Täna küsis üks kursaõde, kuidas mul läheb. See on see tüdruk, kellega mul oli nii palju ühist. Ta tundub mulle ideaalne. Tal on poiss, kellega nad teevad igasuguseid põnevaid asju. Tal on töö, ta on ilus, tal on auto, ta lõpetas kooli.

Minul pole poissi, pole autot, kooli ei suutnud lõpetada, tööd pole, ei saa endaga hakkama, elan ema armust. Ja ma ei suuda isegi oma sünnipäeval olla õnnelik.

Viimasel ajal on hästi palju kirjutatud enesetappudest. Olen ka sellele mõelnud… Ikka kinnitan endale, et küll kõik läheb paremaks. Lihtsalt hetkel on raske. Eks on läinud ka paremaks.

Aga kui on selline luuseri tunne. Justkui ma oleksin mingi tühi kest ja kõigile vaid koormaks, üks suur õnnetuse hunnik. Siis sellised hetked on emotsionaalselt rasked. Raske on sellistel hetkedel olla erinev.

Need pildid tegin ma täna jalutades. Seal vees on üks valge part. Nagu mina selles üheskonnas. Silmatorkavalt teistest erinev. Kuid see part on seltskonda sulandunud, minul see pole veel õnnestunud.

Rubriigid: Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Minu sünnipäev

  1. 7777 kirjutab:

    palju õnne sünnaks tagantjärgi

    pole sa midagi nii saamatu……..keep going,almost there !!!!!

    on palju teisigi kellel võibolla on oluliselt halvem seis.

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Imelik….Mulle tundub seda aega siin sirvides,et täna, aastal 2015, on kõik endine…(?)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma peaks midagi uut kirjutama, et sa seal minevikus ei soraks. :D (Nali.)

      Ma mõtlesin, et aasta lõpetuseks peaksin ise ka natuke minevikku lugema ja tegema kokkuvõtted. Kuid ma pole seda lugemist ette võtnud.

      Sinu kommentaari lugedes, vaatasin selle ühe vana postituse üle.

      Ma ise arvan, et kõik ei ole endine. Tegelikult on palju muutunud. Riik on teine, hariduse paberid on käes. Sain need suured õppimise projektid lõpetatud. Enda sünnipäeval ei nutnud (vist). Jõulud olid ka ok.

      Ema pole eriti muutunud, aga minu reaktsioon tema kommentaaridele on muutunud. Ma olen iseseisvamaks muutunud, mitte finantsiliselt… Nt ema ütles mulle, et ma pean ükskord hakkama alkoholi jooma. Jah, sellise tõsise näoga ja kõlas nagu käsk (pakkus mulle alkoholiga-glöggi). Mina ajasin selja sirgu ja ütlesin, et ma ei pea, kui ma ei taha. (Siis ta ütles, et ta tegi nalja). (Sel korral ma ei nähvanud, vaid jäin rahulikuks ja kindlameelseks…).

      Jõulude ajal olin ma üksi. Käisin koeraga jalutamas. (Taanis kardinaid eriti ette ei tõmmata ja uksed on ka klaasist. Nad tahavad kõike näidata.) Ja nägin, kuidas kaks inimest ümber kuuse tantsisid. (Seal majas peaksid vanad inimesed elama.) See oli nii tore hetk. Nii armas oli näha seda rõõmu. Ma teadsin, et ma ei tahaks seal olla, mulle oli just ok see vaikne pealtvaataja roll. Juhuslik möödakäija.

      Emotsionaalsest küljest on ka asi paremuse poole liikunud. Ma teadsin, et Taani tulles tekib mingi aeg see tagasilangus ja leppimatus. Kindlasti tekib veel, aga harvem.

      Kui ma seda vana postitust lugesin ja neid pilte vaatasin, siis meenusid need tunded. Tühjus.

      Praegu on tekkinud lootus ja unistused ja eesmärgid (mis muutuvad üha selgemaks). Praegu on tunne, et olen lõpuks leidnud üles selle teeotsa, mis viib mind sihile. Ma olen väga lootusrikas. (Jaanuaris hakkan vist keele koolis käima). Kui keelte koolis käin, siis juba sellest muutub taanlaste suhtumine mitme kraadi võrra soojemaks, paremaks.
      Kindlasti tuleb mul palju pingutada ja kindlasti on ka palju tagasilööke. (Nagu TTÜ-s õppiminegi.) TTÜ-s õppides ma teadsin, et tahan selle lõpetada ja rasketel aegadel lihtsalt hoidsin sellest n-ö TTÜ-projektist hammastega ja küüntega kinni. Eks nüüd tuleb midagi sarnast.

      Üks blogija kirjutas, et aeg liigub spiraali-mööda, et mingil hetkel hakkab kõik korduma. Võib-olla hakkab minu puhul ka mingi elu-muster joonistuma. Äkki saan vartsi oma emotsioonid kalendrisse panna. :D (Oktoober-november = masendunud, aprill-mai = õnnelik… jne). Kui ma tean ette, et masenudse periood tuleb, siis saan koju šokolaadi varuda. :D

      Vahepeal oli raske. Ilgelt tahtsin kellegagi rääkida, aga polnud kedai kusagilt võtta. Blogis ka ei julgenud enam nutmas ja kurmas käia. :D Aga siis vaatasin olukorda läbi roodase prillide. Läksin armastuse saali kalale. :D Mõtlesin, et kui tihti käia, siis vähemalt üks normaalne vestluskaaslane peaks, võiks tekkida. Ja kui ei sobi, siis saan ju uue otsida. :D

      Eile vaatasin seda teksti seal jutukas ja mulle tundus, et tegelikult ongi sinna kogunenud need üksikud. Väliseestlased, kellel on lihtsalt soov vestelda ja mõtteid vahetada. Jah, seal on muud kraami ka ja teks pole alati kvaliteetne… Eile püüdsin ma vaadata kaugemale sellest tekstist, mis ekraanil oli ja püüdsin välja lülitada selle eelaimduse või eelduse nende inimeste suhtes.
      Kui nad midagi inetut või solvavat ütlesid, siis ma ei võtnud seda isiklikult. Nad ei tea, kes ma olen. Püüdsin nende tekstist välja lugeda infot nende kohta. Nende tekst kirjeldas pigem neid endid kui mind.

      Püüan tektsi kokkuvõtta: üksinduse vastu sain rohtu jututoast, enesetunne on praegu hea ja olen lootusrikas (algava keelte kooli suhtes). Praegu näen seda, mis mul on ja mida mina tahan. See, et keegi on valinud teise tee (perekonna loomine, sõbrad), ei tee mind kadedaks.

      Ma vaatan, et ma siin hullult püüan end õigustada. Püüan tõestada, et ma ei istu samas kohas, et olukord ei ole sama. Et need vahepealsed aastad ei ole lihtsalt maha mölutatud. Et ma ikka liigun koguaeg edasi, samm-sammult ikka edasi. :D

      Kui sulle tundub, et kõik on endine, siis see on sinu õigus nii asju näha (omada oma arvamust). Ma ei taha sinuga nõus olla (ma ei ole sinuga nõus). :D Võib-olla on see mu kangekaelsus ja vartsi kirjutan, et sul oli kuradima õigus. Ajan kõrvad lonti ja tõmban end kägarasse. Aeg annab arutust.

Leave a Reply to 7777 Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>