Elutahe ja visadus

Täna sadas hästi laia ja tihedat lund ning mul oli õnn sellel ajal väljas olla. Mul oli raske kandam seljas, aga ma nautisin seda jalutuskäiku. Kohati oli lumesadu nii tugev ja tihe, et ma ei näinud midagi ja ma olin juba üleni paksu lumega kaetud, kuid sellest polnud lugu.

Nii tahaks istuda pimedas toas aknal ja vaadata seda lumesadu. Paneksin ka küünla põlema ja lihtsalt oleksin…. Loodan, et sellist ilusat lumesadu tuleb veel, siis ma saangi selle hubase olemise endale korraldada. Täna polnud lihtsalt aega selleks.

Täna kuulsin oma vanavanemaid rääkimas järgnevast. Vanaisa ütles, et tal oli tähtis sünnipäev. Ta sai 77-aastaseks. Ta arvas, et see jääb ta viimaseks samanumbri-paariliseks sünnipäevaks. Arvas, et 88-aastani ta välja ei vea. Ta ütles seda kuidagi nii, et kui ta saaks tähistada ka oma 88-aastasünnipäeva, siis oleks väga hästi.

Vanaema rääkis, et 99-aasta sünnipäev oleks ka hea. Selle peale ütles vanaisa naljatades, et sellest ta ei unistagi, see on ilmselgelt võimatu.

Seda vestlust kuulates ma mõtlesin, et need kaks inimest tahavad elada. Neis on nii palju elutahet. Siis meenusid need noorte inimeste enesetapud. See oli tõsine kontrast.

Ma ei mõista enesetapu tegijaid hukka. Kuidas ma saakski, neid, kes selle on sooritanud, enam ei ole ja need, kes proovisid, aga oli õnne ellu jääda, on enamasti mõistnud, et elu on väärt elamist. Et kui ise ei taha ega jaksa, siis võib ju elada teiste jaoks, st tegeleda heategevusega. Rakendada oma teadmisi ja oskusi teiste hüvanguks seniks kuni endal eluisu tagasi tuleb.

Igatahes… Minu vanavanemad on juba vanad ja neil on need vanainimeste haigused. Neil ei ole palju raha, aga nad on omal-ajal palju tööd teinud, mida nüüd justkui ei väärtustata. Samas jah.. nende teenitud raha jäi Nõukogude Liidu kätte ja praegu on noorte pealekasv, kes toodavad teises nooruses olevale Eesti riigile raha, väike. Sellest tulenevalt on pensionid madalad ja arvata võib, et kui sündivus ei suurene ja väljaränne jätkub samas vaimus, siis ei tõuse need pensionid ka.

Seega on kahte tüüpi inimesi, need, kes annavad alla (toetuvad „õpitud abitusele“) ja need, kes võitlevad. Minu vanavanemad on seda teist tüüpi. See kuu said neil rahad täitsa otsa. Ei, nad ei küsi abi. Nad planeerivad ja arvestavad sellega, mis neil juba on.

Nende kodu on halvas seisus. Kuid tasahaaval nad parandavad seda. Vanaisa kasutab teiseringi ehitusmaterjale. Kord tõi ta ühest vanast aastakümneid lagunenuna seisnud majavaremetest endale telliskive ja ehitas sõiduteed. Iga kord kui ma sinna lähen, siis on seal midagi muutunud. Teinekord vähem ja teinekord rohkem. Nad teevad vastavalt oma võimalustele.

Ma tean, et nad on vanad. Aga ma ei taha, et nad sureksid. Ma ei kujuta seda ettegi. Ma pole sellele isegi mõelnud, et üks hetk neid enam ei ole. Minu jaoks on nad igavesed. Sellistest kange võitleja iseloomuga inimestest ei saakski ju muud eeldada või oodata.

Mõtlengi, et kui nii vanad inimesed, elu näinud ja palju kannatanud ning vähe tunnustatud suure töö tegijad nagu nemad, tahavad veel elada ning on igal sünnipäeval õnnelikud, et veel elavad. Igal kevadel rõõmustavad, et saavad veel ühte kevadet näha. Kui nemad tahavad elada, siis miks peaks noor elujõuline ja terve inimene mitte seda tahtma. Iga noore inimese enesetapp on tohutu potentsiaalse ressursi kadu. Eriti veel meie vananevas ühiskonnas ja narkomaania, alkoholismi suure leviku tõttu noorte seas.

Täna nägin ühte noort tüdrukut. Magas pingi peal. Lund sadas. Ta oli end pildituks joonud või tarvitanud narkootikume. Üks poiss, vist sõber, läks tema juurde ja tahtis teda vist üles äratada või sülle võtta, kuid tüdruk kukkus nagu kott betoonile. See tüdruk võis olla umbes 17-aastane.

See vaatepilt tegi mind kurvaks. Ma ei mõista, mis tõukab noori enda elusid niiviisi hävitama. Ja sellist pilti nähes mõtlen ikka tüdrukute kuritarvitamisele ja lumehanges külmumisele… Ma ei tarvita alkoholi ja iga kord pärast sellise pildi nägemist ma tunnen, kuidas mul tekib alkoholi vastu järjest suurem tõrge.

Jah, ma kardan selle joogi uimastavat mõju. Väga kardan. Mõni arvab küll, et mis see sõprade ringis ikka ära ei oleks. Et sõbrad ei jäta hätta. Omast käest võin öelda, et jätavad küll. Ka see kõige lähedasem sõber. Mis kõige hullem, nende argus ja see hätta jätmine, selja pööramine või pilgu peitmine juhtub just kõige ebasobivamal ajal. Just siis, kui nende peale just kõige rohkem loodetakse.

Ma olen märganud nii palju silmakirjalikkust. Mingi aeg vaatasin huviga neid noori tüdrukuid, kes on parimad sõbrannad ja lapsepõlve sõbrannad. Need, kes käivad koos ka tualetis. Koos olles on nad nii toetavad ja nii armsad, et tekib tunne, et tahaks ka sinna n-ö eliit-gruppi kuuluda. Aga kui kohtuda nendega üks-haaval, siis räägitakse teiste vigadest nii, nagu ollakse vihavaenlased. Olles näinud neid sõbranna rollis ja siis selles tagarääkija ning mustaja rollis. Siis vahel tekib tunne, kas tegemist on kahe erineva inimesega või tõelise silmakirjalikkusega. Üldiselt olen faktidele tuginedes suutnud tõendada, et esimese variandiga tegu pole.. järelikult on tegemist…

Sellisel juhul tekib küsimus, et kuidas noored julgevad enda keha ja heaolu usaldada selliste silmakirjalike ja pahataktlike parimate lapsepõlve sõbrannade kätte… Seda mina ei tea.

Rubriigid: Midagi mõtisklemiseks, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>