Kõik tundub nii mõttetu

Kell 10:00 — Ma ei tahtnud täna kuidagi ärgata. Teine kord on selline meeleolulangus, et ei taha mitte midagi teha. Pole tahtmist ega viitsimist ega ka jõudu midagi teha. Sellistel hetkedel lülitaks ka hingamise välja, kui see oleks võimalik.

Igatahes… Ma ei ärganud kella 6:00-se äratuse peale ega ka mitte 7:00-se ega ka 8:00-se äratuse peale. Ärkasin kell 9:30.

Ma teen igal hommikul ja õhtul umbes 100 (tegelikult natuke rohkem) kohulihaseharjutust. Harjutused on erinevad ja ühte harjutust teen 20 korda. Eile õhtul ma venitasin need harjutused kuidagi läbi raskuste ära, kuid täna hommikul tundusid need nii vastumeelsed.

Kui aus olla, siis harjutuste maht on suur ja aega võtab see ka omajagu, kuid kõhulihased ei valuta ega anna ka muud moodi tunda, et need mingit koormust saaksid.

Ainuke harjutus, mis natukenegi mõju avaldab on ülakeha tõstmine, kuid mitte täiesti maast lahti vaid nii palju, et selgroog toetub täielikult vastu põrandat. Mõtlengi, et vist vahetan mõned harjutused selle vastu.

Tõstan jalgu rippudes ja põrandal olles, aga tulemus on null. Ma vist ei kasuta nende harjutuste juures oma kõhulihaseid, vaid midagi muud.

Teen ka istessetõusmise harjutusi, kuid ka see ei mõju mitte kuidagi.

Igatahes. Täna ma tegin ikkagi need 100 harjutust ära. Kuna täna on ka jooksmise päev, siis lähen ma ka jooksma.

Püüan täna varem magama minna. Äkki suudan oma tavapärasesse rutiini tagasi saada, siis vast läheb ka mu meeleolu paremaks.

Mul on taas üks kursusetöö tähtaeg tulemas. Ja mul on vaja kirjutada mingi argumenteeritud tekst. See kõik koos tekitab stressi ja ma ei oska tekkinud pinget kuidagi maandada. Kõik kipub kuidagi käest ära minema. Olen närviline ja tahaks kõigile turja karata, kes minuga vähegi kokku puutub.

Olen ühes asjas veendunud, et ma ei tohi selle pinge all murduda ja ma ei tohi oma eesmärkidest loobuda. Kui vaja, siis istun ööläbi üleval, kuid oma eesmärgist ja plaanidest ma ei loobu. Kui vaja, siis teen mitut asja korraga.

Ka tänane jooksmine ja trenn. Kuidagi ei tahtnud, kuid sunnin end. Esmalt tuleb teha üks samm, siis teine ja mingi hetk hakkavad sammud juba inertsist tulema.

Olen veendunud, et kui ma olen täna edukas, siis on mul homme juba palju parem enesetunne. Seega annan ma täna endast kõik, et ma oleksin edukas… Kuna ma eile ei olnud tubli, siis eilsed kohustused liikusid tänastele otsa. Seega pean ma täna olema topelt tubli. Aga mis takistab mul olemast topelt tubli? Peale mu enda, mitte midagi.

Kell 14:00 – Käisin jooksmas, planeerisin joosta kolm ringi, aga ma ei mäleta, kas jooksin kolm või kaks. Lõpus olin nii mõtteisse süvenenud ega pannud enam tähele, kas lõpetasin teist või kolmandat ringi. Kuna mul on täna veel tegemisi plaanis, siis ma lisa ringi jooksma ei hakanud. Eks ma kunagi teine kord jooksen rohkem. Täna on mul plaanis kolmetunnine jalutuskäik, see peaks kompentseerima selle puudu jäänud ringi (kui see ikka jäi puudu).