Tänane avastus või tähelepanek

Ma mõtlen pidevalt, et mina olen kõiges süüdi ja kõik juhtub minust tingitult. See ei ole tänane avastus, seda olen ma juba varem enda juures märganud.

Ma olen keskendunud selle veidra omaduse positiivsele poolele. Ehk sellele, et ma ei otsi vigu teistes, vaid pigem ise-endas ja püüan alati end paremaks muuta. Mitte ei püüa teisi muuta (ei taha olla maailmaparandaja, see on tänamatu amet).

Kuid täna avastasin selle omaduse negatiivse poole. Mulle tundub, et see teeb mind egoistlikuks või õigem oleks siin kasutada sõna “liiga enesekeskseks”. (Mingis koguses enesekesksust on isegi hea.)

Varem ma mõtlesin, et kui ma kõiges ennast süüdistan või näen kõiges enda süüd, siis see on pigem hea. Selles mõttes, et see paneb mind pingutama. See on küll karm ja stressi tekitav, kuid samas viib sammukese ideaalsele minale lähemale. Ehk teeb minust võib-olla, et parema inimese.

Kooliajal oskasin isegi terve klassi kehvas õppeedukuses enda süüd näha. Kuidas? Nimelt ma arvasin, et kui ma oleksin olnud julgem ja küsinud õpetajalt kõik küsimused, mis mul tekkisid, siis oleksid teised ka targemaks saanud. Sellega oleksin ma võib-olla suutnud tekitada diskussiooni ja klass oleks olnud ühtsem… Oleksin ma ainult julgenud näida rumalana…

Ma olen ka maailmas toimuvas suutnud oma süüd näha, kuid need ajad jäävad juba minevikku. Nüüd ma ikka annan endale aru, et ma olen väike inimene.

Igatahes… Oma veidruse negatiivse külje avastasin ma läbi pisut piinliku olukorra. Tavaliselt jäävad sellised piinlikused mind häirima (see on ka üks minu n-ö “kiiks” või veidrus, aga see selleks). Seekord mind miski häirima ei jäänud… Nimelt, olukord oli järgmine. Ma sain jutukas tuttavaks ühe noormehega. Ta oli huvitav. Ta jäi mulle silma sellega, et oli olnud Aafrikas vabatahtlik, õpib ülikoolis õpetajaks ja ta näeb end tulevikus ka selles ametis ning ta töötab sõjaväes. Siis jagasime oma MSN-e ja meie vestlus lõppes.

Mõned päevad hiljem. Olin MSN-s. Kell oli väga hiline. Vaatasin, et ta logib end MSN-i ja siis välja ning sedamoodi mitu korda järjest. Kuna kell oli hiline, siis ma arvasin, et ta otsib niiviisi minu tähelepanu. Mõtleisn, et sellise pingutuse peale ei ole ju mul raske see esimene “Tere!” kirjutada.

Alustasin vestlust ja otsisin ka mingi teema, mida arutada. Aga siis tuli välja, et ta ei mäletagi mind. Seega ta ei olnud seal minu pärast ega otsinud minuga kontakti. Mind ei häiri, et ta mind ei mäleta. Tegelikult on mul isegi heameel, et ta ei mäleta. Sest ma ei oska temaga nii-kui-nii enam millestki rääkida. Meie esimeset vestlusest on nii palju möödas ja ma olen kaotanud temaga kontakti. Ühesõnaga mul puudub huvi ja temal ka.

See olukord tundus mulle pigem naljakas kui piinlik. Sellel hetkel ma mõistsin, et kõik ei tiirle ümber minu ja kõik ei juhtu ega toimu minu pärast. See teadmine oli mulle kergendav. Nüüd ma tean, et pooled maailmas juhtuvad asjad ei toimu minu tõttu. :-)

See viimane on muidugi nali. Ma tean, et maailma suurust arvestades olen ma pisike ja ka selle üle on mul hea meel. Siis ma ei litsu kedagi laiaks. :-) Ei astu kellelegi kogemata peale.

Kokkuvõtteks… Ma avastasin, et ise-enda süüdistamise negatiivseks küljeks pole üksnes endale kahju tekitamine, vaid sellega kaasneb veel üks ebameeldiv nähtus. Nimelt liigne enesekesksus ja seda ma tahaks vältida.

Pärast seda vahejuhtumit ma püüan end jälgida ja püüan ikka analüüsida, kas miski on ikka minust tingitud või olen ma pigem kõrvalnähtus (ehk süsteemi- või olukorraväline nähtus).

Rubriigid: Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>