Ma pole siia juba väga ammu kirjutanud. Tegelesin oma kursusetööga. Olin väga pinges. Ma kartsin, et ma ei saagi oma tööd valmis. Siis lükkuks ka lõpueksam edasi ning kooli lõpetaksin alles kevadel.
See kursusetöö on mul mitmel korral ebaõnnestunud. Olen teinud palju katseid, püstitanud palju eesmärke ja ma ei suutnud neid täita. Tundsin end nii abitu ja suure ebaõnnestujana.
Sellel kursusetööl on ka teine tähendus. Nimelt on see üks lõpetamata asi minu minevikust, eelmisest elu-etapist. Kui ma saan selle tehtud ja kooli lõpetatud, siis ma võiksin oma minevikust lahti lasta, et saaksin jätkata uut elu etappi puhtalt lehelt.
Ma olen sellele kursusetööle andnud nii suure kaalu oma elus. Olen selle enda jaoks väga tähtsaks ja keeruliseks mõelnud ning teinud. Sellega olen tekitanud suure stressi ja hirmu ebaõnnestumise ees, mis on pannud mind veelgi rohkem pingutama.
Viimastel päevadel koosnes mu päev kursusetöö kirjutamisest. Mu tegevuste nimekiri oli väga pikk (keskmiselt 20-30 tegevust). Ma ei jõudnud kõiki ära teha. Alguses suutsin teha vaid pool soovitust, kuid hiljem juba üle poole.
Eelmine nädal ma toetusingi oma nimekirjale. Õhtul kella 23:00 ajal kirjutasin järgmise päeva tegevuste nimekirja. Siis ärkasin kell 6:00, tegin trenni ja sõin ning seejärel hakkasin kohe oma kursusetööga tegelema.
Kõik toimus viimasel minutil. Tavaliselt ma teen ikka varem asjad valmis, et jääks mingi varu ka ebaõnnestumiste ja ootamatuste jaoks. Kuid seekord mul ajapuhver puudus.
Oma juhendajalt sain oma töö esimese osa parandatult tagasi 31. oktoobril. Siis hakkasin neid parandusi tegema, peale selle kirjutasin ka sissejuhatust, kokkuvõtet, resümeed ja töö sisulise osa lõppu. (Teadmata veel, mis muudatusi ma praktilises osas tegema pean.)
Kuna ma inglise keelt hästi ei oska, siis lasin resümee kellelgi teisel tõlkida. Talle saatsin ma teksti 5. novembri õhtul ja kuupäevaks andsin 11. november. Kuid jätkuvalt ei teadnud ma veel, kui palju muudatusi pean ma praktilises osas tegema.
Saatsin oma parandatud töö koos sissejuhatuse, kokkuvõtte ja resümeega õppejõule 9. novembril. Ilmselgelt oli see liiga hilja, sest esitamise tähtaeg oli 12. november ja 11. novembril oli isadepäev (tean, et õppejõul on poeg). Olin juba lootust kaotamas ja mõtlesin, et mida ma teen ja kuidas ma edasi lähen. Kuidas ma töö leian ja kas suudan selle kõrvalt kursusetööga tegeleda ja tähtaegadest kinni pidada.
Kuid õppejõud oli nii kena ja vaatas mu töö kiiresti läbi ja saatis juba 10. november tagasi parandatud töö. Nüüd sain hakata praktilist osa parandama. Pidin muutma mõndasid andmeid, kuid algandmete muutmisega tuli teha kõik arvutused uuesti ja töö tuli uuesti üle lugeda ja ka seal teha vajalikud parandused. Ma ei jõudnud kõike parandada. Tegin vaid olulisemad. Mõnda asja ma ei osanud parandada, sest ma ei leidnud usaldusväärset infot ja endal kogemused selles vallas puudusid. Väiksemad kommentaarid jäid ka parandamata, aja puuduse tõttu. Mulle tundus, et töö põhiosa on tähtsam ja need väiksed parandused ei annaks mu töö tulemusele enam väga suurt kaalu.
Olin juba nii meeleheitel ja pinges, et otsustasin oma töö esitada. Olgu see siis selline nagu ta on ja kui seal on vigu, siis jäägu. Mõtlesin, et tulgu mis tuleb, kuid peaasi on töö ära esitada, et ma saaksin oma eluga edasi minna.
Mul oli tunne, et kui ma jään neid väikseid vigu parandama, siis 12. novembriks ma oma tööd valmis ei saaks. Peale selle ma kartsin, et niimoodi ma jäängi seda tööd kirjutama. Kujutasin juba endale ette, kuidas ma akna all kiiktoolis, vanana ja kortsulisena, kass süles oma kursusetööd kirjutan.
Igatahes, 11. novemril kell 17:00 ajal sain ma tõlgitud resümee. Mul oli väga hea meel. Usaldasin täiesti võõrast inimest ja ta ei vedanud mind alt. Mul polnud mingit varu aega ega plaani, kuid asi toimis.
Oma kursusetöö esitasin 12. novembril kella 16:00 ajal. Laadisin selle kooli sisevõrku. Täna käisin ma seda köitmas ja viisin kooli.
Võiks arvata, et ma olen õnnelik, sest sain suure tööga hakkama. Suutsin end ületada.
Tööd kirjutades ma kujutasin ette emotsioone, mis mind võivad vallata tööd üles laadides või kooli viies. Kujutasin, et olen üliõnnelik ja hõljun selle tohutult koormava tunde langemise tõttu.
Aga tegelikult olin ma segaduses. Ma olin viimased nädalad nagu autopiloodil. Võtsin ette oma tegevuste nimekirja ja lihtsalt tegutsesin. Kuid järsku mul enam ei olnud seda nimekirja.
Eile pärast töö esitamist, tekkis imelik tunne. Vaatasin arvuti ekraani ja pea oli täiesti tühi. Ma ei osanud mitte midagi teha. Läksin televiisorit vaatama. Ma pole seda juba väga ammu teinud. Olen seebikatest nii võõrdunud, et ma ei suutnud neid üle viie minuti küll vaadata. Need olid nii läilad, üle mängitud ja kohati lausa piinlik vaadata.
Mäletan aega, mil ma istusin TV ette kella 14:00 ajal (seebikaid vaatama) ja tõusin sealt, siis kui viimased lõppesid. Tollele ajale mõeldes, mulle tundub, et ma olin väga sügavas depressioonis.
Peale selle oli mul eile tohutu väsimus. Läksin magama kell 22:00. Nägin ka unenägusid, aga ma ei mäleta neid. Mäletan vaid, et oli mitu unenägu.
Tänane päev on ka kuidagi ära kulunud. Ma ei tahaks jälle sellesse n-ö nukkuvasse olukorda jääda. Tegevusi mul on. Neid on palju. Aga ma pole neist nimekirja moodustanud ega tähtsuse järjekorda seadnud. Püüan seda täna õhtul teha.
Ma arvan, et võib-olla olen ma veel šokis ega saa aru, millega ma hakkama sain või kui suure tööga ma hakkama sain.
Kuigi ma pean ootama kursusetöö retsensiooni ja kaitsmine on ka tulemas, siis mulle tundus ületamatuna selle töö valmis saamine. Ma ei näe järgnevates etappides põhjust põrumiseks. Võin saada küll kehva hinde, aga ma ei usu, et mu tööd ei arvestata.
Seega ma olen suutnud ronida järgmisele astmele, see oli väga kõrge aste ja võttis palju aega, kuid mulle tundub, et ma olen juba üsna kindlalt selle ääre peal. Et kukkuda pole enam kuhugi.
Ma võin olla enda üle uhke. Ja olen ka.
Ma tundsin mingi hetk, et juhandaja on minu suhtes negatiivselt häälestatud. Mitte miski ei tundunud talle sobivat. Üks kommentaar töös oli ka selline, et “siin kohal võik ju Sharp’le viidata, see pole ju raske..” See kõlas mulle kui etteheide või maha tegemine. Enam-vähem, et sellega peaks ka minusugune rumal inimene hakkama saama.
Aga praktilise osa parandamises kasutas ta 2-3 korral sõna “ok”. See oli mulle suureks tunnustuseks. Kaks tähte ja üsna sisutühi sõna, kuid mulle oli see väga oluline. Vähemalt midagigi olin ma hästi teinud, selle 84 leheküljelise kirjutise juures.
Ma sain hakkama üsna suure tööga. Arvan, et võin endale lubada väikest hingetõmbamise aega.