Eestlase põikpäisus ja isekus (vabalt valitud eesti kirjanduse loomingu põhjal)

Tammsaare on väga realistlikult kujutanud „Tões ja õiguses“ eestlast. Selle rahva põhiiseloomujoonteks on põikpäisus ja isekus. Kuidas need omadused on väljakujunenud ning kas neis esmapilgul negatiivsetes joontes leidub ka midagi positiivset? Pearu ja Andrese puhul esineb väga tugevalt isekus ja põikpäisus, kuid kas rahvaste segunemisega on tänapäevaks need iseloomujooned hägusemaks muutunud?

Jää-ajal Eesti asupaigas toimunud elutegevust tõestavad siinsed geoloogilised väljakaevamised. Külmas kliimas on raske toitu ning elamiseks sooja kohta leida. Tollel ajal elanud inimesed juhindusid ellujäämisinstinktist ning liigikaaslast ei aidatud, sest kardeti ise surma saada. Arvatavasti juba nii ammusest ajast tuleneb eestlase isekus. Ka põikpäisus hakkas kujunema tollel ajal. Inimesed pidid olema näiteks toidu otsimises ja saagi tabamisega väga kannatlikud. Kui juhtus olema halb õnn ja saaki ei tabatud, siis jätkati toidu otsinguid kuni nõrkemiseni, sest ilma toiduta ei olnud kojuminemisel mõtet.

Tammsaare kirjutab romaanis „Tõde ja õigus“ palju hilisemast ajast. Jää oli ammu sulanud ning erinevad kontingendid tekkinud. Inimesed juba suhtlesid üksteisega ning võitlesid riigi piiride pärast. Ka Andres ja Pearu tülitsesid kahe taluvahelise piiri tõttu. Mindi kohtusse, kus Andres püüdis kangekaelselt aususega oma õigust kaitsta ning isekas Pearu püüdis omakasu saada. Mäe ja Oru talu peremeeste vahelised tülid tekkisid tugevate eestlase iseloomujoonte tõttu.

Isekus ja põikpäisus tunduvad esmapilgul negatiivsetena, kuid neis on ka midagi positiivset. Isekusega võib luua endale soodsa olukorra. Näiteks Liisi ei hoolinud isa tunnetest, kui jäi Joosepist lapseootele ja siis said nad abielluda hoolimata isa vastumeelsusest. Põikpäisus ja kannatlikkus viivad sihile. Näiteks Andres korjas iga aasta põllult kive. Esialgu tundus lootusetu põld kividest tühjaks saada, aga aastate pikkuse tööga sai ta lõpuks põllu korda.

„Tões ja õiguses“ ei ole naised isekad ning kõige põikpäisem oli saunanaine, kes käis pererahva asju külas rääkimas. Mehe käest saadud hoobid ei takistanud pererahva siunamist jätkamast. Kuid tänapäeval paistab hoopis isekus just naiste seas eriti silma. Näiteks pühenduvad naised karjäärile ning pereloomine jäetakse tagaplaanile. Kuna kõrgemas vanuses kaasneb sünnitamisega rohkem riske, siis jäävad mõned paarid lastetuks ning Eesti iive on madal või sootuks negatiivne.

Tänapäeva naiste puhul ei torka silma põikpäisust, kuid seevast mehed sellest ainult juhinduvad. Näiteks Eesti Vabariigi peaminister ei taha loobuda oma erakonna valimislubadusest, alandada tulumaksu. Riiki ärvardab negatiivne eelarve, aga päikpäine Ansip ei tagane lubatust. Sama põikpäine oli „Tõde ja õiguse“ Andres, kes ei läinud Pearu surivoodile, kuid Mäe talu peremees andis järgi ning otsustas ikkagi Oru talu peremeest vaatama minna, selleks ajaks oli Pearu juba surnud.

Tammsaare epopöas „Tõde ja õigus“ on eestlase põhiiseloomujooned väga tugevad ning avaldusid meeste käitumises. Tänapäeval on mehed põikpäised ja naised isekad, kuid iseloom ei avaldu nii kergelt. Seoses rahvaste rändamisega on eestlane muutunud eurooplaseks ning sellega seoses on muutunud ka iseloom. Tänapäeval näeb väga harva eestlasele omast põikpäisust ja isekust, mis võib olla ka positiivseks omaduseks.

Rubriigid: Kirjandid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>