Uskumatu leid! Vaat see on briljant mittemateriaalsete väärtuste maailmas.

Täna lugesin portaali www.delfi.ee uudiseid ja mulle jäi silma üks pealkiri. Seal seisis: „Sind on võimatu unustada“, tegemist oli Delfi Rahva hääle lugejakirjaga (kuid konkreetset autorit ma seal ei silmanud). Minu esimene mõte oli, et seal kirjutatakse midagi romantilist. Arvasin, et keegi kirjeldab eluarmastust või keegi kohtus salapärase inimesega ja ta unustas kontaktandmeid küsida ning nüüd otsib seda inimest meediavahendusel. See oleks nii romantiline.

Aga see lugu oli natuke teises võtmes, kuid ikka väga huvitav. Ma sattusin sellest vaimustusse. Mõtlesin sellele terve päev. Ehk siis, et iga inimene on oluline ja väärtuslik kellegi jaoks. Teinekord me isegi ei tea, et oleme kellelegi eeskujuks või et oleme kellelegi suureks abiks olnud, mingite valikute tegemisel.

See artikkel algas järgnevalt: „Kuulsin kunagi sellist väidet, et üks täiesti tavaline silmapaistmatu suurlinnas elav inimene mõjutab igapäevaselt oma tavalist elu elades umbes 10 tuhandet inimest, ilma et ta teeks midagi iseäralikku. Kuid võib vaid aimata, milline mõju on hetkedel, kui astume välja otsustavatel hetkedel, ujudes vastuvoolu, võttes riski, et mõjutada kellegi elu positiivses suunas.“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

Kui ma käisin tööl, siis ma ärkasin iga päev samal kellaajal ja sõitsin sama bussiga. Nädala pärast hakkasid inimeste näod juba tuttavaks saama. Teadsin, kes millisest majast väljub ja mis peatuses maha läheb. Ühe vanema naisterahva järgi panin ma kellaaja paika. Kui ma nägin teda enda ees või enda järel tulemas, siis ma teadsin, et jõuan ilusti bussi peale ja mul pole vaja kiirustada. See naisterahavas väljus bussist minuga samas peatuses ja avas ühe kohviku, oli seal vist teenindajaks.

Siis oli seal üks tüdruk. Usun, et minust noorem. Tüdrukul oli fantastiline keha ja kadestamisväärne kehahoiak. Ta kõndis sirgelt, enesekindlalt ja graatsiliselt. Ta riietusstiil oli konservatiivne ja tundus ka olevat mingist kallist brändist. Ta suitsetas. Sellega ma lohutasin end, et tema figuur on osalt sutsetamisest tingitud. Seega on minu nätuke kehvem figuur õigustatud, sest mina ei suitseta.

Ma mõtlesin isegi selle tüdrukuga lihtsalt vestlema minna. Kui ma muud poleks saanud, ehk kui esmamulje oleks olnud petlik ja see inimene oleks olnud täiesti sisutühi, siis vähemalt oleksin ma saanud teada, mis brändi rõivad ta garderoobi kuuluvad ning ehk ka näpunäiteid sellise enesekindla kõnnaku kujundamiseks.

Aga mu tööga läks nii nagu läks. Esmalt pidin hakkama varem tööle minema, siis nägin taas uusi nägusid ja hiljem ei läinud enam üldse tööle. Seega jäime selle tüdrukuga tundmatuteks. Samas ta avaldas mulle suurt mõju. See tüdruk sõitis kaugemale kui mina. Ma ei tea, kus ta maha läks. Ma ei tea ka, kas ta läks tööle või kooli. Oletasin, et tööle, sest iga päev oli ta sama bussi peal. Koolis vist võivad mõni kord tunnid ka hiljem alata ja augustis polnudki kooli ju…

Igatahes… See tüdruk ei teadnud, et ta mulle sümpaatne oli. Sama moodi võin ka mina olla kellelegi eeskujuks, ilma, et ma seda teaksin või üldse kunagi teada saan. Ka see blogi võib muuta väga paljude inimeste elu ja otsuseid, kuid mina ei pruugigi seda teada saada. Mina panen siia oma mõtted ja tähelepanekud ning mul pole õrna aimugi, kui palju inimesi neid loeb ja kui palju on neid, kes on minuga sama meelt.

Artiklis olid ka järgnevad seisukohad ja mõtted: „On raske ülehinnata seda, kui palju me inimestena üksteist tegelikult mõjutame. Öeldud sõnad, pilgud, hääletoon, naeratused, žestid avaldavad oma mõju, tahame seda või ei.  Sageli ei suuda taotluslikkus mõju suurendada, kuid see, et me oma mõjuvõimu ei teadvusta, ei suuda seda ka kahandada.“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

„Sõnad avaldavad oma mõju isegi siis, kui tundub, et neid tähelegi ei panda. Ehkki inimene võib isegi vastu vaielda ja vastupidiselt tegutseda, on võimatu kuulmata jätta öeldud sõnu, need hakkavad varem või hiljem oma mõju avaldama, üht- või teistmoodi.“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

„Elu koosneb pisiasjadest. Suurem osa meist on iga päev kellegi kliendid, kellegi teenindajad, kellegi kaasreisijad, kellegi pereliikmed, kellegi sõbrad.  Viis, kuidas me suhtleme, vaatame, käitume, on justkui väike tuuleiil, mis puhudes suuremaks kasvab. Sõnadega võib alustada revolutsiooni, kedagi hukutada, kedagi innustada, kedagi päästa.“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

„Isegi, kui tundub, et me ei suuda kedagi mõjutada ega veenda, ei tohiks heituda. Kui üksainus hääl massis loeb, kuivõrd siis maksab sõna või tegu, mis massist eristub? Sel on tohutu mõju!“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

„Ehkki see nii ei paista, siis teised inimesed tõepoolest jälgivad meid. Endale teadmata võime olla innustajaks, eeskujuks ja suunamuutjaks neile, kes sel isegi välja paista ei lase. Ainuüksi sellega, et me oleme, kes oleme ja elame oma elu, suudame palju korda saata.“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

„Olles terava kriitika all, survestatud ja hukkamõistetud, on hindamatu väärtus ainuüksi lausel: „Ta on okei!“ või „Sa oled okei.“  See on nagu kosutav keelekaste janusele kesk kõrbe ja ehkki negatiivne alati võimendub ja jääb paremini meelde, siis negatiivsuse kasvades ja paljunedes muutub positiivsus selliseks defitsiidist, et sellest on kergem ja võimalikum rohkem rõõmu tunda kui kunagi varem.“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

„Kõigest „Sa oled okei!“, üks väljaastumine ütlemaks „Mina ei arva nii, nagu kõik teised!“ võib mõjutada kellegi elu sedavõrd, et ta ei unusta ütlejat enam kunagi.“ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

„Aeg möödub ja elu kulgeb omasoodu, kuid võimatu on unustada seda, kes toetas hetkel, mil kõik teised ründasid. Võimatu!““ (Delfi Rahva hääl, 27.11.2012)

Selle artikli lõpp meeldis mulle veel eriti. Ma olen pidevalt tajunud, et erinen ühiskonnast, st sellest suurest enamusest. Mingi aeg ma võitlesin sellele vastu. Tahtsin olla normaalne ja tavaline. See oli nii raske. Ma ei saanud aru, miks tavalised inimesed mingeid asju teevad või ütlevad. Eriti just valetamine, suurustamine, silmakirjalikkus. Ma ei osanud seda ja arvasin, et need pole omadused, mida endas arendada. Arvasin, et vale ei vii mitte kuhugi. See võib muuta olukorra hetkeliselt paremaks, aga hiljem tuleb vale ikkagi välja ja siis on probleemid juba kahekordsed ning kui jätkatakse, siis võimenduvad probleemid. See tähendab, et kui jätkata valetamist, siis kasvavad probleemid neljakordseks. Edasi kaheksakordseks ja lõpuks on need juba ülepea ning väljapääsu, sellest valede labürindist, ei paistagi.

Kui ma sain aru, et ma ei suuda olla normaalne ega see tavaline. Siis ma hakkasin käituma, kuid eelkõige riietuma, nagu mulle meeldis. Seetõttu jäin ma kõikidele silma, nt neoonrohelised teksapüksid ja punane ruuduline fliis… Ja muudki sellist. Kuid samas olin ma arg. Kui keegi mu riietust kommenteeris, siis see häiris mind (ja tükk aega häiris)… üldiselt need riided kadusid mu kapist ja siis püüdsin ma jälle olla tavaline. Olingi näiliselt ehk väliselt tavaline.

Tegelikult ma püüdsin välja näha nagu tavaline. Hoidsin oma mõtted endale ja istusin vaikselt seltskonnas, sest ma teadsin, et kui ma oma mõtted välja ütlen, siis näeksid kõik, et ma ei ole tavaline. Kartsin, et nad ei mõista mind ega minu seisukohti. Mina ei mõistnud neid ja mul oleks väga raske neile oma seisukohti selgitada, sest nemad oskasid näha kõike üksnes enda vaatenurgast.

Ma ei tahtnud tülitseda ega vaielda. Ma mõistsin, et inimesed on erinevad, nende soovid ja eluhoiakud on erinevad. Ma leppisin sellega. Mõtlesin, et ongi huvitav näha ka teistsugust elu. Inimesi, kellel on teised eesmärgid ja unistused ning soovid. Aga tihti tundsin, et mind ja minu teistsugust ehk tavalisest erinevat eluhoiakut ei mõistetud. Tundsin, et mind taheti muuta tavaliseks endisugusteks, ei tahetud lihtsalt leppida sellega, et ma olen teistsugune.

Ma ei tahaks liigitada inimesi headeks ja halbadeks ning eeskujulikeks ja elupõletajateks. Ma tahaks arvata ja uskuda, et iga inimene teeb ise oma valikud ning tahaksin loota, et nad on rahul oma valikutega. Kui ise need teha, siis võiks ju nagu olla ka oma valikutega rahul või vähemalt võtta vastutus nende tagajärgede eest. Seega pole ju minu asi kedagi hukka mõista, kui ta on valinude teise tee ja teised eesmärgid kui minul. Kuid kui ma tunnen, et mind rünnatakse selle tõttu, et ma erinen või hindan ja tahan midagi muud. Või kui minu valikuid ja eluhoiakuid kritiseeritakse ning tehakse maha, siis on ju loomulik, et ma võtan kaitse positsiooni ja/või ründan. Üldiselt vastasin samaga ja halvustasin nende teiste valikuid ning hoiakuid.

Delfi Rahva hääl, 2012. Sind on võimatu unustada. [Online] http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/sind-on-voimatu-unustada.d?id=65322900 [27.11.2012]

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Midagi mõtisklemiseks, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Uskumatu leid! Vaat see on briljant mittemateriaalsete väärtuste maailmas.

  1. Annika kirjutab:

    Otsisin ühte aforismi ja sattusin siia blogisse. Lugesin kogu selle pikka loo siit läbi ja pean mainima, et väga hea postitus. :) Olen absoluutselt kõigega nõus.
    Mõnusat suve jätku!

  2. Avatar minny minny kirjutab:

    Olen selle ikka väga ammu kirjutanud ja nüüd lugesin selle uuesti läbi. Olin juba unustanud need mõtted. Aga väga meeldiv oli neid uuesti lugeda.
    Nüüd lippan tööle ja täidan oma unikaalset rolli ühiskonnas. :D (Kõik on unikaalsed, mitte mina üksi.)
    Ja kui ma üle tee lähen, siis auto peab pidurdama ja juba ma olengi jätnud maha oma nähtamatu jälje. :D Üks ruttav autojuht peab minu tõttu võtma korraks aja maha selles kiires ühiskonnas. Mis ta selle ajaga teeb, seda ma ei tea, aga mina olen oma mõju juba avaldanud… (võib-olla vannub, et üks koperdab ees, aga mõju on mõju…) :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>