Vaat see oli alles eneseületus!

Täna oli jooksmise päev. Hommikul oli raske end väljaminema sundida. Lund sadas ja ma kartsin, et on külm.

Aga ma siiski läksin. Sellistel hetkedel keskendun vaid ühele asjale ja teen ühe sammu ning tegevuse korraga. Nii ma jõudsingi välja.

Lumi oli ilus ja paks. Enamus mu jooksurajast oli hooldamata. Tuul oli tugev ja lund sadas juurde. Kuna suur osa minu jooksurajast on lagedal platsil, siis oli see täiesti täis tuisanud.

Kohati ma ei näinud teed, sest see oli ühtlase lume all. Lisaks sellele oli lumesadu tihe ja natuke tuisune ning silma hakkasid vett jooksma, sest lumehelbed lausa torkisid silmi.

Jooksin kolm ringi. Seal kohal, kus ma üle põllu kõndides oma jalavaeva säästsin, tegin ma ringi, sest põld oli ühtlase lume all ja seal polnud veel jälgi. Tagasi tulles ma tegin põllule esimesed jäljed, sest liiklus oli juba tihe ja sõidutee äärtmööda kõndides kartsin, et võib-olla jään autojuhtidele märkamatuks.

Eelviimase jooksusektori ma jooksin paksus lumes. Sest traktor oli juba seda teed lükkamas ja ma kartsin, et äkki jään ma talle ette. Seega ma püüdsin hästi kiiresti joosta, aga tee oli veel lükkamata. See võttis mind küll võhmale. Trenn oli tugev. Kuid tagasi vaadates märkasin, et traktoril oli veel teeotsaga tegemist. Seega ma tema tööd ei seganud.

Tean, et minu jooksurada talvel ei hooldata. Eelmine aasta olid ka vastavad sildid üleval. Täna ma neid silte ei märganud. Ma mõtlesin, et püüan nii kaua seal joosta kui ma vähegi suudan ja kui enam ei jaksa, siis operatiivselt otsin endale jooksmiseks sobilikud tänavad.

Mingi hetk ma mõtlesin, et aitab. Ei jõua ma selles lumes sumbata ja tuisuga võidu joosta. Kuid tegelikult oli see mõnus. Kuna kõik oli ühtlaselt valge, siis ma jooksin umbes. Järsku avastasin, et õige tee oli meetri kugusel minu kõrval. Siis ma naersin oma ette ja suundusin sinna, kus paistis õige tee olevat. Kujutasin ette, et lund pole ja seda kuidas ma tee kõrval jooksen. See kujutluspilt oli naljakas.

Siis oli üks lumevaal, tahtsin sellest üle hüpata, aga astusin hoopis selle peale (sisse). Igatahes mu jalg kadus peaaegu põlvini lume alla. See oli ka lõbus.

Kuigi ma olin pärast lumetuisus jooksmist väga väsinud, siis mul ei olnud külm. Enesetunne oli hea, sest olin pingutanud, olin läbinud väga raske raja ja olin sellega hakkama saanud. Juba hommikul suutsin ma millegi suure ja ennast ületava tegevusega hakkama saada.

Selle juures oli positiivne see, et ma sain väga põneva elmause (oma natuke üksluiseks muutuvasse ellu), selle juures oli ka väike pingutuse moment, et ma end päris käest ära ei laseks ja mugavaks ei muutuks. Kõige positiivsem ja üllatavm selle juures oli see, et mul ei kulunud selle keerulise ja takistuste rohke raja läbimiseks rohkem aega kui tavaliselt. Kell 8:00 olin ma juba kodus tagasi.

Üha maja esine oli jäine. Selle tee tippisin pisikeste sammudega. Tundin kuidas mu jalalihased saavad koormust.

Kokkuvõttes jäin ma rahule ja juba mõtlen, et ülehomme võiksin selle katsumuse uuesti ette võtta.

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>